Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (604 SE) teine lugemine

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse, töötuskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse ning töövõimetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 604 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Ahah, toimub vahetus. Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Jutt on siis elulõpu tahteavaldusest – see on pika nimega seaduseelnõu –, mille esimene lugemine toimus käesoleva aasta 23. aprillil. 8. maiks, kui oli muudatusettepanekute tähtaeg, tõepoolest, saabusid ka muudatusettepanekud: [üks ettepanek] Riigikogu liikmelt Priit Sibulalt ja üheksa muudatusettepanekut Keskerakonna fraktsioonilt. Komisjon kogunes, arutamaks muudatusettepanekuid, 20. mail. 2. juunil toimusid muudatusettepanekute hääletused ja 9. juunil toimus saalidokumentide, menetlusdokumentide kinnitamine. Selleks et tegemist oleks tõeliselt läbiarutatud seaduseelnõuga, oli kaasamisprotsessis 25 osapoolt, kellele anti [osalemiseks] täiendav võimalus. Tõepoolest, Tervisekassa, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja [Eesti] Esmatasandi Tervisekeskuste Liit oma seisukohad esitasid, lisaks ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium. Selle juurde tulen hetke pärast tagasi. Arutelu keskendus suuresti teemadele, mis kaasatavad üles tõstsid. Näiteks, [kas] laiendada elulõpu tahteavalduse nõustamise [õigust] ka õdedele, küsimus oli teenusemahtude kohta, ka selle kohta, kas mitu erinevat arsti võivad inimest nõustada, kui tal näiteks on mitu raviarsti, ja eraldi küsimus oli arsti isiklike hoiakute kohta. Puuetega inimeste koda tõstis üles otsustusvõime hindamise teemad, sest teadupärast on puuetega inimeste hulgas piiratud teovõimega inimesi ja sel puhul on seda teemat täiesti asjakohane sellisel kujul tõstatada. Mainimata ei saa jätta esmatasandi tervisekeskuste liidu ettepanekut, et tegemist oleks Tervisekassa eraldi rahastatud teenusega, mis oleks siis elulõpu tahteavalduse nõustamise protsess. Pensionäride ühendus tõstis üles digitaalse lähenemise keerukuse temaatika. Kõikidele küsimustele sai vastatud ja kõik muudatusettepanekute tegijad said tutvustada oma muudatusettepanekuid, mis ka istungil läbi arutati. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi muudatusettepanek, mis on sellele eelnõule lisatud ja mille tõttu on ka selle eelnõu pealkiri väga pikaks ja lohisevaks läinud, puudutab hoopis ühte teist seadust, mille Riigikogu üsna hiljuti vastu võttis. Tegemist ei ole jõustunud seadusega, kuid jõustumise ja rakendamise tähtajad olid seal ebakorrektsed ja seetõttu tehti ka selline tehniline parandus, mis tegelikult loob inimestele parema kaitse. Kui inimene on vähenenud töövõimega, tema töösuhe lõpeb ning ta saab ühes kuus mitmeid töösuhtega seotud makseid, siis tema sissetulek läheb ühes kuus nii suureks, et ta töövõimetoetust hakatakse vähendama. Neid rakendussätteid on selle eelnõuga parandatud. Ma pean nõustuma komisjoni liikme Helmen Kütiga, kes komisjoni istungil mainis, et tegemist ei ole väga hea praktikaga, sest teema on täiesti teistsugune. Ma vabandan ka Riigikogu liikmete ees, aga selleks, et see parandus saaks õigel ajal jõustuda ja inimesed oma hüvesid kasutada, on see tõesti ainukene võimalus, sest suvepuhkusele minemas me siin ju oleme. Muudatusettepanekud olid seotud eelnõu [pealkirjaga]. Samamoodi olid muudatusettepanekud seotud selle isiku vanusega, kes võib elulõpu tahteavaldust teha. Eelnõus on see 18 aastat, aga Keskerakonna ettepanek oli viia see 21 aasta peale. Need olid võib-olla kõige olulisemad muudatusettepanekud, mida sai arutatud. Siis olid keelelised muudatusettepanekud, mida me komisjonis tegime ja mis sisuliselt eelnõu ei muuda. Tegime loomulikult ka menetlusotsused, mis olid kõik konsensuslikud. 2025. aasta 2. juunil tegime ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda täna ehk 11. juunil. Samal istungil tegi komisjon ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada, see oli konsensuslik, ning juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 18. mail, kui viiakse läbi ka lõpphääletus, ka see oli konsensuslik otsus. 9. juunil kinnitas komisjon eelnõu teise lugemise menetlusdokumendid, samamoodi konsensuslikult. Aitäh! Olen valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Vist oli ikka 18. juuni.

Oih, ütlesin midagi valesti või?

18. mai ütlesite.

Oih, vabandust, vabandust!

Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma küsin selle piiratud [teo]võimega inimese kohta. Kui mõistlik on ikkagi lubada piiratud [teo]võimega inimesel elu[lõpu] tahteavaldust allkirjastada või esitada? Mis need plussid ja miinused olid ning kas te neid teemasid ka komisjonis arutasite?

