Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (192 SE) esimene lugemine

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Anti Poolametsa, Henn Põlluaasa ja Helle-Moonika Helme algatatud teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 192 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun!

Jätkame ühe hea hariduspaketiga. Antud eelnõu teadus‑ ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmiseks tahab tagada rahvusteadustele piisava ja stabiilse riigieelarvelise rahastuse. Ja mis on oluline: eelnõu kohaselt defineeritakse seaduse tasemel rahvusteaduste mõiste ning tagatakse nende piisav ja stabiilne riigieelarveline rahastus. Eesti riik ja ühiskond vajavad tipptasemel uuringuid, mis aitavad mõtestada Eesti ühiskonna ja riigi kestlikkust. Aga selleks on meil vaja paika panna, milline on selle [rahastuse] määr. Ning eelnõu §‑s 1 on meil öeldud, et riigieelarvest eraldatavatest vahenditest vähemalt 10% eraldatakse rahvusteaduste toetamiseks. Definitsiooni puhul on oluline, et see on lõpuks ära tehtud, nii et rahvusteaduste mõiste ei jää uduseks. Ning meie definitsioon ütleb, et rahvusteadused on Eesti ajalugu, folkloristika, keeleteadus, kunstiteadus, sh muusika‑ ja teatriteadus, samuti kirjandusteadus, aga ka teised teadused, mille uurimise tulemustel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ning mis sellega aitavad säilitada ja edendada eestlaste identiteeti. Kui me nüüd vaatame elu, päriselu, milline on olukord eesti keele, kirjanduse, kultuuri, etnograafia ja ajaloo vallas, siis me ei saa seda käsitleda lihtsalt rahvusvahelise konkurentsi tingimustes. Ja selle tõttu ongi vaja teadusrahastuse süsteemi muuta. Rahvusteaduste ja üldise hariduse allakäiku [näitavad] ka siin saalis aeg-ajalt tekkinud mõningad sümboli väärtusega olukorrad. Kui Mart Helme peab heale kirjanduse tundmisele toetudes siin särava kõne, kus ta viitab kirjandusklassikutele, siis mis järgneb? Ajakirjanduslik paanika! Nad ei saa midagi aru! Nad ei saa aru isegi sellest, kui tsiteeritakse mõnda Tammsaare teost või kasutatakse sealt kõnekujundeid. See on klassikaline näide argipäevasest harimatusest. Ja seda ajakirjanike hulgas, kes võiks nagu midagi eesti kirjandusest teada. Täna näiteks räägiti hobusevarastest ja nüüd võiks puhkeda suur ajakirjanduslik kaos, et kas Eestis on tõesti nii palju hobuseid, mida varastada. Alarahastuse näiteks võib tuua Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi olukorra: aastateks 2020–2024 ei saadud rahastust ühelegi suurele projektile. Me tõstatasime selle küsimuse siin mõni aasta tagasi. Tookord oli püsirahastusega minimaalselt kindlustatud üksnes arhiivide säilitamine ja uurijate elementaarne teenindamine. Näiteks programmiga "Eesti keel ja kultuur digiajastul" lõigati lisaks teadusprojektidele ära ka eesti kultuuri monumentaalteoste, nagu "Vana kannel" ja "Eesti muinasjutud", koostamise raha. Need on ainult üksiknäited sellest, kuhu me oleme liikumas. Ja kui ma kuulsin proua Sutropi apoloogiat ingliskeelestumise ja rahvusvahelise õpikeskkonna kaitseks, siis ma olin hämmingus. Kas see keskkond ongi siis näiteks selline, kus tehnikaülikooli on toodud hulgaliselt araabia maadest inimesi, kes räägivad vigast inglise keelt ja kus toimub reaalselt ka diplomipesu? Meie siis oleme araabia riikide allhankijad, Euroopa Liidu elamislubade vabrik. See on siis see suurepärane keskkond ja õhkkond, kus Eesti üliõpilased arenevad! Mitte selleks ei loodud tehnikaülikooli, ei nähtud vaeva alates kahekümnendatest aastatest, et me muutuksime araabia ülikoolide allhankijaks. Nõukogude Liidus oli Lumumba[-nimeline] ülikool. Võib-olla mõni inimene on seal isegi kohapeal käinud. Äkki nad räägivad, kuidas Lumumba ülikoolis õppimine oli. Aga miks peaksime meie mingit Lumumbat siin Eestis tegema? Isegi Tartu Ülikool on lumumbastumas. Ja see peab olema õhkkond, mida me naudime! Mina ei tunne, et see on Eesti rahvusülikool. Ma olen seal kaheksa aastat käinud. Rahvusülikooli nime see varsti ei vääri enam, sest see on mingisugune allhankekool, kus tõesti lõbustatakse üliõpilasi