Arupärimine hoonete sundrenoveerimise keskkonnamõju ning kodanike maksevõime kohta (nr 123)

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Varro Vooglaiu ja Martin Helme 11. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine hoonete sundrenoveerimise keskkonnamõju ning kodanike maksevõime kohta. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Tõepoolest, nüüd on järg nii kaugel, et oleme jõudnud lõpuks sellele 10. mail, mullu 10. mail esitatud arupärimisele vastamiseni. Nagu juba öeldud, puudutab see hoonete sundrenoveerimise keskkonnamõju ning kodanike maksevõimet. Teatavasti võttis Euroopa Parlament vastu direktiivi, mille järgi peavad elumajad olema 2030. aastaks renoveeritud vähemalt E‑energiaklassi nõudeid arvestades. 2033. aastaks peavad elumajad vastama D‑energiaklassile. Pikemas plaanis peaksid hooned muutuma 2050. aastaks heitevabaks. Direktiivi kohaselt tuleks kümne aasta jooksul Eestis sunniviisiliselt renoveerida hinnanguliselt üle 350 000 elumaja. Sellega seonduvalt oleme esitanud ministrile neli küsimust. Esiteks, millises koguses ning millistest allikatest tuleks Eesti elamufondi renoveerimiseks vajaminevad ehitusmaterjalid ning milline on nende tootmise kumulatiivne keskkonnamõju? Teiseks, millised võrdlevad analüüsid on tehtud, et kõrvutada elamufondi sundrenoveerimisest saadavat keskkonnakasu ning suures koguses ehitusmaterjalide kaevandamise, tootmise ja transpordiga seonduvat keskkonnakahju? Kolmandaks, millised analüüsid on tehtud, et uurida niinimetatud nullenergiahoonete mõju inimeste tervisele ning samuti nendega kaasnevaid ohte potentsiaalsete julgeolekuriskide realiseerumisel, näiteks pikaajaline elektrikatkestus, teades, et nii ventilatsiooni-, kütte- kui ka muud seadmed töötavad elektriga? Ja neljandaks, pidades silmas mitmeid kavandatavaid maksutõuse ja juba praegu koduomanikele langenud raskust pangalaenude tasumisel seonduvalt euribori tõusuga, kuidas hindate kõigi Eesti koduomanike, kaasa arvatud üksi elavate pensionäride ja lastega perede võimet renoveerimiskulusid tasuda? Kas teil on olemas arvutused, millest nähtuks, kui palju on keskmisel lastega perel võimalik igakuiselt sundrenoveerimisega kaasnevaid kulusid tasuda? Ja olekski rõõm liikuda edasi ministri vastuste kuulamise juurde. Aitäh teile!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi kliimaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Nagu ikka, võtan küsimuse ja siis vastuse. Kõigepealt teen ühe terminiparanduse. Tegemist ei ole sundrenoveerimisega, ehkki ma saan aru, ütleme nii, et EKRE vaatest on tegemist sundvaktsineerimisele järgneva sundrenoveerimisega. Sundvaktsineerimist tehti kellegi teise tarvis, oma kodusid oleks vaja ka kellegi teise tarvis korda teha. Aga noh, tundub, et minu manitsus võib olla kui hane selga vesi. Aga vaatame. Esimene küsimus: "Millises koguses ja millistest allikatest tuleks Eesti elamufondi renoveerimiseks vajaminevad ehitusmaterjalid ning milline on nende tootmise kumulatiivne keskkonnamõju?" Vastus. Arupärimise – ja ma viitan siin arupärimise sisule ka, mille arupärija ette luges – probleemipüstitus on muidugi ebakorrektne. Väide, et direktiiv on vastu võetud, ei vasta tõele. Euroopa Liidu üleselt on paika pandud lõppeesmärk, et aastaks 2050 peaks meie olemasolev hoonete fond olema renoveeritud. Direktiiviküsimus on omakorda praegu selles, millistes vahe-eesmärkides Euroopa-üleselt kokku suudetakse leppida, et jõuda lõppeesmärgini. See selgub kolmepoolsete kõneluste, triloogide tulemusena Euroopa Parlamendi, [Euroopa] Komisjoni ja [Euroopa Liidu] Nõukogu vahel tõenäoliselt aasta lõpuks. Rekonstrueerimisplaani elluviimisel on mitmeid väljakutseid. Kindlasti üks oluline küsimus on rahastus. Direktiivi jõustamisel peab iga riik otsustama, milliste vahenditega saavutada kõigi hoonete praegusest kolm kuni viis korda suurem iga-aastane rekonstrueerimismaht. Teine suurem väljakutse on see, kuidas ehitusturg suurenevate renoveerimismahtudega kohaneda jõuab. Renoveerimistempo kasv peab olema ühtlane ja järjepidev, et ehitusturg ja omanikud jõuaksid renoveerimise mahu kasvuga kohaneda. See on vajalik, vältimaks väga suurt hinnatõusu, samuti tagamaks, et renoveerimistöid teevad hea võimekusega ettevõtjad. Kliimaministeerium on 18 partneriga asunud eest vedama teadus- ja arendusprojekti LIFE IP BuildEST, mis toob kokku eri osapoolte teadmised ja kogemused rekonstrueerimises. Selle raames tehakse teadustöid. Hoonete rekonstrueerimise kohta on tänaseks kaitstud juba kümneid teadustöid, nende tulemusi on hästi rakendatud. Analüüsitakse senist praktikat ja leitakse erinevaid tehnilisi ja finantsilisi teadlikkuse kasvatamise lahendusi, muu hulgas [tehakse] näidisrenoveerimisi ja nii edasi. Küsimus number kaks: "Millised võrdlevad analüüsid on tehtud, et kõrvutada elamufondi sundrenoveerimisest saadavat keskkonnakasu ning suures koguses ehitusmaterjalide kaevandamise, tootmise ja transpordiga seonduvad keskkonnakahju?" Taas kordan, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis käivitati 2028. aastani vältav teadus- ja arendusprogramm LIFE IP BuildEST, et renoveerimismaraton käima saada. Programmi uurimisesemeks on muu hulgas ehitusmaterjalide ja toodete korduvkasutus ning CO2 heite ja keskkonnahoiuga seonduvad teemad. Küsimus number kolm: "Millised analüüsid on tehtud, et uurida nn nullenergiahoonete mõju inimeste tervisele ning samuti nendega kaasnevaid ohte potentsiaalsete julgeoleku riskide realiseerumisel [---], teades et nii ventilatsiooni-, kütte- kui ka muud seadmed töötavad elektriga?" Vastus. Hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia lähtub muu hulgas põhimõttest tagada elu- ja töökeskkonna kvaliteet, sealhulgas kodude ja töökohtade tervislik sisekliima ja juurdepääsetavus ning terviklahendustega kvaliteetne avalik ruum. Strateegia tegevuste elluviimise eelduseks on nende käsitlemine riigi strateegilise planeerimise eelarveprotsessides ning sihtotstarbeliselt eraldatud vahendite optimaalne kasutamine. Korterelamute rekonstrueerimise toetusmeetme tingimustes on sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb hoone elektrisüsteemi rekonstrueerimisel ühtlasi tagada soojussõlme ümberlülitamise võimalus välisele elektritoitele. Juhul kui elekter läheb ära, aga kaugkütte tsirkulatsioon toimib, on võimalik näiteks elektrigeneraatoriga ka korterelamu soojusvaheti töös hoida ja kaugküttesoojust korterelamusse jagada. Hoone elektrikasutust on võimalik kompenseerida päikesepaneelide paigaldusega, mille kaudu energiasõltumatust ja energiavarustuse kindlust tõsta. Küsimus number neli: "Pidades silmas mitmeid kavandatavaid maksutõuse ja juba praegu koduomanikele langenud raskust pangalaenude tasumisel seonduvalt euribori tõusuga, kuidas hindate kõigi Eesti koduomanike [---] võimet renoveerimiskulude tasumisel? Kas Teil on olemas arvutused, millest nähtuks, kui palju on keskmisel lastega perel võimalik igakuiselt sundrenoveerimisega kaasnevaid kulusid tasuda?" Vastus. Rekonstrueerimistoetus ei mõjuta oluliselt elanike võrdseid võimalusi ega soodusta oluliselt mõnda elanike gruppi võrreldes teistega. Mõju on olemas, kui rekonstrueerimistööde elluviimisel parandatakse ka elamute ligipääsetavust. See loob puuetega inimestele soodsamad tingimused hoonetesse ligipääsemisel. "Energiaostu riskirühm" ja "energiaostuvõimetus" on defineeritud energiamajanduse korralduse seaduses ja käitumisjuhis on sotsiaalhoolekande seaduses. See tähendab, et korterelamu renoveerimiseks võetud laenu teenindamise raskuste või võimatuse korral tuleb taotleda kohaliku omavalitsuse üksusest toimetulekutoetust. Toimetulekutoetuse määramisel võetakse arvesse ka muid eluasemekulusid, näiteks eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakset koos intressi- ja kindlustusmaksega. Nii et neile, kes ei ole suutelised rekonstrueerimist läbi viima, on olemas riiklikud rekonstrueerimistoetused pluss toimetulekutoetus. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka mitmeid küsimusi. Esimesena küsib Martin Helme. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Minu meelest oli vale alustada jutuga sellest, et meil ei olnud sundvaktsineerimist ja ei ole sundsoojustamist. Oli sundvaktsineerimine, kohtud on otsustanud. Ja see, mis toimub näiteks Euroopa Liidu asjade komisjonis, no selgelt rong sõidab – kohustused tulevad ja koormised samuti. Nii et selles mõttes ei ole kuidagi võimalik väita, et see on kõik jälle mingisugune väljamõeldis. Minu meelest on siin õige mitu muret. Üks mure on see, et tegelikult on see majanduslikult koormav. Ma ise elan kortermajas, kus tehti soojustamine ära selle jutuga, et siis lähevad arved väiksemaks, aga näe, tuli energiakriis ja arved läksid suuremaks, ja siis tuli intressitõus ja arved läksid veel suuremaks. Nii et saime jubeda tünga. Oleks võinud vanas majas edasi olla, kütta natuke rohkem ja oleks ikka odavamalt välja tulnud. Ma küsin. Mul on muidugi kahju, et neid arvutusi teil tegelikult ei olegi – neid, mida me küsisime, need kuskilt välja ei tulnud. Aga miks ei lasta sellel asjal turumajanduslikult toimida? Kui inimesed leiavad, et nad tahavad vähem maksta, siis nad teevad seda, kui nad leiavad, et see aitab, aga kui nad arvutavad välja, et odavam on 40 aastat järjest maksta natuke suuremat arvet kui seda suurt renoveerimiskulu, siis teevad niipidi.

