Arupärimine rahvastiku vähenemise kohta (nr 758)

Oleme jõudnud kolmanda punkti juurde. Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 23. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine peaministrile rahvastiku vähenemise kohta. Arupärimine numbriga 758. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ma pean tunnistama, et eelmise punkti juures peaminister jälle eksis. Ma olin Keskerakonna esindajana siin puldis ja kindlasti ei kinnitanud, et maksuküüru kaotamine on õige tegu. Kindlasti mitte! Ma ütlesin seda, et see maksuküüru osa oleks pidanud ajas progresseeruma ja seda küüru oleks vaja vastavalt üleüldise keskmise palga kasvuga nihutada. See oli minu sõnum. Aga seda miskipärast praegune valitsus ja ka eelmine valitsus, kus olid sotsiaaldemokraadid, ei teinud. Ja nüüd jõuti nii kaugele, et kaotatakse maksuküür üldse ära, mis tegelikult jätab eelarvesse päris suure augu, lausa rohkem kui 500 miljonit. Loomulikult tähendab see teiselt poolt maksutõuse. Nii et ma lihtsalt mõtlesin, et parandan [selle eksituse], et ei jääks küsimärke õhku. Mis puudutab seda päevakorrapunkti ehk meie arupärimist, mille Keskerakonna fraktsioon on esitanud lugupeetud peaministrile, siis see puudutab rahvastiku vähenemist. See on minu arvates küll küsimus nr 1 siin riigis. Kui meil ikkagi rahvaarv väheneb ja praegune valitsus ei võta mitte ühtegi meedet selleks, et rahvaarvu kasvuteele suunata, siis meil on väga suured probleemid ees. Loomulikult, kui rahvastik väheneb, siis see mõjub majandusele väga halvasti ja üldse Eesti riigi jätkusuutlikkusele. Me võime ju Eesti riiki kaitsta, aga kui me ei kaitse oma inimesi ega suuna seda demograafilist noolt ülespoole, siis probleemid, mis meile peegelduvad, on väga suured. Kui me vaatame viimaste aastate tendentsi, siis tegelikult see tendents on olnud juba kümme aastat, aga viimased kaks aastat on näidanud langust väga suures mõõtmes. 2050. aastaks prognoositakse meie rahvaarvu vähenemist lausa rohkem kui 100 000 inimese võrra. 100 000 inimese võrra! Kõik need otsused, mis valitsus on siin välja toonud, ei ole suunatud demograafilise kriisi lahendamiseks, vaid vastupidi, on süvendanud demograafilist kriisi. Meil on sündimus langenud. Mispärast on sündimus langenud? Sellepärast et ei ole kindlustunnet, ei ole sotsiaalset kindlustunnet homse ees. Inimestel reaalsed sissetulekud langevad, on suured toimetulekuprobleemid, maksud tõusevad, peretoetusi kärbitakse … See oli ju üks esimesi otsuseid, mille tegi veel eelmine valitsus, kus olid ka sotsid pundis. Jällegi: ei oleks kunagi arvanud, et sotsid hakkavad oma käega lapsetoetusi kärpima, aga seda nad tegid. Ja nüüd jääb neil miskipärast veel õigust ülegi. Nii et nendel teemadel, mis puudutavad demograafilist kriisi, ma hea meelega peaksin väikest viisi debatti. Loodame, et peaministril on ka olemas konkreetsed lahendused ja ettepanekud, mis kohe siit puldist kõlama hakkavad. Aitäh!

