Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu (346 SE) esimene lugemine

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 346 esimene lugemine. Ja ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kliimaministri Kristen Michali.

Tervist, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Olen teie ees veeseaduse muutmisega ja 346 on selle eelnõu number. Ma annan ülevaate veeseaduse muutmise [seaduse] eelnõust. See on koostatud selleks, et võimaldada Eestis vee taaskasutust. Seadusemuudatuse eesmärk on säästa puhast vett. Kehtiva veeseaduse kohaselt saab reovee puhastamisel tekkivat heitvett, kaevandus- ja karjäärivett, jahutusvett ning vesiviljelusest pärinevat vett suunata ainult keskkonda ehk veekogusse või pinnasesse. Kasutatud vee üleandmine kolmandale isikule ei ole Eestis reguleeritud. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2020/741 on pandud liikmesriikidele kohustus võimaldada vee taaskasutust ja selles on kehtestatud miinimumnõuded puhastatud asulareovee taaskasutuseks põllumajanduses. Määrus on otsekohalduv ja jõustus 2023. aasta juunis. Eelnõukohane seadusemuudatus võimaldab Euroopa Liidu määrusel Eestis rakenduda. See tähendab seda, et vett saab hakata üle andma kolmandale isikule taaskasutamiseks. Vee taaskasutamiseks peab vesi vastama konkreetsetele tingimustele ja selle kasutamisest tulenevad riskid peavad olema maandatud. Seadusega defineeritakse uued mõisted "taaskasutusvesi", "taaskasutusvee tootmine" ja "taaskasutusvee kasutamine". Kehtiva veeloa ja registreeringu regulatsiooni laiendatakse vee taaskasutamise konteksti, sealhulgas antakse Keskkonnaametile pädevus väljastada veeluba taaskasutusvee tootmiseks ja [teha] registreering taaskasutusvee kasutamiseks. Seadusemuudatus arvestab Eesti veeressursside ja veekasutuse eripäraga. Euroopa Liidu määrus sisustab puhastatud asulareovee taaskasutuse põllumajanduses, lähtudes niinimetatud kuivade Lõuna-Euroopa [riikide] vee taaskasutuse praktikast. Seevastu Eestis põllumajanduses nõudlus taaskasutusvee järele pigem puudub, kuid huvi vee taaskasutuse vastu on üles näidanud mitmed tööstusettevõtted. Veenappusest tulenevaid probleeme tunnetavad üha enam ka kohalikud omavalitsused. Olulised vee taaskasutuse võimalused Eestis saavad olema haljastuses, tänavapuhastuses, karjääride ja teede tolmutõkkes, tuletõrjes ja mitmetes tööstusprotsessides. Sellest tulenevalt on vaja vee taaskasutuse edendamiseks luua juurde taaskasutusvee kvaliteediklasse, mis Euroopa Liidu määruses puuduvad. Taaskasutusvee kvaliteediklassid luuakse juurde alamaktiga, mille jaoks seadusemuudatusega seatakse vajalik volitusnorm. Sama seadusemuudatusega jäetakse veeseadusest välja vedelkütuste hoiustamise kujade nõuded, sest need on tuleohutust tagavad, mitte veekaitselised. Kütuste veekaitsenõuded säilivad. Kujad sätestatakse siseministri määrusega. Lisaks korrigeeritakse joogiveehaarde valgala ja toiteala definitsioone, mis eelnevalt on läinud vahetusse. Lõpetuseks rõhutan üle, et seadusemuudatusega võimaldatav vee taaskasutus ei ole kohustus. Seadusemuudatusega tekitatakse võimalus vett taaskasutada, kuid selleks peavad riskid keskkonnale ja inimese tervisele olema ohjatud. Tänan kuulamast ja vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Iseenesest mõte, et näiteks kastmiseks mitte kasutada joogivett, vaid taaskasutada vett, mis selleks võib-olla kõlbab, võib-olla ei kõlba, ei ole ju paha ega vale. Aga mu küsimus on [järgmine]. Seaduseelnõu seletuskirjas, kus on [kirjutatud] mõju kohta töökoormusele, loodetakse, et töökoormus oluliselt ei kasva. Aga tegelikult mulle tundub, et mõnes aspektis [see kasvab]. Tuleb hakata hindama, kas vesi kõlbab kastmiseks – näiteks laste mänguväljaku kastmiseks – või ei kõlba. Ja võib-olla [peab] seadma mingeid piire, milleks võib taaskasutada, milleks mitte. See sisaldab potentsiaali päris tõsiseks bürokraatliku koormuse kasvuks. Kui veendunud teie olete, et see regulatsioonide hulk ja mingite lubade hulk [ei suurene] ja selle tõttu [puudub] ka vajadus personali märkimisväärseks kasvuks?