vigase inglise keelega, mida nõndanimetatud välisüliõpilaste abikäsi meile pakub. Täpselt nii, nagu hiljuti härra Ehala ütles: suur osa Erasmusest on lihtsalt haridusturism. Ostke rongipilet, ostke lennukipilet, käige vaatamas Euroopat – muidugi! Aga just haridusturism on [see], mida Erasmuse all tehakse. Ma tean väga hästi, kuidas see käib, olen küllalt Erasmuse tudengitega suhelnud. Nii et me peame päris tõsiselt mõtlema, mida teha teadusrahastuse hindamise mudeliga, et pöörata see näoga Eesti poole. Me peame selle moepärase rahvusvahelistumise nõude ümber mõtestama ja seadma sihiks Eesti heaks tehtava teaduse ja selle tugeva toetamise – seda nii tehnilisemates valdkondades, põllumajandusteaduses näiteks, kui ka tõesti rahvusteadustes, mida see eelnõu väga selgelt [silmas peab]. Ma leian, et see oleks pikk samm rahvusülikooli tegelikuks tegemisel. Vahepeal me oleme teelt eksinud. Minul on igal juhul tunne, et kui me nii edasi läheme, siis rahvusülikooli nime võib rahumeeli ära võtta: see on ainult ilus kõnekujund, sisult ei vasta rahvusülikool enam sellele, milleks ta on ellu kutsutud. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Ärge minge palun Riigikogu kõnetoolist ära, sest teie olete selle eelnõu 192 ettekandja Riigikogu liikmena ja algatajana ja teile on ka vähemalt kaks küsimust. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen kohati kuulanud – mitte kogu aeg, tunnistan – neid EKRE haridusteemalisi eelnõusid ja võib-olla ma eksin, aga mina ei ole pannud tähele, kas te olete võtnud mingi seisukoha selles suhtes, kas kõrgharidus Eestis peaks olema tasuta või tasuline. Praegu on see tasuta eestikeelses õppevormis. Kas äkki seal peaks midagi muutma? Okei, välismaalased on paha-paha teie jaoks – see on mulle selge. Nii palju, kui ma aru saan, kõigi nende probleemidega te jõuate otsapidi ikkagi rahaküsimuse juurde. Aga kas see rahaküsimus teie jaoks realiseerub ka selles, et te ütlete, et tegelikult peaks kõrgharidus olema tasuline? Kas seda formaati peaks muutma või ei? Vot sellest ma ei ole aru saanud. Mis EKRE seisukoht selles küsimuses on?

See oleneb ka erialadest. Me ei saa niimoodi teha, et [kõiki erialasid lüüakse ühe puuga]. On erialasid, mis on ülipopulaarsed ja tagavad kõrgema palgataseme, näiteks õigusteadus ja mõni muu väga vajalik eriala. Kannataks meie tööturg, kannataks riik, kannataks ühiskond, kui vajalikel erialadel piisavalt [spetsialiste] ei koolitata ja inimesed ei läheks nendele erialadele. Mäletame, kuidas tekkis õigusteaduskondi üle Eesti, nii et mina ei suutnud järge pidada. Küll oli neid palju! Oli sellepärast et see oli kasumlik – kena tasuline kõrgharidus, erakõrgkoolid ja kõik. Selge see, et meie esimene eelistus on tasuta kõrgharidus. Aga kui teatud meetodid võimaldavad üliõpilaste turvatunnet kasvatada näiteks õppelaenude abil ja laste sündimise korral võimaliku [laenude] hüvitamise abil, siis siin on, ma arvan, mõningaid mõtlemise kohti. Ka on võib-olla erialasid, mille puhul võib sellel teemal arutleda. Muidugi oleneb see riigi rahakotist. Ent igal juhul, kui [tasuta kõrgharidus] viib selliste arenguteni, et kõik käivad veendunud näoga ringi, et ilma araabia maade allhankijaks asumata ei ole võimalik ülikoole üleval pidada, siis me peame ennekõike lähtuma seisukohast, kas meil on rahvusülikool või mitte. Kui see olukord viib selleni, kus me praegu oleme, siis peame tõsiselt mõtlema, kust leida ülikoolidele rohkem raha, et meil oleks rahvusülikool. Kas see tee on riigieelarveline või mõnede erialade tasuliseks muutmine – mõtlemise koht.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina ei tea, mis nende EKRE eelnõudega on. Te nagu püüdlete õiget eesmärki. Minu meelest see on väga ilus, et te tahate defineerida rahvusteaduste mõiste seaduse tasemel ja tagada piisava finantseerimise. Aga miks see peab käima sellise ülikoolide halvustamise ja lausa laimu teel? Minu küsimus puudutab seda, et te ütlesite välja, et meil on üks ülikool, mis tegeleb diplomite pesuga. Kas teil on ka mingisugused andmed selle kohta, et sellist asja Riigikogu kõnetoolist väita?