Tänan teid! Peaminister on debatiks igati valmis. Palun, teie võimalus!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Loen küsimuse ette ja siis vastuse, nagu ikka, siis on lihtsam jälgida. Arupärimine on rahvastiku vähenemise kohta. Esimene küsimus: "Milliseid konkreetseid samme kavatseb valitsus astuda sündimuse suurendamiseks ja noorte perede toetamiseks?" Vastus. Madala sündimuse mure on tabanud Euroopat laiemalt. Sama probleem on Euroopas Soomest Itaaliani. Madalat sündimust siinkandis kindlasti põhjustab ka ebakindlus tuleviku suhtes, eeskätt sõda Ukrainas. Lisaks sellele on sünnitusealiste naiste arv Eestis 2024. aastal võrreldes 2001. aastaga pea 15% väiksem. Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on aastatel 2023 ja 2024 tellitud ja läbi viidud 11 põhjalikku analüüsi, mis käsitlevad sündimust mõjutavaid tegureid, nagu vanemahüvitis, peretoetused, väärtushoiakud, töö ja pereelu ühildamine ning perede majanduslik toimetulek. Selle teadmise ja teaduspõhise sisendi põhjal töötab Sotsiaalministeerium välja lahendusettepanekuid kuues sündimust mõjutavas valdkonnas. Esiteks, perepoliitika ja toetussüsteemid, sealhulgas vanemahüvitise ja peretoetuste reformid. Teiseks, töö ja pereelu ühildamine, sealhulgas lastehoiuteenuse kättesaadavus. Kolmandaks, eluasemepoliitika, et noortel peredel oleks paremad võimalused iseseisvalt toime tulla. Neljandaks, tervisevaldkond, kus pööratakse tähelepanu vaimsele tervisele ja perede varasele toetamisele. Viiendaks, haridus, sealhulgas vanemlust toetav koolikeskkond ja teadlikkuse tõstmine. Ning kuuendaks, hoiakud ja väärtused, mis mõjutavad pere loomise otsuseid, näiteks isade kaasatus, ühiskondlik suhtumine laste kasvatamisse. Teine küsimus: "Kas valitsusel on olemas ajakohastatud rahvastikupoliitika kava, mille eesmärk on peatada rahvaarvu langus ja tagada rahvastiku kestlikkus?" Vastus. Rahvastiku kestlikkuse küsimustega tegeletakse erinevate arengukavade raames. Sotsiaalministeerium juhindub perepoliitika kujundamisel heaolu arengukavast 2023–2030, mille eesmärk on teha Eestist hea koht pere loomiseks ja laste kasvatamiseks. Kolmas: "Millist rolli näete Teie immigratsioonipoliitikal rahvaarvu säilitamises? Kas kavandatakse muutusi seadusandluses või meetmetes, et tõhusamalt integreerida sisserändajaid Eesti ühiskonda?" Vastus. Eesti on ja jääb konservatiivse rändepoliitikaga riigiks. Valitsus ei muuda aastast piirarvu, mis on 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast ehk ligi 1300 elamisluba. Eestisse sisserände trendid on muutunud. Kui aastatel 2016–2023 täitus piirarvu vabajaotuse osa täiel määral, siis 2024. aastal piirarv enam ei täitunud ja ilmselt 2025. aastal oluliselt ei kasva. OSKA raporti kohaselt jääb Eesti tööturul järgneva kümnendi vaates igal aastal puudu umbes 1400 tippspetsialisti ja 700 oskustöötajat. Nende vajadust Eesti tasemehariduse andjad ei suuda katta, sest Eestis on juba järgmisel kümnendil tööturule jõudvate noorte arv väiksem kui tööturult lahkujate arv. OSKA prognoosi kohaselt suureneb vajadus tippspetsialistide, juhtide ja tehnikute järele. Kui me soovime kasvatada tootlikkust ja sellega koos Eesti inimeste jõukust, siis vajame siia spetsialiste, kelle kaasamine annab omakorda tööd kohalikele ja kasvatab Eesti inimeste majanduslikku heaolu ja meie jõukust. Valitsus on kokku leppinud, et sisserändepoliitikas rakendatakse oskustöötajate erandit kriitilise tööjõupuudusega valdkondades. Oskustööjõu kasutamine toimub kontrollitult, tööle tulemiseks on vajalik kehtiv tööleping ja kui tööleping lõpeb, tuleb kodumaale naasta. Oskustöötajate maksimaalne elamislubade arv on seotud valdkonna tööjõupuudusega ning majanduskasvu olemasoluga. Toon paar positiivset näidet, kus oskustööjõust on kasu saanud nii kohalik majandus kui ka Eesti elanikud. Näiteks Magnetic MRO, kus alustati 2016. aastal kommertslennukite värvimisega. Seda teenust Eestis varem ei olnud, seetõttu toodi välisspetsialistid Eestisse sisse. Järgnevate aastate jooksul aitasid need spetsialistid koolitada välja Eesti kohalikud tegijad. Tänaseks on enamus algusaja välismaalasi Eestist lahkunud ja ettevõttes töötavad kohalikud. Teiseks, üks Viljandis asuv tootmisettevõte sai tänu sellele, et neil on tööl kolmandatest riikidest vajalike oskustega töötajad, teha investeeringud uude tootmisliini ja värvata juurde vähemalt kaks korda rohkem kohalikke töötajaid. Neljas: "Milliseid toetusi või maksusoodustusi on kavas pakkuda peredele, et innustada laste saamist ja aidata peresid, kellel on soov perelisa saada, kuid kes jäävad toimetulekuraskuste tõttu sellest kõrvale?" Vastus. Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarvest ehk riigieelarvest toetatakse lapsi ja peresid circa miljardiga. See moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP‑st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata väga vähestel riikidel. Me oleme oma peretoetustega Euroopa tipus. Samas kinnitavad analüüsid, et pelgalt peretoetuste suurendamine ei ole piisav meede sündimuse suurendamiseks. Laste saamist ja kasvatamist toetavad lahendused eeldavad valdkondadeülest lähenemist. Perede toetamine ei ole üksnes sotsiaalvaldkonna ülesanne, vaid nõuab koostööd haridus-, tööhõive-, eluaseme‑ ja tervisepoliitika [tegijate] vahel. Taskukohase eluaseme võimalus, paindlik töö ja pereelu ühitamine, kättesaadavad teenused, stabiilne riiklik perepoliitika – kõik need loovad eeldused, et pered saavad langetada laste saamise otsuseid kindlustundega. Nagu ma esimeses vastuses välja tõin, töötab Sotsiaalministeerium praegu nendes valdkondades välja lahendusettepanekuid. Nende väljatöötamine võtab veidi aega, aga mul on hea meel informeerida, et kiireim peresid puudutav otsus on seotud mootorsõiduki aastamaksuga. Pered saavad mootorsõidukimaksust vajalikku leevendust iga alaealise lapse kohta 100 eurot. Eesmärk on vähendada lastega perede maksukoormust, sest neil on suuremad transpordikulud. Viies: "Kuidas hindate seni rakendatud perepoliitikate mõju ning milliseid järeldusi on nende põhjal tehtud?" Vastus. Senised perepoliitilised meetmed on loonud tugeva aluse lastega perede majandusliku kindlustunde toetamiseks. Vanemahüvitisel on olnud positiivne mõju nii sündimusele kui järjestikuste laste sündidele, eriti kõrgharidusega naiste seas. Samas statistika näitab, et ühest hetkest ei ole raha enam üksiti määrav motivaator. Seda kinnitab ka rahvusvaheline statistika. Näiteks Poolas on suurimad rahalised toetused, 2,41% SKP-st, aga madalaim sündimuskordaja, 1,12, samas kui Bulgaarias on rahalised toetused võrreldes SKP-ga 2,2 korda väiksemad kui Eestis, sündimuskordaja aga Euroopa suurim. Ehk siis ainult raha ei ole määrav, tuleb tegeleda ka lastehoiuvaldkonnaga, vanemlust toetava koolikeskkonnaga ja teadlikkuse tõstmisega, eluasemepoliitikaga ja palju muuga. Kuues küsimus: "Kas valitsus on analüüsinud demograafiliste muutuste pikaajalist mõju Eesti majandusele, haridussüsteemile ja tervishoiule? Kui jah, siis milliseid samme on kavandatud selle mõju leevendamiseks?" Vastus. Küsimus sisuliselt kordab esimest küsimust, aga veel kord: jah, [seda on analüüsitud]. Sotsiaalministeeriumi tellitud ja 2023. ja 2024. aastal valminud analüüsid käsitlesid põhjalikult sündimuse vähendamise ja rahvastikumuutuste mõju Eesti ühiskonnale. Sotsiaalministeerium töötab välja lahendusettepanekuid kuues eelpool mainitud sündimust mõjutavas valdkonnas. Aitäh!

Suur tänu! Teile on mõned küsimused, alustab Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Osa vastuseid pärineb perepoliitika tegevuskavast 2025–2035 ja sõnades see [kõlab] hästi, aga selle taga nagu tegevusi ei ole. Ma lihtsalt tahan siit mõned sellised punktid välja tuua, mis puudutavad selle tegevuskava esimest etappi 2025–2027, täpsemalt perepoliitikat, peretoetusi ja ka tasuta lasteaiakohti näiteks. Sellesama tegevuskava esimeses etapis, kordan üle, 2025–2027, nähakse ette, et seadus garanteerib tasuta lasteaiakoha igale lapsele alates poolteisest eluaastast. Kuidas meil selle rakendamine Eesti riigis edeneb?

