Prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (105 SE) esimene lugemine

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kert Kingo, Varro Vooglaiu ja Martin Helme algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 105 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Kert Kingo.

On mul 20 minutit?

Jah.

Lugupeetud istungi juhataja! Head saadikud! Selleks, et oleks arusaadav, miks antud eelnõu on vajalik, toon algatuseks mõned faktilised näited. Juuni 2020, Harju Maakohus, kohtunik taandas kriminaalasja menetlusest kaks prokuröri. Kohtuniku hinnangul käitusid riiklikud süüdistajad lubamatult, erapoolikult ja kaitseõigust riivavalt. Oktoober 2021, Harju Maakohus taandas kriminaalasja menetlusest juhtiva riigiprokuröri, kuna ta rikkus kahtlustatava kaitseõigust ja survestas teda, vassis kohtule ning rikkus kahtlustatava omandiõigust. Kohus märkis, et juhtiv riigiprokurör käitus ebaeetiliselt ja ebaprofessionaalselt, ja nende hinnangul oli taunitav ka see, et prokurör oma viga ei tunnistanud, seda üritati ilustada ja kinni mätsida. Mai 2022, Tartu Ringkonnakohus tunnistas prokuratuuri jälitustoiminguloa õigusvastaseks. Kohus leidis, et ükski prokuratuuri põhjendustest ei olnud piisav selleks, et jaatada jälitustoiminguks loa andmise vältimatut vajadust. September 2022, Tallinna Ringkonnakohus leidis, et juhtiv riigiprokurör läks lubamatu tõendi osas liiale, survestades kangekaelselt kohtunikku nõustuma lubamatu tõendi kasutamisega. Kohus märkis, et on raske mõista, miks riik sellisel viisil enda kodanike vastu süüdistusi konstrueerib. Veebruar 2023, Tartu Maakohus tuvastas, et [süüdistav] pool, kelleks olid prokuratuur ning Maksu‑ ja Tolliameti uurimisosakond, kustutas ühe tõendi ära, võeti ära salvestis, anti tagasi tühi ketas ja öeldi, et pole olnud. Pärast ilmnes, et oli ikka. Prokuratuur ei olnud nõus salvestise taastamisega. Kohus andis lõpuks loa ja süüdistatav taastas salvestise, mis oli oluline tõend tema süütuse tõendamisel. Mai 2023, Harju Maakohus taandas tunnistajat hirmutanud prokuröri. Kohus tuvastas, et prokurör viis läbi ebaseadusliku ülekuulamise ehk survestas kaitse tunnistajat telefoni teel. Eelnõu 105 kohta esitatud arvamuses märgib Justiitsministeerium, et kohus, prokuratuur ja kõik teised riigiasutused peavad olema sõltumatud, professionaalsed ja ausad ning lähtuma oma tegevuses seadusest. Prokuratuuriseaduse järgi on prokuratuur ja prokurörid oma ülesannete täitmisel sõltumatud ja tegutsevad ainult seaduse alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt [tegutseb] kriminaalmenetluses prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele. Minu eelnevalt väljatoodud faktilistest näidetest nähtub aga, et prokurörid ei tegutse seaduse alusel ega allu seadusele, vaid vastupidi, rikuvad seadusi ja kohati panevad koguni toime karistusseadustikus sätestatud tegusid. Õnneks ei käi see kõikide prokuröride kohta. Aga need rikkujad, osa riigiprokuröre juba regulaarselt, ongi tõrvatilk meepotis, mis rikub meie riigi õigussüsteemi usaldusväärsust. Kõikide nende prokuröride seaduserikkumistele ei ole järgnenud mitte mingisugust vastutust. Seda seetõttu, et prokuratuuri ei kontrolli põhimõtteliselt mitte keegi. Kehtiva seaduse järgi kontrollivad nad ennast ise ehk teostavad ise enda üle järelevalvet. Loomulikult ei ole nad huvitatud enda inimeste [tegude] menetlemisest ega enda toimepandud rikkumiste tuvastamisest. Toon faktilise näite Riigiprokuratuuri järelevalveosakonna tööst ja seisukohast. Juunis 2022 asus Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses seisukohale, et riigiprokurörid esitasid kriminaalmenetluses valeandmeid, võltsisid menetlusdokumente, kasutasid võltsitud menetlusdokumente, takistasid teadlikult menetlusosalise kohtueelsele menetlusele ilmumist ja lõid kunstlikult tõendeid ehk moonutasid kriminaalasjas tegelikke asjaolusid. Riigikohtu seisukohtadele tuginev riigiprokuröride kohta koostatud kuriteokaebus saadeti Riigiprokuratuuri järelevalveosakonnale ja [sealt] saabus vastus, kus oli märgitud järgmist. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldasi andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mis tahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Seega teatas Riigiprokuratuuri järelevalveosakond, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtunikel puudub pädevus ja Riigikohtu kohtunikud on isikud, kes ainult arvavad, et kuritegu on toime pandud. Veel leidis Riigiprokuratuuri järelevalveosakond, et Riigikohtu otsuses toodud kohtunike seisukohad on pelgalt subjektiivsed hinnangud. Niimoodi teeb järelevalveosakond oma tööd. See ütleb ju palju. Eriti naeruväärne on järelevalveosakonna vastuses toodud lause, et kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Samal ajal konstrueerib prokuratuur ise erinevaid seadusi jultunult rikkudes, üha uusi ja uusi alusetuid menetlusi, mille alusetus saab aastatepikkustes kohtumenetlustes ainult kinnitust. On tuntud üheksaeurose juukselõikuse menetlus, mis kestab juba kümnendat aastat. Seni on kohus mõistnud prokuratuuri süüdistatud õigeks, aga prokuratuur vaidleb kohtus edasi. Praeguseks on sellele menetlusele kulunud maksumaksja raha 1,5 miljonit. Suure meediapauguga alustatud kohtuniku, advokaadi, pankrotihalduri menetluses, mis on kestnud üle nelja aasta, leidis kohus, et prokuratuuri poolt süüdistatud pole süüdi, aga prokuratuur kaebab edasi. Maksumaksja raha las põleb! Seniseks on sellele kaasusele kulunud circa 1,2 miljonit maksumaksja raha. Porto Franco juhtumis, mille kohtumenetlus on juba läbi, mõistis kohus prokuratuuri poolt süüdistatud isikud õigeks. Prokuratuur muidugi kaebas jälle edasi, sest nemad raha ei loe. Sellele riigipöörde esile kutsunud suurejoonelisele menetlusele kulunud maksumaksja raha summa pole teada. Kui soovisin teada, kui palju on prokuratuuril kulunud riigi raha eelnimetatud ebaseaduslikele, prokuratuuri järelevalveosakonna juhi sõnu kasutades lubamatutel alustel alustatud menetlustele, siis seda summat mulle lihtsalt ei avaldatud. Öeldi, et ei tohi avaldada. Riigi ehk maksumaksja raha kasutamine on saladus, saate aru! Ja prokuratuur jätkuvalt rikub seadusi ja raiskab vastutustundetult kümneid miljoneid riigi raha ajal, mil väidetavalt on riigil raha puudu, peab erinevaid makse tõstma ning uusi veel juurdegi mõtlema. Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Ja nüüd jõuamegi antud eelnõu vajalikkuse juurde. Prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on tõhustada kontrolli prokuratuuri tegevuse üle, sest senised seaduses toodud järelevalve teostamise ja distsiplinaarmenetluse algatamise võimalused on liialt piiratud ega taga kontrolli prokuratuuri tegevuse üle. Olgu selgituseks öeldud, et järelevalvemenetluse ehk distsiplinaarmenetluse alustamine ja kõigi asjaolude tuvastamine on vajalikud sammud kriminaalmenetluse alustamisel. Märkis ju Riigiprokuratuuri järelevalveosakonda juhtiv riigiprokurörgi oma kirjas, et kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Seega on järelevalvemenetluse ehk distsiplinaarmenetluse alustamine oluline, et teha kindlaks, kas alus kriminaalmenetluseks on või mitte. Eeltoodud näidetest on näha, et kohtud on tuvastanud prokuröride rikkumisi, mis on puudutanud jälitustegevuse seaduslikkust, menetlusnormide täitmist ja tõendite kogumist lubamatul viisil. Samas ei võimalda kehtiv seadus Justiitsministeeriumil teostada teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja kohtus riikliku süüdistuse esitamisel. Just nendes valdkondades on ilmnenud peamised prokuratuuri rikkumised. Lisaks, kuigi prokuratuuri kui riikliku süüdistaja seaduslikule käitumisele on kohtus kõrgendatud ootus, annab kehtiv seadus praegu võimaluse esitada taotlus distsiplinaarmenetluse algatamiseks ainult huvitatud isikule, mis on vastuolus üldise kodanikukohustusega teatada talle teatavaks saanud kuriteost. Selline regulatsioon piirab võimalusi ilmsiks tulnud prokuratuuri rikkumistele reageerida, arvestades, et prokuratuurisisene järelevalve reaalsuses ei toimi. Eelnõu eesmärk on, et Justiitsministeerium teeks vastavad muudatused, et teostada prokuratuuri üle teenistuslikku järelevalvet ilma kitsendavate piiranguteta. Eelnõu näeb ette jätta ära kitsendus ning sõnastada paragrahv konkreetselt nii, et teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. Sellega antakse õigus teostada järelevalvet nii jälitustegevuse planeerimise, kohtueelse kriminaalmenetluse kui ka kohtus riikliku süüdistuse esindamise üle. Lisaks on muudatusena ette nähtud, et distsiplinaarmenetluse algataja ehk selle taotluse esitaja ei ole määratletud kui huvitatud isik, vaid distsiplinaarmenetluse algatamiseks lihtsalt esitatakse taotlus ja selgitused, ehk igaühel on võimalus rikkumisest teavitada. Niimoodi on võimalik prokuratuuri tegevuse seaduslikkuse üle teostatavat järelevalvet tõhustada ning ühtlasi aitab see ka kohtunikke, kellele on selline prokuröride tegevus väga palju meelehärmi tekitanud. Nimetatud muudatused annaksid mingigi võimaluse ohjata prokuratuuri seaduserikkumisi ja panna kuritegelikult käituvad prokurörid oma rikkumiste eest vastutama. Need muudatused aitaksid tõsta õigussüsteemi usaldusväärsust ja kvaliteeti. Kui me tahame olla läänelik õigusriik, siis prokuratuuri kuritegevus tuleb lõpetada. Sellest peaksid olema huvitatud kõik, kaasa arvatud valitsuserakonnad, kes nii väga armastavad rääkida Eestist kui õigusriigist. Aitäh!

