Keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu (615 SE) esimene lugemine

Viies [päevakorrapunkt]: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tuulikute kõrgus ja võimsus on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, viies meid olukorda, kus senine õiguslik ja tehniline arusaam tuuleenergia mõjust on jäänud lootusetult ajale jalgu. Veel kümmekond aastat tagasi jäi tüüpilise maismaatuuliku kõrgus alla 150 meetri ning labade läbimõõt ei ületanud sadat meetrit, aga nüüd liiguvad arendused hoopis teisel skaalal. Uutes planeeringutes, sealhulgas Sopi-Tootsi ja teistes kavandatavates parkides, planeeritakse 250–300 meetri kõrguseid tuulikuid. See tähendab, et me ei räägi enam lihtsalt energiat tootvatest seadmetest, vaid sisuliselt mastaapsetest tööstusobjektidest, mille füüsiline ja psühholoogiline mõju ulatub kaugele üle nende vahetu asukoha. Selliste tuulikute mõju on mitmetasandiline: akustiline mõju, müratase, sealhulgas madalsageduslik müra ja infraheli, on uue põlvkonna tuulikute puhul märkimisväärselt kõrgem. Kuigi inimese kuulmislävi algab 20 hertsist, on mitmed teadusuuringud näidanud, et infraheli alla 20 hertsi võib mõjutada närvisüsteemi ja südame-veresoonkonda ning põhjustada teisi häireid, sealhulgas unehäireid, ärevust või üldist elukvaliteedi langust. Madalsageduslik heli ei kao seinte taha ega nõrgene sarnaselt kõrgsageduslike helidega. Lisaks on probleemiks varjutamine. Päikesepaistelisel ajal põhjustavad pöörlevad labad vilkuvaid varje, mida kogetakse tuulepargi läheduses asuvates majades. Inimesed kirjeldavad seda kui vilkuvat valgusmüra, mis on häiriv nii inimestele kui ka loomadele. Ka visuaalne mõju on väga suur häiring. Kõrguse tõttu on tuulikud nähtavad kümnete kilomeetrite kaugusele, rikkudes maastikuvaadet ja ka piirkonna visuaalset identiteeti. Suur tuulik tähendab alati domineerivat visuaalset elementi, mida ei ole võimalik varjata ei metsa ega maastiku reljeefi taha. See muudab ümbruskonna taju, kodutunne asendub tööstusmaastikuga. Samuti on suur mõju kinnisvarale. Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas Saksamaal, Hollandis ja Ameerika Ühendriikides, näitavad selgelt, et mida lähemal tuulikule kinnisvara asub, seda suurem on selle väärtuse langus. Eestis ei ole vastavaid uuringuid tehtud. Ja see on probleem. Kuid praktikas näeme, et juba praegu ei ole inimesed valmis ostma kinnistuid tuulepargi lähistele, vaid vastupidi, kipuvad sealt hoopis ära kolima. Samuti puuduvad Eestis tervisemõju-uuringud. Eesti riik toetub oma seisukohtades välisuuringutele, eelkõige Taani, Hollandi, Saksamaa ja Suurbritannia uuringutele. Eestis endas ei ole seni tehtud sõltumatuid tervisemõju‑uuringuid uue põlvkonna tuulegeneraatorite kohta. Praegu on tuulepargi mõjuala ulatus Eestis seaduses määratud kahele kuni kolmele kilomeetrile. Sellest kaugemal elavad inimesed pole seaduse silmis justkui mõjutatud, kuigi nad tegelikult on. See kunstlikult piiratud mõjuala välistab suure osa inimesi keskkonnatasude saajate hulgast ja [jätab nad ilma] ka planeeringutes osalemise võimalusest. Vaatame, mis toimub Soomes. Soomes tegi keskkonnaministeerium 2024. aastal ettepaneku, et tuulikud asuksid hoonetest kaheksa korda kaugemal, kui on tuuliku kogukõrgus. Peaaegu samasugune reegel on Saksamaal, seal kehtib kümne kõrguse reegel. Lätis jõudis parlamenti eelnõu, millega soovitakse peatada uute tuuleparkide rajamine. Meretuuleparkide puhul arvestatakse Eestis 20-kilomeetrise mõjuraadiusega. Kas pole loogiline, et sama mõõdupuu peaks kehtima maismaal, kus inimesed elavad vahetus läheduses ning kogevad müra, vibratsiooni ja visuaalset survet märksa enam? Meie praegune seadus seab maismaatuulepargi mõjualaks, kui tuulik on kõrgem kui 250 meetrit, 2–3 kilomeetrit. Meie eelnõu parandab selle vastuolu. Me teeme ettepaneku määratleda 250 meetri või kõrgemate tuulegeneraatorite mõjuulatus 20 kilomeetrile – samamoodi, nagu see on määratletud meretuuleparkide planeeringutes. Kui tuulik on sama kõrge, sama võimas, olgu ta paigutatud kas merele või metsa vahele, siis me peaksime neid mõjusid kohtlema sarnaselt, mitte erinevalt. Selline õiguslik asümmeetria ei ole mitte ainult ebaloogiline, vaid on ka põhimõtteliselt ebaõiglane. Õiglus algab võrdsest kohtlemisest nii elanikule kui ka maaomanikule. Inimene, kes elab 15 kilomeetri kaugusel tuulikust, aga kelle uni, kinnisvarahind ja elukeskkond on mõjutatud, ei [taha] enam kuulda õiguskantsleri või ametnike suust, et teda see mõju ei puuduta. Seetõttu ei saa praegust õiguslikku korda pidada õiguspäraseks ega teaduspõhiseks. Kui riik soovib olla aus ja tasakaalukas rohepöörde läbiviija, siis tuleb mõjuala määratlus viia vastavusse tegelikkusega. Meie eelnõu teebki selle ära, sätestades, et 250 meetri või kõrgema tuulegeneraatori mõjuala peab ulatuma 20 kilomeetrini. Kui riik tahab rohepööret, siis peab see toimuma koostöös inimestega, mitte nende arvel. Planeerimissüsteem peab lähtuma mitte ainult majandushuvidest, vaid ka põhiseaduslikest õigustest, [inimene peab saama] elada rahus, väärikas elukeskkonnas ja olla kaasatud. Aitäh! Ma olen valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud ettekandja ja austatud istungi juhataja ka! Suuremalt eelnõu kommenteerimata, kuna mainisite Sopi-Tootsi tuuleparki, ütlen, et Riigikogu keskkonnakomisjon külastas eile just seda, tegi oma istungi seal. Kaasas oli meil muuseas ka üks teie fraktsioonikaaslane. Ja seal selgus – ma loen ette mõned asjad –, et kõige kõrgemal tuulikul, mis seal on, on labaulatus tipuni 243 meetrit. Aga see selleks. Mis ma tahan öelda, on nimelt see, et seal on Terviseametil kõik uuringud tehtud, sealhulgas on lõpetatud infrapunauuring, ja ühtegi kaebust või probleemi nende sõnul pole olnud. Ja teiseks, koostöö kogukonnaga on seal väga hea. Meie kohtumisel osales ka vallavanem, kes omakorda kinnitas väga head koostööd. Küsimus on selline: kas te ise olete käinud nende tuuleparkide arendustes või tuuleparkides kohapeal, kohtunud [kohalikega,] ja milline on olnud tagasiside?

Aitäh küsimuse eest! Olen käinud Saarde tuulepargis. Seal jäävad ka need tuulikud alla 300 meetri kõrguse. Ja kui rääkida kohalike inimestega, [saab teada,] et on tõesti erinevaid arusaamu. Aga väga paljud seal läheduses elavad inimesed on kurtnud tervisemuresid, Terviseametile on kirjutatud häiringutest. Kui inimene pidevalt elab seal [mõju]väljas, siis nähtavasti see ei ole võrreldav ühekordse külastusega, vaid need probleemid tekivad pikemaajalise mõjuna. Vaatame, milline on meie seadus, praegune regulatsioon. Esmaspäeval, kui te juhtusite kuulma ministri ettekannet, Andres Sutt tõi näiteks, et kõiki meie uuringuid ja metoodikat reguleerib juhend, mis riigihanke korras telliti, kuigi sellel ei ole õiguslikku siduvust. Selle hanke mõjul saadud juhendi nimi on "Tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhend: müra, vibratsioon, varjutamine". Tundsin huvi, kas see baseerub ka kaasaegsetel andmetel. Me ju teame, et kui 2004. aastal neid esimesi tuulikuid paigaldama hakati, siis need olid ühemegavatised ja nende kõrgus jäi alla 100 meetri. Aga nüüd on tehnika nii palju arenenud, et tuulikute kõrgus ulatub 300 meetrini, ja võimsusena arvestatakse juba 8 megavatti. Needsamad uuringud, mis on tehtud, on üle kümne aasta vanad ega arvesta uut tehnoloogilist arengut.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ja ettekandja! Kõigepealt mõned asjad klaariks ära. Käisime üheskoos kogu komisjoniga seal Sopi-Tootsi tuulepargis. Ega me ei oleks sinna kohale jõudnud, kui autojuht ei oleks teadnud teed, sest mitte kuskile neid [tuulikuid] näha ei olnud kolme kilomeetri kauguselt ka. Peale selle, tuulikute all seistes ei olnud kuulda muud, kui tuul vilises kõrvus. Ühegi tiiviku häält ma ei kuulnud. Ja see, mida kolleeg Jaanson mainis, et teie erakonna- ja fraktsioonikaaslane oli ka kaasas – meil tekkis mõte, et ostaks endale sinna tuulikute lähedale ühe elamise, sest seal saab kompensatsiooni. Aga küsimus on mul hoopis selline: millest tuleneb see 20 kilomeetrit merealadel? Kas see on nähtavuse pärast või mingil muul põhjusel?

Mait Klaassen, palun!

Aitäh!

Ja miks see kolm kilomeetrit teid ei rahulda?

