Perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (687 SE) esimene lugemine

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 687 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on olla 12 tundi hiljem taas siin kõnetoolis, et tutvustada meie toimeka valitsuse tegevusi Eesti rahva heaolu parandamiseks. Selleks toome teie ette ühe eelnõu, mis on suurepärane eelnõu. Ja see on suurepärane kolmel põhjusel: esiteks, see vähendab halduskoormust; teiseks, see vähendab riigi töökoormust; ja kolmandaks, see muudab inimeste jaoks asju lihtsamaks. See eelnõu on perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nüüd pikemalt kõikidest nendest muudatustest. Selle seaduseelnõu eesmärk on muuta rahvastikutoimingud tõhusamaks, hoida kokku riigi kulusid, hoida ära tarbetuid kohtuvaidlusi, kiirendada ja lihtsustada riigiga suhtlemist ning seeläbi vähendada inimeste halduskoormust ja riigi töökoormust, nagu ma juba [eelnevalt] kolme punktiga kokku võtsin. Eelnõuga võimaldatakse registreerida lapse sünd rahvastikuregistris täiendavate tõendite alusel, kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole lapse sünni juures viibinud ega väljasta lapse sündi tõendavat dokumenti. Samas võib olla, et ema oli rasedusega arvel, tal on võimalik tõendada seda, et ta oli rase, ning [näidata] eeldatavat sünnitustähtaega. Samuti võib ema esitada kiirabikaardi, kui lapse sünni juurde oli kutsutud kiirabi. Võimalik on lasta teha ka DNA-test, mis tõendab sündinud lapse sugulust emaga. Sel juhul ei ole mõistlik nõuda kohtusse pöördumist emaduse tuvastamiseks. Mis on peamine – sellel emal võib olla süles ka laps. Vanasti oli tõesti niimoodi, et see laps võis ju süles olla, aga kui tõendit ei olnud, siis hoolimata kõikidest muudest tõenditest tuli ikkagi minna kohtusse emadust tuvastama. See oli ju tõesti jabur. Eelnõuga võimaldatakse registreerida lapse elukoht kohaliku omavalitsuse üksuse algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, kui ametnik on veendunud, et laps elab selle vanemaga, kes elukoha registreerimist taotleb, ning teise vanemaga ei ole võimalik kontakti saada või teisel vanemal ei ole mõistlikku põhjendust nõusoleku andmisest keeldumiseks. Ka siin on olnud täiesti praktilisi näiteid [olukordadest], kus ühe vanemaga ei ole võimalik kas ühendust saada või ei ole ta mingil põhjusel tahtnud oma nõusolekut anda keeruliste peresuhete tõttu ja siis on laps sinna hammasrataste vahele jäänud. Väga mõistlik on ka see mure ära lahendada. Eelnõuga võimaldatakse moodustada Euroopa Liidu kodanikule isikukood elukoha registreerimise menetluse käigus. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb Euroopa Liidu kodanikul elukoha registreerimiseks esitada esmalt isikukoodi taotlus ja alles seejärel elukohateade. Menetluse lihtsustamiseks, jällegi, hakatakse edaspidi Euroopa Liidu kodanikele isikukoodi moodustama elukoha registreerimise menetluse osana. Seega saab inimene esitada ühe taotluse, mis hoiab kokku aega ning on inimese jaoks lihtsam. Samuti võimaldatakse Euroopa Liidu kodanikul esitada elukohateade elukoha registreerimiseks Eestist välisriiki ilma elektroonilise digiallkirjata, näiteks kui elukohateade on saadetud Euroopa Liidu kodaniku omanimeliselt e-posti aadressilt või kui ametnik on muul moel veendunud elukohateate esitaja isikusamasuses. Muudatus on vajalik, sest Euroopa Liidu kodanikud võivad olla juba Eestist lahkunud. Neil ei ole enam võimalik kasutada e-teenust ega anda digiallkirja, et rahvastikuregistris Eesti elukoha [andmete kehtivus] lõpetada, millega seoses lõpeb ka nende rahvastikuregistri subjektiks olemine ja nende tähtajaline elamisõigus [Eestis]. Eelnõuga laiendatakse 15–17-aastaste [alaealiste] haldusteovõimet, võimaldades neil rahvastikuregistris näha oma andmeid ja seada nendele juurdepääsupiiranguid, esitada rahvastikuregistrisse [kandmiseks] oma kontaktandmeid ja lisa-aadressi ning ütluspõhiseid andmeid. Paljudes teistes seadustes on alaealiste haldusteovõimet juba laiendatud, näiteks saab vähemalt 15-aastane alaealine taotleda ise ID-kaarti, passi ja elamisloakaarti. Ütleme niimoodi, et nelja lapse isana, kelle kaks last on juba vanuses 15–17, on seda hea teada. Nemad võivad juba minna ja seda kõike ise teha, vanemad ei pea sellega vaeva nägema. Eelnõuga lõpetatakse alla 15-aastase [isiku] puhul tema kontaktandmete kandmine rahvastikuregistrisse ja juba rahvastikuregistrisse kantud kontaktandmete kehtivus. Alla 15-aastase isikuga ühenduse võtmiseks saab kasutada tema vanemate ja eestkostjate kontaktandmeid. Tundub ka igati mõistlik muudatus. Eelnõuga võimaldatakse anda rahvastikuregistri andmesaajale õigustatud huvi korral juurdepääs isiku kontaktandmetele, see tähendab tema telefoninumbrile ja e-posti aadressile. Praktikas ei võimalda kehtiv õigus õigustatud huvi korral kontaktandmetele juurdepääsu anda. Sageli on kontaktandmeid vaja lepingulise kohustuse täitmiseks. Me oleme ise kogu aeg rääkinud, et riik peaks andmeid küsima vaid ühe korra. Kui meie õigus piirab andmete ülekandmist asutuste vahel, siis ei tegutse me selle [põhimõttega] kooskõlas. Nii et see on üks võimalus see kitsaskoht lahendada. Muidugi on oluline muudatus ka see, et selle eelnõuga vähendatakse kohti, kus saab sündi registreerida. Senise 79 kohaliku omavalitsuse asemel koonduvad sünni registreerimised 16 kohta, milleks on maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse [üksused] pluss Narva linn. Suurem osa sünni registreerimise avaldusi esitatakse juba nagunii e-teenuse kaudu ning üldjuhul ei käi inimesed enam sünni registreerimise avaldust kohalikus omavalitsuses kohapeal esitamas. Seetõttu ei ole otstarbekas hoida sünni registreerimise pädevust nii paljudes kohalikes omavalitsustes. On kohalikke omavalitsusi, kus sünde registreeritakse väga harva ja seetõttu ei ole ametnikel lihtsalt piisavalt praktikat, et säilitada sünni registreerimise menetluse läbiviimise kompetents. Eelnõuga lahendatakse ka muid igapäevases praktikas kerkinud probleeme. Näiteks võimaldatakse lõpetada rahvastikuregistris hoone või ruumi täpsusega elukoha aadressi kehtivus olukorras, kui isik on kolinud mujale, aga jätnud aadressi rahvastikuregistris muutmata; võimaldatakse kolmanda riigi kodanikul oma lapse sünni registreerimisel avaldada lapse kodakondsus; täpsustatakse viibimiskohas viibija elukoha andmete muutmist ning kaotatakse võimalus esitada elukohateade avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule. Elukohateateid esitatakse üldjuhul e-teenuse kaudu või kohalikus omavalitsuses kohapeal, puudub vajadus elukoha edastamiseks sellisel viisil. Aitäh kuulamast! Jään ootama teie küsimusi, kui neid on.