Riigivaraseaduse ja maakatastriseaduse muutmise seaduse eelnõu (327 SE) esimene lugemine

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud riigivaraseaduse ja maakatastriseaduse muutmise seaduse eelnõu, numbriga 327, esimene lugemine. [Selle punkti puhul] on kenasti ettekandja, hea kolleeg Riigikogu liige Andres Metsoja kohal. Palun sul tulla kõnetooli. Ja sel ajal, kui sa kõnnid, ma võtan Rain Epleri protseduurilise küsimuse. Palun, Rain Epler!

Aitäh, hea istungi juhataja! Vastan sellele kommentaarile. Siin on tegelikult [selline olukord], et kaks eelnõu esitajat on välislähetuses – see oli juba varakult teada – ja paraku on Kert Kingo haigestunud. Siin ei ole mingisugust sellist, kuidas öelda, obstruktsioonilist tegevust. (Saalis räägitakse.) Istungiosakond, ma olen kuulnud … Kui härra Ligi saab nüüd korra vait olla … (Juhataja helistab kella.) Varasemalt on olnud tavaks, et istungiosakond enne päevakorraprojekti saatmist küsib, kas ettekandjad on olemas. Seda välislähetuse asja oleks saanud tegelikult kontrollida varasemalt.

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul ei olnudki see konkreetne märkus, see oli üldine palve. Ja tõepoolest, kui inimene on haige, antud juhul Kert Kingo, siis istungiosakonnal oli igati põhjust [eelnõu] päevakorda panna, eeldades, et Kert Kingo on [tänaseks] terve. Aga me keegi ei kontrolli oma tervist, nii et see on igati objektiivne põhjus, miks me seda punkti antud juhul menetleda ei saa. Aga nüüd, hea kolleeg Andres Metsoja, palun!

