Arupärimine siseturvalisuse tagamise võimekuse kohta uues olukorras, kus kontrollimatu immigratsioon on muutnud eesti inimesed murelikuks oma vara ja oma elu pärast (nr 536)

Liigume edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on arupärimine, mille on esitanud Riigikogu liikmed Helle-Moonika Helme, Anti Poolamets, Rene Kokk, Evelin Poolamets, Varro Vooglaid, Henn Põlluaas, Rain Epler ja Martin Helme 12. juunil 2023. aastal. Esitatud arupärimine on siseturvalisuse tagamise võimekuse kohta uues olukorras, kus kontrollimatu immigratsioon on muutnud eesti inimesed murelikuks oma vara ja oma elu pärast. See kannab numbrit 536. Arupärimisele vastab siseminister Lauri Läänemets. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Anti Poolametsa, arupärijate esindaja, et arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustada. Palun!

Tänan, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud siseminister! Eks see teema ole nagu hiljaks jäänud, sest see juhtum, mis ajendas arupärimist tegema, oli ju sügaval juunikuus. Ometi, kolme kuu pärast, kui ilmad lähevad soojemaks, võib jälle sarnaseid muresid inimestel ette tulla. Sellepärast ma leian, et siseminister peaks ka sellesse ühtpidi hapuks läinud teemasse [selgust tooma]. Hapuks on ta läinud muidugi koalitsiooni süül, sest mina ei tea, et koalitsioon oleks teinud mingeidki pingutusi, et järgida kodukorda, järgida põhiseadust – põhiseadust, ma rõhutan – arupärimistele vastamisel. Seal on numbriliselt kirjas, mitme päeva jooksul tuleb vastata arupärimistele. Aga mida maksab põhiseadus euroajastul, kui iga direktiiv, iga määrus on kõrgem kui Eesti põhiseadus. See on liberaalide peenraha. See on Eesti põhiseadus. Hallis tsoonis saab alati sellest mööda ja see mure aina süveneb. Ma näen, et nii-öelda eritingimustel saab teha kõike, eritellimusel saab teha kõike. Kogu see nihilism on eriti võimendunud aastast 2004, kui me Euroopa Liiduga liitusime, sest alati võib öelda, et meil on kõrgem organ, mingisugune rägastik direktiive ja määrusi. Pöördume isandate poole, pöördume peremeeste poole, [küsime], mida nemad meist tahavad, ja tõlgendame neid norme alati Eesti kahjuks. See on reaalsus, mida me iga nädal Euroopa Liidu asjade komisjonis näeme: ametnikud tõlgendavad ka seda normide rägastikku meie kahjuks. Aga nüüd konkreetselt sellest juhtumist. Üks innukamaid Ukraina abistajaid Lääne-Virumaal on Raivo Olev, kes on [Ukrainasse] tohutult abi viinud, öösihikutest kuulivestideni, ja kellega ma olen ise kuuliveste [kokku pannud]. Temal ei ole mingit kahtlust, et ta on suur Ukraina austaja. Ta ilmutas Facebooki Kadrina valla grupis muret, öeldes, et [suvel] käisid tema vanemate aiatagust kaardistamas sellised toredad tõmmud mehed Ukraina numbrimärgiga autoga. Suhtluskeeleks oli vene, küsisid [küsimusi] ja pildistasid maja ümber. Ta ütles, et teeb isikutest pilti, nii igaks juhuks, aga mees oli väga osav oma näo varjamises telefoniga. Ikkagi tegi [Raivo Olev] tema autost pilti, midagi õnnestus saada, ja hoiatas inimesi, et igal juhul hoidku nad silmad lahti, sest otsiti asju, mida on kerge omastada. Seesama Raivo Olev kirjutas: "Olen küll suhteliselt kindel, et tegu on Rumeenia romadega ehk mustlastega. Auto numbrimärk küll Ukraina [oma], aga Taga-Karpaatia numbrimärgid ehk väga Rumeenia lähedalt. Ilmselt on meestel Ukraina numbrimärkidega Euroopas lihtsam toimetada." See oli [arupärimise] ajend, aga neid juhtumeid on küll ja küll, need on sagenenud. Kuigi politsei oli üsnagi heasse korda saanud selle valdkonna, on nüüd inimeste mure süvenenud. Ma olen ise ka nendes gruppides märganud, et võõramaise välimusega inimesed, võõramaiste autonumbritega isikud liiguvad ringi. Väga paljudes kohalikes Facebooki gruppides hoiatatakse nende eest. Nii et see kerkib varsti jälle üles. Olete need küsimused saanud. Kuidas siis ikkagi kaitsta inimesi selliste ohtude eest? Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 536. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: kas politseil on ülevaade, kui suures mahus on kasvanud niinimetatud transiitkurjategijate varavastaste kuritegude arv? Politsei- ja Piirivalveamet ehk PPA jälgib süütegude taseme muutust järjepidevalt ja erinevatel tasanditel ning vajadusel analüüsib täiendavalt kuritegevuse erinevate suundumuste põhjuseid. Kui palju on kasvanud just niinimetatud transiitkurjategijate varavastaste kuritegude toimepanemine, ei ole eraldi analüüsitud, kuna selline kuritegevuse liik ei ole kuidagi eraldi esile kerkiv. Arupärimisest tulenevalt võib eeldada, et see küsimus on esitatud eelkõige ukrainlasi [silmas pidades]. Seoses Eestis elavate ukrainlaste osakaalu suurenemisega on PPA analüüsinud, kas [ja kui, siis] milline mõju on sellel süütegude [arvule]. Kui arvestada süütegusid toime pannud Ukraina kodakondsusega isikute osakaalu rahvastikus, ei ole [nende süütegude] osakaal suurem kui Eesti kodakondsusega isikute puhul. Teine küsimus: kas Eesti politsei suudab ja tahab kontrollida Ukraina ja teiste, ka Leedu, Rumeenia ja Venemaa numbrimärkidega sõidukeid, mida liigub meie teedel ja linnades silmanähtavalt palju? Politsei suudab ja