Arupärimine numbrituvastusega kaamerate võrgustiku ja sellega seonduva andmebaasi kohta (nr 756)

Asume tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Martin Helme, Varro Vooglaiu, Rene Koka, Anti Poolametsa, Evelin Poolametsa, Mart Helme ja Rain Epleri 23. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine numbrituvastusega kaamerate võrgustiku ja sellega seonduva andmebaasi kohta. Palun siia arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Kõnealune arupärimine sai esitatud juba 23. aprillil käesoleval aastal. See oli seesama päev, mil Eesti Ekspress avaldas artikli, mis kandis pealkirja "Andmebaas, millest ei teadnud ka peaminister: kaamerad salvestavad iga kuu 20 miljonit autonumbrit", artikli autor Madis Hindre. Sellest ajast saati oleme muidugi saanud selle süsteemi kohta juba üksjagu informatsiooni, mistõttu võib-olla ei olegi see esimene küsimus, mis palub peaministril süsteemi kirjeldada, enam niivõrd relevantne, aga ülejäänud küsimused on endiselt vägagi relevantsed. Kokkuvõtlikult öeldes tasub meenutada, et jutt käib süsteemist, mille raames opereeritakse üle Eesti rohkem kui 200 kaamerat, mis pildistavad üles kõik nende alt mööduvad autod, eranditult – mitte need, mis ületavad kiirust, vaid kõik, mis sealt läbi sõidavad. Kuus tehakse keskmiselt rohkem kui 20 miljonit pilti ja see kõik kantakse ühte suurde PPA andmebaasi, kuhu saab teha päringuid selleks, et tuvastada, kus mingisugune auto mingil ajahetkel viibis, numbri järgi. Teatavasti ei ole Riigikogu kunagi arutanud küsimust, kas Eestis võiks sellist eraelu puutumatuse väga tõsist riivet aktsepteerida. Mitte kunagi ei ole Riigikogu sellist küsimust arutanud, rääkimata sellest, et Riigikogu oleks võtnud vastu otsuse, et jah, see on selline ühiskondlik korraldus, mille poole me tahame liikuda. See süsteem on üles ehitatud niisiis salaja – mitte ainult Riigikogu eest varjatuna, vaid ka Eesti laiema avalikkuse eest varjatuna. Ja seda on kasutatud ma ei teagi täpselt kui kaua, väidetavalt üle kümne aasta. Sellega on kogutud massiivselt informatsiooni meie kõigi kohta. Sellise info, isikuandmete kogumine on vastuolus isikuandmete kaitse seadusega. Seda on öelnud õiguskantsler, seda on öelnud ka Andmekaitse Inspektsioon. Kui milline iganes teine juriidiline isik sellisel viisil rikuks isikuandmete kaitse, isikuandmete töötlemise põhimõtteid, siis teda võiks karistada väärteomenetluse raames kuni 20 miljoni euro suuruse trahviga. Antud juhul on aga rikkujaks riik ise ja me ei näe, et oleks üleüldse tõstatatud mingisugust küsimust sellest, kes ja kuidas sellise rikkumise eest vastutab. Teatavasti on seni ainult selle süsteemi kasutamine peatatud, aga isegi pole kustutatud selle süsteemi kaudu kogutud andmeid, kuigi neid ei oleks tohtinud koguda. Aga mitte keegi ei räägi vastutusest, räägitakse sellest, kuidas kiiresti kokku klopsida õiguslik alus, et saaks naasta selle süsteemi kasutamise juurde. Seejuures on tähelepanuväärne see, mis selles Eesti Ekspressi artiklis esile toodi: nii peaminister Kristen Michal, toonane siseminister Lauri Läänemets kui ka toonane justiitsminister Liisa-Ly Pakosta ütlevad, et nemad küll ei teadnud sellise süsteemi olemasolust mitte midagi. Pole kuulnud, pole näinud. Ausalt öeldes mina isiklikult pean seda äärmiselt ebausutavaks, et ei peaminister, siseminister ega justiitsminister ehk kolm ministrit, kes võiksid eelduslikult selliste asjadega kokku puutuda, ei tea mitte midagi. Kui see ei vasta tõele, siis meil on tegemist tõsise moraalse probleemiga, et räägitakse üht, aga tegelikkus on midagi muud. Aga tõepoolest on ka võimalik, et nad ei teadnudki mitte midagi. Sellisel juhul on meil teine väga tõsine probleem. Ja me näeme, et õiguskaitseorganid, jõustruktuurid toimetavad täiesti omasoodu, ilma poliitilise juhtimise ja kontrollita, ehitavad üles massiivseid jälgimissüsteeme, nii et isegi Vabariigi Valitsuse asjakohased ministrid ei tea sellest mitte midagi. No vot, need on need asjaolud, millega seonduvalt me oleme esitanud viis küsimust. Esimeses küsimuses palusime seda süsteemi kirjeldada. Nagu öeldud, see on praeguseks hetkeks juba vähem relevantne. Aga teiseks küsime, kas tõepoolest peaminister ei olnud teadlik sellisest massiivsest informatsiooni kogumisest kodanike kohta. Küsime selle kohta, kelle otsusega ja kelle korraldusel selline süsteem sai rajatud. Küsime ka selle kohta, kas on veel mingisuguseid massiivseid kodanike kohta info kogumise süsteeme, mille sisseseadmiseks pole Riigikogus otsust langetatud ja millest avalikkust pole informeeritud. Küsime ka seda, kas on plaane vastavaid süsteeme täiendavalt kasutusele võtta. Omalt poolt ma kindlasti tahaksin lisada küsimuse selle kohta, kes ja kuidas vastutab selle eest, et sellised massiivsed info kogumise süsteemid on ilma õigusliku aluseta kasutusele võetud. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Nii. Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele, mille pealkirjaks on numbrituvastusega kaamerate võrgustiku ja sellega seonduva andmebaasi kohta. Ja nagu tavaks, loen küsimuse ette, siis on vaatajatel, kuulajatel lihtsam aru saada, millele täpselt vastatakse. Kõigepealt esimene küsimus: "Palun kirjeldage täpsemalt kõnealust süsteemi. Mitmest kaamerast see praegu moodustub? Millist infot ja kelle kohta selle süsteemi kohta kogutakse? Kuhu ja kui kauaks see informatsioon talletatakse? Kes vastavale infole ligi pääsevad? Milleks on lubatud infot kasutada? Kuidas on tagatud, et infot ei kasutataks muudel eesmärkidel? Kui kaua infot säilitatakse? Jne." Vastus. 13. novembril 2009. aastal kehtestati siseministri määrusega politsei andmekogu pidamise põhimäärus ehk andmekogu infosüsteem POLIS, milles esmakordselt reguleeriti kaameratega seonduvat. Määrus kehtestati politsei ja piirivalve seaduse alusel. Määruse eelnõu koostas 2009. aastal Siseministeerium. Kõnealust määrust on erinevad siseministrid aja jooksul täiendanud 17 korda, teiste hulgas ka üks arupärija ja kunagine siseminister Mart Helme kaks korda. See määrus on leitav Riigi Teataja andmebaasist ja kõigile kättesaadav. Tõsi on ka see, et arusaam andmete kaitsest on ajas muutunud. Toona oli küllap ühiskonna suur soov turvalisuse järgi, et peatada autovargaid ja muid vargaid. Ühiskonnas oli väga suur surve paigaldada erinevaid kaameraid, muu hulgas ka näiteks omavalitsustes. Infosüsteemi POLIS põhimäärus – ["Politsei] andmekogu põhimäärus" – on siseministri määrus, mitte valitsuse õigusakt. Süsteemi kirjeldust tean nii palju, kui seda on kirjeldatud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori teenistuslikus kontrollis. Põgusa ülevaate andis süsteemist PPA peadirektor valitsuskabinetile 24. aprillil 2025. aastal ehk pärast seda lehelugu. PPA peadirektori ülevaate kohaselt toimib süsteemis kasutatavate numbrituvastusega kaamerate tehnoloogia selliselt, et see tuvastab sõiduki numbrimärgi ja teeb sellest foto. Sõltuvalt kaamerast, sõidukist, olustikust võib fotole jääda ka sõidukis olnud inimesi, kuid need ei ole väliskeskkonna – ilmastik, päevavalgus – tõttu üldjuhul tuvastatavad, sest kaamera teravustab registreerimismärki. Numbrituvastuskaamera fotod ei ole isikustatud ja neid ei seota automaatselt auto omaniku ega kasutajaga. See tähendab seda, et politsei viib inimese sõidukiga kokku ainult juhul, kui uuritakse konkreetset juhtumit või lahendatakse kuritegu. Andmete töötlemine on olnud eesmärgipärane, andmeid säilitatakse lühiajaliselt ning sisemised mehhanismid andmete kustutamiseks toimivad. See on PPA peadirektori ülevaade, mis on ilmselt ka avalikkusele kättesaadav. Suurema huvi korral saab süsteemi täpsemat kirjeldust küsida Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käest. Teine küsimus: "Kas olete peaministrina olnud kõnealuse süsteemi rajamisest teadlik? Kui jah, siis miks olete arvanud selle vastuvõetavaks, olgugi et küsimust ei ole Riigikogus ega ühiskonnas laiemalt arutatud? Kui ei, siis kuidas on võimalik niisuguste süsteemide rajamine ilma peaministri, siseministri ja justiitsministri teadmiseta?" Vastus. Nagu välja tõin, võeti politsei andmekogu pidamise põhimäärus vastu 2009. aastal siseministri poolt. Tegemist ei ole valitsuse õigusaktiga. Endine siseminister Lauri Läänemets on avalikult öelnud, et ei teadnud, et selline süsteem on olemas. 14. mai 2025. aasta infotunnis vahendas Varro Vooglaid Mart Helme sõnu, et ka Mart Helme polnud teadlik varasema siseministrina. Seega ei saa eeldada, et kui endised siseministrid polnud siseministri määrusest teadlikud, siis peaministrid pidid olema teadlikud. Kolmas: "Kelle otsusel ja korraldusel on kõnealune süsteem rajatud?" Vastus. 13. novembril 2009. aastal kehtestati siseministri määrus "Politsei andmekogu pidamise põhimäärus" ehk [loodi] infosüsteem POLIS. Regulatsioon numbrituvastuskaamerate kasutuselevõtuks jõustus 2017. aasta jaanuaris. Neljas: "Millised on plaanid kõnealuse süsteemi edasiseks kasutamiseks ja laiendamiseks?" Vastus. PPA ehk Politsei- ja Piirivalveameti teenistuslik kontroll numbrituvastuskaamerate kasutuse kohta kinnitas, et PPA on andmeid kasutanud eesmärgipäraselt, tagatud on järelkontrolli võimalus ning andmete õigeaegne kustutamine. Kontrollis on tuvastatud, et PPA on automaatse numbrituvastuse kasutamisel järginud politsei ja piirivalve seadust, korrakaitseseadust ning siseministri kinnitatud POLIS-e põhimäärust. Praktika vastavust õiguspõhimõtetele on kinnitatud ka kohtupraktikas, kus ei ole seatud kahtluse alla ei numbrikaamerate kasutamise õiguspärasust ega nende abil kogutud andmete kasutamist tõendina. Tuleb nentida, et juristidel ei ole ühest seisukohta seadusliku aluse olemasolus. Siseminister Igor Taro on peatanud käesoleval aastal 14. mai otsusega numbrituvastuskaamerate edasise kasutamise PPA poolt kuni õigusliku selguse loomiseni. Riigikogu õiguskomisjon arutas teemat 3. juuni istungil, kus leiti, et Siseministeerium esitab numbrituvastuskaamerate kasutamise täpsema regulatsiooni. Tänaseks on vastav eelnõu Riigikogus algatatud, komisjon arutab eelnõu homme ning esimene lugemine peaks minu teada toimuma juba järgmisel nädalal. Komisjon on lubanud eelnõu põhjalikult menetleda ja kuulata nii õiguskantsleri büroo kui ka Andmekaitse Inspektsiooni seisukohti. Usun, et see debatt on põhjalik ja jätkub Riigikogus ka sügisel. Viies: "Kas avalikkuse teadmata on rajatud teisigi süsteeme, millega kogutakse kodanike kohta massiliselt infot? Palun andke ülevaade kõigist sellistest süsteemidest – nii juba kasutusel olevatest kui ka rajatavatest ja planeeritavatest." Vastus. Siseministeeriumilt saadud andmetel ei ole Eestis rajatud ega rajamisel varjatud andmekogumissüsteeme, mis massiliselt isikuandmeid koguksid. Kõik olemasolevad infosüsteemid on reguleeritud õigusaktidega ning nende kasutamine lähtub proportsionaalsuse, eesmärgipärasuse ja läbipaistvuse põhimõtetest. Kõiki olemasolevaid andmesüsteeme, sealhulgas POLIS-e infosüsteemi, kasutavad ainult need ametnikud, kellel on see vajalik teenistuskohustustest tulenevalt. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kogu see teema on meil kerkinud ju eraelu puutumatuse ja võimaliku põhiseaduse riive pinnalt. Ma tahaks sinna keerata hoopis teise lehekülje ja tuua esile julgeolekuohu teema. Nimelt on tuvastatud viimase poole aasta jooksul Euroopa Liidu riikides päris mitmeid juhtumeid, kui just nimelt Hiina toodetud kaameraid, mida on lihtne häkkida – nimelt firmade Hikvision ja Dahua tooted, need on ka Eestis väga laialt kasutusel –, on Vene luure kasutanud reaalajas objektide jälgimiseks, ka piiride, sadamate, liikluse ja õppuste jälgimiseks. Küsimus on see. Kas see konkreetne andmebaas, mis on praegu suletud, on kaameratest eraldatud ja kas need kaamerad on välja lülitatud?

