Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu (570 UA) teine lugemine

Üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni auväärt liikme Andre Hanimäe.

Aitäh! Jätkame hea hooga, nii nagu härra Võrklaev ette näitas. Proovin seda sama edukalt teha. Nimelt, Vabariigi Valitsus algatas 27. jaanuaril eelnõu, mille põhieesmärk on tõkestada usulise ühenduse haldussuhete kaudu usu praktiseerimisega mitteseotud vaenulikku mõjutustegevust, sealhulgas äärmusliku ideoloogia ja desinformatsiooni jõudmist koguduse liikmete või kloostris elavate inimesteni, pidades seejuures silmas ka üldist halvenevat julgeolekuolukorda. Oma 24. aprilli otsusega jättis Vabariigi President 9. aprillil 2025 Riigikogus vastuvõetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata. Eelnõu tuli uuesti saali. Me otsustasime muutmata kujul seda eelnõu mitte toetada ja arutada õiguskomisjonis, milliseid muudatusi on vaja teha, enne kui see eelnõu uuesti teie ette tuua. 3. juunil 2025 Riigikogu õiguskomisjon seda küsimust arutaski. Meil olid külas Siseministeeriumi nõunikud Erik Salumäe ja Ringo Ringvee. Kokku oli esitatud kaheksa muudatusettepanekut, neid olid teinud nii Keskerakond kui ka Siseministeerium. Alustasime komisjonis arutelu ja see arutelu on siin kenasti kirjas. Ma püüan lühidalt öelda, et varasemalt oli murekohti suures plaanis kolm. Esiteks olid võib-olla tehnilisemad küsimused, mis puudutasid sõna "juhinduma" ja [väljendit] "märkimisväärse mõjuga isik". Need on nende muudatusettepanekute alusel nüüd sellest eelnõust kadunud, neid mõisteid on nii-öelda konkretiseeritud, neid [kohti] on muudetud. Lisaks oli ka muudatus[ettepanek], mis tuli Keskerakonnalt ja mida ka toetati: pikendada kolmest kuust kuue kuuni seda tähtaega, mille jooksul pärast seaduse vastuvõtmist peab kirik ja kogudus oma põhikirja ja muud vajalikud dokumendid seadusega vastavusse viima. Võib-olla kõige olulisem arutelu puudutas ühte Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanekut, mille tõepoolest ka president oma ettepanekuna välja tõi. Seda muudatusettepanekut tutvustas Anastassia Kovalenko-Kõlvart, kes selgitas, et nende muudatusettepanekud tulenesid presidendi seisukohtadest. Põhiline probleem tema sõnul, millele president oma väljakuulutamata jätmise otsuses tähelepanu juhtis, oli vastuolu põhiseadusega. Nende muudatusettepaneku sisu oli see, et ei või juhinduda, et ei või kirik või kogudus, panna seadusesse, et ei tohi tegutseda ühegi sellise ebaseadusliku otsuse valguses ehk siis, kui tuleb kusagilt mõni juhin …, eel …, kui siis tuleb kusagilt mõni otsus … Ma vabandan, mul on pea kuum ja vist on natukene ka palavikku. Ma vabandan oma sõnakasutuse pärast. Nii et kui tuleb mõni otsus, mis on ilmselgelt Vabariigi Valitsuse või Eesti riigi vastane, siis seda ei tohi täita. Selle üle käis ka arutelu. See arutelu oli enam-vähem selline, et Siseministeerium ja õiguskomisjon osaliselt seda mõtet ju toetasid. Aga mitte täielikult, sest seal oli kaks suuremat probleemi. Üks oli see, et juhul kui jääb selline sõnastus, siis [tuleb mõelda sellele, et] mitte kuidagi ei ole võimalik ju jälgida kõiki neid käske ja ettepanekuid, mis kusagilt välismaalt meie kirikutele ja kogudustele tulevad. Selline sõnastus põhjustaks veel suurema usuvabaduse riive. Teiseks on seal see loogika, et mõjuvõim on natukene laiem kui mõni käsk või keeld või otsus. See mõjuvõimu definitsioon on palju laiem ja seda ei ole alati võimalik nii lihtsalt määratleda, nii-öelda mustvalgelt kirjas oleva käsuna, see on palju laiem. Kuna komisjon ainult osaliselt toetas Keskerakonna ettepanekuid, siis palus Keskerakonna esindaja neid hääletada. Komisjonis ei saanud need ettepanekud piisavalt toetust, mistõttu me neid muudatusettepanekuid ei saa hääletada ka siin saalis. (Hääl saalist.) Jaa, nagu ma ütlesin, üks muudatusettepanek Keskerakonna poolt, jah, Anastassial oli õigus, tõepoolest, esimene ettepanek, mis puudutas seda, millest ma just rääkisin, see sai 2 toetushäält, 1 Keskerakonna esindajalt ja 1 Isamaa fraktsiooni esindajalt. Ma peaks mainima, et vahepealse aja jooksul on väga palju nähtud vaeva seletuskirjaga ja nende küsimustega, mis on ka Riigikogus ja õiguskomisjonis tekkinud seoses põhiseadusvastasusega, nende mis-siis-saab-kui-küsimustega. Ma kindlasti soovitan [lugeda] seletuskirja. See on saanud väga palju sisu juurde. Ma tean, et ka varasemalt on komisjonis [leitud], et see põhiseadusele vastavuse arutelu on olnud mittepiisav. Ma usun, et see on saanud väga palju liha kontidele juurde ja väga paljud olulised küsimused on saanud vastuse. Pärast seda arutelu võtsime vastu ka menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. juunil, siin oli konsensus, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka on kirjas, et oli konsensus, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia lõpphääletus läbi 19. juunil, ka siin vastuhääli ei olnud, nii et ka siin oli konsensus. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud kolleeg! Küsimus on selline, et komisjoni istungil, kus olin mina, see oli põhiseaduskomisjoni [istung], viibis ka presidendi esindaja, kes päris selgelt väljendas presidendi mõtet, et kui Eesti Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepanek, mis oli tehtud nii eelmise redaktsiooni kui ka käesoleva redaktsiooni kohta – see on muudatusettepanek nr 1 –, oleks algusest peale heaks kiidetud, siis võib-olla oleks president kohe alguses seda eelnõu toetanud ja [seaduse] välja kuulutanud. Aga seda ei juhtunud. Kõige naljakam on see, et ei juhtunud ka seekord, sest Keskerakonna ettepanek hääletati komisjonis jälle maha. Kas teile ei tundu, et siin on mingi vastuolu?

Aitäh! Ei tundu, on lühike vastus. Aga pikem vastus on see, et ma jõudsin teie küsimust natuke ennetada, nimelt ma ennist ka ütlesin, miks Siseministeerium leidis, et see muudatus ei ole täielikku toetamist väärt. Seal oli kaks põhilist põhjust, mida ma ka enne välja tõin. Esiteks see, et see mõjuvõimuküsimus on natuke laiem kui see sõnastus, mille on välja pakkunud Keskerakonna fraktsioon, ja tõsi, nagu te õigesti väitsite, ka president oma tagasisides [osutas sellele]. Teine on seesama, et see riive võib sel juhul olla hoopis suurem, sest kes ja kuidas üleüldse hakkab igat käsku, mis tuleb välismaalt mõnele Eesti kirikule ja kogudusele, kuidagi jälgima. Need olid põhiargumendid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esindaja, ettekandja! Sa ütlesid oma ettekandes, et komisjon nägi seletuskirjaga palju vaeva, seoses põhiseadusvastasusega. Minu küsimus on, kas õiguskomisjon jõudis arutelu käigus järeldusele, et parlamendile tagasi saadetud eelnõu oli põhiseadusega vastuolus, või te tegite need muudatused, selleks et rahuldada presidendi protesti.

