Olukord Eesti Vabariigis

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord Eesti Vabariigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te lugesite siin ette statistikat [ja rääkisite sellest], kui hästi meil kõik on, ainult et inimesed seda kõike millegipärast ei näe ega tunne. See on umbes sama nagu nõukaajal. Me elasime statistika ja sõnade järgi maailma kõige õnnelikumas riigis, aga inimesed nägid iga päev tühje poelette ja seisid järjekordades. Ehk reaalsus oli samamoodi ideoloogiast irdunud, nagu juba praegu hakkab olema. Aga tuleme tagasi selle juurde, mida Kalle Grünthal siin juba puudutas, nimelt õpetajate streik. Õpetajate streik tuleb, sellest on räägitud juba pikalt ja korduvalt ning seda on üritatud juba pikalt ja korduvalt, nagu me oleme kuulnud, ka maha suruda, [on püütud] õpetajaid ära hirmutada. Te olete isegi öelnud, et õpetajad teevad kõike valesti, nad peaksid teie automaksu kiitma ega tohiks streikida. Te olete öelnud, et neil on niigi hea palk. Eile ütlesite veel, et õpetajad streigivad valel ajal. Te heidate ka seda neile ette. No ei tea, millal nad siis veel peaksid streikima. Kui te kevadel hakkate RES-i kokku panema, siis tegelikult on neil praegu just õige aeg oma nõudmisi [väljendada] või oma ettepanekuid teha. Teie erakonnakaaslane perearst Joller ka hurjutas ja manas ja süüdistas eile oma sotsmeediapostituses meie õpetajaid, [kirjutades,] et nad ei mõtle üldse laste peale ega hooli neist, kui streigivad. Õpetajad on streikides süüdi küll koduvägivallas, küll laste tühjas kõhus. Ehk kui nad enda eest julgevad seista, siis tuleb see laste arvelt. Piinlik on selliseid asju lugeda. Usun, et õpetajatele teeb selline suhtumine väga haiget. Üks õpetaja kirjutas tegelikult ka avalikult väga hea vastulause. Miks te üritate õpetajaid, keda olete niigi igati solvanud, veelgi maha suruda? Nad ju töötavad juba inimvõimete piiril, püüavad anda oma parimat, ka lastele, kogu ühiskonnale. Teie valitsus aga lajatab neile ja kogu ühiskonnale selga veel uusi makse, näiteks automaksu. Eile lubasite lahkelt juba kinnisvaramaksu – tahate maksustama hakata veel neid kodusid, mille eest inimesed juba niigi kõrgeid intresse maksavad. On teil üldse aru peas? Kas te teate, mis suunas te seda riiki tüürite sedasi?

Aitäh! Te tulistate küll nagu kuulipildujast. Aga streikimine on inimeste õigus. Samamoodi nagu on õpilastel õigus haridusele, on inimestel õigus töötada. Ehk siis ka nende õigusi peab austama. Mulle on kirjutanud õpetajad, kes ei pea seda streiki õigeks, just sellel põhjusel, et väga paljudes piirkondades – tegelikult enamikus piirkondades, välja arvatud Tallinn ja Tartu – on õpetajate palk kõrgem kui lastevanematel. Selles mõttes, et näiteks Valgamaal on õpetaja palk 149% selle piirkonna keskmisest. Ehk enamik lapsevanemaid saab väiksemat palka, kui õpetajad saavad. Ma saan absoluutselt aru, loomulikult, et soovitakse suuremat palka. Ja meie soov on seda suuremat palka ka maksta. Meil on koalitsioonilepingus eesmärk, et 2027. aastaks jõuaks see palk igal pool 120%-ni Eesti keskmisest. Hea meel on tõdeda, et paljudes kohalikes omavalitsustes see juba nii on. Selliseid omavalitsusi on isegi julgelt üle keskmise. See tähendab muidugi seda, et kohalik omavalitsus, kelle korraldada on hariduselu kohalikus piirkonnas, maksab ka omalt poolt juurde. See on prioriteetide seadmise küsimus. Kui õpetajaid peetakse oluliseks, siis makstakse neile ka omalt poolt lisa. Lisaks oleme suurendanud diferentseerimisfondi. Näiteks ma kohtusin väga kogenud õpetajatega, kes rääkisid muredest, mis neil on, ja nende soov ei ole kindlasti see, mida soovib haridustöötajate liidu esindaja – et kogu see diferentseerimisfondi ette nähtud raha läheks õpetaja miinimumpalga tõstmiseks. Nemad ütlevad just, et peab olema võimalus teha vahet alustava õpetaja ja kogenud õpetaja vahel, nii et sul on ka mingi karjäärimudel. Nii et neid sõnumeid tuleb erinevaid. Veel kord, tahan üle rõhutada. Te ütlete, et makse ei tohi tõsta, aga samal ajal palgad peavad tõusma. Kuid valitsusel ei ole mitte mingisugust muud raha kui maksumaksja raha. Me tahame tõsta kulutusi, mis üksikuna võttes on kõik väga õiged – ka mina kirjutan kahe käega alla õpetajate kõrgemale palgale –, aga ma ei saa kirjutada alla maksumaksja rahaga, mida mul ei ole. Ja see on see dilemma, mille ees valitsus seisab. Nii et streikida tohib, aga samamoodi peavad õpetajad, kes tahavad töötada, saama töötada.