Aitäh! No arvutused muidugi on olemas iga projekti kohta, nii et nendega võite tutvuda, kui soovi on. Seda esiteks. Teiseks, renoveerimise puhul me räägime ikkagi sellest, et lisaks emotsionaalsele väärtusele, mis igaühel koduga on, on igaühel võimalik oma kulusid paremini juhtida. Minu isiklik arvamus loomulikult on, et ajas see renoveerimise võime ja oskus Eesti riigis paraneb. Kui me võtame renoveerimist kokku, siis tõepoolest sellel aastal me oleme riigina ja eelarves ette näinud 160 miljonit aastaks 2030. Sinnamaani on meil avalikke vahendeid planeeritud – kõigele veel ei ole katteallikaid, riigi eelarvestrateegia koostamine käib – 1,1 miljardit, sinna otsa 2,5 miljardit kokku omafinantseeringuga. Ja kui me vaatame hoonete mahtu, mis sellest tuleks ära renoveerida, siis see on umbes 14 000 hoonet. Selle raha eest, ma nii umbes ütlen, saab 2500 hoonet ära renoveerida. Meil tegelikult seda tööd jätkub väga palju ja huvi selle vastu on päris kõrge. Mida meie riigina saame teha ja millega me tegeleme? Nagu ma mainisin, rahastus peab olema püsiv, et oleks võimalik renoveerimisega tegeleda, et suurtel ettevõtetel tekiks selline renoveerimisliin. Teiseks, kindlasti teha selline renoveerimine, mis annaks – kui te kurdate oma kortermaja üle, siis see võib olla mõistetav, ma ei tea konkreetset juhtumit – renoveeritava maja [elanikele] kindluse nii hinna, aja kui ka kvaliteedi suhtes, see annaks võimaluse tüüpprojektidega seda oluliselt lihtsamalt korraldada. Ja kui vaadata kogu seda renoveerimist kokku, siis ma saan aru, et see võib-olla, jah, kuidagi poliitiliselt teie maailmavaatega või ma isegi ei tea, millega täpselt ei klapi, eks, aga see tegelikult ikkagi annab inimestele võimaluse oma kulusid paremini juhtida, kasvatab vara väärtust ning samamoodi on positiivne nii kliimale kui ka annab võimaluse energia suurt kasutust, tootmist ja tarbimist paremini juhtida. Nii et see on nüüd küll see koht, kus inimeste rahaline kasu käib oma vara väärtuse, igapäevaelu ja kliimapoliitikaga üsna käsikäes. Lisaks veel, arvestades majanduse keerulisemat olukorda ja ehitussektori keerulisemat olukorda, on see päris oluline arvestatav tegevus ja töö ka ehitussektorile. Ja kui te küsite mingi konkreetse projekti arvutuse kohta, siis iga projekti kohta loomulikult tehakse arvutused ja [antakse] hinnang, nii et see kõik on olemas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Progressiivses Kanadas on sama asi käsil: 2050. aastaks tahetakse kõvasti hooneid soojustada. Fraser Institute on teinud sellele projektile nagu majandusliku analüüsi, kus hinnatakse muu hulgas seda, kui palju näiteks kodu ostmine kallimaks läheb, kuidas see mõjutab vaesemate, ja ütleme, noorte inimeste, kes sellele turule sisenevad, võimalusi endale kodu soetada ja nii edasi. Muu hulgas on hinnatud ka mõju riigi sisemajanduse kogutoodangule. Nende hinnangul mõju on negatiivne: 2% võrra vähendab sisemajanduse kogutoodangut ja see mõju jääb kestma kuni aastani 2050. Minu küsimus on: kas Eestis ka selline majanduslik analüüs on tehtud nii riikliku mõju mõttes kui ka näiteks kodude kättesaadavuse mõttes? See on siis jah/ei vastusega. Kui on, siis kas te lühidalt saaksite selle tulemusi tutvustada?

Majanduslik mõju muidugi on positiivne, nagu ma enne kirjeldasin. Esiteks suurendab see vara väärtust, teiseks annab võimaluse oma kulusid juhtida, kolmandaks annab sektorile tööd ja neljandaks aitab juhtida ka energiatarvet võrkude optimeerimise mõttes. Nii et kodude kättesaadavus ja kinnisvarahindade kõikumine toimub sellest sõltumata. Kui vara on paremas korras, on need eelnevad positiivsed mõjurid olemas.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean ütlema, et teie vastuste alguses selline teatud ironiseeriv märkus selle kohta, nagu oleks kohatu rääkida siin sundrenoveerimisest, nagu oleks kohatu rääkida ka sundvaktsineerimisest, oleks võinud jääda olemata. Küsimus ei ole ju ainult selles, et see on meie seisukoht. Ka Tallinna Halduskohus on öelnud: "Kuivõrd piirangute seadmise tegelik eesmärk on inimeste vaktsineerimisele survestamine, siis ei saa olla vaidlust selles, et tegemist on kaudse vaktsineerimiskohustuse sisseseadmisega. Kuna sellise kohustuse täitmata jätmine toob isikule kaasa olulised reaalsed tagajärjed (nt väljaarvamine sotsiaalsest elust, töökohakaotus), siis võib seda nimetada ka sundvaktsineerimiseks [---]." Ja selle pinnalt ma küsingi teie käest nüüd seda. Kas ma saan õigesti aru, et see plaan, mida Euroopa Liit üritab nüüd kehtestada, ei näe ette seda, et inimestele kaasnevad mingisugused sanktsioonid sellega, kui nad ütlevad, et suur tänu teile soovituse eest, aga meie ei soovi oma kinnisvara hakata vastavalt teie ettekirjutustele soojustama? Või on see ikkagi mingitpidi kohustuslik?

Aitäh! Te ütlesite, et ma olin irooniline. Ma olin isegi pigem heatahtlik, ma arvan, hea küsija. Minu meelest on vaktsineerimine viis hoida enda ja võib-olla ka oma lähedaste tervist, aga siin me jääme eriarvamusele. Renoveerimine on võimalus oma vara kulusid paremini juhtida, selle vara väärtust kasvatada, [tekitada] tööd, aidata sektorit, mis on võib-olla raskustes, ja energiat mõistlikult kasutades teha ka mõistlikku kliimapoliitikat. Siin meie vaated ei pea kattuma. Mina kirjeldan seda, mida mina näen, teie küsite seda, mida teie arvate. Ja kui te küsite sanktsioonide kohta, siis minu meelest on kõige mõjusam – seda on ka inimestelt küsitlustes küsitud, et mis on kõige mõjusam mõjur, miks inimesed teevad neid erinevaid otsuseid – loomulikult võime oma kulutusi juhtida, ehk rahaline mõju.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt ei vastanud puldis olev isik Varro Vooglaiu küsimusele ja teiseks ei ole tema asi anda küsijate maailmavaatele mingeid hinnanguid. Meie maailmavaated ei kattu teie omaga tõepoolest, sellepärast me olemegi teistsugune fraktsioon ja teistsugune erakond. Ma tuletan meelde, teie olete aktsepteerinud seda, et ühiskond, kus me praegu elame, muutub järjest vähem vabaks, ja see on meie suur erinevus maailmavaates, aga vabas ühiskonnas inimesed otsustavad ise, millal nad teevad kulutusi, millele nad teevad kulutusi ja kas nad peavad vajalikuks teha neid kulutusi. Riigi ja valitsusena peaksite te praegu mõtlema võib-olla hoopiski amortiseerunud kinnisvara lammutamisele ja inimestele uue parema kinnisvara ehitamisele munitsipaalkorterite näol, paljude muude variantide näol, aga mitte suruma inimestele peale vägisi seda, et nad peavad oma eluasemed renoveerima, kui see neile ka üle jõu käib. Ja ma ütlen teile: saage 80‑aastaseks ja renoveerige siis oma maja. Te ei tea, kui kaua te elate, renoveerige siis oma viimaste pensioniveeringute eest. Tulge mõistusele!

Aitäh! Kui miski siin küsimust meenutas, siis see, kas peaks ehitama munitsipaalmaju ja riiklikku elamufondi. Veel kord, munitsipaal- ja manööverelamispinnad on ikkagi sellisteks juhtumiteks, kus tegemist on hädalistega seadusest tulenevalt sotsiaalhoolekandes. Mitte miski ei takista teil poliitiliselt munitsipaalelamuehituse programmi eest rohkem seista, seda meie ei takista. Renoveerimise ja eluasemekulude juhtimise energiatõhusamaks muutmiseks, parema kliima juhtimiseks, väärtuse suurendamiseks kodanikele on ju avalikus sektoris päris suured rahalised võimalused. On isegi regioone, kus omaosalus, näiteks Ida-Virumaal, on 30%, mujal on see omaosalus veidi suurem. Aga selle baasil on võimalik oma kodu kindlasti paremasse korda viia. Nii et sellega ma sellele vastaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Sellest arupärimisest nähtub, et võttes aluseks Euroopa Parlamendi direktiivi, peavad elumajad olema 2030. aastaks renoveeritud vähemalt E-energiaklassi nõuete kohaselt ja 2033. aastaks peavad elumajad vastama D‑energiaklassile. Aga mind huvitab see. [Mis juhtuks,] kui mingisugune protsent elanikkonnast, kelle kohta see direktiiv kehtib, näiteks 40%, ütleks, et ei, me ei kavatsegi renoveerida? Teatavasti on ju Eesti praegune valitsus väga usin neid direktiive täitma ja ilmselgelt võtaks ta midagi nende protestijatega ette. Ma küsin teie käest konkreetselt: kui nüüd välja arvata nii-öelda mõjutamise vahendid suulises vormis, siis milliseid meetmeid kavatsetaks nende protestijate vastu rakendada?