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on olla siin 12 tundi hiljem taas kõnetoolis, et tutvustada meie toimeka valitsuse tegevusi Eesti rahva heaolu parandamiseks. Selleks toome teie ette ühe eelnõu, mis on suurepärane eelnõu. Ja see on suurepärane kolmel põhjusel: esiteks, see vähendab halduskoormust; teiseks, see vähendab riigi töökoormust; ja kolmandaks, see muudab inimeste jaoks asju lihtsamaks. See eelnõu on perekonnatoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nüüd pikemalt kõikidest nendest muudatustest. Selle seaduseelnõu eesmärk on muuta rahvastikutoimingud tõhusamaks, hoida kokku riigi kulusid, hoida ära tarbetuid kohtuvaidlusi, kiirendada ja lihtsustada riigiga suhtlemist ning seeläbi vähendada inimeste halduskoormust ja riigi töökoormust, nagu ma juba kolme punktiga kokku võtsin. Eelnõuga võimaldatakse registreerida lapse sünd rahvastikuregistris täiendavate tõendite alusel, kui tervishoiuteenuse osutaja ei ole lapse sünni juures viibinud ega väljasta lapse sündi tõendavat dokumenti. Samas võib olla, et ema oli rasedusega arvel, emal on võimalik tõendada seda, et ta oli rase, ning seda, milline oli tema eeldatav sünnitustähtaeg. Samuti võib emal olla võimalik esitada kiirabikaart, kui lapse sünnituse juurde on kutsutud kiirabi, ning võimalik lasta teha ka DNA-test, mis tõendab sündinud lapse sugulust lapse emaga. Sel juhul ei ole mõistlik nõuda kohtusse pöördumist emaduse tuvastamiseks. Peamine, sellel emal võib olla süles ka laps. Vanasti oli tõesti niimoodi, et laps võis süles olla, aga kui seda tõendit ei ole, siis hoolimata kõikidest muudest tõenditest tuli minna ikkagi kohtusse emadust tuvastama. See oli ju tõesti jabur. Eelnõuga võimaldatakse registreerida ka lapse elukoht kohaliku omavalitsuse üksuse algatusel ilma teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta, kui ametnik on veendunud, et laps elab selle vanemaga, kes elukoha registreerimist taotleb, ning teise vanemaga ei ole võimalik kontakti saada või teisel vanemal ei ole mõistlikku põhjendust nõusoleku andmisest keeldumiseks. Ka siin on olnud täiesti praktilised näited, kus ühe vanemaga ei ole võimalik kas ühendust saada või mingil põhjusel ei ole ta tahtnud oma nõusolekut anda keeruliste peresuhete tõttu ja siis on laps sinna hammasrataste vahele jäänud. Väga mõistlik on see mure ka ära lahendada. Eelnõuga võimaldatakse moodustada Euroopa Liidu kodanikule isikukood elukoha registreerimise menetluses. Kehtiva õiguse kohaselt tuleb Euroopa Liidu kodanikul elukoha registreerimiseks esitada isikukoodi taotlus ja alles seejärel elukohateade. Menetluse lihtsustamiseks, jällegi, hakatakse edaspidi Euroopa Liidu kodanikele isikukoodi moodustama elukoha registreerimise menetluse osana. Seega saab inimene lihtsalt esitada ühe taotluse, mis hoiab kokku aega ning on inimese jaoks lihtsam. Samuti võimaldatakse Euroopa Liidu kodanikul esitada elukohateade Eestist välisriiki elukoha registreerimiseks ilma elektrooniliselt ilma digiallkirjata, näiteks kui elukohateade on saadetud Euroopa Liidu kodaniku omanimeliselt e-posti aadressilt või kui ametnik on muul moel veendunud elukohateate esitaja isikusamasuses. Muudatus on vajalik, sest EL-i kodanikud võivad olla juba Eestist lahkunud ja neil ei ole võimalik kasutada enam e-teenust ja anda digiallkirja, et rahvastikuregistrist Eesti elukoht lõpetada, millega seoses lõpeb ka nende rahvastikuregistri subjektideks olemine ja nende tähtajaline elamisõigus. Eelnõuga laiendatakse ka 15–17-aastase haldusteo võimet, võimaldades ka 15–17-aastasel näha oma rahvastikuregistri andmeid ja seada nendele juurdepääsupiirangut, esitada rahvastikuregistrisse oma kontaktandmeid ja lisa-aadressi ning ütluspõhiseid andmeid. Paljudes teistes seadustes on alaealiste haldusteovõimet juba laiendatud, näiteks saab taotleda vähemalt 15-aastane alaealine ise ID-kaarti, passi ja elamisloa kaarti. Ütleme niimoodi, et nelja lapse isana, kellest kaks on juba 15–17, on seda hea teada, et nemad võivad juba ise minna ja seda kõike teha, vanemad ei pea sellega vaeva nägema. Eelnõuga lõpetatakse alla 15-aastase kontaktandmete rahvastikuregistrisse kandmine ja juba rahvastikuregistrisse kantud kontaktandmete kehtivus. Alla 15-aastase isikuga ühendust võtmisel saab kasutada tema vanemate ja eestkostjate kontaktandmeid. Tundub ka igati mõistlik muudatus. Eelnõuga võimaldatakse anda rahvastikuregistri andme saajale õigustatud huvi korral juurdepääs isiku kontaktandmetele, see tähendab tema telefoninumbrile ja e-posti aadressile. Praktikas ei võimalda kehtiv õigus kontaktandmete õigustatud huvi korral juurdepääsu anda. Sageli on kontaktandmeid vaja lepingulise kohustuse täitmiseks. Me oleme ise kogu aeg rääkinud, et riik peaks andmeid küsima vaid ühe korra, ja kui meie õigus tegelikult piirab asutuste vahel andmete ülekandmist, siis me ei tegutse sellega kooskõlas. Nii et see on üks võimalus see kitsaskoht lahendada. Muidugi on oluline muudatus ka see, et selle eelnõuga vähendatakse ka kohti, kus saab sündi registreerida. Senise 79 kohaliku omavalitsuse asemel koonduvad sünni registreerimised 16 kohta, milleks on maakonnakeskuse kohalikud omavalitsused pluss Narva linn. Suurem osa sünni registreerimise avaldusi esitatakse juba nagunii e-teenuses ning üldjuhul ei käi inimesed enam sünni registreerimise avaldust kohalikus omavalitsuses kohapeal esitamas. Seetõttu ei ole otstarbekas hoida sünni registreerimise pädevust nii paljudes kohalikes omavalitsustes. On kohalikke omavalitsusi, kus sünde registreeritakse väga harva ja seetõttu ei ole ametnikel lihtsalt piisavalt praktikat, et säilitada sünni registreerimise menetluse läbiviimise kompetents. Eelnõuga lahendatakse ka igapäevasest praktikast kerkinud probleeme. Näiteks võimaldatakse lõpetada rahvastikuregistris hoone või ruumi täpsusega elukoha aadressi kehtivus olukorras, kus isik on kolinud mujale, aga jätnud aadressi muutmata, ning võimaldatakse kolmanda riigi kodanikul oma lapse sünni registreerimisel avaldada lapse kodakondsus ning täpsustatakse viibimiskohas viibija elukoha andmete muutmist ning kaotatakse võimalus esitada elukohateade avalikku ülesannet täitvale asutusele või isikule, sest elukohateateid esitatakse üldjuhul e-teenuses või kohalikus omavalitsuses kohapeal ning ei ole enam vajadust elukoha edastamiseks sellisel viisil. Aitäh kuulamast! Jään ootama teie küsimusi, kui neid on.