Ma tänan, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.) Teie ees on eelnõu, mis puudutab riigivaraseaduse ja maakatastriseaduse muutmist. Iseenesest see pealkiri tundub igav, aga sisu on, ma julgen teile väita, päris põnev. Nimelt, see eelnõu oma iseloomult puudutab ühte väga olulist avaliku ruumi planeerimise osa ehk planeeringuprotsessi menetlust. Ja see puudutab väga tundlikku ala – tundlik ala meie riigis on seotud riigikaitsega. Nagu te teate, on viimasel ajal aruteludes olnud väga tähtsal kohal see, kuidas riigikaitselisi objekte saaks õigusruumis jõustada. Nursipalu on tegelikult hea näide. [Selle puhul] on alati räägitud, et riik peab olema avatud, hea läbirääkija ning selgitama, [miks tuleb] eraõiguslikelt isikutelt maa ära võtta – sõna otseses mõttes ära võtta, sellepärast et riigil on oma funktsioonide täitmiseks seda vaja –, ja kuidas sellele antakse uus funktsioon ehk riigikaitseline funktsioon. Kahjuks on selle eelnõuga läinud ilmselt obstruktsiooniliste eelnõude tuules nii, et see on olnud ainult majanduskomisjonis arutelu all. Ma tegelikult arvan, et see eelnõu oleks pidanud saama päriselt käsitlust ka riigikaitsekomisjonis ja keskkonnakomisjonis, kes tegeleb planeeringuvaldkonnaga. Ja miks? Sellepärast et me oleme eluliselt sellises olukorras, kus läbi aegade on riik võõrandanud riigikaitselisi objekte eraõiguslikele isikutele, need riigikaitselised objektid on erakasutuses, aga [nendel on] jätkuvalt riigikaitseline otstarve. Tegelikult ei ole see olnud ju seadusandja mõte. Seadusandja mõte on isegi ajas täpsustunud. Nüüd siis on jõustatud olukord selline, et neid riigikaitselisi objekte, mille on Vabariigi Valitsus kandnud kinnisesse nimekirja ja mis on strateegilise tähtsusega, menetleb tegelikult tehnilise järelevalve amet. See ei ole enam isegi kohaliku omavalitsuse pädevus – ainult see osa, mis puudutab mingit joonobjekti, teed, juurdepääsu. Aga konkreetselt see, milleks seda objekti planeeritakse ja mis on selle objekti tegelik sisu, on väga selgelt allutatud riigivalitsemise alla ja kohaliku omavalitsuse rolli on jõuliselt kitsendatud. Aga meil riigis on olemas sellised olukorrad, kus need objektid, mis enam ei täida riigikaitselist funktsiooni, aga neil on riigikaitseline sihtotstarve planeeringu järgi – on need hooned, on need mingisugused maatükid –, [võetakse] tegelikult sellest Vabariigi Valitsuse nimistust välja. Ja kui need [võetakse] nimistust välja, siis tegelikkuses on riigil õigus neid objekte võõrandada. Seda riik ka teeb. Riik tegelikult paneb need maatükid Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaudu üldjuhul avalikule enampakkumisele. Ja enampakkumisel toimub see, et keegi ostab need maatükid ära. Aga riik ei sea kohalikule omavalitsusele ühtegi kohustust, et tegelikult seda riigikaitselist objekti ei peaks enam riigikaitselise objektina edasi pidama või välja ehitama, nii nagu detailplaneering annab selleks võimaluse. Ja me oleme jõudnud olukorda, kus ka meedia vahendusel – ka Pärnu linnas on selliseid näiteid, et erakapital on ostnud ära maatüki ja selle maatüki kohta on [kehtestatud] detailplaneering – öeldakse avalikult, et aga meie ostsime lisaks sellele maatükile ka ehitusmahtu. See ehitusmaht on sinna kunagi planeeritud, võib-olla varastel 1990-ndatel mingisuguse kordonihoonena või riigikaitselise objektina, uuesti planeerimisprotsessis seda menetlust ei avata ja eraõiguslik isik hakkabki ehitama riigikaitselist objekti. Seda diskussiooni on päris palju peetud, et kuidas on see reaalne, et ühel hetkel hakkab eraõiguslik juriidiline isik nullist arendama riigikaitselist objekti, mida riik ei ole pidanud vajalikuks riigikaitselise objektina. Me Isamaa fraktsioonis arutasime nii‑ ja naapidi, kuidas seda olukorda lahendada. See [olukord] ei ole normaalne, sest riigikaitse on erilise tähelepanu all. Kui riik võtab inimeste käest maa ära, siis ta loob mehhanisme läbirääkimiseks ja maksab [maa eest] enam, kui on turuhind. Aga teisel juhul ta võõrandab sellesama riigikaitselise otstarbega objekti, mida riik enam ei vaja. See ei ole olnud tegelikult seadusandja mõte. Kindlasti võib siin oponeerida ja öelda, et kui riik ikkagi on planeeringu ära teinud ja [andnud] ehitusõiguse konkreetse maatüki kohta, siis selle maa väärtus on kõrgem. Aga tegelikult ei saa olla riigi eesmärk riigikaitseliste planeeringute abil näiteks linnades väärindada maad, et see hiljem ära müüa. Ja kohalikud omavalitsused on probleemi ees. Ühes konkreetses kaasuses omavalitsus ütleb, et aga neil puudub õigus selle planeeringu tühistamiseks. Sellepärast me oleme seadnud selles eelnõus eesmärgi, et kui riik võõrandab riigikaitselisi objekte, siis tehingu tegemise päeval see juhtfunktsioon langeb ära. See maatükk, kui see on maaomand, muutub tagasi maatulundusmaaks, üldmaaks ja tegelikult kogu protsess selle maa kasutusele võtmiseks tuleb algatada uuesti. Tuleb see viia kas üldplaneeringuga vastavusse, algatada uus detailplaneering või detailplaneeringu kaudu muuta üldplaneeringut, nii nagu need protsessid tavaliselt käivad, sest see on avaliku ruumi kasutamine ja see peab olema kogukonnaga kokku lepitud. Me teame, et väga palju on näiteks riigikaitselisi hooneid, kordonihooneid, mis on riigile muutunud ebavajalikuks. Riik on need võõrandanud, eraisikud või juriidilised isikud on need ära ostnud ja need on jätkuvalt riigikaitseliste objektidena meie registrites arvel. Tegelikult mingit jõudu neid riigikaitselisi objekte ümber muuta näiteks eluruumideks või äriruumideks ei ole, kui omanik seda ise ei soovi teha. Aga minu meelest sel juhul, kui on tegemist riigikaitsega, erilise tähelepanu all oleva valdkonnaga, peaks riik ennast jõustama. Selline olukord ei saa olla normaalne. Kui riik enam ei vaja [riigikaitselist objekti], mida ta tegelikult ainuisikuliselt oma kaitse all saab kavandada ja planeerida, siis ta peab ka tagama selle, et riigikaitseline sihtotstarve kas hoonel või maatükil ei säili. See eelnõu ja loodetavasti ka selle sätted oma sisus seda mõtet tegelikult kannavad. Ma saan aru, et majanduskomisjon võib-olla ei saanud lõpuni selle eelnõu sisust aru. Võib-olla ei olnud ka hea kolleegi selgitused piisavad. Nii et ettepanek on jätta see [eelnõu] menetlusse, arutada see ikkagi rahulikult läbi ja võib-olla kaasata ka teisi komisjone. Me teeme küll maa‑ ja ruumiametit ning ehitame uusi toredaid organisatsioone, kes peaks kõik korda tegema, aga minu meelest selline prohmakas õigusruumis, nagu meil täna on just nimelt riigikaitseliste maadega, tuleks likvideerida koheselt. See ei ole proportsionaalne ja kooskõlas seadusandja mõttega. Aitäh!