Jaa, piiratud teovõime puhul on kaks situatsiooni. Piiratud teovõime võib olla alaealisel. Alaealisel ei võimalda eelnõu elulõpu tahteavaldust teha. Nii et see alaealiste teema selle eelnõu puhul kukub ära. Teine pool on erivajadusega inimesed, kelle teovõime on piiratud. Istungil selgitasid Sotsiaalministeeriumi esindajad, et arstid hindavad juba nüüd inimese otsustusvõimet, ja kohapeal selgitasid ka arstid, et nad on saanud selleks väljaõppe. See on olnud nii alates võlaõigusseaduse vastuvõtmisest ehk see on väljakujunenud praktika. Arstidele on otsustusvõime hindamise kohta tehtud ka spetsiaalne juhend, mida nad järgivad.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Minul on küsimus selle kohta, mis puudutab palliatiivset ravi, mis on otseselt seotud elulõpu tahteavaldusega. Kui inimesele pakkuda täielikku palliatiivravi ja toetust, samuti hingelist abi, lähedastele ka, siis elukvaliteet võib pisut paraneda. Kui sotsiaalkomisjoni tuldi esimest korda rääkima sellest elulõpu tahteavaldusest, siis räägiti ka sellest, et Sotsiaalministeerium on alles välja töötamas palliatiivse ravi riiklikke suuniseid ja tegevuskava ning need võiks tegelikult valmis olla enne seda elulõpu tahteavalduse [eelnõu]. Võib-olla ma eksin, ma võin eksida, aga igal juhul sellest meil juttu oli, et need võiks olla siin vähemalt paralleelselt. Kui kaugel see asi on? Me näeme, et elulõpu tahteavalduse [eelnõu] on enne siia saali jõudnud kui palliatiivse ravi tegevuskava ja suunised.

Tegelikult need, millest esimesel korral – mälu järgi nüüd ütlen – räägiti, olid laiemalt kõik elulõpuga seotud teenused. See on iseenesest hooldusõendus, mida pakutakse nii kodus kui ka üldhooldusel [olijatele], tegelikult juba ka erihoolekandel [olijatele]. [Abi] hingehoiuteemal on enamikus sotsiaalasutustes ja ka hooldushaiglates kättesaadav. Meil oli tõepoolest juttu hooldushaigla teemal, selle [teenuse] kättesaadavusest ja hinnast ning hospiitsist ja palliatiivravist. Kui osa nimetatud teemadest on leidnud juba praktikas oma koha, siis tõepoolest, palliatiivse ravi osas on ministeerium ettepanekute väljatöötamise faasis. Mul puudub teadmine, kui kaugele hetkeseisuga on jõutud. Aga see palliatiivne ravi, nagu öeldud, ei ole asi iseeneses. Selle ümber on veel hulk teisi tegevusi ja mitte ainult tervishoiuvaldkonnast, vaid ka sotsiaalvaldkonnast, mis peaksid olema meil riigis hästi korraldatud, selleks et inimesed saaksid elu viimastel päevadel väärikalt oma lahkumist ette valmistada ja ka lähedased oleksid toetatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! See on ühelt poolt ju keeruline ja raske eelnõu, teiselt poolt aga üsna lihtne, lühike ja lakooniline. Miks ta keeruline on? Sellepärast, et me inimestena räägime omavahel surmast järjest vähem. See saabub ootamatult, me ei ole selleks kunagi valmis. Ja siis on kõik sellega seonduvad otsused hästi keerulised. Esimene üleskutse on, et kui keegi on enda jaoks läbi mõelnud, kuidas ta tahab surra, siis tasub seda ilmselgelt oma lähedastega jagada, sest siis on kõige suurem eeldus ja lootus, et inimene saab surra ja maetud nii, nagu ta soovib. Aga nagu ma ütlesin, enamasti seda ei juhtu, sest inimesed järjest tihemini satuvad hooldekodusse, me oleme ühiskonnana sellest [teemast] võõrandunud, sest surma ja vananemisega seostuvad pissihais ja haigused, kõik muud keerulised asjad. Nagu ma ütlesin, inimestel on sellega raske hakkama saada. Selle eelnõu puhul on erinevaid küsimusi. Sisuliselt on mul hea meel, et see eelnõu siin on. Me ju ei loo selle eelnõuga mitte ühtegi uut asja, võlaõigusseadus lubab juba kõike seda, mis siin seaduses kirjas on. Ainukene ja hästi oluline fakt on see, et võlaõigusseaduse alusel me saame selle tahteavalduse küll teha, sellest teavad kas meie tuttavad või on see meil kodus sahtlis, aga sellest ei tea tervishoiusüsteem ja sellest ei pruugi olla kasu, kuigi meil endal on kõik hästi läbi mõeldud. Selles mõttes on sellel [eelnõul see] suur voorus, et meie tahtest saab ka meditsiinisüsteem teadlikuks, siis on võimalik meie tahet silmas pidada ja arvestada. Mind häirib võib-olla [üks asi]. Ühelt poolt ongi seadus lakooniline ja on väga keeruline seda kõike üheselt kirja panna. Nagu ma ütlesin, voorus on see, et meditsiinisüsteem saab [inimese tahtest] teadlikuks. Aga meil ei ole ühte standardit, kuidas me selleni jõuame. [Eelnõu] voorus on see, et me suudame oma tahte kirja panna. Kui me oleme teovõimelised ja suudame rääkida, siis me saame meditsiinisüsteemis arstile küll alati öelda, et seda ravi ma enam ei soovi, sellist meditsiiniteenust ma ei soovi, soovin üht või teist või kolmandat, aga nüüd on mul võimalik see kirja panna, ning kui ma enam ei saa oma tahet kas kõnes või [kirjas] väljendada, siis ma olen selleks olukorraks ette valmistatud, saanud [oma tahte] kirja panna ja meditsiinisüsteemis on see [tahteavaldus] olemas. Probleem peitub selles, et meil ei ole tõesti ühtset ühetaolist standardit. Ühtpidi on seda – mul on see ka ees, küll projektina – patsiendi elulõpu tahteavaldust visioonina kirjeldatud, kuidas see võiks [välja näha], aga tegelikkuses võib seda endiselt teha ka lihtkirjalikult. Ehk tegelikult on ikkagi mitmed võimalused. See on see nõrk koht. Aga ega mul ei ole ka eelnõu ettevalmistajatele midagi ette heita. Seda ongi raske teha, sest on inimesi, kellel puudub digipädevus või ‑võimekus, ning kas ja kuidas seda lahendada, sellele ongi selles kontekstis kahjuks veidi keeruline vastata. Ka nendel inimestel, kes ei saa ise arvutis seda [tahteavaldust] tehtud või ei saa üldse arvutile ligi, peaks see võimalus olema. Aga sel puhul jääb ikkagi küsimus, kas me suudame oma tahet väljendada selliselt, et see on ka tervishoiusüsteemile ja arstidele üheselt mõistetav, kuigi nõustamine on läbi tehtud. Probleem on näiteks see, mis on kirjas siin viiendas punktis. Palun [aja]pikendust.

