Проект закона об изменении закона о конкуренции и внесении в связи с этим изменений в другие законы (609 СЕ) – третье чтение.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt nr 1 on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 kolmas lugemine. Juhin kolleegide tähelepanu sellele, et eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Jaak Aab. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eks ma räägin sama juttu siin juba mitmendat korda. Viimastel aastatel on konkurentsiseaduse muutmise üle päris pikalt vaieldud. Aktuaalseks muutus see siis, kui Euroopa Liit võttis vastu täiendava konkurentsidirektiivi. Tuletan meelde, see direktiiv algatati Eesti eesistumise ajal. Aga ma arvan, et kogu selles küsimuses ei ole tähtis mitte formaalne vastavus konkurentsidirektiivile, vaid just konkurentsijärelevalve, konkurentsireeglitest kinnipidamine, kogu konkurentsiolukord Eesti majanduses, ettevõtluses, turgudel. Mina saan täpsemalt rääkida just viimasest poolteisest aastast, kui Riigikogu menetluses on olnud kaks sisuliselt täiesti erinevat eelnõu. Üks on see, millega me täna siin kolmandal lugemisel kokku puutume, eelmine oli Kaja Kallase viimase valitsuse algatatud eelnõu. Nende üle on vaieldud valitsuskoalitsioonides ja Riigikogu majanduskomisjonis. Saan küll öelda, et sotsiaaldemokraatidel on olnud ja on jätkuvalt väga kindel seisukoht. Oleme veendunud, et õiglane konkurents tagab õiglased hinnad nii kodutarbijatele kui ka ettevõtjatele. Eriti oluline on see elutähtsate kaupade ja teenuste puhul, kui vähestel ettevõtetel on valdav turuosa ja neil on võimalik hindu dikteerida. Konkurentsiametil peavad olema korralikud tööriistad seaduste näol ja piisav ressurss oma töö korraldamiseks, et välistada konkurentsirikkumised. Veel kord rõhutan, et just Eesti-taolisele väikeriigile on olulised konkurentsiõiguse selged reeglid ja nende tõhus rakendamine. Konkurentsireeglite rikkumise kiirem ja parem tuvastamine aitaks tagada õiglase konkurentsi meie suhteliselt väikesel turul. Eesti avalikkuses ja meedias on olnud tihti juttu sellest, et meil on oluliste kaupade ja teenuste puhul konkurents piiratud ning selle tõttu on nendel kaupadel ja teenustel ebamõistlikult kõrged hinnad. Hinnaanalüüsid näitavad, et need on kõrgemad nii Baltimaade võrdluses, aga tihti ka võrdluses rikaste Põhjamaadega. Samas on turgu valdavatel ettevõtetel ebamõistlikult suured kasumid, eriti arvestades meie väikest turumahtu. Selle tõttu vajab just Eesti tõhusat konkurentsijärelevalvet ja konkurentsireeglite rikkumise tuvastamist. Ka siin saalis on kõlanud hirmutamine, et nii selles direktiivis kui ka nendes eelnõudes on [ette nähtud] meeletult suured trahvid, ja on hirmutatud, et nüüd minnakse kohe käigu pealt ettevõtteid karistama meeletult suurte trahvidega. See ei vasta tõele! Ma arvan, et 99,99% ettevõtjaid ei puutu kunagi kokku ei konkurentsijärelevalvega ega võimaliku sanktsioonina ka nende trahvidega. Küsimus on ju selles, et haldusmenetlus terviklikuna, nii nagu nägi seda ette eelmine eelnõu, võimaldab menetlemise käigus viia [tegevuse reeglitega] vastavusse ja lõpetada reeglite rikkumise. Võib-olla mõni väiksem ettevõtja üldse ei teagi, et ta reegleid rikub. Haldusmenetlus on koostöö ettevõtja ja Konkurentsiameti vahel. Jah, kui ettevõtja ei reageeri, on võimalik teha ettekirjutusi, määrata sunniraha, ja kui ikka midagi ei toimu ja rikkumine jätkub, siis tulevad kõne alla trahvid. Eelmises eelnõus oli trahvi määrajana ette nähtud ka halduskohus. Selline filter võiks ameti kergekäelist trahvide määramist ennetada, sellega on ju hirmutatud. Kindlasti oleks see eelmine variant olnud mitmes mõttes parem nii sisu poolest kui ka seda direktiivi vaadates, mis meil tuleb üle võtta, aga seda me ei ole suutnud viis aastat teha. Võib-olla veidi sellest, mis on toimunud nende eelnõude menetlusega valitsuses ja Riigikogus viimase poolteise aasta jooksul. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Jah.

