Обсуждение вопроса государственной важности «Сильные сельские школы и сильная школьная сеть»

Läheme edasi meie tänase päevakorraga. Päevakorrapunktiks on kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tugevad maakoolid ja tugev koolivõrk" arutelu. Kõigepealt teeb ettekande kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof, seejärel teeb ettekande haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, siis teeb ettekande Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktor Erli Aasamets ja siis on ettekandjaks Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse liige, Tori vallavanem Lauri Luur. Nii nagu ikka sellise arutelu puhul, olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu puhul, me arutelu lõpus otsust vastu ei võta. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. Palun!

Austatud juhataja! Riigikogu liikmed! Head kaasamõtlejad! Täna räägime jälle õpetajatest ehk hea ja ajakohase hariduse jätkusuutlikkusest. Õpetajad muudkui ees ja taga! Aga võib-olla ongi nii õige, sest mis võiks ühe väikese riigi jaoks olla veel tähtsam kui haritud rahvas. Kui ainult seda metsa, see tähendab streiki ees ei oleks! Tõtt-öelda aga ehk on ka see streik millekski hea. Jutt ei käi ju ainult puuduolevast 10 miljonist eurost või õpetajate tänavusest palgatõusust. Jutt ei käi isegi pikemaajalisest kokkuleppest haridustöötajatega ja koos sellega neile mingigi kindlustunde pakkumisest. Koolmeistriamet peab oma väärikuse tagasi saama – väärikuse kõige laiemas mõttes. Siinkohal peaksime vast meiegi peeglisse vaatama. Kui õpetaja on iseteadliku lapsevanema lükata-tõugata ja ühismeedias huupi poriga pilduda, kui oma võsukestele võideldakse küll omast tarkusest, küll juristi abiga paremaid hindeid välja, siis miks peaks üks tark ja sooja südamega inimene kooli tööle minema? Sellest hakkavad ehk nüüd paremini aru saama mitte ainult need inimesed, kes haridusküsimusi päevast päeva lahendavad, mitte ainult meie siin saalis, kelle otsustest sõltub ka koolide töömudeli reform, vaid laiem üldsus üldse. Kui tahame riigi ja rahvana püsida, siis ei ole meie eesmärk koolitada säravate sertifikaatidega noori, kes pole õppinud oma peaga mõtlema ega tööd tegema. Teiste Euroopa riikidega võrreldes panustame meie haridussüsteemi vägagi kaaluka osa. Seni on räägitud 6%-st SKT-st. Ometi ei aita sellest õpetajate elujärje parandamiseks ega ka selleks, et iga laps ja noor saaks võimalikult hea hariduse. Raha kaob kui mutiauku. Miks? Sest meie koolivõrk on tasakaalust väljas. Liiga suured on erinevused maa- ja linnakoolide vahel, väikelinna- ja suurlinnakoolide vahel. Lihtne, aga kõnekas näide: maakoolides käib umbes 25% Eesti õpilastest, samas kui maakoolid moodustavad tervelt poole kõikidest koolidest. See toob kaasa ka selle, et maal on õpetajad sageli alahõivatud ja et kvalifikatsioonita õpetajaid on maal rohkem kui linnas ja nende osa kasvab veelgi. Eestis süveneb paraku ka pere sissetuleku ja väärtuspõhine hariduslõhe: maakoolid on suurlinnakoolidega võrreldes siin tihtilugu kehvemas seisus. Me ei ole suutnud ajaga kaasas käia, piisavalt paindlikult kohaneda demograafiliste muutuste, ajastu kiirenduste ja digitiigri arenguga. Eesti otsustas keskselt jätta panustamata tehnoloogilistesse vahenditesse ja seepärast on nüüd koolitöös digikasutusest palju vähem tolku, kui võiks olla. Moodsad metoodikad on pigem kooli- ja õpetajapõhised, ja nüüd on mängu tulnud ka tehisaru. Jah, koolivõrgu korrastamine on paratamatu, aga see ei pruugi veel tähendada väikeste maakoolide lausalist sulgemist. Maakoolide kadu oleks hukatuslik mitte üksnes Eesti regionaalarengule, vaid ka majandusele tervikuna, kaitsevõimele, Eestile üldse. Me peame leidma uue, Eestile sobiva tegutsemismudeli. Ümberkorraldused ei saa muidugi toimuda üleöö pelgalt linnukese pärast paberil, vaid peavad tuginema arvandmete ja suundumuste analüüsil, ühiskondlikul ja kogukondlikul arutelul ning kokkuleppel. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika – saati nii tähtsa valdkonna puhul, millest sõltub meie riigi tulevik. Siinkohal tahaksin hea sõnaga tunnustada meie Arenguseire Keskuse tööd. Mõttekoja uurimused ja ettepanekud annavad hea aluse, kust end lahti lükata. Austatud kuulajad! Ehk oleks meilgi aeg lahti lasta ettekujutusest, et kodukool võrdub koolimajaga. Iga viimast kui koolikarpi on ju üle mõistuse kulukas ülal pidada. Üks lahendusi hõrealade jaoks võiks olla mitmeotstarbeline ja energiasäästlik kogukonnamaja, kus asub väike kodulähedane kool ja kuhu mahuvad ära ka teised oma inimestele olulised teenusepakkujad. Seal võiks vabalt olla raamatukogu, seminari- ja kultuuriruumid, kus peetakse kooliaktusi ja külapidusid, aga mida võib ka välja rentida, et kogukonnamaja saaks tulu teenida. Selle mõttega haakub ka küsimus, kui otstarbekas on kõigis omavalitsuste väikekoolides – ja neid võib mõnel pool olla rohkem kui ühe käe sõrmi – sisustada eraldi loodusainete ruume, keemialaboreid, robootikaklasse. Seda enam, et ühtmoodi hästi neid kõikjal varustada ei jõua. Kui iga kogukonnamaja oleks kindlale teemale spetsialiseerunud, tekiks koolide vahel koostöö. Koostööst edasi. Kindlasti nõuab arutamist mõte, kuidas saaksid kaks või ka rohkem omavalitsust pidada ühist kooli. Silmas pidades laste elukohta ja mõistlikku koolitee pikkust, milleks näiteks Arenguseire Keskuse uuringus oli võetud 25 minutit autosõitu, tuleb välja, et koolide jaoks kõige sobivamad asukohad on tihtilugu mitme omavalitsuse piiride lähedal. Praegu arveldavad omavalitsused omavahel pearahasüsteemi kaudu, kui ühe valla laps käib naabervalla koolis. Välja töötada tuleks lahendused, kuidas kohalikud omavalitsused saaksid kamba peale rajada ühiselt kooli- ja kogukonnamaju. Palju oleme rääkinud õpetajate nappusest, sealhulgas koolitööks sobiva kvalifikatsiooniga õpetajate nappusest. Aga need mured ei käi sugugi ühte jalga. Õpetajaid on puudu suurlinnades, eeskätt Tartus ja Tallinnas, ning eestikeelsele õppele ülemineku ja kaasava hariduse tõttu suureneb see puudujääk veelgi. Seevastu paljudes maakoolides ei saa õpetaja täit koormust ja peab piirduma käputäie õpilaste õpetamisega. 2022/23. õppeaastal oli Eestis 17 omavalitsust, kus õpetajaid oli 1,4 või enam korda üle ametikohtade arvu. Tegelikult on pea kõikides suurematest linnadest eemale jäävates omavalitsustes õpetajaid tõhusa tasemega võrreldes pigem üle. Tõhusaks tasemeks võib pidada 10–15 õpilast õpetaja kohta. Võib öelda, et see on õpetajavaru pillamine ja töötab vastu ka kvalifikatsiooni hoidmisele. Ega õpetajate piirkondlikku üle- ja puudujääki olegi lihtne tasakaalustada. Lähikoolide ja -valdade tihedam koostöö võiks pisut aidata: õpetajate jagamine omavahel, aga ka veebiõppe rakendamine, kui muidu tunniplaanide ühildamise ja õpetaja liikumise korraldamise logistika üle pea kasvab. Veebiõpe eeldab omakorda vajalikke IT-lahendusi ja peaks olema mitte passiivne, vaid kaasama ka õpilasi. Teadagi kipub noorem rahvas maalt linna. Häda sunnil värvatakse siis mõnel pool tunniandjateks karjääripöörajaid või kohalikke lapsevanemaid, kes ei ole pedagoogiks õppinud või alles õpivad. Ja asja konks on pahatihti selles, et maapiirkonnad kaotavad noori õpetajaid keskustele, kus on kõiksugu võimalusi ja ahvatlusi. Paraku eeldabki õpetajaks õppimine enda sisseseadmist kas Tallinnas või Tartus, kuhu pere loomise eas inimesed sageli jäävadki paikseteks. Kui õpetajakoolitus oleks kättesaadav kodukohale lähemal või tsükli- ja kaugõppena, küllap siis jääks ka rohkem hästi haritud noori pedagooge kodumaile. Eks muidugi vii üks kitsaskoht ummikuni teisal, üks on teisega seotud. Mis mulle kõige rohkem muret teeb – ja ma olen seda ka mitut puhku toonitanud –, on see, et meil süveneb hariduslõhe sõltuvalt perede sotsiaal-majanduslikust olukorrast. Siin on jällegi maakoolid enamasti ebasoodsamas seisus. Võime öelda, et Eestis on koole, kus perede mediaansissetulek on 4500 eurot kuus, ja neid koole, kus see on alla 1000 euro kuus ning sellestki tuleb lõviosa toetustest. Kui nüüd rääkida uuringutest, siis uuringud on näidanud, et sissetulekutel on otsene seos näiteks lõpueksamite tulemustega. Mujal maailmas tehtud uuringud kinnitavad, et õppuri taseme puhul annab taust umbes 20% haridustulemusest. Tausta mõju võib omakorda kaheks jagada: koduse suhtumise mõju, hariduse väärtustamine, ning materiaalne õpitugi. Viimane tähendab nii huvihariduse kui kultuurisündmuste ja reiside võimaldamist, laia kultuuripaketti, miks mitte ka eraõpetajaid. Enamik arenenud riike püüab taustapõhist nõrkust eri meetoditega leevendada, sest sellest sõltuvad suuresti noore haridusvalikud ja elutee üldse. Kuidas siis vaesematest peredest pärit õppureid aidata? Me ei pea siin hakkama jalgratast leiutama. Euroopas kombineeritakse laialdaselt rahastust ja koolikohtade jagamisel lähenemist, et tasandada pere tausta põhist halvemust. Meil on hea võimalus õppida nende kogemustest, et vältida vigu, mis võivad kehvemast kodust pärit õpilase stigmatiseerimise kaasa tuua. Regionaalne ja hariduslikust erivajadusest tulenev kompensatsioonimudel on Eesti hariduse rahastuses juurdunud. Ka sotsiaalsest taustast tulenevat nõrkust on võimalik õgvendada, kui varakult lisaressursse pakkuda. Kuidas järele aidata õpilaste tausta põhist vajakajäämist? Selle üle vajame me siin saalis tõsist arutelu. Ei ole ju meil ühtegi last ülearu, et talle käega lüüa. Hiljutised PISA testi tulemused näitasid, et veel on meie koolides õpetajad, kes lapsi südame ja mõistusega koolitavad. Tipptulemuste üle maailmas tunneme kõik suurt uhkust. Aga kas meil on häid õpetajaid võtta ka homme? Nendesamade testi teinud 15-aastaste seas vastas ainult 2% noori, et kavatsevad tulevikus pedagoogiks hakata. Ja sellest tulenevalt ei jäägi meil muud üle, kui koolisüsteem kiiretele muutustele ümber häälestada ja õpetajaamet uuesti au sisse tõsta. Ma tänan tähelepanu eest!

Hea ettekandja, suur tänu teile ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Head ametikaaslased! Juhtivkomisjon, kelleks on kultuurikomisjon, on soovinud, et Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Nii et Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt kindlasti tunnustan kultuurikomisjoni ja teid esimehena selle initsiatiivi eest, et me arutame siin oluliselt tähtsa riikliku küsimusena maakoolide tulevikku, tegelikult aga kogu hariduse tulevikku. Ja paratamatult juhtus see sellesse aega, kus on väga põletava küsimusena üleval õpetajate streik. Streik ja sellega seotud avalik arutelu on toonudki välja väga palju problemaatikat, mis hariduses toimub, kuidas on järelkasvuga. Te oma kõnes ütlesite, et Eestis on hariduslõhe. On regionaalne lõhe, on ka [erinevad] leibkondade sissetulekud, mis mõjutavad laste haridust ja koguni inimeste elu ja tervist edaspidi. Me teame, et ka tervelt elatud aastate arv on väiksem, kui haridus on madalam. Ja te rääkisite meetmetest, mida oleks võimalik võtta. Kas te oskate kirjeldada mõnda meedet, mille abil seda lõhet vähendada?

Aitäh selle küsimuse eest! Eestis valitseb tõepoolest sissetulekupõhine hariduslõhe ja maakoolid on enamasti selle ebasoodsamal küljel. Nüüd, on väga oluline, et lapse maailmapilti saaks juba koolieast alates avardada, see võib tublisti tema arengule kaasa aidata. Meil tõepoolest võtab hariduse rahastamine arvesse nii piirkondlikku paiknemist kui ka hariduslikke erivajadusi. Tausta tasandaja meedet oleks täna tõesti hädasti vaja. Ma arvan, et me vajame Eestis arutelu, kuidas kompenseerida õpilaste tausta halvemusest johtuv mahajäämus ja koolide tulemuslikkus. Kas see võiks olla analoogne näiteks HEV õpilaste rahastamisega? Nagu ma varem ütlesin, Eestis on koole, kus perede mediaansissetulek on üle 4500 euro, samas on koole, kus see on alla 1000 euro. Ja Eestis on ka koole, kus vanematel 30–50% ka sellest 1000 eurost moodustavad toetused, ja on koole, kus toetuste osa on ainult 2% ja 98% vanemate sissetulekust tuleb palgatööst. Nagu ma ütlesin, erinevad uuringud maailmas on näidanud, et õppuri puhul annab taust umbes 20% haridustulemusest. Üldises plaanis võib tausta mõju jagada kaheks. Üks on koduste haridusressursside mõju, nagu ma enne ütlesin, ja teine on materiaalne õpitugi. Viimane ulatub huviringide, silmaringi arendavate kultuurisündmuste, reiside ja isegi eraõpetajateni välja. See tähendab, et nendel, kes on jõukamatest peredest, on lisaks formaalsele haridusele parem ligipääs ka mitteformaalsele haridusele. Ja võib-olla veel ka sellest Arenguseire Keskuse tellitud uuringust. Seal [selgus], et emade sissetulek on positiivselt korreleerunud matemaatika lõpueksami tulemustega: ema iga aastas teenitud 1000 eurot toob kaasa 0,8% matemaatikaeksami tulemusest. On ka selliseid arvutusi tehtud. Nüüd võib-olla sellest küsimusest veidi laiemalt. Ma vaatasin, kuidas teistes riikides on seda küsimust lahendatud. Meil oli ka komisjonis arutelu sellel teemal, et enamik arenenud riike on otsustanud taustapõhist halvemust eri poliitikatega leevendada. Meil on võimalik teiste riikide kogemustest õppida ja nende halbu kogemusi vältida. Nii nagu ma enne ütlesin, lapsi ei tohi hakata häbimärgistama, et nad ei tunneks ennast veelgi halvemini. Euroopa riigid näiteks rakendavad mitmesuguseid meetmeid, et hoida ära ebasoodsas olukorras olevate laste kontsentreerumist teatud koolidesse või klassidesse. Paljud riigid on kasutusele võtnud valemipõhised lähenemisviisid rahastamisel, mille kohaselt koolile eraldatud ressursid sõltuvad selle sotsiaal-majanduslikust kontekstist. Kui me võtame näiteks Oslo, siis seal rahastatakse põhikoole nii, et kõigile võrdsele baassummale lisandub pearaha iga õpilase kohta ja sellele omakorda sotsiaal-demograafiline eraldis, mis arvutatakse vanemate haridustaseme ja sissetulekute alusel. Kui tuua veel näide Euroopast, siis Barcelonas kombineeritakse koolidesse vastuvõtt vastuvõtupiirkondade määratlemisega ja õpilaste jaotamisega algoritmi alusel, mis arvestab kriteeriumina nii kooli lähedust, õdesid-vendasid samas koolis ja ka pere sissetulekut. Viimase osas arvestatakse võimalikult laia spektrit, neid spektreid on lausa 12 valikut. Arvesse võetakse ka muid, täiendavaid kriteeriume, kui see osutub vajalikuks, näiteks kas laps on üksikema kasvatada ja nii edasi. Samas tuleb kõige selle juures arvestada, et võib olla keeruline veenda jõukamaid vanemaid, et kõigil oleks parem, kui meie klassid oleksid sotsiaalselt mitmekesised. Ja võib ka seda öelda, et vaestel lastel ei ole tavaliselt kedagi, kes nende huvisid avalikult kaitseks. Siin on omad probleemid. Seda on ka teistes riikides, aga need meetmed on seal, kus neid rakendatakse, edukalt käima läinud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Kõigepealt suur tänu teile nende ettevalmistatud materjalide eest – väga palju head infot! Üks, mis siit välja tuleb ja mida me väga hästi teame, on küpses eas õpetajate osakaal Eesti koolides. Isiklikult ma ei pea seda mingiks probleemiks, sest kogemus ja kompetents paraku või õnneks käivad enamasti käsikäes – küps iga ei ole probleem. Küll on teema see, kuidas noori õpetajaks meelitada või veenda. Kas teil on mõni hea reklaamlause, mille peale noored tuleksid õpetajaks õppima?

Mille peale noored tuleks õpetajaks õppima? Esiteks, me peame üle vaatama, ütleme niimoodi, kogu õpetajate karjäärimudeli. Me peame vaatama teemasid, mis on seotud õpetajate ülekoormusega. Ja loomulikult palgaküsimus. Peab olema kindlustunne, et palk tõuseb ja on teatud tasemel, siis on noored altid tulema ka õpetajaks õppima. Ja teine asi, mis muidugi on ülioluline: õpetaja elukutse väärtustamine. Oleme ausad, täna see päris nii ei ole, me ei ole piisavalt tähelepanu sellele pööranud. Siin on mitmeid aspekte, aga kui me võtame näiteks Soome, siis hiljuti toimunud Arenguseire Keskuse korraldatud seminaril toodi välja, et ka Soomes ei ole õpetajate palgad kõige suuremad, aga vaatamata sellele kandideerib kümme inimest kohale. Soomes on õpetajaamet au sees.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Tõepoolest tänan selle ettekande eest! Me oleme ju kultuurikomisjonis ka neid küsimusi väga laialt ja väga-väga-väga põhjalikult arutanud. Väga hea ettekanne, aitäh! Mul lihtsalt üks asi jäi kõrva. Tõepoolest, me rääkisime siin hariduslõhest – see on selline korduv termin, oli ka sinu ettekandes. Me saame aru, mis asi on hariduslõhe, mis tuleneb elukohast, mis tuleneb majanduslikust toimetulekust, vanemate sissetulekust. Aga sa kasutasid ka üht sellist huvitavat sõna, et meil on ka väärtuspõhine hariduslõhe. Äkki sa defineeriksid ära, mis asi see väärtuspõhine hariduslõhe on?

No ütleme nii, kui siin nagu laiemalt rääkida, siis väärtuspõhisus ongi see, kuidas me hariduse korraldamisse suhtume. Kas või see, kas maakooli õpilased ja linnakooli õpilased saavad täpselt sama palju tähelepanu ja nii edasi.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te oma ettekande alguses tõite väga ilusti välja ka õpetajate õigused. Tänapäeval on lastel nii palju õigusi, minnakse advokaadiga omale hindeid nõudma. Tegelikult ma tooksin siia sisse ka treenerid. Treenerid on väga mures, mida öelda, kuidas öelda: jumala pärast, kellelegi ei tohi midagi ausalt öelda, tuleb öelda ringiga, keerutades. Järsku hommepäev ei tule laps enam trenni, sellepärast et sa oled julgenud öelda, et tead, sa pead kükki rohkem harjutama, mitte üks kord nädalas, vaid kaks korda nädalas. See on [lapsele] solvav. Mis te ütlete? Kas meie peame siin Riigikogus muutma mingeid seadusepügalaid ja panema täpsemalt kirja, mis on lubatud õpetajale ja treenerile, et me jumala pärast ei kasvataks mingit pehmot põlvkonda, kes on harjunud ainult [kuulma], et ta on tubli, ja ei taha üldse kuulda, et tuleb harjutada ja vaeva näha, et näiteks lugemine parem oleks?