Aitäh küsimuse eest! Väga lihtne: ma leidsin, et kui seaduses on hetkel määratletud nii, et meretuuleparkide puhul – me teame, et need on kõrgemad ja võimsamad – seadus juba on kehtestanud 20 kilomeetrit, siis kindlasti on seal taga uuringud, miks see on nii tehtud, miks on see mõjuala 20 kilomeetrit. Ja kui nüüd sama võimas ja sama kõrge tuulik, mis parameetritelt vastab meretuulikule, on pandud maismaale, siis oleks ju loogiline, et sama mõjuala, mis on tal merel, on maismaal. Sellest tulenevalt ongi see 20 kilomeetrit võetud.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin eelnevad küsijad märkisid, et käisid seal tuulepargis ja midagi ei olnud tunda ega kuulda. Aga eks radioaktiivne kiirgus on ka selline asi, et seda ka ei tunne ega näe enne, kui lõpuks juuksed peast ära kukuvad. Põhimõtteliselt on aastast 2018 olemas WHO juhend, mis käsitleb tuuleparkide ohtlikkust, ja seal on ära märgitud [terviseprobleemid] alates südamepuudulikkusest, lõpetades unehäiretega. Nii et see teema on väga ohtlik. Möödunud aasta 2. detsembril Aive Telling ministeeriumist teatas, et Eestil tegelikult puudub teadmine ja kogu informatsioon selle kohta, mida tuulikud tegelikult põhjustavad. Vaatamata sellele, et Eesti esindaja ütles, et ei tea midagi, hakati produtseerima ikkagi sellist [juttu], et kõik on korras. Kuidas saab võimalik olla, et Eestil puudub teadmine, aga arendajad räägivad ikkagi, et kõik on korras?

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Väga hea küsimus. Mul on ka samasugune küsimus tekkinud, miks eiratakse nende inimeste kaebusi, miks ei võeta neid nii tõsiselt, et tunda huvi, kas ja mis põhjusel need inimesed tunnevad tervisehäiringuid. Ja kui nüüd vaadata, kui palju on samasuguseid kogemusi mujal maailmas, siis neid varjatakse, ei avalikustata. Seda enam, et suhtutakse ka eelarvamusega. Ka siit puldist on öeldud, et infraheli on kuskil põllu peal ja see on välja mõeldud, justkui sellist asja poleks olemaski, ning et inimesed, kes tunnevad häiringuid, ei ole võib-olla vaimselt terved. Selliseid vihjeid on tehtud. Aga mina näen siin ühe põhjusena suurt rohepesuprojekti. Kuivõrd ebaõiglane on juba see olukord, kus kohalikes omavalitsustes tellivad arendajad keskkonnamõju hindamise uuringuid. Ehk siis tekib küsimus, kas me saame neid mõju‑uuringuid usaldada, kui selle maksab kinni asjast huvitatud isik. Ja teisest küljest veel, võtame kas või selle terviseuuringu ja mürauuringu, mis aastavahetusel tehti – kui kaua seda varjati, enne kui see avalikustati. Sellega käis kaasas väga palju ebaselgust, ei vastanud need mõõteriistad piltidel olevatele. Kogu see diskussioon, mis meil ka praegu siin on, on ju tegelikult tekkinud ühelt poolt. See on tekkinud valitsuse poolt, need asjad ei ole lahti räägitud, ei ole õigusselgust, ei ole ju ka õiguslikke normatiive, vaid me kogu aeg baseerume välismaistel kogemustel. Kummaline on veel see, et nii suuri tuulikuid, nagu praegu Eestisse kavandatakse, ei ole ju maismaale varem väga palju püstitatud.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Tõepoolest, keskkonnakomisjoniga käisime eile Sopi-Tootsi tuulepargiga tutvumas ja õhtul toimus seal kohalikele ka värskelt tehtud mürauuringu tutvustus. Ainus kord, kus ületati neid ette nähtud norme, oli päevasel ajal üks kord, kui väärikas eas kodanik vaatas väga valjusti telerit, võib-olla ta vaatas Riigikogu infotunni ülekannet, ei oska öelda. Mis te arvate, kas tuleks midagi ette võtta?

Ma ei kuulnud hästi, mida ta ...

Palun mikrofon tagasi Yoko Alenderile!

Ainus kord, kus tuvastati müra normtaseme ületamine Sopi-Tootsi tuulepargi lähistel, nendes elamutes, mis seal on, oli siis, kui üks kodanik oli vaadanud päeval väga valju heliga televiisorit. (Saalist kostab naeru.) See oli päevasel ajal, võib-olla ta vaatas Riigikogu infotundi, ei oska öelda. Aga mis te arvate, kas see tuleks keelustada või tuleks midagi ette võtta?

Aitäh küsimuse eest! See näitabki sellist suhtumist, et kui me ei võta tõsiselt häiringuid, mis on tuulikutest ööpäevaringselt, öisel ajal, nädalavahetusel, ja võrdleme seda justkui mingi ajutise häiringuga, siis see ei ole päris adekvaatne. Me peame ikkagi väga tõsiselt suhtuma nendesse kaebustesse. [Ei saa] öelda, et tuulepargid mitte mingit mõju ei avalda, ei ole müra, ei ole keskkonnamõju, aga samas, näete, maksame talumistasu. Ja teisest küljest, maainimesed on selle kohta väga tihti küsinud, et kui need on väga head, väga kasulikud, väga kenad, siis miks neid siis paigutatakse Vinni valda ja Valgamaale ja äärealadele. Miks me ei paiguta neid tuulikuid sinna, kus on tarbimine? Miks ei panda neid siia Viimsisse või Kakumäe kanti ja Harjumaa külje alla, Tallinnasse ja selle lähedusse? Miks me teeme selliseid erandeid? Miks me peame välja ehitama võrguühendused, kui seda kõike oleks võimalik siia Tallinnasse ehitada? Siis oleksid ülekandeliinid palju lühemad. Äkki me muudame seda planeeringut selliselt, et ei paneks seda nii vaiksesse maakohta, sinna keskkonda, kus inimesed on harjunud väiksema müraga? Ja ka telekamüra võib vaikses kohas olla väga häiriv.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Muidugi härra Klaassenile soovitan paksemaid prille, kui ta Tallinna Teletorni kõrgust objekti ei märka. Ja muidugi on lugu selles, et nii katastroofilisi uuringuid ikka annab teha. Pöörduge kohalike elanike poole, näiteks Toomas Toimeta, kes elab seitsme kilomeetri kaugusel Sopi-Tootsi tuulepargist, on ise akustik ja tegeleb mõõtmisega, kõrvakuulmine on tal hea. Lendava mootori mürin saadab neid ikka päris tihti seal Sopi tuulepargi kandis. Nii et see meenutab mulle sedasama tõde, mida te COVID-i ajal rääkisite, et tehke süst ära ja enam nakatumist ei ole. Aga oli vastupidi. Aga ettekandjalt küsin seda. Ma loen siin Briti vastavat seadust, kus on erinevad kõrgused määratud ja erinevad kaugused, näiteks, kui on üle 150 meetri kõrgune tuugen, siis kauguse nõue on 3000 meetrit. Miks meil üldse ei arvestata neid nõudeid …

Aitäh!

… kui välismaal on vastavad nõuded olemas?

Aitäh küsimuse eest! Meil on tõesti väga äärmuslik olukord: 300 meetri kõrgused tuulikud paigutatakse asulatele nii lähedale, võib ka alla kilomeetri kaugusele paigutada. See ei ole ju väga levinud praktika, kui võrrelda teiste riikidega. Väga paljud riigid ongi arvestanud kõrguse puhul ka kaugust elamutest. Ka Soome on värskelt võtnud vastu seaduse, et tuulikud asuksid elamutest kaheksakordse kõrguse kaugusel. Ehk kui on 250 meetri kõrgune tuulik, siis see asub esimesest elamust umbes kahe kilomeetri kaugusel. Aga meil on mindud väga toorest meetodit kasutades elanikkonna rahu häirima. Nii kõrged tuulikud on elamute lähedale paigutatud. Ja ainus põhjus [ja argument] on olnud selline, et siis ei saa neid ju nii palju paigutada. Samas jääbki arusaamatuks, miks tahetakse Eestis tuuleenergiat nii palju tekitada, kuigi me teame, et kui tuul ei puhu ja päike ei paista, siis me oleme kõik sõltuvuses juhitavast energiast. On arusaamatu, miks on tõesti hetkel planeeringusse pandud üle 6000 megavati tuuleenergia tootmist. Ei leia ühtegi mõistlikku seletust sellele peale selle, et tegu on rohepesuga.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Jüri Jaanson, palun!

Austatud ettekandja!

Tere tulemast kaasa!

Ja istungi juhataja ka, muidugi. Te väitsite oma ettekandes seda, et Eesti valitsus on põhimõtteliselt tuuleparkide, taastuvenergeetika puhul rohkem toetunud välismaistele uuringutele põhimõtteliselt. Mina tean küll, et Eestis teostab uuringud üldiselt Keskkonnaamet, aga inimestega seotud uuringuid teeb ikkagi Terviseamet hästi palju. Minu küsimus ongi selles plaanis. Mis te arvate, kas Terviseameti tehtud uuringuid võib pidada usaldusväärseks? Ma eeldan, et [võib]. Ja milline on üldse teie nägemus, kes või milline institutsioon või institutsioonid võiks neid uuringuid teha, nii et kogukonnad, ettevõtjad, kõik osapooled või huvigrupid oleksid nende tulemustega rahul?

