Laulu- ja tantsupeoseaduse eelnõu (598 SE) esimene lugemine

Olemegi jõudnud tänase päevakorra viimase punktini, see on Isamaa fraktsiooni algatatud laulu- ja tantsupeoseaduse eelnõu 598 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tõnis Lukase!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti laulu- ja tantsupeo traditsioon on järjepideva eestikeelse haridussüsteemi kõrval üks pikaajalisemaid garantiisid või, ütleme, rahvusliku identiteedi kandjaid. (Saalis on sumin.) See tugineb pikaajalisele üldlaulupidude ja sellele liidetud tantsupidude traditsioonile. (Juhataja helistab kella.) See traditsioon on jõudnud koos Läti ja Leedu [laulu- ja tantsupidudega] – kõik me kolm oleme küll omanäolised, aga taotlus esitati koos – UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, kuhu see kanti 2003. aastal. 2008. aastal liideti see traditsioon koos teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Vastav seadus on Leedul ja Lätil olnud olemas juba kaunis vahetult peale UNESCO nimekirja kandmist. UNESCO-sse esitatud taotluses olid Eesti poolt lisaks riigile kolm organisatsiooni, kes peavad tagama traditsiooni säilimise. Need on Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Eesti Kooriühing, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts. Oleme õppinud selle seaduse tegemisel nii Leedu kui ka Läti kogemusest – ja loomulikult ka tänu sellele, et vastavad foorumid on Balti koostöös pidevalt toimunud –, aga veel enam oleme muidugi [lähtunud] meie oma laulu- ja tantsupeo traditsiooni vajadustest. Õigemini asi ei keerle ainult konkreetsete pidude ümber, vaid on vaja tagada kogu püramiidi toimimine, kogu organisatsiooni mudel. Just see annabki kindluse, et meie laulu- ja tantsupeod saavad sama heal tasemel aegade lõpuni toimuda. Seadus on üles ehitatud järgmiselt. Esimeses peatükis on üldsätted. Selles on kirjeldatud nii seaduse kui ka laulu- ja tantsupidude eesmärke ning staatust. Seaduse eesmärk on laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmine, arendamine, järeltulevatele põlvedele edasiandmine. Laulu- ja tantsupidude eesmärk on Eesti koori-, orkestri-, rahvamuusika ja rahvatantsu ning võimlemisrühmade traditsiooni hoidmine ja arendamine. Käesolevat seadust kohaldatakse üldlaulu- ja tantsupeole, noorte laulu- ja tantsupeole ning traditsiooni osaks olevatele paikkondlikele ja valdkondlikele laulu- ja tantsupäevadele. Seadust ei kohaldata uustekkelistele sündmustele, näiteks punklaulupidu, poplaulupidu või muud sellised algatused. Sätestatakse ka põhimõte, et laulu- ja tantsupidu ei ole päevapoliitiliste küsimuste, vaidluste ega ühiskonda lõhestavate sõnumite esitlemise koht. Laulu- ja tantsupeo traditsiooni elujõulisuse eest vastutab Vabariigi Valitsus. Laulu- ja tantsupidude korraldamine on demokraatlik protsess, mida juhib kultuuriministri määratud rakendusüksus. Selleks on Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, mille tegevuse põhieesmärk ongi Eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooni arendamine ning järeltulevatele põlvedele hoidmine. Sihtasutuse nime ei ole seaduses välja toodud normitehnilistel põhjustel. Sihtasutus määratleb oma tegevuse põhimõtetes laulu- ja tantsupidude kui eesti kultuuri unikaalse traditsiooni hoidmise. Üld- ja noorte laulupidude kunstilise kontseptsiooni koostavad ja viivad ellu igakordselt eraldi valitud ja sihtasutuse kinnitatud kunstilised juhid oma kunstiliste toimkondadega. Püsivat loomenõukogu sihtasutusel ei ole. Traditsiooni hoidmiseks väärtustatakse laulu- ja tantsupeole pürgivate kollektiivide juhtide ettevalmistust ja elukutset igakülgselt, makstes neile osaliselt riiklikku palgatoetust. Kõrgharidus- ja kutseõppeasutustelt tellitakse vastavaid õppekohti. Erilist tähelepanu pööratakse tööle laste ja noortega. Selleks luuakse koolide õppekavades õpilastele võimalus koorilaulu ja rahvatantsuga tegelemiseks. Laulu- ja tantsupeo korraldus ja staatus on teine peatükk. Selles nimetatakse pidudel osalevate kollektiivide liigid ja kategooriad ning sätestatakse nii kollektiivide kui ka iga üksiku liikme õigus ja tingimused peol osalemiseks. Samuti luuakse osalejatele võimalus teha ettepanekuid pidude kavandamise ettevalmistusjärgus. Peod on ligipääsetavad ka erivajadustega inimestele. Laulu- ja tantsupeo repertuaar lähtub kunstilisest kaalutlusest, eesti koori-, orkestri- ja rahvamuusika ning rahvatantsu- ja võimlemisrühmade traditsiooni hoidmise ja arendamise ning Eesti rahvusliku ja kultuurilise identiteedi edasikandmise vajadusest. Repertuaari kinnitab laulu- ja tantsupidusid korraldav rakendusüksus oma sisemiste protsesside tulemusel. Laulu- ja tantsupeol esitatavad teosed, sealhulgas lavastuslikud vahetekstid, on eesti kirja- või murdekeelsed. Kunstiliste toimkondade otsusel võib kasutada sugulaskeeli, kunstiliselt põhjendatud kaalutlusel erandkorras ka muid keeli. Repertuaari valikul lähtutakse põhimõttest, et osa repertuaarist kuulub eesti koori- ja orkestrimuusika klassikasse ja tugineb eesti rahvatantsu seadetele ja seeläbi ka pärimustantsule. Laulu- ja tantsupeol on oluline hariduslik roll laste ja noorte üldkultuuriliste ning muusika- ja liikumisharjumuste kujundamisel ja väärtustamisel ja – mis seal salata – tegelikult ka üldine hariduslik roll ka täiskasvanuõppes, sest niisugused kultuurilised ettevõtmised annavad tegelikult teadmise nii traditsiooni kui ka konkreetse loomingu arengust. Mul on hea meel öelda – see ei ole nüüd otseselt selle seadusega seotud –, et näiteks Linnateatri viimane lavastus "Alguses oli laul", mis on pühendatud küll eesti raamatu aastale, kirjakeele ja kirjandusliku loomingu traditsioonile, on väga selgelt seotud ka muusikalise ja eriti laulu osaga meie rahva kujunemises. Üldlaulupeod toimuvad Tallinna Lauluväljakul. Üldtantsupeod toimuvad Tallinna Kalevi Keskstaadionil. Mõlema toimumiskoha korrashoiu ja arendamise eest vastutab Tallinna Linnavalitsus. Eesmärgiks on Tallinna Lauluväljaku ja selle ümbruse arendamine nii, et seal oleks ka edaspidi võimalik pidada ja paindlikult teenindada üldlaulupidusid. Tegemist on rahvuslikuks pühamuks kujunenud alaga, mille funktsionaalsuse säilitamiseks tuleb edaspidi vajadusel kasutada ka riigi eriplaneeringut. Laulu- ja tantsupidude traditsiooni järjepidevuse oluliseks põhimõtteks on nende perioodilisus, mille põhimõtted on seaduses samuti sõnastatud, nii nagu on loetletud ka pidude korraldamiseks vajalikud tegevused üldpidude vaheaegadel. Riigieelarvest rahastatakse rakendusüksuse ning koorimuusika, rahvatantsu ja rahvamuusika valdkondade katuseorganisatsioonide kulud – need said alguses ka nimetatud. Rakendusüksuse eelarve moodustub riigieelarvelisest eraldisest ja oma tuludest, näiteks piletitulud. Neist [vahenditest] katab rakendusüksus üldpidude ettevalmistamise ja läbiviimisega seotud kulud. Seadus sätestab, et pidudevahelisel ajal iga-aastases riigieelarves ette nähtud rahalised vahendid ei tohi olla väiksemad eelmisel aastal eraldatud vahenditest. Eelnõus on loetletud ettevalmistusperioodi kulud – kulude liigid siis. Koori, orkestri, rahvamuusikaansambli, rahvatantsurühma või mõne muu kollektiivi asutaja kindlustab kollektiivi tegevuseks vajalikud prooviruumid, proovideks vajaliku tehnilise varustuse, rõivad ja nii edasi – repertuaarivihikud, rahvatantsukirjeldused, dirigendi ja juhendaja, muusikalise saatja töötasu ning transpordi nii laulu- ja tantsupidude vahelisel ajal kui ka peoks ettevalmistamisel. Osa neist kululiikidest kompenseeritakse riiklikust kesksest rahastusest. Laulu- ja tantsupidudele kandideerivate kollektiivide ettevalmistusprotsessi eest vastutavate koori- ja tantsujuhtide täiendav tasustamine ministri kehtestatud korras toimub riigieelarvest Kultuuriministeeriumi kaudu. Ministeerium planeerib laulu- ja tantsupidude protsessi riikliku toetuse vähemalt kolmeks järgmiseks eelarveaastaks ette. Kalendriaastaks varem määratud eraldist ei tohi uue riigieelarve kehtestamisega vähendada. Partneritena osalevad traditsiooni hoidmiseks vahendite eraldamisel ka kohalikud omavalitsused. Seaduses määratletakse ka maakondlike ja piirkondlike ning valdkondlike laulu- ja tantsupäevade staatus ja korraldamise põhimõtted. Seaduse rakendussätetes käsitletakse valitsusasutuste koostööd ja Eesti Rahvusringhäälingu kohustusi pidude kajastamisel ja materjalide salvestamisel. Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Seaduse mõju on rahvusliku identiteedi püsimiseks olulise laulu- ja tantsupidude traditsiooni kindlustamine ja seega kestmine üle aegade. Antakse kindlustunne pidude ettevalmistamisega seotud kollektiivi juhtidele ja nende tööd väärtustatakse. Luuakse alus traditsiooni säilimiseks, pannes rõhku järjepidevuseks olulisele tööle laste ja noortega. Väärtustatakse iga osavõtjat. Määratletakse erinevate osapoolte vastutus traditsiooni edasikandmisel ja rahaliste vahendite eraldamisel nii pidude ajal kui ka nendevahelisel perioodil. Seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril praeguse eelnõu kohaselt. See on sissejuhatuseks kõik.