Проект закона о внесении изменений в закон о дорожном движении (616 SE) первое чтение

Head kolleegid, olemegi märkamatult jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Tanel Kiige ja Ester Karuse algatatud liiklusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 616 esimene lugemine. Ja mul on suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleeg Andre Hanimägi.

Head kolleegid! Lugupeetud aseesimees! Mis halvasti, see uuesti. Tõsi küll, on väikesed nüansilised erinevused, aga eesmärk on tõepoolest anda omavalitsustele rohkem õigusi reguleerida kergliiklust ja pisimopeedide [arvu] kasvu meie linnatänavatel. Tegelikult on see eelnõu sisuliselt väga lihtne. Nimelt, anda omavalitsustele õigus kehtestada oma territooriumil maksimaalne arv sõidukeid, mida ettevõte võib tema territooriumil kasutusse anda, ja kehtestada vanusepiirang, millest nooremale isikule ei ole lubatud sõidukit kasutusse anda. Miks need punktid oleks mõistlik liiklusseadusesse lisada? Jah, tõepoolest, eelmisel aastal liiklusseadust täiendati, me oleme tegelikult selle küsimusega siin Riigikogu saalis tegelenud ja me oleme selle küsimusega tegelenud ka Tallinna linnas. Tallinna linn on sotsiaaldemokraatide juhtimisel võtnud kõik seadusest tulenevad võimalused kasutusse ja teinud näiteks otsused, kuhu ja kui kauaks võib kergliiklusvahendeid parkida. Samuti on tehtud erinevaid kiirusepiiranguid. Aga meil on olukord tegelikult selline, et meil on järjest tulemas erinevaid ettevõtteid, kes pakuvad sarnast teenust, küll aga erinevate vahenditega. Meil olid alguses tõukerattad, siis tulid pisimopeedid. Ma ei ütle, et emb-kumb nendest oleks midagi halba. Siin eelkõnelejate küsimuste puhul oli see [kriitika], et keegi tegi kellegi juures pilti. Ma arvan, et iga liiklusvahend on linnas tegelikult igati õigustatud ja kasulik. Küll aga räägime me selle eelnõu puhul turvalisusest, mitte ainult nende liiklusvahendite kasutajate, aga ka jalakäijate ja loomulikult ka autojuhtide turvalisusest. Ja miks? Esiteks, loomulikult me näeme statistika järgi, et paraku on neid õnnetusi päris palju. Päris palju on neid õnnetusi ka selle tõttu, et neid rendiliiklusvahendeid on tulnud Tallinna linna tänavatele väga palju. Ja alati, kui inimesed küsivad, et aga miks neid nii palju on, miks Tallinn mitte midagi ei tee, siis [vastan, et] tegelikult Tallinn ei saagi selles osas mitte midagi teha. Isegi kui korraldada ükskõik mitu referendumit, nagu siin ennist oli ettepanek, ei ole omavalitsusel mitte mingit hooba ütlemaks, et vot see ettevõte ei tohi tulla või et me peame panema paika ühe numbri, kui palju Tallinna linna tänavatele neid kergliiklusvahendeid üleüldse mahub. Teiseks on väga suur mure ka see, et nende kergliiklusvahendite kasutajad on väga noored, tegelikult lapsed. Loomulikult on küsimus ühelt poolt liikluskultuuris, ka selles, kas vanemad oma lastele õpetavad, et neid vahendeid tuleb kasutada otstarbekalt, mitte sõita kahekesi või kolmekesi, või kuidas järgida liiklusreegleid. Aga liiklusseaduse järgi võib 14-aastane, kui tal on rattajuhiload, sellise pisimopeediga juba Tallinna linna tänavatel sõita. Kui see eelnõu esitati, siis ma vaatasin ka valitsuse tagasisidet, mis on muidugi negatiivne. Aga valitsuse üks tagasiside on see, et sellist vanusepiirangut ei tohiks omavalitsus kehtestada, vaid seda peaks tegema riik. Ma ütleksin, et vastupidi. Tegelikult ma arvan täitsa tõsimeeli, et kui 14‑ või 15-aastane sõidab kusagil maapiirkonnas selle liiklusvahendiga näiteks kooli või huvialaringi, kui seal on ühistranspordisüsteem väga kehv ja vanemad ei saa [teda sõidutada] ja kool on kaugel, siis sellist võimalust ei tasu talt ära võtta. Kui me räägime aga Tallinnast, kus tegelikult ju see põhiprobleem ongi, vot siis ma ei ole üldse nii kindel, et 14- või 15-aastane peaks sellega sõitma suurte magistraalide ääres või peal. Ma tuletan ka meelde, et pisimopeediga kõnniteel sõita ei tohi ehk tegelikult peakski sõitma sõiduteel või siis rattateel või rattarajal. Siin ennist oli ka juttu kiivritest ja kõigest muust, aga see eelnõu seda ei käsitle. Ma põhjendan ka, miks. See eelnõu annaks vanusepiirangu kehtestamise võimaluse, sest alla 16-aastastel peab olema kiiver. Ja ma arvan, et selle eelnõu kohaselt olekski võimalik anda omavalitsusele tulenevalt omavalitsuse autonoomsusest, millest väga palju siin Riigikogus [räägitakse], võimalus kehtestada selline vanuse piirmäär, mille puhul ei oleks vaja kiivrite ja lubade pidevat kontrollimist. Sest tegelikult, kui me päriselt ja praktikas seda asja vaatame, ma olen päris kindel, et see ettevõte, kes neid rentima hakkaks, ei suudaks mitte mingi valemiga tagada kiivri rentimist ühes selle rattaga ja mitte keegi ei suudaks tegelikult hakata tegema järelevalvet selle üle, kas see kiiver on 15-aastase peas või ei ole. Ja tegelikult siit tuleb ka natukene laiem küsimus. Me oleme väga palju järelevalvet palunud teha politseil, kellel ilmselgelt on ressurssi väga vähe ja kellelt ressurssi võetakse tegelikult ka lausa vähemaks – äsja nägime seda numbrituvastuskaamerate puhul. See tuletab meelde ka selle küsimuse, et munitsipaalpolitseile ehk kohaliku omavalitsuse korrakaitseorganitele ei ole jätkuvalt antud õigusi juurde. See tähendab seda, et kui tõepoolest see rikkumine aset leiab kusagil kõnniteel, siis munitsipaalpolitseil ei ole mitte midagi teha, kutsu politsei. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Nii et loomulikult, selle eelnõu peamine eesmärk on, et meie linnatänavatel oleks turvaline. Kõik erakonnad selle eest seisavad, ma olen selles päris kindel. Ja tõepoolest, Tallinn on see piirkond, kus on kõige rohkem rendiliiklusvahendeid ja kus on neid õnnetusi ja probleeme ka kõige rohkem. Tallinna Linnavalitsus oli väga üksmeelne ja ütles, et jah, see on probleem, sõltumata erakondlikust vaatest. Ma väga loodan, et see eelnõu saab toetuse. Nagu ma ütlesin, tõepoolest, [soov on] juriidilises mõttes kaks väga lihtsat punkti lisada juba olemasolevasse liiklusseadusesse, selleks et omavalitsusel oleks võimalus, mitte kohustus. Ta ei pea tegema ühtegi sammu. Kui aga ühel hetkel tulevad järgmised rattad, järgmised ettevõtted ja me näeme, et olukord hakkab käest ära minema, siis ma arvan, et ühel omavalitsusel – Eesti Vabariigi pealinnas ja loomulikult ka teistel omavalitsustel, kellel see probleem on kas praegu või tuleb tulevikus – võiks olla võimalus seda ise reguleerida [selle järgi], mil moel nemad näevad, et see olukord vajab lahendamist. Aitäh!

