Arupärimine immigratsiooni kohta (nr 133)

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa ja Helle-Moonika Helme 11. mail 2023 esitatud arupärimine immigratsiooni kohta. Arupärimine number 133. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme, hea kolleegi Helle-Moonika Helme. Palun!

Palun mulle lisaaega ka kohe.

Lisaaega tutvustamiseks ei saa. See on viis minutit.

Ah soo, siin ei ole jah. Õigus jah. Lugupeetud Riigikogu aseesimees, peaminister ja lugupeetud EKRE saadikud – teisi Riigikogu saadikuid siin hetkel ei ole! Jaa, me andsime siis eelmise aasta maikuus sisse arupärimise peaministrile seoses immigratsiooniga. Ja jällegi, ega need teemad ei ole kuhugi kadunud, pigem on need teemad muutunud veelgi aktuaalsemaks. Me juba kevadel kirjutasime sellest, kuidas Eesti on langenud enneolematu immigratsioonisurve alla SRÜ-st ja [teistest] põhiliselt slaavikeelsetest riikidest. Oma osa sellesse on lisanud sõda Ukrainas. Eesti rahvas võib sellises [olukorras] jääda üsna kiiresti vähemusse oma ajaloolisel kodumaal. Me teame väga hästi, et immigratsioon on ohuks rahvusriikidele. Ühes eelmises arupärimises üks küsimus oligi, et kas Eesti on ka tulevikus rahvusriik, nagu põhiseadus ette näeb. Peaminister ütles, et Eesti on põhiseaduse kohaselt rahvusriik ja jääb selleks. Noh, eks peaminister võib oma huuli liigutada nii palju, kui tahab, aga kui immigrandid ühel hetkel meie riigi meie käest lihtsalt ära võtavad ja teevad oma põhiseaduse sellise immigratsioonitempo juures, siis ei maksa need lubadused mitte midagi. Ja ta ütles ka, et me kuidagi kas valetame või natukene nagu liialdame nende numbritega, kui me ütleme, et on enam-vähem 100 000 inimest juurde tulnud seoses sõjaga Ukrainas. Ta ütles, et nii palju ei ole, et me liialdame. Aga riigi enda situatsioonikeskuse viimane number on 36 000 või natuke vähem kui 36 000 ehk 2,6% rahvastikust on saanud juba tähtajalise elamisloa. Ajutist kaitset on taotlenud juba 50 739 ehk peaaegu 51 000 inimest, mis on 3,7% rahvastikust. Ja see on viimasel ajal jälle suurenenud. Ja need on vaid PPA andmed, mis tulevad läbi nende registreeringute Euroopa Liidu välispiiri ületanute kohta. Aga neid, kes loksuvad siin meil ringi Euroopa Liidu piires, me ei kontrolli. Nad võivad enne tulla ükskõik kuhu teise Euroopa Liidu riiki ja mingil hetkel, kuna siin on neil ikkagi selline normaalne, harjumuspärane keelekeskkond tagatud ja nii palju kaasmaalasi juba ees ja kogukond ees, immigrantrahvastiku kogukond on ees, siis nad tulevad lihtsalt ja elavad siin ja keegi seda kontrollida ei saa ega ka võta kontrollida. Ega meil sellist riiklikku ressurssi selleks ka väga palju ei ole, et kontrollida. Ja kui sisserändajate arv on suur, võrreldes kohaliku elanikkonnaga, võib see suurendada nende osakaalu rahvastikus – ma just ütlesin, et neid on juba kuni 3,7% rahvastikust viimasel aastal – ja mõjutada ka riigi kultuurilist ja demograafilist koostist. See võib tuua kaasa mitmeid negatiivseid tagajärgi, näiteks keele‑ ja kultuuriprobleeme või siis ebapiisavat integratsiooni. Samuti võib see suurendada sotsiaalseid pingeid ja põhjustada mitmeid probleeme. Samuti seab see löögi alla riigieelarve ja sotsiaalkindlustussüsteemi, mida me oleme juba näinud. Juba praegu läheb immigrantidele toetuste maksmiseks päris suur osa riigieelarvest, lisaks veel tervishoiule, haridusele ja nii edasi. Erinevate kultuuride ja keelte põrkumine võib tekitada pingelisi olukordi, mis võivad turvalisust samuti erinevatel viisidel mõjutada. Näiteks kultuurikonfliktid võivad tekkida kultuuride omavahelise põrkumisega. Me teame, me oleme pikalt rääkinud viiendast kolonnist ja ka erinevad immigrantide grupeeringud hakkavad omavahel arveid klaarima. Siis keele‑ ja kommunikatsiooniprobleemid. Nagu me näeme, eks ole, slaavi või vene keel juba laiutab meil absoluutselt igal pool, ega siin vahel ei saagi enam aru, kas sa oled Pihkva või Peterburi kaubanduskeskuses või oled sa Tallinnas. Sotsiaalne lõhestumine samuti.

Aeg!

Me ei saa erinevaid kultuure vägisi ühendada, eriti kui neid on varsti rohkem kui põliselanikke.

Aeg, hea kolleeg!

Sellega seoses on meil peaministrile mõningad küsimused, millele me loodame saada asjalikke vastuseid ja loodame saada vastuseid ka lisaküsimustele. Aitäh!

Aitäh! Otse loomulikult! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli küsimustele vastamiseks hea kolleegi, auväärt peaministri Kaja Kallase.

Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele. Esimene küsimus: "Kuidas kavatsete tegeleda kultuuridevahelise konfliktiga seotud küsimustega, nagu erinevad normid ja tõekspidamised, mis võivad tekitada vastuolusid ja mõjutada riigi turvalisust?" Vastus. Kultuuridevahelistest erinevustest tuleneva konflikti ennetamiseks on oluline, et kõik Eestis elavad inimesed jagaksid ühiseid alusväärtusi ja arusaama ühiskonnana koostoimimisest. Eesti komberuumi kehtestamine, taastootmine ja sellest lähtudes sisserändajate kultuurierinevuste tasandamine on väga lai ja kõiki riigi tasandeid ja poliitikaid hõlmav ülesanne, milles võtmerolli mängivad kohanemise, lõimumise ja haridusvaldkonna poliitikad. Eesti peab kõigil tasanditel kõigi riiklike poliitikate kujundamisel pidama silmas põhiseaduse preambulis sätestatud alusprintsiipe. Konfliktide ilmnemisel on loomulikult roll ka õiguskaitseasutustel, kuid seda tuleb pidada juba tagajärgedega tegelemiseks. Poliitikate kujundamise eesmärk peab olema probleemide ennetamine. Neid põhimõtteid ja eesmärke kajastab Vabariigi Valitsuse kinnitatud siseturvalisuse arengukava 2030. aastani, nagu ka selle rakendamiseks kinnitatud tegevuskava. Arengukavas on lepitud kokku erinevate ministeeriumide ja muude asutuste-organisatsioonide, samuti erasektori koostöö suunad ühiskonna turvalisuse suurendamiseks. Teine küsimus: "Miks te ei ole seni tegelenud kultuuridevaheliste probleemidega seotud küsimustega, mis võivad mõjutada riigi turvalisust? Milline on teie edasine plaan, kui eri rahvuste vahelised suhted lähevad kriitiliseks, konfliktid võivad eskaleeruda või muutuda vägivaldseks?" Sidusa Eesti arengukava kohaselt on lõimunud ja sidus ühiskond selline, kus kõik Eesti inimesed, sealhulgas erineva emakeele ja kultuuritaustaga, üksteist vastastikku aktsepteerivad ja peavad üksteisest lugu, tunnevad ühtekuuluvust, teevad koostööd ja suhtlevad omavahel. Sidusa ühiskonna alus on Eesti identiteet ning eesti keel ja kultuur. Ühiskondlikud protsessid lõimumise valdkonnas on pikaajalised ning seotud paljude teiste muutustega ühiskonnas. Seni kogutud andmed näitavad järjekindlalt positiivseid muutusi kõigi põhinäitajate lõikes. Sel aastal tehakse järgmine integratsiooni monitooring, mille tulemused avaldatakse 2024. aasta kevadel. Kultuuridevaheliste probleemide tekkimise eskaleerumise ennetamiseks tuleb järjekindlalt arendada kultuuridevahelist dialoogi, soodustada inimeste omavaheliste kontaktide tekkimist ja hoidmist erinevates keskkondades ning toetada ühisväärtuste hoomamist ja mõistmist. Perioodil 2023–2029 pöörame Euroopa Sotsiaalfondi toel senisest suuremat tähelepanu uussisserändajatele, eri keele- ja kultuuritaustaga inimestele ning Eestisse tagasipöördujatele, et suurendada nende osalemist kogukondlikes tegevustes. Selleks võimestame vabaühendusi nende kaasamiseks kogukondlikesse tegevustesse. Lisaks korraldame nimetatute kaasamiseks kogukondlikke tegevusi. Kolmas küsimus: "Kuidas kavatsete tagada meie põhiseaduses sätestatud rahvusriigi printsiibi säilimist, kui meie riiki on lühikese ajaga sisenenud ja siia elama asunud suur hulk immigrante?" Rahvastikustatistika järgi ei ole Eesti rahvusriik ohus, sest eestlaste osakaal oli 2022. aasta lõpuks võrreldes 2017. aastaga kasvanud. See ei tähenda seda, et Siseministeerium ei oleks teinud ettevalmistusi vaenuliku riigi võimaliku hübriidrünnaku [tõrjumiseks], kui näiteks Eesti piiril tekitataks massimigratsiooni olukord. Siseministeeriumil on selliste olukordade lahendamiseks olemas vastavad plaanid ja mehhanismid. Selleks, et veelgi tugevdada eesti keele ja kultuuri rolli ühiskonnas, oleme kokku leppinud, et Eesti haridussüsteem läheb aastaks 2030 üle eestikeelsele õppele. Täielikult eestikeelne õpe kogu haridussüsteemis kindlustab eesti keele ja eestikeelse aineõppe suuremas mahus kui kunagi varem. Eestikeelse põhikooli ja gümnaasiumi lõpetavad õpilased, kellel on väga hea eesti keele oskus, sisukad teadmised eesti keelest ja kultuurist ning samal ajal ka [head] ainealased teadmised. Neljas küsimus: "Kui mitte arvestada Ukraina põgenikke, siis on viimastel aastatel Eestisse saabunud ca 7000–8000 immigranti aastas. Kuidas te tagate eesti kooli kui meie kultuurikantsi säilimise, kui koolid muudetakse segakoolideks, kus prevaleerivaks ei ole enam eesti kultuur ja haridus?" Vastus. Kõige enam tuli 2022. aastal Eestisse Ukraina sõjapõgenikke, keda on 31 817. Teine suur grupp on eestlased, kes pöörduvad tagasi Eestisse. Näiteks 2022. aastal pöördus Eestisse tagasi 5743 eestlast, ja seda on rohkem kui 2020. aastal. Riiklikud õppekavad sätestavad, et uue põlvkonna sotsialiseerumine rajaneb eesti kultuuritraditsioonide, Euroopa ühisväärtuste ning maailma kultuuri ja teaduse põhisaavutuste omaksvõtul. Kõik Eesti Vabariigi üldhariduskoolid tegutsevad lähtuvalt riiklike õppekavade alusväärtustest. Riiklikus õppekavas oluliseks peetud väärtused tulenevad Eesti Vabariigi põhiseadusest, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist, lapse õiguste konventsioonist ning Euroopa Liidu alusdokumentides nimetatud eetilistest põhimõtetest. Selleks et veelgi tugevdada eesti keele ja kultuuri rolli ühiskonnas, oleme kokku leppinud, et Eesti haridussüsteem läheb aastaks 2030 üle eestikeelsele õppele. Alusharidus muutub täielikult eestikeelseks alates 1. septembrist 2024 ja valmistab lasteasutustes käivaid lapsi ühtsetel alustel ette kooli astumiseks. Sellega tagatakse heal tasemel koolivalmidus kõigile esimesse klassi astujatele, sõltumata kodusest keelest või kultuuritaustast. Samuti alustavad 2024. aastal eestikeelset õppetööd kõik 1. ja 4. klassid ja järgnevate aastate jooksul lähevad sellele üle kõigi kooliastmete klassid. Aitäh!

Aitäh, auväärt peaminister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

No me ei saa midagi teha. Võib ju lugeda, ametnikud on ilusa kantseliidi kokku kirjutanud ja sinna pannud mingeid numbreid, mis absoluutselt ei ole adekvaatsed, on suisa valed või lihtsalt demagoogilised. Selge on see, et kui me lööme kokku kõik numbrid, mis me saame kas maksuametist, Politsei- ja Piirivalveametist või Sotsiaalkaitseametist ja veel muudest allikatest lisaks, siis on alates sellest ajast, kui teie olete peaministriks saanud, Eestisse saabunud umbes 150 000 inimest slaavi riikidest. Ja neist on siia pidama jäänud praeguseks umbes 100 000. Osa neist räägib vene keelt, osa neist räägib ukraina keelt, osa valgevene keelt. Nii suurt slaavlaste saabumist Eestisse, vene keele kõnelejate saabumist Eestisse ei ole mitte kunagi olnud. Karl Vaino ajal ei olnud, ei olnud Elsa Gretškina ajal, ei olnud Aleksander III ajal, kui Eestis toimus ametlik venestamine. Ja selle kõige me nägime ära kell 23.00 Raekoja platsil 31. detsembril.

Aeg! Aitäh, Martin!

Me nägime seda teie integratsiooni. See reaalsus näitab, et integratsioon ei toimu meil muus suunas kui Eesti venestamise suunas. Mis te kavatsete ette võtta?

