Arupärimine numbrituvastuskaamerate peatamise kohta (nr 793)

Liigume edasi. Tänane viimane ja 10. päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Reili Ranna, Jaak Aabi, Anti Allase, Tanel Kiige ja Helmen Küti 5. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine numbrituvastuskaamerate peatamise kohta (nr 793). Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Liigume edasi. Tänane viimane ja kümnes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Reili Ranna, Jaak Aabi, Anti Allase, Tanel Kiige ja Helmen Küti 5. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine numbrituvastuskaamerate peatamise kohta, nr 793. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimäe. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Siit raskete kuritegude retoorikast on vist hea edasi minna ja mina tänan ministrit, et ta ei ole veel lahkunud. Et ta on valmis meie arupärimisele vastama. See on tõesti suurepärane! Aga küsimus tegelikult on väga tõsine ja kui ennist rääkisime siin politseinike palkadest ja vastutusest, siis ka meie roll siin on teha kõik selleks, et see töö ei ole mitte hästi tasustatud või vähemalt piisavalt hästi tasustatud, aga ka, et politseil oleks kõik vajalikud ressursid ja võimalused oma tööd teha. Ja vot numbrituvastuskaamera on kindlasti üks nendest ressurssidest, mis oli ja on väga vajalik. Aga kevadel siis hea minister numbrituvastussüsteemi pani seisma, mis tähendas seda, et kogu suvi ja tegelikult ka praegu numbrituvastussüsteem ei tööta. PPA ise on öelnud, et see automaatne numbrituvastussüsteem on nende jaoks väga oluline, on välja toonud väga raskeid mitmeid juhtumeid, mis said tänu numbrituvastussüsteemile lahenduse või vähemalt kiirema lahenduse, kui nad oleks muidu saanud. Tegelikult ka juba õiguskomisjoni istungil, kus numbrituvastussüsteemi eelnõu arutati, ka seal juba Politsei- ja Piirivalve peadirektor tõi välja neid juhtumeid, kus numbrituvastussüsteem oleks olnud hädavajalik. Paraku nad seda kasutada ei saa, vaatamata sellele, et PPA ise on hinnanud, et korrakaitseseadus ja ka PPA seadus, aga samuti ka põhimäärus POLIS on andnud neile selle võimaluse. Tõsi, loomulikult saab seda olukorda parandada täpselt nii, nagu see eelnõu, mis nüüd on jõudnud viimaks teise lugemiseni, seda ka teeb. Küll aga on kogu see matk olnud ikkagi pehmelt öeldes veider. Kõigepealt oli selle numbrituvastussüsteemi pimedaks tegemine. Siis tuli õiguskomisjoni ette Siseministeeriumi eelnõu, mis oleks võimaldanud seda numbrituvastussüsteemi kasutada. See lükati toona koalitsiooni häältega tagasi, aga ka mitmete opositsiooni häältega. Mõned päevad hiljem tulid neli koalitsioonisaadikut peaaegu et samasuguse eelnõuga, mis nüüd jälle liikus edasi. Ehk siis tegelikult seda segadust on olnud natukene liiga palju nii tähtsa instrumendi arutelu juures. Sellepärast me tegelikult tahaksime teada väga praktilisi asju. Mis on selle suvega toimunud? Mida on PPA ise öelnud? Millised juhtumid tegelikult selle numbrituvastussüsteemi peatamisega on jäänud kas lahendamata või nende lahendamine on olnud väga keeruline? Ja millises ajaraamis seadusandlikke muudatusi nüüd võime oodata? Jah, nüüd me oleme sügisel natuke targemad ja teame, et me liigume vähemalt ühe eelnõuga siiski edasi. Aga tegelikult see probleem jätkuvalt ja see suurem küsimus jätkuvalt jääb. Kas ministril oli hädavajalik see süsteem peatada, vaatamata nendele argumentidele, mida tema enda haldusala ütles, et see on vajalik ja tegelikult ka seadusega võimalik? Ma tuletan siinkohal meelde, et vähemalt minule teadaolevalt Eesti Vabariigi kohus ei ole kordagi numbrituvastussüsteemi tõendeid mingisuguse kahtluse alla seadnud, et need ei ole lubatud. Seega me oleme siis härra ministrile ette saatnud kümme küsimust. Ja tõepoolest, mis siis selle suvega juhtus, kas see otsus härra ministri arvates oli rutakas? Ja kui oli rutakas ja me näeme, et tegelikult oli kuritegusid, mis on jäänud lahendamata, siis kas ta näeb selles ka enda poliitilist vastutust? Aitäh!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Raskete kuritegude retoorikast on siin vist hea edasi minna. Ja mina ka tänan ministrit, et ta ei ole veel lahkunud ja et ta on valmis meie arupärimisele vastama. See on tõesti suurepärane! Aga küsimus on tegelikult väga tõsine. Ennist rääkisime siin politseinike palkadest ja vastutusest. Ka meie roll siin on teha kõik selleks, et see töö ei oleks mitte [ainult] hästi tasustatud või vähemalt piisavalt hästi tasustatud, vaid et politseil oleks ka kõik vajalikud ressursid ja võimalused oma tööd teha. Ja vot numbrituvastuskaamera on kindlasti üks nendest ressurssidest, mis oli ja on väga vajalik. Aga kevadel pani hea minister numbrituvastussüsteemi seisma, mis tähendab seda, et kogu suvi numbrituvastussüsteem ei töötanud ja ei tööta ka praegu. PPA ise on öelnud, et see automaatne numbrituvastussüsteem on nende jaoks väga oluline. Nad on välja toonud mitmeid väga raskeid juhtumeid, mis said tänu numbrituvastussüsteemile lahenduse või vähemalt kiirema lahenduse, kui oleks muidu saanud. Tegelikult ka õiguskomisjoni istungil, kus numbrituvastussüsteemi eelnõu arutati, tõi Politsei- ja Piirivalve[ameti] peadirektor välja neid juhtumeid, kus numbrituvastussüsteem oleks olnud hädavajalik. Paraku nad seda kasutada ei saa, vaatamata sellele, et PPA on hinnanud, et korrakaitseseadus, PPA seadus ja samuti põhimäärus POLIS on andnud neile selle võimaluse. Tõsi, loomulikult saab seda olukorda parandada täpselt nii, nagu see eelnõu, mis on jõudnud nüüd viimaks teise lugemiseni, [ette paneb]. Küll aga on kogu see matk olnud ikkagi pehmelt öeldes veider. Kõigepealt oli selle numbrituvastussüsteemi pimedaks tegemine. Siis tuli õiguskomisjoni ette Siseministeeriumi eelnõu, mis oleks võimaldanud seda numbrituvastussüsteemi kasutada. See lükati toona [peamiselt] koalitsiooni häältega, aga ka mitmete opositsiooni häältega tagasi. Mõned päevad hiljem tulid neli koalitsioonisaadikut välja peaaegu samasuguse eelnõuga, mis liikus edasi. Tegelikult seda segadust on olnud natukene liiga palju nii tähtsa instrumendi arutelu juures ja sellepärast me tahaksime teada väga praktilisi asju. Mis on selle suvega toimunud? Mida on PPA ise öelnud? Millised juhtumid tegelikult selle numbrituvastussüsteemi peatamisega on jäänud kas lahendamata või nende lahendamine on olnud väga keeruline? Ja millises ajaraamis võime seadusandlikke muudatusi oodata? Jah, me oleme nüüd, sügisel natuke targemad ja teame, et me liigume vähemalt ühe eelnõuga edasi. Aga tegelikult see probleem ja suurem küsimus jätkuvalt jäävad. Kas ministril oli hädavajalik see süsteem peatada, vaatamata nendele argumentidele, mida tema enda haldusalas öeldi, et see on vajalik ja tegelikult ka seaduse kohaselt võimalik? Ma tuletan siinkohal meelde, et vähemalt minule teadaolevalt ei ole Eesti Vabariigi kohus numbrituvastussüsteemi [kaudu saadud] tõendeid kordagi mingisuguse kahtluse alla seadnud, sest need justkui ei oleks lubatud. Seega oleme härra ministrile saatnud kümme küsimust. Tõepoolest, mis siis selle suvega juhtus? Kas see otsus oli härra ministri arvates rutakas? Ja kui oli rutakas ja me näeme, et tegelikult on kuritegusid, mis on jäänud [seetõttu] lahendamata, siis kas ta näeb endal ka poliitilist vastutust? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi siseministri Igor Taro. Palun!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi siseminister Igor Taro. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid automaatse numbrituvastussüsteemi peatamise ja sellega seonduva olukorra osas aru pärimast. Mõistan avalikku muret nii turvalisuse kui ka õigusriigi põhimõtete tagamise üle. Ja hea meelega selgitan kõiki neid aspekte, mille kohta te küsimusi küsisite. Kõigepealt, esimene küsimus oli selle kohta, miks ma otsustasin automaatse numbrituvastussüsteemi kasutamise peatada, kuigi PPA ning teenistuslik järelevalve pidasid selle kasutamist õiguspäraseks. Vastan siin lühidalt, et mitte liiga palju aega kulutada. Otsus sai tehtud, arvestades nii õiguskaitseasutuste kui ka sõltumatute ekspertide hinnanguid, samuti avalikkuses tekkinud õigustatud küsimusi ja ebamäärasust kehtivas regulatsioonis. Ma toona ka ütlesin, et ma lähtusin ettevaatuse printsiibist inimeste põhiõiguste osas. Seda otsust ma ei teinud kindlasti rutakalt. Esimesed ajakirjanduslikud materjalid ilmusid meil aprilli lõpu poole, kui ma ei eksi, või aprilli keskpaigas, siis läks mõni aeg mööda, toimusid arutelud, mõttevahetused, me jõudsime ühele Riigikogu sellisele ühisistungile. Kogu selle loo alguses ma ütlesin, et ma kuulan ära ekspertide arvamuse, mis nad arvavad sellest. Seal ühisistungil tegelikkuses joonistus üpris hästi välja, kuhupoole see õiguskantsleri büroo ja Andmekaitse Inspektsioon oma fookuse suunasid. Sealt oli tegelikkuses aru saada, et nende järelevalve või analüüs kuigi positiivne ei tule. Minu kaalutlus oli ka hoida politsei head mainet ja usaldusväärsust, mida selline jätkuv diskussioon sel teemal, kas nende tööriist on ikkagi õiguspärane või mitte, see jätkuv diskussioon oleks seda kahtlemata õõnestanud. Sellepärast ma selle otsuse tegin. Teine küsimus, millist sisulist tagasisidet olen ma saanud siis Politsei‑ ja Piirivalveametilt, Siseministeeriumi ametnikelt seoses süsteemi kasutamise peatamise otsusega? Kõigepealt, politsei kahtlemata on väljendanud muret, et süsteemi peatumine võib raskendada nende tööd. Kuid samas on ka peadirektori suu läbi kuulda olnud ka seda, et on mõistetud, et läbipaistev ja selge regulatsioon on vajalik ka nende endi töö õiguspärasuse ja seeläbi usaldusväärsuse tagamiseks. Mis ministeeriumi puudutab, siis seal valitseb selline arusaam, et pelgalt tehnilistest võimalustest või praktilisest kasust lähtumine ei saa olla piisav argument ulatusliku ja põhiõigusi riivava andmetöötluse jätkamiseks, et õigusriigis peab olema tagatud, et inimeste põhiõiguste intensiivne riive toimub selgete ja üldsusele arusaadavate reeglite alusel. Kolmas küsimus, miks ei kaalutud võimalust lahendada võimalikud juriidilised probleemkohad paralleelselt süsteemi töös hoidmisega, arvestades selle tähtsust? Ma siin paari sõnaga juba ütlesin, et minu hinnangul oleks jätkunud see diskussioon õõnestanud PPA usaldusväärsust iga päevaga. Aga õiguskantsleri ja AKI seisukoht oli selles osas ka üheselt selge, et niivõrd ulatuslik isikuandmete töötlemine avalikus ruumis peab olema reguleeritud seaduse tasandil ja täpsemalt. Kui jätkata süsteemi kasutamist paralleelselt õigusloomeprotsessiga, oleks tekkinud olukord, kus riik rikub teadlikult põhiseadusest ja Euroopa Liidu andmekaitseõigusest tulenevaid nõudeid, ja see ei ole õigusriigile kohane. Lisaks on oluline rõhutada, et tegemist ei ole pelgalt tehnilise ja juriidilise nüansiga. Küsimus oli selles, milliseid andmeid riik kogub, millistel tingimustel, mis eesmärgil, kuidas maandatakse andmete väärkasutuse riski. Politsei on seni tegutsenud abstraktse normi alusel ning oma praktika ise välja kujundanud. Ja just see olukord, kus praktiline rakendus eeldab sisuliselt seadusandliku võimu pädevusse kuuluva regulatsiooni asendamist haldussisese tõlgendusega, ongi olnud üks põhiprobleem. Ühiskonnas tekib õigustatud küsimus, milleks ja kelle kohta ning milliseid andmeid kogutakse. Kui sellistele küsimustele ei ole võimalik anda selgeid ja igaühele avalikult ja arusaadavaid vastuseid ja seaduses kättesaadavaid vastuseid, siis tuleb minu hinnangul andmetöötlus peatada. Need olid siis argumendid, millest lähtusin ja mille pinnalt jõudsin järeldusele, et õigusselgus ja inimeste põhiõiguste kaitse peavad siinkohal esikohale jääma. Ja leidsin, et ei ole põhjendatud jätkata süsteemi kasutamist enne, kui selged seaduslikud alused on pädeva organi poolt loodud, ehk siis Riigikogu poolt. Neljandaks, kui leidsite, et numbrituvastussüsteemi kasutamine ei olnud võimalik kehtiva õiguse alusel, siis miks ei esitanud Siseministeerium aegsasti vajalikku eelnõu Riigikogu menetlusse? Siin võib pikalt filosofeerida sel teemal, et millal see aegsasti oli. See olukord kujunes kusagil 10, rohkem kui 10 aasta jooksul. See aegsasti oleks olnud loomulikult siis, kui esimesed numbrituvastuskaamerad paika pandi. Ei mäleta enam, kes üldse tolle valdkonna eest vastutas, aga põhimõtteliselt ju, ütleme, selle probleemide ilmnemisel asusime olukorda kiiresti lahendama, peatades seni küsitava legaalsusega süsteemi kasutamise ja koostades ikka üsna kiiresti need ettepanekud vajalike seadusmuudatuste tegemiseks, et tagada põhiõiguste kaitse ja õiguslik selgus. Ma tuletan meelde, et see otsus sündis siis sellel ööl pärast Riigikogu komisjonide ühisistungit. Kui ma tulin lähetuselt tagasi, vaatasin kogu komisjonide ühisistungi salvestuse üle. Selle põhjalt tegin otsuse, hommikuks oli süsteem peatunud. Nüüd loetud päevade jooksul me tegelikult ju jõudsime õiguskomisjoni. Ma arvan, et see oligi enam-vähem järgmine õiguskomisjoni istung, mis pärast seda toimus, võib-olla oli vahepeal üks istung, kuhu me ei jõudnud selle päevakorrapunktiga. Aga suhteliselt kiiresti, operatiivselt see toimus. Mõte oli selles, et saada õiguskomisjonilt tagasisidet, saime sisuliselt nagu parlamentaarselt organilt tagasisidet, et kuidas seda lahendust nähakse. Seal oli vahel üks istungivaba nädal, töötasime sellega, nii kui Riigikogu tagasi tuli, kohe olime õiguskomisjonis selle ettepanekuga. Aga ma lähen siit kronoloogiliselt edasi, siin on viies küsimus, et miks ei teinud siseminister ja justiitsminister koostööd, kui paluti õiguskomisjonil algatada Siseministeeriumi koostatud eelnõu, mida Justiitsministeerium ei toetanud. Siin saangi kronoloogiliselt tegelikult edasi minna. Me tegime justiitsministriga koostööd. Tõepoolest, selle komisjoni esimese istungi põhjalt tekkis nagu selline väikene võbelus, et kuigi Siseministeerium koostas oma ettepanekut väga kiiresti, eelnõu ja seletuskirja, mis üldjoontes sobisid kõikidele osapooltele, jäid mõned küsimused siiski lahtiseks. Ja seetõttu oli vajalik see nii-öelda eelnõu rahulik ja põhjalik läbivaatamine, et tagada süsteemi kasutuse õiguslik ja eetiline alus. Aga praktikas oli see ju niimoodi, et 24 tunniga suudeti selles osas koostööd teha ja nii palju need puudused ära kõrvaldada, et ka need neli Riigikogu liiget, kes selle eelnõu järgmisel päeval siitsamast puldist esitasid, said juba kindluse, et see on eelnõu, millega saab edasi töötada. Nii et tegime seda koostööd hästi pingeliselt, tormiliselt, 24 tunniga tehti rohkem tööd, kui mõnikord tehakse mitme aastaga. Ja jõudsime ka tulemuseni. Kuuendaks, kuidas hindate oma otsuse mõju avalikule turvalisusele, arvestades PPA varasemaid selgitusi, et süsteem aitab ennetada ja lahendada raskeid kuritegusid? Vastaksin nii, et mõistan automaatse numbrituvastussüsteemi tähtsust turvalisuse tagamisel, ent samamoodi peab arvestama ka privaatsuse kaitsega. Minu otsus oli suunatud õigusliku raamistiku tugevdamisele, et hoida ühiskonna usaldust. Et seadusandliku raamistiku täpsustamine aitab tulevikus tagada veelgi kindlamaid lahendusi ühiskonna turvalisuse tagamiseks, arvestasin otsuse tegemisel võimalikke mõjusid, hindasin seda ajutiseks sammuks, et tagada süsteemi õiguslik tugevuse kindlus. Noh, mis seal salata, et seal oli ka tunnetus olemas, kui me nüüd mingisugust otsust ei tee, vaid me ütleme, et jah, et seal on nagu õiguslik probleem, mida võiks lahendada, siis olles tolleks ajaks juba näinud natukene parlamentaarse töö tempot teatud küsimustes, mida õiguskantsler on näiteks varasemalt püstitanud siin, tekkis küll selline kartus, et võib-olla ei teki sellist, kuidas ma ütlen, hädavajaduse tunnet