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Esiteks, nagu ma teie kolleegile Varro Vooglaiule juba vastasin ja teistele arupärijatele, see, et see direktiiv on vastu võetud, ei vasta tõele. Euroopa Liidus on paika pandud lõppeesmärk ning kolmepoolsete kõneluste käigus täpsem protsess ja täpsemad eesmärgid on arutelul. Teiseks, pole ju protestijaid. Kui teil on ettekujutus, et on tohutud protestid hoonete renoveerimise vastu – tunnistan, pole kohanud seda, aga pole ka sanktsioone selle koha pealt. Inimeste enda huvi on enda vara väärtuse kasvatamine, oma kodu korrashoidmine ja võib-olla mõistlikum energiatarbe juhtimine. Üldiselt arukad inimesed seda teevad. Nagu ma ka kirjeldasin, meil on avalikust sektorist päris suur hulk raha [sellesse] minemas: see aasta on 160 miljonit, aastani 2030 on 1,1 miljardit planeeritud – rõhutan: orienteeruvalt –, koos omafinantseeringuga on see 2,5 miljardit, ja selle eest saab umbes 14 000 korterelamust 2000–2500 ära teha. Nii et ma ütleksin seda kõike kokku võttes, et ma arvan, et te olete üsna valel teel, sest Eesti inimesed oskavad arukalt raha lugeda, oma kodu korras hoida ja renoveerimine tegelikult panustab sellesse.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Räägite nagu põline sotsiaaldemokraat. Te võiksite ka nagu Tanel Kiik endale selle punase roosi kohe rinda panna. Sundimine, sundimine, sundimine – ehtne vaba majandus, ehtne vabaduste promo. No ei ole Reformierakonna kunagisest vabadusejutust lihtsalt jälgegi. Mõelge selle peale, kas teie valijad seda käteväänamist üldse hindavad. Vaadake, käteväänamine läheb väidetavalt nii kaugele, et just see sanktsioon, millest te rääkisite, mida justkui ei ole, meie europarlamendi saadikud kinnitavad, et veel kevadel oli see teema seal sees, ehk öeldi, et hakkab kehtima eriti karm kohustus, et renoveerimata kinnisvara ei tohi isegi välja üürida. Sel juhul on see lausa põhiseadusvastane omandipiirang. Mis andmed teil selle kohta on?

(Naerab.) Aitäh! Vabaduse üle me võime siin ohtralt debatti pidada. Vabadus oma vara parandada ja selleks kasutada avalikke vahendeid on täna kõigil olemas, riik aitab sellele kaasa. Ja selle teine pool on tegelikult planeedi hoidmine ja energeetikas ressursside mõistlik kasutamine. Kui see käib käsikäes inimese vara paremaks muutmisega, majanduse arenguga ja aruka kliimapoliitikaga, siis ma julgen arvata, et see on liberaalse parempoolse ja rahvusliku joonega erakonna plaanidega igati kooskõlas. Seda esiteks. Teiseks, nagu te ütlesite, et teie saadikutel – ma ei tea, mis see mitmuses teie saadikud seal on, Euroopa Parlamendis. Aga selliseid arutelusid, et alla teatud energiaklassi pindu ei või üürida, on teistes riikides peetud küll. Suurtes linnadeski on sellist arutelu peetud. Meil täna sellist otsust või sellist arutelu ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Vat peamegi siin siis vabaduse üle debatti, tõepoolest. Ütlesite, et sundi ei ole, on kaudne renoveerimiskohustus. Aga mis vahet seal on? Igaühel on võimalus renoveerimisel kulusid paremini juhtida. On või? See, et peab võtma suured renoveerimislaenud, mismoodi see siis … Sul on see kohustus, see valik ju ei kehti. Ja me ju teame, et kui sa seda kõike lõpuks ei tee, seda kaudset renoveerimiskohustust ei täida, siis pangad ei tohi enam laenu anda, kindlustusseltsid ei kindlusta, neid hooneid, millele ei tehta midagi, ei saa enam osta ega müüa. Need piirangud eraomandi käsutamisel juba ju kehtivad. Energiaaudit meil juba ju kehtib, eks ole. Peame siis seda vabaduse debatti. See ei ole enam vabadus. Ja et miski meenutaks küsimust: kuidas saab vaba inimene vabal maal juhtida oma kulusid, kui tal ei ole võimalust enam ise otsustada, millal, kuidas ja kui palju ta midagi teeb oma eraomandi juures?

Aitäh! Vaba inimene üldiselt on oma eraomandi kasutamisel Eesti riigis, mis on üldiselt minu meelest siiski vabariik – ma ei tea, milline on teie nägemus –, täiesti vaba täpselt nende piirideni, mis on ühiskondlikult kitsendatud või määratud teiste vabaduse kaitseks. See ei peaks teile üllatus olema.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõepoolest, me pärisime aru selle kohta, mis uuringutele Eesti riik tugineb ja kuidas see sundrenoveerimine hakkab välja nägema. Ma renoveerimist eriti ei pea … Ma ei oska öelda, mis see renoveerimine on, sest ma vaatasin ehitusseadustikku, seal pole sellist sõna nagu renoveerimine. Ainuke koht, kus on, on muinsuskaitseseaduses, teistest seadustest ma ei leidnud. Kui ma eksin, siis andke palun teada. Aga selles suhtes, et kui nüüd 2030 peab olema E-energia oma ja maja näiteks on juba E-energiamärgisega, siis kas ta nüüd peab hakkama ikkagi ennast D-le üle viima? Ja kui ta viib ennast D-le üle, kas ta siis peab 2050-ndaks viima üle A‑energiale? Selline lõputu sundrekonstrueerimine käib ja nii tuleb kogu aeg võtta juurde laenu, rahastust ja kogu aeg ehitada.

Aitäh! Ma siiski juhin tähelepanu, et renoveerimise eesmärk, mille lahtiseletus võib-olla lihtsamalt on ikkagi majade-, kodude-, hoonetefondi kordategemine, energiakasutuse, ventilatsiooni, mis iganes asjaolude paremaks muutmine, on nii-öelda hoonetefondi puhul minu meelest pidev areng. Ka täna ehitatavad majad on energiakasutuse poolest ju oluliselt kvaliteetsemad, kui aastaid tagasi ehitatud. Materjalid muutuvad, tehnoloogiad muutuvad, oskused muutuvad. Võib-olla vanasti oli maja kvaliteedimärgiks puhta vuugiga laotud tellis, aga tänapäeval siiski on sellest palju enamat. On võimalik palju selles majas juba kaugteel juhtida, etteplaneeritult, energiakasutus on targem. See kõik on elukvaliteedi mõttes oluliselt muutunud. Mis on 30 aasta pärast, 50 aasta pärast, me ette ei tea. Aga ma küll ei asuks sellele teele, et ütleks, et tühja sellest progressist, me ei tee oma kodusid korda, sellepärast et selle vastu protestida. Mulle jääb, jah, veidi segaseks, mille vastu te protesteerite, sest hooneid renoveerib Eestis väga palju inimesi, selleks läheb päris palju avalikku raha, nagu kirjeldatud ka regionaalsete erisustega, ja iga korteriühistu, iga hoone omanik saab ise valida, kas ta teeb oma koduhoone kvaliteetsemaks. Seetõttu võib-olla selline nii-öelda suund või toon jääb nendes küsimustes mulle küll kaugeks.

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Kas te olete seda analüüsinud koostöös ülikoolidega, et kuidas oleks Eestis kõige parem [seda teha] või millised viisid oleksid selle renoveerimise ja parendamise tingimuste läbiviimiseks? Ega see arutelu ei ole tegelikult tühja koha pealt. Meil aeg-ajalt tuleb ühiskonnas jälle üles suur Euroopa Liidu soov näiteks ahiküte ära keelata või seda piirata. Ja me teame kõik, mis on juhtunud energiakandjate hindadega, mis on siin viimastel talvedel olnud. Iseenesest inimeste mure on täiesti põhjendatud, seda kuidagi alavääristada või pisendada ei ole korrektne. Ja tulles Rail Balticu juurde, siis tegelikult väga palju kõlab ka seda mõtet, et Rail Balticut kui sellist rajatakse täna ikkagi iganenud tehnoloogiat [kasutades]. Meil on olemas riike, kus [raudtee] on vaiade peal, igal pool mujal sõidavad väga kiiresti väga suured rongid. Kas ülikoole ka kaasatakse ja milline on nende sisend sellesse protsessi?