Aitäh! Väga hea küsimus! Jah, ma viitasin oma ettekandes sellele, et tõesti tehakse Eestis vähe uuringuid. Selles juhendis on kasutatud Terviseameti uuringuid 2014. aastast. Ja üks Terviseameti uuring puudutab Aseriaru tuulepargi tööst tulenevat müra. On teada selle tulemused ja kokkuvõtted ja järeldused. Seda uuringut on kasutatud selles moodsas, uues, värskes mürauuringu juhendis. Aga tuletame meelde, millised on Aseriaru tuulepargis olevate tuulikute [mõõdud]. Seal on tuuliku masti kõrgus 90 meetrit, rootori läbimõõt 103 meetrit ja võimsus jääb sinna 3 megavati kanti. Samuti on olemas Terviseameti uuring 2012. aastast, mis puudutas Aulepa tuulepargi müra mõõtmist ja modelleerimist. Seal on samuti väga väikesed tuulikud, need jäävad 100 meetri kanti. Aga praegu me räägime tuulikutest, mille kõrgus on ligi 300 meetrit, üle 250-meetristest tuulikutest. Aga mõtleme sellelesamale analoogiale ja sellele, mis oli selle eelnõu eesmärk. Eelnõu eesmärk oligi muuta normid selgeks ja ühetaoliseks. Kui meretuulepargis on meretuulikud, mille kõrgus on üle 250 meetri, siis on mõjuala 20 kilomeetrit. Miks me teeme selliselt vahet, et maismaatuulikute puhul nihutame mõjuala 2,5 kilomeetri kaugusele? Muide, meil oli sellest juttu ka keskkonnakomisjonis ja seal leiti, et see mõjuala on sellepärast vähendatud, et talumistasu saajate arvu vähendada. Aga ma leian, et kui inimesel on põhjust saada talumistasu, siis me peaksime seda arvestama ja mitte looma kunstlikke piire, vaid ikkagi lähtuma inimesest.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te puudutasite eelnevalt seda, et Terviseamet on teinud mingeid mõõtmisi ja seal olid ebakvaliteetsed ja kaheldava väärtusega tulemused. Ma olen absoluutselt nõus teie väitega, sellepärast et igasugust riiklikku järelevalvet peab tegema tulenevalt mõõteseadusest nii, et aparaadid on taadeldud, kalibreeritud, ning need, kes mõõdavad, peavad olema läbinud vastavad kursused ja nii edasi. Ja mis kõige olulisem, peab olema mõõtemetoodika, mis tuleneb vist keskkonnaministri määrusest nr 70, kui ma õigesti mäletan. Selles ministeeriumi määruses on olemas ainult kaks mõõtmismetoodikat: kuhu pannakse need mõõteaparaadid ning milline peab olema ilm, tuul ja nii edasi. See on autoteedelt müra mõõtmine. Öelge mulle, kas teie oskate selgitada, kuidas on võimalik teha riiklikku järelevalvet, kui metoodika puudub ja me ei tea täpselt, kuhu need aparaadid panna, kui tiheda sagedusega ja mitu päeva on vaja mõõta, milline peab olema ilm ja nii edasi.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ka minule on jäänud mulje, et Terviseamet on seni tegelenud ainult kuuldava müra mõõtmisega. Nende aparaatidega, millega infraheli saaks mõõta, oli suur segadus. Terviseametilt saab võib-olla täpsemalt selle kohta küsida. Need ei olnud ajakohaselt taadeldud ja üldse oli nende mõõtmistega palju segadust. Aga meil puudub selline juhend, kuidas õigusakti järgi on reguleeritud müra ja infraheli mõõtmine. Hetkel on meil tehnoloogia väga kiiresti eest ära liikunud, see on arenenud, aga regulatsioonid ei ole järele jõudnud. Mina leian ka, et me peaksime inimeste tervist, terviseohutust silmas pidades ka regulatsioonidega järele jõudma ning veenduma, et see inimeste tervist ei mõjuta ja kui mõjutab, siis [tuleb teada,] kui kaugel on see ohutu piir. Praegusel juhul on minu meelest süsteem nagu metsikus läänes – puuduvad õiged regulatsioonid ja selged normid. Õigusriigis aga ei peaks selliselt enam edasi minema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Lugesin protokollist, et keskkonnakomisjoni istungil komisjoni esimees Yoko Alender muretses, et kui see eelnõu heaks kiita, siis kohaliku kasu instrumenti tuleks rakendada 20 kilomeetri raadiuses. Aga see viiks – tema küll ei öelnud nii – Eesti riigi pankrotti. Või siis omavalitsused tõstaksid käed püsti, sest nad ei saaks hakkama sellise koormusega, ja inimestel oleks rõõmu ka palju. Aga kas teie, kes te eelnõu esitasite, olete arvestanud sellega, et 20 kilomeetri raadiuses elavate inimeste rahakotti peaks hakkama ka natukene raha tulema?

Aitäh! Väga hea küsimus! Jah, komisjonis tekkis tõesti arutelu selle üle, kuidas saadava tuluga praegu keskkonnatasude seaduse järgi on. Kui see nüüd nii laiale pinnale – see väike kogus, alla 1% elektrimüügitulust, mis kogukonnale tagasi antakse –, 20 kilomeetri peale ära jaotatakse, siis ei saa sellest keegi kasu. Aga me peaksime vaatama seda arendaja seisukohalt, sest tegelikult me peaksime kaitsma oma inimesi. Kui on põhjust saada talumistasu, siis peab see olema õiglane. See peab olema selline, et inimene, kogukond või kohalik omavalitsus oleks motiveeritud. Kui ma käisin sügise hakul Saarde tuulepargis ja me rääkisime Saarde vallavanemaga, siis tema tõi näite, kui palju vald saab talumistasu. Suvekuudel on see 14 000 euro kanti, see oli just suvekuudel, kui tarbimine oli väike. See ei ületa tegelikult … Kui näiteks inimestele muutuvad tuulepargid nii häirivaks, et nad kolivad vallast välja, siis vald pigem kaotab palju rohkem – maksumaksjate kadumise näol. Tulumaksust laekub valla eelarvesse ju väga oluline protsent. Ja kui vald kaotab oma maksumaksjad, siis tuuleenergiast saadav talumistasu võib jääda väga väikeseks. Hetkel me oleme tõesti olukorras, kus see talumistasu ei ole motiveeriv. Me näeme, mis toimub omavalitsustes, mis toimub kogukondades. Inimesed on isegi öelnud, et nad on nõus maksma sellesama summa vallale, et tuulikuid ei tuleks. Nad ei ole huvitatud ei talumistasust ega tuulikutest. Võimalik, et siin ongi see probleem: talumistasu pole piisav. Äkki oli mingi vastulause? Yoko? Kogemata vast.

Ma korra täpsustan, Yoko Alender. Praegu näitab, et teil on kolmas küsimus, aga teil ei ole võimalik kolmandat küsimust küsida. Sellisel juhul ma ei saa seda küsimust võtta. Riigikogu istungisüsteemi ma usaldan. Praegu on tegu esimese lugemisega ja kummalegi ettekandjale saab Riigikogu liige esitada kokku kuni kaks küsimust. Ehk siis ma ei saa seda kolmandat küsimust võtta. Jüri Jaanson, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, ma avaldan istungi juhatajale selles suhtes natuke protesti, sest süsteem praegu eksib. Nimelt, asi oli selles, et kuna ettekandja ei kuulnud küsimuse jooksul Yoko Alenderi küsimust ja seda paluti korrata, aga korduseks lülitati mikrofon sisse ja ta kordas küsimust …

Selge. Aitäh selle täpsustuse eest! (Jüri Jaanson ütleb veel midagi.) Jaa, ma tänan selle täpsustuse eest. Kui on selline olukord, siis me loeme selle kolmanda küsimuse teiseks küsimuseks ja Yoko Alender saab võimaluse esitada ka teine küsimus. Kuna enne mind oli siin teine istungi juhataja, siis mina seda konkreetset situatsiooni sel hetkel pealt ei näinud. Aga kui nii on, siis, Yoko Alender, see on nüüd teie teine küsimus. Palun!

Aitäh! Suur aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et kohalik kasu ei ole piisav. See suurusjärk on praegu umbes 3000–6000 eurot aastas ühele majapidamisele. Kas te olete analüüsinud, kui palju juhul, kui Riigikogu seda eelnõu, mis te olete esitanud, toetaks, see summa väheneks? Kui väike see summa siis hakkaks olema praeguste tuuleparkide puhul?

Aitäh, hea küsija! Need on piirangud. See talumistasu toetus on kuue kuu miinimumpalga ulatuses. Ma saan aru, et te soovite teada, palju siis, kui me sellesama majapidamisele mõeldud summa jagaksime nende majapidamistega, mis asuvad 20 kilomeetri raadiuses, sellest järele jääks. Ma ei tahaks selle koha peal rääkida majanduslikust kasust – see ei ole mitte kasum, vaid on eelkõige talumistasu. Keskkonnatasude seaduse järgi on nii, et need hüvitised, mis on ette nähtud peredele, kes [elavad] tuulepargi läheduses, mõjualas, on talumistasu. Ma leian, et kõige õiglasem oleks kokkuleppele jõuda selles küsimuses, kui kõrge see talumistasu üldse peaks olema, et inimesed oleksid nõus sellise keskkonnahäiringuga. Teisest küljest me peame arvestama, kui kaugele keskkonnahäiring tuulikust ulatub. Meil on seaduses meretuuleparkide puhul 20 kilomeetrit, see 20 kilomeetrit on seadusesse kindlasti pandud argumenteeritult, teaduspõhiselt. Aga vahepeal on ka maismaatuulepargid nii palju arenenud, nii palju võimsamaks muutunud, et neid saaks võrrelda meretuuleparkidega. Ehk siis mõjuala peaks olema 20 kilomeetri kaugusel. Ja kui tõesti see inimene, see leibkond, kes elab tuuliku läheduses, saab 3000–6000 eurot aastas talumistasu, siis peaksid sellist talumistasu saama ka kaugemal olevad inimesed. Kindlasti 20 kilomeetri kaugusel ei ole see häiring nii suur, vaid on võib-olla väiksem, nii et saab need tasud uuesti määrata. Hetkel me räägime siiski mõjualast. Nähtavasti peab reguleerima ka talumistasude summasid vastavalt mõjuala ulatusele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Evelin! Tegemist on väga õige ja hea eelnõuga, see läheb õiges suunas. Aga minu küsimus on pigem selline üldfilosoofiline: kui moraalne või eetiline on üldse talumistasude ja kõige selle teemal rääkida? Sellepärast, et see on põhimõtteliselt äraostmine. Me mäletame ajaloost, kuidas põlisrahvastelt osteti klaaspärlite eest ära nende maa, nende õigused. Meie omavalitsus tegelikult müüb praegu oma rahvast maha nende juhuenergeetika projektidega. See ei ole tegelikult energeetika. Äkki me peaksime üldse ära lõpetama igasuguse sellise talumistasu jutu? Me peame vaatama, kuidas me sellest kasu saaks. Sest tegelikult on nii, et jah, lokaalselt makstakse mingisuguseid talumistasusid, aga terve Eesti rahvas hakkab kinni maksma ja kannatama nende kõrgete võrgutasude ja elektrienergia hindade pärast.

