Arupärimine rohepöörde mõju kohta teie juhitava ministeeriumi haldusalale (nr 341)

Kuues päevakorrapunkt jäi päevakorrast välja ja järgmine päevakorrapunkt numbriga seitse on Riigikogu liikmete Rain Epleri, Kert Kingo ja Kalle Grünthali 13. mail 2023 esitatud arupärimine rohepöörde mõju kohta [ministri] juhitava ministeeriumi haldusalale. Arupärimine kannab numbrit 341. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Rain Epleri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Oi-oi, kui palju aega on mööda läinud sellest, kui see arupärimine esitatud sai. Õnneks on ikka minister sama, nii et saame seda teemat siin lahata. Küsisime koos kolleegidega rohepöörde mõju kohta ministri valdkonnale, mille kohta siis ootame täna vastuseid. Taustaks tasub siia juurde võib-olla meenutada Saksamaad. Ma olen seda korduvalt siin teinud. Teatavasti on Saksamaa olnud rohepöörde elluviimise imelaps, kui nii võib öelda, paarkümmend aastat. Aga see ime sai otsa siis, kui algas Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu ja gaasikraanid kinni keerati. Siis selgus, et ei olnud sest rohepöördest Saksamaale kasu ühti, sest selle rohepöörde kattevarjus oli odav Vene gaas. Nüüd ei möödu nädalatki, kui me ei loe sellest, kuidas Saksamaa, kes on olnud tööstuse ja majanduse mõttes kindlasti Euroopa vedur, on murelik ja teeb ka teisi murelikuks, sest – kui nii võib öelda – veduri mootor turtsub. Aga mujal ikka ei väsita, eriti Eestis, kiirendamast, edendamast ja nii edasi – samuti märksõnad, mis on ajaloost hästi tuttavad. Meenutame hiljutist, mõne päeva tagust ajalugu. Saksamaa ühiskonnas laiemalt ja eriti poliitilistes ringkondades ahhetati väga kõvasti, kui Saksa põllumehed blokeerisid majandusministri saabumise puhkusereisilt, ta ei saanud praamilt maha sõita. Küll siis kõlasid loosungid, et Saksa ühiskond on radikaliseerumas veelgi rohkem, ja põhjustena toodi – minu jaoks väga kummaliselt – COVID‑i mõju ja Venemaa sõja mõju. Tegelikkus, ma kipun arvama, selle taga, miks inimesed on seal kurjaks muutunud, on just nimelt seesama rohepööre ja selle viljad ja lisaks üliliberaalne immigratsioonipoliitika. Nii et kuulame huviga, kuidas minister näeb oma juhitava valdkonna arengut aina kiirendatava rohepöörde valguses. Aitäh!

Aitäh, head kolleegid! Märgin ära, et tänane arutelu on olnud väga tasakaalukas, sisukas ja lausa eeskujuks, nii et tunnustan kõiki, kes siiamaani üles astunud on. Nüüd on võimalus kõike seda tõestada ka regionaalminister Madis Kallasel. Nii et palun arupärijate küsimustele vastamiseks [ministri kõnetooli].