parlamendiliikmetel, et võib-olla siis võetakse rahulikult ja ei tea, millal see küsimus lõpuks lahenduse saab. Tegelikkuses on ju näha, et seda stiimulit on vaja, praktika näitas seda. Kuidas kavatseb Siseministeerium tagada suveperioodil PPA suutlikkuse reageerida olukordadele, mille lahendamisel on automaatne numbrituvastus seni olnud oluline tööriist? Vastan, et suveperioodil ei ole täheldatud olulist kuritegevuse kasvu nende juhtumite osas, mille lahendamisel numbrituvastuskaamerad olulist rolli mängivad. Samas oleme tugevdanud PPA reageerimisvõimekust, säilinud on võimalus kasutada alternatiivseid, peamiselt manuaalseid tööriistu, kuigi nende efektiivsus on mõnevõrra väiksem. Hetkel käivad ettevalmistused seadusandlike muudatuste läbiviimiseks, mis võimaldavad süsteemi seaduslikult taas kasutusse võtta. Praeguses olukorras toetame PPA-d kõigi vajalike ressurssidega ning jälgime süsteemi puudumise mõju. Kaheksas küsimus, millises ajaraamis on oodata seadusandlikke muudatusi, mis võimaldaksid süsteemi taas kasutusele võtta? Ülehomme on siin saalis selle eelnõu teine lugemine, sellega on see ajaraam vist enam-vähem paika pandud ja selge. Üheksas küsimus, kas olete PPA-lt uurinud, mitu juhtumit on nende hinnangul jäänud numbrituvastussüsteemita lahendamata või mille lahendamine on olnud seetõttu keerukas, millised need juhtumid on olnud? PPA on juhtinud tähelepanu, et süsteemi puudumine võib mõjutada üksikute keerukate juhtumite lahendamist, kuid konkreetseid juhtumite arvulisi näitajaid pole praeguse seisuga esitatud, neid on tegelikkuses ka niiviisi raske öelda, mis on ja kui palju on viibinud just nimelt tänu selle tööriista puudumisele. Aga nagu ma mäletan, PPA peadirektor Egert Belitšev tegelikult esines selle teemaga küllaltki pika intervjuuga "Esimeses stuudios" ja kinnitas, et mitte ükski asi ei jää tegemata sellepärast. Jah, see nõuab rohkem inimressurssi, aga tegemata ei jää mitte midagi. Kümnes küsimus ja viimane, et kuidas hindate oma poliitilist vastutust kujunenud olukorras ning kas olete valmis tagasi astuma, kui ilmneb, et teie otsus oli rutakas või selle tulemusel jäi mõni raske kuritegu ennetamata või lahendamata? Sellega on nii, et poliitiline vastutus tähendab eeskätt valmisolekut seista nii oma otsuste kui ka nende tagajärgede eest. Mina olen pidanud oluliseks mitte näpuga näidata kuskile minevikku, vaid hoolitseda selle eest, et see olukord, see probleem saaks võimalikult kiiresti lahendatud. Sinna ma olen oma energia ka suunanud. Tundub, et eelmiste küsimuste vastamise järel on see protsess ka piisavalt põhjalikult ära kirjeldatud, kuidas see on toimunud. Tempo valik ei ole olnud nagu ministri teha, kuna see on olnud ikkagi ka Riigikogu kätes, iseenesest ministeerium on olnud kogu aeg kõrval valmis maksimaalselt toetama. Seda oleks olnud võimalik teoorias ka kiiremini teha, aga ma saan aru, kui seadusandja soovib põhjalikumalt arutada või ei soovi jätta sellist kiirustamise muljet, siis ega siin minister ei saa kuidagi siis näppu viibutama hakata. Oleme tänulikud selle tulemuse eest, mis meil on, koostöö on olnud küllaltki hea, edasine tegevus toimub meil läbipaistvalt, tihedas koostöös Riigikogu ning järelevalveasutustega, kelle ülesanne ongi tagada, et nii turvalisus kui ka isiku õiguste kaitse oleksid adekvaatselt tasakaalus ja kaitstud. Aitäh!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid automaatse numbrituvastussüsteemi peatamise ja sellega seonduva olukorra kohta aru pärimast. Mõistan avalikku muret nii turvalisuse kui ka õigusriigi põhimõtete [järgimise] tagamise pärast ja hea meelega selgitan kõiki neid aspekte, mille kohta te küsimusi küsisite. Kõigepealt, esimene küsimus oli selle kohta, miks ma otsustasin automaatse numbrituvastussüsteemi kasutamise peatada, kuigi PPA ning teenistuslik järelevalve pidasid selle kasutamist õiguspäraseks. Vastan lühidalt, et mitte liiga palju aega kulutada. Otsus sai tehtud, arvestades nii õiguskaitseasutuste kui ka sõltumatute ekspertide hinnanguid, samuti avalikkuses tekkinud õigustatud küsimusi ja ebamäärasust kehtivas regulatsioonis. Ma toona ka ütlesin, et ma lähtusin ettevaatuse printsiibist inimeste põhiõiguste osas. Seda otsust ma ei teinud kindlasti rutakalt. Esimesed ajakirjanduslikud materjalid ilmusid aprilli lõpu poole, kui ma ei eksi, või aprilli keskpaigas. Siis läks mõni aeg mööda, toimusid arutelud, mõttevahetused ja me jõudsime Riigikogus ühele ühisistungile. Kogu selle loo alguses ma ütlesin, et ma kuulan ära ekspertide arvamuse, selle, mis nad arvavad sellest. Seal ühisistungil joonistus üpris hästi välja, kuhu õiguskantsleri büroo ja Andmekaitse Inspektsioon fookuse suunasid. Sealt oli tegelikkuses aru saada, et nende järelevalve või analüüs kuigi positiivne ei tule. Minu kaalutlus oli ka hoida politsei head mainet ja usaldusväärsust, mida selline jätkuv diskussioon teemal, kas nende tööriist on ikkagi õiguspärane või mitte, oleks kahtlemata õõnestanud. Sellepärast ma selle otsuse tegin. Teine küsimus on see, millist sisulist tagasisidet olen ma saanud Politsei‑ ja Piirivalveametilt ning Siseministeeriumi ametnikelt seoses süsteemi kasutamise peatamise otsusega. Kõigepealt, politsei kahtlemata on väljendanud muret, et süsteemi peatamine võib raskendada nende tööd. Kuid samas on peadirektori suu läbi kuulda olnud ka seda, et on mõistetud, et läbipaistev ja selge regulatsioon on vajalik ka nende endi töö õiguspärasuse ja seeläbi usaldusväärsuse tagamiseks. Mis ministeeriumi puudutab, siis seal valitseb selline arusaam, et pelgalt tehnilistest võimalustest või praktilisest kasust lähtumine ei saa olla piisav argument ulatusliku ja põhiõigusi riivava andmetöötluse jätkamiseks ning et õigusriigis peab olema tagatud, et inimeste põhiõiguste intensiivne riive toimub selgete ja üldsusele arusaadavate reeglite alusel. Kolmas küsimus: "Miks ei kaalutud võimalust lahendada võimalikud juriidilised probleemkohad paralleelselt süsteemi töös hoidmisega, arvestades selle tähtsust?" Ma paari sõnaga juba ütlesin, et minu hinnangul oleks see jätkunud diskussioon õõnestanud PPA usaldusväärsust iga päevaga. Aga õiguskantsleri ja AKI seisukoht oli ka üheselt selge: niivõrd ulatuslik isikuandmete töötlemine avalikus ruumis peab olema reguleeritud seaduse tasandil ja täpsemalt. Kui oleks jätkatud süsteemi kasutamist paralleelselt õigusloomeprotsessiga, oleks tekkinud olukord, kus riik rikub teadlikult põhiseadusest ja Euroopa Liidu andmekaitseõigusest tulenevaid nõudeid, ja see ei ole õigusriigile kohane. Lisaks on oluline rõhutada, et tegemist ei ole pelgalt tehnilise ja juriidilise nüansiga. Küsimus oli selles, milliseid andmeid riik kogub, millistel tingimustel, mis eesmärgil ja kuidas maandatakse andmete väärkasutuse riski. Politsei on seni tegutsenud abstraktse normi alusel ning oma praktika ise välja kujundanud. Ja just see olukord, kus praktiline rakendus eeldab sisuliselt seadusandliku võimu pädevusse kuuluva regulatsiooni asendamist haldussisese tõlgendusega, ongi olnud üks põhiprobleem. Ühiskonnas tekib õigustatud küsimus, milleks ja kelle kohta ning milliseid andmeid kogutakse. Kui sellistele küsimustele ei ole võimalik anda avalikult igaühele selgeid ja arusaadavaid vastuseid ja seadusest kättesaadavaid vastuseid, siis tuleb minu hinnangul andmetöötlus peatada. Need olid siis argumendid, millest lähtusin ja mille pinnalt jõudsin järeldusele, et õigusselgus ja inimeste põhiõiguste kaitse peavad siinkohal esikohale jääma. Leidsin, et ei ole põhjendatud jätkata süsteemi kasutamist enne, kui selged seaduslikud alused on pädeva organi ehk siis Riigikogu poolt loodud. Neljandaks: "Kui leidsite, et numbrituvastussüsteemi kasutamine ei olnud võimalik kehtiva õiguse alusel, siis miks ei esitanud Siseministeerium aegsasti vajalikku eelnõu riigikogu menetlusse?" Siin võib pikalt filosofeerida sel teemal, millal see aegsasti oleks olnud. See olukord kujunes rohkem kui kümne aasta jooksul. Aegsasti oleks olnud loomulikult siis, kui esimesed numbrituvastuskaamerad paika pandi. Ei mäleta enam, kes üldse tolle valdkonna eest siis vastutas, aga põhimõtteliselt, ütleme, probleemide ilmnemisel asusime olukorda kiiresti lahendama, peatades seni küsitava legaalsusega süsteemi kasutamise ja koostades üsna kiiresti ettepanekud vajalike seadusemuudatuste tegemiseks, et tagada põhiõiguste kaitse ja õiguslik selgus. Ma tuletan meelde, et see otsus sündis sellel ööl pärast Riigikogu komisjonide ühisistungit. Kui ma tulin lähetuselt tagasi, vaatasin kogu komisjonide ühisistungi salvestuse üle. Selle põhjalt tegin otsuse, hommikuks oli süsteem peatunud. Loetud päevade jooksul me tegelikult ju jõudsime õiguskomisjoni. Ma arvan, et see oligi enam-vähem järgmine õiguskomisjoni istung, mis pärast seda toimus. Võib-olla oli vahepeal üks istung, kuhu me ei jõudnud selle päevakorrapunktiga, aga suhteliselt kiiresti, operatiivselt see toimus. Mõte oli saada õiguskomisjonilt tagasisidet. Saime sisuliselt parlamentaarselt organilt tagasisidet, kuidas seda lahendust nähakse. Seal oli vahel üks istungivaba nädal, siis töötasime sellega, ja nii kui Riigikogu tagasi kokku tuli, kohe olime õiguskomisjonis selle ettepanekuga. Aga ma lähen siit kronoloogiliselt edasi. Siin on viies küsimus, et miks ei teinud siseminister ja justiitsminister koostööd, kui õiguskomisjonil paluti algatada Siseministeeriumi koostatud eelnõu, mida Justiitsministeerium ei toetanud. Saangi kronoloogiliselt edasi minna. Me tegime justiitsministriga koostööd. Tõepoolest, selle komisjoni esimese istungi põhjal tekkis nagu selline väikene võbelus, et kuigi Siseministeerium koostas väga kiiresti oma ettepanekud, eelnõu ja seletuskirja, mis üldjoontes sobisid kõikidele osapooltele, jäid mõned küsimused siiski lahtiseks. Ja seetõttu oli vajalik selle eelnõu rahulik ja põhjalik läbivaatamine, et tagada süsteemi kasutuse õiguslik ja eetiline alus. Aga praktikas oli see ju niimoodi, et 24 tunniga suudeti koostööd teha ja nii paljud puudused ära kõrvaldada, et ka need neli Riigikogu liiget, kes selle eelnõu järgmisel päeval siitsamast puldist esitasid, said juba kindluse, et see on eelnõu, millega saab edasi töötada. Nii et tegime seda koostööd hästi pingeliselt, tormiliselt, 24 tunniga tehti rohkem tööd, kui mõnikord tehakse mitme aastaga, ja jõudsime ka tulemuseni. Kuuendaks: "Kuidas hindate oma otsuse mõju avalikule turvalisusele, arvestades PPA varasemaid selgitusi, et süsteem aitab ennetada ja lahendada raskeid kuritegusid?" Vastaksin nii, et mõistan automaatse numbrituvastussüsteemi tähtsust turvalisuse tagamisel, ent samamoodi peab arvestama ka privaatsuse kaitsega. Minu otsus oli suunatud õigusliku raamistiku tugevdamisele, et hoida ühiskonna usaldust. Et seadusandliku raamistiku täpsustamine aitab tulevikus tagada veelgi kindlamaid lahendusi ühiskonna turvalisuse tagamiseks, arvestasin otsuse tegemisel võimalikke mõjusid. Hindasin, et see on ajutine samm selleks, et tagada süsteemi õiguslik tugevus ja kindlus. Noh, mis seal salata, oli ka tunnetus, et kui me nüüd mingisugust otsust ei tee, vaid ütleme, et jah, seal on õiguslik probleem, mida võiks lahendada, siis … Olles tolleks ajaks juba natukene näinud parlamentaarse töö tempot teatud küsimustes, mida õiguskantsler on näiteks varasemalt püstitanud siin, tekkis küll kartus, et võib-olla ei teki parlamendi liikmetel sellist, kuidas ma ütlen, hädavajaduse tunnet, võib-olla siis võetakse rahulikult ja ei teagi, millal see küsimus lõpuks lahenduse saab. Tegelikkuses on ju näha, et seda stiimulit on vaja, praktika näitas seda. "Kuidas kavatseb Siseministeerium tagada suveperioodil PPA suutlikkuse reageerida olukordadele, mille lahendamisel on automaatne numbrituvastus seni olnud oluline tööriist?" Suveperioodil ei ole täheldatud olulist kuritegevuse kasvu nende juhtumite osas, mille lahendamisel numbrituvastuskaamerad olulist rolli mängivad. Samas oleme tugevdanud PPA reageerimisvõimekust, säilinud on võimalus kasutada alternatiivseid, peamiselt manuaalseid tööriistu, kuigi nende efektiivsus on mõnevõrra väiksem. Hetkel käivad ettevalmistused seadusandlike muudatuste läbiviimiseks, mis võimaldavad süsteemi seaduslikult taas kasutusse võtta. Praeguses olukorras toetame PPA-d kõigi vajalike ressurssidega ning jälgime süsteemi puudumise mõju. Kaheksas küsimus: "Millises ajaraamis on oodata seadusandlikke muudatusi, mis võimaldaksid süsteemi taas kasutusele võtta?" Ülehomme on siin saalis selle eelnõu teine lugemine, sellega on see ajaraam vist enam-vähem paika pandud ja selge. Üheksas küsimus: "Kas olete PPAlt uurinud, mitu juhtumit on nende hinnangul jäänud numbrituvastussüsteemita lahendamata või mille lahendamine on olnud seetõttu keerukas[?] Millised need juhtumid on olnud?" PPA on juhtinud tähelepanu, et süsteemi puudumine võib mõjutada üksikute keerukate juhtumite lahendamist, kuid konkreetseid arvulisi näitajaid pole praeguse seisuga esitatud. Tegelikkuses on ka raske niiviisi öelda, mis on kui palju viibinud just nimelt selle tööriista puudumise tõttu. Aga ma mäletan, et PPA peadirektor Egert Belitšev esines tegelikult sellel teemal küllaltki pika intervjuuga "Esimeses stuudios" ja kinnitas, et mitte ükski asi ei jää sellepärast tegemata. Jah, see nõuab rohkem inimressurssi, aga tegemata ei jää mitte midagi. Kümnes ja viimane küsimus: "Kuidas hindate oma poliitilist vastutust kujunenud olukorras ning kas olete valmis tagasi astuma, kui ilmneb, et teie otsus oli rutakas või selle tulemusel jäi mõni raske kuritegu ennetamata või lahendamata?" Sellega on nii, et poliitiline vastutus tähendab eeskätt valmisolekut seista nii oma otsuste kui ka nende tagajärgede eest. Mina olen pidanud oluliseks mitte näidata näpuga kuskile minevikku, vaid hoolitseda selle eest, et see olukord, see probleem saaks võimalikult kiiresti lahendatud. Sinna ma olen oma energia suunanud. Tundub, et eelmistele küsimustele vastamise järel on see protsess, kuidas see on toimunud, piisavalt põhjalikult ära kirjeldatud. Tempo valik ei ole olnud ministri teha, kuna see on olnud ikkagi ka Riigikogu kätes. Iseenesest on ministeerium olnud kogu aeg kõrval ja valmis maksimaalselt toetama. Seda oleks olnud võimalik teoorias ka kiiremini teha, aga ma saan aru, et kui seadusandja soovib põhjalikumalt arutada või ei soovi jätta kiirustamise muljet, siis ega minister ei saa kuidagi näppu viibutama hakata. Oleme tänulikud selle tulemuse eest, mis meil on. Koostöö on olnud küllaltki hea. Edasine tegevus toimub läbipaistvalt ja tihedas koostöös Riigikogu ning järelevalveasutustega, kelle ülesanne ongi tagada, et nii turvalisus kui ka isikuõiguste kaitse oleksid adekvaatselt tasakaalus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud minister! Ma suhtun Eesti politseisse ja nende töösse suure austusega. Aga julgeolekuasutuste järelevalve komisjon on samuti selle teemaga tegelenud. Ja kui politsei esindajad meile esialgse tutvustuse tegid, siis nad ütlesid, et muu hulgas on üks meede selle numbrituvastuskaamerate süsteemi kasutamise kuritarvitamise vältimiseks see, et iga päringut, mis selle abil tehakse, peab põhjendama ja neid põhjendusi kontrollitakse. Kuid julgeolekuasutuste järelevalve komisjon on tutvunud Politsei- ja Piirivalveametis nende põhjendustega ja need põhjendused on päris sagedasti täiesti üldsõnalised. On lihtsalt kirjas, et seoses menetlusega või menetluse raames on vaja vaadata. Ja kui me nüüd õigesti aru saime, siis sellist süsteemset pistelist kontrolli selle üle, kas need põhjendused, mis on toodud, vastavad tegelikult uurimisvajadusele ja kas päring on olnud põhjendatud, seni pole tehtud. Kuidas te seda kommenteerite?