kontrollib meie teedel liikuvaid sõidukeid sõltumata päritoluriigist, kui selleks on seaduslik alus ja vajadus, näiteks liiklusrikkumine, ohukahtlus sõiduki või selles olevate isikute suhtes või ka näiteks Schengeni kompensatsioonimeetmed. Täiendavalt toon esile, et Venemaa numbrimärkidega autosid üle piiri ei lubata. Kolmas küsimus: kas Eesti politsei tohib neid üldse kontrollida? Jah, politsei võib kontrollida kõiki Eesti teedel liikuvaid sõidukeid, sõltumata nende päritoluriigist. Liiklusseaduse kohaselt laieneb see Eesti territooriumil viibivatele välismaalastest liiklejatele ja välismaal registreeritud sõidukitele. Liiklusnõuete rikkumise korral võib neid sõidukeid peatada ja kontrollida. Sealhulgas võib kontrollida, kas sõiduk on nõuetekohaselt Eesti registrisse ümber registreeritud. Schengeni kompensatsioonimeetmed võimaldavad politseil kontrollida inimeste Eestis viibimise seaduslikkust kogu riigi ulatuses. Neljas küsimus: kui Eesti inimesed on saatnud konkreetseid juhtumeid ja fotosid neist autodest, mis hulguvad ringi erinevates Eesti piirkondades ja mille numbrimärk on tuvastatud, ja inimeste tegevus on kahtlane, siis kas Eesti politsei või mõni muu julgeolekustruktuur tegeleb nende juhtumitega, menetleb neid ja kas neid konkreetseid isikuid saadetakse ka Eestist välja, keeluga edaspidi siseneda? Politsei kontrollib laekuvat informatsiooni ja nende [isikute] seost võimalike süütegudega. Kui ka koheselt mingeid seoseid ei ole, võib selline informatsioon abiks osutuda edaspidi. Seetõttu on kahtlaste isikute ja sõidukite kohta informatsiooni jagamine igati tänuväärne. Süütegudest tuleks politseid teavitada igal juhul, isegi kui tekitatud kahju on väike. Isegi kui iga juhtum ei leia kohe lahendust, võib see pikemas perspektiivis olla abiks süstemaatiliste kuritegude lahendamisel. Kui sisse löödud aken või lahtine uks annab märku, et koju on sisse murtud, tuleb kohe kutsuda politsei, helistada hädaabinumbril 112. Eraldi ka väljasaatmisest. Kui välismaalane ei vasta Eestis viibimise või elamise tingimustele, on ta kohustatud Eestist lahkuma. Üldjuhul antakse selleks aega kuni 30 päeva. Kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, viib Politsei- ja Piirivalveamet lahkumiskohustuse täide välismaalase kinnipidamise ja väljasaatmise teel ning vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Viies küsimus: kui turvaliselt võivad Eesti inimesed end tunda saabuva pimeda ja puhkustejärgse aja ees, kus maakodud jäävad tühjaks ja nende vara võimalike sissetungijate meelevalda? Eesti inimesed võivad tunda ennast turvaliselt. Kuritegevuse suundumuse vaates ei ole olukord võrreldes varasemate aastatega muutunud. PPA andmete kohaselt on 2023. aastal eluruumist varastamiste arv võrreldes varasema perioodiga vähenenud. Samuti ei eristunud negatiivses mõttes 2022. aasta, kui eluruumist varastamine oli varasemate aastatega samal tasemel. Kui vaadata eluruumist varastamise puhul täpsemalt veel neid [juhtumeid], mille toimumiskohaks on märgitud suvila või talumaja, siis [näeme, et] nende arv on viimase viie aasta lõikes pidevalt vähenenud. Ma võin teile numbreid ka öelda. Näiteks, alates aastast 2019 kuni aastani 2023 oli vargusi eluruumidest [aastas] vastavalt 596, 569, 515, 528 ja eelmisel aastal 451, kõige vähem. Sealhulgas oli vargusi suvilast või talumajast 2019. aastal 113, 2020. aastal 100, [2021. aastal] 82, [2022. aastal] 94 ja eelmisel aastal 79 ehk kõige vähem. Kuues küsimus: kas on võimalik midagi ette võtta selle massiimmigratsiooni olukorras, kus Euroopa Liidu sisepiire ei kontrollita, kuid mis annab suurepäraseid võimalusi kõikvõimalike kuritegelike elementide riiki sisseimbumiseks ja toimetamiseks Eesti inimeste varaga, halvendades selgelt nii meie turvalisust kui ka julgeolekut? Schengeni vaba liikumise ala peetakse Euroopa Liidu üheks olulisemaks saavutuseks. See suurendab isikute vabadust ja annab ka majandusliku efekti. Tõsi on, et olles osa vaba liikumise alast, tuleb arvestada teatud väljakutsetega, olgu selleks piiriülene kuritegevus, ebaseaduslik sisseränne, maksupettused või mõni muu sarnane tegevus. Selleks, et selliseid ohte ennetada või nendega võidelda, on väga oluline, et kogu Schengeni ala välispiiri valvatakse ühetaolise ja kõrge standardi järgi. Eesti on oma välispiiri valvamisega hästi hakkama saanud. Sisepiiridel kontrolli puudumine on asendatud riigisiseste kompensatsioonimeetmetega. Kui nendest mõnda nimetada, siis võiks välja tuua välismaalaste riigisisese kontrollimise, liikuvate politsei- või tolliüksuste kasutamise, koostöö transpordiettevõtetega või – kui olukord seda nõuab – sisepiiridel piirikontrolli ajutise taastamise. Kui võrrelda kolme viimase aasta statistilisi näitajaid varavastaste süütegude kohta, siis [näeme, et] mingit muutust ei ole toimunud. Seega ei saa me öelda, et faktiliselt oleks olukord halvenenud. Turvatunde puhul näitas septembris läbi viidud avaliku arvamuse seireuuring, et 72% Eesti elanikest tundis end kas üsna või väga turvaliselt. 2022. aasta alguses oli see [näitaja] 73%. Nii et Eesti elanike turvatundes ei ole samuti märkimisväärseid muutusi toimunud. Aitäh!