Aitäh! Jah, kindlasti see raha ju kuskilt võetakse, mida makstakse nii võrgutasudeks kui ka talumistasudeks. Ei ole sellist olukorda, et see tuleb mingist müstilisest kohast. Me nimetame praegu seda tarbijaks, aga tegelikult reaalsuses ongi see maksumaksja, see on inimene. Meil ei ole Eestis ühtegi sellist inimest – võib-olla kuskil metsa sees mõni on –, kes elektrit ei tarbi, kuna nad ei ole suutnud maksta Eesti Energiale liitumistasu. Aga kui me mõtleme sellele, et mingi ettevõte tahab raha teenida, tahab tootmist arendada, ja tema tegevusega kaasneb häiring – olgu see keskkonnahäiring või mürahäiring –, siis ta peab selle kuidagi kompenseerima. Selleks ongi need talumistasud. Kui talumistasu on tõesti nii suur, kui kulud on nii suured, siis peab ettevõtja mõtlema, kas tal tasub oma ettevõtet selles piirkonnas arendada. Kui ei oleks tuuleenergia toetusi, siis ei hakataks kuhugi metsade vahele [püstitama] tuulikuid, vaid otsitaks neile võimalikult soodne koht, kus on pidevalt tuult, näiteks rannikualal. Siis ei oleks need tuulikupargid nii killustatud. Sinna juurde tulevad ju võrguühendused. Praegune mudel, mis puudutab tuuleenergia tootmist, ei saa olla jätkusuutlik. See kas viib Eesti riigi pankrotti või viib meie inimesed pankrotti. Samas on keskkonnamõju väga laastav. Loodame, et tuulearendused jõuavad lõpule enne, kui kopp maasse lüüakse.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mina näen siin sellist momenti, et mida laiemale tõmmata ümber konkreetse tuulepargi see ring, millesse jäävatele inimestele on vaja seda talumistasu maksta, seda mõttetumaks muutub tegelikult tuuleparkide rajamine, sest lõppkokkuvõttes hõlmab see suurt hulka inimesi ning toob kaasa arvestatavad kulud ja ka vastutuse. Ega me ei räägi ju ainult inimestest, me räägime ka konnadest ja kotkastest ja jänestest, kes selle ringi sisse jäävad. Ma arvan, et see paneb väga tõsiselt mõtlema. On ju praegu niikuinii selge, et tuulepargid, tuuleenergeetika ei ole odav ega kahjutu, see ei ole keskkonnale ohutu ja puhas. Selles mõttes ma arvan, et see [eelnõu] on samm selles suunas, et mõistus koju tuleks ja tuuleparke rajataks tõepoolest sinna, kus sellel on reaalne mõte, näiteks mõnele üksikule saarele, ja inimesed nende kodudes jäetaks sellest puutumata. Saan ma asjast õigesti aru?

Aitäh! Väga hea küsimus, väga hea tähelepanek! Vaatame neid mastaape, seal on neid tuulikuid nähtavasti 13–15 tükki, ja kui selle kõrgus ulatub Tallinna Teletorniga võrreldavatesse kõrgustesse, siis see mõju ulatus ongi ju vähemalt 20 kilomeetrit – me [teame], kui kaugelt me näeme Tallinna Teletorni. See talumistasu ja mõju ulatus nii suurte, mastaapsete objektide puhul on vähemalt 20 kilomeetrit. Ja kogu see kahju, mis kaasneb loodusele, nii rohealadele kui ka Natura võrkudele, peaks ju kajastatud olema. Me ei saa teha sellist nii-öelda rohelist energiat, mille tõttu pärast on nagu must maa järel. Metsad raiutakse maha, et tekitada sinna koht koos ligipääsuteedega, hektarisuurune vundament keset RMK metsa. See ei ole jätkusuutlik. Ja see ei ole ka kooskõlas seni kehtinud tavadega. Väga tihti me kuuleme siin puldis kõneldavat Euroopa Liidu direktiividest. Aga Euroopa Liidu direktiivid on ka öelnud, et tuulikuid ei tohiks rajada rohealadele, looduskeskkonda, vaid [need tuleb püstitada] just jäätmaadele ja tööstuspiirkondadesse. Aga miskipärast meie planeerijad ei taha seda kuulda. See kõik on täiesti arusaamatu. Ja see kõik on väga loodust kahjustav.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh veel kord sõna andmast! Ma nüüd jätkangi täpselt siitsamast, sellesama teemaga. Tõepoolest, selle seaduseelnõu puhul me räägime talumistasudest inimestele. Aga me ei räägi talumistasust, mis kaudselt on mõeldud [loodusele], midagi analoogset peaks olema meie metsadele, mis raadatakse jalalt sadade hektarite kaupa. Raadamine tähendab seda, et mets võetakse maha ja kui sinna puid asemele ei istutata, siis ei kasva seal enam mitte kunagi mitte ühtegi puud. Loodus, pinnas, mis uputatakse betooni, raudbetooni sealhulgas, eks ole. Meie keskkond hakkab ägama mikroplastireostuse all, eks ole, mis nendelt tuulikulabadelt lendab igale poole – pinnasesse, õhku –, see jõuab ka meie hingamisteedesse, toitu ja [mujale]. Räägi natuke, mida peab hakkama taluma meie loodus: metsad, loomad ja linnud. See on natukene ju ühiskonna kaudne tervis ka. Tegelikult ei ole nii, nagu perearst Rospu ütles Terviseameti propagandalehel, et ega nende tuulikutega muud häda ei olegi kui see, et need ajavad inimesi lihtsalt natukene närvi, ja sealt tuleb kogu see vastasseis. Seal on ikka natuke midagi muud ka.

Aitäh! Ja selline näide, et tuulikud ajavad inimesed närvi – nagu see ei olekski tervisehäiring. Arst ja tervisekaitsja peaks väga tõsiselt arvestama inimeste vaimse tervisega. Kui nüüd tulla loodusele tekitatava kahju juurde, siis hetkel on tõesti need planeeringud jäetud iga kohaliku omavalitsuse kanda. On tekkinud olukorrad, kus inimesi, kes elavad omavalitsuse piiri ääres, mõjutavad ühe omavalitsuse tuuleplaneeringud, mis tegelikult arvestavad või kaasavad oma valla inimesi, aga need inimesed, kes jäävad valla piiri taha, ei ole tihtipeale isegi teadlikud, et tuulepark tuleb teise valla piiri äärde ja mõjutab ka neid. Kui nüüd tõesti see mõjuala nihutada 20 kilomeetri peale, siis jääksid sellised olukorrad ära. Palju suurem oleks kaasatus üle omavalitsuse piiride, [sest sel juhul arvestataks] rohevõrgustikke ja keskkonnamõjusid. Hetkel me olemegi sellises olukorras, et lindude rändeteid arvestatakse Vinni valla piiri peal, sest tuulepargi keskkonnamõju hindamine tehakse Vinni valla territooriumil. Aga kuidas see mõjutab näiteks Väike-Maarja piirkonda, kuidas see mõjutab neid linde, kes sealtpoolt peaksid tulema? Kogu selline planeerimise protsess on väga suures vastuolus meie keskkonnaeesmärkidega, meie loodushoiuga ja Eesti riigi eripäraga. Me oleme siiamaani reklaaminud Eestit kui rohelist ja hajaasustusega piirkonda, kus on metsik loodus, palju rabasid, soid ja järvi, aga nüüd siis korraga planeeritakse Eestisse tuhandet Tallinna Teletorni kõrgust tuulikut. Ma arvan, et me kõik kaotame sellest – nii kohalike elanikena, Eesti riigina kui ka turismiobjektina. Need plaanid, mis on hetkel paberile pandud ja mida ellu viiakse, rüüstavad väga palju. Ja need ei rüüsta ainult loodust, vaid ka – ma toon enda näite, Vinni valla – vallaeelarvet. Kohtukulud on väga kallid, arendajatel on toetused, arendajad saavad valda või väikest omavalitsust lõpmatuseni kohtusse kaevata, aga meie väikse vallana peame nendele rünnakutele vastu astuma. Aga mille arvel? Kas laste huvihariduse arvel, abivajajate ja sotsiaaltoetuste arvel? See kõik teeb meid kokkuvõttes palju-palju vaesemaks.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma näen siin karjuvat liberaalide silmakirjalikkust: ühelt poolt me paneme pudelitele külge plastkorgid niimoodi, et nad ära ei kukuks, hoidume plastreostusest, aga teiselt poolt tekitame tuulikutega mikroplastireostust. Kusjuures uuemad uuringud näitavad, et mikroplastireostus on üks tõsisemaid terviseriske ja vähitekitajaid, mida üldse on tulevikus võimalik ette näha. Aga ma küsin selle Vinni valla näite kohta. Öeldakse, et aga polegi vaja teie kaasatust ja teie detailplaneeringut ja teie kinnitamisi, [tuulikud] paneme püsti niikuinii. Mida see räägib meie riigi kohta?