Teie aeg! Aitäh! Helle-Moonika Helme, täpsustav küsimus, palun!

Jaa, aitäh! Ei no seda oli nüüd ilus kuulata muidugi, eks ole. Noh, ega ma muud ei arvanudki, ega te paremini ei oska. Te ütlete kogu aeg, et soovite maksta inimestele kõrgemat palka, aga selleks ei oska te muud teha, kui maksustada neidsamu inimesi, et võtta maksudena inimestelt taskust ära kogu seesama raha ja rohkemgi veel. Te ju teate, et nii ei jõua kuhugi, vähemalt mõistusega inimesed teavad, et see ei ole jätkusuutlik ja nii me ei jõua tegelikult kusagile. Räägime avalikust arvamusest. Kaks kolmandikku Eesti inimestest on korduvates küsitlustes soovinud teie tagasiastumist, peaministri tagasiastumist. Neid allkirju on antud kümneid tuhandeid, automaksu vastu on antud 77 000 allkirja, 40% inimestest ei usalda e-valimisi, aga mitte kusagile ei ole need [pöördumised] jõudnud. Riigikogu esimees – seesama, kes meil praegu [istungit] juhatab – on need vastu võtnud, aga Riigikogu komisjonid neid lihtsalt ei menetle. Kuidas selle avaliku arvamusega arvestamisega ikkagi on? Inimesed ei soovi, et te oleksite peaminister. Selleks on erinevad põhjused: maksutõusud, uued maksud; teie pere idavedudega raha teenimine ajal, kui keegi ei tohtinud Venemaa poole vaadatagi ning te ise nõudsite Venemaale sanktsioone ja [eeldasite] kõigilt teistelt nendest kinnipidamist; teie valetamine enne valimisi ja pärast valimisi; teie valitsuse äärmiselt rumal ja küündimatu põllumajanduspoliitika, mida me siin praegu arutame. Tegelikult ka julgeolekupoliitika – te räägite kogu aeg, et me oleme sõjas ja me oleme järgmised, ja siis imestate, miks keegi Eestisse investeerida ei taha. No kes julgeb investeerida ühte riiki, kelle peaminister käib ringi ja räägib, et see riik on sõjas või siis kohe-kohe on sõjas? Samas olete ära andnud suure osa meie kaitserelvastusest. Kuidas selle avaliku arvamusega ikka on? Teie olete öelnud, et teie ei lähe kuhugi, teie tahate edasi olla ja ütlete: "Ma ei taha kuhugi minna." Aga mis siis peamine on, kas teie tahe või rahva tahe? Mul veel natukene veel aega on, ma loen ette sellise hästi hea ütlemise, kuidas inimesed on kujutanud kogu seda asja.

Teie aeg!

"71 protsenti eestlastest on lihtsalt nii küündimatud, et ei oska hinnata, mida Kaja nende heaks kõik ära on teinud. Ja tahavad, et ta paneks peaministriameti maha. Väga häbematu neist, mõtleb Kaja."

Teie aeg!