Aitäh selle küsimuse eest! Tegelikult ega siin seadusega midagi paika panna ei ole. Ikkagi lapsevanemad peavad suure töö ära tegema. Aga teine asi on jõuda õpetaja elukutse väärtustamiseni ühiskonnas, ja seda igast küljest. Ma enne tõin näiteid, mis need aspektid võiksid olla. See, et õpetaja-, koolmeistriamet on ühiskonnas au sees – me peame sinnani jõudma. Selleks on väga palju meetmeid, kindlasti minister räägib sellest lähemalt. Aga sinnani me peame jõudma.

Anti Allas, palun!

Austatud ettekandja! Pean ausalt, siiralt tunnistama, et teie ettekanne mõjus minule kui väikestesse maakoolidesse uskujale, mõjus minu hingele palsamina. Lihtsalt see oli vahelduseks sellele mustvalgele käsitlusele koolide reformimisest, mida riigi tasandil valdavalt levitatakse. Ma arvan tõesti, et see mustvalge käsitlus mõjub maaelule hävitavalt. Aga minu küsimus on see, et äkki te võtaksite siis kontsentreeritult kokku Arenguseire Keskuse visiooni maakoolidele aastani [2040]. Milline see võiks olla?

Aitäh! Visiooni aastani 2040, ma arvan, oleks meil kõigil siin saalis üsna raske, kuidas ma ütlen, ette näha. Arenguseire Keskus on selle visiooni loonud ja ma väga loodan, et me selles suunas hakkame ka liikuma. Arenguseire Keskus on öelnud, et aastal 2040 maakoolid enam õpetajate pärast ei konkureeri, vaid teevad koostööd. Koole ei sulgeta, sest KOV-id on asutanud kogukonnamajad. See tähendab ka hariduskulude kokkuhoidu. Kogukonnamajad suudavad end edukalt ülal pidada, rentides kogukonnaruume välja nii oma liikmetele kui ka teistele huvitatutele, näiteks seminarideks, konverentsideks, laste huviringideks. Seal võivad ka täiskasvanute spordiringid või siis trennid toimuda. Selline kooli eelarvestamine hõlmab ka aktiivselt ise tulude teenimist ja seetõttu oleks võimalik nendes maakoolides õpetajatele suuremat palka maksta. Ja selles nii-öelda kogukonnamajas võib paikneda – see on Arenguseire Keskuse nägemus – külaraamatukogu, kooliaula võib funktsioneerida kui kultuurimaja ja seal võivad asuda ka renditavad ruumid täisealistele, see tähendab lastevanematele, kes oma lapsed kaugemast metsatukast hommikul kooli toovad ja õhtul koju viivad. Lapsed liiguvad kogukonnamajade vahel ja selle tagab hästi korraldatud koolibussitransport. Ma rääkisin juba enne sellest, et ei ole ilmtingimata vajalik ja ka võimalik, et igas kogukonnamajas on hästi varustatud, tipptasemel füüsikaklass ja nii edasi. Arenguseire Keskus on öelnud, et ühes kogukonnamajas oleks tipptasemel füüsikaklass, teises keemialabor, kolmandas keeletasku. Kohalik omavalitsus ei pea tagama igas koolis samasuguseid õppetingimusi, vaid igal kogukonnamajal ja kogukonnamaja koolil on oma tugevus, oma identiteet. See eeldab ka ühtset kohalike omavalitsuste ülest tunniplaani. Näiteks seitsmenda klassi õpilased viiakse füüsikapäevale ühte kogukonnamajja ja nii edasi. Ka seda on Arenguseire Keskus välja toonud, et 2040. aastal on klassiruumis sellised tehnoloogilised lahendused, mida praegu ei pruugi veel olemas olla. Õpilastel ei ole siis tingimata vaja tavalisse klassiruumi tullagi. Nad õpivad osasid aineid virtuaalklassis oma kodus. Ja kui õpilane ei saa füüsiliselt kooli tulla – kas ta on haige või on lumetorm või on hariduslik erivajadus –, siis tal on oma kodus juurdepääs parimale eestikeelsele haridusele. Õpetajakoolitus peaks olema kättesaadav Tallinnasse või Tartusse kolimata. See hoiaks loomulikult noori maal kinni. Ja see võiks olla kohakeskne, näiteks et Ida-Virumaal on õpetajakoolitusse integreeritud energeetikaõpe, Setomaal seto kultuuripärandi põhine õpe ja juba algklassidest saati arendataks õpilastes kogukonnatunnet ja soovi oma kogukonda, oma elupaika, oma kodukanti tagasi tulla. [Eesmärk on] ka see, et õpetajaamet on igati hinnatud, et paljud maakoolides õppivad, kogukonnamajades õppivad õpilased soovivad tulevikus maale tagasi elama ja ka tööle tulla. Õpetajat toetavad tema töös digimaterjalid ning veebiõppe vahendusel saab kasutada ka teistes piirkondades elavate õpetajate abi. Siin võib tuua ühe väga hea näite: Uulu kooli lapsi õpetab robootikaõpetaja 180 kilomeetri kauguselt. Robootikaõpetaja on hoopis kuskil mujal, aga Uulu kooli lastel on robootikatunnid olemas.

Eero Merilind, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kultuurikomisjoni esimees! Olen natuke mures haridusliku ebavõrdsuse pärast, see koondub ääremaadele. Sama seost me näeme ju tegelikult tervise valdkonnas: mida parem haridus, seda parem tervis. Ma mäletan, et eelmisel aastal me [kehtestasime] õdede ja arstide lähtetoetused selleks, et oleks parem arstiabi kättesaadavus maal. Minu küsimus ongi, kas sellisest, ütleme, lähtetoetusetaolisest abist oleks kasu ka selleks, et ühtlustada haridust ja saada paremaid õpetajaid maale.

Aitäh! See on võimalus, aga ma täna jään selle vastuse võlgu. Ma arvan, et see teatud hulga inimesi kindlasti viiks maale, nii nagu Ida-Virumaal on kõrgem palk aidanud kaasa, et ametnikud on tulnud töölt ära, et minna koolidesse õpetajaks. Ma pean silmas just Ida-Virumaad. Lähtetoetus võiks kindlasti olla üks meede.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest. Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Oi, aga mul on vale ettekanne.

Tahate ma annan teile teie ettekande?

Mulle on tehtud teine ettekanne, aga okei, ma proovin siis selle ettekandega edasi minna.

Põhimõtteliselt see ettekanne peaks olema seotud Riigikogu OTRK-ga.

Vabandust! Jaa, seda küll, jah.

Haridustemaatika.

Hea küll, räägime siis nende slaidide abil. (Naerab.) Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lubage mul alustada oma ettekannet natukene kaugemalt, enne kui hakata konkreetselt rääkima koolivõrgust. Ma räägin ka koolivõrgust, aga tahaksin alustada natuke kaugemalt. Sellepärast et kui me räägime koolivõrgust ja Eesti haridusest üldse, siis me peaksime kõigepealt veel kord iseendale ka ära sõnastama selle, mis on Eesti hariduse aluspõhimõtted. Sellepärast et nendest hariduse aluspõhimõtetest lähtuvalt me teeme kõiki otsuseid. Mitte alati me neid ei sõnasta ja kui need aluspõhimõtted ei ole meile ühtemoodi arusaadavad, siis me ei saa tihti aru, miks me teeme ühe või teise otsuse. Ja selle tõttu on oluline, et me räägiksime läbi ja sõnastaksime veel kord ja veel kord, mis on Eesti hariduse aluspõhimõtted. Ja siin on minu nägemus sellest. Kõigepealt, Eesti haridussüsteem on ehitatud alt üles. See tähendab seda, et Eesti haridus on tegelikult vanem, kui on Eesti riik. Kõigepealt oli loodud eesti kool, oli loodud külakool, oli eesti koolmeister, oli eesti õpetaja. Ja siis oli eesti õpetaja, eesti haritlaskond see, kes tegelikult selle Eesti riigi lõi. See on üks väheseid riike, kus haridussüsteem on kogukonnast alt üles ehitatud, mitte riigi poolt ülevalt alla loodud. Enamikus Euroopa riikides on haridussüsteemid loodud riigi poolt ülevalt alla.

Hea ettekandja, ma pean teie ees vabandama. Pipi-Liis Siemann, teil on protseduuriline küsimus? Ma mõtlesin, et midagi on juhtunud. Palun!

Mis see tähendab? See tähendab seda, et meie haridussüsteemis, sellises alt üles ehitatud süsteemis on koolil, koolipidajal, õpetajal ja kooli ümber oleval kogukonnal väga suur autonoomia, iseotsustamise õigus. Meil on ühtluskool. See Eesti hariduse aluspõhimõte tähendab seda, et meil on üle Eesti kohustus ja ka kokkulepe, et me tagame ühesuguse hariduse standardi, ühesuguse hariduse kättesaadavuse nii kvaliteedi kui ka mahu poolest. Igas Eestimaa nurgas on võimalik saada hästi kvalifitseeritud õpetajalt ühtemoodi head haridust, ühesuguse õppekava kohaselt ja ühesuguste mahtudega. Autonoomiast ma rääkisin. See on väga oluline element Eesti hariduse põhimõtetes: Eestis tehakse hariduses otsuseid selle kohta, kuidas laps õpib ja kuidas teda toetatakse, lapsele kõige lähemas institutsioonis, kõige lähemal tasandil, ja see on õpetaja tasand. Õpetaja on see, kes otsustab, kuidas lapse õppeprotsess kujuneb, mitte haridusminister ega haridusministeeriumi ametnikud. Kõige lähemal tasandil lapsele on õpetaja. Sealt edasi järgmine tasand, kus tehakse otsuseid selle kohta, kui palju on õpetajaid, milline [konkreetne] kool on, kuidas see kool toimib, on koolijuhi ja koolipidaja tasand. Ja alles sealt edasi see kõige viimane tasand, kus me ühtlaselt tagame ühtluskooli põhimõtted üle Eesti, on riigi tasand. See autonoomia alt üles ehitatud süsteemis on väga oluline. Eesti haridussüsteemi aluspõhimõte on teadusel põhinemine. Eesti õppekava ja see, mida me õpetame hariduses, on teaduspõhine, ja see on hästi oluline põhimõte. Sellest põhimõttest ei tohi Eesti haridus kindlasti taganeda. Ja veel üks Eesti hariduse aluspõhimõtteid on see, et Eesti haridusel ja Eesti õpetajatel, Eesti koolil peab ühiskonnas olema väga kõrge staatus. Haridus on prioriteet, haridus on väärtus – see on väärtus nii perekonnale, isikule endale kui ka tegelikult ühiskonnale tervikuna. Need on need aluspõhimõtted, mis on olulised. Nendest aluspõhimõtetest lähtuvalt on meil üles ehitatud Eesti haridusvõrk, mille põhimõte on see, et meil on erinevad koolimudelid. Kuna meil on autonoomne, alt üles ehitatud koolisüsteem, siis see tähendab seda, et kooli nägu ja kool ise oma olemuselt on pigem kogukonna nägu. Ja sõltuvalt sellest, milline on kogukond, on meil 6-klassilised, väga pisikesed algkoolid, meil on olemas eraldi riigigümnaasiumid, suured gümnaasiumid, meil on piirkonna põhikoolid oma kultuuriliste eripäradega, meil on pedagoogilisi erinevusi koolidel. Meie koolid ei ole ühetaolised, ühesugused, igal pool ühtemoodi. Nad on väga erinevad ja need mudelid on erinevad, mis annab lapsevanematele tegelikult valikuvõimaluse. Meie haridusvõrgu põhimõte on see, et kool on lapse kodu lähedal. See põhimõte kehtib kõige olulisemana kõige väiksemate laste puhul ehk siis esimese ja teise kooliastme laste puhul. Ja see on põhimõte, millest haridusvõrgu puhul peab kindlasti lähtuma. Eesti haridusvõrgu põhimõte on ka see, et kool on kogukonna oma. Seda me näeme ka kõikides debattides haridusvõrgu üle. Miks on vaidlus ja arutelu haridusvõrgu üle Eestis väga tundlik ja valus teema: sellepärast et kool ei ole nii-öelda ülevalt alla riigi loodud institutsioon, mida võib liigutada siia-sinna, nii nagu ülevalt poolt ette nähtud on. Kusjuures väga paljudes Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides on just niimoodi korraldatud, et kool on riigi institutsioon, mida suletakse ja avatakse ja korraldatakse ülevaltpoolt otsuste alusel. Eestis see nii ei ole ja see on oluline element Eesti haridusvõrgus. Ja oluline element haridusvõrgus on ka see, et gümnaasium on olnud ja on ka tulevikus koht, kus valmistatakse ette akadeemiliseks hariduseks ülikoolis. Miks ma seda tahan siin rõhutada: seepärast, et Eesti haridusvõrgus ei ole gümnaasium oma olemuselt väike kodulähedane kool, nagu kool on väikese lapse jaoks. Gümnaasium on kool, mis on spetsialiseerunud ettevalmistusele kõrghariduse saamiseks. Selle kõrval on paralleelteed, mida põhikooli lõpus on valida, see ei ole mitte akadeemiline ettevalmistus, vaid rakenduslik ettevalmistus tööeluks. See oluline element haridusvõrgu korrastamisel on meil täna fookuses. Haridusvõrgu korrastamisel me peame lähtuma põhimõttest, et gümnaasium ei ole mõeldud kodulähedase koolina. See ei ole tegelikult seda ka varem olnud. Nüüd, üks haridusvõrgu murekoht on see, et meie haridusvõrk selles mõttes, kus kool on ja milline kool on, on laias laastus kujundatud okupatsiooniajal toonase plaanimajanduse ja rahvastiku paiknemise järgi. Ehk siis kaheksakümnendatel aastatel on kujunenud välja tänane koolivõrk. Viimase 30 aasta jooksul on koolivõrku muidugi korrastatud, aga see ei vasta jätkuvalt sellele, milline on tegelikult rahvastiku paiknemine Eestis. Teine murekoht on nii-öelda torukoolid ehk 1–12 koolisüsteem, mis ei ole tänapäevale sobilik koolimudel, küll ühe erandiga. Ma sellest erandist ka kohe räägin. Ka esimese vabariigi ajal oli gümnaasium eraldi õppeasutus, sellepärast et tal on eraldi funktsioonid, teistsugused funktsioonid kui põhikoolidel ja väikelaste algkoolidel. Gümnaasium on teistsugune õppeasutus teistsuguste eesmärkidega ja seal on õppetöö korraldusele teistsugune pedagoogiline lähenemine, sest need lapsed on juba oluliselt vanemad. Sellised torukoolid, kus peaks tegelikult olema lapsele kujundatud tema personaalne õpitee – sellised torukoolid 1.–12. klassini tänapäeva õpikäsitluse kohaselt ei ole koolimudelina enam kaasaegsed. Erand torukoolide puhul puudutab erisuunaga koole – kas nad on keeleliselt erisuunaga või muu erisuunitlusega koolid, mis juba esimesest kooliastmest alates on oma spetsiifika kujundanud. Seal on nii-öelda torukooli printsiip kooli mudelina kohane. Aga muudel juhtudel torukool, mis on just Nõukogude ajal loodud süsteem, tänapäeva ei sobi. Väga segane haridusvõrgu korraldamise puhul on vastutuse jagunemine riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel: kes on tegelikult koolipidaja, millisel kooliastmel kes peab tagama vajalikul määral põhiseaduses ettenähtud koolikohti lastele ja kus täpselt. See segadus koolivõrgu puhul riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel vajab lahendamist. Koolivõrgu korrastamine on oluline. Nende murekohtade sõnastamisel peab koolivõrgu korrastamine lähtuma nendest Eesti hariduse aluspõhimõtetest ja Eesti haridusvõrgu aluspõhimõtetest. Mis on siis koolivõrgu korrastamise puhul see valukoht tegelikult? Eelmine ettekandja need mured sõnastas ja ma võib-olla ei peagi sellel väga põhjalikult peatuma. Aga rahvastik on muutunud, rahvastik on paiknenud ümber teistesse kohtadesse. Kaasaegse õpikäsitluse rakendamiseks on vaja teistsugust haridusvõrku ja kohati teistsuguseid koolimudeleid. Kaasava hariduse põhimõtetest lähtuv koolivõrk tähendab seda, et ka meie koolimajad, koolihooned peavad olema oma olemuselt teistsugused kui need, mis meil on näiteks Nõukogude ajal ehitatud. Kaasava hariduse põhimõtteid on nendes raske rakendada. Koolivõrgu korrastamist on vaja ka eestikeelsele haridusele ligipääsu tagamiseks kõikides Eesti piirkondades ja õpetajate paremaks rakendamiseks. Koolivõrgu ebaefektiivsus süvendab õpetajate nappust. Meil on õpetajate ametikohti õpilase kohta Euroopas kõige rohkem ja see on ka põhjus, miks meil tegelikult koolivõrku korrastada on vaja. Siin on veel faktilisi andmeid selle kohta. (Näitab slaidi.) Meil on ligi 50 kooli, mis asuvad korjealal, kus on vähem kui 90 põhikooliealist last. Ja siin on ka näha nende õpetajate suhtarv. Kui meil oleks korrastatud koolivõrk, siis tänase [412] õpetaja asemel oleks meil selles koolivõrgus vaja 164[–245] õpetajat. Kuidas me koolivõrgu korrastamisega põhimõtteliselt oleme edasi läinud? Nagu ma ütlesin, aluspõhimõte on see, et kool peab olema kodu lähedal, ja peab olema kodu lähedal väikestele lastele. Ehk algkool on see kõige olulisem kool, mis lapsele kodu lähedal peab olema. Täna on koolivõrgu korrastamisel võetud aluseks see, et kodulähedaste koolide, väikeste maapiirkondades olevate kodulähedaste koolide jaoks on välja töötatud toetusmeede, et kohalikke omavalitsusi toetada nende väikeste 6-klassiliste kodulähedaste koolide pidamisel. Riigieelarvest läheb sellele 2,4 miljonit. Kolmanda kooliastme ehk progümnaasiumide kokkukoondamine vallakeskustesse on protsess, mis on Eestis käimas. Omavalitsused viivad seda ka tegelikult läbi. Õpilaste arv kolmandas kooliastmes võiks olla suurusjärgus minimaalselt 45 last. Eks täpne koolide arv sõltub piirkonnast ja ka kogukondlikest kokkulepetest. Aga meil on ka seal vaja koolivõrgu reformiga edasi minna, koondada kolmandat kooliastet, sellepärast et õpetajate puudus ja laste puudus sunnib seda peale. Ja nüüd viimane aste, see on neljas aste ehk gümnaasiumiaste. Eestis on 158 gümnaasiumi, õpilasi on heal juhul umbes 100 gümnaasiumi jagu. Enamus gümnaasiumiastmeid asub linnades, aga riik on riigigümnaasiumide rajamisega võtnud selle suuna, et ka maapiirkondades peab olema kättesaadav hea gümnaasiumiharidus. Me oleme praegu haridusministeeriumis ette valmistamas läbirääkimisi 31 omavalitsusega 37 gümnaasiumiastme üleandmiseks riigile. Need on koolid, kus õpib täna vähem kui 100 õpilast gümnaasiumiastmes. Ja need umbes 40 gümnaasiumi – nendele 37-le lisaks on veel paar gümnaasiumi, mis asuvad väga kaugel üksteisest, nii et lastel ei ole 50 kilomeetri raadiuses muud gümnaasiumi – on Eestis sellised, kus lähedal asuvad teised gümnaasiumid, mis on valdavalt riigigümnaasiumid, või riigi kutseõppekeskused, kuhu need õppekohad on meil võimalik üle tõsta. Miks me räägime gümnaasiumivõrgu puhul väikestest maagümnaasiumidest ja nende riigi pidamisele ülevõtmisest? Ka haridusvaldkonna arengukavas on sõnastatud eesmärk, et meil on vaja just gümnaasiumiastmes välja selgitada ja paika panna, kelle kohustus on tagada gümnaasiumiastme õppekohad. Täna on see justkui jagatud kohustus. 2035. aastaks on seatud eesmärk, et gümnaasiumiastme õppekohustuse õppekohad peab tagama riik, ja selle tõttu on algatatud ka see protsess nende õppekohtade ülevõtmiseks riigi pidamisele. Nii et aastaks 2035 oleks vastutus gümnaasiumide eest riigi käes. Oleme ka alustamas läbirääkimisi Tallinnaga koolivõrgu reformi teemal, selleks et jõuda 2035. aastaks olukorda, kus ka Tallinnas on gümnaasiumivõrk põhikoolivõrgust eraldatud ja gümnaasiumivõrgu pidaja on riik. Ida-Virumaa koolivõrgu korrastamine on käimas Euroopa Liidu vahendite toel. Me oleme Kohtla-Järve linnale, Alutagusele, Narva-Jõesuule, Narva linnale ja Toilale teinud ettepaneku oma haridusvõrk üle vaadata, anda gümnaasiumiastmed kõik riigi pidada riigigümnaasiumides ja ehitada uued põhikoolid nendesse linnadesse. Nii et see protsess käib. Aastaks 2028 peaks Ida-Virumaa koolivõrk laias laastus vastama rahvastiku tegelikule paiknemisele ja kaasaegsele õpikäsitusele. See on üks esimesi maakondi, kus koolivõrgu protsessid päris jõuliselt käima on läinud. Aga ma praegu tänan. Mul on küll veel pakkuda igasuguseid ideid, aga ma eelistan vastata küsimustele.

Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande eest. Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et ka teie ettekandes kõlas sõnum, et kui me räägime õpetajate jätkusuutlikkusest ka palga maksmise mõttes, siis teatud võrgureform on hädavajalik. Mind muidugi natuke üllatab see, et gümnaasiumiosas vaatame aastat 2035 ja mõtleme, et me selleks ajaks suudame selle reformi ära teha. Minu arvates see on selgelt liiga pikk vaade, siin peaks rohkem pingutama. Aga lähtuvalt sellest, et on toimunud omavalitsusreform ja meil on praegu ligi 80 omavalitsust versus varasemad rohkem kui 200 omavalitsust, on minu arvates mõiste "maapiirkond" sõna otseses mõttes muutunud. See puudutab ka linnakeskkondi kohalikes omavalitsustes. Kas teie arvates peaks ka koolivõrgu mõttes vaatama mitte omavalitsusekeskselt, vaid üle omavalitsuste piiride? Kui me vaatame puhtalt seda, kus inimesed paiknevad, siis tegelikult (Juhataja helistab kella.) joonistub välja, et ei piisa sellest, kui me vaatame kohalike omavalitsuste keskselt.

Aitäh küsimuse eest! Muidugi peab vaatama. Ma arvan, et see vaade võiks tegelikult olla üle Eesti, sest Eesti ei ole nii suur riik. Meil on vaja koolivõrku vaadata tervikuna. Me oleme koolivõrgu planeerimisel, kui me räägime praegu gümnaasiumiastmete üleandmisest riigi pidamisele, olukorda üldse mitte omavalitsustepõhiselt vaadanud. Me oleme üle Eesti loonud selle kaardi ja vaadanud, kus täna asuvad gümnaasiumid, kus asuvad tegelikult õpilased ja kus 50 kilomeetri raadiuses võiksid gümnaasiumid Eestis paikneda. Gümnaasiumiastmes koolivõrgu korrastamine on esimene etapp, mis lahendaks selle omavalitsusteüleselt. Tagada, et igas omavalitsuses, igas vallas on gümnaasium – see Eesti vaatest ei ole tegelikult mõistlik. Ma tegin arvutuse: kui Eestis on üks gümnaasium 8000 elaniku kohta, siis Soomes on üks gümnaasium peaaegu 16 000 elaniku kohta. Soome on ka hõreasustusega riik ja seal on gümnaasiumivõrk koondatud palju rohkem kokku, lapsed käivad palju kaugema distantsi tagant gümnaasiumis. Me vaatame seda kindlasti omavalitsusteüleselt. Põhikoolivõrgu puhul täpselt samamoodi muidugi võiks vaadata pigem maakonna, tihti isegi mitte maakonna, vaid ka muude kõrval olevate omavalitsustega koostöös, kuidas koolivõrk välja näeb. Siin on kindlasti vaja omavalitsuste koostööd päris palju. Kuna meil maavalitsusi enam ei ole, siis on küsimus selles, et just omavalitsuste liidud peaksid seda koostööd tegema.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! On selge, et tegelikult me oleme muutuste olukorras, mis käib igasuguse arenguga loomulikult kaasas. Väga palju on kogu haridusvõrguga seotud kohalikud omavalitsused, nagu te just äsja ütlesite. Sellepärast ma küsin teie käest: mida te praegu kohalikelt omavalitsustelt ootate, et see muutuste protsess hästi edeneks ja tulemuseni jõuaks?

Urve Tiidus, palun!

Kohalikelt omavalitsustelt ootame praegu riigiga läbirääkimisi. Need 31 omavalitsust, kellel on need väikesed, väga pisikese õpilaste arvuga gümnaasiumid, [nendega tahame jõuda] kokkulepeteni, pidada läbirääkimisi nende gümnaasiumiastmete üleandmiseks riigi pidamisele, gümnaasiumi õppekohtade üleandmiseks riigi pidamisele. Seda läbirääkimiste protsessi me praegu alustame.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Nukker perspektiiv muidugi: kõlab läbi ainult ilusate eufemismidega kaetud taandumine koolivõrgu vaates. Aga kui te räägite pikast perspektiivist, kuni 2035, siis selle ajaga on võimalik hea tahtmise korral rakendada ka mitmeid regionaalpoliitilisi meetmeid, mis võiks ikkagi kutsuda esile väikseid muutusi elanikkonna paiknemises. Ma meenutan, et sel ajal, kui EKRE oli valitsuses, käivitati näiteks maale elama minemise programm, et soodustada just nimelt inimeste paiknemist üle kogu riigi ühtlasemalt. Kas te vaatate haridusvõrgu arendamist ka kooskõlas regionaalpoliitiliste plaanidega? Kas valitsusel on näiteks 2035. aasta vaates mingeid plaane, kuidas soodustada maale elama kolimist? Kas te kõike seda arvestate oma plaanides aastaks 2035? Või vaatate puhtalt praegust seisu, et tõmbame koole kokku ja pikka regionaalpoliitilist vaadet selle juures ei arvestata? Kuidas see täpselt käib? Tahaks natuke tausta teada.

Aitäh küsimuse eest! Kui me räägime koolidest, siis me peame ikkagi eristama põhikooli, algkooli ja gümnaasiumi. Koolivõrgu korrastamisel on väga oluline neid asju eristada. Ärme räägime maakoolist üldiselt, sellepärast et maakool võib tähendada [klasse] 1–12, 1–9, 1–6. Need on väga erinevad mudelid. Eesti haridusvõrgu strateegia on sõnastatud haridusvaldkonna arengukavas, kus on väga selgelt öeldud, et Eesti haridusvõrk peab välja nägema nii, et meil on maapiirkondades kodulähedased väikestele lastele mõeldud, ka väga väikesed 1.–6. [klassile mõeldud] koolid. Need on kodulähedased algkoolid. Neid ei ole mõistlik kinni panna, väike laps peab saama koolis käia kodu lähedal. See on see, mis tegelikult tagab, et pered seal piirkonnas elavad. Maakool ei tähenda gümnaasiumiastet. Gümnaasiumiastet ei ole kodulähedase kooli puhul kohane silmas pidada. Gümnaasiumiaste on see, kus [õpilane] on juba nooruk, mitte laps. Täna pooled põhikooli lõpetanud ei käi kodulähedases gümnaasiumis, nad liiguvad palju kaugemale. Gümnaasiumivõrk on see, millest me tegelikult reformi mõttes kõige rohkem räägime, mitte väikeste maakoolide, kodulähedaste väikeste algkoolide sulgemisest.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Meil Kagu-Eestis Põlvamaal on olnud ka oma nii-öelda Metsküla kool: Kauksi kool, mis pandi sellest õppeaastast kinni. Sealne kogukond otsis väga aktiivselt pikka aega lahendusi koostööks omavalitsusega, üritas omavalitsusega läbirääkimistesse astuda, et leida alternatiive. Aga ka siis, kui me teavitasime omavalitsust sellest uuest riiklikust meetmest, mis puudutab 6-klassilisi maakoole, jäi omavalitsus ikkagi skeptiliseks. Hoolimata sellest, et nad näevad nii-öelda koolide optimeerimise vajadust, on nad leidnud, et see meede neile ikkagi millegipärast ei sobi. Samal ajal näiteks Setomaa vallas ollakse väga entusiastlikud selle meetme puhul. Kui hästi on omavalitsused seda meedet vastu võtnud ja mis on põhjused, miks mõned jäävad skeptiliseks?

Aitäh! Mul ei ole nii detailset infot omavalitsuste kaupa. Ma tean omavalitsusi, kes on väga positiivselt sellesse meetmesse suhtunud. See tõesti aitab neil koolivõrku pidada nii, nagu nemad on koolivõrgu kujundamist ette näinud. Olen aga kuulnud ka omavalitsustest, kes ei ole kuigi optimistlikud selle meetme puhul. Meil on omavalitsusi, kes vaatamata sellele, et on olemas meede, mis aitaks neil väikeseid maakoole pidada, ei ole seda meedet millegipärast kasutanud ja on teinud otsuse mõni väike kodulähedane kool kinni panna. On olnud väga erinevat suhtumist. Väga palju sõltub meie 79 omavalitsuse hoiakutest selles suhtes. Tallinn, Tartu ja teised linnad selle meetme alla ei kvalifitseeru. Aga maapiirkondades on olnud väga erinev suhtumine. Väga erinev!

Peeter Tali, palun!

Tänan, juhataja! Tänan, hea minister, suurepärase ettekande eest! Ma näen siin pikka plaani, kui mitte öelda isegi strateegilist visiooni, et elu oleks ka väljaspool Tallinna, Tartu ja Pärnu linna. Ka hariduselu. Aga mu küsimus on õpetajate frustratsiooni kohta, mida me iga päev näeme. Kohalikel omavalitsustel on väga suur roll ja nad käituvad erinevalt. Kas praegu ei ole mitte nii, et me suure hooga lahendame probleemi, mille on põhjustanud Tallinna Linnavalitsus, kes ei taha haridust toetada, toetab seda, ütleme, ebapiisavalt, ja siis käib mingisugune Itaalia laadi streik, et viisakalt öeldes tüngata eestikeelsele õppele üleminekut? Kas ma saan valesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, hariduskorralduses on paras õiguslik sasipundar Eestis. Eestis ei ole piisavalt selge, kes tegelikult vastutab õpetajate töötasu, õpetajate töötingimuste, õpetajate järelkasvu ja koolivõrgu eest. See vastutus on jagatud: palgatoetust maksab riik ja alampalka räägib läbi riik. Samal ajal õpetajate tööandjad, kes kehtestavad reaalse palga ehk maksavad palga välja, planeerivad töökoormust, otsustavad, kui palju üldse õpetajaid tööl on, mitu õpetajat peab töö ära tegema, millise koormusega. Selle koha pealt otsustavad omavalitsused. Omavalitsused otsustavad ka seda, kui palju neil koole on, kui palju neil õpetajaid on, millised nende koolid on. Nüüd, õpetajate järelkasvu puhul on tegelikult kaks nüanssi, mis tagavad selle, et oleks järelkasvu. Üks on palk. Alustava õpetaja jaoks, noore jaoks, kes otsustab, kes kaalub, kas minna õppima õpetajaks või kas minna kooli tööle pärast ülikooli lõpetamist, üks olulisimaid kriteeriume, kui mitte kõige olulisem on see, milline on nii-öelda alustava töötaja palk, mida talle pakutakse, et ta sellele tööle läheks. Palk on oluline selleks, et noor inimene valiks üldse õpetajakarjääri. [Olukord on teine,] kui õpetaja on juba töötanud koolis, ta on kogemustega õpetaja, ta on arenenud. Õpetajaks tegelikult kujunetakse koolis, mitte ülikoolis. Õpetajaks kujunetakse koolis, kui on päriselt lapsed ees, kui päriselt lastega tööd tehakse. See professionaal, kes juba on õpetaja olnud, kes on kujunenud õpetajaks, ei [lahku koolist] tihti mitte sellel põhjusel, et tal on väga madal palk, vaid sellel põhjusel, et [teda ei rahulda] töötingimused, töökoormus, stressikeskkond. See, mida ühiskond talt tegelikult ootab ja millised vahendid tal töö tegemiseks on, ei vasta sellele, milleks ta koolitatud on. [Ta ei tea,] kas ta suudab neid ootusi täita, seda tööd teha. Töötingimused on need, mille tõttu professionaalne õpetaja [võib koolist lahkuda]. Nii et kui me tahame öelda, et me õpetajate järelkasvuga tegeleme, kui [me tahame], et noored inimesed püsiksid koolis tööl, siis ei piisa ainult sellest, et me lahendame ära alampalga küsimuse. Selleks on vaja lahendada ära ka õpetajate töötingimused. Ja see on asi, mille kohta ei saa otsuseid teha riik. Põhimõtteliselt on kaks valikut, kuna on jagatud vastutus: vastutab nii riik kui ka kohalik omavalitsus. Lõpuks õpetajad on väga segaduses, kelle vastu nad üldse streigivad, kes nende tööandja on. Segadus on ka selles osas, kes siis saaks selle probleemi ära lahendada. Riik näitab omavalitsuste peale, omavalitsus näitab riigi peale ja lõpuks jääb see probleem lahendamata. On kaks varianti. On see, et riik loobub üleüldiselt igasugustest õpetaja alampalga läbirääkimistest, annab kogu raha ja vastutuse kohalikele omavalitsustele, ka õpetajate alampalga määramisel, koormuste määramisel. Ehk siis antakse täielik autonoomia omavalitsustele otsustada õpetajate palga küsimused, koormuse küsimused, koolivõrgu küsimused – kõik küsimused. See on üks variant. See on Soome variant, üldse Põhjamaade variant, mille puhul ametiühingud räägivad omavalitsustega läbi õpetajate alampalga küsimuse. Või siis on teine variant, nii-öelda Kesk- ja Lõuna-Euroopa variant, mille puhul õpetaja on tegelikult riigiteenistuja ehk ta on riigi palgal. Riik maksab palka, riik määrab õpetaja koormuse ja töötingimused, õpetaja kutsenõuded ja muud sellised asjad. Sisuliselt see tähendab pikas plaanis koolivõrgu riigistamist. Need kaks valikuvarianti on justkui laual. Aga me ei ole kummagi variandiga kuhugi liikunud ja oleme olukorras, kus mõlemad vastutavad, aga probleemid on ikkagi pikalt lahendamata. Minu ettepanek on olnud kogu aeg see, et me [ei peaks] minema riigistamise teed. Samas ma arvan, et kogu vastutuse kohalikele omavalitsustele panemine ei eelda ainult haridusotsuseid, see eeldab ka kohalike omavalitsuste tulubaasi puudutavaid otsuseid ehk palju laiemat reformi kui ainult hariduse valdkonnas. Tänane lahendus on see, et omavalitsused, õpetajad ja riik peaksid sõlmima kolmepoolse haridusleppe, kus me lepime kokku põhimõtted, kes mille eest vastutab, mis järgmistel aastatel tegelikult juhtub õpetajate töötingimustega, mida peab tegema riik, mida peab tegema koolipidaja, millise vastutuse võtavad õpetajad. Selline on olnud hariduslepet puudutav ettepanek. Me peaksime haridusleppes kolme osapoolega kokku leppima nende probleemide puntra lahendamise, mis meil täna on.

Maido Ruusmann, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Fakt, et Eesti on regionaalselt ebavõrdselt arenenud, on kõigile teada. Arenguseire Keskuse ülevaatest me näeme ka, et majanduslik ebavõrdsus peegeldub hariduslikus ebavõrdsuses. Ma küsin ministri käest seda. Kas te olete jõudnud arutada nii omakeskis kui võib-olla ka regionaalministriga, milliseid samme lisaks sellisele kitsale hariduskäsitlusele peaks astuma, et regionaalset ebavõrdsust vähendada, et meil ka äärealadel oleks targemaid lapsi? Mida tuleks tervikuna teha? Kas te olete jõudnud selle peale mõelda ja seda arutada?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski pean täpsustama seda, kas meil on hariduslik ebavõrdsus seotud sotsiaal-majandusliku taustaga või regionaalsete erisustega. Kui me vaatame PISA uuringuid, siis PISA näitab meile mida? Jah, lastevanemate sotsiaal-majanduslik taust mõjutab seda, millise tulemuse laps matemaatikas saab. See mõju on kahjuks suurenev ja seda mõju on vaja [jälgida]. Regionaalsed erisused ei ole tegelikult nii tugevad. Sotsiaal-majanduslik taust mõjutab ka Tallinna linnas laste tulemusi ehk siis see ei ole tegelikult regionaalne. Meil maakoolid tegid PISA tulemustes parema tulemuse kui näiteks väikelinnade koolid. Me ei saa öelda, et maapiirkondades, kus on inimestel võib-olla väiksem sissetulek kui linnades, on haridustulemus halvem. Ei ole. Maakoolid teevad tegelikult väga häid tulemusi, see tuli ka Arenguseire Keskuse ekspertide raportist välja. Eesti kool on väga tõhus. Mida see tähendab? Võttes arvesse nii-öelda sisendeid, millega õpetajad töötavad, on linnade ja maapiirkondade tulemused täpselt võrdsed. Ehk siis maapiirkondade koolide õpetajad tegelikult teevad isegi kõvemat tööd, kui nii võib öelda, kuna neil need sisendid on nagu nõrgemad, ja mitte õpilaste näol, vaid muude [sisendite] näol. Näiteks need koolid, kus on kaasavat haridust vajavate laste osakaal suur, teevad vaatamata sellele tegelikult häid tulemusi, nendes koolides õppivad õpilased on väga [tublid]. Nii et Eesti koolid on väga tõhusad ja siin ei ole õige öelda, et sotsiaal-majanduslik taust kattub regionaalpoliitiliselt geograafiaga ja selle tõttu on kuskil maakoolides nõrgemad tulemused. Ei ole. Aga muidugi on küsimus pigem selles, et koolipidajatel on maapiirkondades vähem ressursse selleks, et tagada hea keskkond, milles need koolid toimetavad. Õpetajad pingutavad selles keskkonnas, aga ressursid on oluliselt väiksemad. Küsimus on tegelikult regionaalpoliitikas, kuidas üle-eestiliselt, ka omavalitsuste vahel ressursse õiglasemalt jagada, selleks et omavalitsustel ehk koolipidajatel oleks võimalik tagada kaasaegne õpikeskkond. Me ju saame aru, et investeeringute tegemise võimekus on omavalitsustel väga erinev ja sellest tulenevad ka väga suured erisused keskkondades, kus lapsed õpivad.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Natukene tundub, et see alt üles aluspõhimõte, mis on olnud ja mis tundub väga hea, kipub minema konflikti sooviga teha hariduslikke reforme ja korrastada haridusvõrku. Minu arust meil on siin hiljuti olnud väga ere näide, kus kogukond ja omavalitsus on tülli läinud. Tegelikult piike ristavad ka tipp-poliitikud kaugel sellest omavalitsusest. Minu küsimus teile on: kas teile ei tundu, et need kaks asja on natukene omavahel konfliktis? Kas võib-olla peaks ühel hetkel riik ikkagi tugevamalt [peale] minema, nii nagu teistes riikides on? Nagu te välja tõite, mõnes riigis on see tsentraliseeritum. Kas sellel on ka mingisugused plussid või see on täiesti laualt maas haridusvõrgu korrastamise kontekstis?