Suur tänu! Teile on rida küsimusi. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult järelevalve prokuratuuri üle pole ju midagi erakorralist. Mitmetes Euroopa riikides on see lahendatud erineval moel. Eestis miskipärast ei soovita seda kuidagi teha. EKRE on teinud varem eelnõu, et Riigikohus teostaks järelevalvet prokuratuuri üle. Selle vastu oli Riigikohus ise. Nüüd Justiitsministeerium, kuuleme, ei soovi võtta seda rolli. Mis see põhjus võib olla? Oskate äkki natuke analüüsida, miks ei soovita prokuratuuri üle järelevalvaja rolli võtta? Tegelikult on Eestis [juba üsna tavaline] olukord, kus protsess ise muutubki inimesele karistuseks. Inimesi solgutatakse aastate kaupa ja lõpuks mõistetakse nad ikkagi õigeks. See on häbiväärne. Samamoodi kalastamine: erinevad pealtkuulamised, jälitustoimingud selleks, et saada inimeste kohta infot. See probleem on vaja ära lahendada. Aga mis te arvate, miks ei soovi asutused võtta järelevalvaja rolli?

Aitäh küsimuse eest! Esmalt ütleksin, et prokuratuuri struktuuris on olemas järelevalveosakond, kelle otsene ülesanne on just nimelt tegeleda teenistusliku järelevalvega ja distsiplinaarmenetlustega. Kõikides riigiasutustes on olemas kas sisekontrolli näol või auditiosakonna näol [üksus], kes sellega tegeleb. Vaat siin on see koht, kus Riigiprokuratuuri juures asuva osakonna juhid peaksid vaatama peeglis endale otsa ja küsima: "Aga miks me seda ei tee?" Nendes näidetes, mis ma tõin, nendes faktilistes näidetes on kohtute välja öeldud seisukohad ja kohtuotsustes kajastatud rikkumised. Samuti see näide, kus Riigikohtu kriminaalkolleegium tõi konkreetselt oma seisukohtades välja riigiprokuröride rikkumised. Selle kohta järelevalveosakond ütleb lihtsalt, et need on oletused ja isiklik subjektiivne suhtumine. See näitab, et neil puudub soov ja tahe. Võib-olla ei ole siis õiged inimesed seda järelevalveosakonda juhtimas. Ja vastaksin selle [ettepaneku kohta] ka, et Riigikohtu alluvusse viia – see oli EKRE alternatiiv, sest prokuratuuri järelevalveosakond lihtsalt ei tööta, järelevalvet ei toimu ja mitte keegi ei vastuta ühegi rikkumise eest.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selle eelnõu puhul soovitakse, et prokuratuuri üle hakkab teostama järelevalvet Justiitsministeerium. Kas te ei karda, et sellega avatakse uus Pandora laegas, sest me teame, et Justiitsministeeriumi juhib justiitsminister ja justiitsminister on teatava erakondliku kuuluvusega? Praegune justiitsminister on reformierakondlane. Ja nii tekib selline olukord, kus prokuratuur polegi enam sõltumatu institutsioon, vaid seda hakatakse poliitiliselt mõjutama või kuidagi suunama Justiitsministeeriumi kaudu. Kas te ei karda sellist ohtu?

Aitäh küsimuse eest! Esmalt, juba kehtivas seaduses on selline sõnastus, et teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. See on prokuratuuriseaduses juba praegu olemas, seal on lihtsalt kitsendused peal. Kitsendustena ongi toodud välja, et ei tohi seda teha kohtueelses menetluse, jälitustoimingute ja kohtus esindamise puhul. No siin tekib muidugi põhjendatud küsimus, mille üle siis seda üldse tehakse, mis variandid veel on. Aga see, et prokuratuur on sõltumatu … Noh, kui me meenutame [aega], kui see gaasitoru või -juhe katki läks, siis oli pressikonverents, kus oli riigiprokurör ja peaminister Reformierakonnast istus kõrval ja parandas riigiprokuröri seisukohtasid ja öeldut. Siis tekib küll küsimus, kui sõltumatu [prokuratuur] on, kui peaminister kõrval õpetab, kuidas peab ütlema ja kuidas peab vastama.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Eile olid meil siin arupärimiste raames teemaks Slava Ukraini kuritarvitused, Johanna-Maria Lehtme positsioon ja mis temaga toimunud on. Selgus, et uurimist juhib prokuratuur, teostab keskkriminaalpolitsei, aga toimunud ei ole suurt midagi. Kas me selles kontekstis võime rääkida mitte ainult sellest, et prokuratuur käitub tihtipeale ebaprofessionaalselt, kuritarvitab oma võimu ja võltsib dokumente, ning muudest niisugustest asjadest, vaid ka sellest, et prokuratuurist on saanud poliitiline instrument, mida kasutatakse aeg-ajalt repressioonide elluviimiseks, nagu näiteks Kert Kingo puhul, ja teistel puhkudel kasutatakse [prokuratuuri] selleks, et just nagu teostada variuurimist, mida tegelikult ei teostata?