Väga suur tänu, auväärt ettekandja! Teie jutt oli väga selge ja igati arusaadav, nii et mul puudub igasugune kahtlus, et majanduskomisjon [on] sellest aru saanud. Nii. Urve Tiidus, palun, küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul tekkis üks küsimus. Kui palju hinnanguliselt on selliseid maatükke, mis on vaja eelmisest detailplaneeringust vabastada, ja kui palju on neid juba ootel?

Aitäh! Seda on täpselt raske öelda, sellepärast et seesamune nimekiri, mis on Vabariigi Valitsuse pitsatiga kaitstud julgeolekut [puudutava ehk] tundliku informatsiooni tõttu, ju täieneb pidevalt. Sinna võetakse objekte juurde, aga sealt arvatakse neid ka välja. See on üks konkreetne nimistu, üks konkreetne protsess ja protseduur. Kindlasti on veel terve hulk riigikaitselisi objekte, mis on mingist x-ajast läbinud detailplaneeringuprotsessi ja millele on seatud juhtfunktsioon, aga need on jäänud sahtlisse seisma. Ei olegi võib-olla erilist huvi [nende objektide vastu], eriti kui kinnisvarapiirkond ei ole atraktiivne. Näiteks seesama küsimus on minu kodulinnas. [Küsimus] on seotud kesklinna piirkonnaga, kunagise riigikaitselise piirivalve objektiga, mis kunagi ei realiseerunud. See maatükk on atraktiivses kohas, jõe ääres. Ja lõpuks öeldaksegi, et aga me eraõiguslike arendajatena ehitame sinna riigikaitselist objekti. Paradoksaalne selle asja juures on see, et näiteks Kopli komando, riiklik komando, pannakse kinni ja öeldakse, et selleks raha ei ole, aga siis tekib kuskilt era[õiguslik] arendaja, kes ütleb, et nad ehitavad vabatahtlike päästjate maja jõe äärde, Pärnusse, ning siis kuskilt tulevad vabatahtlikud päästjad, kes hakkavad seda maja kasutama ja rentima. Noh, seda võib rääkida, aga see ei ole ilmselt päris õige lähenemine.