Aitäh! Tõesti, selline tähelepanek tekkis ka mul endal, et meil ei ole justkui enam tegu õigusriigiga. Kogukond on kaotaja poolel, ta ei saa enam kaitset ei kohtus ega ka omavalitsuses, inimesed koguvad allkirju palvega mitte laastada nende kodukohta. Õiguskantsler ütleb siis selle kohta, et aga see ei ole avalik arvamus. Nii et kuskilt tulevad need avalikud arvamused, mis sõidavad üle kogukonna soovidest, kogukonna tahtest. Öeldakse, et see on riigi eesmärk, me peame kuskilt elektrit saama. Ja kui ma vaidlesin Tartu Halduskohtus arendajatega sellel teemal, miks Vinni vald ei algatanud detailplaneeringut, siis kaebaja ehk arendaja esindaja esimene lause oli selline: "Aga riik vajab ju elektrit." Kuigi omavalitsuse ülesanne ei ole tegeleda riigi energiapoliitikaga. Aga nähtavasti on nii – kui kuulata neid [vastuseid ja näha arengusuundi, siis saab sellest aru] –, et mingil hetkel omavalitsustelt enam ei küsitagi selle kohta. Ja mida veel siis halduskohus pahaks pani? Ta leidis, et arendajate õigusi oli kahjustatud sellega, et neid ei kuulatud ära. Arendajale oli volikogu otsus mitte algatada detailplaneeringut ootamatu, üllatuslik. Ja pandi süüks, et meie volikogu liikmed ei dokumenteerinud piisavalt täpselt seda, kuidas nende otsus kujunes. Ehk siis kohus on nüüd seadnud volikogu liikme ülesandeks panna kirja, kuidas tema otsustusprotsess kujuneb. See on jälle absurdi uus näide. Õnneks juhtus nii, et kohus ei öelnud, mida volikogu liige peab tegema, vaid ütles, et nüüd peab kõik otsused dokumenteerima. Aga kui veel rääkida keskkonnamõjust, millest siin kunagi ei räägita, siis bisfenool A, millele ka hea küsija viitas, on tuulikulabade koostises. Bisfenool A sarnaneb oma molekulide struktuurilt östrogeeniga, hormooniga, mis reguleerib nii viljakust kui ka sigivust. Ehk sedasama bisfenool A-d, mis eurodeerub tuule, rahe ja päikese toimel tuulikulabadest, satub loodusesse uuringute põhjal lausa 60 kilogrammi aastas ühe tuuliku kohta. See toob nähtavasti kaasa väga suure kahju. Minu meelest me oleme loonud uudse olukorra, mida pole maailmas varem olnud: tuulikuid istutatakse sellisesse looduskeskkonda nagu meie metsad, meie sood ja ka meie rohealad. Millised tagajärjed sellel kõigel loodusele on, seda näeme nähtavasti saja aasta pärast ja veel hiljemgi.

Anti Poolamets, palun!

Tegelikult on uuringud olemas, lihtsalt meil ei taheta nendest midagi kuulda. Hiina tegi ühe maailma suurima uuringu, kus oli kirjas, et ühe tuulepargi kohta väheneb isegi biomassi tootlus [tuulepargi] ümbruses mitme miljoni euro ulatuses. Nad lõid kõik [andmed] kokku, uurisid tuhandeid ja tuhandeid tuulikuid. Nii et hästi on informeeritud isegi tuuleenergia lipulaev ja meie suur tuulikute püstitaja Puna-Hiina. Aga mina tahaksin küsida, kuidas siis ikkagi niimoodi on läinud, et kõik teised juba – päris kõikide kohta ei saa seda öelda, aga Soome, Inglismaa ja mitmed teised riigid – tõesti jälgivad, et hakataks suurendama distantsi elamutest, asulatest, kuid meil mitte midagi. Asemele toodi just see uus planeerimine, et lihtsustame planeerimist. Mida see siis inimkeeli tähendab, see planeerimise lihtsustamine? Minu arusaamist mööda see tähendab lihtsalt omavalitsustest üle rullimist.

Aitäh! Jah, et kiirendada planeerimisprotsesse, on kõige lihtsam üle sõita kohalikust kogukonnast. Need uuringud näitavad keskkonnamõju. Seal on ka erinevad kliimatingimused: kus on kuivem, kus on niiskem keskkond. Milline see [mõju] siin Eestis täpselt on, seda näitab aeg, eriti veel nii kõrgete ja keskkonda mõjutavate tuulikute puhul. Kuidas see kõik mõjutab pilvede liikumist, tuule liikumist? Kindlasti toob see kaasa mõju ja tagajärjed. Ma olen kuulnud arendaja esindaja suust ka sellist väidet, et tuulikute läheduses väga palju linde ei liigu, eriti väiksemaid, kuna putukad on sealt juba ära läinud. Ehk kui juba väiksemad olendid ei talu seda, siis nähtavasti mõjub see ka inimestele ja suurematele elusolenditele. Väga kurb on, et seda ei mõisteta, seda ei taheta mõista. Ei taheta mõista, milline materjalikulu on. Kui vaadata, kui väikese efektiivsusega tuulikud töötavad: viimaste andmete kohaselt, mis on pärit tuuleenergia assotsiatsiooni leheküljelt, oli tootlikkus eelmine aasta 20%. Ehk siis me ehitame üles süsteemi, mis töötab ühe viiendiku ajast. Lisaks nõuab uus süsteem uusi võrguühendusi. See süsteem nõuab ka duubeldamist juhuks, kui tuul ei puhu. Kui tuul ei puhu, siis vajab ta juhitavat energiat sinna kõrvale. See kõik on ääretult laastav, loodust kahjustav, kallis, ressursimahukas. Ja kui neid kõiki asjaolusid arvestada, siis ei oleks neid tuulikuid tõesti nii palju vaja, nagu neid siia hetkel planeeritakse.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd tõepoolest rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu. Arutasime eelnõu teisipäeval, 13. mail. Algatajalt oli kõigepealt tutvustus. Soovitakse sarnast mõjuala, kui on meretuuleparkidel. Kohal oli lisaks komisjoni liikmetele ja algataja esindajale Evelin Poolametsale Kliimaministeeriumist keskkonnakorralduse ja kiirguse nõunik Eva Suurkaev, kes selgitas, kuidas on üldse meretuulikute mõjuala määratletud ja kuidas on maismaatuulikute mõjuala määratletud. Need on tõepoolest määratletud täiesti erinevatel alustel erinevalt sellest, mida algataja selle eelnõuga soovib. Ja tõepoolest ei ole kuidagi sellest tulenevalt määratletud meretuulikute mõjuala, et oleks tuvastatud, et mõju oleks 20 või isegi 10 kilomeetri kaugusel, vaid tegelikult ei ole isegi tõendeid selle kohta, et meretuulikute mõju ulatuks kaugemale kui kaks-kolm kilomeetrit. See mõjuala on määratletud hoopiski kohaliku kasu määramiseks. Kuna on piirang, et meretuulikud peavad olema vähemalt 10 kilomeetri kaugusel rannikust, siis selleks, et ikkagi kohalik omavalitsus, mis on kõige lähedasem, saaks osa elektritootmisest tekkivast tulust, on määratletud see 20 kilomeetrit. Komisjoni liikmed uurisid, kas algatajal on olemas mõjuhinnangud, kuidas kohaliku kasu suurus hakkab vähenema, kui nüüd seda ala selliselt peaks laiendatama. Aga selle peale algataja ütles, et nende arust see ei puutu eelnõusse, nad soovivad rohkem vaadata siin keskkonnaaspekte. Samuti uurisid komisjoni liikmed, kas on tehtud uuringuid, mis kinnitaksid, et maismaatuulikute puhul see keskkonnamõju just nimelt võiks ulatuda 20 kilomeetri kaugusele. Kas Eestis või kuskil mujal on selliseid uuringuid, mis näitavad sellist mõju? Eva Suurkaev kinnitas, et ei ole tuvastatud mingisugust keskkonnamõju kolmest kilomeetrist kaugemale. Samuti oli meil pisut juttu sellest, kui kaugele paistavad tuulikud visuaalselt. Kristina Šmigun-Vähi, kes oli komisjonis asendajana, küsis, kuidas defineeritakse keskkonnahäiringut. Tegelikult selle kohta leidis algataja, et ei ole sätestatud piisavalt norme ja mõõtmismeetodeid, vaid toetutakse liiga palju ekspertarvamustele. Ja siis oli selle üle väikene arutelu. Osa leidis, et on piisavad keskkonnamõju hindamise reeglid olemas ja eksperdid on professionaalsed. Samuti käsitleti seda teemat: kuna algataja väitis, et merele rajatavad tuulikud on sama võimsusega kui uuemad maismaale rajatavad tuulikud, siis siin toodi välja, et tegelikkuses on merele rajatavad tuulikud üle 15 megavati võimsusega, kuid maismaal sama kõrged või kõrgemad tuulikud maksimaalselt 7 megavati võimsusega. Tegelikkuses on vahe kahekordne. Seaduse kohaselt ei ole kohaliku kasu instrumendil seost keskkonnamõjuga. Keskkonnamõju hinnangud tehakse planeeringutes eraldi, see on just selleks, et kohalik kogukond saaks sellest elektri tootmisest nende läheduses kasu. Ja samuti arutasime selle üle, et kui nüüd peaks see eelnõu vastu võetama ja laiendatama mõjuala maismaal 20 kilomeetrini, mis see tähendaks kohalike omavalitsuste halduskoormusele, kuna kohaliku kasu tasu makstakse kohalike omavalitsuste kaudu. Omavalitsused kaardistavad need majapidamised, mis asuvad selles raadiuses. Ja tõepoolest nenditi, et halduskoormus mitmekordistuks ja KOV-idel oleks väga keeruline kasvava halduskoormusega toime tulla. Siis oli jutuks, miks just 250 meetrit. Kui [tuuliku kõrgus] on üle 250 meetri, siis miks on nii suur vahe: kuni 250-meetrise [tuuliku puhul on mõjuala] 3 kilomeetrit, aga kui [tuuliku kõrgus] on 251 meetrit, siis on mõju[ala] 20 kilomeetrit. Selle peale algataja leidis, et need parameetrid niimoodi on sobivad ja et üle 250-meetrised on võimsamad. Siin toodi ka mitmeid kordi esile Tallinna Teletorni kõrgust. Samuti tehti menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. mail – selle poolt oli 5 liiget ja vastu 1, algataja oli millegipärast vastu – ja juhtivkomisjoni esindajaks [määrati] siinkõneleja, samuti oli eelnõu tagasilükkamise poolt 5 liiget ja vastu 1. Aitäh teile! Vastan meeleldi küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on tõepoolest küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Yoko, mul on selline võib-olla laiem küsimus. Sa oled olnud minister ja nüüd juhid keskkonnakomisjoni. Kui me vaatame Eestis ringi, siis, ütleme, näiteks Haanja kandis ja Lahemaal inimesed ei saa oma vara kasutada, ei saa seal tegutseda puhtalt selle pärast, et keegi arvab, et äkki võib olla inimtegevusel mingi kahjulik mõju või siis on kuskil Keskkonnaametis keegi otsustanud, et me kavatseme sinna kunagi kaitseala teha ja praegu me juba piirame [mingeid tegevusi]. Natura temaatikat siin käsitlesime paar nädalat tagasi. Nagu Sutt ütles, paneme kõik raied lukku, siis on vähem bürokraatiat. Mäletame, et kogukonnametsade temaatika on Eestis kõvasti ruulinud. Niipea, kui keegi kogukonnast arvab, et tahaks metsas jalutada, seatakse jällegi metsaomanikule tohutuid piiranguid, kergekäeliselt. Ja nüüd on selline tegelikult suur tööstuslik ehitis, mida tahetakse suurel hulgal teha, aga siis me kuuleme sinu suust ja teiste loodusesõprade suust juttu, et ongi vaja teha, ongi vaja kogukondade õigusi piirata, ongi vaja loodusega, ma ei tea, otsida kompromissi või teinekord isegi loodust jalge alla tallata, sest see on maru tähtis asi. Kuidagi vastuoluline. Miks see nii on?

