Проект закона о внесении изменений в закон о церквях и общинах (570 UA) – третье чтение.

Jõuame kolmanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 UA) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma olen hästi mitu kõnet pidanud sel teemal saalis. Ma loodan, et see on viimane, sest me kõik saame aru, et eelnõu algatajad ja toetajad enamuse häältega suruvad selle asja läbi ja see läheb uuesti presidendi lauale. President korra juba ütles, et see on vastuolus põhiseadusega. Ma loodan ja arvan, et president teeb seda ka teist korda, sest kõik need muudatused, mis vahepeal viidi sisse, on puhas kosmeetika. Siin ei ole mitte midagi põhimõtteliselt muudetud. Eelnõu sisu on sama. Needsamad klauslid, mis presidendi arvates on põhiseadusega vastuolus, on jätkuvalt eelnõus sees, nad ei ole mitte kuskile kadunud. Nii et lihtsalt tahaks öelda, et on natuke kahju, et meil valitseb selline parlamentaarne kultuur, kus põhimõtteliselt dokumendi autorid ja toetajad teavad väga hästi, et dokumendi sisu on põhiseadusvastane, aga ikkagi surutakse see läbi ja üritatakse jätkuvalt ka presidenti sellega kuidagi survestada. Ma arvan, et see ei ole ilus praktika. Ma arvan, et tegelikult on olnud võimalus seda teistmoodi teha. Ka presidendi nõunik, kes erinevates Riigikogu komisjonides kommenteeris presidendi otsust, ütles väga konkreetselt, et need kohad, mis on põhiseadusega vastuolus, on võimalik ära parandada. Ja selleks tegelikult esitas Keskerakonna fraktsioon vastavad muudatusettepanekud. Kahjuks ei kiidetud neid muudatusettepanekuid ei esimest korda ega teist korda heaks, enamus hääletas komisjonides vastu. Ja tuleb välja, et ikkagi ei olnud päris soovi see eelnõu vastu võtta niimoodi, et see oleks kooskõlas Eesti põhiseadusega. Päris soov oli ikkagi survestada ühte konkreetset kirikut. Sellest on eelnõu algatajad ja toetajad rääkinud ka siit puldist juba päris avatult. Kui esialgu prooviti kuidagi seda maskeerida, et see ei ole ühe organisatsiooni vastu suunatud eelnõu, siis lõpuks räägiti juba väga konkreetselt, et jutt käib Eesti Kristlikust Õigeusu Kirikust ja ongi soov survestada seda kirikut, et see lõpetaks oma kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga. Seda ei ole võimalik teha. Sellest rääkisid kiriku esindajad väga palju ja väga pikalt. Ja iseenesest on survestamine põhiseadusega vastuolus. Sellest rääkis ka president või pigem presidendi esindaja komisjonides. President andis oma esindaja kaudu mõista, et see niimoodi on. Ja tulebki välja, et see on meie parlamentaarne reaalsus, et tõepoolest üritatakse, rikkudes põhiseadust – ja meelega rikkudes põhiseadust –, survestada üht organisatsiooni tegema midagi, milleks see organisatsioon ei ole võimeline, mida see organisatsioon iseenesest, lähtudes oma põhimõtetest, üldse oma eksisteerimisest, teha ei saa. Ja kui see organisatsioon seda ei tee, siis lihtsalt hakatakse teda sundlõpetama. On väga kahju, et see niimoodi on läinud. Aga ma väga loodan, et president jääb truuks endale, jääb truuks Eesti põhiseadusele ja põhiseaduslikule korrale ning vahepeal ei ole muutunud tema arvamus, et selline survestamine sellisel kujul on Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus ja järelikult ei saa seda seadust välja kuulutada. Aitäh!

Tänan teid aja säästliku kasutamise eest. Isamaa fraktsiooni nimel ja volituse alusel Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Eesti on tõesti väga salliv riik. Meil saab olla parlamendis ka inimesi, kes alati valust võpatavad, kui me räägime eesti koolist või räägime punamonumentide äraviimisest või räägime ka Moskva patriarhaadist lahutamisest. Ma tahaks tegelikult tunnustada Siseministeeriumit, õiguskomisjoni ja praktiliselt kõiki erakondi peale Kõlvarti juhitud Keskerakonna ja Varro Vooglaiu, kes võtavad ühiskonda lõhestavaid positsioone. Esiteks, see õiguslik alus selle eelnõu vastuvõtmiseks on väga lai, see mandaat on väga suur. 6. mail 2024 võeti vastu avaldus Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Ja samad inimesed, Belobrovtsev, Tšaplõgin ja nii edasi, pluss Varro Vooglaid hääletasid ka sellele avaldusele vastu. Nii et kõik on loomulik, kõik läheb mustrisse, kõik sobitub. Iseenesest midagi ei ole. Ütleme, argumentidega teid veenda ei ole võimalik. Teie hoiakud, meelsus ja dogmad on niivõrd sügaval. Eputada selle kanoonilise õiguse mõistega, tulla sellega siia ette, sellega lehvitada on ju samuti tegelikult häbiväärselt piinlik. Kui ma olen ka Varrole [öelnud], et aga 1944. aastal Stalin ja Punaarmee jõhkralt jõuga lõpetasid alluvuse Konstantinoopolile, siis käib ainult käte laiutamine, juhtus jah nii. Aga Eesti Vabariigi ajal loodi hoopiski Konstantinoopoliga see kanooniline side, mis okupantide ja Stalini poolt 1944. aastal jõhkralt lõpetati. Ja teie räägite kanoonilisest õigusest! Selles mõttes see avaldus, mis võeti vastu 75 poolthäälega, ja eelnõu, mis siin eelmine kord võeti vastu 60 poolthäälega … Eelmine eelnõu oli ka tegelikult väga hea, aga parlament näitas paindlikkust, näitas sisu ja tuli presidendi kriitikale vastu. Tahan tunnustada ka Siseministeeriumi usuekspertide tehtud 12‑leheküljelist analüüsi, mis näitab ära, et antud eelnõu on põhiseadusega igati kooskõlas. Ja rääkida ka usuvabaduse piiramisest – seda on korduvalt ümber lükatud. Keegi ei ahista ega piira usuvabadust, võetakse ära ainult juriidiline ja administratiivne kanal, et Moskva patriarhaat ei saaks siia oma kombitsaid ajada. Seda enam, et Moskva patriarh on kuulutanud sõja Ukrainas pühaks sõjaks, ta legitimiseerib tapmist ja vägivalda. Ja meil on parlamendis inimesi, kes vaatavad selle peale, ütleme siis, heakskiitva pilguga. Lisaks, eelnõu näeb ette, et tulevikus ka islamiäärmuslus ei tõstaks Eesti ühiskonnas pead. Nii et see eelnõu vaatab kahtlemata tervikut, mitte ei tegele ainult Moskva patriarhaadi lahutamisega Eesti ühiskonnast. Nii et jutt sellest, et õigeusk on kuidagi löögi all ja üldse usuvabadus on löögi all, meie usuline mitmekesisus on löögi all, on selgelt hirmutav ja ühiskonda lõhestav. Seda ei ole, seda on korduvalt erinevatel koosolekutel ka räägitud. Me soovime võtta ära igasugused põhikirjalised viited sellele, et Moskva patriarhaadist saaks tulla siia mingit mõjutustegevust. Eelnõu on tehtud paremaks ja Isamaa toetab antud eelnõu vastuvõtmist. Loodetavasti ka president arvestab selle suure laiapõhjalise poliitilise mandaadiga, mis anti juba 6. mail 2024 75 poolthäälega. Aitäh!