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti laulu- ja tantsupeo traditsioon on järjepideva eestikeelse haridussüsteemi kõrval üks pikaajalisemaid garantiisid või, ütleme, rahvusliku identiteedi kandjaid. (Saalis on sumin.) See tugineb pikaajalisele üldlaulupidude ja sellele liidetud tantsupidude traditsioonile. (Juhataja helistab kella.) See traditsioon on jõudnud koos Läti ja Leedu [laulu- ja tantsupidudega] – kõik me kolm oleme küll omanäolised, aga taotlus esitati koos – UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, kuhu see kanti 2003. aastal. 2008. aastal liideti see traditsioon koos teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Vastav seadus on Leedul ja Lätil olnud olemas juba kaunis vahetult peale UNESCO nimekirja kandmist. UNESCO-sse esitatud taotluses olid Eesti poolt lisaks riigile kolm organisatsiooni, kes peavad tagama traditsiooni säilimise. Need on Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Eesti Kooriühing, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts. Oleme õppinud selle seaduse tegemisel nii Leedu kui ka Läti kogemusest – ja loomulikult ka tänu sellele, et vastavad foorumid on Balti koostöös pidevalt toimunud –, aga veel enam oleme muidugi [lähtunud] meie oma laulu- ja tantsupeo traditsiooni vajadustest. Õigemini asi ei keerle ainult konkreetsete pidude ümber, vaid on vaja tagada kogu püramiidi toimimine, kogu organisatsiooni mudel. Just see annabki kindluse, et meie laulu- ja tantsupeod saavad sama heal tasemel aegade lõpuni toimuda. Seadus on üles ehitatud järgmiselt. Esimeses peatükis on üldsätted. Selles on kirjeldatud nii seaduse kui ka laulu- ja tantsupidude eesmärke ning staatust. Seaduse eesmärk on laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmine, arendamine, järeltulevatele põlvedele edasiandmine. Laulu- ja tantsupidude eesmärk on Eesti koori-, orkestri-, rahvamuusika ja rahvatantsu ning võimlemisrühmade traditsiooni hoidmine ja arendamine. Käesolevat seadust kohaldatakse üldlaulu- ja tantsupeole, noorte laulu- ja tantsupeole ning traditsiooni osaks olevatele paikkondlikele ja valdkondlikele laulu- ja tantsupäevadele. Seadust ei kohaldata uustekkelistele sündmustele, näiteks punklaulupidu, poplaulupidu või muud sellised algatused. Sätestatakse ka põhimõte, et laulu- ja tantsupidu ei ole päevapoliitiliste küsimuste, vaidluste ega ühiskonda lõhestavate sõnumite esitlemise koht. Laulu- ja tantsupeo traditsiooni elujõulisuse eest vastutab Vabariigi Valitsus. Laulu- ja tantsupidude korraldamine on demokraatlik protsess, mida juhib kultuuriministri määratud rakendusüksus. Selleks on Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, mille tegevuse põhieesmärk ongi Eesti laulu- ja tantsupidude traditsiooni arendamine ning järeltulevatele põlvedele hoidmine. Sihtasutuse nime ei ole seaduses välja toodud normitehnilistel põhjustel. Sihtasutus määratleb oma tegevuse põhimõtetes laulu- ja tantsupidude kui eesti kultuuri unikaalse traditsiooni hoidmise. Üld- ja noorte laulupidude kunstilise kontseptsiooni koostavad ja viivad ellu igakordselt eraldi valitud ja sihtasutuse kinnitatud kunstilised juhid oma kunstiliste toimkondadega. Püsivat loomenõukogu sihtasutusel ei ole. Traditsiooni hoidmiseks väärtustatakse laulu- ja tantsupeole pürgivate kollektiivide juhtide ettevalmistust ja elukutset igakülgselt, makstes neile osaliselt riiklikku palgatoetust. Kõrgharidus- ja kutseõppeasutustelt tellitakse vastavaid õppekohti. Erilist tähelepanu pööratakse tööle laste ja noortega. Selleks luuakse koolide õppekavades õpilastele võimalus koorilaulu ja rahvatantsuga tegelemiseks. Laulu- ja tantsupeo korraldus ja staatus on teine peatükk. Selles nimetatakse pidudel osalevate kollektiivide liigid ja kategooriad ning sätestatakse nii kollektiivide kui ka iga üksiku liikme õigus ja tingimused peol osalemiseks. Samuti luuakse osalejatele võimalus teha ettepanekuid pidude kavandamise ettevalmistusjärgus. Peod on ligipääsetavad ka erivajadustega inimestele. Laulu- ja tantsupeo repertuaar lähtub kunstilisest kaalutlusest, eesti koori-, orkestri- ja rahvamuusika ning rahvatantsu- ja võimlemisrühmade traditsiooni hoidmise ja arendamise ning Eesti rahvusliku ja kultuurilise identiteedi edasikandmise vajadusest. Repertuaari kinnitab laulu- ja tantsupidusid korraldav rakendusüksus oma sisemiste protsesside tulemusel. Laulu- ja tantsupeol esitatavad teosed, sealhulgas lavastuslikud vahetekstid, on eesti kirja- või murdekeelsed. Kunstiliste toimkondade otsusel võib kasutada sugulaskeeli, kunstiliselt põhjendatud kaalutlusel erandkorras ka muid keeli. Repertuaari valikul lähtutakse põhimõttest, et osa repertuaarist kuulub eesti koori- ja orkestrimuusika klassikasse ja tugineb eesti rahvatantsu seadetele ja seeläbi ka pärimustantsule. Laulu- ja tantsupeol on oluline hariduslik roll laste ja noorte üldkultuuriliste ning muusika- ja liikumisharjumuste kujundamisel ja väärtustamisel ja – mis seal salata – samuti üldine hariduslik roll ka täiskasvanuõppes, sest niisugused kultuurilised ettevõtmised annavad tegelikult teadmisi nii traditsioonide kui ka konkreetse loomingu arengust. Mul on hea meel öelda – see ei ole nüüd otseselt selle seadusega seotud –, et näiteks Tallinna Linnateatri viimane lavastus "Alguses oli laul", mis on pühendatud küll eesti raamatu aastale, kirjakeele ja kirjandusliku loomingu traditsioonile, on väga selgelt seotud ka muusika ja eriti laulu osaga meie rahva kujunemisel. Üldlaulupeod toimuvad Tallinna Lauluväljakul. Üldtantsupeod toimuvad Tallinna Kalevi Keskstaadionil. Mõlema toimumiskoha korrashoiu ja arendamise eest vastutab Tallinna Linnavalitsus. Eesmärgiks on Tallinna Lauluväljaku ja selle ümbruse arendamine nii, et seal oleks ka edaspidi võimalik pidada ja paindlikult teenindada üldlaulupidusid. Tegemist on rahvuslikuks pühamuks kujunenud alaga, mille funktsionaalsuse säilitamiseks tuleb edaspidi vajadusel kasutada ka riigi eriplaneeringut. Laulu- ja tantsupidude traditsiooni järjepidevuse oluliseks põhimõtteks on nende perioodilisus, mille põhimõtted on seaduses samuti sõnastatud, nii nagu on loetletud ka pidude korraldamiseks vajalikud tegevused üldpidude vaheaegadel. Riigieelarvest rahastatakse rakendusüksuse ning koorimuusika, rahvatantsu ja rahvamuusika valdkondade katusorganisatsioonide kulud. Need [organisatsioonid] said alguses ka nimetatud. Rakendusüksuse eelarve moodustub riigieelarvelisest eraldisest ja oma tuludest, näiteks piletitulud. Neist [vahenditest] katab rakendusüksus üldpidude ettevalmistamise ja läbiviimisega seotud kulud. Seadus sätestab, et pidudevahelisel ajal iga-aastases riigieelarves ette nähtud rahalised vahendid ei tohi olla väiksemad eelmisel aastal eraldatud vahenditest. Eelnõus on loetletud ettevalmistusperioodi kulude liigid. Koori, orkestri, rahvamuusikaansambli, rahvatantsurühma või mõne muu kollektiivi asutaja kindlustab kollektiivi tegevuseks vajalikud prooviruumid, proovideks vajaliku tehnilise varustuse, rõivad ja nii edasi: repertuaarivihikud, rahvatantsukirjeldused, dirigendi ja juhendaja, muusikalise saatja töötasu ning transpordi nii laulu- ja tantsupidude vahelisel ajal kui ka peoks ettevalmistamisel. Osa neist kululiikidest kompenseeritakse riiklikust kesksest rahastusest. Laulu- ja tantsupidudele kandideerivate kollektiivide ettevalmistusprotsessi eest vastutavate koori- ja tantsujuhtide täiendav tasustamine ministri kehtestatud korras toimub riigieelarvest Kultuuriministeeriumi kaudu. Ministeerium planeerib laulu- ja tantsupidude protsessi riikliku toetuse vähemalt kolmeks järgmiseks eelarveaastaks ette. Kalendriaastaks varem määratud eraldist ei tohi uue riigieelarve kehtestamisega vähendada. Partneritena osalevad traditsiooni hoidmiseks vahendite eraldamisel ka kohalikud omavalitsused. Seaduses määratletakse ka maakondlike ja piirkondlike ning valdkondlike laulu- ja tantsupäevade staatus ja korraldamise põhimõtted. Seaduse rakendussätetes käsitletakse valitsusasutuste koostööd ja Eesti Rahvusringhäälingu kohustusi pidude kajastamisel ja materjalide salvestamisel. Eelnõu kohaselt ei võeta kasutusele uusi termineid. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Seaduse mõju [seisneb] rahvusliku identiteedi püsimiseks olulise laulu- ja tantsupidude traditsiooni kindlustamises ja seega kestmises üle aegade. Antakse kindlustunne pidude ettevalmistamisega seotud kollektiivide juhtidele, nende tööd väärtustatakse. Luuakse alus traditsiooni säilimiseks, pannes rõhku järjepidevuse [seisukohalt] olulisele tööle laste ja noortega. Väärtustatakse iga osavõtjat. Määratletakse erinevate osapoolte vastutus traditsiooni edasikandmisel ja rahaliste vahendite eraldamisel nii pidude ajaks kui ka nendevahelisel perioodil. Seadus jõustub praeguse eelnõu kohaselt 2026. aasta 1. jaanuaril. See on sissejuhatuseks kõik.