Aitäh! Tehnilisi spetsiifilisi küsimusi, kuidas andmebaas suhestub kaameratega ja milline nende ühendus on, ma arvan, saate õiguskomisjonis näiteks Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori käest küsida. Ma tean, et õiguskomisjon seda arutab. Ta kindlasti hea meelega tuleb seda selgitama vajadusel ka EKRE fraktsiooni, kui sellist soovi on, või Isamaa fraktsiooni, kuhu iganes. Ja teiseks, jah, see, millele te viitate, sellised riskid on alati olemas, olenemata tehnika päritolust. Küberturvalisus, andmete juurdepääsu piiratus ja nende kontrollitavus ja ka andmete hilisem õigsus peavad mis tahes infosüsteemide puhul olema tagatud, et ei toimuks küberrünnakute puhul – mille arv ju Eestis viimastel aastatel on kasvanud, mitte kahanenud – andmete kuritahtlikku või seadmete kuritahtlikku kasutamist ka meie vastu. Ka nendes seadmetes, mida kasutatakse avaliku turvalisuse [tagamiseks]. Ega ole just suur saladus, aeg-ajalt ka ajakirjandus kirjutab, et soovitatakse ikkagi ka kodused kaamerad, kõik, mis on salasõnata või mingil muul viisil kaitsmata üleval, üle vaadata, et keegi teine sinna sisse ei koliks.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud peaminister! Vaadake, tollel õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni 13. mai koosolekul, kus numbrituvastuskaameraid käsitleti, väitis PPA peadirektori asetäitja Kristi Mäe vastuseks korduvale küsimusele, et kas ta kinnitab, et Eestis pole kunagi kasutatud näotuvastuskaameraid, niimoodi, et seda on katsetatud kahel korral. Ühel korral siis, kui Ukraina president käis Eestis, ja teisel puhul oli üks kõrgetasemeline kohtumine Eestis. On ju selge küllap nii mulle kui ka teile, et tegemist ei olnud katsetamisega, vaid ikkagi reaalse jälgimisega, eks ole. Kui katsetataks, siis tehtaks seda hoopis vähem oluliste juhtumite puhul. Minu küsimus on, et missugusel õiguslikul alusel niisugused katsetamised toimuda saavad ja kes peab katsetamiseks loa andma. Kuidas me saame olla veendunud, et niisuguseid katsetusi laiemalt ka meie peal ei kasutata?

Aitäh! Mul on väga keeruline kommenteerida komisjonis kellegi midagi öeldut. Seda te peate ikkagi selle inimese käest küsima. Selge on see, et uute tehnoloogiate puhul tuleb alati üle käia õigusliku kasutamise alused. Seda debatti selle andmekogu puhul õiguskomisjonis praegu peetakse. Ja kuna parlament läheb üle suvisele töövormile, mis iganes see töövorm parajasti olla võiks, ja jätkab sügisel nagu teiegi, siis sügisel see debatt jätkub. Ma südamest loodan, et õiguskomisjonis ja parlamendis laiemalt võetakse uue tehnoloogia kasutamise printsiibid ka debatiks, sest meil ei ole mõtet silmi sulgeda. Uus tehnoloogia areneb, seda kasutatakse turvalisuse tagamiseks, sellega on ka teatavad privaatsusriive riskid. See debatt ongi õiguskomisjonis ja parlamendis igati kohane maha pidada.

Andre Hanimägi, palun!

Hea esimees! Lugupeetud peaminister! No üldiselt on tegemist selles mõttes ikkagi korraliku käkiga. Me järjest loeme, kuivõrd raskeid ja keerulisi juhtumeid tänu sellele numbrituvastussüsteemile on avastatud. Ka teie ise täna siit puldist selgitasite, mille alusel on need toimingud tehtud, ja teenistuslik järelevalve on toimunud, mis näitas, et logifailid on kenasti olemas, seda süsteemi on põhjendatult kasutatud. Aga ometigi on see süsteem pime. Õiguskomisjoni tõepoolest on tuldud selle eelnõuga, mis ei leidnud toetust, ja nüüd tulid uuesti teatud koalitsiooni saadikud [eelnõuga], mida me homme arutame. Minu küsimus on lihtne: kas te peate õigeks, et see süsteem peatati sisuliselt määramatuks ajaks? Millise hinnangu annate olukorrale, kus ülioluline instrument on terveks suveks pime ja võib-olla isegi kauemaks, sest valitsus oskas selle süsteemi küll peatada, aga ühtegi lahendust tegelikult siiamaani ei ole?

Aitäh! Vaadake, politsei usaldusväärsus on kõrge sellepärast, et nad on tegutsenud viisil, et avalikkus neid usaldab. Mis tahes avalike vahendite kasutamine, muu hulgas andmete kogumine, säilitamine ja kustutamine, peab olema samal viisil toimetatud. Politsei on oma juurdluse läbi viinud ja Siseministeeriumiga koos esitanud siia saadikutele ettepanekud, mille üle õiguskomisjon asub debateerima, ka põhimõtete üle, kuidas meie kohta andmeid kogutakse, säilitatakse, kasutatakse ja kustutatakse. See ongi ainuõige koht, see ongi parlamendi debati ülesanne. Kui te tahate oma õigust parlamendis seda debatti pidada kellelegi teisele ära anda, siis võite seda teha, aga see on mõttelaiskus. Seda debatti tulebki parlamendis pidada.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister! Põhiõiguste riived on ühed kõige tundlikumad asjad ja kogu see kaitse algab ju põhiseaduse tasemel. Kui on mingi riive, siis pannakse väga selged alused paika. Andmekaitse olete te kuulutanud niivõrd tähtsaks, et isegi klassipilte ei tohi enam avalikustada. Aga näed, kui on miljonid ja miljonid pildid inimeste liikumisest, siis pole õiguslikku alustki vaja – küll ametnikud teavad. Mind paneb küll imestama see voluntarismi kaitsmine. Teie arvates on lausa kõik korras, teil ei ole nagu mitte midagi ette heita ametnikele. Ma ei saa aru selles mõttes, et te peaksite olema nõudlik, et õiguslikud alused oleks korda tehtud ja ilma sellise aluseta ei kogutaks midagi. Minu küsimus ongi: miks te olete nii järeleandlik ametnikele ja miks te üleüldse nõudlikkust ei ilmuta? Te võiksite oma juristiharidust meelde tuletada, põhiõigused on muide tähtsad.

Veidi jäi segaseks, mis see küsimus on, aga olgu siis nii. Kui ma nüüd pean Politsei- ja Piirivalveametit kaitsma teie nõudlikkuse eest, siis ma hea meelega seda teen. Nemad on kogunud neid andmeid juba kirjeldatud viisil ja kirjeldatud alusel 2009. aastast. Vahepealsetel aegadel on arusaamine isiku privaatsusest, andmete kogumisest kindlasti arenenud. Politsei ja piirivalve seadus annab politseile õiguse töödelda isikuandmeid erinevate eesmärkide ja ülesannete täitmiseks: ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks, korrarikkumiste kõrvaldamiseks ja nii edasi. Aga see debatt, millisel viisil ja millises ulatuses ja kuidas neid kasutada, nüüd parlamendi õiguskomisjonis ongi ja seda debatti tuleb seal pidada. Nii et ma soovitan siia vähem emotsioone ja rohkem ratsionaalset debatti.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Nagu me oleme politseiametnikelt kuulnud, nende jaoks on see väga oluline tööriist kuritegude avastamiseks ja ka kadunute leidmiseks. Kas siseminister ka teiega konsulteeris, kui sellise olulise tööriista nendelt ära võttis? Kas te ei leia, et oleks võinud äkki teha teistpidi: teeks asjad juriidiliselt võimalikult ruttu korda ja peaks debati ära, aga jätaks ikkagi politseile nende tööriista alles seniks?