Aitäh küsimuse eest! Täpselt nii see vähemalt paistab olevat. Eile tõesti vastas siseminister Lauri Läänemets meie küsimustele seoses arupärimisega Slava Ukraini tegevuse kohta. Ja kui küsimused läksid konkreetsemaks ja teravamaks, siis tuli sealt ju ähvardus. Lauri Läänemetsa sõnad [olid sellised], et vaadake, te kahjustate Eesti riigi institutsioonide mainet, me veel vaatame, ma jätan meelde. Slava Ukraini on väga hea näide, kuidas teadlikult ja tahtlikult ei ole mitte midagi tehtud. Kui meenutate [juhtunut], siis esmalt öeldi, et seda peab uurima Ukraina. Peaprokurör väitis, et Eesti ei saagi seda uurida. Ometigi on kuritegu toime pandud Eestis, inimestelt peteti raha välja Eestis, pangakonto, kuhu raha kanti, on Eestis, raha väljapetjaks oli Eestis elav inimene ja raha peteti välja Eesti inimestelt. Nii et juba siis hakkas, ütleme, vaikselt mahasurumine või kinnimätsimine. Ühiskonna survel alustati menetlemist, aga tänaseks päevaks erinevalt paljudest poliitilistest tellimustest ei ole tehtud mitte mingeid läbiotsimisi Slava Ukraini kontoris ega Johanna-Maria Lehtme kodus, et leida tõendeid näiteks võltsitud arvete näol või sularaha näol. Tšernov rääkis, et osa sularahast olevat Eestisse tagasi tulnud ja kasutati võltsarveid. Ehk sisuliselt on olukord, kus on antud võimalus tõendite hävitamiseks. Samamoodi on ju riigi peaprokurör tunnistanud mitmes artiklis, et Johanna-Maria Lehtmet ei ole üle kuulatud ega ole üldse kutsutud prokuratuuri. Prokuratuur juhib küll kohtueelset menetlust, aga menetlustoiminguid teeb kas politsei või Kaitsepolitseiamet. Need asutused tavaliselt tegutsevad koostöös ja käsikäes. Kui politseil oleks suur huvi uurida, siis varem või hiljem võib [tekkida] vastuseis prokuratuurilt, kellel näiteks ei pruugi olla huvi uurida. Niipidi see käib rohkem, sest vastupidiselt, kui oleks prokuratuuril suur tahe mingeid, ütleme, suuremaid teemasid uurida ja politsei ei alluks, siis me näeksime, et oleks kriminaalmenetlust või distsiplinaarmenetlust alustatud. Seda me ei näe. Selles mõttes, jah, ma olen küsijaga nõus, nii see paraku paistab tegude ja faktide põhjal, mis meile teada on kõikides nendes asjades.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma avaldan imestust, et eelnõu võeti menetlusse juba 15. mail 2023, aga esimesele lugemisele tuleb alles nüüd, üle poole aasta hiljem. Sellega on seadusandja ise rikkunud Riigikogu kodu- ja töökorda. Aga küsimus on järgmine. Justiitsminister Kalle Laanet kirjutab oma arvamuses: "[…] kui prokurör paneb toime kuriteo, siis alustatakse kriminaal-, mitte distsiplinaarmenetlust ja kuriteoteadete esitamise õigust kehtiv seadus ei piira. Seega ei muudaks eelnõu kuidagi kehtivat olukorda." Kas olete nõus seda arvamust veel kord kommenteerima? Miks justiitsminister seda niimoodi imelikult väidab?

Tänan küsimuse eest. Ma oma sissejuhatavas osas mainisin ka seda. Noh, eks otsitakse ettekäändeid, miks see eelnõu tagasi lükata, miks seda mitte toetada. Nii nagu prokuratuuri järelevalveosakond [märkis] – ma loen uuesti ette nende sõnastuse –, kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Seega oleks esimeseks sammuks just nimelt distsiplinaarmenetlus, millega siis tuvastataks kõik asjaolud. Kui seal ilmneb, et on tegemist rikkumisega, kuriteoga, siis on kõik tuvastatud ja saab avalduse esitada. Selles mõttes ei ole minister või Justiitsministeerium päris aus ja otsekohene olnud selles osas, vaid on laveerinud.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina näen siin mustrit, kui te viitasite prokuratuuri kallutatusele. Noh, me mäletame, et Jüri Ratase ametisse astumise päeval algas kirjeldamatu mürgel minister Kuusikuga seoses. See seebimull läks lõhki. Ma tean, et oma 50 politseinikku istus Rakveres. Elmar Vaher oli staabi juht. Ahistati [Kuusiku] lapsepõlvesõpru, käidi ükskõik kus kohas, maa all või maa peal. Samal ajal on meil 6-miljoniline Lehtme skandaali süüdistus, tohutud summad – mitte midagi! Või siis Jüri Ratase valitsuse mahajooksmine Porto Francoga seoses – seebimull läks lõhki! Aga mitte midagi, mitte mingeid järelmeid kohtus. Kas see ei ole muster? Sisuliselt on politsei poliitiline.

Aitäh küsimuse eest! Mina näen samamoodi mustrit. Need on faktid, neid ei saa olematuks teha. Me oleme näinud neid kaasuseid ja juhtumeid palju, kui mitte millestki alustatakse menetlust, koosseis puudub. Viidatud Marti Kuusiku juhtum – ei olnud kannatanutki. Kannatanu teatas, et ei ole sellist asja, mida ette heidetakse, aga prokuratuur alustas [menetlust] ja [menetles]. Kuhu nad jõudsid? Mitte kuhugi. Märgiksin ära, et 6,5 miljonit on eriti suur kahju ja kannatanuks on tuhanded, kui mitte kümned tuhanded Eesti inimesed, kelle õiglustunnet on tugevalt [riivatud] ja keda on petetud. Selle [uurimine] peaks olema üleriigilise tähtsusega, aga sellega lihtsalt ei tegeleta. Eile me ju kuulsime, kuidas siseminister hämas siin ja konkreetselt moonutas fakte. Samal ajal on suur prioriteet üheksaeurone juukselõikus, justkui altkäemaks. See on lihtsalt naeruväärne! See iseloomustab väga hästi meie õigussüsteemi tööd. Üks asjaolu on ka see, et maksumaksja raha nendele väljamõeldud ja kokkuklopsitud menetlustele kulutatakse miljoneid ja miljoneid, selleks et keegi, ma ei tea, kas kellegi käsul või tellimusel lihtsalt hävitada. Eesmärk on ju inimese hea maine ja nimi hävitada ning ta ka majanduslikult hävitada. Samal ajal räägitakse meil siin iga päev, kuidas raha ei ole, raha ei ole ja me peame makse tõstma, ja kõik. See on teine aspekt. Ja loomulikult, kui me võrdleme, siis kõige parem näide ongi Slava Ukraini. 6,5 miljonit, kümnete tuhandete inimeste petmine ei ole oluline, sellega ei tegeleta. Räägitakse, et Ukraina teema on see, kuigi see on Eestis toime pandud. Siin ei ole seda võimalik tõlgendada teistmoodi, kui et [asi] on kallutatud ja ei olegi huvi seda menetleda.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! See seaduseelnõu on mõeldud selleks, et teha asjakohased parandused prokuratuuriseaduse §-s 9. Prokuratuuriseaduse §-s 9 on põhimõtteliselt sätestatud printsiip, et teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. Ma mõtlesin, et ehk te saate meile öelda, kas on olemas ka häid näiteid viimasest kümnest aastast selle kohta, kui see mehhanism on päriselt toiminud. Ma arvan, et me kõik peaksime nõustuma sellega, et teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle on oluline. Me nõustume ka sellega, et see mehhanism, mis on paika pandud, peaks olema tõhus ja toimiv. Kas on viimasest kümnest aastast tuua mõndagi näidet, kui selline teenistuslik järelevalve on Justiitsministeeriumi poolt käivitatud ning see on päädinud reaalsete sanktsioonidega mõningate prokuröride suhtes?