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea küsimuste, arupärimise esitaja! Pandi nüüd pinge peale, et hoida sama joont, mida eelkõnelejad on teinud, aga ma arvan, et teema on kindlasti vähemalt sama oluline kui eespool [käsitletud] arupärimiste teemad. Kõigepealt: "Kuidas hindate rohepöörde mõju enda juhitavale valdkonnale?" Ma arvan, et küsija pidas ennekõike silmas põllumajandusvaldkonda, aga ma lühidalt puudutaksin ka teisi valdkondi, mis jäävad Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalasse, ehk siis kõike seda, mis puudutab ühistransporti, mis puudutab laiemalt kohalike omavalitsuste temaatikat, ja mõningaid teisi teemasid. Kõigepealt, kahtlemata on rohepöördel just toidutootmissektorile ja eelkõige esmatootmisele põllumajanduses väga oluline mõju. Nii nagu ka arupärimise esitaja juba viitas, me oleme näinud nii Euroopast kui ka kaugemalt näiteid, mismoodi põllumajandussektor selle vastu võtab. Eks need reaktsioonid vastavad sellele, kui tasakaalukalt ja kui läbimõeldult on mingeid protsesse tehtud. Üldistades võib öelda, et kõik mõjud, mis tulenevad rohepöördest, just ennekõike põllumajandusele, on peamiselt tingitud sellest, et kliimamuutustega tuleb arvestada. Vaatame ka eelmise aasta ekstreemseid ilmastikutingimusi: väga pikk kuivaperiood, lisaks suured üleujutused erinevates piirkondades, metsatulekahjud. Eks need kõik avaldavad kindlasti mõju ka sellele, et me peame üha rohkem arvestama kliimamuutustega ja lähtuma oma investeeringutes ja tegevustes just nendest printsiipidest, mis toetavad keskkonnasäästlikku põllumajandust, keskkonnasäästlikku ühistransporti. Minu enda soov ongi just ennekõike rõhutada rohepöörde asemel sõna "kestlik". Rohepöördel ei ole võib-olla nii hea ja positiivne kuvand, kui on kestlikul keskkonna kasutamisel, keskkonnaressursside kasutamisel, ja selles mõttes on kindlasti vaja meil ühiselt pingutada. Kui nüüd rääkida veel, mis mõju sellel võiks olla põllumajanduse koha pealt, siis me saame öelda nii tänaste plaanide kohta ministeeriumides kui ka kõigi eelmiste plaanide kohta ning [praeguste] ja varasemate ministrite tehtud töö kohta, et tegelikult on kogu aeg sektori esindajatega väga intensiivses dialoogis neid teemasid arutatud. Alati on olnud põhimõte, et jah, me peame kestlikumalt oma ressursse kasutama, aga me ei saa teha neid otsuseid kiirustades. Hea oleks, kui me saaksime kõiki otsuseid tehes arvestada ka Euroopa praktikaga ja lisaks lähtuda sellest, missugune mõju on sellel lõpptoote hinnale ja missugune mõju on sellel konkreetselt Eesti keskkonnale. Seetõttu ma ütlen, et Eesti on olnud kestliku ressursikasutuse koha pealt tasa ja targu liikuja. Me oleme teinud mitmeid õigeid otsuseid lähtuvalt sellest, kuidas on nende otsuste tegemine läinud meie lähiriikides. Ja mitmete otsuste koha pealt, mina julgen väita, me oleme jäänud mõnes mõttes maha nendest trendidest ja headest suundumustest, mis oleks võinud Eestis juba varasemalt olla. Lühidalt ka ühistranspordist. Kuidas on ühistranspordis parem ja kestlikum ressursside kasutamine välja näinud? Ennekõike on see seotud olnud sellega, et kõikide investeeringute korral, mis me oleme teinud, oleme üha rohkem arvestanud nii busside, rongide kui ka avalikus sektoris kasutatavate autode puhul võimalikult väikese jalajälje tekkimisega. See ei ole ilmtingimata alati tähendanud elektriautosid, elektribusse või elektrironge, aga suund on sinna, et kui on võimalik, siis me kasutame ühistranspordis transpordivahendeid, millel on meie keskkonnale võimalikult väike mõju, loomulikult negatiivses võtmes. Lühidalt ka kohalike omavalitsuste vaatest, missugust mõju [on oodata] ja kuidas peavad kohalikud omavalitsused rohepöördega kohanema. Ennekõike kajastub see otseselt kohalike omavalitsuste hoonete rekonstrueerimise vajaduses, aga ma isegi ei peaks seda niivõrd rohepöörde vajaduseks, vaid selleks, et tegelikult väga paljud Nõukogude ajal ehitatud kortermajad, väga paljud suured avalikud hooned lihtsalt vajavadki paremat soojustust, paremat ventilatsiooni ja kõigi kommunikatsioonide väljavahetamist, et nendes hoonetes oleks parem viibida ja nende sisemine olustik ja kogu õhustik vastaks paremini tänapäevastele nõuetele. Kokkuvõtlikult ma arvan, et mõju on olnud arvestatav, aga ma julgeksin väita, et me oleme Eestis suutnud