Mille rakendamine, vabandust? (Saalist vastatakse.) Selge. Ma küll ei tea, et meil käiks mingi täiendav tasuta lasteaiakoha rakendamine. Minu isiklikku arvamust te teate. Mina olen Tallinna piirkonnas varasemalt volikogus olles, aga nüüd juba pikemat aega sealt eemal seisnud selle eest, et me [vähendaksime] linnas mittevajalikke kulutusi. Näiteks [olid ettepanekud, et] Keskerakonna ajal – meenutan, te olite tollal [ameti]s Mustamäe linnaosas, kui ma õigesti mäletan – kasvanud propagandaaparaadi töötajad laseksime lahti, vähendaksime linnavalitsuse nõunike arvu ja ka muid ametikohti, ja selle tulemusena saadud raha annaks lasteaedadele, lastega peredele ehk kaotaks alushariduses kohatasu küsimise. Minu seisukoht on kõigile avalikult teada ja selle juures ma olen. Ma ei ole tänaseni saanud tegelikult ühtegi head vastust küsimusele, miks Eestis hariduspüramiid on pööratud teistpidi: kõrgharidus on meil tasuta, muu haridus on tasuta, alushariduses küsime kohatasu. Miks? Väikeste lastega peredel on koormus kindlasti kõige kõrgem. See on minu veendumus, seda ma olen korduvalt öelnud ja mulle tundub, nii palju kui ma uudiseid jälgin ja ilmselt jälgite teiegi, et Tallinnas ehk õnnestub see ära teha. Hoian pöialt!

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister! Need teie toodud näited, nagu Magnetic MRO ja see Viljandi näide, samuti väidetavalt kõrgete peretoetuste näide on ju mitu korda siit saalist läbi käinud. Tegelikult saadikud on tõestanud, et need näited hästi ei sobi. Vaadake, neid Magnetic MRO tippeksperte ja Viljandi tippspetsialiste ei saa kuidagimoodi näiteks tuua, kui te väidate, et tuleb meie välismaalaste poliitikat muuta. Neid spetsialiste on nagunii saanud sisse tuua piiramatul arvul, kuna 1,5 keskmise palgaga saab tuua igalt poolt maailmast piiramatul hulgal inimesi sisse. Peretoetuste [statistika] puhul te võtsite jälle arvesse ainult otsetoetusi, mitte kaudseid toetusi. Kui kaudseid toetusi ka arvesse võtta, siis on Eesti allpool keskmist Euroopas. Aga ma muidugi mõistan, et te ei saa ka kõikide küsimustega tegeleda.

Aitäh, hea kolleeg, teie sõnavõtt tuleb veel.

Aga küsimus on see, et kes teile ette valmistab neid vastuseid. Tehke talle peapesu.

Aitäh! (Naerab.) Ma küll ei tea, mille eest ma peaksin talle peapesu tegema. Ma kardan, hea küsija, et teiegi kaldute oma väites, soovides midagi millenagi esitleda populismivõsa poole, kui väljenduda viisakalt. Oleme siiski ausad, haridusse näiteks Eestis panustatakse väga palju, võrreldes teiste riikidega, kui te räägite kaudsetest kuludest. Väga paljudesse valdkondadesse panustatakse väga-väga palju. Meil on väike riik, maksumaksjaid on vähem, ühiku kohta on [kulud] kindlasti kõrgemad. Nii et see väide teil ka vett ei pea, kui me peaksime seda kunagi mõõtma. Ja mis puudutab otseseid toetusi, siis ma lugesin näiteks Soome teadlaste kokkuvõtet, kus nad ütlesid väga lihtsalt ja soomlastele omaselt otsekoheselt, et rahaga lapsi ei osta. Midagi teha ei ole, see on reaalne elu. See tähendab seda, et laste sünd on ikkagi seotud ka sellega, kui kindlalt ennast inimesed tunnevad. Meil ei ole mõtet panna pead liiva alla ja öelda, et Ukraina sõda seda ei mõjuta. Kindlasti mõjutab. Lastevanemate gruppides olen minagi näinud, kuidas lapsevanemad, kes ei ole tingimata investorid, arutavad reaalselt, kas nad peaksid kuskile mujale endale ostma kinnisvara. Sõda on tegelikult see, mis hirmutab inimesi, tekitab ebakindlust. Selle vastu saab nii, et me investeerime sellesse, mis annab inimestele kindluse, ehk kaitsekuludesse. Seda me teeme, mul on hea uudis.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Ma tahaksingi jätkata sel teemal, et te mainisite lausa kaks korda, et üks põhjus, miks inimesed Eestis ei taha lapsi saada, on sõda Ukrainas. Kaudselt see võib niimoodi olla, sest jah, inimesed kardavad, see on selge. Aga sõda ei käi Eestis, sõda käib Ukrainas. Samas, kas te ei arva, et nii mõnegi valitsuse liikme sõnavõtud – praegu ma pean silmas välisminister Margus Tsahknat, kes ühes telesaates ütles konkreetselt, et suure tõenäosusega sõda Eestisse tulebki, ja siis rääkis edasi – suurendavad inimeste ebakindlust palju rohkem kui Ukraina sõda, mis on meilt siit päris kaugel?

No ma arvan nii, et Ukraina sõja ehk Venemaa agressiooni puhul Ukrainas, kus tapetakse süütuid inimesi ja mis käib neljandat aastat, ei loe, mida keegi kohapeal ütleb. Me kõik teame, et sõda seal toimub, ja me panustame riigina inimese kohta kõige rohkem, et see sõda võimalikult kiiresti läbi saaks ja õiglane kestev rahu tuleks. Sellest vaikimine ei ole ka kuidagi lahendus. Lahendus on see, et me paneme [riigi]kaitsesse selle, mis vaja, et inimesed teaksid, et me oleme valmis. Mulle väga meeldib soomlaste ütlemine, et mitte karta ei tule, vaid valmis tuleb olla. Ja sellest mina lähtun.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma tulen korraks selle tasuta lasteaia juurde. Tõesti on lootust, et võib-olla ühel või teisel viisil õnnestub see ära teha Tallinnas, aga Eesti ei ole ikkagi ainult Tallinn. Kuidas võiks selle teemaga liikuda edasi ka üleriigiliselt? Kas riik saaks minna appi ka teistele omavalitsustele? Tallinn on tõesti rikkaim omavalitsus, saab seda eelarveliste vahenditega endale lubada. Aga kuidas teie arvates saaks selle üleriigiliselt lahendada, et tasuta lasteaed oleks võimalik ka väiksemates omavalitsustes?