Aitäh! No vot, ja siin me siis nüüd oleme. Teie ühes parlamendiservas soovite, et see tööriist töötaks ja saaks kiiresti korda tehtud, või [usute, et] isegi pole vaja seda korda teha, ja teine parlamendiserv tahab, et see mitte mingil juhul ei töötaks, ja [väidab, et] kordategemine ei aita midagi. See näitab, et tegelikult parlamendil tulebki oma töö teha ära ja debatt ära pidada. Koht selleks on õiguskomisjon.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina tahan teie käest küsida sellist lihtsat asja. Te ütlesite, et aastal 2009 võeti vastu see määrus ja sellest ajast saati on neid kaameraid kasutatud, infot massiliselt kogutud. See oli rohkem kui 15 aastat tagasi. Ja 2025. aastal peaminister ütleb endiselt, et tema ei teadnud, et selline süsteem oli olemas. Siseminister – siseminister! –, kelle alluvuses PPA tegutseb, ütleb samamoodi, et tema ei teadnud. Oletame, et kõik räägivad tõtt, et ei teadnud. See on võimalik, ma ei eita seda. Kas te ei leia, et sellises olukorras on ikkagi meie riigis midagi tõsiselt valesti läinud, et selline massiivne info kogumine jõustruktuuride poolt toimub, ilma et isegi valitsuse liikmeid oleks sellest informeeritud? Ma mõtlen ka selle peale, mida seal Eesti Ekspressi artiklis on kirjutatud, sellessamas Madis Hindre artiklis: alguses on kohe öeldud, et teie olete varem olnud väga pahane, kui on osutatud sellele, et te olete kuidagi heaks kiitnud sellise numbrite massilise kogumise. Siin on tsitaat: ""Tuleb tagada, et kui inimene ei ole ühtegi rikkumist toime pannud, siis ta andmed kustutatakse," rõhutab Michal ka nüüd, kaks aastat hiljem." Kas te seisate jätkuvalt selle eest, et kui [isikud] ei ole rikkumist toime pannud, siis nende andmeid ei tohi andmebaasi kanda?

Kas-küsimusele on väga lihtne vastus: jah. Minu arvamus see on, et vabadus on väga oluline põhiõigus. See tähendab seda, et need inimesed, kes ei ole rikkumist toime pannud, ei pea püsivalt andmebaasis olema. Keskmise kiiruse kaamerate puhul see debatt ju käis. Debatt oli selle üle, kuidas lahendada olukord, et kui inimene satub keskmise kiiruse mõõtmisse – me tunnistame, et Euroopas on seda ju palju, ja seda debatti ei maksa sassi ajada numbrituvastuskaamerate [debatiga], sest need kaamerad trahvi ei tee, päris oluline vahe –, siis [tema andmed] ei säiliks seal andmebaasis, kui ta ei ole rikkumist toime pannud. See debatt oli avalikult ja pikalt, võib-olla te siis ei jälginud. Ma siiski meenutan teile selle küsimuse alguse peale seda. 14. mail ütles Varro Vooglaid infotunnis, 12.49 on siia kirjutatud: "Suur tänu! Algatuseks olgu öeldud," see on teie tsitaat, "ma rääkisin Mart Helmega sellest küsimusest ja tema ütles, et kui tema oli siseminister, siis PPA käis talle rääkimas võrgustiku ülesehitamise plaanist, aga väga selgelt räägiti sellest, et fikseeritakse ainult õigusrikkumisi ehk kiiruse ületamist. Jutt käis sellistest kaameratest ja sellisest praktikast. Ja tema ütles väga selgelt, et tema tunneb ennast petetuna, et talle ei räägitud asjadest ausalt, olgugi et sel ajal juba ehitati sellist süsteemi üles. Ei olnud juttu sellest, et on lausaline salvestamine, et kõik autod, mis kaamera alt läbi liiguvad, pildistatakse üles. See on iseenesest juba väga tõsine küsimus." No vot, nii siis on: te peate uskuma kas Mart Helmet ja mind koos või ütlema, et me mõlemad valetame.

(Varro Vooglaid küsib midagi saalist.) Erandkorras, kui peaminister soovib seda kommenteerida, siis … Aga see oli ka kas-küsimus. Lähme edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, vastaja küsimustele! Te ütlesite, et üks osa siit saalist ei taha kuidagi, et kaamerad tööd teeksid. Teate, ärge rääkige sellist juttu, millest te aru ei saa. Küsimus on ju selles, et iga kuu tehakse 4500 ja rohkem päringut ja PPA oma analüüs näitab, et tegelikult on suur probleem sellega, millega põhjendatakse nende andmete vaatamist. Ma eeldan, et te olete tutvunud sellega, teid kindlasti briifiti. Seal on suured küsimärgid selles osas, mis on see põhjendus, miks ametnikud – üle 400, nagu ma olen aru saanud, on neid, kellel sinna juurdepääs on – vaatama lähevad neid andmeid. Ma tahan küsida – te kindlasti teate –, millised peamised põhjendused olid, kui ametnikud läksid sinna keskkonda. [Kuidas nad] põhjendasid seda, miks nad peavad ühte või teist pilti sealt vaatama? Mis need peamised väljatoodud põhjendused olid? Kindlasti teate seda.

Aitäh! Minu informatsioon … Ja mulle tundub, et võib-olla teil on õiguskomisjonist juba üksikasjalikum informatsioon, sest näiteks minul seda ametnike numbrit ei ole. Aga tõepoolest, valitsus ei ole seda ka sellises sügavuses arutanud. Ma olen eeldanud, et õiguskomisjon võtab seda arutada. POLIS-e kasutamise õigus antakse neile ametnikele ja töötajatele, kellele see on vajalik teenistuskohustustest tulenevalt, ja andmepäringute tegemise õiguste tase määratakse teadmisvajadusest lähtuvalt tööülesannete täitmiseks. Politsei on neid näiteid toonud: näiteks numbrituvastuskaameraid – ja veel kord [palun] mitte sassi ajada teiste kaameratega – [on kasutatud] põgenevate kurjategijate, sõidukite, tagaotsitavate isikute kohta info kogumiseks, teiseks, teadmata kadunud ja kadunud isikute, eksinud seeneliste-marjuliste asukoha kindlakstegemiseks, kolmandaks, ebaseaduslike piiriületajate sõidukite tabamiseks, ja neljandaks, kuritegude, sealhulgas raskete peitkuritegude avastamiseks, tõkestamiseks, tõendite kogumiseks süüteomenetluses. See on ülevaade, mis meile on antud, aga nagu öeldud, õiguskomisjonis saate te detailsemalt seda debatti pidada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Üks tähelepanek. Te ütlesite, et eelnõu esimene lugemine on suures saalis järgmisel nädalal. Tegelikult ei ole õiguskomisjon veel sellist otsust teinud, seda otsustab siiski õiguskomisjon. Ja teine aspekt on see. Ma olen kuulnud kriitikat sotsiaaldemokraatide poolt, et nüüd on keeratud käkk kokku, aga mina mäletan, et kui Lauri Läänemets oli siseminister, siis õiguskantsler saatis eelmisel aastal kirja, kus ütles, et inimeste põhiõigused ei ole praegu kaitstud, just viidates kaameratele. Selles suhtes on vähemalt täna esimest korda meil üldse debatt nii õiguskomisjonis, aga ka suures saalis sel teemal. Aga probleem on selles, et eelnõus, mis on meile toodud, on kirjas, et kaamerad pildistavad lisaks autodele ka autos olevaid isikuid ja isikuid, kes asuvad vahetus läheduses ja jäävad sinna pildile. Seejuures ei ole politseil võimalik neid nägusid hägustada. Kuidas te näete, et [saaks] seda olukorda lahendada? Tuleb välja, et meil ikkagi ei pildistata ainult autosid, pildistatakse ka isikuid.

Aitäh kõigepealt selle selgituse eest, kuidas parlament töötab ja kuidas päevakord moodustatakse, see kindlasti on vajalik teadmine kõigile. Tänan! Sain selle teadmise võrra rikkamaks. Seda esiteks. Teiseks, numbrituvastuskaamerad on otstarbe kohaselt, nagu Politsei- ja Piirivalveamet on neid kirjeldanud, ikkagi numbrite tuvastamiseks. Nii et sellisena neid tuleb ka kasutada. Eesmärk peab olema neid sihtotstarbeliselt kasutada, kui neid kasutatakse. Ja debatt, kuidas neid kasutatakse, millisel viisil, juba öeldud, seisab nüüd ees õiguskomisjonis. Kui parlament, nagu te targalt ütlesite, järgmisel nädalal selle küsimuse päevakorda paneb, siis saab seda saalis arutada ja ka sügisel edasi.

Härra peaminister, te saate klaasi vett endale kallata, niikaua kui ma võtan protseduurilise küsimuse Rene Kokalt. Rene Kokk, palun!

Nii pikalt ka ei lähe.

Tänan, hea juhataja! Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Peaminister sai mu küsimusest natuke valesti aru. Ta vastas mu küsimusele küll sellega, mis on PPA teoorias vastus, kuidas põhjendatakse, miks ühte või teist pilti sealt keskkonnast vaadatakse, aga minu küsimus oli see, et mis on päris reaalselt ühe või teise päringu kohta vastused, mille ametnik on kirja pannud. Üks asi on teooria, mis on õpikus kirjas, et kuidas peaks käituma, teine asi on praktika, et mida inimene, kes tõesti vaatas ühte või teist pilti, sinna kirjutas. Kuidas ma saaksin nüüd peaministrilt teada – äkki tal on ülevaade –, et mis tegelikult põhjendused olid, kui süsteemis pilte vaadati?

Aitäh! No neid protseduurilisi võimalusi on mitmeid. Kindlasti on võimalik läbirääkimistel selle kohta märkida ja loota, et peaminister ka läbirääkimistest osa võtab. Teine variant on esitada kirjalik küsimus. Või kui te suudate selle sõnastada probleemina, nii et see kvalifitseerub arupärimiseks, siis on võimalik esitada ka uus arupärimine. Ja loomulikult, kolmapäeval ootab meid ees Riigikogu infotund. Nii et võimalusi, kuidas peaministrilt küsimusi küsida, on teil Riigikogu liikmena väga-väga palju. Aga läheme edasi. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kui te nüüd jätkuvalt oma vastustes väidate, et siiani on olnud tegelikult kõik korras ja siseministrite määrustega on kõik kaetud, siis miks ikkagi on praegu vaja seaduseelnõu, mis hakkaks seda temaatikat reguleerima? Kui kõik on olnud seaduspärane, nagu te siin pikalt rääkisite, siis miks kõik asjaosalised järsku nii ähmi täis läksid? Ilmselgelt on selline tegevus väljunud seaduse raamidest. Seda on tunnistanud ka praegune siseminister, ähmi täis, rääkides teleekraanil, ja õiguskantsler on seda arvamust samuti väljendanud. Meil on siin mingi tugev kognitiivne dissonants selle asjaga ja hämamine käib. Kui ka õiguskantsler on öelnud, et need andmekogu baasprintsiibid ja [andmete] kogumise põhimõtted poleks tohtinud sellised olla määruse tasandil, siis miks on vaikimisi seda õigusselgusetust kasutatud nii pikka aega ja võib-olla ka kuritarvitatud? Kas siin ikkagi keegi peab vastutama selle eest või mitte?