teha kõiki samme tasakaalukalt, piisavalt läbi analüüsides ja mitte kiirustades. "Kuidas kujundab jõuliselt ja ilma piisavate mõjuanalüüsideta ellu viidav rohepööre Teie hinnangul Teie juhitava ministee[ri]umi haldusala?" Ma mõnevõrra ka juba eelmises küsimuses seda teemat puudutasin. Meie peamine põhimõte on alati olnud see, et riigi sekkumise puhul tuleb alati arvesse võtta nii majanduslik, keskkonna- kui ka sotsiaalne mõõde. Ma arvan, et kui me nendest kolmest mõõdikust kogu aeg lähtume, siis me teeme õigeid otsuseid, surumata ühtegi nendest olulisest kolmest valdkonnast allapoole või tõstmata nendest kolmest valdkonnast ühtegi liiga üles. Ja kui neid vaadata kogu aeg koosmõjus, siis, ma arvan, on otsused tasakaalukad, nii et need on ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas olevatele valdkondadele pigem toeks ja mitte mingil juhul kahjuks. Järgmine küsimus: "Milliseid meetmeid plaanite rakendada selleks, et tagada minimeerida rohepöörde negatiivset mõju oma haldusalale?" Peamine, nagu ma ka ütlesin, on see, et iga valdkonna poliitikas peame me neid kolme aspekti vaatama kogu aeg koosmõjus. Kui me teeme otsuseid põllumajandusvaldkonna vaates või ka kohalike omavalitsuste vaates ja kui seal ükskõik milline otsus lähtub kas ühest või kahest kriteeriumist, aga me unustame kolmanda, siis sellisel puhul need asjad ei ole tasakaalus. Ma arvan, et see on üldine põhimõte, kuidas me sellele teemale läheneme. Teine suurem põhimõte – kui küsite meetmete kohta – [on see, et] kõik ühise põllumajanduspoliitika toetused, mida järgmisel perioodil on Eestile üle 1,5 miljardi euro, on ühel või teisel moel lähtunud ka sellest, kuidas me saaksime kestlikumalt oma loodusressursse kasutada, samal ajal unustamata majanduslikke aspekte, unustamata sotsiaalseid aspekte. Sellest lähtuvalt on kogu selle 1,6 miljardi euro [kasutamine] disainitud ja need on otseselt Euroopa Liidu kriteeriumid, mille puhul Eesti on saanud väga palju kaasa rääkida. Ma arvan, et need aitavad väga palju just Eesti ettevõtjaid ja seeläbi kaudselt ka Eesti inimesi selle teemaga tegelemisel. "Kuidas peaks Teie hinnangul rohepöörde valguses ümber kujundama kõik selle, mida Teie hinnangul on vaja Teie ministeeriumi haldusalas ümber kujundada?" Ma veel kord rõhutaksin, et need protsessid, mis on praegu Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas, on käivitatud juba pikka aega varem. Kõik need tegevused, mida on tehtud põllumajanduses, maakasutuses, toidutootmises, lähevad minu hinnangul juba eelmiste ühise põllumajanduspoliitika perioodide tulemusel õiges suunas, samal ajal unustamata maaelu majanduse poolt, maaelu sotsiaalset poolt. Ma arvan, et meil ei ole vaja väga palju selles valguses ümber kujundada. Mis võib-olla on pigem murekohaks, vaadates praegu rohepöörde temaatikat, on see, et kui veel enne COVID‑it ja enne Ukraina sõda oli üheks peamiseks väljakutseks meie ressursside kestlik kasutamine, siis nüüd on sellele lisandunud väga suured kriisid, väga suured väljakutsed. Siinkohal peab ka meie ministeerium igat sammu kaaludes, igat sammu tehes arvestama üha rohkem sellega, et me ei seisa silmitsi ainult ühe kriisiga või ühe suure väljakutsega, vaid tegelikult on meie ees lahendamist vajavaid probleeme päris palju. Ja see kindlasti nõuab nii põllumajandusvaldkonnalt kui ka regionaalvaldkonnalt päris arvestatavas mahus võib-olla teistsuguseid otsuseid, kui need olid aasta või kolm aastat tagasi. Ja viimane küsimus: "Kas Teie hinnangul on vajadus kohandada rohepöörde strateegiaid ja millised meetmed on selleks kavandatud?" Siin ma vastaksin eelmise küsimuse lõpuosaga, et minu hinnangul on juba vaadatud – ja kindlasti tehakse seda ka tulevikus – rohepöördestrateegiaid mõnevõrra teistmoodi, lähtuvalt sellest, et me oleme praegu Euroopas mõnevõrra teistsuguses olustikus, kui olime enne Ukraina sõda. Paratamatult nõuab see mingite otsuste ümbervaatamist ja ka mingite otsuste mõnevõrra ajatamist, mida varasemas situatsioonis oleks me võib-olla planeerinud kiiremini teha. Aga hetkel ei ole see kindlasti võimalik, kuna sellisel kujul Euroopa Liidu majandusruum, sotsiaalruum ei toimi, nagu see oli enne Ukraina sõja algust, enne 2022. aasta veebruarikuu lõppu. See on selline üldine ülevaade ja olen valmis vastama täiendavatele küsimustele. Aitäh!