Aitäh! See kõik ei vasta tõele. See hirmutamine, et Eestisse on tulnud üle 100 000 sõjapõgeniku, on vale. Ja see väide, et slaavikeelseid inimesi on meil sama palju või isegi rohkem kui enne Vene sõjaväe lahkumist, ei vasta tõele. See on vale. Kui lihtsalt numbritele otsa vaadata, siis 2023. aasta seisuga oli valgevenelaste, venelaste ja ukrainlaste osakaal Eestis 27,3%, samas kui 1989 oli see 34,94%. Ja jällegi, kui me vaatame neid numbreid, siis kõige rohkem on tulnud tagasi eestlasi. Ja väga huvitav on see, et tegelikult, kui vaadata, millal inimesed on Eestisse tulnud, siis selge on see, et siin on muidugi väga selge seos, kuidas inimesed ennast tunnevad. Just eestlaste tagasitulemine on seotud sellega, kas nähakse endal siin võimalusi või ei nähta. Ja suur probleemkoht oli, kui viljeldi vaenamispoliitikat. Eks te ise teate, kes seda tegi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Peaminister! Te ütlesite, et oluline on ja tuleb tagada, et kõik erinevad inimesed jagaksid siin ühiseid alusväärtusi. Hetkel meil on seoses sõjaga Ukrainas kokku lepitud ühine alusväärtus, et mitte mingi Putini Venemaaga seonduv ja seda toetav tegevus ei ole aktsepteeritud. Aga kuidas siis suhtuda ikkagi aastavahetusel Raekoja platsil Vene aja järgi toimunud tähistamisse, mis oli täielik venekeelsete ja venemeelsete demonstratsioonesinemine? Milline kahepalgelisus ja suutmatus korda tagada! Martin Helmele vastates te ütlesite, et see kõik on vale. Kuulake siis! (Paneb mängima helilõigu Raekoja platsil toimunust. Peaminister ja juhataja räägivad omavahel.) See toimus kell üksteist, Vene aja järgi!

Aitäh!

Aitäh! See on küsimus muidugi … See kindlasti on väga häiriv, väga häiriv ja sellised asjad ei peaks Eestis toimuma. See on küsimus väga suures osas ka Tallinna Linnavalitsusele.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! SITKE andmetel on Eestisse sisenenud Ukraina sõjapõgenikest hetkeseisuga siia jäämise deklareerinud 87 000, aga nende hulka ei kuulu need, kes on tulnud üle Läti piiri. Ja tegelikult meil ei ole õrna aimugi, et palju neid inimesi siin on. Teame ainult nende arvu, kes on saanud Eestis ajutise rahvusvahelise kaitse. Ukraina president Zelenskõi teatas nüüd oma visiidil asjakohaselt sedasama, mida meie erakond on juba sõja algusest väitnud, et kui Ukraina kodanikud ei naase oma kodumaale, tabab Ukrainat demograafiline katastroof. Küsin: miks meie valitsus viib läbi poliitikat, millega üritatakse Ukraina põgenikke Eestis põlistada, ja kas valitsus kavatseb Ukrainat aidata, et töö‑ ja väeteenistusvõimelised Ukraina põgenikud naaseksid oma kodumaale?

Jah, mobilisatsioon on riigi ja tema kodanike vaheline suhe. Selles mõttes selge on see, et Ukrainal on vaja … (Saalist öeldakse midagi.) Kas te peate röökima?

Helle-Moonika Helme, palun!

Väga ebameeldiv on vastata.

Räägime kordamööda!

Võib-olla kontrollite ennast äkki?

Tõepoolest on palve mitte vahele segada. Nii et Kaja Kallas, palun!

Mobilisatsioon on riigi ja tema kodanike vaheline asi. Tõepoolest on inimesed, kes sõdivad rindel, on inimesed, kes maksavad makse, et pidada üleval neid, kes rindel sõdivad, ja siis on need inimesed, kes on riigist lahkunud. Ukraina president ütles seda ka, et need, kes on riigist lahkunud, on lahkunud ajal, kui neil ei olnud veel mobilisatsiooni või piirid ei olnud kinni. Ja loomulikult on moraalne ja eetiline, ja seda president Zelenskõi ka teeb, neid inimesi tagasi kutsuda. Aga meil ei ole muid hoobasid neid isikuid välja anda kui ainult kriminaalmenetluse korras. Kui Ukrainas algatatakse menetlus konkreetsete isikute suhtes, siis kriminaalmenetlusega väljaandmine on võimalik. Mingeid muid hoobasid meil ei ole. Ukraina saab kutsuda ja paluda neid inimesi ja nad ei ole palunud meid ette võtta midagi, et kuidagi nii-öelda vägivaldselt neid inimesi tagasi saata. Juhin lihtsalt tähelepanu, et Ukraina mobilisatsiooniseaduse muutmise eelnõu võeti Ukraina Ülemraadas pärast peetud konsultatsioone tagasi. Neil endal ei ole samamoodi selles küsimuses kuidagi üksmeelt. Aga jah, saab paluda, saab kutsuda neid inimesi tagasi, aga neil on vastavalt reeglitele õigus siin viibida niikaua, kui see ajutine kaitse kehtib.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Teate, ma sageli loen enda lastele õhtujuttu ja siis ma vahel taban ennast sellelt, et ma loen masinlikult, aga mõtlen hoopis muule. Kui ma kuulasin, kuidas te seda sidusa Eesti arengukava ette vuristasite, siis see meenus mulle. Mulle tundus, et te tegelikult oma peas tegelete millegi muuga, aga loete meile teksti ette. Kui me räägime nende immigrantide integreerimisest, siis noh, võtame Rootsi näite, võtame Saksa näite. Hiljaaegu Financial Times kirjutas, et Saksa inimeste radikaliseerumise põhjus on, ma ei tea, COVID-i tagajärjed ja see, et Ukrainas algas sõda. Millal liberaalid peeglisse kavatsevad vaadata ja saavad aru, et see sulatusahi – meil on vananev ühiskond, toome immigrante sisse teistest kultuuridest ja nad hakkavad siin tööle ja hea elu saab edasi kesta – on juba tupikusse jooksnud? Millal te seda tunnistada kavatsete?

Aitäh! Teiste riikide eest ma rääkida ei saa. Eestis on väga piiratud migratsioonipoliitika. Me ei too immigrante sisse. Seda etteheidet kuuleme ettevõtjatelt pidevalt, et meil on tööjõukriis. Aga ma ei saa rääkida Saksamaa ja Rootsi eest.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Noh, [ütlen] võib-olla täienduseks Rain Epleri küsimusele, et see masinlik ettelugemine on ka õpitud oskus ja seda on vahel teie puhul nauditav vaadata. Te kõik need neli punkti suutsite siduda – mõtlen meie nelja küsimust – arengukavadega, lõimumise ja integratsiooniga läbi arengukavade. Selle arengukava mõistes, kas nüüd selles [olukorras], mis toimus 31. detsembril Raekoja platsil, oleks olnud mõistlik saata sinna näiteks dialoogipolitsei läbi rääkima? Ja kui nüüd kõik on nii suurepärane, siis ma küsiksin: millest on tingitud, et möödunud nädalavahetusel toimusid meil sellised suured ilutulestikud ja pidustused? Kas ma olen midagi maha maganud? Millest see võib olla? Kas integratsioon on luhta läinud?