Aitäh! Kõigepealt hoian Rene Kokale kirjatarbeid kokku ja ütlen, et mul ei ole täpsemat ülevaadet nende päringute sisust. Seda peate küsima õiguskomisjonis PPA juhi või teise vastutava inimese käest. Hoiame aega kokku. Teiseks vastan küsimusele. No teie küsimuses oli kolm korda keegi ähmi täis. Minu meelest on täiesti loomulik, et inimesed mõtlevadki ja arutavadki tõsiselt sellise teema üle, nagu on põhiõiguste ja vabaduse kaitse. Minu jaoks on see oluline, ma loodan, et teie jaoks ka. Jah, võib-olla meie lähenemised erinevad – mina ei kipu riiki süüdistama, ei kipu süvariiki uskuma ja nii edasi, meie vaated on veidi erinevad, mis me seal ikka salgame –, aga seda, et põhiõiguste kaitse, isikuandmete kaitse printsiibid on ajas arenenud, ju ka keegi ei varja. See tähendab seda, et süsteemid, mis loodi 2009. aastal, küllap loodi tollaste eesmärkide ja teadmiste kohaselt. Neid on aja jooksul kasutatud, PPA on teinud oma järeldused, viinud läbi teenistusliku järelevalve, millised on alused, leidnud ja teinud ettepaneku läbi Siseministeeriumi neid aluseid muuta. See tähendab, et õiguskomisjon ja parlament ongi nüüd see koht, kus peetakse ära debatt erinevate tehnoloogiate üle ja meie põhiõiguste kaitse üle. See ongi koht, kus debatti tuleb pidada. Vahel on ka nii, et isegi toimivate süsteemide puhul või ajas mis tahes arengute puhul peetakse samal teemal uuesti debatti. Nii et mina seda kuidagi ei pelgaks ja ei sildistaks, vaid ma ütlen, et loomulik ongi seda debatti siin pidada. Parlament ongi selleks, et pidada põhiõiguste üle debatti. Kui meil on põhiõiguste ja raske kuritegevuse piiramise või raske kuritegevuse omavaheline riive, siis ongi loomulik, et tuleb sõnastada, kui palju üks õigus või võimalus neid kuritegusid peatada kaalub üles kellegi privaatsuse õiguse teatud numbrituvastuse puhul. See ongi juristide ja parlamendiliikmete debatt, minu meelest väga väärtuslik ja vajalik debatt. Nii et mina ei võtaks seda mitte traagikana, vaid vastupidi, võimalusena. Jah, võib-olla oleks see debatt pidanud viis või kümme aastat tagasi toimuma – ei toimunud –, aga nüüd toimub. Nüüd ongi koht, kus seda debatti pidada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kriminaalmenetluses kasutab politsei tõendina PPA arvutisüsteemist alla laetud ja muu hulgas avaliku ruumi kaamerate, niinimetatud numbrituvastuskaamerate ja näotuvastuskaamerate salvestisi. Sisuliselt on tegemist selliste tõenditega, mis ei ole lubatud, ja seetõttu ei tohiks neid üldse kriminaalmenetluses kasutada. Küsimus on selles, et kui kõik on õige, [miks] peaks valitsus praegu tõmblema selle nimel ja alustama seaduse muutmist. See viitab tegelikult sellele, et politsei ei ole tegutsenud kooskõlas kehtiva õiguskorraga. Ma tahan veel öelda, et tegelikult on praegu politsei tegevuses olnud karistusseadustiku ühe paragrahvi tunnused: riikliku järelevalve teostamine ebaseaduslikus korras. Rõhutan veel kord: need teie laused selle kohta, et [andmeid kasutatakse] ainult raskete kuritegude [lahendamisel] – ei, seal võetakse kõik ette. Küsimus on aga selles, et miks seda praegu lubatakse, kui kõik on õige? Miks on vaja uuesti tegema hakata?

Teil oli päris palju erinevaid detaile, osa ei vastanud ka tõele näotuvastuskaamerate jutust, kui ma õigesti kuulsin, ja nii edasi. Võib-olla püüan seda lihtsustada ja ma loodan, et see lihtsustus on adekvaatne, aga kui [see] ei õnnestu, võib-olla ei jõua ka sõnum kohale. Vaadake, ühiskonnas on erinevate õiguste vahel pidev riive. Seda kaalub parlament – seadusandja muuhulgas –, õiguskomisjon. See on parlamendiliikme töö. See tähendab, et meil on õigus eeldada turvalisust, politseil peavad olema vahendid näiteks selleks, et [turvalisust] tagada, tabada kurjategijaid, tõkestada raskeid kuritegusid, kõike muud. Loomulikult see riivab teatud piirist kellegi privaatsust ja selle tasakaalu peabki parlament seaduste kaudu paika [panema]. Nüüd, kui see debatt on kerkinud ja on ühe suure andmekogu põhjal selline debatt, siis ongi loogiline, et parlament seda debatti peab. Mina ei näe selles midagi traagilist. Ütleme nii, nagu öeldud, et kui miski on toiminud 2009. aastast tänaseni, siis ma arvan, et selle abil, nagu öeldud, ongi suur hulk erinevaid raskeid kuritegusid ära hoitud, on püütud kinni igasuguseid autovargaid, kätte saadud lastega seotud kuritegude [toimepanijaid]. See on olnud vajalik ja kohane, aga tänaseks me mõistame privaatsust võib-olla veidi teistmoodi. See tähendab, et tuleb andmekogu [kasutuspõhimõtted] sõnastada viisil, et avalikkus magaks rahulikult ja teaks, mille jaoks ja kes millise ala andmetele juurde pääseb, kes neid vaatab, kuidas neid tõendina kasutatakse ja kuidas kustutatakse, kui inimene ei puutu sellesse asja. See ei olegi teab mis keeruline, see on iga andmekogu printsiipides.

Andrei Korobeinik, palun!

(Pöördub Lauri Laatsi poole.) Andrei? Habemesse läinud! (Naerab.)

Ei ole. Läinud rong. Aga siis Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! No iseenesest, nagu te mainisite, probleem on tegelikult päris kaua meil olnud. Siis, kui see välja tuli, olid kõik üllatunud: et tõesti on ehitatud sellist süsteemi politsei poolt ja keegi sellest midagi nagu ei tea. Kui vaadata kas siseministri või justiitsministri sõnavõtte, et ah soo, ülla-ülla, et selline asi tuli välja, tegelikult meil ei olegi seadust, mis kogu seda tegevust reguleerib, ja vaadata ka eelmise siseministri sõnavõtte, siis tema selgelt ütles, et vahet ei ole, kas seda reguleeriv seadusandlus on olemas või ei ole. Tema jätkaks kindlasti kaamerate töös hoidmist. Praegune siseminister käitus teistmoodi. Mis te arvate, kumb suhtumine ikkagi oleks õige: nii nagu Läänemets välja ütles või Taro ja tema tegevus?

Aitäh! Mina isiklikult ütleks, et on mõistlik see debatt pidada parlamendis ära ja otsustada, mida me täpselt mille jaoks kogume, millised on reeglid, kes mida kogub ja milliseid vahendeid kasutades, kellel on juurdepääs nendele andmetele ja kuidas need kustutatakse. See peaks olema minimaalne lävend, mis meil on mis tahes andmekogude puhul olemas. Meil ei ole mõtet ka pead liiva alla panna. Meil on vahendeid, elektroonilisi vahendeid ja viise, kuidas tulevikus kuritegevust ennetada. See ongi parlamendi töö: seesama debatt ära pidada. Sest lõppkokkuvõttes, ühe bensiinijaama kaamera puhul, kui küsitakse andmeid, et mis seal on toimunud, me suurt ilmselt ei ärritu. Kui küsitakse kahe või kolme puhul, me ilmselt ka ei ärritu, aga kui küsitakse 15 puhul ja pidevalt, siis võib-olla tekib juba küsimus, kuidas [andmeid] kasutatakse. Nii et see tähendab, et selliste suuremate andmekogude puhul on igati mõistetav, kui on raske kuritegevuse tõhustatud takistamise eesmärk. Aga see tähendab seda, et ka parlament peab määratlema, kuidas neid reegleid praktikas ellu viiakse. Nii et ma iseenesest arvan, et praegune viis, kuidas parlament seda debatti peab, ongi õige viis. See ongi koht, kus seda debatti pidada. Olles olnud pikaajaline parlamendiliige, julgen ma öelda, et parlamendiliikmed võiksid seda võtta võimalusena debatis võimalikult kvaliteetselt kaasa lüüa, sest tegemist on ühelt poolt ju ühiskonna turvalisuse ja teiselt poolt põhiõiguste ehk vabaduse ja privaatsuse tagamise debatiga. Mis saaks sellest debatist palju olulisem olla?

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kolleeg Andreid me ära oodata ei jõua ja seda küsimust me võtta ei saa. Küll aga on enne, kui me alustame läbirääkimistega, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Tõepoolest, see on võib-olla isegi hea, et ma ei saanud oma protseduurilist [küsimust küsida] kohe, kui ma selle [märkisin], sest peaminister sai veel mõnele küsimusele vastata. Ja tõepoolest, peaminister oma vastustes ju ütles korduvalt, et kuna probleem on nüüd välja tulnud, siis on ju nii tore, et me saame seda debatti siin Riigikogus pidama hakata. Kas ma sain õigesti aru, et kui see poleks välja tulnud, siis me seda debatti siin ei peakski ja kõik jätkuks endisel moel? Kas peaministri jutu sisu oli tõesti see, kui ma kuulsin nüüd õieti ja ka aru sain õieti, et Riigikogu on siis nagu kummitempel, mis hakkab vormistama ja õigeks lükkama ametkondade ja valitsuse käkke, mida on pikalt tehtud, ja nagu ma ütlesin, võib-olla ka kuritarvitatud? Kas tõesti on Riigikogu funktsioon ajas nii palju muutunud?

Aitäh, hea kolleeg! Mina siin ei ole stenogramm. Te saate täpselt lugeda, mida peaminister ütles, stenogrammist kohe, kui see on ilmunud. Peale selle on meil olemas ka YouTube'i videoülekanne, mida saab kohe järele vaadata ja kust saab täpselt kontrollida seda, mida peaminister ütles. Mina ei saa siin kuidagi hakata üle kordama seda, mida peaminister juba ütles. Peaminister ütles seda, mida ta pidas vajalikuks, ja seda on võimalik ka stenogrammist ja videost kontrollida. Nii, aga läheme nüüd läbirääkimiste juurde. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Varro Vooglaiu. Palun! (Varro Vooglaid kõneleb saalist.) Midagi teha ei ole. Kodukord ütleb, et arupärijate esindaja saab võimaluse esimesena [kõneleda]. Varro Vooglaid, teie võimalus, palun.