Aitäh teile! Teile on küsimusi. Alustab Peeter Ernits. Palun!

Aitäh teile! Teile on küsimusi. Nii, alustab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ministrihärra! Jah, minu meelest hea eelnõu. Nüansse on muidugi palju, aga kui palju on siin reaalselt kokkuhoidu? Siin on deklareeritud, et tuleb kokkuhoidu siin ja seal, mingites numbrites. Ma ei suutnud leida neid siitpoolt. Ja veel üks nüanss. Näiteks siin on lapse registreerimise puhul, mulle tundub, et võib – äkki seletad –, öeldud, et sihtrühm on väga suur, 1 374 687 Eesti elanikku. See on suur sihtrühm, kes tegelevad lapse sünni registreerimisega. Muidugi see on ideoloogiliselt tore, et sugu tehakse nii laialt ja ka registreeritakse, aga ilmselt on see ikka tunduvalt väiksem.

Hea juhataja! Lugupeetud ministrihärra! Jah, minu meelest hea eelnõu, nüansse on muidugi palju. Kui palju on siin reaalselt kokkuhoidu? Siin on deklareeritud, et tuleb kokkuhoidu siin ja seal, aga mingeid numbreid ma ei suutnud siit leida. Ja veel üks nüanss. Lapse [sünni] registreerimise kohta on siin öeldud – äkki seletad seda –, et sihtrühm on väga suur, 1 374 687 Eesti elanikku. See on suur sihtrühm. Kas nad kõik tegelevad lapse sünni registreerimisega? Muidugi on see ideoloogiliselt tore, et sugu tehakse nii laialt ja [sünde] registreeritakse, aga ilmselt on see [sihtrühm ikka] tunduvalt väiksem.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et selle sihtrühma puhul on mõeldud seda, et see rahvastikuregistri teenus üldiselt puudutab kõiki Eesti inimesi. See võib puudutada kõiki Eesti inimesi, see ei tähenda, et kõigil neil edaspidi võib sündida lapsi, mõnedel enam ei sünni. Aga võib tulla ette juhtumeid, kus on vaja rahvastikuregistris neid toiminguid teha. Seda ei saa välistada ühegi inimese puhul. Sellest tuleb ka see sihtgrupi määratlus, mitte see, et need inimesed just kõik sünnitavad või nad just kõik tegelevad rahvastikuregistri toimingute sissekandmisega. Võib-olla siin on olnud kuidagi kehv sõnastus või kehv mulje jäänud sellest sõnastusest, aga see on minu selgitus praegu. Ja kokkuhoiu kohta tõesti ilmselt igat kokkuhoidu ei ole võimalik alati rahasse näiteks ümber arvutada, aga ajaline kokkuhoid on ka väga oluline. Kui me muudame toimingud lihtsamaks, kui me halduskoormust vähendame, siis kokkuhoitud aeg on suure väärtusega. See on ainus piiratud ressurss, mida ühelgi inimesel ei ole võimalik juurde osta ega kuidagi juurde teenida. Kui me mõtleme nende muudatuste peale, kus varem siis lapse sünnitanud naine, kui ta ei teinud seda tervishoiuasutuses, ei saanud seda tõendit, tal ometigi oli laps süles, oli raseda kaart, võib-olla oli ka kiirabikaart ja talle öeldi, et mine nüüd kohtusse tõendama, et see sinu laps on, noh, ma arvan, et see on päris oluline kokkuhoid, et seda kohtuteed ei pea ette võtma. See kokkuhoid ei väljendu isegi mitte riigilõivu summas, vaid kogu selles kadalipus, mida sa pead läbima, et kõik need avaldused teha ja menetlus läbida. Siin on veel hulk muid taolisi muudatusi, mis samuti aega kokku hoiavad.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et selle sihtrühma puhul on mõeldud seda, et see rahvastikuregistri teenus puudutab üldiselt kõiki Eesti inimesi. See võib puudutada kõiki Eesti inimesi. See ei tähenda, et kõigil neil võib edaspidi sündida lapsi. Mõnel enam ei sünni, aga võib ette tulla juhtumeid, kus on vaja rahvastikuregistris neid toiminguid teha. Seda ei saa välistada ühegi inimese puhul. Sellest ka see sihtgrupi määratlus. [See ei tähenda], et need inimesed kõik sünnitavad või et nad kõik tegelevad rahvastikuregistri toimingute ja sissekannetega. Võib-olla on siin kehv sõnastus või jäänud kehv mulje sellest sõnastusest, aga selline on minu selgitus praegu. Ja kokkuhoiu kohta. Tõesti, ilmselt ei ole võimalik igat kokkuhoidu alati rahasse ümber arvutada, aga ajaline kokkuhoid on ka väga oluline. Kui me muudame toimingud lihtsamaks ja halduskoormust vähendame, siis [hoiame aega kokku] ja kokkuhoitud aeg on suure väärtusega. See on ainus piiratud ressurss, mida ühelgi inimesel pole võimalik juurde osta ega kuidagi juurde teenida. Mõtleme nende muudatuste peale. Varem öeldi sünnitanud naisele, kes ei olnud [sünnitanud] tervishoiuasutuses ega saanud sealt [sünni]tõendit – kuigi tal ometigi oli laps süles, oli raseda kaart, võib-olla ka kiirabikaart –, et mine nüüd kohtusse tõendama, et see on sinu laps. Ma arvan, et see on päris oluline kokkuhoid, et ta seda kohtuteed ei pea ette võtma. See kokkuhoid ei väljendu mitte ainult riigilõivu summas, vaid kogu selles kadalipus, mille ta peab läbima, kõik need avaldused ja kogu menetlus. Siin on veel hulk muid taolisi muudatusi, mis samuti aega kokku hoiavad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! [Mu küsimus] puudutab § 74, mida te ka puudutasite. Selle kohaselt ei pea Euroopa Liidu kodanik kinnitama elukohast lahkumist digiallkirjaga ja siin on kaks väidet – tegelikult on neid kolm, aga silma jäid kaks: ta on Eestist lahkunud ja kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud tema isikusamasuses. Teie kõnest tuli välja, et ta võib selle teate saata lihtmeiliga. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sellist tegevust aktsepteerida, sellepärast et me teame väga hästi, et ka politsei nimel saadetakse inimestele petukirjasid, panga nimel ja nii edasi. See tähendab tegelikult kogumis seda, et turvalisus [pole tagatud]. See, et see inimene on selle taotluse esitanud, ei pruugi tõele vastata. Mismoodi on võimalik tuvastada, et inimene on Eestist lahkunud, ja mismoodi veendub kohaliku omavalitsuse üksus, et kiri on tulnud õige isiku käest?

Aitäh! See puudutab seda § 74, mida te ka siin puudutasite, et Euroopa Liidu kodanik ei pea kinnitama elukohast lahkumist digiallkirjaga. Siin on kaks väidet – tegelikult on neid kolm, aga kaks jäid mul silma –, et ta on Eestist lahkunud ja kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud tema isikusamasuses. Teie kõnes tuli välja see, et ta võib saata selle lihtmailiga. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sellist tegevust aktsepteerida, sellepärast et me teame väga hästi, et ka politsei nimel saadetakse inimestele petukirjasid, panga nimel ja nii edasi. See tähendab tegelikult kogumis seda, et turvalisus … Ja see, et see inimene on konkreetselt selle taotluse esitanud, ei pruugi tõele vastata. Mismoodi on võimalik tuvastada, et ta on Eestist lahkunud, ja mismoodi veendub kohaliku omavalitsuse üksus, et just on kiri tulnud õige isiku käest?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus! Miks me seda niiviisi teeme? Ma arvan, et siin see toiminguraskus või isikusamasuse tuvastamise keerukus peab olema tasakaalus selle toimingu kaalukuse või selle tagajärjega. Me räägime praegu olukorrast, kus kinnisvaraomanik, näiteks korteriomanik, avastab, et tema korterisse on endiselt registreeritud üürnik, kes on ammu sealt ära kolinud, elab kusagil teises riigis. Ja nüüd selleks, et seda registrikannet seal parandada, varasemalt oli vaja, et see üürnik teeks seda läbi kõikide nende e-teenuste, mis talle praeguseks ajaks võivad olla juba kättesaamatud. Tal ei ole võimalik anda seda digiallkirja, tal ei ole võimalik anda mingit kinnitust kusagil e-teenuses. Ta on juba kaugel, tal ei ole neid võimalusi. Ja olgem ausad, selle toimingu puhul ei ole leitud, et see lihtsustamine kuidagi kannaks mingisugust riski. Ütleme, kinnisvaraomanik on juba tuvastanud, et inimest siin ei ole, ja nüüd on vaja ametnikule esitada ka avaldus selle kohta. Sellise toimingu kaudu ei ole võimalik kellelegi materiaalset kahju tekitada, et inimene on lahkunud ja lihtsalt kinnitatakse üle, et ta on sellelt pinnalt lahkunud. See võiks olla see selgitus, miks antud juhul on aktsepteeritud selline lihtsustatud lähenemine. Võib-olla ametnik küsib tõepoolest, et aga saada mulle oma ID-kaardi või isikutunnistuse pilt näiteks selleltsamalt nimeliselt aadressilt. Seal võib-olla jääb ka mingisugune teatud ametniku kaalutluskoht, kas ta näeb, et see aadress on juba piisav kinnitus, näiteks see tuleb mõnelt organisatsioonilt või asutuselt, kes on usaldusväärne, või siis on vaja mingit lisakinnitust. Nagu mina aru saan siit eelnõust, seal on jäetud lahtiseks, kuidas ametnik selle isikusamasuse teeb, aga tal on lihtsustatud võimalused selleks.

