Hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (662 SE) esimene lugemine

Nii. Hääletus on lõppenud. Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 662 esimene lugemine. Ettekandja on siseminister Igor Taro. Aga Kalle Grünthalil on istungi … (Hääl saalist.) Eelmise punkti kohta? Aga anname kõigepealt ministrile sõna. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Muudatuste eesmärk lühidalt ja konkreetselt: tugevdada riigi, omavalitsuste, kogukondade ja üksikisikute kriisivalmidust. Märgin sissejuhatuseks, et Eesti julgeolek ei ole pelgalt mõne eelnõu sõnastuse küsimus. Eesti julgeoleku tagamine algab meist endist, sealhulgas iga üksikisiku tegevusest ja valmisolekust, ning elanikkonnakaitset peame vaatlema terviklikult. Kriisivalmiduse tagamiseks on vaja nii sobivat taristut kui ka kiiret ohuteavitust. Samuti peavad inimesed teadma, kuidas kriisiolukorras tegutseda. Selle eelnõuga astume siiski suure sammu edasi, et parandada meie riigi võimekust kriisidega toime tulla. Lähemalt eelnõuga kaasnevatest suurematest muutustest. Fookuses on varjumisvõimaluste loomine, kiire ohuteavitus ning elanikkonnakaitsealase teadlikkuse suurendamine. Kõige olulisem on, et eelnõu abil saame lõpuks määratleda, mis konkreetselt on varjend ja mis on varjumiskoht. Arutellu sellel teemal on kaasatud ehitussektor, teadlased, omavalitsused, arendajad ja katusorganisatsioonid. Ehk kehtestatavate nõuete puhul on tegemist põhjalikult kaalutud nõuetega, milleni on jõutud koostöös TalTechi, arhitektide liidu, aga ka näiteks ehitusettevõtete ja Aktsiaselts Riigi Kinnisvara ning Tallinna Linnavalitsuse esindajatega. Seejuures on varjendinõuete aluseks võetud Soomes juba ennast tõestanud nõuded, mida kohandatakse Eesti oludele. Konkreetsemad nõuded kehtestatakse määrusega ning eelnõu juurde on lisatud ka nende kavandid. Ehk siis kõik inimesed, kes soovivad juba praegu muuta enda kodu või mõne muu hoone kriisikindlamaks, saavad võtta aluseks näiteks rakendusaktide mustandid või eeskujuks Soomes kehtestatud nõuded. Eelnõu näeb ette tulevase kohustuse varjendi loomiseks. Alates 1. juulist 2026 tuleb rajada avalik varjend hoonetesse, mida külastavad suured rahvahulgad ja mille pind on üle 10 000 ruutmeetri. Alates 1. juulist 2028 tuleb rajada mitteavalik varjend kõikidesse uutesse elu‑, majutus-, toitlustus‑, büroo‑, kaubandus‑, haridus‑, tervishoiu‑ ja muudesse avalikesse hoonetesse, mille suletud netopind on vähemalt 1200 ruutmeetrit, ning uutesse tööstus‑ ja laohoonetesse alates 1500-ruutmeetrise pinnaga. Täiendavalt tuleb olemasolevates hoonetes koostada varjumisplaan hiljemalt 1. juuliks 2027 ning sobiva varjumisvõimaluse olemasolul tuleb hoone vastavad osad kohandada varjumiskohaks hiljemalt 1. juuliks 2028. Oluline on esile tuua, et varjumisnõuetega ei kaasne lisabürokraatiat, sest kontrollimine integreeritakse olemasolevatesse protsessidesse. Näiteks saab varjumisplaaniga tutvuda tuleohutusnõuete kontrolli käigus. Samuti ei pea varjumisplaani kuskile esitama, see jääb hoonesse kohapeale ja on kontrollitav tavapäraste ohutuskontrollide käigus. Päästeamet ei hakka plaanide olemasolu massiliselt kontrollima ega kedagi karistama, vaid keskendub inimeste teadlikkuse ja valmisoleku tõstmisele teavituse ja nõustamisega. Samuti ei ole varjendi loomine rahakotile liialt kurnav. Kinnisvaraettevõtjate prognooside alusel ja ka eelnõu seletuskirjas sisalduva mõjuhinnangu alusel jääb uute kortermajade ehituse hinna kasv 1–3% piiresse. Kinnisvaraettevõtjate sõnul ei avalda see suurt mõju müügihindadele, arvutuste järgi ka mitte kodulaenu osamaksetele. Edasi aga teavitusest. Kindlasti olete kursis hiljutise õppusega, kus muuseas katsetati nii sireenivõrgustikku kui ka sõnumiga [ohust] teavitamise süsteeme. Toimiv ja tõhus ohuteavitus on varjumise eeldus, aga Eesti õigusruumis on seni reguleerimata riikliku ohuteavituse süsteem EE-ALARM. Seetõttu on siin eelnõus ette nähtud ka mõningad muudatused. Õiguse EE-ALARM-i kasutamiseks saavad kindlad asutused ja isikud. Häirekeskusele antakse ülesanne vahendada ohuteade EE-ALARM‑i kaudu kõigile edastajatele. Täiendavalt määratakse see, kellel on õigus otsustada sireenide käivitamise üle. Hetkel on eelnõus näiteks määratletud, et Päästeametil on õigus edastada ohuteavitus kõige rohkem kord aastas EE-ALARM‑i terviktestimiseks. Kuigi see on seal hetkel niimoodi kirjas, saab õppuse kogemuse pinnalt juba täna öelda, et testimine võiks olla kindlasti tihedam kui kord aastas. Näiteks Soomes testitakse ohuteavitussüsteemi iga kuu kindlal kuupäeval. Eks see on edaspidise arutelu koht, mis on see piir, mille võiksime Eestis ette panna. Aga kahtlemata on meil Riigikogu menetluse käigus võimalik veel sel teemal arutleda. Viimase suurema muudatusena on eelnõus käsitletud meie inimeste teadmiste tõstmist. Avaliku sektori töötajatele ja elutähtsate teenuste osutajatele saab elanikkonnakaitse koolitus kohustuslikuks. Üks selline koolitusvõimalus on Päästeameti ja Sisekaitseakadeemia loodud veebipõhine koolitus. See on tänaseks juba valmis ja osal avaliku sektori töötajatest ka läbitud. Saadud tagasisidet kasutasime koolituse täiustamiseks. Nimetatud veebikoolitus on loodetavasti kättesaadav kõigile huvilistele alates sügisest. Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid eelnõu tutvustamise kuulamise eest ning loodan, et nii nagu riigikaitsekomisjonis on ka siin saalis suur üksmeel ja me saame selle eelnõuga võimalikult kiiresti edasi liikuda. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra ettekandja! No kahtlemata, arvestades geopoliitilist olukorda ja seda, et tegelikult on Eestis varjendite teemat juba pikalt arutatud, tasub sellekohaseid samme astuda. Aga mu küsimus on selline. Teinekord on õilsate tegude taha peidetud ka nii mõndagi varjatumat. Sa istusid enne seal kolleeg Leisiga kõrvuti. Kas Põlva inimesed – võib-olla ka mõne teise linna inimesed, aga ma küsin eelkõige Põlva kohta – võivad karta, et ei tule mitte lihtsalt varjend, vaid tuleb tark varjend? Kulud lähevad üles, kui pannakse mõni lamp juurde ja nii edasi. Või on nii, et eelnõus selliseid varjatud ohtusid ei peitu?