Suur tänu teile! Teie lähematel kolleegidel on ka rida küsimusi. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tõesti aitäh, hea ettekandja! Tõesti väga oluline teema. Seda on Tallinnas tõdenud nii Reformierakond kui Eesti 200, et see probleem on. Ja nad tõesti Tallinnas võimu teostades ei ole sellega hakkama saanud, nii nagu ka sotsiaaldemokraadid ei saa sellega hakkama, sest seadus ei luba, seadus ei võimalda. Aga juhtumisi valitsus, kuhu kuuluvad Eesti 200 ja Reformierakond, on andnud selle eelnõu puhul selgituse, et siin pole midagi vaja teha. Soovitab seda mitte toetada, sellepärast et kõik on nagu seaduses kirjas ja saaks teha. Mina ei usu, et Tallinna-suurusel omavalitsusel on nii kehvad juristid, et nad ei suuda siis seadusest seda võimalust üles leida. Võib-olla te avaksite seda teemat. Kas tegemist on lihtsalt tüüpilise poliitmänguga, kus ei soovita [teistele] punkti anda ja riskitakse inimeste turvalisuse ja heaoluga, või millega siin tegemist on?

Aitäh! Eks see natuke huvitav pingpong üla- ja all-linna vahel on olnud juba pikemat aega. Kui need pisimopeedid tulid, siis Tallinn ütles, et kuulge, vabandust, me ei saa eriti midagi teha, me teeme nii palju, kui me saame. Ja tegelikult Tallinn ongi seda teinud, alustades sellest, kuidas tuleb see liiklusvahend parkida. Nüüd on näiteks selline reegel Tallinnas, et kui see on valesti pargitud, siis antakse teada ja ettevõte peab kolme tunni jooksul selle liiklusvahendi õigesti ümber parkima. Sellised võimalused tõepoolest on seadusandja andnud. Huvitav oli see, et kui see poleemika oli mõni kuu tagasi, siis väga paljud Riigikogu liikmed, sealhulgas koalitsioonisaadikud, viibutasid Tallinnale näpuga, et ai-ai, miks te mitte midagi ei tee, see on puhtalt Tallinna linna süü ja probleem. Vaat et seal on nüüd sotsiaaldemokraatlik linnapea ja isegi Isamaa abilinnapea, see on puhtalt nende probleem. Mina muidugi väidan, et see ei ole puhtalt nende probleem. Tõepoolest, seadus lihtsalt ei võimalda panna piirmäära ega vanust [kontrollida]. Ja nagu ma ennist ütlesin, siis tegelikult on ka järelevalveprobleemid. Miks mupo ei tegele? Mupole pole antud siit majast neid õigusi. Miks ei ole antud, ma ei tea. Ma mäletan, et mitte küll selles koalitsioonilepingus, aga ühes varasemas oli ammuilma see lause sees, et me need anname. See oleks mõistlik, ometi me ei ole seda teinud. Miks valitsus seda ei toeta? No siin on erinevaid põhjusi, eks neid saab igaüks lugeda ja kindlasti ka komisjoni ettekandja sellest pikemalt räägib. Aga ma ennist ka puudutasin näiteks vanuse alammäära – et see on selline [piirang], mida ei tohiks linna määruse alusel rakendada, vaid see peaks olema seadusega. Ma ei ole sellega päris päri. Ma arvan, et ka sisuliselt see ei ole õige. Ma arvan, et Eesti on nii eriilmeline, et siin ei ole mõtet kõiki omavalitsusi ühe joonlauaga täpselt samamoodi [mõõta]. See ei ole mõistlik. Tallinn on hoopis eriilmeline ja ma arvan, et Tartu ka. Mis siin veel on? Ma vaatan kohe seda valitsuse tagasisidet. Jah, et me oleme juba andnud neid võimalusi. No neid võimalusi ei ole antud, see olgu kohe öeldud. Ja siis on millegipärast ka selline lause, et jalgratta ja kergliikuri juhtimiseks kehtib vanuse alammäär ja kvalifikatsiooninõue ainult sõiduteel sõitmisel. Noh, see on tore lause, aga see ei kehti pisimopeedi kohta. Pisimopeediga ei tohi üldse kõnniteel sõita. Ometigi tohib 14-aastane sellega liiklusseaduse mõttes tegelikult ju sõita. Tõsi, tal peab olema kiiver ja juhtimisõigus, aga nüüd jõuame jälle sinna, et kes seda järelevalvet teostab. Tegelikult ju ei teosta [keegi]. See seaduseelnõu, mille ka mina olen kirja pannud, just selle lahendakski. Lõpetame sellise jutu ära, et meil on võimalus mingit järelevalvet teha. Tegelikult ei ole. Nii et tõstame seda vanuse piirmäära, et ettevõte ei saakski näiteks siin Tallinnas 14-aastasele pisimopeedi kätte anda, ja kaoks ära see järelevalve küsimus.