See on olnud üks selline poliitiline tibutants. Tegelikult lepiti kokku, tehti õiguslik analüüs, tehti ametlikud kooskõlastusringid, Justiitsministeerium tegi head tööd ja Kalle Laanet viis Kaja Kallase valitsuses selle [eelnõu] valitsuskabinetti, valitsuse istungile. Siis otsustati see eelnõu siia saata. See jõudis majanduskomisjoni eelmise aasta veebruaris, seda oli vaja täiendada – see on ka valitsuse protokollilise otsuse juures kirjas – teatud muudatustega, mis puudutasid halduskohtumenetlust. Majanduskomisjoni esimehena ma need muudatused ka Riigikohtult tellisin ja Riigikohtu kantselei need ette valmistas. Palusin seda ametiabi korras. Ka selle kohta üritati arupärimisi Riigikohtule esitada, et miks ma niisugust asja üldse tegin. See on loomulik protsess ja Riigikohus seda ametiabi ka pakkus. Mis siis edasi juhtus? Eelmise aasta suvel sai justiits‑ ja digiministriks Liisa-Ly Pakosta. Eesti 200 oli ka varem väljendanud, kuidas öelda, oma mitte eriti suurt poolehoidu sellele eelmisele eelnõule. Mis olid need põhjused, ei tea. Neid on viimasel ajal lahatud ka erinevate väljaannete artiklites. Mina võin öelda, et selline mõjutustegevus käis tunnetuslikult ju mitu aastat. Miks see eelnõu ei jõudnud varem üldse valitsusse ega Riigikokku? Ma võin küsida endiste justiitsministrite käest, sel ajal olid justiitsministrid Isamaast ja Reformierakonnast. Olen ka nendega rääkinud. Aga mis toimus pool aastat tagasi? Kui varem, vesteldes Reformierakonna liikmetega majanduskomisjonis, endiste justiitsministritega, oli meil ühine arusaam, et tervikliku haldusmenetlusega tuleks edasi minna, selle eelnõuga tuleks edasi minna, siis nüüd pandi see koalitsioonis pausile. Pausile pandi see Eesti 200 palvel. Minister hakkas tooma järjest selliseid eelnõusid, mis pöörasid selle eelmise eelnõu sisu pahupidi. Jälle võin vaid oletada, mis põhjustel, neid ma ei tea. Selle kohta annab võib-olla selgitust lähem tulevik. Kaja Kallas pöördus konsultatsiooni saamiseks isegi õiguskaitseorganite poole, sest see mõjutustegevus oli ka siis, kui Kaja Kallas oli peaminister. Tema seda tunnetas ja teadis sellest. Asjaolusid ma ei tea. Eks te teate, et õiguskaitseorganid ei kommenteeri neid tihti. Ma loodan, et lähiajal me saame selle kohta täpsemat infot. Igal juhul võeti see eelmine eelnõu [menetlusest] välja ja toodi siia nüüd see uus eelnõu, mis vastab tegelikult väga paljus monopoolsete ettevõtjate huvidele: konkurents oleks piiratud ja nemad oma turgudel saaks endiselt dikteerida hindu, mille tõttu kaotaksid nii tarbijad kui ka ettevõtjad. Õiglase konkurentsi peab tagama riik. Selleks peab riik kehtestama selged reeglid ja tõhusa konkurentsijärelevalve. Seadusega tuleb anda Konkurentsiametile paremad tööriistad ja eelarvega piisavad ressursid. Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus pidurdab konkurentsireeglite järelevalvet. Seda tehakse nii selle eelnõuga kui ka Konkurentsiameti rahaliste vahendite kärpimisega. Kutsun üles kõiki neid Reformierakonna liikmeid, kellega me oleme sellest eelnõust palju rääkinud, endisi ministreid, leidma endas üles see kindlus, mis neis oli mõni aeg tagasi.

Aitäh!

