Krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu (652 SE) esimene lugemine

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652 esimene lugemine. Ettekandja on rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Mina esitlen teile eelnõu, mis peab edendama Eestis vastutustundlikku laenamist. See sätestab krediidi[teabe]registri ja selle reeglid. Eesmärk on kaitsta nii laenuandjaid ülelaenamise eest kui ka laenuvõtjaid endid, kes ei ole alati oma kohustustega kursis. Seda algatust on aastaid turuosalistega läbi räägitud ja erimeelsused on üldiselt taandunud. Taust on see, et Eestis on ligi 100 000 inimest, kelle suhtes käib täitemenetlus, probleem on seega väga tõsine. 85 000 inimesel on vähemalt üks maksehäire. Mittepankadest krediidiandjatel on 46 000 viivises olevat lepingut, pooltel juhtudel on võlgnevus kestnud üle 30 päeva. Seadus näeb ette kolme olulist asja: keskse andmekogu ehk krediidi[teabe]registri loomine, krediidiandjale pannakse kohustus edastada laenude andmed registrisse ja krediidiandjale pannakse kohustus teha sellesse registrisse enne laenuandmist päring. Krediidiandjale tehakse kättesaadavaks inimese finantskohustused: eluasemelaenud, järelmaksud, liisingud, väikelaenud, krediitkaardid ja käendused. Praktika näitab, et nende andmete kogumine on erinevatel põhjustel raskendatud, need kas ei tule pangakonto väljavõttest välja või ei ole inimene ise huvitatud nende avalikustamisest, laenuandjale avaldamisest. Tulevikus koondatakse kõik need andmed registrisse, mille kohta kehtivad kõrged turvalisuse nõuded. Riik seda registrit pidama ei hakka, vaid hangib registripidaja riigihanke korras. Nõuded registripidajale algavad sellest, et ta peab olema usaldusväärne, täpsemad nõuded on need, et tema omanikel ja juhtidel peab olema laitmatu maine, nii nagu on pangandussektoris juba reegel. [Registripidaja] peab täitma kapitalinõuet, [tema aktsiakapital peab olema] vähemalt 125 000 eurot, ta peab hoiduma igasugusest muust äritegevusest, sealhulgas personaalsete krediidihinnangute andmisest. [Registri]pidamise kulud kaetakse krediidiandjatelt laekuvatest teenustasudest, mis peavad olema läbipaistvad ja kulupõhised. Registrisse hakkavad andmeid edastama pangad ja muud krediidiandjad, ühisrahastusplatvormid ja hoiu-laenuühistud, kokku arvestatakse umbes 70 ettevõtjaga. Andmed peavad jõudma registrisse ööpäeva jooksul pärast laenulepingu sõlmimist või andmete muutmist. Ja mis andmed seal sisalduvad? Tavapärased isikuandmed, krediidiandja nimi, laenu tüüp, maksimaalne summa ja jääk, igakuine makse, intressimäära tüüp. Kui inimene viivitab 14 päeva laenu osamakse tasumisega, siis [läheb registrisse kirja] ka see info. Krediidiandja on kohustatud tegema registrist päringu iga uue laenutaotluse puhul, aga ainult krediidivõimelisuse hindamiseks, muul otstarbel päringuid teha ei tohi. Inimeste krediiditeavet kuvatakse krediidiandjatele vaid niikaua, kuni kehtib laenuleping. Kui laen saab tasutud, siis neid andmeid enam ei anta päringule vastusena, küll aga säilitatakse neid veel kaks aastat registris järelevalve huvides. Inimesele endale annab see ülevaate sellest, kes talle laenu on andnud, milline on tema laenujääk, millal lõpevad igakuised laenumaksed. See annab ka võimaluse saada ülevaade tema kohta registrisse tehtud päringutest ja on ka võimalus panna endale registris ärikeeld vähemalt kuueks kuuks, uusi laene ei tohi ega saa ta sel ajal võtta. Registripidaja tegevus ja andmetöötlus registris on rangelt kontrollitud: Finantsinspektsioon kontrollib registripidaja usaldusväärsust, Andmekaitse Inspektsioon kontrollib isikuandmete töötlemist, Rahandusministeerium kontrollib halduslepingu täitmist, Riigi Infosüsteemi Amet kontrollib küberturvalisuse nõuete täitmist. Seaduse jõustumise järel kuulutab Rahandusministeerium välja hanke registripidaja leidmiseks. Alates 2027. aasta oktoobrist saab hakata registrisse edastama nii kehtivaid kui ka uusi laenulepinguid. Täismahus alustab register tööd 2028. aasta juunis, kui on loodud võimekus ka päringute tegemiseks. Kokkuvõttes on see samm usaldusväärse või õigemini vastutustundliku laenamise suunas, nagu sai öeldud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kahtlemata on tegemist väga tänuväärse ja kaua oodatud algatusega, pole küsimustki. Mure inimeste laenude teenindamise ja nende kohustustega toimetulemise pärast ju ajas pigem kahjuks kasvab. Küll on mul küsimus selle väga pika jõustumistähtaja kohta. Positiivsest krediidiregistrist on ju aastaid räägitud, see on ka mitmes koalitsioonileppes olnud. Ei teagi, kas koalitsioonid vahetuvad liiga kiiresti või mis see venimise põhjus on. Lihtsalt teeb muret, et see jõustumine on alles kolme aasta pärast. Kas te natuke avaksite, esiteks, mis tingib nii pika jõustumisaja, ja kas te näete mingit võimalust, et seda oleks siiski võimalik kiirendada?