Aitäh! Renoveerimisel see küsimus, mis puudutab hinda, laenu, selle tasuvust, ma just väga rõhutatult ütlen seda, et renoveerimiseks sellepärast, et muuta Eesti inimeste kodud ja hoonetefond paremaks, lisaks emotsionaalsele väärtusele tõsta selle vara väärtust, aidata kulusid juhtida, energiatarvet juhtida, ühiskondlikult laiem kasu ehitussektorile ja ka energeetikavaldkonnas ühiskonnale laiemalt, et neid kõrgeid energiatippe maha lõigata, me ju paneme väga palju avalikku raha. Sellepärast ma seda kirjeldan. Mitte sellepärast, et tore on neid numbreid siin kirjeldada, vaid sellepärast, et me oleme ühiskonnana koos otsustanud, et me panustame hoonete kordategemisse, kodude kordategemisse päris palju raha üheskoos. On piirkondi, mis on kriitilisemad. Nagu ma juba mainisin, Ida-Virumaal on omaosalus väiksem kui mujal. Mõnes kohas on see 50%, Ida-Virumaal on 30%. Nii vähe pead sa ise panustama, et sinu hoone, sinu kodu korteriühistu saaks korda teha. Vastus sellele, justkui riik ei mõistaks muret. Ma ütleksin, vastupidi: riik on pannud sellesse valdkonda rohkem raha kui paljudesse teistesse, see on üks suuremaid avaliku sektori valdkondi, kuhu me raha paneme. Seda esiteks. Teiseks, kas me teadlastega koostööd teeme? Muidugi. Muidugi teeme. Ma soovitan teil fraktsiooni kutsuda näiteks Jarek Kurnitski Tallinna Tehnikaülikoolist, kes kirjeldab ajakirjanduses ülihästi renoveerimise väljakutseid. Ta on kirjutanud palju lugusid sellest. Samamoodi on teistes ülikoolides ja ka praktikute juures neid inimesi. Kui te soovite seda kontakti või olete valmis selle vastu reaalset huvi tundma, siis me hea meelega aitame teil seda infot saada.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea vastaja! Tundub, et te Kaja Kallasega elate mõlemad selles paralleelmaailmas, kus kõik on õnnelikud, kõigil on kõik hästi ja probleeme ei ole. Kirjutasin välja mõned teie fraasid: toetused ei mõjuta elanike võrdseid võimalusi; [neile,] kes ei ole suutelised renoveerimist läbi viima, on olemas rekonstrueerimistoetused; igaühel on võimalus oma kulusid juhtida ja sättida. Ma ei tea, kas te teate seda, et inimesed on võtnud pangalaenu selleks, et oma kodu soetada. Nüüd on need pangalaenud seoses euribori tõusuga nii suureks läinud, et on probleeme nende tasumisega. Inimesed mõtlevad sellele, et nad oleks võimelised sööki endale laua peale ostma ja hädapäraseid riideid endale ostma, aga teie räägite ulmelist juttu sellest õnnelikust Eestist, kus raha nagu ei olekski mujale panna ja kõige suurem mure on, kuidas suurt maja hakata renoveerima. Rääkige, kuidas te mõtlete, et see 500-eurose palgaga inimene lisaraha leiab selle mõttetu asja jaoks.

Aitäh! Mulle see teie nii-öelda maailmapilt joonistub üsna selgelt välja. Teie arvates oma kulude juhtimises ja kodu kordategemises on midagi niisugust vägivaldset, ebameeldivat ja vastumeelset. Mina olen samamoodi kodulaenu võtnud. Maksan seda aastani 2036, kui ma õigesti mäletan. Jah, intress kasvab, samamoodi tuleb oma kulusid pidevalt üle vaadata. Ka kodus kommunaalkulude, nii kütte- kui energiakulude peale kuluv raha tuleb üle vaadata. Ütleme nii, et kodu kordategemine ja selleks kuluva raha parem juhtimine on kindlasti teretulnud sääst, ma arvan, väga paljudele. Nii et minu meelest te asetute pigem sellele teele ette, kus inimesed on sõltumatud, nad saavad oma kulusid paremini juhtida ja seetõttu paremini majanduslikult toime [tulla] ega pea jääma nägema maailma selliste mustade prillide läbi, nagu see siitkaudu tundub paistvat.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on teile selline küsimus. Te viitasite kõrgkoolidele, uuringutele ja nii edasi. Kas on tegelikult ka kaasamist toimunud? Ma pean silmas Eesti Omanike Keskliidu seisukohti. Kas riigil üldse on olemas ülevaade sellest, milline on reaalse omaniku arvamus selles küsimuses ja tema võimekus neid renoveerimisi ellu viia?