Palun lõpphääletusel seda eelnõu mitte toetada. Sotsiaaldemokraadid seda kindlasti ka ei toeta. Me peame leidma sisuliselt õige lahenduse ja ka formaalselt õige lahenduse. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Eile õhtul rääkisin Märt Otsaga, arutasime maailma asju ja muu hulgas seda eelnõu. Aga ma olen juba korduvalt siin kõnepuldis olnud ja ei tahaks ennast korrata. Eks ta piinlik eelnõu ole muidugi. Nagu ma olen öelnud, tegelikult võiks ausalt lahti kirjutada selle, mis nende seitsme valitsuse ajal on sellega toimunud. Ma ei hakka praegu rääkima neid oma hüpoteese. Aga see, mis eila toimus, oli märkimisväärne. Ma küsisin ka Lauri Hussarilt, kes juhatas istungit, küsisin temalt ka kui [endiselt] ajakirjandusjuhilt, et kuidas talle tundub see heade sotsiaaldemokraatidest kolleegide selline käitumine. Nagu viimsepäeva kaitsel iga viimane kui saadik, kes konkurentsiseadusega mitte kuidagi pole seotud, tuli pukki ka eelmine nädal, nagu see asi oleks nii-öelda elu ja surma küsimus. Vaatame nüüd meedia tegevust. Juhtumisi eila, esmaspäeval, avaldas [Eesti] Ekspress suure loo ja kolleegid siin lõpmatuseni tsiteerisid seda. Vaadake, ma olen olnud suurte väljaannete peatoimetaja ja ka ajakirjanike liidu juht. Mul oli piinlik seda kuulata. See on klassikaline! Vaadake veel tänast Delfi juhtkirja: "Margus Linnamäe [Kuidas see pealkiri oligi? – P. E.] mõjuvõim teeb Eestist banaanivabariigi." Seda nimetatakse … Kuidas seda viisakalt öelda? Ma ei taha öelda, et see loo tellimise järele lõhnab, aga väga sarnane see on. Piinlik! Mina näiteks peatoimetajana seda Delfi lugu poleks avaldanud, oleks andnud toimetajale tagasi ja palunud sellega veel kõvasti tööd teha. Seal on huvitavaid detaile, aga tervikuna on see avaldamiseks mitteküps. Aga see näitab jälle, kuidas tegelikult Eestis – Eesti võib-olla ongi banaanivabariik – on võimalik nii-öelda meediat panna, ja kui ise ei saa hakkama, siis saab leida meediast mingid ajakirjanikud, kes siis kirjutavad, või ka juhtkirjaniku, Delfi juhtkirjaniku, sellesama, kes täna selle kirjutas, eks ju. Noh, piinlik on. Ei tahakski pikemalt sel teemal rääkida. Aga praegu kutsun ma üles seda eelnõu toetama, erinevalt sotsiaaldemokraatidest, kellele see on elu ja surma küsimus. Aga palju olulisem küsimus tuleb siia täna, palju-palju olulisem. See on äärmiselt rõve eelnõu, tunni aja pärast tuleb see siia. See on tõsine [küsimus,] kas me laseme rahulikult endale pähe istuda, muutume sellisteks haletsusväärseteks inimesteks. Jah, põhiseaduse § 22 ja kõik muu, detailidesse laskumata. Praegu on see parim variant, mis on võimalik. Kui tänane Delfi juhtkiri püüab tõmmata ka õiguskantslerile vee peale, et kuidas lobistid teda nii-öelda lollitavad ja nii edasi, siis on piinlik, piinlik, piinlik. See ei vasta küll tõele, kuidagi mitte. Mis puutub nii-öelda kokkuhoiuaega, seda, et igat senti tuleb lugeda, siis võetakse välja üks või teine [asi], eriti nõrgemate puhul, just need rahastamise asjad. 400 000 on meil trahvi juba kaelas jaanuari lõpu seisuga. 11. juunil, eelmisel nädalal, oli juba ligi 400 000 veel lisaks. 3000 eurot päevas. Kujutage ette, 3000 eurot päevas! Kui ma arvestasin, et selleks nädalaks tuleb veel 21 000, siis ma panin natuke juurde. Ma arvasin, et see [eelnõu] tuleb kolmapäeval, nii et 3000 võib-olla säästame, kui täna selle vastu võtame. Aga 3000 eurot on väga suur raha, eriti praegusel ajal. Nii et natukene naljakas on see kõik. Me võiks olla reaalne parlament, mitte mingi nukuparlament, kus on võimalik meedialt oma hüpoteeside või luulude kinnitamiseks tellida artikleid ja siis neile tõsimeelselt viidata. Eesti peaks olema tõsine õigusriik ja mingisugused sellised asjad ei tohiks siin tulla kõne alla. Igal juhul ei tohiks neid eriti pikalt arutada.

Kas te soovite minuti lisa?

Jah. Aga rohkem ei taha ma midagi öelda.

Üks minut.