Aitäh! Ma ei julge pead panti panna, aga ma arvan, et ma ütlesin, et Siseministeerium on vahepeal teinud selle seletuskirjaga väga palju tööd. Seda meile ka komisjonis tutvustati, mitte nii, nagu komisjon oleks selle seletuskirja kirjutanud. Aga tõepoolest, nagu ma ka alguses mainisin, presidendil oli päris mitu murekohta. Me võime öelda, et [probleemid mõistete] "juhinduma" ja "märkimisväärse mõjuga isik" definitsioonidega said lahendatud. Selles osas, ma arvan, on eelnõu palju täpsem. Mis puudutab põhiseadusele vastavuse küsimust, siis seda arutati tõepoolest ka komisjonis laiemalt. Seda on ka varasemalt öeldud, põhiseaduse §‑ga 130 seonduvalt, et isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei tohiks piirata usuvabadust, [mis on kirjas] põhiseaduse §‑s 40. Ka seletuskirjas – loen teile ette ainult ühe osa, see on tõepoolest väga pikk – on selline pealkiri nagu "Seaduslik alus. Südametunnistuse‑, usu‑ ja mõttevabadus. Ühinemisvabadus" ja [selles peatükis] on selgitatud pikemalt nii ühinemisvabaduse kui ka usuvabaduse küsimusi. Siin on selline lõik: "Seega on oluline silmas pidada, kui osundatakse PS §-le 130 seonduvalt sellega, et isegi erakorralise või sõjaseisukorra ajal ei või piirata PS §-s 40 nimetatud südametunnistuse-, usu‑ ja mõttevabadust, siis on tõepoolest võimalik pidada küll silmas forum internum’i piiramise välistamist, mitte aga forum externum’i võimaliku piiramise välistamist [---]." Lühidalt öeldes on mõte selles, mida on siin ka varasemalt öeldud, et loomulikult võib iga inimene uskuda seda, mida ta soovib, aga antud juhul on tegemist ka ühinemisvabaduse ja paljude teiste vabaduste küsimusega, mistõttu Siseministeerium ja õiguskomisjon leidsid, et põhiseaduse riivet kui sellist ei ole.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Algatuseks ütlen, et minu arvates te otseselt ja jämedalt eksite, kui ütlete, et õiguskomisjon leidis, et riivet ei ole. Õiguskomisjon ei ole langetanud mingisugust sellist otsust, et riivet ei ole. See on koalitsioonisaadikute ja ka sotside positsioon, aga tervikuna mingit sellist otsust langetatud ei ole. Minu küsimus teile seisneb selles. Te teatavasti olite ka õiguskomisjoni istungil 12. mail, kui ma küsisin Vabariigi Presidendi Kantseleid esindanud Mall Grambergilt selgesõnaliselt, kas selline muudatus, mida eelnõus ilmselt kavandati – nagu me nüüd teame, täpselt selline muudatus ka tehti –, rahuldaks Vabariigi Presidenti. Kas sellisel puhul Vabariigi President oleks nõus, et põhiseadusvastasust enam ei ole? Mall Gramberg vastas täiesti ühemõtteliselt ja selgelt, et ei, see ei tähendaks põhiseadusvastasuse kõrvaldamist. Kas seda silmas pidades me teie hinnangul võime praegu täiesti ühemõtteliselt ja selgelt öelda, et see eelnõu, mis meie ette on pandud, jääb kõigi eelduste kohaselt uuesti presidendi poolt välja kuulutamata?

Aitäh, härra Vooglaid! Ma kindlasti ei pidanud oma sõnavõtus silmas seda, et me tegime mingi eraldi otsuse, milles õiguskomisjon leiab, et see ei ole põhiseadusvastane, vaid ma pidasin silmas, et õiguskomisjon saatis selle [eelnõu] teisele ja kolmandale lugemisele konsensuslikult, ei olnud mitte ühtegi vastuhäält. See oli see minu mõte, ütlen igaks juhuks. Ei, ma ei saa seda lubadust teile anda. Tõepoolest, ka õiguskomisjoni arutelul, mida ma püüan teile edasi anda, sellel viimasel, oli ju seesama küsimus, kas nüüd on kõik lahendatud, kas me teame, et presidendi kantselei on selle eelnõuga rahul, mille peale Siseministeerium tõdes – ja tegelikult tõdes ju õigesti –, et ega president ei anna enne eelnõu vastuvõtmist sellist konkreetset vastust, kas nüüd on hästi või nüüd on halvasti. Nii on. Riigikogu täna otsustab, kas me lõpetame teise lugemise ja läheme kolmandale [lugemisele] või mitte, ja siis on jälle pall presidendi käes. Mis ta otsustab? Mina ei oska öelda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina ja kolleeg Valdo Randpere uurisime seda arusaamist, millised võiksid olla Siseministeeriumi [tegevuse] järgmised sisulised etapid, kui see eelnõu peaks toetust leidma. Riigikogu võiks üldiselt aru saada, et mis siis juhtuma hakkab, kui üks või teine seadus vastu võetakse. Mina seda eelnõu lugedes ei ole võimeline sellest lõpuni aru saama ja ega ma Siseministeeriumi seisukohtadest ka aru ei saanud. Räägiti, et selle kiriku ja koguduse registreerimisega läks üheksa aastat, aga sellest, mis siis selle muudatuse tegemise järel juhtub, ma kahjuks aru ei saanud. Kas teil õnnestus aru saada? Äkki saate nii mulle kui ka headele kolleegidele rääkida, mis juhtuma võiks hakata?

Aitäh! Ma saan siin tugineda eelkõige sellele protokollile, mis on minu ees ja milles ma mõned laused, eeldades, et see küsimus tuleb, olen ka alla jooninud. See arutelu oli päris pikk, tegelikult [on see vastus] mitmes erinevas kohas. Aga ma püüan teie küsimusele vastata. Siseministeeriumi esindaja kommenteeris muu hulgas seda, et menetluse algusest peale on olnud probleem selles, et räägitakse korraga kolmest erinevast menetlusest. Esiteks, abstraktsest normist, mis ei räägi üldse kanoonilistest sidemetest ega kohustusest neid katkestada, vaid räägib keelatud sidemetest. Teiseks [räägitakse] haldusmenetlusest ehk olukorrast, kus alles pärast seaduse vastuvõtmist hakkab SIM suhtlema usuliste ühendustega, kellel võivad nendest nõuetest tulenevalt tekkida probleemid. Kolmandaks [räägitakse] sellest, kuhu ka teie küsimus ühel või teisel moel jõuab, hüpoteetilisest sundlõpetamisest ehk kohtumenetlusest, kui SIM peab vastavat taotlust esitades ning hiljem kohtus selgelt tõendama, kuidas konkreetse kanoonilise sideme katkestamine on proportsionaalne. Räägiti pikemalt ka sellest, et Eestis on olnud selline olukord, kus ei ole olnud vastavust seadusele. Nii nagu ka teie ennist välja tõite, 1993. aastal ei toimunud registreerimine õigeaegselt ja tol ajal vastuvõetud seaduse alusel. Ka sellises olukorras – taas kord loen protokolli – ei rutanud riik kohe usulist ühendust kohtusse andma ega sundlõpetama, vaid peeti läbirääkimisi ja seeläbi leiti kanooniliselt lahendus, mille alusel on Eestis kaks õigeusu kirikut kõrvuti eksisteerinud. Ka seda kõrvuti eksisteerimist arutati. Toodi välja, et tegelikult on Eestis ju ajalooliselt olnud ainult üks, Konstantinoopoli patriarhaadile alluv Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, okupatsiooni käigus tuli siia Vene Õigeusu Kirik. Alati on leitud kanooniliselt õige lahendus. Nii et, jah, ministeeriumi esindaja tõi välja, veel kord lühidalt ütlen, et see on mitmeetapiline küsimus. Me täna räägime abstraktsest normist. Kui see peaks jõudma praktikani, siis ministeerium, siseminister, peab seda ka tõestama, minema kohtusse ja paluma sundlõpetamist. Õiguskomisjonis arutati, et ka nunnad ise on ju, näiteks Pühtitsa kloostri puhul, mida on siin väga palju näiteks toodud, öelnud, et tegutsetakse Eesti Vabariigi seaduste alusel. Oli arvamus, et eeldatavasti siis, kui seadus muutub, tegutsetakse seal jätkuvalt Eesti Vabariigi seaduste alusel. Kui seda ei peaks juhtuma, siis nagu oli ka ennist öeldud, peab Siseministeerium minema kohtusse ja tõestama, et selle punkti vastu on kirik ja kogudus eksinud.

Varro Vooglaid, palun!

Tänan! Minu eelmisele küsimusele vastates lõite te sellise mulje, et ega me ju ikkagi päris hästi ei tea, mida president otsustab või ei otsusta, kui me selle seaduse muudetud kujul uuesti vastu võtame. Mina väidan teile vastu, et teame küll. Me teame seda väga hästi. Ma tsiteerin sedasama 12. mai õiguskomisjoni istungi protokolli: "V. Vooglaid uuris veel, et kui seadusest välja võtta juhindumise aspekt, nagu ka Siseministeeriumi esindaja välja pakkus, siis kas sellisel juhul jõutakse lahenduseni, mis oleks presidendi hinnangul kooskõlas põhiseadusega või ei saa ka sellistel tingimustel sellist nõudmist esitada. Arvestades, et sisuliselt jääb ka siis alles tuumne nõudmine, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma kanoonilised sidemed katkestama." Mall Gramberg, kes oli seal Vabariigi Presidendi Kantselei esindajana, vastas, et nagu varem esile toodud, ongi just kanooniliste sidemete piiramise või ka katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum. Kuna see nõudmine on säilinud ka muudetud eelnõus, siis me teame ju väga hästi, et me võtame uuesti vastu seaduse, mida president välja ei kuuluta, sest ta peab seda põhiseadusvastaseks. Või saan ma millestki valesti aru?