Jaa, suur tänu! No ma olin selle regulatsiooni ära unustanud. Ma mõtlesin, et tõepoolest, ma tulen pärastpoole, lisan omalt poolt ka mõned kommentaarid, aga kui kord on selline, siis mis teha. Kord on ju kõige olulisem parlamendis, nagu me teame. Siin ei tohi mööndusi teha. Ma tahtsin omalt poolt öelda mõned üldisemat laadi tähelepanekud, mis kinnistusid seda tänast juttu kuulates. Esiteks on minu hinnangul ikkagi rabav, et Eesti Vabariigis toimuvad asjad sellisel viisil, et jõustruktuurid talitavad täiesti omasoodu, ilma et poliitiliselt isegi teataks, millega nad tegelevad, rääkimata sellest, et neile oleks poliitiliselt antud selleks volitus. See on ju see, mida me praegusel hetkel näeme, ja mitte keegi ei saa seda eitada. Kui on tõesti tõsi, et ükski siseminister alates 2009. aastast ei ole teadnud, et PPA on sellele politsei andmekogu pidamise põhimäärusele toetudes püsti pannud sellise massiivse jälgimissüsteemi – mitusada kaamerat, millega tehakse kodanikest kuus rohkem kui 20 miljonit pilti, mis kantakse andmebaasi, kuhu tehakse palju-palju päringuid, ma ei mäleta, vist kümneid tuhandeid päringuid aastas, kui ma õigesti mäletan –, siis meil on tegemist tõsise probleemiga, mis on palju laiem kui see konkreetne juhtum. Siis tekib ju küsimus, mille kõigega veel PPA tegeleb, ilma et isegi siseministrid oleksid sellest teadlikud. Kas näiteks on ehitatud üles ka massiivne näotuvastuskaamerate süsteem? Ja ma ei räägi siin sellistest valvekaameratest, mis salvestavad pidevalt avalikus ruumis ja mille pealt on inimesed äratuntavad, vaid ma räägin sellisest süsteemist, mis on seotud andmebaasiga, kuhu on kantud inimeste näopildid. Tehisintellekt töötleb kogutud informatsiooni, vaatab, kas leiab vastavusi andmebaasis näidispiltide vahel ja nende piltide vahel, mida ta kaamerast näeb, kui on pildistatud inimesi, kes kaamera alt läbi lähevad. Ma küsisin korduvalt nii õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühisistungil kui ka õiguskomisjoni istungil eraldi PPA esindajate käest, kord PPA peadirektori asetäitjalt, kord PPA peadirektorilt endalt, et öelge nüüd ausalt, kas te olete pannud püsti ka sellise näotuvastuskaamerate süsteemi. Ja mõlemad kinnitasid silma sisse vaadates: "Ei, sellist süsteemi küll ei ole. Ei ole sellist süsteemi." No vot, ma nüüd ei tea, mida arvata, sest mina olen mitmetest usaldusväärsetest allikatest kuulnud, et on selline süsteem kasutusel, ja juba tükk aega on kasutusel. Mitte ainult ei ole seda testitud siis, kui Zelenskõi käis Eestis, ja mingis muus episoodis – ma ei mäleta, mis see teine oli, bussijaamas vist tehti ka mingisuguseid katseid sellega mingi hulk aastaid tagasi –, vaid see on kasutusel laialt. Ja vaat, võta nüüd kinni, kumba uskuda. Kas uskuda seda, mida ütlevad mulle PPA esindajad, või uskuda neid allikaid, kust mina olen kuulnud vastupidiseid kinnitusi? Pidades silmas, et avalikkuse eest täiesti varjatult ja isegi parlamendis ilma igasuguse parlamentaarse arutelu ja otsuseta on pandud püsti selline massiivne numbrituvastuskaamerate süsteem, ei saa ma küll seda pidada sugugi võimatuks, et siseministri teadmata on ka näotuvastuskaamerate süsteem juba püsti pandud. Niimoodi ei tohiks ju normaalses õigusriigis asjad käia, et jõustruktuurid lihtsalt lähevad lappama, teevad, mis tahavad. Ei tohi käia niimoodi asjad! Kui näiteks – peaminister, teie olete minuga nõus, et see ei tohiks niimoodi käia – ilma peaministri teadmata, ilma siseministri teadmata sellised süsteemid üles ehitatakse, siis ju absoluutselt loomulik küsimus peaks olema see: aga vabandust, kui ometi on nii tehtud, siis kes ja kuidas selle asja eest nüüd vastutab? Sest kui mitte keegi ei vastuta sellise praktika eest, siis see ju sillutab teed edasisele sellisele praktikale. Põhimõtteliselt kiidetakse see heaks, et jah, tegite valitsuse teadmata, tegite isegi siseministri teadmata, aga noh, kui välja tuleb, siis mis seal ikka, üritame siis kiirkorras mingisuguse õigusliku aluse kuidagi kokku klopsida, silume selle asja kuidagi suhtekorralduslikult ära, eks, suhtekorraldusosakondadele anname vastava ülesande, võib-olla palkame mingi büroo veel appi, kes aitab meil seda teha, ja küll me saame siis selle asja kuidagi korda. Ei! Normaalne reaktsioon peaks olema see: kui nüüd sai selline asi tehtud, ilma et valitsust oleks isegi informeeritud, rääkimata sellest, et oleks loodud õiguslik alus, siis me ei lähe siit mitte ühtegi sammu edasi, enne kui ei ole lahendatud küsimust, kes võtab sellise asja eest vastutuse ja kuidas see vastutus reaalselt välja näeb. Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Edasi on küsimus ka selles. Ma tuleksin ikkagi tagasi selle juurde, mida teie, härra peaminister, ütlesite. Mul ei ole seda artiklit praegu ees, mida ma enne tsiteerisin, aga mul ei olegi tarvis seda uuesti tsiteerida. Te ütlesite Madis Hindrele, kui ta seda artiklit koostas, kevadel 2025, et teie olete endiselt seda meelt, et mingisse politsei andmebaasi ei tohiks kanda nende inimeste autode numbreid, kes ei ole õigust rikkunud. Teie rääkisite sellest keskmise kiiruse tuvastamise kontekstis, aga printsiip on ju sama, ükskõik, kas me mõõdame keskmist kiirust või me lihtsalt pildistame inimeste autosid üles. Ma saan aru, et kui pildistatakse autosid üles ja näiteks satutakse auto peale, mis on seotud mingi tõsise õigusrikkumisega, vaat siis see pilt läheb andmebaasi. See oleks selline olukord, kus me räägime õigusrikkumise fikseerimisest. Aga kui pildistatakse üles kõik autod, ilma et oleks mingit vahet, kas need autod on seotud mingisuguse õigusrikkumisega või mitte, siis see on ju vastuolus printsiibiga, mida te ise jaatasite, ehk printsiibiga, et ei tohiks kanda andmebaasi nende inimeste autode pilte, kes ei ole õigust rikkunud. Ja kuna te vastasite sellele küsimusele jaatavalt, et te olete endiselt sama meelt, siis ma eeldan, et peaministrina te ka seisate selle eest, et see printsiip saaks edaspidi Eestis austatud ja sellisel viisil massiliselt inimeste autode numbreid üles ei pildistata, kui nad ei ole õigusrikkumisega seotud. Kui Vabariigi Valitsus peaks hakkama vastavasisulist eelnõu välja töötama, siis ma tõesti loodan, et te jääte kindlaks nendele sõnadele, mis te siitsamast puldist ütlesite 10–15 minutit tagasi, ja käitute vastavalt. Ja mida ma lõpetuseks veel ütleksin kogu selle asja kohta, on see, et on ikkagi väga sümptomaatiline, et te ütlete, et teil on väga hea meel, et me saame parlamendis nüüd seda debatti pidada, eks. Siin on ju asi täiesti selgelt pea peale pööratud. Ei ole nii, et kõigepealt ehitavad jõustruktuurid üles massiivsed kodanike kohta info kogumise süsteemid, ilma et selleks oleks õiguslikku alust, ilma et selle üle oleks peetud ühiskondlikku arutelu, ilma et parlament oleks andnud vastava volituse seaduse tasandil, ja kui see välja tuleb, siis selle asemel et rääkida, kes ja kuidas vastutab, hakatakse rääkima, et vaat kui tore, me saame nüüd õiguse seda parlamentaarset arutelu pidada. No see on ju absurd. Totaalne absurd! Tegelikult peaks ikkagi olema niimoodi, et kõigepealt peame parlamentaarset arutelu ja langetame vastavasisulised otsused ja siis hakatakse neid süsteeme üles ehitama või ei hakata, sõltuvalt sellest, milline parlamentaarne arutelu ja otsus on. Rääkimata sellest, et me ju teame väga hästi, mida see parlamentaarne arutelu nüüd siis tähendab. Otsus on ju langetatud, see süsteem on püsti pandud, see on üles ehitatud, selle kaudu on massiivset infot kogutud. Kindel resolutsioon on jätkata selle süsteemi kasutamist. Kogu parlamentaarne arutelu on selles mõttes üks suur illusioon ja fiktsioon, et te teete ikka ju nii, nagu te olete otsustanud. See, kas me siin räägime või kritiseerime, on pigem selline ääremärkuste vormistamine. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Head vaatajad! Paraku peame tõdema, et tegelikult siin saalis laiemalt me juba ammuilma ei räägi selle süsteemi juriidilistest probleemidest. Nii nagu lugupeetud peaminister ennist välja tõi ja nagu on välja toonud ka politsei õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni istungil, on töötatud teatud reeglite ja protseduuride alusel, sealhulgas sellesama määruse ja seaduste alusel. Need väited, et kuidagi keegi on teinud mingisuguse jälgimisühiskonna, tegelikult ju ei vasta tõele. Mitte keegi ei vaata neid kümneid miljoneid pilte, millest siin kogu aeg juttu on, et keegi kogu aeg jälgib. Vaevalt küll, see ei ole ka eriti loogiline. Samal ajal me anname vabatahtlikult telefonis AI‑le ja igale poole õigusi meid jälgida. Meil on iga päev telefon taskus, kogu aeg on meid võimalik jälgida ja me anname selle [loa] vabatahtlikult, lihtsalt selleks, et meil oleks mugav. Antud juhul on see süsteem tõesti päästnud inimesi, see on viinud kurjategijaid kohtu alla. See on oluline süsteem. Kui nüüd väide on, et just see süsteem on punane joon, mille pärast me peame ilgelt muretsema, sellepärast et meil on jälgimisühiskond, siis see on lihtsalt üks poliitiline sõnavaht. Ma ei usu, et see on nii, ja see ka ei ole nii. See ei ole lihtsalt loogiline. Kui me räägime juriidilisest aspektist, siis nagu ma ka ennist küsimuses ja mujal olen välja toonud, tõendite [kogumiseks] on seda numbrituvastussüsteemi ka kasutatud, kohtust on need läbi käinud, ja mitte kordagi ei ole kohus neid tõendeid tagasi lükanud. Mitte kordagi selle aja jooksul ei ole olnud olukorda, kus on öeldud, et need tõendid on ebaseaduslikult hangitud. Ei ole sellist asja. Ja kui me räägime sellest, et jah, meil on mingisugused täpsustused tegemata, siis tõepoolest, nii nagu siin ennist räägiti, aeg on edasi läinud. Tõepoolest, aeg on edasi läinud, aga ka kurjategijad on muutunud targemaks. Meie seisukoht on alati olnud see: jah, kui on vaja, teeme seaduse täpsemaks, selles ei ole küsimust. Me oleme näinud ka seda, et need logifailid on olemas, põhjendused on olemas. Politsei on järginud vähemalt neid seadusi, mis on täna olemas, ja määrusi. Kui neid on vaja täpsustada, siis täpsustame. Aga kas seda süsteemi pidi sulgema ohuga, et meil on nüüd olukord, kus seesama süsteem, mis Euroopas on väga laialdaselt kasutuses, nüüd meil ei tööta, sellepärast et meil on mingisugune foobia, et kõik meid kogu aeg jälgivad? No ma arvan, et see ei ole mõistlik. Tegelikult on ka koalitsioon mõistnud, et see siseministri otsus oli ennatlik. Seetõttu tuli Siseministeerium õiguskomisjoni eelnõuga, mida tegelikult nii siseminister ise, Siseministeerium kui ka politsei väga toetasid, aga tuli välja, et siseministri enda erakonnakaaslase [juhitud] justiitsministeerium seda eelnõu ei toetanud. Ja päev hiljem, kui õiguskomisjon oli koalitsiooni häältega otsustanud seda eelnõu mitte algatada, tuli neli koalitsioonisaadikut sisuliselt täpselt samasuguse eelnõuga, mida me siis homme, nii nagu lugupeetud peaminister ütles, hakkame arutama. Nüüd hakkame seda debatti pidama. Ja miks ma ütlesin, et see on käkk: sellepärast, et see ongi käkk. Me oleme raisanud tohutult aega. Me ju tegelikult saame aru – ja ma usun, et tegelikult ka peaminister, vaatamata sellele, et ta võib-olla seda otseselt välja ei öelnud, on valmis seda süsteemi ikkagi taaselustama –, et see on vajalik. See on lihtsalt vajalik. Sellepärast see ongi käkk, et me oleme raisanud tohutult aega. Me oleme suveks pimedad ja tõenäoliselt võib juhtuda, et oleme ka sügisel pimedad, sellepärast et siis läheb veel aega, on kohalike omavalitsuste valimised ja nii edasi. Ma tahaks loota, et sellise olulise süsteemi puhul me suudame asju vaadata ratsionaalselt, mitte sellise foobiaga, nagu ma siit paremalt kuulen, et kõik jälgivad kõiki ja nii edasi. See ei ole nii. Ma sisimas, sõbrad, täpselt samamoodi ei taha, et keegi meid jälgiks. Inimestel on õigus eraelule ja nii edasi, see on kõik väga õige. Aga samal ajal kui meil on tuhandeid kaameraid omavalitsustes, samal ajal kui meil on telefonid taskus, samal ajal kui meil on igasugused tehnoloogilised vahendid, siis me ütleme, et vaat see numbrituvastussüsteem on see punane piir, kust me ei tohi edasi minna. Ma arvan, et see on jama. See ei vasta tõele. Ma tahaks loota, et Riigikogus me teeme otsuse see süsteem taaskäivitada ja seda kiiremas korras, vaatamata sellele, et on tehtud minu hinnangul viga. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! No me kuulsime siin, kuidas Kristen Michali nimeline isake tuli Riigikogu õpetama, kuidas debatti pidada: et pidage oma debatt siin ära ja tehke asi korda, kui nüüd ikka on vaja, ja lollid olete, et siiani ei ole pidanud. Ja siis püüdis teha peasüüdlaseks kogu kaameravõrgustiku tegemise juures mind. Kallis Michal, aastal 2009, kui see süsteem käivitati, oli Marko Pomerants siseminister. Ilmselt tema eellase Jüri Pihli poolt algatati kogu see ettevõtmine. Mina sisenesin poliitikasse alles 2012–2013 ja siis oli see juba pikemat aega töötanud. Nii et ei ole mõtet hakata jälle tüüpilist reformierakondlikku plärtsumist tegema, et "Aga Mart Helme ise, aga Mart Helme ka ja teie ka seal ju, teie olete tegelikult need pätid ja süüdlased". Ei ole! Ei ole. Kristen Michal oli sel ajal oma kilekotid ja valged kampsunid ammugi kuulsaks teinud. Nii et ei ole vaja hakata rääkima. Nüüd tulen selle juurde, et keegi ei teadnud midagi. Michal ei teadnud midagi ja keegi teine ei teadnud midagi. Ebakompetentsed olete, sõbrad! Mina küsisin väga selgelt: mis asi on ANTS? Automaatne numbrituvastussüsteem. Miks seda vaja on? Seda on vaja selleks, et kiiruse ületajad tuvastada ja neile trahvid määrata. Väga konkreetne, väga arusaadav, väga mõistlik, midagi vastu vaielda ei ole. Nüüd tuleb aga välja, et süsteemi on laiendatud, arendatud. Michal ei tea, et meil neid kaamerasüsteeme on väga erinevaid: piiri peal on oma kaamerasüsteemid, merepiiri peal on oma kaamerasüsteemid, krimisüsteemid on omaette. Toon sellise näite. 9. mai puhul, kui ma olin värskelt ministriks saanud, kutsuti mind politsei peamajja, õigemini ma ise olin huvitatud sellest, et ma sinna läheksin, ja ma nägin kogu kaamerapilti, mis linnas on: kus on kogunemised, kus on politseinikud, kus on mis. Ma ei olnud ebakompetentne. Ma teadsin, erinevalt teist, kes te väidate, et te mitte midagi ei teadnud. Järelikult olete täiesti ebakompetentsed, oma valdkonda ei tunne, oma valdkonna spetsiifikat ei tea, ei orienteeru selles. Milles on probleem? Probleem on selles, et meil ei ole kindlust. Eelkõneleja, kes praeguseks on saalist lahkunud, sotside poolt, ajas ju ikka päris naljakat juttu siin, et mitte öelda lolli juttu, et me kõik kanname ju telefoni kaasas ja meid kõiki võib jälgida. Muidugi võib! Ja jälgitaksegi. Selles ongi küsimus: ei ole kontrolli, kui suurel määral kuskil [andmeid] säilitatakse, kui suurel määral on need kättesaadavad kõige lihtsamate päringute tegemisel, nagu siin juttu on olnud, 400 inimest pääseb sellele andmepangale juurde. Miks [andmeid] säilitatakse, miks säilitatakse ka nende [isikute andmeid], kes ei ole seadust rikkunud? Antud juhul jällegi tehakse pudru ja kapsad. Ühelt poolt me räägime sellestsamast ANTS-ust ehk automaatsest numbrituvastussüsteemist, teiselt poolt me paneme selle ühte patta kõikide ülejäänud kaameratega ja räägime kurjategijate püüdmisest. No kuulge, ärge ajage sellist lolli juttu jälle! Ei ole meil massilist kuritegevust autoroolis, auto numbrimärgi taga. No ei ole sellist asja! Siin ei ole mingit kurjategijate tabamise juttu, kurjategijaid tabatakse teistmoodi. Loomulikult on kaamerad vajalikud, loomulikult on nende süsteem ja süsteemne kasutamine vajalik. Aga ma meenutan ka seda, et kui ma olin minister, siis käis politsei väga-väga jõuliselt pinda, et seesama näotuvastussüsteem meil käima panna, et kaamerad tuvastaksid nägusid. Milleks? Miks peaks tuvastama nägusid inimestel, kes massiliselt kaubamajades liiguvad? Ja siis tuleb see sotsipoiss meile siin rääkima: "Kes töötab neid läbi? Kes neid säilitab ja kes neid kasutab?" Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Aga vaadake, meil on tänasel päeval olemas isegi niisugune tore asi nagu tehisintellekt. Meil on igasugused erinevad filtrid, igasugused päringusüsteemid. Ei ole mingit küsimust pilvest kätte saada miljonite ja miljonite säilitiste hulgast seda, mida parajasti otsitakse. Vaadake kas või krimifilme, vaadake politseifilme. Väga lahe sari on "Chicago politseijaoskond". Kõik saadakse kätte, minutitega saadakse kätte. Ameerikas, mis on ju kordades suurem kui Eesti – mis me räägime siin mingisugusest pisikesest Eestikesest, kus on võib-olla kümneid miljoneid säilitisi –, on neid miljardeid. Minutitega saadakse kätte kõik, mida tahetakse. Selles ongi küsimus, et kui meil ministrid mitte midagi ei tea, oma valdkonnas ei orienteeru, siis me teeme ju väga lihtsa järelduse: meil ei ole jõustruktuuride üle tsiviilkontrolli. Tsiviilkontroll on puudulik ja see on vaja seadusandlikult ära õiendada. Selleks ei ole siin mingit debati pidamist vaja. Selleks on vaja võtta meist kopsakamate, arenenumate ja seadusandluse spetsiifilisemalt välja töötanud riikide juba leiutatud jalgrattad ette ja rakendada neid siin. Ja mida on selleks vaja? Selleks on vaja poliitilist tahet. Aga siin me jõuame mingisuguse väga-väga tõsise küsimuseni. See väga tõsine küsimus on see, et ega meil valitsus ei juhi riiki praegu. Ega Kristen Michal ei juhi riiki. Kristen Michal istub seal Stenbocki majas nende armust, kes selle valitsuse on pukki upitanud ja kes seda riiki tegelikult juhivad. Ja need, kes seda riiki tegelikult juhivad, ei taha, et nende üle kehtestataks tsiviilkontroll. Michali erakonnakaaslane Kalle Laanet on praegu omal nahal tunda saamas, mis tähendab, kui üritatakse mõnele asutusele, mille ametnikud peavad ennast karistamatuks ja riiki juhtivateks, kontrolli kehtestada. Selles on meil põhiprobleem: ebakompetentsus, korruptsioon ja tegelike peremeeste armust riigi ametipostidel, poliitilistel ametipostidel istuvad inimesed. Ja ei maksa tulla siia isatsema ja meid õpetama, mida me peaksime tegema ja kuidas me peaksime tegema. Ei ole selle kategooria isa, no lihtsalt ei ole. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Palun!