Aitäh! Politsei valib ise oma taktika, kuidas nad sellistel suurtel üritustel tegutsevad. Nad lähtuvad siseturvalisusest. Arvata, et meie jagame mingeid korraldusi – seda me ju ei saa. Politsei peab lähtuma sellest, mida nemad näevad, kuidas turvalisust tagada. Ja veel kord: sellised asjad mind ka väga häirivad. Mind ka väga häirib, kui selliselt Eestis vene keelt kasutatakse.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No mina tahaksin teid hakata juba nimetama ikkagi nii, nagu ida pool kombeks on, lugupeetud Kaja Siimovna. Sellepärast et te olete tõepoolest lasknud siia sellised slaavikeelsed massid, et see on ennekuulmatu. Tallinnas ei olnud Nõukogude aja lõpul nii palju vene keelt kui praegu ja ma võin seda öelda, sest ma elasin siis Tallinnas ja elan praegu Tallinnas. Aga ma tuletan teile meelde, mida ütles Zelenskõi, kui ta oli siin Tallinnas. Ta ütles, et ühe maksumaksja eest saab sõdida kuus-seitse inimest.

Ei, vastupidi just.

Üks hetk!

Ärge rääkige vahele! Ärge rääkige vahele!

Ärge röökige!

Ärge röökige vahele!

Ärme, palun, head kolleegid …

Me teeme täpselt peegeldusefekti. Peegeldusefekti! Nii et maksumaksjaid ta väga tahtis ja maksumaksjaid on Ukrainal ka väga vaja ja on ka sõdureid vaja. Miks te praegu ei pea Ukrainaga läbirääkimisi, et kahepoolselt näidata teed kogu ülejäänud Euroopale, et Ukraina saaks oma inimesed tagasi? Miks te seda ei tee?

Aitäh! Loen ette president Zelenskõi vastuse. "Me oleme seda täna arutanud ka peaministriga. Siin on küsimus, mis puudutab neid ukrainlasi, kes sõja algusest lahkunud. Lahkunud on nii mehed kui ka naised erinevas vanuses, erinevatel põhjustel erinevad inimesed. Tegemist on sõjaga ja keegi ju pole teadnud, mis homme juhtuma hakkab. Inimesed püüdsid oma elu päästa. Meie piirid olid ju kõik avatud. Olid avatud piirid kõikide meie naabritega, kõikide meie sõpradega, et piiridel ei tekiks meil probleeme. See on üks osa sellest. Samas oleme me tagasi saanud üle 50% oma territooriumist, mis sõja käigus on ära võetud. Me oleme suutnud vaenlast tõrjuda, meie sõdurid on võidelnud. Jah, me näeme, et on neid inimesi, kes on üle piiri läinud seadust rikkudes, rikkudes meie reegleid, ja see ongi üks nendest teemadest. See on teema, mis puudutab inimesi endid, nende otsust. Need mehed, kes on mobilisatsioonieas, peaksid ikkagi aitama Ukrainat ja peaksid olema Ukrainas. Ma siin ei hakka rääkima sellest, kas keegi peaks olema eesliinil, kas keegi ei peaks olema eesliinil, sest meil on vastav seadusandlus olemas, aga see puudutab ka nende inimeste enda eetikat ja moraalsust. Kui me räägime ühest sõjaväelasest, kellele maksab Ukraina riik, siis keegi ei aita meid selles, sest ühe sõjaväelase eest maksab kuus kuni kaheksa maksumaksjat. Ja kui te olete Ukrainas ja te ei ole eesliinil, te lihtsalt töötate, ükskõik kus te töötate – me austame kõiki inimesi. Kui te töötate ja maksate makse, siis ka teie annate oma panuse ja kaitsete riiki, ja seda on samuti väga vaja. Kui sa oled välismaal, kui sa oled mobilisatsioonivanuses ja sa ei ole eesliinil ja ei maksa maksu Ukrainas, kui sa oled seadusega vastuolus riigist lahkunud, siis meil tekivad küsimused. Küsimus ongi selles, et kui me tahame päästa Ukrainat, kui me tahame päästa Euroopat, siis me peaksime kõik mõistma seda, et meie ka aitame Ukrainat. Või siis me ei aita Ukrainat. Nii et me kas oleme kodanikud, kes on lahinguväljal, või oleme need kodanikud, kes töötavad ja maksavad makse, sest vastasel juhul ei ole enam sõjaväelaste jaoks raha. Ja kui sõjaväelaste jaoks raha ei ole, siis ei ole enam kedagi, kes Ukrainat kaitseks."

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja …

(Hõikab saalist.) See on nüüd jälle kodukorra rikkumine! Mul on protseduuriline küsimus selle vastusega seoses.

Võtan ühe küsimuse ja rohkem ma tõesti ei võta. Palun vabandust, Varro Vooglaid! Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Ja siis on ka minul üks märkus teie aadressil. Palun mikrofon Mart Helmele.

Mulle loeti ette Zelenskõi kõnet, aga ei vastatud mu küsimusele. Ja mu küsimus oli selge: miks Eesti ei pea kahepoolseid läbirääkimisi?

Aga, hea kolleeg, selles kõnes tegelikult oli ka vastus. Oli vastus selles kõnes. Kui te seda kuulasite, siis ei olegi alust, mille üle läbi rääkida. See on Ukraina pädevus seda otsustada. Ja, hea kolleeg, ma teen ka teile märkuse, et see pöördumine peaministri poole teie eelmise küsimuse alguses ei olnud kohane. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mingis mõttes jätkan sealt, kus eelmine küsimus ja vastus pooleli jäi. Ma mäletan, 24. mail eelmisel aastal oli siin üks arupärimine, kus te vastasite seonduvatele küsimustele. Ma mäletan, et ma küsisin ka seda, miks Eesti ei kontrolli piiril, kas nendel mobilisatsiooniealistel meestel on luba Ukrainast lahkumiseks või mitte. Läti ja Leedu seda teevad. Ja teie vastasite, et Ukraina pool pole seda meilt palunud. Me omalt poolt ütlesime, et aga kui te kohtute Ukraina suursaadikuga, siis küsige, kas see ei oleks asi, millest neil oleks abi. Ja ma küsiksin teie käest, kas te vahepealsel ajal olete sellel teemal Ukraina suursaadikuga suhelnud ja kui olete, siis mida te olete vastuseks saanud. Lisaks nüüd president Zelenskõi väljendas väga selgelt, et tegelikult Ukrainal on see huvi, et mobilisatsiooniealised mehed ei lahkuks praegu Ukrainast. Kas me võime eeldada, et teie sooviga aidata Ukrainat seate nüüd sisse korra, et piiridel hakatakse kontrollima, kas need Ukraina kodakondsed, mobilisatsiooniealised mehed, kes siia tulevad, on saanud loa riigist lahkumiseks?

Aitäh! Kaks erinevat asja: üks on Ukrainast lahkumine, mida kontrollib Ukraina, kontrollib, kes võivad lahkuda ja kes ei või, ja teine on Eestisse saabumine, mis lähtub nendest reeglitest, milles me oleme kokku leppinud. Ukraina ei ole meilt endiselt – ma olen suhelnud presidendiga selles küsimuses – selliseid asju palunud, sest puudub seaduslik alus.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te enne ütlesite, et Ukraina sõdib Eesti eest. Ja samal ajal on needsamad mobilisatsiooniealised mehed põgenenud Eestisse parema, majanduslikult parema ja rahulikuma elu peale. Mul tekib küll küsimus, et kes seal Ukrainas siis meie eest võitleb ja sõdib, nagu teie nimetate, kui need mehed on kõik siin Eestis ja me neid siin kodustame. Kes need peaksid siis olema?

Aitäh! Ukraina rahvaarv on 40 millegagi miljonit. Eestis on ajutist kaitset taotlenud või on ajutine kaitse … Elamisluba omab 35 851 isikut Ukrainast, nendest pooled on naised ja lapsed. Selles mõttes kõik Ukraina mehed ei ole Eestis. Võib-olla see tuleb teile üllatusena, aga ei ole nii.

Palun, head kolleegid, laseme vastata peaministril, ärme segame vahele! Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Kõigepealt ma tahtsin märkida, et muidugi te peategi korrale kutsuma, kui keegi jutustab, aga ma pean kohatuks seda, et peaminister liialdas tugevalt, kui keegi rääkis üsna vaikselt, ütles ta, et ärge röökige vahele. Selle tõttu reageeris ka Mart Helme. Nii et te tegite valele inimesele märkuse, te oleksite pidanud peaministrile ütlema, et tegu ei ole röökimisega. See on juba üsna ekstreemne sündmus siin saalis, kui röökimiseks läheb. Aga ma tahan küsida ka. Nimelt, Oleg Samorodni, üks Ukraina teema analüütik, ütles EPL‑is jaanuari alguses: "Nii kujuneb paradoksaalne olukord. Euroopa Liidu riikide püüd [---] kompenseerida tööjõu puudumist Ukraina "sõjapõgenike" arvel aitab objektiivselt võttes Venemaal saavutada oma strateegilist eesmärki, milleks on Ukraina kui taolise hävitamine." Ja seda arvas ka Ukraina ekspert Vitali Portnikov. Ehk küsimus: kas te ei muretse selle pärast, mida siin on välja öeldud, et Ukraina kaotab oma inimesed ja nõrgeneb selle tõttu?

Aeg!

Muidugi, inimesed, kes on mobilisatsioonieas, peaksid sõdima Ukrainas, ja sõdivadki. Väga suur osa neist sõdivad, osa maksavad makse, nii nagu ma lugesin ette sellest Ukraina presidendi vastusest. Lisaks, need inimesed, kes on Eestis küll ajutise kaitsega, aga töötavad siin, maksavad Eestis makse ja kui Eesti aitab Ukrainat, siis mõnes mõttes ka nende raha lõpuks jõuab Ukrainasse. Meil puudub seaduslik alus neid kuidagi välja saata. Ukrainlased saavad paluda, kutsuda, rõhuda moraalile ja eetikale, nii nagu seda president Zelenskõi tegi. Aga seaduslik alus selleks, et neid välja saata, puudub.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mulle tundub, et me oleme Eestis sattunud teatud eetilise relativismi ja juriidilise nihilismi teele. [Pean silmas] just toimunud president Zelenskõi visiiti ja nende ukrainlaste, just Ukraina meeste teemat, kes peaksid – neid on 7000 või rohkem – tegelikult olema rindel ja võitlema. Aga nad on Eestis ja ei tee seda. Ma saan aru, et te vestlesite sellest ka Zelenskõiga nelja silma all. Milline on teie sõnum nendele inimestele? Mida nad peaksid tegema, mis oleks eetiline? Milline on teie soovitus nendele Ukraina meestele?

Aitäh! Eetiline oleks minna ja oma kodumaa eest võidelda.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Küsin teilt otse: kas jah või ei? Kas te näete selles massilises slaavi riikidest pärinevas immigratsioonis Eestisse probleemi või ei näe? Palun vastake, kas meil on probleem teie silmis või ei ole. Te ütlete, et ei ole tulnud nii palju inimesi ja ei ole nagu probleemi – mulle jäi see teie vastusest kõlama. Ma tahakski jah‑ või ei-vastust, kas on probleem tegelikult või ei ole. Seepärast, et kui ma kas või mõnda pealinna kaubanduskeskust külastan, siis eestikeelset juttu kostab seal väga vähe. Venekeelne jutt ümberringi, see on täitsa šokeeriv avastus olnud. Ma küsin ka teie käest, ma küll ei tea, kui palju teie avalikus ruumis niimoodi liigute, aga kas teie arust on massiline slaavi päritolu immigratsioon Eestisse probleem või ei ole?

Numbrite järgi ei ole meil massilist migratsiooni. Selles mõttes seda ei ole. Aga ka mind häirib see vene keele kasutamine väga.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Teie põhiline lause on see, et Ukraina sõdib Eesti eest. Siin on täna tõusetunud ka see küsimus, et mispärast osa Ukraina elanikkonnast, kes on sõjaväekohuslased, viibivad meie territooriumil. Teie vastus on olnud selline, et meil puudub seaduslik alus neid siit välja saata. Lugupeetud Kaja Kallas, ma tuletan teile meelde, et teie võimuses on algatada vastavad seadusemuudatused, reguleerida inimeste käitumist siinsamas Eesti Vabariigis. Seega kuulub teie pädevusse nende isikute väljasaatmine Ukrainasse, sest nemad sõdivad meie eest. Ma ei saa aru. Praegu te olete Putini teema peal ju …

Aeg! Aitäh, Kalle!

… hoiate sealt väeosasid, mehi eemale.

Eesti on Euroopa Liidu liige ja Euroopa Liidu Nõukogu otsusega on ajutine kaitse kohaldatud Ukraina kodanikele. See kehtib kuni märtsini 2025. aastal. Ja seda olukorda on võimalik pikendada komisjoni ettepanekul nõukogu otsusega, kui nii hinnatakse. See on see seaduslik alus, mis alusel need inimesed siin on. Mis alusel nad on Ukrainast lahkunud, et nad on üle piiri saanud, see on Ukraina küsimus, mida meie ei saa lahendada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et puudub seaduslik alus mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi Ukrainale välja anda. Aga kas te olete ka mõelnud, kuidas need mobilisatsiooniealised mehed, Ukraina mehed mõjutavad meie noorte meeste kaitsetahet, võidutahet, kui nad näevad, et sõja korral võib naaberriiki putku pista ja valida nii-öelda elu?

Kui meil oleks mobilisatsioon, me paneks piirid kinni. Aga öelda, et meie inimeste seas ei ole neid, kes mõtlevad selle peale, kuidas nad põgenevad siit ja oma kodumaad ei kaitse – seda ju öelda ei saa. See on alati niimoodi olnud ja ilmselt saab olema ka tulevikus.

Aitäh, auväärt peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Härra istungi juhataja, ma seda küsimuse ülespanemise ajastust sättisin niimoodi, et teil oleks mugav. Ja siis mõtlesin, et see on natuke mitte skandinaavialik, vaid sihuke slaavilik, et pead proovima ülemuse poole pöörduda, kui talle sobib. Siin Mart Helmel oli ikka tükk tüli, et küsimus küsida saada. Aga ma lähen nüüd küsimuse juurde. See on inspireeritud sellest, milliseid vestlusi te pidasite kolleegidega teemal "Kord saalis". Ja mulle meenus, et eelmine nädal ma tahtsin teiega selle arutelu üles võtta, aga teie vahetus sai läbi ja siis see kuidagi jäi. Eelmisel nädalal oli üks moment, see võis ka olla esmaspäevane päev, kui te täiesti suvalisel hetkel ütlesite siin saalis olijatele, et on olnud väga kvaliteetne ja hea diskussioon ja see on kõik väga tore ja nii edasi. Ja siis, ma ei mäleta, kas see oli samal päeval või järgmisel päeval, kui ma olin teilt küsimas küsimust või õigemini täpsustamas, miks päevakorrapunkti ei saa käsitleda, üks teie staažikas kolleeg hakkas jaurama – tal on päris tihti kombeks jaurata –, aga te ei teinud talle märkust. Ja siis ma hakkasin mõtlema selle üle, et tõsi, ta on palju minister olnud ja siin ka pikemalt olnud, et kas te siis ei julge. Ent teie positsioon on kõvem ja opositsioonisaadikuid te vahest noomite. Ma kutsun üles: siis, kui jälle mõni teie erakonnakaaslane jaurama kukub, võiks hoida selles mõttes ühte joont. Ma usun, et siis on ka siit saalist vastu peegelduv vastav. Siis ei ole sellist tunnet, et ühed võivad ja teised ei või.

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen seda korduvalt rõhutanud, et mina selle tooli peal siin, kus ma praegu istun, püüan küll käituda nii, et ma ei tee vahet 100 Riigikogu liikme vahel, vaid käitun kõigiga ühtemoodi. Ja minu julguse puudumise taha ei jää ükski minu repliik. Aitäh! Aga nüüd avan läbirääkimised. Martin Helme, palun! (Martin Helme palub lisaaega.) See on sinu õigus. Palun, kolm minutit lisaks.

Nüüd tuleb küll öelda, et õudne numbritega võltsimine käis jälle, veel hullem kui eelmiste vastamiste käigus. Täiesti ametlikud andmed: fakt, mille me saime Politsei‑ ja Piirivalveametist, on see, et Eestisse on 87 000 inimest sisse tulnud selle viimase kahe aastaga. Aga sinna juurde on veel lisaks tulnud inimesi, keda piirivalve ei loenda, sest meie lõunapiiril kedagi ei küsitleta, ei loendata üldse. Ja veel on lisaks tulnud siia ajutise töö saajad, kelle kohta on veel eraldi oma arvestus. Nii et me räägime ikka kindlasti rohkem kui 100 000 inimesest, kes on saabunud Eestisse viimase kahe ja poole aasta jooksul. Kui minu küsimuse peale hakkas Kaja Kallas rääkima sellest, et Vene okupatsiooni lõpul oli koos Vene sõjaväega siin rohkem venelasi, siis jaa, selle vastu ma ei vaidle. See, mida meie ütleme ja mis vastab numbriliselt või arvuliselt tõele ja on lihtsalt puhas fakt, on see, et nii lühikese aja jooksul nii palju inimesi pole kunagi Eestisse saabunud ja nad puha saabuvad slaavi riikidest. Ja mina ei rääkinud ainult Ukraina pagulastest, kellele antakse rahvusvaheline kaitse. See on järjekordne demagoogia, kui räägitakse ainult nendest – see aitabki numbritega žongleerimisel näidata väiksemat arvu. Aga tegelikult on see arv väga suur ja nad on slaavlased, nad on peamiselt venekeelsed. Üle 80% ütleb, et nende kodune keel on vene keel, ja üle 85% ütleb, et nad ei taha siit kuhugi ära minna, sõltumata sellest, mis sellest sõjast saab. Samamoodi on natuke kummaline kuulata seda põhjendust, miks siis Eesti riik, Eesti valitsus mitte midagi ei võta ette selle jaoks, et aidata Ukrainal sõdida ja aidata siia põgenenud väejooksikuid sinna tagasi saata. "Aga ukrainlased on suur rahvas, üle 40 miljoni." Muide, ei ole enam. Ukraina rahvaarv on tänaseks päevaks väiksem kui Poolal, 35 miljonit umbes, võib-olla 36. Ega keegi täpseid numbreid ei tea, nad pendeldavad edasi-tagasi üle piiri. Oli kunagi, jah, enne sõda nendes nii-öelda 1991. aasta piirides tõesti üle 40 miljoni, 45 miljonit umbes, aga tänaseks päevaks on sellest 10 miljonit kaduma läinud. Nii et mis jutt see on! Kui on vaja siin loosungeid laduda ja vastu rinda taguda, siis Ukraina sõdib meie eest, aga kui Eestil on vaja aidata päriselt Ukrainal enda eest sõdida, siis me siit ei aita Ukrainal kätte saada ei töökäsi ega sõdureid. Võlts, kahepalgelisusest ja valelikkusest nõretav loosunglikkus! Paneme selle massilise sisserände kõrvuti teiste numbritega. Meil on rekordmadal sündimus, kõigi aegade madalaim sündimus, rekordsuur sisseränne ja meil on rekordtempos venestamine või venestumine, ükskõik kuidas me ütleme. Oleme olukorras, kus sündimus on madal ja eestlaste väljaränne jätkub. Jah, praegu rändab ka tagasi, aga kõik nad ei ole muide eestlased, vaid neid loetakse Eesti kodakondsuse põhiselt. Väljaränne jätkub! Sellises olukorras rääkida midagi integratsioonist on lihtsalt luul. See on mingi ebaadekvaatne lämin, sellel ei ole mingit pistmist päriseluga. Ja me nägime selle ebaadekvaatse lämina tegelikku palet 31. detsembri kell 11 õhtul Raekoja platsil. See ongi Kaja Kallase valitsuse rahvastikupoliitika: Eesti venestub meie silme all. Ja selline venestamispoliitika on loomulikult kasulik Venemaale, Kremlile. Eesti venestamine, kasutades immigratsiooni slaavi riikidest, on Kremli huvides. See on Kremli heaks töötamine. See ongi putinism Eestis, istub Stenbocki majas. Nii et mina ei tea. Mul ausalt öeldes kukub karp lahti. Me räägime 100 000-st, mõne aastaga tuleb Eestisse 100 000 inimest juurde, ja selle peale peaminister ütleb meile: meil ei ole massiimmigratsiooni. Aga vabandust, kust maalt on? Mis see number olema peab, et reformierakondlaste meelest ka on meil massiimmigratsioon? Pool miljonit kahe aasta jooksul või miljon või mis see number on? Me räägime juba 100 000‑st tulnust. Ja see ei ole veel massiline Eesti rahvaarvu juures! Meid on alla miljoni, eestlasi on alla miljoni. Eestit hävitav valitsus on meil, Eesti rahvusriiki hävitav valitsus. Õudne!