Austatud minister! Ma suhtun Eesti politseisse suure austusega ja nende töösse. Aga julgeolekuasutuste järelevalve komisjon on samuti selle teemaga tegelenud. Ja kui politsei esindajad meile sellise esialgse tutvustuse tegid, siis nad ütlesid, et muu hulgas selle numbrituvastuskaamerate tänase süsteemi kasutamise kuritarvitamise vältimiseks üks meetmeid on see, et iga päring, mis nende abil tehakse, seda peab põhjendama ja neid põhjendusi kontrollitakse. Kuid julgeolekuasutuste järelevalve komisjon on tutvunud Politsei- ja Piirivalveametis nende põhjendustega ja need põhjendused on päris sagedasti täiesti üldsõnalised. On lihtsalt kirjas, et seoses menetlusega või menetluse raames on vaja vaadata. Ja kui me nüüd õigesti aru saime, siis tegelikult sellist süsteemset pistelist kontrolli selle üle, kas need põhjendused, mis on toodud, vastavad ka tegelikult uurimisvajadusele ja kas on olnud põhjendatud see päring, tegelikult sellist kontrolli seni pole tehtud. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Õnneks võtsin ma pärast julgeolekuasutuste komisjoni istungil käimist selle sammu kohe järgmine päev ette, läksin ja tegin vaatluse koos sisekontrolli osakonna juhiga, et seesama asi üle vaadata. Ehk jõudsin sinna isegi natuke enne teid. Ja mis ma seal nägin? Tegelikkuses oli see olukord selline, et PPA päringud olid korrektsete viidetega juhtuminumbritele. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa, just. Mõnevõrra oli probleeme Maksu- ja Tolliameti päringutega. (Saalist öeldakse midagi.) Just. See ongi see lugu, et oli antud ligipääs teisele asutusele ja nende päringute osakaal oli tegelikult ka üsna suur võrreldes PPA päringutega. Ma olen sellest juttu teinud nii rahandusministriga kui ka Maksu- ja Tolliameti juhiga. Ütlesin, et ma käisin vaatamas ja see asi ei paistnud hea. Üldiselt mul ei olnud põhjust kahtlustada, et need päringud poleks olnud asjakohased. Ka PPA tegi pistelise kontrolli mingisuguse ajalõigu kohta, kus vaadati kõik päringud ja kogu sisu üle. Meil teiega tihtipeale ei ole võimalik minna sinna süsteemi sisse ja avada neid menetluse detaile. Nemad vaatasid valikuliselt teatud lõigu üle ja ei tuvastanud kuritarvitusi. Ühesõnaga, kuigi kohati see vormistus oli mitte kõige parem, sisulisi kuritarvitusi minule teadaolevalt ei ole seal tuvastatud. Aga see ei tähenda, et arenguruumi ei ole. Tegelikult need konkreetsemad reeglid on selle eelnõuga paika pandud. Seadusandlikul tasemel on pandud paika regulaarse pistelise kontrolli vajadus ja ka regulaarse auditi esitamise vajadus.