Aitäh küsimuse eest! Igasugune muutus tuleb raskelt. Seda, et suurem hulk inimesi oleks muutusega kohe nõus, ei saa kindlasti eeldada. Meile on oluline, et me Eestis lepiksime kokku, millised meie haridusvõrgu aluspõhimõtted on. Ma sõnastasin, kuidas me neid näeme: et meil on kodulähedane väike kool, meil on progümnaasiumid koondunud vallakeskustesse ja gümnaasiumid on koondunud suurematesse keskustesse ja gümnaasiumiastme pidaja on riik. See on koolivõrgu visioon, mis on meil ka haridusstrateegias sõnastatud, aga mis ei ole reaalses elus veel praktiseeritav kõikide koolipidajate poolt. Meil on vaja läbirääkimisi, debatti, et me lepiks kokku, et selline on tegelikult haridusvõrgu korraldus, milleni me peaksime aastaks 2035 jõudma, et just nii me haridusvõrku korraldame. Haridusvõrgu korraldust ei saa [nii teha], mina ei ole seda meelt, et me saame selle teha ülevalt alla seaduse kehtestamisega, et riik tuleb ja natsionaliseerib gümnaasiumid. Meil on ka põhiseadus, mis ütleb, et kohalik omavalitsus on koolipidaja. Kohalikud omavalitsused koos riigiga otsustavad, kui palju koole on ja kus neid peetakse. Tõenäoliselt selline seadusemuudatus oleks põhiseadusvastane. Siin on [vaja] läbirääkimisi kõikide omavalitsustega ja kokkuleppeid sõlmida, just nii me selleni jõuame.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Täna oleks viisakas anda teile siin platvorm selleks, et te saaksite meile öelda, et teil õnnestus valitsuses läbimurre ja et õpetajate streik jääb ära, et valitsus vastavad sammud astub. Te võite seda võimalust siin kasutada, täna pidi see päev olema. Aga ma küsin. Te väga hoogsalt kirjeldasite, kuidas [näiteks] Lihula Gümnaasium peab jääma. Mudel, millest te rääkisite, on, et maagümnaasiumidel on mõtet siis, kui nad on [rohkem kui] 50 kilomeetri kaugusel lähimast teisest gümnaasiumist. See ju täpselt seda kohta tabab, see on tegelikult Lihula näide. Kas on mingi plaan Lääneranna vallaga läbi rääkida või toetada Lääneranna valda, kes ju püüab seda saavutada? Kas on plaan panna õlg alla nende gümnaasiumile, et nad selle [hoidmise] nimel ei kiusaks oma algkoole?

Tõnis Lukas.

Aitäh küsimuse eest! Jaa, tõesti, Lihula on just selle 50 kilomeetri raadiuses erand. Meil on paar kohta veel, näiteks Avinurme, kus ei ole 50 kilomeetri raadiuses teist gümnaasiumi. Neid kohti on veel, kus munitsipaalgümnaasiumi ümber 50 kilomeetri raadiuses ei ole ühtegi kooli, kuhu saaks need õppekohad ja lapsed ümber tõsta. Aga iga omavalitsusega me räägime eraldi läbi igal juhul. Lihula teemal me oleme esimese kohtumise teinud, Lääneranna vallaga me oleme esimese kohtumise teinud. Me teame, mis on nende soov, me teame, mis on meie võimalused. Me peame neid läbirääkimisi jätkama. Nende ettepanek on olnud see, et me aitaksime, toetaksime neid gümnaasiumihoone ehitamisel. Siis nad ei peaks väiksemaid koole sulgema. Samal ajal Metsküla kooli puhul on see juhtum, et maakoolide toetusmeede ju Metsküla kooli suguseid koole tegelikult ongi mõeldud toetama. Aga see on Lääneranna valla otsus seda toetust mitte küsida selle kooli pidamiseks. Ma arvan, et see on kurb.

Austatud minister, ma tänan teid teie ettekande eest! Ma tänan teid teie vastuste eest! Aitäh!

Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi direktori Erli Aasametsa. Palun!

Austatud Riigikogu! Head külalised! Nagu praegu juba kuulda on olnud, väikesesse Eestisse mahuvad ära väga suured hariduslikud erisused. Ja need erisused on kahtlemata tohutud väljakutsed. Aga teise poole pealt saame tugineda sotsiaalteadlastele, kes loovad meie kultuurile ja riiklusele väga hea ja laia tausta. Selleks, et mõnest asjast ühiselt paremini aru saada, ma kutsuksin üles kaaluma, mida tähendab kellegi jaoks sõna "tugevad", ja ka seda, kas tänase päevakorrapunkti pealkiri peaks sisaldama sõna "ja" või peaks seal hoopis olema sõna "aga" – võrdusmärk või mitte võrdusmärk. Ma loodan, et arutelu lõpus oleme ka selle paremini läbi mõelnud. Kui nüüd ühest maaomavalitsusest ja maakoolist üldse rääkida, siis jah, Kagu-Eesti jääb küll Tallinnast natuke kaugemale, aga Saarde vald piirneb Lätiga. (Näitab slaidi.) Kui te vaatate Pärnumaa kaarti, siis [näete, et] me oleme piisavalt kaugel Pärnust. Ja täiesti teadlikult on siia kõrvale toodud ka meie valla kaart, kus meid läbivad kaks suurt maanteed ja kus on näha, et me oleme saavutanud kahe haldusreformi käigus praktiliselt kunagise kihelkonna piirid. See selgitab ka meie valla nime. Nii põhjas, lõunas kui idas on meil sood ja rabad ehk meie geograafiline asukoht on just nagu saarel. Tuleb paratamatult sisse tuua taust ehk Saarde valla kogemused, mis on taasiseseisvunud Eesti ajal olnud. Esiteks, meie kogemus kahe haldusreformiga, tänasel päeval see tuline teema koolivõrk. Kasutan juba palju toodud metafoori: kui särgi esimene nööp valesti kinni panna, ega siis pärast sealt enam sirget rivi ei saa. Ja seepärast on sinna meie puhul kirjutatud sisse: "Õnnestunud." Kui tagasi valla kaardi juurde korra tulla, siis on aru saada, et meie valla ja kogukonna piirid on absoluutselt loogilised. Nende aastate jooksul on pidevalt jälgitud õpilaste arvu, laste arvu – kolm aastat ette, viis aastat ette. Seda on vaja alushariduse ja algklasside jaoks. Selle aja jooksul on tegevuse meie vallas lõpetanud kolm lasteaeda, kaks algkooli, kaks põhikooli. Järgi on jäänud meie hea naaber Surju Põhikool pisut alla 100 õpilasega ja Kilingi-Nõmme Gümnaasium, natuke alla 350. Ja seda kõike suurema pindalaga omavalitsuses, kui on Hiiumaa. Aga siia tuleb juurde lisada: meil on see tohutu hajaasustus, mis on Eestile omane. Taustaks veel nii palju, et nende muudatuste käigus on jätkuvalt, kogu aeg olnud meie valla omapäraks see, et haridusasutused on olnud väga autonoomsed. Olenemata pidaja koalitsioonidest‑opositsioonidest on alati haridusasutused saanud oma tööd ise kavandada, planeerida. Selle aluseks on olnud väga suur usaldus ja ehk ka mõistmine, mis on meie kogukonna jaoks, meie laste jaoks väärtuseks. Ja kooli ja koolipidaja jaoks on olnud väärtuseks just nimelt needsamad meie lapsed. Paar eripära tahan ka meie valla kohta välja tuua. Tõesti, erinevalt paljudest omavalitsustest on meil olemas hea kogemus haridusvõrgu korrastamisel. Kindlasti arutelu käigus kerkib veel päevakorrale, milline on optimaalne kooli suurus. Me oleme jõudnud järeldusele, et meie Surju kool, mis on koos lasteaiaga, on optimaalne. Me oleme jõudnud järeldusele, et selle pindala juures ja selles asukohas, kus me asume, meie gümnaasium on optimaalse suurusega. Näiteks toon siia juurde ka mõned asjad, et Arenguseire Keskuse andmetega võrrelda. Õpilase pikim koolitee on 31 kilomeetrit ja meil on täiesti vaikimisi kokkulepe – mitte ühtegi dokumenti omavalitsuses selle kohta ei ole –, et ükski laps ei tule hommikul välja enne kella seitset, ühegi lapse koolitee ei ole üle 30 minuti pikk. Praegu on üks erand, üks buss võtab ühe lapse varem peale. Ja kokkulepe on ka see, et kooliõpilastel on hommikul korralik tasuta, valla poolt makstud koolitoit. Niisugused printsiibid on. Nagu nüüd on selgunud, meil on pisut teistmoodi vaade olnud haridusökonoomikale kui võib-olla kuskil mujal. Nendest numbritest aga tagapool tuleb veel juttu. On ilus koht ju, kui te vaatate nüüd meie kooli! (Näitab slaidi.) Kogu taristu on olemas: ilus, kena staadion, uus spordihoone, gümnaasium, muusikakooli maja paistab siin allpool, päevakeskus, väikese pargi tukas on õpilaskodu. Ja see on kõik umbes 200 meetri raadiuses. Selle nimel oleme ka 15 aastat tööd teinud, et kogu ühe valdkonna tegevus tuua suhteliselt ühele kinnistule kokku. Kooli taust. Nagu öeldud, hea asukoht transpordi poole pealt, meil on õppijaid vist üheksast Eesti omavalitsusest. Umbes 15% õpilasi käib meil teistest omavalitsustest. Taristut juba mainisin. Ja pärast tuleb välja, et kui teha juba algusest peale tihedat koostööd kõrgkoolidega, siis on võib-olla ka õpetajate leidmine natukene lihtsam. Optimaalset suurust ma rõhutan veel, sest põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tulenevad ülesanded on kõikidele üldharidusasutustele võrdsed. Aga nende täitmiseks on vaja ka piisavat potentsiaali õpetajate, juhtkonna ja tugistruktuuride näol koolis. Need numbrid siin slaidil on Haridussilmast: vasakul pool on meie minevik ja tühikust paremal pool on need numbrid, mis on meie tulevik. Ehk siis me oleme kogu aeg hoidnud pilgu peal rahvastikuregistri andmetel. Ja meie hõreasustust arvestades me ei tee õpilaste arvutusi mitte külade kaupa, kus [bussi]liin käib, vaid me teeme seda talude kaupa ehk kust kohast kuhu laps perspektiivis peab liikuma. Ja stabiilsus. Nii huvitav kui see ka ei ole, kui mujal räägitakse – ma ei räägi kuldsest ringist, vaid maapiirkondadest – [õpilaste arvu] langusest, siis meil on teatud otsused ilmselt olnud sellised, mis on õpilaste arvu puhul taganud stabiilsuse. Kooli eripärad. Me oleme [teinud] mitmed olulised otsused, mis siin allpool on kolmes lauses kirjas. Need on olnud haridusasutuse jaoks põhjapanevad otsused ja neid me ei ole teinud arvamuste põhjal ega sotsiaalmeedia postituste põhjal, vaid siin on taga olnud teadus. Siin on olnud abiks Tartu Ülikooli eetikakeskus ja Statistikaamet. Me oleme käima pannud, juba üheksas aasta läheb, õpetajate karjäärimudeli. Mõneti on kummastav, et täna on siin saalis läbi käinud, et vaja on see välja töötada. Võib-olla tõesti. Edasi, diferentseeritud palgasüsteem. Ma ei ole kursis Riigikogu palgasüsteemiga, aga ilmselt siin on ka ju liikmel ja fraktsiooni esimehel ja komisjoni esimehel palk erinev. Õpilaste õpitulemused on erinevad, võimed on erinevad, seega on ka hinded diferentseeritud. Eeldada, et õpetajatel peaks olema kõikidel absoluutselt ühesugune palk – see läheb väga paljude juhtimispõhimõtetega vastuollu. Tulevad sisse ka mõned hariduse spetsiifilised teemad. Me oleme vertikaalsest õpetajate koostööst, ainealasest koostööst, keeranud oma kooli horisontaalsele koostööle. Õpetajad teevad koostööd vastavalt sellele, millise vanuseastme õpilastega nad töötavad. Ma võin öelda, et niinimetatud torukoolis on meil tegelikult olemas algkool, on olemas põhikool ja on olemas gümnaasium. Ja eraldi on päevakorral – ilmselt Riigikogu puutub sellega pikema aja jooksul ka üha rohkem kokku – hariduslike erivajadustega õpilaste arvu kasv. See ei ole meil üksinda. Kui ATH diagnoose ülemaailmse terviseorganisatsiooni [statistikast] vaadata, siis näeme, et USA-s on need näitajad kasvanud märkimisväärselt ainuüksi viimase kuue aastaga. Ja siin on visuaaliks toodud kogu niisuguse, ütleme, kümne aasta pingelise töö mudel. Õpetaja kutsealase arengu toetamiseks on ju tegelikult olemas kutsestandardid. Andku jumal mõistust otsustajatele, et ei pöörataks seda tagasi kuhugi Nõukogude aega, kus palk kasvas siis, kui õpetaja oli viis aastat tublisti tööd teinud. Palk peaks ikka kasvama siis, kui õpetaja näeb, mida ta järgmise viie aasta jooksul tahab tegema hakata. Siis tuleb teda toetada. Ja nii on meil olemas oma karjäärimudel, oma palgamudel. Alustav või sisenev õpetaja – ärge palun küsige, kui suur on tema tunnikoormus. On täpselt nii suur, nagu koolijuht, tööandja temaga kokku lepib. Ja ärge küsige, kui suur on meisterõpetaja või vanemõpetaja tunnikoormus. See on õppealajuhataja töö panna tunniplaan parima variandina paika. Ja koolijuht ja töövõtja räägivad need tingimused läbi. See on toiminud. Ilmselt kogu selles eeltoodus, kus on lühidalt kokku võetud taust ja eripärad, on märksõnad, mida tasuks rõhutada. Kui ma küsisin alguses pealkirja kohta, mida kellegi jaoks tähendab sõna "tugev", siis samamoodi ma tahaks küsida, mis on kvaliteetne haridus. Ilmselt on meie kooli ja valla üheks tugevuseks see, et me oleme enda jaoks kvaliteedi ümber sõnastanud üsna strateegiliselt. Meil ükski õpetaja ei saa palka ega lisatasu [vastavalt sellele], kui head on riigieksami tulemused. Me vaatame seda, kui palju on sellel lennul kümne aasta pärast lapsi, kui palju nad maksavad riigile tulumaksu ja kui palju on väärteomenetlusi. Nii et siin on nüüd [küsimus], kas me räägime strateegiast 5 aastaks või räägime strateegiast 25, 30 aastaks. Need otsused, mis meil on olnud, on meie hinnangul need, mis on taganud selle, et õpilaskond on stabiilne. Ametikohad on täidetud. Personali puhul 2025. aasta sügiseks on paar inimest ootel. [Sellel slaidil on] arvestuslik töötasu Saarde vallas: esimene number on see, kui palju riik eraldab, teine on Saarde valla tegelik töötasu. Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis on see pisut kõrgem. Kooliastmete sidusus on meie omapära ehk gümnasistid lõpetavad valikained kõrgkoolide valikainete õppekavade järgi ja saavad parimate valikute puhul 6 EAP-d juba kätte. Koostöö on kolme Eesti kõrgkooliga. Maakoolile omaselt meil on väga hea võimalus hoida niisugused klassid, nagu siin ka kultuurikomisjonis pakuti: umbes 15 õpilast ühe õpetaja kohta. Ja meil on paralleelid, kuna 28 õpilast ühte klassi viiendas-kuuendas klassis meie omavalitsus ei ole kavatsenud panna. On ka pikapäevarühmad ja lai, dünaamiline huviringide valik. Väljakutsed on ka, ei ole meil ainult lilleaed. Seesama, mida sai korra mainitud: toimetulek põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse erinevate ülesannetega, mis on kooli lisandunud. Ja rõhutaks viimast punkti, et üks mudel Eestile võib olla liiga vähe. Eestis on neli maakonda keset riiki, kus ühest maakonna servast teise sõidab 40 minutit. Meie Pärnumaa puhul on 170 kilomeetrit ühest nurgast teise. On ka mõtted tulevikuks, aga kuna konsultatsiooni ei palutud, siis need slaidid ma kustutasin ära. Aitäh!

Hea ettekandja, aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja, teie ettekannet oli väga meeldiv kuulata. Eriti seda osa, mis puudutas teaduspõhist lähenemist oma otsustele, pluss väga selge statistika, teadlik statistika indikaatorite kogumine, mille järgi otsuseid teha. Jääb üle vaid kadestada, et on saavutatud poliitiline konsensus tugineda just nendele otsustele. Võiks öelda, et sellist lähenemist võiks ju kohe üks ühele riigis rakendada, asjad on täiesti tehtavad. Aga ma olen teiega selles osas nõus, et isegi väike Eesti on piisavalt eripärane. See viitab tegelikult sellele, et kui vaadata riigi poolt, siis peaks ilmselt kas olema tagatud teatud miinimumstandard selleks, et eripärasid kohalikul tasandil arvestada, või siis läheneda otse, kohe eripäraselt. Aga mu küsimus on sellest lähtuvalt: kas teie õpetajad streigivad?

Aitäh! Ma muidugi ootasin seda küsimust. Enne streiki oli meil oma meeskonnaga mitu koosolekut. Tegelikult tuleb arvestada kõikide ühiskonda puudutavate otsuste juures, et tegu on normaaljaotusega. Kolmandik meie õpetajaid ütles ära, et ei streigi, kolmandik ütles, et nemad tahavad streikida, ja kolmandik otsustas, et nemad on solidaarsed. Kõik need kolm on meie töötajate vahel kokku lepitult võrdsed väärtused, mitte kedagi ei taunita tema otsuse eest. Lõppkokkuvõttes on täna kavandatud nii, et esmaspäeval 1.–4. klass töötavad koolis, 5.–12. klass on e-õppel. Teisipäeval jätkame tavapärast õppetööd. Meie õpetajad saatsid teile – neil oli kõigil võimalus enne mulle kirjutada, mida siia saali tuua – väga selge sõnumi, need olid siin viimaste slaidide peal. Streikimise objekt ei ole päris hea. Õpetaja alampalga määr ei ole see, mis on niisugused pinged ühiskonnas üles tõstnud. Tegelikult on [põhjuseks] needsamad 30 lisaülesannet, mis on sama rahastusmudeli juures 10 või 11 aastaga koolidele juurde tulnud. Toon lihtsa näite: riiklikult toetatavad õpilaskodu kohad. 2017 tegelesid sellega maavanem ja maakonna haridusosakond, tänasel päeval tegeleme sellega mina ja koolipsühholoog. Nii et, head riigikogulased, võtame ette PGS-i. Kutsuge appi Eesti Koolijuhtide Ühendus ja tõstaks PGS-ist välja need asjad, mis ei eelda ega nõua kõrgharidusega, magistrikraadiga pedagoogi tööd. Ilmselt oleks siis olukord juba teine.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Aitäh asjaliku ja informatiivse ettekande eest! Küsimus seondub sellega, et üks väga suur probleem on meil ka seoses selle streigiga olnud mitte ainult see rahaline pool, vaid ka õpetajate ülekoormus, vaimne pinge, vaimse tervise küsimused. Aga on olemas ka üks mitterahaline meede, et sellega tegeleda: jaotada töökoormus aasta peale, kalendriaasta peale ühtlasemalt. Meil on väga pikk suvevaheaeg, mille kaotamise üle, tundub, debatt on natuke nagu tabu. Seda ei soovita puutuda, kuigi paljudes Lääne-Euroopa juhtivates tööstusriikides taolist vaheaega ei rakendata. Koolipäevad on lühemad ja koormus on ühtlasemalt jaotunud. Kuna Eesti maaelu ei käi enam agraarühiskonna tempos, mis te arvate, miks on see niimoodi, et seda teemat justkui välditakse?

Ma ei tea, kes see väldib. Mina mitte, aga see võtaks järgmised poolteist tundi. Meie teatud eripärad tulenevadki sellest, et meie majas ei räägi õpetajad ületunnitööst. Me oleme enda töökorralduse teinud sellise, mis sisaldub ka karjäärimudelis. Vanemõpetaja, meisterõpetaja, kes on tõestanud oma kutsealase professionaalsuse Eesti Kutsekoja juures – temal on võimalus teatud tööaja suhtes teha ise valikuid, kui ta juhtkonda informeerib. See, kas kooliaastat pikendada või ei, kindlasti nõuab ühiskonnas palju laiemat debatti. See, kas Eesti õpetaja on üle koormatud või ei – ma ei kogu selle väitega populaarsust, aga ma julgen öelda, et Eesti õpetaja, kui töö on arukalt korraldatud, ei tee aastas summaarsel ületunnitööd. Lihtsalt me peame aru saama, et õpetaja tööaeg on väga kitsale ajale, 175 koolipäevale kuhjunud. Ja see kestabki 10–12 tundi päevas, kui kõik lisaülesanded kaasa arvata. Aga muu sinna juurde annab koolielu puhul aruka korraldusega leevenduseks tuua. Ma ei tea, kas vastus rahuldas.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ääretult meeldiv on kuulata sisulist ülevaadet tugevast koolist. Usun, et teie omavalitsuses on tõesti tehtud väga arukad otsused, mis on lubanud läbi viia koolivõrgu optimaalse korrastamise. Te olete oma kogemust jaganud – ma tean, et te olete mentorina oma teadmisi jagades väga paljudes koolides aidanud [õppekorraldust] edasi viia. Kuidas te näete, mida saaks riik teha, et just nimelt see koolide tugevus ja õppekvaliteet oleks saavutatav ka väikestes maakoolides, mis tulevikus tõenäoliselt on 6-klassilised kodulähedased koolid? Praegu me näeme, et neis on õpetajate defitsiit ja sageli peetakse võib-olla olulisemaks kooli olemasolu, mitte ei vaadata sinna sisse, mis seal tegelikult toimub ja milles võib-olla kool ja õpetajad vajaksid abi.