Aitäh! Teile on ka mõned küsimused. Alustab Toomas Uibo. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Tõnis! Ma arvan, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes ei pea laulupidu armsaks. Isegi kui kõik need toolid oleks täidetud, ma usun, et kõik oleks seda meelt, et laulupidu on üks eestluse maamärk. Aga äkki korra seletad rohkem lahti. Ma kuulsin, et selle seadusega peaks reguleerima ka kunstilist poolt: millist repertuaari me peame esitama ja nii edasi. Mulle natuke meenutab see ühte teist riigikorda, mis meil kunagi oli, kus kodanikualgatusi polnud ja riik kirjutas ette, kuidas üks või teine kunstiteos peaks välja nägema. Äkki seletad seda seoses minu murega natukene lahti.

Aitäh, hea juhataja! Hea Tõnis! Ma arvan, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes ei pea laulupidu armsaks. Isegi kui kõik need toolid oleks täidetud, siis ma usun, et kõik on seda meelt, et laulupidu on meie üks eestluse maamärk. Aga äkki korra seletad rohkem lahti. Ma kuulsin seda, et selle seadusega peaks reguleerima ka kunstilist poolt: millist repertuaari me peame esitama ja nii edasi. Mulle natuke meenutab see ühte teist riigikorda, mis meil kunagi oli, kus kodanikualgatusi polnud ja riik ise kirjutas ette, kuidas üks või teine kunstiteos peaks välja nägema. Äkki seletad seda seoses minu murega natukene lahti.

See mure on kindlasti ülepaisutatud. Ühes kohas, nagu ma ka seletuskirjast [ette lugesin], on tõepoolest nimetatud, et laulu- ja tantsupeol esitatavad teosed, sealhulgas lavastuslikud vahetekstid, on eesti kirja- või murdekeelsed. Sellest ma juba rääkisin, millistel juhtudel teisi keeli kasutatakse. Laulupidude traditsioonis pole see midagi kummalist. Ka esimesel laulupeol 1869. aastal, kummaline küll, olid kõik laulud eestikeelsed, kuigi suur osa neist oli otse saksa keelest tõlgitud ja olid niisugustena rasked ette kanda. Repertuaari puhul jääb loomulikult kunstilisele juhile, tema toimkondadele vabadus. Raamseaduse tekstis on põhimõte, et vähemalt kolmandik repertuaarist kuulub Eesti koori- ja orkestrimuusika klassikasse. See [põhimõte] on, et repertuaari ei kirjutata ette, aga mingi osa sellest on traditsiooniline, et kontserdid ei koosneks ainult uudisloomingust. See on kooskõlastatud kõigil nendel ringidel viie aasta jooksul, kui selle seaduse tegemine on jõudnud ka kooriühingu või rahvatantsu ja rahvamuusika seltsini. Neile on sellised raamistused sobinud ja isegi sõnastus on tegelikult nende poolt välja pakutud. Näiteks tantsupeo repertuaar tugineb valdavalt Eesti rahvatantsuseadetele ja sellel põhinevale autoriloomingule. See oli ka üks viimaseid asju, mis ma viimasel kooskõlastusringil nende organisatsiooniga kooskõlastasin ja nende sõnastust arvesse võtsin. Nii et tegelikult repertuaari ettekirjutamist ju ei ole.

