Ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas

Esimene päevakorrapunkt on peaministri ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Enne, kui palun peaministri Riigikogu kõnetooli, kaks sõna meeldetuletuseks selle päevakorrapunkti menetlemise korra kohta. Esmalt ettekanne kuni 20 minutit, siis küsimused, igaühel üks küsimus, ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Palun Riigikogu kõnetooli auväärt peaministri Kaja Kallase.

Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Ameerika riigimees Thomas Jefferson on öelnud, et kui soovid midagi, mida sul varem pole olnud, pead olema valmis tegema midagi, mida sa varem pole teinud. Muutunud majandus‑ ja julgeolekukeskkonnas on olulisem kui kunagi varem, et suudaksime kohapeal ise kriitilisi võimekusi kasvatada. Ainus viis tänastest kriisidest võitjana välja tulla on muuta ühiskond ja majandus oluliselt teadmispõhisemaks. Nõustun ettevõtja Ivo Suursoo hinnanguga, et Ukraina sõja ja sellest mõjutatud inflatsioonilainega on üks ajastu Eesti majanduses lõplikult möödunud – soodsate sisendhindadega tootmise ajastu. Venemaa alustatud sõda on lõhkunud väljakujunenud tarneahelad, piiranud pakkumist ja tõstnud hinnad Euroopas enneolematule tasemele. Kõik see on põhjustanud maailmamajanduses šoki, mis on eriti valusalt löönud meie avatud ja ekspordist sõltuvat majandust ning vähendanud regiooni atraktiivsust välisinvesteeringutele. Need arengud ei ole olnud meie kontrolli all, ent nad pakuvad meile võimaluse – nii nagu suured kataklüsmid sageli – kiireteks struktuurseteks muutusteks. Jõudsime juba harjuda mõttega, et meie jõukus ja tootlikkus aina kasvavad. Paraku langesid need sõja puhkedes paari aasta tagusele tasemele. Meie tootlikkus hõivatu kohta langes 2022. aasta võrdluses Euroopa Liidu keskmisega 84%‑lt 81%‑le. Tööturul aktiivsete inimeste hulk on küll teinud rekordeid, ka sõjapõgenike tõttu, samal ajal kui ettevõtted on töövoogude vähenedes häid töötajaid hoidnud. See kõik on pehmendanud majanduses toimuva mõju inimestele ja seetõttu see ei ole läbinisti halb, ent tulemus: oleme nüüd jõukamate riikidega samal kulutasemel, aga neist veelgi madalama tootlikkusega. Austatud saadikud! Tänastes raskustes peituvad ka uued võimalused arenguks ja innovatsiooniks. Meie siht jõuda teadus‑ ja arendustegevuse mahtudelt 3%‑ni SKP‑st on nendes keerulistes oludes tähtsam kui kunagi varem. See on ka põhjus, miks vaatamata erakordselt keerulisele eelarveseisule otsustasime kasvatada teadus‑ ja arendustegevusele eraldatud vahendeid riigieelarves. Alanud aasta riigieelarves eraldasime teadusele ja innovatsioonile 409 miljonit eurot, mida on 23 miljonit eurot enam kui möödunud aastal. Nende vahendite abil on võimalik kasvatada nii teaduse baasrahastust ja uurimistoetusi kui ka ettevõtete innovatsiooni toetavaid teenuseid. Teadusmahukama ühiskonnani jõudmiseks on see äärmiselt oluline. Samas veab teadus‑ ja arendustegevuse investeeringute kasvu juba mitmeid aastaid erasektor ja nii see tegelikult peabki olema. Kui möödunud aastal rõõmustasime, et erasektor investeeris teadusesse läbi ajaloo suurima summa, 308 miljonit eurot, siis aasta hiljem kasvasid ettevõtete investeeringud vaatamata keerulistele aegadele 361 miljoni euroni. Raskel ajal investeeringuteks vahendeid leidnud ettevõtetel on suuremad võimalused ka kriisidest võitjana välja tulla. Positiivset muutust kinnitab ka see, et tõusime ülemaailmses innovatsiooniindeksi edetabelis. Kui ülemöödunud aastal jõudsime 20 innovaatilisema majandusega riigi hulka, siis lõppenud aastal parandasime oma positsiooni veelgi, jõudes 16. kohale. Neljas hinnatavas valdkonnas hoiab Eesti absoluutset liidripositsiooni ehk on esimesel kohal kõikide riikide arvestuses. Need arengud teevad rõõmu mitmel põhjusel. Esiteks, me saame neist järeldada, et üha rohkem Eesti ettevõtteid näeb teadus‑ ja arendustegevuses võimalust oma konkurentsivõime parandamiseks ja globaalsete väljakutsetega toimetulekuks. Teiseks näitavad need, et 1% teadusraha raames ettevõtete toetuseks suunatud riigieelarve vahenditega on võimalik ettevõtteid võimestada ja innovatsiooni panustama panna. Selles valguses on loomulik ja isegi sümboolne, et möödunud aasta ettevõtteks valiti Icosagen Cell Factory – üks teadmusmahukaid ettevõtteid Eestis. Teadlaste loodud Icosagenis on välja arendatud unikaalne bioloogiliste molekulide arendamise ja tootmise tehnoloogia, mille abil on võimalik luua bioloogilisi ravimeid. Aastas annab ettevõte sisse kaks-kolm patenditaotlust. Valmimas on ka uus ravimitehas. Selliseid ettevõtteid me vajame Eestis rohkem. Selleks, et aidata ettevõtteid innovaatiliste toodeteni jõudmisel, tugevdab riik teenuseid ja toetusi, millest oleme varemgi rääkinud. Rakendusuuringute programm aitab ettevõtetel hajutada arendustegevusega seotud riske. Rakendusuuringute keskus pakub püsivamat tuge kõige suurema ettevõtluspotentsiaaliga valdkondadele. Erinevad ärikiirendid, näiteks NATO DIANA või Creative Destruction Lab, pakuvad arenguks vajalikku tuge varase faasi tehnoloogiaettevõtetele ja innovatsioonitrepp annab ettevõtjale võimaluse enda arengu hetkeseisu hinnata, riigil aga võimaluse mõista, milliseid innovatsiooniteenuseid ettevõtjatel just praegu enim vaja on. Head Riigikogu liikmed! Ka Eesti teadlased on üha konkurentsivõimelisemad. Eelmisel aastal rääkisin teile kolmest uuest Euroopa Teadusnõukogu alustava teadlase grandist. 2023. aastal tuli neid Eestisse veel neli, sealhulgas üks tippteadlase ja üks kogenud teadlase grant. Ülikoolid on selleni jõudmiseks pakkunud teadlastele nii mentorlust kui ka administratiivset tuge ja see on viinud sihile. Akadeemilises teaduses on just nüüd uute alguste aeg. Käivitumas on kümne uue tippkeskuse töö. Esmakordselt hinnati nende valikul ühena kolmest kriteeriumist nende mõju ühiskonnale, mistõttu on nende töösse kaasatud nüüd rohkem ettevõtteid, riigiasutusi ja teisi partnereid. Varasemalt on rahvusvahelistes võrdlustes meie teaduse nõrga kohana toodud välja selle vähest seost ühiskonna ja majandusega. Rääkisin sellest ka aasta tagasi sellessamas ettekandes. Ja just see on praegu silmnähtavalt muutumas. Kuigi tulemusi saame näha alles aastate pärast, on alus süsteemseks nihkeks pandud. Loomulikult, kõige hea kõrval ei saa me ka vaikida sellest, kus lahendused alles tuleb leida. Meie ambitsioon kasvatada teadus‑ ja arendustegevuse kulutuste maht 3%‑ni SKP‑st tähendab ka seda, et vajame tulevikus teadusesse oluliselt rohkem inimesi. Ometi seisame silmitsi olukorraga, kus meie enda noored ei soovi teadlaseks saada. Lahendusi sellele vajame kiiresti. Teadus‑ ja Arendusnõukogu teaduse tulevikupäeval küsisime noortelt teadlastelt endilt, miks see nii on. Üllatuslikult ei olnud esimeste põhjuste hulgas üldsegi mitte raha, vaid hoopis see, et meie ühiskondlik arvamus ja teadusasutuste töökeskkond ei paku noortele vajalikku tuge, töö‑ ja puhkeaja tasakaalu ning arenguvõimalusi. Ja see polegi ainult Eesti probleem, ka teadusasutused mujal maailmas on sarnases olukorras. Näib, et oleme oma teadussüsteemi üles ehitanud selliselt, et kogenud ja tugeval teadlasel on selles hea olla. Alustav teadlane on aga õppetööst ja administratiivsetest ülesannetest nii üle koormatud, et teadustööks aega ei jää. "Akadeemiline vabadus on see, kui saad ise valida, millised 20 tundi ööpäevas töötad," ütlesid noored ise. Hea meel on tõdeda, et kõrghariduse rahastamise kasv on probleemi lahendamisele kaasa aitamas, sest õppetöö on sageli just nooremate teadlaste kanda. Näiteks suurendab Tallinna Tehnikaülikool lisaks insenerialade vastuvõtu kasvatamisele õppetöö eest makstavaid töötasusid. Sarnaseid samme on astumas ka teised kõrgkoolid. Ja see on õige suund, mis aitab noorte töö‑ ja puhkeaega tasakaalustada. Teadlaste lahkumine ülikoolist ei oleks traagiline, kui me oskaksime nende teadmisi ka väljaspool parimal võimalikul moel kasutada. Ometi selgub OSKA teadus‑ ja arendustöötajate vajaduse uuringust, et viimasel viiel aastal on erasektori teadus- ja arendustöötajate arv suurenenud peamiselt esimese astme kõrgharidusega töötajate arvelt. Doktorikraadiga töötajate osakaal erasektoris ei ole viimasel kümnendil kasvanud. Ja see ei ole ainult Eestile omane vastuolu. Mujal on seda nimetatud ka akadeemilise kraadisüsteemi paradoksiks, sest mida kõrgem on töötaja kraad, seda vähem kvalifitseeritud ta paljude era‑ ja avaliku sektori juhtide silmis näib. Kui tahame päriselt saada teadmispõhiseks ühiskonnaks, siis peame muutma nii doktoriõppe sisu kui ka tööandjate mõtteviisi. Nii ettevõttes, ülikoolis kui ka avalikus sektoris peab doktorikraad andma karjäärile tõuke, mitte seda pidurdama. Oma kohta teadussüsteemis on leidmas teadusrahade jaotamine läbi ministeeriumide. Kui kuulata teadlasi, siis need rahad peaks ministeeriumidelt ära võtma ja otse teadlastele andma. Olen aga seda meelt, et ka riik ise peab toimima selle järgi, mida ta teistelt ootab. Kui ootame teadus‑ ja innovatsioonivõime kasvu ettevõtetelt ja teadusasutustelt, peame ka ise astuma samme teadmispõhisuse kasvatamiseks avalikus sektoris. Ja see ei teki kuidagi üleöö. Selleks, et vähendada ministeeriumide teadusrahade killustatust ja suunata neid strateegiliste probleemide lahendamisele, oleme liikumas ministeeriumideülese ühtsete reeglitega teadusprogrammi suunas. Loodame selle abil toetada suure ühiskondliku mõjuga probleemidele lahenduste otsimist teadlaste ja praktikute koostöös. Lõppenud aastal alustasime Riigikantseleis avaliku sektori innovatsioonifondiga, millest toetame uuenduslikke lahendusi ja nende katsetamist riigi, teadlaste ja ettevõtjate koostöös. Näiteks arendavad Siseministeerium ja Häirekeskus uue põlvkonna hädaabiühendust. Täna suheldakse abivajajaga kas kõne või SMS‑i teel, see aga igas olukorras ei sobi – mõelgem näiteks erivajadustega inimestele ja koduvägivalla ohvritele. Julgus uusi asju proovida peab avalikus sektoris kasvama. Austatud Riigikogu! Kindlasti on ka teie seas neid, kes arvavad, et me vajame teadus‑ ja arendustegevuses suuremaid muutusi. Majandus on raskustes ja valitsus peaks kohe tegutsema otsustavalt. Teaduses ja innovatsioonis aga saavutab dramaatiliste pööretega vähe. Eesti majanduse tänased probleemid tulenevad suuresti alanud sõjast, ent ka valikutest ja investeeringutest, mida riik ja ettevõtted jätsid viis või kümme aastat tagasi tegemata. Aga viimastel aastatel me oleme olnud positiivsel kursil. Eesti teadus on jätkuvalt tugev ja konkurentsivõimeline ning võtnud suuna suuremale ühiskondlikule mõjule. Riigina oleme taganud teaduse rahastamise stabiilsuse ja innovatsiooni võimestavad teenused erasektorile. Suurenevad teadus‑ ja arendustegevuse mahud lubavad uskuda, et muutus ettevõtjate mõtlemises ja ärimudelites on toimumas ning see aitab ka majandusel tugevamana sellest kriisist väljuda. Eesmärgid, mida me oleme endale 2035. aastaks seadnud, ei ole oma olulisust kaotanud, pigem on need muutunud tähtsamaks, ja see viitab heale tööle sihtide seadmisel. Teaduse ja innovatsiooni ökosüsteemi on lisandunud aina uusi elemente, nagu innovatsioonitrepp, rakendusuuringute keskus või ühiskonna vajadustest lähtuvad teadusprogrammid. Kõik need täidavad mingit strateegilist puudujääki ja loovad tingimusi homseks kasvuks. Veel kord tagasi algusesse ja Thomas Jeffersoni ütluse juurde, et kui soovid midagi, mida sul varem pole olnud, siis pead olema valmis tegema midagi, mida sa varem pole teinud. Võiksin tsiteerida ka Rootsi suusakuulsust Gunde Svani – ma ei tea, kui paljud teist teda mäletavad –, tema ütles nii, et kui sa teed kõike nii nagu teised, ei saa sa eales teistest paremaks. Me peame julgema teha asju uutmoodi ja me peame olema avatud ka maailma kogemusele. Mulle isiklikult on alati tohutult imponeerinud Singapuri kogemus. Ja kas te teate, et Singapuri, selle pisikese riigi üks aluspõhimõte on olnud alates nende iseseisvumise päevast 1965. aastal "täiuslikkus kõiges". Kõiges – nii hariduses, teaduses kui ka kõigil muudel elualadel. Ei mingit ülejala laskmist, ei mingit haltuurat, ei mingit tänaste probleemide nügimist meie laste kaela. Ainult nii me võime unistada sellest, et kunagi oleme mitte ainult kõige edukam postsovetlik maa, vaid üks edukamaid riike kogu maailmas. Õpime teistelt, lisame juurde omaenese nutikust ja talupojatarkust, hoiame kokku ja siis saavutame kõik, mis endale rahva ja riigina eesmärgiks seame. Ja lõpetuseks ma tahaksin tänada kõiki teid, kes te igapäevaselt tegelete teaduse ja selle tulemuste rakendamisega. Teie töö, olles sageli varjus ja märkamatu, aitab muuta meie elukeskkonda paremaks ja majandust konkurentsivõimelisemaks. Tänan teid kuulamast!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Riigikogu liikmetel on hulganisti küsimusi. Otsa teeb lahti Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meie rahvaarvu kahanemine ja üleüldse väike rahvaarv on pannud siin aktiivseid inimesi mõtlema, et peaks kompenseerima seda kontrollitud sisserändega või üldse sisserändega. Meie arvame, et lihtsamate tööde jaoks sisserändepumba tekitamine on Eesti huvide vastane. Samas on Eesti riik tahtnud ajusid tuua siia teadusasutustesse ja ülikoolidesse. Mis te arvate, kui teie väide, et sõda võib hakata kolme aasta pärast ehk enne järgmisi valimisi, on avalikkuse ette läinud, kui lihtne on – ma saan aru, karastunud luurajad saavad ikka siin olla –, aga kui lihtne on välisteadureid ja ajusid [siia tuua] ja mis piirkondadest me peaksime neid siia ootama?