Suur tänu, auväärt ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil suurepärane võimalus kuulata, kuidas sellest eelnõust saadi aru majanduskomisjonis. Ja ei keegi teine kui majanduskomisjoni esimees härra Priit Lomp, palun, kaasettekanne!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kõigepealt paar täpsustust. Tõepoolest, hea eelkõneleja, isegi siis, kui olete ajutiselt väga populaarne, ei tähenda see seda, et teised erakonnad ja teised Riigikogu saadikud saavad teie mõtteid lugeda. See jutt, mida Andres praegu siin puldis rääkis, ei olnud karvavõrdki sarnane sellega, mida rääkis eelnõu esitaja majanduskomisjonis. Majanduskomisjoni arusaamisel ei ole siin üleüldse puutumust, pigem tuleks eelnõu esitajatel oma jutt sünkroniseerida. Ja üks peegeldus veel. Mis puudutab sihtotstarbe muutmist, siis [räägiti, et] kohalikul omavalitsusel ei ole võimalust seda teha. Lihtsalt [ütlen] oma varasemast kogemusest Andresele infoks, et näiteks kasutusloa menetluses on võimalik KOV-il seda teha. Aga komisjonis arutatu juurde. 4. detsembril eelmisel aastal arutasime antud eelnõu. Osalesid Riigikogu liige ja Isamaa fraktsiooni esindaja Mart Maastik, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi riigivaraosakonna nõunik Vello Kima ja Maa-ameti õigusosakonna juhataja Kaire Bamberg. Mart andis ülevaate, mis oli ligilähedane eelnõu seletuskirjaga, ja saime teada, et maakatastriseadus tegelikult selliseid juhte, et sihtotstarve automaatselt muutuks, ei võimalda. Sellist võimalust ei ole, hetkel ka tehnilisi lahendusi [selleks] ei ole. Protsess toimub tegelikult selliselt, et KOV annab haldusakti ja selle järel teeb amet käsitsi selle protseduurika. Aga ma arvan, et tehniliste lahenduste puudumine ei ole siinkohal mure, vaid ikkagi selle asja sisu. Eelnõu vajadus – see tõepoolest seal komisjonis mitu korda kõlas – jääb komisjoni liikmetele arusaamatuks just selle tõttu, et elusaid näiteid selle kohta, mida me lahendama läheme, tegelikult ei osatud tuua. Mõned tehnilised nüansid. Seal on mõningad mured. Näiteks kohalik omavalitsus ei saa automaatselt teada, kui riik võõrandab riigikaitsemaa sihtotstarbega katastriüksuse. Tõesti, see kanne tehakse Maa-ametis hetkel käsitsi. Sama küsimuse, mida juba kolleeg Urve Tiidus siin küsis, küsisin ka mina komisjonis, et kui palju selliseid juhte on, mida me lahendama läheme. Vastuse saime siis sellise, et üldiselt on see harva esinev olukord ja harva esinevate olukordade puhul on tihti küsimus, kas automatiseerimine toob kasu või kahju, kas üksikute juhtumite [reguleerimine] toob päriselt kasu või hoopis tekitab koormust juurde, sest tekivad uued erandid, mida peab hakkama lahendama. Üks nüanss veel. Riigivaraseadus näeb ette riigimaa võõrandamist mitte ainult enampakkumisel, vaid ka näiteks otsustuskorras või valikpakkumisel. Need on juhud, millest esitatud eelnõu ei kõnele. Ja üldiselt, komisjon oli seda meelt, et tegemist on ikkagi planeeringumenetluse küsimusega, mis täna on omavalitsuse pädevuses nende eranditega, mida Andres juba tegelikult siin enne välja tõi. Üks täiesti uus nüanss, mida eelnõu esitajad võiksid pisut omavahel arutada ja vajadusel uue eelnõu esitada, on see, et kas mõne maasoetaja õigused võivad hoopis saada riivatud sellest, kui ta ostab riigikaitse sihtotstarbega maa ja soovib, et see säilib selliselt sihtotstarbe mõistes ja reaalse tegevuse mõistes. Kas kõnealuses eelnõus [sätestatu], mis muudaks sihtotstarvet automaatselt, võib hoopistükkis mõne maasoetaja õigusi tugevalt riivata? Riigikaitsemaad ei ole ju ainuüksi need kohad, mida sa Kagu-Eestist välja tõid, vaid näiteks ka Päästeameti kordonid, [mis on] Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi eraomandis olevad sihtotstarbega riigikaitsemaad. Seal on hulk nüansse, mis võib juurde tekkida. Kõigepealt, tõesti, eelnõu esitaja ei suutnud edasi anda seda infot, miks midagi muutma minnakse ja mis on need murekohad. Aga Andrest siin puldis kuulates ja temaga varasemalt koridori peal vesteldes [sain aru], et kindlasti seda näidet, Pärnu näidet tuleb võtta tõsiselt. Kui naabrite õigused on selle tõttu riivatud, et keegi kasutab seda võimalust halvasti, siis pigem julgustan minu ära markeeritud kitsaskohtadele tähelepanu pöörama. Ja juba seesama eelpool mainitud maa- ja ruumiamet … Tegelikult ühe seadusepügala muutmisega seda probleemi ei lahenda, vaid võib hoopis [muresid] juurde tekkida. Kindlasti tasuks arutada ruumiameti ametnikega ja seda arutelu edasi pidada. Siis on võimalik häid lahendusi luua, mis tegelikult pigem aitavad probleeme lahendada, mitte ei tekita neid juurde. Mured jäid õhku, mille tõttu majanduskomisjonis tegin ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle poolt hääletas 5 komisjoni liiget, vastuolijaid oli 1 ja erapooletuid oli 1. Aga enne seda veel [tegime] konsensuslikult kaks otsust: kõigepealt see, et juhtivkomisjoni esindajaks oleks siinkõneleja Priit Lomp, ja teise punktina teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. detsembriks, mis on küll juba möödas. Aga tore, et aasta alguses saab uue hooga alustada. Nii et ülevaade majanduskomisjonis räägitust on vist antud.