Jah, see mure on kindlasti ülepaisutatud. Ühes kohas, nagu ma ka seletuskirjast [ette lugesin], on tõepoolest nimetatud, et laulu- ja tantsupeol esitatavad teosed, sealhulgas lavastuslikud vahetekstid, on eesti kirja- või murdekeelsed. Sellest ma juba rääkisin, millistel juhtudel teisi keeli kasutatakse. Laulupidude traditsioonis pole see midagi kummalist. Ka esimesel laulupeol 1869. aastal, kummaline küll, olid kõik laulud eestikeelsed, kuigi suur osa neist oli otse saksa keelest tõlgitud ja olid niisugustena rasked ette kanda. Repertuaari puhul jääb loomulikult kunstilisele juhile, tema toimkondadele vabadus. Raamseaduse tekstis on põhimõte, et vähemalt kolmandik repertuaarist kuulub vastavalt Eesti koori- ja orkestrimuusika klassikasse. See [põhimõte] on, et repertuaari ei kirjutata ette, aga mingi osa sellest on traditsiooniline, et kontserdid ei koosneks ainult uudisloomingust. See on kooskõlastatud kõigil nendel ringidel viie aasta jooksul, kus selle seaduse tegemine on jõudnud ka kooriühingu või rahvatantsu ja rahvamuusika seltsini. Neile on sellised raamistused sobinud ja isegi sõnastus on tegelikult nende poolt välja pakutud. Näiteks tantsupeo repertuaar tugineb valdavalt Eesti rahvatantsuseadetele ja sellel põhinevale autoriloomingule. See oli ka üks viimaseid asju, mis ma viimasel kooskõlastusringil nende organisatsiooniga kooskõlastasin ja nende sõnastust arvesse siin võtsin. Nii et tegelikult repertuaari ettekirjutamist ju ei ole.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Ma ei hakka eestlaslikult ülevoolavalt kiitma, aga minu tunnustus! Ütlesid tutvustades sellise lause, et laulu- ja tantsupidu on ligipääsetav erivajadustega inimestele. Meil siin tegelikult oli üks üsna ebameeldiv avalik diskussioon sellel aastal. Kas ligipääsetavus tähendab ligipääsetavust esinejana? Kas see hõlmab viipekeelekoori ja kas ka tantsupidu on liikumispuudega või muu erivajadusega inimestele esinejatena tulevikus avatud ja võimalik?

Aitäh! Eestlaslikult ma ülevoolavalt kiitma ei hakka, aga minu tunnustus! Ütlesid tutvustades sellise lause, et laulu- ja tantsupidu on ligipääsetav erivajadustega inimestele. Meil siin tegelikult oli üks üsna ebameeldiv avalik diskussioon sellel aastal. Kas ligipääsetavus tähendab ligipääsetavust esinejana? Kas see hõlmab viipekeelekoori ja kas ka tantsupidu on liikumispuudega või muu erivajadusega inimestele esinejatena tulevikus avatud ja võimalik?

Meie laulu- ja tantsupeo traditsiooni üks [põhimõte] rahvale ligipääsetavuse kõrval on ka kõrge kunstiline tase ja see tagatakse ikkagi laulu- ja tantsujuhtide ettenägemisel. Tegelikult kunstilised toimkonnad otsustavad ja teatavasti kollektiive eelproovides testitakse, milline asi sobib, milline ei sobi, kuidas seda kõike kujundada. Näiteks tantsupeol osaleb seekord vaegkuuljate tantsuansambel. Niisugused asjad on eelproovid läbinud, on olnud sobilikud, aga ma ütlen, et selliseid otsuseid, millised kollektiivid sõela läbivad ja millised mitte, teevad kunstilistel kaalutlustel kunstilised toimkonnad. Ligipääsetavus tähendab siin otseselt ikkagi publikule ligipääsetavust. Ülejäänud ligipääsetavuse [küsimustes] võib see anda teatud vihje, aga see siiski otsustatakse kunstiliste toimkondade poolt. Aga jah, tegelikult on ka organisatsiooniliselt nii tantsupeol kui ka laulupeol praegu probleeme näiteks liikumispuudega inimeste ligipääsu puhul, ka sellel aastal. Seda on raske korraldada, aga selle kohta on pretensioone ja need tuleks tegelikult lahendada.

Meie laulu- ja tantsupeotraditsiooni üks pool rahvale ligipääsetavuse kõrval on ka kõrge kunstiline tase ja see tagatakse ikkagi laulu- ja tantsujuhtide ettenägemisel. Tegelikult kunstilised toimkonnad otsustavad ja teatavasti kollektiive eelproovides testitakse, milline asi sobib, milline ei sobi, kuidas seda kõike kujundada. Näiteks tantsupeol osaleb seekord vaegkuuljate tantsuansambel. Niisugused asjad on eelproovid läbinud, on olnud sobilikud, aga ma ütlen, et selliseid otsuseid, millised kollektiivid sõela läbivad ja millised mitte, teevad kunstilistel kaalutlustel kunstilised toimkonnad. Ligipääsetavus tähendab siin otseselt ikkagi ligipääsetavust publikule. Ülejäänud ligipääsetavuse [küsimustes] võib see anda teatud vihje, aga see siiski otsustatakse kunstiliste toimkondade poolt. Aga jah, tegelikult on ka organisatsiooniliselt nii tantsupeol kui ka laulupeol praegu probleeme näiteks liikumispuuetega inimeste ligipääsu puhul, ka sellel aastal. Seda on ka raskem korraldada, aga siin on ka pretensioone ja need tuleks tegelikult lahendada.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud eelnõu ettevalmistaja! Tunnustan eelnõu ettevalmistamise eest! Kaks kiiret küsimust. Kas see sümboolselt 1. juulist jõustuda ei saa? See oleks täpselt laulu‑ ja tantsupeo ajal. Ja teine küsimus. Tõepoolest, kuna laulu‑ ja tantsupidu on osutunud populaarseks, siis iga kord on järjest suurem projektikooride või tantsurühmade roll, mis tähendab, et pikalt tegutsenud koorid või tantsurühmad võivad laulu‑ ja tantsupeost kõrvale jääda. See on tekitanud tõepoolest, ma ei tea, motivatsiooni langust ja pahameelt. Ma küsin, kas § 10 lõike 3 järgi, kus öeldakse, et laulu‑ ja tantsupidude vahelisel perioodil toimub harrastuskollektiivide tegevus, näeb see seadus kuidagi ette, et on püsivad tantsuansamblid ja koorid või [peetakse silmas ka] projektikoore. Või kas see otsus jääb rakendusüksuse teha, kuidas need reeglid laulu‑ ja tantsupeole pääsemiseks igal korral on?

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud eelnõu ettevalmistaja! Tunnustan eelnõu ettevalmistamise eest. Kaks kiiret küsimust. Kas see sümboolselt 1. juulist jõustuda ei saa? See oleks täpselt laulu‑ ja tantsupeo ajal. Ja teine küsimus. Tõepoolest, kuna laulu‑ ja tantsupidu on osutunud populaarseks, siis iga kord on järjest suurem projektikooride või tantsurühmade roll, mis tähendab, et pikalt tegutsenud koorid või tantsurühmad võivad laulu‑ ja tantsupeost kõrvale jääda. See on tekitanud tõepoolest, ma ei tea, motivatsiooni langust ja pahameelt. Ma küsin, kas §-i 10 lõike 3 järgi, kus öeldakse, et laulu‑ ja tantsupidude vahelisel perioodil toimub näiteks harrastuskollektiivide tegevus, näeb see seadus kuidagi ette, et on püsivad tantsuansamblid ja koorid või projektikoorid. Või kas see otsus jääb rakendusüksuse teha, kuidas need reeglid laulu‑ ja tantsupeole pääsemiseks igal korral on?