Aitäh, auväärt minister! Teile on küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Saksamaal toimuvad praegu väga tõsised sündmused. Farmerid on oma tehnikaga vallutanud suurlinnad. Seal puistatakse tänavatele ja valitsusasutuste uste ette lehmasitta, lastakse läga hoonete peale ja kistakse maha barrikaade. Masinad on ajanud tänavad umbe. Kuna meie peavoolumeedia – nii rääkiv, kirjutav kui ka pilti näitav – vaikib nagu Nõukogude partisan, kes on vaenlase, sakslaste kätte vangi langenud, siis ma soovin teilt kui minust palju targemalt inimeselt teada saada, miks need farmerid seal ei mõista rohepöörde tähtsust ja miks nad niimoodi teevad.

Aitäh! Kõigepealt, olles väga palju suhelnud Saksamaa ministriga – jah, mitte küll otseselt farmeritega –, [tean, et] Saksamaal mõistab tegelikult rohepöörde olulisust enamik farmeritest. Pigem ongi minu hinnangul küsimus selles, mille ka oma vastustes välja tõin, et see aeg, kui need kokkulepped tehti Saksamaa põllumajanduse koha pealt erinevate toetuste, erinevate investeeringute kohta, oli sootuks teine. Täna, olukorras, mis meil Euroopas on, ei ole need enam päevakohased või ei ole sellisel kujul nii lühikeses ajaraamis realiseeritavad ja sealt on tekkinud see peamine konflikt põllumeeste ja Saksamaa valitsuse vahel. Aga ma arvan, et need kokkulepped, mis minu teada on saavutatud, et mingites asjades ikkagi nii karme samme valitsus ei tee, on ka põllumehi rahustanud. Oluline on, et omavahel räägitakse ja dialoogi hoitakse ja küll siis saadakse ka need erimeelsused lahendatud. Aga peamised murekohad on ilmnenud pärast seda, kui Saksamaa majandus [hakkas] oluliselt kiiremini jahtuma, kui teatud tarneahelad lõigati Ukraina sõja tõttu ära. See on tekitanud olukorra, milleks ei Saksamaa valitsus ega ka Saksamaa põllumehed ei olnud veel valmis aastaid tagasi, kui nad neid kokkuleppeid tegid.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Selleks ei olnud vaja olla nüüd teab mis tuumafüüsik, et aru saada, et CO‑kaubandus ja kvoodisüsteem viisid Euroopast ära metallitööstuse ja viivad ära veel hulga teisi tööstusi. Nüüd siis saadakse aru, et viljad hakkavad kätte tulema. Aga peab ütlema seda, et ajakirjandus on hakanud minu rõõmuks viimasel ajal päris palju rääkima sellest, et tegelikult maailm hakkab sellest aru saama, et selline rohepöördehullus, nagu oli, on tegelikult läbi kukkumas. Päris mitmed riigid nii Euroopas kui ka mujal on üle vaatamas kogu seda protsessi. Kas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning Kliimaministeerium ka vaatavad jooksvalt neid asju üle või ongi nii, et meie ikkagi jookseme ummisjalu edasi ja järeldusi ei tee? Me teame, et mõnda aega tagasi eelmine koosseis võttis suure hurraaga vastu 2030. aastaks ka puiduküttel katlamajade CO2 maksustamise. Milline teie seisukoht on? Ja millised on need asjad, milles Eesti maha on jäänud? Te ütlesite, et Eesti on maha jäänud mõnedest headest rohepöördealgatustest võrreldes naabritega.