Suur tänu, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Vot see 2023. aasta kuriteostatistika, kust te näiteid tõite, veel avalik ei ole. Ma ei saa seda kuidagi kontrollida. Aga erinevalt teie väidetust tuleb väga erinevatest objektiivsetest allikatest teavet, et kuritegevus on viimasel aastal või viimasel pooleteisel aastal järsult kasvanud. Näiteks Ergo Kindlustuse andmetel oli 2023. aasta esimesel poolaastal vargusi registreeritud kaugelt rohkem kui 2022. aastal samal ajal. Viking Security andmetel üritati suvel toitu ja muud esmavajalikku varastada üle seitsme korra sagedamini kui eelmisel aastal. Millest need erinevused nende ja teie andmete vahel [tulenevad]? Meil ei ole põhjust kahtlustada, et Viking Security või Ergo Kindlustus oleks ebaobjektiivne, küll aga ma (Juhataja helistab kella.) võiksin arvata, et te olete poliitkorrektne vasakpoolne poliitik, kes ei taha kuritegevuse kasvu massimigratsiooniga seostada.

Hea [küsija]!

Aitäh, lugupeetud küsija! Teil on kindlasti täiesti õige statistika. Ma olen sellest ka siin Riigikogu saalis [rääkinud], ma ei mäleta, kas arupärimisele vastates, aga mingitel puhkudel me eelmise aasta lõpu poole sellest siin rääkisime ja arutlesime neil teemadel. Mina rääkisin [praegu] vargustest eluruumides. Need vargused, mis on tõesti kasvanud, on reeglina poodidest ja selle põhjus on inimeste sotsiaal-majanduslik olukord. Jah, selles mõttes see vastab tõele ja niimoodi see ongi. See ei ole kuidagimoodi eristatav ühe või teise rahvuse lõikes. Täpselt samamoodi on Eesti kodanike, eestlaste seas tegelikult see kasv olnud. Sellel [teemal], millest me ka toona siin Riigikogus rääkisime, jään mina seisukoha juurde – vahet ei ole, kas ma olen valitsuses või opositsioonis –, et me peame riigis selle küsimusega tegelema. See näitab väga hästi seda, et kui inimeste sotsiaal-majanduslik olukord üht‑ või teistviisi halveneb, siis sellel on otseselt mõju ka turvalisusele. Kui ma õigesti mäletan, siis oli juba kevadel see [varguste] hulk tõusnud. 2022. aasta kohta ma ei oska öelda. Selles mõttes on need numbrid õiged, aga see on teine koht, mitte see, mida mina puudutasin. Aga kahjuks niimoodi on. Sotsiaaldemokraadina või vasakpoolse poliitikuna, nagu te ütlesite, ma tõesti ei saa seostada [seda immigratsiooniga], sest mul pole fakte, et see oleks kuidagi rahvuspõhine. Aga ma ütlen teile, et see on põhjus, miks sotsiaaldemokraadid alampalga tõstmist väga oluliseks peavad, see on [tähtis] küsimus. Nagu ka Eesti Panga spetsialistid ütlesid, alampalga tõstmisel ei ole mitte ainult väiksema sissetulekuga inimeste seas efekti, vaid tegelikult puudutab see kümnest detsiilist kuut detsiili. Ehk ka peaaegu keskmise palgaga inimeste töötasu tänu sellele tõuseb. Ma arvan, et tänases [olukorras], pärast kõrget inflatsiooni ja kõiki neid maksumuudatusi, on see väga oluline. Me ei saa seda uurida, aga ma usun, et see on kindlasti leevendanud inimeste olukorda või siis leevendab sel aastal.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Huvitav, et teil ei ole fakte ja te ei saa massiimmigratsiooni seostada kasvanud kuritegevusega, aga te täiesti iseenesestmõistetavalt seostate selle majandusolukorraga. Kus need faktid on? Muidugi olen tänulik selle eest, et te möönate, et tänane valitsus vastutab majanduslanguse eest. Aga meil on olnud siin täna peaministrile mitu arupärimist, kus me oleme rääkinud ka massiimmigratsioonist. Tema ei tunnista, et meil massiimmigratsioon on. Ma ei hakka piiri tõmbama, aga meie arvame, et 100 000 sisserännanut viimase pooleteise või kahe aasta jooksul on massiimmigratsioon. Väga teravad küsimused, mis on üleval, on kaks teemat. Miks Eesti ei kontrolli Ukrainast tulnud inimeste puhul, kas nad on sõjaväekohuslased või mitte? Miks me ei saada neid inimesi, kes on sõjaväekohuslased, tagasi Ukrainasse? Sellega haakub teine terav küsimus, mis meil on: kas me kontrollime nende inimeste puhul, et nad ei oleks Vene mõjuagendid?

Aitäh! Me saame massiimmigratsioonist erinevalt aru ja ma ütlen, mida mina massiimmigratsiooni all mõtlen. Kui jutt käiks neist inimestest, kellele me pole rahvusvahelist kaitset andnud, ja nad tuleksid siia [mingis] olukorras massiliselt ja hakkaksid seda küsima, [siis seda võiks pidada massiimmigratsiooniks]. Aga me oleme ukrainlastele selle ette andnud ja nad tulevad siis siia. Minu arvates seal on erinevus, ma ei ajaks neid kahte asja sassi. Ma tean, et teile on poliitiliselt oluline seda väita, ma teie poliitilisest retoorikast ja loogikast saan aru. Ma alustan teisest küsimusest, mille te küsisite. Jah, vastus on jah, me kontrollime [Ukrainast tulnud põgenikke]. Nii nagu ma olen ka varasemalt öelnud, mis puudutab Ukraina sõjapõgenike Eestisse tulekut, siis näiteks kaitsepolitsei töö mitte ei lõppenud siis ära, kui neid inimesi hakkas siia vähem tulema, vaid kaitsepolitsei töö kestab jätkuvalt. See kestab edasi ja suure intensiivsusega vähemalt seni, kuni need inimesed siin on, seda liikumist natukene veel on. Ja inimestel, kes on tulnud Ida-Ukrainast, võib olla, ma ei tea, sugulaste või kelle iganes kaudu mingisuguseid seoseid, mille abil, ütleme otse, Vene julgeolekuteenistused [võivad] püüda hiljem kontakte luua ja neid ära kasutada. Seda me kontrollime ja vaatame pingsalt. Kas te saate mulle meenutada, vabandust, esimest küsimust? (Martin Helme vastab saalist.) Ajateenistus, jah. Ajateenistus – tõesti, kui president Zelenskõi Eestis käis, siis peaministril ja Ukraina presidendil oli vestlus sellel teemal. Kui meie peaminister küsis, mis nende seisukoht või soov võiks olla, siis ei tulnud ühtegi ühest vastust, et nad sooviksid mobiliseerida kedagi väljastpoolt Ukrainat. Ja Eesti seisukoht või vähemalt Eesti valitsuse seisukoht on siiamaani olnud, et me iseseisvalt ei hakka midagi oletama ja tegema, mis puudutab nende inimeste, kes on Ukraina kodanikud, mobiliseerimist Ukraina sõtta. Seda, ma arvan, Eesti riik teha ei saa. Ukraina peab selle jaoks soovi või tahet avaldama. Mulle arusaadavalt nad seda arvatavasti ei tee nende isikute puhul, kes on teistes riikides, vaid suure tõenäosusega lahendatakse mobilisatsiooniküsimus ära Ukrainas endas. Ja miks me [Ukraina sõjaväekohuslaste üle] arvet pole pidanud? Ma tean, et näiteks Läti on küsinud [saabunud põgenikelt], kas nad on mobiliseeritavad või mitte, aga ega Lätil ei ole need andmed õiged, sellepärast et need isikud ise ei tea seda. Sealt ei saa õigeid andmeid kätte, sest Ukraina on teatud põhjustel vabastanud oma mehed mobilisatsioonist. Seda ei oska need isikud meile öelda ja me ei saa õigeid andmeid. Pigem me teame, kus kohas nad Eestis viibivad ja kes nad on. Kui Ukraina soovib neile näiteks mingit informatsiooni selle kohta avaldada või et me seda vahendaksime, siis me saame selle koha pealt Ukrainat aidata. Aga sellele peaks eelnema Ukraina enda tahe, muidu näeb see välja mitte väga õige.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Siseturvalisuse tagamisel ongi põhiroll politseinikel ja selleks on vaja piisaval arvul politseiametnikke, et rahval oleks turvaline olla meie riigis, et nende vara oleks kaitstud, nende elu oleks kaitstud. Aga neli päeva tagasi oli artikkel, kus teatati, et töötajate põuas politsei töötab viimase piiri peal. Ja muidugi on ka sotsiaaldemokraadid ise teinud [üht-teist] selleks, et politseinikke ei oleks. Teie valitsuse ajal muudeti ära eripension, mis oli väga suureks motivaatoriks politseiametnikele ja mida nüüd ka selles artiklis on nimetatud. COVID‑i ajal vallandati politseiametnikke, kes ei olnud nõus vaktsineerima, kuigi neil on kogemused ja oskused, mida ühestki koolist ei saa. Näiteks jälitaja puhul omab praktika eriti suurt rolli. Lahendus ei ole ju ainult see palk, millest te kogu aeg räägite siin. On muid asju ka vaja. Ma sooviks ikka teada, mis on teie plaan. Abipolitseinikega ei saa ju päris politseiametnikke asendada, sest politseiametnikul on erivastutus. Mis on teie plaan, kuidas seda olukorda lahendada?