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tegelikult te tõite oma kõnes ka selle välja. Mul kohati tekib selline kummaline tunne, et meil on riigis tekkinud kaks Reformierakonda. Üks on see, mis Toompeal tegutseb, ja teine on see, mis pealinnas tegutseb, ja nad omavahel üldse ei suhtle, üksteisest aru ka ei saa. Näiteks, riigi tasandil tõesti peetakse oluliseks, et KOV tegutseks, ma ei tea, näiteks sellelsamal kergliikurite teemal, laiemalt korrakaitse teemal ja võiks ehitada ka Tallinna Haigla valmis olukorras, kus see, tervishoiu korraldamine, on tegelikult riigi ülesanne. Pealinnas omakorda tehakse ettepanekuid, mida võiks Riigikogu tasandil teha, eks ole. Kirjutatakse alla sellele, et võiks näiteks liiklusseadust muuta, et Tallinnal oleks võimekus teha neid vajalikke otsuseid. Ja peetakse ka õigeks seda, et Tallinna Haigla valmiks riigi ja linna koostöös. Siis loed ja võrdled neid pressiteateid, avaldusi – täielik skisofreeniline tunne tekib ausalt öeldes. Vabandust sellise kohatu võrdluse pärast. Kuidas teie olete aru saanud, kas on mingi probleem kommunikatsioonis? Võib-olla peavad teised erakonnad kuidagi hakkama kaasa aitama sellele erakonnasisese suhtluse korraldamisele?

Aitäh!

Või ongi selline võimude lahusus tekkinud Reformierakonna enda sees?

Aitäh! Nojah, see eelnõu muidugi Reformierakonna siseelu ei käsitle. Aga tõsi on see, et eks ta natukene naljakas selles mõttes ju ole, et on sarnasusi ja on erinevusi. Sarnasused on, ma arvan, näha viimaste uudiste valguses, et Tallinnas on väike võbelus. Alles paar kuud tagasi nägime riigis sarnast võbelust reitingute tõttu. Ju see on ka all-linna läinud. Seesama näide, Tallinna Haigla, või mis iganes muu – tegelikult neid näiteid on veel. Ühelt poolt räägitakse, et alusharidus peaks olema tasuta, aga millegipärast tasuta ainult Tallinnas, arvavad reformierakondlased. Tallinnas väga seistakse tasuta lasteaia eest, aga huvitav, et mujal piirkondades tasuta lasteaeda ja tasuta alusharidust justkui vaja ei ole. See on tõesti natukene veider olukord. Aga mis puutub kergliiklusesse, siis vot siin on küll saadikud erinevatest erakondadest olnud täpselt samal meelel. Seda küll eelmine hääletus ei tõestanud, aga võib-olla olid eelmise eelnõu puhul teatud nüansid, mida ei toetatud, ja äkki antud eelnõu puhul on need nüansid kuidagi paremaks läinud. Ma tahaks loota, et sellele eelnõule on veidi suurem toetus.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Väga põhjalik ülevaade sellest probleemist, mis äkki jälle kaela sadas. Mis puudutab varasemaid kergliikureid, siis on erinevate seadusemuudatustega antud linnale õigust toimetada, ja nüüd tuleks juurde anda. Muidugi, ma olen selgelt selle poolt. Aga siin on olnud juttu just sellest vanuse kontrollist. Samas on olnud uudiseid, et Tallinna linn on üritanud siiski ka nende ettevõtjatega leida sellist lahendust, mis oleks automatiseeritud, et alaealine ei saaks võtta kergmopeedi, millega ta tegelikult siin linnas liikuda ei tohiks. Oskate te öelda, kui kaugele Tallinn nende läbirääkimistega on jõudnud või on seal mingisuguseid edasiminekuid?