Aitäh selle küsimuse eest! Tähtis on see, et tuleks miinimumnõuetele vastav varjend. Varjendi üldnõuded on seaduses määratletud, [seal on kirjas eelkõige see,] mille eest varjend peab kaitsma. See peab kaitsma näiteks plahvatusega [kaasnevate] kildude eest, lööklaine ja rõhu eest ning õhusaaste, sealhulgas ioniseeriva kiirguse eest. Kuidas see saavutatakse, see on hoone omaniku teha. Määruses me ilmselt mõnevõrra tehnilisi tingimusi täpsustame. Aga põhimõtteliselt on hoone omaniku otsustada, kui palju ta soovib panustada varjendi loomisesse. Olles hiljuti käinud Iisraelis, ma ütleksin, et varjend ei pea olema midagi üle mõistuse – kõikide kellade ja viledega. Tuledega peab küll, sest seal peab olema valgus. Aga miinimumtingimused on suhteliselt lihtsasti täidetavad.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas on tehtud realistlikke tehnilisi katsetusi, mis kinnitavad, et mobiilioperaatorite võrgud suudavad kriisiolukorras EE‑ALARM-i kaudu massiliselt inimesi teavitada, ilma et võrk kukuks [kokku] või sõnumid viibiksid?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga asjakohane, eriti pärast meie esimest süsteemi testimist. Siin tulebki selgitada, et testimise ajal tekkis kõige rohkem küsimusi lühisõnumite ehk SMS-ide kohalejõudmise aja kohta. Ja võib-olla siin tekkis ka natuke vale arusaam nende SMS-ide rollist. SMS-id olid sellel õppusel mõeldud eelkõige selleks, et anda inimestele teada: tegu on õppusega ja ohtu ei ole. Kui me hakkame rääkima päris ohuolukorrast, siis loomulikult, kiire ohu korral ei sobi täpselt selline lahendus, et sõnum jõuab kohale kas mitme minuti või alles 30 minuti jooksul. Siin olen jällegi saanud mõne äsjase visiidi käigus kogemusi ja näinud, millised on toimivad lahendused. Tegelikult olen andnud ka ministeeriumis vastavad korraldused, et me liiguksime edasi teistsuguse lahenduse juurutamise poole. See ei ole enam lühisõnumipõhine, vaid on üldise kärjeteate või võrguteate edastamine, nii et sõnum jõuab hetkega kõikide mobiiltelefonide ekraanile – vahet ei ole, kas on nutiseade või on nuppudega telefon, kõikidele jõuab sõnum ühtemoodi loetavana. Lühisõnumile jääb kindlasti oma [roll], võib-olla on seda vaja mingite teistsuguste ohtude puhul ja lokaalsete teavitusvajaduste puhul. Aga üldiselt liigume selliste lahenduste juurutamise poole, et kõik saaksid teate kätte hästi kiiresti ja et see jõuaks võimalikult paljude inimesteni.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kas on arvutatud, kui palju lähevad ehitused pärast selle seaduse kehtima hakkamist kallimaks? Ütleme, eraehitused ja omavalitsuste ehitused. Milliseid objekte võiks ära kasutada neist, mis on juba olemas, ja kuhu saaks varjendeid või midagi teha? Me kõik saame aru, et see on oluline. Aga asja teine pool on see, et me teame, milline on praegu majanduslik olukord – raha on kuidagi kokku kuivanud. Kuigi ma saan aru, et sina teatasid rahandusministrile, et sina enam ei ütle ühtegi numbrit Rahandusministeeriumile ja teed, mis sa tahad. Seda me saime täna teada rahanduskomisjonis. Aga kuidas nüüd on – kust tuleb see raha, mis on sinna juba plaanitud, kas ainult omavalitsuste ja inimeste taskust või kusagilt mujalt ka?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma esitaksin selle peale retoorilise küsimuse: mis on inimelu hind? Kuidas näiteks teie, siin saalis olijad, hindate oma elu? (Hääl saalist.) Kas see on väärt näiteks 1% sinu elamispinnast või on see väärt 3%? Selles mõttes on see selline huvitav küsimus: mis meil siis kaalul on? (Saalis räägitakse midagi.) Nagu mõjuanalüüs ütleb, iseenesest ehitushinnale proportsionaalselt väga suurt mõju ei tule. Me arvestame seda, et on väga mõistlik [toimida] Soome kogemuse põhjal ja teha nii, et varjendiruumid oleksid kaheotstarbelised. Ehk täpselt nii ongi mõeldud, nagu te ütlesite: need on ruumid, mida me vajame ja saame kasutada ka rahuajal, näiteks parkimisruumid või mingid hoiuruumid, võib-olla isegi rendiruumid. Sellisel juhul võib