Aitäh, austatud küsija, selle küsimuse eest! Jah, riigis on erinevaid otsuseid tehtud. Tollel ajal mina parlamendis ei olnud ning erakonna juhtimise ja valitsuse küsimustega kahjuks tegeleda ei saanud. Võib-olla oleks [sel juhul] toona olnud need otsused juba teistsugused. Aga ma saan sellest rääkida, mis on täna, mis on minu seisukoht ministrina ja mis on minu seisukohad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena. Tõesti vastab tõele, et abipolitseinikega politseinikke asendada ei saa. Seda kavatsust riigil ei ole ja mina seda loogikat heaks ega õigeks ei pea, kuigi varasemalt on aastate jooksul olnud poliitikuid, kes seda on proovinud teha. Minu arvates nii see olla ei saa. Ja vastab tõele, et politsei[ametnikke] on tõesti kõigi aegade väikseim arv. See on tulnud sellest, et meil on tehtud suurepäraseid kärpeid riigisektoris, sellepärast et meil on – vabandust, ma nüüd utreerin natukene – muidusöövaid ametnikke liiga palju. Kui varasemalt on selliseid hoogtöökärpeid avalikus sektoris tehtud, siis tavaliselt on see lõppenud sellega, et Siseministeeriumi haldusalas on politseinike ja päästjate arv vähenenud. Mulle pole see kärpimise loogika kunagi meeldinud. See on mulle vastumeelt, sellepärast et päris probleeme ühiskonnas sellega mitte kuidagi ei lahendata. See on jälle selline ilus, tore loosung, millega inimesi hullutada, aga probleeme tuleb juurde. Mis puudutab politseid ja seda, kui palju meil politseinikke on, siis ma arvan, et politsei kõige suurem mure peale selle, et inimesi on vähe – võiks olla rohkem –, on praegu tegelikult töökoormus. Töökoormus on erinevate kriiside ajal väga suur olnud ja vastab tõele, et kui üks inimene läheb ära, siis keegi teine peab tema tööd tegema ja koormus suureneb. Et sellele pidurit panna, oli 2024. aasta eelarve ja selle uue, eelmisel aastal tehtud eelarvestrateegia raames minu prioriteet [väljaõpe]. Ma ütlesin selle kohe alguses ka välja, et seekord mitte palgad, vaid politsei väljaõpe. See tähendab seda, et me suurendame politsei väljaõpet kaks korda. Kui siiani suutsime aastas umbes 150 politseinikku koolitada, siis sellel aastal [see arv] suureneb ja järgmisel aastal saavutame maksimumi, siis läheb kahekordseks see number. Lisaks muudame me politsei väljaõppe loogikat. Praegu peab mitu aastat [õppima], et saada politseinikuks ja tööle minna. Mõte on selles, et me võtame praktilist kogemust rohkem arvesse ja saadame nad praktilisse tegevusse. Ja õpet muudetakse ka, et saaks kiiremini teenistusse. Põhimõtteliselt võiks võrdluse tuua: näiteks Kaitseväe süsteemis on nii, et kui on läbitud teatud eriala kursus, näiteks [õpitud] jaoülemaks, siis saab jaoülemana tegutseda, aga rühmaülemana veel ei saa. Et rühmaülemana tegutseda, peab õppima juurde ja siis saab rühmaülemana tegutseda. Aga jaoülemana tegutsemiseks [vajalik] õpe kestab vähem ja saab minna [varem] tegevusse. Politseil on samamoodi. Võib-olla patrullpolitseiniku oskused saad teatud aja jooksul omandada, aga kui sa tahad saada uurijaks, siis käid tööl, pead juurde õppima ja sealt edasi. Ka see protsess on praegu meil töös. Nüüd, et kogu väljaõpet viia maailma parimale tasemele – ma julgeksin öelda niimoodi – ja et see väljaõpe taristu poolt töötaks, [et taristu] toetaks seda, me toome tõesti aja jooksul Paikuselt politseiõppe kahte kohta. Sisekaitseakadeemiasse Tallinnasse, kus osa õppest on, tulevad uued ühiselamud, uued õpperuumid selle jaoks. 44 miljonit eurot me leppisime suvel eelarvestrateegia tegemisel kokku selle jaoks. Pluss, Väike-Maarja õppekeskus, kus täna peamiselt päästeametnikke õpetatakse, peaks saama selliseks väljaõppekeskuseks, kus on ka näiteks politseil ja politsei eriüksustel võimalik väljaõpet teha. Sinna tuleb taktikalinnak, sinna tuleb autodroom, mis on praegu isegi Paikusel nii kehvas olukorras, et seda pole võimalik kasutada. Kokku paneme me politsei ja pääste väljaõppesse – sellest enamus on politseile – järgnevatel aastatel põhimõtteliselt üle 100 miljoni euro. Võiks niimoodi öelda. Sellest enamus [läheb] kinnisvarasse, aga väga palju sisusse ka. Minu prioriteet on järgmise, 2025. aasta riigieelarve tegemisel taas kord palgad.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Te ühes vastuses väga huvitavalt ütlesite, tsiteerin teid: "Eesti seisukoht või vähemalt Eesti valitsuse seisukoht on …" Ja siis läks edasi. Minu arvates te tunnistasite, et Eesti on jõudnud olukorda, kus Eesti valitsuse seisukoht ja Eesti seisukoht lähevad omavahel nii märkimisväärselt lahku, et isegi minister mainib seda. Ma usun, et riigil oleks hea, kui need seisukohad, mida valitsus võtab, kattuksid Eesti inimeste ja ettevõtjate huvidega suurel määral. Aga minu küsimus tuleb statistika kohta, millest siin enne palju juttu oli. Teatavasti on progressiivses läänes statistika tegemisele selliseid, ütleme, ideoloogilisi piiranguid seatud. Mõnede parameetrite alusel ei tohi statistikat [koostada] või vähemasti avaldada, olgu selleks näiteks sugu või olgu selleks inimese rahvus või kodakondsus. Mu küsimus on lihtne ja tegelikult jah-ei-vastust eeldav. Kas Eestis on ka statistikas kuidagi öeldud, et teeme üldisemalt, ütleme "inimene", või me selliste parameetrite järgi nagu sugu, rahvus, vanus ja kodakondsus ikkagi statistikat teeme ja seda on võimalik ka kätte saada?