Aitäh! See jääb kahtlemata rakendusüksuse teha. See oleneb nii kunstilistest taotlustest kui ka tegelikult ruumilistest võimalustest ja siin seadus midagi ette ei kirjuta. Pidudevahelisel ajal toimuvate tegevuste seas on ka neid, mis puudutavad kollektiive endid. [Ettevalmistusprotsessid] on organisatsiooniliselt kaetud siin mitme punktiga, [mis hõlmavad] eelproovides ettelaulmist või materjalide hankimist ja nii edasi. See, kas kunstilised kollektiivid on ajutised või püsivad üle aegade, ei ole seaduse tähenduses ju oluline. See on oluline vaid sellel määral, nagu kunstilised toimkonnad oluliseks peavad. Aga see on puhtalt nende otsustada. Ja eelproovide kunstilise taseme järgi võivad nii projektikoorid kui ka püsivad koorid või tantsuansamblid ju peole pääseda. Aga mingit ettekirjutust, kaasa arvatud mahulises mõttes, et järgmisel korral võetakse plaani, no ma ei tea, 100 koori rohkem või 10 tantsuansamblit rohkem, ei ole. See on seadusele ja meie traditsioonile võõras. Need otsused teeb ikkagi kindlasti kunstiline toimkond. Mis puudutab [seaduse] jõustamist, siis kuna seaduse üldine eesmärk on ju traditsiooni hoidmine ja tagamine ka pidudevahelisel ajal ja selle püramiidi kindlustamine, siis ei ole kahtlust, et ka selle aasta pidu korraldatakse suurepäraselt. Aga see [seadus] hakkab kehtima järgmise tsükli [alguses], kuigi tegelikult järgmine tsükkel juba teatud määral käib, kunstilises töös ja nii edasi. Aga tehnilises, rahalises, muud kindlustunnet andvate aspektide mõttes on kindlustada see protsess ise. Pidudevaheline aeg algab tegelikult järgmise aasta algusest – eelarvelises mõttes. Nii et selles mõttes sobib just [seaduse] rakendumine peale praegust pidu, järgmise ettevalmistustsükli alguses.

Aitäh! See jääb kahtlemata rakendusüksuse teha. See oleneb nii kunstilistest taotlustest kui ka tegelikult ruumilistest võimalustest ja siin seadus midagi ette ei kirjuta. Pidudevahelisel ajal toimuvate tegevuste seas on ka neid, mis puudutavad kollektiive endid. [Ettevalmistusprotsessid] on organisatsiooniliselt kaetud siin mitme punktiga, [mis hõlmavad] eelproovides ettelaulmist või materjalide hankimist ja nii edasi. See, kas kunstilised kollektiivid on ajutised või püsivad üle aegade, ei ole seaduse tähenduses ju oluline. See on oluline vaid sellel määral, nagu kunstilised toimkonnad oluliseks peavad. Aga see on puhtalt nende otsustada. Ja eelproovides [kindlaks tehtava] kunstilise taseme poolest võivad nii projektikoorid kui ka püsivad koorid või tantsuansamblid peole pääseda. Aga mingit ettekirjutust, kaasa arvatud mahulises mõttes, et järgmisel korral võetakse plaani, no ma ei tea, 100 koori rohkem või 10 tantsuansamblit rohkem, ei ole. See on seadusele ja meie traditsioonile võõras. Need otsused teeb ikkagi kindlasti kunstiline toimkond. Mis puudutab [seaduse] jõustamist, siis kuna seaduse üldine eesmärk on ju traditsiooni hoidmine ja tagamine ka pidudevahelisel ajal ja selle püramiidi kindlustamine, siis ei ole kahtlust, et ka selle aasta pidu korraldatakse suurepäraselt. See [seadus] hakkab kehtima järgmise tsükli [alguses], kuigi tegelikult järgmine tsükkel juba teatud määral käib, kunstilises töös ja nii edasi. Aga tehnilises, rahalises, muud kindlustunnet andvate aspektide mõttes on [soov] kindlustada see protsess ise. Pidudevaheline aeg algab tegelikult järgmise aasta algusest – eelarvelises mõttes. Nii et selles mõttes sobib just [seaduse] rakendumine peale praegust pidu, järgmise ettevalmistustsükli alguses.

Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Kindlasti laulupidu vajab kindlust ja traditsiooni kestmine kaitset. Aga mul on hoopis teine küsimus. Me kõik mäletame 2019. aasta laulupeo lõpust hea kolleegi hüüatust "Peatage Lasnamäe!" Täna me näeme, et lauluväljaku ümbruse kõrghoonestamise protsess on jätkunud tohutu tuhinaga. Meil on, ma arvan, üsna tugev alus karta, et 20 aasta pärast selle platsi peal enam ei ole võimalik laulupidu korraldada, sest Tallinna linn on nii õhinasse läinud, et ümberringi on vaja seal ikkagi kõrgmaju püsti panna. Kas teie ettevalmistatud seaduseelnõu mingil kujul seda probleemi ka lahendab?

Aitäh! Seaduse enda tekstis on nimetatud [laulu- ja tantsupidude] toimumiskohad ja ma pean seda oluliseks. Läti puhul on samamoodi. Võib ju küsida, miks ei võiks [pidu] seigelda ringi või olla teistes kohtades Eestis korraldatav. Antud juhul selles formaadis, millega me harjunud oleme, tegelikult ju ei ole [korraldatav]. Selleks on ikkagi mõeldud Tallinna Lauluväljak, mis mahuliselt on meie rahva vääriline, aga jääb isegi kitsaks. Järjest enam toimuvad need protsessid, mida sa nimetasid, ja kui sa nimetasid seda hüüatust – see tendents oli väga selgelt näha, kinnisvaraarenduse surve oli väga selgelt olemas. Sinna juurde veel see teadmine, et kõik inimesed ei mahu ära. Väravad pandi kinni, kuna liiga palju inimesi tahtis justkui kohale tulla. Kui nüüd ahendatakse seda piiri … Ma ei hakka siin pikalt [loengut] pidama, sa tead ise väga hästi, millistele kinnistutele on juba kõrghooned planeeritud seal nendel territooriumidel, mida me oleme harjunud pidama tegelikult lauluväljakuks ja seni kasutanud teenindavatena. Näituseala planeeringus ei ole arvestatud seda, et see võiks osaliselt olla ka teenindavas funktsioonis või anda võimalusi ruumiliseltki. Nii et tegelikult see sinu viidatud mure on suur. Nii nagu Eesti Rahva Muuseumi ümbruse täis ehitamine, mis oli kontseptsioonivastane ja tegelikult on võtnud sealt ära mitmeid võimalusi, samamoodi surutakse väga kõvasti laululava ümbrust. Ja nii nagu ma sinuga neist teemadest ükskord vestlesin, seletuskirjas on nüüd kuni eriplaneeringu võimaluseni see raam, et me peaksime vajadusel peatama sobimatud kinnisvaraarendused seal kuni selleni, et laululava, lauluväljaku ja selle ümbruse eriplaneering kehtestada riigi eriplaneeringuna. See on seletuskirja tekstis ja kantud just nimelt sellest häirest, mis sa praegu andsid.

Aitäh! Seaduse enda tekstis on nimetatud [laulu- ja tantsupidude] toimumiskohad ja ma pean seda oluliseks. Läti puhul on samamoodi. Võib ju küsida, miks ei võiks see seigelda ringi või olla teistes kohtades Eestis korraldatav. Antud juhul selles formaadis, millega me harjunud oleme, tegelikult ju ei ole [korraldatav]. Selleks on ikkagi mõeldud Tallinna Lauluväljak, mis mahuliselt on meie rahva vääriline, aga jääb isegi kitsaks. Järjest enam toimuvad need protsessid, mida sa nimetasid, ja kui sa nimetasid seda hüüatust – see tendents oli väga selgelt näha, kinnisvaraarenduse surve oli väga selgelt olemas. Sinna juurde veel see teadmine, et kõik inimesed ei mahu ära. Väravad pandi kinni, kuna liiga palju inimesi tahtis justkui tulla. Kui nüüd ahendatakse seda piiri … Ma ei hakka siin pikalt [loengut] pidama, sa tead ise väga hästi, millistele kinnistutele on juba kõrghooned planeeritud seal nendel territooriumidel, mida me oleme harjunud pidama tegelikult lauluväljakuks ja seni kasutanud teenindavatena. Näituseala planeeringus ei ole arvestatud seda, et see võiks osaliselt olla ka teenindavas funktsioonis või anda võimalusi ruumiliseltki. Nii et tegelikult see sinu viidatud mure on suur. Nii nagu Eesti Rahva Muuseumi ümbruse täis ehitamine, mis oli kontseptsioonivastane ja tegelikult on võtnud sealt ära mitmeid võimalusi, samamoodi surutakse väga kõvasti laululava ümbrust. Ja nii nagu ma sinuga neist teemadest ükskord vestlesin, seletuskirjas on nüüd kuni eriplaneeringu võimaluseni see raam, et me peaksime peatama vajadusel vastavad sobimatud kinnisvaraarendused seal kuni selleni, et laululava, lauluväljaku ja selle ümbruse eriplaneering kehtestada riigi eriplaneeringuna. See on seletuskirja tekstis ja kantud just nimelt sellest häirest, mis sa praegu andsid.

