Kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu (291 SE) esimene lugemine

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 291 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Jaak Valge.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma proovin suhteliselt lühidalt teha. Proovin umbes 10 minutiga hakkama saada. Pealegi me oleme sarnase, aga mitte sama eelnõu juba varem ka esitanud, aga kuna üks argument nende kõrgharidusõppesse puutuvate eelnõude tagasilükkamisel on olnud alati see, et HTM-ilt tuleb mingi terviklahendus, mida aga pole kahe ja poole aasta vältel siiamaani tulnud, siis on loomulik reaktsioon [sarnase eelnõu] uuesti esitamine. Pealegi pole mingit tähtaega ju enam öeldudki. Aga parem on pool muna kui tühi koor. Eesti kõrgharidusõppes on rida põhimõttelisi probleeme, mida on tunnistatud juba mitu aastat tagasi. Esiteks ei vasta ülikoolides ettevalmistatavad spetsialistid Eesti tööturu vajadusele, teiseks on kiiresti langenud õppekvaliteet. Mitte et ma seda ise ei teaks, ma tean seda väga hästi, aga praegu ma tsiteerin siin Jaak Aaviksood. Tsitaat: "Tööandjate arvates ei vasta lõpetajate erialajaotus majanduse vajadustele ja omandatud oskused tööturu ootustele. Seda kinnitab ka lõpetajate palgastatistika. Eestis on kõrgharidusega kaasnev keskmine palgalisa arenenud riikidega võrreldes üks väiksemaid." See oli tsitaat. Ja kolmandaks, on toimunud kõrgharidusõppe kiire ingliskeelestumine. Tõsi, viimastel aastatel see enam jätkunud ei ole. Esimesel ja teisel kõrgharidusastmel ei ole jätkunud, aga doktoriõppes on jätkunud. Puhtalt eesti keeles õppivate doktorantide arv on Haridussilma andmetel päris imelikuks jäänud. Haridussilm nimelt näitab, et eesti keeles õpib kolm doktoranti. Võib-olla on seal mingi viga – ma ei tea, vaadake järgi. Minu arvuti näitab seda. Vene keeles õpib neli doktoranti, vene ja eesti keeles üheksa – võite vaadata. Lõviosa doktorantidest õpib eesti ja inglise keeles, mis tihti tähendab üldjuhul ingliskeelset õpet. Kolmandik doktorantidest on välisüliõpilased. Nagu ma juba olen mitu korda öelnud, neid probleeme on tunnistatud juba mitu aastat tagasi, aga mingeid lahendusi ei ole peale selle, et sellest on palju räägitud. Samas on need probleemid omavahel seotud, sest need välisüliõpilased, kes eesti keelt selgeks ei saa, peavad minema madalapalgalisele tööle. Ja ligikaudu pooled – kõik sõltub sellest, kuidas seda arvutusmetoodikat teha – lähevad Eestist minema. See tähendab, et see on Eesti üldisse haridusse suunatava raha puuduse tõttu täielik priiskamine, eks ole, me õpetame teistele riikidele välja tudengeid või spetsialiste ja omasid õpetame mööda. Lisaprobleem, mis viitab ka õppekvaliteedi langusele ja õppe mittevastavusele Eesti vajadustele, on sooline ebavõrdsus. See on süvenenud. Praeguseks on ainult 39% ülikoolides õppivatest tudengitest noormehed. Tasapisi on see kogu aeg allapoole läinud. Paljud meesterahvad lihtsalt ei näe vajadust ülikooli minna, sest sellest on vähe kasu. Niisiis, meie arvates tuleks esiteks ülikoolides tagada eestikeelse õppe jätkumine ja ülikoolid deideologiseerida. See tähendab ka kvaliteedi tõstmist ja seda, et õpe viiakse suuremasse vastavusse Eesti nõudmistega. Loomulikult ka sellest ei piisa, et ülikoolid õigele rajale panna, aga igatahes üks samm õigele poole see küll oleks. Nüüd ma ehitan selle oma ettekande üles niimoodi, et ütlen eelnõu sätte, siis ütlen valitsuse reaktsiooni sellele ja siis oma reaktsiooni sellele valitsuse reaktsioonile. Esiteks, eelnõu kohaselt [hakkab] kõrgharidusseaduses olema järgmine säte: "[Kõrgharidustaseme] esimese, teise ja kolmanda astme õppekavade õppekeel on eesti keel või kõrgkooli otsusel võõrkeel, kui see on vajalik õppe kvaliteedi või kõrgharidusega spetsialistide tagamiseks ja võõrkeelseks õppeks on olemas vajalikud ressursid. Võõrkeelsetel õppekavadel õppivate üliõpilaste osakaal ei tohi avalik-õiguslikes kõrgkoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides ulatuda esimesel õppeastmel üle 8%, teisel õppeastmel üle 20% ja kolmandal õppeastmel üle 30% vastava õppeastme üliõpilaste arvust." Siin on praegusele seadusesättele lisatud see, et ka kolmanda õppeastme õppekeel on eesti keel, samuti on lisatud protsendid. Valitsus vastab selle peale – ma võtan kokku, kuidas ta vastab. Vastab esiteks, et doktoriõppekavade puhul ongi enamasti õppekeelena määratud eesti ja inglise keel ja doktoriõppes on mitme õppekeele lubamine vältimatu, et doktoriõpe vastaks kokkulepitud kvaliteedikriteeriumidele. Doktoriõppes on tavapärasel auditoorsel õppetööl väike osakaal, sest vähemalt 70% õppekava mahust moodustab iseseisev teadus-, arendus- ja loometegevus, mida tehakse ülikoolipoolse juhendaja juhendamisel. See oli valitsuse vastus. Mina vastan: kõik on õige, aga keeleseaduse § 26 lõike 4 kohaselt loetakse haridus omandatuks eesti keeles, kui vähemalt 60% õppetööst toimus eesti keeles. See keeleseaduse säte, mis praegu on juba olemas, lubab inglise keele kasutamist õppes kuni 40% ulatuses. Kuna meie eelnõus on nii, et puhtalt ingliskeelset õpet võib olla kuni 30%, siis doktoriõppes võib kokku ingliskeelset õpet tulla 56% ehk üle poole. Nüüd oleks küll väga imelik, kui sellest ikkagi vähe oleks. Teiseks väidab valitsus, et