Aitäh! Loomulikult, läbirääkimised on olnud Tallinna linna jaoks alati ülimalt oluline vahend. Liiklusseadusesse alles eelmisel aastal pandi need punktid. Varasemalt on olnud ka seal läbirääkimiste ruumi. Aga me peame arvestama sellega, et läbirääkimised töötavad siis, kui need on mõlemapoolsed ja mõlemad pooled on heade kavatsustega. Minu arust seadusandja alati ei saagi kõike ette näha. Siin on olnud ka kriitika, et aga eelmisel aastal te ju tegite, miks te nüüd jälle teete. Olukord on muutunud lihtsalt. Kui järgmisel aastal ka muutub, siis ma arvan, et me suudame järgmisel aastal uuesti seadusi parandada. Seadused ei tohi kindlasti olla midagi sellist, mida me üks aasta teeme ja enam kunagi puutuda ei tohi. Vastupidi, me peame reageerima. Ja ma arvan, et see eelnõu seda ka teeb. Aga küsimus, kas ettevõtjatega on läbi räägitud. Jah, muidugi on, ja tegelikult on ettevõtjad väga paljuski ka vastu tulnud. Nüüd on Tallinn teinud ka väga konkreetsed regulatsioonid, mille puhul ei ole enam küsimus heas tahtes, vaid mida peab järgima. See tulenes ka liiklusseadusest. Aga kui ühel hetkel on meil ettevõtjad, näiteks mõned uued tegijad või kes iganes, kellel ei ole nii head tahet ja kes vaatavad, et vabandust, seadus on selline, aga teie määrus on selline – miks ma pean ainult 15-aastasele või 16-aastasele rentima, seadus lubab ju ka 14-aastasele, või miks ma pean talle kiivri tagama või mis iganes. No siis on olnud see vastus, et linn saab näiteks parkimise ja kiirusega hakata mõjutama seda ettevõtjat. Ma ütleksin, et see on juba palju suurem ettevõtluse riive ja vot see küsimus läheks kindlasti kohtusse, kui Tallinn hakkaks karistusmeetmena ütlema, et vaadake, kuna teil ei ole head tahet, siis meil ka ei ole ja nüüd teeme niimoodi, et teie rattad hakkavad Tallinnas 10 kilomeetrit tunnis sõitma. See oleks ju võimalik, aga see kindlasti läheks vastuollu põhiseadusega, ettevõtlusvabadusega ja siis oleks kindlasti kohtulugu. Tegelikult on palju mõistlikum teha korrektne seadus, anda päriselt võimalused. Ka ettevõtjatel endil oleks siis palju lihtsam, ka konkurentsi mõttes. Kui mina teeksin selle äpi ja kontrolliksin vanust või juhiloa olemasolu, siis ma tegelikult ettevõtjana eeldaksin ja tahaksin, et minu konkurent täpselt samu asju teeks, mitte niimoodi, et mina teen rohkem ja kõrval olev ettevõte ütleb, et tal ei ole seda vaja. Ma arvan, et see on ettevõtlusele tegelikult kasulik, kui on ühtsed reeglid.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Täiesti õige rõhuasetus – et tagada võrdsed, õiglased tingimused kõigile ettevõtjatele. Täiesti normaalne asi. Aga ma tahaks teiega kuidagi ära lahendada selle küsimuse, miks valitsus selle vastu on. Mis siis valitsusel selliste õiglaste konkurentsitingimuste loomise vastu on? Ühtlasi meenub mulle, et üle aasta on seisnud valitsuses see eelnõu, mis annaks ka korrakaitseüksusele ehk munitsipaalpolitseile õigused, mis aitaks seda probleemi teiselt poolt lahendada. Sel on lihtne vastus, miks see seisnud on: peaminister Michalile see ei meeldi. Ma mäletan, et ma ühe ja teise ja kolmanda nurga pealt proovisin Reformierakonnaga seda küsimust lahendada, kõik olid väga argumenteeritud põhjused. No lihtsalt ei meeldinud, seal on nagu mingisugune oma asi. Prooviks ikka nüüd välja mõelda, mis Reformierakonnal Tallinna inimeste turvalisuse ja majanduse ausa konkurentsiolukorra vastu on. Mis probleem seal on teie arvates?

Aitäh! No te oskate küsida raskeid küsimusi. Mul on seda väga raske kommenteerida, sest ega mina ka ju ei tea. Ma tahaks loota, et võib-olla tuleb mõni [saadik] Reformierakonnast kõnelema siia ja selgitab, miks Tallinna [Linnavolikogus] reformierakondlased arvavad ühte ja miks riigis arvatakse teist ja siis vahest siin puldis arvatakse ühtpidi ja teistpidi. Ma sellele head vastust tõesti ei tea. Aga mis puutub kohalikesse korrakaitsjatesse, siis tõepoolest, mulle on jäänud ka mulje, et see tegelikult ei ole ju mingisugune sisuline küsimus, vaid see on puhtalt emotsiooni ja meeldivuse küsimus. Sellepärast et Politsei‑ ja Piirivalveamet, keda ju võiks peaminister usaldada – vähemalt Eesti Vabariigi kodanikud erinevate uuringute järgi küll usaldavad –, on aastaid rääkinud, et neil oleks seda väga vaja, nad ootavad seda hetke, kui munitsipaalpolitsei Tallinnas saab endale õigusi juurde. Ma olen väga üllatunud. Tõesti, [ma mõistaks], kui see oleks selline poliitiline kätš, kus [vaid] sotsiaaldemokraadid ütlevad, et seda on vaja, aga see ei ole ju niimoodi, kõik on reaalsed professionaalid. Ma ütlen, et ka mina isiklikult linnaosavanemana töötades nägin, kui hästi munitsipaalpolitsei tegelikult töötab, kui hästi nad on politseil abiks erinevates olukordades, kus nad isegi ei peaks olema ja kus võib-olla seaduse mõttes nad ei tohikski olla. Nii et jah, ma kahjuks ei tea, miks selline mäng käib. See on tegelikult väga kahetsusväärne, sest ma arvan, et nii liiklusjärelevalve kui ka need liiklusõigused ei ole üldse poliitiline teema. Kui keegi arvab, et see on selle jaoks, et keegi tahab siit poliitilist punkti, siis mina küll ei taha. Ma tean, et tegelikult väga paljud tallinlased on üleüldse igasuguste kergliikurite vastu. Mina isiklikult ei ole, ma arvan, et need võiksid Tallinnas olla küll, aga see süsteem peab lihtsalt olema rohkem korrapärane ja reguleeritud. See on ainuke, mida see eelnõu ju tegelikult teeb, ja ma arvan, et see oleks mõistlik.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma võin öelda, et juba täna on kontrollimatul hulgal neid kergliiklusvahendeid tänavatel. See tähendab, et see ei ole mitte üksnes ohuks liikumispuudega inimestele ja lapsevankriga peredele, vaid ka lastele, sealhulgas väikelastele, sest lapsed ju armastavad joosta ja mängida, mitte ei käi kõnniteel ühte rida. Aga siis on küsimus, et paljud ka kihutavad alkoholijoobes. Ei saa öelda, et neid vähe oleks kergliikuritel. Mis sa arvad sellest kiirusest, mida ületatakse? Seda siis kohalik omavalitsus saab reguleerida, eks ole, aga kas seda peaks kuidagi võib-olla ka riigi tasandil veel täiendavalt reguleerima, sest kõik kohalikud omavalitsused ei võta siin tuld?