Aitäh! Praegu on eelnõu koostamisel ja selle ülevaate tegemisel on hinnatud seda, et ei kaasne töökohtade loomise vajadust ametiasutustes. Kui me vaatame lähiaastatel eeldatavat loataotluste arvu taaskasutusvee tootmiseks, siis hinnatakse, et see ei ületa kümmet taotlust aastas. See ei too Keskkonnaametis kaasa lisatööjõu värbamise vajadust. Terviseameti töökoormus mõnevõrra võib kasvada, mis tuleneb vajadusest menetleda riskijuhtimise kavasid. Põllumajandus- ja Toiduameti töökoormus kasvab vähem, sest Eesti põllumajanduses praegu ei ole märgatavat vajadust taaskasutusvee järele. Nii et sellest lähtuvalt hinnatakse, et tänaste töökohtade ja ametiasutustega me saame selle koormusega hakkama.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! [Mul on] suhteliselt lühike küsimus. Siin on andmed, et see taaskasutamine seondub suublasse juhitavate veekogustega, mis sisaldavad siiani 2190 tonni lämmastikku ja 58 tonni fosforit. Kui me taaskasutame, siis see, ütleme, parem vesi või põhjavesi jääb nagu alles. Aga kas see samal ajal tähendab ka infrainvesteeringuid, et see lämmastik ja fosfor sealt ikkagi kätte saada, kui [vesi] läheb taaskasutusse? [Mu küsimus] võib-olla mõneti täiendab eelmist küsimust.

Aitäh! See eelnõu käsitleb ikkagi seda, kuidas vett taaskasutusse võtta, ütleme – püüan seda lihtsustada –, tänavapuhastuseks, ka tööstuses, Eestis näiteks tselluloositööstuses. Kui ostame poest Hispaania tomateid, siis needki on näiteks taaskasutusveega kastetud. Kui te küsite, millesse on vaja investeerida, siis loomulikult, ettevõtja, kes tahab suunata vett taaskasutusse, peab vastavad investeeringud tegema. Need eelmises küsimuses mainitud riskihinnangud vastavalt sellele, mis see riskiklass on ja kui puhas vesi peab olema iga asja jaoks, ka tehakse.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Me arutasime seda teemat ka keskkonnakomisjonis. Ma arvan, et iseenesest see arusaam aja jooksul tõenäoliselt [levib], et puhas vesi ei olegi lõputu ressurss ja sellega tuleb mõistlikult ringi käia. Kindlasti need viimaste aastate põuad ja reaalsed probleemid, mida inimesed on kogenud, on aidanud seda arusaama ühiskonnas [levitada]. Aga ma küsin, kas te olete Kliimaministeeriumis arutanud või kaalunud ka mingeid täiendavaid tegevusi, et tõsta noorte ja täiskasvanute keskkonnaalast teadlikkust just nimelt joogiveest ja üldse puhtast veest? Kui me selliseid seaduseelnõusid vastu võtame, on oluline, et avalikkus ka aru saaks, miks sellega üldse tegeldakse. Ma ei pea silmas mingit hirmsat kampaaniat või PR-üritust. Aga printsiibis, kui palju seda käsitletakse näiteks kooliprogrammides ja kui palju on selliseid meediategevusi, artikleid ja sõnavõtte? Võib-olla peaks selgitama avalikkusele rohkem, miks üldse on sellised eelnõud ja algatused tuleviku vaates olulised ja vajalikud.