Aitäh! Õnneks pärast julgeolekuasutuste komisjoni istungil käimist võtsin ma selle sammu kohe järgmine päev ette, läksin ja tegin sellesama vaatluse koos sisekontrolli osakonna juhiga, et seesama asi üle vaadata. Ehk jõudsin sinna isegi natuke enne teid. Ja mis ma seal nägin? Tegelikkuses oli see olukord selline, et PPA päringud olid korrektselt viidatud juhtuminumbritega. Jaa, just. Ja seal mõnevõrra probleem oli Maksu- ja Tolliameti päringutega. Just. Ja see ongi see lugu, et oli antud ligipääs teisele asutusele ja nende päringute osakaal oli tegelikult ka üsna suur võrreldes PPA päringutega. Ma olen sellest ka juttu teinud nii rahandusministriga kui ka Maksu- ja Tolliameti juhiga. Ütlesin, et ma käisin vaatamas, see asi paistnud hea. Üldiselt mul ei olnud põhjust kahelda, et need päringud poleks olnud asjakohased. Ka PPA tegi oma pistelise kontrolli mingisuguse ajalõigu kohta, kus vaadati kõik päringud ja kogu sisu üle. Ütleme, et meil teiega tihtipeale ei ole võimalik, minnes sinna süsteemi sisse, avada neid menetluse detaile. Nemad siis vaatasid valikuliselt teatud lõigu üle ja nad ei tuvastanud neid kuritarvitusi. Ühesõnaga, kuigi kohati see vormistus oli selline mitte kõige parem, sisulisi kuritarvitusi minule teadaolevalt ei ole seal tuvastatud. Aga see ei tähenda, et arenguruumi ei ole. Tegelikult need konkreetsemad reeglid on selle eelnõuga paika pandud, on pandud paika regulaarse pistelise kontrolli vajadus seadusandlikul tasemel ja ka regulaarse auditi esitamise vajadus.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mina ei kahtle Eesti politseis, minu arvates nende enda kontrollisüsteem ja järelevalvesüsteem on päris täpne ja väga rangelt tegelikult võetakse seda, kas vaatad midagi asja eest või mitte. See on neil paigas. Aga te rääkisite siin sellest, minu arvates see teema on selles mõttes oluline, kiirus on siin oluline ja te rääkisite sellest, et parlament võtab aega. Aga tegelikult lõpuks peale parlamendi ja valitsuse on ka ju koalitsioon ja koalitsioon on nii parlamendis kui valitsuses. Mina mäletan, et minu siseministriks oleku ajal näiteks Reformierakond korrakaitseseadust hoidis poolteist aastat kinni, ja minu arvates pole see siiamaani mitte kuskile jõudnud. Ma arvan, et teil on täpselt sama raskus. Ja mulle tundub, et selles küsimuses te peatasite nende kaamerate kasutamise, sellepärast et oli vaja õigusselgust, ja oletasite, et nüüd saab kiiresti selle seadusemuudatuse tehtud. Aga mulle tundub, et see kõik jäi Reformierakonna ehk koalitsioonipartneri taha tegelikult, see venitamine ja Eesti inimeste turvalisus. Öelge mulle, kas see oli niimoodi või see oli ikkagi lõpuks nii-öelda rohkem nagu teie meeskonnatöö küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mina ei kahtle Eesti politseis. Minu arvates nende enda kontrollisüsteem ja järelevalvesüsteem on päris täpsed ja tegelikult võetakse väga rangelt seda, kas vaadatakse midagi asja eest või mitte. See on neil paigas. Minu arvates see teema on oluline, kiirus on siin oluline. Te rääkisite sellest, et parlament võtab aega. Aga tegelikult on lõpuks peale parlamendi ja valitsuse ka ju koalitsioon. Koalitsioon on nii parlamendis kui valitsuses. Mina mäletan, et minu siseministriks oleku ajal näiteks Reformierakond hoidis korrakaitseseadust poolteist aastat kinni, ja minu arvates pole see siiamaani mitte kuskile jõudnud. Ma arvan, et teil on täpselt sama raskus. Ja mulle tundub, et selles küsimuses te peatasite nende kaamerate kasutamise, sellepärast et oli vaja õigusselgust, ja oletasite, et nüüd saab kiiresti selle seadusemuudatuse tehtud. Aga mulle tundub, et see kõik jäi Reformierakonna ehk koalitsioonipartneri taha, see venitamine ja Eesti inimeste turvalisus. Öelge mulle, kas see oli niimoodi või see oli ikkagi lõpuks rohkem nagu teie meeskonna töö küsimus.

Aitäh! Ma arvan, et ei üht ega teist. Selles mõttes, kuidas see parlamentaarne arvamus kujuneb või mismoodi siis komisjonis otsus tehakse, tehakse mingisuguse tunnetuse baasilt, mingisugust eraldi kokkulepet selle kohta, kuidas komisjon lõpuks hääletab, me ei teinud, komisjon tegi oma otsuse siis vastavalt nendele argumentidele, mis nad nägid. Ja tõesti kätt südamele pannes ega meil mingit meeletut venitust ju ei ole toimunud. Kui me vaatame nüüd seda aega, aegrida alates selle kaamerate kasutamise peatamise otsusest ja kuni praeguse hetkeni, kui palju seal on olnud Riigikogu töönädalaid, igas töönädalas on praktiliselt midagi toimunud, mingisugune areng. Jah, ei tehtud erakorralisi istungeid suvel, mida, noh, teoreetiliselt võib ju teha, aga selle võrra anti pikem aeg muudatusettepanekute esitamiseks. Ja samas me oleme nüüd pärast suve tagasi siin Riigikogus ja asi on arenenud, selles mõttes mitte midagi seisma ei ole jäänud, ei ole tekkinud mingit sellist meeletut pausi või venitamise soovi ja tegelikult on asi nagu kogu aeg edasi liikunud. Ja selles mõttes, jah, mina ka ei kahtle politsei sisekontrollivõimekuses. Lihtsalt demokraatlikus ühiskonnas on niimoodi, et sul peab olema nii-öelda see erapooletu hindamine alati kusagil kõrval, ja kui see erapooletu hindaja ütleb, et tema jaoks on mingi asi ebaselge, ei pruugi olla, et on toimunud kuritarvitus, aga asi on ebaselge, siis me peame seda nagu kuulda võtma. Ja isegi, kui öeldakse, et kohtupraktikas siiamaani ei ole ühtegi negatiivset otsust tehtud, siis ega kohus ei ole ka, ei tegutse vaakumis, eks ole. Kui vahepeal olukord muutub, mingid olulised institutsioonid on oma arvamusi avaldanud juba, siis ega me ei tea, kuidas kohus oleks sellises olukorras pärast seda tegutsenud, kui keegi oleks kaevanud. Jah, kindlasti ei olnud mõtet seda asja teha kiiresti ja üle jala, vaid pigem läbimõeldult ja korralikult.