Aitäh selle küsimuse eest! Minule teadaolevalt ei ole [selliseid piiranguid seatud], vähemalt mina pole sellist ülesannet kellelegi püstitanud. Ma arvan, et näiteks sisejulgeoleku vaatest on väga oluline aru saada, mis rahvusest isikuga [mingil juhul] tegemist oli. Ja ma arvan, et sugu ja vanust on ka teatud juhtudel oluline teada. Ma ei leia, et me peaksime midagi üldistama või varjama hakkama.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma natukene põrgatan palli teisele väljakupoolele selles mõttes, et siin räägitakse politseist ja eelkõige kodanike varast ja turvalisusest, aga räägime ka riigi turvalisusest. Massiimmigratsioon – minule on arusaamatu, mis maalt teie [silmis] hakkab siis mass. Kas mass algab alles kuskilt miljonist inimesest või mis see [arv] peab olema? Eesti kontekstis on 100 000 ja 150 000 inimest ikka väga selgelt mass. Aga ma selle massi kohta ütlen, et massiga on tulnud Eestisse tohutult inimesi, kelle hulgas on – ma võin mürki võtta, tundes natukene ka naaberriigi toimimise loogikat – hulgaliselt neid inimesi, kes on siia tulnud ja saadetud selleks, et Eesti turvalisust ohustada, et Eesti julgeolekut ohustada. Ja need eriteenistused, kellest te rääkisite, kes otsivad siin kontakte, otsivad kontakte seal, kus on otsustajad ja kus on informatsioon, ehk kaitsepolitseis ja teistes seesugustes organites, kaasa arvatud Siseministeeriumis. Sealt otsitakse kontakte.

Teie aeg!

Kontaktid on neil alamal tasemel ammu-ammu olemas. Võrgustikud on olemas. Löögirühmad on olemas.

Teie aeg, Mart Helme!

Mida te kavatsete selleks nüüd ikkagi ette võtta, et ei oleks võimalik neid võrgustikke käivitada ja Eestis põhiseaduslikku korda kukutada?

Aitäh, austatud küsija! Ma saan aru, et te räägite immigratsiooni puhul 100 000 siit läbi käinud Ukraina sõjapõgenikust, mitte nendest, kes siin on. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, meile ei ole siia jäänud 100 000 põgenikku. Selle koha pealt teie informatsioon on vale, seda [olukorda] kahjuks ei ole. Ma tean, et te tahaksite poliitiliselt väita, et olukord on väga hull ja väga halb, aga teie õnnetuseks me tegeleme selle küsimusega. Ma arvan, et selle koha pealt me mõtleme ühtemoodi, minu arvates on ka väga oluline, et Eestis ei oleks võimalik olla ega tegutseda ühelgi inimesel, kes on Eesti suhtes kuidagi vaenulik, keda võiksid Vene eriteenistused ära kasutada või kes on nendega koostöösuhetes. Mis puudutab kas Siseministeeriumi haldusala või üldse seda, kui me räägime põhiseadusliku korra kaitsest, mille kohta teie küsimus oli, siis see on kaitsepolitsei ülesanne. Me oleme tõesti kaitsepolitsei isikkoosseisu selle koha pealt suurendanud, et nad saaks nende küsimustega tegeleda. Minu hinnangul teeb kaitsepolitsei väga head ja põhjalikku tööd. Tõesti, mina saan ka vahepeal kriitikat, et miks uuritakse, kellega on [tegemist]; miks politsei sekkub; miks kaitsepolitsei midagi teeb, aga minu arvates peab tegema. Minu arvates peab tundma huvi, kes siin on, ja peab teatud tegevusi takistama. Ma olen seda meelt samamoodi nagu teie ja minule teadaolevalt tehakse väga tublit tööd. Rohkem siin midagi öelda ei saa. Midagi uut selles valdkonnas ei ole võimalik ega ole ka vajadust välja mõelda. Kui on toimunud mingisugune isikute arvust või julgeolekuhinnangust tulenev muutus, siis tihti ei ole vaja muuta mitte taktikat või strateegiaid, vaid on vaja rohkem ressurssi. Sellepärast et loogikad, kuidas tegutsetakse – ma tean, et te teate seda väga hästi, olles olnud kunagi siseminister –, on ju põhimõtteliselt samad.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Muidugi te kontrollite, see on selge. Ma olen Narva piiripunktis kuulnud, kuidas kontroll käib. Aga vaadake, vaevalt meisse ja ukrainlastesse halvasti suhtuvad isikud tulevad just Putini T-särgiga spordikotis üle piiri. Te lihtsalt ei saa inimeste sisse näha ja nad oskavad oma seisukohti enda teada hoida. Näiteks minu kodukülas, mis oli kõige pagulasterohkem küla Eestis, juhtus selline lugu. Minu naaber küsis ühelt Ukrainast tulnud niinimetatud sõjapagulaselt, mida ta sõjast arvab. Too kostis vastu, et tema tuli sõja eest ära, et Putin saaks tappa nii palju ukrainlasi kui võimalik. Tore julgeolek meie väikeses külas, toredad inimesed. Igal juhul tahaks teada, kuidas nende isikute taustauuring käib. Me võiksime saada kas või Ukrainast tulnud isikute karistusandmetele ligi, sest see [süütegude] spekter, mis nendel on, võib olla vägagi ehmatav, ja küsida Ukrainalt selleks abi.

