Arupärimine sõjaaja kaitseväe kaudtulevõimekuse kasvatamise kohta (nr 72)

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Leo Kunnase, Alar Lanemani, Rene Koka, Jaak Valge, Ants Froschi ja Henn Põlluaasa 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine sõjaaja kaitseväe kaudtulevõimekuse kasvatamise kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun! Vabandust, üks hetk! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Lihtsalt ma juba mitmendat korda kuulen, et te nende arupärimiste kohta ütlete, need on esitatud käesoleval aastal. Ma ei tea, kas ma olen ajas rännanud …

Vabandust! Jaa, väga õige täpsustus. Täiesti õige täpsustus. (Naerab.) Loomulikult eelmisel aastal. Eelmisel aastal, aga 8. mail. Palun, Leo Kunnas!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud proua peaminister! Kõigepealt sellest, miks see arupärimine üldse teile on suunatud. Põhjus on tegelikult väga lihtne. Kaitseminister, ammugi Kaitseväe juhataja ei tee suuri otsuseid eelarve kohta, neid teeb valitsus ja lõppsõna või viimane sõna on teie käes. Seepärast me ka küsime. Käesolev arupärimine puudutab kaudtulevõimekuse kasvatamist. Meil on praegu 24 liikursuurtükki ehk Kõud. Kui me mais selle arupärimise esitasime, siis oli neid 18. Vahepeal oleme 6 relvasüsteemi juurde saanud. Ja kui meil hetkel kehtivad plaanid positiivselt realiseeruvad, siis me saame 2026. aasta alguseks 36 liikursuurtükki ja 6 mitmikraketiheitjat ehk HIMARS‑it. Lisaks on meil praegu igas jalaväepataljonis 9 järelveetavat 120‑millimeetrist miinipildujat. Kui me võrdleme seda võimekust näiteks Soome kaitseväega, kellel on 1690 suurtükiväe relvasüsteemi, siis me näeme, et see proportsioon on meie jaoks väga kahjulik või vähene. Meil lihtsalt ei ole piisavalt kaartulevõimekust, kaudtulevõimekust. See tegelikult on nagu jäänukina jäänud meil eelmise kümnendi niinimetatud "jõukohase riigikaitse" ajast, mil oligi planeeritud ainult kaks suurtükiväepataljoni. Seda oli juba siis ilmselgelt vähe ja ammugi Ukraina sõja kontekstis viimasel kahel aastal, kus me oleme näinud, et suurtükiväel on väga tähtis roll. Me loovutasime 67 suurtükiväe relvasüsteemi oma liitlasele, de facto liitlasele Ukrainale, ja see vähendas meie vähest kaudtulevõimekust veelgi. Lihtsalt seda võimekust on liiga vähe, et meil oleks nüüdisaegse sõja tingimustes võimalik sõda edukalt pidada. Meil ongi olnud see küsimus, et kui me anname relvasüsteeme ära, siis kus on nende piisav asendamise plaan. Seetõttu on meil teile viis küsimust. Mida on äsja ametisse astunud – ehk nüüd juba peaaegu aasta ametis olnud – valitsusel kavas teha kaudtulevõimekuse kasvatamiseks lisaks eelmiste valitsuste poolt juba planeeritule? Praegu me viime ellu neid otsuseid, mida eelmised valitsused on teinud. Mida on kavas teha diviisi suurtükiväeüksuse loomiseks? Kui meil on nüüd oma rahvuslik diviis, siis on ju selge, et see ei ole päris täiskomplektne diviis ilma oma suurtükiväeüksuseta. Me ei saa brigaadidest suurtükiväeüksusi ära võtta ja neid sinna panna. Mida on kavas teha kaudtulevõime arendamiseks maakaitseüksustes? Mida on kavas teha jalaväepataljonide miinipildujapatareide moderniseerimiseks? Ja viimane: mida on kavas teha tulejuhtimissüsteemi moderniseerimiseks? Et see programm ellu viia, see loomulikult nõuab mõnevõrra suuremaid kaitsekulusid kui praegune 3,2%. Sellest 3,2%‑st me tegelikult anname Ukraina abistamiseks 0,25%, nii nagu valitsus on planeerinud. Pluss me asendame seda umbes 1% SKT‑st, mis me varasemalt oleme Ukrainale andnud. See tähendab, et tegelikult me peame seda veel rohkem tõstma, sest kogu see 3,2% ei lähe meil ju otseselt oma kaitsevõime tõstmiseks, vaid me osalt asendame. Pluss me planeerime Ukrainat edasi toetada sõjaliselt, mis on õige otsus, aga see vajab täiendavaid ressursse. Tänan!