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus! Miks me seda niiviisi teeme? Ma arvan, et toimingu raskus või isikusamasuse tuvastamise keerukus peab siin olema tasakaalus toimingu kaalukuse või selle tagajärjega. Me räägime praegu olukorrast, kus kinnisvaraomanik, näiteks korteriomanik, avastab, et tema korterisse on endiselt registreeritud üürnik, kes on sealt ammu ära kolinud, elab kusagil teises riigis. Selleks, et seda registrikannet parandada, oli varasemalt vaja, et see üürnik teeks seda e-teenuste kaudu. Aga need võivad olla talle selleks ajaks juba kättesaamatud. Tal ei ole võimalik anda digiallkirja, tal ei ole võimalik anda mingit kinnitust kusagil e-teeninduses. Ta on juba kaugel, tal ei ole neid võimalusi. Olgem ausad, selle toimingu puhul ei ole leitud, et lihtsustamine kannaks mingisugust riski. Kinnisvaraomanik on juba tuvastanud, et inimest siin ei ole, ja nüüd on vaja esitada selle kohta ametnikule avaldus. Sellise toiminguga ei ole võimalik kellelegi materiaalset kahju tekitada, inimene on sellelt pinnalt lahkunud ja lihtsalt kinnitatakse üle, et ta on lahkunud. See võiks olla selgitus, miks antud juhul on aktsepteeritud sellist lihtsustatud lähenemist. Võib-olla ametnik tõepoolest küsib, et saada mulle näiteks oma ID-kaardi või isikutunnistuse pilt selleltsamalt nimeliselt aadressilt. Seal võib jääda ametnikule mingisugune kaalutluskoht: ta kas näeb, et see meiliaadress on juba piisav kinnitus, näiteks kui see kiri tuleb mõnelt organisatsioonilt või asutuselt, mis on usaldusväärne, või on vaja mingit lisakinnitust. Nagu mina sellest eelnõust aru saan, on jäetud lahtiseks, kuidas ametnik selle isikusamasuse teeb, aga tal on lihtsustatud võimalused selleks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks tuleb öelda, et see on tõesti olnud üks absurdne olukord, mis on väldanud pikka aega, et last ei saa registreerida rahvastikuregistris, kui ta sünni juures ei ole viibinud tervishoiuteenuse osutaja. On väga hea, et te lõpuks olete selle probleemi võtnud lahendada. Aga nüüd ma küsin omalt poolt siiski seda, kas ka praegu väljapakutud regulatsioon ei jäta ametnikele liiga laia kaalutlusõigust. Te küll ütlete siin eelnõus selgelt, et enam ei pea tingimata olema tervishoiuteenuse osutaja tõendit, aga võib esitada ka muid tõendeid. Ehk tasuks kaaluda seda, et kirjutada ikkagi seadusesse ka konkreetsemalt sisse, mis muude tõenditena kvalifitseeruvad. Vastasel juhul võib ametnik ikkagi öelda, et te esitasite siin küll muid tõendeid, aga minu hinnangul need ei ole siiski praegu piisavad. Minge ikkagi kohtusse oma vanemsust tõestama! Noh, tõsi, alati saab võtta lahti ka seletuskirja ja siin seletuskirjas leheküljel 14 on mainitud ka mingisuguseid asju, eks ole, kiirabikaart, näidata sünnitustähtaega, DNA-test jne. Aga mulle tundub, et midagi sellest võiks ehk kirjutada otse seadusesse sisse, et välistada vaidlusi tulevikus.

Suur tänu! Esiteks tuleb öelda, et see on tõesti olnud üks absurdne olukord, mis on väldanud pikka aega, et last ei saa registreerida rahvastikuregistris, kui ta sünni juures ei ole viibinud tervishoiuteenuse osutaja. On väga hea, et te lõpuks olete võtnud selle probleemi lahendada. Aga ma küsin omalt poolt siiski seda, et kas ka praegu väljapakutud regulatsioon ei jäta ametnikele liiga laia kaalutlusõigust. Te küll ütlete siin eelnõus selgelt, et enam ei pea tingimata olema tervishoiuteenuse osutaja tõendit, võib esitada ka muid tõendeid. Ehk tasuks ikkagi kaaluda, et kirjutada seadusesse ka konkreetsemalt sisse, mis muude tõenditena kvalifitseeruvad. Vastasel juhul võib ametnik öelda, et te esitasite küll muid tõendeid, aga minu hinnangul need ei ole siiski praegu piisavad, minge ikkagi kohtusse oma vanemlust tõestama. Noh, tõsi, alati saab võtta lahti ka seletuskirja ja seletuskirjas leheküljel 14 on mainitud mingisuguseid asju: kiirabikaart, näidata sünnitustähtaega, DNA-test jne. Aga mulle tundub, et midagi sellest võiks ehk kirjutada otse seadusesse sisse, et välistada vaidlusi tulevikus.

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus! Tõepoolest, siin on kaalutluskoht. Ühelt poolt me üritame mingit asja lihtsustada, teiselt poolt on see valikukoht, kui täpselt me selle seadusesse kinni kirjutame. Kui me teeme sellise loetelu, siis äkki jääb sealt mõni oluline asi välja – tuleb ema [mingisuguse tõendiga], mis sinna loetellu ei ole mahtunud. Jah, tõesti on võimalik ka mitteammendav loetelu, aga siis on jälle kaalutluskoht, kas see loetelu on üldse vajalik või ei ole vajalik. Ma arvan, et seda on tegelikult võimalik parlamendil kaaluda, ega ükski eelnõu, mis me siia teie ette toome, ei ole ju kunagi kohe valmis. Ma arvan, et kõik eelnõud, mis on parlamendist läbi käinud, on alati muutunud ainult paremaks, mitte halvemaks. Võib-olla on see koht, kus kaaluda muudatusettepaneku esitamist, et komisjon saaks seda arutada. Võib-olla tõesti on asjalik mõte see hoopis teistmoodi sõnastada.

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus. Tõepoolest, siin on kaalutluskoht, et ühelt poolt me üritame mingit asja lihtsustada, teiselt poolt on see valikukoht, kui täpselt me selle seadusesse kinni kirjutame. Äkki me teeme sellise loetelu ja jääb mõni oluline asi välja – tuleb ema selle asjaga, mis sinna loetellu ei mahtunud. Jah, tõesti on võimalik ka mitteammendav loetelu, aga siis on see nagu kaalutluskoht, kas see loetelu on üldse vajalik või ei ole vajalik. Ma arvan, et siin on tegelikult võimalik ka parlamendil kaaluda, ega ükski eelnõu, mis me siia teie ette toome, ei ole ju kunagi kohe valmis. Ma arvan, et kõik eelnõud, mis on parlamendist läbi käinud, on alati muutunud ainult paremaks, mitte halvemaks. See on võib-olla koht, kus kaaluda ka muudatusettepaneku esitamist, et komisjon saab siis seda arutada. Võib-olla tõesti on asjalik mõte see hoopis teistmoodi sõnastada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te tõite siin selle eelnõu puhul ühe plussina välja, et tõmmatakse kokku neid kohti, kus saab sünde kohapeal registreerida. No see ei ole tegelikult hea [mõte], sellepärast et riik on viimaste aastate jooksul oma teenuseid väga palju kokku tõmmanud, küll Transpordiameti [teenindusbüroosid], küll postiteenust, küll koole ja tervishoiu[teenuseid]. See kulu lükatakse järjest rohkem inimese kanda. Teie ettepanek vähendada neid kohti, kus sünde saaks registreerida, lükkab tegelikult vaikselt-vaikselt jälle ühe kulu inimeste kanda. Inimene, kes tahab minna füüsiliselt kohale, et lapse sündi registreerida, peab sõitma kuskile kaugemale. See ei ole hea lähenemine. Ma arvan, et meil on omavalitsustes piisavalt pädevad ametnikud, kes suudavad teha mitut tegevust, lisaks muule tegevusele või tööle, mis nad teevad, registreerida ka selle sünni, kui seda on vaja teha. Vaevalt et see nüüd nii suur ja raske tegevus on, et nad sellega hakkama ei saa. Kas ei peaks ikkagi jätma seda samas mahus, nagu see praegu on, ning võimaldama sünde registreerida ka mujal?