Head kolleegid! Eesti on tõesti väga salliv riik. Meil saab olla parlamendis ka inimesi, kes alati valust võpatavad, kui me räägime eesti koolist või räägime punamonumentide äraviimisest või räägime ka Moskva patriarhaadist lahutamisest. Ma tahaks tegelikult tunnustada Siseministeeriumit, õiguskomisjoni ja praktiliselt kõiki erakondi peale Kõlvarti juhitud Keskerakonna ja Varro Vooglaiu, kes võtavad ühiskonda lõhestavaid positsioone. Esiteks, see õiguslik alus selle eelnõu vastuvõtmiseks on väga lai, see mandaat on väga suur. 6. mail 2024 võeti vastu avaldus Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Ja samad inimesed, Belobrovtsev, Tšaplõgin ja nii edasi, pluss Varro Vooglaid hääletasid ka sellele avaldusele vastu. Nii et kõik on loomulik, kõik läheb mustrisse, kõik sobitub. Iseenesest midagi ei ole. Ütleme, argumentidega teid veenda ei ole võimalik. Teie hoiakud, meelsus ja dogmad on niivõrd sügaval. Eputada selle kanoonilise õiguse mõistega, tulla sellega siia ette, sellega lehvitada on ju samuti tegelikult häbiväärselt piinlik. Ma olen ka Varrole [öelnud], et aga 1944. aastal Stalin ja Punaarmee jõhkralt jõuga lõpetasid alluvuse Konstantinoopolile. Siis käib ainult käte laiutamine, juhtus jah nii. Aga Eesti Vabariigi ajal loodi hoopiski Konstantinoopoliga see kanooniline side, mis okupantide ja Stalini poolt 1944. aastal jõhkralt lõpetati. Ja teie räägite kanoonilisest õigusest! Selles mõttes see avaldus, mis võeti vastu 75 poolthäälega, ja eelnõu, mis siin eelmine kord võeti vastu 60 poolthäälega … Eelmine eelnõu oli ka tegelikult väga hea, aga parlament näitas paindlikkust, näitas sisu ja tuli presidendi kriitikale vastu. Tahan tunnustada ka Siseministeeriumi usuekspertide tehtud 12‑leheküljelist analüüsi, mis näitab ära, et antud eelnõu on põhiseadusega igati kooskõlas. Ja rääkida ka usuvabaduse piiramisest – seda on korduvalt ümber lükatud. Keegi ei ahista ega piira usuvabadust, võetakse ära ainult juriidiline ja administratiivne kanal, et Moskva patriarhaat ei saaks siia oma kombitsaid ajada. Seda enam, et Moskva patriarh on kuulutanud sõja Ukrainas pühaks sõjaks, ta legitimiseerib tapmist ja vägivalda. Ja meil on parlamendis inimesi, kes vaatavad selle peale, ütleme siis, heakskiitva pilguga. Lisaks, eelnõu näeb ette, et tulevikus ka islamiäärmuslus ei tõstaks Eesti ühiskonnas pead. Nii et see eelnõu vaatab kahtlemata tervikut, mitte ei tegele ainult Moskva patriarhaadi lahutamisega Eesti ühiskonnast. Nii et jutt sellest, et õigeusk on kuidagi löögi all ja üldse usuvabadus on löögi all, meie usuline mitmekesisus on löögi all, on selgelt hirmutav ja ühiskonda lõhestav. Seda ei ole, seda on korduvalt erinevatel koosolekutel ka räägitud. Me soovime võtta ära igasugused põhikirjalised viited sellele, et Moskva patriarhaadist saaks tulla siia mingit mõjutustegevust. Eelnõu on tehtud paremaks ja Isamaa toetab antud eelnõu vastuvõtmist. Loodetavasti ka president arvestab selle suure laiapõhjalise poliitilise mandaadiga, mis anti 75 poolthäälega juba 6. mail 2024. Aitäh!

Suur tänu! Sõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Varro Vooglaid.