arutleda selle üle, kas ehitushind kujunes suuremaks või mitte, sellepärast et neid ruume on nagunii vaja ka rahuajal. Aga mis puudutab finantseerimist, siis ehitushinna tõus ja müügihind ei ole omavahel täielikus seoses, sest, esiteks, ehitushinda võivad mõjutada päris paljud muud asjad, näiteks energiatõhususe tingimused ja mingid teised nõuded või kohustused, mis ehitamise puhul nagunii kehtivad, ja neid on palju rohkem, kui ühe väikese varjendi puhul. Näiteks mõjutab müügihinda päris palju asukoht, siis mõjutab asukoht ja veel mõjutab asukoht. Selles mõttes ei ole see kindlasti mingisugune ebaproportsionaalne nõue, arvestades seda, mida me soovime saavutada. Aga rääkides veel sellest kohustusest, ütlen, et kindlasti ei ole meie mõte jätta omavalitsusi kuidagi oma murega üksi. Laiapindse riigikaitse lisarahastusest on osa raha juba suunatud Päästeametile selleks, et amet saaks omavalitsusi või korteriühistuid toetada [uute] nõuete rakendamisel. Ma arvan, et on väga mõistlik, kui kohustuste täitmine ja raskuse kandmine mingil määral jaotatakse ära, nii et mingi osa teeb riik, mingi osa teeb omavalitsus. Tallinna linn on juba oma initsiatiivi üles näidanud. Ja mingi osa peab ikka jääma ka omaniku ehk inimese enda kanda, kuidagi muud moodi seda saavutada ei saa.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Väga vajalik eelnõu, ainult mitukümmend aastat hiljaks jäänud. Ja me oleme veel lasknud okupatsiooniaegsed varjendid ära laguneda. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Nüüd mu küsimus. Tundub, et kõige suurem kontsentreerumine on linnadele, kus muidugi ongi kõige suurem oht. Aga kas me näeme mingisuguseid meetmeid ette ka maapiirkondadele? Hajaasustuses jääb siis ainult mets või? Kas on ideid? Omavalitsused vajavad ju samamoodi toimepidevust. Omavalitsushooned vajavad samuti kaitset. Ukrainas ma nägin, kuidas esimese asjana pommitati omavalitsushooneid, kui oli võimalik, selleks et juhtimine halvata. Kas näete siin ka võimalusi peale linna kortermajade?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea tähelepanek, et parem hilja kui mitte kunagi, sest need asjad, millega me ei ole mingil põhjusel tegelenud viimased 30 aastat – kõige parem aeg nendega tegelema hakata ongi täna. Mis puudutab maapiirkondi, siis tõepoolest, ega eelnõu otseselt ei räägi ju maa- ja linnapiirkonnast, vaid hoonetest ruutmeetrite mõistes. Maapiirkondades tõesti väga suuri avalikke hooneid nii palju ei ole, seal ei ole ka väga suuri elamuid, pigem on väiksemad hooned. Ütleme, kõige suurema hulga inimeste turvalisuse tagamine algabki suurematest hoonetest. Aga ma arvan, et maapiirkonnas tuleb appi – nii nagu ka linnapiirkonna eramajade puhul – terve talupojamõistus, mis peab olema hoone omanikul, kellel küll otseselt seadusega pandud kohustusi ei ole, aga loodetavasti on tal olemas maakelder või mõni muu sobiv ruum, mida ta saab vastavalt kohandada. Mis omavalitsusi puudutab, siis ma ei oska öelda – mul puudub sellest ülevaade –, mitme ruutmeetrised meil omavalitsuse hooned tavaliselt on. Mõnikord asub omavalitsus näiteks kultuurikeskusega samas majas. Kui seal tuleb ruutmeetrite arv kokku, siis peavad nad igal juhul sinna avaliku varjumiskoha tegema. Ma arvan, et omavalitsusjuhtidel ja ka volikogudel on mõistlik natuke nagu mõelda ja kaaluda seda teemat. Ka siis, kui mu hoone on näiteks alla 1200 ruutmeetri, aga see on piisavalt oluline hoone, ei keela ju keegi mul sinna varjumisvõimekust tekitada. Ma arvan, et see oleks hästi mõistlik. Seadus ei piira kindlasti midagi ega takista kellelgi nende asjade arendamist. Kõike võib teha varem ja kõike võib teha rohkem, kui seadus nõuab.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Olen kolleegiga nõus, et see asi oleks võinud olla tehtud juba palju varem. Aga minu küsimus puudutab seda. Te korra siin juba mainisite Soomet. Kuidas meil need lahendused tulevad? Kas me oleme selle eelnõu [koostamisel] näiteks Iisraelist, Soomest või kuskilt eeskuju võtnud?