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma alustan sellest, et ressursse ongi puudu väga paljudes valdkondades, olgu see [haridus], olgu see [riigi]kaitse. Valitsus peab tegema kompromisse nendes raamides, mis meil on. Aga ma vastan nüüd konkreetselt küsimustele. Võib-olla alustuseks veel, et eelmine Riigikogu koosseis kiitis heaks julgeolekupoliitika alused, mis muu hulgas toob välja, et Eesti julgeolek toetub liikmelisusele NATO‑s, Euroopa Liidus ja tihedale koostööle liitlaste ja teiste rahvusvaheliste partneritega. Sama dokument ütleb ka: "Et heidutada vastast sõjalist konflikti alustamast, võtab Eesti tugevdatud kaitsehoiaku, mis tugineb iseseisvale kaitsevõimele ja kollektiivkaitsele." See tähendab seda, et me ei ole oma kaitse planeerimises kuidagi üksi, vaid meil on ka liitlased. Aga konkreetsete küsimuste juurde. Esimene küsimus: mida on valitsusel kavas teha kaudtulevõimekuse kasvatamiseks lisaks eelmiste valitsuste poolt juba planeeritule? Esmalt oli plaan kõik plaanitu ellu viia. Teatavasti on võimearenduste elluviimine otsustest kuni võime tekkeni küllaltki aeganõudev ja konkreetse võime saavutamiseni läheb sageli aastaid. Selle jooksul toimub hange, läbirääkimised, vajamineva taristu ehitus, väljaõpe. Kui me räägime eelmise valitsuse otsustatud kaudtulevõimet puudutavatest otsustest, siis lepingud on juba sõlmitud mitmikraketiheitjate HIMARS kohta, täiendavate liikursuurtükkide K9 ja laskemoona kohta. 2023. aasta mais allkirjastati varitseva õhuründemoona leping. Ukraina sõjakogemused on meile näidanud, et laskemoona kättesaadavus on üks suuremaid väljakutseid. Me peame lisaks varem otsustatule veelgi enam keskenduma laskemoonavarude olemasolule. Neist üks peamine on ikkagi kaudtuleüksuste laskemoon. See on üks Kaitseministeeriumi peamisi, suuremahulisemaid ja ka kallimaid projekte. Lisaks on plaanis luua diviisi alluvusse täiendav ratasplatvormil liikursuurtükkide üksus, millega tagatakse vastavalt vajadusele kiire ümberpaigutamine operatiivalas. Järgmine küsimus: mida on kavas teha diviisi suurtükiväeüksuse loomiseks? Juba otsustatud üksustest luuakse diviisi alluvusse uus kaudtule üksus, kuhu koondatakse ühise juhtimise alla nii HIMARS‑i mitmikraketiheitjad kui ka varitseva õhuründemoona allüksused. Täiendav ratastel liikursuurtükkide üksus on samuti plaanitud diviisi vahetusse alluvusse. Selle üksuse loomise täpne aeg otsustatakse koos muude võimete loomisega vastavalt Kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele. Põhimõtteliselt see kolmas suurtükiväe pataljon on juba riigikaitseplaanides ja selle hankimine on järgmise riigi eelarvestrateegia teema. Eesti kaitseväe prioriteet on see valmis saada hiljemalt aastal 2028. Sealt edasi neljanda ja viienda pataljoni jaoks oleks vaja lisaressurssi nii inimeste kui ka raha näol. Kolmas küsimus: mida on kavas teha kaudtulevõime arendamiseks maakaitseüksustes? Maakaitse roll on jätkuvalt Eesti kaitselahendis tegutseda peamiselt hajutatud lahingutegevuse tingimustes. Lisaks nende üksuste toetuseks mõeldud 81‑millimeetristele miinipildujatele on Põhja ja Lõuna maakaitseringkonna üksuste toetuseks plaanitud ka 120‑millimeetrised miinipildujad. Täiendavalt luuakse sarnane üksus ka Kirde maakaitseringkonda. Lisaks arendatakse maakaitse kaudtuleüksustes tule juhtimise võimet, seda nii Eesti enda üksuste kui ka liitlaste kaudtule toetamiseks. Nii nagu Kaitseväe, nii ka maakaitse kaudtuleüksuste puhul pööratakse olulist rõhku laskemoonavarude suurendamisele. Neljas küsimus: mida on kavas teha tulejuhtimissüsteemi moderniseerimiseks? Nii jalaväepataljonide kui ka maakaitseüksuste 120-millimeetrised miinipildujad on plaanis lähiaastatel uuendada, vastava hanke ettevalmistamine juba käib. Lisaks vahetatakse välja Scoutspataljoni järelveetavad 120‑millimeetrised miinipildujad liikurmiinipildujate vastu. Miinipildujate leping sõlmitakse veel sellel aastal. Selle liikurmiinipilduja alusplatvormiks on planeeritud CV90 toetussoomuk. Viies küsimus: mida on kavas teha tulejuhtimissüsteemi moderniseerimiseks? Selle moderniseerimise peamine eesmärk on minna raadiojaamade kaudu toimivalt hääljuhtimiselt üle digitaalsele juhtimisele, mis tagab suurema kiiruse ja vähendab eksimusi tule tellimises. Kaitsevägi arendab vastavat tulejuhtimissüsteemi tarkvara Tooru. Vastava tarkvara väljatöötamine on olnud väga kiire, edukas ja tõenäoliselt säästnud ka raha, kuna analoogsed tarkvarad on kallid. Tooru prototüüp oli kasutusel ka 2022. aasta Kevadtormil liikursuurtükkides K9 Kõu. Tänaseks on tarkvara aktiivselt kasutuses mitmetes Kaitseväe ja maakaitse kaudtuleüksustes. Tooru arvestab kõikide kasutusel olevate relvade laskemoonaga alates 81‑millimeetrisest miinipildujast kuni liikursuurtükkideni K9. Selle tulejuhtimise tarkvaraga varustatakse kõik kaudtule üksused hiljemalt riigikaitse arengukava perioodi lõpuks 2031. aastal. Liitlastega ühilduvus on samuti väga oluline ja selle tagamiseks liitus Eesti rahvusvahelise projektiga, mille raames Tooru tarkvara on ka sertifitseeritud. Aitäh!

