Председателя Верховного Суда доклад о судебном порядке, отправлении правосудия и единообразном применении законов.

Päevakorra esimene punkt: Riigikohtu esimehe Villu Kõve ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Enne, kui palun siia Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu esimehe, kahe sõnaga tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt (Saalis on sumin. Helistab kella.) on Riigikohtu esimehe härra Villu Kõve ettekanne kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on seejärel võimalus üheks küsimuseks ja läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonid. Nüüd ongi suur au ja rõõm paluda Riigikogu kõnetooli auväärt Riigikohtu esimees härra Villu Kõve.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Aasta on möödas ja aeg on teha järjekordne ettekanne kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Traditsiooniliselt annan kõigepealt ülevaate kohtusüsteemist, numbritest, mis meil on, räägin arengusuundadest, muredest ja lõpuks ka ettepanekutest seadusandjale. Kõigepealt tagasivaade. Ma olen alati kinnitanud ja võin jätkuvalt kinnitada, et kohtusüsteem toimib korrakohaselt: tagatud on sõltumatu ja erapooletu õigusemõistmine ja kohtuasjade lahendamine enamasti mõistliku aja jooksul. Tõsi on aga see, et süsteemi tõhusus on jätkuvas languses. See seab meid eriti eelarve kärpimise tingimustes keeruliste valikute ette. Kõigepealt numbritest. Ma ei hakka ükshaaval ette lugema, teil on need tekstid olemas, ma katsun lihtsalt kokkuvõtlikult järeldusi teha. Rahvusvaheline vaade. Meil ei ole veel uut [The EU] Justice Scoreboard'i tulnud, [nii et ma ei tea,] kus me seal edetabelis eelmise aastaga võrreldes oleme. See peaks varsti tulema. Eelmisel aastal me olime veel Euroopa paremate hulgas. On kahtlusi, et sel aastal me selles edetabelis vaikselt langeme. Eks me näe. Tuleb tõdeda tervikuna, et uute kohtuasjade arv on üldiselt jäänud samaks, mõnes valdkonnas, näiteks süüteomenetluses, on isegi vähenenud, kuid kohtute jõudlus kahjuks sellest paranenud ei ole. Vastupidi, menetlustähtajad on võrreldes eelmise aastaga enamasti pikenenud. Tsiviilasju oli aastal 2024 põhimõtteliselt sama palju kui 2023, vahe on vaid 0,3%. Kuid juba viiendat aastat järjest menetlusajad pikenevad. Kahjuks on nii, et eelmisel aastal oli hüpe eriti suur. Muidu oli see paari päeva kaupa, aga nüüd on pikenemine jõudnud 107 päevalt 123-le. Kui aga võtta need asjad, kus mõlemad pooled on aktiivsed ehk ka kostja vastab hagile, nii et seda ei lahendata tagaseljaotsusega, siis keskmine tsiviilasja menetlusaeg on 372 päeva. Ehk enam kui aasta tuleb arvestada ühe kohtuasja lahendamiseks esimeses kohtuastmes. Iseenesest on positiivne, et süüteoasjade arv on juba 2019. aastast kogu aeg vähenenud. Öeldakse, et inimesed teevad vähem kurja, vähem uuritakse, vähem kohtuasju, aga nii ta on igatahes. Eelmine aasta oli langus kriminaalmenetluses 3,1% ja väärteomenetluses 3,6%. See ei ole suur, aga siiski, igal aastal on väike vähenemine. Võiks ju eeldada, et ka menetlusaeg läheb siis paremaks. Tõesti, üldmenetluses ongi läinud menetlusaeg lühemaks: 310 päevalt 299 päevale. Tõsi, 2022. aastal oli see 245 päeva, sinna me ikkagi jõudnud ei ole ja on põhjust ka siin muretseda. See-eest on olemas hästi suuri kriminaalasju, mida on menetluses kokku 10, ja nende menetlusaeg on olnud üldiselt 803 päeva. Lihtsaid asju lahendame mõnekümne päevaga. Eriti murelikuks teeb haldusasjade arvu kasv. Põhimõtteliselt võib öelda niimoodi, et 2023 oli tõus peaaegu 11%, 2024 on veel 10% juurde tulnud. Seega on kahe aastaga 20% ehk viiendik tööd juurde tulnud asjade arvu mõttes. See on väga suur hulk, olgem ausad. Samas tuleb tunnustada halduskohtunikke – ma ei taha öelda, et ainult neid, aga siiski –, sest nemad on suutnud menetlusaega lühendada 162 päevalt 153-ni. Kriitiline on seis aga ringkonnakohtutes, kus on ka koormust tulnud jällegi erinevalt. Süüteoasjades, kriminaalmenetlusasjades, on 8% vähem kaebusi, väärteoasjades 4,8% vähem kaebusi, kuid tsiviilasjades on kaebusi 4,6% rohkem ja haldusasjades 23% rohkem. Ühe aastaga on enam kui viiendik juurde tulnud ja see kajastub kindlasti ka menetlusaegades. Haldus[kohtumenetlus]es lahendatakse ringkonnakohtus apellatsioonkaebusi keskmiselt 322 päevaga, nii et aastaga on juurde tulnud, ütleme, üks kuu. Kriminaalmenetluses, jah, lahendatakse kaebusi 90 päevaga, aga ka seal on viis päeva juurde tulnud, vaatamata sellele, et asjad on vähenenud. Tsiviilasju lahendatakse ringkonnakohtus 249 päevaga, aastaga on 10 päeva juurde tulnud. Mis veel öelda? On ka erinev edasikaebeprotsent asjades ja see on meil tegelikult olnud läbivalt enam-vähem niimoodi. Tsiviilasjades maakohtu otsuseid vaidlustati ainult 5%. Ainult 5%, seega 95% jääb [jõusse]. Süüteoasjades on 10%, aga haldusasjades 35%. Iga kolmas asi läheb edasikaebamisele, see väärib mõtlemist. Riigikohtus on samuti menetlustaotluste arv 10% tõusnud. Menetlusaeg on natukene lühenenud ja menetlusse võeti 12% kaebusi – seda on 2% rohkem kui aastal 2023. Kokku võttes, kui vaadata viie aasta perspektiivis, on menetlustempo ja jõudlus halvenemas. Kriitiline on seis apellatsioonimenetluses. Viie aasta jooksul on maakohtutes menetlusajad olnud pikemad keskmiselt 11%, sealhulgas tsiviilasjades 27%, halduskohtutes 21% ja ringkonnakohtutes 44%, sealhulgas haldusasjades koguni 62%. Nii et aeglustumine on olnud suur. Kohtute koormuse erinevused on jätkuvalt arvestatavad. Samas, ressurssi, mida riik on siia rahaliselt sisse pannud, on olnud. Kohtuasjad on läinud, ütleme, inimressursi mõttes 2020. aastast võrreldes 85% kallimaks. Mis on need põhjused? Ega keegi lõpuni seda ei tea. Asjad on muutunud mahukamaks ja keerulisemaks ning on toimunud ka põlvkonnavahetus. On valdkonnad, kus kohtud on hakanud asju põhjalikumalt käsitlema, näiteks räägin [pärastpoole] veel tarbijakrediidiasjadest, kus kohtupraktika on muutunud, ja töökorralduse teemadest. Mis meil siis kohtunikkonnast vastu vaatab? Eestis on kohtunike ametikohti 249, neist on täidetud 244, nii et on ajutised kõikumised siia-sinna. Eelmise aasta maikuust alates on pensioneerunud 16 kohtunikku. Üks kohtunik lahkus ametist pärast peaaegu kolmeaastast teenistust, kaks on samamoodi lahkumas. Rõhutan seda, sest varem ei ole kohtunikud noorelt meilt ära läinud, aga nüüd on kolm tükki ühe aasta jooksul otsustanud, et see amet ei sobi neile või nad ei soovi jätkata, sealhulgas üks riigikohtunik. Üks kohtunik tagandati ametist. Juurde on tulnud 10 uut kohtunikku, vahetunud on esimehed Tallinna Ringkonnakohtus ning Tartu, Harju ja Viru Maakohtus. Eesti kohtuniku portree vaatab vastu sellisena. Keskmine vanus on temal 48,5 aastat, see on pisut langenud võrreldes varasema ajaga. Põlvkonnavahetus jätkub, sellel aastal on meil ametis 15 pensioniõigusega kohtunikku, eelduslikult 9 inimest pensioneerub ja 29 võiks veel pensioneeruda 2030. aastaks. Rohkem kui pooltel kohtunikest ei ole enam kohtunikupensioni õigust. Töötajate voolavus on samuti kasvanud, 2024. aastal oli see üle 10%. Halvasti on kohtunikueksamiga. Aastal 2023 soovis kohtunikueksamit teha 33 inimest, aastal 2024 oli soovijaid 13, aga mitte ükski neist eksamit ära ei teinud. Ka see on näitaja. Et halbadest uudistest rääkimist veel mitte lõpetada, ütlen, et kohtute usaldusväärsus, mis muidu on tõusnud ja jõudis 2023. aastal 71%-ni – see on väga kõrge tase –, on aastaga langenud 65%-le. Nii et väike langus siingi. Ilmselt on [põhjus] nii menetlusaegade pikenemine kui ka avalikkuse negatiivne tähelepanu mõne kohtuasja suhtes. See aga ei tähenda seda, et me ei tegeleks oma probleemidega. Tegeleme, vajaduse korral ka distsiplinaarmenetlust kasutades – seda käsitleti ka värskel kohtunike täiskogul ühe keskse teemana. Viimasel ajal on oluliselt kasvanud kohtunike peale esitatavate kaebuste arv, eriti menetluse venimise tõttu. Teine [kaebuste põhjus] on kohtunike käitumine [menetlusosalistega] kohtuistungil. Riigikohtusse laekus eelmisel aastal rahulolematuse kohta kohtunike tegevusega umbes 50 kaebust, millest 31 saab pidada taotluseks algatada distsiplinaarasi. Kõigile kohtute esimeestele kokku laekus selliseid taotlusi kokku üle 200 – seda on märkimisväärselt palju –, neist enam kui pooltes väljendati rahulolematust menetluse kestuse üle. Distsiplinaarkolleegium arutas eelmisel aastal kahte väga tõsist süüdistusasja, mõlemal juhul mõisteti kohtunikud süüdi, ühel juhul tagandati kohtunik [ametist], teisel juhul karistati kohtunikku palga vähendamisega. Oleme üritanud kohtumenetlust rohkem ja mugavamalt avalikkuse ette tuua – kui midagi positiivset öelda –, oleme Riigikohtus teinud avalikest istungitest ülekandeid. Riigikohtus toimus eelmisel aastal koguni 12 istungit, [neist seitset oli võimalik jälgida otseülekandena veebis] ja huvi nende istungite vastu oli väga suur. Jätkame loodetavasti nende projektidega ka edaspidi. Nüüd Riigikohtu enda tegevusest seaduste kohaldamisel. Selle osa kohta on mul ettekande lisas ära toodud kolleegiumide esimeeste põhjalik ülevaade. Ma katsun siinkohal sellest väga lühidalt rääkida, sest seal lisas on kirjas, millega kõigega me oleme tegelenud. Alustades põhiseaduslikkuse järelevalvest asjadest, neid oli meil eelmisel aastal menetluses 27, nendest kaks vaadati läbi Riigikohtu üldkogus. Kahel juhul tuvastas Riigikohus [vaidlusaluse] seaduse või normi põhiseadusvastasuse: üks neist oli Vabariigi Presidendi taotlus maamaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse kohta, sidumine usaldushääletusega Riigikogus; ja teine oli kohtu taotlus tunnistada põhiseadusvastaseks elektrituruseaduse regulatsioon, mis nägi võrguga liitumise tagatise rakendamiseks ette üheksast kuust lühema üleminekuperioodi. Meil oli valimiste aasta, palju oli valimiskaebusi. Kaebusi oli ka Riigikogu töökorralduse ja otsuste peale. Ja uus trend on ilmselgelt omavalitsuste kaebused riigi vastu. Meil on ka praegu menetluses Saue ja Kiili valla taotlused, üks planeerimise korralduse ja teine rahajaotuse peale. Lahendasime eelmisel aasta üldhooldusteenuse rahastamise teemalist kaebust väga põhimõttelistes õigusküsimustes. Nii. Jah, kohtutest tuli meile tegelikult ainult kolm taotlust. Ma pean õiendama ühe asja ära. Nimelt, kirjas on, et õiguskantsler ei esitanud ühtegi taotlust, tegelikult ta aasta lõpus ikkagi ühe esitas, aga ta võttis selle tagasi. Õiendan selle siin ära, teen sellise täpsustuse. Tsiviilasjadest võib välja tuua neid asju, mis tsiviilkolleegium ise on välja toonud. Täpsemalt, korteriomandit puudutavad vaidlused, mida on endiselt väga palju, need on igapäevased vaidlused, näiteks maja juures parkimise korra küsimused. On täpsustatud hüvitiste maksmist sotsiaalmeedia kommentaaride eest, töövõtulepingust tulenevat ehitaja tasunõuet, [õiguste kaitset] spordivaidlustes, ühisvara jagamist ja üldse perekonnaasjadega seotud küsimusi. Eriti aga tegeldi tarbijakrediidi probleemidega, kui tarbijad on jäänud võlgu liigkasuvõtjalike laenude tagastamisel. Süüteoasjadest. Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendas mitu avalikkuse tähelepanu all olnud süüteoasja, nagu kahes kohtuastmes vägistamises õigeksmõistmise [tühistamine], 1970. aastatel toime pandud kuritegudes osaline rehabiliteerimine, toimingupiirangu rikkumine, autojuhi vastutus kaassõitja vigastuste eest, mittevaralise kahju hüvitise suurus kuriteos kannatanule, riigihangete reeglite rikkumine, rahapesu ja pankrotimenetlus. Põhjalik ülevaade on toodud seal lisas, igaüks saab sealt detailselt seda lugeda. Eriti pikk on [loetelu] veel haldusasjadest, kus on tehtud väga olulisi lahendeid keskkonnaõiguses. Just nimelt see on meil tõusev teema, seal on küll ehitamise keelamine, rohevõrgustikud, kaevandamise lubamine, veelubade andmine, mille suhtes on mitmeid olulisi lahendeid, samuti on neid kinnipeetavate raviga seoses, maksuõiguses ja andmekaitses. Ka viimased koroonakaebused on loodetavasti Riigikohtusse jõudnud. Omavalitsuse avalike teenuste osutamine, võrguteenuse teemad, struktuuritoetused – mida kõike Riigikohtu halduskolleegiumi eelmisel aastal ei käsitlenud. Pikk ja põhjalik ülevaade on olemas. Kaks kaebust oli Riigikohtu üldkogus kohtunike distsiplinaarasjades. Tegeldi ka kohtunikueksamikomisjoni otsuse peale esitatud kaebusega. Väline vaade [Euroopa] Inimõiguste Kohtust on positiivne, võiks öelda. Positiivne on see, et Euroopa Inimõiguste Kohus, olles eelmisel aastal sisuliselt läbi vaadanud viis [Eesti vastu alustatud] asja, mitte ühtegi rikkumist ei leidnud. Nii et tunnustame meie riiki. Samas on kaebuste hulk väiksem – 97, see on kuus kaebust vähem kui 2023. Nii et on vähenemise trend. Siiski võib öelda, et kaebajate arv 10 000 elaniku kohta on meil Euroopa keskmisest peaaegu kaks korda suurem, seega on meie inimeste kaebamise komme jätkuvalt väga tugev. Aasta alguses oli pooleli 12 asja. Euroopa Kohus tegi 2024. aastal Eesti [kohtutest tulnud taotluste alusel] eelotsused kolmes asjas: põllumajandustoetuste maksmise, keskkonnateabe direktiivi tõlgendamise ja investeerimisprojektiga seotud kulude [hindamise] kohta. Sel aastal on Euroopa Kohtus tehtud otsus sularahavahetuskursi kohta. Pooleli on menetlus seitsmes asjas, muu hulgas keskkonnaasjade üle, sidevõrgu [kasutusloa], kohtualluvuse kokkulepete, valimiskautsjoni ja isikuandmete [avaldamise] üle. See on esimene osa. Teiseks, arengusuunad kohtusüsteemis. Kõigepealt, jah, kokkuvõte sellest, millest ma rääkisin, on see halb pool. Ma kinnitan, et tegelikult on olukord [hea], õigusemõistmine toimib, aga tendents on halb. Sellele tuleb vastu astuda, kui me ei taha, et mõne aasta pärast on ka olukord halb. Keeruline aeg on. Meie ühiskondlikud ootused kohtule, eriti asjade lahendamise kiirusele, üha tõusevad. Samas läheb õigusemõistmise teenus üha aeglasemaks ja kulukamaks, seda tuleb tunnistada. Seda saab põhjendada muu hulgas asjade keerukamaks muutumise ja kohtunike põlvkonnavahetusega, aga loomulikult, ega see menetlusosalisi ei lohuta. Samas ei tohi asju teha ülejala, eks ole, kohus peab leidma sobiva tasakaalu kvaliteedi ja menetlusaja vahel. Me oleme maha jäämas kohtumenetluse digiteerimise uue etapiga, eriti sellega, mis puudutab tehisintellekti. Paljud riigid on meist ette läinud või ette minemas. Nii et meie suur digiriigi kuvand käib alla, seda võib ilmselgelt praeguse seisuga öelda. Aastat on varjutanud eelarve kärpimine, kohtumajade sulgemine või sulgemise plaan, samuti inimeste koondamise oht võimaliku kokkuhoiumeetmena. Palkade indekseerimise jätkuv pidurdamine vastuolus varasemate lubadustega on põhjustanud meelepaha ja kohtuvaidlusi. Kohtusüsteemi reformimise kava, esmajoones kohtute ühendamise plaan, on kohtunikkonda lõhestanud, usaldusväärsus süsteemis on vähenenud. Kohtunikud on stressis, nagu on ka meediasse jõudnud, menetlusosalised on rahulolematud, see väljendub rohketes distsiplinaarmenetluse algatamise avaldustes. Osa kolleege on asunud süsteemist lahkuma, kuna neile ei sobi töökorraldus või -õhkkond. Kohtunike koormused on sama palga juures ikkagi ebavõrdsed. Võiks veel lõpmata jätkata. Ma rohkem midagi halba ei loetle, aga ütlen, et tendentsid ei ole head. See kõik ei ole tekkinud mitte üleöö, vaid on pikemaajaline suundumus. Põlvkonnavahetus on siin ilmselt oluline märksõna. Mis on head? Me lahendame asju kohtus, teeme seda jätkuvalt suure pühendumusega, ja ma arvan, et ka kõrge kvaliteediga. Seda kinnitavad üldiselt madalad edasikaebenumbrid. Jah, mõnevõrra aeglasemalt, aga uued noored kohtunikud lahendavad asju entusiastlikult ja põhjalikult, seda ma võin küll kinnitada. Võib-olla nad on kohati liiga põhjalikud, aga igal juhul võetakse asju enamasti väga tõsiselt. Me kinnitasime uue kohtute arengukava, mis ideaalis võiks meid organisatsioonina viia uuele tasemele. See on ambitsioonikas dokument. Kokkuvõttes võiks see panna aluse sellele, et õigusemõistmine on inimeste jaoks kiirem ja kvaliteetsem. Nüüd tuleb seda kava rakendama hakata, aga see on kindlasti oluliselt raskem kui selle kava kokku kirjutamine. Seesama juba mainitud tehisintellekt – me panime kokku ambitsioonika lähteülesande, mida me võiksime kohtus kasutada dokumentide läbitöötamisel, nüüd tuleks esmajoones see käima lükata, kuid see on praegu osutunud raskeks. Kohtute haldamise nõukoda suutis ära hoida Jõhvi ja Rapla kohtumaja sulgemise ja inimeste koondamise, viimasel hetkel saime rahalist tuge valitsuselt. Ehk lõpuks suudab seadusandja muuta kriminaalmenetluse üldmenetluse regulatsiooni – ma olen siin rääkinud juba neli või viis aastat sellest, et see ikkagi ei sobi – ning panna piirid võimalustele menetlust kohati lõputult venitada ja ressurssi pillata. Kuidas edasi minna, trende pöörata, nii et töörahu taastuks ning inimesed süsteemist ei lahkuks ja oleksid motiveeritud? Minu arust on vaja mitmeid erinevaid meetmeid, mida võiks minu poolest ka reformiks nimetada, aga vaja on mitmeid asju. Juba on Riigikogu menetluses kohtuhalduse üle[andmine] kohtusüsteemile, kuid selle eelduseks on piisav finantsgarantii süsteemi käivitamiseks ja paindlikud võimalused ressursikasutust ka ise otsustada, muu hulgas kohtunike palgaraha üle, sest praegu on see piiratud. Vajalik on ka kontroll kohtute infosüsteemi üle. Seesama tehisintellektil baseeruva kohtute infosüsteemi rajamine. Tuleks käivitada uue infosüsteemi rajamine. Selle funktsionaalsuste seas peaks olema muu hulgas eelmenetluse toetamine, seisukohtade ja tõendite töötlemine ning neist järelduste tegemine, samuti abi õiguse analüüsimisel ja kohaldamisel, miks mitte ka vaidluse tulemuse ennustamise süsteem vaidluste ärahoidmiseks. Tagada tuleks asjade jagamine ja koormuse keerukate kompensatsioonimehhanismideta ühtne jagunemine sama kohtuastme piires, kõige paremini saaks seda teha sama astme kohtute ühendamisega üleriigilisteks kohtuteks, kus kehtiks ühtne tööjaotusplaan, suurem spetsialiseerimine ja tööjaotus. Tuleks muuta kohtute juhtimise mudelit, mis praegu sarnaneb – vabandust! – natuke kolhoosi ja korteriühistuga, kus on väga väike [otsustus]õigus on kohtu esimehel. On pakkumine, et kohtujuhi pädevust tuleks suurendada, kohtunikest aga moodustada eestseisus tema kõrvale. Senine meeskonnamudel "kohtunik – personaalne kohtujurist – personaalne sekretär" peaks saama muudetud sellisel viisil, et me katsetaks suuremaid menetlusgruppe, kus tööjaotus oleks olemas. Me peame leidma lahenduse ajutise töökoormuse tõusu maandamiseks siis, kui kohtunikud on eemal. Rahvakohtunike teema – nüüd on juba jõutud ühisele arusaamale, et sellisel kujul nad enam süsteemi ei sobi. Kohtust peaks välja viima asjad, mis ei pea seal olema, tuleks rakendada tõhusalt kohtuväliseid lepitusmenetlusi, muu hulgas perekonnaasjade ja naabrivaidluste lahendamiseks. Kohtumenetlusi saab ka lihtsustada ja tõhustada, samuti piirata vaidlustamise võimalusi. Olen arvamusel, et kui halduskohtus saab tehase kinnipanemise vaidluse algatada 25 euroga, ilma igasuguse kulude kandmise riskita, siis isegi kui sa kaotad selle [25 eurot], on [see võimalus] liigne luksus. Selle [teema] võiks ette võtta ja mõelda selle peale. Ja tuleks täpsustada kohtunike vastutust, [seda suurendada], muu hulgas distsiplinaarvastutust. Praegu tundub, et olemasolevas süsteemis me ei suuda enam distsiplinaarkaebusi ära menetleda, neid on lihtsalt nii palju, selleks on vaja tööle täiskohaga inimest, kes teostaks järelevalvet, analüüsiks ja siis esitaks vast ka need avaldused. Ehk teisisõnu, minu meelest tuleks süsteemi tuua spetsialiseeritud ametikandja, kelle ülesanne ongi ainult sellega tegeleda, sest muidu me lihtsalt ei jõua sellega muu töö kõrvalt hakkama saada. Kui kohtusüsteem tuleks kõikide nende reformidega kaasa, siis täitevvõim ja seadusandja võiksid meid toetada sellega, et arvaks kohtud koos muu sisejulgeolekusüsteemiga välja edasistest riigieelarve kärbetest ja lubaks seda säästetud raha kasutada süsteemi arenguks. Kui sealt veel raha välja võtta, nagu praegu on kavas teha järgmisel aastal, siis meil tegelikult mitte midagi paremaks ei lähe, kõik läheb ainult hullemaks. Selleks, et me pikemas perspektiivis suudaksime midagi kokku hoida, tuleb praegu sinna raha sisse panna, muidu see asi lihtsalt ei lähe edasi. Ehk siis kohtunikud ootavad kindlasti palgaindeksi taastamist 2026. aastast, nagu eelmine valitsus neile seda reformide vastu lubas. Samuti ootab kohtunikkond töövõimetushüvitise taastamist kui riigipoolset kindlustust, roteerumise toetamist ja ametikitsenduste leevendamist ning võimalust tööandjapensionimakseteks. Mul paluti öelda seadusandjale edasi ka see mõte, et kui me praegu ressursinappuse või ressursi ebaefektiivse kasutamise tõttu laseme tekkida suuri kohtuasjade jääke, siis nende kõrvaldamiseks kulub rohkem aega ja ressursse kui nende tekkimise vältimiseks. Kui me praegu võtame süsteemist välja, siis pärast tuleb sinna rohkem panna, see oli selle jutu mõte. Kohtute ühendamine. Ma olen siin mitu korda sellest rääkinud ja toetan seda mõtet. Kohtunikkonnas on see leidnud kohati väga tugevat vastuseisu. See on ilmselt paratamatu. Ka kõikide muude struktuuride puhul ei ole see põhinenud konsensusel, tõenäoliselt nii haiglad, koolid kui ka kohalikud omavalitsused oleks jäänud liitmata, kui see kõik oleks olnud inimeste enda teha. Kohtute ühendamine ei saa olla eesmärk, vaid vahend – vahend töökoormuse ühtlustamiseks ja ressursi tõhusamaks kasutamiseks. Selleks on otsitud erinevaid mehhanisme, kuid need on alati jäänud poolikuks. Kohtute ühendamise mõte ongi esmajoones tekitada paindlik kohtuasjade üle riigi jagamise süsteem, millega oleks võimalik ühtlustada [kohtunike] töökoormust, vältida asjade kuhjumist, näiteks kohtunike [ajutise] eemalviibimise või isegi haiguse tõttu, võimaldada kohtunike tõhusamat koostööd üle riigi ning keerulisemate asjade lahendamist kõikidele kohtunikele. Minu arvates võiks see spetsialiseerumine aidata kaasa kiiremale ja professionaalsemale asjade lahendamisele. Territoriaalset juhtimist asendaks valdkondlik juhtimine, nii säiliksid kohtumajad ja kohtunikud saaksid töötada neile sobivamates kohtades. Ja inimesed peaksid saama õigusemõistmist võimalikult elukoha lähedal. Ühtse kohtu efektiivse töö aluseks oleks [kohtu kehtestatud] tööjaotusplaan, mis võimaldaks kohtuasjade jagamist intelligentselt juhtida. Selle peaks kehtestama seesama kohus ise, mitte ei peaks seda tegema keegi väljastpoolt, nii et hirmud kohtunike seas – need on tingitud näiteks kohtunike [ebaratsionaalsest] ringisõitmisest ja muudest sellistest asjadest – ei ole minu arvates põhjendatud. Soovin lisada julgeoleku argumendi. Kõige mustema stsenaariumi korral, kui Eestit peaks tabama agressioon või kohtumajade blokeerimine, saaks üks maakohus, mis on ühtse juhtimise all, edasi töötada ja teha lahendeid vajalikes kohtuasjades, muu hulgas anda nõusolekuid, võtta isikuid vahi alla, karistada, korraldada esialgset õiguskaitset ka Eesti viimases vabas kohtumajas, ilma et vaja struktuuri muuta, kedagi kuskile üle viia või asju ümber jagada. See väike nüanss on ka kogu selle asja juures olemas. Ühtne maakohus saaks suuremate ümberkorraldusteta tegutseda ka sõjaaja kohtuna, palju paremini kui praegune maatriks- või risti-rästi-juhtimisega kohus. Kõik need mõtted nii eesmärkide kui ka vahendite kohta sisalduvad üldjoontes ka kohtute arengukavas. Esimese astme kohtute ühendamine, selline tegutsemine ei oleks maailmas ainulaadne, näiteks on juba ammu ühe kohtuasutusena organiseeritud Iirimaa district court. Loomulikult võib kõike seda analüüsida, võib pikemalt analüüsida, aga ilmselt see ei aita meid väga. Ma küsin, kas ma võin saada aega pärast juurde natukene. Palju te võite anda mulle?