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te tõite siin ühe selle eelnõu plussina välja, et tõmmatakse kokku neid kohti, kus saab sünde registreerida kohapeal. No see ei ole tegelikult hea, sellepärast et riik on tõmmanud viimaste aastate jooksul väga palju oma teenuseid, küll Transpordiameti kohti, küll postiteenust, küll koole ja tervishoidu. See kulu lükatakse järjest rohkem kõik inimese kanda. Ja see teie praegune uus ettepanek, et vähendada neid kohti, kus ka sündi saaks registreerida, tegelikult on jälle see, mis lükatakse vaikselt-vaikselt jälle üks kulu, sõita kuskile kaugemale, inimene, kes tahab minna füüsiliselt registreerima oma lapse sündi, inimeste kanda. See ei ole tegelikult hea lähenemine. Ma arvan, et meil on piisavalt pädevad ametnikud, kes suudavad teha mitut tegevust omavalitsuses, registreerida ära ka lisaks muule tegevusele või tööle, mis ta teeb, ka selle sünni, kui seda vaja teha on. Vaevalt et see nüüd nii suur ja raske tegevus on, et ta sellega hakkama ei saa. Kas ikkagi ei peaks jätma neid võimalusi samas mahus, nagu praegu on, registreerida sündi ka mujal?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on väga hea meel, et me saame seda teemat siin käsitleda praegu põhjalikumalt, sellepärast et see oli üks muudatusi, millel ka minu silm kohe peatus ja mille kohta ma küsisin selgitusi, sest kõikidest inimestest, kes siia pulti võivad jõuda, mina olen kindlasti üks neist, kellele te ei pea seda kohapealsete teenuste olulisust liiga pikalt seletama. Ma saan sellest suurepäraselt aru. Nüüd, see selgitus selle muudatuse kohta on niisugune, et tegelikkuses seda praktilist vajadust 179 omavalitsuses neid sünde registreerida lihtsalt enam ei ole. Need sünnid registreeritakse e-teenuses ja, mis veelgi olulisem, see registreerimine toimub automaatselt, see ei vaja enam isegi ametniku sekkumist, niivõrd automatiseeritud on need protsessid. Ühesõnaga, see, et inimene läheb ise lapse sündi registreerima omavalitsusse, on pigem suur erand. See on ka põhjus, miks väga paljudes või, ütleme, valdavas osas omavalitsustes on see muutunud erakordseks protseduuriks, seda tehakse äärmiselt harva. Ja siis on see kaalutluskoht. Küsimus ei ole ainult selles, et me anname selle õiguse 79 omavalitsuse ametnikule, vaid me tegelikult jätame ka riigile kohustuse 79 ametnikku regulaarselt koolitada sel teemal. See on ka mingisugune kulu. Ja mis võib-olla nende ametnike jaoks muudabki asja keerulisemaks nende endi jaoks, on see, et nad ei saa praktikat. Et seal maakonnakeskuses on vähemalt praegu võimalik tagada, et seal on nii palju praktikat, et tal pärast järjekordset koolitust asjad lihtsalt meelest ära ei lähe. Aga kui see on selline toiming, mida ta teeb kord aastas, siis on need vanemad seal kohal ja see väike laps on võib-olla ka kohale toodud ja see ametnik on kimbatuses ja hakkab otsima, kuidas ta seda täpselt peab tegema, ja hakkab muretsema ja läheb võib-olla natukene stressi, sellepärast et ta ei ole seda aasta otsa teinud, siis võib-olla see ei ole kõige mõistlikum lähenemine. Tõepoolest on olnud igasuguseid mõtteid veelgi vähendada sündide registreerimise kohti, aga ma olen omalt poolt öelnud, et teate, kallid ametnikud, kuniks meil kehtib Eestis maakondlik haldusjaotus, siis vähemasti maakonnakeskuses peavad kõik need teenused olemas olema. Maakonnakeskusest me kuskile kaugemale ei lähe, seal peab see võimalus ja võimekus olema tagatud. Erandina on seal Narva linn ja Narvale ei ole tehtud seda erandit mitte mingisugusel muul müstilisel põhjusel, vaid sellepärast, et seal elab lihtsalt nii palju inimesi. See ongi üks Eesti suurimaid linnasid ja seal on see puhtalt seetõttu põhjendatud. Aga muudes omavalitsustes tõesti selgub, et seda praktilist vajadust enam ei ole. Omal ajal viisin minagi oma lapsed Mikitamäe vallamajja registreerima, nüüd mulle öeldi, et keegi enam ei too, sellepärast et ei ole vaja, nad sünnivad sul seal haiglas ära, isikukoodid, asjad antakse, andmed liiguvad tegelikult automaatselt ja midagi enam vaja teha ei ole. Läbi e-teenuse annad nime ja nii asjad käivadki tänapäeval.

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on väga hea meel, et me saame seda teemat siin praegu põhjalikumalt käsitleda, sellepärast et see oli üks muudatus, millel ka minu silm kohe peatus ja mille kohta ma küsisin selgitusi. Kõikidest nendest inimestest, kes siia pulti võivad jõuda, olen mina kindlasti üks neist, kellele te ei pea kohapealsete teenuste olulisust pikalt seletama, ma saan sellest suurepäraselt aru. Selgitus muudatuse kohta on niisugune. Tegelikkuses praktilist vajadust sünde 79 omavalitsuses registreerida enam ei ole. Need sünnid registreeritakse e-teenuse kaudu ja, mis veelgi olulisem, see registreerimine toimub automaatselt, see ei vaja enam isegi ametniku sekkumist, niivõrd automatiseeritud on need protsessid. Ühesõnaga, see, et inimene läheb lapse sündi registreerima omavalitsusse, on pigem suur erand. See on ka põhjus, miks väga paljudes või, ütleme, valdavas osas omavalitsustes on see muutunud erakordseks protseduuriks, mida tehakse äärmiselt harva. Siin on kaalutluse koht. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et me anname õiguse [sünde registreerida] 79 omavalitsuse ametnikule, vaid me tegelikult jätame ka riigile kohustuse 79 ametnikku regulaarselt sel teemal koolitada. See on ka mingisugune kulu. Ja mis võib-olla muudab asja nende ametnike jaoks keerulisemaks, on see, et nad ei saa praktikat. Maakonnakeskuses on praegu vähemasti võimalik tagada, et seal on nii palju praktikat, et ametnikul pärast järjekordset koolitust asjad lihtsalt meelest ära ei lähe. Aga kui see on selline toiming, mida ta teeb kord aastas, ja kui siis on need vanemad seal kohal ja see väike laps ka võib-olla kohale toodud, siis võib see ametnik sattuda kimbatusse, ta hakkab otsima, kuidas ta seda täpselt peab tegema, hakkab muretsema ja läheb võib-olla natukene [pingesse], sellepärast et ta ei ole seda aasta otsa teinud. See võib-olla ei ole kõige mõistlikum lähenemine. Tõepoolest, on olnud igasuguseid mõtteid, et veelgi vähendada sündide registreerimise kohti, aga mina olen omalt poolt öelnud, et teate, kallid ametnikud, kuniks meil kehtib Eestis maakondlik haldusjaotus, peavad vähemasti maakonnakeskuses kõik need teenused olemas olema. Maakonnakeskusest me kuskile kaugemale ei lähe, seal peab see võimalus ja võimekus olema tagatud. Erandiks on Narva linn. Narvale ei ole seda erandit tehtud mingisugusel müstilisel põhjusel, vaid sellepärast, et seal elab lihtsalt nii palju inimesi. See on üks Eesti suurimaid linnasid ja seal on see puhtalt seetõttu põhjendatud. Aga muude omavalitsuste puhul on tõesti selgunud, et seda praktilist vajadust enam ei ole. Omal ajal viisin minagi oma lapsed Mikitamäe vallamajja, et nad registreerida, aga nüüd öeldi mulle, et keegi enam ei too, sellepärast et ei ole vaja. Laps sünnib haiglas ära, isikukoodid ja muud asjad antakse, andmed liiguvad automaatselt ja midagi enam vaja teha ei ole. E-teenuse kaudu annad lapsele nime ja nii asjad käivadki tänapäeval.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma küsisin elukohast lahkumise digitaalse teate kohta, nüüd siis hakkab toimima tavaline lihtkiri. Te tõite näiteks selle, et üürileandja ühel hetkel avastab, et inimest seal enam ei ela, ja esitab avalduse, et inimene on lahkunud. Ma arvan, et see ei ole päris nii lihtne, sest pooled on seotud üürilepinguga, kus on kirjas õigused ja kohustused. Ilmselt on üürileandja huvitatud ikkagi sellest, et ta saab mingisuguse raha tagasi, mitte ei teata automaatselt, et inimene on lahkunud. Siin on rahaline suhe olemas. Ja teine näide. Kui üürileandja teatab, [et inimene on lahkunud], aga pärast tekib probleem, et [üürnik] tahab seal ikkagi edasi elada, sest üürileping kehtib, siis võivad sellega materiaalsed kahjud [kaasneda] küll. Ma näen siin tõsist murekohta. Teine küsimus on selline. Kuidas on kohaliku omavalitsuse üksus veendunud isiku samasuses, et just see isik on saatnud kirja, et ta on Eestist lahkunud?