Aitäh! Kui selle isiku puhul, keda te kirjeldasite, tõesti niimoodi oli, siis see on väga kahetsusväärne. Ma arvan, et sellised inimesed ei peakski Eestis viibima. Te võite politseile teada anda sellest isikust, kui te [seda tema kohta] teate. Nüüd see, mis puudutab inimesi, kes võivad kuidagi Eesti turvalisust ohustada ja kes on Ukraina põgenikud või vahet ei ole, millised mitte-Eesti kodanikud siin riigis. Kui me seda nende kohta teame ja kui me nende kohta sellist informatsiooni saame, siis on niimoodi, et nad ei jää Eestisse. Kui on põhjust, siis nad ka Eestist välja saadetakse. See kuulub selle protsessi juurde. Kõik ei pea rahvusvahelist kaitset Eestis saama. Tõesti, me oleme omaette riik ja toimime enda kokkulepete alusel ja neile, kes Eestile või Eesti ühiskonnale kuidagi ohuks võivad olla, me rahvusvahelist kaitset loomulikult ei anna. Nii see ongi, ma võin teile öelda. Mis puudutab koostööd Ukrainaga, siis me oleme ukrainlastele [öelnud] ja Ukraina riik teab, kes on need kodanikud, kes Eestis on. Kõigist, kelle kohta on andmed olemas, oleme ukrainlastele [teada] andnud. Väga tänuväärset abi oleme me saanud Ukrainalt ka piiri peal. Kõigi sõjapõgenike puhul, kes on idapiirilt üle tulnud, oleme me saanud kasutada koos Ukraina piirivalveametnikega Ukraina andmebaase, et välja selgitada, kas see jutt, mida nad meile räägivad piiri peal, vastab tõele või mitte. Tõsi ta on, et piiri peale tulevad ka isikud, kelle jutt ei vasta tõele või kelle kohta on Ukraina riigil teadmine, et need isikud on kuidagi venemeelsed või Putini-meelsed, ja kellel ei ole põhjust rahvusvahelist kaitset saada. Jah. Ja neid inimesi ei ole lastud Eestisse ja ei lasta ka tulevikus. Nii palju, kui me suudame [selliseid isikuid] tuvastada, nii palju me ka tagasi saadame või riigist välja saadame.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud siseminister! Kas see ei ole allegooriline, et selles külas, kus elate teie, Väätsal, toimus relvastatud kaupluserööv, ja röövi tegijad ei olnud mitte eestlased ega venelased? Kas see ei ole allegooriline? Kas see ei näita tegelikult seda, et me peaksime ümber vaatama oma prioriteedid? Me oleme aidanud Ukrainat, ma ei vaidle sellele vastu. Aga me ei saa jätta ennast kaitsmata. Ma arvan, et praegu oleks viimane aeg mitte oodata järgmist eelarvet, vaid teil kui valitsusliikmel seista raudselt selle eest, et politseinikud hakkaksid saama rohkem palka. See on meie siseturvalisuse küsimus. Allegooria seisab selles, et minnakse röövima külas, kus elate teie.

Aitäh! Mina arvan, et üheski külas ei tohiks röövida. See küla, kus siseminister elab, ei peaks olema kuidagi erilisema tähelepanu all kui ükstapuha milline Eesti piirkond. Tõesti, poerööv toimus relvataolise esemega ja seda, kes need isikud olid, pole ju kindlaks tehtud. Aga vähemalt võib praeguste andmete põhjal öelda, et kohalikud ega kohalikud ukrainlased nad ei olnud. Vähemalt selline esialgne info on, aga see loomulikult ei ole lõplik. Mis puudutab politseiametnike palka, siis jah, tõesti, eelmine kord, enne 2024. aasta riigieelarve tegemist, kui me tegime 2023. aasta riigieelarvet, politseinike palgatõus tuli, [palgatõus] tuli ka päästjatele. Ja ma saan öelda, et see oli ajaloo suurim. Ma ei ütle, et see oli lõplik või et sellest oleks piisavalt. Ei, loomulikult mitte. Ma olen öelnud, et siseministrina on mul oma loogika, kuidas ma [asju] teen. Ma pean oluliseks, et lisaks palgale me tegeleme küsimusega, milline on politseiametnike ja päästjate väljaõpe. Ei saa olla niimoodi, et riik panustab ainult Kaitseväkke, kaitseväelastesse ja kaitseliitlastesse. Neile tehakse juurde harjutusvälju ja [luuakse] kõige kaasaegsemaid väljaõppevõimalusi. Ei, mina arvan, et siseturvalisuse eest seisjad peavad täpselt samamoodi saama parimat väljaõpet. See on ka oluline. Oluline ei ole mitte ainult see, et oleks hea väljaõppekoht või ‑keskus. See on oluline, sest mida parem on väljaõpe, seda paremini on hoitud see inimene, kes siseturvalisust Eesti riigis tagab, ja selle kaudu [saavad] loomulikult parema väljaõppe ka teised inimesed Eestis. Nii et tõesti, vaheldumisi [on eesmärk parem] palk ja väljaõpe. Järgmine prioriteet on palk. Selles loogikas ma olen liikunud. Loomulikult, ideaalis oleks võinud juba sellel aastal palgatõus olla. Aga ma arvan, et kui me räägime sellest, et eelmise aasta augustis sai eelarvestrateegia ja eelarve tegemisel otsustatud, et ligi 100 miljonit eurot tuleb siseturvalisusesse just politseinike ja päästjate jaoks, siis see summa on ka märkimisväärne, kui arvestada, et teised, suurem osa ministeeriume sellist rahasüsti ei saanud. Pigem toimus väga paljudes kohtades kokkutõmbamine.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Lauri! Siin käis elav arutelu migratsiooni mõiste üle. Ma küsiksin nii: kui palju on kokku neid inimesi, kes on viimase viie aasta jooksul tulnud Eestisse erinevatel põhjustel ehk isiklikel, perekondlikel, tööalastel, kõigil muudel põhjustel või põgenenud sõja eest ning kes ei ole eestlastest tagasirändajad? Kui palju neid kokku üldse võiks olla? Selles kontekstis mu enda hinnang on, et sajandi jooksul me suudaks lisaks juba Nõukogude ajal tulnud inimestele, keda me ei ole suutnud põlistada – nende seas on Vene kodanikke umbes 80 000 ja kodakondsuseta isikuid 70 000 –, põlistada umbes 130 000 inimest. Kui need inimesed tulevad, siis nad ju ei jagune riigis ühtlaselt, vaid koonduvad kuskile, kus on vastavaid kogukondi juba ees, ja see muudab selle ülesande raskemaks. Kui palju neid inimesi on, kes on meile juurde tulnud ja keda meil on vaja põlistada?