Aitäh! Kõigepealt see, mis puudutab neid otsuseid. Ma olen nõus, et mingeid otsuseid, mis puudutavad näiteks tootmist, investeeringuid, oleks võib-olla mõistlikum olnud teha pikema aja jooksul, aga see ei tähenda, et meie ressursside kestlik kasutamine oleks kuidagi vale suund või vale tee. Samamoodi ju – me oleme pikalt vaielnud siin puiduteemal – me kõik tahaksime, et meie enda ressursse võimalikult suures mahus väärindatakse ja selle kaudu toodetakse ühiskonnale võimalikult suurt lisandväärtust. Mina isiklikult pidasin silmas just neid arendusi, mis on seotud näiteks maismaa tuuleparkidega, mida viimase 15 aasta jooksul ei ole Eestis sellises mahus juurde tulnud, kui võiks olla. Ma ei ütle, et kogu Eesti peaks neid täis olema, ja ma ei ütle, et igale piirkonnale oleks need vajalikud või sobilikud, aga ma arvan, et me peame aru saama, et selle kõrvale, kust meil on seni elekter tulnud – ennekõike põlevkivist –, on mingis mahus vaja veel teisi, alternatiivseid lahendusi. Ja ma olen ka oma piirkonna inimestele kogu aeg öelnud, et jah, Ida-Virumaa on ohverdanud oma ökosüsteemist väga suure osa selleks, et meil on olnud aastakümneid elekter toas, ja ma arvan, et [nüüd] peavad väikse osa ohverdama ka teised Eesti piirkonnad, et meil tulevikus oleks elekter toas. Aga see peab olema mõistlikus mahus, see peab olema tasakaalukas ja see ei saa kindlasti olla nii, et igas Eestimaa külas on tulevikus tuulikud püsti. Aga see on üks näide, mida ma pidasin silmas.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te väga tabavalt ütlesite, et kliimamuutustega tuleb arvestada, ja inimene on kahtlemata kogu oma eksistentsi jooksul arvestanud ja vähe sellest, väga edukalt ka kohaneda suutnud. Aga nüüd kipub see järg minu arust kuidagi käest ära minema. Püüaks kõigepealt lihtsamate ja käegakatsutavamate asjadega arvestada, Eesti puhul näiteks meie geograafilise asukohaga ja sellega, et talv tuleb igal aastal. Sellel aastal tuli jälle. Eile hilisõhtul nägin ise termomeetril –28,5 kraadi. Vau! Elan ahjuküttega majas ja teate, seda mõnusam on seal soojas toas istuda, kui väljas nii krõbe külm on. Aga samal ajal me teame ulatuslikest elektrikatkestustest. Teame ka seda, et elektri hind võib olla väga kallis ja nähakse ette, et [seda juhtub] aina tihedamini. Valitsus aga propageerib näiteks ahjudest loobumist, paneb rõhku tuule- ja päikeseenergeetikale, samal ajal kui juhitavaid võimsusi on puudu. Kuidas te üldiselt sellist vaadet kommenteerite, et me tegeleme valede asjadega selle rohepöörde egiidi all?