Aitäh! Ma arvan, et ei üht ega teist. Kuidas parlamentaarne arvamus kujuneb või mismoodi komisjonis otsus tehakse? Tehakse mingisuguse tunnetuse baasilt. Eraldi kokkulepet selle kohta, kuidas komisjon lõpuks hääletab, me ei teinud. Komisjon tegi oma otsuse vastavalt nendele argumentidele, mis nad nägid. Ja tõesti, kätt südamele pannes, ega mingit meeletut venitust ju ei ole toimunud. Kui me vaatame nüüd seda aegrida, alates kaamerate kasutamise peatamise otsusest kuni praeguse hetkeni, seda, kui palju on olnud seal Riigikogu töönädalaid, siis igas töönädalas on praktiliselt midagi toimunud, mingisugune areng. Jah, ei tehtud erakorralisi istungeid suvel, mida, noh, teoreetiliselt võib ju teha, aga selle võrra anti pikem aeg muudatusettepanekute esitamiseks. Ja samas me oleme nüüd, pärast suve tagasi siin Riigikogus ja asi on arenenud. Selles mõttes ei ole mitte midagi seisma jäänud, ei ole tekkinud mingit meeletut pausi või venitamise soovi ja tegelikult on asi kogu aeg edasi liikunud. Jah, mina ka ei kahtle politsei sisekontrollivõimekuses. Demokraatlikus ühiskonnas on lihtsalt niimoodi, et alati peab olema erapooletu hindamine kusagil kõrval. Ja kui erapooletu hindaja ütleb, et tema jaoks on mingi asi ebaselge – ei pruugi olla toimunud kuritarvitus, aga asi on ebaselge –, siis me peame seda kuulda võtma. Ja isegi, kui öeldakse, et kohtupraktikas siiamaani ei ole ühtegi negatiivset otsust tehtud, siis ega kohus ei tegutse vaakumis, eks ole. Kui vahepeal olukord muutub, mingid olulised institutsioonid on juba arvamust avaldanud, siis ega me ei tea, kuidas kohus oleks sellises olukorras pärast seda tegutsenud, kui keegi oleks kaevanud. Jah, kindlasti ei olnud mõtet seda asja teha kiiresti ja üle jala, vaid pigem läbimõeldult ja korralikult.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Teiega väga ühel meelel nii põhiõiguste osas kui ka selles osas, et need riived peavad olema proportsionaalsed, et tegevus peab olema seaduslik ja kontrollitud, absoluutselt. Neid probleeme kindlasti oli ja neid tuli ka lahendada. Tõsi on see, et see eelnõu ju midagi põhimõttelist ei muuda. Ega siis numbrituvastussüsteem oma põhimõttes jääb täpselt samasuguseks, lihtsalt tõesti, pannakse sinna mõned sellised klauslid juurde. Aga te nüüd neid juhtumeid väga ei avanud, aga tegelikult on politsei väga palju välja toonud nii kadunud inimesi kui ka narkootikumide kuritegusid kui ka võimalikke enesetapjaid, aga tegelikult ka alles hiljuti, nagu ma ütlesin, pedofiilide võrgustikke ja kõik muud. Aga minu küsimus on ikkagi see, et see eelnõu, mille Siseministeerium tõi esimest korda, see ju Justiitsministeeriumi poolt ei saanud rohelist tuld. Miks ta alguses ei saanud rohelist tuld ja siis tuldi nelja saadiku poolt uuesti peaaegu sama eelnõuga?

Aitäh! Olen teiega väga ühel meelel nii põhiõiguste [kaitse] kui ka selles osas, et need riived peavad olema proportsionaalsed, tegevus peab olema seaduslik ja kontrollitud. Absoluutselt. Probleeme kindlasti oli ja need tuli lahendada. Tõsi on see, et see eelnõu ju midagi põhimõttelist ei muuda. Numbrituvastussüsteemi põhimõte jääb täpselt samasuguseks, lihtsalt pannakse sinna mõned klauslid juurde. Te nüüd neid juhtumeid väga ei avanud, aga tegelikult on politsei väga palju välja toonud nii kadunud inimeste [juhtumeid], narkootikumide kuritegusid kui ka võimalikke enesetapjaid ning alles hiljuti, nagu ma ütlesin, ka pedofiilide võrgustikke ja kõike muud. Aga minu küsimus on ikkagi see. See esimene eelnõu, mille Siseministeerium siia tõi, ei saanud Justiitsministeeriumi poolt rohelist tuld. Miks see alguses ei saanud rohelist tuld ja siis tulid neli saadikut välja peaaegu samasuguse eelnõuga?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, seal olid mõned nüansid, mis seondusid korrakaitseseaduses kirjeldatud põhimõtetega. Selles iseenesest ei ole ju midagi imelikku. Ka siis, kui see eelnõu oleks sellel esimesel päeval sellelsamal kujul komisjoni poolt algatatud, oleks saanud needsamad parandused Riigikogu menetluses teha. Aga inimesed soovisid kindlust, et meil on ikkagi see lahendus olemas. Meil oli vaja kõigest 24 tundi selleks, et see kindlus saada. Sisuliselt oli üks pikem koosolek pärast seda õiguskomisjoni istungit, üks pikem töökoosolek, kus inimesed istusid ühel õhtul ruumis koos ja selle lahenduse leidsid. Lihtsalt puhtmenetluslikult oli nendel Riigikogu liikmetel, kes soovisid selle mure lahendamist võimalikult kiiresti edasi viia, mõistlikum kohe see eelnõu sisse anda. See näitab, et me tegelikult ei viivitanud. Andsime oma abi hästi operatiivselt, keegi töötunde ega kella ei vaadanud. Kõiki asju tehti maksimaalselt kiiresti, et see asi lahendada.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, seal olid mõned nüansid, mis seondusid korrakaitseseaduses kirjeldatud põhimõtetega. Ja selles iseenesest ei ole ju midagi imelikku. Ka siis, kui see eelnõu oleks sellelsamal kujul komisjoni poolt sellel esimesel päeval algatatud ega oleks needsamad parandused ju saanud Riigikogu menetluses nagu teha. Aga inimesed soovisid kindlust, et meil ikkagi see lahendus on olemas. Meil oli vaja kõigest 24 tundi selleks, et see kindlus saada. Sisuliselt üks pikem koosolek pärast seda ministeeriumi, või vabandust, pärast seda õiguskomisjoni istungit, üks pikem töökoosolek, kus inimesed istusid ühe õhtu ruumis koos, selle lahenduse leidsid. Lihtsalt puhtmenetluslikult oli mõistlikum nendel Riigikogu liikmetel, kes seda mure lahendamist soovisid võimalikult kiiresti edasi viia, oli mõistlikum neil kohe see eelnõu sisse anda. See lihtsalt näitab, et me tegelikult ei viivitanud. Andsime oma abi hästi operatiivselt, keegi töötunde ega kella ei vaadanud. Tehti maksimaalselt kiiresti kõiki asju, et see asi lahendada.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Üks lihtne inimene mulle siin saatis sõnumi ja küsib, meie ühisest valimispiirkonnast. Tema arvab, et see õigus neid kasutada võeti sellepärast ära, et pätid saaksid laamendada. Täpselt niimoodi kirjutab. Aga ma saan aru, teil ei ole kerge selles situatsioonis nagu toimida. Aga ta küsib siis veel edasi, et kuidas see kuritarvitus võiks välja näha, palju neid kuritarvitusi siis on aset leidnud nendega, kas tuleb mingi uurimine selle kohta, palju neid kuritarvitusi on aset leidnud, ja kas need asjad, et mingid kohtuasjad, mille puhul on need numbrituvastuskaamerad olnud nii-ütelda tunnistusmaterjaliks, kas need kuuluvad siis ülevaatamisele.

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Üks lihtne inimene meie ühisest valimispiirkonnast saatis mulle sõnumi. Tema arvab, et õigus neid [kaameraid] kasutada võeti ära selleks, et pätid saaksid laamendada. Täpselt niimoodi ta kirjutab. Ma saan aru, et teil ei ole kerge selles situatsioonis toimida. Aga ta küsib siis veel edasi, et kuidas see kuritarvitus võiks välja näha, palju neid kuritarvitusi on aset leidnud, kas tuleb mingi uurimine selle kohta, palju neid kuritarvitusi on aset leidnud, ja kas need kohtuasjad, mille puhul on need numbrituvastuskaamerate [jäädvustused] olnud nii-ütelda [tõendus]materjaliks, kuuluvad siis nüüd ülevaatamisele.

Aitäh! Nagu ma enne mainisin, mina konkreetseid kuritarvitusi ei tuvastanud, ei tuvastanud seda sisekontroll ega kõrvalised isikud, kes kõrvalt vaatasid. Küsimus ei olnud ju süsteemi kuritarvitamises, vaid küsimus oli õiguslikes alustes. Need kohtuasjad, mis on praeguseks lõpetatud, on lõpetatud, ja vahepeal, kui on uued asjaolud selgunud ja süsteem kinni olnud, ei ole uusi materjale ju kasutatud. Selles mõttes me oleme ennetanud seda olukorda, kus kohtumenetluses peaks asjad või tõendid minema ülevaatamisele. See oligi see mõte, et tõepoolest, me paneme asja lühiajaliselt pausile, et pikaajalises mõttes pätid ei saaks laamendada. Jah, oli üks või pool sammu vaja tagasi astuda, selleks et minna hiljem kaks sammu edasi. Ülehomme on meil see teine lugemine siin, loodetavasti järgmisel nädalal toimub kolmas ja siis, halleluuja, on lahendus olemas, kõik toimib.