Aitäh! Enne vastamist me peaksime kokku leppima kaks terminit, mis on tugev ja mis on kvaliteet. Kui koolijuhid on omavahel, kui me taas saame kokku ja arutame neid asju, siis ma tean, et üks võimalik pakkumine on selline, et rahastus ei käiks mitte õpilase järgi, vaid kooli, organisatsiooni, asutuse järgi. Sellega ühelt poolt koolijuhid võtavad tule küll jah enda peale, aga teisalt see paneb ka kogukonnale ja omavalitsusele vastutuse. Kui on tahtmine pidada väga pisikest kooli, kus võib‑olla õpitulemused ei ole kõige kõrgemal tasemel, siis leiab kohalik omavalitsus selleks oma raha. Koolijuhid on praegu niisuguses, ma ütlen, ebaausas olukorras, kus Rahandusministeeriumi lehel on näha ka vallale tehtav eraldis, õpetajad suudavad ka selle välja arvutada, aga kohalik volikogu suunab sealt ühest koolist raha teise, mis tekitab ka omavalitsuse sees pingeid. Nii et see on üks võimalik lahendus, aga loomulikult see tuleb korralikult läbi kaaluda. Kõikidel asjadel on omad plussid, aga on ka oma karid.

Peeter Tali, palun!

Tänan, härra juhataja! Päriselt, rõõm oli kuulda seda ettekannet, kuidas Saarde kogukond oma haridussüsteemi hoiab. Ma ei tea, kas sellepärast, et kindral Laaneots on sealt pärit või et endine logistikakeskuse ülem on vallavanem. Aga küsimus on nende slaidide kohta, mis te ära kustutasite. Kuidas te näete Saarde valla hariduselu tulevikku keskpikas ja pikas perspektiivis? Millised on haridussüsteemi väljakutsed? Milline on kümne aasta pärast Kilingi-Nõmme Gümnaasium ja kas Surju Põhikool toimetab koos alusharidusega? Kuidas te seda näete? Millised on väljakutsed? Milline on teie plaan?

Aitäh! Ma julgen öelda, et kümne aasta pärast meil ei ole väljakutsed, vaid on planeeritav töö. Õigemini küll seitsme aasta pärast, sest need lapsed on juba sündinud. Kui me räägime strateegiast 2035, mis on siin saalis heakskiidu saanud, siis riigikogulastel ja muudel poliitikutel tasuks korra kaaluda võib-olla sedasama pikka vaadet – see läks nüüd Eesti 200-le – hariduse korraldusele. Tõsi, gümnaasiumide reform annab kiiresti mingisuguses mahus säästu. Tegelikud probleemid algavad kolmandas, neljandas, viiendas klassis. Ja kui täna suunata fookus just nimelt nendesse kohtadesse, siis võib-olla me kümne aasta pärast ei pea arutlema, kuhu panna need 2500 õpilast, kes välja langevad. Veel enam, võib-olla on aeg ikkagi sealmaal, et tuleb vaadata ka raamist väljapoole. Me pakume tasuta kõrgharidust, aga samal ajal alusharidus on lapsevanemale väga koormav. Ja ei ole ümber lükatud teadlaste väidet, et viiendaks eluaastaks on lapse põhilised isiksuseomadused välja kujunenud. See võiks olla palju pikemas plaanis päevakorral, seda enam, et PISA testis on Eesti edu taga tegelikult see, et meie kukkumine on teistest aeglasem. Ehk siis, [vajalik on] hariduse sisu ülevaatamine, haridusvõrgu ülevaatamine. Täna ei ole see enam kas-küsimus, täna on küsimus see, miks on midagi tegemata ja millal see ära tehakse.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on nüüd küsimus õpetajate karjäärimudeli kohta. Teatavasti kümmekond aastat tagasi kaotati see varasem süsteem ära, kus olid vist noorempedagoogid, õpetajad, vanempedagoogid ja pedagoog-metoodikud. Nüüd on taas tõstatunud küsimus, et äkki peaks ikkagi sellise karjäärimudeli riiklikult rakendama. Mulle jääb kõrvaltvaatajana mulje, et me tegeleme natuke nagu jalgratta leiutamisega. Vahepeal see pikalt kehtis, siis see erinevate argumentidega kaotati, nüüd hakkame seda nagu ühiselt taastama. Väga võimalik, et see on ka õige suund. Küsingi teie hinnangut. Esiteks, mil määral nende vanasti kehtinud astmete kaotamine aitas või ei aidanud see üldse kaasa haridusvaldkonna väljakutsete, sealhulgas õpetajate palga küsimuse lahendamisele? Ja teiseks, kas nüüd, kui on valida, kas minna edasi selle karjäärimudeliga või seda mitte teha, kuidas te näete, kas see on üks võimalikke samme haridusvaldkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks?

Aitäh! Vana mudel ja praegune mudel on öö ja päev. Kui vana mudel andis, ma kordan, õpetajale vanemõpetaja või metoodiku järgu selle põhjal, kuidas õpetaja suutis kirjeldada, kui tubli ta on viimased viis aastat olnud, siis täna on kutsekompetents ja kutsestandard. Ja nii palju veel, et vanasti omistas vanemõpetaja tiitli tööandja ehk kool. Täna mitte üks õpetaja ei pea tulema minu juurde rääkima, kui tubli ja hea ta on ja kui kõrget palka väärt. Tal on võimalus panna kokku oma refleksioon, portfoolio, mida ta teab ja kuhu ta oma tänaste oskuste ja teadmistega liigub. Ta läheb ja tõestab selle ära kutse hindajate juures, nende hulgas vist on ka kõrgkoolide õpetajakoolituse esindajaid. See on viis aastat kehtiv Kutsekoja dokument, ta esitab mulle selle. Kõik! Nii et need on kaks täiesti erinevat asja. Meie koolis rakendatud karjäärimudel on kindlasti meie kooli tugevaimaid külgi. Ma kordan, meil on praegu kõik ametikohad täidetud, meil on ka kaks eripedagoogi, logopeed, psühholoog olemas. Läbirääkimised käivad 2025. aasta sügisel töötajate värbamiseks. Nii et õpetajale tuleb anda võimalus areneda ja seda arengut tuleb toetada.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Esmalt ma tahaksin tänada tõesti väga hea ja süsteemse ettekande eest. See tõestab veel kord, et juhtimine on äärmiselt oluline ühe kooli pidamise puhul. Kui juht teab, mida ta teeb, siis see on ka asutusele hea. Aga mul on küsimus. Teil on väga suur niinimetatud õpilaste korje ala. Vald ise on hästi suur ja seal elavad väga erinevad inimesed, väga erineva haridusliku orientatsiooniga perekonnad. Minu küsimus on selles: kuidas te suudate need pered viia sellele orientatsioonile, et nad tahaksid, et nende lastel oleks väga hea haridus? Kas te tegelete peredega eraldi ja kas teil on ka näiteks koduõppel mõned lapsed?

Mait Klaassen, palun!

Aitäh! Härra saadikule ma ei saa jätta ütlemata, et selle süsteemse mõtlemise ma olen saanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia majandusteaduskonnast. Tulles nüüd perede juurde, siis ega meil ei ole roosiaed. Meil on täpselt samad mured, mis on kõikjal mujal. On paarkümmend protsenti peresid, kes on äärmiselt huvitatud, väga koostöövalmis ja nii edasi, ja on paarkümmend protsenti lapsevanemaid, keda otsib politsei taga ja lastekaitse taga ja kui kätte saavad, siis on nad teinekord juba elukohta vahetanud. See on seinast seina. Kui te aga niimoodi küsite, siis tõesti, praegu on Riigi Teatajas üleval kooli arengukava ja sihiseade aastani 2027. Ja seal on üheks fookusteemaks tõhusam koostöö lapsevanematega, sest aastasest ärkveloleku ajast on laps kooli haldusalas 22–25%, ülejäänud aeg on ta kuskil mujal. Nii et ootusi ainult koolile panna [ei saa]. Me teeme liikluskasvatust, õpetame ligimesearmastust, tõstame keskkonnateadlikkust ja räägime riigikaitsest. Ikkagi seesama streikimise objekt on tegelikult praegu need ootused ja koormus, mis on õpetajatele pandud.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud ettekandja, suur tänu teile väga sisuka ettekande ja vastuste eest! Teie kolleeg, Uulu Põhikooli direktor Egle Rumberg kirjutas, et kui meil oleks seaduses ette nähtud nii, et õpilaste pearahade pealt arvestatud summad oleksid seotud kooliga, mitte koolipidajatega, siis nende kooli eelarve oleks 90 000 eurot suurem, millega ta saaks kohe tõsta õpetajate palka 350 euro võrra. Aga kohalik omavalitsus jagab selle raha nendesse koolidesse, kus on vähem õpilasi ja kus on vaja seda tasandust teha. Teie kool on suutnud maksta õpetajatele suuremat palka. Kuidas teie olete sellega hakkama saanud?

Raha tuleb jagada tehtud töö ja tulemuse järgi. "Tulemus" on enne "tööd" ainult sõnaraamatus. Koolis on diferentseeritud palgasüsteem. Kust see raha tuleb? Rahandusministeeriumi tabelist, toetusfondist. Kilingi-Nõmme ja Surju koolil on natukene mängus HEV-temaatika, me jagame alati hariduslike erivajadustega õppijate rahasid. Kilingi-Nõmme Gümnaasiumile ei pea maksma kohalik omavalitsus peale. Mis gümnaasiumivõrku puudutab, siis ma tean, siin on need koefitsiendid lihtsalt täna … Aastal 2011 tehti see mudel, seda muudetud ei ole. Selle mudeli põhjal ma ütleks kogenud inimesena seda, et 30 õpilasega on gümnaasiumi ikka vähe pidada küll. Praegu on välja käidud, et 100 õpilast peaks nagu miinimum olema – see on nagu teistpidi liig. Ikkagi see 20 : 80 printsiip. Me iga aasta võtame gümnaasiumisse konkursiga vastu, iga aasta tuleb ka riigigümnaasiumidest meile õpilasi kas tagasi või kohe tulevadki meile. Just nimelt 20%-le võib sobida see väiksem variant. Tänase rahastusmudeli juures nihukene, see arv oli vist 47 või, ütleme, 50 õpilasega gümnaasium kaugemas kohas võiks mõned aastad rahulikult toimida, kui on arukas õppealajuhataja. Sel juhul me saaksime oma fookusteemad suunata sinna, kus on tegu keerulise eaga ja oleks pärast väljalangevus väiksem ja nii edasi.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, tänan väga selle ettekande eest ja loomulikult kogu selle töö eest, mis te olete teinud. Mitte ilmaasjata ei ole teie kool üks koolidest, mis sai Tartu Ülikooli eetikakeskuselt väärtuskasvatuse ja hea kooli edendaja tiitli, mida me üldse ainult kaks tükki oleme välja andnud. Nii et tõesti, teil on pikaajaline kogemus selles. Mulle väga meeldis see, et te alustasite tänasest pealkirjast, et tugev kool tegelikult peab tähendama ju head haridust andvat kooli. Minu küsimus on selles. Te paljust juba rääkisite, ma olen kõigega nõus. Küsiksin sellist asja. Selleks, et oleks hea kool, peab olema ka hea koolipidaja, kes saab toetada ja nõuda just nimelt hea hariduse andmist ja eraldab ka raha selle järgi, kui kvaliteetne see haridus on. Kas te oskaksite paari sõnaga Riigikogu ja meie vaatajate jaoks öelda, kes on hea koolipidaja?

See, kes usaldab, see, kes toetab. Meie omavalitsuses käib kooli ja koolipidaja vahel niisugune, mis see siis on, hea koostöö, jah. Meile antakse ette eelarve kolm rida. Ja kord kuus on meil nõupidamine, kus siis omavalitsus küsib, kas on midagi tarvis neil ka teada. Ja õnneks meie pidaja ei ole jõudnud sinnamaani, et elektripirnide ostuks peab kool raha küsima või on kehtestatud normatiiv, mitu senti aastas õpilase kohta on tualettpaberi ostmiseks. Nii et usaldus.

Hea ettekandja! Ma tänan teid teie ettekande eest, teie vastuste eest. Suur tänu! Jõudu Saarde vallale ja edu Kilingi-Nõmme Gümnaasiumile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse liikme, Tori vallavanema Lauri Luuri. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Natukene võib-olla endast. Aastast 2007 ma olen omavalitsussüsteemis tööl olnud erinevatel ametikohtadel ja paralleelselt ka maakondliku liidu juhtimisega kokku puutunud erinevates rollides. Selle aja sisse on jäänud ka koolivõrgu korrastamist ja ma olen näinud ka, kuidas naabrid on seda teinud. Ma panin slaidide hulka ka Pärnumaa koolivõrgu kaardi. Ma saan rääkida sellest, mida ma olen näinud Pärnumaal. Ma ei saa rääkida Järvamaa ja Võru küsimustest, sest ma lihtsalt ei tunne seda kohalikku eripära. Aga Pärnumaa kaart on piisavalt nii-öelda eripalgeline. Saarde näide tegelikult on üks väga hea näide, kus on aastate jooksul süsteemselt koolivõrku korrastatud, sellega on tegeletud. Aga paratamatult mingites punktides ma näen, et enne haldusreformi väga põhjalikku koolivõrgu korrastamist ei ole olnud võimalik teha. Kuidas korrastada koolivõrku, kui vallas on üks kool? Ega see ei ole lihtne ülesanne. Võib-olla [põhjus], miks see arutelu on tekkinud, miks [on tekkinud] Lääneranna küsimus, ongi see, et seal on ühinenud õige mitu omavalitsust. Näiteks Varblas oligi üks kool ainult ja koolivõrku ongi olnud raske varasemalt korrastada. Aga siin järgmisel slaidil on näha, kuidas pidevalt elanike arv väheneb, õpilaste arv väheneb. See on nagu seljakott seljas ja keegi paneb kogu aeg sinna telliseid juurde. Sa saad nagu hakkama, sa saad hakkama, aga kuskilt maalt on piir käes ja sa ütled, et nüüd on kõik, siit edasi me peame midagi otsustama. Ja eks mingitel juhtudel ongi nii, et see otsustamine on kole valus ja kole järsk, aga otsustama peab. Ja siin on näha, mis see trend on: õpilaste arv ikkagi väheneb tulevikus veel. Nii et koolivõrgu korrastamine on omavalitsustes paratamatus. Nüüd sellest, millest Pärnu maakonnas on aastate jooksul räägitud – olen ise selle juures olnud – ja milliseid kokkuleppeid on proovitud sõlmida. Me oleme maakonnaplaneeringut arutades tegelikult rääkinud sellest, kuidas see asustusmuster või toimemudel maakonnas võiks areneda. Meie maakonnaplaneeringus on välja toodud, et on mingisugused tugipunktid, mille puhul me näeme, et sinna on mõistlik jõudu ja energiat panna, et maaelu mingilgi kujul alles oleks. Need on maakonnaplaneeringus nimetatud tugitoimekeskusteks. Eks see sõltub kaugusest Pärnu linnast, aga siin on need punasega alla joonitud, tegin sellise lihtsustatud kaardi meie maakonnaplaneeringust. Lihula, Vändra ja Kilingi-Nõmme on põhimõtteliselt sellised kaugemad punktid, kus [tugi] on vaat et olulisem just geograafilise asukoha tõttu. Lisaks sellele on lähemad Tõstamaa, Pärnu-Jaagupi ja Häädemeeste. Loomulikult koolivõrk ja asustus on veel kirjum, aga põhimõte ja loogika, mida on tahetud maakonnaplaneeringuga ka öelda, on see, et kui me midagi teeme, siis otsustame ja tegutseme nii, et vähemasti Lihula, Vändra ja Kilingi-Nõmme oleksid tugevad ja elujõulised. Ja loomulikult ka Häädemeeste, Tõstamaa ja Pärnu-Jaagupi. Nüüd kokkuvõtteks mõned ettepanekud või mõtted. See, et koolivõrku on vaja optimeerida, on täna ka omavalitsusjuhtidele selge. Keegi ei arva, et selliselt on võimalik edasi toimetada. Väga hästi mõjus, et mõned aastad tagasi anti gümnaasiumivõrgu korrastamise puhul toetust, näiteks et koolihooneid rekonstrueerida. See on kohe kindlasti üsna hästi mõjunud. Sellisel juhul on kogukond motiveeritud ja teab, et mitte ainult ei võeta ära, vaid antakse ka väga suur präänik tagasi. Lihtsalt kirjeldan ühte [meedet], mis paar aastat tagasi oli. Ma ei ole süvenenud, kas see toetusmeede on praegugi olemas. Aga mulle kui omavalitsuse juhile tuli meil, et on võimalik saada toetust kooli gümnaasiumiastme sulgemiseks, äkki te mõtlete selle üle. Ma vaatasin, Sindi Gümnaasium Tori vallas oleks saanud ühekordset toetust 56 000 eurot. Ma ütlesin, et mul on muudki teha, 56 000 euro pärast ei ole mõtet seda teekonda ette võtta. Tori vallas on täna vaja koolivõrku ehk hoonetesse investeerida. See on suur väljakutse. Ja ma arvan, et nii on ka väga paljudes teistes omavalitsustes. Siin oli Lääneranna vallast juttu. Lihula gümnaasiumi hoone oleks vaja rekonstrueerida või ehitada uus. Aga see on olukorras, kus on elanike arv pidevalt vähenenud, päris suur väljakutse. Suurte investeeringute tegemine sellises maapiirkonnas ei ole lihtne ettevõtmine. Koolivõrgu puhul on omavalitsusjuhid pööranud minu tähelepanu ka sellele, et siin on laual KOKS-i muudatused, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatused. Ja seal on ka see, et tahetakse gümnaasiumiaste sisuliselt KOKS-ist välja võtta. Osade jaoks on see probleem, et sisuliselt kohe antakse signaal, et nüüd hakkab riik otsustama. Ma sain küll ministri sõnavõtust aru, et tegelikult on vaja kõike ikkagi alt üles ja koostöös teha, nii et siin ongi pigem üleskutse, et hästi tihedas koostöös on Haridus- ja Teadusministeeriumil vaja seda teha. Aga ma rõhutan üle, et tasub mõelda, kas on võimalik suunata investeeringukomponenti selleks, et koolivõrku oleks võimalik renoveerida. Nagu ka Arenguseire Keskus välja tõi, tegelikult on vaja väga palju uusi koolimaju ehitada, et koolivõrk saaks korrastatud. Pärnu maakonna vaatest, tõsi, on selle korrastamisega seotud seesama küsimus, mis siis ikkagi on tugev maakool. Ega keegi ei ole selle vastu, et oleks ka väikesi ja toredaid algkoole, aga tugevamad keskused seal kaugemal tagamaal ei tohi ka jääda väga nõrgaks. See on oluline aspekt. Nüüd mõtted, mis selles tugevamas keskuses võiks olla, kuidas see võiks välja näha. Tori vallal on üks hea [eeskuju], sõprusvald Soomes, Savitaipale omavalitsus. Seal on suurusjärgus 3500 elanikku. Me käisime seal külas. Ja see taristu, mida nad meile tutvustasid, need võimalused seal 3500 elanikuga omavalitsuses olid hoopis teised, kui meil täna on. Ma ei ütle seda, et igas Eesti väiksemas keskuses peaks olema ujula, aga neil on täna sisuliselt korrastatud koolivõrk, neil on gümnaasium, põhikool, jäähall, ujula, spordihall, noortekeskus, ja seda kõike 3500 elaniku puhul. Kui me mõtleme sellele, millega omavalitsus peab tegelema, siis me ei räägi haridusest kui ainult sellest, et kooli on vaja pidada. Kooliväline tegevus samamoodi. Õpilane tuleb hommikul meie vastutusele, lõpetab koolipäeva ära, aga sealt edasi läheb ta noortekeskusesse, muusikakooli, spordiringi või veel midagi muud tegema. Mul oli eelmisel nädalal kohtumine Kultuuriministeeriumi spordiala asekantsleri Tarvi Pürniga, kes näitas, et huviringis osalemise, spordikoolis osalemise määr oli kaheksakümnendatel 15%, täna on see 55%. Ehk siis huvihariduse osakaal, eriti kui peres on vähem lapsi, kasvab kiiremini kui kogu omavalitsuste tulubaas ja see koormus on jällegi suuresti omavalitsuste peal. Tegelikult me räägime sellest, et omavalitsuse vaatest ei ole küsimus ainult selles, kas kool on peetud, vaid tegelikult ka selles, mis saab pärast kooli, et õpilased saaksid [rakendust]. Ma toon näite Tori vallast. Õpilasringide puhul me peame lahendama seda, et pärast kooli peab olema õpilasring ja ka pärast huvitegevust peab olema õpilasring. Ehk siis me peame rääkima sellest, et õpilane saaks osa nendest huviringidest. Omavalitsuste vaatest on haridus märksa laiem, see kõik vajab finantseerimist, see kõik vajab arendamist. Ja mida rohkem seda hajutada, seda keerukam on selle arendamine ja ülevalpidamine. Ma ütleksin, et selleks, et kaugem tagamaa, näiteks Kilingi-Nõmme, suudaks võrdselt konkureerida keskuslinna Pärnu võimalustega, oleks vaja seda keskust, mis on juba rajatud, edasi arendada. Võimalusel võiks seal olla näiteks talviti uisutamisvõimalus, suusarajad, äkki ka ujumisvõimalus ja nii edasi. Seda kõike tasub mõelda ja edasi arendada, et see kool, see piirkond suudaks konkureerida suurte keskustega. Aga ma tänan! Selline lühikene ülevaade – just toonitamaks, et haridus on ka omavalitsuse vaatest märksa laiem kui lihtsalt kooli pidamine.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Esimesena küsib kolleeg Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Enne teid esinenud direktor Erli Aasamets kirjeldas minu arvates väga ilusti Kesk-Eesti näitel seda, kuidas mitme üksuse vahel kilometraaž on suhteliselt olematu. See viitab justkui sellele, et me peaksime erinevaid reforme, kaasa arvatud seda, millest me täna räägime, kavandades tegelikult mõtlema kohalike omavalitsuste üleselt, et pakkuda lähtuvalt elanikkonna paiknemisest parimat haridust, parimat teenust ja tuleb tunnistada, ka optimeeritud teenust. Teil on endal omavalitsusliitude kogemus ühte‑ või teistpidi. Mis te arvate, kuhu see võimalik koostöö tegelikult takerdub? Mille taha see jääb? Ma natukene provotseerin ja ütlen niimoodi, et kui omavalitsused ei suuda omavahel koostööd teha, siis võiks tulla järgmine haldusreform ja 78 või 79 omavalitsusest võib jääda, ma ei tea, 50. Mis on teie arvamus selle kohta?