Aitäh! Kõige rohkem oleme me selle eelnõu puhul tõesti võtnud eeskuju Soomest, näiteks nende parameetrite sättimisel, et mitmest ruutmeetrist alates ja milliseid hooneid [kohandada] ning kuidas neid nõudeid rakendada. Soomes käies nägin ka suurepäraseid näiteid sellest, kuidas kahese kasutusega ruumid toimivad. Suurtes varjendites on neil näiteks autoparkla. Olen näinud autoparklat, olen näinud saalihoki mängimise platsi ja olen näinud ka batuudikeskust. Need on kõik sellised ruumid, kus on võimalik suhteliselt kiiresti asjad nii-öelda kokku kerida ja ära koristada. Selliseid ruume saab väga kiiresti ümber teha ja kohaldada. Nii et Soome näide on kindlasti positiivne. Iisraelis on natukene teistmoodi, nemad kasutavad suhteliselt palju turvaruume, mis asuvad maa peal, mitte maa all, mõnikord võib see ruum olla isegi kõrgemal korrusel. Või on ohtlikes piirkondades pandud hoonele juurde kuubikulaadne punker, mis on suletud akendega. Tõenäoliselt on nende tavapärased ohud mõnevõrra erinevad nendest ohtudest, millega meie oleme pidanud mingil määral arvestama, võttes näiteks Ukrainas toimuvat. See, millega Ukraina silmitsi seisab, on täiesti teistsugune olukord, kui on näiteks see, millega Iisrael on silmitsi seisnud. Sellepärast oleme eelnõu [seletuskirjas] öelnud, et me oleme võtnud eeskuju Soomest, aga kohandanud seda Eesti oludele. Nii et jah, me saame teistest riikidest eeskuju võtta ja [ideid] ammutada, aga peame alati kõike kohandama. Peame mõtlema, et üht-teist tasub küll kõrva taha panna, sest me ei pea probleemi lahendamiseks alati [kasutama] mingit meeletut raketiteadust, vaid mõnikord piisab lihtsamatest lahendustest, mis ajavad asja ära.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas on arvestatud teiste riikide, näiteks Soome või Iisraeli praktilisi kogemusi ja tõhusalt toimivaid tehnoloogilisi lahendusi, nii et teavitus jõuab inimesteni ka siis, kui telefon on hääletu, lukus või isegi välja lülitatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahtlemata on sellega arvestatud. Kõigepealt on hästi oluline, et me ei jääks ohuteavitussüsteemi võtmes mõtlema ja lootma ainult ühele seadmele, ainult telefonile. Mingisugune osa on sireenivõrgustikul, mis muidugi puudutab rohkem neid inimesi, kes on õues. Praegu on see suhteliselt piiratud, 22 asulat, seal on meil veel mõned tehnoloogilised vajakajäämised, mis esimese testimisega välja tulid, ja need asjad tuleb ära lahendada. Aga on ka teised elemendid. Kõik side- ja meediateenuste pakkujad, kellel on rohkem kui 10 000 kasutajat, peavad selle eelnõu kohaselt süsteemiga liituma. See tähendab seda, et kui keegi näiteks arendab äppi, mis on suure kasutajaskonnaga, peab ka tema selle süsteemiga liituma. Siis on niimoodi, et isegi sellisel juhul, kui inimene ei ole telefonis, aga kasutab parasjagu arvutit või iPadi, vaatab seal mingisugust asja, või vaatab telekat, ilmub tema ekraanile see teade. Mis puudutab mobiiltelefone, siis meil on paralleelselt planeerimisel või arendamisel mitu lahendust. Üks lisavõimalus, mida ma juba mainisin, on kärjeteate või võrguteate kuvamine ekraanile. Aga lisaks on üle Euroopa arendamisel Galileo satelliitvõrgustiku põhjal toimiv süsteem, mis tõepoolest käivitab taskusireeni igasuguses olukorras, ka siis, kui telefon on [hääletule režiimile] pandud, ja ka siis, kui telefon asub mobiilside võrgulevist väljas, aga on satelliidilevis. Ehk need süsteemid ikkagi täiendavad teineteist. Nendes lahendustes ei ole mitte ühtegi sellist, mis üksinda, eraldiseisvalt oleks ideaalne. Satelliidilahenduse mure on see, et kui te olete keldris, siis suure tõenäosusega see [teavitus] ei jõua teieni. Aga mobiilsidevõrgu puudus on see, et kusagil võib olla võrk maas või on torniga midagi juhtunud, ja siis ei jõua signaal kohale. Nii et kui me kõik need erinevad süsteemid käivitame, siis me saavutame kõige parema katvuse, niimoodi et telefoniga inimesed saavad [sõnumi kätte] – erinevate telefonidega, nii nuppudega kui ka ilma –, samuti need, kes telefoni ei kasuta. Ja võib-olla ka see, kes on lihtsalt õues ja tal ei ole mitte ühtegi seadet [käepärast], kuuleb seda signaali kuskilt mujalt.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra minister! Oma sõnavõtus sa panid asjad kuidagi sellisesse valgusesse, et need SMS-id olidki selleks, et anda teada, et on õppus. Aga tegelikult ju oligi arendatud see lahendus SMS-ide peale. Selle õppuse käigus tuli välja see, mida minu andmetel olid tehnoloogiat tundvad inimesed juba vähemasti aasta tagasi tegijatele soovitanud, nimelt, et võiks kärjeteadetele üle minna. Aga nüüd me oleme sealmaal, et ikkagi peame süsteemi kuigivõrd ringi tegema. Oskad sa mingi kulu- ja ajanumbri ka öelda, kui palju me nüüd selle tõttu ajas kaotame? Ja mis see lisaraha vajadus on seoses sellega, et nüüd tuleb ikkagi teha vastavalt nendele soovitustele, mida tegelikult juba ammu [anti]?

Aitäh! Ma ei ütleks, et me peame kõik ümber tegema. Me peame ühe arenduse veel tegema. (Hääl saalist.) Just, lisaks. Lühisõnumite süsteemil on oma plussid ja kindlasti on sellel funktsioon ka tulevikus. Näiteks, kui meil kusagil ühe omavalitsuse piires juhtub mingisugune keemiaõnnetus või mis tahes õnnetus, midagi sellist lokaalset, siis on see väga mõistlik süsteem. Sel juhul lähevad sõnumid väikesele hulgale inimestele küllaltki kiiresti kohale. Ja võib-olla need ei ole ka sellist laadi sõnumid, millega peab inimese öösel üles äratama. Teatud ohuteavituse puhul ei ole seda vaja. Piisab sellest, kui inimene hommikul ärkab ja siis loeb telefonist sõnumit ning tegutseb selle järgi. Nüüd see, mis puudutab järgmist lahendust. See maksab viie aasta peale – ilmselt me räägime praegu ainult suurusjärkudest – umbes 5 miljonit. Ehk siis aasta kohta on kulu umbes miljon eurot. Ja see kulu oli minu teada ka põhjus, miks alguses selle arendamisest loobuti, sest tundus, et see on väga suur kulu lihtsalt testimiseks. Me saime selle ühe testi, mis meil oli, tehtud umbes 100 000 euroga. Mõtleme Soome kogemuse peale. Soome testib oma süsteemi iga kuu ehk aastas üle kümne korra. Kui me nüüd korrutame selle summa rohkem kui kümnega, siis me saame teada, et tegelikult olekski see kulu peaaegu miljon, puhtalt testimiseks. Aga kui me võtame arvesse ka selle, et tegu on tõhusa süsteemiga ja signaal tõepoolest jõuab kõigini otsekohe, siis ilmselgelt on see mõistlik. Ka selles mõttes, et kui arvestada proportsionaalset kulu versus säästetud elusid, siis on kasutegur hoopis teistsugune. Sest meie eesmärk ei ole ju teha võimalikult odavaid teste, vaid eesmärk on lahendus, mis töötab ja päästab inimesi. Nii et selle raha me kahtlemata peame leidma. Nii. Ma vist vastasin kõigile küsimustele? (Hääl saalist.) Jah.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt siseminister! Kaitseminister ütles üsna hiljuti – otse kuulsin –, et see patsient, keda te praegu siin püüate ravitseda, on määratud mahalaskmisele, sest see seadus lõpetatakse sügisel ära, asemele tuleb suur sõjaseadus, ja veel paar teist seadust kaob. Ja minu küsimus. Ma vaatan, et koostaja Priit Laaniste on juba lahkunud kusagile teistele jahimaadele. Kas on arukas nii‑öelda mahalaskmisele määratud subjekti siin veel praavitada, parandada?