Aitäh! Esiteks, ma pole öelnud, et sõda algab kolme aasta pärast, ei ole mõtet mulle selliseid sõnu suhu panna ja sellise hirmutamisega tegeleda. Millest me oleme rääkinud, on see – ja me oleme kogu aeg hoidnud täpselt sedasama liini, siis ka, kui me teiega koos olime valitsuses –, et Venemaa on oht NATO julgeolekule ja sellest peavad kõik NATO liikmed aru saama. See küsimus ei ole ainult meis, vaid see on palju laiem küsimus, Venemaa ei ole neid oma ambitsioone ka mitte kuidagi varjanud. Nüüd, tulles teie küsimuse juurde, siis jah, Eesti on ju üldiselt olnud avatud. Huvitav on see, et just välisüliõpilaste osakaal Eesti kõrgkoolides kasvas kuni 2020. õppeaastani, kui tegelikult välistudengeid oli 12,2% kõigist kõrgkoolides õppijatest. Nii pandeemia kui ka see Ukraina sõda on vähendanud välisüliõpilaste [arvu], nii et sel aastal õpib Eesti kõrgkoolides 4340 välisüliõpilast. Lõppenud aastal on välistudengite osakaal langenud üle paljude aastate jälle alla 10%. Ainsana jätkub üliõpilaste [arvu] kasv doktoriõppes ehk sel aastal õpib 792 välistudengit doktoriõppes. Kust neid inimesi oodatakse? Meil on ülikoolides ju autonoomia. Kuidas nad oma õpilasi otsivad, millise tööga tegelevad, seda ma täpselt ei oska öelda, seda saate ülikoolidest küsida. Küll aga on kindlasti see, et me oleme ülikoolides arvestanud ka välisüliõpilastega. See on lihtsalt see, kuidas on kogu aeg olnud.

Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Tänan selle ettevaatava ettekande eest. Selle põhjal jääb mulje, et te peate teadus‑ ja arendusrahastust väga oluliseks ja seda kokkulepet ja ka sealt edasiminekut. Miks on siis niimoodi, et valitsuse tasandilt liiguvad niisugused ettepanekud, et teadusraha arvelt võiks lahendada mingisuguseid muid riigieelarve puudujäägi probleeme? Eriti viimasel ajal seoses õpetajate palkadega on see niimoodi teravalt ja reljeefselt esile kerkinud.

Aitäh! See on olnud rahandusministri ettepanek haridusministrile, et tal on nii-öelda ülekantavad rahad, mis aastast aastasse kantakse edasi ja mida ei kasutata. Kui neid rahasid ei kasutata ja on akuutne vajadus, nagu haridusminister ütleb, et hirmsasti oleks vaja see raha praegu leida, siis see on see koht, kus see raha on. Teadusraha me ei ole vähendanud, vastupidi, nagu ma ütlesin, 23 miljonit tuli sellel aastal teadusraha juurde. See on see, mis on reaalsus.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ka mina tänan selle põhjaliku ja konkreetse ettekande eest, [andsite ülevaate] ka eile kultuurikomisjonis ja vastasite meie küsimustele. Aga ma ise küsiksin, ehkki te juba oma ettekandes tõite ka välja, et millised on teie vaates Eestile enim edu toonud teadus‑ ja arendusvaldkonnad. Kus näete järgmist Eesti ühiskonnale ja majandusele vajalikku potentsiaali?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Iseenesest praegu on IT‑sektor olnud meil väga palju asjadest ees jooksev, aga me Teadus‑ ja Arendusnõukogus oleme need suunad ka koos teadlaste ja ettevõtetega välja valinud. Ma otsin oma materjalidest praegu, kas ma leian kogu selle loetelu, kus see mul on. Seal oli viis valdkonda, kus on kõige suurem potentsiaal. Biotehnoloogiad oli üks, just seesama, et tuua inimesteni ühelt poolt IT‑teadmine ja teiselt poolt see teadmine, mis meil on rohevallas. Ja seal olid iseliikuvad masinad. Ma ei mäleta, mis seal veel oli. Kohe-kohe otsin, kas ma leian selle. Personaalmeditsiin. Ja seesama, mis ma tõin välja kõnes, see biomeditsiini näide. Ma mõtlen, kus meil veel olid need. Saad mulle viite panna? Ma ei leia üles seda kohta praegu. (Naerab.) Ma saan sulle hiljem vastata. Siin on materjali nii palju, et ma peast ei mäleta. Vabandan.

Pole hullu. Küsimusi on palju, jõuame kindlasti selle juurde veel uuesti. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Nendes materjalides on viide sellele, et selleks, et vähendada ministeeriumide teadusrahade killustatust ja suunata neid strateegiliste probleemide lahendamisele, luuakse ministeeriumideülene teadusprogramm. Kui ma vaatan seda tabelit, siis ma näen seda, et kahel ministeeriumil aastani 2027 see rahastus suureneb ja teistel kõigil väheneb. Kas te ei karda natuke seda, et kui see teatud otsustus läheb tsentraalseks, siis võivad fokuseeritud teemad ministeeriumides jääda tähelepanuta? Ennekõike mu küsimus puudutab põllumajandust ja toidutootmist, mis on minu jaoks hetkel oluline.

Aitäh! See on väga hea küsimus. Seda me oleme Teadus- ja Arendusnõukogus korduvalt arutanud. Tehti kõigepealt see valem just niimoodi, et ministeeriumid saaksid ikkagi seda teadusraha kasutada. Mis on need probleemid, mis on ilmnenud? Erinevatel ministeeriumidel on erinevad võimekused neid projekte kirjutada ja seda raha kasutada. Need projektid, ausalt, on väga erineva kvaliteediga. Osa on võib-olla sellised, et kas me ikkagi peame seda tegema, arvestades, et meil on piiratud ressursid. Seetõttu kompromisslahendus on justkui see, et seal vahel oleks ETAG, kes hindaks neid projekte, et ühelt poolt kasvatada ministeeriumide võimekust ja mitte võtta neilt seda ära, et neil ikkagi jääks täpselt see, mida te ütlete, võimekus oma valdkonna oluliste probleemide uurimiseks ja edasiarendamiseks, ka poliitika kujundamise otsuste jaoks on see oluline. Aga teiselt poolt, et see oleks kvaliteetne, sest meie eesmärk ei ole mitte see, et igal juhul see raha ära kasutada, vaid meie eesmärk on, et sellest oleks ühiskonnale ja majandusele võimalikult palju kasu. See on praegu. Aga alati, kui me neid süsteeme muudame või arutame, siis natuke on nii, nagu vana eestlane ütleb, et anna aega atra seada. Kui me oleme teinud mingi süsteemi, siis ta peab natuke aega sisse töötama ja siis me saame öelda, kas see töötab või ei tööta. Kui ei tööta, siis teeme muudatusi. Praegu me sellise muudatuse teeme.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Tänan optimistliku, julge, ettevaatava ettekande eest ja ma arvan, et me peame rohkem rääkima ka nendest edulugudest, mida meil on ja mida te ka oma kõnes mainisite. Ma saan oma kogemusest ainult kinnitada tehisaru ja robootika programmi nõukoja liikmena, et tegelikult meil on väga palju väga ägedaid ettevõtteid, kes innoveerivad, julgevad riskida ja võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid. Mainisite ka välistudengeid ja doktoriõpet. Ma arvan, ka see on väga oluline ja just see, et meil oleks sujuv liikumine teadusest ettevõtlusesse ja ettevõtlusest tagasi teadusse, kui seda soovitakse. Ja siis oli veel üks punkt, mis mulle hästi meeldis, see puudutas riskijulgust avalikus sektoris. Kas te saate seda natuke rohkem avada, mida me saame teha, et see riskijulgus avalikus sektoris tuleks tagasi?