seaduse tasandil kõrgkoolide, see tähendab avalik-õiguslike ülikoolide üliõpilaskonna koosseisule piirmäärade seadmine ei taga automaatselt õppekvaliteedi tõusu ega suurenda välisüliõpilastest lõpetanute jäämist Eesti tööturule. Ka kinnitab valitsus, et ta ei näe vajadust välisüliõpilaste osakaalu määra reguleerida seaduse tasandil. Eesti keeles õpetavate akadeemiliste töötajate järelkasvu tagamiseks on halduslepingutes ülikoolidega kokku lepitud eesmärgis, et igas õppevaldkonnas oleks doktoriõppe lõpetanute hulgas vähemalt 50% minimaalselt B2-tasemel eesti keelt oskavaid doktorante. Valitsuse [seisukoht] oli see. Mina vastan. Esiteks peaks olema ikka väga hästi selge, et eesti keele oskus on eeldus Eesti tööturule jäämiseks ja siin korraliku palga saamiseks. See loomulikult automaatselt ei taga kõrget palka, aga see on eelduseks kõrgema palga teenimiseks. Teiseks, eelnõuga ei seatagi piirmäärasid üliõpilaskonna koosseisule. Üks ja teine on väitnud ka, et see on välisüliõpilastevastane eelnõu. Eelnõu ei tegele sellega üleüldse, absoluutselt mitte! Küll aga seatakse piirmäärad sellele, mis keeles õpitakse. Lihtsalt senisest suuremale osale välisüliõpilastest tuleb eesti keel selgeks õpetada, et nad, kui tahavad, võtsid Eestisse jääda ja normaalset palka teenida. Väga lihtne! Kolmandaks, see 50% B2- ehk eesti keele kesktasemega lõpetanuid oludes, kus välisdoktorante on kolmandik, 33% – no vabandage, see on ikka väga väike nõudmine. Edasi, eelnõu kohaselt eemaldatakse kõrgharidusseaduse § 20 lõikest 2 [lauseosa], et ülikoolide missiooniks on seatud rahvusvahelistumise toetamine. Valitsus väidab selle peale: "Ülikoolide rahvusvaheline koostöö on ühiskonna jaoks oluline. Piirates võimalusi talentide värbamisel ning uusimate teadmiste ja oskuste importimisel, isoleeritakse Eesti ülejäänud Euroopa kõrgharidusruumist, mis seab takistusi Eesti mõjukuse kasvule rahvusvahelises teadusringluses ja võrgustikes ning võimalustele uutes algatustes osalemisele, muutudes pikemas perspektiivis selgeks arengu pidurdajaks." Eelnõuga ei piirata võimalusi talentide värbamiseks mitte mingil moel. Rahvusvaheline koostöö on akadeemilises maailmas iseenesestmõistetav. Vaadake, selline säte võiks olla, noh, ma ei tea, ma usun, mingi Turkmeenia kolkaülikooli põhimääruses, et inimesed võiksid ka teiste ülikoolidega koostööd teha. Eesti kõrgharidusseaduses sellise sätte olemasolu on esiteks alandav ja teiseks täiesti mõttetu. Ülimõttetu! See on ideoloogiline. Me ei dikteeri näiteks ettevõtjatele, et nende missiooniks on rahvusvahelistumine, sest on nende asi, kuidas nad oma kasumit teenivad. Palun väga, teenigu meie turul, teenigu välisturul! Miks me peaksime dikteerima siis seda ülikoolidele, kelle missiooniks on edendada teadust ja kultuuri? Ülikoolide rahastamisel tuleks arvesse võtta õppekvaliteeti, mitte seda, et Eesti maksumaksja arvel toetatakse rahvusvahelistumist, mida kõrgharidusseadus nõuab. Loomulikult on ka välisüliõpilasi ja ingliskeelseid õppekavu vaja. Kes siis sellele vastu vaidleb, kui need toetavad kvaliteeti ja spetsialistide ettevalmistamist aladel, mida Eesti ühiskond vajab, ehk siis, kui need tekivad orgaaniliselt, tulenevalt õppe, teaduse, meie majanduse vajadustest, mitte aga seaduse nõudmise tõttu. Eelnõu kohaselt eemaldataks kõrgharidusseadusest säte, mille järgi tuleb ülikoolide tulemusrahastamise otsustamisel arvesse võtta rahvusvahelise mobiilsuse näitajaid. Valitsus vastab selle peale: "Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 seab üheks tegevussuunaks rahvusvahelistumise ja õpirände edendamise eesmärgiga mitmekesistada õpivõimalusi, tõsta hariduse kvaliteeti ning tutvustada laiemalt eesti keelt ja kultuuri. Lühiajalise õpirände motiveerimine kõrgkooli jaoks soodustab Eesti gümnaasiumilõpetajate valikut Eesti kõrgkooli kasuks, sest rahvusvahelist õpikogemust on võimalik omandada õpingute jooksul." Mina vastan ikka sedasama: õpiränne, vabandust, on vahend. Õpiränne on instrument. Eesmärgina on õpiränne ideoloogiline. Rahvusvaheline õpikogemus samuti ei saa olla eesmärk. Osa tudengeid soovib seda, suur osa aga peab ajaraiskamiseks. Ma oma kogemuse pealt ütlen, et suur osa peab seda ajaraiskamiseks. Seda nõuda ülikoolidelt ei ole mõistlik. Mõtet oleks õppida semester-paar neis ülikoolides, mis on Eesti omadest paremad. Selle eest, kui tudengid lihtsalt veedavad aega välismaal, ei tuleks ülikoole premeerida. Ma tsiteerin siin Martin Ehalat. Mitte et ma seda ise ei teaks, aga tsiteerin teda: "Hariduse rahvusvahelistumise programmis on 40 miljonit. Suur osa läheb puhtalt üliõpilaste haridusturismile. Eesmärk on, et kõik veedaks Erasmuse vahetusega aega välismaal. […] sellise massirände eesmärk ei ole hariduslik." Ja ta jätkab: "Tuleks piirduda vaid 10 protsendi kõige võimekamate tudengite vahetusega, üldine ränne on lihtsalt suure rohejalajäljega meelelahutus." "Suure rohejalajäljega meelelahutus" – Martin Ehala. Sellega on mul au lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on rida küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Jaak! Äkki annad hinnangu, mis seisu on jõudnud praeguse kõrghariduspoliitika raames meie rahvusteaduste uurimine ja kuivõrd potentsiaalselt praegu esitletud eelnõu siin tooks positiivseid muudatusi?