Aitäh! Nagu ma enne mainisin, tegelikkuses mina kuritarvitusi konkreetseid ei tuvastanud, ei tuvastanud seda sisekontroll ega kõrvalised isikud, kes kõrvalt nagu vaatasid. Küsimus ei olnud ju süsteemi kuritarvitamises, vaid küsimus oli õiguslikes alustes. Et need kohtuasjad, mis on praeguseks lõpetatud, need on lõpetatud, ja vahepeal, kui on uued asjaolud selgunud ja süsteem on kinni olnud, siis ei ole uusi materjale ju kasutatud. Selles mõttes me oleme ennetanud seda olukorda, kus kohtumenetluses oleks asjad või tõendid läinud nagu ülevaatamisele. See oligi see asja mõte, et tõepoolest, me paneme asja lühiajaliselt pausile, et pikaajalises mõttes pätid ei saaks laamendada. Jah, see oli selline üks või pool sammu vajalik tagasi astuda, selleks et minna kaks sammu edasi hiljem. Ja nüüd ülehomme on meil see teine lugemine siin. Loodetavasti järgmisel nädalal toimub kolmas ja siis, halleluuja, on lahendus olemas, kõik toimib.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Me oleme väga palju rääkinud siin protsessist, et oi, kas peatada, mitte peatuda eelnõu, milline eelnõu, mis tempos liigub kolmapäeval päevakorras. Ma küsin nüüd sisu kohta olukorras, kus tehnoloogia areng võimaldab meil tegelikult päris laiaulatuslikku jälgimist, infosalvestamist inimeste kohta, aga samas seda tehnoloogiat kasutavad ka kurjategijad. Ja tõesti, meil ei ole mõtet politseid panna hariliku pliiatsi ja binokliga tööle, kui kurjategijad tehnoloogiat kasutavad. Kas see eelnõu, mis teisipäeval lugemisele tuleb, on teie arvates siis nagu, ma ei tea, optimaalne või maksimaalne, mida teha saab? Kas näiteks numbrituvastuskaamerate, ma ei tea, salvestatud infot, kas seal võib töötada AI, et mingeid liikumismustrid tuvastada, kas lisaks numbritele salvestada ka inimeste nägusid? Mis on see tehnoloogiline võimekus, mida julgeolekuasutuste tarvis praegu peaks rakendama või võiks rakendada, ja kus läheb see piir privaatsuse ja vabaduste vahel?

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Me oleme väga palju rääkinud siin protsessist: oi, kas peatada või mitte peatada eelnõu [menetlus], milline eelnõu [valiti], mis tempos see kolmapäeval päevakorras liigub. Ma küsin nüüd sisu kohta. Olukorras, kus tehnoloogia areng võimaldab meil tegelikult päris laiaulatuslikku jälgimist, inimeste kohta info salvestamist, kasutavad seda tehnoloogiat ka kurjategijad. Tõesti, meil ei ole mõtet panna politseid hariliku pliiatsi ja binokliga tööle, kui kurjategijad tehnoloogiat kasutavad. Kas see eelnõu, mis teisipäeval lugemisele tuleb, on teie arvates siis nagu, ma ei tea, optimaalne või maksimaalne, mida teha saab? Kas näiteks numbrituvastuskaamerate salvestatud infot võib töödelda AI, et tuvastada mingeid liikumismustreid, lisaks numbritele salvestada ka inimeste nägusid? Mis on see tehnoloogiline võimekus, mida julgeolekuasutuste tarvis praegu peaks rakendama või võiks rakendada, ja kus läheb piir privaatsuse ja vabaduste vahel?

Aitäh selle küsimuse eest! Alustan kõigepealt sellest eelnõust konkreetselt. Selle eelnõu kohta on nüüd kõik osapooled, kes on varasemalt arvamust avaldanud, olnud kriitilised, sealhulgas Andmekaitse Inspektsioon, eks ole, ka Justiitsministeeriumi koostööpartnerid, kõik on üle vaadanud ja öelnud, et see on piisavalt hea. Noh, ma ei tea, kuidas on kombeks öelda, et kas on eeskujulik. Ütleme, see on suurepärane eelnõu, millega edasi minna! Võib-olla see oleks nagu asjakohane hinnang. Aga kui me lähme teemaga nagu laiemalt, jah, tehnoloogia areneb, tehnoloogia võimaldab väga-väga palju. Kuidagi on juhtunud niimoodi, et viimane raamat, mis ma ette võtsin, oli George Orwelli "1984". Tõepoolest, see kuidagi väga hästi sobis siia konteksti ja kogu selle küsimusega kokku, et on võimalik näotuvastusi teha, on võimalik igasuguseid asju teha. Ma ei ole kindel, kas me sellises ühiskonnas päriselt sooviksime elada, kus kõik tehnoloogilised võimalused on 100% rakendatud nii-öelda viimase piirini ja siis me oleme seal kusagil "1984-nda" ühiskonnas. See kindlasti ei ole mõistlik. Turvalisus ei ole kõikidest teistest põhiseaduslikest väärtustest tähtsam. Me peame ikkagi seda joont hoidma. Ja kui te küsite, kust see piir on, selle piiri paneb paika seesama kogu, kes on siin. Ma arvan, et eks me siis otsime seda kõige mõistlikumat tasakaalu erinevate seadusandlike algatuste käigus, mis tulevad kas väljatöötamiskavatsustena või tulevad mingite eelnõudena või tulevad siis mõnikord ka õiguskantsleri kirjade ja ettepanekutena, kus õiguskantsler juhib tähelepanu mõningatele puudujääkidele. Mis seal salata, meil on neid puudujääke tegelikult veel seal terve nimekiri, mida on vaja lahendada, millele õiguskantsler on ammu tähelepanu pööranud ja millega tuleb edasi tööd teha nii kiiresti kui võimalik, et need asjad korda saaksid, pidades silmas kogu seda tehnoloogilist arengut, mis meil on.

Aitäh selle küsimuse eest! Alustan kõigepealt sellest eelnõust konkreetselt. Selle eelnõu puhul on nüüd kõik osapooled, kes on varasemalt arvamust avaldanud ja kriitilised olnud, sealhulgas Andmekaitse Inspektsioon, ka Justiitsministeeriumi koostööpartnerid, selle üle vaadanud ja öelnud, et see on piisavalt hea. Noh, ma ei tea, kuidas on kombeks öelda. Kas see on eeskujulik? Ütleme, et see on suurepärane eelnõu, millega edasi minna. Võib-olla see oleks nagu asjakohane hinnang. Aga kui me läheme teemaga laiemaks, siis jah, tehnoloogia areneb, tehnoloogia võimaldab väga-väga palju. Kuidagi on juhtunud niimoodi, et viimane raamat, mis ma ette võtsin, oli George Orwelli "1984". Tõepoolest, see kuidagi väga hästi sobib siia konteksti ja selle küsimusega kokku. On võimalik näotuvastusi teha, on võimalik igasuguseid asju teha. Ma ei ole kindel, kas me päriselt sooviksime elada sellises ühiskonnas, kus kõik tehnoloogilised võimalused on sada protsenti, viimase piirini rakendatud. Siis me oleme seal kusagil "1984" ühiskonnas. See kindlasti ei ole mõistlik. Turvalisus ei ole kõikidest teistest põhiseaduslikest väärtustest tähtsam. Me peame ikkagi seda joont hoidma. Te küsisite, kus see piir on. Selle piiri paneb paika seesama kogu, kes on siin. Ma arvan, et me siis otsime seda kõige mõistlikumat tasakaalu erinevate seadusandlike algatuste käigus, mis tulevad kas väljatöötamiskavatsustena või mingite eelnõudena, mõnikord ka õiguskantsleri kirjade ja ettepanekutena, kus õiguskantsler juhib tähelepanu mõningatele puudujääkidele. Mis seal salata, meil on seal neid puudujääke, mida on vaja lahendada, tegelikult veel terve nimekiri. Neile on õiguskantsler ammu tähelepanu pööranud ja nendega tuleb nii kiiresti kui võimalik edasi tööd teha, et need asjad korda saaksid, pidades silmas kogu seda tehnoloogilist arengut, mis meil on.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma kuulan teid täna siin puldis ja meenutan teie varasemaid väljaütlemisi. On üks asi, millest ma kuidagi kohe üldse aru ei saa. Nimelt, me oleme siin täna ka korduvalt kuulnud seda, et politsei on viidanud, et teie otsuse tõttu numbrituvastuskaamerate töö ajutiselt peatada oli oluliselt raskendatud näiteks pedofiiliakuritegude lahendamine kui ka teadmata kadunud inimeste otsingud. Ja võttes seda arvesse ei saa ma kuidagi aru, miks ei olnud võimalik seda õigusselgust saavutada paralleelselt. Millest tulenevalt te tegite otsuse ikkagi kaamerate töö lõpetada ja alles siis hakata seadusemuudatusi tegema, kui alternatiiv oleks võinud olla see, et me jätkame senise praktikaga, mis annaks PPA-le olulised hoovad kuritegevuse tuvastamiseks ja inimeste aitamiseks ja näiteks ka kiirendatult parlamendile seadus korda teha, milleks sotsiaaldemokraadid kindlasti oleks ka suveperioodil valmis olnud? Ootaks sellele teie kommentaari.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma kuulan teid täna siin puldis ja meenutan teie varasemaid väljaütlemisi. On üks asi, millest ma kuidagi kohe üldse aru ei saa. Nimelt, me oleme siin täna ka korduvalt kuulnud seda, et politsei on viidanud, et teie otsuse tõttu numbrituvastuskaamerate töö ajutiselt peatada oli oluliselt raskendatud näiteks nii pedofiiliakuritegude lahendamine kui ka teadmata kadunud inimeste otsingud. Võttes seda arvesse, ei saa ma kuidagi aru, miks ei olnud võimalik seda õigusselgust saavutada paralleelselt. Millest tulenevalt te tegite otsuse kaamerate töö ikkagi lõpetada ja alles siis hakata seadusemuudatusi tegema, kui alternatiiv oleks võinud olla see, et me jätkame senise praktikaga, mis annaks PPA-le olulised hoovad kuritegevuse tuvastamiseks ja inimeste aitamiseks, ning parlament oleks näiteks kiirendatult seaduse korda teinud, milleks sotsiaaldemokraadid oleks kindlasti ka suveperioodil valmis olnud? Ootan teie kommentaari.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siin mõnes eelmises vastuses ka viitasin, et kui me oleks jätkanud süsteemi kasutamist paralleelselt õigusloomeprotsessiga, teades juba kõiki neid pretensioone, mille Andmekaitse Inspektsioon oli komisjonide ühisistungil selgelt välja öelnud, mille õiguskantsleri büroo esindaja oli põhiseaduskomisjoni [ja õiguskomisjoni] ühisistungil välja öelnud, siis noh … Me olime pärast seda juba uues olukorras. Me ei saanud öelda näiteks, et me ei tea sellest probleemist midagi või et meil ei ole hinnanguid. Need olid hinnangud, mis öeldi komisjonide ühisistungil selgelt välja, need olid protokollitud ja enam ei olnud taganemisteed. Seetõttu oleks meil tekkinud olukord, kus riik rikub teadlikult põhiseadusest ja Euroopa Liidu andmekaitseõigusest tulenevaid nõudeid. See ei oleks olnud õigusriigile kohane käitumine. Andre Hanimägi viitas oma sissejuhatuses, et kohtud ei ole vaidlustanud siiamaani ühtegi tõendit või ühtegi menetlust, kus on nende kaamerate [abil saadud materjali] kasutatud. Aga meil ei ole mitte mingisugust veendumust või kindlust, et pärast seda, kui see informatsioon oli juba välja öeldud, protokollitud ja avalikustatud, kohtud oleksid samamoodi käitunud. Selles mõttes oli kõige mõistlikum võtta see lahendamine kohe kätte. Meie tegime ministeeriumi poolt kõiki asju maksimaalselt kiiresti. Nii kiiresti, kui parlament kaasa tuli, see abi anti. Ja siin me nüüd oleme. Loodetavasti on lõpphääletus järgmisel nädalal.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks ma siin mõnes eelmises vastuses ka viitasin, et kui me oleks jätkanud süsteemi kasutamist paralleelselt õigusloomeprotsessiga, teades juba kõiki neid pretensioone, mida Andmekaitse Inspektsioon on välja öelnud selgelt komisjonide ühisistungil, mida õiguskantsleri büroo esindaja oli välja öelnud põhiseaduskomisjoni ühisistungil, siis me olime juba uues olukorras pärast seda. Me ei saanud öelda, et näiteks me ei teadnud sellest probleemist midagi või näiteks, et meil ei olnud hinnanguid. Need olid hinnangud, mis olid komisjonide ühisistungil välja öeldud selgelt, need olid protokollitud ja sealt ei olnud enam taganemisteed. Seetõttu meil oleks tekkinud olukord, kus riik rikub teadlikult põhiseadusest ja Euroopa Liidu andmekaitseõigusest tulenevaid nõudeid. See ei oleks olnud õigusriigile kohane käitumine enam. Andre Hanimägi küll viitas oma sissejuhatuses, et kohtud ei ole vaidlustanud siiamaani ühtegi tõendit või ühtegi menetlust, kus on neid kaameleid kasutatud. Aga meil ei ole mitte mingisugust veendumust või kindlust, et pärast seda, kui see informatsioon oli juba välja öeldud, protokollitud ja avalikustatud, kohtud oleksid samamoodi käitunud. Selles mõttes oli kõige mõistlikum võtta see lahendamine kätte. Meie tegime ministeeriumi poolt kõiki asju maksimaalselt kiiresti. Nii kiiresti, kui parlament kaasa tuli, see abi anti. Ja siin me nüüd oleme. Loodetavasti lõpphääletus järgmisel nädalal.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud siseminister! Olen huviga kuulanud seda arutelu. Kindlasti tänan teid vastuste eest ja selgituste eest. See ei ole minu valdkond ja ma ei ole selle valdkonna asjatundja, aga mul tekkis küsimus teie vastustest tulenevalt. Mitmel korral sai rõhutatud, et kui politsei korral olid päringud korrektselt põhjendatud ja vormistatud, siis te tõite välja, et Maksu‑ ja Tolliameti korral mitte alati ei olnud põhjendused nii põhjalikud või siis osaliselt ebapiisavad. Nüüd ma tunnengi huvi, kui sellised päringud tehti, mille leidis selle, kas õiguskantsler või teie pistelise kontrolli käigus märkasite, kas tegelikult teavitati ka neid inimesi, kelle osas päringuid tehti, aga menetlust ei alustatud. See oleks ju aus ja õige olnud ka seda infot jagada inimestega. Minu meelest sellist ebaturvalisust ja sellist õhklust ja kahtlust tekitab inimestes see, kui nende selja taga midagi tehakse.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud siseminister! Olen huviga kuulanud seda arutelu. Kindlasti tänan teid vastuste ja selgituste eest. See ei ole minu valdkond ja ma ei ole selle valdkonna asjatundja, aga mul tekkis küsimus teie vastustest tulenevalt. Mitmel korral sai rõhutatud, et politsei päringud olid korrektselt põhjendatud ja vormistatud – te tõite selle välja –, aga Maksu‑ ja Tolliameti põhjendused ei olnud alati nii põhjalikud või siis olid osaliselt ebapiisavad. Nüüd ma tunnen huvi. Kui sellised päringud tehti, mille leidis kas õiguskantsler või mida teie pistelise kontrolli käigus märkasite, kas siis teavitati ka neid inimesi, kelle kohta päringuid tehti, aga menetlust ei alustatud? Oleks olnud ju aus ja õige seda infot inimestega jagada. Minu meelest tekitab inimestes ebaturvalisust ja kõhklust ja kahtlust see, kui nende selja taga midagi tehakse.