Aitäh! Saan kinnitada, et kedagi ei lasta maha. Kogu see töö, mis selle kallal tehakse, läheb edasi. Isegi kristlikus maailmas on ikkagi elu pärast surma olemas. Aga kõik need seaduse normid, mis siin Riigikogus vastu võetakse selle eelnõu menetluse käigus, kanduvad üle järgmisesse eelnõusse. Mis on praegu selle mõte, miks me seda eraldi menetlust teeme? Nii nagu kolleegid siin on juba maininud, on see üks teema või probleem, mille lahendamisega me oleme jäänud mõnevõrra ajahätta. See kõik oleks pidanud juba ammu tehtud olema. Ja nüüd selleks, et mitte jääda taas ajahätta või toppama, sellepärast et teine seadus, millest te räägite, on päris mahukas, paberipakk oli … (Hääl saalist.) Just, täpselt, ikka päris paks. Selleks, et võimaldada Päästeametil ja kõikidel teistel ametitel tegutseda ja tegeleda juba kõige sellega, mis on vajalik varjumisvõimaluste kohandamiseks, igasuguste programmide läbimõtlemiseks, võib-olla toetusskeemide läbimõtlemiseks, et ehitajad ja arendajad saaksid ka kindluse tuleviku ees ja teaksid, mis nõuded neid ees ootavad, on mõistlik see eelnõu täna korralikus töises tempos ära menetleda. Sel juhul saavad kõik oma tegevusega edasi minna ja me teame, et needsamad normid kanduvad üle uude seadusesse siis, kui Riigikogu peab õigeks uus seadus vastu võtta. Nii et kindlasti ei ole see mahavisatud aeg ega energia. Ja ma arvan, et võib-olla see natukene tükeldab ka Riigikogu töökoormust, sest sel juhul tuleb tolle suure seaduse menetlus natukene kergem. Me arutame juba praegu siin ühe tüki sellest läbi ning kui kõik huvigruppide kaasamised on juba tehtud ja kõik vaidlused on ära vaieldud, siis tuleb teine menetlus selle võrra kergem.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud siseminister! Minu käes on ühe mureliku kodaniku kiri. Nimelt, evakuatsiooniga tegeledes kindlasti tegelete ka infosõdade küsimusega. Nimelt, Facebookis ringleb kiri – see pandi üles nüüdseks 11 tundi tagasi ja seda levitatakse väga tõhusalt – selle kohta, kuidas 13. juunil 2025 allkirjastasid Eesti, Läti ja Leedu siseminister Luksemburgis memorandumi regionaalseks koostööks massilise evakuatsiooni juhtimisel. Ja siis öeldakse, et inimesi ässitatakse ja hirmutatakse. Ametlik teade räägib tsiviilkaitsest, infovahetusest ja valmisolekust, kuid memorandumi tegelik sisu ei ole avalik. Me ei tea, mis on kokku lepitud, aga räägitakse küüditamisest ja sellest, mis hakkab juhtuma siis, kui rahvas ära viiakse, mis oht sunnib rahvast lahkuma, samuti rahva süsteemsest eemaldamisest. Lõplik järeldus on, et kusagil kavandatakse salaja rahva liikumist ja see ei ole enam kaitsmine, vaid küüditamine. Ühesõnaga, palun öelge siit puldist, milles kolm Balti ministrit kokku leppisid ja kuidas te võitlete selliste infosõdade vastu, sest ma arvan, et see on väga halb näide.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest. Leppisime kokku ainult riikidevahelises koostöös elanike ulatusliku evakuatsioonivajaduse korral. Nii nagu me nägime Ukraina sündmuste näitel, on tõsiste kriiside puhul ju niimoodi, et suured rahvamassid hakkavad liikuma ja liigutakse sinna, kuhu peetakse kõige eesmärgipärasemaks minna, kõige ohutumasse kohta, ja see liikumine käib üle riigipiiride. Selles mõttes on mõistlik, kui meil on naabritega omavahel hea koostöö ja arusaam. Ega me ei oska ette näha, kustpoolt see liikumine võib tulla ja kuhupoole see võib [minna]. Kriise võib olla väga erinevaid, näiteks looduskatastroofe, sõjalisi kriise või veel mingisuguseid kriise. Sel puhul on väga mõistlik naabritega koostööd teha. Samal teemal rääkisime näiteks Soome siseministriga, sest me ju teame, et kui Eestist kuhugi minnakse, siis tavaliselt üle lahe, tihtipeale on mindud üle mere. Kõikide nende riikidega võiks mingisugune ühine arusaam ja koostöö olla. Võib juhtuda ka teistpidi, lõunanaabritega seoses. Selles mõttes on see igati viisakas naaberriikide omavahelise koostöö kavandamise dokument. Vandenõuteooriate kohta ma ei oskagi midagi targemat kosta kui seda, et osa inimesi võitleb taevas näha olevate lennukitriipudega ja ei suuda kunagi ära tõestada, et need ei ole mingid keemiapilved, vaid lihtsalt kondensjäljed, ehkki näiteks mulle õpetati seda juba algkoolis. Ma arvan, et siin toimib ainult teavitus ja harimine, päriselt me ei saa välistada, et levitatakse mingeid pahatahtlikke sõnumeid. Seesugused sõnumid võivad olla ka osa hübriidsõjast ja infosõjast. Kindlasti ei ole välistatud, et igasuguste selliste väikeste asjadega üritatakse Eesti ühiskonda proovile panna. Nii et me peame ise olema targemad ja tõese informatsiooniga vastu astuma.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Eelmise küsimuse ajal ma tuletasin meelde, et okupatsiooni ajal pandi küllaltki palju betooni varjendite peale. Mõned varjendid paiknesid suurte tehaste all, nagu Dvigatel, aga praegu ei pruugi selliseid tehaseid enam üldse eksisteerida. Teisalt on varjendeid, millel on hea asukoht. Samas ei ole selge, kuidas need haakuvad selle seadusega. Siin on varjenditele päris kindlad nõuded, kui kiiresti peab kusagile pääsema, need on seotud olemasolevate keldrite või hoonete all paiknevate rajatistega. Võtame näiteks Suure Rannavärava juures olnud küllaltki korraliku kapitaalse tsiviilkaitsevarjendi. Mis saab sellistest hoonetest? Kuidas need haakuvad seaduse nõuetega? Vahel tundub, et need lähevad raisku. Kunagi on Eesti maksumaksja raha sinna väga palju sisse pandud.