Kadri Tali, palun!

Hea ettekandja! Olles ise oma terve teadliku elu koorides laulnud ja väga mitmed kollektiivid ellu kutsunud, neist viimatine on Riigikogu koor, tahaksin ma küsida täpsustust ühe punkti kohta, mis ütleb järgmist: "Koori, orkestri, rahvamuusikaansambli, rahvatantsu- või võimlemisrühma asutaja kindlustab kollektiivi tegevuseks vajalikud prooviruumid, proovideks vajaliku tehnilise varustuse, rahvariided või muud kostüümid, repertuaarivihikud ja rahvatantsu kirjeldused, dirigendi, juhendaja ja muusikalise saatja töötasu ning transpordi laulu- ja tantsupidudevahelisel ajal." Minu küsimus on, kas seda seadust järgides ja kuulekas olles ei jääks nii mõnigi kollektiiv eksisteerimata.

Hea ettekandja! Olles ise oma terve teadliku elu koorides laulnud ja väga mitmed kollektiivid ellu kutsunud, neist viimatine on Riigikogu koor, tahaksin ma küsida täpsustust ühe punkti kohta, mis ütleb järgmist: "Koori, orkestri, rahvamuusikaansambli, rahvatantsu- või võimlemisrühma asutaja kindlustab kollektiivi tegevuseks vajalikud prooviruumid, proovideks vajaliku tehnilise varustuse, rahvariided või muud kostüümid, repertuaarivihikud ja rahvatantsukirjeldused, dirigendi, juhendaja ja muusikalise saatja töötasu ning transpordi laulu- ja tantsupidude vahelisel ajal." Minu küsimus on, kas seda seadust järgides ja kuulekas olles ei jääks nii mõnigi kollektiiv eksisteerimata.

Aitäh! Eks me neid pikkade loeteludega kohustuste ridu, mida siin paar tükki on, saame muudatusettepanekute raames arutada. Aga selle konkreetse sätte mõte on ikkagi see, et mitte ainult omavalitsusele ja riigile – omavalitsus on küll kaunis tihti üks nende kollektiivide asutajaid –, vaid ka osalejatele endale langeb siiski vastutus, võimalus ka kaasa rääkida. Osa asju tuleb üldisest katlast, põhimõtteliselt repertuaarivihikud ja muud niisugused asjad, aga tuleb kindlustada, et kui kollektiiv tuleb kokku, siis nad teavad, et ka nendel osalejatel on mingi roll, harrastajatel endil. Näiteks riigi poolt minev osa juhendaja palgatoetuseks kehtib ainult sellisel juhul, kui kollektiiv ise on poole pannud omalt poolt. Ja nemad ei saa ainult ümbrikupalka maksta, neil on ikkagi kohustus töölepinguline suhe luua oma juhendajaga ja teda osaliselt tasustada. Nende asjadeta tegelikult me kaugele ei sõida. Nii et osalejate, harrastajate omavastutus võib olla, kui omavalitsus toetab kedagi, ma ei tea, rõivastega, näiteks rahvarõivastega, või kusagilt fondidest saab midagi. See on praegugi nii olnud. Siis saab seda koormat kanda ja jagada. Aga osalejatel on tegelikult roll enda asutatud kollektiivides ka nii-öelda peremehena või perenaisena vastutada.

Aitäh! Eks me neid pikkade loeteludega kohustuste ridu, kui siin paar tükki on, saame muudatusettepanekute raames arutada. Aga selle konkreetse sätte mõte on ikkagi see, et mitte ainult omavalitsusele ja riigile, kuigi omavalitsus on üks asutajaid kaunis tihti nendele kollektiividele, aga ka osalejatele endale langeb siiski vastutus, võimalus ka kaasa rääkida. Aga teades, et osa asju tuleb ka üldisest katlast, põhimõtteliselt repertuaarivihikud, niisugused-niisugused asjad, siis kindlustada, et kui kollektiiv tuleb kokku, siis on ka nendel osalejatel mingi roll seal, harrastajatel, kuni selleni, et näiteks riigi poolt minev osa juhendaja palgatoetuseks kehtib ainult sellisel juhul, kui kollektiiv ise on pool pannud omalt poolt. See tähendab, et nemad ei saa ainult ümbrikupalka maksta või midagi, neil on mingi kohustus ikkagi töölepinguline suhe luua oma juhendajaga ja osaliselt tasustada. Nende asjadeta tegelikult me kaugele ei sõida. Nii et osalejate, harrastajate omavastutus võib olla, kui omavalitsus toetab kedagi, ma ei tea, rõivastega, rahvarõivastega või kusagilt fondidest saab midagi. See on, nagu praegugi on olnud. Siis saab seda koormat kanda ja jagada. Aga osalejatel on tegelikult roll enda asutatud kollektiivides ka nii-öelda peremehena või perenaisena ja vastutajana ringi vaadata.

Kadri Tali, palun!

Aitäh teile! Küsiksin veel seda. 150 aastat vaba rahva kodanikualgatusena alustatud traditsiooni. Kas te ei karda, et ülereguleerimisega ja sooviga parandada midagi, mis on võib-olla üks väheseid asju, mis Eestis väga hästi toimib, võite te kustutada meie lauljarahva rõõmu seda kõike ise teha?

Aitäh teile! Küsiksin veel seda. 150 aastat vaba rahva kodanikualgatusena alustatud traditsiooni. Kas te ei karda, et ülereguleerimisega ja sooviga parandada midagi, mis on võib-olla üks väheseid asju, mis Eestis väga hästi toimib, võite te kustutada meie lauljarahva rõõmu seda ise teha?

Aitäh! Ma seda sugugi ei arva. Seda enam on oluline ju see punkt, millest me alles hiljuti kõnelesime, et harrastajatel ja osalejatel oleks ka ise soov panustada osalemise kõrval, see on osa vastutusest. Ei, seda soovi me kindlasti ära ei võta, see raam ei ole sugugi rõhuv. See seadus ei ole sugugi nii regulatiivne, kui on Läti ja Leedu omad. Kahtlemata on seal riiklikud arengukavad, riiklikud nõukogud, mida siin ei ole ette nähtud. Nii et see on vaba rahva laulu- ja tantsupidu ka tulevikus. See annab kindluse ja seda kindlust on soovinud needsamad inimesed, kes igapäevaselt ei ela mitte ainult selle traditsiooni, vaid seda traditsiooni kindlustavate, näiteks muusikahariduse ja tantsuhariduse, muude fenomenide püsimise või hüvangu nimel. Nad on näinud, et ikkagi kuskilt, regionaalselt või hariduslikult või põlvkonniti, tulevad need, ütleme, mingid organisatsioonilised otsused kas omavalitsuse või riigi tasemel, mis tegelikult ahendavad võimalusi garanteerida järjepidevust tulevikus. Asi pole ainult ruumiline – väljakud ja värgid. Asi on selles, kas harrastajaid jätkub, kas [muusikaharidus] on haridussüsteemis piisavalt toetatud lasteaedadest peale. See on see, mis meil tegelikult on laulu- ja tantsupeo suureks teinud või seda võimaldanud. Meil on paljud asjad kokku langenud, kaasa arvatud maast madalast antav muusikaharidus. Kui me teeme rumalaid otsuseid, mille [tagajärjel] ei ole see enam kõigile kättesaadav või terved piirkonnad langevad juhendajate puuduse tõttu välja, siis me lihtsalt ütleme ühel päeval, et vaba rahva tahe küll, aga näete, see ei ole enam päris see. See kindlustab organisatsioonilise ja korraldusliku järjepidevuse, aga ei midagi rohkemat. Tahe jääb ikka peamiseks.