"Mingu kasutagu abieluvõrdsust või ostku maksuküüru kaotamisest tekkinud vaba raha eest endale midagi ilusat, ärgu lihtsalt niisama mõttetult virisegu."

Helle-Moonika Helme, teie aeg! (Helle-Moonika Helme lõpetas.) Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Hästi huvitav oleks muidugi kuulda, kust teie arvates riigi raha tuleb, kui ta ei tule maksudest. [Saalist öeldakse midagi.] Ettevõtlusest tuleb? Väga huvitav – ettevõtlusest! Kuidas ettevõtlusest? Te mõtlete, et riik peaks siis tegelema ettevõtlusega ja teenima kuidagi sealt. See on teie arusaam. Kuidas tegelikult eelarve ikkagi kujuneb? Mind väga huvitaks, kuidas sinna teie pähe näha ja kuidas see [raha] kõik kokku tuleb. Kui [raha] riigieelarvesse ei tule maksudest, siis kust ta tuleb? Te ütlete – ma ei tea, millele te tuginete, mis uuringule te tuginete –, et 40% inimesi ei usalda e‑hääletamist. Ometi viimastel valimistel üle 50% inimestest hääletas e‑valimiste teel. Minu meelest see on otseselt asi, millega inimesed on näidanud, et e‑valimised on mugavad. Inimesed kasutavad e‑valimisi ja usaldavad neid, see on kindlasti positiivne. Nüüd julgeolek. See ei ole mingi naljaasi. Mina, vastupidi, ei räägi sellest, et meil on siin kohe sõda. Ma tahan lihtsalt öelda, et me peame selleks valmistuma, siis ehk meile siia mitte kunagi sõda ei tule. Tänu sellele, et me 1990-ndatel otsustasime, et me ei ole mitte kunagi enam üksi, me oleme kõikides rahvusvahelistes organisatsioonides, teeme me investeeringuid oma kaitsesse. Ja sellega olid muide kõik Riigikogu erakonnad nõus, et me peame panema vähemalt 3% sisemajanduse kogutoodangust julgeolekusse. Ka see tuleb – nüüd ma võib-olla üllatan teid – maksumaksja taskust. See ei tule mitte kuskilt mujalt, selle peab maksumaksja kinni maksma. Julgeolekuga me tegeleme pidevalt just selleks, et meelitada siia investeeringuid ning näidata, et meil on siin rahu, meil ei ole selliseid probleeme ja me teeme nii NATO tasandil kui ka Euroopa Liidu tasandil kõik selleks, et sõda mitte kunagi siia ei jõuaks. Nüüd viimaseks, meil on põhiseadus. Te räägite kogu aeg minu tagasiastumisest. Aga põhiseadus annab teile tööriistad: saage kokku allkirjad, andke siis umbusaldusavaldus, veenge Riigikogu saadikuid, kes on siia valitud ja esindavad siin Eesti rahvast. Veenge ära 51 liiget ja te saate must lahti.

Aitäh! Ja nüüd üks lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma olen seoses operatsiooniga natuke aega siit eemal olnud, aga mitte midagi ei ole muutunud peale selle, et te olete pühade ajal stratkomiga kõvasti nõu pidanud ja teile on antud lisaks nendele jutupunktidele, mida te kogu aeg korrutate, veel käputäis uusi jutupunkte. Ma olen neid lugenud Päevalehest, näinud ETV-st ja kuulen nüüd siit. Absoluutselt fantaasiavaene ühtede ja samade seisukohtade korrutamine, väga-väga nukker. See ei jäta mingisugust vaimustavat muljet ega reeda küll kuidagi kõrget vaimset lendu. Aga kui te ütlete, et peale maksumaksja raha teil ei ole raha, siis see näitab samuti, et te olete täielik käpard, sellepärast et raha tuleb ka investeeringutuludest, raha võib saada laenudest, raha võib saada riigivara müügist, raha saab väga mitut moodi. Teil istub seal kõrval üks mees, kes noogutab, hakkab kohe tegema mingit musta äri Nordicaga. (Kaja Kallas: "Jaa, just, just.") Jaa, jaa, hakkate kohe musta äri tegema Nordicaga, kuhu on (Saalist kommenteeritakse.) eelnevalt tohutult maksumaksja raha sisse pandud. Ja siis te räägite, kuidas raha tuleb maksumaksja taskust. Aga miks te kulutate seda maksumaksja taskust tulevat raha mõistusevastaselt ja siis kehtestate makse juurde? Ja minu küsimus muidugi on see. Te ei vastanud Moonika Helme teisele küsimusele, mis puudutas avalikku arvamust. Kas teie seisukohast avaliku arvamuse avaldamise puhul on ainult üks koht? Need on valimised. Ülejäänud puhkudel avalik arvamus teile korda ei lähe. Kas on nii, et ükskõik, mida inimesed teevad, tulevad meeleavaldustele, korjavad allkirju, protestivad, panevad ennast põlema – ma ei teagi, miks see mees ennast põlema pani, äkki pani protestiks teie vastu – , see ei lähe teile korda? Avalik arvamus ei lähe teile korda. See läheb korda ainult siis, kui on valimised, mida 40% – te võite öelda, et 50% valis e-valimistel …