Aitäh, Rain! Tunnistan, et keskkonnakomisjonis tegelikult me nii filosoofiasse ei laskunud. Ma võin oma arvamust selle kohta jagada sinuga hiljem väljaspool saali, et järgida meie kodukorda ja head tava.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil tõesti tekkis keskkonnakomisjonis arutelu selle üle, et meretuulepargid on 15-megavatised. Mina tean, et seni ehitatud tuulepargid on tõesti väiksemad, 10-megavatised ja 8-megavatised. Kas te võiksite öelda, kus piirkonnas, kus regioonis on see 15-megavatine meretuulepark ehitatud?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Juttu oli meretuuleparkide tuulikute võimsusest, mitte tuulepargi suurusest. Eestis ei ole hetkel ühtegi meretuuleparki rajatud.

Rain Epler, palun!

Jaa, Yoko, ma tagasihoidliku maapoisina olen sattunud mõnevõrra keerulisse olukorda. Valdavalt just Keskerakonna naisliikmed tihtilugu tahavad oma mõtteid minuga nelja silma all jagada. Aga ma arvan, et Eesti rahval oleks hea, kui nad saaksid neid mõtteid otse teie suust kuulata, muidu mina vahendan ja siis pärast nad arvavad, et tont teab, äkki panin midagi juurde või võtsin maha. Aga ma küsin siis niimoodi: kas te keskkonnakomisjonis nendel aegadel, kui mina seal veel ei olnud, või siis mõnel istungil, kust ma olen puudunud, seda olete arutanud, et tegemist on tuulepargi puhul suure tööstusliku rajatisega, mis energia tootmise mõttes on kasutu või isegi kahjulik? Kas selline mõte on arutlustel läbi käinud, miks me neid liiga kergekäeliselt igale poole teha laseme või seda suisa soodustame?

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tulen vastu ja vastan. Me oleme Riigikogu keskkonnakomisjonis nende aastate vältel, kui ma olen olnud komisjoni liige, oleme saanud – ja ma usun, et kindlasti ka sina, hea Rain, majanduskomisjoni liikmena oled saanud – palju teadmisi selle kohta, et päikeseenergia ja tuuleenergia on tõepoolest kõige odavamad elektri tootmise viisid. See on esimene argument, miks me peaksime soosima taastuvenergia kasutuselevõttu. Aga kindlasti teine ja täpselt sama oluline [argument] on see, et taastuvenergia on just nimelt taastuv ehk siis ta on kütusevaba, seda ei saa meilt keegi ära võtta. See on julgeoleku mõttes oluline, see on hajutatud tootmine, mitte tsentraliseeritud, nagu seda on näiteks meie praegused reservid. Kolmandaks puudub heide ja keskkonnamõju on minimaalne.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma püüan nüüd formuleerida oma küsimuse võimalikult täpselt, et me saaksime üksteisest hästi aru. Meil oli keskkonnakomisjonis juttu mere- ja maismaatuulikutest, me võrdlesime neid. Teie ütlesite, et meretuulikud on võimsusega 15 megavatti ja maismaatuulikud on palju väiksema [võimsusega]. Mina tean, et meretuulikud on ka võimsusega 10 megavatti ja 8 megavatti. Aga mul on küsimus: kus regioonis maailmas on hetkel meretuulikuid, mis oleks võimsusega 15 megavatti?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Nagu te ilmselt ka ise mäletate, sellest, millises regioonis on selliseid tuulikuid, meil komisjonis juttu ei olnud. Kindlasti planeeritakse [püstitada tuulikuid] erineva võimsusega, aga need on sellised tavapärased võimsused, mida kasutatakse nii maismaal kui ka merel üle maailma.