Aitäh! See ei meeldi mulle ka. Eks ma olen proovinud sellest ajaloost aru saada, seda jälgida. Iseenesest ei ole see teema olnud väga kõrgel poliitilise prioriteetsuse tasemel, kuigi ta on siin ja seal kirjas olnud. Turuosalised on tegelikult olnud need, kellega koostööd on edendatud. Minu ajalooteadmise järgi esimene tõke on olnud see, et pangad on olnud tigedad, et pisilaenuandjad saavad juurdepääsu nende andmetele, nende klientuurile. Nüüd on mõeldud välja protseduurid, kuidas nad seda ei saaks, sealhulgas ei ole eelnõusse kirjutatud näiteks kohustuste intressimäära. Sellel on omad plussid ja miinused, aga vähemalt ei saa siis kliente üle meelitada. Samuti peab päringu puhul alati olema krediidiandjal tõestus, et tema poole pöörduti laenu saamiseks. Nii et välditakse igati sellist konfidentsiaalse turuinfo kuritarvitamist. Eraldi probleem on minu arusaamist mööda olnud selles, et pangad on väga erinevas turunišis, eriti võrreldes kiirlaenufirmadega, millel muidugi suurt vahet ei olegi. Siin Tartuski kommenteerib ju iga päev endine pandimaja[pidaja] ja kiirlaenuandja kui suurim majanduse tundja, justkui ilmatark majandust. Täna hommikul jälle. Kuulad, imestad, kogu aeg on mingisugune konks sees, mis ei vasta ausale akadeemilisele tõele, aga jälle midagi öeldakse. Midagi poliitilist, muide. Sihuke asi. Aga igal juhul on laenuandmine valgustatud väga erinevalt. On väga hämaraid nišše, kus on inimesi lihtsalt pügatud ja hukatusse aetud. Sealhulgas on seda aja jooksul teinud pandimajad ja neist välja kasvanud institutsioonid või ärid. Aga panku on pahandanud ka see, et ei kehtestata reegleid mustale laenamisele, kui nii tohib öelda, mustale selles mõttes, et ebamoraalsele liigkasuvõtmisele, kui hästi ebakorrektselt väljenduda. Kõik on ühes potis. Miks siis ei kehtestata laenulage? Mina muide arvan, et Riigikogu peaks seda edasi arutama. Ma oleksin nõus seda pooldama, kui Riigikogu toetab, et kehtestatakse laenu üldsumma lagi, et need väikesed laenuandjad ei põhjustaks näiteks kodukaotust ega võistleks võrdselt eluasemelaenu andjatega, kes tegutsevad väga reguleeritud turul, Eesti Pank kehtestab neile reeglid. Ja nõnda edasi. Selliseid vaidluskohti on. Turg on mitmekesine. IT‑võimekuse küsimus on alati, eks ole, tarbijalaenud peavad sinna [registrisse] kuidagi jõudma, ka järelmaksud. Kõike seda kokku panna on ka keeruline. Hanke korraldamisel on selle hanke võitja oma IT‑arendused kindlasti kriitiline küsimus, kui rääkida järgnevast ajakulust. Mul ei ole kahjuks kindlust, et saaks soovitada lühemat jõustumistähtaega, kuigi natuke tobe see tundub, et alles 2028. aastal tekib täisvalmidus. Umbes nii, et alles pärast meid, paljud meist ei jõua ju seda vastutust ära oodata siin. Vajadus on olemas. Nii et ma ei tea, mis sellega tegelikult teha. Aga laenulagi võiks olla üks heidutus küll nendele võimalikele liigkasuvõtjatele. Ma ei ütle – palun mind mitte kohtusse anda –, et selliseid on kunagi üldse Eestis olnud, kuid nendele võiks kehtida mingi heidutus.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Sellises laenuprotsessis on alati kaks poolt: üks on laenuvõtja, teine on laenusaaja. Ma saan aru, et seal registris on näha inimese saadud laenud või kiirlaenud, mis iganes seal on. Aga kui tegeliku maksevõimega soovitakse võrrelda, siis näiteks kust see, kes huvi tunneb, neid andmeid saaks? Kas need tulevad ka sinna registrisse, sissetulekud ja muud asjad?