Teie aeg!

… aga 40% ei usalda. 40% ei usalda.

Aitäh!

Kui ka üksainus inimene …

Teie aeg!

… ei usalda, siis see on juba piisav, et mitte rakendada e-valimisi.

Teie aeg, Mart Helme!

Nii et kuidas selle avaliku arvamuse arvestamisega on?

Aitäh!

Ainult valimistel?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Jälle väga palju huvitavaid väiteid. Oma isiku kommenteerimise jätan teile. Aga investeeringutuludest – see eeldaks, et riik tegeleb ainult investeerimisega, siis oleks sellised … Te ütlete, et riigi tulud ei tule maksudest, need tulevad teistest kohtadest, näiteks investeeringutulud. No investeeringutulud paraku ei kata õpetajate palka, need ei kata julgeolekut, kõike seda, mida me peame tegema. Erastamine? Jah, me lähme erastamisega edasi, tõepoolest. Mina olen seda meelt, et riik ei pea tegelema eraettevõtlusega seal, kus erasektor tahab seda teha. Kõik need kohad, mis ei ole strateegilised, me tahaksime tegelikult erasektorile konkurentsis ära anda just sellepärast, et erasektor saab sellega kindlasti paremini hakkama. Aga erastamisest saadud tulud on ühekordsed. Jällegi, püsikulusid nendega katta ei saa. Siin on ikkagi kõik riigid jõudnud sinna, et on maksud, mida maksavad selle riigi elanikud, ja nendest maksudest peetakse üleval seda riiki, nagu me oleme tahtnud. Meie maksukoormus on 33,8% juures, see on kogu aeg kõikunud 33–34% vahel. See oli nii ka 2019. aastal ja 2020. aastal, kui teie olite valitsuses, siis oli täpselt sama kõrge maksukoormus. Ja lihtsalt võrdluseks Põhjamaadega või ka Euroopa Liidu keskmisega: Euroopa Liidu keskmine maksukoormus on 41%. [Meie oma] on tunduvalt madalam. Kui me tahame samasuguseid teenuseid ja maksta samasugust palka nagu Põhjamaades, siis seda ei ole võimalik teha sama või vähemalt 10% – osa riikidega võrreldes isegi palju rohkem kui 10% – madalama maksukoormusega. Nüüd avaliku arvamuse juurde. Loomulikult, avalik arvamus läheb igale poliitikule väga korda. Sisuliselt on ka valimised avaliku arvamuse küsitlused. Rahva pahameel jõuab minuni väga selgelt igasuguseid kanaleid pidi. Ma ei ole kuidagi kurt selle suhtes, ma saan aru sellest pahameelest. Aga ma küsin vastu: kui me tunnistame, et meil on sellised probleemid ja väljakutsed, nagu meil sellel raskel ajal praegu riigi ees seisavad, siis mis on alternatiiv? Alternatiiv on see, et me nende probleemidega ei tegele. Kas see on siis alternatiiv tuleviku Eesti jaoks? Ma toon näiteks julgeoleku: 1930. aastal oli rahuaeg …

Teie aeg!

… ja arvati, et pole vaja julgeolekusse investeerida, 1938. aastal …

Teie aeg!

… oli juba liiga hilja. Ja ka siis ei tule see raha mitte kuskilt mujalt kui maksumaksja taskust.

Aitäh! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.