Veel kord, härra Vooglaid, ma saan teile ette lugeda seda, mida on meil komisjonis arutatud, ja sedasama seletuskirja, mida on oluliselt täiendatud, kus on juttu sellest vastuolust põhiseadusega, nii nagu ma ennist vastasin vist härra Belobrovtsevile. Ka inimõiguste kohtu näited ja kõik need on siin seletuskirjas kenasti välja toodud, sealhulgas see, et KiKoS‑e muudatusega ei keelustata Eestis mitte ühtegi usutunnistust, ei lõpetata mitte ühegi kiriku, koguduse, kloostri ega koguduste liidu tegevust, KiKoS‑e täienduste eesmärk on luua väärtuspõhine käitumisjuhis. On ka palju muid sätteid või selgitusi. Nii et kui president selle Riigikogus vastu võetud eelnõu pärast kolmandat lugemist uuesti tagasi saadab, siis on [edasiseks olemas] vastavad menetlused. Mina ei julge siinkohal küll öelda, kas president teeb üht‑ või teistpidi, sest komisjonis sellest juttu ei olnud, vähemalt sellel viimasel [istungil]. Kas need selgitused, mis on siia lisandunud, rahuldavad presidendi kantseleid või mitte? Taas: seda küsiti komisjonis, ja komisjonis tõdeti, et Siseministeeriumil ei ole sellist informatsiooni, kas president on selle eelnõuga nüüd lõpuni rahul või mitte.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! On näha, et need muudatusettepanekud, mis on tehtud, on pigem kosmeetilised kui sisulised. Ausalt öeldes oli algusest peale selline tunne, et Siseministeeriumi esindajad olid hästi skeptilised presidendi käitumise suhtes. Näiteks nendest muudatusettepanekutest, mis olid tehtud, me võime lugeda, et Vabariigi President tõlgendas midagi ekslikult, ja okei, kui ta juba niimoodi tegi, siis me parandame siin mõned sõnad ära, aga tegelikult ei ole siin mitte mingit vastuolu põhiseadusega. Nii võib ridade vahelt lugeda. Minu arvates on see seaduseelnõu jätkuvalt põhiseadusega vastuolus. Kas teile ei tundu, et komisjon saadab jälle saali asja, mis on vastuolus põhiseadusega, ja teeb seda põhimõtteliselt tahtlikult?

Aitäh! Ma arvan, et komisjon ei tee seda tahtlikult. Ka komisjonis olid need küsimused, mida teie esitasite, olid ka vastused. On väga pikk ja põhjalik seletuskiri, millele on, ma arvan, väga hea toetuda, kuna Siseministeerium on kuulanud neid küsimusi, mida on komisjonis ja Riigikogu suures saalis esitatud, ja on püüdnud needsamad kahtlused paberile kirja panna. Soov võtta igal juhul vastu eelnõu, mis ilmselgelt oleks põhiseadusvastane, ma arvan, ei oleks väga realistlik. Milleks ja kellel seda vaja oleks? Ma usun, et komisjon lähtub ikkagi sellest, et see [eelnõu] on põhiseaduspärane. Vähemalt õiguskomisjoni kuuluvad Riigikogu liikmed on leidnud, et võiks selle eelnõu teise lugemise lõpetada ja saata ta kolmandale lugemisele. Loomulikult on [edasise jaoks olemas] eraldi menetlused. Ega see ei ole esimene ega tõenäoliselt ka mitte viimane kord, kui Riigikogus on menetluses eelnõu, milles näiteks õiguskantsler või lugupeetud president [näeb] murekohti. Neid asju on olevikus, neid on olnud minevikus ja võib-olla on neid ka tulevikus. Aga igal juhul annab õiguskomisjon oma parima, et see küsimus saaks lahendatud. Need küsimused ja vastused seda ka tõestavad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Vaadake, te püüate siin musta valgeks rääkida. Sellel aastal on õiguskantsler kolmel korral käinud siin ettepanekuga viia vastuvõetud seadused põhiseadusega kooskõlla. Mul on häbi, mul on piinlik! Mis parimast õigusloomest me räägime siin komisjonis! Aga küsimus tuleb nüüd. Mind huvitab see asjaolu. Varro Vooglaid tsiteeris siin õiguskomisjoni protokolli ja viitas konkreetsele asjaolule. Te mäletate tema tsitaati küll. Sisuliselt on siin täpselt sama asi, te tahate vastu võtta seda, mis oli enne. Mida Varro teie arvates valesti ütles?

See on huvitav küsimus. Ma ei tea, et härra Vooglaid oleks otseselt midagi valesti öelnud. Ta tõi tõepoolest välja selle arutelu, mis oli meil komisjonis üle-eelmisel korral. Mul küll seda protokolli siin ei ole, aga ma arvan, et härra Vooglaid tsiteeris seda arutelu küllaltki täpselt. Veel kord, mina ennist vist härra Belobrovtsevile vastates tõin välja omakorda Siseministeeriumi argumendid seoses sellesama põhiseaduse §‑ga 130 ja usulise ühingu või usuühingu tegevusega ning selle, et analüüsitavate sätete õigusliku konstruktsiooni alus põhineb põhiseaduse § 40 ja § 48 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 9 ja 11 koostoimel. Oma argumendid on mõlemal poolel ja Riigikogu saal ongi selle jaoks, et neid argumente kuulata ja [kujundada] oma seisukoht.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me võime siin loomulikult teile veel tuhat ja üks küsimust esitada, nagunii te käite rulliga üle, see on selge. Aga küsimus on säärane. No okei, võtate selle seaduse vastu, president lükkab selle tagasi, pöördub kohtusse, ilmselt tuleb sealt sama tulemus. Kus need inimesed, keda te praegu otseses mõttes kiusate, peaksid teie arvates risti [ette] lööma ja palvetama?

Aitäh! See küsimus on ju ka varasemalt siin kerkinud. Me sellel komisjoni istungil sellises võtmes seda küsimust uuesti tõepoolest ei arutanud. Aga seda küsimust on ka varasemalt olnud. Ma arvan, et vist teie küsisitegi ja mina vastasin. Täpselt samasugune olukord, sihuke déjà-vu. Veel kord, selle eelnõu eesmärk ei ole ju – rääkimata sellest, et see oleks minu või mõne teise õiguskomisjoni liikme või Riigikogu liikme eesmärk, kui nad seda eelnõu toetavad – kiusata ühtegi inimest ega ühtegi usundit. Me oleme varasemalt väga pikalt rääkinud sellest, milline vahe on usul, usundil ja haldusorganisatsioonil. Tegelikult me ei räägi üldse selles eelnõus väga konkreetselt mõnest usundist, aga ka kaudselt ei räägi me ju õigeusu keelamisest või Vene õigeusu keelamisest. Me räägime Moskva patriarhaadist. See on, nagu teie viitate, eks ole, administratiivküsimus. See ei ole usundiküsimus. Veel kord: see eelnõu ei räägi ühestki usundist ega konkreetselt isegi ka mitte patriarhaadist.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Üldiselt selgus [vastusest] minu esimesele küsimusele ikkagi, et Varro esitatud väited olid tõesed. Nõus. Te ise hetk tagasi seda puldis kinnitasite. Aga minu küsimus on ajendatud teie vastusest eelmisele küsijale. Moskva patriarhaat. Küsimus on, millist õigusnormi on praegu rikutud, et peab nende tegevust piirama. Põhiseaduse kohaselt peaks vastutusele võtma ja saab vastutusele võtta vaid siis, kui on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Mina ei ole näinud ühtegi otsust ega ka kuulnud, et vastavasisuline otsus oleks vastu võetud. Mina väidan seda, et tegemist on puhtalt selle organisatsiooni tagakiusamisega. Kas vaidlete vastu?

Aitäh! Teil on väga head küsimusepüstitused. Kui te küsite mu käest, kas Varro Vooglaiul oli õigus, kui ta tsiteeris seda arutelu, siis ma ei saa öelda, et ei, tal ei olnud õigus, sest see arutelu tõepoolest oli. Kas sellel arutelul [saavutati] sisuline õigus või õiglus, selle kohta ma olen öelnud, et ma ei tea. On argumendid ühelt poolt ja argumendid teiselt poolt. See saal peab otsustama nende argumentide üle ja siis jõuab see [eelnõu] presidendi lauale. Ma vastasin teile selles võtmes, kas Varro Vooglaiul on õigus. Veel kord: see, miks ma tõin selle Moskva patriarhaadi oma vastusesse, tulenes kontekstist. Me oleme härra Arhipoviga ka varasemalt diskuteerinud selle üle, kas selle eelnõu eesmärk on ühe kindla usundi või ühe kindla administratiivüksuse sulgemine või kiusamine. Ei ole. Ei ole! Ma alustasin oma ettekannet nimelt sellest, et tõin välja eelnõu põhieesmärgi. See põhieesmärk on tõkestada usulise ühenduse haldussuhete kaudu usu praktiseerimisega mitteseotud vaenuliku mõjutustegevuse, sealhulgas äärmuslike ideoloogiate ja desinformatsiooni jõudmist koguduse liikmeteni või kloostris elavate inimesteni, pidades silmas üldist halvenevat julgeolekuolukorda maailmas ja sellest lähtuvaid eksistentsiaalseid ohte Eesti Vabariigile. Selle eelnõu eesmärk, nagu te kuulsite, ei ole kunagi olnud ühegi usundi või ühegi administratiivüksuse kiusamine või selle üksuse sulgemine.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Selline küsimus: kas te tunnetate neid tagajärgi ja millisest vaatevinklist? Vaadake, seda seadust vastu võttes te avate Pandora laeka. Teie erakonnal oli ju veel üks huvitav eelnõu, mille kohaselt hakatakse vaatama, kellel on ligipääs teabele, arvestatakse seda, on ta venemeelne või mis-meelne. Täna te arvate, et on venemeelne, homme on EKRE-meelne, ülehomme Keskerakonna-meelne. Te teete selle Pandora laeka lahti. Kuidas te antud juhul seda tagajärge hindate?