Aitäh! Väga hea meelega vastaksin, aga ma ei oska viimase viie aasta kohta kõiki neid numbreid öelda. Kui sobib, siis ma võin järele pärida, mis see number on, ja ma võin selle öelda. Ma saan selle informatsiooni loomulikult anda, seda on oluline teada. Jah, nad [kõik] lähevad selles mõttes migratsiooni alla küll, see vastab tõele. Aga öelda, et kõik need liikumised viimase viie aasta jooksul kokku on massiimmigratsioon – sellega ma nõus ei saa olla. Me võime öelda, et see on mass või et neid [inimesi] on palju olnud, aga paljud on siit ka läbi liikunud. Ma saan aru [teie] muljest, vaadates vähemalt seda retoorikat, mis teie [fraktsioonil] on olnud, ja ma saan aru ka, mis suunas need küsimused on olnud. Aga ma ei tahaks öelda, et see sõnastus ja viide käivad millegi kohta, mis kõlab nagu [massi]immigratsioon. Mina ütleksin, et Itaalias on massiimmigratsiooniga tegemist. Seal tulevad sajad tuhanded inimesed üle piiri, neid ei ole sinna oodatud, neile ei ole pakutud rahvusvahelist kaitset, nad tulevad seda alles küsima. Tihti nad ei saa seda või tekitavad seal probleeme. Meil on see [olukord] teistpidi.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kuidas toimub kontroll selle üle, et ajutise kaitse saaja viibib Eestis ja et ajutise kaitse staatus ei ole katkenud, kuna isik ei ole viibinud pikemat aega Eestis?

Jaa, aitäh! See on päris mitmetahuline. Kõigepealt me oleme vaadanud läbi andmebaasid, mis riigi käsutuses on, või teadaoleva informatsiooni, kas kellelgi on laps või mingisugune töökoht. Kui seal on vormistatud tööleping ja on näha, et isik ilmselgelt viibib Eestis, siis on talle antud võimalus elektrooniliselt teha ära [vajalikud] toimingud ja öelda, et jah, ma olen siin ja ma soovin veel aasta aega Eestis viibida. Nüüd, isikutel, kelle puhul me neid andmeid ei näe, oleme me palunud tulla Politsei- ja Piirivalveametisse. On olnud tõesti hulganisti neid isikuid, kes ei ole kohale tulnud ja kelle puhul me oleme tuvastanud, et nad ei viibi Eestis, et nad on Eestist ära läinud. See tähendab, et kõiki teenuseid ja võimalusi, mille Eesti riik on ette näinud oma kodanikele ja ajutise kaitse saajatele – need on täpselt samad ju –, neile isikutele enam ei osutata. Hästi lihtsalt öelduna nendest kahest protsessist see koosnenud ongi.

Hea kolleeg Leo Kunnas, meie arupärimistele vastamise kord näeb ette, et iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse. Sellepärast ma annan järgmisena küsimise võimaluse Arvo Allerile. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eks nende numbrite välja toomine [sõltubki sellest], mis andmebaasi me kasutame. Aga siseturvalisus ju tegelikult kandub edasi, ütleme, ka lähisuhetele. Kui lähisuhetes on asjad korras, siis peegeldub see kodudest välja. Kas nüüd on seoses üle 100 000 inimese Eestisse tulekuga ja neile siin ulualuse pakkumisega olnud näha ka, et on suurenenud lähisuhtevägivald? See on ka kuritegu tegelikult, omavaheline. Kas see kajastub ka teil statistikas ja mida selle vastu on planeeritud ette võtta?