Aitäh! Kui ma meenutan – ma ei saa väita, et see väga objektiivne, väga õiglane ja aus oli –, siis Lõuna Ringkonnaprokuratuuris vabastati kaks prokuröri töölt. See oli vist poolteist kuni kaks aastat tagasi. Asjaolusid ma kõiki ei tea ja ei saagi teada, aga väidetavalt tuvastati nende tööalases tegevuses rikkumisi. Aga see on ka ainuke. Ma olen oma tööelu jooksul pidanud prokuratuuriga tihedat koostööd tegema, ent mina ei tea sellest ajast küll ühtegi juhtumit. See viimane on ainuke, mida ma oskan öelda.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma pean tõepoolest nõustuma sellega, mis puudutab menetluste pikkuse ebanormaalsust ja seda niinimetatud surnuks menetlemist, mis siin saalis on täna juba kõlanud. Ma tahan küsida selle kohta, mis puudutab distsiplinaarmenetluseks taotluse esitamist, mille puhul on soov muuta see senise huvitatud osapoole asemel igaühe õiguseks. Te [olete] oma esinemistes ja muudes sõnavõttudes hästi kriitiline olnud ka eelarve kulutuste suhtes. Kui tekib igaühele see õigus, siis see tähendab seda, et menetlusi võib tulla massiliselt juurde. Muidugi ei pruugi, aga tavalise praktika kohaselt võiks pigem prognoosida, et tuleb juurde. Kas te arutasite eelnõu algatajatega ka seda, kas on mingi alternatiivne ring nende kahe äärmuse vahel, igaühe õigus versus ainult huvitatud osapoole õigus?

Aitäh küsimuse eest! Distsiplinaarmenetlus ei ole raha nõudev menetlus. Selleks on eraldi järelevalveosakond, kelle palgaline töö ongi sellega tegeleda. Ja miks on oluline, et igaühel oleks võimalus see taotlus esitada? Võib olla olukord, kus näiteks inimesel, kes on huvitatud isik, nagu [seadus] ette näeb, ütleme, eakas proua, Slava Ukraini näitel, 90-aastane näiteks, aga tal puudub jõud, jaks sellega tegeleda. Siis miks mitte ei võiks näiteks tema tütar esitada [taotluse] ema eest. Ei saa niimoodi ära piiritleda. See on teadlik piiritlemine, et siis ei tuleks neid taotlusi, ja ma ei näe ühtegi põhjust selleks. Kui me tahame olla õigusriik ja me tahame, et meie õigussüsteem oleks usaldusväärne, siis miks hoitakse igasuguste seaduslike vahenditega ära võimalust, et inimesed saaksid prokuröride rikkumisest teada anda, selle kohta asjaolusid esitada ja toimuks ka mingi distsiplinaarjuurdlus või -menetlus? Prokurörid on ju riigi esindajad. Just prokurörid on need, kes väga rangelt peaksid järgima seadusi ja nendest kinni pidama. Nemad eriti.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Täna on siin väga palju kõnekaid juhtumeid juba ära nimetatud, mis tõesti lubavad arvata, et Eestis on menetlemine kui selline tekkinud üheks mittesobivate või ‑soovitavate inimeste [karistamise viisiks]. Me siin räägime erinevatest juhtumitest, mille kaasused tegelikult vett ei pea ja pärast on inimest menetletud, solgutatud aastaid-aastaid. Näiteks Kajar Lemberi juhtum või siis EKRE endise IT-ministri juhtum ja nii edasi. Samas, Mary Krossi juhtumi puhul ei midagi, testide hanke puhul ei midagi, Tallinna Sadama juhtum – sisuliselt ei juhtu mitte midagi. Kuidas me ikkagi läbi murrame sellest? See on minu arust kõigile arusaadav ja inimestelt ühiskonnast tagasipeegelduv, et see olukord ei ole normaalne. See näeb välja kui karistamise meetod poliitiliste ja muude vastaste poolt. Kuidas me läbi murrame, et me selle ära teeksime?

Aitäh küsimuse eest! Kui teaks seda valemit, küll siis teeks. See paraku kindlasti ei sõltu EKRE-st, opositsioonierakonnast. Need võtmed on ikkagi suuremalt jaolt Reformierakonna käes olnud ja teiste valitsuserakondade käes, kes neid suuremaid muutusi esile kutsunud eelnõusid või seadusemuudatusi on teinud ja on loonud selle kaitsemehhanismi. Kui me vaatame, kes prokuratuuris töötavad ja milline see süsteem on, siis praegu on selline olukord, kus riigiprokurörid lähevad üle kohtunikeks ja siis tekibki [järgmine] olukord. Oli üks konkreetne juhtum, kus üheksa kohtunikku nägid prokuröri tegevust ühtemoodi, et olid rikkumised, ja siis tuli kümnes kohtunik, kes oli tema kolleeg Riigiprokuratuurist, ta oli [vahepeal] kohtunikuks saanud, ja ütles, et ei, kõik on õige. Ongi nii, et kõik näevad seda, tunnetavad ja kogevad, et seda on palju. Peaprokurör ütleb, et meie püüame laiendada kuriteokoosseisusid, aga kohtud ei tule meiega kaasa. Vaadake, siin on ju loogikaviga. Kuriteokoosseis on konkreetne koosseis. Kui ikka on vargus, siis me ei saa laiendada, et iga laenamine on ka vargus. Vargus on vargus. Aga praegu püütakse öelda, et laenamine [on ka vargus], siis saame talle paragrahvi keerata. Või lihtsalt tõsteti [asi] teise kohta – saame paragrahvi teha. Nüüd on mindud seda teed ja nad nimetavad seda ilmekalt selliselt, et nemad laiendavad piire, ent kohtud ei tule kaasa. Aga see võitlus, jah, [peab kestma] senikaua, kuni meil siin uhkelt tähtsa näoga räägitakse, kuidas meil on õigusriik, mis on tegelikult juba tühi sõnakõlks … Inimesed ei usu, see ajab naerma, sest faktidele otsa vaadates ja igapäevast elu vaadates [me näeme, et õigusriiki] lihtsalt ei ole. Ja ma ei tea, kui kaua petetakse ennast sellega, et me oleme läänelik õigusriik, kui me käitume idalikult ja hoopis diktaatorriigina.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tõesti, viimasel ajal on olnud päris palju kriitikat prokuratuuri pihta. Ma tahaksin teiega jagada oma nii-öelda teooriat. Arvestades seda, kui palju on viimasel ajal olnud selliseid kaasuseid, mis jäävad toppama või on lihtsalt vastuolulised, siis tegelikult on oht, et prokuratuur soovib mingil määral testida meie kohtusüsteemi. Mida see tähendab? Alustatakse kaasuseid, teades, et võib-olla pole vettpidavaid tõendeid, võib-olla seadus pole prokuratuuri poole peal, aga nende kaasustega püütakse karistusseadustiku erinevate sätete tõlgendusi laiendada või loodetakse, et neile on võimalik anda uut sisu kohtus uue pretsedendi loomise abil. Loodetakse, et kohtud [laiendavad] oma kaalutlusruumi. Just niimoodi alustatakse kaasuseid, mille puhul võib-olla tegelikult tõendeid ei ole. Siin on kaks ohtu: see koormab kohtuid ja inimene ei ole kindel, kas seadus ikka on tema poolel. Kas teie olete sellise teooriaga või sellise mõttega nõus? Kas olete ka täheldanud sellist tendentsi?