See on väga hea küsimus ja tegelikult see on seotud väga palju ka ajakirjandusega ja sellega, kuidas me ühiskonnana tervikuna sellesse suhtume. Sest riskimine tähendab seda, et kui sa riskid, siis võid võita, aga võid ka kaotada. Kuidas me kohtleme kaotamist? Kui me ütleme, et sa igal juhul pead olema sada protsenti edukas, siis sa mingeid riske ei võta. Null riski tähendab ka null kasu. Ja vaadates, kuidas tegelikult mingeid ebaõnnestumisi lüüakse avalikkuses risti, siis ärme teeme seda, sest inimene on vähemalt proovinud ja õppinud või ettevõte on proovinud ja õppinud. Üks hästi huvitav artikkel oli selle kohta, Ameerika versus Euroopa, kuidas Euroopas – noh, meie täpselt samamoodi – suhtutakse pankrottidesse. Kui Ameerikas on suhtumine selline, et noh, sa proovisid, ei õnnestunud, proovi uuesti, siis Euroopas on tihti pankrotti suhtumine see, et sa oled nagu kurjategija. Tegelikult me teame väga palju ka Eestis edukaid projekte, mis on olnud üheksa eelneva ebaõnnestumise õppetöö tulemused, kümnes projekt on olnud maailmas tõeliselt edukas, kui võtame sellesama Skype'i näiteks. Aga ma arvan, et siin on meil kõigil põhjust peeglisse vaadata, sest kui me, ütleme, nagu ka opositsioonis või koalitsioonis igasuguse riski võtmist või eksimist, ütleme niimoodi, tohutult taunime, siis me tegelikult ka ei soodusta seda proovimist. Aga seal on tasakaal, meil on maksumaksja raha ja sellega väga palju riskida ka ei saa. Aga jah.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meile jagatud infomaterjalis küll täpsemat infot ei ole, aga ma küsin teie käest siiski. Teadus‑ ja arendustegevus on teatavasti väga rahvusvaheline, et mitte öelda globaalne. Kas teie arvates Eesti teadlased teevad piisavalt rahvusvahelist koostööd? Ja kas te võite nimetada mõned riigid, kellega see kõige paremini edeneb?

Jaa. Meie teadlased minu teada teevad küll väga palju koostööd, eelkõige Euroopas, aga ka väljaspool Euroopat. Ja kui me vaatame, lihtsalt jällegi ütlen mälu järgi, mis puudutab Euroopa teadusprogrammi Horisont – Horisont 2020 või kuidas ta nimetatud oli –, siis seal on Eesti üks edukamaid riike. See tähendab, et meie teadlased on olnud erakordselt edukad nende rahade taotlemisel ja ka koostööl, mida teistega peab tegema. Ma ei oska nüüd täiskindlusega vastata sellele, millised need riigid on, aga ma pakuksin, et need on üldiselt Põhjamaad, kellega me kõige rohkem koostööd teeme. See oleks loogiline.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et meil on püstitatud riigi poolt eesmärk tõsta teadus‑ ja arendustegevuse kulutused 2035. aastaks 3%‑ni SKP‑st, mis on iseenesest ambitsioonikas eesmärk. Aga selliseid eesmärke on meil ka minevikus püstitatud hästi palju. Me oleksime juba ammu pidanud olema viie jõukaima Euroopa riigi seas, aga me ei ole. Ja värskem näide on õpetajate palgatõus: õpetajate palk peab kehtiva koalitsioonileppe järgi olema 120% Eesti keskmisest palgast, aga praegu seda kahjuks ei ole näha, ei praegu ega perspektiivis. Küsimus on see: kuidas meie, Eesti elanikud, saame olla kindlad selles, et selle eesmärgini me ka jõuame?

Aitäh! Me ei ole sellest eesmärgist sugugi kaugel. Riik on lubanud, et me investeerime 1% SKP‑st teadus‑ ja arendustegevusse, aga nagu ma oma kõnes ka ütlesin, suurem osa sellest tuleb erasektorist. Ja niimoodi see peakski olema. Tegelikult erasektor igal aastal on investeeringuid teaduse arendusse kasvatanud. Seal on ka see nõks, et kuna meil see teadus‑ ja arendustegevus ei ole otseselt ei ühegi maksusoodustuse ega millegi sellisega seotud, siis aruandlust tuleks parandada, et oleks ikkagi selge. Aga heameel on selle üle, et ettevõtjad on ise teinud sellise 2% klubi, uhkusega räägivad, kes 2% oma tegevusest investeerivad teadus‑ ja arendustegevusse, ja sinna tuleb järjest rohkem ettevõtjaid juurde. Ja see ongi oluline, sest ettevõtjad peavad mõistma, et kui selles struktuurses majandusmuutuses, mis on käimas, innovatsiooni ja teaduse arendusega ei tegele, siis jääd sellest lihtsalt maha ja see annab löögi konkurentsivõimele. Ja see ei ole üldse koht, kus riik saab palju teha. Riik saab selle võrgustiku luua, ja selle eesmärgi suhtes ma olen väga positiivselt meelestatud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Tallinna Tehnikaülikooli Ida-Virumaa kolledž Kohtla-Järvel oma laborites tegeleb põlevkivi väärindamisega ja toetab seeläbi piirkondlikku ettevõtlust. Kui me teiega olime valitsuses, siis õiglase ülemineku fond oli juba paigas ja läbirääkimisruumi ei olnud. Väidetavalt põlevkivitööstus, sealjuures ka põlevkivikeemiatööstus, oli sealt täielikult välja jäetud. Aga õiglase ülemineku fondi raamistik on tänaseks tegelikult läbi kukkunud. Me kuuleme ainult magnetitehasest, samal ajal kui sajad töökohad Ida-Virumaalt kaovad. Kas te olete sellest reeglistikust oma järeldused teinud ja kas olete ka asunud taotlema meie oma maavarale erisusi, mis viiks selle piirkonna tööstuse uuele tasemele, mitte ei paneks seda jätkuvalt ümber [orienteerima] loomemajandusele? Ja võib-olla olete ka andnud oma ametnikele käsu või poliitilise juhise võidelda Eestile välja erisused põlevkivikeemia valdkonnas?

Aitäh! Kõigepealt, ma tuleksin sammukese tagasi ja mõtleksin, mille jaoks õiglase ülemineku fond üldse loodud on. See on loodud just sellel põhjusel, et Euroopas on olnud söekaevandustega seotud regioone, kus need töökohad on kadumas. Ja just sellel põhjusel, et söest või fossiilsetest kütustest loobuda oleks võimalikult valutu, on loodud see fond. Eestis ta on [mõeldud] põlevkivile. Ja ma pean ütlema, et kui ma olin Euroopa Parlamendis, siis ma võitlesin selle eest, et põlevkivi või põlevkiviga seotud tööstus saaks ka, Eesti saaks uute töökohtade loomiseks sealt raha, sest põlevkivist seal üldiselt [juttu] ei olnud, nad rääkisid ainult söest. Nii et see ongi selleks, et põlevkivist vabaneda. Ja see tähendab, et see on iduraha selleks, et meelitada sinna piirkonda uusi töökohti. Mis on vahepeal juhtunud? Vahepeal on alanud meie naabri alustatud sõda ja see on muutnud muidugi välisinvestorite meelitamise sinna piirkonda raskemaks, aga mitte võimatuks. Selles piirkonnas on tegelikult rohepöörde toimumiseks väga olulised maavarad, haruldased muldmetallid, ja seal piirkonnas on inimesed, kellel on väga spetsiifilised oskused, aga kes on väga töökad. Selle jaoks ongi sinna vaja meelitada uusi investeeringuid, et need töökohad tekiksid. Ja neid töökohti järjest tekib. Magnetitehas on tõesti üks selline suur, aga neid väiksemaid on veel, mis sinna tulevad. Ja loomulikult, me peame selle raha kõik saama ära kasutada, selle jaoks meil on [tööle] võetud Ida-Virumaa esindaja, kes ainult sellega tegeleb, et need rahad võimalikult kiiresti majandusse liiguksid. Nii et siiski, sellega peab edasi tegelema.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tänan teid kõigepealt selle sisuka ettekande eest. Ja on positiivne, et tõite ausalt välja ka selle, et meie tööjõu tootlikkus on langenud. Põhjendate seda asjaoluga, et toodang vähenes, tööhõive jäi kõrgeks ja töötatud tundide arv suureks. Ja see on täiesti tõsi. Aga kas te olete nõus sellega, et see tendents – ehkki investeerime teadusesse ja arendusse rohkem, aga ka töötame rohkem, kuid toodang on väiksem ja tootlikkus väheneb – on seotud sellega, et meie majandus on liikunud teadusmahuka keerulisema tootmise juurest hoopis lihtsama ja odavama tootmise poole ja see on omakorda seotud odavtööjõu massimigratsiooniga? Olete nõus sellega?

Ei ole.

Peeter Tali, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Mina usun, et arvult ülekaalukat vastast on võimalik valusalt lüüa tehnoloogilise ülekaalu, innovatiivsete ja ebastandardsete lahenduste, metsiku kaitsetahte, et mitte öelda võidutahtega. Ja minu küsimus on see: mida teha, et Eesti kosmose‑ ja kaitsetööstuse innovaatilised ja ebastandardsed lahendused jõuaksid ka kaitseväe, eriti maaväe relvastusse? Kuidas saada välja 19. sajandist 21. sajandisse?

Jaa, see on väga hea küsimus. Kui kaitsetööstusettevõtetega rääkida just selliste uute innovaatiliste võimete [teemal], siis öeldakse, et nende põhiliseks takistuseks oma turu suurendamisel on see, et esimese asjana küsitakse, kas meie oma riik kasutab neid lahendusi. Ja seetõttu see on oluline referentspunkt. Muidugi meil on riigihanked ja reeglid paika pandud, lihtsalt niimoodi kõrvalt kuidagi otsustada ei saa. Küll aga mul on hea meel tõdeda, et tegelikult riigihangetel me seda innovatsioonikomponenti järjest rohkem hindame. Ma ei oska nüüd kaitsehangete kohta nii spetsiifiliselt vastata. Aga ma olen küll seda meelt, et kus on võimalik koostöös toimida, seal me peaksime neid koostöökohti ära kasutama, et meie kaitsetööstust ühelt poolt aidata, aga teiselt poolt ka edasi areneda, et võtta seda riski innovatsiooni mõttes ka kaitsevaldkonnas. Seal kindlasti on võimalik palju edusamme teha selles osas. Nii et jah, ma olen positiivselt meelestatud.

Anti Poolamets, palun!

Kaitsepolitsei peadirektor avaldas hiljuti muret, et islami kogukond on väga kiiresti kasvanud, 1500‑lt 10 000‑le, ja see toob kaasa ka julgeolekuriske. Mina näen, et see ülikoolide paljude araabia riikide tudengitega üleujutamine muudab Eesti ülikoolid ka ingliskeelseks ehk surub eesti keelt jõuliselt nurka. Ja mina ei saa üldse aru, kuidas see meie teadusele, innovatsioonile kaasa aitab, kui me koolitame lihtsalt araabia riikidele kedagi juurde. Aidake mind! Kuidas kaitsepolitsei mure seondub sellega, ingliskeelestumise mure, ja miks me üldse peaksime massiliselt araabia riikidele kedagi koolitama? Mis siis meie innovatsiooni juurde alles jääb?