Aitäh! Proua peaminister, teile on ka mitmeid küsimusi. Kõigepealt Martin Helme, palun!

Aitäh! Lugupeetud spiiker ja Kaja Kallas! Eesti rahval on ajalooliselt täiesti adekvaatne ürghirm Venemaa ees. Reformierakond ja teie isiklikult olete seda ürghirmu väga osavalt kütnud, et oma populaarsust tõsta ja ühiskonnas läbi suruda asju, mis muidu heakskiitu ei oleks leidnud. Kas või homoseadused siin. Ühtlasi olete te teinud ränkasid vigasid juhtimises, mis puudutab riigikaitset. Nimelt, te ütlesite, et ressurssi on alati puudu, aga te olete leidnud võimaluse seda vähestki ressurssi, mis meil on, vähendada ja ära andnud meie kaudtulesüsteemid, mida Eestil oli sõja alguses 87 või 89 – või mis see number täpselt oli? Praegusel hetkel on neid 34 ja 2026. aastaks me jõuame samale tasemele, kui meil oli Ukraina sõja alguses. See on väga kriitilise tähtsusega. Palun öelge uuesti, millal tulevad need HIMARS‑id ja K9‑d ja mis koguses.

Esiteks, Ukraina sõdib ka Eesti eest. Nii kaua, kui Venemaa sõdib Ukrainas, ei tule ta kellelegi teisele kallale. Aga nüüd konkreetse küsimuse juurde: need mitmikraketiheitjad saabuvad juba 2025. aastal.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Minu teada näiteks Poola käitub niimoodi, et ta annab relvastust ära ainult juhul, kui asendus on tagatud, vähemasti kindlalt kokku lepitud. Ma mõistaksin, kui näiteks Hispaania või Portugal, arvestades seda, et meie põlisvaenlane asub idas, oleksid võtnud selliseid riske, et endale tõsine võimelünk tekitada. Noh, isegi Saksamaa oleks saanud endale sellise riski võtmist lubada, aga seal muidugi selgus, et neil endalgi on töötavat tehnikat piiratud koguses. Aga meie oleme ikkagi Venemaaga piirnev riik. Kuidas te praegu tagantjärele hindate, kas meie olukorda ja meie asukohta arvestades oli mõistlik võtta suuri riske ja tekitada võimelünk, mille me suudame, nagu te ise ütlesite, täita alles lähiaastatel?

Esiteks, meil ei ole võimelünki. Nagu ma ütlesin, meil on kollektiivne kaitse, mis tugineb NATO‑liitlastele. Praegu ju Eestis on need HIMARS‑id, mida meil kunagi varem ei ole olnud. Need ei ole jah meie omad, meie omad tulevad veel eraldi. Seetõttu on meie seis palju-palju parem, kui ta oli aastaid tagasi. Ka laskemoona osas on meie seis palju parem, sest me oleme teinud otsused ja läinud hangetesse, saanud tegelikult ka soodsama hinnaga, sest need otsused tehti enne sõja algust ja nüüd ka veel. Nii et meie seis on palju parem ja me ei ole võimelünki tekitanud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Ajakiri Bild väidab, väidetavalt tuginedes bundesveeri salajastele materjalidele, et sõda NATO ja Venemaa vahel algab juba sel suvel. Sel suvel. Sõjatandriks saab NATO idapiiri riikide territoorium. NATO kavatseb paisata selle sõja käigus idapiiri territooriumidele 300 000 sõdurit. See on Bildi ajakirjas kirjas. Te räägite siin meile ilusaid muinasjutte sellest, kuidas meil tuleb 2025 ja siis ja nii ja naa. Aga siis ei jõua ju tulla. Siis ei jõua ju tulla! Kas te kujutate ette, mis jääb järele meist, vaatamata kollektiivsele kaitsele, kui tõepoolest meie territooriumil algab NATO ja Venemaa vaheline sõda? Kas te ei arva, et teie kui valitsuse juhi ja valitsuse ülesanne on seista enda eest, teha kõik võimalik, et sõda siin ei puhkeks?

Teie aeg!

Minu küsimus: mida te teete, et sõda meie territooriumil ei puhkeks?

Minu energia ongi suunatud sellele, et sõda siin territooriumil ei puhkeks. Sellepärast me oleme teinud väga palju olulisi otsuseid, just selleks, et näidata … Ukrainlased näiteks ütlevad ka, et näidake, kui valmis te olete kohe vastu lööma. Ja me oleme. Me oleme suurendanud kaitsekulutusi 3,2%‑ni, me oleme läinud hangetesse, ostnud laskemoona, liitlased on siia toonud rohkem vägesid, liitlased on siia paigutanud eelpaigutatud võimeid. Me oleme liikunud heidutuskontseptsioonilt kaitsekontseptsioonile. Meil ei ole enam seda nii-öelda okastraadi põhimõtet, vaid me oleme valmis kaitsma oma territooriumi esimesest momendist saadik. Mina ei ole seda Bildi [artiklit] lugenud, aga lihtsalt, ma [küsin], kes siin rohkem seda hirmu kütab. Me oleme selleks valmistunud, just selleks, et see kunagi tegelikult vajalikuks ei osutu, et me oleksime tugevad. Tegeleme sellega ka NATO tasandil, et kõik investeeriksid kaitsesse võimalikult palju. Aga meie andmed hetkel ei näita seda, et Venemaa otsiks konflikti NATO‑ga.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te loobite meedias ja igal pool kogu aeg propagandistlikke loosungeid, et Ukraina sõdib meie eest, ja põhjendate seda sellega, et kui Ukraina sõdib, siis ei tule Venemaa kellelegi teisele kallale. Mina soovin teada, millel põhineb teie väide, et sel juhul ja kohe kindlasti ei tule Venemaa meile ega kellelegi teisele kallale. Palun andke nüüd oma poolt Eesti rahvale siitsamast puldist kinnitus, et teie kinnitate, et Ukrainas sõdimise pärast Venemaa kindlasti kohe Eestile kallale ei tule.

Aitäh! Vaadake, Putini eest ei saa mina mingeid kinnitusi anda. Ma ei saa anda mingeid kinnitusi, mida te mult siin küsite, käsi piibli peal, selle kohta, mida Putin hakkab tegema või ei hakka tegema. Aga küsige oma kolleegi käest sõjalise poole kohta, kuidas see olukord on. Selge on see, et kui ta sõdib Ukrainas, siis tal ei ole võimalik ju mitut rinnet avada, eriti minna NATO riikide vastu, kus ta ei ole mitte ainult ühe riigi vastu, vaid ta on ka tuumariikide vastu. Seda võitlust Venemaa ju ei taha hetkel pidada, neid võimalikke kohti oleks tal ju olnud. Aga Putini eest mina kinnitusi ei anna.