Aitäh! Ma arvan, et kõige parem ülevaate sellest annavad renoveerimistoetuste, küttesüsteemide, energialahenduste muutmise konkursid. Lihtsalt ma toon mõne näite. See ahjutoetus või kuidas seda nimetati, kohtküttetoetus jooksis küll mitte meie haldusalasse, aga IT-lahenduste, teises haldusalas üsna kiiresti umbe ja nüüd tuleb uuesti see voor. Huvi on väga kõrge. Renoveerimise vastu ilmselt on etapiti mõnes kohas, mõnes piirkonnas huvi kõrgem, teises võtab rohkem aega. Aga reaalne huvi selle vastu on päris kõrge. Küsitakse, millal, milliseid võimalusi saab kasutada selleks, et oma kodu energia ja kliima mõttes teha paremaks. Nii et see on täiesti reaalne mõõt sellest. Ülikoolidega on koostöö, erinevate huvikaitseorganisatsioonidega on koostöö. Kui kellelgi on argumenteeritud ettepanekuid, sisendeid, siis me kindlasti kuulame, vastavalt neile teeme paremini.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! No jõudsime üpris lähedale sellele lausele, et minu vanemad ei vaja toetust. Minister ka ütles, et tema tuleb välja oma kulude juhtimisega, kui ta renoveerib oma kodu. Minister ütles, et ta ei saa aru, mille vastu me protestime siin. Ma ütlen otse [välja]: me protestime selle vastu, et riik annab inimestele kohustuse teha kulutusi oma elamises oma mingisugustest ideoloogilistest kiiksudest lähtuvalt ja et riik kehtestab meil selget käsumajandust. Ausalt öeldes hakkavad sellised judinad selga mööda jooksma, kui valitsuse esindaja räägib sellest, kuidas me oleme koos kokku leppinud või koos otsustanud, et inimesed peavad oma kodud korda tegema. Ei ole! See on Brüsselist tulnud korraldus, see on Brüsselist veerema pandud rong. Meie ei ole siin midagi koos otsustanud. Mina olen pikka aega korterites elanud, korteriühistu juhatuses istunud ja üldiselt suhteliselt korralikult käinud ka üldkoosolekutel, kus koos otsustatakse. Ma võin rääkida väikse lookese oma korterist, kuhu tehti koos otsus teha korralik renoveerimine. Selleks, et saada KredExilt raha, võeti vastav energiaklass ette, tehti sundventilatsioonid. Kõigil, kellel juba olid pakettaknad, rebiti need eest ära, pandi uued. Kõik, kogu kupatus. Ja lubadus oli selline, et sealtmaalt edasi hakkab olema remondifond palju suurem, aga selle eest küttearve palju väiksem. Aga mis on reaalsus? Reaalsus on see, et siis tuli energiahindade tõus ja juba ei klappinud arvutus, juba olid arved suuremad. Ja siis tuli intressitõus ja läks veel suuremaks see arve. Nii et noh, vastu pükse saime. Need otsused tehti kolm, neli aastat tagasi. Nüüd, tõesti tahaks nagu üle käia selle, mida Anti Poolamets enne ütles. Kunagi ammu, hallidel aegadel, siis, kui Reformierakond turumajandust uskus ja 10 miljonit dollarit paigutati ka tulu teenimise eesmärgil Eesti Pangast ära, võis Reformierakond käia ringi ja rääkida, et tema on majanduslikult mõtlev ja liberaalne erakond. Aga ammu enam ei ole. Ammu enam ei ole! Plaanimajandus, sunnime, anname kvoote. Täpselt selline erakond on. Vabadusest võimegi jääda rääkima, meile see sobib, meie oleme vabaduse poolel. Meie oleme selle poolel, et inimesed oma omandit saavad ise kasutada, selles omandis ise otsustada, mida nad tahavad teha või ei taha teha, kas nad tahavad teha ja millal nad tahavad teha. Me võime tuua näiteid küll ja küll. Me ei saanud ministrilt tegelikult mitte ühtegi ligilähedast arvutust selle kohta või ei saanud isegi vastust selle kohta, kas on tehtud arvutusi, millal need asjad ära hakkavad tasuma või kas nad üldse ära hakkavad tasuma. Me teame Briti näidet. Suurbritannias samamoodi – nemad on veel entusiastlikumad rohepöörajad kui Reformierakond – anti inimestele korraldus hakata majasid sundrenoveerima. Tulemus oli see, et kuigi esimestel aastatel inimeste kodude energiakulu pisut vähenes, siis umbes kolme kuni kuue aastaga jõuti sinna, et kodude energiakulu oli sama kui enne renoveerimist. Nad hakkasid põhjuseid uurima ja põhjuseid oli kahte sorti. Esiteks, renoveerimise tulemus vajub suhteliselt kiiresti ära ehk maja hakkab uuesti läbi laskma, ja teiseks, inimesed hakkasid soojas majas akent rohkem lahti hoidma ja kütsid ilma. Samal ajal anti kõigile inimestele [korraldus], tehti gaasiboileritele üleminek. Aga nüüd, umbes kümme aastat hiljem, annab riik korralduse kõigil gaasiboilerid välja lõhkuda ja asemele panna õhukonditsioneerid või siis need õhk-õhk[soojus]pumbad, mis keskeltläbi maksavad kümneid tuhandeid ühele korterile. Inimestele tekitati nipsust suure maailmapäästmise jutuga kümnete tuhandete suurune kulu. Jutt kulude juhtimisest on tülgastav. See on lihtsalt tülgastav. Ei ole poliitikute ega ametnike ega üldse mingisuguste maailmaparandajate asi otsustada minu kulude juhtimise üle. See ongi see vabaduse koht, Kristen. See ongi see vabaduse koht! Ma ise otsustan oma kulude üle. Ja millest me räägime? Eestis elab 90 000 üksi elavat pensionäri, kelle kulude juhtimine seisneb selles, et viimane nädal aega [enne pensionipäeva] nad põhimõtteliselt ei söö. See on nende kulude juhtimine. Ja nüüd tullakse meile ütlema: aga mis teil viga on, et te ei taha teha ära mõne tuhande eurost väikest sihukest remondikest, mida riik käsib teha? No see ongi see viga, et seda raha neil kunagi ei ole enam. Eestis elab, ma ei tea, mingisugune 200 000 inimest suhtelises vaesuses, noored pered, kellel on niigi suured pangalaenud-liisingud kaelas. Aga siis tuleb riik ja ütleb, et selle sinu kodu, mida sa oled hoole, armastuse ja vaevaga teinud, meie teeme nüüd korda. Meie teeme selle korda! Kõigepealt lõhu ahi välja ja siis me teeme sinna veel terve hulga asju, aga sinule jäävad arved. Aga ära muretse, me võtsime sult maksudega raha – makse muidugi pidime tõstma, midagi teha ei olnud, muidu ei tule riik välja – ja selle maksuraha suuname KredExi ja ma ei tea mis teiste meetmete kaudu kuskile toetuseks, et see kordategemine oleks sulle võib-olla 20–30% odavam, aga selle ülejäänud 70–80% pead sa ikka ise maksma. Ja tegelikult selle esimese 20–30% maksid sa maksudega juba enne ära. See ongi ju kommunism. Ja muide, mis puudutab sundimist. Euroopa plaan, mida ei ole veel lõplikult lukku löödud – me võime olla peaaegu alati kindlad, et igasugused plaanid, mis Euroopas ringlevad, viimasel hetkel lähevad alati hullemaks –, on praegu selline, et teatud suurusega, korterite arvuga või ruutmeetritega hooned ja avalikud hooned … Muide, avalikud hooned – seal ei ole mingit eraomandit, [seda,] kes selle kinni maksab, seal on jälle maksumaksja. Kui sa tahad koole, lasteaedasid, ministeeriumihooneid teha, nii-öelda korda teha, siis selle maksab kõik maksumaksja kinni. Ruumi maksutõusudeks on veel, sõbrad! On! Inimesed veel ei poo ennast nurga taga üles, sest kõik raha on ära võetud. Aga seal on ka meetmed juba sisse heietatud, et kui ikkagi eramajad, väiksemad majad või korterid ei tee ennast korda, nii nagu riik ja ametnikud käsivad, siis ei saa enam laenu, pangad ei anna enam. Kui korter roheline ei ole või [korterit] rohelisse majasse ei osta, siis sa laenu enam ei saa või kui saad, siis maksad palju rohkem. Kindlustused ei kindlusta enam. Üürida ei saa enam, üürilepinguid teha ei saa. Ärge rääkige mulle siin mingit juttu sellest, et sundi ei ole, et siin jälle mingisugused fooliummütsikesega inimesed undavad, kuidas kuskil on kurjad, pahad sisalikuinimesed, kes tahavad teilt raha ära võtta. Ei ole kurjad, pahad sisalikuinimesed, ei ole fooliummütsikesega. Need on jutud, mida te kõik ise räägite koridorides, ministeeriumis ja Euroopa Liidu asjade komisjonis, Brüsselis täiesti avalikult räägiti. Kui keegi satub vaatama Maailma Majandusfoorumi debatte, siis seal räägitakse veel tükk kraad kangemat juttu. Nii et loomulikult on sund. Loomulikult on sund, loomulikult on kommunism. Selle vastu võitlemegi. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Tõepoolest, nagu me täna oleme siin näinud, ikkagi järjekordne näide on meie ees, millest nähtub, et Euroopa Liit võtab üha rohkem selliseid totalitaarseid vorme, mis on meile tuntud juba Nõukogude Liidu ajast. Põhiprobleem on siin ju ilmselgelt seesama asjaolu, millele on juba korduvalt tähelepanu juhitud, et kõik need jutud sellest, kuidas ikkagi on parem oma kulutusi reguleerida ja nii edasi, on vastuolus ühe väga lihtsa printsiibiga: inimestele peaks jääma vabadus ise otsustada selle üle, kuidas oma vara kasutada. Nii lihtne printsiip. Tõepoolest olid ju ajad, mil Reformierakond käis ennast välja vaba ühiskonna eestseisjana, liberaalse maailmavaate eestseisjana. Aga kuhu see nüüd siis kõik jäänud on? Miks ei peaks inimesed saama ise otsustada selle üle, kuidas kasutada omaenda vara? Inimesed on ise ehitanud endale maja, võib-olla pärinud oma vanematelt maja, ja nüüd järsku riik tuleb ütlema: te ei saa seda maja müüa, te ei saa seda maja rentida, te ei saa seda maja kindlustada, kui te ei hakka seda maja sellisel viisil renoveerima, nagu meie käsime. Ehk Euroopa Liidu ettekirjutustest lähtuvalt. No kuulge! See on karjuvas vastuolus vaba ühiskonna põhimõtetega. Kas inimesed on siis peremehed omaenda kodus või ei ole? Saavad nad ise otsustada omaenda vara kasutamise üle või ei saa? No paistab, et ongi taganetud sellest põhimõttest. Ei saagi. Ja ka selle kodualuse maa maksu kehtestamise plaani puhul, mida valitsus on järjekordselt läbi surumas, räägime sellestsamast mentaliteedist: ei, see ei olegi teie kodu tegelikult. See on mingisugune kinnisvaraühik, mida te saate kasutada meie kehtestatud tingimustel, aga teie ei otsusta selle üle, kuidas oma vara kasutada. Selles mõttes oli muidugi väga tähelepanuväärne, et minister ise tõi selle paralleeli siia sisse. Kui mina arupärimist tutvustades rääkisin sundrenoveerimisest, siis ta ütles, et see on sama kohatu kui see jutt, mida te rääkisite siin koroonadiktatuuri ajal sundvaktsineerimisest. Ei, see on täpselt sama kohane, just nimelt. Suur tänu teile sellele paralleelile osutamise eest! Endal tõtt-öelda oligi paraku meelest lipsanud, et sellel võiks peatuda. Aga see on täpselt sama asi. Kui sundrenoveerimise puhul inimesed ei saa ise otsustada selle üle, kuidas kasutada omaenda vara, siis sundvaktsineerimise puhul inimesed ei saa ise otsustada selle üle, mida lasta või mitte lasta süstida enda kehasse. Ei saa otsustada selle üle – nii intiimse, nii olulise asja üle. Ja muuseas, te ütlesite, et meie kasutame terminit "sundrenoveerimine". Vaadake Postimehe 14. märtsi 2023 juhtkirja – ka nemad kasutavad täpselt sama terminit, sellepärast et see on igati kohane. See ei ole mingisugune meie fraktsiooni välja mõeldud propagandistlik retoorika. Härra minister, ma teile küsimust esitades osutasin Tallinna Halduskohtu seisukohale, et koroona ajal oli tõepoolest tegemist sundvaktsineerimisega, oli tegemist totalitaarse kohustuse kehtestamisega, mida ei ole kohatu nimetada sundvaktsineerimiseks, sest eesti keeles on sõnal "sund" ka vältimatu kohustuse tähendus. Ja siin me näeme ju täpselt samasugust olukorda: kui mul ei ole võimalik vältida kohustust hakata omaenda maja vastavalt riigi ettekirjutustele renoveerima, siis ongi kehtestatud renoveerimiskohustus, mida võib nimetada ka renoveerimissunniks, sest mul ei ole alternatiivi, ma pean seda tegema. Hakata seda kõike ilustama mingisuguste juttudega sellest, et tegelikult riik aitab niimoodi inimestel oma kulutusi juhtida – noh, see on lihtsalt jabur, eriti pidades silmas seda, millele juba kolleeg Martin Helme osutas: väga paljudel inimestel ei ole raha endale süüa osta, lastele süüa osta ega nende huviringide eest maksta. Ja siis on nagu tõesti mõtlemapanev, kas valitsuse liikmed elavad mingis paralleelreaalsuses, kus nad kujutavad ette, et inimestel on iga kuu mingid tohutud ülejäägid, tohutud säästud, mida võib hakata kasutama selleks, et selliseid suuri kulutusi teha. Tõsiasi on see, et selles arupärimises esitatud küsimustele me vastuseid ei saanud. Ma pean pärast üle kuulama need ministri vastused, mis olid vuristades ette kantud …

Vabandust! Ma korra küsin: kas te soovite lisaaega?