Aitäh! Ma küsisin digitaalse elukoha teatest lahkumise kohta ja nüüd hakkab toimima tavaline lihtkiri. Te tõite näiteks selle, et üürileandja ühel hetkel avastab, et seal inimest enam ei ela, ja siis esitab avalduse selle kohta, et inimene on lahkunud. Ma arvan, et see ei ole päris nii lihtne, sest pooled on seotud üürilepinguga, kus on õigused ja kohustused. Ilmselt on üürileandja huvitatud ikkagi sellest, et ta saab mingisuguse raha tagasi, mitte ei teata automaatselt, et inimene on lahkunud. Siin on rahaline suhe olemas. Ja teine näide on see, et kui üürileandja isegi teatab ja pärast tekib probleem, et ta ikkagi tahab seal elada, sest üürileping kehtib, siis võivad seal materiaalsed kahjud tulla küll. Ma näen siin tõsist murekohta. Teine küsimus on see. Kuidas kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud selle isiku samasuses, et just see isik on saatnud kirja, et ta on Eestist lahkunud?

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Ma väga vabandan, ma võib-olla selgitasin esimest korda mitte piisavalt selgelt, et küsimus ei ole selles, et üürileandja avastab, et tema üürikorteris või tema kinnisvaral seda inimest enam ei ole. Ta on kindlasti teadlik sellest, et seda inimest ei ole, aga ta avastab, et selle korteriga on seotud see registrikanne. Ühesõnaga, inimene on ära läinud, aga registrikanne on jäänud üles. Võib-olla sellest on juba aasta või kaks möödunud ja siis mingil põhjusel selgub. Niipidi see pigem käib. Aga tundub, et muus osas saime asja selgeks, et ametnik saab siis vaadata, mis aadressilt see tulnud on. Näiteks tuleb Euroopa Komisjoni e-posti aadressilt … Näiteks on inimene elanud Tallinnas mingi aja, töötanud siin Euroopa Komisjoni esinduses või mõnes institutsioonis, siis kolib ta Brüsselisse tagasi või kuhugi teise kohta. Auväärt asutus, kõik teavad, saadab sealt kirja, et vabandust, jäi registrikanne üles. See ei ole sellise kaaluga toiming, et peaks väga suurt juurdlust läbi viima, saab selle suhteliselt lihtsamaks teha. Seal on ametnikul väike kaalutlusõigus ka, ta võib tõesti küsida ID-kaardi või isikutunnistuse pilti, et saada mulle pilt vastu, vaatame, siis on enam-vähem kindel, et kui asjad lähevad kokku selle inimese andmetega, kes on rahvastikuregistris, siis võib arvata, et see on seesama inimene. Ma ei kujuta ette ka praktikas, mis oleks see petuskeem või võltsimise skeem, mis eeldaks niisugust toimingut, et keegi võltsib enda lahkumist riigist, võltsib selleks e-posti [aadressi] ja võib-olla isegi ka isikutunnistuse pilti. Seda on lihtsalt keeruline ette kujutada. Tundub, et kõikvõimalikud riskid on määramatult väiksemad kui see kasu, mis selle toimingu lihtsustamisest saabub.

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Ma väga vabandan, ma võib-olla ei selgitanud seda esimesel korral piisavalt selgelt. Küsimus ei ole selles, et üürileandja avastab, et tema üürikorteris või tema kinnisvara pinnal seda inimest enam ei ole – ta on kindlasti teadlik sellest, et seda inimest seal enam pole –, vaid selles, et ta avastab, et selle korteriga on seotud registrikanne. Ühesõnaga, inimene on ära läinud, aga registrikanne on jäänud üles. Võib-olla on sellest möödunud juba aasta või kaks ja siis see mingil põhjusel selgub. Niipidi see pigem käib. Aga tundub, et muus osas saime asja selgeks. Ametnik saab vaadata, mis [meili]aadressilt see [kiri] on tulnud, näiteks Euroopa Komisjoni e-posti aadressilt. Inimene elab mingi aja Tallinnas, töötab siin Euroopa Komisjoni esinduses või mõnes muus institutsioonis, kolib siis tagasi Brüsselisse või kuhugi teise kohta – see on auväärt asutus, kõik teavad seda – ja saadab sealt kirja, et vabandust, jäi registrikanne üles. See ei ole sellise kaaluga toiming, mille puhul peaks väga suurt juurdlust läbi viima, selle saab suhteliselt lihtsaks teha. Seal on ka ametnikul väike kaalutlusõigus, ta võib tõesti küsida ID-kaardi või isikutunnistuse pilti, et saada mulle pilt, vaatame. Siis on enam-vähem kindel: kui asjad lähevad kokku selle inimese andmetega, kes on rahvastikuregistris, siis võib arvata, et see on seesama inimene. Ma ei kujuta praktikas ette, milline oleks see petuskeem või võltsimise skeem, mis eeldaks niisugust toimingut, et keegi võltsib enda lahkumist riigist, võltsib selleks e-posti [aadressi] ja võib-olla isegi isikutunnistuse pilti. Seda on lihtsalt keeruline ette kujutada. Tundub, et võimalikud riskid on määratult väiksemad kui see kasu, mis selle toimingu lihtsustamisega [kaasneb].

Varro Vooglaid, teine küsimus, palun!

Suur tänu! Ma küsin sama asja kohta, mille kohta ma juba küsisin. Loomulikult on teil õigus, et menetluse käigus saab teha muudatusettepanekuid, aga minu küsimused lähtuvadki eesmärgist püüda ühiselt arutleda selle üle, millised need muudatused võiksid potentsiaalselt olla. Ma mõtlen näiteks sellise potentsiaalse olukorra peale, mida meedias on korduvalt kajastatud, kus sünnitatakse laps kodus kas [teadliku] valikuna või selle tõttu, et ei jõutud haiglasse. Kuna see laps sündis kenasti, mingeid tervislikke probleeme ei ole, ei kutsuta ka kiirabi. Mitte mingisugust tervishoiuteenuse osutaja tõendit seega esitada ei ole võimalik. Kas muu tõendina kavandatava seadusemuudatuse mõttes kvalifitseeruksid ka näiteks tunnistajate ütlused? Näiteks abikaasa annab ütlused ja kinnitab need oma allkirjaga. Näiteks, ma ei tea, sünnitanud naise ema või doula – või kuidas seda inimest nimetatakse, kes sünnituse juures viibib – kinnitavad, et jah, mina, see ja see isik, viibisin sünni juures ja võin kinnitada, et tõepoolest, see ja see naine sünnitas sellel kuupäeval selle lapse. Kas see kvalifitseeruks või mitte?

Suur tänu! Ma küsin sama asja kohta, mille kohta juba küsisin. Loomulikult teil on õigus, et menetluse käigus saab ju teha muudatusettepanekuid, aga minu küsimused lähtuvadki just eesmärgist püüda ühiselt arutleda selle üle, millised need muudatused võiksid potentsiaalselt olla. Ma mõtlen näiteks sellise potentsiaalse olukorra peale, mida meedias on korduvalt kajastatud, kus sünnitatakse laps kodus kas valikuna või selle tõttu, et ei jõudnud haiglasse. Kuna see laps sündis kenasti, mingeid tervislikke probleeme ei ole, ei kutsuta ka kiirabi, mitte mingisugust tervishoiuteenuse osutaja tõendit seega esitada ei ole võimalik, siis kas muu tõendina kavandatava seadusemuudatuse mõttes kvalifitseeruks ka näiteks tunnistajate ütlused? Näiteks abikaasa annab oma ütlused ja kinnitab need oma allkirjaga. Näiteks, ma ei tea, sünnitanud naise ema või keegi, ma ei tea, doula või kuidas neid nimetatakse, kes sünnituse juures viibib. Kinnitavad, et jah, mina, see ja see isik, viibisin sünni juures ja võin kinnitada, et tõepoolest, see ja see naine sünnitas sellel kuupäeval selle lapse. Kas see kvalifitseeruks või mitte?

Aitäh! Ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt oli eelnõu mõte see, et ka selline tõend võiks kvalifitseeruda. Tõepoolest, kiirabi kutsumiseks sünnituse juurde ei pruugi olla vajadust, eriti siis, kui see toimub väga kiiresti, siis ei ole enam kiirabi sinna vaja. Tavaliselt on rasedad ju kusagil arvel. Sünnitaja on ilmselt käinud naistenõuandlas, seal on talle ka sünnitustähtaeg määratud. Tegelikult on tal väga suure tõenäosusega ka mingisugune paber olemas lisaks nendele ütlustele. Nii et selles mõttes kogumis mulle näib, et see on täiesti aktsepteeritav.