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Tänan küsimuse eest. Absoluutselt olen nõus. Nad kasutavad tugevama õigust. Meil on seadus, mis ütleb täpselt, milline kuritegu on mis, seal on olemas kindlad koosseisud. Ma lähen ja proovin, äkki läheb õnneks – tegelikult selle eesmärk on inimese maine ja nimi hävitada, inimene majanduslikult laostada. Need jätkuvad. Ja jätkuvad edasikaebamised perspektiivitute kaasuste puhul ei räägi mitte midagi muud. Lõpptulemusena nad kulutavad maksumaksja raha, sest nemad ei pea raha lugema. Need on miljonid ja miljonid. Ühe kaasuse puhul paar, kolm, neli miljonit. Need eelarved hoitakse saladuses. See ei ole sobiv. Iseenesest ei peaks ühe õigusriigi õigussüsteemis olema niimoodi, et prokuratuur mõtleb ise välja uue koosseisu laiendamise viisi ja siis ootab, et äkki kohus tuleb kaasa, ja niimoodi justkui praktika abil luuakse uus seadus ja luuakse uus kuriteokoosseis, minnes mööda kehtivast seadusest. Niimoodi ei saa. Ei saa niimoodi, et … Ma ei oskagi head … Näiteks vargus. Kui ma laenan korraks kellegi käest midagi, siis see on kohe vargus, sest prokuratuur tahab praktikat teha. Ei saa niimoodi. Milleks meil need seadused on?

Priit Lomp, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Paar selgitust kas või küsimuse vormis, kui soovite. Sõna "õigusriik" on tugev sõna. Kui ma kuulen siit puldist, et Eesti ei ole õigusriik, siis on seda lihtsalt kurb kuulda. Samal ajal oli teie enda erakonnaga seotud uudis televiisoris eile õhtul. Inimene rõõmustas selle üle, et Eesti ikkagi on õigusriik. Mulle tundub, et ärme tee seda, et kui otsus ei meeldi, siis meil ei ole õigusriiki, kui otsus meeldib, siis on. See ei ole hea praktika. Ma tahtsin [märkida] distsiplinaarmenetluse kohta, mis teie arvates kuidagipidi ei puutu riigieelarvesse. Puutub ikka. Need inimesed, kes neid menetlusi läbi viivad, saavad oma tasu riigieelarvest. See oli mu küsimus just selles mõttes, et kui [taotluse esitajate] hulk suureneb, siis nende inimeste hulk, kes [taotlusi] menetlema peavad, peab ka suurenema. See on see taust. Ja kindlasti igaüheõigus, mille üle ka arutelu käis, see näide, mille te tõite, eaka inimese [tütrest], see võib-olla igaüheõigus päris [ei ole]. Mulle tundub, et see igaüheõigus, millest teie rääkisite või räägite oma eelnõus, on midagi veel laiemat.

Aitäh küsimuse eest! Te ei olnud väga optimistlik või, vastupidi, olete väga optimistlik, kui arvate, et nüüd peab kohe hakkama järelevalveosakonna liikmeskonda suurendama, sest neid rikkumisi on nii palju. Noh, ma ei tea, ma tahaks loota, et esialgu nad saavad olemasoleva koosseisuga hakkama. Ja see raha nagunii eraldatakse igal aastal riigieelarvest. Seal on terve osakond. Ja igal aastal on neil eelarvelised vahendid olemas, nad saavad palka. Asi on selles, et nad peaksid hakkama lihtsalt oma ülesandeid täitma. Kui nüüd juhtub ime, et hakataksegi tõsiselt distsiplinaarmenetlusi läbi viima, tuvastama asjaolusid ning tekib [taotluste] üleküllus ja vajadus uute töötajate järele, siis see on koht, kus valitsus saab võtta vastu otsuseid. Aga hetkel on osakond olemas, on aastaid olnud, tema palgafond on olemas. Minu teada on see osakond ka üsna rohkearvuline. Nad täidavadki oma kohustusi, mida nad on pidanud täitma, aga siiamaani vähemalt ei ole silma paistnud, et nad oleks seda teinud väga [tulemuslikult].