Jah, ütleme niimoodi, et üleriigilise liidu kaudu on ikkagi raske ajada selliseid küsimusi, et vaat meil on seal selline koolivõrk ja vaataks seda regiooni. See tegelikult ei ole see tase, kus seda saab teha. Väga hästi õnnestub selline koostöö ikkagi maakondlikus liidus. Mina tegelikult usun sellesse, et maakondliku liidu kaudu on võimalik ühte-teist teha, kui on poliitilist tahet. Aga nagu siingi eelkõnelejad on juba öelnud, Eesti on piisavalt eripalgeline, see ei pruugi toimida igas piirkonnas. Nii et ei saa välistada ka seda, et mingil juhul aitab edasi teatav haldusreform. Aga ma arvan, et see ei pea alati nii olema.

Järgnevalt Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Sooviksin esitada küsimuse valitsuse rakendatud ja rakendatavate või planeeritavate meetmete kohta. Ma ka haridusministri käest küsisin seda. Kuni 6‑klassiliste maakoolide jaoks on meede, mis peaks ühtpidi aitama hoida nii kodulähedasi algkoole või algklasse, kui ka aitama või motiveerima põhikoolivõrgu optimeerimist samal ajal. Lisaks kavandab regionaalminister sellist suuremat regionaalset komponenti omavalitsuste rahastamisel, mille kohta on ta ka nõu küsinud. Kuidas te neid meetmeid hindaksite? Milline oleks nende mõju haridusvõrgu tugevusele?

Aitäh! Erli Aasamets, ma arvan, võttis selle teema väga hästi kokku, kui küsiti, milline on olnud koostöö kooli ja omavalitsuse vahel. Erli vastas, et usaldus on väga suur: eelarve koostamisel küsitakse nende käest kolme rida ning korra kuus kohtutakse ja küsitakse, kuidas läheb. Selle väikekoolitoetusega on natukene sarnane lugu. Tegelikkuses ma olen saanud tagasisidet, et kõiki koole see meede ei aita. See on suunatud 1.–6. klassini ja seal peab olema vist vähemalt 50 või 60 õpilast. Ma jään vastuse võlgu, sest see meede ei ole meie koolidele kuidagi mõeldud. On koole, mis paratamatult oma geograafilise asukoha tõttu jäävad ikkagi võrdlemisi kaugele teistest koolidest. Seal oleks mõistlik algkooli pidada, aga täna see meede seda ei toeta. Nii et rohkem usaldust omavalitsuse vastu oleks teretulnud. Ma arvan, et kõik omavalitsusjuhid mõistavad seda, et teataval määral on vaja ikkagi kokku tõmmata, et hoida sellist tugevust. Muidu sa pillutad raha laiali ja ei suuda seda tugevust tekitada. Nüüd see, mida minister Madis Kallas toimetab – sellega olen mina sada protsenti nõus. Praegu on omavalitsuste tulubaasides käärid aina suurenenud, regionaalne ebavõrdsus on suurenenud. Tegelikult on mingid omavalitsused, kus kogu aeg on olnud üks vähenemise protsess, kokku tõmbamise protsess. See on seesama seljakoti kujund, mida ma siin mainisin: sa lähed ja keegi kogu aeg laob sulle [kive juurde], kott läheb järjest raskemaks. Ja lõpuks sa mõtled, et mida ma nüüd teen siis. Sellel kohalikul omavalitsusel, kus tahetakse mingeid asju üleval hoida ja mõeldakse, et ärme veel kinni paneme kultuurimaja, mis siis, et meil jääb inimesi järjest vähemaks, lõpuks tuleb otsustada. Aga siis on see hetk, kui sul ka põhitegevuse tulem on juba minimaalne, sa ei suuda enam investeerida. Nii et selles mõttes on ebavõrdsus suur ja seda on mõistlik vähendada. Muidugi ütleks, et mõistlik oleks ka veidi juurde anda, aga saame aru, et praegustes kitsastes tingimustes on hea, kui mõistlik ümberjagaminegi saab toimuma.

Pipi-Liis Siemann, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Vahel mulle tundub, et me nagu pöörame tagajärje ja põhjuse ringi. Räägitakse, et kuni kool külas on, seni küla püsib. Aga me näeme tegelikult ju praktikas, et on kool, on kohalik kultuurimaja, on rahvamaja, on võib-olla pood ja isegi postkontor, aga nende olemasolust hoolimata rahvastik ikka väheneb mingis piirkonnas. Mulle tundub, et siis ehk [ei tasu] kõigest hingest säilitada kooli, kuhu enam lapsi ei jagu. Võib-olla ikkagi omavalitsuse seisukohast vaadates oleks vaja regionaalpoliitiliselt mingeid abinõusid, mis aitaksid muuta meie omavalitsused valdavalt sellisteks, kus inimesed soovivad oma peredega elada, kus nad saavad ka oma tööelu elada. Ehk me peaksime keskenduma pigem sellele ja see toob kaasa ka koolivõrgu korrastumise. Koolid asuvad seal, kus inimesed neid tegelikult vajavad. Milline teie arvamus on, mida annaks teha?

Jah, see on selline võrdlemisi nurjatu probleem. Sellele ei ole ühest lahendust olemas. Kui ei ole kohapeal tugevat sotsiaalset taristut, siis kuidas ma sinna oma väikeste lastega elama lähen? Ka see on väljakutse. Nii et selles mõttes on omavalitsusel mõistlik ikkagi sellele tähelepanu pöörata. Ma olen sellega nõus, et kui hambad ristis hoida midagi lahti, seejuures mõtlemata kvaliteedile – see ka ei vii edasi. Ehk kvaliteedi hoidmine on oluline. Aga teisest küljest, mis ikkagi toob maapiirkonda? See peab olema mingisugune väljakutse vanematele – töö, ettevõte – või siis kaugtöö võimalus. Ka need asjad peavad olema hästi lahendatud. Ehk siis see on hästi kompleksne küsimus. Tähelepanu tuleb pöörata haridusvõrgule, koolivälisele tegevusele, bussitranspordile, elektrile, teedele, internetile, töökohtadele maapiirkonnas, töökohtadele maakonnakeskuses. Ka see on vahel väga suureks abiks, kui maakonnakeskused pakuvad tööalast väljakutset. Nii et selles mõttes see on hästi kompleksne küsimus.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Omavalitsused on tõepoolest väga erinevas seisundis nii regionaalselt kui ka sotsiaalselt. Täpselt ühte mudelit kõigile üle kanda on väga raske. Ma tahtsin küsida sellesama riikliku kahe esimese kooliastme või kuni 6‑klassilise kooli toetamise meetme kohta. Ma toetan seda. Minu meelest on hea, et on niisugune meede teatud erisuste lahendamiseks. Samas jäi see eelmisel aastal kindlasti hiljaks, see oleks pidanud valmis olema varem, mitte alles augusti lõpus. Kindlasti on seal ka praktilisi probleeme. Aga te ütlesite, et te väga kursis selle mõjuga ei ole. Ma küsin teilt mudelit [silmas pidades], et kui lahendada asju koolide juhtimise ühendamisega, kas teie praktikuna oskate öelda, kuidas näiteks kolme-nelja kooli juhtimise ühendamine aitab koolituskohtadel püsima jääda?

Juhtimise ühendamine kindlasti on üks võimalikke meetmeid, mida tasub kaaluda. Ka ma olen mingisuguseid juhtimisi varasemas praktikas kokku viinud ja nüüdki on mõned asjad käsil. [Võiks] vaadata, et saaks nii-öelda kompetentse tugipersonali ja hajutada õpetajaid mitme asutuse vahel. Kindlasti on kõik asutusesiseselt lihtsam kui asutusteüleselt ja kõik on mõistlikud juhid, aga lõpuks vaatad, et kas me saaks korraldada nii, et teil on see teatud koormusega inimene ja teil on see, ehk me saaks seda [koormust] kuidagi jagada. Aga lõpuks on jälle nii, et keegi tõuseb püsti: "Aga mulle see ikkagi ei meeldi." Ikka natukene võib jääda selle taha kinni küll, kui on liiga palju juhte. Seda tasub kindlasti kaaluda. Tori vald ei ole läinud oma viie kooliga seda teed, et peaks hakkama juhtimist ühendama. Meie jaoks on ka see oluline. Meil on kõige väiksem kool 140 pluss last. Algkool on ka, aga see hetkel kasvab: seal on alles kolm klassi, 50 last ja see kasvab ilmselt veel. Me näeme, et mingid kompetentsid tuleb ühendada, aga kogukonnatunnetus on ka hästi oluline. Koolijuht peab tunnetama kohapealset kogukonda. Kui [juhtimine] mastaapselt väga suureks viia, siis võivad olla mõned teised, negatiivsed mõjud.

Aitäh! Kolleeg Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te oma sõnavõtus viitasite motivatsiooni puudusele gümnaasiumide reformimisel. Seal oli vist mingi 60 000 euro näide, et see omavalitsust ei motiveeri. Kas te natuke avaksite seda tausta? Sellepärast et, olgem ausad, mingil puhul võiks selle olemasolu või mitteolemasolu motiveerida väga kõvasti omavalitsusjuhti lähtuvalt sellest, milline on tema situatsioon. Me teame seda, et me riigina tervikuna haridust rahastame võrreldes teatud teiste riikidega ikkagi väga kõvasti. See on kuskil 6% SKT‑st. Ja vahel tundub, et koolimaja kui hoone tähtsus on nii suur, et me üritame sellega lahendada ka teatud ühistranspordiküsimusi, mitte vastupidi, et panna mõned asjad selle kvaliteetse koolikeskkonna teenistusse ja leida seal nõndanimetatud turvaline tee hariduse andmiseks. Kas te paari sõnaga avaksite seda tausta?

Koolimajad on ehitatud väga erinevatel aegadel. Osa koolimaju on ehitatud 40–50 aastat tagasi. Lihtsalt need on amortiseerunud. Jah, neid saab sättida ja putitada. Aga sõnum või mõte, kui me räägime siin koolivõrgu reformist, oli see. Ma toon lihtsalt näite varasemast perioodist, kui ka gümnaasiumivõrku optimeeriti: siis tegelikult anti investeerimiskomponent omavalitsusele vastu ja see pani kiiremini liigutama kindlasti. See on lihtsalt praktikas läbi käidud tegevus. Gümnaasiumivõrku võeti kohe jõulisemalt koomale, kui omavalitsusele anti mingisugune präänik. Ta sai oma hoonet, seda taristut korrastada. See on paratamatult vajalik. Osa koolimaju on lihtsalt ebaefektiivsed, pole energiatõhusad, ei vasta tänapäeva nõuetele ja nii edasi. Nii et seal on vaja tegutseda.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus põhineb koostööl valdade vahel just huvihariduse vaatevinklist. Näiteks, kui ühes vallas on väga hea rahvatantsuõpetaja, siis võiks vald võtta oma lapsed ja viia nad sinna teise valda, transportida neid ja aidata niimoodi kaasa. Ei pea üks vald kõiki asju, ma ei tea, uisuväljasid, ujulaid või midagi [muud tegema], et oleks võimalik koostöö. Kui palju teie seda kasutate ja kas te näete, et see on niisugune päästerõngas?

Ringijuhid õnneks on sellised üsna ettevõtlikud inimesed. Nad tegelikult sõidavad omavalitsusest omavalitsusse ja annavad ringitunde siin ja seal. Kui me tuleme taristu juurde, siis jah, kõigil vajalikku taristut ei ole pakkuda. Tegelikkuses on nii, et Pärnu maakonnas on kokku lepitud, et omavalitsused arveldavad omavahel huvikoolide tegevuskulu [katmisel]. Mõned on selle ära piiranud. Eelkõige on see just kaugemate omavalitsuste küsimus. Eelarve on nii suure surve all ja siis on [võimalusi] piiratud sellega, et makstakse näiteks [üht liiki] huvihariduse eest teisele omavalitsusele, ülejäänut tuleb kohapeal vaadata. Tori vald on Pärnu linna külje all ja me oleme võtnud seisukoha, et me ei piira. Väga palju meie õpilasi käibki Pärnu linnas ja me arveldame selles osas lihtsalt põhjusel, et meil endal seda taristut ei ole, neid huvikoole ei ole ja pole ka mõistlik neid rajada. Nii et ongi mõistlik vaadata suuremat territooriumi. Ma ütleksin, et see koostöö toimib, aga ikkagi on – see on minu tunnetuslik seisukoht – kaugem tagamaa väga suure eelarvesurve all. Tal on seda pagasit, mida ülal pidada, millega tegeleda, väga palju, aga kui palju sa jõuad teistele maksta? Nagu ma enne ütlesin ja tõin ka näite eelmise nädala kohtumiselt Tarvi Pürniga, nende õpilaste osakaal, kes osalevad huvitegevuses, ei kasva mitte korrelatsioonis meie tulubaasiga, vaid läheb kordi kiirema sammuga eest ära. Nii et selles mõttes see väljakutse on omavalitsustel väga suur.

Aitäh! Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Me oleme Pärnumaalt ja endised kolleegid, tore on näha rohkem Pärnumaa inimesi Riigikogus kõnelemas. Aga minu küsimus on nüüd selline. Me äsja kuulasime Erli Aasametsa ettekannet, kuidas Saarde vald on väga kindlakäeliselt oma haridusvõrku rahvastikumuutustega kohandanud ja kui häid tulemusi see tegelikult on toonud. See võiks tervele Eestile eeskujuks olla. Aga teie Tori vallavanemana nagu ei taha seda rada käia. Kuidas te suhtute sellesse, et Lääneranna valda külastatakse ja siis põhimõtteliselt töötatakse omavalitsuse vastu väikekoolide ühendamisel suuremateks?

Tori vald on ju koolivõrgu ära korrastanud, seal midagi korrastada enam ei ole. Ma loodan, et ma sain küsimusest õigesti aru. Meil on kõige väiksem kool 140 last ja viies asukohas me näeme, et tuleb hoida sellist nii-öelda tugipunkti, kus on huviharidus, noorsootöö, kool, lasteaed – et need võimalused oleksid tagatud. See, mis hetkel toimub Läänerannas, ma võtaksin selle ikkagi kokku selliselt, et seal on lihtsalt olnud väga keeruline varasemalt midagi otsustada, sest omavalitsusi on olnud väga palju. Ja nüüd, kui see koormus [langes] ühendomavalitsusele, oli arusaadav, et selliselt ei ole võimalik toimetada, siis tehti nii-öelda koolivõrgu terviklik reform. Loomulikult võib siin igaüks hinnata, kas keegi oleks juhina teinud nii‑ või naapidi, aga see tehti. See on kohalik autonoomia, selle tegid kohalikud omavalitsusjuhid, nii nagu nad parasjagu nägid, et on kõige mõistlikum. See ongi [probleeme] tekitanud, seal läks lihtsalt liiga lühikese perioodi jooksul liiga palju sulgemisele või ümbertegemisele. Saarde on seda tööd aastaid teinud ja see on lihtsalt näide, et kui seda järjepidevalt teha, siis sellel ongi pikas vaates head tulemused. Lihtsalt hetkel Lääneranna sellega tegeleb. Ma arvan, et on veel omavalitsusi, keda on meedias vähem puudutatud, aga kes selle teemaga tegelevad. On ka Pärnumaal teisi omavalitsusi, kes koolivõrguga praegu tegelevad ja tegelevad ka edaspidi.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Hea juhataja! Austatud Tori vallavanem! Üks siuke praktiline küsimus ka. Ühes Eesti nurgas on selline olukord, kus kaks endist omavalitsust on aastakümneid oma koole kõigest väest püüdnud elus hoida ja tänaseks on see seis niimoodi, et umbes 50 õpilast, pluss lasteaialapsed. Nad on [teineteisest] 12–15 kilomeetri [kaugusel]. Kui nüüd tahta nad jõuga kokku liita ja hakata [haridust] ühes kohas pakkuma – on siiski hirm, et kogukonnad ei lepi kokku ja ikkagi sellest reformist midagi välja ei tule. Äkki teil on mõni hea soovitus, kuidas sellist olukorda lahendada? Kuidas kogukondi lepitada või siis Arenguseire Keskuse mõtteid [ellu viia]? Kas teie arvates on ka mingisugune kolmas tee, kuidas koolielu korraldada, nii et mõlemad kogukonnad jääksid ellu, kogu see piirkond jääks ellu?