Suur tänu! No eks kolleeg Jaanus Karilaid alustas täpselt niimoodi, nagu oli arvata, sellepärast et selle eelnõu [menetlemisel] on ju pidevalt üritatud kogu seda diskussiooni raamistada sellisel viisil, et meil on siin eestimeelsed versus venemeelsed. Jaanus Karilaid, kes püüab ennast näidata Eesti Vabariigi kõige suurema patrioodina ja teeb siin uperpalle, et sellist kuvandit endast luua, igati ootuspäraselt seda raamistust ka siin jätkab. Ma tuletan Jaanusele meelde, et 9. aprillil, kui eelnõu esimest korda vastu võeti, teatasid sa lõpphääletuseelselt, et usuvabadus on Eestis tagatud, seda ei saa eitada mitte keegi, kes mõtleb tervemõistuslikult, seda ei saa vaidlustada keegi, kes mõtleb tervemõistuslikult. Ja sa ütlesid, et sellel eelnõul ei ole usuvabaduse piiramisega mingit pistmist. Tuleb meelde? Tuleb meelde? Ja ei läinud palju aega mööda, kui president jättis seaduse välja kuulutamata. Väga põhjalikule sisulisele analüüsile tuginedes ütles ta, et see on lubamatu usuvabaduse rikkumine. Nii et sa ole natukene tagasihoidlikum, süvene asjadesse natukene rohkem ja äkki hakkad ka nendest asjadest aru saama ühel heal päeval. Lootus kaob viimasena. Nüüd, omalt poolt rõhutan, et tegelik raamistus, milles me peaksime seda asja arutama, eriti pärast seda, kui president on öelnud, et see eelnõu tõepoolest oli põhiseadusega vastuolus, ei ole mitte see, kas me oleme eestimeelsed või venemeelsed, vaid see, kas me oleme reaalselt taganud eelnõu vastavuse põhiseadusele või ei ole seda teinud. Mina väidan täiesti selgelt ja ühemõtteliselt, et me ei ole seda teinud. Vastupidi, on tehtud kosmeetilisi muudatusi selleks, et luua illusiooni, justkui oleks põhiseadusvastasus kõrvaldatud, aga me teame – me teame! – täiesti ühemõtteliselt ja selgelt, et presidendi hinnanguga on see eelnõu sellisel kujul vastuolus. Kuidas me seda teame? Õiguskomisjonis ma küsisin selle kohta presidendi kantseleid esindanud Mall Grambergilt. Rääkisin sellest ka eelmisel lugemisel toimunud kõnes, nii et te kõik olete saanud võimaluse seda kuulda, kuna ma vahendasin seda teile. Presidendi kantselei esindaja ütles, et ei, ka sellisel kujul, muudetuna on see presidendi hinnangul endiselt põhiseadusega vastuolus. Nii et mitte keegi siin saalis ei saa täna öelda, et ta ei tea, et ta hääletab eelnõu poolt, mis on presidendi [arvates] endiselt põhiseadusega vastuolus. Teate seda ja ometi teete seda. See näitab seda, et tegelikku austust põhiseaduse vastu ei ole, seda enam, et presidendi esitatud argumente ei ole ju keegi teist ümber lükanud. Mina ei ole küll kuulnud ühtegi kõnet, kus oleks presidendi argumendid võetud ükshaaval ette ja sisuliselt need ümber lükatud. Kas Jaanus Karilaid näiteks tegi seda? Ei. Ma arvan, et ta ei ole presidendi arvamust lugenudki. Igal juhul tänases kõnes ta ei puudutanud seda poole sõnagagi ja ta ei näidanud mitte üheski aspektis mitte kuidagi, kuidas president eksis oma hinnangut kujundades. Ta lihtsalt rääkis, et Eesti julgeolekut on vaja tagada, me peame ikka eestimeelselt tegutsema, ja nüüd ongi kõik, eks ole. Selle loosungi all me võime kõikidest põhiseaduslikest õigustest üle galopeerida. Õigusriigis ei käi asjad nii, Jaanus. Nüüd, mis puudutab seda julgeolekujuttu siin, mida te kogu aeg räägite, siis see on ju puhas vale. Lausvale, ütleme otse. Mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu ei Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ega Pühtitsa klooster ega nende kanoonilised sidemed ei kujuta ega ole kujutanud. Ei ole ühtegi fakti, millest nähtuks, et nad kujutaksid endast mingisugust julgeolekuohtu. Ja te ütlete selle peale, et aga me võtame vastu sellise seaduse, millega välistada selliste ohtude tekkimise võimalus tulevikus. Kuulge, mõelge nüüd natukene! Kas vähekene häbi ei ole? Mis ajast saati õigusriigis käivad asjad sellisel viisil, et me hakkame erinevaid organisatsioone ähvardama sundlõpetamisega selleks, et välistada nendega seonduvate tulevaste julgeolekuohtude tekkimine? Kui me sellise loogika omaks võtame, siis miks ei võiks hakata ka näiteks erakondadelt nõudma sundlõpetamist? Mitte sellepärast, et nad oleksid kujunenud kuidagi julgeolekuohuks, vaid selleks, et välistada võimalus, et nad tulevikus võivad kujuneda julgeolekuohuks. Reaalsus on see, et tegelikult selle seadusega, eriti selle jõustamisega, kui asi peaks jõudma sinnamaani, kus hakatakse Pühtitsa kloostrit jõuga sundlõpetama – sest see ju tegelik eesmärk on –, mitte ei kahandata julgeolekuohte, vaid hüppeliselt kasvatatakse. Sellega mitte ei liideta ühiskonda kokku, vaid sellega lõhestatakse ühiskonda. Ja seda ei tohiks niigi keerulises julgeolekuolukorras teha, see on vastutustundetu ja lubamatu. Kusjuures ma olen vähemalt viis korda siin saalis küsinud, kuidas te kavatsete reaalselt hakata seda sundlõpetamist ellu viima, kui järg peaks sinnani jõudma, ja sellele pole mitte kunagi mingisugust mõistlikku vastust antud. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Suur tänu! No eks kolleeg Jaanus Karilaid alustas täpselt niimoodi, nagu oli arvata, sellepärast et selle eelnõu [menetlemisel] on ju pidevalt üritatud kogu seda diskussiooni raamistada sellisel viisil, et meil on siin eestimeelsed versus venemeelsed. Jaanus Karilaid, kes püüab ennast näidata Eesti Vabariigi kõige suurema patrioodina ja teeb siin uperpalle, et sellist kuvandit endast luua, igati ootuspäraselt seda raamistust ka siin jätkab. Ma tuletan Jaanusele meelde, et 9. aprillil, kui eelnõu esimest korda vastu võeti, teatasid sa lõpphääletuseelselt, et usuvabadus on Eestis tagatud, seda ei saa eitada mitte keegi, kes mõtleb tervemõistuslikult, seda ei saa vaidlustada keegi, kes mõtleb tervemõistuslikult. Ja sa ütlesid, et sellel eelnõul ei ole usuvabaduse piiramisega mingit pistmist. Tuleb meelde? Tuleb meelde? Ja ei läinud palju aega mööda, kui president jättis seaduse välja kuulutamata. Väga põhjalikule sisulisele analüüsile tuginedes ütles ta, et see on lubamatu usuvabaduse rikkumine. Nii et sa ole natukene tagasihoidlikum, süvene asjadesse natukene rohkem ja äkki hakkad ka nendest asjadest aru saama ühel heal päeval. Lootus kaob viimasena. Nüüd, omalt poolt rõhutan, et tegelik raamistus, milles me peaksime seda asja arutama, eriti pärast seda, kui president on öelnud, et see eelnõu tõepoolest oli põhiseadusega vastuolus, ei ole mitte see, kas me oleme eestimeelsed või venemeelsed, vaid see, kas me oleme reaalselt taganud eelnõu vastavuse põhiseadusele või ei ole seda teinud. Mina väidan täiesti selgelt ja ühemõtteliselt, et me ei ole seda teinud. Vastupidi, on tehtud kosmeetilisi muudatusi selleks, et luua illusiooni, justkui oleks põhiseadusvastasus kõrvaldatud, aga me teame – me teame! – täiesti ühemõtteliselt ja selgelt, et presidendi hinnanguga on see eelnõu sellisel kujul vastuolus. Kuidas me seda teame? Õiguskomisjonis ma küsisin selle kohta presidendi kantseleid esindanud Mall Grambergilt. Rääkisin sellest ka eelmisel lugemisel toimunud kõnes, nii et te kõik olete saanud võimaluse seda kuulda, kuna ma vahendasin seda teile. Presidendi kantselei esindaja ütles, et ei, ka sellisel kujul, muudetuna on see presidendi hinnangul endiselt põhiseadusega vastuolus. Nii et mitte keegi siin saalis ei saa täna öelda, et ta ei tea, et ta hääletab eelnõu poolt, mis on presidendi [arvates] endiselt põhiseadusega vastuolus. Teate seda ja ometi teete seda. See näitab seda, et tegelikku austust põhiseaduse vastu ei ole, seda enam, et presidendi esitatud argumente ei ole ju keegi teist ümber lükanud. Mina ei ole küll kuulnud ühtegi kõnet, kus oleks presidendi argumendid võetud ükshaaval ette ja sisuliselt need ümber lükatud. Kas Jaanus Karilaid näiteks tegi seda? Ei. Ma arvan, et ta ei ole presidendi arvamust lugenudki. Igal juhul tänases kõnes ta ei puudutanud seda poole sõnagagi ja ta ei näidanud mitte üheski aspektis mitte kuidagi, kuidas president eksis oma hinnangut kujundades. Ta lihtsalt rääkis, et Eesti julgeolekut on vaja tagada, me peame ikka eestimeelselt tegutsema, ja nüüd ongi kõik, eks ole. Selle loosungi all me võime kõikidest põhiseaduslikest õigustest üle galopeerida. Õigusriigis ei käi asjad nii, Jaanus. Nüüd, mis puudutab seda julgeolekujuttu siin, mida te kogu aeg räägite, siis see on ju puhas vale. Lausvale, ütleme otse. Mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu ei Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ega Pühtitsa klooster ega nende kanoonilised sidemed ei kujuta ega pole kujutanud. Ei ole ühtegi fakti, millest nähtuks, et nad kujutaksid endast mingisugust julgeolekuohtu. Ja te ütlete selle peale, et aga me võtame vastu sellise seaduse, millega välistada selliste ohtude tekkimise võimalus tulevikus. Kuulge, mõelge nüüd natukene! Kas vähekene häbi ei ole? Mis ajast saati õigusriigis käivad asjad sellisel viisil, et me hakkame erinevaid organisatsioone ähvardama sundlõpetamisega selleks, et välistada nendega seonduvate tulevaste julgeolekuohtude tekkimine? Kui me sellise loogika omaks võtame, siis miks ei võiks hakata ka näiteks erakondadelt nõudma sundlõpetamist? Mitte sellepärast, et nad oleksid kujunenud kuidagi julgeolekuohuks, vaid selleks, et välistada võimalus, et nad tulevikus võivad kujuneda julgeolekuohuks. Reaalsus on see, et tegelikult selle seadusega, eriti selle jõustamisega, kui asi peaks jõudma sinnamaani, kus hakatakse Pühtitsa kloostrit jõuga sundlõpetama – sest see ju tegelik eesmärk on –, mitte ei kahandata julgeolekuohte, vaid hüppeliselt kasvatatakse. Sellega mitte ei liideta ühiskonda kokku, vaid sellega lõhestatakse ühiskonda. Ja seda ei tohiks niigi keerulises julgeolekuolukorras teha, see on vastutustundetu ja lubamatu. Kusjuures ma olen vähemalt viis korda siin saalis küsinud, kuidas te kavatsete reaalselt hakata seda sundlõpetamist ellu viima, kui järg peaks sinnani jõudma, ja sellele pole mitte kunagi mingisugust mõistlikku vastust antud. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Alati öeldakse, et ei-ei-ei, ära räägi, sinnani asi ei jõua. Aga kõik teavad, et võib jõuda. Ja see on ka üks selle seaduseelnõu põhilisi probleeme. Te olete deklareerinud, et eesmärgiks on Eesti julgeoleku tagamine, aga tegelikuks eesmärgiks on Pühtitsa kloostri, Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku sundimine oma seniste kanooniliste sidemete lõpetamisele. See tuleb väga selgelt välja ka presidendi hinnangust. President ütleb, et kui te tahate tagada julgeolekut, siis selleks on ju kehtivas õiguses kõik võimalused olemas, ja keegi ei saa ka seda ümber lükata. Põhimõtteliselt on presidendil õigus, ta toob karistusseadustikust esile kõik paragrahvid, mis ütlevad, et ei tohi näiteks tegeleda riigireetmisega erinevas tähenduses, ei tohi tegeleda vaenuliku mõjutustegevusega, kõik muud sellised asjad. Tõesti on hoovad olemas, aga ükski nendest hoobadest ei võimalda teil sundida neid oma kanoonilisi sidemeid katkestama. Ja see ongi see põhjus, miks teil on tegelikult seda eelnõu vaja. Aga vot sellisest eesmärgist lähtuvalt usuvabaduse piiramist ei võimalda põhiseadus. Ja see ongi see tupik, millesse te olete iseennast tüürinud kõiki hoiatusi ignoreerides. President ei saa seda seadust ka sellisel kujul välja kuulutada, nagu ma juba eelnevalt osundasin, kui ta just oma senistest tõekspidamistest ei tagane, kui ta oma positsioonidest ei tagane, sest see eelnõu muudetud kujul ei ole sugugi vähem vastuolus nendesamade postulaatidega, millele ta oma esialgses hinnangus tugines. Ja lõpetuseks, olles peatunud julgeolekuaspektil ja õigusriikluse aspektil, mis ütleb seda, et ühtegi poliitilist eesmärki ei tohi taotleda, ühtegi poliitilist ambitsiooni ei tohi läbi suruda, kui see on põhiseadusega vastuolus, ükskõik kui heaks ja ihaldusväärseks neid ambitsioone ka ei peeta, tahaksin ma peatuda ka inimlikul aspektil. Minu jaoks on hästi ebameeldiv ja lausa eemaletõukav see, kuidas me näeme, et selliste sammudega, mis see eelnõu endast kujutab, muutub Eesti Vabariik üha rohkem sallimatuks, kitsarinnaliseks ja tigedaks moodustiseks. Linnar, mis sa naerad seal taga? Ei ole vaja irvitada minu väljendatu üle. See on kitsarinnalisuse ja sallimatuse ilming, kui me teame, et mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu need organisatsioonid endast ei kujuta, ja sellest hoolimata ähvardatakse neid sundlõpetamisega, kui nad ei lõpeta oma kanoonilisi sidemeid. Siin pole midagi naerda. See on inetu pilt. Mina ei taha sellises Eesti Vabariigis elada. Kui palju on räägitud sallimatusest ja sallivuse vajadusest, kui on tarvis olnud normaliseerida homoseksuaalseid suhteid ja ümber määratleda abielu? Palju olete sellest rääkinud. Aga kui on vaja näidata üles sallivust religioossete organisatsioonide vastu, siis on kogu see sallivuse retoorika teil ununenud. Tuletan meelde, et Pühtitsa kloostri nunnad kutsusid teid kõiki endale külla. Paljud teist läksid sinna, et tutvuda kloostriga? Paljud teist on käinud seal reaalselt? Paljud on suhelnud kloostri nunnadega, küsinud küsimusi, kuulanud vastuseid, kaalunud? Ma arvan, et keegi ei läinud. Mina käisin. Ja seda enam on mul kurb vaadata, kuidas neid represseeritakse, ilma et nad oleks Eesti Vabariigile midagi halba teinud. Kokkuvõtteks …