Aitäh! Kõik see, mis puudutab meie energeetikasüsteemi – ma olen nõus, et see on väga kompleksne ja keeruline teema. Kindlasti ei saa tänase [olukorra] valguses öelda, et üks või teine oleks 100% õige või 100% vale. Ma arvan, et me saamegi kõigist erinevatest mudelitest kokku ideaalse variandi, mis Eestile võiks sobida. Sama on ka teie toodud näite puhul meie maapiirkondade eramajade kohta. Minu hinnangul on ahiküte, eriti kui need majad asuvad metsade lähedal või metsade sees, olnud seal midagi nii iseenesestmõistetavat juba aastasadu ja ma loodan, et see jääb nii pikaks ajaks. Pigem on meil küsimus tiheasustusega aladel linnades, kus võib olla tõesti korsten korstna kõrval ja pidev kütmine on loonud õhukvaliteedi, mis ei ole enam kasulik meie elanikele, kes linnades on. See on see põhjus. Aga mina olen ise ka väga suur nii-öelda elava tule ja ahju ja pliidi kummardaja või austaja ja mulle väga meeldib eriti külmade ilmadega neid kütta. Ma tunnistan, et seda on maainimesena raske mõista, kui ahjud tuleks välja vahetada elektri- või mingi muu kütte vastu. Aga jälle, proovides panna ennast linnainimeste olukorda ja [pidades silmas] õhukvaliteeti, ma arvan, et kusagil tuleb see tasakaal leida.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Tore on kuulata teie juttu, aga kahe jalaga maa peal olemisest on [asi] natuke kaugel. Te rääkisite ühistranspordist. Me investeerisime aastaid biogaasi ja ostsime biogaasibusse ja siis teie ministeeriumi ametnikud, ma saan aru, valitsuse loal, otsustasid, et toetatakse Euroopa Liidu seisukohta, et 2030. aastast ükski buss biogaasiga enam sõita ei saa. Hullumeelsus! Selle alla on pandud sadu miljoneid, Eestis on võimsus olemas ja te räägite elektribussidest. Te räägite, et meil tuulikud ja päikesepargid toodavad [elektrit]. Veel mõned päevad tagasi oli peaaegu 1500 megavatti elektritarbimist tippkoormusel. Ostsime Rootsist kivisöeelektrit, mis toodeti Poolas. Meil on omal põlevkivivõimsus kõik kokku – Eesti Energia pakub – maksimaalselt 2300 megavatti ja me räägime, et paneks 2027. aastaks põlevkivi[tööstuse] kinni.

Aeg, hea kolleeg!

Keegi kuskil peab olema ikka soe. Juhitav elekter on Eestis ainult põlevkivielekter, mitte [ükski] muu ei ole.

Aitäh, hea kolleeg!

Jah, mäletan eelmisest aastast neid arutelusid, mis puudutasid biogaasi temaatikat ja ühistransporti. Ka tol ajal ütlesin, et need otsused tuleb kindlasti läbi arutada, läbi vaadata. Ja ma tean, et Euroopas ei oldud üksmeelsel seisukohal ja mitmed riigid tõstatasid selle, et seda tuleb täiendavalt arutada ja kaaluda. Mis puudutab teie küsimuse teist poolt, et kust kohast tuleb juhitav energia, elekter, siis nii nagu ma ka eelmises vastuses ütlesin, ma olen nõus, et me peame leidma erinevaid alternatiive ja me ei saa kõiki asju panna ainult tuule- või päikese[energia] peale. Seda ma ei ole kordagi väitnud. Peabki olema laiapõhjaline nii-öelda elektripakkumise portfell, et sõltuvalt sellest, kas meil on tuulevaiksed, päikesepaisteta ilmad või mida iganes, oleks meil ikkagi kindlus olemas seni, kuni ei ole paremaid alternatiive loodud ja valmis ehitatud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma usun, et ise maal elava inimesena olete regionaalasjades üsna kahe jalaga maa peal. Täna arutati Euroopa Liidu asjade komisjonis rohepoliitikat ja rohemärgist. Me teame, et meil tuleb mitmekesisuse märgis, aga konkreetselt selle märgisega [seoses] on jälle Kliimaministeeriumil ettepanek, et tuleks kaks töökohta juurde luua. See läheb Eestile pool miljonit eurot maksma. Ettevõtlusorganisatsioonid on märkinud, et võib-olla tõesti ongi see märgis hea mõte. Aga kuidas te nendes tingimustes, kus riik tahab kokku hoida, lähete ikkagi kulusid tõstma? Ja ma küsin konkreetselt – kui mitte terves valitsussektoris, siis teie haldusalas –, kui suured on tegelikult rohepöördega seotud mõjud hinnanguliselt summaliselt bürokraatia tõttu ja inimeste arvu kasvatamise tõttu ametkonnas.