Täna on meil numbrituvastuse kaamerate võrgustiku ja sellega seonduvate tegevuste arupärimine. Lugupeetud peaminister Kristen Michal ei andnud tegelikult arusaadavaid ja põhjendatud vastuseid. Mina sain aru ainult sellest kõige rohkem, et talle meeldib debatt siin Riigikogus, kus arutatakse asju põhjalikult. Aga selleks, et tema juttu, mida ta siin rääkis, täielikult ümber lükata, ma katsun põhineda ainult faktidel. Kui see teema avalikuks tuli, siis advokaat Ginter tegi ju päringud, palus saata PPA-l materjali selle kohta, fotod, kus tema autot on pildistatud. Fotodel ei olnud [näha] mitte ainult numbrimärk, vaid ka inimesed, kes selles autos istusid. Seda oli juba pikemat aega tehtud ja päris palju kuid on möödas, nii et fakt on see, et inimesi koos numbrimärkidega pildistatakse. Teine fakt. Lugupeetud õiguskantsler Ülle Madise ütles ju väga selgelt välja, et selle süsteemi jaoks ei tohi mitte ühtegi senti kulutada. Miks ta seda ütles? Põhjusel, et tegemist on ebaseadusliku tegevusega, sest Riigikogu pole seda seadustanud. Peaministri väited selle kohta, et [andmeid] kasutatakse ainult raskete kuritegude [lahendamisel], piiririkkujate tabamiseks, kadunud isikute [otsimiseks] ja milleks veel, on tegelikult häma. Mul on olemas kirjalikud tõendid selle kohta, et kõiki neid salvestisi kasutatakse siis, kui selleks on vajadus. Sugugi ei [kasutata] neid [vaid] raskete kuritegude [lahendamisel] ega mingite kadunud isikute [otsimisel], vaid see on süsteemi osa, mida saab kasutada siis, kui selleks tekib vajadus. Just neidsamu tõendeid, mida tegelikult on kogutud ebaseaduslikult, kasutabki politsei kriminaalmenetluses tõendina – PPA arvutisüsteemist alla laetud ja muu hulgas avalike kaamerate, nõndanimetatud numbrituvastuskaamerate salvestusi. Ei ole tegemist kohtumenetluses lubatud tõenditega, mistõttu ei saaks ega tohiks neid tegelikult kasutada. Miks ma saan sellise väite välja öelda? Aga just sellepärast, et kui kõik oleks korras nagu Norras, ütleb kõnekäänd, siis poleks mingit tarvidust praegu seda süsteemi peatada ja tuua [eelnõu] uuesti Riigikogu menetlusse, et see asi seadustada. See määrus on tegelikult ebaseaduslik. Aga asja põhiuba on selles, et tegelikult on need isikud, kes on teinud selliseid salvestusi, need pilve laadinud ja vajadusel andmeid välja võtnud, teostanud riiklikku järelevalvet karistusseadustiku mõttes ebaseaduslikus korras. Mina tahaks nüüd teada, kas keegi jõustruktuurides, prokuratuuris, politseis algatab ka kriminaalasja selles koosseisus. Kindlasti mitte, sellepärast et hunt hunti ei murra. Aga põhiseadus seda tegelikult ju ei luba, et meil on jälgimisühiskond. Vaatamata sellele on ka siin saalis neid, kes ütlevad, et nii peabki olema. Ütlevad need, kes ei ole näinud Nõukogude aega ja kes ei tea, mis on ebaseaduslik jälitustegevus ja mismoodi jälitatakse. Meie peaksime olema õigusriigis ja kui me hakkame seda seadustama, siis enne on vaja need isikud vastutusele võtta, sellepärast et nad on teostanud riiklikku järelevalvet ebaseaduslikus korras. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh! Kuulates seda debatti, pean tunnistama, et ega mul ei olnud esialgu plaanis tulla siia oma seisukohta avalikuks tegema, aga debatt oli tuline ja peab tunnistama, et peaministri vastused ei olnud need vastused, mida oleks tahtnud siinsamas Riigikogu saalis kuulda. Minu arust oli siit puudu see, et kes siis kogu asja eest vastutab: kas mingi vastutus üldse on olemas või ei ole. Mis selgus? Kogu protsess on kestnud päris pikalt. Päris pikalt on toimunud ebaseaduslik – tegelikult võime seda öelda – jälitustegevus, erinevate ministrite ajal. Kui nüüd see tuli ilmsiks, siis tegelikult ühed siin isegi pooldasid seda: et mis siis ikka, kaamerad peavad tööd edasi tegema, ajame selle õigusküsimuse korda ja lähme edasi, on ju. Aga see ei ole õigusriigile kohane. Kui mingisuguseid tegevusi rakendatakse, siis need peavad vastama seadustele, olema õiguspärased. See kõik, mis toimus vahepeal nende kaameratega, ei olnud õiguspärane. Kes siis selle eest vastutab? Me ei ole seda vastust kuulnud. Tuleb välja, et mitte keegi. Sellisel viisil juhitakse riiki. Eriti kummastav oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja, kes andiski nagu sellise info edasi, et lähme edasi, oli mis oli, see, mis oli, oli ka õige ja nüüd tulebki edasi minna. Täpselt samamoodi pani imestama, kuidas ka eelmine siseminister Lauri Läänemets oma ühes intervjuus ütles, et jah, tõesti, õiguslikud küsimused tuleb ära lahendada, seadus tuleb [praktikaga] vastavusse viia, aga tema oleks vaatamata kõigele need kaamerad ikkagi [edasi] töös hoidnud. Endine siseminister, praegune Riigikogu liige, ja kummastav, et veel sotsiaaldemokraat, seepärast et oleks arvanud, et sotsiaaldemokraatidelt kuuleb seda üldse kõige viimasena. Ju siis on ka sotsides uued tuuled ja hoopis teistsugused, kui nende programm ette näeb. Hanimägi tegelikult oma kõnes ju kaitses eelmist siseministrit ja seda seisukohta. Ega tal vist teisi valikuid ei ole. Ma arvan, et väga paljuski, arvestades, et eelmine siseminister päris pikalt seda valdkonda juhtis, on see eelmise siseministri tegemata töö. Ma arvan, et see, et praegu peatati kaamerate töö, ongi õige. Enne ei tohigi neid kaameraid tööle panna, kui on seadusliku poole pealt asjad klaariks tehtud ja õigus on jalule seatud. Lihtsalt me peame mõistma, et seda tuleks teha päris kiiresti. Vajadusel, ma arvan, me võime – ja kutsun üles [seda tegema] ka Riigikogu esimeest – kutsuda kokku Riigikogu erakorralise istungi, kui see küsimus on päevakorras ja kui minister on valmis seda [eelnõu] ka suvel tulema esitama meie ette. Päris kummastav oli sotside esindaja sõnavõtus ka see, et ta tõi ühe näite, mis puudutas telefone. Ta väitis siin, et telefone ka jälitatakse ja kuulatakse pealt, aga ju siis ta teab rohkem kui meie siin. Ta väitis ka seda, et neid materjale, neidsamuseid kaamerapilte on kasutatud ka kohtutes ja et see on ju kõik seaduspärane olnud. Siin tekib järgmine küsimus: kas probleem ei ole nagu suuremgi kui ainult Politsei‑ ja Piirivalveametis. [Ehk] ongi suurem probleem, kui neid materjale kasutatakse ka juba kohtutes ja väidetakse, et see on seaduspärane. Need kõik on sõnavõtud või mõtted, mille Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja siin meile edastas. Ja ma kordan veel üle …