Aitäh! Ma jätkan samal teemal, et Ukraina sõdib meie eest ja seepärast anname relvad ära. Tegelikult me ju teame, et kui sa annad kõik ära, lõpuks annad oma ukse ka ära, siis pärast ära imesta, et kui ust ka enam ees ei ole, siis sealt tankiga sisse [sõidetakse]. Aga tulen tagasi varustuse juurde. Meil on järelveetavaid suurtükke 24 süsteemi praegu, järgmised 12 tulevad … (Mart Helme kõneleb kõrval.) Või K9‑t, eks ole. Järgmised 12 tulevad 2025–2026, aga ära on antud 67. Ikkagi on praegu vähem, kui oli enne. Te ütlesite, et olukord on parem kui enne. Kuidas see seis siis parem on, kui ära on antud rohkem, kui on asemele tulnud ja asemele tulemas?

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No kõigepealt on seal erinevus erinevatel süsteemidel, efektiivsuse ja kõige mõttes. Teiseks, me ei ole kõike ära andnud. See on vale jutt. Me pidevalt täiendame oma varusid. Lisaks on liitlased siia paigutanud oma eelpaigutatud võimeid ja toonud siia võimeid, mida meil varasemalt ei ole olnud. Laskemoona on meil rohkem, kui meil kunagi varem on olnud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Te olete kogu aeg öelnud seda, et meil on kollektiivne kaitse. Mingi aeg tagasi tõusetus Eestis ja ka rahvusvahelisel tasandil skandaal selle tõttu, et te ütlesite välja sellise lause, et kui puhkeb sõjategevus Venemaa ja Eesti vahel, siis NATO väed tulevad – kui ma nüüd õigesti mäletan – 300 päeva pärast meid vabastama. Minu küsimus on järgmine. Mis te arvate, kui palju Eesti taristust, Eesti rahvast on järel pärast seda, kui see sõjarull on kaks korda sellest väikesest Eesti maalapist üle käinud?

Aitäh! Mul on teile hea uudis: see oli enne NATO Madridi tippkohtumist, kui meil olid heidutusplaanid, mitte kaitseplaanid. Tänaseks on meil kaitseplaanid just selle jaoks, et Eesti koos oma liitlastega oleks valmis Eesti territooriumi kaitsma esimesest sentimeetrist, esimesest minutist, ja see, [mida te väitsite,] ei vasta enam tõele.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmine nädal tuldi välja sellise numbriga, et Ukrainale antakse abi 1,2 miljardit. On see tõsi ja millest see number koosneb? Millal me selle 1,2 miljardit anname ja mille arvelt?

Ma ei tea, kust selline väide tuleb. Me oleme kokku leppinud, et abi Ukrainale on 0,25% [SKT‑st] järgmise nelja aasta jooksul.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud valitseja! Mul on küsimus. Mis tasandi otsus see on või kuidas see neljaks aastaks tehtud on? Eelarvestrateegia on varem vastu võetud. Mis tasandi dokument või otsus see 0,25% on?

Priit Sibul, palun!

See on valitsuse otsus ja see tähendab seda – te teate väga hästi –, et kui tullakse riigieelarvega, siis see peab seal ka kajastuma.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! See 1,2 miljardit hakkas siin nüüd läbi jooksma. Tegelikult on see seesama võimekuse tõstmine, aga siis Ukrainas. Kas me seda 1,2 miljardit oma riigis ei võiks kasutada, kui meil on praegu puudus nii suurtükkidest kui ka laskemoonast? Paigutame 1,2 miljardit Eesti riigi kaitsevõime tugevdamisse ja [panustame] sellega, et anname Eestisse põgenenud sõjaväekohuslased Ukrainale tagasi.

Esiteks, meil on laskemoona varutud ja me varume seda kogu aeg järjest juurde, et oma positsioone tugevdada. Teiseks, ukrainlased tõesti sõdivad ju praegu meie eest. (Hääled saalis.) See rinne läheb sealt. On kõikide huvides, et Venemaa seda sõda ei võida, ja sellepärast me toetame Ukrainat. See on otseselt ka meie kaitsestrateegia osa, sest Ukraina sõdib meie põhilise vaenlasega, meie põhilise ohu[allikaga].

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli arupärija Leo Kunnase. Palun!

Paluks kolm minutit lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud proua peaminister! Ma formuleerin oma ettekande niiviisi, et võtke seda lihtsalt kui kaadrisõjaväelase sõjalist nõuannet. Kindlasti Kaitseväe juhataja ja teised kaadrisõjaväelased annavad teile oma nõuandeid. Ma võtan selle vabaduse ja annan oma nõuande selle kohta, mida mina teie asemel teeksin või mida mina käsiks Kaitseministeeriumil ja juhatajal teha, et kaudtulevõimekust parandada. Kõigepealt vaatame positiivset poolt. Diviisi tekib meil nüüd pika laskeulatusega kaudtule pataljon, kus on nii mitmikraketiheitjad kui ka varitsevat õhuründemoona kasutavad patareid. Kokku saab seal olema kolm sellist patareid ja see annab meile täiesti uue võimekuse – me võime lasta 70 või 300 kilomeetri kaugusele, olenevalt nende rakettide laskekaugusest, mida me saame. Me saame kasutada ka liitlaste abi tule juhtimisel, sest endal meil päris seda võimekust ei ole. Need arengud on kõik väga positiivsed, aga need realiseeruvad aastaks 2025–2026 ehk nende realiseerumine võtab aega. Aga see võimekus ei asenda otsest kaudtulevõimekust, mida meil on vaja rindel võitlevate üksuste toetamiseks. Kriitiline miinimum, millest lähtuda, on neli pataljonisuurust üksust: kaks üksust brigaadis ja kaks üksust diviisis. Kui me vaatame brigaadi suurtükiväge, siis 2026. aastaks me jõuame selleni, et me saame need kaks pataljoni täis komplekteeritud. Praegu meil on tegelikult kaks miinusega pataljoni ehk siis kummaski pataljonis on 12 relvasüsteemi. Hea seegi! See on teatud risk, aga me kõik loodame, et sel aastal või järgmisel aastal meil midagi otseselt sõjalist ei juhtu ja me saame selle parandatud. Sel juhul me saame kaks kaudtule üksust brigaadi tasemel, ühe pataljoni kumbagi brigaadi, ja need relvasüsteemid lasevad meil 40 kilomeetri kaugusele, kuhu me suudame ise ka tuld juhtida.