Suur tänu põhjaliku ettekande eest, hea kolleeg! Teile on vähemalt üks küsimus. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on väga lihtne küsimus. Kuna küsimuse all on riigikaitsemaad ehk see teema on riigikaitsega seotud, kas teile ei tulnud komisjonis mõtet pöörduda meie ehk siis riigikaitsekomisjoni poole arvamuse küsimiseks?

Siin on tegemist riigikaitseseaduse ja maakatastriseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Me ei räägi selle puhul sellest, mida me riigikaitse all võib-olla igapäevaselt rohkem mõistame, vaid maa sihtotstarbest. Nagu ma ütlesin, on seal tegelikult neid puutumusi veelgi rohkem. Siis võiks pöörduda ka õiguskomisjoni poole, kes otseselt võiks anda arvamust nendel teemadel, mis puudutavad Päästeameti või vabatahtliku pääste tegemisi. Me püüdsime jääda nendesse piiridesse, mis olid. Ja kuna need kitsaskohad [eelnõus] olid näha, siis ma arvan, et meil ka menetluslikes huvides ei olnud mõtet liigutada komisjonide vahel võib-olla pisut kiiruga tehtud dokumenti, mille puhul võib olla isegi hea soov, et aidata mõnda probleemi päriselt lahendada. Aga kui tuleb parem eelnõu, mis ka meie välja toodud kitsaskohad ära lahendab, siis miks mitte.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Te vist korra vääratasite. Tegemist on riigivaraseaduse – mitte riigikaitseseaduse – ja maakatastriseaduse muutmise seaduse eelnõuga. See küll käsitleb riigikaitselisi objekte selle tähenduse laiemas mõttes. Aga te mainisite oma kõnes seda, et kohalikul omavalitsusel on võimalus keelduda näiteks ehitusloa väljaandmisest, kui on tegemist detailplaneeringuga, mis annaks [objektile] juhtfunktsiooni. Paraku meie pikkadest juriidilistest vaidlustest selgus, et kui omanik ikkagi ei ole sellega nõus, siis põhimõtteliselt puudub kohalikul omavalitsusel võimalus ehitusluba mitte välja anda. Äkki soovite veel täiendavalt kommenteerida seda näidet, mille te tõite?

Aitäh! Ma [ütlesin seda] mitte komisjonis arutatu pealt, vaid peegeldusena sinu esimesele sõnavõtule, kus sa tõid välja, et KOV-il puudub absoluutselt võimalus kaasa rääkida ja kaasa mõelda. Mina saan oma praktilise vallajuhikogemuse pealt öelda, et näiteks on kasutusloa väljastamise puhul võimalik tuvastada, mis on reaalselt hoone võimalik sihtotstarve või kasutusvõimalus, ja selle pealt saab KOV ikkagi sekkuda. Ma arvan, et seal on hästi paljuski puutumust sellega, kas KOV-il on huvi, kui jõuliselt seda huvi näidatakse ja kuidas sekkutakse. Aga võib-olla on tõepoolest kuskil vastu sattunud selline osapool, kes püüab KOV-i ja naabrite huve trotsides oma asja teha. Püüaks siis edasise arutelu puhul teha parema eelnõu ja neid asju lahendada.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma kahjuks ei ole nõus teie vastusega [küsimusele], mille minu hea kolleeg küsis. See vastus on tegelikult, kui otse öelda, halb. Vaadake, riigikaitse, eriti laiapindse riigikaitse teemade hulgas on väga palju asju, mis otseselt ei ole sõjalised, kuid on seotud riigikaitsega. Seepärast teie vastus ei kvalifitseeru hea ja sisulise vastusena. Aga ma küsiks teise aspekti kohta teie vastuses – kiiruga tehtud eelnõu. Mis kriteeriumide järgi on see [tehtud] kiiruga?