Aitäh! No ma teeksin kõigepealt sellise nagu semantilise märkuse. Võib-olla meil on siin see maailmavaateline erimeelsus, et teie räägite tasuta lasteaiast, mina ütlen, et selle eest on tasutud tegelikult, eks ju. Nagu te ilmselt olete näinud, Tallinn on tõesti jõukas linn. Seal on väga palju viletsaid kulutusi ja see on poliitika valik, kui sa võtad need viletsad kulutused kokku, lased lahti inimesed, kelle ülesanne ei ole miski muu kui aidata linnapeal sentimeeter pikem paista. Neid inimesi tõenäoliselt ei ole vaja. Ja kindlasti on muid kulutusi ka. Kui sa need kokku tõmbad, selle raha paned lasteaedadesse ja ütled, et lasteaias kohatasu ei ole vaja küsida, vaid see raha on lasteaedadel olemas, siis see on poliitika valik. Ja Tallinn on selleks täitsa suuteline. On teisi omavalitsusi ka. Ma ei ole nüüd viimasel ajal uut ülevaadet teinud, aga mäletan näiteks Kanepi valda, kus on – vist on seal, ma kahtlustan, endiselt reformierakondlased võimu juures – kohatasu kaotatud. On teisigi omavalitsusi, kes seda kaaluvad. Nii et omavalitsustel, kes peavad seda konkurentsieeliseks ja võimaluseks, kindlasti tasuks seda teha. Ja veel kord: mina sõnastan selle pigem küsimusena. Miks kõrgharidus, mida mujal maailmas peetakse oma professionaalse karjääri stardipunktiks ja mille eest sa hiljem saad väga kõrget palka, kuna sul on hea haridus ja nii edasi, meil Eestis on tasuta? Olgu, me leppisime kokku: me oleme väike rahvas, esimene eestikeelne kõrgharidus on tasuta – arusaadav. Põhiharidus on ka tasuta. Aga alusharidus, kui lapsed on väikesed ja kulud on suuremad, ei ole. Noh, vähemalt Tallinnas, ma südamest loodan, saab see tehtud. Pärast seda, ma arvan, võtavad eeskuju ka teised omavalitsused.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Hiljuti oli siin üks huvitav seminar, kus räägiti, miks naised ei taha sünnitada. Seal tuli välja, et üks mure – vähemalt 10%-l ja see on tõusev trend – on neil peale selle, et neil on maailmavalu ja kartus, mis kõik võib tulla, veel. Teine mure on see, et ei leia nagu sobivat meest. Auväärt peaminister, miks Eesti naised ei leia endale Eestist sobivat meest, kellega lapsi teha?

No tõepoolest! Ma arvan, et Eesti meestel tasub haridust omandada, ennast vormis hoida. Siis on võimalik vastata Eesti naiste kõrgetele nõudmistele. Nad on tõesti ilusad ja targad.

Aitäh! Väga kena vastus. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head Eesti mehed ja Eesti naised! Kahtlemata on Eesti riigi tuumküsimuseks just madal sündimus, mitte iseenesest rahvaarvu vähenemine. Ja see asjaolu, et me pika aja jooksul lahendusi pole leidnud ega olukorda pole leevendanud, ei tee seda vähem tähtsaks, vastupidi. Samas tahan ma öelda, et me ei peaks sündide arvu languse tõttu meeleheitesse või apaatiasse kukkuma ja niimoodi käega lüües oma ühiskonna hääbumist pealt vaatama. Sündide arvu langus on pikaajaliselt taastetasemest allpool olnud sündimuse tulemus. Ja tagantjärgi teatavasti sünnitada ei ole võimalik. Ja minu arust on käegalöömine ka see, kui me ei otsi lahendusi, vaid püüame erinevate, kuidas öelda, meist mitte sõltuvate tegurite taha peituda, nagu on Ukraina sõda. Mul jäi andmete otsimine natukene pooleli, aga mul on enam-vähem peas, ma mäletan seda, et vabadussõja ajal, mis ju toimus Eesti pinnal, oli sündide arv Eestis umbes kolm korda kõrgem, kui ta praegu on. Ka aastatel 1941–1944, kui käis suur sõda, oli vähemalt kaks korda sündide arv praegusest kõrgem. Tõepoolest, Ukraina sõda ei ole ju Eesti pinnal. Nii et ka see, kui me anname massiimmigratsioonile hoogu juurde, nagu valitsuskoalitsioon soovib, siis see on sama kui oma ühiskonna hääbumise pealtvaatamine. Nagu ma enne ütlesin: see, et rahvast jääb vähemaks, pole iseenesest traagika. Näiteks Eestist mitu korda väiksem Island on märksa jõukam ja jätkusuutlikum. Probleemid tekivad siis, kui käest ära läheb proportsioon töövõimeliste ja töövõimetute vahel. Ja see olukord meil tõepoolest ees seisab, sellest me ei pääse. Meil siiski on tegutsemisvõimalused olemas, aga selleks peab olema tarkust ja tahet. Kõigepealt vajab sündimuse kasvatamine teistsugust poliitilist hoiakut, riigi tuge. Ja siin on palju võimalusi, alates targalt suunatud rahalistest otsetoetustest kuni kaudsemate meetoditeni, nagu nende ülikooli lõpetanute õppelaenude kustutamine, kes on lastega pere loonud, samuti pensionisumma selge kokkuviimine laste arvuga. Kõik need aitavad kaasa. Ma arvan, kui luua selline töörühm, kus on demograafid ja majandusteadlased, ütleme, viis kuni seitse inimest, ja öelda nendele, et neil on aastas nii [suur summa] sündimuse toetamiseks, siis nad mõne kuu jooksul töötaksid välja kõige ratsionaalsema poliitikakomplekti. See ei võtaks mitu aastat nagu see Sotsiaalministeeriumis tänaseni kestev tervikanalüüs, mis suudab ka mind, vana küünikut, imestama panna, kuidas nii kaua saab ühte asja välja töötada. Loomulikult ei vii kui tahes hea poliitikakomplekt kohe taastetasemeni. Aga kui teised asjad ka õigeks teha, siis hakkab bioloogia, täpsemalt siis geneetika tööle. Lapsi mittetahtvad geenid lihtsalt ei kandu edasi ja trend muutub. See on paratamatu. Esimene asi on niisiis, et seda hoiakut tuleb muuta ja selline sündimust toetav meetmete komplekt välja töötada. Teiseks tuleb peatada massiimmigratsioon. Eesti ei ole mitte konservatiivse immigratsioonipoliitikaga riik. Mina ei tea, kes teile pakub selliseid sõnumeid. Sisserände piirarv on sisserände reguleerimisel umbes sama suure tähtsusega kui tromboon trash metal'i bändis. Sellel ei ole tähtsust. Meie tegelik sisseränne oli eelmisel aastal kümme korda suurem kui sisserände piirarv. Muide, äärmiselt kõnekas on ka see, et ligi 70 000-lisest migratsioonisaldost hoolimata aastatel 2019–2023 Eestis sündide arv ei tõusnud. Ei tõusnud sündide arv! 70 000 inimest on meil rohkem, aga sündide arv ei ole tõusnud. Ja see tuleneb sellest, et idaslaavlaste sündimus on ka nende päritoluriigis eestlaste omast madalam ja reeglipäraselt uues asukohamaas langeb immigrantide sündimus veel. Nii et see meid ei päästa. Seega siit on järeldus, et kui näiteks Ukraina põgenikud ei naase …

Härra Valge, teil on hoog sees. Kas te soovite lisaaega? Kolm minutit lisaks.