Hea kolleeg! Palun rääkige mikrofonile natukene lähemal, siis kolleegid kuulevad paremini. Nüüd on palju paremini kuulda. Palun!

Loomulikult, kuna ma ikkagi pean dialoogi proua peaministriga, siis on tähtis, et tema kuuleks. Murekoht on diviisi suurtükivägi. Põhimõtteliselt oleks õige hankida ratassuurtükid ja neid peaks olema kaks pataljoni. Sel juhul diviisi moodustuks rügement, kus on üks pika laskeulatusega suurtükiväe pataljon, kus ongi HIMARS‑id ja varitsev õhuründemoon, ja oleks kaks pataljoni nendesamade liikursuurtükkidega, mis liiguvad ratastel, mitte roomikutel. Põhimõtteliselt me peaksime need hankeprotsessid käivitama – ma kasutaks sõna – viivitamata ja tegema need otsused ära enne järgmise aasta RES‑i, et me saaksime edasi liikuda. Kui me teeme need otsused, siis see aeg, mis meil [tulemuseni] läheb, ongi kolm-neli aastat. Kui me teeme need otsused, siis selle võime me saame kõige varasemalt aastaks 2027–2028. Me ei tohiks seda lükata kümnendi lõppu, sest ebatasakaal, tasakaalu puudumine just kaartule üksuste puhul on suur. Otsused diviisi suurtükiväe kohta me peaksime tegema suhteliselt kiiresti. Minu sõbralik soovitus on, et me need [otsused] teeksime, isegi kui see kutsuks esile kaitsekulude teatud suurenemise lähiaastatel. Nüüd edasi, 120-[millimeetri]sed miinipildujad. Kui me mehhaniseerime mõlemad jalaväebrigaadid ehk teine jalaväebrigaad muutub ka mehhaniseerituks – kui me saame sinna liikursuurtükid ja soomukid –, siis on mõistlik, et miinipildujad ei oleks seal järelveetavad, vaid me saaks need panna masinatele ja neil oleks samasugune manööverdusvõime nagu pataljoni muudel üksustel. Ka see küsimus on oluline ja tähtis ja ka selle kohta peaks otsused lähiajal ära tegema. Kui me kõik selle tehtud saame, siis on meil kaartule relvasüsteeme riigis kokku umbes 200 ja me oleksime soomlastega umbes samas proportsioonis, et omada piisavalt iseseisvat sõjalist kaitsevõimet. Loomulikult liitlased abistavad meid ja toovad siia üksusi, aga diviisi moodustamine tähendab seda, et meil peab ka endal see võimekus olema suurem. Arvestus on ikkagi selline, et kui sõjategevus läheb natukenegi pikemaks, siis umbes 30–40 päeva jooksul lüüakse meil umbes pooled süsteemid rivist välja, ükskõik kui hästi me ei sõdiks. Seda me näeme ka Ukrainas. Ja loomulikult laskemoon. Laskemoonavarude kohta me tegime õigel ajal otsuse, et me neid suurendame, ja seda tuleb jätkata. Aga siin oleks võib-olla kaalumise koht, kas me suudaksime ise lõhkeainet toota: kas me suudaksime ise toota ka 155-millimeetriseid mürske ja 120-millimeetriseid miinipilduja miine ja ka 81-millimeetriseid miinipilduja miine. Kui me suudame lõhkeainet toota, siis me suudame tegelikult toota ka nii tankitõrjemiine kui ka jalaväemiine. Meil on ju vaja asendada tankitõrjemiinid, mis me ära andsime. Need kogused on ikkagi nii suured, et lõhkeaine tootmine tasuks meil endal ka ära. Teisest küljest, see elavdaks ka meie majandust, nii nagu Venemaa majandus osalt kasvab tänu sõjalistele kulutustele ja tellimustele. Ma ei pea silmas, et me kopeeriks Venemaad, aga sõjamajanduse ja kaitsetööstuse osa majanduses ei saa tegelikult alahinnata, eriti, kui meil majandus vajab mingit positiivset tõuget. See oleks minu sõjaline nõuanne teile: teha need diviisi suurtükiväe otsused suhteliselt kiiresti – sest kui otsus teha, siis me jõuame tulemuseni nelja-viie aasta pärast – ja mitte lükata neid kümnendi lõppu, sest lihtsalt olukord on liiga ohtlik. Ja ka needsamad veokitel miinipildujad järelveetavate miinipildujate asemel brigaadi jalaväepataljonidesse. Tulejuhtimissüsteem veel areneb ja loomulikult kasutame liitlaste süsteeme pikema distantsi taha laskmiseks. See oleks minu poolt kõik. Jah, me peame Ukrainat toetama, aga samal päeval oli minu esimene küsimus kantsler Kusti Salmile – võtsin telefoni ja küsisin: "Kusti, kus on sinu asendusplaan?" Aga noh, see asendusplaan ei sõltu ju rahastamise tõttu mitte ainult kantslerist või ministrist, vaid eelkõige teist. Tänan!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun!