Veel kord: ma olen siin komisjoni ettekandjana, kes annab ülevaate sellest, mis komisjonis toimus ja mis on ka varasemalt toimunud. Meil on need arutelud ka teiega olnud ja ma arvan, et need on olnud lugupidavad, vaatamata sellele, et me ei ole alati võib-olla samal meelel olnud. Ma arvan, et ka selle eelnõu puhul me peame olema siin kõik koos loomulikult mõistlikud ja ettevaatlikud selle koha pealt, et me ei viska tulle bensiini, rääkides, et see eelnõu on kellegi vastu või ühe usundi vastu või [mingite] inimeste vastu või mis iganes. See [eelnõu] kindlasti seda ei ole ja ma tahaks, et see jääks siit kõlama. Mis see tagajärg on, oli vist teie küsimus. Veel kord: on kolm erinevat menetlust. Nii nagu on rääkinud ka Siseministeerium oma selgituses, see on abstraktne norm. Kui see abstraktne norm võetakse vastu, siis on loomulikult aega. Siseministeerium on toonud välja näited ajaloost, kuidas on antud väga palju aega ja on väga palju tehtud koostööd selleks, et küsimus lahendada nii kanooniliselt kui ka administratiivselt. Ajaloos on olnud näiteid, kuidas kanoonilised küsimused on lahendatud. Veel kord: seda komisjonis küll ei arutatud, aga varasematel komisjoni [istungitel], sealhulgas avalikul [istungil], mida me pidasime, oli väga palju näiteid selle Vene õigeusu praktiseerimise kohta. See ei ole nii-öelda üks ühele, et kui me selle seaduse vastu võtame, siis on Vene õigeusk kuidagi keelatud või uskumine keelatud. Kindlasti mitte. See ei tohi jääda siit kõlama. Neid käike, mis tulevad hiljem, kui see seadus peaks vastu võetama ja jõustuma, ma ennist juba ka kirjeldasin.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Alustan tsitaadiga meie presidendilt: "Ma ei tea, mis on Pühtitsa kloostri nunnade peas, mida nad mõtlevad. Aga mulle ei meeldi siltide kleepimine. Mingis mõttes tähendab see ühiskonna suukorvistamist." Nii kommenteeris Alar Karis siseminister Igor Taro väljaütlemist. Taro oli varem öelnud, et Pühtitsa kloostri nunnad, kes tulid oma kaebusega Toompeale, tahtsid end vastandada Eesti riigile. Siltide kleepimine – just see peitub valitsuse ja sotsiaaldemokraatide visa [soovi] taga piirata õigeusu kiriku tegevust Eestis. Selle seaduse autorid ei varjagi, et ainus eesmärk on katkestada meie õigeusklike kanoonilised sidemed Vene kirikuga. Tahan rõhutada, et jutt käib just kanoonilistest sidemetest ehk küsimusest, mis kuulub kiriku sisemiste asjade hulka. Sellesama kiriku, mis on põhiseaduse kohaselt riigist lahutatud. Just nende sidemete olemasolu võimaldab seaduse autoritel riputada Eesti õigeusu kirikule [külge] kahtlase organisatsiooni silt. "Pole tähtis, et nunnad ei riku seadust," öeldakse meile, "me võtame selle seaduse igaks juhuks ikkagi vastu." Õigusriigis ei saa nii olla. Eesti seadused lubavad karistada inimest või organisatsiooni ainult konkreetse teo eest. Tegu, mida pole toime pandud, kuid mille keegi võiks teoreetiliselt toime panna, ei kuulu karistamisele. Seepärast kutsun teid üles seda poliitiliselt kallutatud seadust tagasi lükkama ning jätma rahule kümned tuhanded inimesed, kes tunnistavad Vene õigeusku. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Suur tänu! Me teame kõik väga hästi, et eelnõu eestvedajad üritavad seda eelnõu raamistada sellisel viisil, et siin on eestimeelsed versus venemeelsed, Eesti Vabariigi julgeoleku poolt olijad versus Eesti Vabariigi julgeoleku vastu olijad. See kõik on üks valelik propaganda, sellel pole reaalsusega mingit pistmist. Tegelik raamistus seisneb selles, kas austatakse põhiseadust või ei austata põhiseadust. See ongi see probleemkoht, millele mina tahan oma sõnavõtus keskenduda. 14. mai istungil ütlesin, et 9. aprillil võttis Riigikogu teadlikult ja tahtlikult vastu põhiseadusega selgelt vastuolus oleva seaduse. Teile ehk eelnõu eestvedajatele meeldib seda asjaolu varjutada ülevoolava valeliku retoorikaga, kuidas te kaitsete [selle eelnõuga] Eesti julgeolekut. Aga see ei muuda reaalsust. Esiteks, julgeolekuargument ei ole mingisugune võluvits, millega võib õigustada põhiseaduse jalge alla tallamist. Teiseks puuduvad igasugused faktid, millest nähtuks, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster kujutaksid endast reaalselt mingisugustki julgeolekuohtu Eesti Vabariigile. Tegelikult hoopis kasvatatakse julgeolekuohte, ise provotseerides konflikti, nii sisemist kui ka välist. Seda ei ole raske mõista. Eelnõu menetluse käigus toonitasin ma kõigil kolmel lugemisel peetud kõnedes, et see eelnõu on põhiseadusega selgelt vastuolus. Paraku seda kuulda ei võetud, nagu on tavaks kujunenud. Mis siis sai? 24. aprillil jättis president seaduse välja kuulutamata. Miks? Üllatus-üllatus, sel lihtsal põhjusel, et seadus oli ka presidendi hinnangul selgelt põhiseadusega vastuolus. President selgitas, tsiteerin: "Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada. Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste [See tähendab õigusi vähem piiravate. – V. V.] vahenditega." Mis siis ilmnes? Ilmnes see, et kogu selle projekti puhul ei ole tegelikult eesmärgiks olnud mitte Eesti Vabariigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamine, vaid Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri sundimine kanooniliste sidemete katkestamisele. Julgeolekuargument on olnud lihtsalt valelik fassaad. Riigil aga ei ole õigust sellisel viisil usuvabadusest üle sõita. Kui eesmärgiks oleks julgeoleku tagamine, siis nagu president ütleb, selleks on hoovad juba olemas. Aga need hoovad ei võimalda sundida neid kanoonilisi sidemeid katkestama. See ongi selle asja tuum. Niisiis saadab Vabariigi President eelnõu Riigikogule tagasi uuesti arutamiseks. Mida teeb selle peale Riigikogu? Kas võtab presidendi kriitikat kuulda, teeb eelnõus asjakohased parandused, kõrvaldades põhiseadusvastasuse? Ei. Täiesti selgelt ei. Selle asemel, endist valelikku käekirja jätkates, luuakse kosmeetilisi muudatusi tehes illusioon, justkui võetaks presidenti kuulda ja justkui kõrvaldataks põhiseadusvastasus ja viidaks eelnõu põhiseadusega kooskõlla, tegelikult seda tegemata. Nüüdsest versioonist on võetud välja see osa, mis ütleb, et kirikud, kogudused ja kloostrid ei tohi juhinduda välismaisest isikust, aga sisse on jäetud see osa, mis ütleb, et nad ei tohi olla põhikirjaliselt või muude dokumentide alusel seotud välismaise isikuga. Kui see sinna sisse jääb, siis ikkagi pannakse Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster fakti ette, et te kas katkestate oma senised kanoonilised sidemed või teid ähvardab sundlõpetamine. Mitte mingisugust muud varianti neil ei ole. Ehk keskne tuumne nõudmine, mille tõttu president jättis selle [seaduse] välja kuulutamata, on endiselt eelnõus sees. Nüüd küsigem, kuidas me teame, et see on endiselt põhiseadusvastane, kuidas me teame, et president ei saa seda endiselt välja kuulutada, kui ta just ei tagane omaenda vaadetest. Me teame seda väga lihtsal põhjusel. 12. mai õiguskomisjoni istungil ma pöördusin Vabariigi Presidendi Kantseleid esindanud Mall Grambergi poole spetsiifiliselt just selle küsimusega. Tsiteerin protokolli: "V. Vooglaid küsis [---], millised on presidendi hinnangul nn punased jooned piirangute osas ning kas president näeb samamoodi, et riik ei tohi nõuda sellisel viisil usulistelt ühendustelt oma kanooniliste sidemete katkestamist. [---] V. Vooglaid uuris veel, et kui seadusest välja võtta juhindumise aspekt, nagu ka Siseministeeriumi esindaja välja pakkus, siis kas sellisel juhul jõutakse lahenduseni, mis oleks presidendi hinnangul kooskõlas põhiseadusega või ei saa ka sellistel tingimustel sellist nõudmist esitada. Arvestades, et sisuliselt jääb ka siis alles tuumne nõudmine, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma kanoonilised sidemed katkestama. Mall Gramberg vastas [Ja kuulake nüüd hoolega! – V. V.], et nagu ka varem esile toodud, ongi just kanooniliste sidemete piiramine või katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum." Ma ei hakka pikemalt tsiteerima, sest mul saab aeg otsa. Ehk põhiseadusvastaseks pidas president just seda kategoorilist nõudmist, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma senised kanoonilised sidemed katkestama. See nõudmine, nagu juba korduvalt öeldud, on ka praegusel kujul endiselt eelnõus sees. Selle üle meil ju vaidlus puudub. Kõik me tunnistame seda, see on endiselt seal sees. Selles ei ole mingit muutust. Kui president osutas esimesel korral, et Keskerakond ju esitas sellise muudatusettepaneku, mille abil oleks põhiseadusvastasus kõrvaldatud, siis nüüd me oleme samas olukorras. Ka nüüd on Keskerakonnalt tulnud vastavasisuline muudatusettepanek. Varsti me hääletame seda ja suure tõenäosusega saadavad eelnõu eestvedajad selle prügikasti. Mida see muudatusettepanek ette näeb? Seda, et kui kanooniliste sidemete kaudu peaks antama selliseid suuniseid, selliseid juhiseid, mis ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, siis neid ei tohi järgida. Igati loogiline. Kõik on sellega nõus. Kellel saab midagi selle vastu olla! Siiani ei ole meil ühtegi fakti, et kanoonilisi sidemeid oleks kasutatud selliste suuniste andmiseks. Sellised faktid puuduvad. Aga kui neid [suuniseid] peaks antama, siis on igati loogiline öelda, et selliseid asju ei tohi järgida, kuigi, tõsi, kehtiv õigus nõuab seda juba nii või teisiti. Nii et lõpuks, head kolleegid, taandub selle eelnõu menetluses põhiküsimus sellele, kas me võtame tõsiselt oma kohustust austada põhiseadust või ei võta. Mina tahan toonitada, et kui me võtame seda kohustust tõsiselt, siis peame leppima ka sellega, et ükskõik kui õigeks, heaks ja ihaldusväärseks peetud poliitilisi ambitsioone ei tohi läbi suruda, kui me teame, et need on põhiseaduses sätestatud põhiõigustega vastuolus. Igal juhul on selge, et kui Riigikogu võtab seaduse praegusel kujul vastu, siis võetakse juba teist korda vastu põhiseadusega selgelt vastuolus olev seadus ning piinlik olukord muutub veelgi piinlikumaks. Kõike eelnevat silmas pidades annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle ettepaneku katkestada eelnõu teine lugemine. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mind siiralt hämmastab ja teeb murelikuks praegune kampaania Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku vastu. Jutt lojaalsuse puudumisest ja ohust riigile kõlab küll valjult, aga keegi ei esita fakte ega tõendeid. Kirik ei ole poliitiline partei, nii et usklikud ei kujuta riigile mingit ohtu. See on vaimulik institutsioon, mis tegutseb omaenda kanooniliste reeglite järgi. Kanooniline alluvus ei ole moe, sümpaatia ega poliitilise surve küsimus. See on traditsioon, ajalugu ja kiriku sisemine kord, mida ei saa muuta ühe ministri sõrmenipsuga. Õigeusu kogudused, sealhulgas Kuremäe kloostri nunnad, ei ohusta kedagi. Nad palvetavad, teenivad ja aitavad inimesi, sõltumata rahvusest, poliitilistest vaadetest või passi värvist. Ja nüüd öeldakse neile, et nad kujutavad endast ohtu. Kas me tõesti alustame vaimse kuuluvuse põhjal nõiajahti? Täna ründame õigeusklikke, homme kontrollime katoliiklaste lojaalsust, aga ülehomme juba luterlaste oma. Ja siis jõuame võib-olla ka poliitiliste jõudude juurde. See on tee usulise segregatsiooni ja põhiseaduse rikkumiseni, kuigi põhiseaduses on must valgel kirjas, et usuvabadus on iga kodaniku põhiõigus. Ma pöördun terve mõistuse poole: kui on konkreetseid kuritegusid või kahtlusi, uurige neid, aga ärge muutke usku poliitikute lahinguväljaks. Ei tohi karistada inimesi selle eest, et nad ristimärki teevad või palvetavad viisil, mis kellelegi äkki ei meeldi. Tõeline oht ühiskonnale ei ole kloostri palved, vaid võimu silmakirjalikkus, kui võim varjub julgeoleku[teema] taha, et piirata usklike vabadusi. Las usklikud teenivad jumalat ja las riik tegeleb sellega, milleks ta on loodud: õiguste, vabaduste ja õigluse kaitsmisega. Aitäh!