Viis minutit.

Viis minutit. Selge.

Tavapäraselt me anname kolm, aga …

Aitäh! Ma katsun kokku võtta oma jutu. Kohtuhalduse kohta. Nagu ma juba ütlesin, ühtpidi olen rõõmus, et te kavatsete seda muuta ja vastu võtta selle seaduse, teistpidi tekitab see aga küsimusi-kõhklusi. Ühelt poolt, kas see süsteem ikkagi on elujõuline, kui me muid kohtureformi elemente ei rakenda? Kas on piisavalt finantsgarantiid ja kas tuleb kontroll IT-süsteemide üle? Loomulikult, viimasel ajal on tõusetunud küsimusi selle põhiseaduspärasuse kohta. Mina näen siin eelkõige [probleemi] normiloome pädevuse delegeerimises kohtunike otsustuskogule. See teema on siin väga teravalt tõstatatud. Muid murekohti on veel palju, ma katsun neid siin markeerida. Üks konkreetne ettepanek või mõte on tuua Riigikogu põhiseaduskomisjoni põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse võimalikud muudatused, ka põhimõttelised muudatused, mis puudutavad valimiskaebuste lahendamist, opositsiooni kaebeõigust ja muid mõtteid, mis meil on kõlanud töögrupis, mis Riigikohtu ning Justiits- ja Digiministeeriumi koostöös kokku kutsuti. Meil olid sinna kõik Eesti parimad asjatundjad kohale kutsutud. Meie vahearuanne on põhimõtteliselt valmis, loodame sellega välja tulla ja tuua ka selle näiteks Riigikogu põhiseaduskomisjoni, et vaadata, kas te, poliitikud, olete nõus mingite mõtetega edasi minema või tunduvad need kõik teile liiga radikaalsed ja te teete need maha. Eks siis paistab. Kui on olemas mingi nõusolek, siis me läheksime seal töögrupis juba oma ettepanekutega edasi. Meil on igatahes selline valmisolek olemas. Probleeme on olnud valimistega seoses: mul on olnud probleeme Vabariigi Valimiskomisjoni liikmete määramisega, [kandidaatide leidmisega] meie kohtunike seast. Seadus nõuab, et Riigikohtu esimees peab sinna nimetama kaks kohtunikust liiget. Eelmisel aastal ma lihtsalt ei leidnud kedagi, sest vabatahtlikult ei olnud mitte ükski kohtunik põhimõtteliselt nõus sinna minema, sest see on täiskohaga töö ja muu töö kõrvalt seda teha ei jõua. Järelikult tuleb midagi välja mõelda, kui me soovime kohtunike osalust seal. Tänan neid, kes lõpuks olid peale pikka veenmist, et mitte kasutada sõna "mangumist", nõus sinna minema. Aga Vabariigi Valimiskomisjoni töö peaks olema väärtustatud ja kõik peaksid ikkagi päriselt tahtma seda tööd teha, mitte niimoodi, et me otsime inimesi tikutulega taga. Õigushariduse ebaühtlase ja kohati halva taseme tõttu vajalikke õppekavade muudatusi ja integreeritud õppekava kasutamise võimalust ei ole ikka ette valmistatud, ei ole ka edasi liigutud ühtse kutseeksami [regulatsiooniga]. Meenutan veel kord, et eelmisel aastal kohtunikueksamit keegi läbida ei suutnud. Nii et teema on kindlasti [aktuaalne]. Kindlasti on murekohaks ka sellised võimalikud seadusemuudatused, mis Riigikogus teinekord algatatakse mingite üksikjuhtumite pinnalt. Ennekõike on seadusandjal millegipärast alati olnud ahvatlus muuta karistusõigust, lisades koosseise ja teha midagi raskemaks. Samas on avalik saladus, et juba praegu prokuratuur ja politsei valivad, mis on prioriteedid, millega nad tegelevad, ja paljude asjadega ei tegelda üldse. Nii et millegi lisamine ja koosseisude muutmine ei muuda tegelikult midagi, see on näiline. Kui on olemas tegu ja on kannatanud, aga keegi nendega üldse ei tegele, siis see vähendab ühiskonna turvatunnet. Seetõttu oli meil Riigikohtu üldkogus ka üks selline küsimus, kui kaugele võib Riigikohus minna ebaproportsionaalse karistuse hindamisel, ja seal lahati, kust need piirid jooksevad. Seekord leiti, et ei ole veel seda diskretsiooni ületatud, kui on lihtsalt ebamõistlikult hästi kõrge karistus [määratud]. Aga palve on igal juhul see, et karistusõiguse muutmisel neid asju arvestataks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi põhiline murekoht on tarbijakrediidiasjad. Massiline seaduse eiramine, kiirlaenude andmine inimestele toimub jätkuvalt, vaatamata sellele, et meil on olemas suurepärased õigusnormid. Menetlus ei kaitse inimesi piisavalt, kuna nad lihtsalt ei reageeri [kohtu kirjadele]. Seadus on rajatud selliselt, et inimesed vastaks, aga nad ei vasta. Nad ei vasta, need võlgnikud kaovad ja siis on kohtud nendega hädas. Vaja oleks muuta tsiviilkohtumenetluse seadustikku, eelkõige maksekäsu kiirmenetlust puudutavat regulatsiooni, muu hulgas Euroopa Kohtu juhiste järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium tõi välja nii arvutiandmetesse sekkumise kuriteo liiga laia sõnastuse, rahvakohtunikuga seonduvad teemad kui ka kohtulahendi täitmisel tehtud kohtumääruste avalikustamise probleemid. Kõigist nendest on pikalt kirjutatud siin taga olevas lisas. Riigikohtu halduskolleegium ütles, et täpsustamata on ikkagi kinnipeetavate ravi küsimused ja see, mis kohtus neid lahendatakse. Ohjeldusmeetmete kasutamine, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse täiendamine ei ole piisavalt hästi edenenud. Ei ole seaduse tasemele viidud neid piiranguid, mis on praegu Vabariigi Valitsuse tasandil [otsustatud]. Halduskohtumenetlust tuleks samuti lihtsustada ja tõhustada. Üldise mõttena paluti seadusandjal väärtustada põhjalikke analüüse ja raporteid. Lisaks kõigele muule palusid enda eest teie ees seista ka kolleegid notarid, kelle mure oma tasude pärast ei ole ainult nende mure. Ma tean, et notaritasude teema jõudis Riigikogusse, aga millegipärast siin see kuhugi edasi ei liikunud. Notaritel on oma roll kanda kohtuvaidluste ennetamisel, seepärast on oluline, et notariteenus oleks üle Eesti kättesaadav ja notaritel oleks võimalik oma büroosid pidada. Tasud on püsinud muutumatuna aastakümneid ja väljaspool suuremaid linnasid paiknevad notarid ei tule enam majanduslikult toime. Ei saa ka öelda, et tehke kaugteel toiminguid, sest kõiki toiminguid ei ole võimalik Tallinnast kaugteel teha. Lõpetuseks on kolleegid palunud teile ja üldse poliitikutele edastada palve võimaluse korral hoiduda kohatistest väga emotsionaalsetest, lahmivatest ja kallutatud rünnakutest kohtuvõimu aadressil, kui lahendid ei meeldi, teadmata asjast lähemalt, ning mitte kütta ühiskonnas üles alusetult kohtutevastaseid meeleolusid. Kohtunikule on tänapäeva ühiskonnas suured, kohati üliinimlikud ootused. Kohtunikult oodatakse jumalikku tarkust, maailma kõigi õigusnormide filigraanset tundmist ükskõik mis valdkonnas ja ilmeksimatust. Samas ei ole see võimalik. Pideva tähelepanu all olevad kohtumenetlused ja igal hetkel kuskilt vallanduda võiv, tihti kallutatud ja ebaobjektiivne kriitika menetluse ning lahendite kohta meedias ei mõju [kohtunikele] motiveerivalt. Oleme jõudnud sinna, kus mõned inimesed jagavad avalikkusele kohtute kohta juba täiesti süstemaatiliselt valeinfot ja laimu. Aeg-ajalt ühinevad nendega ka mõned poliitikud, lubades kohtusüsteemi suurpuhastust, aga see kõik õõnestab kohtusüsteemi autoriteeti ja usku riiki. See ei tähenda, et kohtulahendeid ei võiks kritiseerida, loomulikult on kriitika asjakohane, aga seda saab teha soliidses vormis ja konstruktiivselt. Saab mõelda, mis läks viltu ja mis võiks olla teisiti. Aga öelda, et kohtusüsteem on kallutatud, seal on kuskil mingid jõud – see ei ole soliidne ja see ei ole ka õige. Head Riigikogu liikmed! Loodan, et sel aastal räägitu teid kõnetas ning et ka teie olete valmis andma oma panuse kohtusüsteemi tõhustamisse ja murekohtade lahendamisse. Soovin teile jaksu ja jõudu teie raskes töös. Aitäh!

Aitäh! Suurepärane ettekanne, väga informatiivne ja inspireeriv. Seda peegeldab ka väga suur küsimuste arv. Alustab Helmen Kütt. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, aitäh ülevaate eest! Ja kindlasti tunnustus neile tublidele inimestele, kes selles väga raskes valdkonnas töötavad. Siinkohal tahaksin tuua esile Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kohtunikku Kalev Kuningat, kellega mul on olnud sotsiaalvaldkonnas mitmeid kokkupuuteid, kes teeb väga tasakaalukalt ja hinnanguid andmata oma tööd ning suhtleb ka nendega, kes on esitatud eestkoste seadmiseks. Minu küsimus puudutab aga olukorda, õigemini, ma palun teie arvamust olukorra kohta, kus inimeste õigustunnet on riivatud. Inimesed on tihti juba enne kohtusse jõudmist süüdi mõistetud, nende maine ja tervis on kahjustunud, seejärel, pika menetluse järel makstakse neile, kes ellu jäävad, tihti miljonitesse küündivaid hüvitisi. Mida teha, et sellist olukorda ei tekiks? Kui on õigus hüvitist saada, selge see. Aga kogu see eelnev väga pikk protsess riivab nende inimeste õiglustunnet, kes seda kõrvalt jälgivad.