Ma palun kaheksa minutit. ⁠⁠⁠⁠⁠⁠⁠

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ma pean kohe alguses vastu vaidlema sellele üldlevinud ja minu meelest suhteliselt jaburale loosungile, et Ukraina sõdib meie eest. No ei vasta see tõele. Ukrainlased sõdivad oma riigi ja oma rahva eest, oma ellujäämise eest. Jah, loomulikult on see Eestile julgeoleku seisukohalt kasulik, et see sõda ei ole mitte meie territooriumil, vaid sealsel territooriumil. Jah, loomulikult on see meie seisukohalt oluline, et seal Venemaa peatatakse, aga ei ole mõtet valetada endale või luua mingisuguseid emotsionaalseid müüte, nagu nad sõdiksid meie eest. Selge on ka see, et Ukraina on meiega samal poolel ja et meil on ühine vaenlane, põlisvaenlane, kes on alati tahtnud meid ära hävitada. Seetõttu on täiesti iseenesestmõistetav, et on meie julgeoleku huvides, kui Ukraina selle sõja sellisel moel võidab. Aga see ei tähenda, et me peaksime siin mingeid emotsionaalseid ja irratsionaalseid loosungeid loopima. Veelgi vähem, need emotsionaalsed ja irratsionaalsed loosungid ei aita mitte kedagi, ei aita meie julgeolekut [suurendada] ja ei aita Ukrainat. Nüüd, on mingisugused põhieeldused, mida loobitakse meile kogu aeg, ka praeguse arupärimise raames, ja ma ei saa aru, millel need [eeldused] põhinevad. Kaja Kallas teatas, et Eesti on valmis sõdima esimesest hetkest [alates]. Samal ajal on fakt see, et meil on vähem relvi, raskerelvi, laskemoona, lõhkeaineid, kiivreid ja kuuliveste kui oli 24. veebruaril 2022. aastal. See on fakt! Võib udutada mida tahes, HIMARS‑ite või Kõude või ma ei tea mille kõige kohta või hangete kohta, aga fakt on see, et meil on varustust ja relvi vähem, kui oli siis, kui Venemaa suuremahuline sõda Ukrainas algas. Ka mitmekordse küsimise peale ei saanud me selget vastust, millal me jõuame tagasi sellelesamale tasemele, kus me olime kolme aasta eest. Aga no võib-olla juhtub see järgmisel aastal, võib-olla ülejärgmisel aastal, võib-olla 2027. aastal. Kahe-kolme aasta pärast jõuame samasse punkti tagasi, kus me olime enne, kui me hakkasime lahkelt oma relvi, laskemoona, kiivreid ja veste ära andma. Selge on see, et Eesti praegune valitsus, Kaja Kallase ja Reformierakonna valitsus on võtnud nii-öelda panga peale minemise riski, et võidetakse: Ukraina võidab selle sõja, Venemaa peatatakse, Venemaa sõjaline võimsus murtakse ja rohkem Venemaa kedagi ei ohusta. Seda juttu võis uskuda 2022. aasta esimeses pooles. Sellest ajast on pärit loosung, et iga kuu, mis sõda Ukrainas kestab, ostab Eestile aega juurde ühe aasta. Aga see lihtsalt ei vasta enam reaalsusele 2024. aasta alguses. Viimased kolm aastat on näidanud, et kollektiivne ida ehk Venemaa koos oma liitlastega, kelleks on Hiina, Iraan, Põhja-Korea ja veel terve hulk väiksemaid riike, on läinud üle sõjamajandusele ja sõjapoliitikale ja kollektiivne lääs ei ole läinud üle ei sõjamajandusele ega sõjapoliitikale. [Lääs] on kokku kraapinud kõikidest NATO ladudest kõik oma varud ja saatnud Ukrainasse. Need on seal otsa saanud ja nüüd me olemegi paljad. Ja riskid on täiesti asümmeetriliselt kasvanud meil. Kui 2022. aasta suvel võis öelda, et ohoh, piiri taga ei ole ühtegi Vene sõdurit, kõik on kuhugi Ukrainasse viidud, me võime Pihkva ära vallutada ilma ühtegi pauku tegemata, siis tänaseks päevaks ei vasta see enam tõele. Võetud on riskid: anti ära relvad, anti ära laskemoon, asendus tuleb kahe-kolme aasta pärast. Sisse on lastud üle 100 000 slaavlase, kelle tausta ei ole kontrollitud, kelle kodakondsust isegi ei ole kontrollitud. Ostad 500 euro eest Ukraina passi, tuled siia ja oled suur ukrainlane, kuigi ei räägi sõnagi ukraina keelt. 80% riiki saabunud hilisimmigrantidest, immigrantidest, räägivad vene keelt ja 85% neist ütlevad, et nad ei taha siit enam ära minna. Nii suurt Eesti venestamist, kui on toimunud viimase kahe aasta jooksul Kaja Kallase valitsuse juhtimisel, pole Eestis kunagi toimunud. See on kõige suurem julgeolekurisk, mida üldse võib ette kujutada. See on kõige suurem Venemaa heaks töötamine, mida üldse võib ette kujutada – suurendada sellisel moel Eestis viiendat kolonni. Ära on antud raha. Enne siin peaministrilt küsiti, kust tuleb see 1,2 miljardit või milles see seisneb ja millal see antakse. Peaminister ütles, et tema ei tea sellest midagi. Tsiteerime siis. Kui Zelenskõi käis Kadriorus president Karise juures, siis pärast seda tehti pressikonverents ja [ilmus] pressiteade. Must valgel on kirjas, president ise ütleb: Eesti panustab Ukrainasse alates 2022. aastast ja plaaniga 2027. aasta lõpuni 1,2 miljardit. Me juba praegu oleme ära andnud umbes 500 miljoni eest relvaabi. See muide puudutab meie 3%‑list riigikaitsekulutust SKP‑st. Suur osa sellest riigikaitsele suunatud rahast on kas ära antud relvade asendamine ehk me taastame võimekust, mis meil enne oli, või uute asjade ostmine kusagil viie aasta pärast, nelja-viie aasta pärast, ja muu hulgas lihtsalt raha äraandmine riigikaitsekulude realt Ukrainale. See 3% SKP‑st ei ole tegelikult meie enda kaitsevõime kiirtempos suurendamine. Ka see on avalikkusele lihtsalt puru silma ajamine. Selles kontekstis tuleb üle käia, et nii suurt ohtu Venemaa sõjaliseks kallaletungiks Eestile kui praegu ei ole olnud alates 1939. aastast. Meie valitsus on viimase kolme aasta jooksul teinud põhimõtteliselt kõik valesti, suurendanud seda riski, muutnud Eestit vähem kaitstavaks. Ja ikka veel taovad nad endale vastu rinda, et nad teevad kõike õigesti. Ei tee. Ei tee! Tänane valitsus, tänane peaminister on eksistentsiaalselt ohtlik Eesti riigi ja rahva edasikestmisele.