Aitäh küsimuse eest! Jah, see on väga asjalik küsimus. Aga ütleme nii, et mul on ilma eeltööta ja ilma arvudeta sellele keeruline vastata. Küll aga on täitsa selge, et meie rahvusteaduste finantseerimine ei vasta tegelikult meie ühiskonna vajadustele. Ma lihtsalt toon jälle sellesama Postimehe raamatugrandi näite. Vaadake, ajaloolaste ja paljude teiste humanitaarteadustega ja rahvusteadustega tegelevate teadlaste loomingu krooniks on monograafia. Aga meie teadusinfosüsteem sisuliselt teeb monograafia kirjutamise selliseks pidulikuks akadeemiliseks suitsiidiks, kuna selle eest antakse ainult kolm korda rohkem punkte kui ühe artikli kirjutamise eest. Tulles nüüd selle Postimehe monograafia- ehk raamatugrandi juurde tagasi: sinna on Eesti humanitaaridelt, rahvusteadustega tegelevatelt inimestelt ligikaudu 20–30 korda – jah, 20–30 korda! – rohkem taotlusi, kui Postimees suudab rahuldada. See tähendab, et Eestis on võimekaid humanitaarteadlasi, võimekaid inimesi, kes saaksid rahvusteadustega tegeleda, aga meil ei ole teaduspoliitikat, mis sellele mingil moel reageeriks.

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab seda arvu, mida te märkisite: doktoriõppes õppivad üliõpilased, kes eesti keeles õpivad. See pani teid imestama. Tegelikult te ütlesite ka seda, et enamiku doktoriõppe õppekavade puhul on lepitud kokku, et need on korraga mitmes keeles. Ja küsin sellist asja. Kas te olete teadlik sellest, et tegelikult selline keeleline piirang, kui peaks õppekava olema ainult eesti keeles, ei võimalda tegelikult sellel [õppekaval] mobiilselt õppida teistes keeltes õppivatel üliõpilastel, kuigi võib-olla nad saaksid omandada osa sellest ainest inglise keeles? See on probleem, mis on magistriõppekavade puhul tekkinud. Näiteks Tartu Ülikoolis on ka meie oma teaduskonnas loodud kõrvale ingliskeelne magistriõppekava, sellepärast et eestikeelsel õppekaval ei saa võimaldada välistudengitel õppida. See tegelikult statistiliselt näitab, nagu oleks rohkem ingliskeelseid õppekavu. Ma arvan, et seda ei ole mõistlik teha ka doktoriõppes. Kas te jagate mu arvamust?

Jah, aitäh! Ma saan nagu küsimusest niimoodi aru, et teatavatel juhtudel on ingliskeelne õpe kindlasti vajalik ja seda ei ole mõtet mingite protsentidega piirata. Kas ma sain õigesti aru? Ja juhul, kui seda protsentidega piirata, see võib [raskendada] teatavatel erialadel õppimist? Ma sain niimoodi aru ja kui see on õige arusaamine, siis ma vastaksin niimoodi, et need protsendid on ju tegelikult kõikide avalik-õiguslike ülikoolide kohta ja kõikide riigi rakenduskõrgkoolide kohta, neid saab täiesti paindlikult erinevatel erialadel jagada. Aitäh! Aga kui lugupeetud eesistuja lubab, siis proua Margit Sutrop võiks oma küsimust korrata.

Tal on võimalus teiseks küsimuseks. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et te mõistate, et tegelikult kogu see probleem kõrgkoolides, miks järjest avatakse ingliskeelseid õppekavasid, on alarahastatusest. See algas pärast seda, kui viidi läbi tasuta kõrghariduse reform. Aga on veel üks probleem. Ma ei tea, kas te olete lugenud seda Riigikontrolli raportit – mulle tundus, et te viitasite sellele, vähemalt eelnõus oli selline viide –, kus [on öeldud], et tihti pööratakse tähelepanu sellele, et meile tuleb päris palju välistudengeid, aga me ei suuda kuidagi teha nii, et nad jääksid Eestisse tööle. Nad saavad meil kõrghariduse ja siis liiguvad tagasi oma kodumaale. Samas kuidagi vähe pööratakse tähelepanu sellele, et tegelikult need [meie oma] noored, kes saavad meil Eestis tasuta kõrgharidust, samuti lähevad võõrriiki tööle. See toimub näiteks arstiteaduskonnas: me koolitame arste riigi raha eest, aga kahjuks peaaegu keegi siia tööle ei jää. Kas teil on pakkuda mingit lahendust ka sellele küsimusele või probleemile?