Suur tänu! Kui Ukraina põgenikud ei naase peale sõda oma kodumaale, siis teravdab see rahvastikuprobleeme nii meil kui Ukrainas. Ja paraku seda just, mulle tundub, meie valitsus soovib, et nad ei naaseks. Ma ei tea, kas see on diletantlusest või millestki muust. Nii. Ja kolmandaks tuleb muuta seda mõtteviisi, mida ma ka lugupeetud peaministri suust kuulsin: et töökohtade juurdeloomine on justkui vajalik ja positiivne. Kui me seda mõtteviisi muudame, siis on meil võimalik üle elada see aeg, mil meil on see paratamatu auk tööealises elanikkonnas. Eelmisel neljapäeval oli siin saalis majanduskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Peakõneleja oli akadeemik professor Urmas Varblane ja tema üheks peamiseks sõnumiks oli, et me ei vaja rohkem töökohti. Me vajame vähem töökohti, aga targemaid, suurema lisandväärtusega töökohti. Tsiteerin: see on senisele täpselt vastupidine loogika, mis praegu peaks hakkama domineerima. Senisele vastupidine loogika! Ma väga loodan, et peaministrile jääb see meelde. Ma ise olen seda samuti juba varem väitnud, aga ma ei imesta, et mind pole kuulda võetud. Küll aga imestan, et akadeemikut, Eesti Panga Nõukogu esimeest ja majandusteaduse professorit ei ole kuulda võetud. Eile oli näiteks kummastav raadiost kuulda, et sotsiaaldemokraatide kohalike valimiste programmis seisis ikka see vananenud nõue luua rohkem töökohti. Tartu vangla väljarentimise üheks argumendiks on töökohtade loomine, ehkki selliseid töökohti, nagu need Tartu vangla vangivalvurite omad, meil on ju rohkem [kui vaja]. Meil on 500 kaitseväelast ja 300 politseinikku puudu, mitte üle. Meil ei ole neid töökohti vaja. Ei ole vaja! Ja vaadake, et EIS-ist, KredExist, töötukassast ja mujalt finantseerivad riiklikud programmid ei peaks toetama seda ekspansiivset arengut, luues töökohti, nii nagu need praegu teevad. Vastupidi, suund peaks olema tootlikkuse tõusule. Nagu te kuulsite, see paradigma muutus on teadlaste seas juba toimunud, nüüd peavad poliitikud ja ametnikud järgi tulema. Nii on meil võimalik väljuda sellest kuristikust, mille sündimuse langus on tekitanud. Ja ühtlasi on meil võimalik liikuda jõukamate riikide hulka. Seega on olukord keeruline, aga ei ole lootusetu. Lahendused on olemas ja need lahendused sõltuvad meist endist, mitte Putinist ega Trumpist. Aitäh!

Tänan teid. Järgnevalt arupärijate esindajana hea kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister ja inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Hea kolleeg Jaak Valge ütles, et sündimuse vähenemine on probleem. See kindlasti seda on ja seepärast me siin olemegi. Aga rahvaarvu vähenemine on samuti väga suur probleem. Me räägime – ma toon veel ühe mõõtme juurde – ka riigikaitsest. Kui seda tendentsi, sündimuse vähenemist vaadata, siis tegelikult me näeme, et meil on tekkinud väga suured probleemid ka Kaitseväe seisukohalt. Juba umbes viie aasta pärast, aga võib-olla isegi varem, meil ei jagu nii palju noori mehi, et täita Kaitseväes iga-aastaseid teenistuskohti. Ja see on juba väga suur probleem. Me ju räägime ja me teame, et meil on idanaaber, kes ei ole praegusel hetkel kõige sõbralikum, kui pehmelt öelda. Aga teiselt poolt me räägime, et meie eelarvet mõjutavad hästi palju Ukraina sõda ja Putin, sinna me peame panustama. Aga me peame arvestama ka aspekti, mis me siis teeme, kui meil ei ole rohkem poisse, keda saata Kaitseväkke. See on tegelikult veel üks [tegur] kogu selles temaatikas, mispärast me peame väga kiiresti sündimust kasvatama. Meil on sündimuskordaja praegu 1,37. Et säilitada praegust rahvaarvu, meil oleks vaja see tõsta 2,1 peale. Vastasel juhul on meid 50 aasta pärast vähemalt 100 000 inimese võrra vähem. Ja see on loomulikult suur probleem. Ma arvan, et me peaksime endale püstitama eesmärgi, kus me ütleme selgelt, et sündimuskordaja peaks olema vähemalt 2,1. Ja kui eesmärk on paigas, hakkame sinnapoole liikuma. Peaminister ütles, et raha ei pane sünnitama, et seda on öelnud teised riigid oma kogemuse põhjal, ta tõi meile näiteks soomlaste kogemuse. Aga ma võin siinsamas vastu panna teiste riikide kogemuse, kus sündimuskordajat on just nimelt tänu rahalisele boost'ile suudetud tõsta. Toon näiteks Prantsusmaa, kus on sündimuskordaja 1,8–2. Ja mis neil on siis? Tasuta lasteaed, korralik isapuhkus, regionaalsed toetused, peretoetuste stabiilsus. Kui me räägime peretoetuste stabiilsusest, siis me teame väga hästi, mis siin mõni aasta tagasi juhtus: juba antud lastetoetusi peredel kärbiti. Ungari. Ungaris on selline [süsteem], et kui peres on kolm last, siis nende ema vabastatakse tulumaksu maksmisest. Ja jälgides, mis Ungaris veel toimub, ma saan aru, et uue programmina tullakse välja, et selline meede kehtestatakse juba alates teisest lapsest. Ka on olemas kodulaenutugi. Ja vaadakem ka, mis toimub Põhjamaades. Põhjamaades on hästi oluline just nimelt pere väärtustamine. Tehakse kõik selleks, et pere oleks ühiskonnas väärtustatud, et oleks tagatud, et pereisa ja pereema oleks oma lastega võimalikult palju aega koos. See kindlasti ka annab kindlustunde. Mis siis on need põhieesmärgid, mille poole püüelda? Loomulikult, me peame Eestis looma sellise majandusliku ja sotsiaalse keskkonna, kus noortel oleks julgust ja võimalusi peret luua. Ma soovin veel kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Inimestel peab olema majanduslik kindlus lapsi kasvatada, nii et lapse sünd ei tähendaks perele majanduslikku nõrgenemist. Ja ühiskond peab lapsi ja peret väärtustama. Need on sellised märksõnad ja osa nendest kõlasid ka peaministri suust. Aga need peavad olema reaalsed sammud ja tegelikult peaks selleks olema tegevuskavad. Kui nüüd hakata lahti mõtestama, mida kõik need eesmärgid võiks tähendada, siis loomulikult see tähendabki majanduslikult ja sotsiaalselt [stabiilset] keskkonda, kus meil oleks arusaadav, kuhu Eesti riik suundub. Et meil ei oleks nii, et täna otsustame maksu tõsta, homme langetada, ja kolmandal päeval võib-olla vaatame veel kogu maksupoliitika üle. Selle kohta on hea näide, et [suur]peredele lubati suurt toetust, aga pärast seda kärbiti. See ei ole kindlasti keskkond, mis paneb lapsi sünnitama. Loomulikult peab vanematel olema kindlustunne. Ma arvan, et üheks meetmeks on tasuta lasteaiakoht. See peab olema kogu riigis nii, mitte ainult tugevates kohalikes omavalitsustes nagu Tallinn. Tallinn on väga tugev kohalik omavalitsus ja Tallinn kannab selle välja, teised kahjuks mitte. Ma loodan, et tallinlaste lapsed saavad juba sellest sügisest tasuta lasteaeda minna. Aga me ei saa piirduda ainult Tallinnaga, see peab olema üleriigiline meede. Ja loomulikult, kui me räägime, et ühiskond peab väärtustama lapsi ja peret, siis see on ju tegelikult kogu mõttemalli muutmine. Me tihtipeale kuuleme lapsevanematelt saadud tagasiside korras, et nad tunnevad, et tööandjate poolt on mingisugune surve. Kui lapsevanemal on vaja minna lapsega kooli, lasteaeda, perearsti juurde – mis iganes –, olla rohkem lapsega koos, siis väga paljud tööandjad panevad seda pahaks. Et seda muuta, peab olema üleüldine suunamuutus. Ja see peab olema riiklik programm, mida paraku ei ole käivitatud, sellega ei ole tegeldud. See kindlasti väga paljuski, ma arvan, muudaks kogu seda tendentsi. Tulen veel tagasi mõtte juurde, mis puudutab rahalist toetust ja neidsamu näiteid, mis ma tõin Ungari ja Prantsusmaa kohta. Kahjuks on nii, et praeguses mitte väga stabiilses majanduskeskkonnas kindlasti oleks üheks sündimuse kasvu mootoriks rahasüstid, olgu tegu odavama eluasemega või otsetoetustega või tasuta lasteaiakohtadega.