Margit Sutrop, palun!

Jah, mul on selle kohta andmeid. Ma võin selle kohta eraldi ettekande pidada, kui kiiresti nad hüppavad ära sealt, kui nad on ülikooli kaudu siia saanud tulla, millal nad hakkavad Bolti ja Wolti sõitma. See olukord on masendav. Lihtsalt masendav! Me ei ole oma ülikoole selleks loonud, et araablased saaksid siin Bolti ja Wolti sõita. See on lubamatu! Ma loodan teie toetusele. Ma siiski tahan uskuda, et te tahate sisuga tegeleda, mitte siia migratsioonipumpade ehitamisega. Ja ma näen, et ülikooli juhtkonnad rahumeeli ehitavad migratsioonipumpasid. Me peamegi olema kriitilised. Ei ole mõtet ajada ümmargust juttu! Meil ei tohi olla Lumumba ülikoole, meil peavad olema Eesti rahvusülikoolid. Aitab Lumumbadest!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi rohkem ei ole. Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks, kultuurikomisjoni liige Margit Sutrop. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid rahvasaadikud ja kõik hariduse- ja teadusehuvilised! Minu ülesanne on rääkida teile sellest, mis toimus kultuurikomisjonis teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu arutamisel 18. septembril 2023. aastal. Kohal olid lisaks juhataja Heljo Pikhofile ka komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Ester Karuse, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein. Kutsutud olid algataja esindaja Jaak Valge, kes rääkis sellest eelnõust komisjonile, Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrg- ja kutsehariduspoliitika asekantsler Renno Veinthal ja õiguspoliitika osakonna õigusnõunik Sander Pelisaar. Jaak Valge tutvustas eelnõu ja ütles, et seaduse muutmise eesmärk on tagada rahvusteadustele piisav ja stabiilne riigieelarveline rahastus. Valge lisas, et Eesti riik ja ühiskond vajab tipptasemel uuringuid, ja sellest me täna siin ka natuke kuulsime. Soovitud oli TAIKS-i eelnõusse rahvusteaduste definitsiooni sisseviimine ja nüüd viidati ka sellele, et selles eelmises seaduseelnõu variandis, mida me arutasime kultuurikomisjonis eelmise koosseisu lõpuni ja siis langes see välja lihtsalt meie istungjärgu aja lõppemise tõttu, hõlmas rahvusteaduste definitsioon ka sotsiaalteadusi ja tekkis küsimus, kust see sinna tuli. Jaak Valge selgitas, et ta seisab selle eest, et uues teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduses oleks rahvusteadused defineeritud, nii nagu see eelnõus on ette pandud. Ka ütles ta, et see 35 miljonit, mida ta taotleb, ei peaks olema dogmaatiline summa, suurusjärk võiks olla selline. Renno Veinthal sõnas, et rahvusteaduste toetamine ongi üks osa teaduse rahastamisest ja selleks kasutatakse nii riigieelarvelisi kui ka tõukefondide vahendeid. Kavatsus ongi defineerida rahvusteadused uues TAIKS-is, praegu TAIKS-i eelnõu ettevalmistamisega tegeldakse. See oli septembris, tegeldakse ikka veel ja seni ta Riigikokku jõudnud ei ole. Ta oli nõus, et baasfinantseerimise vahendid peaksid olema tagatud. Praegu antakse rahvusteadustele 5% ja see summa on tõusnud tänu sellele, et baasfinantseerimisel ja konkurentsipõhisel rahastusel on jõutud 50 : 50 summani. Ja sellest osast saavad suurema osa rahvusteaduste baasfinantseerimise kaudu nende aladega tegelevad institutsioonid. Baasfinantseerimise maht on tema meelest kokkuleppe küsimus, aga tuleb arvestada ka eelarve võimalusi. Baasfinantseerimise ning konkurentsipõhiste uurimistoetuste maht on omavahel seotud. Renno Veinthal ütles, et kui see tasakaal paar aastat tagasi saavutati, siis see on põhimõtteliselt