Kolm minutit lisaks.

Näiteks on viiendas punktis kirjas, milliseid soove saab inimene elulõpu tahteavalduses esitada. Ja siis on punktis 1 kirjas, et ravivõtetest keeldumise korral saab inimene elulõpu tahteavalduses teada anda oma eelistuse, kuidas tema eest tuleks hoolt kanda, kui ta pole enam otsustusvõimeline ega suuda oma soovi väljendada. Saab teada anda, kus tema eest tuleks hoolitseda ning kes ja kuidas seda peaks tegema, samuti seda, kuidas soovitakse surra, missugust spirituaalset või psühholoogilist toetust vajatakse, kuni selleni välja, mida inimese soovi kohaselt tema surnukehaga teha tuleks, kas kremeerida või matta, kas matusetalitus peaks olema ilmalik või kiriklik ja nii edasi, kusjuures tervishoiutöötajad nende soovide täitmise eest enamasti ei vastuta. Ma tegelikult ei saa aru. Tõsi on see, et seaduses seda ei ole, aga siin on see kirjas. Kui me räägime üsna konkreetselt meditsiinilisest sekkumisest või õigemini meditsiiniliselt sekkumata jätmisest, siis minu meelest on tarbetu siin muude küsimustega tegeleda. See on see, mis minu arvates selle eelnõu puhul seda vastuolu tekitab. Sisuliselt ma seda [eelnõu] toetan, aga näiteks seesama punkt, kus me paneme kirja selle, mis ei puuduta mitte kuidagi meditsiini, ja kirjutame siia ise, et meditsiini[töötajad] ei peagi selle eest vastutama, tekitab küsimuse, miks selliseid asju siia üldse kirja panna. Ma ei saa aru. Mul oli ka muudatusettepanek. Ma olen öelnud mitmele inimesele, kes selle [eelnõu] väljatöötamise juures on olnud, et kui ma oleksin olnud viis aastat selle väljatöötamise juures, siis tõenäoliselt oleks ka mul üsna selge arusaam, mida see tähendab. Aga õnneks ma ei ole seal juures olnud. Kui ma nüüd seadusandjana või ühena paljudest seadusandjatest vaatan sellele [eelnõule] otsa, siis ma ütlen, et see peatükk 52, mille me siia juurde paneme, on eksitava [pealkirjaga]. Pealkiri "Patsiendi elulõpu tahteavaldus" on minu meelest eksitav. Selle tõttu oli ka minu ettepanek asendada see [väljend] eelnõus läbivalt sõnadega "ravist loobumise tahteavaldus". Siis oleks see minu arvates selge. Kuigi tõsi on, et erinevates keeltes kasutatakse erinevat terminoloogiat ja tõenäoliselt, kui see seadus peaks vastu võetama, siis seisab nii või teisiti ees ka inimestele selgitamine, mida see siis tähendab ja mida see ei tähenda. Aga nagu ma olen öelnud, minu arvates kahjuks see, mis siin seaduses kirjas on, [kirjeldab] rohkem abistatud enesetappu, mida see seaduseelnõu sisuliselt üldse ei reguleeri, ning see tekitab minu meelest jällegi asjatut ootust nendes inimestes, kes seda [reguleerimist] sooviksid. Eelnõu tegelikkuses seda ei paku ja seda mina mitte mingil kujul ka ei toetaks. Nii et selline on minu arusaam sellest eelnõust. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis ja oma sidevahendite taga ning inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ka minul on paar asja, mis on elulõpu tahteavalduse menetluse käigus hinge peale jäänud. Üldjoontes toetan ma Priit Sibula arvamust, mis puudutab selle eelnõu nimetust. See on elulõpu tahteavaldus, mitte ravi lõpetamise tahteavaldus. Kuigi tegemist on väga nüansseeritud teemaga ja siin ma tegelikult eelnõu menetlejatega vaidlema ei läheks, see on tõesti läbi mõeldud, miks see on just elulõpu tahteavaldus. Ravi tegelikult ju ei lõpe, kuni jätkub palliatiivne ravi. Loodame, et see saab ühel hetkel ka kõigile kättesaadavaks. Siiski on paar tähelepanekut, mida tahaks üle rõhutada. Elulõpu tahteavaldus ei tohi muutuda eutanaasia [võimaldamiseks], aga meie debatt võib tavainimesele sellisena mõjuda. Teine tähelepanek: palliatiivne ravi peab olema kättesaadav kõigile abivajajatele. Kõik, kellel on praegu mõni lähedane väga viletsas seisundis, kas hooldekodus või kodus, oodates pikalt oma haiguse käes, millal tuleb see elu lõpp, [teavad, et] palliatiivsest ravist kui sellisest ei ole võimalik kindlasti kõigi inimeste puhul rääkida, see ei ole kõigile kättesaadav. Me kuulsime sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo vastust minu küsimusele, et Sotsiaalministeerium on alles välja töötamas nimetatud tegevuskava, kuigi need teemad, palliatiivse ravi kättesaadavus kõigile ja elulõpu tahteavaldus, on omavahel seotud. Ometi on elulõpu tahteavaldus sellises sõnastuses täna meil saalis, enne kui me oleme [tutvunud] palliatiivse ravi riiklike suuniste ja tegevuskavaga. Onkoloog Tiina Tasmuth ütles saates "Impulss" mõni aeg tagasi, et puudujääke surijate ravis ja selle korralduses ei saa korvata eutanaasia ja abistatud