Arenguseire Keskuse soovitustest võib-olla see tundus kõige kummalisem, et tasuks kaaluda koolide rajamist omavalitsuste piiridele. Minu küsimus on, kuhu piirile. Kas seal ka mingi asustus ümber on? Peab ikkagi asustusmustrit vaatama. Loomulikult asi on kohaliku omavalitsuse juhtide [tarkuses], ütleme niimoodi. Siin oli kompliment, et Erli on hea koolijuht. Ma ütleksingi, et juhtimiskvaliteet on tähtis, ja see on ka omavalitsuste puhul paraku nii. Juhtimiskvaliteet on oluline ja [vastavalt sellele] lahendused sünnivad. Ma ise olen teinud reformi selliselt, et ma ikkagi ei läinud ainult ära võtma, vaid ma ütlesin, et [teeme] nii, et sellele kogukonnale, kust me kooli ära võtame, anname ka midagi vastu. Tegelikult käis ikkagi selline nii-öelda ka prääniku andmine, et me ainult ei võta ära, vaid me anname ka midagi vastu. Ma arvan, et see võiks olla võimalus motiveerida ka riiklikult. Kui need küsimused saavad otsustatud, siis tuleks midagi muud võimalikku kohapeale investeerida või teha – ühesõnaga, natukene nügida raha abil. Siis need otsused tulevad nii, et kogukonnad ei ole väga suures tülis.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Ettekandeks ja küsimusteks ette nähtud aeg on läbi saanud. Suur tänu teie ettekande ja vastuste eest! Järgnevalt avan läbirääkimised. Meenutan, et sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! See teema, mida me täna arutame, on Eesti olemus. Eesti peab olema regionaalselt tasakaalus ja haridusvõrk, üldse kohaliku haritlaskonna, selge silmavaate ja perspektiiviga inimeste [kindel] tulevik piirkondades selle tasakaalu tekitab. Koolidel on väga oluline roll nagu lasteaedadelgi. Praegu me ei räägi järgmistest haridustasemetest, sest ülikooli me kõigisse Eesti piirkondadesse ei saa rajada. Võib küll öelda, et kolledžid on ka täiesti regionaalpoliitiline teema, aga täna me sellest ei räägi. Ma puudutaksin kõigepealt õpetajaid, koolijuhte, haridustöötajaid üldiselt. Nende kvalifikatsioon ja heaolu on see, mis kandub üle ka meie laste hariduse või õppe kvaliteeti, nende rahulolusse ja läbilöögivõimesse elus. Seetõttu peab Eestis, kus me oleme kehtestanud ühtse haridusstandardi, olema igal pool uhke ja hea olla õpetaja. Sellepärast Isamaa ei näe perspektiivi sellisel teemaarendusel, et õpetajate palgad võiks riikliku standardi järgi igal pool vabaks lasta: otsustatakse, kus need piirkondliku palgatasemega võrreldes on parasjagu kõrgemad, kus madalamad. Me väidame, et baaspalk, alammäär peab üle riigi olema võrdne, sest kõrge standardiga, hea koolitusega õpetajaid on vaja kõigile Eesti lastele igal pool. Meie algatatud on ka õpetaja lähtetoetus. Miks ma praegu sellest siin räägin? Me räägime maakoolidest. Esimene õpetaja lähtetoetuse põhimõte oli ja see mitmeid aastaid toimis, et see ongi peamiselt maapiirkondadele. Seda ei eraldatud Tallinnale ja Tartule. Hilisematel aastatel on lähtetoetus tehtud kättesaadavaks kõigile. Jällegi, ei hakka siin vaidlema, õpetajaid on igale poole vaja, ka Tallinnas ja Tartus on see probleem olemas, aga mõte oli see, et just maapiirkondadesse õpetajad läheksid. Kui võrrelda omavalitsuste hakkamasaamist oma kooli pidamisega, siis kahtlemata arengumudelid on väga erinevad. Regiooniti on sotsiaalsed olud äärmiselt erinevad. Mõnes vallas on võimalik [hakkama saada] ühe-kahe kooliga, mõnes vallas ei ole see võimalik. Ja tegelikult peaksime rätsepaülikonna koos valmis õmblema ka nendes omavalitsustes, kes oma tulubaasi juures ei saa haridusvõrguga praeguses regionaalses situatsioonis hästi hakkama. Neid olukordi on ja selle tõttu peaks erisusi kindlasti rakendama. Isamaa on esitanud otsuse eelnõu, et anda Riigikoguna valitsusele ülesanne töötada välja selliste õigusaktide süsteem, mis hajaasustusega piirkondades kooli pidamist hõlbustaks. Ühe valitsuse toetusmeetme väiksematele hajaasustusega piirkondade maakoolidele on valitsus välja töötanud ja see on üks aspekt siin. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See on üks aspekt. Teine on üldine rahastamismudel omavalitsuste vahel. Võib öelda, et sisemigratsioon on viimastel aastatel olnud nii massiivne, et täiesti erinevas olukorras on suurte linnade ümbruse omavalitsused, kus maksumaksjad tulevad rahulikult kokku. Seal ei tule isegi töökohti luua – töökohad on mujal, näiteks Tallinnas ja Tartus, aga maksud laekuvad ümbritsevatesse valdadesse. Seal on koolivõrgu pidamine võimalik ühtemoodi. Aga ka nendes hajaasustusega piirkondades, kus on väga vähe inimesi järel, me peame tegelikult lastele andma tulevikuperspektiivi, ja seal käib see absoluutselt teistmoodi. Selle tõttu [ei saa öelda], et jätame ka õpetajate palga osas tulevikus omavalitsustele [võimaluse] kaasa rääkida, et pangu ise juurde – omavalitsused on väga erinevas olukorras ja sellist ühe lauaga löömist me teha ei tohiks. Küll aga on Rahandusministeeriumis [võimalik] teha korda tagamaalisuse koefitsient, mis on hakanud viimasel ajal toetama ka neid linnade lähipiirkondi, kus on sisuliselt linnaline asustus ja kus ei ole pikki vahemaid. Ja see tähendab, et see meede, mis töötati välja 2016. aastal, toidab praegu hoopis teistsuguseid piirkondi kui need, millele ta mõeldud oli – tagamaa piirkondadele. Osa sellest rahast läheb piirkondadesse, mida me ei saa mingil juhul tagamaaks nimetada. See raha tuleks õiglaselt ümber jagada, see on seal meetmes olemas. See tuleks ümber jagada niimoodi, et ta tõepoolest olekski suunatud just nendele piirkondadele, millele ta mõeldud on. See on konkreetne üleskutse meie poolt valitsusele. Koolivõrgust on siin juttu olnud. Koolivõrgu loogika ei tule ainult Nõukogude ajast, nagu mõnest eelnevast ettekandest võis aru saada. Tegelikult osa kohalikke väikekoole – ma ei taha neid külakoolideks nimetada – on loodud 1990-ndate alguses vabaduse tuhinas, et taastame endisaegse oma küla ja piirkonna uhkuse ja selle kooli. Nende koolide kinnipanemine või õgvendamine on ka üks valus asi olnud. Kui kõnelda veel sellest, mida me saaksime Riigikogu poolt ära teha, siis kutsume valitsust üles omavalitsustega koos leidma lahendused väiksemate piirkondade, hajaasustusega piirkondade koolide [küsimusele]. Ja seda sellepärast, et tõepoolest omavalitsusel ei pruugi endal vajalikku hariduskompetentsi olla. Mõned omavalitsused on teinud uhkeid reforme, on pannud kaks kooli kokku, aga kaotanud poole õpilaskonnast, sest õpilased ja pered valivad hoopis teise tee. Omavalitsused võivad teha enda perspektiivi suhtes ka rumalaid otsuseid. Nii et ühtne hariduspoliitika Eestis, ärgem jätkem seda ainult väikeste maapiirkondade õlule! Toetagem regionaalset tasakaalu ka riigi poolt tsentraalselt! Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Lugupeetud Riigikogu, selleks et me saaksime selle arutelu lõpetada nii, et kõik kõnesoovijad saaksid oma sõna selles debatis kaasa öelda, siis arutelu algataja palub, juhul kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Ma panen nüüd selle ettepaneku hääletusele. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 28 poolt, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, leidis tänase istungi pikendamise otsus toetust. Jätkame läbirääkimisi. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema Riigikogu liikme Kadri Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Pöördun teie poole Eesti 200 fraktsiooni esindajana. Ma arvan, et me kõik teame: kool on süda, ühiskondliku elu keskus. Seal, kus on kool, seal on elu. Teame ka seda, et just 6–10-aastased lapsed on need, kellel kodu lähedus, kindlustunne on tugeva haridusliku vundamendi tähtsaim alus – seda eriti meie noorte psüühikat silmas pidades. Mina tulen väikesest külast ja olen väikekooli elu eest võitlemisega tuttav. Meie kodukoha koolil õnnestus ellu jääda ja tänaseks on küla hoogsalt kasvanud ning koolilaste arv mitmekordistunud. Mitte kunagi varem ei ole haridusest sellises kaalus räägitud. Mitte kunagi pole selles valdkonnas olnud nii sirgjooneline visioon, läbimõeldud plaan ja suund nagu täna. Päriselt toimub eesti keelele üleminek, sisuliselt räägitakse õpetajate karjäärimudelist, õpetajad tunnetavad julgust enda eest seista. Ka streik on julguse ja selgroo näitaja. Õpetajad tunnetavad ministri tuge, sest minister on õpetaja, haridusvaldkonna professionaal ja visionäär. Eesti õpetajad erinevalt paljude teiste riikide õpetajatest vastutavad oma töö eest pea 24/7. Oleme ausad, ka täna mõtleb õpetaja sellele, kuidas lapsed streigi ajal õppetöös edasi jõuavad, sooja lõuna saavad, muretsevad, kas õpilastel on, kus olla ja õppida. Täpselt nii nagu ühel tavalisel päeval on õpetaja pidevalt kättesaadav nii järeltöödeks, konsultatsioonideks kui ka vestlusteks lapsevanematega. Meie ühiskonnas peetakse seda kahjuks elementaarseks. See on väga-väga suur vastutus, koormus, mis teeb õpetajaameti erakordselt raskeks ja ilmselt on üheks koolist lahkumise põhjuseks. Armsad kolleegid, ehk olete märganud, et viimasel ajal on õpetajate selja taha joondunud erinevate valdkondade esindajad, kes vaatavad etteheitvalt otsa riigile, teadmata, et olles riigi loodud sihtasutuse kollektiivide töötajad, on palga maksjaks hoopis sihtsihtasutuse juhtkond, kellel lasub kohustus ja vastutus väärilise tasu maksmiseks. Juhin tähelepanu, et ka õpetajate palga maksjaks on omavalitsused, millest on olnud vähe juttu. Tähelepanuväärne on, et taas kord on õpetajad need, kes on teistele valdkondadele puhvriks ja teerajajaks. Viimasel ajal on üsna palju juttu olnud riigi investeeringute vajalikkusest energia-, samuti riigikaitsevaldkonda. Olen täheldanud, et kõnealused summad on kordades suuremad kui see, millest me õpetajate puhul räägime. Ja oleme ausad, tõhusus pole kaugeltki mitte garanteeritud. Miks siis on nii, et me oleme valmis investeerima teadmatusse ja jätame tähelepanuta fakti, et nii energia- kui riigikaitsevaldkonnas on meil tarvis tarku inimesi ja see on riigile oluline investeering? Haridus on investeering. Täna on haridusmaastikul erakordne aeg ja mul on tunne, et kui mitte kõik, siis paljud meist südames tunnetavad, et kui me täna haridusministri plaani teostamisele kaasa aitame, siis saab tulevikuks loodud kindel pinnas õpetajate tulevikuks ja koolivõrgu arenguks. Ma seisan täna siin teie ees, paludes teie kõigi toetust haridusminister Kristina Kallasele. Siin saalis on mitu endist haridusministrit, mõni on seda olnud isegi mitmel korral. Teie hulgas on neid, kellest kunagi ehk saab haridusminister. Selliselt mõeldes ehk tunnete südames, et tänase haridusministri teadlikkus, tarmukus ja läbimõeldud programm on Eesti haridusele võimalus. Ja isegi kui te nii ei mõtle, siis ehk teadvustate endale, et täna istuvad koolipingis tulevased Skype'i leiutajad, teadlased, liidrid. Mõelgem siis nii, et teel tippu vaatame ja hoolime, kellest me täna mööda ronime, sest tipust alla tulles kohtume me nendega taas. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Palun kohe kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Head kolleegid! Iidsetel aegadel ehitati keset küla kirik, mis oli omamoodi sümbol ja tõmbekeskus, mis oli samuti pandiks küla kestvusele. Ajad muutusid, muutusid inimeste vajadused ja lähenemised, ning kestvuse ja jätkusuutlikkuse sümboliks said ühel hetkel koolid. Vanemad ju tahavad kõige paremat oma lastele, seega vahel on just kool see, mis hoiab inimesi kolimast väiksematest küladest suurtesse linnadesse, kus on rohkem perspektiivi ja elu keeb. Paneme mõnes väiksemas kohas kooli kinni, ja me kohe näeme, kuidas kohalikud, eelkõige lastega pered hakkavad lahkuma. Kool on tihti kogukonna keskpunktiks, kohtumispaigaks ja ühendavaks lüliks. Maakoolide säilitamine tähendab kohalike kogukondade elujõulisuse ja sotsiaalse sidususe tugevdamist. Mul on hea meel, et eelmine aasta tõi lauale väiksemate maakoolide probleemi ja küsimuse nende tulevikust. Paistab, et valitsuse poolt läbi aastate tegemata töö viis selleni, et riigil puudub selge plaan ja visioon, kuidas nende koolidega edasi minna. Kuna Eestis aastaid valitsenud erakonna jaoks on kõige tähtsam alati olnud eelarve tasakaal, kulude optimeerimine, oleme jõudnud sinna, et väiksemate maakoolide perspektiiv on üpriski hägune, kuna need on riigi jaoks mitterentaablid. Selle arusaamaga on kooskõlas ka Haridus- ja Teadusministeeriumist viimasel ajal tulevad signaalid, mis ühemõtteliselt annavad mõista, et olemasolev süsteem väiksemaid maakoole ei soosi. Esile kerkib tuttav sõnapaar "koolivõrgu korrastamine", kus ilusa termini taha on peidetud kurb tõsiasi, et erinevaid koolimaju üle Eesti tuleb kas osaliselt või täielikult sulgeda. Positiivne selle olukorra juures on see, et probleemist hakati nüüd valju häälega rääkima ning nendesamade koolide juhid ja omavalitsused on hakanud aktiivselt sõna võtma ja kella lööma. Kõik me mäletame Metsküla kooli loo algust, kus kohalikud hakkasid kooli sulgemise protsessi vastu võitlema. Ning pole ka üllatus, et nädal aega tagasi kuulutas ajaleht Postimees 2023. aasta inimeseks Metsküla kooli direktori Pille Kaiseli. Ta on tubli ja tegus inimene, aga see samm viitab otseselt ka sellele, et väiksemate maakoolide teema on ühiskonnas praegu hästi aktuaalseks saanud. Ja see on hea. Arusaadavalt maakoolidega seoses võib esile kerkida väljakutseid, nagu vähene õpilaste arv, õpetajate puudus või ressursside piiratus. Kuid just nende väljakutsete ületamine on meie ühine ülesanne. Riik ja kohalikud omavalitsused saavad koostöös leida lahendusi, et toetada maakoolide jätkusuutlikkust. See hõlmab investeeringuid õpetajate koolitamisse, tehnoloogia kasutamisse, et ületada geograafilisi takistusi, ning koostööd kogukondadega, et luua tugevamaid sidemeid. Riik peab rohkem kaasama kohalikke omavalitsusi, lähenema igale väiksemale koolile unikaalselt, mitte asetama kõik koolid üle riigi samale õrrele. Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi austatud juht Erli Aasamets tõi täna ilusa näite, kuidas on võimalik individuaalse lähenemisega maakoolis saavutada edulugu. Õigel ajal tehtud õiged sammud, ekspertide kaasamine oluliste otsuste tegemisse, toimiv õpetajate karjäärimudel, diferentseeritud palgasüsteem, HEV laste aktiivsem vastuvõtt ja nii edasi. Selliseid näiteid võiks olla rohkem, kui riik oleks valmis koostöös omavalitsustega selles suunas rohkem tööd tegema. Haridusminister on eelmisel aastal lubanud maakoolidele toetusmeedet, mida hakatakse kasutama koolivõrgu korrastamisel. Toetuse saamiseks kvalifitseeruvad need maakoolid, kus õpetatakse lapsi kuni 6. klassini ning õpilaste arv jääb vahemikku 20–90. See on hea algus, aga jääb küsimus, mida teha teiste koolidega, mis nendele tingimustele ei vasta. Mida teha koolimajadega, mis on ammu amortiseerunud ja vajavad kapitaalremonti või lausa renoveerimist, aga kohalikel omavalitsustel pole loomulikult raha nende kordategemiseks? Üks pakutav lahendus on multifunktsionaalsed kogukonnamajad, mis on tegelikult juba loodud nii mõneski omavalitsuses. Aga see ei tööta iga sellise juhtumi puhul. See on väljakutse riigile, mis vajab lahendamist. Kokkuvõtteks. Me saame aru, et koolivõrgu korrastamine on vajalik ja mõnes mõttes ka vältimatu meede, aga peame väga hoolikalt selle meetodeid valima. Ärme paneme kergekäeliselt maakoole kinni! Ärme mõõda kõiki sama mõõdupuuga, läheneme individuaalselt ja mõtleme eelkõige laste ja nende vanemate huvide peale! Ka regionaalpoliitilise aspekti peale. Maakoolid peavad säilima, nad ei ole pelgalt haridusasutused, vaid kohati elutähtsad keskused meie kogukondades. Nende säilitamine on investeering laste tulevikku, kultuuri ja traditsioonide edasikandmisse ning kogu Eesti jätkusuutlikkusse. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema Riigikogu liikme Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes vaatavad seda arutelu siin ekraanide taga! See oli väga huvitav ja tegelikult väga paljusid erinevaid aspekte avav arutelu. Aga selle arutelu käigus hakkas mul kuskilt kaugest-kaugest mälusopist terendama üks mälupilt. Ja see mälupilt on kaugetest kaunitest kuuekümnendatest aastatest möödunud sajandil, kui me kõik armastasime ansambleid The Beatles ja The Rolling Stones. Meile tuli auditooriumisse noor, särtsakas ja hakkamist täis õppejõud nimega Ülo Vooglaid. Ülo Vooglaiu loengutes kordus pidevalt leitmotiivina üks selline suunis: te ei saa jõuda optimaalsete lahendusteni, kui teil ei ole enne ära kaardistatud ja selgeks tehtud, mis on probleemi algpõhjused. Ja kui ma tänases arutelus kuulasin erinevaid ettekandjaid, siis see tuli mulle meelde ja ma esitasin endale ka selle küsimuse: aga mis on selle probleemi – koolivõrk, maakoolid, maakoolide õpetajate kvaliteet ja kõik muu, millest täna juttu on olnud – algpõhjus? Probleemi algpõhjus pole üldsegi mitte seotud niivõrd koolivõrgu ja selle finantseerimisega, mis küll loomulikult on välja kasvanud algpõhjusest. Algpõhjus on see, et meil on Eesti Vabariigis puudunud regionaalpoliitika, mis on suunatud maapiirkondade tööhõive, elujõu ja sellest tulenevalt asustuse säilimise saavutamisele. Sellist poliitikat ei ole meil olnud. Kui me vaatame kas või praegu toimuvat, seda, kuidas kõrged energiahinnad, aga ka madal sündimus, [rahvastiku] vananemine, sotsiaalsed probleemid meie maapiirkondi laastavad, siis me võime ju leida siin mingisuguseid ajutisi lahendusi ja võib-olla see ajutine lahendus [veidi aitab ka]. Nagu öeldakse, parem pool muna kui tühi koor. Aga see on ajutine lahendus. Koolide kokkuviimine lasteaedade, raamatukogudega ja nii-öelda kogukonnamajade tegemine on ajutine lahendus. Kui ma kuulasin neid kirjeldusi, siis tekkis mul ikkagi ka küsimus, aga kuidas neid kogukonnamaju siis üleval hakatakse pidama. Kuidas see finantseerimine käib? Kas finantseerimine käib pearaha alusel? Aga mingisugused pensionäride ringid, mingisugused rahvatantsuringid, mingisugused muud ettevõtmised, mis kogukonnamajas toimuvad – kas need jäävad kõik haridus‑ ja kultuuriministeeriumi eelarve kanda või tuleb siin leida mingisugused muud eelarvelised lahendused? Idee iseenesest ju tundub jumekas. Aga nagu me kõik teame, saatan on alati detailides. Ja vähemalt praegu need detailid siin selle arutelu käigus ei avanenud. Ja on ju selge ka see, et asjade kokkuviimine võib küll tekitada mingisuguse mõningase kokkuhoiu ka kohaliku omavalitsuse eelarves, aga see kokkuhoid kindlasti ei ole piisav ega ole ka, nagu tänapäeval öeldakse, jätkusuutlik. Nii et me jõuame ikkagi tagasi algpõhjuse juurde ja algpõhjus on regionaalpoliitika puudumine, tööhõive jätkuv kadumine maapiirkondades ja madal iive. Kui ei ole lapsi, siis ei saa olla kooli. Ja kui ei ole kooli, siis tekib meil peegeldusefekt seoses nendesamade töökohtadega ja tööjõuga nende töökohtade jaoks, ja me oleme mingis nõiaringis. Paluks natuke lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ega ma ei taha siin olla üleliia pessimistlik selles mõttes, et meil ongi nüüd kogu elu Eestis lõpetatud ja jäävad ainult kaks suurt linna, Tallinn ja Tartu. Aga jah, muremõteteks põhjust on. Lauri Luur pani oma ettekande ajal ekraanile kaardi, kus oli Pärnu maakonna koolivõrk ära märgitud ja kõik sellega seonduv. Viskasin siis kiiresti pilgu internetti, kui jätkusuutlikud on need keskused, kus on veel kool – Vändra, Lihula ja nii edasi. Eranditult kõikjal, välja arvatud Lauri Luuri enda, Tori vald, on elanikkond kiiresti kahanemas. Igal aastal jääb 100–150 inimest igas omavalitsuses või selles keskuses vähemaks. Tori vald on ka kasvanud ju Pärnu arvel, lihtsalt see nii-öelda valglinnastumine on andnud Tori vallale võimaluse näidata, et elanikkond kasvab ja lapsi tuleb juurde. Seetõttu seal need mõned koolid on praegu heas seisus. Aga tervikuna on kõik – Pärnu-Jaagupi, Tõstamaa, Lihula, Vändra, Kilingi-Nõmme – langustrendis. Ja ega siin ei ole ainult see, et lapsi jääb iga aastaga vähemaks. Siin on ka see, et elanikkond tervikuna väheneb seal. Mingil hetkel on murdepunkt, kus toimub senisest veel järsem kukkumine elanike arvus, aga siis loomulikult ka kooliealiste, kooli vajavate laste arvus. Nii et me oleme Eestis tervikuna kimpus iibeküsimustega. Lihtsalt lapsi ei jätku. Ja siit ma tõmban nüüd ühe sellise meelevaldse paralleeli juurde. Selles olukorras sulgeda koole, väikekoole – tuletame ikka meelde seda kõige kõlavamat näidet Metsküla kooli näol –, sulgeda olemasolevate lastega, olemasolevate õpetajatega koole on vastutustundetu. Seda ei tohi teha, sest see toob paratamatult kaasa selles kohas elanikkonna veelgi kiirema kahanemise, lastega perede ärakolimise. Sellest on siin muidugi rääkinud ka teised ettekandjad. Kokku võttes võib öelda, et algpõhjuste juurde tuleb minna. Ja algpõhjused on meil regionaalpoliitika olematus, tööhõive ja investeeringute ebapiisavus maapiirkondades ja meie katastroofiline sündimuse tase. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli kõnelema Jevgeni Ossinovski. Palun! Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel, et see arutelu haridusvõrgu ja maakoolide teemal toimub just täna, kui on ühiskonnas laiemalt üleval küsimused hariduse rahastamisest ja hariduse kvaliteedi jätkusuutlikust tagamisest. Ma arvan, et seda tüüpi arutelude puhul, kui me keskendume kõiksugu probleemidele, mis meil loomulikult on ka haridusvaldkonnas, ei maksa siiski unustada seda erakordset imet, mille Eesti haridussüsteem on saavutanud. Siin Läänemere kaldal väikeses Eestis pakutakse maailma parimat haridust. Ja nagu me PISA tulemustest teame, on selles väga oluline roll just nimelt meie haridusvõrgul, mida täna on siin erinevate nurkade alt kritiseeritud. Aga just see, et tänu meie haridusvõrgule on ka kõige väiksemas kohas kuskil Läti piiri ääres tegelikult võimalik saada maailmatasemel haridust, on meile need tulemused toonud. Ja sellest tulenevalt me peaksime väärtustama ka seda, mis meil täna on. See loomulikult ei tähenda, et muresid ja probleeme ei oleks. Aga ma arvan, et hinnang, et meie hariduse rahastamise, õpetajate palkade ja mitmed muud küsimused kuidagi lähtuvad sellest, et meil on palju koole ja nendes koolides on liiga palju ruutmeetreid või liiga vähe õpilasi, on fundamentaalselt vildakas. Selles ühiskondliku arutelu kontekstis tihti viidatakse: aga vaadake, me kulutame haridusele 6% SKP-st, mis on üks kõrgeimaid näitajaid Euroopa Liidus. Ja tõepoolest see niimoodi on. Aga eks väikeses omakeelses hajaasustusega ühiskonnas kvaliteetse haridusvõrgu ülalpidamine ongi kallis. Ongi kallis! On odavamaid viise, kuidas hariduse andmist korraldada, aga need minu hinnangul Eesti Vabariiki ei sobi juba põhiseadusest tulenevalt. Loomulikult, eks nendes aruteludes, et haridus vajab lisaraha, et meil oleks võimalik ka tulevikus head haridust anda, vaadatakse ka selle poole, millisel viisil oleks võimalik tõhusamalt haridusvõrgus toimetada. Kuid minu hinnangul on selles diskussioonis kaks fundamentaalselt ekslikku suunda. Üks on see, et koolivõrgu korrastamine, mis tõepoolest demograafiliste muudatuste tõttu on teatud kohtades möödapääsmatu – neid otsuseid on tehtud ja nende tegemist jätkatakse –, kusagilt vabastab meeletult haridusressurssi. Ei tee ta seda. Enamik või pooled Eesti õpilastest on Harjumaal. Ja see on tõepoolest meie läbi kukkunud regionaalpoliitika tulemus, et meil on inimesed järjest koondunud Tallinna ümbrusesse ja Tallinnasse. Sellesse piirkonda läheb ka enamik haridusrahast. Räägitakse, et koolid, kus on mõnikümmend õpilast – et see on meeletu raiskamine. Tegelikult, kui vaadata proportsioonides, siis enamik haridusrahast kulub sinna, kus on enamik õpilastest. Teine ekslik viis seda teemat mõtestada on minu meelest väga põhimõttelist laadi ja lähtub sellisest teatud üleolevast [suhtumisest], mida riigi tasandi poliitikute puhul tihti [tunda on]: et noh, need vallajuhid, need väga ei oska asja ajada, nad ei tea, kuidas on õige, ei oska neid koolivõrguotsuseid teha. Vaat kuskilt maalt riik peab määrama, millisel viisil peaks ühes või teises omavalitsuses või külas haridus korraldatud olema. Ma ei ole sellega põhimõtteliselt nõus, sellepärast et haridusvõrk ei ole kohapeal ainult hariduspoliitiline küsimus, see on ka kogukonna elujõulisuse küsimus. Ja siin põrkuvad igas konkreetses kohas kaks fundamentaalset väärtust – mõlemad on legitiimsed –, nii et ühel pool on haridusvõrgu efektiivsus, teisel pool kogukonna legitiimne soov kogukonda elujõulisena hoida. Hariduse regionaalne disbalanss on reaalsus ja tõepoolest, see on probleem. Probleem on ta mitmes mõttes. Maakoolides me ei suuda tagada õpetajatele täiskoormust väga paljudes kohtades. Selle tõttu on meil tegelikult kõige suurem küsimus mitte selles, kuidas me neid maju kütame, vaid kuidas me ka edaspidi õpilastele kvaliteetset haridust anname. Kui sa suudad õpetajale, geograafiaõpetajale näiteks, pakkuda kolmandas põhikooli astmes ainult 0,3 koormust, siis ei saa sa sinna kvaliteetset õpetajat. See on põhjus, miks koolivõrgu korrastamist tuleb targalt planeerida ja juhtida. Hariduse kvaliteet tuleb ka edaspidi tagada. Aga teine pool haridusvõrgu korraldamisest on see, et pealinnas peaks koole juurde tekkima. Siin töötavad õpetajad klassides, kus on 27 või gümnaasiumiastmes 38 õpilast ja siin tegelikult on õpetajate läbipõlemine ja ka õpilaste stressitase oluliselt kõrgem. Nii et siin ei ole küsimus selles, et meil on ühemõtteliselt kuskilt võimalik ruutmeetreid kokku tõmmata. Niisugune hariduse regionaalse disbalansi püsimine tegelikult toob kaasa muutused nii ühelt kui teiselt poolt. Loomulikult juurlahendus on tõepoolest tõhusam regionaalpoliitika ja kohalike kogukondade võimekus tegelikult investeerida. Sellepärast on ka oluline, et kohalike omavalitsuste tulubaas üle vaadatakse. Nüüd, on räägitud palju sellest, et meil on õpilasi õpetaja kohta keskmise näitajana liiga vähe. Tegelikult, kui vaadata viimaseid numbreid, siis see on läinud paremaks, muu hulgas ka tänu koolivõrguotsustele, mida on teinud nii kohalikud omavalitsused kui ka riik gümnaasiumireformi kontekstis. Ja loomulikult me oleme selle näitajaga juba jõudnud Soome tasemele ja ma arvan, et see on optimumile päris lähedal. Me ei saa ometigi võrrelda ennast Hollandiga, kus ruutkilomeetri kohta elab kordades rohkem inimesi. Me oleme hajaasustusega riik, kus kogu Hiiumaa peale on õpilasi vähem kui ühes Tallinna koolis. See on meie reaalne objektiivne pilt, mille taustal me otsuseid tegema peame. Sellest tulenevalt ma arvan, et koolivõrgu korrastamise aruteludel, mis on kestnud ja kestavad edasi nii iga omavalitsuse tasemel kui ka riigi tasemel, kõige fundamentaalsem printsiip on hariduse kvaliteet. Tõepoolest, me teame, et kui sul on gümnaasiumis 20 õpilast, siis valikurohket kvaliteetset gümnaasiumiharidust on keeruline anda. Sellest tulenevalt on neid otsuseid vaja teha. Me teame, et paljudes kohtades ka kolmandas kooliastmes ei ole võimalik õpetajatele pakkuda piisavat koormust, ja sellest tulenevalt on kvalifitseeritud õpetajaid raske leida. Siis tuleb teha ka vajalikud otsused. Aga lootus, et kui me paneme teatud kogukonnaväärtuste kahjustamise [hinnaga] meeletult koole kinni, siis vabaneb kuskilt suur hulk, kümneid ja kümneid miljoneid selleks, et õpetajate palka tõsta – see lihtsalt ei vasta tõele. Minu meelest selle jutu võiks ära lõpetada ja õpetajate palkade ja üldise hariduse rahastamise osas siiski jõuda sisulisele kokkuleppele, et riik panustab sellesse rohkem raha, et õpetajad saaksid väärilise töötasu. Aitäh!