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul ei olnud algul plaani üldse pulti tulla, aga mind ässitas üles see, et lugupeetud Kaja Kallas väitis, et Eesti ei saa midagi teha, et need, kes peaksid teenima, püss käes, oma riiki ja kaitsma seda moskoviidi eest, siit ära Ukrainasse läheksid. Saab küll. Saab küll! Ja ei vasta tõele ka see, et Ukraina saatkond ei ole teemat tõstatanud. Ma siin praegu ei hakanud otsima, aga mõned nädalad tagasi lugesin ma uue Ukraina suursaadiku kas intervjuud või artiklit, kus ta selgelt ütles: Ukraina vajab neid mehi, kes on Eestis. Ukraina vajab neid kui mehi, kes lähevad Ukraina eest võitlema. Ja Zelenskõi ütles samuti. Millega ma eksisin – sellega olen nõus –, oli see, et ma ütlesin tagurpidi, et ühe maksumaksja raha eest saab mitut sõjaväelast üleval pidada. Vastupidi, läheb vaja kuut-seitset maksumaksjat – vaatasin üle Zelenskõi kõnest –, et ühte sõjameest üleval pidada. Aga põhimõtteliselt ma ei eksinud. Miks ma tulin pulti, on aga ikkagi see. Lugupeetud Kaja Kallas, mis vahe eesti rahval on, kas Eesti venestatakse Putini võimu all või Eesti venestatakse Reformierakonna võimu all? Mis vahe on eesti rahval, mis vahe on minu lapselastel, kui nad hakkavad elama siin, kus neile ei meeldi enam elada, sest siin ei ole enam eestikeelset keskkonda? Mis vahe mul on, kas Kaja Kallas venestas Eesti või venestab Eesti Putin? Ega suurt vahet ei ole. Te teete ju puhtalt seda tööd. Ja muide, tulen tagasi eelmise või üle-eelmise arupärimise juurde, mis oli kaitsevõimekuse kohta. Seesama Bildi artikkel, mida me ei pruugi küll võtta mingisuguse viimse instantsi tõena, ütleb väga selgelt, millest konflikt algab. Konflikt algab sellest, et Venemaa tõstab siin oma viienda kolonni jalule, annab sellega ettekäände endale võetud kohustuse ehk oma kaasmaalaste kaitsmisele asuda ja põhjustab sellega konflikti Venemaa ja NATO vahel. Te teete ju kõike seda, mida Putin tahab. Te olite siis alles nooruke ja tõenäoliselt poliitikaga väga ei tegelenud, aga 1990. aastate algul oli Venemaal äärmiselt aktiivne ja väga autoriteetne politoloog Sergei Karaganov. Sergei Karaganov töötas välja oma doktriini. Nii seda nimetatigi: Karaganovi doktriin. Selle kõiki postulaate ma siin ei hakka üles lugema – kõiki ma ei mäleta ka nii väga täpselt enam –, aga selle põhiseisukohad puudutasid just nimelt seda: Venemaa peab seisma hea selle eest, et endistes liiduvabariikides vene vähemus säiliks. Kui võimalik, siis kasvaks. Sest vene vähemust on võimalik ära kasutada, et Venemaa nõudmisi, mis puudutavad kodakondsust ja keelepoliitikat, pidevalt päevakorras hoida. Aga mida te teete praegu? Kuldsel kandikul kannate Putinile ette, et russki mir'i saaks meil siin ellu viima hakata. Ja siis räägite siin kellestki, kes on Putini käsilased ja näe, ei toeta Ukrainat. Toetame Ukrainat! Tahame Ukrainat toetada kõige väärtuslikumaga, mis ühel riigil üldse on: inimressursiga. Aga teie käitute nagu 19. sajandi alguse Ameerika plantaator, kes käsitleb ukrainlasi mingit sorti orjadena, kes peavad Eestis tööd tegema. "Väga hea, et tulid, saime tööjõudu!" Ei ole hea! Ukrainal on neid vaja! Ja siis me räägime sellest, kuidas me oleme endale võtnud kohustused Ukraina pärast üles ehitada. No nalja teete või?! Ukraina rahvas peab Ukraina üles ehitama. Jah, me saame neid selles aidata, aga meie ei saa ju hakata Ukrainat üles ehitama, kui ukrainlased sealt jalga lasevad kõik. Kas te ise ka aru saate, kui nuripidist poliitikat te ajate? See on karjuvas vastuolus absoluutselt kõigi Eesti rahvuslike huvidega. Veel kord: ma saan aru, et teil on telefonis [midagi] äärmiselt huvitavat, aga võiksite kuulata, mida siin saalis räägitakse. Ja siis ei ütle ka teie erakonna- ja koalitsioonikaaslased: tööd ei ole võimalik teha, sisulist debatti ei ole võimalik arendada. Aga kus te olete, kulla sõbrad? Tulge ja karjuge ka mulle vahele, et ei vasta tõele ja ei ole nii ja numbrid ei kinnita!

Aitäh!

Tulge saali, peame diskussiooni!

Aitäh, Mart!