Aitäh! Me oleme ühel või teisel moel proovinud seda analüüsida, kas saaks kuidagi konkreetset [summat] välja tuua, aga nii kui me hakkame arvutama, kui palju võiks olla selle asja kulu, siis tulevad jälle suured ettevõtjad, kes ütlevad, et mitmed jaekaubandusketid ei võta neid üldse jutule, kui näiteks nende pakendi plastisisaldus ei vähene teatud protsent iga aasta. Siis jälle tuleb see teistpidi tagasi. Seda tasakaalu on väga raske välja arvutada, et kui palju saadakse kasu ja eelist Euroopa ja maailmaturul sellest, et on võimalik toota roheliselt, toota erinevate märgistuste all, [võrreldes] sellega, kui palju see võtab täiendavat ressurssi, ja nii edasi. Seda on äärmiselt keeruline arvutada. Me näeme, kui palju tarbijad ja ka teatud ketid eelistavad erinevaid rohemärgistusi. Aga ma olen nõus, et seal peab olema tasakaal. Kindlasti ei tohi see olla ainult ühes suunas, vaid sealjuures peab arvestama majandusliku ja sotsiaalse aspektiga. Aga mul ei ole konkreetset vastust ja ma tean, et seda on proovitud ühte‑ või teistpidi analüüsida, aga see on osutunud äärmiselt keeruliseks, kuidas seda välja arvutada.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Ida-Virumaa on olnud lähiajaloos väga tähtis osa Eestist ja sealsed inimesed on andnud väga väärika panuse kogu Eesti valgustamisse ja soojendamisse. Nad on saanud selleks ettevalmistuse, nad on oma ala väga head spetsialistid. Nüüd te ütlesite, et me oleme aastate jooksul pannud ökoloogilise surve ühele Eesti piirkonnale, et meil oleks elekter, ja nüüd on aeg hakata seda survet hajutama üle Eesti. Te tahate seda survet laiendada tõepoolest kogu Eestile, kaasa arvatud omaenda kodupiirkonda Saaremaale. Mis näoga te vaatate otsa Saaremaa elanikele, kes peavad selles laiendatud ökoloogilises düstoopias nüüd elama hakkama? Eks ole, terve nende meri pannakse meretuulikuid täis. Ja kas te peate õigeks, et riikliku eriplaneeringu seaduse kontekstis nendega enam ei arvestata? Me siin just tutvusime selle seadusega, sealt on kohalikud elanikud ja nende arvamus täiesti välja võetud.

Aitäh! Kõigepealt, ma ütlen veel kord, et see peab olema tasakaalus. Kui me lepime kokku, et kusagilt peab elekter tulema Eesti kodudesse, Eesti ettevõtetesse, siis küsimus on, kust kohast see tuleb. Praegu on see tulnud väga palju Ida-Virumaa ja Ida-Virumaa keskkonna arvelt. Vaadates, kuidas seal on maapind mitmetes piirkondades vajumas, ka korterelamute aladel, [näeme, et] sellele piirkonnale on olnud väga suur ökoloogiline mõju. Kui me hajutame selle Eestis ka teiste maakondade peale, siis on see surve kindlasti väiksem. Ka mina olen seda meelt, et Läänemerd ei tohi tuulikuid täis panna. See, et meil on neid mingil määral ja oluliselt vähem, kui mereala planeering ette näeb, ma arvan, on tulevik. Aga mitte nii, et seal on 1000 tuulikut või isegi 500 tuulikut. See selgelt ei ole mõeldav ja see ei ole realiseeritav. Ja ma arvan, et mitte kunagi ei tule neid sellises mahus. Aga mingis mahus [tuleb, sest] kusagilt peab elekter tulema. Mina olen valmis Ida-Virumaa inimestele ütlema, et jah, ka mina olen oma kodupiirkonnas valmis keskkonna poolest mingeid ohverdusi tooma, et Ida-Virumaalt neid selle võrra vähemaks saaks. Nii peaks see tasakaalus olema Eestis, ma arvan.