Alati öeldakse, et ei-ei-ei, ära räägi, sinnani asi ei jõua. Aga kõik teavad, et võib jõuda. Ja see on ka üks selle seaduseelnõu põhilisi probleeme. Te olete deklareerinud, et eesmärgiks on Eesti julgeoleku tagamine, aga tegelikuks eesmärgiks on Pühtitsa kloostri, Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku sundimine oma seniste kanooniliste sidemete lõpetamisele. See tuleb väga selgelt välja ka presidendi hinnangust. President ütleb, et kui te tahate tagada julgeolekut, siis selleks on ju kehtivas õiguses kõik võimalused olemas, ja keegi ei saa ka seda ümber lükata. Põhimõtteliselt on presidendil õigus, ta toob karistusseadustikust esile kõik paragrahvid, mis ütlevad, et ei tohi näiteks tegeleda riigireetmisega erinevas tähenduses, ei tohi tegeleda vaenuliku mõjutustegevusega, kõik muud sellised asjad. Tõesti on hoovad olemas, aga ükski nendest hoobadest ei võimalda teil sundida neid oma kanoonilisi sidemeid katkestama. Ja see ongi see põhjus, miks teil on tegelikult seda eelnõu vaja. Aga vot sellisest eesmärgist lähtuvalt usuvabaduse piiramist ei võimalda põhiseadus. Ja see ongi see tupik, millesse te olete iseennast tüürinud kõiki hoiatusi ignoreerides. President ei saa seda seadust ka sellisel kujul välja kuulutada, nagu ma juba eelnevalt osundasin, kui ta just oma senistest tõekspidamistest ja positsioonidest ei tagane, sest see eelnõu muudetud kujul ei ole sugugi vähem vastuolus nendesamade postulaatidega, millele ta oma esialgses hinnangus tugines. Ja lõpetuseks, olles peatunud julgeolekuaspektil ja õigusriikluse aspektil, mis ütleb seda, et ühtegi poliitilist eesmärki ei tohi taotleda, ühtegi poliitilist ambitsiooni ei tohi läbi suruda, kui see on põhiseadusega vastuolus, ükskõik kui heaks ja ihaldusväärseks neid ambitsioone ka ei peeta, tahaksin ma peatuda ka inimlikul aspektil. Minu jaoks on hästi ebameeldiv ja lausa eemaletõukav see, kuidas me näeme, et selliste sammudega, mis see eelnõu endast kujutab, muutub Eesti Vabariik üha rohkem sallimatuks, kitsarinnaliseks ja tigedaks moodustiseks. Linnar, mis sa naerad seal taga? Ei ole vaja irvitada minu väljendatu üle. See on kitsarinnalisuse ja sallimatuse ilming, kui me teame, et mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu need organisatsioonid endast ei kujuta, ja sellest hoolimata ähvardatakse neid sundlõpetamisega, kui nad ei lõpeta oma kanoonilisi sidemeid. Siin pole midagi naerda. See on inetu pilt. Mina ei taha sellises Eesti Vabariigis elada. Kui palju on räägitud sallimatusest ja sallivuse vajadusest, kui on tarvis olnud normaliseerida homoseksuaalseid suhteid ja ümber määratleda abielu? Palju olete sellest rääkinud. Aga kui on vaja näidata üles sallivust religioossete organisatsioonide vastu, siis on kogu see sallivuse retoorika teil ununenud. Tuletan meelde, et Pühtitsa kloostri nunnad kutsusid teid kõiki endale külla. Paljud teist läksid sinna, et tutvuda kloostriga? Paljud teist on käinud seal reaalselt? Paljud on suhelnud kloostri nunnadega, küsinud küsimusi, kuulanud vastuseid, kaalunud? Ma arvan, et keegi ei läinud. Mina käisin. Ja seda enam on mul kurb vaadata, kuidas neid represseeritakse, ilma et nad oleks Eesti Vabariigile midagi halba teinud. Kokkuvõtteks …

Aitäh!