Aitäh! Ma olen sellega nõus, et puhta vee, loodusressursside ja [üldiselt] looduse hoidmist tulebki selgitada maast madalast ja ükskõik millisel haridustasemel või millises nii-öelda kanalis, kus seda on võimalik [teha]. Ma arvan, et küsimuse püstitus on õige. Puhas vesi, kaasa arvatud ressursside taaskasutus ja vee taaskasutus, kus see on võimalik, on hästi mõistlik elamisviisi osa. Meie enda tegevus, sealhulgas majandustegevus, [peab] ikkagi looduse piiridesse mahtuma. Ma arvan, et siin me oleme ühel arvamusel. Kui vaadata laiemalt, siis Euroopas taaskasutatakse vett põllumajanduses, jahutusveena, linnahaljastuses. Eks need näited sealt tulevad. Kas sellist teadlikkust [võiks] ka Eestis tõsta? Ma arvan, et küllap sellest tuleb siis rohkem rääkida, kui teile tundub, et on vähe räägitud. Aga loodusressursside säästmist ja taaskasutust me ikkagi püüame pidevalt oma välja[saadetavates] teadetes ja teavitustöös [propageerida]. Nii et kui te kuskil näete kitsaskohta, siis astuge ligi ja rääkige sellest.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kas selle seadusega luuakse ka võimalus ja tingimused näiteks tselluloositehaste rajamiseks kaevanduste juurde, et siis kasutada kaevandustes olevat vett?

Aitäh! See seadus iseenesest reguleerib, nagu ma tutvustuses ütlesin – see seadus ei ole väga pikk, nagu näete, lehekülg või poolteist [lehekülge] koos allkirjaga –, vee taaskasutust.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kas on mingi hinnanguline teadmine ka, kui palju me võiksime puhast vett kokku hoida?

Andrus Seeme, palun!

Aitäh! Hea küsimus. Ega mul ei ole tegelikult arvandmeid siin esitada. Püüame seda täpsustada, kui me oskame seda kirjeldada. Aga praegugi juba, nagu ma enne kirjeldasin, päris paljudes Euroopa riikides võetakse [vett taaskasutusse]. Ja ma võin püüda neid numbriliselt ka [välja tuua]. Näiteks põllumajanduses [taaskasutavad vett] Kreeka, Itaalia, Hispaania, Portugal ja Taani; tööstuses Rootsi, Holland, Saksamaa ja Belgia; linnahaljastuses Luksemburg ja Ühendkuningriik; põhjaveevarude taastootmises Ühendkuningriik ja Hispaania. Tegelikult väga paljud riigid taaskasutavad vett, uuesti ja uuesti, et seda ressurssi säästa. Eestis on, nagu ma ka eelnõu tutvustades [ütlesin], selle vastu praegu veel huvi olnud madal, aga nüüd, kui me oleme enda jaoks reeglistikku loomas, tõenäoliselt see huvi tekib, eeskätt tööstustes, ilmselt puhastustehnoloogia arendajatel. Ja kõige lähemalt on selline näide tuua siit Tallinna lähedalt Viimsi vallast, kus väga aktiivselt viiakse ellu pilootprojekte just sademeveelahendusteks. Tegelikult huvi on ja ilmselt see on ajas kasvav. See tuleneb ka päris paljudest asjadest: vee hind, soov loodust säästa, tegelikult ka selle teenuse, puhastatud vee või taaskasutatud vee pakkumine, eks ju. Nagu me ka keskkonnakomisjonis arutasime, ei saa ju päris õnnelik olla, kui me teame, et sama vett, mis kõlbaks joogiks, kasutatakse tänavapesuks. Ega see päris hea olukord tegelikult ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Rõõm on kuulda, et te mõneti ise oma vastustes ütlesite ka, et te annategi eelnõu praegu üle nagu toorikuna. See tegelikult kirjeldabki hästi seda rolli, mis peaks olema täidesaatval ja seadusandlikul võimul. Me kindlasti lubame anda oma panuse, et seda toorikut täiendada, et eelnõu saaks paremaks. Selle jaoks võib-olla mu küsimus ongi rohkem palve. Andrus Seeme küsis vee hulga kohta, mida me võiksime kokku hoida, ütleme, joogivee mõttes. Selle analüüsi võiks ju teha. Urve Tiidus viitas sellele, et täna, ma ei tea, reovesi sisaldab hulgaliselt erinevaid aineid, mis ilmselt tuleb sealt taaskasutuseks eemaldada. Mis sellest edasi saab? Kas miski sellest saab olla millegi tooraineks ja kas seda toorainena kasutada on kuidagi lihtsam, kui seda näiteks, ma ei tea, kusagilt kaevandada või sisse tuua? Ja nii edasi. Nii et loodame, et sellel ajal, kui meie täiendame seadust, varustab ministeerium meid veel rohkemate andmetega.