Aitäh! Tallinnas on tuld selles mõttes võetud, et nendes piirkondades, kus on olnud õnnetusi või kus on väga palju inimesi, on tõesti need piirangud GPS-i kaudu tehtud. Tõsi, need ei ole muidugi alati sada protsenti täpsed, need ei ole meetri pealt, aga need piirangud on tehtud. Kas veel peaks seda kiirust kuidagi riikliku seadusega muutma? Ma arvan ka selle eelnõu vaimus, et tegelikult see võimalus võiks olla siiski omavalitsustel endal. Ma ei näe, et mõnes väikelinnas me peaksime ütlema seadusega, et vot seal kuskil pargi rajal sa pead sõitma 5 või 10 kilomeetrit tunnis. See ei pruugi alati olla reaalsusele vastav, see ei ole enam praktiline. Omavalitsustel võiks olla õigus ise otsustada, aga mitte ainult kiiruse üle, sest [väiksem] kiirus, me tegelikult ju näeme, ei ole päästnud väga paljudest õnnetusjuhtumitest. See ei saa olla ainukene hoob. Omavalitsustel on vaja neid hoobasid lihtsalt natukene juurde ja see eelnõu neid annakski.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See seaduseelnõu on kahtlemata väga vajalik ja õige. Miks mitte! Alles me tähistasime lastekaitsepäeva ja sellel päeval räägitakse eriti laste kaitsmisest. Tegelikult selle eelnõu korral ei ole tegemist mingi maailmavaatelise erinevusega ja järsku siiski õnnestub. Osaliselt te avaldasite siin ka lootust, et järsku selle eelnõu korral pannakse erakondadeüleselt seljad kokku ja see võetakse täna vastu veel enne, kui lipupäev jõuab õhtusse. Kas see lootus on seni säilinud?

Aitäh! No sotsiaaldemokraadid olid igatahes pinkides ja vajutasid rohelist tuld, kui ennist oli Keskerakonna peaaegu samasisuline eelnõu. Ma praegu vaatan, et Keskerakonnast on hetkel kuulamas ainult Anastassia. Aga ma tahaks loota, et kui läheb nupu vajutamiseks, siis ka minu hea kolleeg Andrei Korobeinik, kes ennist tundis muret sotsiaaldemokraatide kohalolu pärast, on siin koos teiste Keskerakonna liikmetega, ja loomulikult ka teised erakonnad. Isegi kui see eelnõu ei ole perfektne, siis ma väidan, et see eelnõu on oma olemuselt tegelikult väga lihtne ja loogiline. Siin ei saa öelda, et see tekitab veel, ma ei tea, lisamuresid või see on kuidagi väga keeruline ja seda peaks analüüsima kuus kuud või kaks aastat või mis iganes. Ma arvan, et seda vajadust ei ole. Ma tahaks loota, et kui mitte see eelnõu, siis ühel või teisel moel … Õigemini ma isegi ei looda, vaid ma arvan, et see eelnõu ei jää viimaseks, kui see täna tagasi lükatakse, vaadates, kuhu meie ühiskond ikkagi liigub, millised uued tehnoloogilised võimalused on, milliseks on inimeste transpordiharjumus muutunud, suurlinnades eriti. Ega nende liiklusvahendite hulk ju ei vähene linnatänavatel. [Ei ole mõtet] arvata, et see nüüd on tase, kuhu me jääme pidama, et saime selle olukorra enam-vähem kontrolli alla, natukene õnnetusi on, küll inimesed harjuvad ja [harjumused] paranevad ja kõik saab korda. Tegelikult ju nende vahendite arv [kasvab]. On need siis kaherattalised, üherattalised, pisimopeedid, tõukerattad, mis iganes muud – neid tuleb linnatänavatele järjest rohkem juurde. Nii et ma arvan, et kui seda täna ei toetata, siis ühel või teisel moel tuleb kunagi see aeg, kui valitsus tuleb enda ettepanekuga ja ütleb, et teate, tegelikult on neid muutusi vaja küll.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! No lootus sureb viimasena. Nii nagu te ütlesite, proovime uuesti. Eks seda teemat tulebki siin tõstatada korduvalt, et [tekiks] see mõistmine ja arusaam, et riigi tasandil ei saa eeldada, et kohalikud omavalitsused võtavad vastu otsuseid ja õigusakte, milleks ei ole loodud õiguslikku alust. Kui nende järele nähakse vajadust, siis tuleb see õiguslik alus [luua]. Aga ma mõtlesin niimoodi. Kas äkki oleks tegelikult vaja, et sarnase pöördumise, nagu tegi Tallinn, teeks mõni selline omavalitsus, mille hääl ja sõnum on kuidagi armsam tänasele koalitsioonile? Kui Tartu Linnavolikogu oleks teinud sarnase pöördumise, äkki me praegu arutaksime seda märksa tõsisemalt ja mõeldaks ka kaasa, mitte ei pandaks kohe kähku punast, et jumala pärast saaks selle eelnõu tagasi lükata? Võib-olla on asi selles, et lihtsalt algataja kui selline ei sobi. Täpselt nagu te munitsipaalpolitsei näite tõite. Ma olen olnud mitmel koalitsioonikõnelusel Reformierakonnaga ja tundub, et lihtsalt ongi probleem selles, et tegemist on Tallinnaga. Kui oleks Tartu munitsipaalpolitsei õiguste küsimus või kui oleks Tartus liiklusseaduse muutmise ettepanek, siis oleks äkki meil teistsugune arutelu siin. Mis te arvate?