Aitäh! Eks nõukogudeaegne tsiviilkaitse ja varjumise kontseptsioon erines ilmselt üsna palju sellest, mis vajadused meil võivad tänapäeval olla. Tänapäeval me suuname oma põhilise jõupingutuse ikkagi sellele, et inimesed, kes on konkreetsel ajal konkreetses kohas, saaksid võimalikult kiiresti varjuda. Ehk päevasel ajal on kõige olulisemad varjendid avalikud varjumiskohad, kui inimesed on näiteks kusagil suurtes kultuurikeskustes, kaubanduskeskustes või mingitel objektidel. Tänapäevased vajadused lihtsalt ei pruugi haakuda endisaegsete objektide ja nende asukohtadega. Ei pruugi olla mõistlik sinna eriti panustada. Samamoodi on öisel ajal kõige olulisem see, et inimesed saaksid võimalikult enda hoone lähedal või selle piires kuhugi varjuda. Ohusireenide kõlamise järel ei ole sugugi mõistlik kedagi õue saata või juhatada talle teed kusagile [kaugele], isegi naaberkvartalisse. Selles mõttes ma ei oska siin hetkel konkreetsete objektide kohta midagi tarka kosta. Seal, kus hooned mingilgi määral võivad kasu tuua ja neid saab seaduse nõuetega ühildada või kohandada, võib need kasutusele võtta. Aga üks oluline vahe nõukogudeaegse varjumisideoloogiaga on ka see, et siis üritati luua varjumisvõimalusi teatud eliidile või mingile koorekihile. Nüüd me lahendame ikkagi sellist ülesannet, et vastavalt oma võimalustele peab kuidagi saama varjuda 1,3 miljonit inimest, mitte ainult mingisugune väike hulk inimesi.

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Austatav minister! Kõnealune eelnõu näeb ette elanikkonnakaitse veebikoolituse avaliku sektori ja ETO‑de ehk elutähtsa teenuse osutajate töötajatele. Aga kuidas te plaanite koolitada ülejäänuid? Mis saab siis ülejäänud inimestest, kes parasjagu avaliku sektori käest palka ei saa?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest tundus mõistlik panna seadusega esimene kohustus avaliku sektori töötajatele, kes saavad riigi käest palka, just sellepärast, et nende peale vaadatakse mingil määral kui riigi esindajate peale. Sellega me saame 130 000 pädevat inimest, ainuüksi selle kohustusega. Samal ajal on mõte selles, et koolitus peab olema vabalt kättesaadav ka kõikidele teistele. Me võiksime eeldada, et need 130 000 inimest on võimelised midagi teistele edasi rääkima, see on esimene lootus, võib-olla nad soovitavad ka teistel vabatahtlikult selle koolituse läbida. Lisaks on meil hulk inimesi, kes on vabatahtlikud eri valdkondades ja kes töötavad erasektoris, näiteks abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad või kaitseliitlased. Ma arvan, et hästi mõistlik ja ratsionaalne oleks nendel organisatsioonidel ja ametitel teha see samamoodi oma vabatahtlikele kohustuslikuks. See on asutusesisese regulatsiooni küsimus. Suur hulk asutusi, mis vabatahtlikke kaasavad, on ka meie valitsusalas. Ma arvan, et saab anda nende asutuste juhtidele tungiva soovituse, et selline ringi laiendamine toimuks. Aga sealt edasi ma loodan, et kõik mõistlikud inimesed saavad aru: hästi tark on õppida.

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Miks on mitteavalike varjendite rajamise nõuet kahe aasta võrra edasi lükatud võrreldes avalike varjenditega ehk 2026. aasta 1. juulist 2028. aasta 1. juulini? Kas selline lähenemine ei ole praeguses julgeolekuolukorras ohtlik? Sel juhul me praktilisi töid sellel alal lähema kolme aasta jooksul sisuliselt ju ei tee.