Meie toetame seda, mina toetan seda. Loomulikult, see ei ole ideaalne [eelnõu]. See on tõepoolest selline [eelnõu], et kuidas käituda, kas astuda mööda teed või astuda mööda kraavi. Aga Eesti talupoeg on juba vanasti mõistnud, kuidas seda teha. Praegusel juhul on see nende halbade variantide ja kõige muu seas minu või meie hinnangul parim variant. Mina igal juhul hääletan selle poolt. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel, et me siin Riigikogus ei menetle mitte ajakirjanduses ilmunud artikleid, vaid me menetleme siin seaduseelnõu nr 609, mis [käsitleb] konkurentsiseadust ehk Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmist. Ma tõepoolest ei tahaks sellest artiklist enam rääkida, sest minu arust Peeter väga kenasti kirjeldas, mis seal taga on. Eesti 200 seisukoht on väga selge: selle seaduse eesmärk vastab absoluutselt Eesti 200 maailmavaatele ja nägemusele sellest, mis asi on turumajandus. Loomulikult on niimoodi, et vabas turumajanduses ongi tarvis konkurentsi, konkurents paneb paika kõige parema hinna tarbijatele ja samas loob ka õiglase [turuolukorra] kõikidele ettevõtetele, et nii väikesed kui ka suured saaksid konkureerida ning pakkuda turule teenuseid ja tooteid parima hinnaga. Loomulikult ei ole Eesti 200‑le vastuvõetav see, kui on turumoonutus, kui on mingid kokkulepped, mis on konkurentsiseadusega vastuolus. Need tulebki lõpetada. Kui need on sellised, et tõepoolest on kahju tekitatud, siis tulebki karistada. Aga – ja vaat siin tekib aga, ja see on maailmavaateline aga – on olemas nägemus sellest maailmast, kus kõige olulisem on karistada, ja on olemas nägemus maailmast, kus vaba turumajandus paneb asjad paika. Kõige olulisem on kõigepealt võimalikult kiiresti taastada toimiva konkurentsiga turuolukord ja siis saab vaadata, kas on vaja kedagi karistada või mitte. See karistamine ei tohi toimuda sellisel moel, et ametnik võtab kätte ja karistab ära ning siis peab võib-olla ettevõtja käima mööda kohtuid ja tõestama aastaid ja aastaid, et ta ei ole kaamel. Eesti Vabariigis on kõik Euroopa direktiividest tulenevad halduskaristused üle võetud sellisel moel, et need halduskaristused määratakse väärteomenetluses. Oleks olnud väga veider, kui oleks ellu kutsutud selline versioon, et just nimelt selle direktiivi ülevõtmisel oleks tehtud teistmoodi ja oleks mindud seda teed, et on ainult haldusmenetlus ja iseenesest oleks antud ametnikele võim tegelikult karistuse üle otsustada. Ma arvan, et Eesti 200 nägemus on väga selge. Loomulikult on konkurentsiseaduse eesmärk väga mõistlik ja loomulikult tulebki anda Konkurentsiametile kõik tööriistad, et nad saaksid võimalikult kiiresti ja haldusmenetluse abil taastada turul olukorra, kus konkurents toimib. Kui on tarvis kedagi karistada, siis selle jaoks on väärteomenetlus, kus karistataval on kõik õigused ennast kaitsta ka võib-olla pahatahtlike süüdistuste eest. Kui vaadata selle konkurentsiseaduse menetlust siin Riigikogus, siis peab ära mainima, et neljapäeval esitati siin meie minister Liisa Pakostale umbusaldusavaldus ning pikalt ja laialt süüdistati teda selles, kui kaua on läinud selle seadusega või õigemini direktiivi ülevõtmisega aega. Vabandust, on küll jah. Kuus aastat ei ole suudetud seda direktiivi vastu võtta. Nüüd toodi see direktiiv kuue kuuga Riigikokku ja täna saab läbi see jama, et iga päev tiksub Eesti riigile 3000 eurot trahvi. Ma arvan, et see kuus aastat ja kuus kuud on täpselt see, mis näitab, et Eesti 200 seisukohalt … Kolm minutit veel, kui mul juttu jätkub.

Jah, kolm minutit.