Aitäh! No esiteks, teaduspõhise poliitika tegemisel on alati andmed head asjad, millele tugineda. Ja praegu välistudengite osakaal Eesti üliõpilaskonnas on alla 10%. Nüüd, kui vaadata neid kapo peadirektori väiteid, siis ta tõdeb seda, et mõned aastad tagasi olid peamised pumbad ülikoolid ja nii edasi. Kui me vaatame sellesse väitesse sisse, siis [näeme], tegelikult õpingud katkestab 8–9% kolmandatest riikidest pärit üliõpilastest. See väide nagu on, et tulevad ülikooli, katkestavad, jäävad siia. Tegelikult õpingud katkestab 8–9% kolmandatest riikidest pärit üliõpilastest. Ja tervikuna 2021/2022. õppeaastal katkestas õpingud 12,4% alustanud üliõpilastest, mis tähendab seda, et tegelikult kolmandatest riikidest pärit üliõpilased langevad ülikoolist vähem välja kui meie oma tudengid. Loomulikult see ei tähenda seda, et probleeme ei ole, aga selles mõttes ülikoolidele seda päris süüks panna ka ei saa. Eks ütleb ka kapo peadirektor, et probleem on juhul, kui inimesed ei integreeru, ei saa Eesti ühiskonnas hakkama. Sellega on kindlasti vaja tegeleda.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Lubage kõigepealt anda edasi ülikoolide tänu selle eest, et valitsus peab kinni 1% teadusleppest, see on väga-väga oluline. Aga mul on ka üks kriitiline või murelik küsimus ülikoolidelt edastada. MKM ehk Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium on otsustanud Metroserti abil või baasil välja arendada riigi rakendusuuringute keskuse ja selle juures on probleemiks, et see dubleerib ja konkureerib olemasolevate ülikoolide ja teadusasutustega niigi väheste inimeste ja rahastuse pärast. Ülikoolid toovad välja, et algselt antud lubadus mehitada uus keskus peamiselt välismaalt naasvate teadlastega pole realiseerumas. On olnud näiteid, kus siiski värvatakse inimesi kohapealt ülikoolidest, mis seab õppetöö korraldamise teatud erialadel raskustesse. Ja minu küsimus olekski, kuidas vältida konkureerimist niigi nappide inimressursside ja rahastuse pärast ja ülikoolidest teadlaste äratõmbamist.

Jaa, aitäh! Ülikoolid on tõesti olnud väga kriitilised selle rakendusuuringute keskuse suhtes ja selle vastu võidelnud kogu aeg. Aga tegelikult nende hirmudel muidugi ei ole alust. Kui me vaatame jällegi andmetesse sisse, mis on oluline, on see, et tegelikult inimesi … Nii, seni värvatud seitsmest inimesest on üks tulnud Eesti ülikoolist ja temagi oli siin pärast välismaalt tagasitulemist töötanud vähem kui aasta. Tegelikult see ei vasta tõele, et nad võtavad üle neid teadlasi, kes juba ülikoolides on, pigem see on ikkagi täiendav. See on olnud ettevõtjate väga suur soov. Kui ülikoolid tegelevad nii-öelda baasteadusega, mis on väga uudishimupõhine, et uurin teemasid, siis rakendusuuringud, mida ettevõtjatel on vaja, on väga konkreetsed, seal on pigem ärisaladused ja nad on pigem nagu kinnised. Seetõttu see rakendusuuringute keskuse loomine on olnud just ettevõtjatele, meie majandusele oluline. Jah, me kuulame neid muresid, mida ülikoolid välja toovad, aga pigem mina näen küll, et need kaks asja saavad teineteist täiendada, mitte ei võta üksteiselt midagi ära. Seetõttu on küll minu meelest see positiivne. Ja tegelikult see rakendusuuringute keskus ju tegutseb ka väga piiratud valdkondades, kus on majanduslik potentsiaal Eestis. Nii et mured on, aga need ei ole päris alusega mured, ma ütleks nii.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud peaminister! Kahtlemata on teadus‑ ja arendustegevuses suur roll ülikoolidel ja minu arvates nende tugev ja pidev olemasolu maakondades soosib regioonide arengut. Kas on olemas mingi tegevusplaan, mis lubaks veelgi tugevdada ülikoolide osalust ja rolli maakondades?

Aitäh! Meil on piirkondlikud kolledžid, kellel on tõesti oluline roll just selles, et erinevad valdkonnad oleksid kaetud ja piirkondades oleks kõrgharidus kättesaadav. Mul ei ole küll praegu infot, et me seda kuidagi laiendamas oleksime. Me ei ole seda arutanud.

Eero Merilind, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister, aitäh hea ettekande eest! Oma kõnes tõite välja ravimitehase loomise Eestisse. Ma küsin, kuidas me saame soodustada investeeringuid Eestisse ja teadusmahukate ettevõtete koondumist Eestisse.

Aitäh! Eks üldiselt sellise hea ärikeskkonna loomisega. Aga muidugi sellepärast, et meil majanduses on praegu keerulised ajad, kuna me oleme olnud väga palju seotud Põhjamaadega, me teeme tööd selle nimel, et laiendada seda [ärikeskkonda], avada meie ettevõtjatele uksi, [leida] ekspordipartnereid ka väljastpoolt Põhjamaid, nii Euroopast kui ka väljastpoolt. Need on need asjad, mida me saame teha, ja selline konkurentsivõimeline ärikeskkond on ju see, mis ettevõtjaid siia meelitab, pluss rakendusuuringute toetamine, et meil oleksid siin ka inimesed, kes neid asju oskavad teha. Ja üks asi, ma tahtsin veel öelda, aga läks meelest ära, pärast tuleb … Vabandust!

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Teie kenast paatosega peetud kõnest kuulsin, et te loodate, et ettevõtjate mõttemaailma tulevad muutused ja [meist saab üks] maailma edumeelsemaid riike. Kas te hoomate ka reaalset seisu, et me oleme tegelikult demograafilises kollapsis, maksumaksjate arv väheneb, ettevõtjad on sunnitud oma ettevõtlust valitsuse "rikkaks maksustamise" poliitika tõttu lõpetama? Mitmed tuttavad suurettevõtjad on mulle öelnud, et mõõt on täis ja enam ei jõua. Me ei väärtusta oma õpetajaid. Kas te üldse tajute reaalset olukorda?

Aitäh! Teie küsimus tuletas mulle meelde, mis ma tahtsin veel Eerole vastata. Ja see on meie väga suur pluss ja konkurentsieelis, et meil on hea maksukeskkond, madal maksukoormus. Euroopas me oleme maksude poolest tagantpoolt viiendad, meil on madalam maksukoormus kui Euroopas keskmiselt, mis on 41%. Meil on 33% ka pärast neid teie [arvates] tohutult keerulisi maksutõuse, mida te siin mustades toonides manate. Ja see on olnud meie tugevus: lihtne ja selge ja see, et ettevõtjatel pole tulumaksu, kui nad kasutavad kasumit reinvesteerimiseks oma ettevõtetesse. Nüüd, mida ma ütlesin oma kõnes ja milles ma olen absoluutselt veendunud, on see, et majanduses on põhimõtteliselt nagu kolm edumudelit. Üks on odav tööjõud, teine on odavad ressursid ja kolmas on targad töökohad, tehnoloogia. Me ei ole enam odava tööjõu maa, me ei ole ka enam odavate ressursside maa ja me tegelikult ei tahagi olla. Järelikult meile jääb ainult see kolmas [mudel]. Ettevõtjad, kes seda ei mõista ja endiselt soovivad kõike teha vanaviisi, tõesti kaotavad need konkurentsieelised. Aga iga kriis, mis [on tekkinud] – ja loomulikult meil on praegu käimas kriis –, on ka võimalus uute asjade arenemiseks, struktuurseteks muutusteks. Me näeme oma majanduses, et meil on tegelikult struktuurne muutus toimunud. See tähendab, et selliste madalate palkadega ettevõtete osakaal, kus tehakse lihtsaid asju, on vähenemas võrreldes nendega, kes teevad järjest keerulisemaid asju ja kasutavad selleks teadus‑ ja arendustegevust. Ja kui me vaatame maailmamajandust, siis [näeme, et] need riigid, kes on majanduses edukad, on ühtlasi edukad ka globaalses innovatsiooniindeksis, kus muideks Eesti tõusis 16. kohale maailmas. Seal on väga selge seos ja seetõttu see kriis annabki võimaluse ka ettevõtjatel mõelda, mida teha, kuidas teha, et ikkagi seda teaduspõhisust, innovatsiooni rohkem arendada.

Mario Kadastik, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister, tänud selle kõne eest! Tahtsin puudutada seda, mida te olete ka ise maininud, et meil on toimunud struktuursed reformid ja tegelikult ka teadussüsteemis on iga mingi intervalli tagant käinud läbi erinevaid reforme. Üks küsimus on pikaajalised versus lühiajalised teadusrahastused ja projektid. Ja küsimus on just selles, et meil on täna baasfinantseering umbes 16% eraldatud TA-rahastusest, mis on selline pikaajaline. See enamasti kulub asutustel ülalpidamise, elektri, kütte, vee ja muude selliste asjade peale, natuke jääb sealt ka omafinantseeringuks suurematesse projektidesse. Aga kui me räägime nüüd pikaajalistest teadusprojektidest rahvusvahelises koostöös, siis kas on ka mõtteid selles suunas, et tegelikult struktuurselt võiks ka seda pikaajalist komponenti, kestvaid teadusprojekte säilitada, et ei kaoks ära teatud valdkondades sellise äkkmuutusega, projektide lõppemisega, terve koolkond inimesi?

Jaa, see on jah huvitav küsimus. Tegelikult ma saan aru, et kogu tänase teaduse, akadeemilise teaduse rahastamise kokkulepped pärinevad 2016. aastast ja siis võeti sihiks just see, et baasrahastuse projektipõhine uurimistoetuste osa peaks olema tasakaalus ja kasvama sama sammuga. Sellest kokkuleppest tulenevalt oleme me suunanud rohkem raha baasvahenditesse või baasrahastusse, kus viimase seitsme aastaga on vahendite maht kasvanud neli korda. Ja üks selle kokkuleppe põhjus tol hetkel oli just see, et teadlaste palgad on väga palju seotud nende uurimistoetustega. Aga mida me täna kuuleme, on see, et need baasrahastuse tõusud ei jõua ülikoolides teadlasteni. Ja minu küsimus on see, et mis me sellega siis teeme. Raha me oleme andnud, ülikoolid on autonoomsed, aga teadlased ütlevad, et nemad seda ei saa. Ja täpselt see, mis te väidate. Siin mulle tundub just lähtudes sellest, et ülikoolid on autonoomsed, et võib-olla peaks just ülikooli juhtkonna suhtes olema nõudlikum, et see raha sinna jõuaks. Meil ei ole väga palju hoobasid ülikoolidele ettekirjutamiseks, me saame selle raha anda, anname ja oleme seda raha kasvatanud, mis puudutab baasrahastust. Aga et see teadlasteni jõuaks, see nõuab seal ka sissevaatamist ülikooli sees.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Teadus‑ ja arendustegevusest rääkides arusaadavalt me räägime hästi palju majandusest ja me räägime innovatsioonist. Mind huvitab, millist rolli te näete sotsiaal‑ ja humanitaarvaldkonna arengul.

Me oleme teadus‑ ja arendusnõukogus eraldi toonud välja just Eesti kultuuri ja ajaloo ja kõige selle uurimise ka. See justkui ei ole majandusega seotud, aga arvestades, et me oleme väike riik, väike rahvas, siis mitte keegi [teine] seda ei uuri, kui me ise seda ei uuri. Ja see on tõstetud võrdse kaaluga nende sihtide kõrvale, mis meil on seotud innovatsiooniga majanduses. Ma arvan, et on igal juhul oluline seda niimoodi hoida. Ka meie kõrgkoolide rahastamist oleme ju suurendanud selle jaoks, et kõike seda saaks ka majanduse kõrvalt teha. Ma arvan, et seda joont on tähtis pidada.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te mainisite oma ettekandes, et noortel inimestel on vähe motivatsiooni selleks, et tegeleda teadustegevusega. Tahaksin küsida, milles on põhjus. Kas jälle palgaküsimus, karjäärimudel või milles muus need põhjused seisavad?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Tegelikult üllatuslikult ei olnud raha see [põhjus], mis nad välja tõid, vaid teadlased, noored teadlased just tõid välja – küsisime neilt endilt –, et töö‑ ja puhkeaja ühildamine, see, et neil on väga palju koormust, mis ei ole seotud teadustööga, sest nad on tihti seotud õppetööga, mis on just pandud noorematele teadlastele, ja neil justkui ei ole perspektiivi selles osas. Jah, üllatuslikult ei olnud raha see põhipõhjus. Nüüd, mis me sellega teeme? Vaadates ülikoole ka, hea meel on tõdeda, et näiteks Tallinna Tehnikaülikool on suurendanud just õppetöö eest makstavaid tasusid, mis on eelkõige [mõeldud] noorematele teadlastele. Aga ma arvan, et suures pildis peaks just koostöö ettevõtetega olema noore inimese jaoks see – kuidas ma ütlen? – valdkond või oskus, mida hinnatakse. See peaks olema selline asi, mida nad tahaks teha, tegeleda ka mingi ettevõtte juures teadusega. Seda [tuleks] muuta – mis see hea sõna on selle jaoks? – seksikamaks. (Naerab.)