Suur tänu! Suur tänu! Need mõlemad küsimuse pooled on olulised, aga ma võib-olla seda esimest esialgu natukene korrigeerin. Vähemalt Tartu Ülikooli teadusprorektor Aune Valk on väitnud seda, et ülikoolid ei õpeta välisüliõpilasi mitte raha pärast. Tegelikult on ülikoolide eelarvest ülimal määral raske aru saada, kas need välisüliõpilased toovad kasu või nad toovad kahju. Me isegi Tallinna Ülikooli rektoriga plaanisime korra mingit metoodikat välja mõelda, kuidas, mis alusel seda arvutada, aga ausalt öeldes kuigi kaugele see ei liikunud. Nii et seda ei saa niimoodi päriselt öelda. Selle väitega muidugi olen nõus, et see on puhas priiskamine, kui me käsitleme neid välistudengeid sellistena, kes tulevad Eestisse, eesti keelt ei omanda, õpivad inglise keeles ja siis lahkuvad Eestist. See on nendes oludes, kus meil oli 10 miljonit õpetajate streigi ajal raha puudu, isegi groteskne. Mis puutub meditsiinitudengitesse, kes välismaale siirduvad, siis see eelnõu sellega ei tegele. Küll aga ilmselt üheks lahenduseks võiks olla see, kui oleks riikidevaheline kokkulepe, et kui ükspuha missugune teine riik soovib kasutada spetsialisti, kes on Eestis hariduse saanud, siis ta maksab selle haridusraha kinni. Eesti ja Soome vahel see sedavõrd, kuidas öelda jälle, kontrastne ei ole, aga globaliseerumise kõige [eba]õiglasemad viljad väljenduvad näiteks selles, kui Zimbabwe, mis on üks maailma kõige vaesemaid riike, [koolitab välja] meedikuid ja need ostetakse üles Ameerika Ühendriikidesse, mis on maailma kõige rikkam riik.

Auväärt ettekandja, et te ei pahandaks, kõigepealt kompliment, et te olete väga hea esineja. Aga mikrofon tunneks ennast paremini, kui teda mitte permanentselt liigutada.

Ma ei tea, teda peab ka vormis hoidma!

Palve on tõesti neid mitte permanentselt liigutada, veel kord. Aga Signe Kivi, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete selle eelnõu Riigikogu menetlusse andnud eelmisel aastal ja pakute seaduse muutmise jõustumise kohta välja: "Käesoleva muudatuse § 1 hakkab kõrgharidustaseme esimesele astmele kehtima 2023/2024. õppeaastast, teisele astmele 2024/2025. õppeaastast ja kolmandale astmele 2027/28. õppeaastast." See on küllalt kiire muudatus ülikoolide vaates. Minu küsimus ongi, et palun tuletage meile kõigile meelde, kui mitu korda olete te samasisulist kõrgharidusseadust muutvat eelnõu siin Riigikogu saalis kaitsnud.

Aitäh! Kõigepealt jälle proovin vastata teie esimesele kommentaarile. Vaadake, need protsendid, mis puudutavad ülikooli või kõrgkooli esimest astet, on ka praegu kehtivad. Neid ei ole vaja muuta. Ka teisel õppeastmel ei ole vaja muuta. Küll aga on vaja muuta kolmandal õppeastmel, mis selle eelmisel aastal esitatud eelnõu kohaselt peaks olema 2027/2028. Nii et mina vastan, et tegelikult see kehtiks ka praegu. Mitmendat korda? Ma arvan, et kolmandat korda. Ma üleüldse ei väida, et me [neid ettepanekuid enam ei esita], võib-olla esitame veel nii kaua, kuni on see standardvastus, et kohe tuleb terviklahendus. Kui sellele mitte mingit tegelikku reaktsiooni ei ole, ongi meie kohus osutada sellistele, ütleme, õigusaktide vigadele. Selleks me olemegi siia kutsutud ja seatud.