… kutsun üles mitte seda eelnõu toetama, sest vastasel juhul muutub piinlik olukord veelgi piinlikumaks. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Head ametikaaslased! Käime faktid uuesti üle. Vaba maailma õigeusklikud reeglina toetavad ja tervitavad seda eelnõu, mis loodetavasti saab ka seaduseks. Ja siin ma viitan eelkõige Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jumalakartlikule ja ligimest armastavale lähenemisele. Vene õigeusu kirik muidugi ei ole kirik, vaid see tegutseb Kremli eriteenistuste alltöövõtjana. Ja vähemalt teise maailmasõja ajast alates, kui isegi mitte varem, on juhtinud kirikut tšekaa, GPU, NKVD, KGB ja FSB. Eelmise Moskva patriarhi Aleksius II KGB agendi nimi oli Drozdov. Praegune Moskva patriarh Kirill, KGB agendi nimega Mihhailov, luuras ja tegeles vaenuliku mõjutustegevusega Genfis, olles Nõukogude Liidu esindaja Kirikute Maailmanõukogus. Seesama Kirill on kuulutanud Vene sõja Ukrainas pühaks sõjaks. Ja veelgi enam, Vene kiriku vaates on Venemaa pühas sõjas kollektiivse läänega ja Ukraina rahvast pole nende vaates olemas. See niinimetatud Vene maailm või russki mir on täpselt seal, kus Kremlil seda vaja on. See mõttelõng on selline, et Vene impeerium peab ennast taastama ning mõjuala võimalikult palju suurendama ja laiendama. Moskva kirik ei ole Venemaal mitte kuidagi riigist lahutatud, vaid see on ikkagi Putini režiimi võimuvertikaali oluline osa. Seepärast tulebki just Moskva kiriku kui vaenuliku organisatsiooni tegevus võimalikult kiiresti Eestis lõpetada. Moskva kirikus ei kummardata Jumalat, vaid ikka eelkõige Kremli imperialistlikke Suur-Vene ambitsioone. Paraku on Kremlil oma mõjutustegevusega õnnestunud Moskva kiriku Eesti organisatsiooni kaudu, agente ja kasulikke idioote kasutades jätkuvalt meie elanikkonda lõhestada. See ei ole hea. Moskva kiriku pea ja džihaadile üles kutsuvate radikaalsete mullade vahele võib muidugi rahulikult võrdusmärgi panna. Jumalat nendes tegudes ei ole, pole mõtet otsida ka. On lihtsalt usu ja usklike ärakasutamine. Nüüd, endise Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku nimevahetus on maskeering. Selle kiriku alluvussuhe Moskva patriarhaadiga, mis omakorda allub FSB kaudu Kremlile ehk Putini kuritegelikule režiimile, on iseenesest ebanormaalne ja isegi ohtlik. Ja need alluvussuhted on täitsa selged, nagu ka Moskva patriarhaadi tingimusteta toetus Putini poliitikale. See on osa Putini ja tema seltsimeeste geopoliitilisest mängust hoida Eestit Moskva mõjualas. Ja nüüd veel ajaloost. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik sai Konstantinoopolist tomose ehk iseseisvusakti 1923. aastal. Moskva on omakorda üritanud seda kirikut kõigi vahenditega hävitada, et kontrolli alla saada kõik õigeusklikud. Jumalal on paraku olnud hoopis teistsugused plaanid. Ma võiks öelda isegi nii, et Moskva kirik Eestis on üks viimaseid, kui mitte isegi kõige viimane Vene okupatsiooni jäänuk. Nüüd usuvabadusest. Eesti riik ei soovi mitte kuidagi usuvabadust piirata ja me ei tee ka seda, sellepärast et usuvabadus on põhiseadusega kaitstud. Aga alluvus patriarh Kirillile, agendinimega Mihhailov, ei ole usuvabadus. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus … Palun kolm minutit juurde.

Austatav juhataja! Head ametikaaslased! Käime faktid uuesti üle. Vaba maailma õigeusklikud reeglina toetavad ja tervitavad seda eelnõu, mis loodetavasti saab ka seaduseks. Ja siin ma viitan eelkõige Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jumalakartlikule ja ligimest armastavale lähenemisele. Vene õigeusu kirik muidugi ei ole kirik, vaid see tegutseb Kremli eriteenistuste alltöövõtjana. Ja vähemalt teise maailmasõja ajast alates, kui isegi mitte varem, juhtis kirikut tšekaa, GPU, NKVD, KGB ja FSB. Eelmise Moskva patriarhi Aleksius II KGB agendi nimi oli Drozdov. Praegune Moskva patriarh Kirill, KGB agendi nimega Mihhailov, luuras ja tegeles vaenuliku mõjutustegevusega Genfis, olles Nõukogude Liidu esindaja Kirikute Maailmanõukogus. Seesama Kirill on kuulutanud Vene sõja Ukrainas pühaks sõjaks. Ja veelgi enam, Vene kiriku vaates on Venemaa pühas sõjas kollektiivse läänega ja Ukraina rahvast pole nende vaates olemas. See niinimetatud Vene maailm või russki mir on täpselt seal, kus Kremlil seda vaja on. See mõttelõng on selline, et Vene impeerium peab ennast taastama ning mõjuala võimalikult palju suurendama ja laiendama. Moskva kirik ei ole Venemaal mitte kuidagi riigist lahutatud, vaid see on ikkagi Putini režiimi võimuvertikaali oluline osa. Seepärast tulebki just Moskva kiriku kui vaenuliku organisatsiooni tegevus võimalikult kiiresti Eestis lõpetada. Moskva kirikus ei kummardada Jumalat, vaid ikka eelkõige Kremli imperialistlikke Suur-Vene ambitsioone. Paraku on Kremlil oma mõjutustegevusega õnnestunud Moskva kiriku Eesti organisatsiooni kaudu, agente ja kasulikke idioote kasutades jätkuvalt meie elanikkonda lõhestada. See ei ole hea. Moskva kiriku pea ja džihaadile üles kutsuvate radikaalsete mullade vahele võib muidugi rahulikult võrdlusmärgi panna. Jumalat nendes tegudes ei ole, pole mõtet otsida ka. On lihtsalt usu ja usklike ärakasutamine. Nüüd, endise Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku nimevahetus on maskeering. Selle kiriku alluvussuhe Moskva patriarhaadiga, mis omakorda allub FSB kaudu Kremlile ehk Putini kuritegelikule režiimile, on iseenesest ebanormaalne ja isegi ohtlik. Ja need alluvussuhted on täitsa selged, nagu ka Moskva patriarhaadi tingimusteta toetus Putini poliitikale. See on osa Putini ja tema seltsimeeste geopoliitilisest mängust hoida Eestit Moskva mõjualas. Ja nüüd veel ajaloost. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik sai Konstantinoopolist tomose ehk iseseisvusakti 1923. aastal. Moskva on omakorda üritanud seda kirikut kõigi vahenditega hävitada, et kontrolli alla saada kõik õigeusklikud. Jumalal on paraku olnud hoopis teistsugused plaanid. Ma võiks öelda isegi nii, et Moskva kirik Eestis on üks viimaseid, kui mitte isegi kõige viimane Vene okupatsiooni jäänuk. Nüüd usuvabadusest. Eesti riik ei soovi mitte kuidagi usuvabadust piirata ega me ei tee ka seda, sellepärast et usuvabadus on põhiseadusega kaitstud. Aga alluvus patriarh Kirillile, agendinimega Mihhailov, ei ole usuvabadus. Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus … Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit juurde.