Aitäh! Laenuandjad üldiselt või ainult pangad neid andmeid küsivad. Nende väikekontorite puhul on detailselt kirjas, kui palju nemad on kohustatud sissetulekut küsima. Kiirlaenu puhul on mõte ju selles, et tegelikult ei uurita väga selle laenaja olukorda.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Mul on küsimus. Sa ütlesid, et see krediiditeabe [jagamise] seadus ei ole kõrge prioriteetsusega, aga mulle tundub, et see on üsna oluline. Hetk tagasi toimus siin ühe teise seaduse, rahapesu ja terrorismi rahastamise [tõkestamise], RAB‑i seaduse teine lugemine kiirkorras ja juba neljapäeval peaks see vastu võetama. Miks see on kõrge prioriteetsusega? Mõlemad on sinu Rahandusministeeriumi all. Miks sellel on kõrge prioriteetsus, sellel RAB‑i omal, ja sellel krediidi[eelnõul] ei ole?

Oleme täpsed. Ma ütlesin, et selle vastutustundliku laenamise eelnõu prioriteetsus ei ole ajaloos olnud kõrge, sellepärast, et küsija küsis, miks sellega nii kaua on läinud. See lihtsalt ei ole olnud erakondlikult nii kõrge tähtsusega. Publikut, valijat on see ilmselt ka vähe huvitanud ning pangad, turuosalised on jälle palju vaielnud ja aidanud muidugi asja klaarida. Selle eelmise eelnõu prioriteetsus on ka loomulikult kõrge. Rahapesureeglid kogu aeg muutuvad ja rahapesijate tehnoloogiline areng kogu aeg paraneb. Nemad ei sea endale selliseid tõkkeid, mida meie riigiõiguslased, aga ka lihtsalt advokaadid seavad riigile, et ei tohi töödelda andmeid, mis olemas on. Sisuline vajadus on väga suur, rahapesuriskid on ühiskonnale laastavad. Mis ma veel sealt küsimusest vastamata jätsin? Jah, selle eelnõu kohta võib-olla piisab, selle eelnõu raamides. Ahaa, võib-olla see, et meil on ka reaalsed tähtajad. Vabandage väljenduse eest, aga EKREIKE valitsus 2020. aastal algatas selle eelmise asja, mida siin kõik ükshaaval kirusid ja millele palusid vastu hääletada, EKREIKE küsis selleks Euroopa Liidult raha. Nüüd on olukord, et kuigi küsiti raha paar miljonit, natuke alla 3 miljoni, on Eestil tähtajaline [raha]kaotus, kui me ei tee seda kindlaks ajaks ära. Ma ei julge öelda, millal see kell täpselt kukub. Taasterahastust küsis seda raha EKREIKE valitsus, see on selline koht, kus karistatakse suurusjärgu võrra suuremalt. Või see ei ole karistus, aga lihtsalt meie summat vähendatakse 35 miljoni suhtes. Me peame kalendrit vaatama, ka see aspekt on tempo suhtes oluline. Aga iseenesest ei ole kummagagi minu meelest sisuliselt ülepeakaela mindud. Need on ikka pikalt-pikalt juureldud asjad, võib-olla seletused on jäänud rabedaks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Selle eelnõu seletuskirjas on väga palju tähelepanu pööratud just ülelaenamise probleemile. Mingil määral see eelnõu nagu tegeleb, eks ole, selle ennetamisega. Samas vaatan, et see ju tegeleb niinimetatud tekkinud tagajärgedega. Tuleks mõelda ka selle peale, kust tekib see probleem, et inimesed tõesti on hakanud järjest rohkem laenama ja satuvad makseraskustesse. Üks põhjustest on ka inimeste toimetuleku halvenemine. Mul on küsimus: kui palju valitsus kavatseb paralleelselt selle eelnõuga tegeleda ülelaenamise probleemi põhjusega, just sellel määral, et inimesed ei satuks toimetulekuraskustesse ja riik aitaks neil nii-öelda sellest laenuorjusest välja tulla?