Suur tänu teile! Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud saalisviibijad ja inimesed, kes jälgivad seda ülekannet praegu kindlasti tähelepanelikult! Kuulsime siin päris võimsaid avaldusi nii selle kohta, mis võib olla tõsi, kui väga palju ka selle kohta, mis suure tõenäosusega ei vasta tõele. Üks asi, mida ma tooksin esile antud eelnõu puhul, on see, et usuvabaduse riivega ei ole siin vähimatki tegemist. Me räägime väga selgelt ja üheselt esiteks sellest, et õigeusklikud, vene keeles õigeusku praktiseerivad usklikud, saavad jätkata endisel ja harjumuspärasel viisil oma usu praktiseerimist edaspidigi, ka sellisel juhul, kui see seadus jõustub. Mitte midagi sellega ei muutu. Meie räägime siin täna üheselt ja selgelt sellest, et tuleb läbi lõigata alluvus[suhted] isikutega, kes on selgelt väljendanud, et Eesti, Läti ja Leedu iseseisvus on ajutine nähtus ja Venemaal tuleb need [riigid] uuesti vallutada. Ärme unustame seda hetkekski ära! Nüüd põhiseadusele vastavuse küsimus, selle hindamise küsimus. Lõplik õigus [selgub] üksnes Riigikohtus. Kõik, mis on sinnamaani, kaasa arvatud – vabandust! – Eesti Vabariigi väga lugupeetud presidendi [otsus], on üksnes hinnang, arvamus ja nõnda edasi. Ei ole vaja omistada Eesti Vabariigi presidendile mingisugust lõpliku tõe instantsi staatust. Eesti Vabariigi iseseisvus ning tema demokraatlik riigikord on põhiseaduslik alusväärtus. Ei ole võimalik kaitsta ühtki tegevust, mis on suunatud selle alusväärtuse hävitamisele, isegi kui seda tegevust on võimalik liigitada näiteks usuvabaduse kategooria alla. Enne tõin välja just konkreetselt selle, mille alusel meil on põhjust uskuda, et need sidemed on Eesti Vabariigi iseseisvusele ja tema demokraatlikule korrale päriselt ohtlikud. Ja veel ajalooline ekskurss. Eelkõneleja rääkis midagi sellest, kuidas justkui ministri suva alusel oleks võimalik õigeusklikke väänata jõuga, ma ei tea, mingit teistsugust konfessiooni teenima. Esiteks, see absoluutselt ei ole ega saagi olla selle eelnõu sisu ega eesmärk. Küll aga tuletan meelde, et 1943. aastal Stalini asutatud tänane Vene Õigeusu Kirik võttis Eesti taasokupeerimisel Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku üle ilma ühegi koguduse käest küsimata, hääletuseta, mitte milletagi, seda tehti lihtsalt jõuga. Sellisel kujul on see olukord tegelikult kestnud tänaseni. Ärme unustame seda ära. Suur tänu tähelepanu eest! Aitäh!

Suur tänu teile! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Ma tahan tuletada meelde ühte asja. Enne kui me siin saalis istet võtsime, me andsime vande jääda truuks Eesti põhiseaduslikule korrale. Küsin retoorilise küsimuse: kas me oleme seda vannet siin saalis täitnud? Mina ütlen, et ei ole. Suuremas osas pean silmas just koalitsioonisaadikuid, kes on kahjuks läbi surunud eelnõusid, mis on osaliselt põhiseadusvastased. Sellel aastal on õiguskantsler kolmel korral tulnud siia seaduse muutmise ettepanekuga, et Riigikogu seaduse korda teeks. Kolmel korral on Riigikogu praaki teinud. Öelge, kas me oleme sellist töökvaliteeti väärt? Mina arvan, et ei tohiks olla. Eelkõneleja ütles, et presidendi otsus ei ole midagi väärt ja otsuse saab teha ainult Riigikohus, põhiseaduse tõlgendamise puhul. Mina ei julgeks, vabandust väljenduse eest, tembeldada Eesti presidenti kustukummiks, kelle sõna midagi ei maksa. President on väga selgelt väljendanud oma seisukohta, ta on seda motiveerinud, on õiguskomisjonis selgitanud, mispärast on see eelnõu põhiseadusvastane. Ja mis sellest tolku on? Mitte midagi. Täpselt samadel juurpõhjustel tahetakse täna siin saalis uuesti seesama eelnõu praktiliselt muutmata kujul vastu võtta. Põhiprobleem jääb lahendamata. Nende asjaolude jaoks, millele siin viidatakse, selle ei tea kust tuleva agenda ja venemeelsuse jaoks on olemas teised hoovad. Kui keegi on rikkunud mingisugust normi, siis sellele järgneb alati menetlus ja isik võetakse vastutusele. Need hoovad olid olemas enne praegust olukorda ja jäävad alles ka pärast seda. Kui aga isikut ei ole mõistetud süüdi ehk talle ei ole tehtud mingisugust etteheidet selle kohta, et ta on riigivastaselt käitunud, siis me ei saa oletada ega presumeerida, et see võib kunagi juhtuda. Vastasel juhul peaksid kõik meesterahvad olema varsti vangimajas, kuna neil on vägistamisriistad olemas. Küsimus on selles, kas neid kasutada või mitte. Ma arvan, et me peaksime suhtuma presidenti ja tema otsusesse lugupidamisega. Kui öeldakse, et on tehtud valesti, siis tuleb asja parandada, aga mitte argumenteerida olematute asjadega ja jätta põhitähelepanu nõudev probleem lahendamata. Me oleme liialt palju praaki siin saalis teinud. Ma palun koalitsioonisaadikuid toetada eelnõu [lugemise] katkestamist! Aitäh!