Aitäh! Üldiselt selline nõue meil kehtib. Ma ei oska nüüd Maksu‑ ja Tolliameti praktika kohta midagi vastata. Jah, ma mainisin, et need viitamise viisid, kuidas nad logifailides oma päringuid põhjendasid, ei olnud sellised nagu PPA-l. Aga muidugi võib kuidagi nagu nende vabanduseks öelda, et need viitamise viisid või need nõuded ei olnud ka varasemalt kuskil nii konkreetselt kirja pandud. Nad ei olnud nii konkretiseeritud. Selle eelnõuga me jõuame sinnamaani, kus on olemas kindel standard, kuidas seda teha, ja ütleme, et siis saab igasugused sellised juhtumid välistada. Aga tõesti, ma ei saa nagu MTA eest siin vastata. Me nii sügavale enam sealt edasi ei läinud. Vaatasin lihtsalt üle, millised päringud on tehtud, kes kuidas on neid seal põhjendanud. Nägin seda, et kõik päringud olid ka identifitseeritavad, isikukoodidega, et ei olnud võimalik niimoodi, et anonüümselt keegi tuleb lihtsalt süsteemi, inimene, kes ei ole näiteks õigustatud seda vaatama.

Aitäh! Üldiselt selline nõue meil kehtib. Ma ei oska nüüd Maksu‑ ja Tolliameti praktika kohta midagi vastata. Jah, ma mainisin, et need viitamise viisid, see, kuidas nad logifailides oma päringuid põhjendasid, ei olnud sellised nagu PPA-l. Aga muidugi võib nende vabanduseks öelda, et need viitamise viisid või nõuded ei olnud varasemalt kuskile nii konkreetselt kirja pandud. Need ei olnud nii konkretiseeritud. Selle eelnõu abil me jõuame sinnamaani, et on olemas kindel standard, kuidas seda teha, ja siis saab igasugused sellised juhtumid välistada. Aga tõesti, ma ei saa MTA eest siin vastata. Me nii sügavale sealt edasi ei läinud. Vaatasin lihtsalt üle, millised päringud on tehtud ja kes kuidas on neid põhjendanud. Nägin seda, et kõik päringud olid ka identifitseeritavad, isikukoodidega. Ei olnud võimalik see, et keegi anonüümselt tuleb lihtsalt süsteemi, näiteks inimene, kes ei ole õigustatud seda vaatama.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Pika päeva kõige lühem küsimus. Kaamerad äkitsi kadusid. Kui äkitsi nad tagasi tulevad peale seda, kui Riigikogu esimees lööb haamriga? Palju see aega võtab?

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Pika päeva kõige lühem küsimus: kaamerad äkitsi kadusid, kui äkitsi nad tagasi tulevad peale selle, kui Riigikogu esimees lööb haamriga? Palju see aega võtab?

Aitäh! Alates sellest hetkest, kui seadus jõustub. Minu teada see jõustub tavalises korras. (Saalist räägitakse.) Ei, meil seadused ei jõustu sellest haamrilöögist, vaid Riigi Teatajas avaldamisele järgneval kuupäeval, kui ei ole seaduses teisiti määratletud. Sellisel juhul saabki need kohe käivitada. See peatamine ei olnud ülemäära keeruline. Minu kirja järgsel hommikul kella üheksast olid need peatatud ja samamoodi [pannakse need tööle], kui seadus hakkab kehtima. Ma usun, et inimesed juba ootavad seda võimalust, et seda süsteemi kasutada. Siis nad hakkavad kohe tööle.

Aitäh! Alates sellest hetkest, kui seadus jõustub. Minu teada see jõustub tavalises korras. (Saalist räägitakse.) Ei, meil seadused ei jõustu sellest haamrilöögist, vaid Riigi Teatajas avaldamisele järgnevast kuupäevast, kui ei ole seaduses teisiti määratletud. Sellisel juhul saabki kohe need käivitada. See peatamine ei olnud ülemäära keeruline. Minu kirjajärgsel hommikul kella üheksast olid peatatud ja samamoodi, kui seadus hakkab kehtima, ma usun, et inimesed juba ootavad seda võimalust, et seda süsteemi kasutada, siis nad hakkavad kohe tööle.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Te kirjeldasite küll väga pikalt seda protsessi ja siis ütlesite, et Riigikogu tuli appi. Algatanud on selle eelnõu neli Riigikogu liiget, kuidagi niimoodi ilusti tasakaalus: kaks Eesti 200-st ja kaks Reformierakonnast. Kes selle otsuse tegi, kas see tehti koalitsiooninõukogus, rääkisite teie nende Riigikogu liikmetega läbi? Eelnõu, ma saan ikkagi aru, oli ette valmistatud Siseministeeriumis ja arvestatud siis Justiitsministeeriumi märkusi, nii nagu ma sellest protsessist aru sain. Selle nii-öelda pea küpse eelnõu neli Riigikogu liiget veel enne kevadise istungjärgu lõppu sisse andsid, nagu ma aru sain. Kas ma kirjeldasin seda protsessi nüüd õigesti? Aga kes selle otsuse tegi?

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Te kirjeldasite küll väga pikalt seda protsessi ja siis ütlesite, et Riigikogu tuli appi. Algatanud on selle eelnõu neli Riigikogu liiget, kuidagi niimoodi ilusti tasakaalus: kaks Eesti 200-st ja kaks Reformierakonnast. Kes selle otsuse tegi, kas see tehti koalitsiooninõukogus, rääkisite teie nende Riigikogu liikmetega läbi? Eelnõu, ma saan ikkagi aru, oli ette valmistatud Siseministeeriumis ja arvestatud oli siis Justiitsministeeriumi märkusi. Nii ma sellest protsessist aru sain. Selle nii-öelda pea küpse eelnõu andsid neli Riigikogu liiget sisse veel enne kevadise istungjärgu lõppu, nagu ma aru sain. Kas ma kirjeldasin seda protsessi nüüd õigesti? Aga kes selle otsuse tegi?

Aitäh selle küsimuse eest! Mitte lihtsalt ei andnud sisse, vaid see läbis ka esimese lugemise siin saalis. Aga ma arvan, et see oli selline tööprotsessis sündinud ühine otsus. Eks need neli Riigikogu liiget tegid selle otsuse, et nad sinna allkirja panid ja üks neist tuli siia pulti. See oli kindlasti ühiste arutelude tulemus. Arutasime nii enne komisjoni kui ka pärast komisjoni, kindlasti olin mina nende inimestega ühenduses. Sest päris paljudel inimestel oli seesama mure, et kuidas see küsimus lahenduse leiaks. Ja siis rääkisime, et kuidas see küsimus lahenduse leiaks. Et kui komisjoni istung sai läbi, tulemust ei tulnud sealt, töötati edasi, arutati, et mis see kõige kiirem võimalus on. Leidus neli Riigikogu liiget, kes ütlesid, et jah, me paneme käpad alla jutumärkides või paneme allkirjad alla ja siis anname sisse selle. Suur tänu neile selle eest!

Aitäh selle küsimuse eest! Mitte lihtsalt ei antud seda sisse, vaid see läbis ka esimese lugemise siin saalis. Aga ma arvan, et see oli tööprotsessis sündinud ühine otsus. Need neli Riigikogu liiget tegid selle otsuse, et nad sinna allkirja panid, ja üks neist tuli siia pulti. See oli kindlasti ühiste arutelude tulemus. Arutasime seda nii enne kui ka pärast komisjoni [istungit], kindlasti olin mina nende inimestega ühenduses. Päris paljudel inimestel oli seesama mure, et kuidas see küsimus lahenduse leiaks. Ja siis rääkisimegi, kuidas see küsimus lahenduse leiaks. Kui komisjoni istung sai läbi ja tulemust sealt ei tulnud, siis töötati edasi, arutati, mis see kõige kiirem võimalus on. Leidus neli Riigikogu liiget, kes ütlesid, et jah, me paneme käpa alla või paneme allkirjad alla ja siis anname sisse selle. Suur tänu neile selle eest!

Suur tänu ka teile, härra minister! Küsimusi teile rohkem ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja. Andre Hanimägi, palun!