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Uh‑uh‑huu! Lihtsalt ütlen uh‑uh‑huu, sellepärast et see jutt, mis siit puldist tuli, kui te vastasite meie arupärimisele, oli kohati ikka täiesti uh-uh-huu. Te elate mingisuguses ulmemaailmas ja ei saa aru, et sõda ei ole mingisugune statistika, et me oleme nii ja nii palju hankeid välja kuulutanud, et meil on nii ja nii palju protsente SKT‑st, mis läheb kaitsevajaduste rahuldamiseks, et meil on nii ja nii palju seda, teist ja kolmandat. See ei ole statistika! Sõda on äärmiselt jõhker. Mõned HIMARS‑id lastakse puruks sõja esimestel päevadel, K9‑test me kaotame esimese nädalaga pooled, sest meil ei ole õhutõrjevõimekust. Meil ei ole droonitõrjet, meil ei ole drooniluuret. Ja meil ei olegi võimekust seda soetada endale selle lühikese aja jooksul, mis meil võib olla jäänud konflikti puhkemiseni. Me ei ole üksi – see on väga kena lohutus, aga ma arvan, et see ei lohuta neid inimesi, kelle kodud sõja esimestel päevadel, esimestel nädalatel purustatakse. See ei lohuta neid, kes surma saavad. Me kaitseme Eesti territooriumi esimesest meetrist alates. Millega? Käputäie piirivalvurite püstolitega või? See on meie tegelik kaitsevõime praegu. See on see võimekus, mille me saame piiri peal esimese meetri kaitsmiseks välja panna: käputäis piirivalvureid püstolitega. Kas te peaministrina annate sellest endale aru? Ei anna! Ja ega te ei kuula ka, loete seal mingit tarka juttu telefonist. Kahju, et te ei kuula. Kui kuulaksite, saaksite targemaks. Nüüd, mis veel? Ma võin ikkagi üles kutsuda inimesi targemaks saama. President on öelnud, et meil peab olema tark rahvas. Ma toetan teda. Ma toetan härra Karist – meil peab olema tark rahvas ja see peab ulatuma ka Stenbocki majja. Miks mitte? Aga tulles tagasi teema juurde, me ei saa minna vastu konfliktile hangetega, sest hanked ei sõdi. Me ei saa minna mingisuguse SKT‑st eraldatud protsendiga, sest protsent ei sõdi. Me ei saa minna mingisuguse käputäie üht tüüpi, antud juhul siis K9‑te ehk kauglaskekahurite suhteliselt tagasihoidliku pargiga, sellepärast et sõda on mitmekesine. Teie valitsus kangekaelselt keeldub lahkumast Ottawa konventsioonist. Aga mida me näeme Ukrainas? Näeme seda, et miiniväljad on kõige efektiivsem takistus vastase väe massiivse pealetungi [korral]. Ei, meie ei hakka seda tegema! See on inimvaenulik! Me oleme ühinenud Ottawa konventsiooniga. No lasemegi neil tulla laial rindel peale. Teil on ettekujutus, et Venemaa ei ole võimeline sõdima mitmel rindel. No kui me vaatame kas või teist maailmasõda, siis alates Mustast merest ja lõpetades sisuliselt Põhja-Jäämerega oli Nõukogude Liit võimeline arendama üheaegselt tervet hulka ofensiive. 1944. aastal oli Nõukogude Liit juba nii võimas, et oli võimeline sõdima üheaegselt Rumeenia, Ungari, Itaalia – Itaalia väed olid küll toodud lihtsalt Venemaa territooriumile – ja Soomega. Võib-olla keegi jäi mul kahe silma vahele. On küll võimeline! Ei vasta tõele see enesepettus, et seni, kuni nad sõdivad Ukrainas, ei ole nad võimelised sõdima kuskil mujal. On küll! Nipsu lastes võetakse autoritaarses riigis mingisugune paarkümmend tuhat meest ja saadetakse meie piirile. Ja mida meil on vastu panna? Püstolitega piirivalvurid. Aitäh! Kaitseväe juhataja ütleb, et tema viie aasta töö suurim saavutus on see, et Kaitseväes võivad nüüd kaitseväelased habet kanda! No kuulge, see sajab surnud naerma, tõepoolest. Tõepoolest, see on suurim saavutus! Kas teil on ettekujutust, olete te natukenegi jälginud statistikat, kui palju laskemoona kulub üheainsa lahingupäeva jooksul Ukrainas? Need on kümned tuhanded ühikud, kui me võtame ka jalaväe kergrelvade padrunid ja laskemoona. Kümned ja kümned tuhanded ühikud!

Aeg, hea kolleeg!

Jah, hea kolleeg tahab aega juurde saada.

Palun, kolm minutit juurde.

Ja siis me räägime sellest, et aga meil on hange välja kuulutatud. Lugupeetud Kaja Kallas! Eesti on võimalikuks sõjaliseks konfliktiks täiesti ette valmistamata ja see on Reformierakonna pikaajalise töö tulemus. Loomulikult ei lange vastutus konkreetselt ja ainult teile. Aga me mäletame ju väga hästi seda, kuidas Reformierakond kaotas ära sõjaväeluure, kuidas Reformierakond aastaid ja aastaid torpedeeris Kaitseväe arengut sellega, et tahtis üle minna professionaalsele armeele, kuidas Reformierakond – siinjuures tuleb näpuga näidata ka Isamaa tühjade ridade peale – tegeles sellega, et meil iseseisva kaitsevõime sihikindla ja mitmekülgse arendamise asemel oleks missiooniarmee. Noh, nüüd meil sisuliselt on missiooniarmee, aga see ei kata meie vajadusi. Räägite ainult sellest, kuidas Ukraina sõdib meie eest. Ei, Ukraina ei sõdi meie eest. Aga te ei saa isegi sellega hakkama, et anda ukrainlastele, kellel on karjuv sõdurite puudus, kes saadavad praegu rindele juba 50–60‑aastaseid mehi, sellepärast et noori ei ole võtta, välja seda väidetavalt seitset tuhandet, aga tõenäoliselt umbes kümmet tuhandet meest, kes võiksid ja peaksid minema, palun väga, Eesti eest sõdima. Aga näe, Eesti ei anna Ukrainale kümmet tuhandet meest, et nad saaksid seal Eesti eest sõdida! Te teete kõike valesti ja süüdistate kõiki teisi selles, et nad ei saa aru ja räägivad mingeid Putini jutupunkte. Ei ole nii! Teie töötate süstemaatiliselt selle nimel, et Eestist saaks sõjatanner. Ja sõjatandri tulemus võib olla kes teab missugune. Igatahes Eesti rahva kestmisele see hästi ei mõju ja võib lõppeda sellega, et vähemalt osa Eesti territooriumist läheb uuesti Venemaa kontrolli alla. See on see poliitika, mida te olete ajanud.