Kas vajate lisaaega?

Ei vaja. Aitäh!

Selge.

Me elame õigusriigis. Ma loodan, et me elame õigusriigis, ja vastavalt sellele tuleb ka toimetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun.

Aitäh! Austatud esimees! Austatud peaminister! Austatud kolleegid! Ühiskonnas tekib turvatunne siis, kui avalik sektor ja valitsus annavad selgeid signaale selle kohta, mida nad teevad. Nende politseikaamerate puhul olid signaalid kõike muud kui selged. Esiteks, ministritest keegi ei tunnistanud, et selline jälgimine üldse toimub. Iga kuu tehti 20 miljonit pilti inimestest ja avalikkus sellest mitte midagi ei teadnud. Eriti hämmastab see, et ministrid väidavad, et nemad lihtsalt isegi ei teadnud sellest midagi. Kuidas see võimalik on? Kas tegelikult teati, aga varjati seda avalikkuse eest? Või siis on tõesti võimalik selline olukord, kus meil avalikus sektoris võidakse käivitada protsesse, millega isegi valitsuse liikmed pole kursis ja mida isegi ei kontrollita? Tegelikult need mõlemad variandid on ohuks demokraatlikule õigusriigile. Politsei tõi täna välja, et seadust rikutud ei ole. Tänaseks on tegelikult juba kinnitatud fakt, et seaduslikku alust kaamerate kasutamiseks ei olnud. Ma räägin ka sellest, et eraldi teema oli see, et Siseministeerium koostas memo, juriidilise analüüsi selle kohta, kuidas õiguslik alus siiski on olemas, aga sellele pandi AK-märge ja see oli põhimõtteliselt salastatud 75 aastaks. Mis mõttes? Me räägime inimeste põhiõiguste kaitsest ja selle analüüsist ja see on AK-märke all 75 aastaks. Siis, kui ma seda [küsimust] tõstatasin mitu korda, ka õiguskomisjonis, tehti see lõpuks avalikuks, mis lõpuks ka tõestas, et õiguslikku alust kui sellist ei olnud. Ja nüüd muidugi on poliitilised jõud – eelkõige olen seda kuulnud sotsiaaldemokraatidelt –, kes soovivad seda küsimust kiires korras reguleerida. Esiteks, mina selle protsessiga ei kiirustaks, ja teiseks, demokraatlikus õigusriigis ei saa need protsessid toimuda vastupidises suunas, et alguses paneme kaamerad tööle, iga kuu teeme 20 miljonit pilti ja siis tagantjärele püüame seda kiires korras seadustada. Mina ei tõttaks ka samamoodi kritiseerima tänast siseministrit. Mina toetan seda otsust, et [süsteemi töö] peatati kuni õigusliku selguseni. Ja eriti, ma arvan, ei peaks sotsiaaldemokraadid kritiseerima tänast siseministrit, sest nende käes oli see portfell mitu aastat. Eelmisel aastal tuli õiguskantsleri kiri palvega inimeste põhiõigusi kaitsta ja sellele ju ei reageeritud. Selles osas ma nõustun Marju Lauristini kriitikaga, mis on täna ka ERR-is kajastatud. Täna on vähemalt esimene kord, kui me reaalselt avalikult seda arutame siin saalis, inimesed kuulevad seda arutelu. Siiamaani arutelu kui sellist polnud, see teema lihtsalt vaikiti maha. Ja veel on see jutt, et miks me seda debatti ja teemat üle tähtsustame, teeme kiiresti eelnõu ära, mis see probleem on. Mina soovitan vaadata siinkohal välisriikide praktikat. Seal on isikuandmete kaitse, kaamerate paigaldamine väga rangelt reguleeritud. Selline olukord, mis meil on täna tekkinud, seal lihtsalt poleks olnud võimalik. See oleks olnud nii suur skandaal, et no ma ei kujutagi ette. Soovitan lugeda ka Euroopa Kohtu lahendeid, [millest selgub, et] ei lubata üldse isikuandmeid koguda ja säilitada ja kusjuures isegi ei lubata säilitada kurjategijate andmeid. Euroopa Kohus on lausa selliseid lahendeid teinud. Nüüd tulen tagasi selle juurde, kuidas on kaameraid kasutatud. Esiteks, PPA ütleb, et kõike on tehtud õiguspäraselt, aga samas siinkohal räägib endale vastu. Nimelt oli teostatud kontroll: Politsei- ja Piirivalveamet ise selle teostas ja nad ise tuvastasid mitmeid puuduseid. Esiteks kaamerate panek. Kaamerate ülespanekul peaks iga kord olema [tehtud] analüüs ja ohuhinnang ehk siis kaameraid ei saa lihtsalt niisama panna kuskile igaks juhuks, et äkki läheb vaja. Kontroll tuvastas, et selliseid analüüse tihtipeale ei tehtud. Vähe sellest, et seda võimalikku ohtu ehk alust [ei olnud], et kui on võimalik oht, siis pannakse kaamera üles. Esiteks, seda sätet tõlgendatakse väga laialt, see on üks asi. Aga teine asi, [võimaliku ohu olemasolu] isegi üldse ei võetud aluseks. Lihtsalt kuhu sooviti, sinna pandi kaamerad. See on PPA kontrollis olemas. Lisaks oli öeldud, et ligipääs on piiratud ametnike ringil. Nüüd ma küsin: 1300 ametnikku, kaasa arvatud Maksu- ja Tolliameti ametnikud – kas see on piiratud ring? Ei ole piiratud ring minu arvates. Lisaks tuuakse välja, et päringud on põhjendatud. Samas ei tooda välja, mis paragrahvi alusel, mis olukordade jaoks kogutud andmeid kasutati. Ja mis kõige olulisem: see, kas neid logisid on kontrollinud ka sõltumatu organ, nagu näiteks Andmekaitse Inspektsioon, ei tule sellest kontrollist välja. Nüüd ongi probleem selles, et seda kõike püütakse tagantjärele seadustada, andes tegelikult isegi veel rohkem õigusi. Õiguskomisjonis on need eelnõud olnud arutusel. Nüüd hakkame uuesti seda eelnõu, mille me maha hääletasime, homme arutama. Probleem ongi selles – mida mina näen –, et PPA-le antakse väga palju õigusi juurde, aga samas jäävad inimeste põhiõigused ikka veel kaitseta. Näiteks ei reguleerita ikka veel seda, mille alusel ja kui palju kuskile kaameraid paigaldatakse. Minu arvates on see diskussioon vajalik, et kui palju peaks meil olema kaameraid avalikus ruumis ja mis tihedusega, mitte nii, et on pandud kuidagi suvaliselt need kaamerad ja seadustatakse see nüüd tagantjärele selle eelnõuga ära. Peaks olema väga konkreetne säte, mida ei oleks võimalik kuritarvitada. Veel üks aspekt, miks see on oluline. Näiteks on kirjas see, mida ma ka peaministrile mainisin, et lisaks sellele, et pildistatakse autosid ja isikuid, kes autos asuvad, aga [pildistatakse] ka isikuid, kes viibivad kõrval, ja seejuures ei ole võimalik nende isikute nägusid hägustada. See on arutelu koht, kas me seda aktsepteerime. Siin käis veel korra selline mõte läbi, et mis te muretsete, mida nende andmetega ikka tehakse. Õiguskantsleri büroo ja Andmekaitse Inspektsioon on välja toonud, et probleem on selles, et nende andmete abil on võimalik kindlaks teha inimeste igapäevaseid liikumisharjumusi. Ja siit [tuleneb] jällegi seesama küsimus, mille ma tõstatasin. 1300 ametnikku [pääseb andmetele ligi]. Kas me selle eelnõuga, mida me arutame, tahame nii palju õigusi anda? Ja see, mida ma olen juba ka meedias välja toonud: on vähemalt viis punkti, mis tuleb seadustada. Alused ja siis on andmed, mida üldse tohib koguda. Siis kolmas on hävitamine ehk millise aja pärast tuleb andmed hävitada. Siis peab olema igal inimesel võimalus tutvuda andmetega, mida on riik tema kohta kogunud. Ja viimaseks peaks olema tagatud ka sõltumatu järelevalve, sõltumatu organ, kes seda kõike kontrollib. Ilma selleta edasi liikuda ei saa. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Head kaasettekandjad, kes on juba oma kõned ära pidanud! Siin on väga palju nii selle debati kui ka kõnede käigus juba ära öeldud, aga ma lisaksin siia juurde ühe sellise aspekti, mida ei ole veel keegi täna isegi maininud. Ei olnud võimalik ka rohkem küsida, meil on arupärimiste formaadis igaühel ju ainult üks küsimus. Siin on hästi palju räägitud selle arupärimise ja üldse kogu probleemistiku võtmes, mis meil on – üllatus-üllatus! – ühtäkki välja tulnud, nagu ka peaminister täna siin korduvalt oma vastustes ütles, et ega probleemi ju tegelikult ei olegi rohkem kui see, et midagi on välja tulnud ja nüüd me peame sellega tegelema. Mina ikkagi küsin, ma tõin ka oma küsimuses välja, et kui see ei oleks välja tulnud, huvitav, kas me siis ei arutakski seda siin ja ei peakski seda debatti. Kas ei tulekski keegi, peaminister ega keegi valitsusest, meile seaduseelnõuga, mille seletuskirjas oleks kirjas, et seda eelnõu on vaja selleks, et viia kujunenud olukord vastavusse seadusandlusega, uute vaadetega seadusandlusele – andmekaitse ja teised aspektid, millest on ka täna siin väga palju räägitud? Aga selle arupärimise kontekstis on siin tõstatatud ikkagi, kuidas ma ütlen, just nagu õigustajate poole pealt, turvalisuse teema. [Öeldakse, et] see, et kas kogu võrgustik oli seaduslik või ei olnud seaduslik, ärme sellest siin praegu räägi, seda oli vaja selleks, et pätid kinni püüda. No heakene küll, eks ju, turvalisust me tahame kõik ja tahame ka, et pätid saaks kinni püütud. Natukene kõrvalteema, aga ma küsiksin irooniliselt, et kui me kõik need pätid oleme kinni püüdnud, siis kuhu me nad paneme. Vanglasse me neid ju ei pane! Vanglasse me toome Rootsist 600 mõrtsukat, vägistajat ja muidu kurjategijat, eks ole. Vanglasse me neid ju ei pane! Ma ei tea, kuhu me nad paneme. Selline kognitiivne dissonants on siin kogu aeg õhus. Aga kogu seda asja, kui me räägime turvalisusest ja pättide püüdmisest, on hakatud lahendama valest otsast, kas teadlikult, tahtlikult või kogemata või teadmatusest või ebapädevusest või millest iganes. Aga me teame Euroopa näidete varal, ja see on jõudnud ka juba Eestisse, et kui me räägime kuritegudest, sellistest suurtest kuritegudest – vägistamistest, röövimistest ja üleüldse suurematest ja väiksematest pätitegudest ja kuritegudest –, siis ka meil tegelikult on see protsent juba väga suur, et need pätid on immigrandi taustaga. Euroopas on see juba valdav ja nüüd see on jõudnud ka Eestisse. Selle asemel, et kontrollida seda teisel viisil … Ma toon Soome ja Hollandi näite. Võib-olla teistes Euroopa riikides on seda ka, aga lihtsalt Soome ja Hollandi näidet ma tean. Me teame, et meil Euroopa Liidus öeldakse alati selle peale, et on inimeste, tööjõu ja raha ja kõige vaba liikumine. Hästi. Aga sellest hoolimata näiteks Soome ja Holland piiravad või vähemalt kontrollivad inimeste liikumist niimoodi, et näiteks kui sa tahad minna Soome või Hollandisse elama või töötama, siis ei ole nii, et tulevad, kes tahavad, ja teevad ja toimetavad kuidas iganes. Seal on väga lihtne: kui sa üürid mingi elamise, siis peab sul olema legaalne üürileping. Sa ei saa enne ka pangaarvet avada kohapeal ega saa endale kohalikku telefoniliitumist, kui sul seda ei ole. Niimoodi, et kohalikud nii-öelda turvalisusstruktuurid … Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Jah, kolm minutit lisaks, palun.

Aitäh! Kohalikud turvalisusstruktuurid kontrollivadki läbi selliste asjade seda, kes neile tuleb ja kus nad elavad, pangakontode kaudu [vaatavad,] kuidas nende rahad liiguvad, ja telefoniliitumiste kaudu, eks ole, kellega nad räägivad. Sellega nad saavad väga palju sellist, ütleme, turvalisuse huvides vajalikku kontrolli juba ära teha. Aga mis meie teeme? Meie ehitame hoopis üles varjatud kaamerate jälgimise süsteemi, jälgime lausaliselt kõike ja kõiki ja siis ütleme, et see on meie endi turvalisuse huvides. Vabandust, kõigepealt tuleb kontrollida immigratsiooni, mitte kontrollida oma inimesi. See on asi, mis tuleb kõigepealt ära teha, ja siis alles hakkame rääkima, kui palju meie oma inimestest peab pättide püüdmiseks pilte tegema. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Üks hetk! Veel ei sulge, peaminister soovib öelda mõned sõnad veel lõpetuseks.

Austatud juhataja! Head saalis viibivad Riigikogu liikmed! No vot, niimoodi see debatt siin läheb. Sellised teemad tegelikult peakski ju parlamendi debati sisu olema, et mismoodi on tagatud Eestis turvalisus ja kuhumaani ulatub turvalisuse tagamise vajadus riives põhiõiguste kaitsega. See debatt on juristide ja parlamendi töö. Ma arvan, et ongi väga hea, et parlamendis see debatt on. Sellised sõnavõtud siit näitavad ka, et ühest küljest justkui soovitakse rohkem kontrolli, aga siis öeldakse, et tegelikult vähem kontrolli. Tuleb ära otsustada, mis täpselt on mille jaoks. Näiteks sellesama keskmise kiiruse [jälgimise] andmebaasi puhul seda debatti ühiskonnas ka peeti Andmekaitse Inspektsiooniga. Kui ma nüüd korrektselt mäletan, siis see puudutab … Ma kirjeldan Varro Vooglaiule, aga kohe, kui ta lõpetab lobisemise, siis ma …

Head kolleegid, kas te soovite peaministrit kuulata?

Ei, ma lihtsalt kirjeldasin Varro Vooglaiule seda, et keskmise kiiruse puhul lahendati see niimoodi, et andmed anonümiseeriti ja hiljem kustutati, et inimesed ei oleks selles andmebaasis. See oli ka avaliku debati objekt, Andmekaitse Inspektsiooni loal seda eksperimenti läbi viidi. See informatsioon on ka avalikult kättesaadav. Õiguskomisjon saab seda kindlasti kasutada, kui huvi on, või Siseministeerium, kes iganes. Ja üldiselt maailmas meil jah ei ole mõtet panna pead liiva alla. Tehnoloogiad arenevad, arenevad ka need, millega on võimalik jälgida, ja ka kurjategijad muutuvad nutikamateks. Ühiskonna huvi on tagada turvalisus raskete kuritegude puhul, nagu mainitud. Siis ongi seesama debatt, et [teha] lõpuks [selgeks], mitut kaamerat tohib kasutada selleks, et kinni püüda näiteks lastevastase kuriteo toime pannud inimene, ja millisel viisil. Seda debatti tulebki parlamendis pidada. Sellisel viisil need debatid tegelikult [aitavadki] paika panna, [millisel juhul on tegemist] põhiõiguste võimaliku riivega. Siis ühiskond teab. Selle konkreetse andmebaasi puhul mind hämmastab hoog öelda, et politseis või kuskil mujal peeti andmebaasi, millest me keegi ei teadnud. Kindlasti on töövahendeid või erinevaid andmebaase, millest me ka varem ei teadnud. Nüüd, kui me teame, anname au ajakirjandusele, kes selle välja tõi, politseile, kes juurdluse läbi viis, ja komisjonile, kes seda nüüd menetleb, ja parlamendiliikmetele, kes on selle algatanud. See ongi debatt, mida parlamendis pidada. Nii et ma soovin jõudu parlamendile kogu suve kestvaks debatiks ja sügisel, loodan, on kvaliteetne produkt. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Vabandan veel kord peaministri ja kolleegide ees, et ma ei olnud piisavalt tähelepanelik peaministri soovi suhtes sõna võtta. Ma üldjuhul ikkagi peale seda, kui on läbirääkimised lõppenud, enam rohkem sõnavõtuks võimalust ei anna, aga see oli minu viga ja sellest ei saa uut pretsedenti. Head kolleegid! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.