Aitäh! Ma seda sugugi ei arva. Seda enam on oluline ju see punkt, millest me just kõnelesime, et harrastajatel ja osalejatel oleks ka soov osalemise kõrval ise panustada, see on osa vastutusest. Ei, seda soovi me kindlasti ära ei võta, see raam ei ole sugugi rõhuv. See seadus ei ole sugugi nii regulatiivne, kui on Läti ja Leedu omad. Seal on riiklikud arengukavad, riiklikud nõukogud, mida siin ei ole ette nähtud. Nii et see on vaba rahva laulu- ja tantsupidu ka tulevikus. See annab kindluse ja seda kindlust on soovinud needsamad inimesed, kes igapäevaselt ei ela mitte ainult selle traditsiooni, vaid ka seda traditsiooni kindlustavate, näiteks muusikahariduse ja tantsuhariduse, muude fenomenide püsimise või hüvangu nimel. Nad on näinud, et ikkagi kuskilt, regionaalselt või hariduslikult või [mingitelt] põlvkondadelt tulevad mingid organisatsioonilised otsused kas omavalitsuse või riigi tasemel, mis tegelikult ahendavad võimalusi garanteerida järjepidevust tulevikus. [Probleem] pole ainult ruumiline – väljakud ja värgid. Asi on selles, kas harrastajaid jätkub, kas [muusikaharidus] on haridussüsteemis piisavalt toetatud lasteaedadest peale. See on see, mis meil tegelikult on laulu- ja tantsupeo suureks teinud ja seda võimaldanud. Meil on paljud asjad kokku langenud, kaasa arvatud maast madalast antav muusikaharidus. Kui me teeme rumalaid otsuseid, mille [tagajärjel] ei ole see enam kõigile kättesaadav või terved piirkonnad langevad juhendajate puuduse tõttu välja, siis me lihtsalt ütleme ühel päeval, et vaba rahva tahe küll, aga näete, see ei ole enam päris see. See kindlustab organisatsioonilise ja korraldusliku järjepidevuse, aga ei midagi rohkemat. Tahe jääb ikka peamiseks.

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonipoolse ettekande teeb hea kolleeg, kultuurikomisjoni liige Kadri Tali.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna on Riigikogu täiskogu ees esimese lugemise aruteluks laulu- ja tantsupeoseaduse eelnõu 598, mille algataja on Isamaa fraktsioon. Kultuurikomisjon on arutanud eelnõu põhjalikult mitmel istungil, kaasates aruteludesse ka Eesti laulu- ja tantsupeo traditsiooni kandjad ja korraldajad. Eelnõu eesmärk on anda laulu- ja tantsupeo traditsioonile selge õiguslik raamistik, mis ei käsitle üksnes iga viie aasta tagant toimuvat suursündmust, vaid toetab kogu protsessi alates haridusest ja juhendajate järelkasvust kuni pidudevahelise ettevalmistustöö ja rahastamiseni. Ühiskonnas laiemalt on olemas üksmeel, et see traditsioon vajab hoidmist ja toetust. Ent küsimuses, kuidas seda teha, kas seadusega või senise kogukondliku vabaduse alusel, seisavad kõrvuti erinevad vaated. Kultuurikomisjoni aruteludes on välja toodud, et valdkond vajab tuge. Näiteks rõhutas Eesti Kooriühingu esimees Hirvo Surva, et juhendajate järelkasv on murettekitavalt napp. Kui kolmel aastal on muusikaakadeemiasse tulnud õppima vaid kaks eestlasest koorijuhti, siis näitab see, et süsteem ei ole jätkusuutlik. Kaie Tanner kooriühingust ja Kadri Tiis Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsist tõid esile, et kohalike omavalitsuste tugi on väga ebaühtlane ja sellest seadusest võib sündida vajalik kindlus, et traditsiooni toetataks võrdselt kõikjal Eestis. Samas on komisjonis kõlanud ka selgelt kriitilised ja ettevaatlikud seisukohad, sealhulgas minu isiklikud kahtlused. Olen sõnastanud muret, et laulu- ja tantsupidu on vaba rahvaliikumine, mis on 150 aastat püsinud, ilma et see oleks olnud seadusega raamitud. Eelnõus on mitmeid sätteid, mis võivad olla liigselt raamidesse suruvad või deklaratiivsed, kunstilisi eesmärke pärssivad. Me ei saa seadusega määrata loomingulist protsessi ega panna piiranguid sellele, kuidas ühiskond oma kultuuri kannab. Kultuurikomisjonis on rõhutatud, et peab säilima loominguvabadus, seadus ei tohiks muutuda käskude kogumiks, kus pannakse paika osalevate kollektiivide liikide arv, kunstilised ettekirjutused, teemad, näiteks rahvalaulude seadete arv, lavastuste keeleline vorm või pidude toimumiskoht. Näiteks säte, mille kohaselt kontserdid toimuvad ainult Tallinnas lauluväljakul või Kalevi staadionil, võib näiliselt olla neutraalne, kuid on samas kunstiliselt piirav, eriti olukorras, kus tulevikus võivad olla vajadused või võimalused teistsugused. Kultuurikomisjonis märgiti ka, et seadusega ei pane me ühtegi last rohkem laulma ja tantsima. Kui tahame lahendada juhendajate põuda ja järelkasvuprobleemi, siis vajame sisulisi lahendusi haridus- ja palgatoetussüsteemis, mitte ainult sümboolset seadust. Kultuurikomisjon on olnud ühel meelel selles, et eelnõu tuleb edasi arutada rahulikus tempos, kaasates põhjalikult valdkonna esindajaid ja kohalikke omavalitsusi, eriti arvestades, et käesolev aasta on üldlaulupeo aasta. On oluline, et selle arutelu fookus ei varjutaks peo ettevalmistust ja läbiviimist. Me toetame eelnõu edasist menetlemist, kuid peame oluliseks, et see protsess oleks põhjalik, kaalutletud ning laiapõhjaliselt kaasav. Kokkuvõtteks. Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil, mis oli eile, ning esimene lugemine lõpetada. Täna on see teie ees.