Aitäh! No see oli selline optimistlik küsimuse püstitus. Ma ütlen, et minagi loodan, et parlament ja komisjonid tegutsevad aktiivselt selle seaduseelnõuga ja annavad oma parima. Loomulikult, kõigi selliste hinnangutega – tegemist on hinnangutega, sest nagu ma ütlesin, Eestis vee taaskasutusega veel sellisel määral ei tegeleta, et oleks võimalik täpseid arvandmeid kõikide asjade kohta anda –, me hea meelega jõudumööda varustame kõiki fraktsioone, saadikuid ja komisjone. Nii et jõudu tööle ja hästi palju konstruktiivseid ettepanekuid!

Peaasi, et neid mitusada ei tule. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Sellest eelnõust jääb mulje, et seni justkui ei olekski vett taaskasutatud. Kas on nii?

Aitäh! No ütleme nii, et ei ole olnud sellist regulatsiooni, mis kirjeldaks, kuidas taaskasutatud vett saab üle anda kolmandale isikule. Selle [eelnõuga] luuakse regulatsioon, kuidas seda hakata tööstuslikult ja korrektselt reeglite järgi tegema, millised riskide hindamised on vaja läbi viia ja nii edasi. See seaduseelnõu reguleerib seda.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun nüüd juhtivkomisjoni nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme, hea kolleegi Hanah Lahe.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjonis oli antud eelnõu arutlusel 9. jaanuaril aastal 2024. Seda seaduseelnõu tutvustasid meile komisjonis kliimaminister Kristen Michal, Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsler Kaupo Läänerand, veeosakonna juhataja Karin Kroon ning nõunikud Olav Ojala ja Liisi Arm. Arutelu komisjonis oli väga huvitav. Komisjoni liikmetel tekkis ka mõni küsimus, näiteks teemal, kui suur üldse on nõudlus vee taaskasutuse järgi. Rääkisime veekasutuslubadest. Küsiti, kas seaduseelnõu piirab joogivee kasutamist erinevates tegevustes, kas tulevikus võib rääkida ka vee [kasutamise] diferentseerimisest, ja lõpuks küsiti, kellelt või miks üldse see sisend seaduseelnõu [koostamiseks] tuli. Komisjon tegi konsensuslikult ettepaneku antud seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole, neid ei ole ühtegi. Tänud! Nüüd avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun!