Aitäh! No vot, eks me jääme eriarvamusele selles mõttes. Ma seda vastust andes ju [ütlesin], et kui komisjonis – mitte koalitsiooni ja opositsiooni vahele joont tõmmates – ülejäänud komisjoni liikmed tõdevad, et esindaja esitatud eelnõus on väga palju puudusi, millele eelnõu ei paku lahendusi, siis [saata] see eelnõu mõnda teise komisjoni, et seal arutataks samade asjade üle ja saadaks sama tulemus, ei ole mõistlik. See oli see, mida ma kolleeg Kunnasele vastasin. Ma arvan, et minu vastus [selgitas] ära ka selle kiiruga tehtud eelnõu uue määratluse. Loodetavasti ei kirjutata seda seadusesse, aga tõesti, kui eelnõu tekitab juurde hoopistükkis uusi võimalikke õigusvaidlusi, siis tasuks võtta korra aega ja arutada uuesti.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Võib-olla te ei saa täpselt mu küsimusele vastata salastatuse tõttu, aga millised on teie valla territooriumil olevad sõjalised objektid, millega teil kogemus on? Minu teada on põhjasõjaaegne Kastre lahingupaik teie valla territooriumil. Aga veel?

No üht-teist on veel. Tasub tutvuda erinevate omavalitsuste üldplaneeringutega, eriti kui need jäävad oma valimispiirkonnale nii lähedale. Sealt tulevad need kõik välja. Meil ühtegi sellist kohta, mis Maa-ameti kaardil udusena paistaks, ei ole. Kõik üldplaneeringud ja detailplaneeringud on avalikud. Nii et täitsa on.