enesetapuga. See on minu esimene tähelepanek, et me ei saa selle menetluse käigus jõuda kohe järgmiste sammudeni, milleks on eutanaasia ja abistatud enesetapp. Samas tuli hiljuti Riigikohtult otsus, millega mõisteti õigeks inimestele vabasurma minemise seadeldist pakkunud Paul Tammert. Kohus lõi sellega pretsedendi, et ilma seadusliku aluseta inimeste abistamine nende vabasurma minemisel oli õigustatud tegevus. Ma olen mitmel korral ka siit puldist öelnud, et mina ei sooviks, et Paul Tammert tuleks seadeldist minu ema ukse taha pakkuma, isegi kui [ema] seda sooviks. Aga see on minu isiklik vaade asjale. Enne inimeste surma saatmist tuleb neile pakkuda võimalust valudeta elus püsida. Terviklik palliatiivne ravi leevendab vaevusi, pakub terviklikku psühhosotsiaalset, hingelist ja vaimset tuge, parandab enesetunnet ja elukvaliteeti patsiendil ning selle kaudu ka patsiendi lähedastel. Ehk enne seda elu lõpetamise suunalist eelnõu tulnuks anda elule veel üks võimalus ja vastu võtta palliatiivse ravi tegevuskava. Elu lõpetamine olgu kõige viimane valik, kui [olukorra] kergendamisest enam abi ei ole. Meie kultuuriruumis on elul ülim väärtus ning selle üle otsustamisel peab olema maksimaalselt ettevaatlik. Ma usun tõesti, et eelnõu ettevalmistajad ja menetlejad on teinud kõik sammud, on kõik hoolikalt läbi kaalunud ja ootavad, eriti arstkond ootab, selle eelnõu vastuvõtmist. Aga mulle siiski meenub, et kui umbes aasta tagasi jõudis elulõpu tahteavalduse väljatöötamiskavatsus esimesele arutelule sotsiaalkomisjonis, siis jäid mind valdama kahetised tunded. Ühelt poolt ei soovi ju keegi inimese loomulikku suremist piinade korral pikendada, sest surres võib inimene tunda väljakannatamatut valu või kannatada väga halva enesetunde käes, aga teisalt tõstatas see kohe küsimuse, millele see edasi ukse avab. Elulõpu tahteavaldus tähendab, et inimene ei luba enda elu pikendada, kui ta on suremist alustanud. Aga järgmine samm, mille kohta juba ka küsitakse ja mida oodatakse, eutanaasia, tähendab inimese surmamist. Belgia, Hollandi ja Kanada kogemused näitavad, et kui vabasurmaküsimustes tehakse juba üks samm, siis selle järel kipub tulema teine, kuni lõpuks võivad tervishoiutöötajad, kui me teiste riikide näiteid vaatame … Ma küsin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… isegi täiesti terveid inimesi surma saata. Väga tõsiselt on ära kuulatud kõik osalised, kõik on saanud sotsiaalkomisjonis käia arvamust avaldamas, ja ühiskonnana on ka mõeldud juba mitu sammu ette, milliseid stsenaariume võib antud küsimuse reguleerimine tulevikus kaasa tuua. Osa ühiskonnast väga ootab seda seaduseelnõu, kuid mitmed vanemaealised küsivad, kas nüüd on vanainimene muutunud nii suureks koormaks, et hakatakse elulõpu tahteavaldusega meelde tuletama, et nad on liiga kauaks siia teistele jalgu jäänud. Iseenesest on see täiesti õigustatud hirm, sest komisjoni esimesel arutelul tõesti rõhutati kahel korral ka kokkuhoidu, mida tahteavalduse süsteemi kehtestamisega on võimalik tervishoiusüsteemis saavutada. Õnneks ei ole hilisemalt kokkuhoiust antud küsimuses juttu tehtud. Tervishoiusektori rahalised vajadused kasvavad nii ehk naa. Me teame, et seda eelnõu oodatakse. Loodetavasti kasutatakse kokkuhoitud raha teiste ravivõimaluste täiustamiseks. Inimese elulõpumõtted võivad olla seotud raskete kompleksprobleemide ja haigustega. Kindlasti on osa inimesi pragmaatikud, kes tahavad iseenda surma üle otsustada. Aga nad ei ole valdavas enamuses. Mida ütles selle kohta Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan? Ta ütles, et tahteavaldus ei ole viimane soov, viimane soov on siis, kui inimene on teadvuse juures, mitte varem. Mina olen elulõpu tahteavalduse käsitlemisel kuulanud ja lugenud suure huviga arstkonna, õiguskantsleri esindaja ja bioeetika nõukogu liikmete seisukohti. Olen küsinud lisaküsimusi ning saanud eksperdihinnanguid. Ma pean ütlema, et need on kõik olnud tõsiselt võetavad. Siiski on kahtlus südames ja soov, et riik ka selle palliatiivraviküsimuse kiiresti ära lahendaks ning valuravi ja elukvaliteedi [parandamist] võetaks sama tõsiselt kui elulõpu tahteavaldust. Alles siis jääb mu süda rahule. Aga aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid hilisel õhtutunnil veel kuulavad! Tegemist on mitte ainult tõsise teemaga, vaid ka äärmiselt läbimõeldud ja ‑kaalutud seaduseelnõuga, mille ettevalmistamisse, nii nagu komisjoni esimees Signe Riisalo ütles, on praktiliselt viis aastat olnud kaasatud väga erinevate eksperdirühmade, eetikanõukogude