Aitäh! Palun siia Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Margit Sutropi. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Head kuulajad! Eesti on hariduse usku, seda kinnitatakse sageli. Tõepoolest, kui minna minevikku ja vaadata: üldine kirjaoskus, Forseliuse seminari kaudu alguse saanud Ignatsi Jaagu tegevus Kambja vallas – need on kõik asjad, mille juurde ajaloo mõttes tasub tagasi minna. Täna räägime väikestest maakoolidest kui tugevatest maakoolidest ja koolivõrgu ümberkorraldamisest. Minu maakodu lähedal asub väike Unipiha kool Pangodi järve ääres. See kool on andnud erinevates majades haridust 283 aastat. See on Ignatsi Jaagu hariduse andmise algus Kambja kihelkonnas. Kui Rootsi kuningale käis Forselius näitamas eesti poisse, et ka nemad oskavad lugema õppida, siis selles väikeses Unipiha koolis on Rootsi kuningas käinud mõnedkümned aastad tagasi, ja seda kooli kiitnud. Mina käisin aastavahetusel selles koolis, kuulasin õpetajate muresid, näiteks et muusikaõpetaja oli ära läinud, ja imetlesin sealsete õpetajate tegevust. Aga lapsi on seal praegu 11, parematel aegadel oli 30. See on aga omamoodi kogukonnakeskus, kuhu inimesed tulevad heal meelel kokku. Kambja vald, mis on tugev vald, on öelnud, et nemad seda kooli peavad, kuni need õpetajad, need Jakobsonid, seda jõuavad üleval pidada. See on üks mudel, kuidas ilmselt on võimalik vallas nii-öelda jagada raha ümber ja hoida ühte kooli, millel on ajalooline väärtus ja millel on ka oma pedagoogika, näiteks õuesõpe ja laste kasvatamine väärtuspõhiselt, muusikaõpetus alates rahvalauludest ja nii edasi. See on üks valik ja hoida seda kooli elus saab vald, kui ta teeb selle otsuse. Aga maailm on siiski muutumas. Hiljuti Pärt Uusbergiga laulupidudest rääkides küsis ajakirjanik, missugune on tema ülesanne: kas maailma muuta või hoida maailma muutumast. Mulle tundub, et võib-olla jagunevadki inimesed kaheks: nendeks, kes muudavad, ja nendeks, kes hoiavad püsiväärtusi, hoiavad maailma muutumast. Aga nad ei tohiks seda teha. Ma kiidan neid, aga nad ei tohiks seda teha tegelikkust eirates. Maailm on muutunud. Kus on täna meie lapsed meie koolivõrku vaadates – kas Tallinnas, Tartus või hoopis Helsingis, või Londonis või hoopis sündimata? Madal iive, väljaränne, linnastumine on tekitanud vajaduse seada uusi ülesandeid. Hando Runnel on kirjutanud väga armsa luuletuse, mis tuleb mulle ikka meelde, kui me koolivõrgust räägime. See luuletus algab nii: "Käivad kassid perenaise kannul." Teate küll, kuidas see luuletus edasi läheb. Tema luuletuse mõte on see, et tuleb leppida, ei saa nii-öelda nutta selle pärast, et lapsed ära lähevad. Tuleb tegelikkusega leppida. Tuleb leppida, et nii ongi maailm seatud. Aga meie saame midagi teha. Mida siis muuta? Täna kuulsime Erli Aasametsa, Kilingi-Nõmme kooli direktori suust, et meie tänane teema "Tugevad maakoolid ja tugev koolivõrk" peaks tegelikult küsima, [kuidas tagada] kvaliteetne kool. Ma olen temaga väga nõus. Hea kool on see, mida me peame soovima, ja hästi korraldatud koolivõrk. Milline on hea kool? Hea kool algab tõesti heast õpetajast. Väikeses maakoolis võib ka olla õpetaja Laur ja võib ka olla köster, kes annab vastu näppe ja sugugi mitte laste arengule kaasa ei aita. Erli Aasametsa mõte oli, et hea kool algab peale sellest, et tegelikult vaadatakse, kuidas lapsed hiljem elueksamil hakkama saavad. Kuidas nad saavad hakkama sellel eksamil, kus küsitakse, kui palju nad maksavad makse … Palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… kus nad maksavad makse, kui palju nad lapsi teevad ja kui palju neil karistusi on. See vastab tegelikult tänase kooli ülesandele valmistada lapsi ette tööeluks, kodanikueluks ja isiklikuks eluks. See tähendab, et heast õpetajast algab kõik. Ja nüüd küsime, kas meie koolivõrk on selles mõttes võimeline tagama häid õpetajaid. [Maal] peavad praegu väga sageli töötama õpetajad, kes ei saa täiskoormust. Kas nad on nõus minema tööle maakohtadesse? See tuleb aga tagada, et õpetajad saaksid anda kvaliteetset haridust, toetada iga lapse individuaalset ja sotsiaalset arengut. Aga peame ka küsima, et kui lapsed peavad koolis omandama erinevaid pädevusi, kas siis need koolid, kus on nii vähe õpilasi, saavad neid pädevusi anda, milleks õpetajad on nagu kutsutud ja seatud. Koolivõrgu ruumianalüüs on toonud esile, et meil on muutusi vaja. Meil on paljudes piirkondades rohkem õpetajaid kui ametikohti ja selle tõttu ka miinimumpalga tõus pole peamine lahendus. Ministeerium ei tea praegu isegi seda, kui palju õpetajaid saab miinimumpalka, kellele siis selle 10 miljoni leidmine aitaks tuua 33 eurot juurde. Kas see 33 eurot palgatõusu lahendab õpetajate probleemi? Ei! Ka minister on öelnud, et tegelik probleem on hoopis õpetajate töökoormus. Koolivõrgu kaudu tuleb hoopiski võimaldada õpetajatele rohkem koormust ja [rakendada] õpetajate karjäärimudel. See on tegelikult õpetajate töötingimuste kokkulepe. Miks me siis ei tegele nende asjadega? Reformierakonna seisukoht on, et selleks, et maksta õpetajatele väärilist palka, selleks, et tagada hea kool ja hea õpetaja, tuleb neid reforme alustada. Tuleb alustada tõesti töökoormusest, see aga eeldab õppekavade reformi, eeldab selliselt lähenemist, nagu soomlased tegid. Paneme kõigepealt lauale, miks ja mida me õpetame, kui palju me õpetame ja kuidas me õpetame, kuidas me neid tulemusi mõõdame, see tähendab, millised on meie eksamid. See algab sellest, et me küsime, missugune on tänane tehnoloogia, mis saab appi tulla selleks, et diferentseerida õpetamist mitte ainult maakoolides, vaid ka linnakoolides. See nõuab õmblusteta haridust, millest täna siin räägiti. Kogukonnakoolis võiksid tegelikult koos olla erinevad hariduse andjad: mitte ainult formaalharidus, vaid ka mitteformaalharidus ehk huviharidus, noorsootöö, aga ka muuseumid, teatrid. Kõik see tegelikult ju panustab sellesse. Ja võib-olla sellises kogukonna[majas], kus on lasteaed ja vanadekodu ja keskel on kool, raamatukogu, kultuurimaja, on võimalik anda informaalset haridust, mida me tegelikult haridusstrateegia järgi oleme välja pakkunud. Ehk see aitaks lahendada meie hariduse muresid? Käärime käised üles ja asume tööle! Õpetaja väärib tugevat toetust, väärib paremat palka, aga seda saame talle tagada siis, kui me ei karda reforme. Jõudu haridusministrile! Reformierakond on valmis teda toetama erinevate reformide läbiviimisel. Aitäh teile!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Täienduseks eelkõnelejale ma markeeriksin eraldi ära tänastest ettekandjatest Erli Aasametsa, kes on Kilingi-Nõmme kooli direktor. Me oleme Kilingi-Nõmme koolis ka kohtunud ja see informatsioon iseenesest ei olnud uus, aga ma pööran tähelepanu ühele paradoksile. Saarde vald on umbes sama suur kui Lääneranna vald. Umbes sama palju on elanikke, nad asuvad kõrvuti, sarnane on ka loodus. Aga kellest me kuuleme koolivõrguga seoses: me kuuleme tegelikult hoopis Lääneranna vallast, kus on alles seitse kooli. Saarde vald on seadnud kindlad sihid ja peab edasi kahte kooli. Kes aga pidevalt ka siin saalis leiab markeerimist, on Lääneranna, ja põhjusel, et ta hakkab reformidele vastu. Seal on käinud õlale patsutamas tegijaid: president on käinud, haridusminister on käinud, peatoimetaja on tähelepanu pööranud, pidevalt kirjutab sellest kohaliku lehe toimetaja ja suur päevaleht on koolidirektori nimetanud aasta inimeseks. Mitte selle, kes tegi kindlasti ebapopulaarseid otsuseid ja koolid koondas, et lastel oleks suurem valikuvõimalus ja õpetajatel ühtlasem koormus, vaid selle, kes hakkab vastu. See on äärmiselt mage ja piinlik. Tunnustus tegijale on minu kõne põhjus. Ja ma soovin, et selliseid valdu oleks rohkem. Üldjoontes on ikkagi selge, et me kulutame haridusele tunduvalt rohkem kui Euroopa Liit üldiselt. Absoluutnumbrites SKP kohta oleme neljandal kohal, aga kui ka eelarve suurusi vaadata, siis võime isegi olla kõige suuremad haridusele kulutajad. Ma ei ole seda ümber arvutanud. Ja järelikult ei ole asi selles mingisuguses 10 miljonis, mis maailma muudab, vaid selles, kuidas me seda raha kasutame. Ja need kaks valda on näiteks. Vähe sellest, siin on muidugi asi ka omavalitsuste autonoomias. Aga kui rumal on tegelikult glorifitseerida sellist vastuhakku, mis meil järjest võtab võimust. Mõelgem, kui samasugune vastuhakumeeleolu tekiks Kirde-Eestis või Lasnamäel! Me ka siin loomulikult näeme üht-teist. Aga tõesti, ärme mängime tulega. Las omavalitsused teevad oma otsuseid ja kuulakem ikkagi ka neid soovitusi, mida riik annab. Ja ärgem käigem lihtsalt pugemas. See käib ka eraldi haridusministri kohta. Tema roll on siiski ergutada reforme, mitte jätta muljet, nagu ta töötaks teistpidi. Presidendist rääkimata. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ma ei näe. Sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki ettekandjaid ja läbirääkimistel osalejaid väga põhjaliku ja mitmekülgse debati eest! Head kolleegid, sellega on meie töönädal lõppenud. Kohtume siin suures saalis juba järgmisel nädalal.