Aitäh, auväärt ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohtade ja otsuste tutvustamiseks palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni liikme Kadri Tali.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjonis toimus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 291 esimese lugemise ettevalmistamine 21. novembril 2023. Osalesid kultuurikomisjoni liikmed ja Mart Helme asendusliikmena Evelin Poolamets. Kutsutuna osales Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja Margus Haidak, kes tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta ja märkis, et valitsus otsustas eelnõu mitte toetada. Helle-Moonika Helme kommenteeris eelnõu algatajate poolt valitsuse seisukohti, nõustudes, et teadus on rahvuste‑ ja keelteülene, kuid doktoritööde ingliskeelestumisel on tugev seos sellega, et doktoriõppe töökeeleks on vaikimisi kokku lepitud inglise keel. Helme arvamuse kohaselt tuleks selles osas mõtteviisi muuta ning suund peaks olema eestikeelsetele doktoritöödele. Tõnis Lukas sõnas, et ilmselt tehakse suurem osa doktoritöödest ka tulevikus inglise keeles, kuid peaks olema võimalik lisada regulatsioone, et ei oleks formaalseid takistusi eestikeelseteks doktoritöödeks. Lukase esitatud küsimusele, kas rahvusvahelistumine on jätkuvalt rahastamise põhikomponent, vastas Margus Haidak, et rahastamise komponentidest on välja arvatud välistudengite osakaalu mõõtnud näitaja. Mobiilsus laiemas mõttes on näitajana olemas ning see puudutab lühiajalist mobiilsust, see tähendab, kui ülikool motiveerib oma üliõpilasi minema kuni paariks semestriks välisülikooli. Haidak selgitas, et statistika kohaselt käivad Eesti üliõpilased välismobiilsuses vähe, mistõttu on see näitaja endiselt tulemusrahastuses. Margit Sutrop toetas ministeeriumi mõtet, et välismobiilsust tuleks toetada tulemusnäitajaga, mis omakorda paneb ülikoolid teatud suunas liikuma. Samuti nõustus ta, et õppekavasid peaks rohkem arendama selleks, et Eesti tudengid saaksid välismaale minna, viidates mitmetele praktilistele põhjustele, miks seda täna ei soovita teha. Ka Signe Kivi arvamuse kohaselt peaksid üliõpilased siiski saama praktiseerida välismaal. Ta tõi näitena Eesti kunstiülikooli loodud süsteemi, mille kohaselt iga üliõpilane käib mõnes EKA partnerülikoolis. Komisjon võttis konsensuslikult vastu otsuse määrata komisjonipoolseks ettekandjaks Kadri Tali ja [teha ettepanek] võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. detsembril 2023. Komisjon otsustas 8 poolt‑ ja 3 vastuhäälega teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata.

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid siin saalis ja kindlasti ka ekraanide taga! See ei ole tõesti esimene kord, kus me siin saalis arutame kõrgharidus[seaduse] muutmise seaduse eelnõu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatusel. Iga kord, kui me seda arutame, olen ma võtnud sõna või avaldanud oma arvamust, et ma põhimõtteliselt jagan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohta, et Eesti vajab kvaliteetset kõrgharidust, seejuures eestikeelset kõrgharidust. See on ka Reformierakonna seisukoht. Milliseid probleeme aga nende seaduseelnõudega, mis EKRE poolt tulevad, lahendatakse, ei ole tegelikult päris selge. Neid probleeme on kohutavalt palju koos. Kõigepealt see diagnostika, et Eesti kõrghariduse kvaliteet on langenud ja sellel on otsene seos rahvusvahelistumise või ingliskeelse õppe või välistudengite siin olekuga – see on meelevaldne. Kõrghariduse kvaliteet, kui ta langeb – ka seda ei ole päris täpselt näidatud, Jaak Aaviksoo tsiteerimine ei taga meile andmetepõhist tõestust –, on pigem seotud sellega, et meie tudengid töötavad. Rohkem kui 70% töötab, sest meil ei ole piisavate õppelaenutoetuste, stipendiumide ja vajaduspõhiste toetuste süsteemi, mis võimaldaks pühenduda õppimisele. Seetõttu peavad õppejõud nõudmisi langetama. See on tõesti probleem. See võib lahenduda kõrghariduse rahastamise kasvu ja õppelaenude, stipendiumide ja vajaduspõhiste toetuste süsteemi korrastamisega. Aga tundub siiski, et peamine probleem Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna jaoks on tõesti ingliskeelne õpe ja välistudengite hulk siin, ja seda sõltumata sellest, kas see puudutab kvaliteeti või mitte. Seetõttu tahan korraks uuesti meelde tuletada, esiteks, miks on meil vaja välistudengeid, miks meil on vaja ingliskeelseid õppekavu ja mispärast meie tudengid peaksid käima mobiilsusega välismaal õppimas. Kõigi nende kolme kohta ütleksin paar sõna. Palun igaks juhuks lisaaega ka, et ma hätta ei jääks.

Kolm minutit lisaks.