Aitäh!

Need on väga vajalikud. Aitäh!

Tänan teid. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head Eesti inimesed! Ma ei hakka siin praegu rääkima kõikidest nendest miinusmärgiga rekorditest, mida Eesti demograafia viimastel aastatel on [saavutanud]. Me kõik teame neid numbreid, iga aastaga läheb olukord aina halvemaks. Ja kahjuks on selline tunne, et meie valitsejad ei tea väga, mida sellega ette võtta. Samas minu meelest kõik on päris lihtne. Sündimuse suurendamiseks on vaja kolme faktorit, mis on ka eraldi võetuna hästi olulised, aga mis on veel lisaks omavahel tihedalt seotud. Esiteks, perekond peab ennast majanduslikus mõttes hästi tundma. Kui me räägime pereplaneerimisest, siis mida keerulisem on perekonna majanduslik seis, seda väiksema tõenäosusega mõtlevad need inimesed laste saamise peale. Kui perekond vireleb vaesuses, olgu see suhteline või absoluutne, siis mõeldakse eelkõige sellele, kuidas ots otsaga välja tulla ehk kulude vähendamise peale, mitte perekonna suurenemise peale, mis vaid tõstaks kulusid. Teiseks, kindlustunne ja turvatunne. Kindlustunne homse päeva ees, usk sellesse, et pere seis lähitulevikus parimal juhul jääb samaks, aga vähemalt ei halvene märgatavalt. Võib-olla isegi läheb paremaks, see oleks veelgi toredam. Turvatundega on kõik veelgi selgem: perekond ei pea midagi kartma, ei pea mõtlema selle peale, et homne päev toob nende jaoks kaasa midagi hirmsat. See on see, mille kohta ma küsisin ka peaministrilt. Kas tema arvates [on hea] olukord, kus meedia pidevalt kirjutab sellest, et võib-olla Eestis varsti puhkeb sõda, et me kõik peame selleks valmis olema, kui mitte aastal 2026, siis 2027 kindlasti meid rünnatakse? Ehe näide oli välisminister Margus Tsahkna esinemine TV3-s, kus ta ütles lause stiilis, et kui Eestisse peaks sõda tulema, ja suure tõenäosusega see ka tuleb, siis … Ja edasi ta jätkas oma lauset. Ma arvan, et kui sellist retoorikat kasutavad valitsuse liikmed, poliitikud, eksperdid ja nii edasi, siis loomulikult tavainimene, kes mõtleb selle peale, kas luua perekond ja saada lapsi, hakkab topelt või isegi kolm korda rohkem järele mõtlema, kas seda tasub teha, kui kogu aeg niimoodi hirmutatakse. Ma olen nõus peaministriga selles, et loomulikult me peame igasugusteks olukordadeks valmis olema ja me ei pea tegema nägu, et Ukrainas midagi ei toimu. Loomulikult toimub, toimub sõda, me saame sellest kõigest väga hästi aru. Aga kas oma elanikkonna selline pidev hirmutamine võimaliku sõjaga on õige, on omaette küsimus. Ja kolmas faktor: perekonnal peab olema usk oma riiki ja selle abisse. Kui perekond usub sellesse, et riigipoolne tugi on olemas ja ei kao kuskile vähemalt lähiajal, et riigile on iga ilmale tulev laps oluline ja riik on valmis vähemalt esialgu vanemaid toetama, siis suureneb ka kindlustunne ja soov lapsi saada. Mida me näeme tegelikkuses? Vähendatakse peretoetusi, näiteks 200 euro võrra vähendati paljulapseliste perede toetust, mis loomulikult lööb augu perede eelarvesse. Ja seda kindlustunnet, seda usaldust riigi vastu on selles küsimuses hästi keeruline taastada. Ja ausalt öeldes paistab, et valitsus väga ei muretsegi selle pärast. Ma ei ole näinud katseid seda usaldust taastada. Vastupidi, tuleb automaks peale ja paljulapselised pered maksavad täpselt sama palju nagu kõik teised, ei mingeid erandeid. Ja nii edasi ja nii edasi. Palun natuke aega juurde.