ja meditsiini osapoolte esindajad. Ma tahan hästi lühidalt meelde tuletada, mis on selles eelnõus uut, sest nagu Priit Sibul ütles, tegelikult on kõike seda, mis siin on kirjas, põhimõtteliselt olnud võimalik teha ka siiani, seda alates võlaõigusseaduse jõustumisest, kui tõsteti kilbile patsiendi autonoomia, see, et just nimelt tema tahtega peab meditsiin arvestama. See oli iseenesest juba pööre, liikumine paternalistlikust meditsiinist patsiendi enesemääramist ja tema huve toetava muutuse suunas. Uus on kõigepealt tõesti see, et patsiendi tahe tehakse kättesaadavaks tervise infosüsteemis. [Inimesel] on kindlus, et see jõuab õigel ajal õiges kohas õigete inimesteni ja et seda austatakse. Seda tahte[avaldust] on võimalik olnud ka siiani teha, kirjutada paber, [panna] taskusse, minna notari juurde, rääkida arstiga. Aga nüüd on arstlik nõustamine kohustuslik. Seega, see tahe tähendab informeeritud nõusolekut loobuda ravist teatud ajal, kui inimene ise enam oma otsust ja tahet selgitada ei saa. Kolmandaks on sellega tagatud arstile kindlus, et kui ta lõpetab elu, isegi võiks öelda, et suremise pikendamise, ja loobub mõttetust ravist, mis enam ei saa anda patsiendile tagasi sellist elukvaliteeti, mida patsient ise võiks pidada soovitavaks, siis ta ei tee sellega midagi ebaeetilist. Ta saab endale selgelt öelda, et ta toetab kolme biomeditsiini eetikaprintsiipi: patsiendi autonoomia austamine, heategemine ja mittekahjustamine. Neljandaks, arst saab olla kindel, millest ta lähtub. Minu enda kogemus ka haigla eetikakomitee liikmena on see, et on olnud mitmeid [juhtumeid], kui omaksed ei jõua kokkuleppele, nad esitavad arstile erinevaid soove ja ka selgitusi selle kohta, mida patsient tegelikult võiks soovida. Patsient on otsustusvõimetus seisundis ega saa enam öelda, kellel omastest on õigus. Arst on väga raskes olukorras. Tavaliselt ei tee ta mitte midagi, mis võib tuua kaasa patsiendi kahjustamise, see tähendab, [patsienti] hoitakse meelega meditsiinitehnoloogia abil elus, kusjuures tema elukvaliteet on väga madal, mis sageli põhjustab ka pikaajalisi kannatusi. See suur muutus on nüüd see, et patsiendi tahe on kirjas. Kui ta ei ole päris kindel, et tema tahtest aru saadakse, võib ta määrata usaldusisiku, kes aitab seda tahet selgitada. Seda võimalust, me teame, maailmas ka päris palju kasutatakse. Seega võib kokkuvõtvalt öelda nii, et see seaduseelnõu toetab patsiendi autonoomiat, aga toetab ka heategemist, see tähendab patsiendi soovide arvestamist, see on inimkeskne või patsiendikeskne lähenemine, mitte lihtsalt selle printsiibi keskne, et elu on püha ja seda tuleb iga hinna eest pikendada. Kui elu ei ole enam elamist väärt, siis patsient võib mitte tahta seda pikendada. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Kolmandaks, see hoiab ära kahjustamise, mis võib tekkida sellest, et meditsiini tehnoloogilised võimalused järjest arenevad ja patsiendi suremist saab pikendada, teda saab hoida aparaatide abil elus, kuigi pole mitte mingit lootust tuua teda tagasi hea elukvaliteedi juurde. See olukord järjest [sageneb], sest tehnoloogia areneb, teadus areneb, aga samas ei arene see nii palju, et võimaldada inimestele sellist elukvaliteeti, et nad saaksid elu täisväärtuslikult elada või elada kas või ilma kannatusteta. Nüüd veel kaks sõna selle nimetuse kohta, miks see on patsiendi elulõpu tahteavaldus. Seda on ikka ja jälle küsitud, see tuli ka täna jutuks. Meie töögrupp, mis alustas 2020. aastal arstide liidu konverentsi järel selle [teema] arutamist, erinevatest osapooltest koosnev töögrupp, jõudis selleni, et see on patsiendi elulõpu tahteavaldus, mitte patsienditestament, sest see on midagi, mida soovitakse rakendada veel eluajal, mitte pärast elu lõppemist. Tõepoolest, sellest ettepanekust rääkides: see ei ole ravist loobumine, sest patsient võib soovida palliatiivravi. Olen väga nõus Riina Solmaniga, et palliatiivravivõimaluste arendamine, laiendamine ja rahastamine on järgmine prioriteet, millega riik peab kindlasti tegelema. Meil on mitmed head palliatiivravikeskused, aga ei ole kaugeltki veel tagatud see kvaliteet, mida me sooviksime ravist loobumise korral patsiendile ja tema omastele [pakkuda]. Ma tean, et ka palliatiivravi töögrupp on palju aastaid koos käinud ja neid asju arutanud. Nüüd on küsimus, kuidas me jõuame kokkuleppele, peamine on aga see, kuidas me jõuame sellise rahastamismudelini, et me sellist asja saaksime rakendada. Kõige viimane punkt on see, miks seal on kirjas nii-öelda vabas vormis enda soovide väljendamise