Jaa, ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Võib-olla seal üht-teist oli, aga esimene küsimus seisnes ju selles, et kust tulevad need ehitusmaterjalid, mida on vaja sundrenoveerimise elluviimiseks, ning milline on nende tootmise kumulatiivne keskkonnamõju. Mina ei kuulnud sellele sisulist vastust. Teine küsimus oli: millised võrdlevad analüüsid on tehtud, et kõrvutada elamufondi sundrenoveerimisest saadavat keskkonnakasu ning suures koguses ehitusmaterjalide kaevandamise, tootmise ja transpordiga seonduvat keskkonnakahju? Ei kuulnud sisulist vastust sellele küsimusele. Kolmas küsimus puudutas seda, millised analüüsid on tehtud, et uurida niinimetatud nullenergiahoonete mõju inimeste tervisele ning samuti nendega kaasnevaid ohte potentsiaalsete julgeolekuriskide realiseerumisel, näiteks pikaajaline elektrikatkestus, teades, et nii ventilatsiooni-, kütte- kui ka muud seadmed töötavad elektriga. No mõned sõnad seal olid – et kui inimesed paigaldavad omale rohkem päikesepaneele, küll see siis aitab neil natuke seda energiasõltumatust suurendada. Aga sisulist vastust sellele väga tõsisele küsimusele, mis seondub selle reaalsusega, et kui inimeste kodu kütmine on kõik seotud elektriga, siis elektrikatkestuse tingimustes jäävad nad külma kätte, mina ei kuulnud. Ei kuulnud sisulist vastust ka neljandale küsimusele, mis seondub küsimusega sellest, kust inimesed peaksid raha võtma renoveerimise teostamiseks olukorras, kus niikuinii väga suur osa ühiskonnaliikmetest elab paljuski palgapäevast palgapäevani. Nii et ma usun, et kui inimesed vaatavad selle arupärimise videosalvestust, siis nad näevad, et tõesti see pilt, mis meile vastu vaatab, on ikka päris inetu. Tõesti, päev-päevalt näeme üha rohkem, kuidas Euroopa Liidu pealesurutav ideoloogiline programm tähendab lihtsalt vaba ühiskonna ideaali kõrvaleheitmist. Meie sellega nõus ei ole. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Kui pärast teist maailmasõda tulid Suurbritannias võimule leiboristid ehk, võiks öelda, tol ajal veel sotsialistid, tänasel päeval on nad põhimõtteliselt kommunistid, siis läks Suurbritannias lahti silmitu klassiviha õhutamine, aga ühtlasi ka silmitu maksude tõstmine. Klassiviha ja maksude tõstmine kombineerusid nii, et leiboristid ei varjanudki, et nende põhisihtmärk on jõukamate omanike laostamine, et ühiskonnas võrdsust tekitada. Nad ütlesid lordide kohta, kes tol ajal olid oluliselt suuremad maaomanikud, kui nad praegu on, sest nad on olnud sunnitud oma maavaldusi ka müüma seoses ränkade maksupoliitiliste katsumustega, et me maksustame nad surnuks. Ma vaatan praegust valitsust. Teil on ilmselt täpselt samasugune kommunistlik viha kõikide ettevõtlike inimeste suhtes, kõikide omandiga inimeste suhtes, kõikide vabalt oma omandit väärindada, kasutada, pärandada ja nii edasi [tahtvate] inimeste suhtes. Me maksustame nad surnuks. Me võtame nendelt nende omandi, muutes selle omandi omandamise ja haldamise nii kalliks, et see käib neile üle jõu. Teistmoodi ei ole võimalik kõike seda, mida teie valitsus praegu teeb, absoluutselt mõista. Ja loomulikult teete te seda, kuidas ma ütlen, monopolistlike kapitalistide huvides, imperialistide huvides. Ükskõik mis sõna või termini me võtame, siin on võimalik [kasutada] tervet hulka, monopolistlikud korporatsioonid ja nii edasi, kõikvõimalikke selliseid termineid nende puhul. Keegi peab ju teenima selle pealt, et te inimesed nagu sidrunid mahlast tühjaks pigistate. Keegi ju teenib nende renoveerimiste pealt. Keegi ju teenib selle pealt, et te sunnite inimesed tavaliste autode pealt elektriautode peale istuma. Keegi teenib ju kõige selle pealt, mida te teete. Te olete ju hüpiknukud kellegi käes, kes paneb teile ette mingisugused uued maksupoliitilised, uued keskkonnapoliitilised, uued ühiskondlikud normid – ja teie jooksete nende järel nagu mingid Käsu Hansud. Aga ei mõtle absoluutselt inimeste peale. Ei mõtle inimeste peale, kes on vaesed. Juba siin mainiti: veerand Eesti inimestest on vaesed. See on ümmarguselt 300 000 inimest, kes päevast päeva lõikavad nööriga leiba, veeretavad senti sõrmede vahel, kuni see tuliseks läheb, sest neil ei ole raha. Sõbrad, kes te siin vegeteerite, nagu koalitsioonisaadikud põhimõtteliselt teevad, vegeteerivad siin, ainult vajutavad punasele või rohelisele nupule: elage alla 1000-eurose pensioniga, renoveerige oma maja, ostke 50 000‑line elektriauto. Palun, laske käia! Laske käia, vaadake, kas saate hakkama. Aga veerand Eesti inimestest elavad just nii, et nad ei saa seda kõige elementaarsematki endale lubada. Ma olen ise seisnud poes sabas ja vaadanud, kuidas tädikene minu ees väristab kätt ja loeb oma viimaseid sente. Ja ma olen talle öelnud: "Kas te lubate, et ma maksan teie piima ja leiva kinni?" "Oi, pojakene, ei ole tarvis, oi, pojakene, mis sa nüüd!" "Võtke seda kui kingitust." Ma näen, et ma annan sellele inimesele sellega võimaluse homme või ülehomme uuesti poodi tulla, et ta ka siis kõhu täis saaks. Te ei mõtle nende inimeste peale. Ämma kapist on tore raha võtta. Tore! Kilekotiga võtame. Palun lisaminuteid.

Palun, kolm minutit lisaks!

Nagu ütles minu 92-aastane ema: "Elad minu aastad, tunned minu vaevad." 90‑aastane inimene ei renoveeri oma korterit enam. Tal ei ole selleks raha, tal ei ole mõtet seda teha. Milleks, kellele? Veel 90 aastat elab või? Kaks tudisevat kännukest seal kuskil Nõukogude ajal saadud korteris. Ja ma meenutan siin muide. Kui Reformierakond oli veel normaalne erakond, mitte punane erakond, vaid liberaalset turumajandust pooldav erakond, siis tuli ju Eesti Vabariik. Ja mida tehti Eesti Vabariigi algusaastatel? Erastati Nõukogude ajal saadud korterid. Ma mäletan väga hästi, kuidas mõned tollased Riigikogu liikmed olid õudselt õnnelikud: me loome omanikekihi, me loome keskklassi, me loome inimesed, kellel on kodud, kellel on võimalik alustada uuelt lehelt omanikena, keskklassina ja olla selle ühiskonna selgroog. Ja nüüd te murrate selle selgroo. Te ei saa sellest aru, sest teil on mingisugused Brüsseli käsulauad, ükskõik kui jaburad need on, need on olulisemad kui seesama tädike, kes kassaaparaadi ees kätt väristab oma viimaste sentidega. See tädike ei lähe teile korda. See pensionär, kes elab alla 1000‑eurose pensioniga, kes ei ole võimeline [renoveerima] ja tal ei ole ka mõtet seda maja renoveerida. Ta võib ka elada oma individuaalmajas, kus ta ka ei jaksa enam lund lükata ega muru niita ega midagi teha, aga me sunnime. Teate mis, sõbrad? See, millega teie tegelete, on kõige puhtakujulisem stalinism. Miks ma seda ütlen? Siis, kui oli tarvis eraomandus kaotada, inimesed kolhoosidesse sundida, maksustati kõik need, kes sellest keeldusid, surnuks. Pandi neile sellised maksud peale, et nad oleksid pidanud, ma ei tea, mingisuguseid latifundiume pidama, et seda saagikust ja seda tulu saada, et stalinistliku Nõukogude Liidu maksud ära maksta. Ja seda teete teie praegu siin. Kogu see jutt, et te tõstate oma kinnisvara väärtust, ei maksa mitte halli senti ka, sest see võtab inimeselt vabaduse, paneb talle sunni. Inimene ise otsustab, kuidas on talle jõukohane. Täna panen ühe pakettakna, järgmise kuu pensionist panen teise pakettakna. Soojustan uksi-aknaid, pööninguid, keldreid nii, nagu see mulle kui vabale inimesele on jõukohane. Teie vabadus ei ole vabadus. Teie vabadus on sund, orwelllik sund, kus vabadus tähendab orjust ja orjus tähendab vabadust. Ma ei saa aru. Kas tõesti, tõesti, tõesti teil on täielik mõistuse varjutus, et te niisugustest lihtsatest asjadest aru ei saa? Aitäh!