Üks hetk, ma korra täpsustan. Kalle Grünthal, teil on ka nüüd kolmas küsimus. (Saalist öeldakse midagi.) Kuidas? On kolmas küsimus. Aitäh aususe eest! Aga siis ma ei saa seda kolmandat küsimust võtta. Sellisel juhul suur tänu, lugupeetud ettekandja! Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema Andres Metsoja. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Jaa, palun! Teil on kolm minutit lisaaega. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kui sead valesid eesmärke, siis oledki kogu aeg valede tegevuste jadas. Ma arvan, et kogu see saal siin ühiselt tunnistab: kui Eesti energeetikatootmine viia 100%-liselt üle taastuvenergeetikale, on see strateegilises plaanis vale otsus. Seda ei ole lihtsalt mõistlik täita. Ehk tegelikult see otsus vajaks ülevaatamist. Ja võib-olla see lihtsustaks ka kogu protsessiga edasiliikumist, sest tõepoolest, taastuvenergeetikal on koht, aga just nimelt kindel koht. Ma olen veendunud – ja ma usun, et väga paljud saadikud on veendunud –, et taastuvenergeetika tootmine ei sobi igale poole. Sellepärast ongi algatatud hulk planeeringuid. Planeeringurägastik on läinud nii hulluks, et [enne] kohalikke valimisi on kohalikud omavalitsused hullumas. Ja veelgi enam, [planeeringutesse] on võetud palju uusi alasid, aga need alad, mis kunagi varem on kokku lepitud, kirjutatakse hoopis tootmisaladena välja. Üks hea näide on sealtsamast Pärnumaalt, Sopi-Tootsi tuulepargi lähedusest: seesama Lavassaare analoogne ala, kus me eile käisime. See on veel suurem territoorium, inimene on seal turba ära kaevandanud või kaevandab seda jätkuvalt ja sinna saaks taastuvenergia hübriidpargi teha. Aga teisalt on see riigi otsusena antud soode taastamise programmi, õigemini taastatakse seal üleujutusala. Tõsi on ju see, et seda võiks teha hiljem. Kui see on võimalik, siis seda võiks teha peale selle ala energeetikale andmist, mis ongi planeeringukohane tegevus, mis ongi planeeringuga ära otsustatud. Aga ei, planeeringust lähtuvalt anname me hoopis teise sihteesmärgi sellele alale. Siis käime ja nutame siin saalis koos, et kogu seda protsessi tuleb kuidagi kiirendada ja kuidagi tuleb leida lahendusi. Hullutame kogu Eesti elanikkonda, kaasame erinevatesse protsessidesse. Teeme külakoosolekuid, mida me lõpuks tegelikult turvameestega piirame, ja loome sellise saladuseloori, mis seal suletud uste taga küll räägitakse ja mida meile siia õue peale vägisi tahetakse tuua. See on üks väga suur susserdamise probleem. Aga niimoodi me Eestit kindlatesse kätesse ei juhi ja tegelikult ei saavuta me ka seda väikest eesmärki, et taastuvenergeetika leiaks endale mõistliku koha. Ma tänan selle eelnõu algatajaid. Ma arvan, et teema on väga õige. See teema on ühiskonnas väga tuline. Eile käisime Tootsi-Sopi tuulepargis, see park on just nimelt ehitatud vastu turgu ehk nullsubsiidiumidega. Ja pange tähele, seal on see mõjuala kuni 3 kilomeetrit. Kõigil majapidamistel, mis jäävad sinna sisse, on võimalik saada ka oma majapidamisele toetust, rääkimata sellest toetusest, mis kohaliku omavalitsuse eelarvesse kantakse toodetud energiaühiku kohta. Ja seda siis volikogu otsustab jagada. Kuidagi on nii, et merealal on vaja subsiidiumit igal juhul, kuigi tuul puhub seal rohkem ja megavatte tõepoolest on võimalik sealt rohkem võrku paisata, sellepärast et tootmistsükkel on pikem kui maismaal, aga seal on mõjuala järsku 10 kilomeetrit. Tekib kuidagi väga segane ebakõla, et maismaal, kus elavad inimesed, on see 3 kilomeetrit, aga merel, kus inimesed ei ela, mõni saar vaid jääb mõjualasse – võtame kas või Liivi lahe, ongi Häädemeeste piirkond, Kihnu –, seal on järsku 10 kilomeetrit. Ma võin rahulikult teid kaasa võtta ja näidata neid kohti, kus seesama Tootsi tuulepark tegelikult on ilusa selge ilmaga näha 13 kilomeetri kauguselt. Kui te võtate Eesti kaardi lahti, siis Rakvere maanteelt või Via Balticalt, mõlemalt poolt on see park näha ka päevavalges, pimedast rääkimata. Pimedas tuled plingivad ja ta on väga eredalt nähtav. Ja sealt me jõuamegi tegelikult ju selle murekoha juurde, et inimeste elukeskkonda on muudetud. Ongi muudetud! Nende elulaad on, nagu ta seal on – nad on teinud enda elukohavaliku, aga ühel hetkel tuleb tegelikult tööstus nende õuele. Siis käibki selline mäng, et teeme erinevaid uuringuid. SALK tegi äsja ühe uuringu, eks ole, tuli ja rääkis, et tegelikult ongi nii, et need inimesed, kes maal elavad, on vähe informeeritud ja ei ole kõige paremini haritud. Ja niimoodi me püüame neid meelitada kuidagi nagu kaasavasse ühiskonda ja leiame lahenduse, et me saame selle taastuvenergeetika kuidagi paigutada meie keskkonda. Ja mõjuala kontekst on ju tegelikult palju laiem. Mõjuala puhul ei peaks rääkima ainult sellest, et kellegi rahakotti reaalselt kukub mingisugune euro või eurosent. Mõjualast me saame rääkida selles kontekstis, et teeme siis kõigile 10 kilomeetri raadiusega ringis selles mõjualas energia otselepingud. See on täiesti tehtav asi, seda lubab ka konkurentsiseadus, põhimõtteliselt Euroopa konkurentsiõigus. Võib börsiväliseid lepinguid teha selles mõjualas. Lihtsalt parlament peaks ütlema, et vaadake, võib-olla selle piirkonna 10 kilomeetri raadiuses ongi otseliin. See Eesti Energia võrk ongi otseliin, mille kaudu on võimalik müüa inimestele otse energiat. Ja kui üks tuulik, see 5-megavatine tuulik, panna tööle siis, kui elektrienergia hind on null või alla 5 sendi, mis on omahinna piir, siis tegelikult kohalik kogukond saab aru, et tegelikult see üks tuulik, mis seal töötab, annabki meile meie elektrivarustuse. Ja see annabki kestvalt 7 sendiga näiteks aastaringselt. Otselepinguid on võimalik teha, kui selleks on tahe. Kui riik ütleks väga selgelt välja, et selles piirkonnas on võrgutasu null, või vähemalt ütleks välja selle, et kui võrgutasu ei ole null, on pool, ja teine pool, mis puudutab taastuvenergeetikatasu, on null, siis inimesed hakkaksid mõtlema teistmoodi. Aga me oleme loomult rehepappide riik. Me tahame panna need tuulikud kuhugi. No kuhugi tuleb need panna, ega ei saa öelda, et taastuvenergeetika on täiesti saatanast, kindlasti on tal mingi roll ja koht mingi piirini. Aga siis me ütleme sellele maamehele – alles nädal aega tagasi ütlesime –, et vaat, sinu looduskaitsealune maa, selle me hindame poole võrra alla. Sellel ei ole väärtust. Metsa sa majandada ei saa, sest me vähendame bürokraatiat. Me ei anna sulle raieteatist, 5 tihumeetrit saad teha. Me paneme selle tuuliku ka, eks ole. Aga no mis sa virised, kannata ära, see on ühistes huvides! Ja see järgmine eelnõu, millest me hakkame rääkima, räägib sellest, et kogu taastuvenergeetika sektorit tuleb vaadata suurema tähelepanu all. See mõjuala avaldamise temaatika on minu arvates väga ajakohane. Ja seda tuleb just nimelt vaadata selles kontekstis, kuidas riik saab soodustada selle piirkonna arengut, majapidamiste toimetulekut ja ettevõtluse kolimist sinna piirkonda, et saaks seda energiat igal ajal ära kasutada. Mitte nii, et tuulikud on valmis, aga seisavad. Inimesed ei saa sellest lihtsalt aru. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli – ma saan aru, et Keskerakonna fraktsiooni volituse alusel – kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Head kolleegid! Kõik nagu kordub ja täna kordub kaheksa korda vist. Esitajad on erinevad, opositsioonierakonnad, aga lahendused on kõikjal ühesugused, sõltumata sellest, kas tegemist on tuugenite, aktsiiside, tõukside või [millegi] muuga. Kui hakata peale algusest, siis tegelikult keskkonnatasude seaduses § 553 ei ole olemas. On küll § 553 lõige 2, mille parandust EKRE siin on välja pakkunud. Nii et selline väikene apsakas. Aga see pole oluline. Tõepoolest, mõjualad, kas ta on 3 kilomeetrit või 20 kilomeetrit, ei maksa neid numbreid fetišeerida. Kui see parandusettepanek 2022. aastal vastu võeti, ma olin keskkonnakomisjoni liige. Ja ma mäletan küll neid arutelusid – ma vaatasin järgi –, kõik need kohaliku kasu instrumentide arutelud ja see, kes merel saab ja kes ei saa ja kui väike laiukene seal vahepeal on, mis sellega juhtub, ja maismaa ja kõik. Ei tahaks sisust rääkida. Kui rääkida mõjuhinnangutest, siis tõepoolest, inimese tervisest on liiga palju räägitud. Aga peale selle elavad [igal pool] teised elajad. Inimene on ka elajas. Meil on kõigil oma nimi, oma nõudmised ja oma soovid. Aga ainuüksi nende heleduste, valguse ja varjude kakofoonia, mis hakkab katma neid alasid, kui suured nad on, kõik sõltub selle torni suurusest, tuugeni suurusest. See ajab hulluks. Ja see ei aja hulluks mitte ainult inimesi, kes seal on, vaid ka elajaid, erinevaid loomi-linde. Ei hakka pikemalt rääkima, kuigi võiks pikalt rääkida. Peale selle, et mõni lendab ennast surnuks, üsna palju haruldaste lindudega nii juhtubki, aga see ei lähe meiesugustele üldse korda. Meie räägime parimal juhul inimeste nimel siin. Aga see selleks. Elukeskkond, nagu Andres siin ütles, muutub kapitaalselt. On need siis tuled, mis öösel vilguvad. See reostab ka Eesti rahvusmaastikku, olgu Lahemaal või paljudes kohtades – Eesti on väga erinev. Nii et mõju on ilmselgelt olemas, oleneb, kuidas seda vaadata, kui kitsalt. Ja tõepoolest, kui mõõta seal mingisuguseid helisid ülevalt- või altpoolt, siis võib raporteerida, nagu eile keskkonnakomisjonile näidati, et no tegelikult ei ole häda midagi, kõik on kõige paremas korras. See on üks pool. Aga on ka teine pool. Fakt on see, et rahvas, kelle tagaõue või lähedusse neid Tallinna Teletorni suuruseid tuugeneid püsti aetakse, on enamasti murelik. Aga on ka teine pool. On olemas need ettevõtjad, kes peavad need uued tuugenid, eriti suured, üles panema. Rahulolematud ei ole praegu mitte ainult inimesed, vaid on ka ettevõtjad. Olen nendega rääkinud – ka täna viimati –, nad ütlevad, et projektid ei jookse välja. Projektid ei jookse välja! See tähendab seda, et need toetused, mis neile on määratud, ei kanna välja. Liiga palju on juba neid roheveskeid ja roheasju üles pandud. Ja mitte ainult Eestis, on ka Soomes ja paljudes teistes kohtades. Need on konkreetsed numbrid. On olemas need hetked ja tunnid, need negatiivsed tunnid, kui veskid ei jahvata, kui päike ei paista ja nii edasi. Aga selleks, et neid uusi hiidveskeid üles panna, on vaja ka mingisuguseid finantsinstrumente, et üldse oleks mõtet seda teha, ja et projektid jookseks välja, nagu nad ütlevad. Muidugi, inimesed, kellest me räägime siin ja kellest paljud ei ole rahul, kindlasti rõõmustavad selle üle. See on üks asi. Aga meie oleme siin andnud sellise utoopilise lubaduse: viia 100% [energiatootmisest] üle sellele nii-öelda taastuvenergiale. Ja ka uues koalitsioonileppes on see kinnitatud. Aga mulle tundub, suheldes nii inimeste kui ka ettevõtjatega –, ma kordan jälle seda [ütlust], et ei jookse välja. Need hiidtuulikud ja muud asjad jäävadki kerkimata, kuna …

Ma korra, Peeter, katkestan. Me jätsime siin väikese protseduuri [tegemata], aga praegu siis annan kolm minutit lisaaega ja kaheksa minuti pärast on kõik.

Jah.

Hästi. Aitäh!

See tähendab seda, et ministeerium on jõuetu, kuigi minister on vana pankur. Ei ole võimalik vajalikke instrumente välja töötada ja need uued veskid jäävadki kerkimata. Inimesed on rahul. Aga põhiline, millest ma tahan rääkida siin, on need kaheksa eelnõu. Esitajad on erinevad: Isamaa, EKRE ja Keskerakond – sotside [eelnõusid] vist ei ole täna –, aga tulemus on ikka üks ja sama asi. Loomulikult, nendele eelnõudele võib palju ette heita. Pole mõjuanalüüsi. Muidugi ei ole, on mingid detailid, eks ju. Aga neid saadab kodaniku ja ka saadikute mure inimeste reaalsete probleemide pärast. Jah, täna on Reformierakond ja Eesti 200 võimul. Homme nad ei ole. Eesti 200 on küll pika plaaniga erakond, kuid ma arvan, et teda varsti üldse ei ole. Aga see selleks. Sama probleem tekib siis nendel, kes enam võimul ei ole. Täpselt sama asi. Tuleb jälle opositsioon välja selliste eelnõudega, mis on vajalikud, mis on inimestele olulised. Lihtsalt praegu ei ole opositsioon suuteline lühikese ajaga tagama selliseid analüüse ja kõike, mida ka riik iseenesest ei suuda kahjuks sageli, kellel on kogu nende ministeeriumide instrumendid olemas. Ja see on see üldine probleem, mille peale me peaksime mõtlema igal ajal, sest kord on üks võimul, kord teine. Kuidas teha nii, et seda reaalset muret, mida saadikud nii-öelda kanaliseerivad ja siia toovad, ükskõik mis erakonnast nad on, ei naeruvääristataks ega saadetaks lihtsalt prügikasti – kuni sinnamaani, kui ise võimule saadakse ja tehakse sama nendega, kes tulevad samade asjadega. See on see põhiline sõnum. Ja täna on kaheksa sellist asja. Lipud on erinevad, asjad on erinevad, aga probleem on väga terav ja jääb püsima, kuni me ei püüagi seda kuidagi lahendada. Aitäh!

Aitäh! Palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma võtan lisaaja ära, aga proovin seda mitte kasutada.