võimalus. Ühelt poolt vastab see sellele, et me tahame tõsta meditsiinis esile ka seda heategemist, patsiendi isiklikke huve, tema eelistusi, tema väärtusi. Õnneks meie arstid, anestesioloogid, palliatiivraviinimesed ütlevad, et nad järjest rohkem püüavad näha patsiendis inimest oma soovide ja väärtustega. Neid väärtusi tuleb väljendada, sest inimestel võivad olla erinevad hea elu mudelid ja ka erinevad hea suremise, hea surma mudelid. Patsiendid võiksid sellele mõelda, rääkida sellest omastega ja panna need [soovid] ka kirja. Siis me saame olla kindlad, et igaühele võimaldatakse elu lõpus just nimelt tema isiksust arvestav hooldus, abi ja toetus. Suur aitäh teile tähelepanu eest! Ma väga loodan, et see seadus võetakse vastu. Aitäh!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pärast Margit Sutropi kõnet pean ma ikkagi kohe alustama tänuga. Tõesti, nii Margit Sutrop eetikuna kui ka väga paljud teised spetsialistid on aastaid tegelenud sellega, et see eelnõu just sellises sõnastuses ja sellisel viisil siia jõuaks. Suur tänu ka sotsiaalkomisjoni esimehele Signe Riisalole, kes tõesti on väga kaasavalt [seda eelnõu] menetlenud, sisulisi arutelusid pidanud. Mina küll ütlen, et minu süda on rahul. See eelnõu versioon, mis meil täna saalis on, on midagi sellist, mis tõepoolest muudab inimeste õigused rakendatavaks. Ta teeb seda viisil, kus ühelt poolt on inimesel võimalik küsida koolitatud spetsialisti nõu nende valikute puhul, mis on väga olulised, aga võivad olla ka väga rasked, ja teisalt on väga palju mõeldud nende inimeste peale, kellel on piiratud võime asju selgelt kirja panna või ise [kasutada] patsiendiportaali või digilugu, [on mõeldud sellele,] et ka nendel oleks võimalik oma tahet väljendada, sest see tahe on neil olemas ja see tahe võib olla erinev. Nii et me muudame olemasolevad õigused rakendatavaks ja teeme patsiendi autonoomiaga arvestamise päris asjaks, aga rõhutan üle, et soovida ei saa eutanaasiat ja ei saa anda varaga seotud korraldusi. Kuna kolleegid paari aspekti oma kõnedes läbivalt käsitlesid, siis teen seda ka mina. Kõigepealt see termin "patsiendi elulõpu tahteavaldus". Minu enda arvates oli suupärane patsienditestament, aga olles kuulanud ekspertide argumente ja soovitusi, arvan ka mina nüüd, et sisuliselt on patsiendi elulõpu tahteavaldus kõige õigem termin selle kohta, mida me reguleerime. Teiseks, palliatiivravi olulisust ei saa kuidagi piisavalt üle rõhutada, aga ma nendin, et viimaste aastate jooksul on valminud kaks osa pallitiivravi juhendist, kusjuures teine osa puudutab ka elulõpu palliatiivravi ja suremisega seotud tuge. Aga pingutada tuleb selle nimel, et kõik need võimalused oleksid kättesaadavad esmatasandil üle Eesti ja võib-olla tõesti suuremas valikus kättesaadavad kõigi patsientide jaoks. Priit Sibul mainis seda, mille kohta mina ütlen vaba lahter. Inimene saab kirja panna oma soovid, mis ei puuduta konkreetset ravi, vaid hingehoidjaga kohtumist või temaga rääkimist, üksi toas olemise soovi, kui ta elust lahkuma hakkab, või tõesti matusega seotud spetsiifilisi küsimusi. Ma arvan, et nii nagu on erinevad ravi saamise või mittesaamise ja palliatiivravi eelistused, mille kohta Margit Sutrop ilusti ütles, et suremise mudel võib olla inimesel erinev, siis ka suremisega seotud ülejäänud soovid, mis ei puuduta otseselt ravi või meditsiinilisi otsuseid, annavad inimesele südamerahu, need on tähtsad. Vaatamata sellele, et väga paljud spetsialistid ütlevad, et inimesed tahavad ikkagi surra oma kodus, siis kõigil ei ole see võimalik, väga paljud lahkuvad hooldekodus või haiglas, kus on olemas nende eest hoolitsevad inimesed, kes saavad, juhul kui inimese soovid on kirja pandud ja kättesaadavad, neid järgida. Mina saan aru, et seda väga hea meelega ka tehakse. See südamerahuaspekt on oluline. Kui inimene on saanud [oma soovid] kirja panna või kellelegi ära rääkida, siis on suurem tõenäosus, et elust lahkumine on selline, nagu inimene soovib. Lõpetuseks, tõesti, lisaks sellele, et Terviseportaalis on see tehnoloogiline lahendus, saab tervishoiutöötajalt nõu küsida ja ka vaba lahtrit täita, on kahtlemata tähtis, et inimene mõtleb oma soovid selgeks ja arutab neid oma lähedastega või usaldusisikuga. Nii et see muutus, mille see eelnõu käivitab, peaks jõudma väga palju kaugemale siit Riigikogu saalist ja sotsiaalkomisjonist ja tõepoolest muutma seda, kuidas me käsitleme elukvaliteeti, otsuseid ja tahte väljendamise võimalust elu lõpus ning kuidas me elust lahkuva inimese või surija soove järgime. Aitäh!