Kõigepealt, miks meil on vaja välistudengeid? Neid tegelikult ei ole meil liiga palju. Me vajame välistudengeid selleks, et luua siin rahvusvaheline õpikeskkond. See võib omakorda ära hoida meie inimeste liikumise välismaale puhtalt selleks, et nad saaksid rahvusvahelises õpikeskkonnas õppida. Ja me teame, et nende tagasitulek sel juhul on raskendatud. Teiseks, me vajame tõesti välistudengeid erialadele, kus nad jäävad siia täitma meie tööturuauke või lihtsalt mitmekesistavad meie tööturgu. Kolmandaks lähevad välistudengid Eestis õppinuna välismaale tagasi meie kultuurisaadikutena. Nad viivad sinna teadmise Eesti heast kultuurist ja meie majandusest ja aitavad kaasa, et luua arusaama, et siia tasub investeerida, et siin on turvaline elada. Ja neljandaks on välistudengid tegelikult need, kes väga sageli esitavad õppejõududele kvaliteedi tõstmise nõude, sest nad toovad kaasa suuremad ootused sellele, mida siin õpetatakse ja kuidas õpetatakse. Nüüd, ingliskeelsed õppekavad on vajalikud selleks, et siin saaksid välistudengid õppida. On ju ilmne seos, et kui välistudengid tahavad Eestisse tulla ja meil on neid vaja, siis peab meil olema ka ingliskeelseid õppekavu. Muidu nad siin ju õppida ei saaks. Ma oma küsimuses kolleeg Jaak Valgele, mis ilmselt ei olnud talle väga selge, küsisin tegelikult seda, et kas ta sooviks, et doktoriõppes kaob see võimalus, mis on meil praegu lubatud, et õppekeel on kolmandas astmes korraga eesti ja inglise keel. Probleem, millele ma osutasin, on see, et nimelt teises õppeastmes, see on magistriõppes, ei saa meil olla korraga ühe õppekava keeleks nii eesti kui ka inglise keel. Ja seetõttu kohtades, kus me soovime, et magistriõppekavadel õpiksid võõrkeelsed üliõpilased ka koos eestikeelsete üliõpilastega, näiteks mingi Erasmuse programmi või muude selliste programmide raames, kus nagunii osa aineid ongi inglise keeles, seda ei ole võimalik neile lubada, sellepärast et õppekava saab olla ainult kas eestikeelne või ingliskeelne. Ja meil on selliseid olukordi, kus me loome eestikeelsele õppekavale, kus on küll piisavalt ingliskeelseid aineid, et seal saaks Erasmuse tudengid õppida, kõrvale täiesti sarnase ingliskeelse õppekava, et need tudengid saaksid sellel õppekaval õppida ja lõpetamisel ka diplomi. Sest kui nad on õppinud eestikeelsel õppekaval, siis nad peavad valdama täielikult eesti keelt, mis tegelikult ei ole praktiliselt üldse mõistlik. Aga on tõesti keeruline sellest aru saada. Ja nüüd kolmandaks, mispärast see mobiilsus on vajalik. Tegelikult meil on tudengitel mitte ainult aine omandamise kohustus, vaid ka kohustus silmaringi avardada, luua teatud kultuuri- ja keelekontakte. Erasmuse programmid ja teised mobiilsusprogrammid annavad neile ühe osa kogu nende pädevusest, mis nad peaksid ülikoolis omandama. Mina pean seda väga vajalikuks, olles ise õppinud Inglismaal, Norras ja Saksamaal. Minu arvates toob see hoopis teise hingamise ja tõstab ka õppe kvaliteeti. Aga ma olen nõus, et tõepoolest praegu on probleem natuke sellega, et vahetevahel ei ole häid õppekavu, kuhu õppima minna. Ja see on see, mida minu arvates ülikoolid peaksid arendama. Nad peaksid looma rohkem kontakte heade ülikoolidega, kus tudeng saaks õppida just seda, mida ta tahab õppida. Ja teiseks peaks õppekavades olema ette nähtud nii-öelda kas vaba semester või õpiaeg, mille ta saab välismaal veeta. Nii teevad väga paljud ülikoolid maailmas. Lõpetuseks ma arvan, et põhimõtteline probleem on küsimus, miks meil on vaja teadust ja kõrgharidust rahvusvahelistada. Selle kohta ma toon ühe näite, mille ma tõin hiljuti ka siin, kui peaministri ettekandele teadus- ja arendustegevusest co-referaati esitasin. Eesti on neljas riik praegu ESI andmetel, Essential Science Indicatori andmetel. Igale Eesti teadlase osalusel avaldatud teadustööle viidati viimase 11 aasta jooksul keskmiselt 28 korda. Keskmine näitaja maailmas on 16 viidet. Me oleme neljandal kohal viidatavuselt. See ei saaks muidu olla võimalik, kui me ei teeks koostööd teiste rahvusvaheliste teadlastega, kui meil ei oleks ühisprojekte, ühispublikatsioone ja kui ka doktoriõppes meie inimesed ei õpiks inglise keeles lugema ja kirjutama. Ma arvan, et see ongi põhiline põhjus, miks me peaksime jätkama rahvusvahelistumist ja miks see toob kasu Eesti teadusele ja meie kultuurile ja majandusele. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Helme.

Aitäh, härra eesistuja! Enne kui Margit Sutrop ukse taha jõuab, ma tahaksin tänada teda väga sisuka ettekande eest. Tegelikult ta osundas siin väga paljudele teemadele, mille üle peaks pikemalt ja põhjalikumalt ja ilmselt ka ülikoolide esindajaid kaasates mõtteid vahetama, et jõuda kuldse keskteeni. Mis on meie eelnõu tegelik mõte? Esiteks on selle mõte just nimelt kogu selle temaatika toomine fookusesse, ja fookusesse sellest aspektist, et Eesti on põhiseaduse kohaselt rahvusriik. Ja vähemalt üks ülikool, see on Tartu Ülikool, on meil rahvusülikool, mis tähendab seda, et see paneb nii meile seadusandjatena kui ka Tartu Ülikooli juhtkonnale kohustuse seista selle eest, et rahvusteadused ja eesti keel teaduskeelena oleks rahvusvahelisel tasemel. Praegu me näeme, et võib-olla ka niisuguse merkantilistliku mõtlemise tõttu, mis Eestis on üpriski levinud ja mille reaalne tulem majandustulemuste näol, no ma ütleksin, on üsna läbi kukkunud, ja võib-olla ka teatud rahvuspsühholoogilise hoiaku tõttu me oleme liikunud nendest eesmärkidest tegelikult eemale. Tartu Ülikool rahvusülikoolina on küllaltki suurel määral lahustunud, ja lahustunud just nimelt rahvusvahelistumise eesmärki taotledes. Ja taotledes tihtipeale võib-olla ka teatud statistilist eesmärki, selles mõttes, et me tahame kangesti, et meie esiülikool oleks rahvusvahelises ülikoolide pingereas võimalikult kõrgel kohal, ja selleks on meil vaja [arvestada] teatud hindamisparameetreid, mida on võimalik täita ainult sellisel juhul, kui me nii-öelda rahvusvahelistumine. Aga kas see tegelikult täidab ka meie kui rahvusriigi ja meie rahvusülikooli ja meie eesti keele kui teaduskeele arengu eesmärke? See on nagu fookusest välja vajunud. See on tegelikult teema, mille üle me peaksime mõtteid vahetama ja kuldset keskteed üritama leida. Ma ei vaidle tegelikult ühelegi eelkõneleja argumendile vastu. Tahan lihtsalt rõhutada, et meil on kõrgharidusmaastik fragmenteerunud ja noh, kuidas öelda, väga suurel määral isetegevuse rada läinud. Mingi konsolideerumine juba on toimunud ja toimub ka praegu. Ma arvan, et elu ise nõuab seda konsolideerumist. Selles mõttes nii mõnigi probleem, mis oli väga teravalt päevakorras võib-olla neli-viis aastat tagasi, ei ole enam nii teravalt päevakorras. Olgu selleks võõrtudengite ülemäärane valgumine Eestisse, nende väga madal tase tihtipeale ja see, et nende madal tase kiskus alla ka meie õpitulemusi, meie teatud vaimset keskkonda. See ei tulnud kasuks ka eesti keele arengule teaduskeelena. Aga teaduskeel ei ole üheselt defineeritav ja mõistetav. Ühes valdkonnas tähendab ta ühte ja teises valdkonnas tähendab ta teist, ja nii edasi. Kui me nüüd võtame meie ülikoolid, siis nagu ka eelkõneleja ütles, nii mõnedki õppekavad on inglise keeles selle pärast, et … Ärme pikemalt räägime, mille pärast. Aga see tähendabki seda, et selles valdkonnas, selle doktoritöö või selle teadusuuringu valdkonnas sisuliselt eesti keel jääb kasutamata. Ja see ei ole hea asi. See ei ole hea asi! Ja muidugi me jääme mingil määral elule alla. Tehisintellekt … Paluks paar minutit juurde.