Suur tänu teile! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kui president jättis selle seaduse välja kuulutamata, siis ta viitas korraga kolmele põhiseadusest tulenevale põhimõttele, mida oli rikutud. Need on usuvabadus, ühinemisvabadus ja proportsionaalsus. Ehk eelnõu piiras ebaproportsionaalselt ühinemisvabadust ja usuvabadust. Küsimus ongi selles, et kui meil on juba olemas piisavad karistusmeetmed, mida on võimalik kasutada julgeolekuohtude [vastu], miks siis neid ei kasutata. Sama küsimus oli ju ka presidendil. Või äkki on asi selles, et neid õigusrikkumisi siiski ei ole? Näiteks määratleb karistusseadustik kuriteona riigireetmise. Riigikohus hiljuti otsuses ütles, et selle alla [kuulub] ka vaenulik mõjutustegevus, valeinformatsiooni levitamine välisriigi organisatsiooni abistamiseks. Riigikohus on muu hulgas nimetanud karistatava tegevuse näitena informatsiooniga manipuleerimist ja valeteabe levitamist ning ka tegelikkust moonutava infovälja loomist. See kõik on juba karistatav. Karistus on ette nähtud ka juhuks, kui füüsiline või juriidiline isik teadvalt ja vahetult toetab välisriigi agressiooniakti. Siin saalis on kõlanud, ka täna, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik võib olla julgeolekuoht, ta võib manipuleerida infoga, võib õhutada vaenu. Aga selle jaoks on ju olemas need karistusseadustiku paragrahvid, on olemas Riigikohtu otsused. Miks siis neid ei rakendata? Järelikult pole neid õigusrikkumisi tegelikult olnud, pole tuvastatud seda õigusvastast käitumist ja nüüd tuleb kunstlikult eelnõuga see õigusvastasus nii-öelda tekitada. Kuidas siis seda õigusvastasust on tekitatud? Eelnõusse kirjutati sisse, et kui kohalik kogukond, kirik, peaks mingil määral sellistest [suunistest] juhinduma, siis ta juba selle eest vastutab, kuigi ei ole mitte mingit näidet selle kohta, et see reaalselt toimub. Põhimõtteliselt pannakse inimesed vastutama selle eest, mida tehakse või räägitakse välisriigis. President väga õigesti argumenteeris, öeldes, et kui me hakkame panema vastutust kohalikule kogukonnale, kohalikule kirikule, kohalikele inimestele, siis seda loogikat kasutades – see on presidendi näide – võime hakata varsti kinni panema ka erakondi. Sest näiteks mõne sõsarerakonna esindaja teises riigis võib esineda sõnavõtuga, mida saab lugeda vaenulikuks, vaenu õhutavaks, ja selle loogika järgi peaks ka siinse erakonna kinni panema, sest kes teab, äkki üks hetk ta hakkab juhinduma nendestsamadest sõnavõttudest või äkki need sõnavõtud võivad mõjutada seda erakonda siin ja ta võib-olla hakkab neidsamu sõnavõtte siin kasutama või midagi sellist tegema. Ma tuletan meelde, et usulistele ühendustele tagab põhiseadus palju tugevama kaitse kui teistele ühingutele, kaasa arvatud erakondadele. Erakonda oleks palju lihtsam kinni panna kui usulist ühendust. Siseministeerium on tõesti esitanud muudatusettepanekud selle eelnõu kohta, mis on kahjuks kosmeetilised. Need neid probleeme ja põhilist probleemi ehk põhiseadusvastasust ei kaota. Tänaseks on õiguskomisjon neid [muudatusettepanekuid] toetanud. Need lähevad muidugi uuesti võib-olla ka täiskogu saalis hääletusele. Palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Aga ma kardan, et kui me liigume edasi nendesamade muudatusettepanekutega, mis Siseministeeriumist tulid ja mida õiguskomisjon toetas, siis on suur tõenäosus, et president ei kuuluta jälle seda [seadust] välja ja saadab selle Riigikohtusse, kuna see on jätkuvalt vastuolus põhiseadusega. Selle jaoks, et seda vältida, on Keskerakond esitanud väga olulise muudatusettepaneku, mis selle põhiseadusvastasuse välistaks. See tuleneb presidendi ettepanekutest ja on arvestanud kõiki neid tähelepanekuid. See muudatusettepanek ütleb konkreetselt, et ükski välisriigis asuva isiku, ühenduse, usuühenduse otsustus, korraldus, juhis ei kuulu täitmisele, sellel ei ole õiguslikku alust, kui selline otsustus, korraldus, juhis kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale või toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale. Sellisel juhul pole sellel mitte mingit õiguslikku mõju ja selline korraldus ei kuulu täitmisele. See on väga konkreetne säte. Mul on küsimus, miks seda muudatusettepanekut ei soovita toetada. Kas on selline soov, et ikkagi sellised korraldused kuuluksid täitmisele? Siis me tekitaksime õigusvastase olukorra ja oleks võimalik kirik kinni panna. Ma väga palun, et seda muudatusettepanekut kõik toetaksid, sest nii me [kaotaksime] põhiseadusvastasuse ja saaksime selle eelnõuga edasi minna. Veel üks aspekt. Mitu korda on mainitud, et kirikut ei soovita kinni panna. Aga see ei ole valik, kas pannakse või mitte, see on seadusest tulenev kohustus. Kirikute ja koguduste seaduse § 16 lõige 3 juba praegu ütleb, et minister, kelle valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, ehk siseminister, taotleb kohtult usulise ühenduse sundlõpetamist, kui ühenduse tegevus või põhikiri on vastuolus seadusega. Ehk see ei ole valik, see on kohustus. Praegu, eks ole, selle eelnõuga, selle seadusega see õigusvastasus tekitatakse ja siseministril tekib automaatselt kohustus minna kohtusse ja taotleda kiriku sundlõpetamist. Tegelikult siin ei ole isegi seda, et tekiks võimalus aruteluks. Ei, see on seadusest tulenev kohustus. Nii et mul on palve, toetage Keskerakonna muudatusettepanekut, kui Riigikogu ei soovi, et me võtame jälle vastu järjekordse seaduse, mis on vastuolus põhiseadusega. Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! President jättis kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata ja saatis selle meile uuesti arutamiseks tagasi. Nii põhiseaduskomisjon kui ka õiguskomisjon arutasid seda ja tekkis arusaam, et võtame selle arutelu alla ja muudame seda. Aga miks või mida muuta, seda arusaamist ei olnud ega tulnudki. Ettepanekud, mis täna arutelule tulevad, on pigem formaalsed kui sisulised ja presidendi viidatud probleemi minu hinnangul mitte kuidagimoodi ei lahenda. Nagu ma oma arusaamist ka eelmine kord, teisel lugemisel, kirjeldasin, siis minu meelest ei ole seda seadust sellisel kujul üldse vaja. Me ei ole riigis teinud kõike enesest olenevat, et probleeme tuvastada, ennetada ja lahendada. Selle eelnõu meetmed on ebaproportsionaalne pakett, mis sisuliste ja tegelike probleemide lahendamise asendab korrektsete dokumentidega ja hakkab korraldama haldusala, mis jääb Eesti Vabariigi seadustest väljapoole. Mitte see, mis toimub kirikus või mõjutegevuses, vaid see, et äriregistris oleks korrektne ja seadusele vastav põhikiri, on selle eelnõu peamine eesmärk, aga minu meelest see nii kaugeltki olema ei pea. Sisuline probleem on loomulikult patriarh Kirill ja tema väljendatud seisukohad. Selle eelnõuga püütakse võimatuks teha see, et ta saaks olla Eestis tegutseva kiriku juht. Probleem on aga selles, et Eesti seadustega ei ole võimalik juhtida kiriku kanoonilist õigust. See ei ole Eesti Riigikogu pädevus, vaid nii, nagu ütlesin, on see kirikukogu pädevus. Ma olen olnud kirikukogu esindaja. Seal selliste küsimustega tegeletakse. Ma olen osalenud Konstantinoopoliga seotud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirikukogul ja esindanud seal oma kogudust. Julgen väita, et taolised küsimused on just kirikukogu lahendada. Õigeusu kirik ja maailm on aga märksa laiema ja kireva ajalooga. Ma kasutasin [nime] Konstantinoopol. Me teame, et see on Istanbuli endine nimi. Nime Konstantinoopol kasutatakse enamasti perioodi kohta, mil piirkonnas valitses ristiusk, aastatel 330–1453. Õigeusu kirik aga nimetab linna nii ka tänapäeval. Jumala riik ja usk sellesse on igavene. Kiriku ja usueluga seotu on pigem südame kui mõistuse küsimus ning selgelt väga isiklik. Seadusega südant sundida on keeruline, et mitte öelda võimatu. Kuna minu hinnangul püütakse siin lahendada kirikuõiguse küsimust, mis ei ole parlamendi pädevuses, siis ei ole mul võimalik seda eelnõu sellisel kujul toetada. Selle hääletuse tulemusel võib saada küll otsuse, aga mitte tulemust ja veel vähem lahendust. Parlamendi täiskogu peaks ette nägema, milliseid muudatusi vastuvõetav seadus endaga kaasa toob. Sellel puhul on see aga täiesti prognoosimatu. On soov kirikut diskrediteerida, kuid selle asemel võib juhtuda hoopis nõndaviisi, et diskrediteeritud saab riik ja riigivõim. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Ega mul pikka juttu ei ole, aga ma tahaks selgelt öelda, et lapsepõlvest peale on mul mõned asjad, millest ei saa üle ega ümber. Ma kordan oma eelmist kõnet, öeldes, et ma ei ole aktiivne kiriku liige ega usklik inimene, aga mu ema oli sügavalt usklik. Juba minu poisipõlves ütles ta mulle, et poiss – kuigi siis ei olnud sellel mingit mõtet või vajadust selleks või ei olnud isegi seda momenti –, kiriku vastu ei maksa kunagi minna, ükskõik, mis see usk on. See oli sügaval Nõukogude ajal. Paratamatult on see mul meeles. See on üks moment, miks ma algul kahtlesin, aga eelmisel hääletamisel hääletasin ma kindlalt vastu. Ma nägin pärast, et neid, kes olid sama meelt, aga ei olnud võib-olla nii kindlad, oli rohkem, kui ma oleks arvanud. Aga mida ma tahan praegu rõhutada? Ma olen pärast seda loomulikult pidanud aru mitmete väga mõjukate Eesti inimestega, kelle arvamust ma austan, ja olen saanud kinnitust. Ma hääletan kindlalt ka sellel uuel katsel selle seaduse vastuvõtmise vastu. Jah, põhiseadusega on ta vastuolus. See hirm ja paranoia, mis valitseb Eesti ühiskonnas, nii et noh, hakatakse ka Vene Teatri nime muutma – no tulge mõistusele! Vene keele ka võib-olla keelame või muudame siis ära, olgu ida keel, või ma ei tea, kelle keel. Vene tänav ka või mis iganes. Aga laiemalt näen ma sellises preventiivses lähenemises riigile ohumärke. "Igaks juhuks!" Õige varsti tuleb ka AI ja need eelnõud siia saali, hakatakse rääkima, kuidas tuleks koguda kõik meie erinevad andmebaasid kokku ja siis suur vend – või õde või kes ta on, eks ju – saab loomulikult õigluse ja turvalisuse huvides võimaluse juhtida meid nagu kariloomi. See [tänane] eelnõu on minu meelest, isegi hoolimata sellest, kui palju seda on muudetud või ei ole, sellise preventiivse lähenemise üks näide, konkreetne, aga mitte kõige hirmuäratavam. Need hirmuäratavad asjad tulevad siia saali varsti. Miks me ei anna kapole, kui vaja, raha? Neil peaks olema mehed, kes vaatavad ka kõikides kogudustes, ega keegi ei kutsu millelegi üles, et saaks sekkuda jõuliselt ja kohe. Kui on vaja eelarvet suurendada või mingisuguseid asju, siis see ei tohiks olla selline probleem, et me ei leia sellele lahendust. Kui on signaale ja kui see Kirillikene – või mis ta nimi on – kusagil seal teisel pool Narva jõge midagi arvab ja räägib, ei peaks me tõmblema või kartma. See on Eesti riik ja [ei maksa tegutseda] ennetavalt, igaks juhuks, et mine tea, samas kui kaitsepolitseiga rääkides [selgub, et selliseid] juhtumeid nagu ei ole. See on järjekordne näide selle kohta, et igaks juhuks, poisid, teeme ära. Seda ei tohiks lubada. Ainuüksi sellepärast. Kui vaja, sekkume, kohe ja kiiresti. Aga praegusel juhul kõlbab see eelnõu minu meelest vaid prügikasti. Mina selle poolt ei hääleta, nii nagu ei hääletanud ka eelmine kord. Tuleme mõistusele! Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mul ei olnud plaanis siin sõna võtta, aga eelnevatest kõnedest tulenevalt pean ma siiski vajalikuks mõned laused öelda, sest ma ei tahaks, et parlamendist jääks mulje kui mingisugusest kurjast vandenõulaste seltsist, kes teadlikult ja pahatahtlikult rikub Eesti Vabariigi põhiseadust. Ei, nii see ei ole. Tõsi, meil on siin saalis ilmselt erinevaid arvamusi ja arusaamisi sellest seadusest ja me tõlgendame mitmeid sätteid erinevalt, kuid see, nagu siin pahatahtlikult ja teadlikult püütaks rikkuda põhiseadust, ei vasta tõele. Minu hinnangul on parlament täiesti heatahtlikult selle teemaga tegelenud nii õiguskomisjonis, põhiseaduskomisjonis kui ka siin suures saalis. Ma tuletan teile, head kolleegid, meelde, et me muutsime hiljuti Eesti Vabariigi põhiseadust suhteliselt suures üksmeeles. Oli ka väga terav ja emotsionaalne arutelu, aga lõpuks oli siin väga suur üksmeel põhiseaduse muutmise suhtes. Selle sisu oli Vene kodanike, kodakondsuseta isikute ja ka ülejäänud kolmandate riikide kodanike valimisõiguse piiramine kohalikel valimistel. See ühildub ka praegu arutatava teemaga, sest me muutsime selle põhiseaduse muutmise protsessi käigus ka kohaliku [omavalitsuse] volikogu valimise seadust, just sellel eesmärgil, et aidata ka kirikute ja koguduste elu korraldada. Nimelt kehtis säte, et vaimulikuna saavad tegutseda ainult need isikud, kes saavad osaleda ka kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandidaadina ehk nendel valimistel kandideerida. Põhiseaduse sellise muutmise järel ei oleks ükski kolmanda riigi kodanik enam saanud siin vaimulikuna tegutseda sellisel kombel, nagu see oli võimalik varem. Parlament leidis võimaluse see probleem ära lahendada, kaotada see vastuolu ja muuta seda sätet, tulles vastu ka just nimelt kirikutele ja kogudustele. See oli tegelikult parlamendi heatahtlik žest ja ma arvan, et ka vajalik, elementaarselt vajalik. Või siis näiteks küsimus ja etteheide, aga miks parlament ei võta seda seadust vastu muutmata kujul, kui parlament on veendunud, et see seadus on kooskõlas põhiseadusega, ja miks me siis arvestame presidendi märkust ja püüame – mõne arvates küll ebapiisavalt, aga siiski – seda seadust muuta. Minu hinnangul on see väga õige. Ega õigusriigi eesmärk ei ole ka tingimata vaielda, vaielda presidendiga, vaielda Riigikohtus, kui on võimalik üks või teine säte kirjutada selgemaks ja sellega vaidlus välistada. Nii nagu parlament on enamasti presidendi või ka õiguskantsleri poolt tagasi saadetud eelnõudega käitunud, valdavas enamuses on mindud muutmise teed, et mitte tekitada asjatuid vaidlusi, kulusid ja vastuolusid, siis ka selle eelnõu puhul on vastus see: jah, sellepärast et mitte presidendiga vaielda. Kui president on veendunud, et vastuolud põhiseadusega on ikka alles, siis on tal loomulikult õigus ja ka kohustus minna Riigikohtusse ning Riigikohus mõistab seda lõplikku õigust. Nii et ma arvan, et me oleme selle eelnõu puhul olukorda ja kõiki neid vastuolusid üle dramatiseerinud. Ütlen Isamaa fraktsiooni seisukoha: meie toetame selle eelnõu menetlemist ja peame selle vastuvõtmist vajalikuks nii julgeolekuaspektidest lähtuvalt kui ka laiemalt sisemise rahu ja turvalisuse tagamise seisukohalt. Aga, Peeter, mis puudutab kapo tegevust, siis ma soovitan tutvuda kapo raportitega. Nad näevad tõsist ohtu ja peavad vajalikuks ka seadusandluse muutmist. Aga vaat see üleskutse, et ärme muudame seadust, anname kapole suunised, et tegutsege jõulisemalt, on juba tõsine oht Eesti õigusriigile. Ma arvan, et meie õiguskaitseorganid on juba kohati läinud liiale selle õiguse kasutamisega. Sellist suunist mina parlamendi poolt meie õiguskaitseorganitele küll anda ei tahaks. Aitäh!