Aitäh! Diana Ingerainen, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Arstkond seda [seadust] väga ootab. Ma alustan ka tänamisega selle eest, et me oleme nii kaugele jõudnud. Arsti töö on kunst, seal on väga palju eetilisi momente ja kaalutluskohtasid. Aga see eelnõu, mida on tõesti pikalt ette valmistatud ja kus on kõik tahud ära käsitletud, annab ühe hea tööriista, kuidas käsitleda seda ühte teemat, alates sellest, milline peab olema see nõustamine, millised etapid seal on ja kuidas see [tahteavaldus] tõepoolest jõuab ka tervise infosüsteemi, et ta oleks kättesaadav. Mul on natuke kurb meel, et seda täitsa alusetult laiendatakse teistele teemadele. See on üks kindel protsess, mida saab läbi viia tervishoius. Paar sõna palliatiivsest ravist. Mul on teile ikkagi häid uudiseid: palliatiivne ravi on olemas ja juba praegu täiesti toimib. Perearstidel on võimalus konsulteerida anestesioloogidega, palliatiivraviarstidega, et patsiendi ravis teha otsuseid, mis leevendavad kannatusi. Arstkond seda [seadust] väga ootab ja ma loodan, et me saame selle eelnõuga ilusti edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Eelkõnelejad rääkisid väga palju palliatiivravist, viimane [kõneleja] ütles, et on ka häid uudiseid palliatiivravi kohta. Aga tegelikult, kui me räägime sellest seadusest, siis see on üks väljapääs sellest olukorrast, kus me praegu oleme, kus on meie tervishoid ja kus on palliatiivravi, mis tegelikult sageli puudub. Palliatiivravi on Eestis kergesti kättesaadav ainult suurtes linnades, kuid väiksemates asulates ja maapiirkondades on inimestel sageli piiratud juurdepääs kvaliteetsele teenusele. Me ei saa öelda, et meil on süsteem, mis pakub vajalikku tuge kõigile võrdselt, kui osa inimesi peab sõitma sadade kilomeetrite kaugusele, et saada elementaarset arstiabi. See on väga ebaaus, kuna kõik inimesed, sõltumata elukohast, peaksid saama õiguse väärikale hooldusele [elu] lõppfaasis. Teine probleem või kitsaskoht on veel. Eestis on palliatiivravispetsialistidest nappus ja mitmed tervishoiutöötajaid, sealhulgas õed ja arstid, ei ole saanud piisavalt koolitust, selleks et pakkuda kvaliteetset lõppfaasihooldust. Mida me teeme, kui meil ei ole piisavalt töötajaid, et pakkuda õigeaegset ja kvaliteetset teenust? Kas me tõesti usume, et suure koormusega töötavad arstid ja õed saavad pakkuda vajalikku hooldust, kui nad ei ole saanud spetsiifilist koolitust? Meie tervishoiutöötajate koolitus on ressursside planeerimisel jäetud tagaplaanile, mis tähendab, et paljud inimesed jäävad ilma väärikast hooldusest. Loomulikult on palliatiivravi üks osa koduhooldus. Kodupõhise hoolduse teenused, mis peaksid olema palliatiivse ravi lahutamatu osa, on Eestis alles algusfaasis. Kodus ravi pakkumine jääb sageli pereliikmete õlgadele, kuna puuduvad piisavad rahalised ja professionaalsed ressursid. Kas me tõesti usume, et inimesed, kellel on juba kõrge stressitaseme tõttu tervisemured, saavad hakkama kogu hoolduskoormusega, kui süsteem ei paku neile vajalikku professionaalset tuge? Lisaks, kuna koduhooldusteenused sõltuvad sageli haiglate erakorralistest fondidest või pereliikmete rahalisest panustamisest, on see süsteem liiga habras ja ebaaus. Niipalju palliatiivravist, mida siin välja toodi ja millega tegelikult on väga suur mure. Me oleme ju näinud ka meedias neid pilte, kuidas inimesed on [saadetud] koju surema ja jäetudki koduste hoole alla. Riik on tegelikult oma käed sellest puhtaks pesnud, mis on täiesti kohatu ja mõeldamatu. Aga nii see praegu toimub. Selle seadusega pakutakse välja lahendusi, et olukorda kergendada. Mis siis ikka, kirjutame sellele elu[lõpu] tahteavaldusele alla ja läheme edasi! Päris nii see ei käi. Meie tervishoiusüsteemis on väga palju puudujääke: rahapuudus, spetsialistide puudus, ja nii nagu ma juba ette lugesin, palliatiivravispetsialistide puudus. Vaatame ka erinevaid rahvusvahelisi organisatsioone, on see siis WHO, Eurostat või eurokomisjon, kelle andmete järgi see täitmata anum on ikkagi päris suur. Ka meie Riigikontroll on toonud välja, et kui me lähiajal sinna 900 miljonit juurde ei anna, siis see asi läheb tunduvalt hullemaks. Nende inimeste arv, kes juba praegu on loobunud ravist, on päris suur. Need on eurokomisjoni andmed. Need on sellised suured arvud, millega me oleme jällegi Euroopas esireas. See kindlasti ei tee meid uhkeks, vaid vastupidi, peaks mõtlema