Aitäh, hea kolleeg! Aeg on täis.

Jah, saan aru, et te karjute mu peale, et mu aeg on otsas, aga ausalt öeldes …

Aitab, hea kolleeg!

… kui te olete nii räigelt rikkunud töö- ja kodukorda, siis võin ma mõni sekund kauem rääkida.

See märkus ei olnud kohane, hea kolleeg! (Mart Helme saalist: "See märkus on täiesti asjakohane. Kevadest peale.") Ma olin väga viisakas, väga tasakaalukas. Ma ei karjunud teie peale, ütlesin väga tasakaalukalt ja väga rahulikult, et aeg on täis. (Mart Helme räägib saalis edasi.) Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti kaitseväe kõrgemad ohvitserid! Ma võtan julguse kokku ja julgen diletandina kritiseerida kogu Eesti kaitseväe tegevust. Ja seda järgmiselt. Iga sõda – suurem sõda, mis toimub –, kui see läbi on, siis ajalugu on näidanud, et tulevased kindralid jäävad kinni sellessesamasse kontseptsiooni, mismoodi seda sõda peeti. Tegelikult toimub see ka praegu. Meie Kaitseväe juhid on kinni teise maailmasõja [aegsetes] lahingupidamise viisides. Ma toon väga lihtsa näite ajaloost. Esimese maailmasõja ajal oli Saksa sõduri põhirelvaks vintpüss. Kui Hitler sai võimule ja alustas teist maailmasõda, siis [endiselt] oli tavalise sõduri põhirelvaks vintpüss, automaadid olid ohvitseridel. Ja kui ükskord lahingute käigus selgus, et vintpüssist vaenlase elavjõu hävitamiseks enam ei piisa, asuti tootma automaatrelvi, aga sellega oldi väga tõsiselt hiljaks jäänud. Tegelikult täpselt sama toimub praegu ka meil, meie Kaitseväe juhtidega. Me uhkustame sellega, et meil on olemas 18 liikursuurtükki ja aastal 2026 saame juurde 36 liikursuurtükki ja 6 mitmikraketiheitjat. Vaadates tänapäeval Ukrainas toimuvat, siis minu kui mittespetsialisti arvamus on, et selline lähenemine on äärmiselt vale ja ohtlik Eesti riigile. Miks? Toon lihtsa näite. Suvisel vastupealetungil Krimmi suunas kaotas Ukraina armee Robotino küla juures 3000 tehnikaühikut – ainuüksi selle rünnakuga. Mis materiaalset ja sõjalist tähtsust omavad meie mingisugused 18 või siis tulevikus 36 liikursuurtükki? Kui Mart Helme ütles, et nädalaga hävitatakse siin need masinad ära, siis vaadates Ukraina sündmusi, võin ma väita, et see toimub palju kiiremini. Milles on probleem? Probleem on selles, et meie väejuhid peaksid tänasel päeval õppima Ukraina sõjakogemustest, sest tehnoloogia areneb ja sõjapidamisviisid on muutunud. Pole ilmselt kellelegi saladuseks, et põhiliseks relvaks – mitte põhiliseks, aga väga oluliseks relvaks – on seal droonid: tapjadroonid, luuredroonid ja nii edasi. Öelge palun, head riigijuhid, Kaitseväe juhid, millisel tasemel on meie elektrooniline kaitse, et tõrjuda droone. Olematu! Ka ukrainlastel minule teadaolevatel andmetel puudub kaasaegne ja vastava võimekusega elektrooniline kaitse. Küll aga on seda Venemaal ja see on väga kõrgel tasemel. Kusjuures need on paigutatud isegi tankidele, mis tähendab seda, et 1–2 kilomeetri kaugusel … Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

… 1–2 kilomeetri kaugusel, kui avastatakse tapjadroon, mis on suunatud tanki hävitamiseks, lülitatakse drooni side välja ja see kukub alla. Ma arvan, et selles osas on meie kaitsevõime väga tõsises mahajäämuses. Teine küsimus, mis omab väga olulist tähtsust ka Eesti kaitsevõime [seisukohast], on see, et kui siin Riigikogus menetleti eelnõu, et astuda välja maamiine keelustavast Genfi konventsioonist, siis see ei läinud läbi, kuigi nii EKRE kui ka konservatiivse vaatega saadikud püüdsid põhjendada, et seda on vajalik teha meie kaitse tagamiseks. Meenub ka see, mismoodi Alar Laneman kindralina pulti läks ja küsis, et mis me siis teeme, kui me ei tohi kasutada maamiine, kas vehime põhiseadusega vastase poole ja ütleme, et jätke järgi, meie põhiseadus ei luba miine kasutada. See oli kindrali ütlus. Kokkuvõtteks. Ma olen valmis selleks, et mind homme või ülehomme või ükskõik mis päeval pekstakse kui rumalat, kes julges rääkida tõtt meie kaitsevõime kohta. 18 liikursuurtükki või 36 aastal 2026 kahvatub Ukraina näite kõrval, kui Krimmi-suunalises vastupealetungis kaotati Robotino juures 3000 ühikut tehnikat. Mida meil on vastu panna? Me oleme tegelikult kaitsetud. Aitäh!

Tänan! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.