Hea küsimus. Ma tahaks arvata, et võib-olla isegi oleks, ma tahaks isegi loota seda. Selles mõttes, et kui ikkagi rohkem omavalitsusi ütleb, et see on probleem, siis ei saa isegi Reformierakond sellest mööda vaadata, eriti kui need on oma kolleegid näiteks Tartust. Aga ma arvan, et see natukene ongi nagu vana hea ühistute probleem: esimesel korrusel inimesed vaatavad, et viienda korruse katus ei ole minu probleem, ja viienda korruse omad vaatavad, et ega kelder ei ole minu probleem. Omavalitsuste puhul kipub niisamuti olema, et kõik vaatavad praegu Tallinna poole, et las Tallinn maadleb, see ei ole meie probleem. Aga vaatame, see probleem on võib-olla ühel hetkel ka Tartus natukene suurem. On ju neid asju küll, mille puhul ka Tartu teeb kõvemat häält. Võib-olla tõesti kutsun ka tartlasi üles tegema kõvemat häält ja volikogu tasandil võtma näiteks vastu sellesama eelnõu, nagu Tallinn tegi. Me tegime erakondadeülese pöördumise, kus me ütleme, et riik peab selle küsimusega tegelema. Meil on siin täna hea Tartu Linnavolikogu liige Heljo Pikhof. Miks mitte, Heljo võtab selle küsimuse ja viib võib-olla ka teistele erakondadele, et kuulge, teeks Tartus ka. Ma ei tea Tartu olukorda, aga ma kujutan ette, et Tartus on tegelikult ka nende liiklusvahenditega juba muresid küll ja veel. Nii et ühendame jõud ja äkki siis kostab see hüüd ka Stenbocki.

Ja nüüd kostab meile Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kõneleja! Te mainisite, et võib-olla ühel hetkel tuleb ka valitsuselt vastavasisuline eelnõu, kui täna ei peaks see toetust saama. Kas see põhines lihtsalt oletustel või on varasemad, ütleme, komisjoni koosolekud, erinevad kohtumised osapooltega andnud mingeid indikatsioone, et ministeeriumis tehakse midagi selles suunas?

Aitäh! See põhines puhtalt minu loogilisel järeldusel, sest ega see probleem ära ei kao. Tavaliselt, kui koalitsioon või valitsus ei ole tahtnud midagi opositsiooni [tehtut] toetada, siis on vähemalt tagasisides selline lause, et valitsus juba tegeleb sellega või et valitsus analüüsib. Siis on vähemalt midagi öeldud – et kuulge, me tegelikult tegeleme, sellepärast me ei võta teie halba eelnõu vastu, et me tegeleme. See võtab tavaliselt pingeid natukene maha ja koalitsioon saab alati öelda, et aga milles probleem on, me tegeleme. Aga huvitaval kombel selles tagasisides, mille valitsus on andnud nii meie eelnõu kui teiste eelnõude kohta, ei ole sellist märgetki, et nüüd hakatakse analüüsima või tegelikult see on jah probleem või mis iganes. Kui vaadata seda komisjoni protokolli, millest siin varsti pikemalt juttu tuleb, siis kõik tõdevad, et jah, see on probleem ja nii edasi, aga ega ma sealt küll välja ei loe, et ühel või teisel hetkel peaks valitsus tulema siia sellise eelnõuga. Pigem oli see [suhtumine], et me just alles tegime liiklusseaduse muudatused, elage nüüd sellega. Aga noh, kui midagi ei tööta, siis ma lihtsalt arvan, et ei ole vaja mitu aastat tõdeda, et see ei tööta, vaid siis võiks ju tegelikult asja korda teha.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Aitäh teile!