Sobib ilusti. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ma siin sõnasabast ei hakka kinni haarama, vaid küsin teisel teemal. Mind huvitab see, mida te enne mainisite, et Eestis on väga madal maksukoormus, ainult 33%. Kas te saaksite selgitada, mida see tegelikult tähendab? Ma olen sageli mõelnud, kui ma olen seda juttu kuulanud, et nii palju, kui mina olen maksuasjadega kokku puutunud – ma tegin kiire kalkulatsiooni siin, et kui inimene tahab palka saada 2000 eurot kätte, siis kogukulu tööandjale peaks olema 3469 eurot, 3470 eurot umbes. Nii et maksud tulevad siit juba 42,3% palgafondist. Inimene saab kätte 57,7%. Ja siis see raha, mis talle kätte jääb, ükskõik, mida ta ostab, ta peab hakkama käibemaksu maksma. Siis ta peab hakkama aktsiise maksma. Ma mäletan, ma kunagi rääkisin Tartu Ülikooli maksuõiguse professoriga, tema kalkulatsioonide kohaselt võivad inimesed erinevatest tarbimisharjumustest lähtuvalt oma palgafondist sageli maksudeks ära maksta 60–70% lausa. Kuidas teie selle 33% saate või mida sellega üldse on silmas peetud?

Aitäh! See maksukoormus on ju suhtena SKP‑sse ehk need teenused, mida riik pakub, mida nende maksude eest saab. See näitab, et meil on väga õhuke riik. Meil on maksukoormus 33,8%. Meil on suhe avalikesse teenustesse ehk kui palju läheb maksudest nendesse teenustesse, mida inimestele pakutakse, 40% millegagi, 41% vist. Kui me võrdleme näiteks Soomega, siis maksukoormus on neil 43%, aga teenuste, avaliku sektori kulutuste osakaal selles on 50% millegagi. Selliselt arvutatakse seda maksukoormust. Ja kui me võrdleme teiste riikidega, siis seal on täpselt samamoodi käibemaksud, automaksud, kõik need muud maksud, tööjõumaksud, ja nendega võrreldes on see maksukoormus 33,8%, mis on Euroopas tagantpoolt viies, pigem madal. Keskmine Euroopas on 41%, Põhjamaades palju-palju kõrgem.

Tanel Tein, palun!

Tänud, hea juhataja! Hea peaminister! Ma tulen tagasi eraraha kaasamise juurde, millest eile ka kultuurikomisjonis oli juttu. Väga hea on näha, et erasektori kaasatus teadusrahastusse on tõusuteel. Ja kui ma mõtlen tagasi, millest see alguse sai, siis tundub, et see oli umbes viis aastat tagasi tehtud otsus, kus avalikkusele anti sõnum, et riik ka toetab seda ja tõstab teaduse rahastamise protsenti. Kas teie arvates teistes valdkondades võiks olla samasugune võimalus või potentsiaal, kus riik annab sõnumi ette, et riik toetab, et saada erasektorit ka kaasa, näiteks kultuur ja sport, mida soovitakse ka erasektori poolt väga toetada, aga puudub võib-olla väike vedur?

Aitäh! Kultuuri võiks kindlasti erasektori poolt toetada ja toetatakse ka, mis on positiivne. Aga teadus‑ ja arendusrahaga on tõesti see, et on kokkulepe, ühelt poolt see 1% ja teiselt poolt ettevõtjad panevad omalt poolt selle teise osa. Loomulikult, kogumis investeeringud teadus‑ ja arendustegevusse seeläbi kasvavad. Igasuguste motivaatoritega on see küsimus, et kui see tuleb nii-öelda maksumaksja rahast ja kui me seome selle mingi protsendiga, siis me oleme selles ise väga kinni, me ajame kogu aeg ise oma saba taga ja see on keeruline. Ma pigem toetan seda, et jah, riik näitab eeskuju ja kui erasektor tahab panustada, siis see on igati teretulnud. Ja seda saab soodustada ka muul moel kui ainult maksustiimulitega näiteks.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Te tõite oma ettekandes välja, et eelmisel aastal alustas tegevust avaliku sektori innovatsioonifond. Rääkige sellest lähemalt, kui suur see on ja milliseid tegevusi on juba toetatud.

Aitäh! Kohe vastan teile. (Lehitseb pabereid.) Nii. 2023. aastal see tõesti alustas ja põhimõtteliselt selle asja mõte on see: mitte, et see innovatsioonifond teeb mingeid uuringuid või pakub valmis lahendusi, vaid et avalik sektor otsiks neid innovaatilisi lahendusi koos teadlaste ja ettevõtjatega ja katsetaks nende toimimist ka päriselus. Eelistatud on just need lahendused, millel on mõju nii avalikule sektorile kui ka erasektori poolt seatud eesmärkidele. Kui nüüd konkreetseid asju välja tuua, siis 2023. aastal on tehtud järgmised arendused: [esiteks,] tehnoloogilised lahendused keelatud esemete ja ainete avastamiseks vanglates; teiseks, keskkonnasõbraliku asfaltteekatte väljatöötamine ja katsetamine; kolmandaks, sildade konstruktsiooni seisukorra hindamise eksperimentaalarendus; neljandaks, nutipoide võrgustiku arendamine; ja viiendaks, viiplemisrobot, mis aitab tõlkida tavakõnet viipekeelde.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister! Mul on selline küsimus. Mõtlen tihti selle peale, kuhu on Eesti haridussüsteemist raha kadunud, et me siin hädas oleme. Miks me sinna oleme sattunud, kus me oleme? Ja üks mõte tuleb kogu aeg: 2011, ma mäletan, Isamaa väga jõuliselt surus seda ja saigi sisse selle, et meil tuleb kõrgharidus teha tasuta kõrghariduseks. Ja minu küsimus on: kas seoses selle muudatusega, mis 2011 või 2012 toimus, on mingeid järelmeid üleüldisele hariduse rahastamisele toimunud? Kas kõrgharidus on kuidagi paremaks saanud? Kas või selline küsimus: kas maailma 30 tippülikooli seas teate teie mõnda, mis oleks tasuta kõrgharidust pakkuv? Või äkki on vastupidi, et need on vaata et maailma kõige kallimad kõrgkoolid, mis pakuvad küll stipendiumeid andekatele noortele, kes ei suuda ise kinni maksta seal õppimist?

Aitäh! Jah, kui suhelda ülikoolidega, siis nad on olnud väga kriitilised, et need probleemid on ikkagi alguse saanud sellest ajast, kui see kõrgharidus tasuta kõrghariduseks muutus ja enam selle eest justkui kelleltki raha küsida ei võinud. Seetõttu me sellega oleme viimastel aastatel võidelnud. Mul ei ole praegu ülikoolide edetabelit siin ees, aga kui ma lihtsalt [ütlen] peast, siis põhilised maailma kuulsad ja head ülikoolid, mida kõik välja toovad, on vist peamiselt Ameerikas ja Suurbritannias, kus minu teada ei ole kõrgharidus tasuta.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Minu küsimuse alguspunktiks on see maksukoormus 33,8%, millest te rääkisite. Et kõigepealt küsimuse alguses skaala paika panna, siis ütleme, et see on see nullpunkt, ja kui kasutada teie sõnu, siis ütleme, et see on see seksikuse nullpunkt maksude vaates. Mis teie hinnang on, et kui me siin detsembris räägime, arvestades seda, et Eesti on majanduslanguses ja maksud siiski tõusevad, kus me siis oleme? Mis me detsembris saame teie hinnangul öelda – kas me oleme muutunud seksikamaks või vähem seksikamaks?

See on teil vast ikka endal see hinnang, igaühel isiklikult.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Alati kui räägitakse kontekstis "palju raha, vähe raha", siis tegelikult elukogemus ütleb, et see probleem on palju sügavam, see mure on kuskil mujal. Nii nagu te täna hommikul ütlesite, et me võime ju panna üle 6% SKT‑st haridusvaldkonda, aga tegelikult ikka on puudu. Minu küsimus innovatsiooni kontekstis läheb riigi rahvusliku rikkuse pärusmaale, on see siis seotud meie põllumajandusega, metsandusega või kas või fosforiidiga, põlevkivisektoriga. Kas siin saaks riik teha midagi paremini, et pakkuda ettevõtjatele päriselt kindlustunnet, et innovatsiooni selles valdkonnas on vaja teha, on mõtet sinna investeerida, sest tegelikult me tahame seda rikkust väärindada ja Eesti inimeste jõukust kasvatada läbi selle? Täna nagu tundub järjest rohkem, et noh, tselluloositehast ei saa, siis teeme lõpuks Tallinnasse puitmaja, see ongi see kogu innovatsioon.

Aitäh! Mulle küll tundub, et selle tselluloositehase vastu oli see valitsus, kus teie olite. Selles mõttes ma ei tea, mis põhjustel te selle vastu olite. Aga mina arvan küll, et innovatsiooni igas sektoris kindlasti peaks soodustama, ja mulle lihtsalt tundub, et iga majanduskriis, kui vaadata ajalugu, on alati olnud aluseks mingite struktuursete muutuste tegemiseks. Ja mulle tundub, et järjest rohkem ka ettevõtjad saavad sellest aru. Kui vaadata, näiteks kas või põllumajanduses ju tegelikult meil tehakse innovatsiooni, olgu see siis tehisintellekti kasutamine põldude harimiseks või olgu see igasugune puhas toit või siis edasiarendused sealt. Meil on neid võimalusi küll. Ma arvan, et praegu kõige suuremates raskustes on puidusektor – puidusektor sellel põhjusel, et seda odavat ressurssi, mis Valgevenest ja Venest tuli, enam kasutada ei saa. Ja seal on kõige suurem küsimus, et kuidas edasi, kuidas oleks võimalik tegelikult vähemast teha rohkem või kasutada innovatsiooni ja teadust selle jaoks, et jõuda teisele tasemele, et see mudel ei baseeruks pelgalt sellel, et see ressurss on odav. Ja siin on riigil oma tööriistad, millega me saame appi tulla. Üks on seesama innovatsioonitrepp, kuidas saada nii-öelda järgmisele astmele, kus on rohkem lisandväärtust, mida riik sellele vastu pakub. Aga ka ettevõtja ise saab ennast hinnata. See on hästi huvitav. Kui ettevõtjatelt küsida, siis üldiselt kõik arvavad, et nad on väga innovaatilised, aga kui vaadata innovatsiooni erinevaid tasemeid, tehes need testid seal ära, siis tuleb välja, et tegelikult üldiselt meie ettevõtjad on esimesel kahel tasemel. Aga lisandväärtust, suurt väärtust luuakse just seal viimastel tasemetel ja seetõttu [tuleb mõelda], mida me saame teha, et nad sinna jõuaksid.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea valitseja! Isamaa on seisnud selle eest, et eestikeelset kõrgharidust oleks nominaalajaga võimalik saada tasuta, päris lausalist ei ole [mõeldud] ja see on kõigile teada. Aga minu küsimus puudutab ikkagi seda, et kui majanduses on keerulisemad ajad ja ettevõtjad, nii nagu te viitasite, panustavad arendustegevusse, siis mida avalik sektor ja teie saate nendel keerulisematel aegadel teha selleks, et see [arendustegevus] sel perioodil kindlasti ei väheneks, vaid säiliks ja pigem kasvaks. Ja mu küsimus on, et nendes valitsustes, kus meie ei ole olnud, näiteks praeguses, kas ja kui palju seal üleminekufondi rahast, nendest vahenditest läheb innovatsiooni ja arendustegevuse turgutamiseks, et kaasata ka eravahendeid.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Konkreetseid numbreid ma hetkel ei oska niimoodi öelda, ma võin saata kirjalikult järgi, et kui palju sealt õiglasest üleminekust innovatsiooni läheb, aga üldiselt seal see innovatsioonikomponent peaks olema küll. Aga mul nii täpset vastust praegu ei ole.