Kui mul oleks kahe lausega võimalik sellele vastata, siis ma ütleksin seda. Ma olen vist neljas või viies ettekandes rääkinud, et kriminaalmenetluse üldmenetluse regulatsioon, mis selle kõige taustaks on – see on selle nii-öelda surnuks menetlemise, aegumise, väga pika menetluse ja lõpuks ka hüvitiste maksmise taga –, on tegelikult teie enda kätes siin. Ja see on otsapidi [ka põhjus, miks] on menetlused selliseks läinud. Eile põhiseaduskomisjonis tsiteerisin, aga ma julgen tsiteerida veel korra kohtunik Paavo Randmat, meie kriminaalkolleegiumi kohtunikku, kes eelmisel neljapäeval kohtunike täiskogul ütles kriminaalmenetluse üldmenetluse kohta ühe väljendi, mis käib selle muudatuste kohta. Nimelt, kui sa oled vale bussi peale sattunud, siis ei ole vahet, mis peatuses sa maha lähed. See kujund on minu meelest väga kõnekas ja õige. Kosmeetilisi muudatusi teevad need, kes ise on kogu aeg sellist menetluse ideoloogiat rajanud. Menetluses peab midagi muutuma. Kõik võib teoreetiliselt olla õige, vabadused ja õigused võivad olla väga hästi tasakaalus, aga see nõuab väga suurt raha, väga palju rikkust ja väga tugevat närvi, et läbida kriminaalmenetluse üldmenetlus. Tõesti on nii, et meedias mõistetakse inimene süüdi ja pärastised hüvitised – need ei ole siiski miljonilised, isegi selles viimases [kuulsas menetluses] ei olnud, ehkki kokkuvõttes on need kindlasti olemas – ei päästa asja. Me oleme riigi või rahva ja kõigi raha meeletult tuulde loopinud. Ma olen minu arust kaks korda öelnud siin ühte asja. Ma kohtusin sel aastal ka riigikontrolöriga ja ütlesin, et minu meelest võiks kriminaalmenetlust auditeerida, just nimelt kas või näiteks sedasama Tallinna Sadama asja, et saada teada, kuhu ja mille peale me oleme avalikku ressurssi kulutanud – kõike kokku võttes, kui palju on kulutanud riik ja kui palju menetlusosalised ise –, ning vaadata ausalt üle, kui palju on kogu see asi maksma läinud ja mida see kõik siis ikkagi tähendab. Kui midagi muud sellest Tallinna Sadama kaasusest kasu ei ole, oleks sellest nii palju kasu, et me edaspidi õpiksime sellest ega teeks enam selliseid rumalaid asju. Selline lõpmata menetlemine ikka veel kestab. Jah, ma tean, mul on kolleege, kes ütlevad, et kriminaalmenetluse üldmenetlus, siin ei aitagi mitte midagi, peabki sihuke olema. Aga mina nii ei arva. Sest kriminaalmenetluse üldmenetluse taustal on teised kiired menetlused, mis tõesti toimivad, aga nende hinnaks on hirm minna üldmenetlusse. Sulle öeldakse, et näed, kuule, teeme ära kokkuleppe, eks ole. Mõistad süüdi, vaikselt kaob tähelepanu. Aga selle asemel kolm aastat ja viis aastat tuled, eks ole, ja saad avalikkuse ees praadimist ja lõpuks kaotad kõik: tervise, raha ja võib-olla isegi elu. Siin on midagi kapitaalselt viltu. Aga teie käes on ka see menetlus ise. Ja see ei ole ainult menetlus, muidugi on ka inimesed. Mulle tundub, et paljudel juhtumitel on asi nii suureks läinud, et see käib menetlejatele üle jõu. See on lihtsalt nii suur, seda ei hõlma enam kuidagimoodi, ning siis see hakkab venima ja käest ära minema. See, et meedia mõistab kedagi süüdi – jah, niimoodi on. Aga selle taust ongi see, et asi kestab liiga kaua. Kui asi käiks kiiresti, siis see laheneks ära, süüdimõistmise ja kõige selle toime oleks väiksem. Aga praegu on tõesti nii, et asi algatatakse, see läheb meediasse, inimesed vaatavad: "Ahah, ta on nüüd süüdi," aga kui keegi kolme aasta pärast õigeks mõistetakse, siis on see kõik tihtipeale juba ära unustatud, see enam ei rehabiliteeri kedagi. Nii et siin on, mille üle mõelda. Ma olen jumala eest teiega nõus, aga lahendust peame siin kõik koos otsima.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! KrMS-i muudatused, mis peaksid protsessi kiirendama, on praegu õiguskomisjonis ja sügisel me kavatseme need ära menetleda. Aga ma ütlen, et mulle teeb muret haldusasjade järjekord, eriti Tallinnas. See on minu hinnangul ikkagi liiga suur, pea kaks aastat. See on päris muret tekitav. Aga küsimus tuleb hoopis selle kohta: te ütlesite, et kohtunikud lahkuvad ise ja sellist asja pole ajaloos eriti palju juhtunud. Ma küsingi selle pinnalt, miks siis tippkohtunikud lahkuvad. Nad on seda asja õppinud, palju vaeva näinud. Miks nad siis lahkuvad? Ja millistesse valdkondadesse on tänapäeval üldse kõige raskem kohtunikke leida?

Kõige rohkem vajame kohtunikke tsiviilvaldkonda, ilmselgelt. Tundub, et seal ei ole see nii-öelda pink enam väga pikk, ei ole enam eriti kedagi võtta. Halduskohtus on pink suhteliselt pikk, seal ollakse hästi spetsialiseeritud ja see on väga kitsas valdkond, aga seal on inimesed olemas. Ma julgen väita, et meil on praegu Eestis üle aegade üks kõige võimsama kvalifikatsiooniga halduskohtunike meeskond – 25 kohtunikku, kes on koolitatud, kes on kraadidega, aga nad on noored ja võib-olla neil vahel veel kogemusi napib. Seal ma näen, et nad vajavad veel natukene aega, et kiiremini toimima hakata. Aga mis puudutab kohtunike lahkumist, siis jah, need, kes on lahkunud – nende kõigiga ma olen ju pikalt vestelnud –, ütlevad, et kohtu tööõhkkond, töökeskkond on selline, [mis sunnib lahkuma]. Need, kes on tulnud erapraktikast, ütlevad, et kohus on riigiasutus ja hästi konservatiivne, eks ole, muudatuste aldis see väga ei ole, seal on paljudes kohtades väga individualistlik suhtumine töösse. Selles mõttes see tööle tulek kui meeskonda tulek ei ole paljudel juhtudel toiminud. Tundub, et siin on nii, et võta oma kohtuasjad ja uju või upu, eks ole. Seal ei ole ka eriti tuge ümber, noored tahaksid võib-olla seda rohkem näha. Või siis tõesti on nii, nagu ka ametist lahkuv riigikohtunik on välja öelnud, et muudatused käivad liiga aeglaselt. Kuigi ma üritasin teda veenda, öeldes, et muudatused on küll aeglased, aga nad siiski [toimuvad]. Sa lihtsalt ei saa oodata, et kohtusüsteemis aastaga kõik muutub, see ei ole võimalik, aga kui sa vaikselt ikka asju lükkad, küllap nad siis lõpuks lähevad. Aga tema ütles, et ta ei suuda oodata, kui need muudatused lõpuks tulevad. Need on põhjused, ega ma ei oska [muud öelda]. Loodame nendest õppida, nii et me suudame luua endast ka paindlikuma ja parema tööandja kuvandi.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mul on selline küsimus. Te mainite siin ühe faktina, et eelmisel aastal tegi kohtunikueksamit 13 inimest, kellest kahjuks keegi eksamit ära ei teinud. Minu küsimus on, kas see eksam on liiga raske või kas õigushariduse tase jätab soovida. Ja kuidas on sellega, millest praegu väga palju [räägitakse], nimelt, kas on tõenäoline, et tehisintellekt tuleb ja kahmab need ametid mingis osas endale?

No alustades lõpust, ma loodan, et seda viimast ikka ei juhtu. Aga meil on tehisintellektil väga suur roll kohtumenetluse kiirendajana, see seisneb selles, et tuleb läbi töötada meeletud andmemassiivid, mis meil on kohtuasjades. Meil on sajad dokumendid, mis aitavad aru saada, mille üle pooled üldse vaidlevad. Tihtipeale toimub selline täiesti sürrealistlik dokumentide liigutamine kahe poole vahel, nii et see, mille üle vaieldakse, kipub vahel üldse ära ununema. Kõik saadavad midagi, üks saadab pika kirja, teine saadab pika kirja, ja nii ta läheb. Seda tuleks ohjata. Masin suudaks välja võtta, mille üle vaieldakse. Ja ka tõendamise mõttes saaks masin aidata dokumente läbi töötada. Ma usun, et masin teeks seda juba praegu kohati paremini kui inimene, kuna [andme]mass on lihtsalt nii suur. See on üks asi. Mis puudutab eksamitulemusi, siis jah, võib-olla see eksam on liiga raske, ega ma ei tea. Aga minu arvates me peame mõtlema ka eksamikorralduse muutmisele. Mina olen kogu aeg vedanud seda mõtet, et võiks olla ühtne juristieksam advokaatidega koos, prokuröridega koos, nii et me paneksime nii-öelda ühise lati paika, võtaksime ressursid kokku ja katsuks seda teha ühiselt. Millegipärast on see [minu ettepanek] alati sumbunud juristidele omasesse lõpmatusse vaidlusesse. See on juba kolmandal katsel, me üritame seda teha, ja ikka on nii, et öeldakse, et minnakse detailidesse, ja leitakse, et tuleks igaühele eraldi eksam teha. Ja siis me olemegi sellises olukorras, et advokatuurieksamil on väga palju inimesi, see on professionaalselt korraldatud, aga kohtunikueksam on natuke nagu põlve otsas nikerdatud asi. Vabandust! Ilmselt on seal ka see, et kohtunikueksamil antakse inimesele kätte kohtuasi, reaalne toimik, ja öeldakse talle: "Kirjuta otsus." Kui sa lähed kohtunikuna tööle, siis sa peadki kirjutama otsuse. Aga tundub, eks ole, et seda peaks tegema pärast ettevalmistusteenistust. Tegelikult selles faasis on veel vara lasta otsust teha. See on võib-olla üks asi. Selle üle on kohtunikueksamikomisjon loomulikult vaielnud ja jäänud ikka selle juurde, et me ootame kohtunikult tulemust, sest kui ta on eksami ära teinud, siis ta peab kohe järgmisel päeval minema otsuseid tegema, eks ole, kui ta kohtunikuks nimetatakse. Mina arvan, et siin ikkagi on vaja ressursse kokku võtta. Esiteks tuleks see eksam ühtlustada advokatuuri omaga. Me oleme teatud samme astunud, käinud vaatamas ja advokatuuriga rääkinud, et äkki üritaks ilma õigusruumi muutmata teha ühiseksamit, vähemasti osaliselt. Kindlasti võiks õigushariduse puhul ikkagi selle võimaluse integreeritud õppeks seadusesse tuua sisse. Seda on Tartu ja Tallinna Ülikool mõlemad, mina saan aru, nüüd algatanud, nüüd on selles konsensusele jõutud. Aga ka see pole Haridus- ja Teadusministeeriumist kuidagi edasi liikunud. Ma ei tea, mille taha see jälle omakorda on jäänud, et meil ei ole õppekorralduses võimalik teha niimoodi paindlikult, et täis juristiõpe oleks olemas. Seda materjali nii palju, et praegu me peame valima, mida inimene õpib. Kui inimene tahab olla kohtunik või prokurör, siis ta võiks ikkagi olla mingid asjad ära õppinud. See on küll võib-olla ülikoolile ebapopulaarne, aga minu arust peaks riik ette kirjutama juristile need asjad, mida ta peab olema õppinud, muidu ei saa. Muidu õpetab seal juura all igaüks jumal teab mida. Minu arust me ei saa lasta inimest kohtusse õigust mõistma, kui ta ei tunne Rooma õigust, protsesse, karistusõigust, vaid on õppinud ainult mingeid pehmeid [aineid]. Ma ei taha öelda "pehmeid asju" kuidagi halvas tähenduses. Aga siiski, ta võiks olla õppinud ka muid asju, juura baasteadmised võiksid tal olla. Me otsime uut teed. Mul on väga suur lootus, et minu ekskolleegil, [Priit] Pikamäel, kes nüüd juhib Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, on väga tugev nägemus. Selles mõttes ma olen seda [meelt], et ma usaldan teda, ma usun, et ta läheb õiges suunas.

Aitäh! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Ma tuleksin kohtukorralduse muudatuste juurde. Arvamusi on olnud päris mitmeid ja just äsja viitasite härra Pikamäele, kes hiljuti on osutanud sellele, et ette pandud muudatused ei pruugi olla täiesti põhiseaduspärased, sealhulgas eelarvelise sõltumatuse tagamine – eelnõu, mis kohe-kohe jõuab Riigikogus vastuvõtmisele. Riigikogu liikmetena on meil kindlasti siin väga keeruline dilemma: teha selliseid muudatusi, kus autoriteetide seisukohad lähevad omavahel vastuollu. Mis siis saab, kui keegi kaebab selle lahendi, mis me siin teeme, kohtusse kui põhiseadusele mittevastava? Kindlasti väga huvitav vaidlus. Aga mis on teie hinnang või kommentaar sellisele olukorrale?

Maris Lauri, palun!

Jah. No tegelikult oleks ju äärmiselt kurb, kui selline kohtukorralduslik asi hakkaks mingi kohtuvaidlusega vangutama kogu kohtus toimuvat. See on täiesti õige. Mis puudutab hea kolleegi Priidu kriitikat, siis jah, eks see on mind ka mõtlema pannud. Ja mitte tema üksi, riigiõiguse blogis kirjutas värskelt selle kohta ka teine väga suur riigiõiguse autoriteet Madis Ernits. Meie töögrupi vedaja Heiki Loot on samuti öelnud, et tema tegelikult jagab neid muresid. Selles mõttes on mured ikkagi tõsised ja nendega tuleks veel tegeleda. Lihtsalt küsimus on selles, minul ka: "Lugupeetud kolleegid, aga kus te varem olite?" Seda eelnõu on avalikult menetletud mitu aastat. Need küsimused on olnud kuskil taustal, aga keegi mingit argumenteeritud ekspertiisi pikemal kujul ei olnud teinud, neid küsimusi ei olnud [tõstatatud]. Ma ise näen, et konkreetselt on küsimus tõesti normiloome kompetentsi delegeerimises, ennekõike selles, kas on õige, et kohtusüsteem ise otsustab kohtute kinni panemise, sulgemise üle ja nii edasi. Võib-olla peaks Riigikogu seadusandjana olema osaline selles menetluses ja [arutelus,] kuidas neid asju lahendada. Riigikohus iseenesest avaldas soovi ja palus, et menetlusega ei kiirustataks, vaid käiakse need asjad ikkagi läbi. Aga see on teie käes siin. Need küsimused on olemas, selles mõttes ei saa [väita], et need [argumendid] oleksid laest võetud ülikoolil või Madis Ernitsal, kes ka kohtute täiskogul esines sellel teemal väga pikalt. Siiski, isiklikku arvamust avaldades ma julgen arvata, et selle kohta, kas eelarve eest vastutab ja seda haldab Justiitsministeerium või kohtud ise, põhiseadus ei kirjuta ühte ega teist asja ette. See on valik. Ja teistes riikides on ka valik, Euroopas on enamikus riikides mindud isehaldamise teed. Tõsi, on ka teisi olemas, aga detailid on muidugi küsitavad igal pool. Praegu vastan niimoodi.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Proovin kaks küsimust ära mahutada. Esimene puudutab tarbijakrediiti. Kahtlemata, kui kohtuasju on palju, on kohtul võimalik otsustada, kuidas otsusteni jõuda, kuidas andmeid [läbi töötada]. Kas teie saate nende lahendite põhjal, millega te oma tööd olete kokku puutunud, teha ettepanekuid, mida riik võiks teha? Mida saaks seadustes muuta, et tarbijad oleksid paremini kaitstud? Ja teine küsimus. Kõik need suured poliitilised vaidlused jõuavad lõpuks Riigikohtusse, olgu see teise samba lammutamine, obstruktsioon siin saalis või üldhooldusteenuse rahastamise ümberkorraldamine, homme hakkame siin uuesti arutama kirikute ja koguduste seadust ning [hiljuti tõusetunud] teema on Tartu vangla rent. Meie räägime peamiselt sisejulgeolekuasutuste ressursist, taustakontrolli tegemisest ja tervishoiutöötajatest, kes hakkavad teenust osutama vanglas, aga kuidas on kohtute ressursiga selliste vaidluste lahendamisel? Kui me ei ole seni suutnud ära otsustada, kes peaks tegema Eesti kinnipeetavate ravikaebuste otsuseid või lahendama neid vaidlusi, siis kuidas on olemas selgus …

Aitäh!

… mida teha välismaiste kinnipeetavate kaebustega?

Katsun vastata. Tarbijakrediidi puhul on kohtud ise võtnud väga suure initsiatiivi, kuidas ja mida võiks muuta. Ka Riigikohtus me pakkusime ühiselt välja muudatusi tsiviilkohtumenetluse seadustikku, eelkõige maksekäsu kiirmenetlusse, et seda lihtsustada, võimaldada vastuväiteid ja pöörata ära inimese vara [suhtes kohaldatav] sundtäitmine. See käik oleks nihutatud täitemenetluse faasi. Kui inimene selles faasis veel esitaks vastu[väiteid], siis jääks täitmine ära ja tuleks minna hagimenetlusse. See oleks üks asi, mis aitaks seda pöörata. Millegipärast justiitsministeerium seda ei toetanud, ma saan aru, et [nad soovisid] midagi ise teha seal. Ma arvan, et see, mida nad ise mõtlevad teha, ei ole hea. Aga meie oleme kogu aeg kaasa mõelnud. Aga süsteemne asi on siin kindlasti see, kui ükshaaval võidelda nende laenuvõlgnike eest ja neid kaitsta – ma ei taha öelda, et see on võitlus tuuleveskitega, aga see siiski ei ole nii edukas, kui oleks riigi jõuline sekkumine laenuandjate tegevusse. Seda äri ei saa päris kinni panna, aga riik saab võtta selle selgelt kontrolli alla. Neid, kes ikkagi rikuvad vastutustundliku laenamise põhimõtteid, tuleks korralikult trahvida ja hirmutada. Kui Finantsinspektsioonil on mingit jõudu puudu, siis tuleks talle seda juurde anda. Seal on see võti tegelikult, millega massilise [rikkumise vastu võidelda]. Ükshaaval inimeste muresid lahendades tegelikult süsteemi ei paranda, minu arvates. Me suudame natukene teha, aga tegelikult oleks siin vaja jõulist sekkumist. Võiks Finantsinspektsiooni esimehelt küsida, miks seda ei ole tehtud. Nii, teine asi. Jah, Tartu vangla rent teeb ka mind murelikuks. Me Riigikohtus saime ka justiitsministeeriumist selle vanglalepingu projekti ülevaatamiseks – täpselt sellel päeval, kui meie olime kohtunike täiskogul. Öeldi, et kahe päeva jooksul tuleb kujundada seisukoht. Me vastasime, et me ei jõua, meil ei ole võimalik selle aja jooksul vastata. Nii et see on näiv kaasamine. Nüüd, sisulise poole pealt, nagu ma aru sain, see tähendab seda, et Eesti kohtutele esitatavate kaebuste arv suureneb. Nüüd see arv kindlasti suureneb, sest kõik siinsete vanglatoimingutega seotud asjad jõuavad meie halduskohtusse. Kindlasti tähendab see tõlkeprobleeme, nende inimeste keeleprobleeme, veel tähendab see kommunikatsioonimuresid, ma ei tea, võib-olla ka religioosseid muresid, sest nüüd tuleb siia rohkem moslemeid ja seetõttu võib tulla teist tüüpi kaebuseid. Ehk koormus suureneb. Enne tänast istungit oli minister siin ukse taga ja ma küsisin temalt, kas on raha ka selle jaoks. Minister ütles, et jah. Vaatame siis, kas siis tuleb meile ka raha juurde selleks, et kohut jõulisemalt rakendada. Sest nagu ma ütlesin, koormus on aastas tõusnud viiendiku või veerandi jagu ja kui nüüd tuleb seda veel otsa, siis me jääme lihtsalt jänni nende asjadega. See kõik tuleb kindlasti läbi mõelda. Ühe käega kohtute tegevust kärpida ja teisega anda tööd juurde – see ei tundu jätkusuutlik. Loodame, et võib uskuda justiitsministeeriumi [lubadust].

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kui Eesti kohtunikud hakkavad oma töös kasutama tehisintellekti rakendusi eesmärgiga kiirendada menetlustempot, siis milliseid õigusalaseid eetilisi ja praktilisi riske tuleks selle juures arvestada? Ja teine küsimus: kas on olemas ajakava, millal on plaanis võtta kohtunike töös kohtuasjade materjalide töötlemiseks kasutusele tehisintellekt?

Aitäh! Ajakava sõltub sellest, kas me saame lõpuks selle asja liikuma. Siin on selles mõttes selline huvitav moment, et ma olen käinud juba aasta aega riigiasutusi pidi ringi, lähteülesanne näpus, ja kõik ütlevad: "Jaa, see on hea mõte, võiks teha," aga keegi midagi ei alusta. Nüüd meil oli plaan, et me tuleme Riigikokku raha küsima, selleks et võtta vähemasti üks projektijuht, kes seda uut, tehisintellektil põhinevat süsteemi vedama hakkaks. Ja me üritame mingi meeskonna ikkagi käima saada lähiajal. Lõpuks võiks see eri asutuste vahel liigutamine ometi kuhugi välja jõuda. See on see ajakava. Meil on vastu võetud kohtute arengukava kuni aastani 2030. Mina ei ole arvutiekspert ja raha mul ka ei ole selleks, et seda käima panna, seetõttu ma ei oska hästi seda hinnata. Meil ei ole praegu realistlikke kuupäevade arvestusi. Aga kuna aastani 2030 on vastu võetud arengukava, siis vähemasti selleks ajaks peaks olema sellega kuhugi jõutud. Kui aastal 2030 on seis sama nagu täna, siis me oleme ilmselgelt sellega läbi kukkunud. Nii, nüüd küsimuse esimene pool. Loomulikult, tehisintellekti [kasutuselevõtu] riskid on olemas. Eks Euroopa Liidus ju ka rõhutatakse esmajoones kogu aeg riske. Mis riskid kohtusüsteemis on? Üks tõsisem risk on kahtlemata see, et kohtu info, mille pinnalt tuleb masinaid õpetada ja mille põhjal need töötavad, on inimeste isikuandmed, kohati delikaatsed ja väga põhjalikud isikuandmed. Üks asi on see, et kui kohtuinfo süsteemi masinapõhiseks viimine toob kaasa selle, et [inimeste] andmed lähevad kuhugi jalutama või neid hakatakse kasutama masinate õpetamisel, siis see on kindlasti üks tõsine turvarisk, mida me peame maandama. Sisulisi riske on kindlasti veel. Näiteks on küsimus, kas me Eestis üldse suudame ise sobiva süsteemi luua või peame me leidma selle arendamiseks erasektorist mingi välispartneri. Aga siis on küsimus, kas me jääme selle välispartneri lõa otsa ja tema hakkab meie süsteemi kontrollima. Ka see on murekoht. See, et me ei tea, kui palju me suudame ise ära teha ja kas me peaksime jupphaaval kuskilt tellima tehisintellektile tööriistu, on samuti väga tõsine risk. Ja muidugi, kõige raskem on saada kokkulepetele, näiteks õiguse kohaldamisel, et kogu olemasolev õigusinfo meieni jõuaks ja et seda saaks läbi töötada. Risk on kindlasti hallutsineerimine – see, kui [tehisaru] hakkab välja mõtlema mingeid kohtulahendeid. Seda riski tuleb ka maandada, loomulikult. Aga süsteemid arenevad praegu väga kiiresti, need lähevad kogu aeg paremaks. Selles mõttes ma olen ikka optimistlik ja usun, et riske on võimalik maandada. Pigem on meil praegu mure, kuidas see kõik üldse liikuma saada, mitte ei ole veel küsimus selles, kuidas midagi takistada või pidurdada.

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga hea ülevaade. Aga mul tekib sihuke tunne, et ma olen paljusid neist muredest siin juba varem kuulnud, me nagu keerleksime ringis. Eriti muretsema paneb muidugi õigushariduse küsimus. Minu küsimus oleks praegu selline: kui kohtunikud ei tee seda eksamit ära, või mis veelgi hullem, nad põrkavad kohe alguses, tööle asudes nende paberihunnikute otsa ja peavad üksi otsustama, siis kas oleks võimalik teha midagi sarnast, nagu arstidel on residentuur, et tegelikult sa ei ole ikkagi kohe üksinda kõige eest vastutav, vaid teed kõigepealt pika praktika, mis on juhendatud praktika, millega sa saad kogemusi ja kindlust omandada? Kas sellest on juttu olnud? Ja kas mõnel muul maal midagi sellist juba praktiseeritakse?

Aitäh! Loomulikult, ma keerlengi sama jutuga aastaid, aga ma olen, nagu öeldakse, loll, aga järjekindel – selles mõttes, et kui midagi ei ole paranenud, siis ma ei jäta seda teemat kõrvale, vaid toon selle uuesti teie ette, et näidatagi: see ei ole aastaga paranenud. Muidu jääb sihuke tunne, et see on lahenenud, aga see ei ole lahenenud. Selles mõttes ma vabandan, kui mu jutt tundub korduvat. Aga mõned asjad võib-olla hakkavad lõpuks ikkagi liikuma, kui sa kogu aeg nende kallal oled – vähemalt on see minu lootus. Nüüd, mis puudutab seda … Mis see oligi? (Saalist täpsustatakse.) Aa, residentuur, jah, kohtunikuks saamise teema. Tegelikult meil oli kunagi aastaid tagasi täiesti olemas selline instituut nagu kohtunikukandidaat. Ta võeti tööle. Aga häda oli selles, et selle ameti vastu oli väga leige huvi. Kuna seal sai suhteliselt vähe raha, siis inimesed ütlesid, et nad töötavad parem advokaadibüroos. Ehk siis tuleks rahastada seda valdkonda ka. Mina arvan, et põhimõtteliselt on jumala õige see, et inimene peaks saama proovida. Meil oli ka asenduskohtuniku mõte, mille mu oma kolleegid, riigikohtunikud, lasid põhja, öeldes, et see on ikka põhiseadusvastane. Mujal riikides on täiesti võimalik osakoormusega proovida seda tööd enne, kui päris tõsiseks kohtunikuks tullakse. Paljudes riikides on see isegi kaheastmeline: kõigepealt oledki nagu proovikohtunik ja siis saab sinust päris kohtunik. Meil on nii, et mu oma kolleegid on olnud põhiseaduse tõlgendamisel väga jäigad ja öelnud, et ei, meil ei ole võimalik sellist vaheastet teha, kus inimene võiks menetlust juhtida, proovida. Nii et meil on niimoodi, et sa oled kas kohtunik või sa ei ole keegi. Ma olen oma kolleegidega selle üle vaielnud, aga siiani olen alla jäänud. Seetõttu on see probleem alles. Kust me leiame sellise hea variandi, et inimene saaks sisse elada ja proovida? Aga siiski, ma usun, et mingeid elemente me saame katsetada. Tegelikult ei ole minu meelest õige see, et inimene visatakse saali esimest korda istungit juhtima kohe, kui tal on juba talaar seljas ja ta on kohtunik. Samas ei ole ta üldse [enne seda ametit] proovinud. Ta läheb esimesse saali, tal on kohe inimesed ees. See on sama hea, kui sa oleksid [äsja] arstiks [saanud] ja läheksid kedagi lõikama, esimene inimene on sul kohe laua peal, eks ole, kuigi sa ei ole enne kunagi kedagi lõiganudki. See ilmselt õige ei ole. Me peame leidma siin mingisuguse vahevariandi. Aga me oleme üritanud midagi teha. Näiteks meil on üks vahetusprogramm advokaadibüroo töötajate ja kohtunõunike vahel, et nad saaksid liikuda – advokaadid saavad meie juurde tulla, meie omad saaksid advokaadibüroo tööd vaadata. Nii et selliste pehmete vahenditega proovime. Ja ma loodan, et äkki me jõuame kunagi ka millegi residentuurilaadseni.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Väga hea ettekanne, informatiivne ja põhjalik. Oli haarav, oli põnev kuulamine. Kõigepealt üks märkus, õigemini tähelepanek, ja siis üks küsimus. Tähelepanek on seotud teie murega, mis te tõite esile kohtusüsteemi laimamise ja selle kohta, et mõned inimesed levitavad teadlikult valesid teatud asjade kohta. Ma pean ütlema, et see on nende inimeste sihiteadlik tegevus. Ei ole mõtet raisata oma energiat ja aega nende palumise peale, et ärge nii tehke, kui nad seda eesmärgipäraselt teevad. Nende eesmärk ongi asja lõhkuda. Aga minu küsimus on seotud kohtute reformiga. Just praegu on meil menetluses kohtute halduse tõhustamisega seotud seadusemuudatus. Viimasel korral, kui me põhiseaduskomisjonis seda arutasime – te olite juures –, siis ma sain teie sõnavõtust aru, et põhiseaduspärasusega probleeme ei ole, kuigi mõned on neid probleeme tõstatanud, aga need ei ole liiga olulised. Täna me kuulsime, et tegelikult on ikkagi teistmoodi …

Aitäh!

… ja probleemid on olemas. Aga minu küsimus. Kuidas protsessi käigus ikkagi niimoodi sadulasse jääda, kui partnerid, praegusel juhul kohtud, niimoodi perutavad, et kord on nii ja kord on naa?

Aitäh, Ando!

Jumala eest, õige märkus. Ma saan aru. Ma pean tunnistama – ja ma ütlesin seda ka põhiseaduskomisjonis –, et need arvamused, mis tulid, jõudsid minuni pärast seda põhiseaduskomisjoni istungit. Ma jõudsin sellesse süüvida, me rääkisime sellest nii Priit Pikamäe kui ka Madis Ernitsaga, pärast arutasime seda veel kohtunike täiskogul. Nad olid väga mures, rõhutasid seda. Nad mõlemad, [Priit Pikamäe ja Madis Ernits] on mulle autoriteetsed inimesed. Nagu ma olen öelnud, minul ei ole kindlaid veendumusi ühes või teises suunas kerkinud. Aga on küsimus, kas me saame öelda, et nad lihtsalt ajavad jama, eks ole. Päris seda ma ei julge ka öelda. Teatud riskid siin on, neid võiks kaardistada ja analüüsida. Praegu on olukord, kus seadus võetakse kiiresti vastu ja no ju siis paistab, mis edasi saab. Ega maailm tõenäoliselt kokku ei kuku ei ühel, teisel ega kolmandal viisil. Aga ideaalmaailmas muidugi oleks hea võtta veel inimesed kokku ja rääkida need asjad korraks läbi, lasta põhiseaduse asjatundjatel vaielda vajaduse korral põhiseaduskomisjoni ees ikkagi kogu see teema lõpuni ära. Nii käiks ideaalmaailmas. Aga jah, ma olen nõus, et see asi niimoodi … Aga nad tõesti tulid ka liiga hilja välja oma juttudega. Nad oleksid võinud kas või aasta alguses välja tulla, enne kui valitsus esitas selle eelnõu Riigikogule. Selles mõttes ma oleksin ikkagi ka nende suhtes natukene kriitiline.

Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma vabandan, et ma natuke kordan seda, mida Margit Sutrop juba ütles. Ma kuulasin hoolega teie ettekannet ja mul on meeles, et eelmine aasta oli …

Samasugune.

… õigushariduse kohta sama jutt. Ja ma kardan, et ma küsisin eelmisel korral isegi sama küsimuse. Aga ma natuke refraseerin oma küsimust. Eelmisel aastal olid need probleemid ja sellel aastal on need probleemid, aga mis selle viimase aastaga muutunud on? Mis te teinud olete? Ma sain aru, et õigusteaduskonnal on uus dekaan, aga mis te veel teinud olete? Iseenesest asjad ilmselt paremaks ei lähe.

Ei lähe jah. Ega Riigikohtu esimehel mingit pädevust kohtuid otsustama käskida või midagi keelata ei ole, seadusi vastu võtta ma ka ei saa. Mina olengi olnud selline kõnetoru ja esiletooja, vajaduse korral pidevalt meeldetuletaja. Seda rolli ma olen kandnud ja seda üritan teha. Mis on muutunud paremaks? Ma ütlesin ka, et eelmisel aastal me tegime tegelikult ära suure asja, me saime kohtule arengukava. Kui te seda vaatate, siis näete, et see on väga ambitsioonikas ja inimesekeskne, seal on kõik väga ilus. See, et me suutsime selles kokku leppida, oli ka juba suur asi, seepärast et see, mis seal kirjas on, ka kohtunikkonna hulgast väga paljudele ei meeldi. Kui nüüd õnnestuks see ka ellu viia[, siis oleks hea]. Lisaks oleme aastaga suutnud kokku kirjutada tehisintellekti lähteülesande, mis võiks meid viia põhimõttelist laadi muutusteni. Need kaks asja on nüüd igal juhul olemas, need on aastaga tulnud. Kolmas on seesama kohtuhaldus, eks ole, mis on tulnud Riigikokku, olgugi vaidlustega, aga ta on siia jõudnud. Ja neljas on seesama kohtute ühendamise teema, mis on jõuliselt ette võetud koos menetlusmuudatustega. Me oleme ju teinud erinevaid menetlusmuudatusi. Niisama istutud siiski ei ole, nii et kuulge, tehke, aga keegi midagi ei ole teinud. Need on asjad, mida me oleme liigutanud, lihtsalt need ei ole veel tulemuseni jõudnud. Aga need ongi pika vinnaga asjad. Seetõttu ma vabandan, et mu ettekanne ikka kordab ennast. Mul endal oli muide sama tunne, kui ma seda kirjutasin.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt, väga-väga hea ettekanne oli, väga informatiivne. Ma endise haridusinimesena ei saa aga jätta küsimata seda küsimust. Kui mul oleks olnud eksamil tulemus 13/0, siis ma oleksin hakanud tegelema sügava sisekaemusega ja mõelnud, kas äkki on õpetamise juures midagi viltu. Minu küsimus tulenebki sellest. Kas te olete võtnud ülikoolidega ühendust ja tegelenud õppekava arendusega ning lõpuks üles leidnud selle inimese, kes takistab integreeritud õppekava edasiviimist nii, et sellest saaks integreeritud õppekava? Teadupärast integreeritud õppekava saab olla reguleeritud erialadel, teistel on see bakalaureuse- ja magistriastmetega lahutatud. Kas on olemas töögrupp, kes töötab ülikoolidega?

Ehk kas on süüdlane olemas kuskil? Tähendab, jah, jumala õige, seda teemat tuleb edasi viia. Ja meil tuleb muidugi vaadata üle see eksam, mis me praegu teeme, aga ennekõike ikkagi [õigus]haridus. Minule teadaolevalt on nii Tartu Ülikooli õigusteaduskond kui ka Tallinna Ülikooli õigusteaduskond ühiselt käinud Haridus- ja Teadusministeeriumis presenteerimas integreeritud õppekava teemat. Ma ei ole detailidega kursis, ma loodan, et ma nüüd ei eksi millegagi. Aga minule on seda niimoodi esitletud, ma olen näinud selles ka võimalusi. Ma saan aru, et põhiline vastuväide, mis on tulnud ülikooli enda seest, on see, et sellega koos läheb majandamine kallimaks. See on olnud seal see väide, et siis kaoks paindlikkus ära, me ei saaks enam küsida raha ühe, teise ja kolmanda asja eest ning kogu õigusteaduskonna finantseeritus väheneks. See on olnud vastuväide, mida ma olen kuulnud. Ma ei oska seda kinnitada ega ümber lükata. Ma loodan ikkagi väga, et see ei ole välja surnud teema. Alles hiljuti me Priit Pikamäega rääkisime sellest, tema on seda vedanud, et see tuleks, see on tema väga selge programmiline soov. Ma loodan, et ta suudab selle ikkagi läbi suruda. Kes ometi selle vastu on seal kuskil? Ma ei ole veel aru saanud. Aga keegi kuskil on selle vastu, millegipärast see ei liigu. Me oleme ju varem ka üritanud seda teha. Ei ole isegi küsimus kohustuslikus õppekavas, vaid võimaluses. Praegu see on keelatud. Ma loodan, et see ikka tuleb, selleks tuleb teha tehniliselt väike muudatus seaduses. Õigusteaduskond ei ole veel vastavat muudatust teinud. Ma arvan, et kuna Pikamäe on ametis 1. jaanuarist, siis ta ei ole lihtsalt veel jõudnud kõigega tegeleda.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, väga huvitava ettekande eest! Aga mu küsimus tuleb põhiseadusega kooskõlas või vastuolus olemise kohta. Seda epiteeti kasutatakse väga laialdaselt – üks või teine asi on põhiseadusega vastuolus. Praegu on üks selline küsimus, mis Riigikogu lävepaku taga seisab, finantsombudsman. Nimelt, rahandusvaldkonnas areneb ka digitaalne äri väga kiiresti. Formaalselt on see just nagu uus ärimudel, aga praktiliselt on see ikkagi mingit sorti investeerimisühing, nagu oli see – mis see oligi? – miljonid miljarditeks, kui Aafrikasse raha läks. Nüüd minu küsimus. Kas te suudate rahanduse valdkonna või fintech-äri arenguga sammu pidada kohtutes, kuhu aeg-ajalt vaidlused jõuavad? Ja kas finantsombudsman kui kohtueelne vaidluste ja kaebuste lahendaja Finantsinspektsiooni juures võiks tähendada head ja seaduslikku lahendust?

Esiteks, jah, kui öelda, et miski on põhiseadusvastane, siis see on selline kapitaalne argument. On ju niimoodi? See tähendab seda, et see tapab kõik ära, mitte midagi ei saa enam teha. Selles mõttes on see alati väga mugav argument, mida kasutada. See on üks asi. Mis puudutab finantsombudsmani, siis selle puhul ma seda argumenti kasutaksingi. Küsimus on tegelikult ühes detailis. Miks on see finantsombudsmani eelnõu seisnud? On olnud see küsimus, et teda on üritatud konstrueerida kohtuvälise kohtuna, nii nagu on töövaidluskomisjon. Mina olin sealsamas analüüsigrupis, me tegime põhjaliku analüüsi. Euroopa riikides ei ole peaaegu kuskil selliselt kohtu pädevust kopeeritud haldusasutuses, nii et ma teen otsuse nagu kohus, see on nagu kohus, aga see ei ole kohus. Need menetlused põhinevad lepitusmenetlusel. Kui finantsombudsmani [institutsioon] oleks sellisel kujul, siis jumala eest, tehku ära. See ei seisa üldse selle taga. Vaat, põhiseaduses on säte: õigust mõistab ainult kohus. Ongi küsimus, kuidas me mõistame seda ühte õnnetut – või õnnelikku – lauset, eks ole. Millegipärast näiteks Soomes ei ole lubatud nendel organitel õigust mõista. See on samamoodi kohtuasi, need organid saavad aidata inimestel jõuda kokkuleppele, üritada ettepanekuid teha, aga nad ei saa teha sundotsust, sundtäidetavat otsust, ka tarbijavaidlustes. Aga see vaidlus, nagu ma aru saan, on seal veel üleval. Kindlasti on selles valdkonnas vaja kohtuvälist menetlust, Euroopa Liit isegi nõuab seda. Ja see on ka igati mõistlik tarbijavaidluste puhul. Aga lahendus võiks minu meelest olla lepitusmenetlus, nii nagu on kindlustusvaidluste puhul. Kindlustusvaidluste puhul on lepitusasutus väga hästi tööle läinud, see toimib. Sellega suudetakse ära [lahendada] nii liikluskindlustusvaidlused kui ka muud kindlustusvaidlused. Kindlustusandjad aktsepteerivad seda. Ma arvan, et finantsasutused võiksid samuti aktsepteerida ombudsmani. See töötaks väga hästi ka ilma selleta, et me üritaksime jälle laiendada seda töövaidluskomisjoni mudelit, mis jätab kogu aeg üles põhiseadusvastasuse teema. Võiks selle ära teha ilma sellise klauslita, et see oleks nagu kohus.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud Riigikohtu esimees! Kohtute haldamise kolleegium, mille liige ka teie olete, andis möödunud aasta lõpus justiitsministrile nõusoleku sulgeda Põlva kohtumaja. Palun esitage need argumendid tähtsuse järjekorras – olulisest vähem olulise poole –, mis olid selle nõusoleku taga. Ja selgitage ka seda, et kui te omavahel seal arutate, siis kas regionaalpoliitiline aspekt kuulub samuti oluliste aspektide hulka.

Ma alustan positiivsest. Seesama koda hoidis ära Rapla ja Jõhvi kohtumaja sulgemise, mille mõju oleks olnud määramatult suurem. See ettepanek tuli tegelikult kohtu juhtidelt, justiitsministeeriumilt väga jõuliselt kohtute haldamise nõukotta ja nõukogu hääletas selle maha. Mis puudutab Põlvat, siis see teema on olnud pikka aega üleval. Esimene argument tähtsuse järjekorras oli ikkagi see, et kohtu eelarvet kärbiti. Kuskil pidi mingisuguseid muudatusi tegema. Nüüd, Põlva kohtumaja puhul on olnud laiem arusaam selline, et kohapealsete asjadega on koormus väike, Võru ja Tartu on lähedal. Kulud selle maja ülalpidamisele ja sisuliselt ühele kohtunikule, kes seal oli, on liiga suured. Prokuratuur kolis ka sealt välja, eks ole, juba enne, see maja oli pooltühi. Iseenesest mulle ei meeldi, et need majad kinni lähevad. Aga meid pandi valiku ette, öeldi, et midagi teha ei ole, selle [allesjätmine] on ebamõistlik. Tartu kohtu esimees ja kohtu direktor kinnitasid, et selle maja lahti hoidmine on majanduslikult äärmiselt ebamõistlik. Samas, need kaks kohtunikku, kes seal olid, käisid Tartust, nad elasid Tartus. Nii et ta pole nii lähedal. Tartu juures on teine samasuguse staatusega kohtumaja veel, see on Jõgeva, mis on ka vägagi lähedal. Võiks küsida, kas on ratsionaalne [lahti] hoida neid seal mitmeid. Aga kui ma ütlen praegu jälle välja enda arvamuse, siis minu meelest võiks neid otsuseid, mis kohtumajad on kinni ja missugused on lahti, ka seadusandja. Muidugi sellega peab kaasas käima ka raha. Ei saa olla niimoodi, et te hoidke seda lahti, aga raha me teile ei anna, kärpige kuskilt. Küsimus on, kust me seda raha kärbime. Need otsused peavad ikka koos käima. Kõnealusel juhul anti kohtule kärpeülesanne ja siis see valik seal tehti. Põlva on jah selline näide. Loomulikult arutati seda enne. Ja Jõhvi [kohtumaja] puhul arutati eriti regionaalpoliitilist argumenti, seal oli seisukoht, et me ei saa ikka seda kinni panna. Aga Põlvaga läks jah kahjuks nii, nagu ta läks. Ma võin oma seisukoha välja öelda. Mina näen kaugemas perspektiivis ka seda, et tegelikult meil võikski suuri kohtumaju tõmbekeskustes olla vähem. Aga maakondades võiks olla väiksemaid riigihalduse või riigiasutuse punkte, kus inimesed saaksid a) oma dokumendid sisse anda, b) videoühenduses istuda, näiteks võiks teha ühenduse [kohtu]saaliga. Sealt nad võiksid saada ka dokumente kätte. Seal võiks inimesi ka aidata mitte ainult kohtuga, vaid üldse riigiasutustega suhelda. Ja kui on vajadus, siis võiks saada seal ka istungeid pidada, sel juhul inimesed tuleksid sinna kohale. Sellepärast ei oleks vaja hoida sada protsenti [ajast] seal kedagi kohapeal. Aga see oleks nagu laiem riigi kohaloleku teema, mida võiks arutada. Ma arvan, et nii võiks see perspektiivis olla. Sest igas kohtumajas ei ole meil mõtet hoida maffiasaali, eks ole, tohutu suurt, inimesi [selle jaoks tööl] hoida, juhuks kui tuleb mingi kohutava ja kurjakuulutava ühenduse [protsess]. Igas kohtumajas seda ei tule.

Liina Kersna, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Esiteks, me arutasime õiguskomisjoni esimehega, et sügisel võtame koos kultuurikomisjoniga ühisistungil õigushariduse teema ette ja uurime, mille taga see integreeritud õppekava rakendamine seisab. Aga ma tahan küsida tehisaru rakendamise kohta või jätkata diskussiooni sel teemal. Kultuurikomisjonis justiits‑ ja digiminister ütles, et tundlike andmete töötlemiseks tuleb treenida riigipõhist mudelit, mis on täies ulatuses Eesti riigi enda kontrolli all. Selle teemaga tegeldakse. Me oleme samal ajal otsustanud, et doktoriõppekohtade arvu kasvatame 300-lt 500-le just tehisintellekti valdkondades, erinevates distsipliinides. Ja minu mõte ongi selles, et äkki sealsamas õigusteaduskonnas võiks olla uurimisrühm, kes töötaks välja koos arvutiteadlastega teile tehisintellekti lähteülesandest lähtuvalt turvalise programmi. Kas selline variant võiks olla tõenäoline?

See oleks hea. Kas see tõenäoline on, seda ma ei julge kinnitada. Praegu on kõik läinud väga, ütleme, säästu teemale. Pikamäe on pigem [mingeid asju] sulgenud ja vaadanud üle, kuidas selle rahaga toime tulla seal majas. Muuseas, üks probleem on õigusteaduskonnas, nagu ma olen aru saanud, seesama IT-õigus, mis kiratseb seal juba mitu aastat. Tegelikult on see rahvusvaheline programm, aga huvilisi väga palju ei ole. Nii et nüüd see tegelikult toodab ülikoolile kahjumit juurde. On küsimus, kuidas seda lahti hoida ja leida sellele [rakendust]. Nii et tehisintellekti peale rajamine oleks, kui sellele tuleks tuge taha, kindlasti üks tee. Ma usun, et ideaalis on see jumala õige, mida minister ütles, et me peaksime tõesti oma kontrolli all hoidma need andmed, sest meil on oma eesti keel ja kõik see, kui keegi väljast seda tegema tuleb, on kõiksugu riskid suured. Samas, ma saan aru, et kuna see on niivõrd kallis asi, siis me ei tea, kas me oleme võimelised seda kõike ise tegema. See on see teema. Meil on oma 1,3-miljonise rahva väikese keele peale tehisaru treenida kindlasti mõõtmatult kallim. Selles mõttes, et näiteks Singapuris on palju lihtsam, eks ole, seal on inglise keele peal kõik, võtad ja kasutad neid olemasolevaid tükke ja teed tööd, aga meil ei ole nii lihtne. Ma usun, et mõtted liiguvad [õiges suunas] ja igal juhul võiks need teoks teha.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Mina küsin teilt kohtuotsuste täitmise kohta. Keskkonnavaldkonnas on juba mitu sellist näidet, kus jõustub keskkonda ja sellega ka inimesi kaitsev otsus, kuid kuna Keskkonnaametil pole piisavalt ressursse nende otsuste elluviimiseks, siis otsust ei täidetagi. Näiteks metsateatiste väljastamine. Riigikohus ütles juba eelmisel aastal, et ei tohi anda välja metsateatisi lihtsalt automaatselt ilma kaalumata, aga kuna Keskkonnaametil pole raha, et palgata juurde inimesi, kes lube päriselt kaaluksid, siis jätkub asi laias laastus samas plaanis. Kes selle üle järelevalvet teeb? Ja mis peaks andma Eesti inimestele usalduse, et riigiasutused õiglaselt mõistetud kohtuotsuseid täidavad? Ja veel samal teemal. Arvestades keskkonnakriiside süvenemist ja nende aina kasvavaid mõjusid inimeste õigustele, samas üldist madalat teadlikkust erinevatest keskkonnakriisidest, millist koolitusprogrammi või midagi seesugust näeb ette Riigikohus kohtunikele, et kõik kohtunikud oskaksid otsuste tegemisel asjakohaselt arvestada keskkonnaseisundit ning et keskkonnaseisundi baastõdede selgitamine ei oleks vaidlustes ühe, tavaliselt just nõrgema osapoole ülesanne ja vastutus?

Mis puudutab otsuste täitmist riigiasutustes, siis ega meil ei ole mehhanismi peale selle, et kaevatakse uuesti, siis kohus ütleb veel halvemini selle kohta. Kui on lahendid, mida saab täita kohtutäituriga, siis saab täituriga neid täita. Kui neid lahendeid kohtutäituriga täita ei saa, siis metsateatiste puhul … Ma ei ole detailidega kursis, aga ma usun, et kui see nii on, nagu te ütlete, et jätkuvalt antakse seda teatist välja teisiti, siis on see muidugi väga kahetsusväärne. Mingid rakendusajad on aktsepteeritavad, aga millalgi peab vähemalt liikuma selles suunas. Sama asi on tarbijakrediidiga. Kohus ütles juba aastaid, et teate, see ei sobi, kui me niimoodi neid asju teeme, keegi ei uuri neid lähedalt, aga tegelik elu on läinud ikka samamoodi edasi. Siis öeldi seda tugevamalt ja lõpuks öeldi veel tugevamalt, et see tuleb tuua seadusandjate ette. Lõpuks toodi see minu ette. Näiteks seda ei ole halduskolleegium esile toonud, et seda täidetud ei oleks. See on mulle praegu üllatus. Kindlasti on halduskolleegium sellele väga pühendunud ja ma usun, et kui see asi uuesti nende kätte jõuab, küll siis mõeldakse juba midagi uut välja. Ja lõpuks tuleb ju seadusi täita. Ma tahan öelda, et üldiselt meil on siiski parem olukord. 1990. ja 2000. aastatel tõid Riigikohtu esimehed igal aastal, oma ettekannetes Riigikohtu lahendeid, mida ei ole täidetud. Neid oli tavaliselt mitu lehekülge, aga kõik ainult vilistasid seepeale. Nüüd ei ole see asi enam nii hull, ikka usutakse ja kuulatakse. Mis puudutab koolitust, siis selle kohta ma detailselt ei oska midagi öelda. Ma usun, et kui te [saadate oma küsimuse kirjalikult], siis ma saan uurida täpsemalt seda koolitusprogrammi. Aga keskkonnaasjad on alati seal sees olnud. Need on muidugi väga keerulised asjad. Kogu Euroopa Liidu keskkonnaõigus on ju midagi sellist, milleks on, ma arvan, ka tehisintellekti vaja, et üldse selles orienteeruda. Kõik need teemad, mis sellega kaasnevad, on väga mitmekihilised ja komplitseeritud. Ma ütlengi, et ühel inimesel, ka kohtunikul seal üldse orienteeruda on väga raske, vaidlustajatel on kindlasti veel raskem. Ma saan aru, et teie küsimuse kaugem mõte on see, et inimene, kes kohtusse tuleb, teab neid asju kohtunikust paremini. See võib niimoodi olla küll, ma üldse ei vaidlusta seda. Sest tema on läbi töötanud selle materjali. Teine küsimus on, kas see peab niimoodi olema, kas sellega tuleb leppida. Me igal juhul koolitame. Aga ma uurin ja vaatan üle, mis selle keskkonnakoolitusega on. Ma usun, et meil on ikkagi suhteliselt hea koolitusprogramm, ja tean, et keskkonnaõigus on alati seal sees olnud. Teine asi on see, et see on ikkagi valdkond, kuhu on vaja spetsialiseeritud kohtunikke. Ei ole võimalik eeldada, et iga kohtunik teeb endale asjad selgeks. No ei ole võimalik halduskohtunike puhul. Aga ma tean, et meie süsteemi on tulnud ülimalt tugevalt keskkonnaõiguse spetsialistid, halduskohtutes on parimad, kes meil siin riigis üldse on. Ma usun, et nad levitavad seda teadmist seal ka edasi.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma küsin ka spetsiifilisema küsimuse, see puudutab kohtuvaidlusi peretülide ja laste suhtluskorra asjus, kus suurimaks kahjukannatajaks on tülli läinud lapsevanemate lapsed. Neid kasutatakse tihti ka vahendina teise vanema vastu. Aga kohus peaks kaitsma ennekõike kaitsetumat osapoolt, last. Tülli läinud vanemad asuvad üksteist sotsiaalmeedia vahendusel tühistama, nüüd on tekkinud ka MTÜ, kes küsib avalikkuse käest vahendeid, et võidelda justkui ebaõigluse vastu. Kas te näete, et siin oleks kohtul võimalus kuidagi sõltumatut eksperti otsustesse kaasata? Sest kui vanemad lähevad tülli ja näitavad näpuga ka kohtu peale, et justkui sealt enam õigust ei tule, siis võib-olla oleks asjakohane, et ka kohtuniku otsuste juures ei oleks ainult kirjalikud tõendid, vaid oleks keegi sõltumatu ekspert, kes nõu annab, et ei tekiks selliseid üle-eestiliselt teada tülisid, osapoolte üksteise vastu üles keeramist ja manipuleerimist.

See on jah äärmiselt kahetsusväärne, kui ema-isa tihtipeale lapse huvid unustavad ja asuvad üksteist mustama. Laps on relvaks, kõik ülejäänu on relvaks, minnakse üksteisega vastamisi. Need on äärmiselt kahetsusväärsed juhtumid. Kohtuniku ründamine, kaebamine tema peale, igale poole kirjutamine, mustamine on kahjuks muutunud meil täiesti osaks igapäevasest elust. Saad aru, et see on emotsionaalselt väga üles köetud vaidlus. Ja mis kõige kurvem, nendel vanematel puudub arusaam, et nad jäävad alatiseks selle lapse vanemateks. Ei ole nii, et me lahendame ühe asja ära ja siis on kõik. Ei ole, see laps kasvab, tulevad uued vaidlused, laps saab suureks. Tähendab, see on vaidlus, kus ilma leppimiseta ei ole võimalik mingit tulemust saavutada, öelda, et õigus on alati ainult emal või õigus on ainult isal. Minu meelest see ei vii mitte kuhugi. Kui üldiselt vaadata, siis mina toetaksin sedasama perelepitust, mis on väga hea samm õiges suunas. See on valusalt rakendunud ja praegu ei ole sellel veel efektiivsust, aga ma usun sellesse ja arvan, et see võiks leevendust tuua. Aga põhiline on see, et lepitus algaks varem. Mulle tundub, et kui suhted on läinud juba nii halvaks, nagu nad on läinud seal kohtus, siis see lepitamine lihtsalt enam ei toimi. Aga tegelikult peaks olema võimalik inimestel minna [asjade lahendamiseks ühte kohta], mitte ainult laste hooldusõiguse asjus, vaid minu arvates võiks see olla kompleks, kuna inimesed on koos elanud ja kui nad lähevad lahku, siis on neil erinevad teemad, alates tõesti hooldusõigusest, aga on ka laste elatise, ühisvara jagamise või elamise kasutamise küsimused. Kui neid saaks koos ühes kohas lahendada, siis [see oleks parim]. Tihtipeale on ühe vaidluse taga veel mingid teised asjad, eks ole, näiteks isa ei taha elatist maksta või keegi tahab lastega koos elada, kuskile välismaale minna. Kõiki neid asju peaks saama koos teha. Ma usun ja loodan, et see perelepitus ikkagi võtab kohtuasju maha. No teoreetiliselt me võiks ju mõelda, eks ole, oleme küll tahtnud rahvakohtuniku [ametit] ära kaotada, aga teoreetiliselt on need sellised asjad, mida võiks lahendada koos rahvakohtunikega. Kui mitu inimest sind lepitavad, üritavad rahustada, siis võib-olla see mõjuks nagu paremini seal, eks ole. Aga kui kogu süsteem liigub selle poole, et rahvakohtuniku [amet] tuleks üldse ära kaotada, siis muidugi on sellega ka keeruline. Muidugi tehakse kohtunikele ka erikoolitust, seesama lastevanemate psühholoogi roll on ju äärmiselt suur, õiguse osa on siin tegelikult väga väike. Ja kui need rünnakud tulevad, siis inimesed on kuidagi hästi umbusklikud, ka riigi suhtes. Tegelikult on omavalitsuse sotsiaaltöötajad pandud kaitsma, on määratud lapsele esindaja. Ei saa öelda, et süsteemis ei oleks midagi [tehtud]. Kui lapsel on advokaat, kes peaks teda esindama, siis teda rünnatakse. Kõiki rünnatakse. Vahel on nii kurb lugeda neid lugusid, mis meediasse jõuavad. Ma usun, et siin tuleb midagi [ette võtta]. Aga ei ole olemas võluvitsa, mis vanemaid lepitaks ja lapse ellu jätaks. Ja kohtud ei ole ka kindlasti patust puhtad. Nii et kindlasti saab neid asju lahendada paremini ja kiiremini ning mitte lasta nii [avalikkuse] ette tuua. Aga tõesti, tihtipeale kui sotsiaalmeedias mingi vaidlus tuleb üles, siis sa võid olla peaaegu kindel, et läheneb kohtuistung mingis asjas, see on nagu mõjutamiseks tehtud, mitte ainult laste asjus, vaid üldse. On juba teada, et kui meedias, mõnes telesaates tuleb mingi lugu, siis tegelikult tähendab see seda, et see on kohtu mõjutamiseks tehtud. Me peame suutma kuidagi kainet meelt säilitada ka nendes asjades.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kui vaadata nüüd kõrgelt, et sa käid iga aasta siin korra ja kannad ette, aga kui palju tolku või palju villa sellest on olnud, kui võrrelda eelmise aasta ettepanekutega, mida sa tegid siin? Kui vaadata tagantjärgi, kui palju villa on sellest olnud – kasu, mida on võimalik mõõta või millest aru saada?

Nagu ma ütlesin, võib ju öelda, et ma käin jälle sama jutuga siin, eks ole. Selle pealt võiks öelda, et ei ole väga palju villa olnud või kasu olnud. Aga samas, ma ütlen, kui sa ikkagi järjekindlalt räägid, siis midagi võib-olla toimub. Seesama kohtuhaldus on teieni jõudnud, on jõudnud siiski ka kriminaalmenetluse muudatused. Ma loodan, et seekord need ei ole ainult kosmeetilised, sellised, et tegelikult midagi ei muutu ja pärast läheb kõik ikka samamoodi edasi. Sellest ma olen mitu aastat rääkinud, nii et loodetavasti seal ikkagi mingisugune liikumine tuleb. Mitmeid niisuguseid väiksemaid seadusekohti on ikka parandatud siin ka. Ja eks ma mõistan, et suured asjad ongi väga [pika] vinnaga asjad. Kohtusüsteemis muudatuste tegemine ei käigi üleöö. Aga ma tahaksin loota, et järgmisel aastal me võime öelda, et mingid asjad on Riigikokku jõudnud. Need menetluse muudatused, mis siin on välja pakutud, minu poolest kas või kohtute tõhustamine, vast ikka jõuavad Riigikokku. Ma päris lootusetu ei ole ega arva, et siin üldse [mitte miski kellelegi] korda ei lähe. Riigikogul on piisavalt võimalusi siin [midagi ära] teha. Me oleme saavutanud Riigikohtus põhiseadusliku institutsiooni staatuse. Sellest on siin juttu olnud ja see on tehtud. Nii et mina ikka kiidaksin teid ka. Lihtsalt ma saan aru, et kuna paljud asjad on valitsuse algatatud, siis vastavat mehhanismi ei ole. Ma loodan, et järgmisel aastal saame põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse teema avatud. See on väga suur asi, väga oluline meie riigiõiguse jaoks, kui me suudame selle tuua teie ette ja kui Riigikogu põhiseaduskomisjon hakkab seda ka päriselt menetlema. Nii et ma olen ikka optimistlik.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! No tõesti oli rabav kuulda, et 13-st kohtunikueksami tegijast mitte ükski seda eksamit ei sooritanud. See, et õigusharidus on pikemat aega Eestis tõsiselt alla käinud, on ju avalik saladus, kõik õigusteaduskonna õppejõud võivad seda kinnitada. Olen isegi neid vestlusi pidanud sel ajal, kui veel õigusteaduskonnas töötasin. Ja seda kõik teavad. Aga millest vähem räägitakse, on see, et ega parlamendi liikmete ettevalmistus õigusloome protsessis osalemiseks pole kuigi palju parem, et mitte öelda, see on veelgi kehvem, sellepärast et suurem osa inimesi ei oma üldse mitte mingisugust juriidilist haridust. Kas teie arvates oleks see kohane, et parlamendi liikmetele pakutakse ka – võib-olla Riigikohtu abil – mingisugust võimalust enesetäiendamiseks, näiteks õpetatakse, kuidas hoolitseda selle eest, et need seadused, mis saavad Eesti Vabariigis vastu võetud, oleksid tõepoolest põhiseadusega kooskõlas? Ma arvan, et päris paljud parlamendi liikmed võiksid olla sellest huvitatud. Mina isegi, kuigi ma olen õigusteadust õppinud, oleksin küll huvitatud oma teadmiste värskendamisest, kui Riigikohus selleks ka tuge pakuks.

Me oleme teinud näiteks Riigikohtus kohtumisi, kutsunud põhiseaduskomisjoni meile külla – meil on mitu korda käinud põhiseaduskomisjon külas, õiguskomisjon ka –, et rääkida. Me saaksime vabalt omavahel rääkida, kus me näeme neid murekohti või mis loogika järgi me siis näiteks sedasama seaduste põhiseaduspärasust kontrollime, selleks on olemas metoodika. See on jäänud jah natukene tagaplaanile ka kohtunikkonna seas. Sellel sügisel kavatseme teha kohtunikele ühe suurema põhiseadusteemalise koolituse, kuhu on kaasatud paremad asjatundjad. Homme hakkame arutama, kuidas seda koolitust teha. Kui ka parlamendi liikmetel võiks olla huvi sellise ümarlauatüüpi arutelu vastu – no väga tore, mina oleksin kohe valmis, et me võiksime koostööd arendada. Võiksime tulla rääkida ja arutada, kus need murekohad või võimalikud riskid on, kui te neid seadusi ette valmistate. Minu arvates on see väga hea mõte. Kui parlamendil on selline huvi olemas, siis ma võtaksin selle töösse.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, austatud Riigikohtu esimees, ettekande eest! Ettevõtja Heiti Hääl käis hiljuti "Esimeses stuudios", kus ta avaldas muu hulgas arvamust kohtusüsteemi kohta. Ta ütles seal, et talle tundub, et Eestis on ainult üks kohtuaste, mis ka sisuliselt asju lahendab. Ta pidas silmas maakohut, kus kuulatakse tunnistajaid üle, inimesed on kohtusaalis, esitatakse ka tõendeid ja käib sisuline töö. Teadupoolest järgmises kohtuastmes tullakse omakeskis kokku, vaadatakse pabereid ja siis tehakse otsus, mis väga paljudel juhtudel on täpselt vastupidine eelnevale. Midagi pole teha, mul endal on täpselt samasugune kogemus, nii et ma vägagi resoneerusin selle jutuga. Aga kuidas teiega on, kas teie mõistate, kust tuleb selline tunnetus, arvamus? Mina ütleksin, et see on ikkagi päris mure. Ja mida saaks teha sellise tunnetuse parandamiseks?

Meie kohtusüsteem on ju kolmeastmeline. Ja nii palju, kui mina tean, ka teistes riikides ei ole kuskil niimoodi, et kõigis kolmes astmes tehakse täpselt samas mahus asi uuesti läbi. See tundub ebamõistlik. Mõte on ikkagi see, et igas järgnevas astmes vaadatakse üle, kas eelmise astme kohus on mingeid vigu teinud või seadust erinevalt mõistnud. Selles mõttes ma arvan, et see põhimõte, et õigust mõistetaksegi esimeses astmes, ongi õige. Nagu ma ütlesin, maakohtu otsustest ikkagi 5% ainult vaidlustatakse, 95% jääb [muutmatuks]. Seda tehakse tõendite [põhjal]. Ma saan aru, et võib-olla mingites konkreetsetes kohtuasjades, kus on muudetud maakohtu otsust, võib kohtu tegevuse mure või häda seisneda selles, et kohus ei ole selgitanud, miks ta on vastupidise otsuse teinud, nii et see ei ole arusaadav ja mõistetav. Tegelikult on ju ringkonnakohtul ka õigus ja isegi kohustus, kui ta hakkab tunnistajate ütlusi ümber hindama ja tegema põhimõttelist laadi [otsuseid], tunnistajad uuesti üle kuulata. Ja mulle teadaolevalt paljudel juhtudel seda ikkagi tehakse, ka ringkonnakohtutes. Aga kui me seadusega seda nõuaksime, siis me lihtsalt upuksime täiesti ära sellesse kõigesse. Küsimus on, kas kohtuastmeid peaks pigem vähem olema, näiteks haldusasjades. Minule teadaolevalt Soomes ja Leedus on halduskohus kaheastmeline, seal ei ole üldse kolme kohtuastet, on ainult esimene ja teine aste. Meil on väga rikkalik edasikaebevõimalus, võib-olla tuleks seda ka natuke piirata, nii et menetlus jääkski esimesse astmesse ja teised astmed vaataksid ainult õigusküsimusi üle. Need järeldused, mis tehakse, kui tunnistaja midagi ütles – selles mõttes on alati küsimus, mis see ringkonnakohtu roll siis on. Riigikohus kohaldab õigust, eks ole, esimene aste hindab tõendeid, aga ringkonnakohus on kuidagi nagu seal vahel. Ta võib [otsuse] ümber teha, ta päriselt seda ei korda, mida maakohus tegi, aga ta võib ikkagi midagi muud ka teha. Aga olen igal juhul nõus teiega, et kui inimesele jääb tunne, et me ei saa aru, et ise mitte tõendeid hinnates on tehtud teistsugune otsus ja see ei ole põhjendatud, siis on motiveerimisega halvasti. Seda tuleb tunnistada. Aga ma ei tahaks siiski arvata, et see on valdav ja kõikidel juhtudel nii.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Riigikohus on avaldanud arvamust ühes lahendis, mis puudutab elukoharegistri määrangut seoses kohalike omavalitsuste [volikogude] valimistel osalemisega. Ja avalikkusele on osaliselt jäänud mulje, et kohalikul omavalitsusel on justkui õigus üsna täpselt kontrollida, kas inimene elab seal, kui kaua ta seal on elanud ja kas elanikkonnaregistri kanne on õige või õiguspärane. Kas teile ei tundu, et selline lähenemine on jäänud ajale jalgu? Seda lähtuvalt mitmest printsiibist. Ühest küljest, paljudel inimestel on mitu elukohta. Teisalt, inimese privaatsust selles kontekstis päris kõvasti riivatakse. Ja kolmandaks, kui niimoodi saab inimesi kontrollida ja jälgida kellegi kuhugi kandideerimisel, siis kas sama võiks kehtida ka lasteaiakoha saamisel? Me räägime ju sellest, et elanikul on õigus [valida, millise elukoha ta põhielukohana registreerib].

Teie aeg!

Elva linnaga me oleme tegelenud tõesti väga palju, see on olnud spetsiifiline teema Riigikohtus, põhiseaduslikkuse järelevalves, halduskolleegiumis. See on toonud esile üha suuremaid küsimusi. Ma tahaksin nüüd põhiseadust vaadata, sest minu arust põhiseaduses ei ole kirjas, et kohaliku [volikogu liikme] kandidaat peab olema sealne elanik. See vist on lihtseaduse tasandi otsus. Tegelikult sealt hakkab see kõik pihta, et aga miks me siis nõuame seadusega, et inimene peab seal elama. Seejärel me oleme öelnud, et seda me vaatame rahvastikuregistri kande järgi. See hakkab ju sealt pihta, on ju. Ja siis selgub, et oi, rahvastikuregistri kanded on valed. Mis siis selle ära määrab? Kas see on kuidagi sissekirjutuse nõudmine? Tegelikult ju ei ole. Kogu rahvastikuregistri kannete õigsuse tagamine peaks olema lihtsalt see, et riigil on õiged andmed inimese kohta, rohkem mitte midagi. Aga ma saan aru, et seoses kohalike valimistega – meil on ka hirm, eks ole, kuna need valimised jälle lähenevad – hakkab kõik jälle pihta. Ja mitte ainult Elvas, vaid kuskil mujal veel. Ma saan aru, et väga dramaatiliselt otsitakse endale elukohti, siis üritatakse ennast sinna registreerida. Siis uuritakse, kas sa elad siin või ei ela, kas sa käisid siin või elad siin. Teine küsimus on see, et äkki siis see nõue, et inimene peab siin elama, on muutunud juba relatiivseks. Inimesed elavad ju väga erinevates kohtades. Ka mina elan kolm päeva Tartus ja neli päeva Tallinnas, vahel neli päeva Tartus ja kolm päeva Tallinnas. Kus mu elukoht siis on lõpuks? Võimalik, et sellest hakkab pihta. Kõik muud asjad viivad meid ikka ja alati vaidlusteni. Ütleme, et kui seadusandja on teinud rahvastikuregistri seaduse, teiselt poolt kirjutanud, et andmed peavad õiged olema, aga mitte andnud tööriistu, et seda saaks kontrollida, siis on probleem. Paljudes riikides on väga range see rahvastikuregistri järgimine. Mina olen aru saanud, et Kesk-Euroopa riikides käib rahvastikupolitsei kõigepealt vaatamas, kas sa ikka elad seal. Käid Brüsselis, pead ennast arvele võtma, eks ole. Meil on olnud selline soft või pehme regulatsioon, et need rahvastikuandmed on, nagu nad on, see on rohkem inimese enda asi, kas need andmed üldse õiged on. Tekib küsimus, mis loogika seal on. Selle järgi jagatakse toetusi, eks ole, see on üks asi. Aga teine asi on tõesti valimised, kus see kogu aeg kerkib pinnale. Aga äkki on aeg rahvastikuregister ja valimised lahutada? See oleks ju kõige lihtsam, mis võtaks need asjad ära. Elanikud peavad olema, põhiseadus ise näeb, eks ole, ette, et tallinlased ei hakka Pärnus valimisi korraldama. Aga kandidaatide koha pealt ma arvan, et kõik läheb ainult hullemaks, kui me niimoodi jätkame.

Toomas Kivimägi, palun!

Auväärt istungi juhataja! Auväärt Riigikohtu esimees! Üks inimeste õiglustunnet enim riivav asjaolu on minu hinnangul aegumise tõttu võimalikust süüst pääsemine. Ja vähe sellest, see ei ole mitte üksnes süüst pääsemine, vaid riik peab tihtipeale sellisel juhul väga palju oma rahakotti kergendama. Kas siin on kõik tööriistad kohtul olemas või on vaja ka ootusi seadusandja suhtes, et mingeid seadusemuudatusi teha? Veel kasutan võimalust küsida seda, et kas kohtusse pöördumise lävend on liiga madal. Ja kolmas küsimus hoopis omapärane. Ma vabandan väga selle eest, et sellise küsimuse üldse küsin. Aga kas kuskil on mõni riik, kus näiteks kriminaalmenetluse algatamine alguses ei ole avalik ja on avalik alles sealtmaalt, kui esitatakse süüdistus? Põhjus, miks ma seda küsin, on see, et tihtipeale on inimene ajakirjanduse silmis süüdi juba sellest hetkest, kui kriminaalasi algatatakse, ehkki pole isegi veel süüdistust esitatud.

Alustan lõpust. Ma ei ole kriminaalmenetluse ekspert, ma ei julge öelda, kuidas on avalikkusega mujal. Ka mind isiklikult väga häirib selline pompöösne, teatraalne menetluse algatamine koos toimingutega ja pärast selle visisev kokkukukkumine, mis kindlasti mingitpidi ei tee au Eesti õigussüsteemile. Sellega saab ainult nõustuda. Teine küsimus on see, kui kaua on võimalik infot kinni hoida. Mingil hetkel see kuskilt ju hakkab ikkagi liikuma, kui menetlustoiminguid tehakse. Ja see on ju meediale nagu kullaauk mingil kujul, sest näed, nüüd saab kellestki midagi halba kirjutada. See on ju põhiline, millest tahetakse kirjutada. Selles mõttes on jah see mure minul ka olemas. Võimalik, et see ei peaks olema nii avalik kohe esimesest toimingust peale. Lävend. Ütleme, kriminaalmenetluse puhul – see oli esimene küsimus, millele ma üritasin vastata – menetlus tõesti venib. Ja kohtul on kindlasti ka oma halb roll siin kanda olnud niisuguste menetluste puhul. Kohtuniku isiksusest sõltub kriminaalmenetluse puhul seal saalis hästi palju, näiteks sellest, kui jõuliselt ta ennast kehtestab. Meil on Harju Maakohtus kohtunikke, keda kõik kardavad, ütleme otse. Selles mõttes, et seal advokaadid ei käi, taotlused kogu aeg [näpus], et ma tahan seda, teist ja kolmandat. Seal ikkagi viibutatakse rusikat ja kõik käib mööda nööri. Aga teine kolleeg kõrval on hästi pehme, tuleb kõigile vastu, siis menetlus venib ja venib ja venib, lõpuks kasutatakse seda ka ära ja see aegub. Selles mõttes praegune üldmenetlus eeldab hästi tugevaid kohtunikke, hästi kehtestavaid kohtunikke, aga meil ei ole kõik sellised, no midagi teha ei ole, ja siis nad jäävad hätta. Advokaate on hästi palju ja siis võib hätta jääda. Oot, mis see lävendi küsimus oli? Vabandust, üks küsimus oli vahepeal veel. Mul läks see nüüd … Kas võib täpsustada seda?

Ei, sellist formaati ei ole. Järgmisena … (Hääl saalist: "On ikka selline formaat. Riigikohus ütles, et meil on ulatuslik enesekorralduse õigus.") Enesekorralduse õigus. Ja selle raames, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teatavasti Riigikogu tegeleb seaduste vastuvõtmisega ja nagu praegu siin saalis kõlas, on meil väga suur enesekorraldusõigus. Küll aga peaks see enesekorraldusõigus minu hinnangul seonduma ikkagi normidega, mis seda võimalust lubavad. Kahjuks on aga tekkinud olukord, kus tihtipeale koalitsioon surub läbi eelnõu, vaatamata sellele, et opositsioonisaadikud on viidanud sellele, et siin on teatud normid, rikutakse teatud seadusi ja nii edasi ehk kasutatakse teerullitaktikat. Markantseim näide on selle aasta kevadest, kus õiguskantsler pidi kolmel korral sekkuma ja ütlema, et seaduse üks osa on põhiseadusevastane, ja siis hakkasid kõik ütlema, et oi-oi-oi, teeme ära. Aga veel hullem on see, kui see asi läheb seal presidendi kätte, kes [ei] kuuluta [seadust välja ja kinnitab] täpselt sama olukorda. Kas on olemas mingeid võimalusi, et ka Riigikogu liikmed saaksid ilmsete rikkumiste puhul pöörduda kohtusse mingi küsimuse vaidlustamiseks?

Tegelikult on see osa sellestsamast teemast, millest ma rääkisin, nimelt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse võimalik revisjon. Meie töögrupis oli üks teema, mida käsitleti, ka Riigikogu liikmete ja Riigikogu tegevusse sekkumise kaebuste analüüs ning võimalused seda täpsemalt reguleerida. Olukord on ju selline, et kogu see mehhanism, mis praegu seaduse järgi on vaidlustamiseks ette on antud, on nüüdseks juba paarkümmend aastat vana. See on niimoodi olnud seal algusest peale ja keegi seda rakendanud ei ole. Nüüd alles, eelmisel aastal hakati katsetama, mis see on ja kuidas asi käib. Tegelikult on seal väga palju segast ja palju nüansse, kuidas tasakaalupunkti leida, mille peale saab kaevata, mille peale mitte. Riigikohus on leiutanud igasugu asju, mida saab, mida mitte, ja otsinud ise seda tasakaalupunkti, kuigi see kõik võiks olla minu arvates seaduses täpsemalt kirjas, mida saab vaidlustada ja mida mitte. Minu üks soov ja mõte ongi see, mis ma ütlesin, et tuleks tuua ka põhiseaduskomisjoni ette võimalikud muudatused ja analüüsida uuesti läbi see osa, rahulikult mõelda, mida saab vaidlustada, mille peale saab pöörduda, et need asjad oleksid kõigile selged. Sest keegi kunagi ei tea, millal ta on opositsioonis või koalitsioonis. Need asjad võiksid olla ühtemoodi arusaadavad. Praegu on see mänguruum liiga suur. Selles mõttes ma arvan, et see on see seadus, mille kaudu see täpsustus tuleb, kuidas see reguleeritud on. Me tahaksime tuua selle sügisel siia teie ette. (Saalist räägitakse.) Praegu meil ei ole veel … Tähendab, praegu on nii, nagu ta on. Riigikohtu lahendites on need seisukohad välja öeldud, kuidas praegu hinnata. Kellele see meeldib, kellele mitte, aga sellised seisukohad on võetud praegu ju nende kaebuste lahendamisel ja nendest on lähtutud. Mina olen kindlasti seda meelt, et Riigikohus ei peaks olema parlamendi teine koda, nagu siin on hirmutatud. Aga needsamad vaidlused on ju toonud meile selle, me ei saa ka öelda, et me lihtsalt ei lahenda neid. Kui Riigikohus ütleb, et ei, Riigikohtusse ei saa üldse kaevata, lahendame ise kõik ära, siis on ka see lahendus, eks ole.

Urmas Reinsalu, palun!

Lugupeetav Riigikohtu esimees! Äkki te avate oma vaadet selle kohta, mis puudutab kohtu halduskorralduse muutmise initsiatiivi, mille valitsus on algatanud. See puudutab esimese ja teise astme kohtute halduskorralduse pädevuse andmist eraldi haldusorganile, mis saaks ka määrusandluse õiguse. Kas selle loogika järgi, kui see realiseerub, muutub ka selle organi sisemiseks pädevuseks kohtumajade füüsilise paiknemise otsustamine, et nii poliitilist vastutust kandval täidesaatval võimul kui ka seadusandlikul võimul see mõjutushoob või otsustusvõimalus kaob ära? Ja kas te peate seda mõistlikuks?

Ma olen siin mitmele inimesele vastates tegelikult seda teemat juba puudutanud. On esile toodud tõesti mitmed sellised argumendid, esiteks, et äkki see delegatsioon ei ole päris lõpuni põhiseaduspärane, ja teiseks, kas see on õige, et kohus ise otsustab. Praeguses eelnõus on minule teadaolevalt niimoodi kirjas, et seesama kohtute haldamise arendusnõukogu otsustab kohtumajade asukohad. Kas see võiks olla Riigikogu? Miks mitte. Aga teie kolleegile vastates ma ütlesin ka, et kui see otsus on selline: "Kohtumaja ärge kinni pange, aga raha me teile ei anna, pigem kärbime," siis see ei tundu ka kuidagi õige. Kui me ütleme, et me tahame, et siin piirkonnas õigusemõistmine säilib, siis peaksid need asjad käima koostöös. Kui midagi ette kujutada, siis mina ausalt öelda kujutan seda ette nii – igal aastal peaksime me nagunii minema selle teemaga Riigikogu rahanduskomisjoni –, et sisuliselt on see midagi sellist nagu leping kohtusüsteemi ja Riigikogu vahel. Meie anname teile raha, me tahame saada sellist õigusemõistmist vastu, ja seda me saame selle raha eest nii paljudes kohtades. Näiteks minu kolleegid, kes käisid Hollandis, ütlesid, et seal see enam-vähem niimoodi ongi. Öeldakse, mida selle raha eest saab, ja ka prioriteedid saab seaduses paika panna. Selline mehhanism seal on, eks ole. Kui näiteks seadusandja ütleb: "Kui te panete kinni Jõhvi kohtumaja, siis me teile järgmist raha ei anna," siis on igal juhul olemas teoreetiline võimalus selle kaudu mõjutada. Aga minu arust võiks olla ka vabalt niimoodi, et kohtumajade piirkonnad või kohtumajade sulgemine oleks parlamendi otsustada, miks mitte. See on kindlasti küsimus, mille üle arutleda.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Kõigepealt tänan muidugi väga põhjaliku ettekande eest. Korra te mainisite ka seda, et kohtusüsteemis on üksjagu olnud spordiasju. Ma tahtsingi küsida, kui pädevana või kindlana tunneb kohtusüsteem ennast spordiasjades. Ja küsimuse teine pool. Meil on olemas ka EOK spordiarbitraaž. Kuidas spordiarbitraaži otsused nüüd kohtusüsteemile või kohtunikele mõjuvad?

Selles mõttes on see väga huvitav valdkond, kogu spordiõigus üle maailma. Paraku on kohtusüsteemid ikka ka sinna oma näppe sisse ajanud. Euroopa Kohus on ju teinud mitmed väga põhimõttelised lahendid, ennekõike teemadel, mis puudutavad näiteks jalgpallurite nii-öelda müümist klubide vahel, seal on konkurentsiõigus ja teatud piirangud, suur raha on mängus. Ei ole niimoodi, et see on ainult meie siseasi siin. Meil on Riigikohtus olnud ju ka sellised teemad, et on vaidlustatud alaliitude otsuseid. Näiteks on Riigikohtus käinud inimene nõudmas endale Eesti rallimeistri tiitlit. Jalgpallur on käinud kohtus oma võistluskeeldu tühistamas. Need on olnud asjad, mis on meieni jõudnud. Me ei saa öelda, et meie juurde ei tohi tulla, eks ole. Kui inimesed tunnevad, et neil on probleem, siis nad tulevad. Spordisüsteemis on olnud selline, ütleme, püüe eneseregulatsiooniks. See on ka õige ja mõistlik. Samamoodi nagu kohus ei peaks eksamihindeid hakkama muutma kellegi kaebuse peale, ei pea ma ka seda õigeks, et kohus hakkab kellegi võistlustulemusi kinnitama või ümber lükkama, selleks on olemas pädevamad inimesed. Aga samas, minule tundub, et spordivaldkonnas on tihtipeale natukene kahtlasi skeeme. Need skeemid on sellised, et me üritame hoida vaidlused maja sees niimoodi, et ei saa kohtusse tulla. Näiteks: "Kui te tahate võistlusel osaleda, siis te peate alla kirjutama teatud õigustest loobumise kokkulepetele." Selle kohta võib jälle küsida, kas see on ikka õige ja õiglane viis selle asja tegemiseks. Spordiarbitraaž on, ma usun, samm õiges suunas. Vahekohtumenetlus on tegelikult igal juhul spordiasjades üle maailma väga tuntud. See tähendab seda, et nende otsuste peale saab kohtusse minna ainult protseduurilistes küsimustes – saab vaadata, kas menetlus on olnud aus. Üldiselt sinna sekkuda ei saa. Nii et ma arvan, et kui spordiarbitraaž ise ennast tõestab hästi, siis küll kohus ka rahuneb. Aga mingid spordiasjad võivad meile ikka tulla, seda välistada ei saa.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Mul on päris lai küsimus. Siin on räägitud kohtute töökoormusest ühes või teises valdkonnas, samuti sellest, kuidas me saame seaduste ja kõige muuga seda vähendada ja kohtunike elu selles mõttes kergemaks teha. Mul on aga selline ühiskonnale natuke laiema vaate küsimus, nimelt selle kohta, kuidas me Eestis oma elu korraldame. Kas teie arvates oleks võimalik mingisuguse teistsuguse suhtumise ja mingite muudatustega võimalik vähendada olukordi, kus asjad jõuavad sinnamaale, et peab minema kohtusse? Ja kui, siis mis loogika seal on? Ma mõtlen seda, näiteks mulle vähemalt tundub nii, et kui meil oleks kuidagi muud moodi reguleeritud või toetatud see, mis puudutab pereelu, töösuhteid või midagi muud, siis oleks vähem [kohtuasju]. Äkki te saate sellist suurt vaadet anda?

Mina väga toetan lepitusel põhinevaid eelmenetlusi, nagu ma olen siin ka öelnud. Minu arvates on Eestis üks suur valdkond, mis vajaks [lahendamist], naabritülide lepitamine laiemas mõttes. Naabritülid, naabri vihkamine on Eestis ikkagi niivõrd massiivselt levinud, et siin on inimestel vaja abi. Ja see ei olegi nii väga õigusküsimus, see on just nimelt küsimus, kuidas inimesed saaksid koos edasi elada. Sama on lastega suhtlemise teemaga. Meie kultuuriline muutus ühiskonnas võikski olla selline aktsepteerimine, eks ole, et ma tean, et see Pearu elab mul üle aia ja ta jääbki sinna elama, me peame kuidagi koos eksisteerima. [Ei ole mõtet sellel, et] mina võidan ühe asja, sina võidad teise asja, me raiskame lõputult raha, käime lõputult kohut, eks ole, kuni viimanegi raha on ära raisatud. Lastega on veel hullem, eks ole. Me käime muudkui laste pärast kohut. See mentaliteet võiks muutuda. Üks asi on see, et riik võiks paremini toetada lepitusmenetlust nii, et inimesed näevad, et see on päris ehtsalt neile alternatiiv. Need inimesed, kes lepitavad, on olemas, nad on riiklikult toetatud. Sellele ei saa loota, et see tekiks kellegi oma erainitsiatiivil. Siin on vaja, et riik ikkagi teatud sisendi annaks. Ja reklaami tuleks ka muidugi teha. Ma ütlen, et kindlustusvaidluste puhul on see lepitus toimima hakanud. Meile öeldakse: Eesti inimesed ei lepi kokku. Lepivad küll, kui on professionaalne inimene, kes neid lepitab. Inimesed ei taha kohtusse minna, see raiskab nende raha ilmaasjata. Nii et minnakse küll [lepitusmenetlusega] kaasa. Ja teine asi, mida ma tegelikult ootaksin võib-olla tehisintellektilt, on see, et meil võiks olla inimeste kasutuses kohtuvaidluse tulemuse ennustamise süsteem. See ei ole sugugi ulme. Pannes sisse kohtupraktika, seadused, kommentaarid, võid sa tegelikult suure tõenäosusega hinnata, kuidas sul kohtus läheb. Praegu ju ka advokaadid kogu aeg prognoosivad, aga nad teevad seda isikliku arvamuse pinnalt. Masin aitaks siin kaasa. Tegelikult on nii, et kui inimesele öeldakse: "Kuule, sa lähed olemasoleva süsteemi vastu, sinu tõenäosus võita on 3%," siis ta teab, et see on 3%, ta võtab raha, võib-olla võtab kalli advokaadi ja läheb tegelikult muutma kogu süsteemi. Kui süsteem ütleb, et tõenäosus on 95%, siis ma lähenen asjale teistmoodi, aga kui ma saan arvestada 3%-ga, siis ma [saan otsustada], kas ma hakkan asja ette võtma või mitte. See võiks ka tegelikult hoida mõttetuid asju ära, samuti kibestumist, mis inimestel tekib, kui ta pärast näeb, et kuigi talle lubati, et läheb hästi, läks ikka kõik halvasti. Siin on meil küll, kuhu edasi liikuda. See on jumala õige, et mentaliteedi muutus võiks ka olla. Aga kohut ei peaks ka kartma. Nii ei tohiks ka olla, et inimene mõtleb: "Kohus on hirmus ja jube koht, kuhu ma mingil juhul ei peaks minema." Minu meelest see ei ole ka õige. Tegelikult kohus pakub inimestele vaidluslahenduse teenust ja võiks teha seda hästi.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui läheme läbirääkimiste juurde, ütlen, et Eesti Reformierakonna fraktsioonilt on tulnud ettepanek istungit pikendada. Seda me peame hakkama hääletama. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 10. juuni 2025 istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kuni 14. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 47 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Läheme edasi läbirääkimistega fraktsioonidele. Kõigepealt Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav rahvaesindus! Möödunud neljapäeval arutas Riigikogu rahanduskomisjon lisaeelarvet. Isamaa Erakond oli esitanud muudatusettepaneku valitsemiskulude vähendamiseks. See oli ebamugav valitsusliidule, kuna tegelikkuses, härra Riigikohtu esimees, valitsemiskulud sellel aastal hoopis kasvavad, mitte ei kahane. Ja rahanduskomisjoni liikmete enamus otsustas: olgugi et Riigikogu kodukorra seadus näeb ette, et kõik muudatusettepanekud tulevad parlamendisaali hääletusele, seda muudatusettepanekut ei panda saali hääletusele. Ma küsisin, kuidas see on võimalik, mis on teie analüüs, millel te põhinete. Öeldi: "Aga me otsustame enamushäältega." See tähendab tegelikult seda, et ühe, rahva mandaadi alusel [moodustatud] institutsiooni kodukorraseaduses paika pandud sisemised protseduurireeglid tegelikkuses ei toimi. Ja see on väga tõsine probleem. See on üks osa usalduskriisist, mis praegu Eestis on. Selles kontekstis on jah Riigikogu enamuse tegevuse üle antud täna siin saalis blankovekslina tõlgendatav mandaat, et demokraatia toimimise mõttes ehk enamuse tahte realiseerimise mõttes võib teha kõike, ka kirjutatud seadusesättest üle astuda. Ma arvan, et see on põhiseadusevastane tõlgendus tänase enamuse poolt siin parlamendisaalis. Ja ma kinnitan teile, et me ei muutu teiesarnaseks. Kui tuleb aeg ja jõuab kätte muutuse hetk, siis kindlasti lükkame me selle tõlgenduse jäigalt tagasi. Ärgu olgu see teile, tänasele enamusele, põhjus tänase päeva enesekindluseks. Omaette probleem, mis puudutab demokraatia kvaliteeti ja õigusriigi tõrgeteta toimimist, on kahtlemata põhiseaduse järelevalve kanalite ahtuse küsimus. Viimase 15 aasta perspektiivis on meie riigiõiguse eksperdid korduvalt pakkunud välja ideid, kuidas täiendada meie põhiseadust sellega, et parlamendi teatud kvalifitseeritud vähemusel, olgu ta fraktsioonil või mingil parlamendi liikmete grupil, oleks õigus pöörduda põhiseaduse järelevalve menetluse korras kas juba jõustunud või veel jõustumata seaduste puhul – see on valiku küsimus – Riigikohtusse. Praegu seda õigust ei ole. Õige on, et me oleme korduvalt kirjutanud presidendile – meie kanal on siis otsekui Vabariigi President –, et tuleks jätta seadusi välja kuulutamata, ja president on siis selektiivselt neid ettepanekuid kas heaks kiitnud või mitte. Ma arvan, et üleskutse tänasest arutelust on see: tuleks vaadata ka seda, et kui me kõneleme õiguse kättesaadavusest, siis varasem arutelu on keskendunud kohtunikkonna logistilisele ja organisatsioonilisele suutlikkusele, kuid ma arvan, et me peame vaatama ka põhiseaduslike kanalite tõrgeteta toimimist. Need tõrked praegu on olemas – kodanikule, kellel ei ole individuaalselt põhiseaduslikkuse järelevalve õigust teda ja kogu ühiskonda puudutava seaduse, kehtiva seaduse üle otse pöörduda põhiseaduslikkuse järelevalvesse, aga ka muu hulgas parlamendi liikmetele olukorras, kus enamus ütleb, et neil on voli teha [mida iganes], sest valimised on läbi. See on väga ohtlik mõtteviis. Teine tõsine probleemide ring puudutab teemat, mida käsitles ka härra Riigikohtu esimehe kõne, nimelt seaduste ühetaolist kohaldamist, aga seda ka seoses õiguspärase ootusega. 2024. aastal oli 16 uut maksu, 2025. aasta esimesel poolaastal lisandus 16 maksu ja 2026. aastal jõustub 26 uut maksu. Loetud kuudega muudetakse riburadapidi neid makse, mis on vastu võetud, aga ei ole jõudnud veel jõustudagi. See ei ole õiguspärase ootuse järgi kogumis põhiseaduspärane olukord Eesti riigi poliitilises juhtimises. See on absoluutselt aktsepteerimatu. Mitte ainult, et see teeb ühiskonnale haiget ja halvendab majanduse väljavaateid, vaid see ei ole ka õigusriigile kohane viis poliitikat ellu viia. See on väga põhimõtteline probleem. Meil on näited selle kohta, et asutakse ka tagasiulatuvalt kohustusi peale panema. Meretranspordi puhul toon näite: ETS-süsteemi lülitamine, mida parlamendi keskkonnakomisjon sel nädalal arutas. Kümnetesse miljonitesse eurodesse puutuvad kohustused pannakse peale tagasiulatuvalt. Ja mida ütleb konjunkturistlikult valitsus? Me maksame teile osaliselt selle mingi toetusega kinni, kui vait olete, võib-olla ka siis, kui kohtusse ei lähe, te saate pappi, ja olge vait. Kolme aastaga tõuseb see kohustuste lävend Tallinki puhul 19 miljoni euroni. Sellisesse voluntarismi oleme me jõudnud õigusriigi toimimisega. Sõbrad! Midagi on kardinaalselt lahti selles riigis. See ei ole normaalne olukord. Jah, vormiliselt on pakkide kaupa pabereid, vormiliselt on tohutu ametkondlik tahe, aga kuskil on meil õigusriigi alt hakanud põrandalauad laiali libisema. Juba teist aastat võetakse siin saalis vastu seadusi, langetatakse kümnetesse-sadadesse miljonitesse eurodesse puutuvaid otsuseid viitega mittekehtivale õigusele. Ma tuletan meelde, me ise oleme selle siin vastu võtnud – kes on olnud selle poolt, kes on vastu hääletanud –, et kliimaseaduse eelnõu nõuab seda. See on seadus, mida ei eksisteeri, fantoomseadus. Aga vaadake, kui mõnus see on. Isegi formaalselt ei ole kohustatud subjektidel õiguskaitset mitteeksisteeriva seaduse puhul. See seltskond, kes on tegelenud meretuuleparkidega ja kõige muuga, on nüüd võtnud ette kohtuorganisatsiooni, nii organisatsioonilise tasandi korralduse kui ka ülesehitusliku halduskorralduse. Ma olen vägagi skeptiline. Sellel seltskonnal ei ole minu jaoks piisavat usaldusmandaati, et tegeleda põhiseadusliku kolmanda võimuharuga, kogu õigusemõistmisega ülepeakaela organisatsioonilises mõttes. Ma kõnelen nendest kahest eraldi seaduspaketist, mis on parlamendi menetluses. Väga palju Eesti riigi autoriteetseid riigiõiguse eksperte on tõstatanud vägagi kriitilisi küsimusi. Ja me kuulsime härra Riigikohtu esimeest, ka tema kõneles siin nii, kui ridade vahelt lugeda, et mitmelgi korral oli see meile hoiatuseks. Ma kutsun seda legitiimsusdefitsiidiga koalitsiooni üles mitte ülepeakaela läbi suruma põhimõtteliselt kohtuorganisatsiooni korraldust muutvaid seadusi ilma sisulise riigiõigusliku dialoogita, mida praegu piisava kvaliteediga ei ole.

Teie aeg!

Aitäh!

Aitäh! Ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud parlament! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Alustaks sellest, millest räägitakse vähe, aga millest paljud mured alguse saavad. Ma usun, et me kõik täna tööle tulles nägime ametiühingu esindajaid siin maja ees. Need inimesed ei olnud mitte niisama siin maja ees. Need inimesed olid siin väga suure murega. See mure lähtus sellest, et millegipärast on parempoolne ilmavaade hakanud Eesti Vabariigis tähendama seda, et edaspidi tehakse otsuseid, mis ei arvesta ei inimeste, ühiskonna ega majanduse vajadusi ja väljavaateid. Ametiühingute esindajad olid siin selle pärast, et peaminister on lubanud teha Eestist odavale tööjõule, odavale võõrtööjõule rajatud ja vähese tootlikkusega riigi. Mis muud saab öelda selle kohta, kui töötajate õigusi vähendatakse nii, et neil pole lõpuks mingit turvatunnet ega võimalust enda eest seista, ja tööandjale antakse võimalus [inimesi] ekspluateerida. Mitte et tööandjad oleksid halvad. Aga rasketel aegadel püüab igaüks ellu jääda. Ja väga paljud Eesti inimesed hakkavad hammasrataste vahele jääma. Üldine suur probleem, mis lõppkokkuvõttes väga palju meie riigis kõike mõjutab, mida aga parempoolne ilmavaade ei taha tunnistada, on see, et otsuseid tehakse järjest rohkem kitsa ringi äri huvides, mitte avalikes huvides. Ma rõhutan, et avalikud huvid ja erahuvid ei pruugi alati võrduda, erahuvi ei ole alati avalik huvi. Seda me näeme statistikast, seda me näeme tegelikult ka sellestsamast Praxise uuringust, mille võrdõiguslikkuse voliniku büroo täna avaldas. Need otsused ei ole Eesti inimeste huvides, need ei aita Eesti inimesi, need aitavad, ütleksin nii, võib-olla 1% eestlastest, kes on kõige rikkamad, võib-olla ka 10% eestlastest, kes on rikkamad, aga mitte ülejäänuid. Kuidas see nüüd kõike siin riigis toimuvat mõjutab? Vaadake, kui ebavõrdsus ühiskonnas läheb suureks, siis see lööb sisse igasse teise valdkonda. Alates sellest, majanduslikus mõttes, et tulevikus on meil vähem töötajaid, kes on saanud hea hariduse, sellepärast et pere rahakott enam ei võimalda head haridust saada. Meil on tekkimas hariduslik ebavõrdsus, see on Reformierakonna ja parempoolse maailmavaate viimase 30 aasta poliitika tagajärg. Need inimesed ei saa head tervishoiuteenust, see tähendab, et nad on rohkem haiged, nad käivad vähem tööl ja panustavad seega vähem majandusse. Niimoodi me siin oma edetabelikohti majanduses loovutame. Aga see mõjutab tegelikult ka Eesti kohtusüsteemi ja kogu õigusvaldkonda. Selles loogikas kõik, mis on riigieelarves, on kulu. Ja ainuke õige koht, kus parempoolse maailmavaate järgi tulu tekib, on ettevõtlus. Jah, ettevõtlus loob väga palju tulu. Aga me peame aru saama, et kõik siin riigis, kaasa arvatud need, kes töötavad Eesti kohtutes, panustavad sellesse, et ettevõtjad saaksid seda tulu luua. Seega, selline suhtumine, et kui riigil läheb eelarve mõttes raskelt, siis hoiame kõige rikkamaid ja kärbime nii, et see lööb tavalist keskmist Eesti peret, on vale. Me oleme näinud korduvalt, kuidas kohtute eelarvet on vähendatud. See surve on, ma pean ütlema, viimastel aastatel väga suur. Õnneks on olnud võimalus seda natukene leevendada. Aga lõppkokkuvõttes väljendub see ka näiteks palkades. Lõpuks on nii, et kui sa oled kitsi ja nõus vähem panustama inimeste töötasusse, siis loomulikult minnakse erasektorist sinna, kus töötasu on oluliselt suurem. Me saame vastu teenuse, mis ei pruugi olla nii [kvaliteetne], inimesed ei ole nii motiveeritud nii kiiresti tegutsema, töökoormus on suur ja tekivad ka kõik muud probleemid. Kui keegi arvab, et see kuidagi toetab Eesti majandust või teeb Eesti elu paremaks, siis nii see ei ole. Ei ole! Ja minu arvates, kui me räägime majandusest või ettevõtjatest, siis nende huvides on ka see, et kõik protsessid käiksid tunduvalt kiiremini. Ja loomulikult, toimetuleku küsimus on lõpuks inimeste suur mure. Me teame, et väga palju on inimesi, kes peavad minema kokkuleppele või loobuma võitlusest oma õiguste ja õigluse eest, teatud võitlustest, sellepärast et nende rahakotis lihtsalt pole raha, et palgata häid juriste. Ei saa öelda, et Eesti riik teeks väga suuri pingutusi selle nimel, et neil inimestel selline võimalus tekiks – ei nende töötasu järgi, ei nende teenuste ja toe järgi, mida riik neile inimestele tegelikult võimaldada võiks. Ehk siis me ei saa ega tohi vaadata seda ühiskonda sellisena, et igaüks vaadaku ise, kuidas ta hakkama saab, sest riik tõmbab ennast kokku, riik tõmbab ennast õhukeseks ja riiki ei ole ettevõtja ega inimese jaoks sellel hetkel, kui tal on kõige rohkem tuge vaja. Seevastu tehakse seadusi selliselt, et ainult väga väikesel kildkonnal inimestel – kindlasti on nende seas ka neid inimesi, kes on läbi aastate rahaliselt olnud Reformierakonna suured toetajad – läheks ainult paremini. Mismoodi läheb inimestel riigisektoris, mismoodi läheb nendel tublidel Eesti pereinimestel, kes hommikust õhtuni tööd teevad, kes pingutavad oma laste ja oma tuleviku nimel? Mingeid selliseid tegusid näha ei ole. Minu arvates peaksime me rohkem rääkima põhiprobleemidest, millest saavad alguse kõiksugu muud asjad. Kaasa arvatud see, et kui meil on vaja mingisuguseid andmebaase ja AI-d kasutusele võtta Riigikohtu süsteemis, siis selle jaoks ei ole raha. Raha ei ole selle pärast, et seda võetakse sealt, kus seda ei ole, ehk vaesematelt inimestelt, aga raha jäetakse neile, kellel seda on, ehk rikkamatele. Et panustada sellesse, et riigi õigussüsteem toimiks, et inimeste õiguste ja eest seistaks ja et nende õiglustunnet [ei riivataks] – seda ju teha ei taheta, ja see on minu arvates tõsine mure. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lisan mõned tähelepanekud ka meie fraktsiooni nimel. Alustame sellest, mida saime kuulda härra Riigikohtu esimehe ettekandest. Eelmisel aastal 13 isikust, kes proovisid ära teha kohtunikueksami, ei õnnestunud see mitte ühelgi. Ehk 13-st null. See on ikkagi väga tähelepanuväärne fakt, mis peaks mõjuma vägagi alarmeerivalt kõigile nendele, kes Eestis on õigusharidusega seotud, ja mitte ainult õigusharidusega, vaid üleüldse kõrgharidusega. Ma arvan, et see on ka koht, kus tegelikult Tartu Ülikooli kõrgemal juhtimistasandil tuleks kokku tulla ja küsida, mis meil siin nüüd ometi toimub. See ei ole selline olukord, mida saab sallida või mille jätkumist saab sallida: no on küll kehvasti ja tuleks midagi teha, aga eks me siis vaatame tulevikus, äkki teeme midagi. Seda enam, et mina küll tean, et selline olukord on väldanud juba väga palju aastaid. Ma töötasin ise Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, nüüdseks juba päris palju aastaid tagasi, 2000-ndate lõpus ja 2010-ndate alguses. Juba toona oli see täiesti avalik saladus – ja ma ei liialda siin, ma arvan, et härra Villu Kõve võib seda kinnitada, isegi kui ta avalikult seda teha ei taha –, kõik õppejõud teadsid, eriti need, kes olid pikemat aega õpetanud, et tase käib alla. Tase käib järjest alla. Ja millised inimesed lõpetavad Tartu Ülikooli? Nende kompetentsus on järjest piiratum. Ma ei tea, et midagi radikaalselt oleks sellega seonduvalt tehtud, et olukorda parandada. Kindlasti on siit-sealt üritatud midagi natukene muuta, aga mingites aspektides, mulle tundub, on olukord isegi halvemaks läinud. Näiteks olen ma kuulnud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tudengitelt, et kohustusliku ainena ei õpetata tudengitele enam ei loogikat ega ka õigusfilosoofiat. Kui näiteks lõpuaktusel küsida tudengite käest: "Mis on õiglus? Saate te mulle anda palun määratluse õiglusest, millest te ise juhindute, või mingid erinevad määratlused, mida te oluliseks peate?", siis võib olla tegemist sellise küsimusega, mille peale nad kehitavad õlgu ja ütlevad: "Ei tea, stuudiumi jooksul pole nendele küsimustele tähelepanu pööratud." See on ju omakorda tegelikult katastroof. Eks õigusharidus on muutunud ka järjest tehnilisemaks, selles mõttes, et see ongi nagu tehnikumiharidus. Seal taustal on tegelikult palju kaugemale ulatuv küsimus, mis üleüldse on akadeemiline kõrgharidus, mis üleüldse on ülikool. Kui õigusharidus taandub millekski selliseks, nagu on santehniline haridus kuskil tehnikumis, siis see ei ole ju tegelikult kõrgharidus. Nii nagu santehnik õpib kasutama teatavat oskusteavet selleks, et lahendada teatavaid praktilisi probleeme, võib õpetada välja ka juristi, kes oskab kasutada teatavat õigusteavet ja teatavaid meetodeid selleks, et lahendada teatavaid praktilisi probleeme. See pole akadeemiline kõrgharidus. Aga see on ilmselt laiema diskussiooni objekt. Nüüd, milleni ma tahtsin jõuda, on see, et ega siin parlamendis paraku pole ka parlamendiliikmete ettevalmistus õigusloome protsessis osalemiseks parem kui nendel inimestel, kes üritavad kohtunikueksamit ära teha. Ma arvan, et pigem vastupidi. Parlamendis paraku on selline olukord, et enamikul inimestest pole üldse mitte mingisugust juriidilist kõrgharidust, olgugi et me tegeleme siin õigusloomega. Mingisugune elementaarne ettevalmistus selleks minu hinnangul peaks olema. See on ka see põhjus, miks ma eelnevalt Riigikohtu esimehe poole pöördudes panin ette, et võib-olla Riigikohus saaks omalt poolt ka siin natukene appi tulla koos Tartu Ülikooli õigusteaduskonnaga, et pakkuda välja mingisugune konkreetne enesetäiendamise võimalus parlamendiliikmetele, vähemalt selles osas, mis puudutab kohustust tagada, et vastu võetud seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega. Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Selle kahe aasta jooksul, mis mina olen parlamendiliige olnud, olen ma küll näinud ühelt poolt seda, et väga paljudel parlamendiliikmetel ei ole mingit elementaarsetki arusaamist selle kohta, kuidas tagada, et seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas, kuidas tunda ära, et nad seda ei ole, ega ole enamikul ka kuigi suurt muret selle pärast, et peaks pingutama seaduseelnõude põhiseadusele vastavuse nimel. Selline hoolimatus põhiseaduse suhtes on üsna valdav – mitte ainult parlamendis, vaid mulle tundub, et ka Eesti riigis laiemalt. Ja sageli ongi nii, et kui on mingisugused poliitilised ambitsioonid, mis on põhiseadusega vastuolus, siis üldise hoiaku kohaselt ei pea taanduma mitte need ambitsioonid, vaid pigem peab taanduma põhiseadus ise. Konkreetsetest juhtumitest ma ei hakka hetkel rääkima, selleks ei ole aega. Aga minu meelest puudutab see ka kohtusüsteemi ennast. Mulle tundub, et kui me räägime kohtukorraldusest, kui Riigikohtu esimees käib ja teeb meile ülevaate kohtukorraldusest, siis jah, ma saan aru, et ta keskendub peamiselt praktilistele probleemidele, millega kohtusüsteem silmitsi seisab, aga see ei tähenda, et me ei peaks mõtlema ka sellistele laiematele probleemidele. Võib-olla ei ole need probleemid niivõrd pakilised, kuidas öelda, need ei suru ennast nii tugevalt peale, aga need pole selle tõttu sugugi vähem reaalsed. Üks sellistest suurtest probleemidest on minu hinnangul see: me peaksime mõtlema ka selle peale, kas Eestis ei peaks paljude teiste riikide eeskujul üleüldse eraldama konstitutsioonikohut kassatsioonikohtust. Eestis teatavasti Riigikohus on üks organ, mis kätkeb endas mõlemat funktsiooni. See ei ole selles mõttes ainulaadne, on ka teisi riike, kus see nii on. Sellel on kindlasti omad teatavad eelised, mis on ennekõike praktilist laadi, sest ilmselt on see lihtsalt odavam. Aga on ka mitmed väga kaalukad argumendid, mille tõttu me võiksime mõelda, kas meil ei oleks kohane rajada eraldi konstitutsioonikohut. Ja kui keegi ütleb, et sel kohtul ei oleks võib-olla piisavalt tööd ja tegevust, siis siin on jällegi medali teisel poolel küsimus sellest, et võib-olla me peaksime ka laiendama neid võimalusi, kuidas saab konstitutsioonikohtu poole pöörduda. Paljudes riikides, kaasa arvatud Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias, saab ka parlamendi vähemus näiteks abstraktse normikontrolli raames või laiemalt pöörduda kassatsioonikohtu poole, et taotleda hinnangut sellele, kas mingisugused seaduseelnõud või juba vastu võetud, aga jõustumata seadused või siis ka juba jõustunud seadused on põhiseadusega kooskõlas. Kui me sellise mehhanismi tekitaksime, kui meil on spetsialiseerunud konstitutsioonikohus ja on ka laiem võimalus selle poole pöörduda, siis see väga selgelt näitaks, et me võtame põhiseadust tõsiselt ja päriselt tegutseme selle nimel, et Eesti Vabariigis reaalselt teostataks riigivõimu vähemalt seadusandlikul tasandil kooskõlas põhiseadusega, nagu põhiseaduse § 3 seda nõuab. Aga isegi kui me eraldi konstitutsioonikohut ei raja, siis minu meelest tuleks ikkagi ka olemasoleva süsteemi raames mitmed aspektid läbi mõelda. Kuidas otsustatakse näiteks selle üle, kes on need riigikohtunikud, kes tegelevad konstitutsioonikohtu rollis vastavate asjadega? Milline on nende ametiaeg? Kas ongi nii, et konstitutsioonikohtu kohtunikud on määratud ametisse terveks eluajaks? Paljudes riikides see nii ei ole, sest paljuski konstitutsioonikohtu liikmetena nad tegutsevad ju parlamendi ülemkoja rollis, sest neist lõppude lõpuks sõltub, kas üks, teine või kolmas seadus jääb jõusse või mitte. Ja sellises positsioonis ei peaks ükski inimene olema eluks ajaks, mina arvan nii. On see ametiaeg 9 aastat või on ta 12 aastat, nagu paljudes teistes riikides, see on arutelu küsimus, aga see ei peaks olema eluaegne. Ja sellisel juhul, kui me räägime eraldi konstitutsioonikohtust, oleks meil ka võimalus, et vastavaid asju otsustavad spetsialiseerunud kohtunikud. Argumente selle positsiooni toetamiseks on teisigi. Minu aeg on läbi, ma ei saa sellest pikemalt rääkida, aga ma arvan, et see debatt vajab pidamist. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson.

Aitäh! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Head kolleegid! Ma ütlen küll, et minu arvates kõigilt parlamendisaadikutelt me ei saa eeldada õigusharidust. Väike sissejuhatus [õigusteadusesse] oleks kindlasti [kõigile] vajalik. Aga tõsiasi on see, et juristide arv siin saalis aastast aastasse järjest väheneb. Konstitutsioonikohtu temaatikast on samuti minu mäletamist mööda räägitud juba 30 aastat. Minu arvates me oleme liiga väike riik selleks, et seda sellisel kujul sisse viia nagu Prantsusmaal ja Saksamaal. Aga see on tõesti minu isiklik arvamus. Samamoodi on kohtunike eluaegsuse nõude ärakaotamisega. See nõue tehti omal ajal kindlatel põhjustel ja ma arvan, et ei ole põhjust seda muuta. Mis puudutab kolleegide kriitikat parempoolse maailmavaate suhtes, siis mina julgen küll kinnitada, et meie põhiseadus ega ka kohtusüsteem ei ole parem‑ ega vasakpoolne, vaid on täiesti iseseisev. Kuigi ajaloost on teada, et 1920. aastatel – kui mu mälu mind ei peta – tehti põhiseadust parlamendiliikmete eestvedamisel ja tookord olid sotsid ülekaalus. Nüüd kaasamisest. Ma julgen küll öelda, et kaasamine ei tähenda seda, et kõikide arvamust peab sada protsenti kuulda võtma. See ei ole kaasamine. Kaasamine tähendab seda, et kuulad kõik ära ja võtad sealt paremad asjad kaasa. Midagi õigusvastast siin ei ole, kui kõikide soove kohe kirja ei panda, selles ma olen peaaegu kindel. Ja kui me räägime siin mingist 1% või 10%-st – see on kümnekordne vahe –, siis uskuge mind, ma ise olen tööandja olnud, et kui on ikkagi hea töötaja, siis hoiad tast kümne küünega kinni. Ja keskmist palka teenivad inimesed saavad ka nüüd seoses selle maksuküüru kaotamisega rohkem raha tagasi. Aga ma julgen täie veendumusega öelda, et Eesti on õigusriik, kuigi siit saalist on kostnud ka vastupidiseid väiteid. Mina sellega ei nõustu. Kuigi alati saab paremini – sellega ma olen nõus. Ja nagu me Riigikohtu esimehe ettekandest võisime aru saada – ta on sellest siin tegelikult juba mitu aastat rääkinud –, süsteemi tõhusus eelmisel aastal oli languses. See on fakt. See on kompleksne probleem, ega siin ei ole ühte ja head lahendust, mis kogu asja ära lahendaks. Me peamegi tegelema asjadega samm-sammult, et inimestele tunduks, et nad on ikkagi Eesti riigi kodanikud ja saavad kohtust õigust. Loomulikult, kohtusse pöördumine võib olla kallis. Kuigi peab tunnistama, et kui arvestada seda, et Tallinna Halduskohtusse pöördumise järjekord on kaks aastat ja riigilõiv haldusasjade puhul on 25 eurot, nagu ma olen kuulnud, siis ühe tehase planeeringu stoppamine 25 euro eest ei ole võib-olla väga proportsionaalne. Edasi. Mulle tundub, et nii nagu ka Riigikohtu esimees siin viitas, meie edukas Eesti e-riik on natukene maha jäänud. Kuvand on meil küll hea siiamaani, aga tehnika pool on meil juba maha jäänud. Selles mõttes ma väga toetan uute lahenduste kasutuselevõttu kohtusüsteemis. Mina mäletan seda uut kohtute infosüsteemi 2000-ndate keskelt kunagi, kui see tehti, ja ega ma siiamaani ühegi kohtuniku käest ühtegi kiidusõna selle kohta kuulnud ei ole. Eelmisel reedel oli Viljandis kohtunike täiskogu ja isegi seal sain kriitikat, kuigi sellest on juba aega mööda läinud. [Küsitakse], kuidas see asi üldse niimoodi juhtus. Ma arvan, et see kohtute infosüsteem, mis tugineb AI-le, saaks kindlasti olla parem ja tulevikku vaatav, siis see aitaks ka kohtunikke. Ja kui kohtunikest veel rääkida, siis ma arvan, et me võiksime nad vabastada sellisest ballastist, millega nad peavad tegelema, ja andma neile võimaluse tegeleda põhitööga ehk kohtus õigusemõistmisega ... Palun natuke lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… sest kohtunikud on kõrgelt haritud, nende ressurss on kallis. Kui me nüüd raiskame seda piltlikult öeldes tilulilu peale, siis see ei ole mõistlik ressursikasutus. Õigusharidusest oli juttu. See on väga tõsine teema, tegelikult seda mitmed ettekandjad puudutasid. Me leppisime Liina Kersnaga kokku, et sügisel korraldame Tartus mingil neljapäeval komisjonide ühisistungi, kus me seda teemat käsitleme, ja arutame, kuidas saaks seda integreeritud õpet [korraldada]. Ma arvan, et see mingi raketiteadus ei ole, aga kui on tahtmine, siis on võimalik see ära teha. Ja ma arvan, et selle tahtmise taha on jäänud päris paljud asjad. Kohtunikud ja üldse juristkond on väga konservatiivne selline auditoorium. Lõputud vaidlused on ju alati olnud, alustades sellest juristieksamist, mis kunagi oli arutelu all. Nüüd on seda kolm korda arutatud, mina mäletan seda aastatest 2008–2009, kui hakkas samuti pihta kohtuhaldusreform. See teema on ka pikalt üleval olnud. Alati saab paremini, aga mingil momendil on vaja panna punkt ja edasi minna. Kui me siin muudkui arutame ja arutame, no siis me jäämegi arutama. Ühel momendil on vaja hakata ka otsustama. Ja mulle väga meeldis, kui Riigikohtu esimees edastas ka notarite mure, sest nad on natukene hädas. Ma olen sellega nõus. Me peame tegelema notaritega mitte ainult Tallinnas, vaid ka regioonides. Notarid on peale Tallinna ja Tartu ka Viljandis, Võrus ja Põlvas. Ma arvan, et kui vaadata süsteemi tervikuna, siis me peame seda vaatama üle Eesti, mitte arvestama ainult Tallinna notareid, kes teenivad mõne inimese arvates liiga palju raha. Nii. Ja loomulikult, üks asi veel, millele ka Riigikohtu esimees juhtis tähelepanu ja millele juristid on juhtinud tähelepanu, nimelt see kuulus tarbijakrediidivaidlus. Ma väga tunnustan kohtunikke selle initsiatiivi eest, mis nad on võtnud. Nad tegid palju tööd. Nii nagu ka Riigikohtu esimees väga viisakalt viitas, on pall nüüd seadusandja kätes. Ja ma loodan, et see saab tehtud. Vot! Ja lõpetuseks, riik lubas kohtunikele, et taastatakse nende palk. Seda ei ole siiamaani tehtud. Üldiselt riik ei saa käituda sõnamurdlikult, selles olen ma küll kindel. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ühtlasi on läbitud meie tänane esimene päevakorrapunkt.