Võtke heaks. Nüüd on meil taas rõõm kuulata majanduskomisjoni liiget, auväärt Urve Tiidust, kes tutvustab, kuidas selle eelnõu menetlemine majanduskomisjonis toimus ja millised olid menetluslikud otsused.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Nagu juba öeldi, see on kolmas eelnõu sarjast "Kergliikurite ja minimopeedide kasutuse reguleerimine kohaliku omavalitsuse territooriumil". Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 19. mail nii nagu ka eelnevat. Algatajate esindaja Jaak Aab tutvustas, mis täpselt ajendas seda liiklusseadust täiendama. Jaak Aab ütles, et eelkõige ajendasidki kevadel tänavatele ilmunud minimopeedid ning nendega kaasnenud segadus ja õnnetused. Selle eelnõuga soovitakse anda kohalikele omavalitsustele õigus kehtestada piirarv sõidukitele, mida ettevõte võib sõitmiseks kasutusse anda, ja samuti soovitakse anda kohalikele omavalitsustele õigus kehtestada vanusepiirang, millest nooremale isikule ei ole ettevõttel lubatud sõidukit kasutusse anda. See piirang ei kehtiks isikliku sõiduki juhtimisel, vaid ainult kergliikurite kohta, mis antakse rendile. Jaak Aab selgitas ka, et liiklusseaduse §-s 190 antakse küll kohaliku omavalitsuse üksusele riikliku järelevalve teostamiseks võimalused ja KOV-üksus saab ettevõtja majandustegevusele määrusega ka nõudeid kehtestada, aga vaatamata sellele ei ole võimalik kehtestada piirangut kergliikurite arvule. Seega, kui ettevõte soovib oma kergliikuritega tulla Tallinna tänavatele, saab ta neid välja tuua just nii palju, kui soovib, selgitas Jaak Aab. Kohal oli ka Kliimaministeeriumi nõunik Hindrek Allvee, kes selgitas taas ministeeriumi seisukohta seda eelnõu mitte toetada. Valitsus tõesti arutas seda 5. mai istungil ja leidis, et nad ei toeta eelnõu. Peamine probleem selles eelnõus on taas kvoodinõue. Võrreldes olemasolevate meetmetega on kvoodinõue märksa jäigem. Praegused meetmed võimaldavad paindlikumalt piiranguid seada, nende hulgas on piirkondlikud ja kellaajalised piirangud, ja samuti on võimalik kehtestada nõudeid parkimisaladele. See võimalus juba on. Selleks peab ettevõtja, kes neid [sõidukeid] välja rendib, kohaldama vastavaid geopiiranguid ning kui juht jõuab piirkonda, kus ta soovib parkida, siis tuleb leida eelnevalt määratletud parkimiskoht. See võimaldab sõidukite koondumist suunata, eriti piirkondades, kus on suurem liiklustihedus. Niimoodi selgitas meile ministeeriumi nõunik. Nõunik täpsustas ka, et kvoodinõue on olemuselt lauskeeld ning eelnõudest ei tule välja see, millistel alustel hakkab kohalik omavalitsus seda kvooti määrama. Ja sellisel kujul, selgitas ministeeriumi esindaja, on kvoodinõue sisuliselt tegevusloa nõue. Vastuargumendina sellele kvoodile kõlas ka see, et ettevõtja peab kvooti taotlema, mis omakorda tähendab ettevõtjate halduskoormuse ning omavalitsuste ja riigi töökoormuse kasvu. Ja kvoodinõue võib oma olemuse tõttu ühtlasi omada vastupidiselt negatiivset mõju säästlikele liikumisviisidele. Kui on kindel arv sõidukeid, mida iga ettevõtja tohib omavalitsusüksuse territooriumile tuua, siis soovivad ettevõtjad ilmselt suunata oma sõidukeid üksnes piirkondadesse, kus kasutusaktiivsus on suurem. Siis jääksid loogiliselt [mõeldes] need parkivad sõidukid olemata mujal, kus võiks ka säästlikult liigelda. See on ministeeriumi nõuniku hinnang. Seega ei takistaks kvoodisüsteem seda, et sõidukid hakkavad koonduma kohtadesse, kus on suurem liiklustihedus ja rohkem jalakäijaid. Valitsuse hinnangul ei suuna kvoodisüsteem olulisel määral liikleja käitumist. Leitakse, et konkreetsed kiirusepiirangud teatud piirkondades ja kellaaegadel suunavad kasutajaid rohkem mõistlikult ja õigesti liiklema. Selline selgitus oli komisjoni liikmetele. Räägiti ka selle eelnõu ettepanekust, et kohalik omavalitsus võiks kehtestada vanusepiirangu. Selles osas leiab valitsus, et selline piirang peaks põhiseadusest lähtuvalt tulenema seadusest, mitte olema omavalitsuse määrata. Kohal oli ka Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan. Tema seisukoha saab lühidalt kokku võtta niimoodi, et kõnealune eelnõu ei ütle, et reeglid tuleb rangemaks teha, kuid soovitakse, et kohalikul omavalitsusel oleks õigus korraldada elu omavalitsusüksuse siseselt. Arutelus kõlasid veel kohaliku omavalitsuse autonoomia teema ja olemasolevad regulatsioonid, mis võimaldavad KOV-idel kergliiklust paremini korraldada, näiteks parkimisalade kehtestamine. Tegelikult annab liiklusseaduse § 190 kohalikele omavalitsustele võimaluse kehtestada nõuded parkimiskohtadele. Komisjoni liikmed uurisid ka viimase viie aasta statistikat õnnetuste kohta kergliikurite kasutamisel, sest statistika oli komisjoni liikmete jaoks eelnõule juba lisatud ja hiljem saadeti veel lisa. Nenditi, et liiklusesse on tulnud inimesi, kes ei tea liiklusest midagi. Oli ka küsimus kergliikuritele piirkiiruse kehtestamise võimaluse kohta Tallinnas. Ja üldse keskendus arutelu Tallinna linnale nagu tänagi siin. Väiksematest KOV-idest eriti juttu ei tulnud, paar sõna lõpus ma ütlen. Protokollist saab täpsemalt lugeda, mis pealinna kohaliku elu korraldajatele seoses kergliikuritega peavalu teeb, kuna see arutelu oli väga pikk. Oli ka küsimus, kas Tallinna linn ja ministeerium on seoses kergliikurite teemaga kokku saanud, asja ühiselt arutanud, Jaak Aab küsis. Hindrek Allvee, ministeeriumi nõunik, vastas, et Tallinna linn ja ministeerium on kohtunud ja teemasid arutanud. Ministeeriumi üks keskseid väiteid on olnud see, et alles eelmisel aastal võeti uus regulatsioon ehk liiklusseaduse muudatus vastu. See ei pruugi küll kõiki probleeme lahendada, kuid seadus on alus selleks, et kohalik omavalitsus saaks võtta kasutusele meetmeid, mis võiksid aidata kaasa õnnetuste vähendamisele. Küsimusi oli veel, toodi ka näiteid. Komisjoni liige tõi sellise näite, et teised omavalitsused ei ole nii rahvarikkad ja kergliiklusvahendite rikkad. Näiteks Pärnus ja Tartus on räägitud rendiettevõtjatega läbi ja tehtud reeglite kohta hea tahte kokkulepped. Varasemalt on seda teinud ka Tallinn. Sama komisjoni liige küsis, kas ettevõtetega on peetud selliseid läbirääkimisi. Tulevikus võib olla see seadusemuudatus [küsija sõnul] tõepoolest vajalik – kas lähemas või kaugemas, seda ei täpsustatud –, kuid esmalt peaks olema kasutatud kõik võimalused, mis kohalikel omavalitsustel hetkel on. Abilinnapea Järvan vastas, et erinevaid võimalusi on ettevõtetega arutatud, ja mainis ka seda, et Pärnus on tegemist hea tahte kokkuleppega ning kuidagi ei saa sundida ettevõtet sellega liituma. Siis uuriti, kas linn saab parkimise eest tasu nõuda, näiteks kui neid kergliikureid pargitakse. Kristjan Järvan ütles, et motoriseeritud sõidukite puhul saab linn tasu nõuda, kuid kergliikurite puhul mitte. Tunti ka huvi, miks on ministeerium selle vastu, et anda KOV-idele suuremaid õiguseid. Nõunik Hindrek Allvee selgitas, et ministeerium ei ole selle vastu ning eelmisel aastal jõustunud seadusega anti kohalikele omavalitsustele hulgaliselt õigusi ja volitusi. Küll aga ei ole ministeerium näinud selle regulatsiooni rakenduspraktikat. Enne, kui asuda kohe uuesti seadusega küsimust lahendama, oleks hea vaadata, kas senised meetmed töötavad või mitte. Otsused olid sellised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. juunil, konsensuslik otsus; teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt 6, vastu 5, erapooletuid 0. Selline oli komisjoni arutelu kokkuvõte ja otsused. Suur tänu!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Juulis on tulemas suur laulu‑ ja tantsupidu, Tallinna tuleb väga palju maalapsi. Üldiselt liiguvad nad gruppides. Arvestades seda, mis kaos meil on igal pool kõnniteedel, kuidas see saab üldse olla võimalik? Ja kui suur on tõenäosus, et kui need lapsed näevad neid pisimopeede ja mingeid piiranguid täna ei ole, siis hakkavad nad nendega sõitma? See ju tähendab päris suurt ohtu, et kui meil laulu‑ ja tantsupidu toimub, siis sellel ajal võib olla väga palju õnnetusi. Nüüd, kui me selle eelnõu tagasi lükkame, selle asemel et see täna ikkagi vastu võtta, kas te näete päris suuri ohtlikke tagajärgi laste tervisele?