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna on Riigikogu täiskogu ees esimese lugemise aruteluks laulu- ja tantsupeoseaduse eelnõu 598, mille algataja on Isamaa fraktsioon. Kultuurikomisjon on arutanud eelnõu põhjalikult mitmel istungil, kaasates aruteludesse ka Eesti laulu- ja tantsupeotraditsiooni kandjad ja korraldajad. Eelnõu eesmärk on anda laulu- ja tantsupeotraditsioonile selge õiguslik raamistik, mis ei käsitle üksnes iga viie aasta tagant toimuvat suursündmust, vaid toetab kogu protsessi alates haridusest ja juhendajate järelkasvust kuni pidudevahelise ettevalmistustöö ja rahastamiseni. Ühiskonnas laiemalt on olemas üksmeel, et see traditsioon vajab hoidmist ja toetust. Ent küsimuses, kuidas seda teha, kas seadusega või senise kogukondliku vabaduse kaudu, seisavad kõrvuti erinevad vaated. Kultuurikomisjoni aruteludes on välja toodud, et valdkond vajab tuge. Näiteks rõhutas Eesti Kooriühingu esimees Hirvo Surva, et juhendajate järelkasv on murettekitavalt napp. Kui kolmel aastal on muusikaakadeemiasse tulnud õppima vaid kaks eestlasest koorijuhti, siis näitab see, et süsteem ei ole jätkusuutlik. Kaia Tanner kooriühingust ja Kadri Tiis Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsist tõid esile, et kohalike omavalitsuste tugi on väga ebaühtlane, mistõttu võib seadusest sündida vajalik kindlus, et traditsiooni toetataks võrdselt kõikjal Eestis. Samas on komisjonis kõlanud ka selgelt kriitilised ja ettevaatlikud seisukohad, sealhulgas minu isiklikud kahtlused. Olen sõnastanud muret, et laulu- ja tantsupidu on vaba rahvaliikumine, mis on 150 aastat püsinud, ilma et see oleks olnud seadusega raamitud. Eelnõus on mitmeid sätteid, mis võivad olla liigselt raamidesse suruvad või deklaratiivsed, kunstilisi eesmärke pärssivad. Me ei saa seadusega määrata loomingulist protsessi ega panna piiranguid sellele, kuidas ühiskond oma kultuuri kannab. Kultuurikomisjonis on rõhutatud, et peab säilima loominguvabadus, seadus ei tohiks muutuda käskude kogumiks, kus pannakse paika osalevate kollektiivide liikide arv, kunstilised ettekirjutused, teemad, näiteks rahvalaulude seadete arv, lavastuste keeleline vorm või pidude toimumiskoht. Näiteks säte, mille kohaselt kontserdid toimuvad ainult Tallinna lauluväljakul või Kalevi staadionil, võib näiliselt olla neutraalne, kuid on samas kunstiliselt piirav, eriti olukorras, kus tulevikus võivad olla vajadused või võimalused teistsugused. Kultuurikomisjonis märgiti, et seadusega ei pane me ühtegi last rohkem laulma ja tantsima. Kui tahame lahendada juhendajate põuda ja järelkasvuprobleemi, siis vajame sisulisi lahendusi haridus- ja palgatoetussüsteemis, mitte ainult sümboolset seadust. Kultuurikomisjon on olnud ühel meelel selles, et eelnõu tuleb edasi arutada rahulikus tempos, kaasates põhjalikult valdkonna esindajaid ja kohalikke omavalitsusi, eriti arvestades, et käesolev aasta on üldlaulupeo aasta. On oluline, et selle arutelu fookus ei varjutaks peo ettevalmistust ja läbiviimist. Me toetame eelnõu edasist menetlemist, kuid peame oluliseks, et see protsess oleks põhjalik, kaalutletud ning laiapõhjaliselt kaasav. Kokkuvõtteks. Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil, mis oli eile, ning esimene lugemine lõpetada. Täna on see teie ees.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Aitäh toetava ettekande eest! See seaduseelnõu ei ole käskude-keeldude kogu. Ütleme, need paar viidet, kui soovite, repertuaarile või kasutatud keelele, on tegelikult ajendatud põhjusest, et nii tegijad kui ka rahvas eeldavad midagi. Kui me kaugeneme sellest, mida eeldatakse, ka repertuaari mõttes – näiteks ei ole üldse viiteid koorimuusika klassikale või pärimustantsule –, siis võib lihtsalt jahtuda rahva huvi asja vastu, kaasa arvatud osalejate ja toetajate huvi. Selleks, et kõik teatud määral äratuntavalt oma vormi ja sisu säilitaks, on arglikult pandud see osaline raamikene. See on kuni kolmandik esimese puhul, teise puhul on see hoopis lahtisem. Aga see [raam] kahtlemata ikkagi ütleb [repertuaari mõttes], [kui palju] on klassikat ja [kui palju muud]. Kui me selle aasta laulupeo repertuaari vaatame, siis võib öelda, et algaja pilgule või kõrvaltvaataja pilgule [tundub], samuti asjatundjate sõnul [koosneb] ligi pool repertuaarist sellistest [teostest], mida peetakse tavarepertuaariks. Nii et see kolmandik ei ole pastakast välja imetud või midagi väga kummalist. Mis puudutab seda, et garantii tuleb anda, siis garantii tõepoolest tuleb anda seaduse tasemel. Praegu on määruse tasemel mõned asjad olemas, aga see kõigub. Näiteks tean ma täpselt, miks ja millal haridusministeerium muusikaakadeemiale ja teistele koolidele pani välja stipendiumid selleks, et koorijuhte kasvatada. Nüüd vahepeal on need stipendiumid ära kadunud, aga põhimõtteliselt on need olemas, see ei ole mingi täiendav kulu. See võimalus on olemas, pedagoogidele on stipendiumifondid olemas ja osa [raha] saab suunata just nimelt koorijuhtide õppesse ja tantsujuhtide õppesse. See ei ole täiendav [kulu] eelarvele, aga see on garantii teatud valdkonna järelkasvuks. Järelkasvuga on meil tõsiseid probleeme. Näiteks palgatoetus on küll ministeeriumi määruse tasemel olemas, aga sama palgatoetus oli ka treeneritel ja treenerite oma on [võrreldes] esialgse kokkuleppega langetatud. Nii et ministeeriumi sees on tehtud need eelarvepoliitilised otsused. Kui anda seaduse tasemel mingi garantii, siis sa tead, et [omandades] ameti, saad sa mingisse kohta tööle minna. Mitte nii, ma ei tea, et kommikarbi ja lillekimbu eest töötad, et päris amet see ei ole. See garantii tuleks kindlasti juhendajatele järelkasvu saamiseks anda. Ja kui siin ministeeriumi vastus, mis valitsuse arvamust [kajastas], oli see, et osa nendest asjadest on praegu olemas, siis need on, nagu ma ütlesin, heitlikud, ajalikud, need ei ole seaduse tasemel garanteeritud. Need tuleks [panna paika] seaduse tasemel nii, et järjepidevus kindlasti säiliks. See on asja sisu.

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Aitäh toetava ettekande eest! See seaduseelnõu ei ole käskude-keeldude kogu. Ütleme, need paar viidet, kui soovite, repertuaarile või kasutatud keelele, on tegelikult ajendatud põhjusest, et nii tegijad kui ka rahvas eeldavad midagi. Kui me kaugeneme sellest, mida eeldatakse, ka repertuaari mõttes – näiteks ei ole üldse viiteid koorimuusika klassikale või pärimustantsule –, siis võib lihtsalt jahtuda rahva huvi asja vastu, kaasaarvatud osalejate ja toetajate huvi. Selleks, et see teatud määral äratuntavalt oma vormi ja sisu säilitaks, on arglikult osalt pandud see raamikene. See on kuni kolmandik esimese puhul, teise puhul on see hoopis lahtisem. Aga see [raam] kahtlemata ikkagi ütleb [repertuaari mõttes], mis on klassika ja mis mitte. Kui me selle aasta laulupeo repertuaari vaatame, siis võib öelda, et algaja pilgule või kõrvaltvaataja pilgule, samuti asjatundjate sõnul [koosneb] ligi pool repertuaarist sellistest [teostest], mida peetakse tavarepertuaariks. Nii et see kolmandik ei ole midagi pastakast välja imetud või midagi väga kummalist. Mis puudutab seda, et garantii tuleb anda, siis garantii tõepoolest tuleb anda seaduse tasemel. Praegu on määruse tasemel mõned asjad olemas, aga see kõigub. Näiteks tean ma täpselt, miks ja millal haridusministeerium muusikaakadeemiale ja teistele vastavatele koolidele pani stipendiumid välja. Selleks, et koorijuhte kasvatada. Nüüd vahepeal on need stipendiumid ära kadunud, aga põhimõtteliselt on need olemas, see ei ole mingi täiendav kulu. See võimalus on olemas, pedagoogidele on stipendiumifondid olemas ja osa [raha] saab suunata just nimelt koorijuhtide õppesse ja tantsujuhtide õppesse. See ei ole täiendav [kulu] eelarvele, vaid see on garantii teatud valdkonna järelkasvuks. Järelkasvuga on meil tõsiseid probleeme. Näiteks palgatoetus on küll ministeeriumi määruse tasemel olemas, aga sama palgatoetus oli ka treeneritel. Aga treenerite oma on [võrreldes] esialgse kokkuleppega langetatud. Nii et ministeeriumi sees on tehtud need eelarvepoliitilised otsused. Kui anda seaduse tasemel mingi garantii, siis sa tead, et [omandades] ameti, saad sa mingisse kohta tööle minna. Mitte nii, ma ei tea, et kommikarbi ja lillekimbu eest töötad, et päris amet see ei ole. See garantii tuleks kindlasti juhendajatele järelkasvu saamiseks anda. Ja kui siin ministeeriumi vastus, mis valitsuse arvamust sisustas, oli see, et osa nendest asjadest on praegu olemas, siis need on, nagu ma ütlesin, heitlikud, ajalikud, need ei ole seaduse tasemel garanteeritud. Need tuleks [panna paika] seaduse tasemel nii, et järjepidevus kindlasti säiliks. See on asja sisu.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 598 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 30. juuni kell 17.15. Head kolleegid! Nii ongi juba kolmapäeval alanud istung lõppenud. Aitäh teile kõigile ja kena ööd!