Arupärimine automaksu kehtestamise kohta (nr 310)

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Anti Poolametsa ja Alar Lanemani 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine automaksu kehtestamise kohta, nr 310. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun!

Kumba juhatajat ma praegu tänama pean? Lugupeetud juhataja Jüri Ratas! Lugupeetud rahandusminister! Meil on teile arupärimises kolm küsimust, millele ootame sisukaid vastuseid. Automaksu kohta oleks meil palju rohkem küsimusi ja ka Eesti inimestel oleks palju-palju küsimusi selle teema kohta. Positiivsena – seda ei juhtu tihti, et ma tuletan Jürgen Ligit positiivses toonis meelde – ütlen, et nägin ühte toredat meemi või õieti ekraanitõmmist, kus tema ütles, et automaks on ju küll jama. Aga see oli paraku aastast 2000, kui maailmalõpunarratiiv ei olnud veel nii hirmsaks keeratud, ka Jürgen Ligi võis võtta ilmaasju päris rahulikult, ta ei tulnud rääkima, et kõik ümberringi upub, poolused sulavad. Ei olnud paanikat, täiesti ratsionaalne jutt. Aga kas tõesti oleme meie ainuke vabaduste eest seisev erakond? Me leiame, et automaks on ju järjekordne vabaduste piiraja. Te olete korduvalt öelnud, et te surute sellega omanikke teatud suunas, te mõjutate. Aga millise eesmärgiga? Ma saan aru, et meil on vaja tuletõrjesüsteeme, me võime inimesi trahvida suitsuanduri puudumise tõttu. Mina pooldan seda, me hoiame nii elusid. Aga kus on põhjendus, miks inimesi surutakse loobuma korralikust autost ja räägitakse 15 minuti linnast? Teie olite ju automaksu peareklaamija ja ütlesite, et prioriteet on autostumise pidurdamine ja säästliku liikuvuse suurendamine. Aga te olete ise tüüpiline valglinnastuja, härra minister: Rae vallast Tallinna kesklinna ja tagasi iga päev. Tuletan meelde – näete, Rene Kokk on siin saalis –, et valimisdebatil vaidles Rene Kokk teiega minu andmetel automaksu üle. Te siis ründasite teda, et sellist plaani ei ole. Mis asi see siis oli? Miks te sellest ei rääkinud? Rääkige palun siin puldis sellest. Mina tahaks ka teada, miks te Rene Kokale sellise sõnumi edastasite. Kas samal põhjusel, nagu Kaja Kallas pärast valimisi ütles, et muidu ei oleks neid ju valitud, kui nad oleks nendest teemadest rääkinud? Aga jällegi, teil on olemas aatemees Pärtel-Peeter Pere, kellel on vahva kastikas siin maja ees, kastijalgratas nimelt. –20 kraadiga vuras ta väsimatult siia ja laps oli ka sees. Võtke eeskuju! Minu arust terve see fraktsioon võiks vurada kastikatega, karvamütsid peas. Ma aplodeeriksin. Sõitke pealegi, näidake eeskuju, CO2 jääb vähemaks, sportlik vorm paraneb. Julgelt tehke seda! Nii et ikkagi eeskuju, mitte teiste, eriti maainimeste suunamine raskema elu poole ja kvaliteetsetest autodest loobumise suunas. Muide, Soomes viisid kõrged automaksud autopargi kiire vananemiseni. Ka meid tõukavad autode aastamaksud ja registreerimistasud Euroopa vanima autopargi suunas. Nii et parem siis juba kastikas, härra Võrklaev, mõnus kastikas. ERR‑i nõukogu endise liikmena ma ikkagi jälgin ka seda, mida seal rahvusringhäälingus rahva raha eest näidatakse. Seal jookseb Rootsi sari "Solsidan" – "Päikesepoolne". Päikese pool. Seal nimetati paremat autot natsiautoks ja (Juhataja helistab kella.) muidugi sõimatakse seal kogu aeg äärmusvasakpoolsetelt positsioonidelt vaeseid konservatiive. (Juhataja helistab kella.) Nii et palun teie vastust! Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 310. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Alustan esitatud küsimustest. "Miks Te soovite kehtestada automaksu, mis oluliselt halvendab Eesti ettevõtlus‑ ja maksukeskkonda?" Vastus. Ei saa väita, et planeeritav maks olukorda oluliselt halvendaks, kuid mõju on sellel kindlasti. Keskkonnamaksu kehtestamine, ilma et see mõju avaldaks, ei oleks ka maksu eesmärgiga kooskõlas. Eesmärk on mootorsõidukimaksuga esile kutsuda muutust, milleks on autostumise pidurdamine – aga seda eeskätt linnades –, säästliku liikuvuse suurendamine ja keskkonnasõbralikumate sõiduvahendite soosimine. Nende eesmärkide täitmiseks peab maks vastavalt ka toimima ehk aitama kaasa muutuste tekkele ühiskonnas. Vastasel juhul saaks maks teistpidi kriitikat, et see ei täida seatud keskkonnaeesmärke ja on vaid riigi rahakoti täiteks, nagu me korduvalt kuulsime, kui tuli valitsus või kui tulin mina valitsuse poolt selle maksu väljatöötamise kavatsusega välja. Loomulikult, see täidab ka eesmärki riigieelarvesse vahendeid tuua, sest teatavasti on riigieelarve meil suures miinuses ja muud võimalust selle täitmiseks pole kui seda maksurahaga katta. Teisalt, erinevaid ideid, kui palju ja kuidas raha kulutada, on siiski paljudel. Teine küsimus: "Kas Te olete analüüsinud, millist negatiivset mõju omab automaksu kehtestamine Eesti elanikele ja Eesti ettevõtetele?" Jah, me oleme analüüsinud nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid. Alustan positiivsest. Mootorsõidukimaksu eesmärk on piirata autostumist, et ümbritsev keskkond oleks puhtam, et meil kõigil oleks siin hea elada. Selle saavutame puhtamate sõidukitega ja ühiskonnas säästvama liikuvuse suunas liikudes, olgu selleks [vahendiks] ühistransport, jalgsi või rattaga liikumine. Me ei ole siin ainsad. Vaadake ringi kas või Euroopa suurlinnades. Seal on vähem autosid, kokkuvõttes vähem ummikuid, õhk on puhtam, inimesed liiguvad rohkem. Eesti autopark on ka Euroopa saastavaim. Mootorsõidukimaks on Euroopa Liidus keskkonnamaks ning vahend, kuidas autostumist ja heitmeid vähendada. Mootorsõidukimaks aitab meil katta ka suures puudujäägis oleva riigieelarve kulusid. Olulised reformid, sealhulgas rohereform, liikuvusreform, tee-ehitus, millest on ka täna juba juttu olnud, vajavad samuti raha. Üleminek säästvamatele autodele vähendab pikemas plaanis aktsiisitulusid, mida on samuti tarvis katta. Saame ka romudest lahti. Iga kolmas registris olev auto on peatatud kandega ehk sisuliselt seisab ja reostab kas otseselt või tekitab avalikus ruumis visuaalset reostust. Debatt on juba toonud kaasa selle, et romusid on vähemaks jäänud. Seda kinnitavad ka nende jäätmete käitlejad. Aga jah, oleme analüüsinud ka negatiivset mõju. Need tulemused on leitavad mootorsõidukimaksu [seaduse] eelnõu seletuskirjast. Peamiselt toome välja kolm negatiivset laadi mõju. Sõiduautode omamine muutub kallimaks, kuid see sõltub tugevalt sellest, millist autot kasutatakse. Üldiselt [kallineb] auto omamine 5–15%. Siin aga ongi see mõte, et tuleks liikuda nende eesmärkide poole, mida ma nimetasin, ehk võtta kasutusele säästvamad autod või autostumist vähendada. Maks avaldab mõju vähekindlustatud leibkondade toimetulekule, sest suurendab väljaminekuid. Jälle tasub rõhutada, et inimestel on võimalik oma maksukoormust teatud piirides mõjutada, valides näiteks säästlikuma auto. Maksudisainis oleme leibkondade toimetulekut arvestanud. Vanematel sõidukitel, mis üldreeglina on odavamad ja mida üldiselt omavad väiksemate materiaalsete võimalustega leibkonnad, on maksumäär oluliselt madalam. See ongi vanusekomponendi mõte, et kui on vanem auto, siis on maks madalam, sest eeldatavalt omavad vanemaid autosid väiksema sissetulekuga inimesed. Me anname endale aru, et loomulikult ei ole kõigil võimalik endale kohe uut ja säästlikku sõiduvahendit soetada. Maksul on võib-olla kõige suurem negatiivne mõju puuetega inimestele, kes vajavad sõidukeid kui abivahendeid ringiliikumiseks. Puuetega inimeste absoluutse vaesuse ja ilmajäetuse määr on võrreldes ülejäänud elanikkonnaga märkimisväärselt kõrgem. Mõju maandamiseks töötas Sotsiaalministeerium erivajadustega inimestele välja täiendavad vajaduspõhised tugimeetmed, mida oleks võimalik rakendada alates 2025. aastast, kui mootorsõidukimaks jõustub. Need on ka laiemalt toetusena disainitud. Ei saa lähtuda sellest, et ainult see puudega inimene, kellel on auto, soovib liikuda. Nagu ma viitasin, kuna need [inimesed] on ka suuremas vaesusriskis, siis on [nende hulgas] ka neid, kellel üldse ei ole võimalik autot omada, aga neil inimestel on täpselt samamoodi vaja liikuda. Seetõttu ongi tehtud see üldisem toetus puuetega inimeste jaoks, kas nad kasutavad seda toetust siis mootorsõidukimaksu tasumiseks või eritranspordi tellimiseks või muude liikumisviiside kasutamiseks. Puuetega inimesed peavad saama liikuda, sõltumata sellest, kas neil on võimalik isiklikku autot omada või mitte. Kolmas küsimus: "Kuidas mõjutab automaksu kehtestamine Teie valitsemisala?" Kui peetakse silmas aastamaksu kulu, siis eelnõu järgi peaks Rahandusministeerium oma praeguse autopargi kohta maksma aastamaksu ligi 5000 eurot, Maksu‑ ja Tolliamet 10 000 eurot. Statistikaametil sõidukeid ei ole. Toon ka näite, et elektriauto puhul võivad kulud hoopis väiksemad olla. Elektriauto keskmine kulu on 20 kilovatt-tundi 100 kilomeetri kohta. See teeb elektri keskmise hinna korral 3 eurot 100 kilomeetri kohta ehk 300 eurot 10 000 kilomeetri kohta aastas. Versus säästlikum bensuauto: 10 eurot 100 kilomeetri kohta ehk 1000 eurot 10 000 kilomeetri kohta. Riigieelarves ei ole meil ette nähtud täiendavat raha ministeeriumidele ja teistele asutustele selleks ajaks, kui mootorsõidukimaks jõustub. 2024. aastal me andsime siin veel ministeeriumidele kokkuhoiuülesande ehk täiendavat kulu ma siin ei näe. Kui me ütleme, et eesmärk on autostumist vähendada, siis riigina peame ka eeskujuks olema ja alternatiivseid lahendusi leidma. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ega ei pidanud pettuma. Kui Mart Võrklaev pulti läheb, siis hakkab sealt ikka pärleid tulema. Kolmandik autosid seisab ja sel ajal nad reostavad – see on küll mingi uus [idee], et autod, mis seisavad, ka samal ajal reostavad. Aga mul on hea meel, et te olite ikkagi aus, [öeldes, et] selle seaduse ja selle maksu eesmärk on piirata autostumist. Ja siis te rääkisite, kuidas me selle saavutame: inimesed hakkavad käima jala, sõitma jalgrattaga ja ostma kallimaid autosid. Tegelikult on selle seaduse või selle maksu eesmärk võtta inimestelt autoga sõitmise võimalust vähemaks ja võtta inimestelt autosid vähemaks. Mul on niisugune lihtne küsimus. Hea küll, riigieelarvesse raha kraapimine on ka selle asja suur eesmärk ja loodust ei paranda see kõik loomulikult üldse mitte kuidagi. Aga millal juhtus see, et Reformierakond muutus kommunistlikuks parteiks, kes arvab, et inimestel eraomandit tegelikult vaja ei ole, et kui teil pole midagi, siis te olete õnnelikud, ja kui te sellest aru ei saa, siis me võtame [teilt kõik] ära?

Aitäh! Ei, Reformierakond ei arva nii. Reformierakond austab väga inimeste eraomandit, ei soovi neilt midagi ära võtta ega liigu sinnapoole. Need unistused on äkki rohkem teie erakonna pärusmaa või midagi taolist, kui te neid nii jõuliselt siin kaitsete. Aga ei, Reformierakond austab eraomandit. Ta on alati seda meelt olnud, et eraomand on püha ja puutumatu, inimestel peab olema vabadus ise otsustada, mida nad soovivad teha ja mida mitte teha, olla oma otsustes vabad.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Käime siis jälle üle need põhiteesid. Me saavutame automaksuga selle, et Eesti autopark hakkab vananema, mistõttu avastame mõne aasta pärast, et raskete liiklusõnnetuste arv on suurenenud. Seetõttu on riigis tohutu paanika ja keegi ei suuda aru saada, millega see seotud on. Ma olen päris kindel, et keegi ei saa aru. Siis hakatakse tellima kalleid uuringuid, et aru saada, miks on raskete liiklusõnnetuste arv suurenenud. Tõsi, te ikka toodate hitte küll, kui te eetriaega saate. Te täna erikomisjoni istungil ütlesite lause, et inimene on piisavalt jõukas, kui ta on suutnud omale auto soetada, ja siis ta võib ka automaksu maksta. Palun rääkige see printsiip lahti, kuidas ta ikka siis piisavalt jõukas on, kuigi paljud inimesed sõidavad autodega, mis maksavad kuni 1000 eurot, just sellepärast, et neil ei ole vahendeid, ja nad elavad nagunii peost suhu. Rääkige palun see mõttevälgatus lahti.

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult, jah, ajakirjanduse töö on võtta lauseid [kontekstist välja]. Eks mõni opositsioonipoliitik kindlasti viitas, et vaat siit saaks hea pealkirja. Aga selgitan hea meelega, mis on selle lause kontekst või kogu selle vestluse kontekst, mis meil täna erikomisjonis toimus. Mootorsõidukimaksu kulu auto kõigist kuludest on sõltuvalt autost 5–15% ehk tegelikult on see suhteliselt väike summa, arvestades autole [aasta jooksul tehtavaid kulutusi]. Ehk see mõte on – ja see ei ole ainult minu mõte, vaid see on ka avalikus ruumis kõlanud –, et kui mootorsõidukimaks tundub kõrge, siis tasuks vaadata, ega see auto, millega sõidetakse, ei ole liiga kõrgete kuludega. Võib-olla aitab see inimesel valida just säästlikumat autot, sest kui on maks kõrge, on järelikult heitmeid palju, kui auto on raske, siis ilmselt on ta ka võrdlemisi kallis. Tehes valiku säästlikuma auto kasuks, hoiab inimene kokku ka oma muid püsikulusid, mis on auto puhul oluliselt suuremad, kui on see mootorsõidukimaks. Vaatame ka avalikus ruumis [kõlanud] sõnavõtte. Mitmed inimesed on juba arvutusi teinud ja on leidnud, et tasubki valida endale mõnevõrra säästlikum sõiduvahend ja hoida nii raha kokku. Kas või seesama näide, mille ma tõin kolmandale küsimusele vastates: elektriautoga, säästlikuma autoga on soodsam sõita kui suurema, bensiinimootoriga [autoga]. Aga loomulikult, kordan ka seda, kõigil ei ole võimalik endale kohe uut, säästlikku autot osta. Küll aga on võimalik teha kasutatud autode seas valik võib-olla vähem saastava ja vähem kuluka sõiduvahendi kasuks, just kütusekulu vaates. Täpselt nii on see mootorsõidukimaks ka disainitud, et vanusekomponent seda maksu vähendab. Samas ikkagi, kui vana auto on väga võimas, siis see paneb võib-olla mõtlema või läbi arutama seda, et ehk on ka kasutatud autode seast võimalik leida mõnevõrra säästlikum sõiduvahend. Ehk kokkuvõttes võib see luua võimaluse, et inimesed hoopis hoiavad raha kokku, kuna nad teevad säästlikuma valiku.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister!

Tervitame esimeest kindlasti.

Kuidas palun?

Tervitame esimeest, ütlesin teile, aga läheme edasi.

Palun kindlasti tervitage. Ilmselt pole vaja üle korrata, et maakohtades ja väikelinnades on autosid rohkem vaja. Mina katsun nüüd väga heatahtlikult sellesse automaksu suhtuda ja konstruktiivselt kaasa mõelda. Nimelt on oluline see, et maakohtades ja väikelinnades on ka sündimus üsna järsult kõrgem kui suurtes linnades. Kindlasti soodustab automaks linnastumist, vähemalt sellisel kujul, nagu ta praegu disainitud on, ehk kaudselt vähendab niigi ülikiiresti kahanenud sündimust. Mina saan aru, et te üleüldse ei ole analüüsinud seda aspekti, mis peaks olema ülioluline. Küsingi, miks te ei kavatse oma disainitud automaksu valemis arvestada (Juhataja helistab kella.) autot omava pere suurust ega omaniku elukohta.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Jah, nõustun sellega, et maal ja hajaasustuses on autot kindlasti rohkem vaja kui linnakeskkonnas. Ma olen ka öelnud, et eeskätt ongi soov autostumist vähendada linnas, kus on alternatiive. Maal on [auto] kindlasti vajalikum, seda keegi või vähemalt mina ei eita. See on täiesti mõistetav. Kas saab [leida] seost mootorsõidukimaksu ja sündimuse vahel? Tõsi, sellist seost me ei ole seletuskirjas analüüsinud, aga ma puhtalt isikliku arvamusena julgen öelda, et seda seost on sealt võib-olla ka natukene palju otsida. Ma arvan, et selleks, et lapsed sünniksid, on vaja [arvestada] palju muid, olulisemaid aspekte. Ma kujutan ette, et [üks neist on] ühiskondlik turvatunne. Praegusel keerulisel ajal, sõja ajal, saame aru, et inimeste turvatunne on pihta saanud. Tulen võib-olla lähemale igapäevavajadustele: et kooli‑ ja lasteaiakoht oleksid olemas, et [lapsed saaksid] head haridust, et vanematel, peredel oleks kindlustunne. Ma arvan, et need on määravamad kui see mootorsõiduki[maksu] aspekt. Mootorsõidukimaksu loomisel me oleme ikkagi võtnud eesmärgiks, et autostumist eeskätt linnades vähendada, et liikumine oleks säästlikum ja säästvam. Ma veel kord toonitan, et täiendav maks on riigieelarvele täiendav tulu. Meil on probleem sellega, et me oleme võtnud enda [kanda] hästi palju püsikulusid, mida me enam ei suuda katta maksurahast, ja seetõttu on paratamatult vaja täiendavaid maksutulusid riigieelarvesse tuua.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! No ausalt öeldes, see on jumala kommunistlik lähenemine. Teie otsustate, mis on minule hea, missuguse autoga ma sõita võin ja kui palju mina võin selle peale raha kulutada või kui palju ma peaksin selle pealt raha kokku hoidma. Ausalt öeldes, mis see teie asi on? See ei ole absoluutselt ei valitsuse ega ühegi ametniku asi. See on minu asi. Sõidan, millega tahan. Minu küsimus on selline. Te soovitate siin jala käia ja rattaga sõita. Aga miks te praegu, kui te siit saalist minema lähete, autosse istute ja veel maksumaksja kinnimakstud autosse? Minge jala või võtke jalgratas ja sõitke sinna kuskile Raasikule, või ma ei tea, kus teie kodu on. [Minge] siit Balti jaama, tipa-tapa minge sinna, sõitke rongiga ja rongi pealt minge tipa-tapa oma koju. Mis te reostate loodust? Ärge reostage! Tulge appi! Tulge appi emakese maa hävitamist peatama!

Mart Helme, palun!

Aitäh! Teil see Venemaa‑ ja kommunismilembus ei taha ikka kuidagi üle minna. Igas küsimuses ja vastuses on teil see sees, see kommunismilembus. (Vihased hääled saalist. Juhataja helistab kella.)

Palun vaikust! Ma palun vaikust saalis. Palun! (Mart Helme protesteerib saalist.) Ma palun vaikust saalis. Palun, minister, jätkake! (Mart Helme protesteerib üha häälekamalt.) Juhataja vaheaeg, et EKRE saaks rahuneda, viis minutit. V a h e a e g

Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Ma palun Riigikogu kõnetooli tagasi rahandusminister Mart Võrklaeva ja läheme küsimustega edasi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Teate, mina hüppaksin tagasi ühe eelneva küsimuse juurde ja ütleksin, et kui te ikkagi jutlustate seda programmi, et inimesed peaksid vähem autosid kasutama ja autodest loobuma, siis oleks tõesti oluline, et te valitsuses ka isiklikult eeskuju näitaksite. Selles mõttes, ma ütlen, on teie erakonna fraktsioonis üks väga tubli mees, Pärtel-Peeter Pere. Ma olen talle korduvalt seda ütelnud ka. Ta mitte ainult ei räägi sellest, et autost tuleks loobuda, vaid ta on ka päriselt loobunud ja käib iga ilmaga siinsamas Toompeal tööl kastirattaga. Aga millegipärast ei näe me ülejäänud teie fraktsiooni liikmeid, rääkimata valitsuse liikmetest, sedasama käitumisviisi praktiseerimas, nii et jutt ja omaenda eluviis oleksid kooskõlas, mitte et teistelt ei nõuta, et tuleks autost loobuda, vaid seda ka ise päriselt tehakse. Seetõttu ma küsingi, kas teil on valitsuses olnud juttu sellest, kuidas te ise saaksite paremini eeskuju näidata, et sõnad oleksid nagu suurema veenmisjõuga.

Aitäh! Mul on hea meel, et te Pärtel-Peeter Perele viitate, tema tõesti kasutab palju jalgratast. Ma arvan, et see on tervisele hea ja ka keskkonnale hea. Ma igaks juhuks täpsustan, et eelmises küsimuses kõlas, nagu meie nõuaksime inimestelt või käsiksime inimestel autost loobuda. Ei, me ei nõua kelleltki, me ei ütle kellelegi midagi sellist, kuidas keegi elama peab. Me ei sunni ka, see on täiesti vabatahtlik [valik], kuidas iga inimene liigub, millega ta sõidab. See on vabatahtlik. Küll aga on mootorsõidukimaksu mõte see, et me ühiskonnana mõtleksime, kas peab üldse omama autot, kas peab omama mitut autot või mitte, kas see auto on vähem saastav või rohkem saastav. See on lisaks keskkonnale kasulik ka inimese rahakotile. Kui mul on vähem võimas auto, siis kulub ka kütust vähem, ehk see on inimesele endale kasulik ja keskkonnale kasulik. Inimene on vaba valima, kui mitu autot tal on, millise autoga ta sõidab, kui võimsaga, kui raskega ja nii edasi. On selge, et osa inimesi oma elukorralduse tõttu saavadki liikuda rohkem jalgsi või jalgrattaga, ja on neid, kes elavad kaugemal või maapiirkonnas ja neil on vaja autot kasutada. Täpselt samamoodi on valitsuse liikmed või Riigikogu liikmed igaüks oma valikutes vaba. Aga selle maksuga me suuname vähemalt selle peale mõtlema. Kas või sellega, et me praegu selle üle siin debateerime, me suuname tegema teadlikumaid valikuid, kokku võttes hoidma sellega keskkonda ja ma usun, et väga paljudel juhtudel ka säästma oma raha. Minu tutvusringkonnas on mitmed inimesed vahetanud oma sõiduauto välja mõnevõrra säästlikuma, rahakotile ja keskkonnale sobilikuma vastu. Nad juba ütlevad selle eest aitäh, et oli mõistlik muudatus. Aga igaüks otsustab ise, igaüks on oma valikutes vaba, keegi ei sunni kellelegi midagi peale.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kuulan teid, väga huvitav mõttekäik. Aga mida peavad tegema need inimesed, kes elavad maapiirkonnas ja elavad miinimumpalgaga, käivad seal kuskil maapiirkonnas tööl? Auto on nende jaoks ainukene tööle, poodi, kooli ja tagasi koju pääsemise vahend. Bussiliiklusega ei saa me selles piirkonnas arvestada. Olen ise korduvalt pidanud bussijaamades kinni ja näinud, et buss käib seal ainult kaks korda [päevas], hommikul ja õhtul, ja ta ei [jõua] ka [sugugi] igasse paikkonda. Millised käitumisjuhised te annate nendele maapiirkonnas elavatele inimestele, kellele käib automaksu tasumine üle jõu? Mida nad peavad tegema, kui nad ei saa selle maksu tõttu enam autot kasutada? Kuidas nad saavad tööle või kuhu nad peavad minema?

Aitäh! Mina hoiduks igasugustest üldistustest, nagu see, mis te praegu ütlesite, et maainimene, raha ei ole, liikuda ei saa, autot ei saa omada. Ei saa nii öelda, kas maainimene on vaene või rikas, kas linnainimene on vaene või rikas, ei saa ka mõnda muud gruppi pidada vaesteks või rikasteks. Erinevates piirkondades on erinevad inimesed, mõnel on rohkem raha, mõnel vähem. Mina ei paneks selliseid silte ja templeid. Mootorsõidukimaksu raames me olemegi just seetõttu, et inimesed on erinevad, erinevate sissetulekutega, erinevate võimalustega, toonud sisse auto vanuse komponendi, mis [auto vanuse kasvades] seda maksu vähendab. Eeldus ongi pigem see, et kui inimesel on väiksemad sissetulekud, siis suure tõenäosusega ta sõidabki soodsama autoga, mõnevõrra vanema autoga ja seetõttu on ka see maks [väiksem]. Näiteks 20 aastat vana auto – see on ilmselt midagi sellist, millele te võib-olla viitate – on tõesti selline odav sõiduvahend ja tema maks on seetõttu ka oluliselt väiksem, see on 50 eurot. Mõju keskkonnale sellel autol ikkagi on. Teisalt, veel kord, see maks on selleks, et ka riigieelarvesse täiendavaid vahendeid tuua. Kui inimene elabki nii, et tal üldse vahendeid pole või ta endaga hakkama ei saa, siis [sellistele inimestele] on meil toimetulekutoetus, erinevad sotsiaaltoetused. Samamoodi on riigil olemas abikäsi, mida inimestele [ulatada], et vajaduse korral aidata. Ma julgen öelda, et sotsiaalturvavõrk on Eesti riigis ikkagi päris tugev ja arenenud. Aga jällegi, see tuleb meie maksuraha eest, mida meil ongi vaja teise käega kokku koguda nendelt, kellelt on võimalik koguda.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud asejuhataja! Hea rahandusminister! No päris põnevad väljendid jälle, et kohalik omavalitsus peab sotsiaaltoetuste kaudu hakkama automaksu maapiirkonna inimestele kompenseerima. Päris huvitav väljend oli see, et registris on kolmandik peatatud kandega autosid ja need reostavad keskkonda. Minu arust registrikanne ei reosta kuidagi keskkonda. Seetõttu pole automaksu kindlasti vaja [kehtestada]. Järjekordne eesmärk on ikkagi autostumist vähendada. Te tõite näite, et siin linnas on autosid palju. Siin on ka maksujõulisem elanikkond, samas see automaks lööb kõige valusamalt kaugemates piirkondades [elavaid inimesi], kellel on ka vahel vaja Tallinnas käia, kellele see on eluliselt vajalik. Aga ma küsin ikkagi eeskuju näitamise kohta: mida võtab ministeerium ette ministeeriumide ja ministrite autopargiga, et minna üle elektriautodele ja säästlikumatele variantidele?

Aitäh! Eeskujust rääkides: juba 2024. aasta eelarvet koostades said kõik ministeeriumid suunise oma transpordikulusid teatud proportsiooni alusel vähendada. See on juba kokku lepitud ja ministeeriumid peavad sellega arvestama: kas autode arvu vähendama, leidma säästlikumaid sõiduvahendeid või mingeid muid alternatiive. Kuidas seisev auto keskkonda reostab? Ma usun, et te olete ise seda näinud. Kui küsida Eesti inimestelt või omavalitsustelt, siis kõik teavad neid probleeme, [mis tekivad,] kui seisvad autod reostavad keskkonda kortermajade parklates, metsa all, taluhoovides, maapiirkondades. Nad reostavad otseselt, kui neil on õliloik all, aga ka visuaalse reostuse mõttes. Tihti on nad ka ohtlikus kohas, näiteks seisavad kuskil tee ääres teekaitsevööndis ja neid ei suudeta sealt ära viia, sest omanikku kas ei ole või omanik ei hooli. See on keskkonnaoht, aga teatud juhtudel on suurem isegi otsene oht, kui [see auto] vales kohas seisab ja laguneb. Selles mõttes on neil ilmselgelt mõju olemas.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Automaksu kehtestamise üheks eesmärgiks on vähendada autostumist. Te olete nimetanud, et autotranspordi alternatiivid on ühistransport, jalgrattad ja nii edasi. Linnas on see valikuvabadus olemas, aga milliseid alternatiive te näete autotranspordile maapiirkonnas, kus keskusesse on keskmiselt 15–20 kilomeetrit? Kuna maapiirkondades on ühistransport peaaegu olematu, kas siis ei peaks see automaks sõltuma elu‑ või asukohast?

Aitäh! Ma juba ütlesin, et maapiirkonnas, hajaasustusega paikades on auto kindlasti vajalikum või hädavajalikum kui linnas, aga jällegi sõltub see inimeste elu‑ ja töökorraldusest. Sellega, et me ütleme, et ühistranspordiga ei saa kuskile liikuda, ja justkui võtamegi seda normaalsusena, mina nõustuda ei taha. Praegune valitsus on võtnud eesmärgiks läbi viia liikuvusreform ja parandada ühistranspordi kättesaadavust, sest isiklik auto ei pea olema igal pool ainus liikumisvahend. Regionaalminister on lubanud selle plaaniga välja tulla. Ma loodan väga, et see on sisuline ja parandab meie inimeste liikumis[võimalusi] maal, hajaasustusega piirkonnas, ka [võimalusi liikuda] ühistranspordiga. Ka täiendavat raha oleme 2024. aastal sinna juba 40–45 miljonit pannud. Need on väga suured summad ja peavad minema just selleks, et inimestel oleks ka maapiirkonnas alternatiive isikliku auto kõrval. Näiteks ei peaks lapsevanemad olema taksojuhid, vaid lapsed ja teisedki inimesed peaksid pääsema ka ise liikuma. Miks me ei ole teinud regionaalseid erandeid? Kahjuks on ajaloos selle kohta näiteid. Kui näiteks liikluskindlustuses olid piirkondlikud erandid, siis autod liikusid sinna piirkonda, kus see maks oli soodsam, aga reaalselt sõitsid ikkagi näiteks Tallinna kesklinnas. Seal, kus meil on probleem, see probleem ei laheneks, küll aga need, kes elavad maapiirkonnas, maksaksid jätkuvalt seda maksu. See, ma julgen arvata, ainult suurendaks ebavõrdsust ja samal ajal probleemi lahendusele kaasa ei aitaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! No siit tuleb ikka puhast kulda, mul on juba kaks lehekülge teie ütlemisi täis kirjutatud, ma ei tea, ilmselt tuleb kolmas ka. No tõesti: ära osta autot, hoiad raha kokku, sulle jääb rohkem raha kätte. Ära osta! Siis edasi tuleks ju, et ära osta kodu, ära osta süüa, et jääks rohkem raha kätte. No kuhu me niimoodi välja jõuame? Tõepoolest, ei saa aru. Või et seisev auto on visuaalne reostus, aga teie suured tuulikud, eks ole, mida te tahate igale poole panna, need näiteks ei ole. Te ju piirate eraomandit ja selle kasutamist ning siis väidate, et seisate vabaduse eest. Michaliga me juba pidasime vabaduse üle debatti. Tema väitis ka, et sundi ei ole, et on kaudne renoveerimiskohustus. No teie siin ka [räägite], et eesmärk on vähendada autostumist linnas, mitte maal. Mul tuleb siit küsimus ka. Kuidas te seda ette kujutate? Ma saan aru, et maaelu olete te välja suretanud ja seal ongi vähem autosid. Maainimestel maal enam ühtegi autot ei ole ja siis te linnas vähendate rohkem, kuna seal on [seni] rohkem autosid. (Juhataja helistab kella.) Statistiliselt ongi siis niimoodi. See teie jutt on ausalt öeldes selline, et mina ei teagi, kas nutta või naerda. Seletage mulle see oksüümoron ära, et ära osta autot, siis jääb rohkem raha kätte.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Ma ei ole öelnud, et ära osta autot, siis jääb rohkem raha kätte. Ma ei ole ka kuidagi eraomandit piiranud. Küsimusest ma muidugi aru ei saanudki, et mis see küsimus oli.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! No see jutt on tõesti ulme valdkonnast, et võtke väiksema võimsusega auto ja ostke ikkagi elektriauto, muidugi, mille hind on heal juhul 30 000, üldjuhul 70 000. Tulge palun oma mullist välja! Kujutage ette, et te olete Tartumaal. Mina käin Tartust siia tööle. Jalgrattaga ma ei saa siia tulla, see on ju välistatud, on ju? Teiseks, kui ma ostaksin selle Nissan Leafi sarnase väikese auto, siis ma ei saaks suure lume korral sellega üldse oma hoovistki välja, sest lund ei lükata ju ära nii palju. Tallinnasse ma ka ei jõuaks selle elektriautoga. Kus ma seda laadimas käiksin, sest mina ei ela linnas? Kas hakkan endale koju laadimispunkti tegema, mis omakorda nõuab raha? Jõuan sellega siis kuidagimoodi poole Tallinna tee peale. Ma ei tea, kui mitu päeva ma siia Tallinnasse sõidan. Katsuge nüüd seletada, kuidas siis selle elektriautoga saab näiteks Tartumaalt Tallinnasse tööle käia. Jalgrattaga seda ju ei saa teha.

Kert Kingo, palun!

Aitäh! Ei, jalgrattaga ei pea Tartumaalt Tallinnasse tööle tulema, võib tulla autoga, võib tulla sisepõlemismootoriga autoga, võib tulla elektriautoga. See on teie vaba valik. Mina ei ütle, kuidas te peate Tartust tulema. Võib ka rongiga näiteks tulla, täiesti vabalt, bussiga – need on teie enda valikud. (Protestiv hääl saalist.) Kas lund roogitakse või mitte? Kohalik omavalitsus, ma eeldan, peaks lund lükkama, ei saa mina tulla tema eest seda lükkama. Te olete oma valikutes vaba ja elektriautoga saab täpselt samamoodi Tartumaalt Tallinna tulla ja saab tulla ka lume korral, sest meil ikkagi teehooldusega tegelevad nii omavalitsus kui ka riik. Te olete oma valikutes vaba, te kasutate neid liikumisvahendeid, mida te soovite ja mida te eelistate. Mina ei ütle teile, millega te peate Tartumaalt Tallinnasse sõitma.

Tekkis mõte, et Tallinnast on ju Tartusse mindud ka jala. See võimalus jäi ennist ütlemata. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Võib-olla te olete kuulnud, vaevalt et ise näinud, et oli üks periood 30–40 aastat või 50 aastat tagasi, kui maainimene põhiliselt liikus ringi abimootoriga jalgrattaga, mida maarahvas kutsus punnvõrriks. Nüüd on olemas mopeedautod. Ma tõesti kardan, et me jõuame sinnamaale, et liiklusohutuse mõttes see suhteliselt ohtlik riistapuu, mopeedauto, võibki osutuda maarahvale ainukeseks jõukohaseks liikumisvahendiks. Tekib küsimus, kas Reformierakond on asunud Eestit punnvõrristama. Minu küsimus on aga konkreetselt seotud sellega, mis maksukategooria alla selline mopeedauto või punnvõrrauto läheks. Ma ei leidnud sellele vastust.

Aitäh! Ei, me ei ole hakanud Eestit punnvõrristama. Kuigi on ka minul olnud võrr ja täitsa kena on ju suvepäeval ringi põristada. Aga see selleks. Ma saan aru, et te räägite rollerautost. Nende mootori kubatuur on minu teada alla 50 kuupsentimeetri ehk need sõiduriistad on maksust vabastatud. Mis on üle 50, need lähevad mootorrataste kategooriasse. Mootorsõiduki[maksu seaduse] eelnõus on kirjas võimsuste vahemikud ja maksuastmed, mis võimsusest alates milline maksuaste on. Aga sellised, ma ütleks, kergemad liikumisvahendid, mis on alla 50 kuupsentimeetri, on maksust vabastatud, täpselt samamoodi elektrirollerid.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mulle helistas eelmine nädal üks naaberküla mees ja ütles, et valetavad – ma siinkohal teen piiksu –, ja edasi ütles, et neil ei ole mitte vaja keskkonda kaitsta, ainult raha on vaja, sest kui neil oleks vaja keskkonda kaitsta, siis nad maksustaksid tema autot – ta käib korra kahe nädala tagant alevis poes, muid sõite tal ei ole, pensionär – ja tema naabrimehe [autot] – naabrimees sõidab iga päev Tallinna vahet – hoopis erineva maksusummaga. Järelikult on neil keskkonnast kama, on ainult raha eelarvesse vaja. Kui rahast rääkida, siis inimene maksab kõigepealt oma palgalt maksud. Kogub, kogub, kogub ja maksudest alles jäänud rahaga ostab omale lõpuks auto. Auto ostmise pealt maksab käibemaksu. Autoga sõites ja tankides maksab kütuse pealt käibemaksu, maksab kütuseaktsiisi, seejärel rehvide ja varuosade pealt maksab käibemaksu. Makse on selle auto pealt makstud lõpuks juba niimoodi, et selg on märg, ja nüüd tuleb veel auto ostmisele maks peale ja peale kogu seda maksmist siis auto omamisele maks peale. (Juhataja helistab kella.) Öelge mulle ausalt, kas teie arust on see õiglane. Maksud peavad [õiglased olema], ka maksusüsteem peab õiglane olema. (Juhataja helistab kella.) Siin on inimeselt sada nahka kooritud. Palun öelge, kas see on õiglane.

Hea küsija, teie aeg!

Aitäh! Ma alustan sellest, et te ütlesite, et millegi kohta valetatakse. Ei valetata. See maks täidab keskkonnaeesmärke ja see täidab ka seda [eesmärki], et saada riigieelarvesse raha. Ma ei ole seda kordagi varjanud, ei varja ka praegu. Riigieelarve on suures miinuses, seda raha on vaja. Te ütlete, et selle maksu võiks ehitada üles [selle põhjal], kes kui palju sõidab, et kas ta sõidab kaks korda nädalas või sõidab iga päev Tallinna. Neid debatte on ka olnud ja on kõlanud ettepanekuid, et paneme GPS‑i peale ja vaatame, kus ja kui palju see inimene sõidab. Mina arvan, et see läheks üle piiri. Me ei pea hakkama jälgima, kus inimesed liiguvad, ja meid ei pea riigina huvitama, mida nad teevad. Mina ei toeta seda kontseptsiooni, et me hakkaks jälgima, kui palju inimene täpselt kuskil sõidab. Ma julgen millegipärast arvata, et seda ei toeta ka teie ja seesama härra, kes teilt selle kohta küsis. Aga kui nüüd tulla selle juurde, et autot ostes on käibemaks makstud, ja kogu selle loetelu juurde, mis te tõite, siis jah, nii on. Ma ise olen väga madalate maksude pooldaja ja selle pooldaja, et makse oleks võimalikult vähe, aga ma olen ka selle pooldaja, et riik ei peaks maksma igal pool lõputult toetusi ja peaks olema oma kulupoliitikas väga konservatiivne. Aga te ütlesite, et selg on märg. Jah, kasutades sama metafoori: eks me oleme erinevaid toetusi ja kohustusi riigina kanda võtnud samamoodi, nii et selg on märg, ja nüüd tuleb neid kohustusi ka kuidagi katta. See raha kuskilt seina seest ei tule. Meie püsikulud ja püsitulud ei ole tasakaalus. Me katame püsikulusid kas või sel aastal 900 miljoniga laenurahast ja maksame sinna intresse peale. Ma loodan, et te mõistate, et see ei ole lihtsalt jätkusuutlik. Riigina me nii hakkama ei saa. Siis tulevadki maksud: kas nende tõusud või uued maksud. Me teeme seda seetõttu, et riigi kulud on kasvanud üle pea ja paljudel juhtudel ei olda valmis neid kulusid vähendama, mille poolt ma ka väga [oleksin]. Alternatiiv ongi tulude kasvatamine ehk maksude juurdeloomine. Iga täiendava kulu, iga täiendava toetuse puhul tulekski alati küsida: aga kust see raha tuleb, milline on järgmine maks või maksutõus? Ma loodan, et me aina enam hakkame selliseid küsimusi küsima poliitikutelt, kui tullakse välja järjekordse ilusa lubadusega, et mida kõike hakatakse [tegema], kuhu raha kulutama või millist toetust maksma.

Kert Kingo, protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Kert Kingole.

Ma tänan! Mul on tõesti protseduuriline. Mulle meenus selline ütlus, et suu suitseb. Ma tahtsingi täpsustada. Mina näen iga kord, kui minister vastab, et saal on suitsu täis. Kas seda näen mina üksi või kas teie olete ka äkki seda märganud?

Aitäh! Ma loodan, et need suitsuandurid, mis meil siin laes on, töötavad. Ma usun sellesse. Nii et kui need pole tööle hakanud, siis see suu suitseb kas liiga vähe või ei suitse üldse. Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi rohkem ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Arupärijate esindaja ei soovigi sõna võtta. Martin Helme, palun! Me oleme arupärimise nr 310 juures, selle on esitanud Evelin Poolamets, Anti Poolamets ja Alar Laneman. Palun, Martin Helme, teid nüüd kõnetooli! (Martin Helme palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Aitäh! Tegelikult on ikkagi just niimoodi, et me peame selle saali suitsuandurid üle kontrollima, sest valetamine ongi kogu selle asja keskne teema. Valetati meile loomulikult juba enne valimisi, kõik me mäletame: "Lugege mu huultelt: maksud ei tõuse. Punkt. Kas oli liiga keeruline või?" See oli muide automaksu kohta küsitud. Rene Kokk võib rääkida sellest, kuidas ta osales koos Mart Võrklaevaga debatil, kus oli juttu transpordist, ja Rene Kokk ütles seal, et me ju teame küll, et Reformierakond tahab automaksu. Selle peale mindi ikka jube kurjaks ja Võrklaev süüdistas Rened valetamises ja laimamises ja hüsteeria õhutamises. Muidugi ei saa midagi parata. Tegelikult ka, kui me seda arupärimiste formaati tahame kuidagigi ohjes hoida, siis see käib nii, härra minister, see käib niimoodi, et meie küsime küsimuse. See küsimus on loomulikult poliitiliselt raamistatud ja garneeritud, aga selles küsimuses on alati iva ja sellele ivale peaks püüdma vastata, mitte täitsa segast peksma. Mul on küll tunne, et siin, ma ei tea, on midagi söödud või joodud või tarbitud enne esinema tulemist. See jutt lihtsalt ikka täitsa lappab. Ei ole võimalik, ei ole võimalik, et normaalne inimene räägib selliseid asju, et autod, mis seisavad, reostavad. Muide, valetamine on ka see, kui meile öeldakse selgelt välja, et eesmärk on selle seadusega piirata autostumist ja see saavutatakse, kui inimesed lähevad üle puhtamatele sõidukitele või liiguvad jalgsi või jalgrattaga. Natuke aega hiljem, pärast seda, kui me oleme tuvastanud, et tõepoolest tahetakse inimestelt nende praegused autod käest ära maksustada ja nad jalameheks teha, [väidetakse,] et ei, ei, ei, nemad ei ole kuskil öelnud, et peab autot vahetama või et tuleb midagi muuta, on täiesti vabatahtlik, millega inimesed sõidavad, täiesti vabatahtlik. No ei ole ju! Me oleme näinud ja teame, et Eestis on ikkagi valdav osa inimesi sellised – üle 50% Eesti inimestest on sellised –, kes elavad palgapäevast palgapäevani, pensionipäevast pensionipäevani, ja siis on arvestatav hulk selliseid inimesi, kes ei ela palgapäevast palgapäevani või pensionipäevast pensionipäevani, sest nädal enne seda on lihtsalt täielikult hambad varnas, raha otsas ja ise vaatad, kuidas hakkama saad. Nendele inimestele tulla seletama, et ostke 60 000 või 70 000 euro eest auto, mis liigub vähem, kui ma ei tea, kümne või viie aasta vanune normaalne, tavaline auto, mille saab turult osta … Ma ei tea, kes kui nõudlik on, aga mõnest tuhandest eurost mõnekümne tuhande euroni maksavad enam-vähem kõik Eesti autod, keskmine vanus on kuus-seitse aastat ja keskmine hind on, ma ei tea, 10 000 eurot, aga saab ka oluliselt odavamalt. Ja minnakse seletama tervele Eestile, et ei-ei, meie ei tule teie autode kallale üldse mitte, me maksustame lihtsalt teid surnuks, kui te ei osta seda 70 000 või 100 000 maksvat autot. Lisaks sellele, et te peate ostma kalli auto või olema jalamees, sinna juurde seletatakse teile, minu meelest põhimõtteliselt irvitava grimassiga, et sõitke rongiga. Teate, mina elan ka Tallinnas. Ma elan Nõmmel, kust rong läbi sõidab. Ei ole mingit varianti, et ma käiksin rongiga tööl, sest rong liigub minust nii kaugelt mööda, isegi Tallinnas liigub ta minust nii kaugelt mööda, et mul läheks siis palju kauem aega. Bussidest ma üldse räägi. Jälle, ma elan linnas, aga bussiga ma tuleksin kaks korda kauem tööle kui autoga, sedagi ainult juhul, kui ma ei viiks oma lapsi kooli ja lasteaeda ja kui ma ei peaks vahepeal käima toidupoes või mõnes muus poes. Mul läheks siis 24 tunnist kolm-neli tundi iga jumala päev transpordilogistika korraldamisele. Seda sellepärast, et mingisugused inimesed on otsustanud, et nendest autodest, millega absoluutne enamus Eesti inimestest sõidavad, tuleb lahti saada. Küsime siis, miks tuleb lahti saada. Miks, miks, milleks seda tehakse? No okei, tegelikult me ju teame vastust: raha on vaja. Raha on vaja. Aga siis tullakse veel meie intelligentsi solvama sellega, et räägitakse mingist loodushoiust. Mul on teile uudis, kallid rohepöörajad: elektriauto on oluliselt keskkonnakahjulikum kui sisepõlemismootoriga auto. Elektriauto reostab loodust rohkem igas plaanis, alates sellest, et tema kaevandamiseks on vaja tohutult maavarasid läbi sehvtida, jätkates sellega, et tema aku on mürgine, ja lõpetades sellega, et tema tootmiseks on vaja nii palju fossiilkütust, et enamik elektriautosid oma normaaleluajal seda nii-öelda tasa ei teeni, kuigi nad [kasutavad] elektrit, mitte ei sõida diisli või bensiiniga. Aga veel, arvestades seda, et maailmas enam-vähem 80% elektrist, võib-olla isegi rohkem, toodetakse fossiili pealt, on ka see elekter, mida sinna sisse pannakse, et ennast hästi tunda, tegelikult ju fossiilkütus. See on ju kõik vale! Sama selgelt vale jutt, nagu see, et maksud ei tõuse, lugege mu huultelt. Mitte midagi sellest ei ole vabatahtlik. Meie, kellel silmad-kõrvad natukenegi lahti on ja kelle ajud veel liiguvad, saame ju aru, et ka küsimusele "Miks?" on vastus. Sellepärast, et see on globalistide idiootlik, aga radikaalne plaan, mille võtab kokku Davosi loosung "Sul ei ole mitte midagi ja sa oled õnnelik". Maksustame teid pärisorjadeks! Kes olid pärisorjad? Pärisorjad olid inimesed, kellel isiklikku omandit ei olnud, aga kellel oli rõõm käia iga päev tööl selle jaoks, et saada kehv toit lauale ja väike riideriba selga. Kui sa maailmast ära läksid, siis läksid nii, nagu tulnud olid – ilma milletagi. Vaat see on teie plaan ja sellepärast on seda vaja. Ja siis te tulete meid solvama mingisuguse täiesti sooda jutuga, millesse pikite veel vahepeal sisse oma haigeid fantaasiaid Venemaast. No lõpetage ära!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Täna on olnud siin päris mitmeid arupärimisi ja kaks nendest, [arupärimine] hoonete renoveerimise kohustuse kohta ja [arupärimine] automaksu kehtestamise põhjuste kohta, annavad meile ilmselge pildi, mida Kaja Kallase valitsus koos lugupeetud rahandusministri Mart Võrklaevaga Eesti rahva kallal toime tahab panna. Ajaloost tuntakse seda sellena, mille Stalin kehtestas Nõukogude Liidus ja mida nimetati sundkollektiviseerimiseks. See oli aktsioon, mille eesmärk oli eraomandi likvideerimine. Täpselt samasugune protsess käib praegu selle valitsuse poolt – eraomandi likvideerimine. Ka Eestis toimus see sundkollektiviseerimine. See algas pärast teist maailmasõda. Talupojad Eestis sunniti astuma põllumajanduslikesse ühistutesse: kolhoosidesse ja sovhoosidesse. Kuna eestlased seda ei tahtnud, siis kehtestati talupidamisele ülikõrged maksud. Täpselt sama toimub praegu selle automaksuga. Mõistate? Oli neid, kes pidasid sellele kõrgele maksustamisele vastu. Kümne küünega rabasid tööd teha, et säilitada oma talu, oma majapidamine, hobused, traktorid, reed. Aga ühel hetkel, kui algas massiline küüditamine, vallandus inimeste hulgas hirm, mille põhjuseks oli kulakuks tunnistatud isikute Siberisse saatmine. Huvitav, kas Kaja Kallase valitsus on ka selle punkti Stalini‑aegsete õpikute põhjal paika pannud, et neid, kes ei loobu oma eraomandist, kinnistutest ega autost, ootab kuskile küüditamine? Selles suunas kõik need protsessid praegu lähevad. Oli 2022. aasta mai, kui Eesti Ekspressis ilmus lugu, kus Klaus Schwab ütles – seal oli pikk lugu sellest, võite üle kontrollida –, et kui sul midagi ei ole, siis oled sa õnnelik. Seal räägitakse ainult rendiautodest ja elamispinna jagamisest. Öösel magad korteris ja siis lähed tööle, sellel ajal tuleb sinna korterisse mingisugune kollektiiv, kes peab seal oma koosolekut. Selline on meie tulevik, mida Kaja Kallase valitsus meile praegu välja pakub: stalinlikud meetmed ja "vaba" Euroopa liidrite, ka Klaus Schwabi mõtted, kuidas seda ellu viia. Kui me vahime seda kõike pealt, siis see juhtubki meiega. Müts maha nende õpetajate ees, kes tulid täna välja ja ütlesid oma lõpusõnades niimoodi: "Kas meie Kaja Kallast või Kaja Kallas meid!" Nad lubasid seista lõpuni, aga neil on tuge vaja. Kus on need 76 000 – 77 000 inimest, kes andsid automaksu keelustamise poolt allkirja? Praegu peame koonduma, hoidma ühte, et kukutada see stalinlik režiim, mida tahetakse siin kehtestada. Meie edasine saatus, hea Eesti rahvas, on teie kätes! Me ei saa enam oodata. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Palun!

Äkki läheb kauem. Siis kolm minutit [lisaks].

Palun, kaheksa minutit!

Aitäh, hea eesistuja, selle lisaaja eest! Nagu ma juba enne oma küsimuses ütlesin, ma tegin ministri küsimuste ja vastuste vooru ajal kõvasti märkmeid. Neid pärleid siit ikka tuli, nendele ma oma kõne ka üles ehitan. Lihtsalt võib-olla inimesed ei pannud paljusid asju tähele. Sellega on täpselt nii, et kui minister midagi ütleb, siis tuleb seda ilmselt inimestele tõlkima hakata. Aga paraku tõesti on kõige kurbloolisem see, mida te võib-olla mäletate, et me oleme nagu targa rahvana hirmus uhked, et meil oli kunagi selline tegelane nagu Kristjan Jaak Peterson, kes läks jala Tartust Riiga. See oli kusagil 1800. aastate alguses, aga nüüd me oleme kummalisel kombel nagu jällegi seal ajastus tagasi. No mis auto, eks ole, no mis autost me siin räägime, ikka jala tuleb käia! Vaatame, mis toimub linnades, Tallinnas ja teistes linnades, kus on mingid sotsialistid ja vasakpoolsed võimul. Auto on kuulutatud kuritegelikuks, hakatakse piirama sõidukiirust ja kõik. Tõepoolest, me oleme lõpuks tagasi selles ajas, kui auto ees käis – see oli päris alguses, auto algusaastatel – punase lipukesega mehike, kes, eks ole, veel hõikas ka, et oht tuleb, oht tuleb, hoidke eest. Mina ei kujuta ette, kuidas me oleme sellisesse maailma järsku jõudnud või jõudmas. Ma tuletan ka kõigile meelde, kuidas sündis see meem, et lugege mu huultelt, et maksud ei tõuse. Mina küsisin infotunnis, see oli veel eelmises Riigikogu koosseisus, et siin räägitakse automaksust ja muudest varamaksudest, ja kohe ei vastatud, aga siis, kui Martin Helme üle küsis, siis sealt see tuligi, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse. Ja siin me siis nüüd oleme. Minister ütles, et ei saa väita, et inimeste majanduslik olukord halveneks. No kuulge, loomulikult halveneb. Me oleme siin palju rääkinud sellest, kuidas ikka väga-väga suurel osal Eesti inimestest [halveneb], eriti praegu, kui kõik need uued maksud ja maksutõusud on tulnud, inflatsioon ja kõik, mis meil siin on, eks ole, ettevõtjad panevad oma ettevõtteid kinni ja inimesed jäävad tööta. Ja siis lajatatakse inimestele veel selle automaksuga ka, võetakse neilt üldse ära võimalus kulgeda punktist A punkti B, mis 21. sajandil peaks olema täiesti inimõigus. Te maksustate selle kulgemise ja tulete veel ütlema, et inimeste majanduslik olukord ei halvene. No mina ei tea! Või siis positiivne mõju, et piirata autostumist ja et keskkond muutuks puhtamaks. No ma ei tea, mis kasu nendel suurperedel ja eriti maainimestel sellest nii väga on. Neil ju on puhas õhk olemas. Martin juba tõi selle, kuidas ma ütlen, vastuolu selles jutus välja, et räägitakse keskkonnast, aga tegelikult tahetakse lihtsalt inimeste taskust jälle ja veel kord raha kätte saada, sest riigieelarve on suures miinuses. Eks me võime siin diskuteerida. Mitte ainult vabadustest me ei räägi, vaid diskuteerime ka siin juba mitmeid ja mitmeid kordi sel teemal, et see kõik tuleb sellest, kõik need uued maksutõusud ja kõik ju tegelikult tulevad sellest, et te ei oska seda riiki juhtida. Te ei oska seda riiki juhtida nii, et majandus kasvaks, te ei oska seda riiki juhtida nii, et inimeste heaolu oleks tagatud, et inimesed saaksid igapäevaselt ilma probleemideta ja muredeta ära elada. Te ei oska seda! Te muud ei oska, kui teete asja ainult halvemaks ja halvemaks. Kogu see tegevus on ehe näide, et te lihtsalt ei oska riiki juhtida. Praktika on tõe kriteerium, kui tsiteerida klassikuid. Kolleeg Rene Kokk juba tõi välja selle aspekti, et te mainisite, et puuetega inimesed kõik ei vajagi autot ja need, kes vajavad, tulgu omavalitsusse küsima automaksu jaoks toetust, käsi pikal, eks ole. Te olete inimesi tõesti veel vähe alandanud siin riigis! Te olete veel vähe alandanud! Nüüd mingu jälle, käsi pikal, teie pärast kohalikku omavalitsusse, kellel ka ei ole raha. Omavalitsustele panete nagunii koormisi ja kohustusi peale, aga raha selleks ei anna. Kust nad peavad selle raha võtma, et neile invaliididele veel automaksu jaoks toetust maksta? Elektriautod on kallid, lähevad tihtipeale põlema, kindlustada neid ka ei taheta. Neid ei saa taaskasutada, nii nagu taaskasutatakse sisepõlemismootoriga autot, ehk ostad ja müüd ja veel kord müüd, eks ole, sest neid ei ole võimalik enam müüa. Müümisega läheb elektriauto aina kallimaks. See on täiesti absurdne. Mis mõttes on mujal automaks vähendanud autode kasutust? No ei ole! See on jälle mingi libauudis. Sõitke Euroopas ringi, sõitke maailmas ringi – ei ole vähendanud. Lihtsalt raha võtavad punased sotsialistid, kes on igal pool võimule saanud, inimestelt ära ja jagavad selle äärmiselt rumalalt laiali. Ma küsisin teie käest, aga vastust jällegi ei saanud. Eesmärk on vähendada autostumist linnas, mitte maal. Huvitav, mismoodi? Vaadake, statistiliselt elabki ju maal vähem inimesi. Maaelu olete te välja suretanud, maaettevõtluse ka, maakoolid panete kinni. Isegi, kui te kõik maainimesed oma maksu tõttu autost ilma jätate, siis te olete ikkagi linnades rohkem autostumist vähendanud kui maal, sest linnades lihtsalt ongi rohkem inimesi ja rohkem autosid. Aastaks 2040 on ju teatavasti suur plaan, see on leitav internetist Rohetiigri portaalist. Seal on kõik ilusti kirjas: aastaks 2040 elab Eestis enamik inimesi linnades või suurtes keskustes ja liigub jala, ratta ja ühistranspordiga. Kõik on öeldud, kõik on öeldud. Nüüd me tuleme seda vabaduste debatti pidama. Kert Kingo rääkis oma kogemusest, aga enamik inimesi, kes maal elavad, on täpselt samamoodi ju nende valikute ees. Kui autoga ei saa enam oma kodukohast välja, buss on kaugel, rong on kaugel, kuidas siis liikuma pääseb, et kas või Tallinnasse saada? Teie ütlete, et te olete oma valikutes vaba, teete, mida te soovite, et ega te ei pea ju autoga sõitma, kui te ei saa, ei pea tulema Tallinna autoga, aga kui te tahate autoga sõita, no loomulikult, eks ole, siis makske. Te ütlesite, et auto omamine on vabatahtlik, aga sellest loobumine nende maksude tõttu on ju sund. See on jällegi selline Tagurpidiantsla, kus vabadus on orjus ja orjus on vabadus. Mida sa teed sellistega, eks ole? Neid oksüümorone on teil siin hästi palju. See on täpselt samuti sellest rubriigist, et automaksu tõttu on inimestel võimalus oma kulusid paremini juhtida. Või see, et maksutõusud jätavad inimestele rohkem raha kätte. Või see, et suurtelt peredelt raha äravõtmine on tegelikult perehüvitiste korrastamine. Või see eestikeelsele haridusele üleminek, mis tegelikult on eestikeelse hariduse venestamine. (Juhataja helistab kella.) See on see viis, kuidas te seda riiki juhite.

Hea esineja! Teie aeg on läbi.

Kui see automaks jõuab meile siia Riigikokku, siis võite arvata, et me seda debatti saame siin veel pidada. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ei tee pikalt, kuigi eriti viimases kõnes kõlas neid valeväiteid hulgi. Aga ühe asja pean küll ära klaarima, sest hirmutati puudega inimesi. Ei, ükski puudega inimene ei pea minema kuskile omavalitsusse, käsi pikal, mingit raha küsima. Ei ole ma seda öelnud, ei ole mõtet sellele viidata ja praegu veel kätega vehkida. Sotsiaalkaitseminister on välja töötanud puudega inimestele, raske ja sügava puudega inimestele, sealhulgas puudega lastele, erinevate olemasolevate toetuste tõstmise, selleks et liikuvuse jaoks saaksid abi ka need puudega inimesed, kellel ei ole võimalik autot soetada või kellel ei ole soovi autot soetada. Need toetused on tulenevalt puudeastmest automaatsed. Keegi ei pea kuskile minema, käsi pikal, midagi küsima või kerjama, nagu siin öeldi. Veel kord: need [toetused] toetavad puudega inimeste liikuvust, endaga hakkamasaamist, sõltumata sellest, kas neil on auto või mitte, sest auto olemasolu ei saa olla põhjuseks, et riigilt toetust saada, et ainult need inimesed peaksid seda tuge saama. Ka teistel puudega inimestel on vaja liikuda, on vaja võimalust, et oma vajalikud asjatoimetused ära teha ja elada sellist elu, nagu nad soovivad. Teenused, mida nad vajavad, peaksid olema neile kättesaadavad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.