Aitäh! Ma olen aru saanud, et põhimõtteliselt eelnõu mõte oli selline, et ka selline tõend võiks kvalifitseeruda. Tõepoolest, ei pruugi olla, et sünnituse juurde oli vaja kiirabi kutsuda, eriti kui see toimub väga kiiresti, siis ei ole enam seda kiirabi sinna vaja. Ja tavaliselt on ka rasedad ju arvel kusagil. Sünnitaja on ilmselt juba kunagi naiste nõuandlas käinud, seal on ka sünnitähtaeg määratud. Tegelikult tal mingisugune paber ka väga suure tõenäosusega on olemas lisaks nendele ütlustele. Nii et selles mõttes kogumis mulle näib, et see on täiesti aktsepteeritav.

Rene Kokk, palun! Teine küsimus.

Tänan, hea juhataja! Hea minister! Kuna me arutame siin ka riigilõivuseaduse muutmise seadust, siis üks probleem, mis maapiirkondades on – te ütlesite, et te olete hästi kursis maapiirkondade probleemidega –, on see, et näiteks PPA teeninduskeskustes ei saa maksta sularahas. Igal pool kindlasti ei saa. See on tõsine probleem. Olukorras, kus sularaha on ka julgeoleku mõttes inimestele väga oluline, see, et me sularaha siiski kasutame, ei saa PPA teenindus[büroodes] teenuste eest sularahas maksta. Inimesed saavad tihti alles kohapeal teada, et ühe või teise teenuse eest seal maksta ei saa, peab maksma kas [kohapealses] arvutis või kaardiga. Pangakaardi nõuet meil seadusest tulenevalt ei ole, inimesed ei pea omama pangakaarti. Mida te võtate ette, et inimesed saaksid ikkagi maksta ja ei oleks seda lisakulu? Nad peavad sõitma kuskile pangaautomaadi juurde raha võtma ja tagasi, et saada teenust, mida riik neile pakub. Mis mõtted teil selles vallas on?

Tänan, hea juhataja! Hea minister! Kuna me arutame siin ka riigilõivuseaduse muutmise seadust, siis üks probleem, mis maapiirkondades on – ja nagu te ütlesite, te olete hästi kursis maapiirkondades olevate probleemidega –, on see, et näiteks PPA teeninduskeskustes ei saa maksta – igal pool kindlasti ei saa – sularahas. Ja see on tõsine probleem. Olukorras, kus tegelikult sularaha on ka julgeoleku mõttes inimestele väga oluline, et me sularaha siiski kasutame, aga PPA teeninduses ei saa maksta teenuste eest sularahas. Inimesed peavad tihti sõitma, saavad teada seal kohapeal jälle, et ühe või teise teenuse eest maksta seal ei saa, peab maksma kas kohalikus arvutis või kaardiga. Pangakaardinõuet ei ole seadusest tulenevalt olemas, inimesed ei pea omama pangakaarti. Ehk siis, mida te võtate ette selles osas, et inimesed saaksid siiski ikkagi maksta, nii et ei oleks seda lisakulu, et nad peaksid sõitma kuskile pangaautomaadi juurde raha võtma ja tagasi sõitma, et oma teenust saada, mida riik talle pakub? Mis mõte teil selles osas on?

Aitäh! Mulle tundub, et juba see asjaolu, et me võimaldame PPA esindustes riigilõivu maksta kohapeal, on küllaltki oluline toimingu lihtsustamine. Mina olen juba nii vana, et ma veel mäletan aegu, kui riigilõivusid ja kõiki makseid sai teha ainult pangakontoris. Läksid pangakontorisse, [maksid] sularahas, kirjutasid käsitsi maksekorralduse, mis oli kahe või kolme koopiaga, pandi tempel sellele tõendile peale ja siis läksid selle tembeldatud maksekorraldusega [PPA-sse] tagasi ja tõendasid, et sa oled selle maksnud. Nii et me oleme sealt edasi liikunud ja võimaldame kohapeal tasuda pangakaardiga. Nüüd on küsimus, kas me tõesti peaksime muutma PPA klienditeenindused ka sularahakäitlejateks. Sellega kaasnevad ju täiendavad kulud, ütleme, täiendav koormus[, kui hakata seal sularaha käitlema]. Võib-olla ei ole see kõige mõistlikum tee. Iseenesest me oleme juba mugavusteenust sinna juurde toonud. Praktilise poole pealt on lugu selline, et PPA esindused on meil reeglina ikkagi sellistes kohtades, kus on ka muud asutused, mis sularahaga toimetavad, mõni pangakontor või postkontor on seal veel alles. Sellisel juhul saab inimene, kui ta tõesti toimetab ainult sularahaga, minna ja teha seda vanakooli värki: teeb sissemakse ja kas toob maksekorralduse koopia või siis saab ametnik viitenumbri järgi vaadata, kas makse on laekunud või mitte. Iseenesest tundub, et see on lahendatav probleem. Jah, see on keeruline. Pangakaardiga tasumine oligi mõeldud selleks, et asi oleks mugavam. Ilmselt ei suuda me kõiki mugavusi sularaha arveldustega kuidagi kompenseerida. Ilmselgelt ei ole see ka valdava osa inimeste probleem. Me peaksime ikkagi vaatama seda, kus me kõige suurema mõju saavutame oma muudatustega.

Aitäh! Mulle tundub, et juba see asjaolu, et me oleme kunagi võimaldanud PPA esindustes riigilõivu maksta kohapeal, oli küllaltki oluline toimingu lihtsustamine. Mina olen juba piisavalt nii vana, et ma veel mäletan neid aegu, kui riigilõivusid ja kõiki makseid sai teha ainult pangakontori kaudu. Ehk siis läksid pangakontorisse, viisid oma sularaha, tegid käsitsi, kirjutasid maksekorralduse, mis oli kahe või kolme koopiaga, pandi tempel selle tõendi peale ja siis läksid selle tembeldatud maksekorraldusega tagasi ja tõendasid, et sa oled selle maksnud. Nii et me oleme sealt edasi liikunud ja võimaldanud seda tasumist kohapeal pangakaardiga. Nüüd on see küsimus, kas me tõesti peaksime muutma PPA klienditeenindused ka sularahakäitlejateks. Sellega kaasnevad ju täiendavad kulud, ütleme, mingisugune täiendav koormus selle sularaha käitlemiseks seal. Võib-olla see kõige mõistlikum tee ei ole. Iseenesest me oleme juba seda mugavusteenust sinna toonud. Praktilise poole pealt on ju lugu selline, et PPA esindused on meil reeglina ikkagi sellistes kohtades, kus on ka muud asutused, mis sularahaga toimetavad. Seal on mõni pangakontor või mõni postkontor veel alles. Sellisel juhul, kui inimene tõesti toimetab ainult sularahaga, saab ta minna ja teha seda vanakooli värki, teeb selle sissemakse ja toob kas selle maksekorralduse koopia või siis saab ametnik järele vaadata selle viitenumbri järgi, kas see makse on laekunud või mitte. Iseenesest tundub, et see on lahendatav probleem. Jah, see on keeruline. Aga pangakaardiga tasumine oligi mõeldud selleks, et asi oleks mugavam. Ilmselt me ei suuda siin kõiki neid mugavusi sularaha arveldustega kuidagi kompenseerida. Ilmselgelt ei ole see ka valdava osa inimeste probleem. Me peaksime ikkagi vaatama seda, kus me kõige suurema mõju saavutame oma muudatustega.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Siit tuleb huvitaval kombel välja, et meil on umbes Pärnu jagu 15–17-aastaseid noori inimesi. Te juhite siin tähelepanu sellele, et võib tekkida vastuolu nende papade ja mammadega, keda on poole rohkem, umbes 90 000. Neid võib hakata häirima see, et nüüd hakkavad need 15–17-aastased ise oma mobiiltelefoninumbrit rahvastikuregistrisse panema. Seni on seda teinud [vanemad]. Kaks küsimust. Kas on mõeldud mingite meetmete peale, kuidas neid papasid ja mammasid rahustada? Las noored tegutsevad rahvastikuregistris ise. Teine küsimus: kui paljude 15–17-aastaste noorukite puhul on nende mobiiltelefoni[numbrid], mida papad ja mammad peaksid rahvastikuregistrisse kandma, seal juba praegu olemas? Mitmel protsendil?