Suur tänu ka teile, härra minister! Sest küsimusi rohkem ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, head kuulajad, ja hea minister, vastuste eest! No midagi pole parata, aga mulle tundub ikkagi, et selline vigade paranduse moment või selline kainuse moment tekkis pärast seda õiguskomisjoni istungit, kus Siseministeeriumi eelnõu mitte läbi ei läinud. Politsei oli väga pahane, Siseministeerium tõenäoliselt ka. Ja ühiskonnas ka on, ma arvan, ikkagi valdav osa neid inimesi, kes soovivad, et teadmata kadunud, et narkokuriteod, et autokuriteod, et väga rasked kuriteod saaksid ikkagi lahenduse. Ja võib-olla see ongi kõige suurem kriitika, sest segadus tollel hetkel tundus ikkagi üle võlli. Ma väidan ka seda, et kui me oleks veidi kiiremini tegutsenud – ja see võimalus oli –, kas või sealsamas kui Siseministeeriumis esimene eelnõu oleks läbinud esimese lugemise, me oleks saanud teha muudatusettepanekuid, ja kes teab, kui kiiresti me oleks suutnud seda teha. Ja see ei ole üldse kriitika ministeeriumi ametnike osas. Loomulikult, nii nagu ka minister ütles, tehti ebainimlikku tööd, parandati, mõeldi, kuidas seda olukorda muuta niimoodi, et politsei saaks oma väga olulise instrumendi tagasi ja kõik oleks juriidiliselt korrektne. Ja see ongi, ma arvan, minu jaoks kõige suurem kriitikakoht: peataolek ja liiga suur ootamine. Nüüd, laiemalt kindlasti ei ole meil mingisugust vastasseisu isikuvabaduste, õiguste, põhiõiguste ja jälgimisühiskonna osas. Kõik need emotsioonid, ma saan nendest aru. Ka see viide Orwelli raamatule, seda on väga palju olnud viimasel ajal kuulda. Sellepärast, et tõepoolest, tehnika ja tehnoloogia on arenemas palju kiiremini, kui meie siin saalis suudame reageerida, rääkimata sellest, et mitte ainult meie siin saalis ei suuda reageerida, vaid tegelikult ka kurjategijad ise on alati paraku meist mõne sammu võrra ees. Nii tehnoloogiaga kui ka neid ei kammitsa juriidilised takistused, nii nagu meil siin suvel PPA-l oli. Aga isikuvabadused on kahtlemata väga oluline. Ja me oleme alati rõhutanud seda, et kontroll peab olema selge. Kes ja kuidas tohib neid numbrituvastuskaameraid kasutada, peab olema ka väga selge. Selles mõttes see eelnõu neid küsimusi loomulikult lahendab, mis nüüd siin saalis on. Küll aga ma tahaksin rõhutada seda, et see eelnõu ei tee mingisuguseid põhimõttelisi muudatusi. Numbrituvastussüsteem tegelikult hakkab toimima täpselt samamoodi, pildistama üles numbreid, ja siis, kui on vajadus, otsitakse see number üles ja vaadatakse, kus see liikumistrajektoor oli. See tekitab ikkagi selle küsimuse, et ega ma päris kindel ei ole, kas see vajadus, nii nagu ka minister viitas, et seal ei olnud mitte mingisugust muud varianti, kui et see numbrituvastussüsteem kinni panna. Noh, lõppkokkuvõttes eks see on erinevate juristide ja hiskonnategelaste vaielda ja ühiskonna tunnetus ka. Nii nagu siin härra Allas tõi välja, on neid inimesi, kes leiavad, et selle numbrituvastussüsteemi kinnipanek oli teene pättidele, ja on neid inimesi, kes ütlevad, et seal ei olnudki mitte mingisugust varianti, pidigi panema, sest meil on õigusriik ja kõik peab olema juriidiliselt korrektne. Kus see tasakaal seal täpsemalt on? Raske öelda. Aga küll ma tahan öelda seda, et need arutelud, mis on siin ka varasemalt olnud, et meil on mingisugune jälgimisühiskond – no, sõbrad! See numbrituvastussüsteem, üks politseinik tõi väga hästi välja selle. Kas te tõesti arvate, et teie trajektoori jälgitakse pidevalt kellegi politsei poolt? No come on! See ei ole ju usutav. Küll aga tuleb meil … Üks minut lisaaega.

Aitäh! Head kuulajad! Aitäh, hea minister, vastuste eest! No midagi pole parata, mulle ikkagi tundub, et selline vigade paranduse või kainuse moment tekkis pärast seda õiguskomisjoni istungit, kus Siseministeeriumi eelnõu läbi ei läinud. Politsei oli väga pahane, Siseministeerium tõenäoliselt ka. Ja ühiskonnas on ka, ma arvan, ikkagi valdav osa neid inimesi, kes soovivad, et teadmata kadunute [juhtumid], narkokuriteod, autokuriteod, väga rasked kuriteod saaksid lahenduse. Võib-olla see ongi kõige suurem kriitika. See segadus tollel hetkel tundus ikkagi üle võlli. Ma väidan ka seda, et kui me oleks veidi kiiremini tegutsenud – ja see võimalus oli –, kui kas või Siseministeeriumi esimene eelnõu oleks läbinud esimese lugemise ja me oleks saanud teha muudatusettepanekuid, siis kes teab, kui kiiresti me oleks suutnud seda teha. Ja see ei ole üldse kriitika ministeeriumi ametnike pihta. Loomulikult, nii nagu ka minister ütles, tehti ebainimlikku tööd, parandati, mõeldi, kuidas seda olukorda muuta niimoodi, et politsei saaks oma väga olulise instrumendi tagasi ja kõik oleks juriidiliselt korrektne. Ja see ongi, ma arvan, minu kõige suurem kriitikakoht: peataolek ja liiga pikk ootamine. Laiemalt ei ole meil kindlasti mingisugust vastasseisu isikuvabaduste, õiguste, põhiõiguste ja jälgimisühiskonna vahel. Kõigist neist emotsioonidest ma saan aru. Ka see viide Orwelli raamatule – seda on väga palju olnud viimasel ajal kuulda. Tõepoolest, tehnika ja tehnoloogia arenevad palju kiiremini, kui meie siin saalis suudame reageerida. Rääkimata sellest, et mitte ainult meie siin saalis ei suuda reageerida, vaid tegelikult kurjategijad on paraku meist alati mõne sammu võrra ees tehnoloogiaga [kasutamisel] ning neid ei kammitse ka juriidilised takistused, nii nagu meil siin suvel PPA-l oli. Aga isikuvabadused on kahtlemata väga olulised. Ja me oleme alati rõhutanud seda, et kontroll peab olema selge. Kes ja kuidas tohib neid numbrituvastuskaameraid kasutada, peab olema ka väga selge. Selles mõttes see eelnõu neid küsimusi loomulikult lahendab, mis siin saalis on. Küll aga tahaksin ma rõhutada seda, et see eelnõu ei tee mingisuguseid põhimõttelisi muudatusi. Numbrituvastussüsteem hakkab tegelikult toimima täpselt samamoodi, pildistama üles numbreid, ja siis, kui on vajadus, otsitakse see number üles ja vaadatakse, mis see liikumistrajektoor oli. See tekitab ikkagi küsimuse. Ega ma päris kindel ei ole, kas see vajadus oli, nagu minister viitas, et ei olnud mitte mingisugust muud varianti kui see numbrituvastussüsteem kinni panna. Noh, lõppkokkuvõttes on see erinevate juristide ja ühiskonnategelaste vaielda ja ühiskonna tunnetus ka. Nii nagu siin härra Allas tõi välja, on neid inimesi, kes leiavad, et selle numbrituvastussüsteemi kinnipanek oli teene pättidele, ja on neid inimesi, kes ütlevad, et seal ei olnud mitte mingisugust [muud] varianti, pidigi kinni panema, sest meil on õigusriik ja kõik peab olema juriidiliselt korrektne. Kus see tasakaal täpsemalt on? Raske öelda. Aga küll ma tahan öelda seda, et need arutelud, mis on siin ka varasemalt olnud, justkui meil on mingisugune jälgimisühiskond – no, sõbrad! See numbrituvastussüsteem … Üks politseinik tõi väga hästi välja selle. Kas te tõesti arvate, et keegi politseist pidevalt jälgib teie trajektoori? No come on! See ei ole ju usutav. Üks minut lisaaega.

Üks minut lisaaega.

Küll aga meil tuleb ühiskonnas tõepoolest seda tasakaalu leida. Kaalukausil ühel pool on see, et teie numbrimärki pildistatakse ja äkki vajadusel kunagi keegi mõne kuu jooksul seda vaatab ja analüüsib, ainult siis, kui on põhjust, ja kaalukausi teisel poolel on see, et me tegelikult tahame turvalist riiki, kus väga rasked kuriteod saavad kiirelt lahenduse. Ja numbrituvastussüsteem oli täpselt see süsteem ja on see süsteem, mille puhul on neid näiteid, kuivõrd palju raskeid kuritegusid on Politsei- ja Piirivalveamet tänu sellele instrumendile lahendanud. Ja see arupärimise mõte oli ka ju täpselt seesama. Tegelikult ka natukene see, et survestada valitsust ja koalitsiooni tegelema. Ja nii nagu me selle nelja saadiku eelnõu puhul nägime, võib-olla meie survestamisest oli ka midagi kasu. Äkki olime ka meie, küll mitte allkirja võimalusega, meile seda ei pakutud, aga vähemalt oma retoorikaga selle eelnõu sünni juures. Aitäh!

Küll aga tuleb meil ühiskonnas tõepoolest see tasakaal leida. Kaalukausi ühel poolel on see, et teie numbrimärki pildistatakse ja vajadusel kunagi äkki mõne kuu jooksul keegi seda vaatab ja analüüsib – ainult siis, kui on põhjust. Ja kaalukausi teisel poolel on see, et me tahame turvalist riiki, kus väga rasked kuriteod saavad kiirelt lahenduse. Numbrituvastussüsteem oli ja on täpselt see süsteem, mille puhul on näiteid, kui palju raskeid kuritegusid on Politsei- ja Piirivalveamet tänu sellele instrumendile lahendanud. Selle arupärimise mõte oli ka ju täpselt seesama. Tegelikult ka natukene see, et survestada valitsust ja koalitsiooni sellega tegelema. Ja nii nagu me selle nelja saadiku eelnõu puhul nägime, võib-olla meie survestamisest oli ka midagi kasu. Äkki olime ka meie – küll mitte allkirjaga, meile seda võimalust ei pakutud – vähemalt oma retoorikaga selle eelnõu sünni juures. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Raimond Kaljulaid, nüüd on see hetk, kui me saame tänada siseministrit selle pika töö eest. Aga enne veel, kui ma sulgen läbirääkimised, küsin, kas härra minister soovib sõna. Ei soovi. Siis aitäh teile, härra minister, põhjalike vastuste eest! Ma sulgen meie kümnenda päevakorrapunkti [arutelu] ja lõpetan selle käsitlemise.

Suur tänu, hea kolleeg! Raimond Kaljulaid, nüüd on see hetk, kus me saame tänada siseministrit selle pika töö eest, aga enne veel, enne kui ma sulgen läbirääkimised, küsin, kas härra minister soovib sõna. Ei soovi. Siis aitäh teile, härra minister, põhjalike vastuste eest! Ja sellega ma sulgen meie kümnenda päevakorrapunkti ja lõpetan selle käsitlemise.