Suur tänu teile! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Pärast seda, kui Eesti Vabariigi president ei kuulutanud seda [seadust] välja ja see tuli siia Riigikokku tagasi, olen ma andnud mitu intervjuud. Ma olen sel teemal neid andnud juba võib-olla 100, kui mitte rohkem. Minu käest küsiti, et noh, kuna nüüd paistab, et eelnõu algatajad on valmis seda muutma niimoodi, et see ei oleks vastuolus põhiseadusega, ja president saaks selle [seaduse] teisel katsel välja kuulutada, et mis siis Keskerakonna fraktsioon sellest arvab. Minu reaktsioon oli väga lihtne. Ma ütlesin, et kui seaduseelnõu algatajatel õnnestub muuta seda seaduseelnõu niimoodi, et see hakkab vastama põhiseadusele ehk vastuolu põhiseadusega sealt kaob, ja neil õnnestub samal ajal säilitada selle eelnõu mõtet, mille nad eesmärgiks seadnud on, siis see oleks minu arvates päris huvitav trikk. Minu meelest, kui kõrvaldada kõik need vastuolud põhiseadusega, mis siin on, siis ei ole seda seaduseelnõu üldse vajagi ja põhimõtteliselt see mõte sealt kaob. Mis seal salata, kolmandal lugemisel, kui see eelnõu oli esimesel ringil siin saalis, keegi eriti enam ei varjanudki seda, et selle eelnõu põhieesmärk on ikkagi panna just Eesti Kristlik Õigeusu Kirik sellise valiku ette, et tuleb lõpetada kõik sidemed, kaasa arvatud kanoonilised sidemed, Moskva patriarhaadiga või minna sundlõpetamisele. Me teame, et kirik ei saa kanoonilisi sidemeid lõpetada. Nüüd on juba ka president oma sõna öelnud, tema arvates on selline nõue põhiseadusega vastuolus. Ma väljendasin samas intervjuus kahtlust, kas ikka hakatakse päriselt midagi muutma, et pigem tulevad kosmeetilised muudatused, mitte midagi muud, ja siis üritatakse see [seadus] uuesti presidendile saata, et äkki seekord õnnestub, kui aga ei õnnestu, no las siis sellega tegeleb Riigikohus. Kahjuks nii ongi läinud, need sõnad olid teatud mõttes prohvetlikud. Me näeme, et ongi põhimõtteliselt kosmeetilised muudatused sisse viidud. Algusest peale on Keskerakonna fraktsioon rääkinud, et see eelnõu ei kõlba mitte kuskile, Eesti Vabariigil ei ole seda vaja. Ka olemasolevad seadused lubavad tegutseda olukorras, kus on näha, et keegi näiteks õhutab vaenu, ässitab inimesi, ülistab sõda ja nii edasi ja nii edasi. See kõik on juba seadustes olemas, ei ole vaja midagi juurde leiutada. Me isegi tegime algatajate elu natukene lihtsamaks ja tegime omalt poolt mitu muudatusettepanekut, mis võiksid selle olukorra lahendada niimoodi, et see seaduseelnõu oleks ikkagi põhiseadusega kooskõlas. Ka presidendi nõunik viitas nendes komisjonides, et see oligi presidendi mõte ning kui Keskerakonna ettepanekud oleksid heaks kiidetud, vastu võetud, siis president oleks selle [seaduse] võib-olla välja kuulutanud. Aga kuna seda [heakskiitmist] ei juhtunud, siis ei olnud presidendil võimalik seda teha. Me oleme täpselt samas olukorras ka teisel ringil. Keskerakonna fraktsioon tegi vastavad muudatusettepanekud, kahjuks ei leidnud need komisjonis toetust. Üks neist … Palun aega juurde.