Suur tänu, auväärt peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, avame läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase.

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Teadus‑, arendus‑ ja innovatsioonipoliitika on Eesti üks olulisemaid, sest ta on kõige kindlamini seotud tulevikuga. Olen nõus Liina Kersnaga küsimuse asetuses, mis tuleneb sellest, et tihti räägitakse teadusest kui ainult majanduse arengumootorist. Teaduse funktsioon on palju laiem. Teaduse funktsioon on lisaks sellele, et ta on loomuldasa kõrghariduse alusbaasiks, ka kultuuriline areng ja ühiskonna tundmaõppimine. Nii et liiga piiratud lähenemine tähendabki, et me võime kahjustada teaduse selliseid rahvusliku, ühiskondliku, kultuurilise arengu funktsioone. Ja see oleks primitiivne. Nii et ma kutsun üles ka edaspidi vaatama teaduse funktsiooni Eesti ühiskonnas laiemalt. Ja rahvusriigil on siin kahtlemata ka oma selge omapära. Aga me ühiskonnana – või õigemini otsustajate kogud olid küll väiksemad – oleme neli aastat viljelenud 1% ulatuses SKT‑st teaduse rahastamist ja kokkuleppe alusel, et see kasvik, juurde tulev osa rahastatakse proportsioonis 40 : 40 : 20 – 40% tavateaduse rahastamise instrumentidest Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kaudu, põhiliselt läheb see ETAG‑i, läbib teadus‑ ja arendusagentuuri kvaliteedikontrolli, 40% majanduslik innovatsioon peamiselt MKM‑i kontrolli all ja 20% on ministeeriumide oma teadus‑ ja innovatsiooniprojektid. See tegelikult ei ole ennast minu hinnangul õigustanud. Sellepärast, et teadlased, kes siin plakatitega seda 1% kokkulepet nõudsid, lähtusid ikkagi sellest, et konkurents teaduse rahastamise baasinstrumentide ja grantide pärast näiteks – no tippkeskused on natukene teine rida, aga ütleme siis, kokkulepitud teadusinstrumentide pärast – on nii kõrge, väga head projektid jäävad ilma rahastuseta ja see ei anna ka kaasatud noortele perspektiivi, et nad võiksid Eesti teaduse rahastamise suhtes olla edukad ja oma karjääri sellele rajada. Nüüd, võib öelda, et tegelikult see kokkulepe 40 : 40 : 20 on otseselt teaduse instrumentide kaudu rahastamist proportsionaalselt vähendanud ja viinud rohkem raha muudesse projektidesse – mis jällegi ei ole kõik absoluutselt halb, aga halb on see, et need muud projektid, kaasa arvatud ministeeriumide algatatud teadusprojektid, ei pruugi olla kõik sama kvaliteedikontrolliga ja need ei pruugi tegelikult Eesti teadus‑ ja arendustegevuse arengukavaga otseselt kokku minna. Teaduse rahastamise põhiprobleemide hulgas on veel see, et kuigi teaduse rahastamine tõusis ja mitmete asutuste teaduse näitajad on ka paranenud, said paar aastat tagasi need asutused, kes lootsid eelarvetõusu baas[rahastusest] ja kellel olid ka teadusprojektid peal, teada, et nende rahastamine väheneb, kuna on rahastama hakatud ka teenusprojekte, teenuslepinguid. Sellega paistavad silma erateadusasutused, mis on teatud valdkondades kindlasti tipud, aga kui sellest vähenevad riiklike teadusasutuste – riik peab neid mingil eesmärgil, mingite eesmärkide nimel ülal – ja ka ülikoolide teadusrahad, siis see on halb. Ja nendes teenuslepingutes on tegelikult spetsiifika, mis võiks, ütleme, majandusministeeriumi rahastamise 40% hulka käia. Ja mul on hea meel, et aasta tagasi sõlmisime lepingu – majandusministeeriumi poolt oli Kristjan Järvan, innovatsiooniga tegelev minister –, sellise kokkuleppe, et need teenuslepingud erateadusasutustele rahastatakse mitte üldise teadusinstrumentide rahastamise arvel, vaid rahastatakse tulevikus sellest MKM‑i 40%‑st. See on väga hea kokkulepe ja ma palun praegusel valitsusel sellest kindlasti kinni pidada. Samuti taotleme, et valitsus tuleks teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõuga, kus on mitmed perspektiivsed olulised osad, nagu teaduseetika, aga ka ülikoolide ja erateadusasutuste ja riigi teadusasutuste vaheline tööjaotus täpsemalt formuleeritud, läbi mängitud, arutatud, kiiremini Riigikokku, kui praegu paistavad asjad liikuvat. Nii et palun korraldada seda tööd nii, et see seadusemuudatus, kompleksne seaduse arendus tegelikult jõuaks siia. Ülikoolide rahastamine – on hea, et see tõuseb, nii nagu eelmine valitsus kokku leppis neljaks aastaks. See on perspektiivne. See on panus kogu Eesti ühiskonna arengusse. Ja ma loodan, et nüüd tähendab see ülikoolide rahastamise tõus ka seda, et ülikoolide õppetegevuseks ei kasutata enam süstemaatiliselt teadusrahasid, mis on niigi väikesed. On ju teada, et teadusrahad, kui mingid projekti tulevad, siis instituutides seda raha sisuliselt kanditakse selleks, et hoida õppekavu üleval, kuna ülikoolide rahastamine oli pingeseisundis. Nüüd loodame, et see nii-öelda lõdvendumine, selline topelttöö, mida tegelikult ka ülikoolide teadlased teevad – õppekoormus pluss konkurentsis teaduse tegemine –, oleks ka väärtustatud niimoodi, et nad sellest ei kaotaks ja läbi ei põleks. Ja üks suund oleks veel. Me peaksime rahvusvaheliselt looma Euroopa Liidus regionaalse teaduse klastri, sest praeguses julgeolekuolukorras koostööd teha Soome, Läti ja Leedu teadlastega on võib-olla lihtsam kui siia meelitada teisi. Ja kindlasti peaks riigi valitsus võitlema selle eest, et selle teaduse rahastamise [projekti], Euroopa Komisjoni algatatud suure projekti laiendamise osa, kus on 3 miljardit, kust meie oleme saanud edukaid teadusprojekte, et seda meilt SKT tõustes ära ei võetaks …

Aeg!

… ja et me saaksime sealt ka edaspidi raha taotleda. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Irja Lutsar palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud peaminister, istungi juhataja ja kuulajad! Eesti-sugune väike riik ei saa oma eksistentsi jõu ja suurusega garanteerida. Meie ainuke võimalus maailma suurte hulgas eksisteerida on kasutada oma ajusid ja teadmisi, olla innovatiivne ja optimaalne, püüda otsused teha teadmiste‑, mitte emotsioonipõhiselt. Seda ei saa kuidagi teha ilma kodumaisesse teadusesse investeerimata. Muidugi on võimalus nõndanimetatud teadmiste siire ehk impordime teadmisi ja vajadusel ka teadlasi teistest riikidest. Ilma teaduseta pole aga kodumaist kõrgharidust. Kui suretame teaduse, siis peame õige varsti oma spetsialiste välisülikoolides õpetama hakkama, riskides sellega, et meie kõige helgemad pead kunagi Eestisse ei naase. Teadlase igapäevatööks on uute teadmiste loomine – ikka selleks, et elu paremaks läheks. COVID‑i pandeemia näitas meile väga reljeefselt, et kriisi alul, mil teadmistest oli kõige suurem puudus, ei olnud ühelgi riigil eksperte või teadlasi üle. Pigem oli neist puudus. Isegi kui välismaal resideeriv ekspert suure raha eest leitakse, ei tunne ta kohalikke olusid ning pole seetõttu võimeline kohe, täna ja praegu nõu andma. Pandeemia ajal oli vähe kasu ka rahvusvahelistest organisatsioonidest, kuna nende aktiveerumine võttis aega kuid. Kriitilised otsused olid ammu juba tehtud. Kui näomaskid saabusid meile kolme-nelja kuuga ja hingamisaparaadid mõne kuuga, siis ühtegi eksperti mõne kuuga välja ei koolita. Ja oma teadlased said pandeemia ajal vägagi nähtavaks. Pandeemia vaibumisega pole aga teadlaste roll sugugi kadunud. Praeguses energiadebatis näiteks pole teadlastel sugugi väiksem tähtsus. Teadlase töö on nii nagu iga teinegi töö. Pelgalt raamatust seda ei õpi. Tuleb lugeda, uurida, katseid teha, õnnestuda ja ebaõnnestuda, maha kukkuda ja uuesti üles tõusta ja siis edasi minna. Sageli heidetakse teadlastele ette ja seda mainis ka peaminister, et teadus on kaugel rahvast ja teaduse saavutused ei jõua piisava kiirusega praktikasse. Teadusgrante aga antakse lühikeseks ajaks. Ja mida suurema riskiga on teadusprojekt, seda suurem on ka ebaõnnestumise protsent. Kõik projektid positiivse tulemuseni ei jõuagi. Teadlase igavene probleem on rahapuudus ja sellest on täna juba juttu olnud. Suur osa tippteadlase ajast kulub grantide taotlemisele, mis vähemalt pooltel juhtudel lõpeb nullringiga. Ehk teisisõnu: kulutad terve suve, jõuad peaaegu rahastamiseni, aga lõpuks ikka raha ei saa. Järgmisel aastal siis proovid uuesti ja nii edasi ja nii edasi. Eesti-suguses väikeriigis on grantide taotlemine eriti raske noortel, alles alustavatel teadlastel, kuna teadusesse investeeriv erakapital on väike ning heategevusorganisatsioonid on alles lapsekingades. Viimased küll rahastavad mõningaid kalleid ravimeid, nagu seda teeb vähiravifond, aga mitte teadusuuringuid. Meie teaduse rahastamise süsteem vajaks järjekordset inventuuri. Ma olen neid juba mitu oma elus näinud. Praegune süsteem, kus need, kes grandi saavad, saavad sadu tuhandeid, sealjuures teised jäävad täiesti ilma rahata, ei soodusta teadlaste juurdekasvu. Üks aasta elatakse üle, aga sarnane rahastamise pilt kipub korduma. Mulle on mitmed arstid-teadlased öelnud, et nad ei vajagi sadu tuhandeid, kuna töötavad arstina nagunii, mõne uuringu tegemiseks piisab vaid mõnekümnest tuhandest. Kas me ei peaks jällegi tagasi tooma väikseid grante? Baasrahastusest oli ka täna juba juttu. Baasrahastus peaks vähemalt mõndagi teadlast rahastama. Kes siis tulevikus neid grante kirjutab, kui kõik on grantide peal? Pidev rahapuudus koos karjäärimudeli ebakindlusega ei innusta noori teadlaseks hakkama. Veel teravam probleem riigi jaoks on, et teadlastele erinevalt teistest elukutsetest on tõesti kogu maailm lahti ning häid teadlasi võetakse tööle igal pool. Mida saaksime meie riigina teha, et teadlastele kindlustunnet anda ja noori teadlasekarjääri valikule innustada? Mitmed valitsused on pingutanud selle nimel, et teaduse rahastuseks läheks vähemalt 1% sisemajanduse koguproduktist, ning see ongi saavutatud. Teadlaskond on selle väga positiivselt vastu võtnud. Ärme siis iga kord, kui raha millekski ei jätku, pakume välja võimalust, et võtame raha teaduse rahastamise arvelt, nii nagu praegu väga aktuaalne on. Isegi kui me lõpuks seda ei tee, saadab see teadusringkondadesse ärevuse signaali. Teadlased ilmselt streiki ei korralda ja see ei muudaks ka midagi. Pigem pakib teadlane kohvrid ja läheb sinna, kus teda rohkem hinnatakse. Eesti soost üliõpilased maailma ülikoolides aga lükkavad kodumaale naasmise edasi. Meile on ju iga aju tähtis. Eesti riik peaks teadlasi innustama, mitte neile kive kodaratesse loopima. Teadlase esimene mõte, nii nagu peaministergi ütles, pole tõesti mitte palk, vaid pigem tunnustus ja head töötingimused. Siis tuleb raha nagunii. Teiseks, vähendame bürokraatiat nii palju, kui võimalik. Kahjuks kulub väga palju teadlaste aega riigihangetele, mõttetutele aruannetele, mitmesuguste lubade taotlemistele ja nii edasi ja nii edasi. Olen teadlik, et terve rida neid nõudmisi tuleb Euroopa Liidust, aga ärme neid nõudmisi Eestis veel paari kraadi võrra karmimaks teeme. Me ei pea ju Euroopa Liidus tingimata olema klassi priimus, tubli olemisest piisab küll. Ja lõpuks, tunnustame ja hindame teadlasi ka siis, kui meil kriisi pole. Ja lõpetuseks. Teadus pole ega saa kunagi olema mustvalge ja sajaprotsendilise efektiivsusega. Teaduses on katsetamist ja ebaõnnestumist rohkemgi kui muudel aladel. Siiski on teadlastest kasu ka riigijuhtidel, kuna andmetel ja teadmistel põhinevatel otsustel on suurem tõenäosus õnnestuda kui neil, mis põhinevad emotsioonidel ja tunnetel või kellegi arvamusel. Mina tänan teid kuulamast.