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Head kolleegid! Ma algul mõtlesin, et ma olen tagasihoidlik. Sundrekonstrueerimine on väga valus teema, seda eriti Ida-Virumaal ja ka Eestis maapiirkondades üldisemalt. Eelkõneleja toetuseks peab ütlema, et tõepoolest, iga inimene peab saama ise oma vara käsutada ja kasutada ning sundida teda seda ümber ehitama ei ole kuidagi mõistlik. Aga kui siin läks oma kogemuste jagamiseks, siis võin kinnitada teile, et olles ühistu liige ja juhatuse liige ja sisuliselt ka esimees, mul on 109 naabrit ehk 110 korteriga maja, siis tõepoolest seal ei otsusta mitte valitsus, vaid seal otsustab ühistu üldkoosolek. Ühistu üldkoosolek on otsustusvõimeline rahaliste otsuste tegemisel juhul, kui on üle 50% korteriomandite arvust pluss üle 50% ruutmeetrite arvust. Nii et peab olema kaks nõuet täidetud, et üldse saaks pangast minna laenu küsima. Ida-Virumaal laenude saamine on veel eriti raskendatud, kuna seal laenu maksimummäär on korteriomandite ja korteri ruutmeetrite kogusumma. Meie 110 korteriga ühistu peale oli võimalik maksimumlaenusumma – pakkuge, kui palju – 125 000 eurot. Nüüd, kui me hakkame seda korteriühistut remontima või rekonstrueerima väljast, mul on kalkulatsioonid kõik tehtud: täiskalkulatsioon koos sundventidega, koos juba vahetatud akende vahetamisega maksab suurusjärgus 1,8 miljonit eurot. Noh, nüüd võib spekuleerida, kas sinna läheb käibemaks otsa või ei lähe. Aga nüüd, kui minister rääkis, et Ida-Virumaal on 30%-lise omaosalusega võimalik [rekonstrueerimisprojekti teha], siis omaosalus tuleb seal suurusjärgus pool miljonit eurot. Ükski pank meile selleks laenu ei anna. Sellepärast olemegi teinud ise oma asjad vastavalt kogutud rahale: vahetanud elektrisüsteemid, kõik kommunikatsioonid, mis on võimalik. Arvestame sellega, et piirkonnas, kus on töötuse tase üks kõrgemaid, on ka paljud korteriomandid tühjad. Nii et ei pruugi ka hea tahtmise juures tulla välja see, et saaks maja rekonstrueerida. Meil naabermaakonnas Rakvere on väga ilus näide, kus on väga palju rekonstrueeritud, väga palju kasutatud Eesti riigi abi, mis on väga märkimisväärne ja väga hea saavutus. Suur kiitus Rakverele! Aga noh, nüüd me ei tea veel, me pole jõudnud sellesse perioodi, kus inimeste sissetulekud vähenevad, maksed pangale tõusevad ja sellest tulenevalt suureneb ka töötus, et mis ajal võivad hakata need raskused jõudma ka uutesse korteritesse. Tõepoolest, kommunaalkulud võivad väheneda, samas selle kompenseerivad laenumaksed, nii et summa summarum on tulemus null või pigem negatiivne korteriomanikule, kes maksab lihtsalt rohkem laenu. Mina olen küll selle poolt – vabaduse poolt –, et iga ühistu või eramaja omanik saaks oma vara ise käsutada. Selle käsutamise mõistes minister väitis, et tuleks generaatori väljavõte teha majasiseses kommunikatsioonis. Tõepoolest, see väljavõte on meil tehtud. Korteriühistu selle ise otsustas, et kuna liiga palju inimesi võib jääda külma kätte, siis väljavõte on olemas, nüüd järgmine samm on see, et tuleb generaator osta. Generaatori ostmiseks oli meil ühistu üldkoosolek ja oli küsimus, kuhu genekas panna. Kui me panime ta keldrisse, siis tuli Päästeamet ja ütles, et aga seal peab olema sundväljavõte, et heitgaasid välja saaks. Korter, mis oli geneka peal, ei olnud mitte mingil juhul nõus sellega, et generaator hakkaks tema all popsutama. Nii et ma ütlen, et kogu otsustamine jäägu ühistutele. Need inimesed ise leiavad [lahendused] ja riigi sundvalikuid ei tohiks sellisel kujul rakendada. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma jätkan sealt, kus Arvo Aller põhimõtteliselt lõpetas oma ettekande, kui ta ütles, et ühistud peaksid ikka ise otsustama seda, kas nad renoveerivad elamut või mitte. Ma lähen edasi sealt kohast, kus Arvo lõpetas, ja ütlen, et tegelikult on tegemist põhiseadusliku õigusega. Nimelt, Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 ütleb selgelt: "Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada." Ma tahaks teada, millisele argumendile lugupeetud keskkonnaminister [toetub], kui ta ütleb, et peab renoveerima. Vabandust, kliimaminister! Asjad muutuvad nii kähku, et ei saa arugi. Mina väidan, et see nii-öelda poolkohustuslik nõue on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Nimelt, § 32, millele ma eelnevalt viitasin, sätestab omandi põhiõiguse. Omandi põhiõigus on oma olemuselt ühtlasi ka vabadusõigus ning see annab isikutele iseseisvuse ja vabaduse oma elu iseseisvaks korraldamiseks. Aga näed, nüüd tahetakse siia kiil vahele lüüa. Ka senised Riigikohtu lahendid on märkinud, et omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus ning omandi võrdne kaitstus tagab vaba turu. See on oluline moment. Tegelikult on omandi instituut õigusega loodud ja vara kellelegi kuuluvus ei tulene mitte faktilistest asjaoludest, vaid õigussüsteemist. Meie õigussüsteem peaks olema demokraatlik. Aga see, mida praegu meile nii-öelda selle renoveerimisega peale pressitakse, on musternäide stalinistlikust, sotsialistlikust süsteemist, kus inimene ei saanud vabalt oma vara vallata, käsutada ja kasutada. Nii nagu Mart Helme ütles, pandi peale suured koormised [neile], kes ei tahtnud kolhoosi minna, ja maksustati lõpuks lihtsalt vaata et surnuks. Ja isikud läksid kolhoosi ja andsid oma vara kolhoosile ära. Kuhu me jõudnud oleme oma Eesti Vabariigi demokraatliku tegevusega? Alates sellest, kui Kaja Kallas sai võimule, on toimunud kannapööre ja me liigume tagasi ajalukku, sotsialistlikku õigussüsteemi. Häbiväärne! Kuidas saavad sellised ministrid olla eesotsas ja teostada rahvavaenulikku, vaba rahva vastast poliitikat? Mõistetamatu. Aitäh!

Aitäh! Kert Kingo, palun! (Kert Kingo palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Jah, me arvame, et kui inimene on haritud ja ta on valitsuse liige, siis ta justkui peaks olema intelligentne ja arusaamisvõimega. Aga taas nägime, milline primitiivne arusaamine nendel inimestel on, vastupidiselt ootustele ja arvamustele. Tõesti on paralleelmaailm, eriti reformierakondlastel on paralleelmaailm. Me oleme kuulnud siin saalis, kuidas peaminister Kaja Kallas, kui ma küsisin Eesti elu kirjeldatavate situatsioonide kohta, on öelnud: "Ma ei tea, mis Eestis teie elate. Mina küll elan Eestis, kus kõik on hästi, kõik on ilus ja kõik on nii rahul ja õnnelikud." Täna minu küsimuse peale ütles minister, et mina näen Eestit läbi mustade prillide. Teate, see ongi päris Eesti. Eesti ei ole ainult Stenbocki maja ja ministeeriumihooned ja Tallinna linn. Eesti on ka Valgamaal, Võrumaal, väljaspool Tallinna, täpsemalt öeldes. Minister ütles, et toetused ei mõjuta elanike võrdseid võimalusi. Ma vaidleks kohe vastu. Ei ole võrdsed võimalused. Inimestel ei ole [võrdseid võimalusi]. Maapiirkondades inimeste sissetulekud on kordades-kordades väiksemad kui näiteks Tallinnas või Tartus või ka näiteks ministri sissetulekud. Ei ole võrdseid võimalusi. Sissetulekud on erinevad. Minister märkis veel, et nendele, kes ei ole suutelised renoveerimist läbi viima, on rekonstrueerimise toetused. Ma valgustaksin ministrit: jaa, loomulikult võivad toetused olemas olla, aga inimesed on võtnud pangalaenu selleks, et oleks võimalik soetada oma isiklik kodu, ja need pangalaenud on valdavalt võetud ikkagi 20–30 aastaks. Ja nüüd seoses euribori tõusuga ja majanduslangusega ja Euroopa Liidu kehtestatud euribori uue määraga on inimeste pangalaenude osamaksete suurus tuntavalt kasvanud. Inimesed on sellises olukorras, et esmalt üritatakse pangalaen oma väikesest sissetulekust kuidagi ära maksta, et säilitada oma kodu. Teiseks üritatakse igapäeva- või esmatarbevajadusi rahuldada, ehk et oleks toit laual, et lastel oleks kõht täis ja oleks ka midagi selga panna. Sellises olukorras, kus nendeks prioriteetseteks asjadeks raha ei jätku, ei ole mitte mingil juhul võimalik võtta lisaasju, lisatoetusi ja kõike [muud] juurde, mida kunagi peab hakkama tagasi maksma. Uskuge mind, sellel hetkel, kui sa pingsalt mõtled, kuidas oma kodu säilitada ja et oleks midagi süüa ja midagi selga panna, on viimane asi, millele sa mõtled, see, kuidas oma maja uhkemaks teha ja iga augukene ära täita. Tavalise kortermaja korteriühistus tuleb nii ehk naa igal aastal midagi remontida, olgu see siis keskküttesüsteem, seal on mõni toru katki läinud, või kanalisatsioonisüsteem. Talvisel ajal on korteriühistute liikmed ehk korteriomanikud niigi raskustes oma korterite eest kommunaaltasude maksmisega, sest need on seoses küttega oluliselt kõrgemad. [Selleks,] et nende hädapäraste tegevuste jaoks raha juurde jõuaks maksta, ehk keskküttetorustiku või kanalisatsioonitorustiku jaoks, on remondifond, mida veel lisaks makstakse ja mis on kõrge. Ja niimoodi need korteriühistud elavadki rütmis, et talvel väga paljud elanikud jäävad võlgadesse ja suvel üritavad kuidagi tagasi maksta neid võlgu. Selle peale ütleb minister meil niimoodi: igaühel on võimalus oma kulusid juhtida. Alustame sellest: kui ei ole, mida juhtida, siis millest me räägime? Selleks on vaja raha. Ma saan aru, et Kaja Kallasel ei ole probleemi võtta 372 000 eurot ja siis mitte mäletada, kunas ta võttis, kellele andis ja mis sellega tehti, ei tunne huvigi. Minister ütles, et temal ka ei ole probleemi, tema hirmsasti juhib oma kulusid ja tema ka maksab renoveerimise eest. Kuulge, mida te võrdlete, keda te võrdlete? Kas te tõesti aru ei saa, et elu ei käi ümber teie naba? Inimesed elavad teistmoodi ja väga halbades tingimustes. Lisaks ütles minister, et kõigil on säästud, inimesed saavad ka säästudest teha renoveerimistöid, neid sunniviisilisi, mida riik nüüd paneb peale. Kui ka juhuslikult on võimalus nende kesiste sissetulekute ja elukalliduse juures säästusid koguda, siis nende säästude eest soetatakse lapsele ootamatult vajaminevad talvesaapad või talvekombinesoon, või on äkki läinud katki maapiirkonnas eluks vajalik auto, mida on vaja remontima hakata ja mida nüüd omakorda maksustama hakatakse, või on tõesti vaja oma majas ahju parandada. See läheb sinna, et hakkama saada, mitte ei ole aega mõelda sellele, kuidas oma maja eurokõlbulikuks ehitada, ja teha seda sunniviisiliselt. Ma kutsuksin valitsuse liikmeid taevast alla tulema ja minema korraks Tallinnast ka väljapoole, oma rahahunnikutest eemale, ja vaatama, kuidas inimesed päriselt elavad. Enamik inimesi pole 300 000 eurot näinudki – seda summat, mille meie peaminister lihtsalt võtab kuskilt ja annab [kuhugi], ja ta ei mäleta, [kuhu], sest teda ei huvitagi. Arupärimisele vastanud minister ütleb selle kohta ka, et temal pole probleemi. Nii nagu peaministri vanematel – pensionäridest vanemad ei vaja toetusi. Saage teada, mis teie juhitavas riigis toimub ja kuidas inimesed tegelikult elavad. Kaua te käite nende silmaklappidega ringi? "Meil on nii õnnelik ja ilus Eesti, mina ei tea, mis riigis teie elate." Häbi peaks teil olema. Aitäh!