Aitäh, eesistuja! Auväärt Riigikogu liikmed! Mul on väga [hea meel] võimaluse üle sõna võtta sellisel teemal, mis ühelt poolt tundub väga lihtne olevat, teiselt poolt ei ole üldsegi nii lihtne ja mis kätkeb endas sõna "vesi". Et tulla selle seaduseelnõu juurde, mis näiliselt on ainult detail, tahaksin ma kõigepealt minna natuke laiemaks ja kaugemale suuremasse pilti ja samal ajal meie enda sisse. Vesi on praktiliselt kõikjal. Meie igaühe kehas on 60% vett. Ajus, selles organis, kus me kokku paneme oma kummalisi mõtteid ja mõnikord ka väga asjakohaseid mõtteid, nii siin väärikas kogus kui ka väljaspool, on tegelikult 70% vett. Taimedes on 80–90% vett, kalades 80% vett. Vesi on midagi taolist, milleta ei saa toimida ükski protsess, mida me nimetame eluks. See on elu alus. Aga tunnetus, et vesi on midagi olulist, võib osutuda märkimisväärselt keeruliseks, kui me elame keskkonnas, kus vett on igal pool hästi palju. Vastupidine olukord teeb selle tunnetuse väga teravaks. Mul on olnud kaks sellist [juhtu]. Üks kord umbes 35 aastat tagasi olin Kasahstani valgetes mägedes, kõrbes. Hommikul oli ees 50-kilomeetrine matk mööda kõrbemaastikku ja kotis oli ainult pool liitrit vett. Uskuge mind, õhtuks oli vee maitse hoopis teistsugune kui enne teele asumist. Ja teine [kord oli] Lõuna-Aafrika kiltmaal, mis on ääretult kuiv. Kui auto tõrgub sõitmast kohast, kuhu, sa tead, järgmine inimene võib jõuda alles kahe nädala pärast, ja sul on ainult liiter vett … Õnneks läks auto käima. Samal ajal on vett maailmas ääretult palju. 71% meie maakera pinnast on kaetud veega ja see kogus vett on täiesti õõvastavalt või üllatavalt suur: 1,3 miljardit ruutkilomeetrit. Seda oleks nagu väga palju, aga enamik sellest on tegelikult soolane vesi. Magevesi moodustab kogu veekogusest ainult 3%. Sellest 3%-st on 70% jäälaamades, igijääs ja liustikes. Loomulikult on vesi liikumises. Nii et ühelt poolt võib tunduda, et vett on meil palju suures üleilmses plaanis. Aga kui me vaatame UNESCO eelmisel aastal avaldatud aruannet vee kohta, siis midagi ei ole teha, kaks kolmandikku inimkonnast kannatab vähemalt ühel kuul aastas veepuudust ja 26% inimestel on suured probleemid ohutu joogiveega. Need probleemid maailmas suurenevad. Räägitakse veekriisist, nagu ka väga paljudest teistest kriisidest, mis on seotud keskkonnakasutusega. Nüüd siis võiks küsida, miks me peame rääkima nendest suurtest teemadest, sest me elame siin Eestis, mis aeg-ajalt meie kujutlustes on nagu väikene maakera palju suurema maakera sees ja kus asjad toimivad teistmoodi. Kui ajalooliselt vaadata, siis Tammsaare "Tõde ja õiguse" üks põhiliin oli vastupidine: mastaapne võitlus selleks, kuidas vett ära juhtida kuhugi kaugele. Sel ajal oli see kindlasti oluline toimetamine. Paraku kuivendamine ja vee ärajuhtimine on [jõudnud] tasemele, kus me peame kliima soojenemise ja kriisi kontekstis järjest rohkem hakkama mõtlema mitte ainult joogivee peale, vaid vee peale üldse: kuidas vett hoida alal ka siis, kui tekivad suured põuaperioodid, ja kuidas seda [minema juhtida] siis, kui tekivad suured üleujutused. Vee puhtus on ka omaette teema. Jällegi, lähen tagasi ajas kuskil 35 aastat, kui mul rabas või mujal loodusmaastikul vee joomine ei olnud probleem. Tänapäeval mõistus tõrgub ja lõpuks võtan ikkagi välja pudeli, kus on kuskilt kraanist tulnud vesi. Vee väärtust on nii raske tunnetada siis, kui seda on ümberringi palju. Me oleme liikumas olukorda, mis on tõesti teistsugune … Palun aega juurde.

Palun, kolm minutit lisaks!

… ja kus me peame kogu loodusressurssi hoopis teistmoodi tõlgendama ja käsitlema. Ja siit oleks nüüd hea tulla sellesama veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 346 juurde. Ausalt öelda oli selle arutelu minu jaoks natuke kummastav, kui mõelda selle peale, kuidas senine süsteem on töötanud: kasutatud vesi lastakse suublasse – issand, kui tore keskkonnatermin, suubla! –, see läheb kuhugi kaugele ära, tähelepanu alt ära, ja samal ajal meie majandussüsteem, mis vajab paratamatult vett, kasutab puhastatud vett, väga sagedasti joogivett, oma protsesside [käigus]pidamiseks. Nii et tegelikult praeguse muudatusega me tagame ja saavutame kaks asja korraga, me vähendame kaht koormust keskkonnale, mis on oluline. Lõpetuseks võiks öelda, et see väikene seadusemuudatus on üks samm teel, mis on palju [pikem]. Tegelikult me liigume olukorrast, mida me võime nimetada ökoloogilise külluse olukorraks, olukorda, mida me võime nimetada ökoloogilise kitsikuse olukorraks, kus puhas vesi ja kogu ressurss, mis meie ümber on keskkonnana, omab hoopis suuremat tähtsust, ja kus me iga sammu, mis on seotud keskkonnaga, peame kaaluma väga hoolikalt, aeg-ajalt piirates oma soove midagi teha, kui me midagi muudame, midagi arendame. Aitäh!