Hea ettekandja, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ma pean sissejuhatuseks ütlema, et lõpuks jõudsin ikka ära oodata selle hetke, kui mina saan ka pulti tulla esimest korda selle Riigikogu koosseisu jooksul. (Keegi aplodeerib.) Aitäh! Vaadates kogu seda nalja, mis siin on läbi pisarate toimunud peaaegu aasta jooksul, siis see on suurepärane saavutus. Üks Riigikogu juhatuse liige saatis mulle isegi SMS-i, et sinu tähetund on saabunud, pidades silmas seda, et ma tulin siia [pulti]. Rääkides sellest eelnõust, võiks põhimõtteliselt ju tõsiselt arutada vajadust teenistusliku järelevalve järele või selle vajaduse puudumist. Aga mind ausalt öeldes segab kogu eelneva jutu juures jutt, et Eesti ei ole läänelik õigusriik, vaid idamaine diktatuur või mida siin räägiti. Siis räägiti mingitest ustest, millest tuleks läbi murda. Pagana raske on läbi murda uksest, mida pole olemas! Sellised väljendid nagu "mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest" – see on hea üldistus. Lihtsalt meeldetuletuseks kõigile: kui siin heita prokuratuurile ette seda, et ta ei võida kõiki kohtuasju, kõiki algatatud kriminaalasju kohtus, et ei mõistetagi inimesi süüdi, vaid mõistetakse inimesi ka õigeks, siis see tegelikult näitabki seda, et meil on õigusriik. Kui prokuratuur kõik asjad võidaks või me nõuaks neilt, et nad peavad kõik asjad võitma, kõik kohtuasjad peavad lõppema süüdimõistva otsusega, siis sel juhul ei oleks meil kohut vaja. Aga läheme nüüd selle juurde, mis komisjonis toimus. Komisjon arutas seda eelnõu teisipäeval, 26. septembril. Sellest on varsti juba vaata et pool aastat möödas. Komisjonis esitles seda eelnõu, nagu siin saaliski, Kert Kingo. Valitsuse poolt oli komisjonis esinemas Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Einar Hillep. Suur osa diskussioonist oli sarnane sellega, mida te äsja siin kuulsite, välja arvatud see – toon selle teieni –, mida valitsuse esindaja ütles ja mida ta tõi põhjenduseks, miks valitsus seda eelnõu ei toeta. Valitsus on põhimõtteliselt näinud paari suuremat probleemi. Esiteks see, et kui selliselt teenistuslikku järelevalvet laiendada, siis tekib tõsine oht, et võimude lahususe piir hägustub või et täidesaatev võim hakkab kontrollima prokuratuuri tegevust otseselt õigusemõistmise valdkonnas, mida ei [tohiks] toimuda. Ma saan sellest täiesti aru. Teine etteheide oli, et juhul kui tõesti keegi paneb tähele, et prokuratuuri esindaja on tema arvates toime pannud kuriteo, siis ega seda ei peaks nagunii uurima distsiplinaarjärelevalve korras, vaid selle kohta tuleb teha kuriteoteade ja siis uuritakse seda hoopis teise menetluse käigus. See ei ole distsiplinaarmenetluse objekt. Aga kolmandaks, ma ütleksin ühe asja, mida valitsuse esindaja ei öelnud. Kui vaadata kõiki neid näiteid, mis Kert Kingo siin tõi, siis ega neid väga palju ei olnud. Neid oli kaks tükki iga aasta kohta viimasel kolmel aastal. Kõigil neil juhtudel jõudis asi ikkagi selleni, et kohus tegi kas otsuse, märkuse või juhtis tähelepanu sellele, et asjad ei ole korras. Ajakirjandus on seda kajastanud. Nii et põhimõtteliselt kontrollimehhanism toimib. See toimib tänapäeval selles mõttes, et kohtud ei lase ikkagi läbi sellist praaki, nagu siin kirjeldati. Aga teha üksikutest praaknäidetest järeldus, et nüüd on kogu õigusriik kummuli ja meil on siin idamaine diktatuur – no see on pehmelt öeldes üledramatiseerimine. Aga jõuame komisjoni otsuste juurde. Komisjon otsustas teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. oktoobril. Seda me ei suutnud kuidagi [teha]. Nüüd on – ma ei tea, mitmes täna on – 14., 15. või juba 16. jaanuar.

Täna on 16. jaanuar.

Aitäh!

Palun!

Selle otsuse, et [eelnõu] võtta päevakorda 11. oktoobril, mis jäi küll [tegemata], tegid konsensuslikult Anti Haugas, Kert Kingo, Eduard Odinets, Liisa Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja Varro Vooglaid. Siis tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata. Poolt oli 6: Anti Haugas, Eduard Odinets, Liisa-Ly Pakosta, Mati Raidma, Valdo Randpere ja Vilja Toomast. Ning vastu olid Kert Kingo ja Varro Vooglaid. Otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks Valdo Randpere oli täiesti konsensuslik. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma pean väikese märkuse tegema. Te olete ise siin päris kriitiline olnud [ja öelnud], et komisjonipoolne ettekandja räägib komisjonis toimuvast. Küll aga andsite te praegu päris palju isiklikke hinnanguid, mitte [ei kajastanud] otseselt komisjoni seisukohti. Neid [kajastasite] küll pärast. Aga mis puudutab seda, et te ütlesite, et see on huvide konflikt ja Justiitsministeerium ei saaks järelevalvet korraldada, siis ma sellega nõustuda ei taha. Täna on meil olukord, kus prokuratuur ja kohtunikud on ju ühes majas. Seda on arutatud üht- ja teistpidi. On neid, kes ütlevad, et see ei ole hea tava, ja ma kipun ka nende poolel olema. Aga siiski, see töötab praktikas täna nii Tallinnas kui ka Tartus. Miks siis nüüd ühel juhul on see halb, aga teisel juhul ei ole, et me ei suuda tagada järelevalvet? Miks nii? Kas te arutasite seda komisjonis?

Aitäh! Kõigepealt ma vastan teie etteheitele, et ma andsin [teada] isiklikke seisukohti. Tõepoolest, ma tõenäoliselt ei oleks neid [väljendanud] juhul, kui ma oleksin saanud rohkem rääkida selle aasta jooksul. Lihtsalt selle aasta jooksul on nii palju minusse kogunenud, et ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Vabandust! Aga need [hinnangud] olid siiski asjaga seotud. Mis puudutab ühes majas istumist – no seda ei saa päris võrdsustada teenistusliku järelevalvega. Ma tean, et seda diskussiooni on peetud, et kui nad sööklas kohtuvad, siis äkki toimub liigne kokkupuude. Esiteks, seda komisjonis ei arutatud, ja teiseks, minu soovitus on teile, et kui teie soovitate mul siin vähem rääkida, siis mina soovitan teil umbes sedasama teha. Juhul kui te teete mingi eelnõu, milles sisuliselt võib isegi mingi tera olla, siis ärge tapke seda tera ära sellise õudse poliitilise loosunglikkusega, mis ei kõlba mitte kuhugi, eriti [ei sobi see] ühele Riigikogu liikmele. Ausalt öelda ei ole minu meelest sobilik tulla siia rääkima sellest, et Eestis on idamaine diktatuur.

Protseduuriline küsimus, Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma ikkagi pean ennast jätkuvalt nooreks Riigikogu liikmeks ja hirmuga kuulasin, kui Valdo Randpere paar korda mainis, et teda justkui oleks takistatud siin sõna võtmast või ta ei oleks saanud sõna võtta. Ja mul tekkis kaks küsimust. Kas sul, Jüri, on mingit teadmist selle kohta, et Valdot ei oleks pulti lastud, et ta saaks kõneleda? Ja kui sellised sündmused tõesti toimuvad, millega see põhjendatud on? Siis tahaks küll statistikat, kui palju saadikuid veel on takistatud pulti minemast.

Aitäh! Ma saan vastata Riigikogu juhatuse nimel, et ei, me ei ole takistanud ühtegi Riigikogu liiget siia pulti tulemast, seda ei ole olnud. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nüüdseks juba manalateele läinud advokatuuri grand old man Simon Levin ütles sellise kuldse lause, et kohtuotsusesse tuleb suhtuda lugupidamisega. Ma arvan, et selles meil ka omavahel vaidlus puudub. Siit edasi minnes, Kert Kingo ütles ju väga ilusti ja tõi näite, kus Riigikohus tuvastas, et prokuratuur lõi kunstliku tõendi, ja seda on kajastutud kohtuotsuses. Kas te oskate seletada, mis võis olla argumendiks, et prokuratuur ei algatanud jõustunud kohtuotsusest tulenevalt, kuigi me peaksime [sellesse] suhtuma lugupidamisega, kriminaalmenetlust prokuröri suhtes, kes oli loonud selle kunstliku tõendi?

Aitäh! Kõigepealt ma kasutan võimalust, et ma libamisi vastan Rain Epleri murele. Rain läks ise minema nüüd. Ega see, et ei ole siin saanud selle aasta jooksul kordagi sõna võtta, ei käi ainult minu kohta, see käib väga paljude koalitsioonisaadikute kohta. Ühest küljest teie, kallid sõbrad, seal paremas reas, olete selle aja täis rääkinud ja teisest küljest oleme meie teadlikult ennast distsiplineerinud. Selleks et mitte aega raisata, ei ole me esitanud küsimusi ja ei ole esinenud sõnavõttudega, sest kui istung juba 11. tundi käib, siis mõtled, et pagan, see 11,5 tundi on liiast. See selleks. Aga mis puudutab Kalle Grünthali küsimust, siis paraku seda teemat, seda asja komisjonis üldse ei arutatud. Ma ei oska isegi vastata selle konkreetse kaasuse kohta, millele sa viitad. Ma lihtsalt ütlesin oma sissejuhatavas sõnavõtus seda, et need prokuratuuri möödalaskmised, need eksimused, mida kahtlemata on olnud – iga organisatsioon, iga instants, ka õigusmõistmises, eksib vahel –, on ikkagi tulnud päevavalgele just tänu sellele, et meil on kolmeastmeline kohtusüsteem, meil on ajakirjandus, meil on tähelepanelikud Riigikogu liikmed ja poliitikud. Nii et selles mõttes ei saa ju väita, et prokuratuur tegutseks ilma mingi järelevalveta ja täiesti vaakumis. Seda ei ole ju.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Esiteks, jällegi sellel kõrvalmärkuste liinil jätkates, mina küll julgustaksin teid tihedamini küsimusi esitama ja sõna võtma. Kui ma olen siin kaitsnud mõningaid eelnõusid, mis on saanud esitatud, täitsa sisulised eelnõud, olen tihti tundnud puudust sellest, et koalitsioonisaadikud tuleksid ja osaleksid debatis. Kui te tulete pärast kambakesi saali ja saadate eelnõu põhja, siis mulle väga meeldiks, kui te enne seda põhjendaksite, miks te seda teete, ja esitaksite kriitilised küsimused koos oma argumentidega või kõnedes ütleksite, et me hääletame selle eelnõu maha põhjusel A, B, C, D, E. See oleks väga tervitatav. Aga minu küsimus seisneb selles. Te osutasite võimalikele probleemidele seonduvalt võimude lahususega. Aga ka praegu näeb seadus ette seda, et prokuratuuri üle teostab järelevalvet Justiitsministeerium. See printsiip on juba seaduses olemas. Küsimus on lihtsalt selles, kuidas see järelevalve teostamise mehhanism oleks tõhus. See on ju ikkagi toetusväärne eesmärk. Või ei ole?

Aitäh! Küsimuse esimene pool: see on nii, et selleks, et tantsida tangot, on vaja kahte partnerit. Nii et kui teie esitate vähem eelnõusid ja me ei pea ööde kaupa siin istuma, siis küll meie esitame ka vastuargumendid, miks üks või teine eelnõu ei sobi. Aga mis puudutab seda väidet, et järelevalve on ka praegu olemas, siis see järelevalve ongi olemas teatud piirini. See piir on tõmmatud küll suhteliselt nähtamatu, selline ebalev, aga see on tõmmatud sinnamaale, et Justiitsministeerium kui täidesaatva võimu esindaja ei sekku õigusemõistmisse. Sellesse, mida prokuratuur teeb õigusemõistmise protseduuri käigus, Justiitsministeerium ei sekku järelevalvega. See on see hirm ja tahtmine, miks need võimud üksteisest lahus hoida.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Valdo! Ma pean natuke korrigeerima. Tähendab, prokuratuur ei tegele õigusemõistmisega, vaid tegeleb kohtueelse ja kohtuvälise menetlusega. Õigusemõistmine jääb ikkagi kohtutele. Aga ikkagi, ma tulen tagasi selle kohtuotsuse juurde, kus heideti ette prokuratuuripoolset kunstliku tõendi loomist, eks ju. Kui tegelikult see asi ikkagi toimus, siis saab öelda, et sisuliselt esitati ebaseaduslik süüdistus, mille eest näeb karistusseadustik ette teatud sanktsioonid. Aga me oleme nüüd olukorras, kus te ütlesite, et komisjonis seda ei arutatud. Minu meelest Kert Kingo tõi selle oma eelnõu [tutvustades] ka välja. Aga millised hoovad siis üldse on olemas, et saaks edasi minna? Kes neid teeb ja miks neid ei tehta, kui on kohtuotsuses konkreetne etteheide?

Aitäh! Esiteks, ma oma arust ei öelnudki, et prokuratuur teostab õigusemõistmist, vaid ta osaleb õigusemõistmise protsessis. Teiseks, tegelikult sinu küsimuses on ju ka vastus olemas. Sellele ma ka alguses viitasin. Kui prokuratuuri esindaja pani toime kuriteo, siis on selle menetlemiseks hoopis teine formaat kui teenistuslik järelevalve. Siis tuleb lihtsalt teha kuriteoteade ja selle jaoks on hoopis teine menetlusvorm. See on igati kõlbulik, olemas ja toimib Eesti Vabariigis tänapäeval. Selle pärast ei pea seadust muutma.

Anti Poolamets, protseduuriline küsimus, palun!

Tänan, juhataja! Siin ettekandja tõstatas täiesti tõsise teema, mis puudutab ettekandmise võimalust. Mina olen täiesti pettunud, et härra Randpere nüüd esimest korda puldis on. Ta on nii vilunud ja sõnakas saadik, aga mitte midagi, eks ole, alles nüüd me kuuleme esimest korda ta häält. Ja ta on roostes, see on selge, sellepärast et ta pani ka kogu aeg sõnu suhu, rääkis idamaisest diktatuurist ja siis lükkas oma kujundit ümber, eks ole, mis oli täiesti asjakohatu. Aga küsimus on selles, et näiteks esmaspäeval meil oli [kella] 3‑st kuni 21.30-ni väga tõsine diskussioon väga tõsistel teemadel, täiesti mitteobstruktsioonilised arupärimised. Mina pidasin kaks kõnet, küsisin seitse-kaheksa küsimust. Ma oleks oodanud, et Rail Balticu või kohtusüsteemi teemal oleks Valdo Randpere sõna võtnud. Ei miskit, koalitsiooni polnud nähagi, saal oli täiesti tühi. Priit Lomp oli siin vahepeal, võttis korra sõna, väga huvitav vastuväide oli, aga kus oli [Randpere] nimi [ekraanil], et diskussioonis osaleda fraktsiooni kõnega? Mitte midagi! Eesti 200 – mitte midagi. Reformierakonna fraktsiooni kõne – mitte midagi. No miks te üldse ei kasuta neid võimalusi? Küsimus on ka juhatajale.

Te peategi mulle esitama protseduurilise küsimuse.

Mida teha selles olukorras, kus nii vilunud saadik isegi ei tea oma õigusi? See kollane raamat on ka kuskile kadunud. Kas [on vaja] uuesti mingeid koolitusi, sest see protseduurika ununeb? Riigikogu uued liikmed said ju koolitusi, eks ole. Kas ei saaks ka vanadele liikmetele koolitust teha, rääkida vabast mikrofonist, sellest, et arupärimiste ajal võib igaüks sõna võtta ja fraktsioon võib kõne pidada? Aga siin on täna kõrvulukustav vaikus, ühtegi fraktsiooni kõnet peale EKRE ei ole kirja pandud. Kas see on nii tühine teema siis?

Aitäh! Vastus teie protseduurilisele küsimusele. Kui Riigikogu koosseis alustab, siis kutsutakse koolitusele kõik kõrgeima võimu valitud rahvaesindajad, diferentsi ei tehta. Hea ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh!

Aitäh!

Ma nüüd avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Varro Vooglaiu. Palun!

Ma palun igaks juhuks kolm minutit lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Sissejuhatuseks ütlen ära, et … (Saalis on müra.) Veider on rääkida, kui mingi kolkimine käib seal.

Teeme nii, et … Head ametikaaslased, võtame juhataja vaheaja kolm minutit.

Aitäh! V a h e a e g

Head ametikaaslased, juhataja vaheaeg on lõppenud. Palun Riigikogu kõnetooli uuesti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Varro Vooglaiu. Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Vabandust nüüd, et peate minu kõnet kuulama, kuigi jooksite ilmselt signaali peale siia hääletama. Natukene läheb aega, aga liiga kaua ma teil oodata ei lase. Vaevalt et see kõne teile eriti huvi pakub. Nüüd, selle seaduseelnõu 105 kohta, mida me täna menetleme, ütleksin printsipiaalset tasandit silmas pidades, et mulle tundub, et me kõik võiksime olla nõus selle põhimõttega, et prokuratuuri tegevuse üle peaks olema tõhus järelevalve, eks. Ma usun, et keegi ei vaidle sellele vastu. Ideaalis peaks olema nii, et prokuratuuri tegevuse üle kehtib tõhus ja on tõhus järelevalve, sest mida suuremat riigivõimu kasutatakse, seda tähelepanelikum peab olema selle suhtes, et seda ei kuritarvitataks. Prokuratuuri käsutuses on hiiglaslik riigivõim, võib-olla suurem riigivõim kui ühegi teise ametkonna käes. Kellel see kõige suurem on, selle üle võib muidugi vaielda. Aga kui me kuulasime Kert Kingo ettekannet, kus ta tõi esile terve rea juhtumeid viimastest aastatest, siis me ju näeme, et need ei olnud tema enda subjektiivsed hinnangud, vaid kohtute poolt konstateeritu. Ja sealt nähtus, et tegelikult on prokurörid ikkagi päris palju kuritarvitusi toime pannud. Aga nendele ei ole reaalselt järgnenud mitte mingisugust reaalset vastutust. Ja kui me läheme siit veelgi edasi, rääkides põhimõttelistest probleemidest, siis vastutuse printsiibi mitteteostamine Eesti Vabariigis on minu hinnangul üldse üks põhilisi probleeme. Riigivõimu teostades toime pandud kuritarvituste eest lihtsalt ei vastutata. Väikese kõrvalepõike korras võib osutada näiteks reedel avalikuks tehtud Harju Maakohtu otsusele, kus [oli kirjas], et see väärteootsus, mis tehti kolleeg Jaak Valge ja Andres Aule suhtes, kuna nad panid Smuuli bareljeefi kõrvale ENSV lipu, oli õigusvastane. Algusest peale oli täiesti selge, et see otsus, mille PPA langetas, oli õigusvastane. Nüüd on kohus tuvastanud, et see oli õigusvastane. Kas keegi vastutab millegi eest? Kas konkreetsed politseiametnikud vastutavad millegi eest? Kas politseistruktuuris juhtivatel positsioonidel olevad inimesed peadirektorini välja vastutavad millegi eest? Kas siseminister vastutab millegi eest? Mitte midagi! Mitte keegi ei vastuta mitte millegi eest. Rahulikult võib langetada õigusvastaseid otsuseid, siis kohus tuvastab, et see on õigusvastane, ja midagi ei juhtu. Ma olen varemgi ise viidanud avaliku teenistuse seaduse §-le 80. Kõik on ilmselt teadlikud – võib-olla ei ole ka, olgu see siis esile toodud –, et selles on sätestatud ametnike varalise vastutuse printsiip, mis ütleb: "Kui ametnik on teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitanud ametiasutusele varalist kahju, on ta kohustatud selle kahju hüvitama käesoleva paragrahvi lõigetes 3–5 nimetatud ulatuses." Kusjuures lõige 3 ütleb, et kui kahju on tekitatud tahtlikult, tuleb see hüvitada täies ulatuses. Kas keegi on teadlik viimasest kümnest aastast ühestainsast juhtumist, kus ükski ametnik oleks pidanud päriselt varalist vastutust kandma? Mina ei tea. Ma ei tea, kas keegi siin saalis teab. Võiks käega märku anda. Ma pärast tuleks ja küsiks, rääkige mulle ka sellistest juhtumitest. Ma ei näe ühtegi kätt, mitte ühtegi juhtumit. Ja vaat, see on nüüd see üks tasand. Aga ma ütlen, et palju tõsisem tasand, kui me räägime prokuratuurist, [on see,] kus teostatakse palju suuremat riigivõimu, millega võib inimeste elud ikka täielikult hävitada, kas täielikult hävitada või aastateks ruineerida. Ja prokuratuuri suhtes järelevalve teostamist peab hakkama seetõttu tõsiselt võtma. Kui me vaatame, millised muudatused on selles eelnõus välja käidud, siis minule tunduvad need küll sisuliselt täiesti mõistlikud. Praegu ütleb ju prokuratuuriseaduse § 9 seda, et teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle teostab Justiitsministeerium. Juba praegu on see nii. Aga siis on lisatud sellised piirangud, et Justiitsministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Nii, kolm valdkonda siis. Veel kord, jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Kui mina vaatasin neid piiranguid, siis mul tekkis tõesti küsimus, aga millele see siis üldse laieneb. Millele see siis üldse laieneb? On ju põhimõtteliselt öeldud, et järelevalvet teostab Justiitsministeerium, ja siis on välistatud praktiliselt kõik valdkonnad. Ma ei tea, kas keegi oskab peast öelda, mis valdkonnad siis veel üldse alles jäävad. Ma peaksin ise täiendavalt küsimusse süvenema, see ei ole retooriline küsimus. See eelnõu panebki ju ette seda, et kui Justiitsministeerium on see, kes peab teostama prokuratuuri üle teenistuslikku järelevalvet, siis peab olema võimalik seda päriselt sisuliselt teostada, mitte nii, et juba eos on kõik peamised valdkonnad välistatud. Mis puutub sellesse kolleeg Randpere osutatud asjaolusse, et valitsuse seisukoha kohaselt on siin probleem ka võimude lahususe põhimõttega, siis ma ütlen veel kord, et juba kehtivas seaduses on ju öeldud [järgmist]. Esiteks, prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas tegutsev ametiasutus, ta kuulubki Justiitsministeeriumi ametialasse. Ja teiseks on öeldud, et sellest eelnevalt nimetatud eeldusest tulenevalt peabki Justiitsministeerium teostama prokuratuuri üle järelevalvet. Muidugi võime vaielda ja arutada selle üle, kust need mõistlikud piirid peaksid jooksma, pidades silmas, et prokuratuur peab oma tegevuses olema iseseisev ja sõltumatu. Aga minu siiras palve on küll, et ärge saatke seda sisuliselt reaalse probleemi lahendamisele või leevendamisele suunatud eelnõu kohe prügikasti, vaid seda arutelu me võiksimegi pidada teise ja kolmanda lugemise raames. Loomulikult, kõigile jääks ka võimalus esitada asjakohaseid muudatusettepanekuid. Tõesti, vajalik, oluline ja huvitav oleks seda sisulist arutelu pidada. Ärge tapke seda juba eos ära. Seetõttu kutsun teid üles toetama seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 105 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 105 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 54, vastuolijaid 15 ja erapooletuid ei ole, on eelnõu 105 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. Head ametikaaslased, meie tänane istung lõppenud. Rohkem päevakorrapunkte ei ole. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös. Aitäh!