Kaks minutit juurde, palun!

Tehisintellekt annab tänasel päeval juba hoopis teised võimalused kui veel mõned aastad tagasi. Ja me võime ette näha, et veel mõne aasta pärast on need võimalused hoopis teistsugused ja see kindlasti hakkab peegelduma ka õppeprotsessides ja teadustööde tegemisel. Nii et me oleme väga suurte muutuste ajajärgus. Aga selles muutuste ajajärgus me peamegi endale väga selge postulaadina kinnitama seda: meie eesti keel, meie rahvusülikoolid, meie rahvusteadused ja eesti keel teaduskeelena peavad olema need, mida ükskõik missugune praktiline või ka võib-olla ideoloogiline põhjus ei saa kõigutada. See ongi selle eelnõu põhieesmärk: tuua eesti keel teaduskeelena, kultuurkeelena fookusesse. Ning et pakkuda mõtteainet ka ülikoolide juhtidele, oleme me sellesse eelnõusse kirjutanud konkreetsed numbrid, konkreetsed protsendid. Alati võib kõige üle vaielda, aga surveavaldusena meie kõrgharidusmaastiku korrastumisele rahvuslikus tähenduses on see eelnõu kindlasti äärmiselt vajalik. Seetõttu ma loodan, et eelnõu menetlemine jätkub ja selle menetlemise käigus me jõuame tulemusteni, mis tulevad kasuks nii meie kõrgkoolidele kui ka meie keelele kultuuri‑ ja teaduskeelena. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Siin saalis avanes päris huvitav diskussioon, kus on puudutatud mitut olulist probleemi, millega meie kõrgkoolid silmitsi seisavad. Muidugi see lahendus, mida EKRE oma eelnõuga pakub, on ikkagi liiga radikaalne. Me ei saa hakata määrama ülikoolidele täpseid kvoote, kui palju keegi tohib inglise keeles õppida ja kes tohib [selles keeles] õppida. Aga mul on hea meel, et see diskussioon on täna avanenud, ja soovin ka omalt poolt paar tähelepanekut teha. Esiteks, kunagi läbi viidud kõrgharidusreform, mis peaks andma võimaluse omandada tasuta kõrgharidus eesti keeles kõigile, sõltumata sotsiaalsest taustast, on kahjuks tekitanud hoopis natukene vastupidise olukorra. Meil järjest eestikeelsed õppekavad lähevad kinni, nende asemel avanevad ingliskeelsed õppekavad. Lisaks, nagu on juba enne mainitud, välisüliõpilaste vastuvõtt on tõesti kolmekordistunud. Seejuures on probleem selles, et erineva sotsiaalse taustaga Eestist õppureid juurde tulnud ei ole. See on välja toodud Riigikontrolli raportis. Ega meie ülikoolid ei soovi eestikeelseid õppekavasid kinni panna, aga nad toovad otse välja, et neil on aina keerulisem eestikeelsetel õppekavadel vajalikku taset hoida. Peamine põhjus on muidugi selles, et kõrgkoole ei rahastata piisavalt. Ja täna ongi ülikoolidel ainus võimalus raha teenida ja ellu jääda, kui nad avavad ingliskeelseid õppekavasid, sest nende eest on võimalik õppetasu küsida, õppemaksu küsida. Mis on aga veel hullem, ka see oli välja toodud Riigikontrolli raportis: osa kõrgkoole katab ingliskeelsete õppekavade õppetasust osaliselt ka eestikeelsete õppekavade kulusid. Seejuures on isegi välja toodud, et spetsiaalselt meelitatakse eestikeelsetest õppekavadest eesti tudengeid ingliskeelsetele õppekavadele üle, et need ingliskeelsed õppekavad natukene paremini toimiksid. Ja nii tekibki suletud ring: vaikselt muutuvad eestikeelsed õppekavad ülikoolidele koormaks ja palju lihtsam on need sulgeda. Mis on tegelikult juhtunud? Kõrgharidusreformiga võttis riik endale suurema vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest, kuid siiamaani pole riik olnud suuteline aru saama, milline on tegelik kõrghariduse rahastamisvajadus. Teisisõnu puudub finantsmudel. Selle toob eraldi välja ka Riigikontrolli raport. Ja see on see koht, kust probleemid alguse saavad. Peame olema ausad, kahjuks täna see rahastamissüsteem ei soosi eestikeelset kõrgharidust. Ja veel enam: kõrgkoolid toovad välja, et selline rahastamine pole kestlik. Võib-olla mõne aasta pärast me hakkame üldse rääkima kõrghariduse ellujäämisest. Tegelikult mina olen olnud ka üks osa sellest reformist. Ja mul on tegelikult hea meel, et ma olen olnud osa sellest reformist: ma sain Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas magistri õppekaval kõrghariduse riigi toel. Koos minuga õppisid veel mitmed üliõpilased, kes tulid vene koolist, ja tänu just sellele