Kaks minutit juurde, palun!

Aitäh, piisab! Selles mõttes ma arvan, et loevad mitte sõnad, vaid ikka teod. Kui me räägime lasteaedadest ja kohatasu kaotamisest, lastevanemate vabastamisest sellest kohatasust, siis väga hea näide oli kogu aeg Keskerakonna lähenemine Tallinnas sellele küsimusele. Omal ajal alustati sellega, et vabastati paljulapselised pered kohatasust alates kolmandast lapsest. Kui kolm last käisid lasteaias, siis kolmanda lapse kohatasu me kaotasime ära. Natukese aja pärast kaotasime kohatasu ka teise lapse pealt. Hariduslike erivajadustega lapsed – jällegi, mingil ajal hakkasid nad samamoodi kohatasuta lasteaias käima. Ja loomulikult see lisameede, et majanduslikes raskustes pered olid kohatasust vabastatud. Ja nüüd siis on loogiline jätk, et nii Tallinnas kui loomulikult ka ülejäänud riigis võiks koht lasteaias olla tasuta kõigile lastele. Me oleme loogiliselt sinna jõudnud. Kui vaadata, millega on valitsus riigi tasandil hakkama saanud viimastel aastatel, siis aastal 2021 moodustati demograafiapoliitika komisjon, kes pidi just demograafiateemadega tegelema. Aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Kui mälu mind ei peta, siis sai see komisjon vist neli korda kokku. Esimene koosolek oli selline asutav koosolek, seal ei toimunud üldse suurt midagi, ja aastatel 2024–2025 ei käinud see komisjon üldse koos. Nii et peab tunnistama, et see oli selline läbipõrunud mõte. Aga me ikka loodame, et valitsus võtab teema ette ja hakkab sellega päris korralikult tegelema. Just demograafia mõttes me varsti olemegi katastroofi lähedal. Aitäh!