Suur tänu, auväärt minister! Tase ei langenud grammivõrdki teie esinemisega. Hoidsite kenasti joont ja eriti soe ja südamlik oli kummardus ahjule. See lausa soojendas. Ma siiralt tänan! Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Palun kõigepealt, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Ma pean tänama iseennast ja seda koalitsiooni, mis oli aastatel 2019–2020 ja kes ei nõustunud, et põlevkivielektri tootmine järk-järgult kinni pannakse. Täna me kuuleme muidugi seda, kuidas 2027. aastaks võiks põlevkivielektri tootmise lõpetada. Minu arvates peaks viimase nädala külmad kõigile selgeks tegema, et ilma põlevkivielektrita ei suuda Eesti oma peredele, majadele, kodudele, ettevõtetele elektrit tagada. Me näeme, kui lihtsalt see [juhtus], kui üks kaabel Soome ja Eesti vahel streikis. Me näeme, et nende külmade ilmadega tuli elekter läbi Poola Rootsi ja Rootsist Eestisse. Meil on omal Eesti Energia ütluse järgi tootmisvõimsust 2300 megavatti. Tippkoormus oli siin viimastel päevadel pea 1500. Me räägime päikese-, tuuleenergiast – praegu väga palju tuult ei ole, päikest pole üldse. Sealt ei tule meile vajalikku võimsust. Me teeme pidevalt mingisuguseid otsuseid ja paari aasta pärast muudame neid otsuseid. Tuulikute [ehituse] pidurdamine oli ühe asekantsleri põhitöö kümme aastat. No nüüd ta räägib ajakirjanduses kõikidest muudest teemadest. Õnneks on see olukord nüüd möödunu ja ma saan aru, et järgmise aasta jooksul peaks radarid Eestisse paika saama ja tuulikute rajamine on mandri poole pealt lihtsam. Minu arvates peaks taastuvenergia tootmise juures kokku leppima ka selle, et kui keegi paneb tuuliku või päikesepargi püsti ja tahab selle äriga raha teenida, siis peaks olema kõrval ka see, kuidas juhitavat elektrit tekitatakse siis, kui päikest või tuult ei ole, kuidas siis toodetakse. Miks tarbija peab kogu selle asja kinni maksma? Mina küll loodan, et tänane valitsus saab sellest aru, et põlevkivielektri tootmist ei saa enne kinni panna, kui meil on mingi alternatiiv. Täna räägiti, et elektri tootmine läheb kuidagi kuhugi mujale, aga alles mõned nädalad tagasi rahandusminister ju teatas, et kas gaasi- või vesinikuturbiinid tuleks panna ikka Ida-Virumaale. Minu arvates on see väga õige, kui vesiniku pool peaks kindlasti olema mere ääres. Tuuleparkidest on võimalik kõige rohkem toota vesinikku ja sealtkaudu [läheb see] kas keemiatööstusesse või teise alternatiivina on see pääsetee, kui on tippkoormused, et toota tagurpidi elektrit. See on küll väga kallis, sest kaks kolmandikku kaob lihtsalt ära vahepeal. Selline on [praegune] olukord. Ja seesama biogaas – tõesti, Euroopa Liit ei ole sellega kaasa tulnud, on Eesti ja Soome. Ülejäänud riikidel ei ole sellest sooja ega külma. Meil on põllumajandus väga hästi arenenud. Meil on piimatootmise tase maailma tipus. Meil on lägahoidlad, kus on võimalik biogaasi toota ja tunduvalt rohkem toota, kui täna toodetakse. Kogu ühistransport on võimalik üle viia biogaasile. Euroopa Liidu läbirääkimistel tuleb lihtsalt selg sirgeks lükata ja öelda, et muud varianti ei ole. Tihti ma kuulen, et mõne ministeeriumi ministri asemel käivad seal mõned noored inimesed ja ministrid pole üldse sinna jõudnud. See ei ole mitte regionaalministri kohta öeldud. Võtame nüüd julguse kokku ja räägime, et meil ei ole võimalik lõpmatuseni kinni maksta meeletult kõrgeid energiahindasid. Me oleme teinud järjest rumalaid otsuseid küll LNG-terminali [ehituse] pidurdamisega, küll mõne kõrgepingeliini ehitamisega, et meie hind tõuseks, ja mõne põlevkivikatla kinnipanekuga. Hoiame oma inimesi, oma ettevõtjaid ja püüame elektrit toota ise, nii nagu kümme aastat tagasi seda suutsime teha, ja püüame vaadata, et hind oleks mõistlik. Viimane soovitus on see, et lõpetame CO2-ga börsil mängimise ära. Lepime Euroopa Liidus kokku, et selle hind ei ole üle 30 euro megavatt-tunni eest. Siis on meie põlevkivielekter täiesti konkurentsivõimeline ja me suudame ise endale elektrit toota.

Suur tänu! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde, mis kannab numbrit kaheksa. Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme, Kalle Grünthali ja Henn Põlluaasa 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine maksupaketi terviklike mõjude kohta. Arupärimine kannab numbrit 301. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Aga teda ei ole, nii et selle päevakorrapunkti menetlemist ma avada ei saa ja see langeb tänasest päevakorrast välja.