Jah, aitäh! Lähisuhtevägivalla kohta ma sada protsenti eraldi ei ole andmeid küsinud sellele arupärimisele vastamiseks. Nii et ma loodan, et ma ei eksi. Aga ma võin öelda, et siiamaani pole meil jutuks ja teemaks olnud, et oleks mingisugune olulisem muutus toimunud. Eestis on lähisuhtevägivallaga selles mõttes halvasti, et neid tegusid pannakse päris palju toime. Ütleme niimoodi, et [põgenike vastuvõtmine] ei pruugi mingisugust efekti avaldada, me ei näe seda statistikast. Arvatavasti on enam-vähem sama olukord, mis Eestis siiamaani on olnud. Aga jah, täpseid numbreid mul kahjuks öelda ei ole. Tõesti peab ütlema, et kurb oli, et pühadeaeg oli see periood, kui oluliselt rohkem inimesi sai selles kohas, mis peaks turvaline olema – pigem eesti kodudes, enamik –, lihtsalt peksa. Kahjuks peab ütlema, et enamasti oli selleks kurjemaks pooleks – enamikul juhtudel, mitte kõigil – meesterahvas. Selle probleemiga me tegeleme ja ma saan öelda siia kõrvale, mida me vähemalt Siseministeeriumi haldusalas lähisuhtevägivalla vastu teeme. Esiteks, me viisime läbi uuringu Politsei‑ ja Piirivalveameti töötajate seas, et vaadata, mis oskused ja teadmised või mis suhtumine neil üldse lähisuhtevägivalda on. Selle uuringu põhjal me nüüd suurendame või teeme ümber Sisekaitseakadeemia olemasolevat õppekava uutele kadettidele, et seal oleks see teema paremini käsitletud. Me viime PPA‑sse sisse ka koolitused, et inimestele, kes on kunagi selle koolituse saanud, [teadmised ja oskused] meelde tuletada ning neid uuesti sellel teemal harida, et asjad meelest ei läheks. See on see pool, millega me tegeleme. Sellele me tõesti ka tähelepanu pöörame. Aga seda statistikat mul ei ole, et seoses ajutise kaitse saanutega oleksid nüüd muutused toimunud.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Meil on immigratsioonist ilmselt väga erinevad arusaamised. Nii teie kui ka siin eelnevalt viibinud Kaja Kallas opereerite pidevalt rahvusvahelise kaitse saajatega. No kullakesed, rahvusvahelise kaitse saanud inimesed on ka siia tulnud ja on immigrandid! Nad ei ole siin põliselanikud. Nad elavad siin, nad tegutsevad siin, kes käib tööl, kes käib šoppamas, kes jõlgub niisama ringi. Kindlasti on nende hulgas ka kurjade kavatsustega inimesi. Kindlasti on nende hulgas neid, kes arvavad, et milleks siin lollide eestlaste maal tööd teha, lähme ja vaatame, kus midagi ripakil on. Me teame, et idapoolsetes riikides on see täiesti tavaline eluviis – mis ripakil, see ära. Nõukogude ajal oli see ka täiesti tavaline. Oligi nii: mis ripakil, see ära. Ja nüüd [ei tasu] arvata, et seda sealt meile kaasa ei tooda. Loomulikult tuuakse. Jällegi kasutan privileegi, et ma olen mõnevõrra vanem kui ülejäänud siinviibijad, ja tuletan meelde Nõukogude perioodi lõppu. Ka siis rääkisime me massiimmigratsioonist, aga siis saabus aastas umbes 10 000 – 15 000 inimest Eestisse. 10 000 – 15 000 inimest, aastate lõikes olid kõikumised. Me rääkisime massiimmigratsioonist ja laulva revolutsiooni üks olulisi stiimuleid ja eesmärke oli sellest massiimmigratsioonist lahti saada. Ja nüüd on tulnud meile siia [palju rohkem inimesi]. Kui palju siit läbi on käinud, ei tea mitte keegi. 150 000 on mingi number, millega opereeritakse. Kui palju siia on jäänud, jällegi päriselt ei tea mitte keegi. Mingid tüübid olid siin enne ajutise tööjõuna, mingid tüübid on tulnud hiljem. Mingi hulk inimesi on ajutise kaitse saajad – see oleks just nagu mingi püha kategooria, millele mingid inimlikud nõrkused ega muu seesugune ei laiene. Tulge nüüd palun ikka mõistusele seal ministeeriumis ja valitsuses tervikuna! See on massiimmigratsioon ja see jätkub ja võib jätkuda veel hullemini. Aga kujutame ette, kujutame ette seda musta stsenaariumit, et Ukraina saab lüüa. Mis siis juhtub? Praegu on Ukrainast lahkunud erinevate hinnangute järgi 4–5 miljonit inimest, aga siis lahkub võib-olla 10–15 miljonit inimest. Kui palju siia tuleb? Kas selleks oleme me valmis? Ei ole valmis. Et need inimesed rakendada, need inimesed siin elama panna, need inimesed tööle panna, need inimesed eesti keelde ümber panna – oleme valmis? Ei ole. Kuritegevusega toimetulemiseks ei ole [me valmis]. Tulen uuesti tagasi Nõukogude perioodi juurde. Ka siis kuritegevus ei suurenenud kohe. See on viiteajaga. Need inimesed tulid siia ja algul ei teadnud nad üldse, mis asi on Eesti, mis koht on Pärnu, mis koht on Võru ja mis koht on kuskil mingisugune Assamalla küla. Aga üsna ruttu õppisid ja said selgeks, hakkasid sõitma mööda maad ringi. Mis ripakil, see ära. Ja praegu on meil täpselt sama oht. Need inimesed tulevad siia, nad on alles aklimatiseerumise perioodis. Nad ei ole veel siin jalga maha saanud, nad ei tunne maad, nad ei tunne kombeid, nad ei tea, kus on vaja politseid karta, kus ei ole vaja politseid karta, kus on naabrivalve, kus see naabrivalve töötab. See kõik on alles ees. Mingeid roosasid unelmaid veeretada sellest, kuidas kõik on kõige paremas korras, on vastutustundetu ausalt öeldes. Räägime politseist. Ma vaatasin, et Eesti Ekspressis oli mingisugune graafik. Teate, millal politseinike arv kasvas? Siis, kui meie olime valitsuses. Siis tuli politseinikke juurde. Ja kui meie valitsusest läksime – siuh! –, nagu kuristikku kukkus politseinike arv. Ma ei tea, miks, aga nii see on. Ja seda ei ole mina välja mõelnud. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See on graafik, mis on Eesti Ekspressis ilusti erinevate värvidega ära trükitud. Ma ei tea, mis see põhjus on. Aga ma tegelikult tean, mis see põhjus on. See on eripensionide kaotamine, see on endiselt see, et palgasüsteem on seal lippadi-loppadi. Tammede alleel saavad inimesed väga head palka, aga need, kes tegelikku tööd teevad, ei saa nii head palka. Nädal enne seda, kui ma olin sunnitud tagasi astuma, oli mul laua peal kogu Siseministeeriumi palgapoliitika ühtlustamise kava. See lendas loomulikult prügikasti pärast seda, kui meie olime sunnitud valitsusest lahkuma, ja seda pole vist uuesti laua peale võetud ka. Nüüd tuleme, kuna aeg hakkab varsti otsa saama, teise [teema] juurde: seesama küsimus, mille ma esitasin, seesama julgeolekurisk. Kuritegevus on paha asi. Siiski, kuritegevus puudutab üksikuid inimesi ja tekitab ühiskonnas küll ebameeldiva turvatunde puudumise, aga otseselt ei kukuta riiki. Aga kui meile tuleb teie targal juhtimisel, ma mõtlen teie valitsuse targal juhtimisel, riiki tuhandete ja tuhandete kaupa inimesi üle Venemaa piiri – üle Venemaa piiri! –, kes nimetavad ennast ukrainlasteks ja kelle puhul me ei tea, kelle on siia saatnud GRU ja kelle on siia saatnud FSB ja kelle on siia saatnud veel mingisugune eriorganisatsioon, siis [see on julgeolekurisk]. Teate, mina omal ajal tundsin ühte Saaremaa poissi, kes Nõukogude ajal sattus Nõukogude armees sõelale ja värvati GRU‑sse. Kui ta pensionile jäi, tuli ta siia – vahepeal käis läbi mitmetest sõjakolletest, oli Vietnamis, õpetas seal igasuguseid Vietnami tegelasi välja – ja ütles: "Tead, ma ütlen sulle: mitte keegi ei suuda eristada, kes nendest külameestest ja linnameestest ja töölistest on GRU agent ja kes ei ole." Nad on kõik täiesti tavalised inimesed. Aga neil on pidevalt oma side ja nad teavad täpselt, kuhu nad lähevad siis, kui on vaja. Neil on väljaõpe, neil ei pilgu silm ka, kui nad kellelgi kõri maha peavad võtma. Niisuguseid inimesi on Eestis väga palju, aga ainult keskus teab, kes nad täpselt on, missugune on nende varustus ja ülesanne ja millal nad aktiveeritakse. Ja nüüd me laseme sisse 100 000 inimest või 150 000 inimest – [nii palju] on siit läbi käinud – ja ütleme, et meil on kõik kontrolli all. Ja veel, ma tean väga hästi, kuidas eriteenistused töötavad. Nad värbavad neid, keda neil on vaja värvata kõrgemas ešelonis. Kui te arvate, et teil valitsuse istungil ei istu inimesi, kes töötavad Moskva heaks, siis te olete ülimalt sinisilmne ja naiivne. Ka sealsamas kaitsepolitseis istuvad sellised inimesed, välisluures istuvad sellised inimesed. Ei maksa alahinnata suurriikide luurete värbamisvõimet. Inimestel on nõrkused. Nagu mulle õpetasid meie poisid, kes olid mul Moskvas: inimesele tuleb konks sappa lüüa ja siis ta on sinu oma. Inimeses [tuleb] leida see nõrkus, kuidas talle konks sappa lüüa.

Teie aeg!

Kes on pedofiil, teeb kummalisi fotosid, kes on hasartmängija, on võlgades …

Teie aeg!

… kes on narkootikumidega kimpus, kellel on mingisugused muud nõrkused.

Lugupeetud Mart Helme, teie aeg on täis!

Ja see on seotud sellesama massiimmigratsiooniga ja on turvaoht ja teie vaatate sellest lihtsalt mööda. Ärge vaadake!

Aitäh! Nii. Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetame selle päevakorrapunkti käsitlemise. Aa, kiire küsimus enne ka: kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Selge, aitäh! Siis lõpetame selle päevakorrapunkti käsitlemise.