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Siin tuleb huvitavalt välja, et meil on umbes Pärnu jagu 15–17-aastaseid noori inimesi. Te juhite tähelepanu siin, et võib tekkida vastuolu nende papade ja mammadega, keda on poole rohkem, umbes 90 000. Neid võib hakata häirima see, et nüüd need 15–17-aastased hakkavad ise oma mobiiltelefoni numbrit rahvastikuregistrisse panema. Seni on nad, nagu nemad teevad. Kaks küsimust. Kas on mõeldud mingite meetmetega, kuidas nende papasid ja mammasid rahustada? Las noored tegutsevad rahvastikuregistris ise. Teine küsimus: kui paljudel 15–17-aastastel noorukite mobiiltelefonid, mida papad ja mammad peaksid rahvastikuregistrisse kandma, on tegelikult seal olemas praegu juba, mitu protsenti?

Aitäh! Ma selle küsimuse viimase osa vastuse jään võlgu, et mitu protsenti või mitu mobiiltelefoni numbrit on 15–17-aastastel rahvastikuregistrisse kantud. Kui see on väga vajalik informatsioon teile, te saate esitada mulle kirjaliku küsimuse, siis me vaatame selle järele. Ausalt öeldes on mulle jäänud mulje, et ma ei ole seda probleemina kuidagi välja toonud lapsevanemate jaoks, et nende 15–17-aastased lapsed saavad rahvastikuregistris oma andmetele ligi, saavad ütlusepõhiseid andmeid ja kontaktandmeid seal ise lisada. Mulle tundub, et see on igati loogiline areng, et neil on võimalik neid kontaktandmeid seal ise lisada. Ma arvan, et on väga loogiline areng, et alla 15-aastaseid lapsi, nende kontaktandmeid sinna ei lisata, nendega tuleb ühendust saada ikkagi vanema või seadusliku esindaja kaudu. Ja see arvamus on selline seetõttu, et 15–17-aastased on meil juba gümnaasiuminoored, need on ikka väga iseseisvad ja juba selliste lihtsamate asjadega saavad tõesti ise hakkama. Mul lapsevanemana on küll hea meel, et minu kaks vanemat last saavad juba ID-kaardid ja passid endale ise ära tellida. Minu sekkumist seal vaja ei ole.

Aitäh! Küsimuse viimasele osale ma jään vastuse võlgu, et mitu protsenti neid on või mitu mobiiltelefoninumbrit on 15–17-aastaste puhul rahvastikuregistrisse kantud. Kui see on väga vajalik informatsioon teile, siis saate esitada mulle kirjaliku küsimuse ja me vaatame selle järele. Ausalt öeldes ei ole mulle jäänud muljet ja ma ei ole ka seda probleemina välja toonud, et see oleks lapsevanemate jaoks kuidagi probleem, et nende 15–17-aastased lapsed saavad rahvastikuregistris ligi oma andmetele ning [esitada] ütluspõhiseid andmeid ja kontaktandmeid. Mulle tundub, et see on igati loogiline areng, et neil on võimalik oma kontaktandmeid seal ise lisada. Minu meelest on väga loogiline areng ka see, et alla 15-aastasete laste kontaktandmeid sinna ei lisata, nendega tuleb ühendust saada ikkagi vanema või seadusliku esindaja kaudu. Arvan seda seetõttu, et 15–17-aastased on meil juba gümnaasiuminoored, need on ikka väga iseseisvad [inimesed] ja saavad selliste lihtsamate asjadega tõesti ise hakkama. Minul lapsevanemana on küll hea meel, et minu kaks vanemat last saavad ID-kaardi ja passi endale ise ära tellida ja et minu sekkumist seal vaja ei ole.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu juhtivkomisjonis ja langetatud otsuseid tutvustab meile meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Palun!

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab meie hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas kõne all olevat eelnõu esmaspäeval, 15. septembril. Meil oli komisjonis minister, kes andis ülevaate eelnõu eesmärkidest, nagu ka siin saalis praegu. Lisaks saime vestluse ja küsimuste käigus selgitusi Siseministeeriumi ametnikelt. Saalis toimunud arutelu ma kordama ei hakka. Ülevaade põhieesmärkidest, mis selle eelnõuga seonduvad, on teil juba kenasti olemas. Komisjonis toimunud arutelu, lühidalt, keskendus tõepoolest samamoodi kaalutlusõiguse küsimustele, millistel puhkudel kohalikes omavalitsustes need kaalutlusmomendid tekivad ja kuidas kaalutlusotsused tehtud saavad. Kindlasti oli küsimus ka selle kohta, kas see [eelnõu] parandab rahvastikuarvestuse kvaliteeti. Seda see eelnõu [teeb]. Loomulikult küsiti ka sünni registreerimise kohtade vähendamise kohta. Tundsime komisjonis muret, kas see vähendab teenuse kättesaadavust inimestele, aga saime samalaadse vastuse, et valdavalt on tegu e-teenuse [keskkonnas osutatava] teenusega. Alaealise lapse elukoha registreerimine teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta on kindlasti väga eluline teema, millele ka õiguskantsler on tähelepanu juhtinud. Siin on samuti tegemist kaalutlusotsusega. Komisjonis selgitati, millised on need momendid ja olukorrad, kus seda kaalutlusotsust on tarvis ja kuidas seda kohalikus omavalitsuses võiks teha. Komisjonis küsiti ka selle kohta, kas on plaanis lahendada probleem elukoha registreerimise ja selle üle järelevalve pidamisega seoses kohalike omavalitsuste valimisega, aga ministri sõnul praegu seda lahendust ministeeriumil veel ei ole. Oluline on ka edaspidi sellele küsimusele tähelepanu pöörata. Komisjon tegi konsensuslikult menetluslikud otsused: võtta [eelnõu esimeseks lugemiseks] täiskogu päevakorda 24. septembril, [teha ettepanek eelnõu] esimene lugemine lõpetada ja määrata komisjoni esindajaks komisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aitäh!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas kõneks olevat eelnõu esmaspäeval, 15. septembril. Meil oli komisjonis minister, kes andis ülevaate eelnõu eesmärkidest, nagu ka siin saalis praegu. Lisaks saime vestluse ja küsimuste käigus selgitusi Siseministeeriumi ametnikelt. Kordama ei hakka. Arutelu siin saalis ja ülevaade põhieesmärkidest, mis selle eelnõuga seonduvad, on teil juba kenasti olemas. Komisjonis toimunud arutelu, lühidalt, keskendus tõepoolest samamoodi kaalutlusõiguse küsimustele, millistel puhkudel kohalikes omavalitsustes need kaalutlusmomendid tekivad ja kaalutlusotsused tehtud saavad. Kindlasti oli ka küsimus selle kohta, kas see parandab rahvastikuarvestuse olukorda ja kvaliteeti, millele see eelnõu kaasa aitab. Loomulikult oli ka küsimus seoses sünni registreerimise kohtade vähendamisega. Me tundsime ka komisjonis muret, kas see vähendab inimeste teenuse kättesaadavust, aga saime samalaadsed vastused, et tänaseks on juba valdavalt tegu e-teenuses toimuva teenusega. Alaeelise lapse elukoha registreerimine teise hooldusõigusliku vanema nõusolekuta on kindlasti väga eluline teema, millele ka õiguskantsler on tähelepanu juhtinud. Siin samuti kaalutlusotsused on ja nende puhul selgitati komisjonis, millised on need momendid ja olukorrad, kus seda kaalutlusotsust on tarvis ja kuidas seda võiks kohalikus omavalitsuses toime panna. Komisjonis küsiti ka seda, kas on plaanis lahendada probleemi elukoha registreerimise ja selle üle järelevalvega seoses kohalike omavalitsuste valimisega, aga praegu seda lahendust ministri sõnul ministeeriumil veel ei ole. Tähelepanu on oluline ka edasi sellele küsimusele pöörata. Komisjon tegi konsensuslikult oma menetluslikud otsused. Võtta täiskogu päevakorda 24. septembril, esimene lugemine lõpetada, teha sellekohane ettepanek ja määrata komisjoni esindajaks komisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Aitäh!

Suur tänu teile selge ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 687 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. oktoober kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti ammendanud. Aitäh, härra minister!

Suur tänu teile selge ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 687 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 7. oktoober kell 17.15. Oleme sellega esimese päevakorrapunkti ammendanud. Aitäh, härra minister!