seda osa kasvatanud. Kuni Teadus- ja Arendusnõukogu ei ole andnud teist soovitust, ei ole haridus- ja teadusministril alust rahastuspõhimõtteid muuta. Jaak Valge küsis, kas esitatud arvamusel on seos Vabariigi Valitsuse arvamusega. Küsimus ei ole tema meelest baasfinantseerimises, vaid puudutab üldse riigieelarvelisi eraldisi kokku. Valge sõnul võib valitsuse arvamusest [järeldada], et puudub kindel teadmine, kuidas teadust üldse finantseeritakse. Ja teaduse finantseerimine ei ole piisavalt seotud Eesti ühiskonna vajadustega. Tõnis Lukas viitas riigi rahastusel loodavatele tippkeskustele, kelle tööülesannetes on teadusvaldkondade koostöö ja seal saab olema palju töörühmasid. Vahemärkusena ütlen, et tänaseks on need ka välja valitud. Jaak Valge vastas, et baasfinantseerimise puhul on arvestus läbiviidav. Tuleb teha korralik audit, kuhu Eestis teadusrahad lähevad, alles siis saab hakata vaatama, kuidas seda raha tuleks jagada. Liina Kersna sõnas, et teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukavas – see on siis 2021–2035 TAIE – on rahvusteadused selgelt eesmärgina välja toodud ja see annab põhjust valdkonnaga ka seadusandlikul tasandil täpsemalt tegeleda. Selles mõttes kiitis ta EKRE eelnõu, et teemapüstitus on õige, aga ta küsis, millise summa moodustab rahvusteadustele ette nähtud 5%, kui suur on Kultuuriministeeriumile 2023. aastal ette nähtud teadusraha ning milleks seda valdkondlikku teadusraha kasutatud on. See küsimus oli suunatud Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantslerile. Renno Veinthal vastas, et 5% moodustas 2023. aastal umbes 2,7 miljonit ja 2023. aastal Kultuuriministeeriumi eraldatud raha oli 460 000 eurot. Sekkumisi, millel on puutumust rahvusteadustega, on aga veel terve hulk. Rahastamisel järgitakse TAIE eesmärke, kinnitas Renno Veinthal. Helle-Moonika Helme küsis veel välisülikoolides tegutsevate Eesti keskuste kohta ja see võeti ministeeriumis teadmiseks, et Ungaris ei ole asjad hästi. Mart Helme sõnas, et rahvusteaduste jaoks tuleb leida ammendav definitsioon, aga selle definitsiooni otsimine ja kujundamine ei saa olla ettekääne selleks, et [samal ajal] ei anta raha. Aga ta pidas [definitsiooni otsimist] mõistlikuks. Renno Veinthal vastas, et lisaks rahvusteaduste reguleerimise ja defineerimise väljakutsele on meil tõesti uut TAIKS-i väga vaja, sest seal on reguleeritud ka teaduseetika küsimused. Jäädi lootma, et see siis tuleks ja Riigikogu saaks selle küsimusega tegeleda TAIKS-i raames. Arutati veel selle üle, kuidas ülikoolide pingeridadesse panemine mõjutab seda, millega ülikoolid tegelevad. Ministeerium pigem hoiatas eelnõu algatajaid, et võib-olla peaks rohkem mõtlema [tekkida võiva kasu või kahju peale, kui] Eesti-taolises väikeriigis ülikoolid ei tee asju, mis meid pingeridadesse ei vii. Sellega olid muidugi eelnõu algatajad päri. Margit Sutrop sõnas, et Valge poolt tutvustatud eelnõus on kasutatud sellist definitsiooni, mis juba on olemas. See on tegelikult definitsioon, mis [sai kirja] omal ajal, kui anti välja Haridus- ja Teadusministeeriumi määrus, mille kohaselt baasfinantseerimise raha jagamisel läheb 5% automaatselt rahvusteadustele. See on tegelikult juba olemas ja käibel, seda definitsiooni ennast ei peaks enam looma. TAIKS-i eelnõu eelmises koosseisus arutades fikseeriti palve mitte muuta definitsiooni ja mitte laiendada seda ka näiteks sotsiaalteadustele. Siinkõneleja tõstatas pigem selle, et hätta jäävad praegu inimesed, kes taotlevad konkurentsipõhist rahastust. Rahvusteaduste