Suur tänu, auväärt ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Paluks ka lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Tõepoolest, vabandan fraktsiooni nimel, kui see teema ei olnud piisavalt hästi ette kantud komisjonis. Samas, mulle tundub, et siin saalis sai teema päris lihtsakoeliselt lahti räägitud. Meil on päriselt probleem, õigusruumis on sellekohane vaakum. Ma olen selle teemaga pidanud tegelema oma elust üsna olulise arvu tunde erinevatel põhjustel ja olen üsna süvitsi läinud kogu selle juriidikaga. Mul on olnud võimalik seda teha tänu sellele, et ma natuke olen riigikaitsekomisjoniga ja tema tegevusega kokku puutunud ja uurinud tausta siit ja sealt, kuni läinud välja meie juriidiliste nõustajateni siin majas, Riigikogus, ja palunud abi. Aga tihtilugu öeldakse, et see on tegelikult üsna keeruline olukord, mida lahendada ei olegi väga lihtne. Ja lõpuks jõudsime me oma fraktsioonis aruteluga sinnamaani, et kõige lihtsam on seda probleemi tegelikult elimineerida nii, et kui riik ei vaja objekti, mille sihtotstarve on riigikaitseline, siis lihtsalt tehingu tegemisel notaris langeb [otstarve] automaatselt ära. Ja sellega ongi see probleem selles mõttes lahendatud riigi jaoks. Seesama ostja, kes läheb ostma, saab juba eos aru, et tal ei ole õigust omada seaduse mõttes riigikaitselist objekti. Nende riigikaitseliste objektide puhul, mis on antud eraomandisse, me loodame, et saab ükskord see registripidamine korda, aga me ei peaks sellega jätkama. Veelgi huvitavamaks teeb kogu olukorra planeerimise valdkonnas näiteks – Priit Lombi jutu jätkuks – see, et selle Pärnu näite puhul on jõutud sinnamaani, et üldplaneeringuga on sätestatud sellele samale alale, mille kohta on väljastatud riigikaitselise objekti ehitusluba, hoopis muu sihtotstarve. Me jõuame nagu täiesti paranormaalsesse olukorda. Üldplaneering [sätestab] teistsuguse maakasutuse sihtotstarbe, aga kehtiv detailplaneering, mille jaoks on väljastatud ehitusluba, [käsitleb] riigikaitselise objekti ehitust ja öeldakse, et see ongi vabatahtlike päästjate hoone. Samal ajal me teame, et vabatahtlike päästjate hooneid võib olla ükskõik millisel maal, ükskõik millise sihtotstarbega maal, kas see on munitsipaalmaa või eramaa. See on nii, kuidas on kokku lepitud. Ei ole sätestatud, et vaata, komandohoone peab olema riigikaitseline objekt. Ei pea olema. Aga öeldakse, et nemad teevad, sellepärast et sinna on kehtestatud ehitusmaht. Ehitusmahtu ostetakse, ostetakse seda, mida välja arendada. Aga see ei ole ju aus, kui üldplaneeringus on kokku lepitud ja jõustatud volikogu tasemel, et me kasutame tulevikus seda maad teisel otstarbel, aga välja antakse ehitusluba riigikaitselise objekti ehitusmahu kohta. Noh, kui see hoone ehitatakse valmis, siis me kõik teame, mis juhtub. Juhtub see, et see hoone saab kasutusloa ja ühel hetkel seda kasutusluba muudetakse, sellega muudetakse hoone sihtotstarvet, kasutusotstarvet ja kõik on juriidiliselt korrektne. Aga minu meelest on see ülim jaburus, kui me parlamendis seadusandjatena laseme sellistel asjadel juhtuda. See ei ole kooskõlas selle mõttega, milleks me riigikaitse ellu oleme kutsunud ja milleks oleme teravdanud tähelepanu [selles suunas]. Ja veelgi enam, tänases kontekstis puudub omavalitsustel isegi saladuselooriga, riigikaitsesaladusega kaitstud riigikaitseliste objektide puhul võimalus planeeringuprotsessi juhtida. Seda juhib teine institutsioon, mis on allutatud riigi selgele juhtimisele ja printsiibile hoida riigisaladust. Nii et mina küll julgustan kõiki, et jätame selle eelnõu menetlusse. Ma arvan, et iga juristi panus ja valdkonna tundja asjatundlik lähenemine aitab seda teha paremaks. Kui on vaja laiendada, enampakkumise korrale lisada veel mingisuguseid teisi võõrandamise viise, siis tuleb seda eelnõu menetlusel arutada. Aga öelda, et see ei ole oluline teema ja sellega parlament erinevates komisjonides õiguslikult ei peaks tegelema, sellega ma kahjuks nõus olla ei saa. Aga tõesti, kui tutvustamise formaadis jäi eelnõu ebaselgeks, siis [mul on] kahju. Minuni see info ei jõudnud, et ma oleks ka pidanud [komisjoni] fraktsiooni esindajana jõudma, kuna ma olin selle eelnõu ettevalmistamise poole peal kaasatud. Noh, läks seekord nii, järgmine kord proovime paremini. Nii et veel kord, teema on tõsine. Veelgi enam, kuna see on riigi poolt väga tugeva jõuõlaga ka põlistatud – sisuliselt ju inimestel puudub võimalus öelda, kui riigikaitselist objekti [planeeritakse], et kuule, minu erahuvi on siin suurem –, olgu siis ka teistpidi, et kui riik [objekti] enam ei vaja ja see antakse erakasutusse, siis riik enda riigikaitselisest huvist loobub. Aitäh!

Aitäh, auväärt ettekandja! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, küll on aga protseduuriline küsimus. Priit Lomp, palun!

Aitäh! Ma tean, et tuleb vastus, et see pole protseduuriline [küsimus], aga ma hästi kiire märkusega …

Aga sul on võimalus läbirääkimistel osaleda.

… tulen appi Andres Metsojale, kes parandas mind, kui ma eksisin seaduse nimetusega. Ma parandan ka teda. Ta puldis, nimetades sihtotstarveteks eramaad ja munitsipaalmaad, kindlasti eksis. Need on omandivormid. Sihtotstarve on midagi muud. Ainult protokolli huvides parandan. Aitäh!

Aitäh! Pall põrkub päris hästi siin saalis. Head kolleegid, rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 327 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 327 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 46 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid 0. Eelnõu 327 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh teile!