… on pakkunud Moskva patriarhaadi Eesti kirikule ja kogudustele kristlikku sõbrakätt. Üks võimalusi selleks on vikariaat. Metropoliit Stefanus pakubki oma usuvendadele ja -õdedele võimalust säilitada oma nägu. Lahendus on anda neile võimalus osadust katkestades säilitada oma kiriku kanoonilisus ja kiriklikkus, ilma et nad muutuksid õigeusu mõistes sektiks. Ja mida me näeme jälle teiselt poolt. Moskva kiriku Eesti organisatsioon ei ole isegi suutnud painduda ja näiteks minna ühisele palvusele Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. Moskva kirik ja piiskop Daniel on seevastu asunud välismaal vaba Eesti riiki ründama jõhkrate valedega. Aga tuletan kõigile õigeusklikule meelde, et tänu Eesti Vabariigile, kus on kirik ja riik aegade algusest olnud lahutatud, on järjepidevalt saanud tegutseda 1473. aastal loodud Petseri klooster ja 1892. aastal loodud Kuremäe klooster, nagu ka paljud õigeusu kogudused Eestis. Seaduse vastuvõtmisega anname me seadusandliku lahenduse ja selge raamistiku. Kiriklike ja kanooniliste asjade seadmisega saavad õigeusklikud, ma loodan, Jumala abiga ise väga hästi hakkama. Ja sellepärast ma kutsun Eesti 200 fraktsiooni nimel kõiki ausaid inimesi toetama seda seaduseelnõu. Tänan!

… on pakkunud Moskva patriarhaadi Eesti kirikule ja kogudustele kristlikku sõbrakätt. Üks võimalusi selleks on vikariaat. Metropoliit Stefanus pakubki oma usuvendadele ja -õdedele võimalust säilitada oma nägu. Lahendus on anda neile võimalus osadust katkestades säilitada oma kiriku kanoonilisus ja kiriklikkus, ilma et nad muutuksid õigeusu mõistes sektiks. Ja mida me näeme jälle teiselt poolt. Moskva kiriku Eesti organisatsioon ei ole isegi suutnud painduda ja näiteks minna ühisele palvusele Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuga. Moskva kirik ja piiskop Daniel on seevastu asunud välismaal vaba Eesti riiki ründama jõhkrate valedega. Aga tuletan kõigile õigeusklikele meelde, et tänu Eesti Vabariigile, kus on kirik ja riik aegade algusest olnud lahutatud, on järjepidevalt saanud tegutseda 1473. aastal loodud Petseri klooster ja 1892. aastal loodud Kuremäe klooster, nagu ka paljud õigeusu kogudused Eestis. Seaduse vastuvõtmisega anname me seadusandliku lahenduse ja selge raamistiku. Kiriklike ja kanooniliste asjade seadmisega saavad õigeusklikud, ma loodan, Jumala abiga ise väga hästi hakkama. Ja sellepärast ma kutsun Eesti 200 fraktsiooni nimel kõiki ausaid inimesi toetama seda seaduseelnõu. Tänan!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Eelnõu eesmärki tuleb jälle üle korrata. See on piirata usuliste ühenduste haldussidemeid, mille kaudu võib Eestisse jõuda vaenulik mõjutustegevus. See ei takista usu sisulist praktiseerimist, ei piira õigust uskuda, palvetada või järgida vaimulikku eluviisi. Eelnõu ei nimeta kordagi ühtegi usundit ega usku. Aga tulenevalt nende diskussioonide pidevast rõhuasutusest tuleb veel kord üle korrata, et Kristus ei võrdu Moskva patriarhaat, õigeusk ega Vene õigeusk ei võrdu Moskva patriarhaat ja tõotus Kristusele ei saa tähendada pimedat kuulekust institutsioonile, mis õigustab vägivallaideoloogiat. Moskva patriarhaat kordab pidevalt oma propagandas, et ainult Moskvas on tõeline õigeusk. Teoloog Tauri Tölpt on selle õiguskomisjoni avalikul istungil kenasti ümber lükanud ja toonud välja, et selline kontseptsioon on Vene maailma ideoloogia osa. Ja selles seisnebki patriarh Kirilli ohtlikkus, et kogu Vene õigeusk peab justkui olema Vene õigeusu kiriku all. Ei pea, ei ole nii ajalooliselt ka olnud. Andke siis keisrile, mis on keisri oma, ja jumalale, mis on jumala oma. Nii jumalasõna kui ka seaduseraamat ütleb, et ilmalik ja vaimulik võim on lahus. Ka täna me arutame sedasama teemat siin. Ent ajalooliselt on just Vene õigeusu kirik olnud väga tugevalt seotud Vene riigi ja valitsejatega. Viimastel kümnenditel on see seotus muutunud sisuliseks alluvuseks Putini režiimile. Paraku me näeme, et Kirill ei ole mitte lihtsalt vaimulik juht, vaid on Venemaa režiimi ideoloogiline tugi. Tema sõnumid sõjast, läänemaailmast, sealhulgas Eestist, on avalikud. Ja tegelikult võiks isegi öelda, et õigeusuõpetus, 15. kaanon, ütleb selgelt, et kui piiskop õpetab avalikult hereesiat, on usklikel mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus katkestada temaga osadus. Ajalooliselt on kloostreid ja kogudusi läinud ühe patriarhaadi alt teise alla. Ukraina kirik on üks näide, aga tõepoolest, ka täna ERR-is tõi metropoliit Stefanus välja, et on erinevaid võimalusi, küsimus on tahtes. Muide, tahtest on rääkinud ka Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juht metropoliit Illarion, kui arutati Ukraina kirikule autokefaalia andmist. Ta on öelnud: "Kui Ukraina Kirik tahab meist lahkuda, oleks ta lahkunud juba tükk aega tagasi. Mõistate, et Vene Õigeusu Kirikul pole Kiievi Moskva-orbiidil hoidmiseks mingeid hoobasid – ei poliitilisi, finantsilisi ega halduslikke. Kuid on olemas Ukraina Kiriku piiskopkonna, vaimulike ja kirikurahva tahe jääda Vene Kirikuga ühtseks. Mõni ütleb meile: andke Ukraina Kirikule autokefaalia, laske sel minna – kõigil on parem. Aga kui rahvas seda ei soovi, piiskopid ei taha, vaimulikud ei taha, kuidas saaksime kehtestada autokefaalia? Me ei saa ega kehtesta." Metropoliit Illarion ise annab mõista, et küsimus on alati tahtes. Head sõbrad, Eestis on tagatud usuvabadus ja igaüks võib valida, keda ta usub ja kuidas ta seda teeb. Seda aga siiski lähtuvalt seadusest. Ka siin kõlavad pidevalt väited, et riik ei tohi üleüldse, mitte mingil moel usuasjadesse sekkuda. Ometi ei lubaks me kätt maha raiuda vargal ega sabati rikkujat hävitada oma rahva seast ka siis, kui keegi sõna-sõnalt seda nii tõlgendab. Antud eelnõu puhul räägime konkreetselt institutsioonist, mitte usundist. Vaatamata kõigele mõistan ma väga hästi, et väga paljude jaoks on tegemist valusa ja isiklikult puudutava eelnõuga ning on hirm, mis saama hakkab. Loomulikult tuleb riigil ja ka meil siin neid hirme maha võtta ja selgitada, et Eesti riik ei pea õigeusklikke süüdlasteks ega räägi sellest, et katkestada tuleb oma usk või tõotus Kristusele. Kaugel sellest, katkestada tuleks selle eelnõu puhul ainult side institutsiooniga, ükskõik millisest usundist me räägime, kui see kasutab oma mõjuvõimu mitte heaks, vaid kurjaks. Aitäh!