Suur tänu! EKRE fraktsiooni nimel Jaak Valge, palun! (Jaak Valge palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt räägin rahast. Tõepoolest, teadus‑ ja arendustegevuse maht on viimastel aastatel kasvanud ja see on igati kiiduväärne, aga jätkem meelde, et püsihindades ja suhtes SKP‑sse on see kasv tegelikult minimaalne – aga ikkagi kiiduväärne. Ja loodame, et seda ka ei vähendata. Ja eriti tore on see, et erasektori osakaal on viimastel aastatel üsna järsult kasvanud. Aga tuleb kohe öelda, et väga primitiivne on hinnata valdkonna poliitika efektiivsust selle järgi, kui palju sinna raha sisse pannakse. Hoopis teine asi on see, kuidas seda raha kasutatakse. Toon jälle võrdlevaid andmeid. Lätis investeeritakse teadusesse ja arendusse üle kahe korra vähem kui Eestis, aga tööjõu tootlikkuselt möödus Läti 2022. aastal Eestist. Lisaks möödusid ka Poola ja Ungari. Ja küllap on põhjuseks, et teadus‑ ja arendusinvesteeringud ei teisaldu Eesti majandusse, ikkagi seesama odava tööjõu sissevool, millele ma ka viitasin. On ju loomulik, et ettevõtted arvestavad majandustingimustega, ning kui odav tööjõud erinevalt Lätist on saadaval, panustavad ettevõtted vähem innovatsioonile. Aga aluspõhjus, miks teadusinvesteeringud ei teisaldu majandusse, on minu arvates ikka seesama, millest olen ka varem palju rääkinud, nimelt, et Eesti teadus‑ ja arendustegevus on olnud ja on ka praegu liiga vähe seotud Eesti ühiskonna vajadustega ja liiga ideologiseeritud. Nüüd ma peatun uurimistoetustel, kuna just need mõjutavad kõige rohkem teadustegevuse suunda. Suuremat osa uurimistoetuste konkursse korraldab Eesti Teadusagentuur. Taotlusi hindavad ja toetusi määravad Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu ja ekspertkomisjonid, kelle koosseis ei ole avalik. Need on rahvusvahelised. See tähendab, et suurem osa eksperte ei pärine Eestist ja loomulikult ei pruugi nad tunda ei Eesti majanduse spetsiifikat, ei seda, kus koha peal meie majandus kõige rohkem teadustuge vajab, ei tunta Eesti teaduste uurimisseisu, ühiskonna huvi eri teemade vastu ja nii edasi. Ja need hindajad hindavad taotlejaid eelkõige nende taotluste vastavuse järgi rahvusvahelistele trenditeemadele ja publikatsioonide järgi eelkõige rahvusvahelistes teadusajakirjades, mille side reaal‑ ja loodusteadustes ja ka tehnikateadustes on Eesti vajadustega vähene ja mis vähemalt sotsiaal‑ ja inimteadustes on väga ideologiseeritud. Ja nendes tingimustes on meil veel lisaks publikatsioonikultus. Seda publikatsioonikultust taunib muide ka rahvusvahelises teaduses mainekaks teadushindamise juhiseks peetav niinimetatud Leideni manifest, mis on ka teadusagentuuri koduleheküljel. See publikatsioonikultus ja vähene seotus Eesti ühiskonna vajadustega või huvidega toob kaasa ka eesti keele kui teaduskeele osatähtsuse vähenemise. 2022. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud 124 doktoritööst oli eesti keeles vaid kuus. Tsiteerin taas Leideni manifesti: "Mitmel pool maailmas võrdsustatakse tippteadust ingliskeelsete publikatsioonidega. [---] Selline erapoolikus on suureks probleemiks iseäranis sotsiaal- ja humanitaarteadustes […]." Saatan peitub sagedasti detailides, nagu see klišee on, ehk siis antud juhul selles, kuidas Eesti Teadusagentuur suunab oma hindamiskriteeriumide alusel Eesti teadust. Ja selles olukorras on humanitaar‑ ja eriti rahvusteadused halvemas olukorras, kuna neid hinnatakse peaaegu – mitte päris, aga peaaegu – samade kriteeriumide alusel nagu loodus‑, tehnika‑ ja reaalteadusi, ja see ei ole kuidagi loogiline. Tsiteerin jälle Leideni manifesti: "Valdkondlikke erinevusi publikatsioonide arvus ja tsiteeritavuses tuleb austada. On hea tava pakkuda välja teatud hulk bibliomeetrilisi näitajaid ja võimaldada eri valdkondadel nende seast sobivamad välja valida." Aga seejuures on ka Eesti Teadusagentuur ise ideologiseeritud oma soolise võrdõiguslikkuse nõudega. Ja kahtlemata, kui me võtame teadusväliseid kriteeriume teadushindamise juurde, siis see segab teadustaseme hindamist. Tuleb ära mainida, et samal ajal on teadusagentuuri personali koosseis väga sooliselt võrdne, muidugi jutumärkides: seal on tööl 72 naist ja 18 meest. Jätkuvalt on meil vajalik projektipõhisuse vähendamine ja väiksemad grandid – ma olen siin eelkõnelenud kolleegiga nõus – ja [on vaja] ka vähem bürokraatiat. Doktoriõppe tõhususe ja atraktiivsuse kasvatamine on vajalik, ent see ei tohi tähendada doktoritaseme devalveerumist, mis tendents on praegu juba täheldatav. Kokkuvõttes. Humanitaar‑ ja sotsiaalteadused tuleks deideologiseerida, muuta Eesti-keskseks ja rohkem eestikeelseks. Loodus‑, tehnika‑ ja reaalteadused ja biomeditsiin tuleb veel rohkem seostada Eesti ühiskonna vajadustega. Ja päris kokkuvõtteks: meie arvates vajab Eesti teaduspoliitika ausat analüüsi ja suuri muutusi. Aitäh!

Suur tänu, auväärt ettekandja! Margit Sutrop Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eestit iseloomustab teadus‑ ja arendustegevuses kaks väga olulist, aga võib-olla risti vastukäivat tendentsi. Ühelt poolt, nagu akadeemik Jüri Allik on ühes oma artiklis aprillis 2023 koos Kalmer Lauguga välja toonud, kuulub Eesti viie teadusrikkuselt parima maa hulka. Teisalt on võimalik võtta kõrvale Tallinna Ülikooli professori Marek Tamme osutus, et Eesti kuulub viie kõige vanemaealisemate akadeemiliste töötajatega riigi hulka. Lubage mul kõigepealt rääkida sellest positiivsest poolest. Professor Jüri Allik osundab, et parun Robert May, kes sai tiitli elurikkuse uurimise eest, pakkus majandusrikkuse kõrvale teadusrikkuse mõiste. Seda saab mõõta sellega, kui palju mingi riigi teadlaste töödele teatud ajavahemiku jooksul keskmiselt viidatakse. Selle järgi, Essential Science Indicatorsi mõõtmisandmete järgi on Eesti teadlaste osalusel avaldatud artiklitele viidatud 11 viimase aasta jooksul [keskmiselt] 28 korral. Keskmine näitaja selle ESI näitaja järgi on 16 viidet. See tähendab, et Eesti teadlaste osalusel valminud töödele viidati lausa 77% keskmisest sagedamini. See on väga suur saavutus. Meid edestavad teadusrikkuselt vaid Island, Singapur ja Panama. Panamas nimelt asub maailma juhtiv troopikauurimise instituut. On oluline mõelda, miks see nii on. Kui Eesti, Leedu ja Läti said 1991. aastal vabaks, siis olime üsna võrdses olukorras. Tänaseks on Eesti maailmas 4., Läti oma teadusrikkuselt 53. ja Leedu 84. kohal ja me edestame täna väga palju Soomet ja Rootsit, vastavalt Soome 23. kohal ja Rootsi 16. kohal. See on konkurentsipõhine rahastus, aga veelgi võib-olla peaks uurima, mis on päriselt selle taga. Eesti teaduse arengumootoriks on meditsiin, geneetika, bioloogia, ökoloogia ja füüsika, aga 15 valdkonnas on Eesti üle maailma keskmise ja kuues valdkonnas üsna keskmise ligidal. Võib-olla võiks aga mõelda ka nendele probleemidele. Ainus mahajääja on majandusteadus, kus meie autorite töödele viidatakse ligikaudu poole harvemini kui maailmas keskmiselt. Ja siit võikski minna edasi selle küsimusega, kuidas rahastatakse meil sotsiaalteaduste uuringuid. Rõhutan seekord just nimelt mitte humanitaarteadusi – eesti keel, kultuur, ajalugu –, millel on eriprogrammid ja millele riik on pannud oma õla alla, vaid sinna kõrvale ka sotsiaalteadusi, näiteks õigusteadus, majandusteadus, poliitikateadus ja haridusteadus. Just innovatiivsed lahendused ja haridusteaduse tugevus on see, mis Soomes on aidanud nii-öelda Soome haridusimet luua. Me oleme PISA uuringutes Soomega üsna võrdsed, aga tähtis on see, et seal on õpetajate rahulolu väga suur, ja tänastes streigitingimustes peaksime mõtlema, kuidas ka haridusteadus saaks aidata õpetajatel oma tööd paremini teha ja aitaks kaasa õpetajate rahulolule ja teeks nende töö lihtsamaks. Hästi palju on vaja ilmselt ka panustada tehisintellekti kasutamisse. Kümnendal teaduspoliitika konverentsil oktoobris 2023 Riigikogus leidsid teadlased ja Riigikogu liikmed väga üksmeelselt, et meie konkurentsieelis võiks olla tehisintellekti kasutamine. Oleme siin Riigikogu saalis kuulnud nii kohtunikelt, õpetajatelt kui ka paljude teiste elualade [esindajatelt], et tööjõupuuduse probleeme võiks tehisintellekt lahendada, see tähendab, et me peaks sellesse rohkem panustama. On rõõm, et üheks uueks tippkeskuseks on Eesti tehisintellekti tippkeskus, kus ilmselt saavad need lahendused aitama kaasa ka Eesti teaduse ja majanduse konkurentsivõimele, aga loodetavasti aitavad ka sotsiaalteadusi. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Hästi tähtis on nüüd sinna kõrvale vaadata seda probleemset kohta, et Eesti teadus on üks vanemate inimestega nende tippsaavutusteni jõudnud riike. Akadeemilistest töötajatest ainult 30% on alla 40‑aastased. Nagu peaminister välja tõi, on suur rõõm, et meie erasektor kasvatab [toetust], samuti on suur rõõm ka sellepärast, et nende ettevõtete arv, kus tegeldakse teadusarendusega, on nii tugevalt kasvanud ja on suurenenud ka seal hõivatud teadlaste arv. Aga kahjuks on doktorikraadiga inimeste arv seal palju väiksem. Kõige enam panustavad [teadus‑ ja arendustegevusse] eraettevõtetest info‑ ja side[ettevõtted] 39%‑ga, samas kui hõivatute osakaal seal on tegelikult ainult 5%. Mida siis tuleks teha? Kindlasti peaks mõtlema tõepoolest akadeemilisele järelkasvule. Ja siin on suur rõõm, et kõrghariduse nii-öelda august väljatoomiseks on valitsus leppinud kokku igal aastal 15% juurde anda. See võib aidata ka ülikoolide teadusolukorda parandada, sest just nimelt needsamad teadusgrantidega võrdsustatud baasfinantseerimise vahendid tegelikult lähevad majade kütmiseks, erinevate lähetuste tagamiseks, inimeste elementaarsete töötingimuste tagamiseks ja aitavad isegi õppetööd teha, eriti just loodus‑ ja täppisteaduste valdkonnas. See tähendab, et kõrghariduse ja teaduse raha kasv koos on väga-väga oluline. Aga tähtis on ka see, et sellesama teaduse eelarve 1% kasutamisel me ennast ei petaks. On rõõm, et valitsus hoiab kokku ja koos on pidanud [oluliseks] eelarves 1% eraldamist teadus‑ ja arenduskulutusteks. Aga tegelikkus on see, et statistikas arvestatakse sinna hulka mitmed asjad, mida rahvusvaheliselt ei arvestata. Tegelikkuses läheb ikkagi avaliku sektori teaduse ja arenduse rahastusena arvesse umbes 0,7% SKP‑st. See tähendab, me peaksime väga oluliselt proovima hoida tegelikult teadusesse ja arendusse ja ka kõrgharidusse minevaid kulutusi. Mis oleks vaja teha? Kaks asja veel, mida rõhutan. Meil on väga vaja uut teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadust. See oli peaaegu aasta tagasi kokku lepitud, kultuurikomisjonis läbi räägitud. Tollane minister Tõnis Lukas tõi ka siin välja, mis need peamised kokkuleppekohad oleksid pidanud olema. Teadusasutuste võrgustik [tuleb korrastada], sealhulgas [tuleks lahendada probleem, mille on põhjustanud] eraõiguslike teadusasutuste kiire juurdetekkimine, et saaks vabastada raha akadeemilise teaduse jaoks. Ja rõhutan ka, eetikakomiteede riiklik korraldus ootab väga selle süsteemi, selle seaduse vastuvõtmist. Siin on praegu mitmeid eriarvamusi. Mina arvan, viimase lausena, et tegelikult arvestades seda, kui palju on eelmise aasta jooksul ka teaduseetika rikkumistest ja muredest räägitud, me peaksime juhinduma rohkem oma headest tavadest. Olen eri meelel teaduste akadeemia presidendiga, kes toob esile just nimelt ALLEA teaduseetika koodeksit kui seda, mida peaks järgima. Ma arvan, et Eesti oma, enda kokkuleppel välja töötatud ja 2017. aastal teadusasutuste poolt allkirjastatud hea teadustava on hea näide ja samasuguse pehme regulatsiooni võiksime saada ka vastavalt selle uue TAIKS‑i järgi, kus …