Lugupeetud küsija, vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele esindan mina siin komisjoni, tutvustan teile seal toimunud arutelu. Te küsisite otseselt minu arvamust. Laulupidu ja tantsupidu tulevad, lapsi tuleb rohkem. Ja nüüd ma kasutan jällegi oma isiklikku teadmist. Ma tean ka seda, et laulupeol käivad kooridega kaasas mitmed täiskasvanud inimesed, sinna ei tulda nagu juhuslikult. Reeglid seal, nii palju kui mina olen aegade jooksul kursis olnud ja ka praegu kursis olen, on väga-väga põhimõttelised ja ranged, ka selle suhtes, kus liigutakse, kuidas käitutakse. Iseenesest ma jälle pean ütlema, et see on isiklik arvamus. Aga selle eelnõu menetlemine ei jõuaks laulupeo ajaks ka parima kiiruse puhul [lõpuni, et seadus saaks] jõustuda. Paraku. Te olete Riigikogus kogenud liige, te teate seda ise ka väga hästi. Tegelikult, nagu siin kõlas ühes lauses, see teema ei ole päevakorrast maas. Küsimus on konkreetses eelnõus. Kõik, kes kergliikurite, laste ja kõige selle pärast muretsevad – see on õigustatud ja õige. Ja ma olen täiesti veendunud – rõhutan: isiklik seisukoht –, et sellega tuleb edasi tegelda.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt, see on huvitav, et komisjonis oli põhiline murekoht just need kvoodid, see numbriline küsimus, sest kui ma alguses vaatasin seda arvamust, mis valitsuselt oli tulnud, siis seal minu arust ei olnud üldse seda kvootide küsimust. Oli see vanusepiirang ja mingid muud asjad, aga mitte kvoote. See siis tuli järelikult sinna ühel hetkel juurde. Aga mu küsimus on, et kas te arutasite ka lähemalt, mis täpsemalt on see intensiivne põhiõiguste riive, kui anda see vanusepiirangu määramine omavalitsusele. Ma rõhutan veel kord, et see ei annaks omavalitsusele õigust igasugust vanuse[piirangut] igal juhul määrata, vaid see oleks ikkagi suunatud ettevõtlusele ehk ettevõtjatele ja rendiliikuritele. Mitte niimoodi, et omavalitsus ütleb, et nüüd ainult 17-aastased sõidavad kergliikuritega. Sellel on minu jaoks väga suur juriidiline vahe, kas öelda midagi ettevõtlusele …

Aitäh!

… või laiemalt.

Vot, täitsa hea küsimus. Komisjonis sellises sõnastuses seda küsimust ei küsitud. Ja ma rõhutan uuesti, et praegune liiklusseadus siiski võimaldab kohalikul omavalitsusel seda olukorda reguleerida. Jah, teoreetiliselt võiks ju tekitada olukorra, et rendileandja arendab välja mingisuguse tarkvara, mis piirab väga noorte saamist sinna tõukeratta peale, ja sellised asjad. Noored inimesed, võtke see asi käsile ja tehke asjad hästi korda.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 616 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me hääletame seda peale saalikutsungit. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 616 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 616 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Head kolleegid, tänane … Ei saa veel lugeda [istungit] lõpetatuks, kuna Andrel on veel energiat ja jaksu. Küsimus istungi juhatajale.

Hea aseesimees! Siin päeval mõned keskerakondlased tundsid muret, et seoses lipupäevaga on mõned koridorid suletud ja nad ei jõua hääletustele. Kas te saate öelda aseesimehena, kas need koridorid on nüüd avatud, sest ma vaatan siin enda ette ja [näen, et] nad jätkuvalt ei ole jõudnud saali? Kas need koridorid on nüüd lahti ja me teame, et riigikogulased ei ole kusagil ekslemas?

Hea kolleeg, minu kui istungi juhataja poole ei pöördunud mitte keskerakondlased, vaid üks neist oli – oi, siin läheb keeruliseks – Isamaast ja teine oli Reformierakonna fraktsioonist. Nii et Keskerakonna fraktsiooni liikmed minu kui juhataja poole ei pöördunud. Ja tõepoolest, minule teadaolevalt on need koridorid avatud, aga see teekond võib ikkagi olla teatud põhjustel pikem, nii et ei ole siia jõutud. Aga vähemalt Anastassia oli olemas ja hääletas ka poolt. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! (Saalis on sumin.) Võib-olla te olete teadlik sellest, kas siis päeval, kui meil olid siin järjest Isamaa fraktsiooni ja EKRE fraktsiooni näiteks aktsiisi langetamise küsimused ja hääletused, sotsiaaldemokraadid ei saanud kohale jõuda. Kas siis tõesti olid kõik need [koridorid] blokeeritud? (Saalis räägitakse.)

Hea kolleeg, mul on raske seda hinnata. Aga me keegi ei vaidlustanud seda, leppisime konsensuslikult kokku. See ei olnud küll teaduslikult põhjendatud, nagu Peeter Ernits nõudis. See kutsung oli kaks minutit ja 30 sekundit ja keegi ei vaidlustanud. Ma arvan, et kõigil oli võimalus. Aga eks sellist poliitilist mängurlust on meil siin varemgi olnud ja on ilmselt ka tulevikus. Aitäh teile veel kord, head kolleegid! Tänane istung on lõppenud. Tänud teile kõigile, kes te lõpuni vastu pidasite!