Teid ei ole ju! Teid ei ole ju! Teid ei huvita ju!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Tahaksin omalt poolt peatuda mitte väga pikalt ühel aspektil selles diskussioonis, mida siin on praegu peetud – selles niinimetatud diskussioonis –, ja nimelt sellel aspektil, millele juhtisin tähelepanu ka oma küsimust esitades. Nimelt, 24. mail – see on peaaegu kaheksa kuud tagasi – oli siinsamas saalis üks arupärimine, mis puudutas sarnaseid küsimusi. Seal ma küsisin teie käest väga konkreetselt, miks Eesti ei ole kontrollinud piiridel, kas need Ukraina kodakondsetest mobilisatsiooniealised mehed, kes soovivad Eestisse tulla, omavad õigust Ukrainast lahkumiseks. Küsimust esitades osutasin ka asjaolule, et, nagu siin saalis toona kõlas, Lätis ja Leedus just nii tehakse: kui mobilisatsiooniealised Ukraina kodanikest mehed soovivad Lätisse või Leedusse siseneda, siis piiridel kontrollitakse, kas nad on saanud Ukrainalt loa riigist lahkuda. Kordan, et jutt käib mobilisatsiooniealistest. Teie vastasite siin – meenutan niimoodi üldiselt –, et Eesti ei kontrolli seda sel lihtsal põhjusel, et Ukraina pool pole meile vastavat palvet esitanud. Mina omalt poolt ütlesin, et ma tõtt-öelda ei näe, miks üldse peaks sellist palvet esitama, sest see on ju ilmselgelt Ukraina huvides, et need mehed, kes on mobilisatsiooniealised, ei saaks vabalt kodumaalt lahkuda ja leida nii-öelda pelgupaika teistes riikides. Aga omalt poolt osutasime, et te võiksite küsida seda Ukraina suursaadikult, kellega te – ise ütlesite – tihtipeale kohtute. Konkreetne küsimus, konkreetne vastus: kas sellest oleks Ukrainale abi, kui me kontrolliksime seda asja oma piiridel? Täna ma küsisin teie käest, kas te olete selle kaheksa kuu jooksul leidnud võimaluse Ukraina suursaadikult selle kohta küsida, aga te ei vastanud mu küsimusele. Lihtsalt ei vastanud. Me ei kuulnud vastust. Ma tegelikult endiselt tahaksin seda väga kuulda. Teil on võimalus siin lõpus veel sõna võtta, äkki te kasutate seda võimalust ja ikkagi annate meile selgituse, kas te olete Ukraina suursaadikuga sel teemal kordagi rääkinud konkreetselt ja kui olete, siis mida te olete vastuseks saanud. Mida te olete vastuseks saanud? Nüüd edasi. Eelmisel nädalal, kui Eestit külastas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, siis ta väljendas ju väga selgelt seisukohta, et Ukraina huvides on, et mobilisatsiooniealised mehed, kes on Ukraina kodanikud, ei lahkuks riigist. Minule tundub küll, et kui me võtaksime seda Ukraina huvi tõsiselt, siis me peaksime ju nüüd lõpuks ometi astuma samme, et hakata piiride peal kontrollima, kas nendel meestel on Ukrainalt saadud luba riigist lahkumiseks või ei ole. Ja edasi, kui me seda sellest hoolimata ei tee, et president Zelenskõi selgesõnaliselt Eestis käies seda huvi väljendas, siis mulle küll tundub, et väga raske on öelda, et me lähtume eesmärgist Ukrainat selles keerulises olukorras aidata. Kui te nüüd ütlete, et Eesti ei saa siin mitte midagi teha, siis tuleks ka eristada neid kahte küsimust. Minule vastates te minu meelest keskendusite küsimusele, kas saab välja saata neid Ukraina kodanikke, kes juba on Eestis ja on mobilisatsiooniealised. Aga minu küsimus puudutas seda aspekti, et kas saab kontrollida piiridel seda, kas neil üldse on luba lahkuda. See ju ennetaks seda probleemi, et me peame üldse hakkama arutama, kas neid inimesi saab või ei saa välja saata – nad ei saaks meie riiki sisenedagi. Nüüd, kui me küsime konkreetselt küsimuse, kas siis saab piiridel kontrollida või ei saa, siis mulle tundub, et peaks saama. Ma ei ole küll valdkonna asjatundja, aga kui Läti saab ja Leedu saab, miks siis Eesti ei peaks saama? Võib-olla kutsuks üles siin neid nii-öelda faktikontrollijaid, et kontrollige, kas saab või ei saa. Kas põhimõtteliselt on võimalik seda kontrollida või on tegelik probleem ikkagi selles, et võimalik on küll, aga ei ole tahtmist seda teha – saab, aga ei taha? Aga siis tuleks seda ka ütelda, et Ukrainal on huvi, et need mobilisatsiooniealised meessoost kodanikud ei lahkuks Ukrainast, aga näiteks meie valitsusel on huvi, et ettevõtjatel oleks palju odavat tööjõudu. Ja kui ühel kaalul on see meie huvi ja teisel kaalul on Ukraina huvi, siis võib ju täitsa nii olla, et valitsus ütlebki, et aga meie huvi on kaalukam ja sellepärast me ei hakkagi seda kontrollima. Täitsa võimalik, aga siis tuleb seda ka ausalt öelda. See on muidugi küüniline, aga see oleks vähemalt aus. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Minu meelest on see väga oluline küsimus, mis ma praegu tõstatan. Nimelt, on teada, et siin saalis kõnepidamise ajal ja sõnavõttude ajal kehtivad väga kindlad reeglid. On selge see, et Riigikogu liikme sõna on vaba, sisuliselt tema ütluste ja väljenduste osas mingeid piiranguid olla ei saa. Aga küsimus on praegu selles, et siin saalis käivad esinemas ka valitsuse liikmed, käivad siin ka erinevate institutsioonide inimesed ja nii edasi. Loomulikult on ka nende osas teatud mööndused olemas, kui antakse edasi mingisuguseid väärtushinnanguid ja nii edasi. Aga minu jaoks on küsimus praegu selles, kui valitsuse liige on siin saalis ja esitab konkreetselt faktiväite. Faktiväide tähendab seda, et faktiväide on alati kontrollitav. Ma toon kõigepealt kaks näidet. Mart Võrklaev tuli siia pulti ja ütles seda, et maksutõusud jätavad inimestele raha kätte. Ilmselgelt ei olnud see faktiväide õige, sest majandusõpikud annavad teistsuguse arvamuse. Täna Kaja Kallas manipuleeris numbritega ja kui Martin Helme tuli pulti ja ütles, et kõik see jutt on vale, mis siis nüüd edasi saab? Kas valitsuse liikmetel on lubatud siin saalis Riigikogule ja kogu rahvale valetada? Kui need faktiväited ei vasta tõele, siis kuidas me peame reageerima? Kas te [olete nõus], et kui valitsuse liige valetab siinsamas saalis Riigikogu liikmetele, siis on Riigikogu liikmetel õigus pöörduda kohtuinstantsi poole ja see faktiväide, mis on vale ja mida ei ole võimalik õigesti kontrollida, lükatakse kohtus ümber? Mis sanktsioonid järgnevad, ütleme, valitsuse liikme tegevusele sel juhul? Tahaks vastust saada.

Aitäh! Hea kolleeg, ei ole küll tänasel hetkel põhjust väita vähimalgi määral, et peaminister Kaja Kallas oleks selle päevakorrapunkti juures valetanud. Nii et ma arvan, et selline väide ei ole kindlasti mitte asjakohane. Samas tunnistan, et printsiibilt me oleme kõik elu jooksul eksinud. Ma arvan, et ei ole ka selle saja ühe hulgas, kes me siin saalis oleme, ühtegi inimest, kes poleks eksinud. Eksimine teatud mõttes on inimlik ja on arusaadav, et eksimusi tuleb. Loomulikult oleks ka väga absurdne, kui selle eest oleks mingi kriminaalne vastutus, kui äkki mõne faktiveaga eksimise korral võetakse kriminaalvastutusele. Eks siis saab Riigikogu üldise poliitilise hinnangu anda valitsuse liikmete suhtes. Aga veel kord, olgem ettevaatlikud selliste väidetega. Tihtipeale on allikad, kust ühte või teist fakti nopitakse, erinevad. Selles mõttes ei saa väita, et keegi on teadlikult või sihilikult [valet infot edastanud]. Ja tihtipeale numbrid ongi ebatäpsed. Ma arvan, ei ole mitte kedagi, kes suudab väga täpselt, saja täpsusega öelda, kui palju meil näiteks ukrainlasi siin praegu on. Tõepoolest ei saa, seda enam, et meil on Euroopa Liidu sees vaba liikumine. Väga raske on seda numbrit kokku võtta. Head kolleegid! Sellega oleme me … Aga mis puudutab seda, kas on absoluutne vabadus öelda mida iganes, siis see päris nii ei ole, hea kolleeg. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 72, ma ei hakka seda ette lugema, annab võimaluse juhatajale teatud juhtudel sekkuda. Nii et see ei ole päris absoluutne, et võib öelda, mida tahad. Mina juhatajana püüan tõepoolest võimalikult vähe sekkuda, aga teatud juhtudel ei saa seda välistada. Head kolleegid, oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.