Leo Kunnas, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Eks see on muidugi õige tähelepanek, mis lähtub, ma usun, Kaitseväe juhataja nõuandest, et kolme aastaga peaksime saavutama uue kvaliteedi riigikaitses, ja ma loodan, et on mõeldud ka laiapindset riigikaitset. Eks see oli kaalumise ja arutamise koht. Iseenesest, nagu ma olen siin mitu korda toonitanud, seaduse jõustumise tähtaeg ei takista selle kolme aasta jooksul tegevusi. Kui inimene on vähegi ratsionaalne, kui ta mõtleb oma tuleviku peale ja tal on pikk plaan, siis ta võiks tegutsema asuda kohe. Me kaalusime koostöös huvigruppidega ka seda, kuidas teha nii, et üleminek oleks võimalikult talutav kõigile. Näiteks need inimesed, kes hakkavad praegu hoonet projekteerima ja planeerima, jõuavadki ehitusloa ja ehitusprotsessini umbes paari aasta jooksul, tavaliselt see käib nii. Tänasest on tegelikult juba kõigile teada, millega neil tuleb paari aasta jooksul silmitsi seista. Me ei soovi panna liiga paljusid osapooli sellisesse olukorda, kus nad on oma protsessis juba piisavalt kaugele jõudnud, aga siis peavad hakkama kõike ümber tegema. Samas, see seadus ei keela arvestada ka julgeolekupoliitilist olukorda ja kohandada oma plaane sellega. Selles mõttes on see kokkuleppe küsimus. Eks te saate Riigikogu menetluse käigus ilmselgelt ju enne teist lugemist kokku ka huvigruppidega ja siis võite seda arutada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelust ülevaate saamisega. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Siseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist oma käesoleva aasta 10. juuni istungil. Eelnõu algataja esindajana osalesid siseminister Igor Taro, Siseministeeriumi kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse asekantsler Tuuli Räim, ministeeriumi nõunik Mari Tikan ning Päästeameti ohutusjärelevalve osakonnast varjumise ekspert Leho Lemsalu. Eelnõu eesmärki kirjeldas siseminister. Märgin siinkohal, et eelnõu on äärmiselt oluline laiapindse riigikaitse, täpsemalt elanikkonnakaitse kontekstis. Nii nagu eelnõu seletuskirjas on ära toodud: toimiv ja efektiivne ohuteavitus on võimalikult kiire, ulatusliku ja ohutu varjumise eeldus. Eelnõu käsitleb nimelt mõlemat omavahel tihedalt seotud eesmärki: ohuteavitust ja varjumist. Kusjuures tuleb tõdeda, et praeguse seisuga ei ole seadusega reguleeritud ei varjumise korraldust, nõudeid varjendile ega varjumiskoha kohandamise põhimõtteid. Sama kehtib ohuteavituse kohta, sealhulgas sireenide puhul, mida testiti esmakordselt Kaitseväe suurõppuse Siil 2025 raames – nimelt Kaitseväe õppusel, et seda testimist oleks võimalik läbi viia seaduslikus raamistikus. Märgin siinkohal, et eelnõuga sisustatakse hädaolukorra seaduses selliseid mõisteid nagu "ohuteade", "varjend" sealhulgas uute ehitatavate hoonete puhul varjendi rajamise kohustus, "varjumine" ning riiklik ohuteavituse süsteem EE‑ALARM. On iseenesest selge, et eelnõu 662 annab suure panuse elanikkonnakaitsesse nii mittesõjalises kui ka sõjalises kriisiolukorras, mille puhul tuleb esmajärjekorras inimesi päästa ja kaitsta. Sest keda või mida muud on meil tõsise ohu korral kaitsta kui inimesi, nende tervist ja elu toetavat keskkonda, eriti elutähtsaid teenuseid, mis on samuti hädaolukorra seaduse oluline osa. Riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu käigus küsisin muu hulgas eelnõus toodud tähtaegade kohta, mis puudutavad uutesse hoonetesse rajatavaid vahendeid ning olemasolevates hoonetes varjumiskohtade kohandamist, kus on võimalik. Kas üleminekuperiood kuni 1. juulini 2028 on optimaalne? See on siseministri ja Siseministeeriumi spetsialistide sõnul igati kohane arvestades uute hoonete projekteerimise ja ehitamise ettevalmistamise tavapärast protsessi. Samas, mitte miski ei takista varjendeid ehitada uutes hoonetes juba praegu, samuti saab olemasolevates hoonetes varjumiskohti kohandada. Riik, eriti aga Päästeamet on valmis selles abistama. Kokku võttes, riigikaitsekomisjoni liikmed toetavad eelnõu üldpõhimõtteid ning peavad neid sisejulgeoleku ja laiemalt riigikaitse mõttes oluliseks, sest need aitavad riigil paremini valmis olla erinevateks kriisideks. Järgnevas toon ära riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused. Käesoleva aasta 10. juuni istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult: teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 17. juuni istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Komisjoni ettekandjaks määrati mind. Eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt kümme tööpäeva. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Enne, kui ma avan läbirääkimised, Kalle Grünthalil on käsi püsti, [õigemini käemärk,] aga tal oli vist [küsimus] eelmise päevakorrapunkti kohta. Kallet küll saalis ei ole, aga äkki saab selle maha võtta, et ei oleks segadust. Aitäh! Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me kõik soovime, et kriisiolukorras jõuaks ohuteave inimesteni kiiresti ja usaldusväärselt. Seda lubatakse meile süsteemiga EE-ALARM. Kuid selle toimivus pole mitte ainult küsitav, vaid paljude ekspertide hinnangul tehniliselt võimatu. Massiliste SMS-ide kaudu teavitamine võib kõlada hästi kontorilaua taga, aga mitte sidevõrguinseneride jutu järgi. Operaatorite võrgud lihtsalt ei kannata sellist koormust. Nad ei suuda tagada, et kriisi korral jõuab info inimesteni sekunditega. Kui EE-ALARM on justkui meie nurgakivi, siis tuleb tunnistada, et see nurgakivi on valatud liivale. Veelgi kummalisem on see, et me ei kasuta teiste riikide toimivaid lahendusi, näiteks Soome või Iisraeli omi. Neil on sellised süsteemid, et teavitused jõuavad inimesteni ka siis, kui telefon on lukus, hääletu või isegi välja lülitatud. Ja see on reaalsus. Aga me räägime praegu mingisugustest testidest, mis võib-olla kunagi toimima hakkavad. See ei ole vastutustundlik. Tekib küsimus, kas see eelnõu üldse käsitleb tänapäevaseid mobiilirakendusi. Eesti on e-riik, inimesed kasutavad sadu erinevaid äppe. Meil on olemasolevad lahendused, mis võiksid juba praegu töötada, kui neid integreerida. Aga eelnõust jääb mulje, nagu oleks tehnoloogia areng peatatud umbes 2010. aastal. Veel, kas kriisiolukorras on meil tagatud võimekus katkestada raadiosaated kõikidel sagedustel, et anda otseheidutus? Täna ei [oska] keegi vastata küsimusele, kas mis tahes FM‑sagedusel mängiva jaama võib kriisi korral peatada, et edastada elupäästvat infot. Selline õigus ja tehnilised mehhanismid peavad riigil olema, ilma selleta me lihtsalt ei jõua kõikide inimesteni, eriti vanemaealisteni ja nutiseadmeid mitte kasutavate inimesteni. Meil ei ole aega ega luksust eksida. Kriisi ajal maksab valearvestus inimelusid. EE-ALARM-i praegusel kujul ei saa pidada töökindlaks ega elutähtsaks teenuseks. Kui tahame tõelist elanikkonnakaitset, siis me ei tohi mitte süsteemi simuleerida, vaid peame looma toimiva süsteemi. Varjendite kohta meil küsimusi ei ole. Me saame väga hästi aru, et selle seadusega oleme me jäänud nii hiljaks, kui veel jääda saab. Keskerakond ei tee katkestamise ettepanekut, vaid leiab, et me võime liikuda sellega teise lugemiseni ja [vahepealsel] ajal saab teha igasuguseid ettepanekuid ja parandusi. Ja ma soovitaksin ministril teha veel katsetusi. Las ta maksab 100 000 eurot, sest me peame kindlad olema, et süsteem EE‑ALARM töötab. Aitäh!