Head kolleegid! Eelnõu eesmärki tuleb jälle üle korrata. See on piirata usuliste ühenduste haldussidemeid, mille kaudu võib Eestisse jõuda vaenulik mõjutustegevus. See ei takista usu sisulist praktiseerimist, ei piira õigust uskuda, palvetada või järgida vaimulikku eluviisi. Eelnõu ei nimeta kordagi ühtegi usundit ega usku. Aga tulenevalt nende diskussioonide pidevast rõhuasutusest tuleb veel kord üle korrata, et Kristus ei võrdu Moskva patriarhaadiga, õigeusk ega Vene õigeusk ei võrdu Moskva patriarhaadiga ja tõotus Kristusele ei saa tähendada pimedat kuulekust institutsioonile, mis õigustab vägivallaideoloogiat. Moskva patriarhaat kordab pidevalt oma propagandas, et ainult Moskvas on tõeline õigeusk. Teoloog Tauri Tölpt on selle õiguskomisjoni avalikul istungil kenasti ümber lükanud ja toonud välja, et selline kontseptsioon on Vene maailma ideoloogia osa. Ja selles seisnebki patriarh Kirilli ohtlikkus, et kogu Vene õigeusk peab justkui olema Vene õigeusu kiriku all. Ei pea, ei ole nii ajalooliselt ka olnud. Andke siis keisrile, mis on keisri oma, ja jumalale, mis on jumala oma. Nii jumalasõna kui ka seaduseraamat ütleb, et ilmalik ja vaimulik võim on lahus. Ka täna me arutame sedasama teemat siin. Ent ajalooliselt on just Vene õigeusu kirik olnud väga tugevalt seotud Vene riigi ja valitsejatega. Viimastel kümnenditel on see seotus muutunud sisuliseks alluvuseks Putini režiimile. Paraku me näeme, et Kirill ei ole mitte lihtsalt vaimulik juht, vaid on Venemaa režiimi ideoloogiline tugi. Tema sõnumid sõjast, läänemaailmast, sealhulgas Eestist, on avalikud. Ja tegelikult võiks isegi öelda, et õigeusuõpetus, 15. kaanon, ütleb selgelt, et kui piiskop õpetab avalikult hereesiat, on usklikel mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus katkestada temaga osadus. Ajalooliselt on kloostreid ja kogudusi läinud ühe patriarhaadi alt teise alla. Ukraina kirik on üks näide, aga tõepoolest, ka täna ERR-is tõi metropoliit Stefanus välja, et on erinevaid võimalusi, küsimus on tahtes. Muide, tahtest on rääkinud ka Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna juht metropoliit Illarion, kui arutati Ukraina kirikule autokefaalia andmist. Ta on öelnud: "Kui Ukraina Kirik tahab meist lahkuda, oleks ta lahkunud juba tükk aega tagasi. Mõistate, et Vene Õigeusu Kirikul pole Kiievi Moskva-orbiidil hoidmiseks mingeid hoobasid – ei poliitilisi, finantsilisi ega halduslikke. Kuid on olemas Ukraina Kiriku piiskopkonna, vaimulike ja kirikurahva tahe jääda Vene Kirikuga ühtseks. Mõni ütleb meile: andke Ukraina Kirikule autokefaalia, laske sel minna – kõigil on parem. Aga kui rahvas seda ei soovi, piiskopid ei taha, vaimulikud ei taha, kuidas saaksime kehtestada autokefaalia? Me ei saa ega kehtesta." Metropoliit Illarion ise annab mõista, et küsimus on alati tahtes. Head sõbrad, Eestis on tagatud usuvabadus ja igaüks võib valida, keda ta usub ja kuidas ta seda teeb. Seda aga siiski lähtuvalt seadusest. Ka siin kõlavad pidevalt väited, et riik ei tohi üleüldse, mitte mingil moel usuasjadesse sekkuda. Ometi ei lubaks me kätt maha raiuda vargal ega sabati rikkujat hävitada oma rahva seast ka siis, kui keegi sõna-sõnalt seda nii tõlgendab. Antud eelnõu puhul räägime konkreetselt institutsioonist, mitte usundist. Vaatamata kõigele mõistan ma väga hästi, et väga paljude jaoks on tegemist valusa ja isiklikult puudutava eelnõuga ning on hirm, mis saama hakkab. Loomulikult tuleb riigil ja ka meil siin neid hirme maha võtta ja selgitada, et Eesti riik ei pea õigeusklikke süüdlasteks ega räägi sellest, et katkestada tuleb oma usk või tõotus Kristusele. Kaugel sellest, katkestada tuleks selle eelnõu puhul ainult side institutsiooniga, ükskõik millisest usundist me räägime, kui see kasutab oma mõjuvõimu mitte heaks, vaid kurjaks. Aitäh!

Suur tänu teile! Vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Varro Vooglaid, palun!

Jaa. Mulle on vist vastusõnavõtt tõepoolest ette nähtud. On kaks asja, mida tahtsin kommenteerida Jaanus Karilaiu öeldu kohta. Esiteks, ta süüdistas mind selles, et mina võtvat oma kõnedes ühiskonda lõhestavaid positsioone. Ma selle peale küsiksin, kes tegelikult ühiskonda lõhestavad, kas need, kes sunnivad Eesti suurimat kirikut ja kloostrit sundlõpetamise ähvardusel oma kanoonilisi sidemeid katkestama ja identiteeti hülgama, ignoreerides seda tehes ka presidendi üleskutset mitte teha niisugust asja põhiseadust rikkudes, või need, kes kutsuvad üles usulisele sallivusele ja sellele, et mitte eelnevalt kirjeldatud programmi ellu viia. Ausalt öeldes on päris naljakas sellist asja kuulata, et viies ise ellu ühiskonda lõhestavat programmi, hakkad sa süüdistama neid, kes sellele vastu väidavad või sellega kaasa ei tule, ühiskonna lõhestamises. Ühelt poolt on see naljakas, teiselt poolt on see muidugi väga näotu. Teine asi. Karilaid osutas minule järjekordselt, öeldes, et ta on koridoriski mult küsinud, et kuidas siis sellega jääb, et pärast Nõukogude okupatsiooni liideti õigeusu kirik Eestis jõuga Moskva patriarhaadiga, ja mul ei olevat midagi muud vastata, kui et laiutada käsi. Ma mäletan seda vestlust Jaanusega. Ma vastasin talle väga selgelt, et vaata, Jaanus, küsimus on selles, kellest sa eeskuju tahad võtta. Kas sa tahad tõesti võtta eeskuju Nõukogude Liidust, kes jõuga sekkub usuvabadusse ja kujundab ümber usuühenduste kanoonilisi sidemeid, või tahaksime me ikkagi olla õigusriik, mis ütleb, et meil on põhiseadus ja me peame põhiseadusest kinni pidama, muu hulgas mitte sekkuma usuvabadusse, usuühenduste enesekorraldusõigusesse, sellepärast et nii on lihtsalt õigusriigis kombeks. Nii et kui sinu ideaaliks on tegutseda vastavalt sellele, kuidas Nõukogude Liit tegutses Eestis pärast okupatsiooni, siis olgu nii, aga me jääme siin küll radikaalselt eriarvamusele. Mina sealt head eeskuju ei otsiks. Aitäh!

Jaa. Mulle on vist vastusõnavõtt tõepoolest ette nähtud. On kaks asja, mida tahtsin kommenteerida Jaanus Karilaiu öeldu kohta. Esiteks, ta süüdistas mind selles, et mina võtvat oma kõnedes ühiskonda lõhestavaid positsioone. Ma selle peale küsiksin, kes tegelikult ühiskonda lõhestavad, kas need, kes sunnivad Eesti suurimat kirikut ja kloostrit sundlõpetamise ähvardusel oma kanoonilisi sidemeid katkestama ja identiteeti hülgama, ignoreerides seda tehes ka presidendi üleskutset mitte teha niisugust asja põhiseadust rikkudes, või need, kes kutsuvad üles usulisele sallivusele ja sellele, et mitte eelnevalt kirjeldatud programmi ellu viia. Ausalt öeldes on päris naljakas sellist asja kuulata, et viies ise ellu ühiskonda lõhestavat programmi, hakkad sa süüdistama neid, kes sellele vastu väidavad või sellega kaasa ei tule, ühiskonna lõhestamises. Ühelt poolt on see naljakas, teiselt poolt on see muidugi väga näotu. Teine asi. Karilaid osutas minule järjekordselt, öeldes, et ta on koridoriski mult küsinud, et kuidas siis sellega jääb, et pärast Nõukogude okupatsiooni liideti õigeusu kirik Eestis jõuga Moskva patriarhaadiga, ja mul ei olevat midagi muud vastata, kui et laiutada käsi. Ma mäletan seda vestlust Jaanusega. Ma vastasin talle väga selgelt, et vaata, Jaanus, küsimus on selles, kellest sa eeskuju tahad võtta. Kas sa tahad tõesti võtta eeskuju Nõukogude Liidust, kes jõuga sekkub usuvabadusse ja kujundab ümber usuühenduste kanoonilisi sidemeid, või tahaksime me ikkagi olla õigusriik, mis ütleb, et meil on põhiseadus ja me peame põhiseadusest kinni pidama, muu hulgas mitte sekkuma usuvabadusse, usuühenduste enesekorraldusõigusesse, sellepärast et nii on lihtsalt õigusriigis kombeks? Nii et kui sinu ideaaliks on tegutseda vastavalt sellele, kuidas Nõukogude Liit tegutses Eestis pärast okupatsiooni, siis olgu nii, aga me jääme siin küll radikaalselt eriarvamusele. Mina sealt head eeskuju ei otsiks. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Kolm asja. Kõigepealt, mina hääletasin 2024. aasta 6. mail Moskva avalduse poolt. 75 inimest oli selle poolt ja 8 oli vastu. Et see ei jääks valesti kõlama. Ma ei puudutanud Isamaa nimel [kõne pidades] presidendi kriitikat selle pärast, et ka eelmine eelnõu oli tegelikult väga hea eelnõu, ja keskendusin nendele argumentidele, miks oleks võinud selle eelnõu ka varasemalt vastu võtta. Eelkõige huvitab meid juriidilise ja igasuguse haldussideme katkestamine Moskva patriarhaadiga. Ja peab tunnistama, et lõpuks ometi Varro vastas sellele 1944. aasta argumendile. Praegu rohkem tähelepanekuid ei ole.

Aitäh! Kolm asja. Kõigepealt, mina hääletasin 2024. aasta 6. mail Moskva-teemalise avalduse poolt. 75 inimest olid selle poolt ja 8 olid vastu. Et see ei jääks valesti kõlama. Ma ei puudutanud Isamaa nimel [kõne pidades] presidendi kriitikat selle pärast, et ka eelmine eelnõu oli tegelikult väga hea eelnõu, ja keskendusin nendele argumentidele, miks oleks võinud selle eelnõu ka varasemalt vastu võtta. Eelkõige huvitab meid juriidilise ja igasuguse haldussideme katkestamine Moskva patriarhaadiga. Ja peab tunnistama, et lõpuks ometi Varro vastas sellele 1944. aasta argumendile. Praegu rohkem tähelepanekuid ei ole.

Aitäh! Ja vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Varro Vooglaid ütles juba päris palju Jaanus Karilaiu esinemise kohta. See oli kõik väga õige. Tõepoolest, inimene, kes süüdistab teisi ühiskonna lõhestamises, ja nii edasi, teeb hästi palju selleks, et ise seda lõhestada. Ja jälle demagoogiline lemmiktaktika: võimalikult palju kasutada suuri sõnu, mis peaksid nagu mõjuma, à la Putin, Stalin, Kreml ja nii edasi. See iseenesest peaks sõnavõtust tegema mingi suurema asja, kui see tegelikult on. Aga kuna Jaanus Karilaiu puhul on teada, nagu rahvas ütleb, et suuga suur, aga tööga väike, siis siin ei ole nagu suurt mõtet üldse vaielda. Mis puudutab Eesti 200 esindaja sõnavõttu, siis nii kahju, kui see ka pole, see lihtsalt kubises vigadest, [mõtetest, mis on] nii terve mõistuse kui ka tavapärase loogika vastu. Inimene ühest küljest ütleb, et see seadus ei ole põhiseadusega vastuolus, ja ei ole sellepärast, et see ei riiva usuvabadust, aga teisest küljest ta ütleb, et nad põhimõtteliselt ise siin otsustavad, kuidas me saame kedagi uskuda ja kuidas ei saa, kuidas me peame seda tegema ja kuidas ei pea seda tegema. Ja jääb üle vaid jääda selle juurde, mida ma rääkisin oma kõnes. President on korra juba näidanud, et [eelnõu] on põhiseadusvastane, on oma sõna öelnud selle kohta. Ja kuna selle eelnõu mõte ei ole absoluutselt muutunud ja see on meie arvates jätkuvalt põhiseadusvastane, ma loodan, et president jääb endale truuks ja kuulutab selle teist korda põhiseadusvastaseks. Aitäh!

Aitäh! Ja vastusõnavõtt Eesti 200 fraktsiooni nimel, Peeter Tali, palun!

Tänan, härra juhataja! Soovitan stenogrammist tähelepanelikult lugeda, mida ma ütlesin ja ei öelnud. Seaduseelnõu on ära parandatud ja me loodame, et seaduseelnõust saab seadus ja president kirjutab sellele alla. Tänan väga!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Küsimus istungi juhatajale, Andrei Korobeinik, palun!

Jah, aitäh! Mille alusel anti praegu Eesti 200 esindajale võimalus vastusõnavõtuks?

Sellepärast et ei ole vaja kellelgi kahelda, et ka tema seisukohti puudutati nii-öelda teistes läbirääkimistes. Selles ei ole küll vaja kellelgi kahelda. Ma olen olnud siin tõepoolest konservatiivne, kitsama tõlgendusega, et nii esimesel kui kolmandal lugemisel võimaldan ühe vastusõnavõtu [fraktsioonile], kuivõrd ka läbirääkimistel saab osaleda üks. Seetõttu olen liberaalsem seda vastusõnavõttu andma ja ei vea sõrmega järge, kas nüüd [seisukohta] konkreetselt puudutati või mitte, isikut mainiti või mitte. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 570 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teeme. Aga Vladimir Arhipov, palun! Kas teil on fraktsiooni nimel? Te soovite … (Hääl saalist.) Ei, ei, ei, küsimus on, kas tahate fraktsiooni nimel … (Hääl saalist.) Veel kord, fraktsiooni nimel on võimalus [pidada] üks vastusõnavõtt, see on minu selge seisukoht. Vastusõnavõttu istungi juhataja ei pea andma, ta võib selle anda. See annab ka mandaadi istungi juhatajale tegelikult piirata seda niimoodi, nagu mina olen tõlgendanud. Head kolleegid, veel kord, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 570 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teeme. Head kolleegid, oleme eelnõu 570 lõpphääletuse juures. Esmalt juhin teie tähelepanu sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 UA). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid oli 0. Eelnõu 570 on seadusena vastu võetud.