Eesti 200 seisukohalt on tegelikult ülitähtis otsustada. Kõige halvem, mida Eesti Vabariigi Riigikogu saab teha, on jätta lihtsalt otsustamata ja siis ongi, tikk-takk, 3000 eurot iga päev juures. Konkurentsiametist rääkides: on olnud ka süüdistusi, et Konkurentsiamet on kogu sellest protsessist kõrvale jäetud ja selle direktiivi ülevõtmise ja konkurentsiseaduse vastuvõtmise eesmärk oleks justkui Konkurentsiametit nõrgestada. Vabandust, see on jabur. Mina olen komisjoni juht ja olin selle eelnõu juhtivmenetleja. Ma ei ole mitte ühegi eelnõuga näinud sellist kaasatust, nagu oli selle eelnõu puhul. Meil oli eraldi töökohtumine Konkurentsiametiga, kus neil oli võimalik esitada kõik oma parandused, mida nad sellesse seadusesse tahtsid. Ja nad tegid neid. Mäletatavasti me hääletasimegi teisel lugemisel sellesse seadusesse sisse üle 30 paranduse, mille oli teinud Konkurentsiamet, ja just nimelt selle jaoks, et neil oleks võimalik oma tööd teha, kõige paremal moel valvata selle üle, et Eesti Vabariigis konkurents säiliks ja toimiks. Seega ma ütlen Eesti 200 nimel veel kord: see on väga hea seadus. See on täpselt selline seadus, mis on liberaalne ja ka parempoolne. Ei ole niimoodi, et ametnik läheb ja lihtsalt keerab trahvi kaela kellelegi, vaid õigusriik säilib ja ka kodanikel on oma õigused. Kodanikel on õigus lugeda ka ajakirjandust, teha sealt omad järeldused. Aga ma kutsun üles seda seadust toetama. Ma arvan, et see on vabaturumajandusele väga kohane seadus, sellega antakse Konkurentsiametile kõik võimalused konkurentsijärelevalveks. Ma arvan, et tarbijad võidavad sellest ja ka ettevõtted võidavad sellest. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! See konkurentsiseaduse eelnõu jätab analoogia põhjal võib-olla [mulje], nagu me oleksime väga palju aastaid tagasi istunud kõik koos ühte taksosse ja hakanud mõtlema, et sõidaks kuhugi, kuhu on mitu erinevat teed, et kuidas sinna sõita. Ja siis me kuidagi jäime vaidlema, et kumba teed pidi minna, kas me läheme vasakult või läheme paremalt. Õigusekspertide [arvamused] kipuvad meil enam-vähem pooleks jagunema: pooled arvavad, et läheme vasakult, pooled, et läheme paremalt. Proovisime vahepeal sõita ühte teed pidi, siis tulime tagasi ja sõitsime teist teed pidi. Aga taksomeeter tiksub ja see taksomeeter on muide umbes kaheksa korda kallim – ma just vaatasin järele – kui Tulika Taksol. Tulika Taksoga oleks palju odavam sõita, aga see antud juhul ei aita meid kuidagi. Tegelikult on olukord, kus me oleme väga konkreetselt soovinud teha konkurentsiolukorda paremaks. Meil on vaja see direktiiv üle võtta. Selleks on erinevaid meetodeid. Meie jaoks on olulised direktiivi sisus olevad elemendid ehk piiriülesus, tõendite ülekantavus, see, et oleks võimalik kiirelt menetleda, et menetlused jõuaksid reaalselt lõpuni. See on meie jaoks olnud oluline. Minister Pakosta on kinnitanud, et selles eelnõus on kõik need mured arvesse võetud, kõik need asjad on kaetud. Nüüd on valitud lihtsalt üks nendest kahest teest ja me oleme täna jõudnud lõpp-punkti. Ma arvan, et oleks ratsionaalne, kui Reformierakond väga selgelt toetab seda, et paneme selle taksomeetri nüüd lõpuks seisma ja lõpetame selle igapäevase trahvimaksmise. See trahv on tõesti 3000 eurot [päevas,] tänaseks on tiksunud seda juba pea kolmveerand miljonit eurot ja see tuleb tegelikult kõige meie jaoks olulise arvelt. See tuleb hariduse, see tuleb julgeoleku arvelt. Me peame selle trahvi ära maksma. Seejuures on nii, et kui me nüüd seda [seadust] vastu ei võta, siis meile tiksub seda trahvi terve suve sinna juurde. Meil ei ole mõtet veerandit miljonit suvega juurde lisada. Meie toetame seda, et paneme selle [taksomeetri] kinni, vaatame selle [seaduse] elluviimist, ja kui tõesti selgub tagantjärele, et on kohti, mis vajavad parandamist, on mingid menetlused, mis vajavad paremaid protsesse, Konkurentsiametile on vaja mingites kohtades hoobasid juurde, siis me saame seda kõike hiljem juurde lisada, kui selgub, et tõesti jäi midagi veel puudu. Aga antud juhul paneme taksomeetri seisma, maksame arve ära ja loodetavasti saame ka oluliselt parema konkurentsiolukorra. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 609 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teemegi. Saalikutsung, palun! Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et eelnõu 609 seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Eelnõu 609 on seadusena vastu võetud.