Aitäh! Esimesel lugemisel saab teha tagasilükkamise ettepaneku, katkestamine oleks teise lugemise ajal. (Saalist vastatakse.) Tagasilükkamine, jah, mõte oli arusaadav. Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Läheme siit kohe edasi. Härra Arhipov ütles, et mõned asjad on võimatud. Kui niimoodi mõelda, siis esimese maailmasõja ajal võis samuti tunduda võimatu, et impeerium laguneb ja Eesti saab iseseisvaks. Ja siis veel hiljem, kuidas oli võimalik, et Eesti sai uuesti iseseisvaks ja Vene okupatsiooniväed läksid Eestist välja? Aga me kõik koos tegime seda ja see oli võimalik. Mina arvan küll, härra Arhipov, et me koos mõtleme selle siin enne teist lugemist läbi ja leiame lahendused. Koos me saame seda teha. Teisipidi, ma olen nõus ka sellega, et oleme jäänud küll selle seaduseparandusega natuke hiljaks. Aga nüüd me ei tohi enam aega kaotada, me peame võtma ennast kokku ja asjad ära tegema. Sellepärast, et see seaduseparandus teeb kolme olulist asja. Esiteks, teavitus. Meil on siin õppida Iisraelilt, Soomelt ja Ukrainalt. Seesama asi, mis meid teavitab, teavitussüsteem peab mahtuma meile taskusse ja olema moodne. Olgu see kas või Naiskodukaitse meisterlikult töös hoitava äpi "Ole valmis!" edasiarendus või hoopis uus äpp. Teiseks, koolitus ja veebikoolitus. Väga hea, kuskilt tuleb alustada. Minu maitse järgi võiks muidugi teha kiiremini ja rohkem, aga parem on tõesti alustada nendest, kes on ETO-de töötajad ja kes saavad keskvalitsuselt palka, ja need saavad siis edaspidi omakorda teisi õpetada, nagu minister targalt ütles. Lõpuks, varjendid ja varjumiskohad. Me oleme liiga palju aega kulutanud, aga nüüd me peame otsustavalt edasi minema. Me ju kuuleme isegi tänaval inimestelt: "Kuulge, kuidas te olete mõelnud, mida teha?" Meie, seadusandjate kohustus ongi nüüd öelda, et me kehtestame ehitusele sellised reeglid, et ühtegi uut suurt hoonet ilma varjendita enam ehitada ei saa. Täpselt samamoodi on olemasolevaid hooneid võimalik kohandada niimoodi, et seal on varjumiskohad. Nüüd veel. Jah, me peame selle seadusega edasi liikuma, aga samal ajal on alates 2. juunist Riigikogu menetluses tsiviil[kriisi] ja riigikaitseseadus, mis on praegu riigikaitsekomisjoni käes ja otsapidi härra Raidma kindlates kätes. See tsiviil[kriisi] ja riigikaitseseadus ühendab senise riigikaitseseaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja hädaolukorra seaduse. Ehk see kõik teeb selle arusaamise veel lihtsamaks. Kuna eelmainitud seadus on aga väga mahukas, võib selle kallal töötamine võtta väga palju aega. Aga meil ei ole aega kaotada, sellepärast ongi mõistlik hädaolukorra seaduse muutmise seadus ja teiste seaduste muutmise seadus võimalikult kiiresti vastu võtta, et meie elanikkond oleks igasugusteks kriisideks valmis. Ma kutsun ikkagi üles konstruktiivselt seadust parandama või veel paremaks tegema teise lugemise käigus. Kõik koos me saame selle tehtud ja lõppude lõpuks on kaalul ikkagi meie Eesti elanike tervis ja elu. Tänan!

Aitäh! Tõepoolest, Vladimir Arhipov, teid nimetati, Peeter Tali tegi seda. Vladimir Arhipov, vastusõnavõtt, kaks minutit.

Mul pole nii palju aega vajagi. Aitäh, et lubasite! Eelmine eesistuja ei lubanud mul rääkida, kuigi mind nimetati. Aga see selleks. Väga hea, et kolleeg Peeter Tali ütles, et me saame seda inimestele väga tähtsat seadust koos paremaks teha, ja seda me teemegi. Ma ei hakka praegu tehnilistest kirjeldustest rääkima. Miks ma ütlesin, et see on tehniliselt võimatu? Sest sinna tuleb nii palju nüansse juurde, võib-olla kümme tuhat, seega ma arvan, et Eesti inimestel pole huvitav seda kõike kuulata. Aga tehniliselt on seda väga raske teha. Aga noh, võtame kõik meetmed vastu. Kas me siis vahetame välja selle EE-ALARM-i või läheme sellega edasi, eks seda näeb läbirääkimistel ja selle suure ajavahemiku jooksul, mis meil on kuni järgmise, teise lugemiseni. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 662 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. juuli kell 16. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti.