Arupärimine Tallinna Kaitseväe kalmistu probleemide kohta (nr 752)

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 16. aprillil 2025 esitatud arupärimine Tallinna Kaitseväe kalmistu probleemide kohta, nr 752. Ettekandja on Riigikogu liige Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head Eesti mehed, Eesti naised! Tuletan arupärimise sisu lühidalt meelde. Teatavasti on sõjaväekalmistud langenute mälestamiseks ja austamiseks ja kannavad ühtlasi rahvuslikku ajaloolist mälu. Nii nagu perekondade kalmistute hooldamine märgib elavate austust oma eelkäijate vastu, märgib seda ka riigi hool oma kangelaste eest. Paraku tuleb möönda, et erinevalt meie naaberriikidest ei ole see meil just kõige paremini välja kukkunud. Eestis kujundati enne 1940. aastat selliseks keskseks kalmistuks Tallinna Kaitseväe kalmistu ja sinna maeti vabadussõjas langenud Eesti sõjamehed. Nõukogude okupatsiooni ajal polnud [võimudelt] oodata midagi muud, kui et sel ajal tehti Tallinna Kaitseväe kalmistu eestiaegsed hauad maatasa ja meie vabaduse eest langenud kangelaste peale maeti Nõukogude sõjaväelased ja nende pereliikmed. Mõni aasta peale Eesti iseseisvuse taastamist otsustas valitsus alustada tegevusi kalmistu taastamiseks. Tänaseks on üsna palju tehtud, aga üldjäreldus on paraku ikkagi see, et töid on tehtud vähe ja aeglaselt. Samal ajal on kontrastina kalmistul tegutsetud Venemaa Föderatsiooni Tallinna saatkonna initsiatiivil ja rahastusega. Näiteks on Nõukogude armee sõjameeste haudadel olevate hauatähiste restaureerimise ja konserveerimise sildi all hakatud nende peale asetama kenotaafe. Näiteks on vabadussõjas langenud ülemleitnandi hauakivi kõrvale paigaldatud 1941. aastal langenud politruki kenotaaf ja kalmistu kvartalis B3 on suisa iga sõduri kalmule paigutatud üks Nõukogude sõjaväelase hauatähis või kenotaaf. Mõned kalmudele asetatud graniidist mälestuskivid on väga suured, ebaproportsionaalselt suured, ja ei jäta meie riiklusest mitte kõige paremat muljet. Lisaks veel selgub paljudelt kenotaafidelt, et mälestatakse neid sõjaväelasi, kes on surnud ajavahemikul 1945–1953, ehk suure tõenäosusega on tegemist võitluses Eesti metsavendade vastu hukkunutega. Ja et sellest kõigest veel justkui vähe oleks, nüüd on Tallinna Kaitseväe kalmistu kõige suuremaks vaatamisväärsuseks ja rituaali läbiviimise paigaks kujunenud Nõukogude sõduri monument. On selgusetu, kas see sinna jääb. Kui jääb, siis on äärmiselt raske ette kujutada, kuidas see monstrum Kaitseväe kalmistu üldisesse ansamblisse peaks sobituma. Hakkan siis lõpetama. Objektiivsuse huvides tuleb märkida, et sel kevadel oli kalmistu hooldamine korraldatud paremini kui varem. Ka pronkssõduri külastamine 9. mail on viimasel kahel aastal olnud korraldatud nii, et külastajad ei tallu enam meie kangelaste kalmudel. Aga siiski, laiemas mõttes on ikkagi tegemist meie riiklust alandava kaootilise olukorraga ja vähemalt pealiskaudselt vaadates näib, et puudub üldine kontseptuaalne plaan, kuidas seda kalmistut üldse edasi arendada. Ja nüüd ma hoian aega kokku, sest mul on alust arvata, et minister on koostööaldis ja loeb küsimused ise ette. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama kaitseminister Hanno Pevkuri.

Aitäh, hea aseesimees! Head arupärijad, aitäh väga põneva ja hea arupärimise eest! Püüan küsimustele kiiresti vastata. Jaak tegi sissejuhatuse ära, lähen otse küsimuste juurde. Esimene küsimus: kas sõduri monument kavatsetakse jätta Kaitseväe kalmistule ja mis tast edasi saab? Meenutuseks, me kõik ju teame, et 2007. aastal see sinna viidi. Ma pean küll tunnistama, et minu ajal ei ole ei valitsuses ega Kaitseministeeriumis arutatud, kas peaks midagi muutma, kas peaks midagi teistmoodi tegema. Nii et hetkel ei ole [muid plaane], minu teada ei ole neid tehtud ka sõjamuuseumis, kes meil kalmistute eest vastutab. Teine küsimus on Kaitseväe kalmistu taastamise kohta. Võiks ju naljaga pooleks öelda, et Kaitseväe kalmistu on natuke nagu Tallinna linn, et ei saa kunagi valmis. Aga kalmistuga seonduvalt loomulikult nalja ei tasu teha. Juhin teie tähelepanu, et Kaitseväe kalmistul on viimastel aastatel taastatud kõik Nõukogude okupatsiooni ajal hävitatud mälestusmärgid. Ja me jätkame ka Eesti kaitseväelaste hauatähiste taastamist. Loomulikult oleks võimalik seal veelgi rohkem teha, aga eks me peame praegusel ajal eriti vaatama, kus on tasakaal kaitsevõime loomise ja sõjamuuseumile eraldatud vahendite kasvu vahel. Me oleme ka sõjamuuseumi direktoriga arutanud, kuidas me saaksime sellega edasi minna. Kolmas küsimus puudutab Venemaa Föderatsiooni saatkonna algatusel ja rahastusega toimuvaid tegevusi seal. Meile teadaolevalt omavoli see ei ole. Venemaa Föderatsiooni saatkond on tõesti sõlminud lepingu ühe Eesti ettevõttega, kes seal tegevusi teeb. Seda, mida nad seal teevad, Laidoneri muuseum, maakeeli sõjamuuseum, jälgib ja kui on tehtud või tegemisel midagi, mis ei lähe Kaitseväe kalmistu eeskirjadega kokku, siis on loomulikult seda neile kohe öeldud ja nad on need tegevused sellisel juhul lõpetanud. Ja alati on juhitud tähelepanu, et kõikvõimalikud puhastamistööd, mis hauaplatsidel tehakse, tuleb teha vastavalt kalmistu kasutamise eeskirjadele, ja kui ei ole tehtud, siis on antud ülesanne taastada endine olukord. Neljas küsimus on kalmistu tulevikuplaanide kohta. Kuna sõjamuuseum nende tegevuste eest vastutab, siis sõjamuuseum teeb koostööd kalmistu taastamise projekti autoritega, samamoodi sõjahaudade komisjoni ja Eesti Muinsuskaitse Seltsiga. Näiteks 2024. aastal taastati Vabadusristi kavaleride mälestusmärgi juurde viiv tee ja selle rajamiseks maeti muu hulgas ümber 38 Nõukogude sõjaväelase hauda. Sel aastal on kalmistult eemaldatud kaks viimast okupatsioonisümbolitega mälestusmärki. Tegin eelmisel nädalal eraldi kohtumise sõjamuuseumi direktoriga, kes ütles, et nad jätkavad sel aastal kaitseväelaste hauatähiste taastamist. Ja viienda küsimusega ongi siit hea edasi minna: mida edasi tehakse? Kinnitan teile, et sõjamuuseum jätkab tegevusi Kaitseväe kalmistul. Kui tahate väga täpselt [teada], kuna te olete ajaloolasena selle teemaga kursis, siis ütlen, et sellel aastal minnakse sektorisse B3. Sektoris B3 jätkatakse Eesti kaitseväelaste hauakivide taastamist ja korrastatakse haljastust. [Nimetan] veel järgnevaid tegevusi: planeeritud on kalmistu reservmaa korrastamine, projekteerimine ja ühendamine Kaitseväe kalmistuga ning kujundamine tänapäevaseks matmispaigaks. Koostöös muinsuskaitse seltsiga ning Tallinna Ühisgümnaasiumiga korraldatakse teatavasti igal kevadel Kaitseväe kalmistul talguid. Hea Jaak, ma lõpetuseks soovitaks sul võtta ühendust – või kui sa soovid, ma viin teid kokku – Eesti Sõjamuuseumi [direktori] Hellar Lillega. Hellar hea meelega selgitab kõiki neid tegevusi, mis on planeeritud. Ja loomulikult on Hellar teinud ka oma taotlused selleks, et seda rahastust natukene suurendada, et nad saaksid neid tegevusi kiiremini teha. Nii et kinnitan, et tegevused jätkuvad, selleks et Kaitseväe kalmistu oleks väärikas [viimne puhke]paik kõikidele sinna maetud inimestele. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Härra minister! Ma ikkagi natukene uurin seda edasi. Vaadake, juhul, kui see pole olnud omavoli, kuidas siis on ikkagi saanud tekkida see olukord, et sellessamas B3 kvartalis, millega hakatakse alles tegelema, on iga Eesti sõduri kalmule paigutatud Nõukogude sõjaväelase hauatähis või kenotaaf? Lisaks on esimeses maailmasõjas [hukkunud] Saksa sõdurite matmisalale viimastel aastatel ilmunud hoopis peale sõda surnud Nõukogude sõjaväelaste hauatähised. See ei ole ju loogiline, see ei ole ju normaalne. Järelikult on ikkagi midagi lahti selle lepingupartneriga, kes on lubanud seda seal teha. Küllap te olete nõus sellega, eks ole?

Kui on paigaldatud midagi sellist, mis seal ei pea olema, ja see on paigaldatud nüüd viimasel ajal, nagu te ütlete, siis see on minu jaoks uus info. Selle ma pean sõjamuuseumiga üle kontrollima. Kui see tõepoolest nii on, siis tuleb taastada eelnev olukord. See on Kaitseväe kalmistu eeskirjades kirjas ja seda sõjamuuseum kindlasti järgib. Nii et kui teil on mingit täiendavat infot, siis ma hea meelega võtan selle info kaasa ja räägin selle kohe üle sõjamuuseumiga, kes meil Kaitseväe kalmistu eest hoolt kannab. Sellist asja kindlasti ei saa olla. Aga ma usun, et me saame seda infot pärast arupärimisele vastamist vahetada.

Anti Poolamets, palun!

Ma aitan teid ka selles osas, et ei piisa lihtsalt sõjamuuseumi juhiga kokku saamisest, vaid tuleb ka ise teemasse süveneda. Kenotaafe on seal olnud palju, ma arvan, et neid on siiamaani palju. Kenotaaf on ju sisuliselt mälestusmärk, kuhu alla ei ole mitte kedagi maetud. Küsige asjatundjate käest, palju tegelikult kenotaafe on. Need võiks kõik rahumeeli sealt ära võtta ja kellelgi ei oleks õigust midagi öelda, sest tegu ei ole sõjahauaga, vaid mälestusmärgiga. Aga ma tahan veel üle küsida, kuidas selle halva traditsiooniga on, mis vähemalt kaitseminister Kalle Laaneti ajal veel oli, nimelt et kaitsejõudude teenistujatele anti korraldus hoiduda 9. mai paiku Filtri [tee] linnaku ümbruses Kaitseväe vormis ringiliikumisest. Ma loodan, et teie sellist traditsiooni ei jätka.

Aitäh! Ei ole sellist korraldust andnud ega kavatse anda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindaja Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea minister! Eesti mehed, Eesti naised! Ajalugu on relv, nagu Postimehe juhtkirjas kirjutatakse. Ja väga kahju oleks, kui me laseks vastasel seda relva kasutada meie oma territooriumil. Vaadake, see kaootiline olukord Tallinna Kaitseväe kalmistul on kestnud ikkagi liiga pikka aega. Mul on pisut kahju sellest, et härra minister ütles, et pronkssõduri kohta ei ole mingit otsust vastu võetud ja seda küsimust ei ole isegi arutatud. Sellest on kahju. Teisalt ma tõesti loodan, et see olukord seal paraneb selle tänase terava tähelepanujuhtimise tulemusena. Aga ega ta iseenesest ei parane. Ilmselt ei saa kõike ka sõjamuuseumi töövaldkonda lükata. Ilmselgelt vajaks sõjamuuseum siis ka suuremat finantseerimist, et ta saaks tõesti neid töid piisavalt hästi teha, et sellest kalmistust kujuneks kiiresti ja tõhusalt Eestile väärikas meie kangelaste mälestamise pühapaik. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove saalis ei ole. Kas minister soovib [sõna]? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase seitsmenda päevakorrapunkti.