eestikeelsele kõrgharidusele oli neil väga hea võimalus oma keeleoskust arendada ja parandada. Ja täna nad töötavad väga headel ametikohtadel juuravaldkonnas. Mida ma tahan sellega öelda? Esiteks, ma ei kujuta ette, et üks hetk võib käes olla olukord, kus meil õigusteaduskond läheb ingliskeelseks. Ma loodan, et sellist olukorda ei teki. Aga teiseks, mis juhtub, kui meil kõik õppekavad muutuvad ingliskeelseks: me ju kaotame lisavõimaluse keeleõppeks. Ja siin ei ole oluline, mis rahvusest keegi on. See on teema, mis on jäetud rääkimata: tegelikult kaob võimalus eesti keelt arendada, sest eesti keele areng toimub eelkõige akadeemilisel tasemel. Meile meeldib jah rääkida, et probleem võib-olla on eesti koolis. Vastandatakse eesti koole vene koolidele, aga mida ei räägita, on see, et kui meie kõrgharidus ei ole eestikeelne, kui see hakkab kaduma, siis sellest võib saada põhjus, miks nii-öelda ülevalt alla hakkab meil keele areng kaduma. Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik on otse välja öelnud: kui kõrghariduse rahastamine jääb jätkuvasse langusesse, siis mis toimub mõne aja pärast? Mõne aja pärast toimuvad meil matemaatika- ja füüsikatunnid koolis inglise keeles. Ja mitte sellepärast, et see oleks kooli valik, vaid lihtsalt sellepärast, et eesti keelt rääkivat õpetajat valida ei ole, sest kõik need ained, kõik need õppekavad muutuvad järjest ingliskeelseteks. Teine moment: kõrgkoolid on välja toonud, et kõrghariduse alarahastamine ohustab ka meie demokraatiat ja julgeolekut. Ühiskond seisab aina rohkem silmitsi erinevate keeruliste probleemidega, mille [lahendamine] eeldab kriitilist analüüsivõimet. Ja seda saavad pakkuda eelkõige ülikoolid. Mina tahaksin seda mõtet natuke edasi arendada. Ma ütlen, et kõrgkoolide alarahastamine ohustab ka meie majandust. Teadusuuringud kinnitavad, et raha suunamine haridusse on investeering, mis toob tagasi majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt. On isegi tehtud analüüs, et iga kõrgharidusse suunatud 1 euro toob lõppkokkuvõttes majandusse tagasi 4 eurot. Pärast 2009. aastat läbi elatud finantskriisi on erinevad eksperdid, erinevad asutused, kes on hinnanud Eesti tööturgu, välja toonud ühe ja sama asja: Eesti majanduse suur arengutakistus on olnud vajalike teadmiste ja oskustega töötajate puudus. Ja kust need inimesed tulevad? Nad tulevad kõrgkoolidest. Riigikontrolli raport kahjuks on välja toonud ka selle, et meil ei ole kasvanud üliõpilaste vastuvõtt nendele erialadele, mille spetsialiste on tööjõuturul enim puudu. Tegelikult on tendentsid arenenud täpselt vastupidises suunas. Siit kooruvadki järgmised aruteluteemad, probleemid, millega peab tegelema. Esiteks, sammud, mida riik peaks astuma. Ülikoolid vajavad rahastust vähemalt 1,5% SKP-st – see peaks olema konsensuslik, see peaks olema kokkulepe erakondade vahel. Teine diskussioonikoht: kas tasuta kõrgharidus on meil keelepõhine või tööturuvajaduse-põhine või mõlemat? Siit me jõuame tagasi strateegia ja vastavalt sellele koostatud finantsmudeli juurde, mida meil tegelikult pärast kõrgharidusreformi pole tehtud. See on kirjas Riigikontrolli raportis. See finantsmudel peakski olema niiviisi paigas, et kui riik on endale võtnud lisakohustuse vastutada kõrgkoolide eest, siis riik peaks teadma, kuidas see rahastus üles ehitada, kuidas tagada kõrgkoolide konkurentsivõime, kuidas tagada, et sinna jõuavad erineva sotsiaalse taustaga noored, ning kolmandaks, kuidas tagada seda, et tehtud investeeringute mõju jõuab meie majandusse. [Riik peaks teadma,] kuidas me koolitame kvalifitseeritud, tarku inimesi, keda me tööturul vajame, ja kuidas tagame, et nad pärast kõrgkooli lõpetamist jääksid meie riiki ja aitaksid meie majandust üles ehitada. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 291 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletust ette valmistama. Head kolleegid, palun tähelepanu! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 291 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 55 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid 0. Eelnõu 291 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.