Suur tänu Tiit Maranile loengu mõõtu ettekande eest! Ja minagi sain ühe uue sõna võrra rikkamaks: suubla. Polnud selle peale varem mõelnud. Eesti 200 fraktsiooni nimel Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Veeseaduse muutmise seaduse [eelnõu] 346 puhul on rõõm tõdeda, et Eesti on liikumas järjest edasi väga oluliste teemadega, mis puudutavad meie ressursside säästlikumat kasutamist. Nagu eelkõnelejad ka väga täpselt märkisid oma väga heades kõnedes, on vesi meie baasressurss, mida inimkond käib teistel planeetidel otsimas. Antud eelnõu annab meile võimaluse seda ressurssi meie enda planeedil palju säästlikumalt tarbida. Vastavas euroõigusaktis, mis jõustus juba tegelikult eelmise aasta juunis, selle esimese osa esimeses lõigus on mainitud, et riigid võivad leida taaskasutusveele ka muid rakendusi peale sööda- ja toidutaimede kastmise. Ka nõueteklassid on välja töötatud ainult põllumajanduses kasutatava vee jaoks. Nagu minister Michal ennist, toetan ka mina, et Eesti võiks neid klasse ise juurde luua, et taaskasutusvett oleks võimalik kasutada ka tänavate pesuks ja näiteks energiavõsa kastmiseks. Tundlikumatel aladel peaksid need klassid kindlasti olema kõrgema puhtuse määraga, et oleks tagatud ohutus inimeste tervisele. Mul oli hea meel eelnõuga [seotult] lugeda üht magistritööd, mis kaitsti alles eelmisel aastal. [See oli] Tallinna Tehnikaülikoolis [tehtud] Olav Ojala magistritöö, mida juhendas Tallinna Tehnikaülikooli fiskaalse valitsemise professor Ringa Raudla. Huvilistel soovitan seda lugeda. See on päris hea tekst. Ma saan aru, et see on Eestis tegelikult esimene töö, mis räägib niivõrd täpselt vee taaskasutamisest. Teeksin ka väikse märkuse, mida edaspidi võiks silmas pidada, kui töötatakse välja vett puudutavat seadust või räägitakse sellest. Võiks kaasata Eesti Veeühingut ja Eesti Veeinseneride Liitu. Ma tean, et praegu seda ei tehtud, aga võib-olla saab seda parandada. Omalt poolt loodan, et saame veelgi enam ringmajandusteemadega siin Riigikogus lähiaastatel tegeleda. See on päris oluline samm meie jaoks, kuna ka Eestis on, nagu te teate, juba tekkinud see oht, et kõigile ei ole alati enam niivõrd elementaarne ressurss nagu puhas vesi piisaval määral kättesaadav. Ja omalt poolt kindlasti soovitan seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, Züleyxa! EKRE fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ei tea, kui tihti me oleme siin neid kõnesid pidanud ja oleme valitsuse algatatud eelnõu pidanud kommenteerima nii, et ka selle seaduseelnõu väljatöötamise kavatsust ei ole koostatud. Kui me nägime neid eelarvega seotud eelnõusid, siis toodi põhjuseks, et tegu on väga kiirete eelnõudega. Aga antud eelnõu puhul ei kasutatud väljatöötamiskavatsust seetõttu, et tegu on Euroopa õiguse kohaldamisega. Antud eelnõuga muudetakse veeseadust ja defineeritakse mõisteid, nagu taaskasutusvesi, taaskasutusvee tootmine ja taaskasutusvee kasutamine. Mis on jälle väga huvitav: ridade vahele on peidetud tegelik eesmärk, et taaskasutusvee kasutamiseks ei ole vaja keskkonnaluba, piisab sellest, et tegevus registreeritakse. See muidugi loob olukorra, et võrreldes keskkonnaloa menetlusega on registreerimismenetlus lihtsam ning taotleja halduskoormus ja Keskkonnaameti töökoormus minimaalne. Meile on räägitud, kui tore on vee taaskasutamine ja kui palju meil on joogivett puudu. Ka keskkonnakomisjonis alustati