Tänan teid! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Kui me räägime rahvastikukriisist, kui me räägime vähesest sündimusest, siis minu hinnangul päris vähe on siin saalis tegelikult räägitud noorte toimetulekust ja noortest peredest. Täna me teame, et inimestel pole kindlustunnet, noortel peredel pole kindlustunnet. Ja see on viinud selleni, et meil on negatiivne rekord sündimuses. Eelmisel aastal sündis meil 9646 last ja seda on vähem kui ka kõige ebakindlamatel aegadel, vabadussõja ja teise maailmasõja ajal. Põhimõtteliselt iga aastaga väheneb Eesti elanikkond ühe Rapla jagu, umbes 5000 inimese võrra. Kui me räägime noortest, siis kahjuks meil on olukord, kus noortel on aina keerulisem jalule saada. Ja üks põhjus, miks see nii on, miks on keeruline iseseisvat elu alustada, peret luua, on kinnisvara hind – see, mis meil toimub tegelikult kinnisvaraturul. Paljudel on väga keeruline soetada endale oma elamiskoht, elada iseseisvalt. Paljudel ei ole võimalik koguda raha, seda kõrvale panna. Ja kokkuvõttes see on põhjus, miks aina rohkem lükatakse laste saamist edasi. Tegelikult ministeeriumides on koos teadlastega välja töötatud erinevad ettepanekud ja programmid koostöös omavalitsustega, kuidas teha eluasemed kättesaadavamaks, kuidas kinnisvaraturg teha [soodsamaks], aga seni pole sellega piisavalt tegeletud. Ma vaatasin üht uuringut – selle oli teinud SEB Pank –, kus olid eraldi välja toodud esiteks põhjused, miks noored lükkavad edasi eluasemelaenu võtmist. Seal on toodud välja sellised asjad. Esiteks muidugi kinnisvara hinnatase. Teiseks, omafinantseeringu [võimaluse] puudumine, millele ma juba juhtisin tähelepanu, ja [kolmandaks], hapram majanduslik kindlustunne. Need on kolm põhiaspekti, miks noored ei julge ega saa eluasemelaenu võtta. Ja on väga huvitav statistika ka vanuse osas. SEB Pank tõi välja, et keskmine kodulaenu võtja on 36-aastane. Kui vaadata nooremaid laenuvõtjaid, näiteks 25-aastaseid, siis neid on kõigist vaid 2,5%. Tegelikult sellest võib järeldada, et kodu soetamine lükkub 30-ndatesse aastatesse. Kuskil alates 36-aastaselt suudetakse soetada endale oma elamine. Paralleelselt me siin näeme seda, et laste saamine lükkub aina kaugemasse tulevikku. Sellel kõigel on omavaheline seos. Ja veel üks aspekt, millele ka tegelikult ei pöörata tähelepanu: see on noorte vaimne tervis. Kahjuks majanduslik ebakindlus süvendab vaimse tervise probleeme, seda eriti noortel. Noored vaevlevad aina rohkem ärevuse, depressiooni ja läbipõlemise käes. Kui sa pead igapäevast võitlust põhimõtteliselt ellujäämise nimel, et maksta üüri, toidu, õppelaenu eest, [otsid] töökohta, siis ei olegi võimalik planeerida pere loomist ja [elada] vaimselt tasakaalukat elu. Kahjuks selline ebakindlus homse päeva ees süvendab ärevust noortes aina rohkem. Võtaksin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Ja veel üks teema on üksikvanem. Üksikvanematest pole minu arvates piisavalt räägitud. Üksikvanemad on üks suurimas vaesusriskis olevaid rühmi. Meil on pensionärid vaesusriskis, aga ka üksikvanemad. Ja tõesti, 90% üksikvanematest on naisterahvad. Tegelikult see on ka üks põhjus, miks naised kardavad lapsi saada – nad kardavad, et kui nad ühel hetkel peaksid jääma üksi, siis nad lihtsalt ei saa hakkama. Ehk siin tuleb mõelda ka selle peale, kuidas me saame üksikvanematele olla paremini abiks. Mis puudutab lastetoetusi, siis ma arvan, et esimese ja teise lapse toetus on ajale jalgu jäänud. Need toetused on väikesed. Me ei saa ei üle ega ümber sellest, kuidas meil vahetult enne valimisi tõsteti suurperede toetusi ja pärast valimisi neid [vähendati]. See samamoodi on tekitanud ebakindlust kõikides lastega peredes. Kõik need uued maksud, automaks. Automaks tuleb täielikult tühistada. Ja üks lahendus, mida Keskerakond praegu pakub ja püüab teha, on tasuta lasteaed, mis [esialgu] puudutab Tallinna. Selline muudatusettepanek sai lisaeelarve kohta esitatud. Minu kolleegid juba rääkisid, et iga aasta on Keskerakond selles suunas liikunud. Alguses kaotati lasteaiakoha tasu HEV-lastele, hariduslike erivajadustega lastele, siis pere kolmandale lapsele, siis pere teisele lapsele, ja nüüd on võimalik ära teha see, et kaotada üleüldse kogu lasteaiatasu. Minu jaoks on tegelikult tekkinud üks arusaamatu moment. Eelmise päevakorrapunkti arutelul erinevad erakonnad siin võtsid sõna, kuidas nemad muretsevad perede toimetuleku pärast, lastega perede toimetuleku pärast. Aga millegipärast, kui meil on Tallinna Linnavolikogus arutelu tasuta lasteaiakoha üle, siis seda äkitselt ei soovita toetada. Sotsid on valmis kulutama 2,4 miljonit eurot puude istutamisele, et igale lapsele puu, aga kui me tahame teha lastega peredele sellise toetuse, sellise abimeetme, mis reaalselt neid aitaks, ehk siis tasuta lasteaiad – siis see on äkitselt selline, kuidas öelda, maailmavaateline küsimus. Mis ajast puud on saanud olulisemaks kui lapsed? Minu hinnangul on selline käitumine silmakirjalik. Siin ei tohiks olla vastuolu, see peaks olema kõikide erakondade konsensuslik otsus. Aga kindlasti tuleb mõelda, kuidas laiendada tasuta lasteaia meede teistele omavalitsustele üleriigiliselt. Ja siinkohal ma tegelikult peaministriga ei nõustu. Mina arvan, et riik peaks tulema appi teistele omavalitsustele. See on osa rahvastikupoliitikast, osa sündimuspoliitikast, mis on riigi poliitika. See on samm, millega riik peaks tulema tervele Eestile appi. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Austatud peaminister! Linn kihab praegu, norrakaid on Tallinn täis, paljud on neist korraliku auru all. Wolti taks on tõusnud vist neli korda. Staadioni väravad avatakse ka varsti. Meie siin arutame skolastiliselt kõige tähtsamat küsimust Eesti riigis: kas olla või mitte olla? Kui ei ole rahvast, kui ei ole keelt, kultuuri, siis noh, kindlasti keegi tuleb siia, aga Eesti riiki sellisel kujul siis ei ole. Aga kõik algab peale tegelikult väga lihtsast. Inimene on heteroseksuaalne olend ja lapse saamiseks on vaja nii meest kui naist. Nagu ma juba ütlesin, Eesti nooremate naiste arvates sobilikke mehi lapse tegemiseks [Eestis] eriti ei ole. Viimane näitaja on noorematel, kuni 29-aastatel [naistel] 42%. Ei ole! Järelikult tuleb vaadata kas norrakate või kellegi teise seast. Aga mis puudutab naisi, eriti nooremaid põlvkondi – need on jälle nüüd faktid –, siis on hirm kogu maailma ees. On suur ebakindlus, tuleb sõda siia, majanduslik olukord on sant ja nii edasi. Ja üle 10% Eesti naistest, eriti noorematest põlvkondadest, on kindlalt veendunud, et ei ole mõtet siia uut ilmakodanikku tuua. Aga see, nagu rahvastikuteadlased ütlevad, on tegelikult alles algus. Nool läheb ülespoole. Saksamaal pidi olema umbes 25% ulatuses migrante. Saksamaa on suur riik, seal on palju rikkust ja see tõmbab ikka uusi migrante juurde, nii nagu Ameerikassegi. Aga Eesti on väike ja me asume mitte just kõige sõbralikuma naabri kõrval, keda me millegipärast teadlikult üritame ärritada. Me ütleme, et surume ta põlvili, oleme ülimalt sõjakas. Eesti on üks ülimalt sõjakas riik Euroopas. Keegi rääkis siin Ungarist, kus on lapsi keskmiselt rohkem. Ungari on üks kõige mittesõjakamaid riike praegu. Aga mis selle tulemus siis praegu on? Ühelt poolt naised ja üldse nooremad põlvkonnad ei taha tuua siia ilma või sellesse riiki oma last, on loobunud sellest. Ma ei tea, kui peaminister suudaks oma tegevuse või valitsuse tegevusega neid veenda, et nad oma arvamust muudaksid, siis oleks see tõesti jumalale meelepärane samm. Aga praegu on see nii. Ja kogu see üldine taust, ebakindlus – tegelikult me elame liitkriisi ajal. On olemas majanduskriis ja võib julgelt öelda, et on ka rahvastikukriis, julgeolekukriis ja poliitiline kriis. Praegune auväärt peaminister istub siin, aga toetus valitsusele on ju imeväike, imemadal. See tähendab, et usaldust ei ole, rahva seas usaldust ei ole. Peaminister on küll väga optimistlik, et elu on paremaks läinud ja läheb veelgi paremaks. Annaks jumal, et nii juhtubki. Aga usaldust ei ole ja selle taustal, kui usaldust ei ole, ei ole ka mingit [mõtet] rääkida, mida kõike plaanitakse kõige paremates plaanides. Nii et tegelikult kogu selle sasipuntra või selle suure või kõige olulisema teema kokkuvõtteks tuleb öelda, et kõigepealt on vaja kuidagi tagada usaldus. Ma mõtlen poliitilist usaldust. Kui ei ole usaldust siin saalis, siis ei ole ka kusagil mujal. Ja siis rääkida selle kõige olulisema küsimuse, see tähendab demograafilise kriisi lahendamisest ja et Eesti säiliks eestikeelsena ja eestimeelsena, on lootusetu. Nii et mida teha? Mina küll ei tea, mida teha. Mulle tundub, et …

Aitäh!

… tegelikult peaks olemasoleva pildi kapitaalselt segi lööma ja alustama otsast peale, leidma inimesed, kes on usaldusväärsed. Ja siis proovida teistmoodi, niimoodi jätkata ei saa. Kui paar minutit saaks juurde.

Teil on pool minutit üle, aga ma arvasin, et te lõpetasite.

Jaa, ega ma rohkem ei tahagi. Õhtu on juba ja jalgpallimatš hakkab ka varsti peale.

Just, just! Minut juurde, palun, kui sobib.

Nii et igal juhul peaks olema optimistlik, koalitsioon ja positsioon ei tohiks vastastikku põrnitseda. See on meie kõigi ühine mure. Kuidas käituda selles olukorras – peale selle pildi täieliku lõhkumise ja uuesti alustamise ma muud lahendust ei näe. Aitäh! Aga jalgpall algab varsti.

Aga kesse võidab? (Saalist öeldakse midagi.) Aitäh! Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.