Mart Helme, kas küsimus istungi juhatajale?

Aitäh! Jaa, mul on küsimus. Kas minister ei peaks praegu saalis olema? See peaks ikka protseduuri juurde käima.

Minister on saalis, hea kolleeg. Minister on saalis.

Vabandust! Minu koha pealt ei ole näha.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud kolleegid! Härra minister! Kõigepealt tänasest debatist. Ma küsisin ministri käest, kas Eestis on tehtud majanduslike mõjude analüüs, mis hindab näiteks mõju riigi sisemajanduse kogutoodangule, aga hindab mõju ka sellele, milliseks muutub inimeste, eriti noorte ja vähem kindlustatud inimeste jaoks kodu kättesaadavus. Ma tõin näite progressiivsest Kanadast, kus analoogne hoonete energiatõhususe protsess ja projekt on käimas, ja seal on selline analüüs tehtud. Tulemused ei ole optimismi sisendavad ei SKT vaatest ega ka sellest vaatest, kuidas ja kui paljud noored inimesed saaksid endale lubada kodu tulevikus. Aga minister ei vastanud. Minister avaldas oma arvamust, et tema arvates läheb kõik hästi. Mina ikkagi kutsuks üles kaasama inimesi, kes on võimelised modelleerima selliseid protsesse ka majanduslikus vaates, pikema vaatega, ja vaadakem siis nendele tulemustele otsa. Aga nüüd selle asja sisu juurde. Helded Reformierakonna toetajad ei häbene otse välja öelda, et nende nägemuses ei peaks inimestel autosid olema, nad võiksid neid rentida. Ja Reformierakond tegutseb: täna anti üle automaksu eelnõu, mis elu üsna otseselt selles suunas nügib, et vähemad inimesed jaksaksid endale autot lubada. Küllap meil tuleb siis sagedamini autot rentida. Võimaliku sponsorraha hulka see muidugi potentsiaalselt kasvatab. Aga see autodega toimuv on esimene selline suurem samm, ma ütleksin, sellel nügimise teel. Nüüd minnakse ka kodude kallale. Need muutuvad tulevikus kättesaadavaks aina vähematele. Kui millalgi hakkas info World Economic Forumi ja mister Schwabi väljaöeldu kohta levima ja see pandi ühte patta juttudega lamedast maast ja millestki muust, siis tegelikult see kõik on ilusasti internetis kättesaadav. See mõte, kui seda eesti keelde lennult tõlkida, on: te omate aina vähem ja te olete õnnelikud selle üle. See mõte kõike seda vaadates aina rohkem tuleb meelde, aina rohkem hakkab teostuma. Minu arvates on see selline rikka araabia naftariigi mudel, et kogu vara kuulub kitsale sinivereliste klassile ja ülejäänud siis, noh, rendivad seda vara. Nende eelis võrreldes meiega on muidugi see, et neil sealt maa seest peaaegu sõna otseses mõttes tuleb nii palju raha, et rentimine pruugib seal tihti tähendada seda, et on kellelegi kuuluv koht, kus sa saad elada peaaegu mitte midagi makstes ja nii edasi. Seal on sellist raha, millega saab rahvast rahulikuna hoida. Meil Eestis paraku on tegu vaesuse kokkukorjamisega, kokkuriisumisega, et vähestel hästi läheks. Minu arvates Eestile see ei sobi ja selline mudel ei ole kunagi ka sobinud. Kui me vaatame ajalukku, siis ikka on olnud nii, et mõisa köis las lohiseb, et see, mis on kolhoosi oma, on kõigi oma, seda ei pea hoidma ja keegi ei pane ka pahaks, kui õhtul koju minnes sealt midagi kaasa satub. Eestis on elu edenenud ikka nendel aegadel, kui omanikud on saanud oma omandit vabalt kasutada, seda hoida ja kasvatada. Heaperemehelikkus on tegelikult väga olulise tähendusega sõna. Ja heaperemehelik on Eestis alati oldud ikka sellega, mis on enda oma. Seda ei maksaks lõhkuda. Aitäh!

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! 13. märtsil 2023 hääletas Euroopa Parlament direktiivi poolt, mille järgi peavad elumajad saama vähemalt E-energiaklassi 2030. aastaks. 2033. aastaks tuleb see nõue D‑energiaklassi peale. Pikemas plaanis peaksid hooned muutuma 2050. aastaks heitevabaks. Euroopa Liidu struktuurifondidest saadakse selleks naeruväärselt väike summa: 366 miljonit eurot korterelamute rekonstrueerimiseks. Suur osa tuleb maksta koduomanikel endil. Paljud korteriühistud on liiga vaesed, et säärasel tasemel renoveerimist ellu viia. Paljudes nõukogudeaegsetes kortermajades elavad pensionärid, kellel juba mõneeurone kasv kuu kommunaalarvetes on suur väljaminek. Kõnealune otsus tähendab aga selliste väljaminekute mitmekordistumist ja hoogtöö korras renoveerimist. Hoogtöö korras hoonete energiasäästlikuks tegemise teel on aga teisigi karisid. Eesti ilmastikus pole tavatu 60–70‑kraadine temperatuuri kõikumine aasta jooksul, mida saadab kõvasti kõikuv õhuniiskus. See aga tähendab, et soojustus‑, kütte‑ ning jahutuslahenduste loomisel tuleb olla eriti nutikas ja täpne. Sundrenoveerimise direktiiviga kaasnevad koduomanikele suured kohustused. Kui inimesel endal seda raha pole, peab ta selle jaoks laenu võtma. Kui ta ei suuda hoonet renoveerida, siis tema kinnisvara väärtus lihtsalt langeb, mis on eriti valus, kui kinnisasi on ostetud laenuga, mis on seatud alghinna järgi. Juba praegu on kinnisvaraomanikul võimalik enda vara renoveerida. Kui omanik ei ole suutnud seda praeguseks teha, siis on vaja aru saada põhjustest. Peamine põhjus on rahapuudus, mida sunni kehtestamisega ei lahenda. Sundrenoveerimise eesmärke plaanitud mahus ei ole tegelikult võimalik ellu viia, arvestades kõrget inflatsiooni, kõrgeid energiahindu, Ukraina sõda ja tõusvaid laenuintresse. Rabistades, piisava järelevalveta ja hoogtööna tehtud renoveerimistöödest tuleks tulevikus suurem osa prügikasti visata. Neist saavad seenekasvatused. Rohepöörde kaubamärgiks võib saada hoopis rohehallitus. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole, küll aga on minister Kristen Michal avaldanud soovi võtta teema kokku. Palun, härra minister!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Siiski mõne sõna siia lõppu ütlen, püüan teha lühidalt. Mulle tundub, et te ei arva, et Eesti inimesed on arukad. Mina arvan, et Eesti inimesed on arukad. Mul on meeles, kuidas EKRE enne valimisi rääkis kolmesendisest fossiilsest põlevkivienergiast, lubas seda. Ometigi on Eesti inimesed valinud soodsama ja puhtama energia ning EKRE kolmesendise põlevkivi lubadus jäigi valimisloosungiks. Siin, ma arvan, te olete veidi sarnases positsioonis. Mõttekäik, et majasid ei peaks korda tegema, oma kulusid paremini juhtima, asetab teid, ma arvan, ajaloo valele poolele, aga eks see on teie enda valik. Kodu kordategemine on võimalus. Kulude jälgimine, ma veel kord ütlen, nagu minagi teen, soovitan kõigil seda mõistlikult teha, on osa arukast rahakasutusest. Selles ei ole midagi häbenemisväärset. See on, ma arvan, mõistliku inimese tunnus, kui ta jälgib, millele ta kulutab, ja jälgib muu hulgas ka kommunaalkulusid. Ehitusmaterjalidest. Võib-olla tõesti Varro Vooglaiul aitaks natukene kogu seda pilti avada ja mõista [teadmine], et renoveerimisturg on orienteeruvalt 10% ehitusturust. See ei ole tegelikult väga suur [maht]. Seegi viitab sellele ja kirjeldab seda materjalipilti. Keskkonnajalajälg. Kui te küsite keskkonnajalajälje kohta, siis loomulikult on see ju oluliselt väiksem, kui sa renoveerid hoone, kodu, kui et sa rajad uue. Nii et kokkuvõttes nii materjalikasutuse kui ka keskkonnajalajälje mõttes on renoveerimine igal juhul mõistlik. Ma ütleks küll nii selle arupärimise kui ka selle debati kohta, et ma alguses arvasin, et huvi on lihtsalt nüansside vastu, aga nüüd ma näen, et see hoiak on ikkagi pigem maailmavaateline. Minu isiklik arvamus on, et Eesti inimesed on arukad, nad oskavad raha lugeda. Vara väärtuse kasv, kulude parem kontroll, töö ehitussektoris, ühiskondlik kasu energia paremast juhtimisest – see, ma arvan, on Eesti tee. Ja ma arvan, et selles ongi seesama vahe. Kas me peaksime paremat tahtma? Mina arvan, et peaksime. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.