Kolm minutit juurde.

Üks neist on ka siin hääletusel. Kutsun kõiki, nagu minu kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart seda juba tegi, seda toetama. Samas ma arvan, et see tekst, mis on praegu meie ees, on jätkuvalt põhiseadusega vastuolus. Ma arvan, et president ei peaks seda kindlasti välja kuulutama. No ja siis vaatame, mida sel juhul teeb Riigikohus. Vaatame näiteks, mis parandusettepanekuid on tehtud. Lihtne näide: tekstist on välja jäetud varem eraldi nimetatud lepinguline seotus, see on kaetud mõistega "tegevuse aluseks olev muu dokument". Või siis on lisatud lauseosa "õhutab, toetab või rahastab tegevust, mis on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse, territoriaalse terviklikkuse või põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele". Ehk veel suurem rõhk on sellele pandud. Kui need ei ole kosmeetilised muudatusettepanekud, siis ma ei tea, mis need kosmeetilised muudatusettepanekud üldse on. Lõpetuseks. Siin mainiti, et eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel viidi Konstantinoopoli patriarhaadi Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku varad, eelkõige aga kogudused, üle Moskva patriarhaadi alluvusse ja koguduste käest keegi ei küsinud, mida nemad sellest arvavad. Vaatame ajalukku, mis toimus enne seda. 1923 juhtus põhimõtteliselt sama, kui Konstantinoopoli patriarhaat koondas kõik need kogudused, mis siin olid ja mis eelnevalt olid just Vene kogudused, oma alluvusse, ja ka siis keegi koguduste käest midagi ei küsinud. Minu mõte on see, et üks ebaõiglus ei tohi kompenseerida teist ebaõiglust. Ja minu mõte on ka see, et see eelnõu, millest me praegu siin räägime, on ebaõiglane. Tegelikult ei ole Eesti Vabariigis seda üldse vaja. Nagu ütles eelnevalt minu kolleeg Peeter Ernits: selle dokumendi koht on prügikastis. Me oleme sellest jätkuvalt ja mitu korda rääkinud. Keskerakonna fraktsiooni nimel teen ettepaneku teine lugemine katkestada ja kutsun kõiki üles seda ettepanekut toetama. Aitäh!

Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen nõus kolleegide Ando Kivibergi, Helir-Valdor Seedri ja teistega, kes on siit kõnetoolist kinnitanud, et me ei riku põhiseadust. Seda teemat on piisavalt kaua ja põhjalikult arutatud. Kaalutlused, mis on selle seaduseelnõu taga, on väga selged ja õiged. Seaduse muutmise peamise ajendina on esitatud julgeolekuohtu, mida muidugi ei saa Venemaa propaganda ja tema poolt peetava psühholoogilise sõja tingimustes alahinnata. Kuid kõige olulisem kaalutlus on minu arvates siiski Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku, endise Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku allumine Moskvale. See on umbes nii, nagu meil oleks ISIS‑e emiirile alluv usklike kogukond ja me peaksime seda olukorda tolereerima. Eesti ei pea taluma seda, et suisa rahva poolt valitud esinduskogu, Riigikogu vastas ja üle terve Eesti tegutseb kirik, mis allub otseselt Ukraina-vastast agressiooni õnnistanud ja demokraatlikule läänele püha sõja kuulutanud Moskva patriarhaadile, mis omakorda allub FSB kaudu Kremlile ehk Putini kuritegelikule režiimile. Need alluvussuhted on täiesti selged, nagu ka Moskva patriarhaadi täielik toetus Putini poliitikale. Eesti riik ei soovi ega saagi piirata kellegi usuvabadust, mis on seadustega kaitstud. Aga alluvus patriarh Kirillile, kes on samuti tuntud kui agent Mihhailov, kes spioneeris 1970. aastatel Šveitsis Nõukogude Liidu ülesandel, ja tema kaudu Putinile ei ole usuvabadus, mida Eesti peab kaitsma. See, et Vene Õigeusu Kirik, Moskva patriarhaat, on üle 100 aasta läbi imbunud tšekaa, NKVD, KGB ja FSB [agentidest], et kiriku ladvik tervikuna on või on olnud Venemaa eriteenistuste agendid, on igaühele selge. See on ammu teada. Kirik ei ole Venemaal riigist lahutatud, vaid ta on riigivõimu oluline osa. Kui on soov jumalat teenida, siis palun teenige, pole probleemi. Kui jumal on lõppkokkuvõttes Putini režiim, keda Moskva patriarhaat igati toetab, siis sellega ei saa aga nõustuda. Kas Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku jaoks muutub jumal, keda ta soovib enda sõnul teenida, teistsuguseks ja vastuvõetamatuks, kui kaob allumine Moskvale? Igasugused Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku jutud apoliitilisusest on täiesti alusetud, isegi naeruväärsed, kui Moskva patriarhaat, kellele soovitakse iga hinna eest alluda, on üdini Putini poliitika [meelne] ning ise minnakse – ma pean silmas piiskop Danieli – Genfi Eestit ÜRO ees süüdistama "genotsiidis". Selline oli, muide, ka Venemaa retoorika enne Ukraina ründamist. Siis minnakse veel USA‑sse usuvabaduse komisjonile kaebama, et pöörata ka USA‑d Eesti vastu. Ja siis räägitakse apoliitilisusest, kuigi maailmas levitatakse ise Moskva propagandat. Kuulasin Kuku Raadiost mõned nädalad tagasi, kuidas piiskop Daniel rääkis malbel häälel, olles alles Genfis esitanud räigeid ja valelikke süüdistusi Eesti riigi vastu, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ei tea enam, kui ta peaks Moskva patriarhaadist lahti ütlema, kes ta on. Kuidas siis ei tea, kes ta on? Ta ongi Eesti Kristlik Õigeusu Kirik või soovi korral osa Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikust Konstantinoopoli alluvuses. Umbes nii, et kui nad ei allu enam Kirillile ja Putinile, siis nad on olematud või nad ei saa enam aru, kes nad õieti on. Eesti Kristlik Õigeusu Kirik räägib 1993. aasta tomosest ja ajaloost, kuid unustab või "unustab", et enne 1940. aastal alanud okupatsiooni oli Eestis ainult Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Lõpetuseks. Moskva patriarhaadi õigeusu kirik oli ju sajandeid tagasi Konstantinoopoli alluvuses, kuid otsustas eralduda, hakata kolmandaks Roomaks. Nii et see kanooniline alluvus ei ole midagi nii väga püha, mida ei ole justkui võimalik [muuta], nagu nad pidevalt korrutavad. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu öeldud, eelnõu kohta on esitatud kokku kaheksa muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada.

Me teeme seda peale saalikutsungit. Head kolleegid, oleme eelnõu 570 juures ja vaatame läbi muudatusettepanekuid. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 59, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud Riigikogu toetust. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. See muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Ka see muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvest… Vabandust, arvestada täielikult. Veel kord: muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 570 teine lugemine tuleks lõpetada, aga vaatamata kõigele on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Eesti Keskerakonna fraktsioon teinud ettepaneku seaduseelnõu 570 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama ja peale saalikutsungit me seda ka teeme. Head kolleegid, panen hääletusele EKRE fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 14 Riigikogu liiget, vastu 62, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 570 teine lugemine on lõpetatud ja selle päevakorrapunkti menetlemine samuti.