puhul on probleem tõesti olemas, aga mitte nii palju baasfinantseerimises, vaid just nimelt konkurentsipõhises rahastamises, kus konkurss on väga suur ja võidab alles iga 11. grant rahvusteaduste ja laiemalt humanitaarteaduste puhul. Veel rääkisime teadusmonograafiatest, mille puhul olukord ei ole humanitaariale soodne, sest loevad pigem rahvusvaheliste ajakirjade publikatsioonid. Samuti küsiti ministeeriumi käest, kas on võimalik ka individuaalgrante luua, sest humanitaar- ja rahvusteaduste jaoks ei pruugi rühmagrant olla hea lahendus. Renno Veinthal vastas, et uue konkurentsipõhise rahastamise põhimõtete väljatöötamise käigus on arutatud seda, et võiks olla nii-öelda [üksiku] hundi grant, mis tähendab sellist granti, mida ei tehta alati meeskonnaga. Aga pigem siiski soovitakse, et teadlased töötaksid gruppides, selleks et täita doktoriõppe eesmärke. Praegune olukord on selline, et Eesti ühiskond vajab 300 uut doktoranti aastas, aga saab ainult 250. Edasi jõudsimegi sinnani, et Jaak Valge sõnas, et esitatud eelnõu puhul on ettepanek tuua olemasolev definitsioon seaduse tasemele, kuigi seda juba kasutatakse raha jagamiseks. Ta toetas Sutropi mõttekäiku teadusmonograafiate kohta ja rõhutas, et eelkõige peaks hindamissüsteemis, kuidas jagatakse ka konkurentsipõhist raha, olema Eesti-kesksus esikohal. Valge sõnul määravad just hindamissüsteemid selle, missugust teadust Eestis tehakse, ning ta tegi ettepaneku toetada esitatud eelnõu. Heljo Pikhof tegi ettepaneku määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutropi ja võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. oktoobril. See päevakorda võtmine otsustati konsensuslikult. Eelnõu otsustati tagasi lükata häältega poolt 6 ja vastu 5, erapooletuid oli 0. Otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop tehti konsensuslikult. Aitäh teile!

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest! Teile on vähemalt üks küsimus. Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Tahtsin küsida teie ettekandele eelnenud näotu ülikoolide laimamise kontekstis. Kas komisjoni arutelus, mis oli kindlasti põhjalikum kui see siin, toodi ka neidsamu või analoogseid väiteid? Kas toodi ka mõni faktiline tõestus või on kogu see asi praegu selliste tühjade loosungite tasemel, nagu me praegu kuulsime?

Aitäh! Ma jagan teie muret selle ülikoolide suunas visatud kriitika pärast, aga komisjonis räägiti teaduse rahastamisest. Siin need märkused puudutasid pigem kõrgharidust ja üliõpilasi ja diplomite andmist, mis tegelikult ei olnud komisjonis selle teema arutlusel üldse päevakorras.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem teile küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 192 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 192 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 53, vastu 12, erapooletuid ei ole, on eelnõu 192 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme ja Henn Põlluaasa algatatud korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 163 esimene lugemine. (Saalis on sumin.) Konsulteerisin heade ametikaaslastega. On võimalus, et ma kordan teile esimese lugemise üldpõhimõtteid ja selle arutelu korda, aga ma arvan, et antud juhul ka see ei aitaks aega juurde võita. Midagi ei ole teha, meil ei ole hetkel ei Helle-Moonika Helmet ega Henn Põlluaasa. Ja väga hea on see, et me saame nüüd pöörduda kodu- ja töökorra seaduse juurde, mis ütleb, et on arutelu võimatus. Nii et on arutelu võimatus ja seda punkti me ei aruta.