Aitäh! See väga hästi selle eelnõuga ei haaku. Aga loomulikult, ka näiteks Rahandusministeerium tegeleb vastutustundliku laenamise selgitamisega, ütleme, finantshariduse levitamisega. Hiljuti jagasime seda ka entusiastidele, Eestis on lausa selline unikaalne võrgustik. Öelda, et laenamine aitab toimetulekuraskustest välja, on muidugi eksitav. Selle hariduse üks osa on selgitamine, et laen ei ole lahendus. Lahendus on sotsiaalsüsteem, aga eelistatult ikkagi töökoht ja majandus. Sellega loomulikult tegeldakse väga erinevates servades.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Võib-olla te veel selgitate, mida laenuandja registrist saadud infoga edasi teeb, mis kohustused talle sellega kaasnevad. Võimaluse korral vastake palun ka sellele küsimusele. Üks Põlvamaa tõsine ettevõtja on, või noh, tööandjad üldse on väga hädas. Nagu me teame, neid laenajaid on nii palju, nad on valdavalt tööeas olevad inimesed. Miks peab tööandja tegelema nende laenude tagasimaksetega seotud tohutute probleemidega? Äkki pigem siis nii, et riigi kohustused tuleks ära täita, aga kiirlaenude asja võiks jätta ettevõtete enda kanda? Selline ettepanek tuli.

Aitäh! See on erakohustus ja tööandja ei pea sellega tegelema rohkem, kui et inimese sissetulek ei tohi joosta mööda tema lepingulistest kohustustest. See on koostöö väljamaksete tegijaga, mitte temale pandud riiklik koormis. See on üldnorm ja ma ei oska sellele rohkem lisada. Aga teil oli vist üks küsimus veel. (Hääl saalist.) Laenuandja kohustus on see, et ta peab kontrollima, ja kahjuks see loeb. Kohtus on olnud väga kummalisi näiteid, kuidas laenuandjad jäävad kaotajaks, sest nad oleks pidanud [midagi] nägema, on väga drastilisi näiteid. Inimene ostis kunagi – ühe näite toon – täiskasvanute mähkmeid, et ta pidi siis ju nagu väga haige olema, kui ta neid ostis. Pank peab sellest tegema järelduse, et ei, sa laenu ei saa, sa oled ostnud täiskasvanute mähkmeid. See on totter, aga see on olnud kohtupretsedent. Parem ikkagi, et oleks see register ja kontrollimise võimalus olemas, nii et enne laenuandmist ta on saanud teada, mis toimub. Aga jah, tervisehinnangut ta teada ei saanud.

Meil on kaks minutit istungi lõpuni. Minut on küsimuseks. Minister tahab võib-olla anda põhjalikumat vastust, võimalikult põhjalikku vastust. Et asi ei jääks poolikuks, siis ma võtan kaks minutit juhataja vaheaega. Istung on lõppenud. Näeme homme.