Aitäh! Aeg!

… eetikakomiteede roll kokku lepitakse. Jõudu meile selleks ja jõudu haridus‑ ja teadusministrile selle seaduse eelnõu toomiseks Riigikokku. Aitäh teile!

Aitäh, hea kolleeg! See viimane lause oli väga pikk, aga väga sisukas. Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tegelikult on päris märgiline, et antud teema on arutlusel samal ajal, kui meil toimub õpetajate streik. Nimelt, peaminister eelmisel aastal Riigikogu ees kõneledes samal teemal ütles väga olulise lause: "Iga tulevase teadlase tee algab lasteaiast või põhikoolist." Ja sellega saab ju vaid nõustuda. Kuid kust tulevad siis meie tulevased teadlased, kui täna õpetajad, kes peaksid selle baasi andma, hoopis streigivad Toompeal, kuna valitsuse lubadused jäetakse täitmata? Oleme alati olnud uhked meie PISA testide tulemuste üle, kuid ka siin me oleme ju langenud. Jah, me võime öelda, et neljas koht on väga kõrge tulemus, kuid Eesti on suutnud olla näiteks matemaatikas ja loodusteadustes lausa esikohal. Kahjuks me jätkame langust, kui meil õpetajaid juurde ei tule, olemasolevad õpetajad jäävad veel suurema koormuse alla ja palgatõusu näha ei ole. Ma mäletan, kui Riigikogu ees paar kuud tagasi oli selline tagasihoidlikum meeleavaldus õpetajate toetuseks ja seal oli väga tabav plakat. Plakatil seisis järgmine sõnum: "Pole õpetajat, pole inseneri, pole majandust." Võib-olla kõlab väga primitiivselt, aga tegelikult see on ju kokkuvõte teadmistepõhise majanduse ülesehitamisest. Me saame aru, et meie väikese riigina ei saa endale lubada kokkuhoidu hariduse ja teaduse pealt. Teadus ja targad inimesed on see ressurss, mida me tõesti ei kaeva maast, aga see on ressurss, mida me kasvatame ise lasteaias, koolis. Sinna tulebki panustada katkematult, et saavutada tulemusi ja püsida teiste riikidega konkurentsis. Ja me ei saa rääkida targast ühiskonnast, teadmistepõhisest majandusest, kui meil on hariduse, kõrgkoolide ja teaduse krooniline alarahastus. Neid valdkondi ei tohi mitte mingil juhul vaadata eraldi, see kõik on ühtne tervik. Jah, tõesti, õpetajad meil täna streigivad, aga me ju teame, et kahjuks ka kõrgkoolid kannatavad alarahastuse all. Üks hetk tõesti me olime väga uhked tasuta eestikeelse kõrghariduse üle – siiamaani tegelikult on see oluline samm –, aga me ju teame, et riik ei panusta täna sinna piisavalt. Kõrgkoolid peavad ise otsima lahendusi, kuidas olemasoleva eelarvega hakkama saada, kuidas hoida neid õppekavasid lahti, et eestikeelsed õppekavad ei läheks kinni, kuidas pakkuda konkurentsivõimelist palka kõrgkooli haridustöötajatele, et nad jääksid, et nad õpetaksid välja meie tulevasi insenere, et nad tegeleksid teadusega. Praegused signaalid, mis tulevad valitsuselt, on hoopis pannud kõrgkoolid muretsema. Peaminister on teinud ettepaneku, et puuduolev raha õpetajate toetuseks peaks tulema haridusvaldkonnast. Sama ettepaneku on teinud ka rahandusminister. Teiste sõnadega, mida see tegelikult tähendab? See tähendab seda, et võtke raha muudest hariduse alarahastatud valdkondadest, võtke raha kõrghariduselt, võtke raha teaduselt ja andke see õpetajatele. Aga seda ma olen juba mitu korda öelnud, et kui sa võtad raha ühest taskust ja paned teise, siis ega sa ei saa sellest rikkamaks. Sa paned hoopis teise valdkonna kannatama ja üleüldist probleemi sa lõppude lõpuks ei lahenda. Eesti Üliõpilaskondade Liit ütles eile välja, et selline retoorika on otsene oht Eesti tulevikule. Tegelikult nii see ka on. Sest sellise lähenemisega hakkabki kogu süsteem, teadus läbi selle, idee teadmistepõhisest ühiskonnast ja majandusest vaikselt doominoefektiga kokku vajuma. Me ju teame, et erinevad majandusteooriad toovad välja, et investeeringud teadusesse, haridusse, tarkade inimeste üleskasvatamine ja majanduskasv on kõik omavahel seotud. Me näeme, kuidas erinevad riigid on seda väga edukalt rakendanud. Soome ja tehnoloogiline innovatsioon, Rootsi roheline taastuvenergia, Saksamaa innovatsioonilahendused tööstuses. Ja muidugi ka peaministri poolt välja toodud Singapur. Neid eristabki see, et nad on võtnud ette kindlad eesmärgid, strateegiad, järjepidevalt neid järginud ja nende poole liikunud. Muidugi ka meil Eestis siin on kindlad eesmärgid ja strateegiad, mitmes valdkonnas ka väga olulised läbimurded. Aga ütleme ausalt, me oleme kuidagi päris raskelt nende eesmärkide poole liikunud. Justkui on olemas ühtne arusaam, et teadus‑ ja arendustegevus on oluline, kuid kui läheb eelarve läbirääkimisteks, eelarve kokkupanemiseks, on jälle komistuskivid ees. Tõesti, olgu selleks siis ebapiisav rahastus – kahjuks täna rahata teadust ei tee; teadlaskonna puudus teatud valdkondades – noored ei tule peale, noored ei soovi saada teadlaseks; tegevuste osaline täideviimine – midagi alustatakse, kuid kuna puudub selge strateegiline suunamine ja koostöö erinevate teadusasutuste vahel ja erasektori vahel, siis see kuidagi jälle [soikub]. See läheb kokku ka järgmise probleemiga: kahjuks erasektor panustab tagasihoidlikult meie teadusesse. See on see koht, kus riik peab olema vahelüliks. Kuidas me suudame tagada seda, et erasektori panus oleks vähemalt 2% SKP‑st? Keskerakond muidugi toetab seda, et võiksid olla kehtestatud maksuerandid ettevõtete teadus‑ ja arendus[tegevuse] investeeringute puhul. Minu kolleeg Margit Sutrop tõi väga hästi välja, et eelmises koosseisus oli üks oluline eelnõu, kus esmakordselt sooviti seaduse tasemel reguleerida ettevõtete innovatsiooni toetamise mehhanisme. Kahjuks koosseisu muutumisega see langes välja. Aga tõesti, on loota, et äkki selles koosseisus me saame midagi taolist uuesti näha meie laual. Kui vaadata kogu süsteemi tervikuna, siis mis on need sammud, numbrid, kuhu suunas me peaksime liikuma? Muidugi, õpetajate palgad vääriliseks, 120% Eesti keskmisest [palgast], sest kui see langeb ära, siis tegelikult me ei saa enam rääkida muudest valdkondadest, me ei saa rääkida teadusest, me ei saa rääkida kõrgharidusest, me ei saa rääkida majandusest. Kui see alustala langeb ära, siis muu pole enam oluline. Kõrghariduse rahastus vähemalt 1,5% SKP‑st. Ja muidugi kokkuvõttes teadus‑ ja arendustegevuse rahastus 3% – 2% paneb erasektor, vähemalt 1% riik. Ja isegi kui me selle ära teeme, oleme ikkagi maas. Meie suurimad konkurendid läänes panustavad 4%, 5%, 6% teadus‑ ja arendustegevusse. President kirjutas eile olulise tabava lause, mis puudutab kogu seda olukorda, õpetajate kohta. Ta kirjutas järgmist: "Aga kõige rohkem ilmestab olukord oskamatust kokku leppida, mis on Eesti ühiskonnas muutumas krooniliseks. Ja see ei puuduta ainult õpetajate muresid." Ja tõesti, see on probleem. Seetõttu Keskerakond loodab, et haridus, teadus, innovatsioon – sealt tuleneb meie teadmistepõhine majandus – peaksid olema need küsimused, mis ei tohiks olla poliitilised. Need peaksidki olema prioriteedi‑ ja väärtusküsimused, kus võikski olla erakondadeülene kokkulepe, ühine arusaam. See on see koht, kus me kokku ei hoia, vaid teeme kõik, et panustada rohkem, sest inimene on meie kõige väärtuslikum ressurss. Aitäh!

Suur aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Suur tänu, auväärt peaminister! Aitäh, head kolleegid, selle debati eest! Aga enne, kui läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, istungi juhatajale on laekunud taotlus Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Kuna meil on kaks esimest lugemist veel ees ja selleks, et Riigikogu liikmed saaksid oma aega paremini planeerida, siis asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt on 51 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14‑ni.