panema ja panema mõtlema ka Riigikogu liikmeid, eriti neid, kes selles valdkonnas on tegutsenud – ma mõtlen tervishoiuvaldkonda – ja kes väga hästi teavad, milline see olukord on. Ma ei räägi, et meil on halvad arstid või et nad ei tee tööd südamega. Küsimus on lihtsalt ressurssides. See on see põhiprobleem kogu selle temaatika juures. Loomulikult on selle seadusega muidki probleeme. Siin on sellised usulised teemad ka veel. See on kindlasti tugev aspekt, mida tuleb arvestada: usulised vaated. Kirikud ja paljud usulised õpetused ütlevad, et iga elu, olgu see isegi [täidetud] kannatuste ja haigustega, on väärtuslik ja tähendab midagi. Elulõpu tahteavaldus on usulistes ringkondades saanud tugeva vastu[seisu] allikaks, kuna paljud usuvad, et elule tuleb anda väärtus isegi siis, kui see on lõppfaasis. Elu väärikus on meie ühiskonna üks fundamentaalne väärtus, mida ei tohiks seadustes küsimärgi alla seada. Sellest aspektist ei taheta seda üldse käsitleda. Aga olles suhelnud selle ringkonnaga, [võin öelda,] et on selge arusaam, et see seadus, mida tahetakse vastu võtta, ei lähe nende usuliste aspektide ja väärtustega kokku. Seda me peame ka mõistma. Ma olen siin toonud välja erinevad vastuolud ja probleemid, mis puudutavad arstieetikat. Loomulikult on erinevaid arste. Ka mina olen arstidega suhelnud ja ütlen küll, et arstide arvamused [jagunevad] ikkagi pooleks. Osa seda [seadust] pooldavad ja näevad, et see osaliselt lahendab probleemi, aga samas toovad ikkagi välja ka seda teist aspekti, mis puudutab ressursipuudust selle temaatika puhul ja kogu tervishoius. See ei ole päris üheselt võetav, et kõik arstid on seda oodanud ja ootavad ja on nõus sellisel viisil edasi tegutsema. Ei ole. Arstide arvamused on ka erinevad. Me Keskerakonna fraktsioonis oleme esitanud mitmeid-mitmeid muudatusettepanekuid, eriti mis puudutab elu[lõpu] tahteavalduse tähtajalisust. Praeguses seaduses on see tähtajatu. Meie pakkusime välja, et see võiks olla tähtajaline. Teine ettepanek on see, et kui praegune seadus näeb ette, et elu[lõpu] tahteavalduse saab allkirjastada täisealine inimene, alates 18. eluaastast, siis meie ettepanek oli, et 21. eluaastast. On muidki olulisi ettepanekuid, mis kahjuks ei leidnud sotsiaalkomisjonis toetust. Sellisel kujul, kui meie ettepanekuid ei ole arvestatud, ei saa [meie arvates] seda seadust vastu võtta ja me ei saa selle poolt hääletada. Aga vaatame, kuidas tänane hääletus läheb. Meil on veel kolmas lugemine ees. Siis me kindlasti teeme oma lõpliku otsuse selle seaduseelnõu kas toetamise või mittetoetamise kohta. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 13 muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on teinud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on teinud Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Antud ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Kolmanda muudatusettepaneku on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Jaa, sooviks hääletada.

Jah, me hakkame seda hääletama. Saalikutsung kõigepealt. Head kolleegid, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada.

Kas me võime hääletamisega edasi minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Viienda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada.

Alustame hääletamist. Kas me võime alustada? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada.

Selge. Alustame hääletamist. Kas me võime hääletuse juurde minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats!

Aitäh! Palun hääletada.

Jah, alustame hääletamist. Kas me võime hääletuse juurde minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada.

Hakkame hääletama. Kas me võime hääletuse juurde asuda? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! Panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Üheksanda muudatusettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 11. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 12. muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 13. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Palun hääletada.

Alustame hääletamist. Kas võime minna hääletamise juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Aitäh! Panen hääletusele 13. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

13. muudatusettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 604 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.