selle eelnõu tutvustamist ajaleheväljavõttega, kus [oli kirjas, et] Viimsis ei jätku vett muru kastmiseks. Samas, iga tervelt mõtlev inimene saab aru, et kuskilt Ida-Virumaa karjääridest ei hakata paakautodega Viimsisse muru kastmiseks vett vedama. Aga ka minister ütles, et jah, siiamaani on ikka vett taaskasutatud, ainult et seda ei ole teinud kolmandad isikud. Antud eelnõu kohaselt tekib võimalus hakata taaskasutusvett tootma ja müüma. Minister muidugi ei vastanud sellele küsimusele, kas luuakse olukord ja tingimused selleks, et saaks teha tselluloositehase [kaevanduste] juurde. Me ju teame, et kaevandustesse koguneb põhjavesi ja seda saab kolmandate isikute vahendusel müüa näiteks tselluloositehasele. Tselluloositehasel pole vaja muud, kui registreerida see tegevus. Ei ole vaja keskkonnaluba eraldi vee kasutamiseks. Samamoodi on silmakirjalik see, kui öeldakse, et vee taaskasutamisega väheneb koormus keskkonnale, et vett ei suunata suublasse, vaid seda taaskasutatakse. Me ju teame, kuidas vee taaskasutamine käib. Vesi muutub pärast kasutamist jälle saastunuks. Ja miks seda seadust tehakse? Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Järelikult on kuskil tekkinud tellimus. Nagu ikka meie Stark‑Logisticsi‑valitsuse puhul ei või iial teada, milleni nende algatused välja viivad. Ehk on ilus eelnõu, hoiame vett ja hoiame loodust, aga tegelikult luuakse tingimused, et saaks vett taaskasutada. Me ei tea veel, millistes ärides, võib-olla mingites järgmistes Stark Logisticsi ärides. Seetõttu teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku veeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Minister soovib omalt poolt mõned sõnad veel juurde öelda. Palun, Kristen Michal!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Lihtsalt lühikesed märkused. Riigikogu liige Evelin Poolamets küsis, kas vee taaskasutusega võib tekkida tselluloosi tootmine karjääride juurde. Vee taaskasutuse eelnõu puudutab siiski vee taaskasutamise reegleid. Kui keegi teeb mis tahes valikuid oma tootmiste rajamiseks kuskile, siis see ei sõltu sellest eelnõust, ja kui keegi otsustab vett taaskasutada, siis ta saab nende reeglite järgi seda teha. Seda esiteks. Teiseks, igal pool erinevate vandenõude nägemine on muidugi, kuidas öelda, üsna omapärane viis maailma vaadata. Ma ka eelnõu tutvustades kirjeldasin, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega – igaks juhuks kordan üle selle numbri, (EL) 2020/741 – on pandud liikmesriikidele kohustus võimaldada vee taaskasutust ja on kehtestatud miinimumnõuded puhastatud asulareovee taaskasutamiseks põllumajanduses. Määrus on otsekohalduv ja jõustus 2023. aasta juunis. Nii et jah, võib-olla tasuks ennast kurssi viia õigusaktide tekke ja sünniga. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Kõik algas nii ilusti, aga lõppes ikkagi tagasilükkamise ettepanekuga. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 346 esimene lugemine lõpetada, aga nagu me kõik äsja kuulsime, on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon teinud ettepaneku seaduseelnõu 346 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 346 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 12 Riigikogu liiget, vastu 63 ja erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 346 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. jaanuar kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.