Ja kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Iseenesest lihtne eelnõu, see peaks olema lihtsalt mõistetav ka kolleegidele Reformierakonnast. Kui on hinnatud, et kõrge tuuliku mõjuala on 20 kilomeetrit, siis võiks ju lähtuda sellest, et ta ongi 20 kilomeetrit, olgu ta merel või maal. Lihtne asi. Millegipärast – kuidas Peeter ütleski, mis see termin oli? – ei tule läbi. Ei lähe läbi kolleegide peadesse millegipärast. Aga lihtsal eelnõul on selles mõttes hea omadus, et ta on nii lihtne ja lihtsalt mõistetav asi inimeste jaoks, et selle roheenergeetika apologeedid peavad hirmsa demagoogiaga siia pulti ronima ja hakkama meile rääkima igasuguseid huvitavaid lugusid. Ma keskendungi oma kõnes põhiliselt sellele, mis siin täna räägitud on. Yoko jõudis ikkagi jälle selleni, et kõige odavam on elektrit teha tuugenite ja päikeseparkide abil. No ei ole, Yoko. Selle kohta on nii palju arvutusi tehtud, nii palju kirjandust: see jutt, et kütus on tasuta ja siis ongi kõik tasuta, ei ole tegelikult asjasse puutuv jutt. Tegelikult see on kallis, sellepärast et lisaks sellele, et sa teed tuuliku ja päikesepargi, pead sa sinna kõrvale tegema kas gaasijaama, ehitama akusid, ostma läbi kaablite mingit stabiliseerivat elektrivõimsust mujalt, sa pead võrku kõvasti investeerima ja nii edasi ja nii edasi. Ei ole odav. Siis see jutt, mis on [kõlanud], et miks ei ole mõistlik suurendada seda ala. Tõesti kuulad, ja imestad: reformierakondlane kõnetoolis räägib, et nad tahavad inimestele raha jagada, aga vaat muidu ei saa jagada, kui see mõjuala ära suurendada. Tõesti, no ei taha ju. Kui me vaatame siin viimase kahe aasta jooksul tehtud seadusemuudatusi, siis raha tahetakse ikka inimestelt ära võtta. See jutt jälle ei ole kuigi usutav, et mõjuala ei saa muuta, sest muidu inimestele ei saa raha jagada. Ja siis jällegi klassika, millele ka Andres juba tähelepanu juhtis: maal elavad vähe informeeritud inimesed. Reformierakonna nägemuses on see nii. Täna lisandus sellele: vaatavad liiga kõvasti telekat, tekib mürahäiring. Jällegi, selline elevandiluutornist alla vaatav jutt. Ja muidugi lõpetuseks, Yoko, arhitektuur. Tõepoolest, eile ju käisime komisjoniga seal ja arhitektuurist oli juttu. Mulle tundus, et see on sinu jaoks midagi, midagi olulist. Ja arhitektuuril kindlasti on kaks olulist aspekti: üks on, eks ole, funktsionaalsus ja teine on esteetika, visuaal. Huvitaval kombel jälle on niimoodi, et linnainimesed kuidagi naeruvääristavad seda, kui looduse keskel elavad inimesed ütlevad, et tahaks, et kusagil säiliks see Eestimaa visuaal, ilma et seal oleks suuri tööstusrajatisi. Ja nüüd me jõuame energiatootmisviisideni. Kui näiteks selline poole miljoni inimesega linn – Tallinn enam-vähem sinna kanti on, natuke väiksem – elektriga ära varustada, teha arvutus umbes nii, et võtta aluseks inimese kohta energiatarve Euroopa Liidus keskmiselt, siis kui teha seda gaasijaama abil, on vaja üheruutkilomeetrist ala, tuumajaama puhul poolteist, põlevkivi puhul kaheksa – ladustamine, kütus ja kõik nii edasi –, ja nüüd päike ja tuul – 40, tuulepargid – 100. 100 ruutkilomeetrit! Selline pool Tallinna või seitse Võrut või kaks ja pool Tartut. Noh, ei kõla tegelikult mõistliku ruumikasutusena. Jällegi haakub selle arhitektuuriküsimusega, ma leian. Ja mõni mõte veel eilsest külastusest Sopi-Tootsi tuuleparki, millest kolleegid on siin täna palju rääkinud. Eile oli elektri hind odav, aga tuulik käib ikka ringi. Miks ta käib? Tuulik osaleb sagedusturul. Sagedusturult saab praegu Eestis raha teenida palju magusamalt kui nii mõnestki muust kohast. Reformierakonna kontori poliittehnoloogid on juba ka mõelnud välja, kes on süüdi – lätlased! Mäletate, ühel hetkel, kui elektri hind oli kallis, siis olid soomlased süüdi, et sauna teevad. Nüüd on lätlased süüdi. Ma ei teagi, milles nad süüdi on, lihtsalt lätlased on süüdi. Siis ei pea jälle vaatama peeglisse ja mõtlema, et äkki oleme ise ka midagi valesti teinud. Ja noh, osalevad seal sagedusturul, aga ärge saage valesti aru, ega tuulik ei tee elektrit sellise sagedusega, nagu on võrgusagedus. All on inverter igal tuulikul, et sagedus korda ajada. Ma küsisin Enefit Greeni juhilt selle kohta: "Kuulge, aga kui te tegelikult inverteriga sagedust pakute, siis odavam ja lihtsam oleks ju akud ehitada nende tuulikute asemele. Miks te panete suure betoonkäraka maa sisse ja terasvaia püsti, et sagedusturu jaoks seda asja teha? Selles mõttes, et aku nii visuaali, paigalduse, lihtsuse kui kõige mõttes teeks asja ära." Teate, mis ta vastus oli? Ei olnud üldse nagu siin vastatakse, niimoodi pikalt – tuleb peaminister, küsid jah-ei-küsimuse või midagi lihtsat, ta räägib sulle kolm minutit muinasjuttu. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Muidugi oleksime pidanud akud panema, kui oleks teadnud." Kui oleks teadnud. Aga tegelikult muidugi seal väike nüanss on: selleks et sagedusturgu tekiks, peab keegi siiski tuule‑ või päikesepargi ehitama, et seda võrgusagedust kogu aeg viltu ajada, et seda asja kogu aeg segi peksta, siis saab keegi teenida raha, et seda jälle korda ajada. Sihukene mõnes mõttes, ma ütleksin, et puhtalt kui ettevõtja seisukohast pragmaatiliselt vaadata, on maru kihvt ärimudel üles pandud: üks solgib, teine tasakaalustab. Kusjuures kolleeg Kadastik, kes just saali tuli, kirjutas väga uhkelt siin paar päeva tagasi, kuidas küll ta teenib hästi raha oma akudega, millega ta sagedusturul osaleb, koduakudega. Ma hakkasin mõtlema, et Kadastik on kirjutanud ka sellest, et tal on ju oma väike päikesepark. Ise solgib ja siis ise tasakaalustab. Ja raha tuleb. Ja meie kõik maksame. Kusjuures ülejäänud Reformierakonna inimesed, kes ei ole seda läbi hammustanud ja kellel ei ole seda süsteemi kodus, maksavad ka. Nii et fraktsiooni koosolekul las Kadastik maksab vähemalt teile teie osa tagasi. Ja nüüd viimane asi eilselt külastuselt: 100% eesmärk, mis on Eesti seaduses. Eile küsisin jälle asjas osalevalt inimeselt, Enefit Greeni selleltsamalt juhilt, kas on mõistlik ja kas on teostatav see seaduses olev eesmärk. Ta ütles, et loomulikult ei ole mõistlik ega ole ka teostatav. Küsisin ka Yokolt. No Yoko vastus oli umbes selline, et mis siis, et ta seaduses on, ega seda ei pea ju täitma. Ma ütlesin, et me riigina anname ju kodanikele vale sõnumi, et siin ise teeme seaduse ja siis ise siin hakkame suhtuma niimoodi: "Ah, tead, need seadused, neid polegi vaja täita." Sellest doktriinist lähtuvalt ma ütleksin, et, kodanikud, kui lähenemine on, et seadusi võib täita sellel hetkel, kui tundub, et tahan täita, siis mõnes mõttes võitlus ebaefektiivsete energiatootmisallikatega, nagu tuugenid ja päikesepargid, kodanikualgatuse korras mahub sellesse raami. Aga selleni ei tahaks jõuda. Ei tahaks ikkagi nende hangude ja vikatiteni jõuda, kuigi aina rohkem tundub, et muu ei aita. Sa võid siin rääkida, puust ja punaseks ette teha, vaadatakse otsa, eravestluses – nagu Yoko täna ütles, et tahaks minuga nelja silma all rääkida – isegi tunnistatakse: "Rain, paljuski oli sul õigus," aga vaat siin hääletusel või kõnetoolis seda ei tunnistata. Aitäh!

Palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid, kes te jätkuvalt huvitute energeetikast! Kõigepealt sagedusturgudest. Tõepoolest, ühendasime end lahti Venemaa ja Valgevene elektrisüsteemist. Ma arvan, et see oli väga oluline. Aga siin on väga palju nüansse, mis tuleks majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni liikmetel kindlasti endale selgeks teha. Kui keegi ajab bilansi sassi, siis selle maksab ikka kinni tema ise. Küll aga see tasu, mida kogutakse sagedusreservi turgudel tarbijatelt, on reservvõimsuse sageduse hoidmise eest. Ja tegelikult on väga positiivne, et Enefit Green selles Sopi-Tootsi tuulepargis, mida me eile külastasime, on kõik need tuulikud ära digitaliseerinud, samuti päikesepaneelid, ja saab osaleda selles turus. Lätlastest oli siin juttu. Tõepoolest, lätlased on end registreerinud sagedusreservide turule, aga kahjuks nad ei osale sellel turul. See tähendab seda, et tõepoolest on viimastel kuudel olnud see summa, mis sinna läheb, prognoositust suurem. Ma olen kindel, et hea minister tegeleb selle küsimuse lahendamisega. Aga siin on ka palju teisi täpsustusi, mis on vajalik teha. Esiteks väideti, et ei ole Eestis reguleeritud see tuulikute mõjuala kõrgusest tulenevalt. Olid ka võrdlused teiste riikidega, [mõjualad] on meil väga sarnased. Ja just nimelt sellessamas paragrahvis, mida algataja soovis muuta, nimelt keskkonnatasude seaduse § 553, mitte 553, nagu kahjuks kirja sai, on täpselt sätestatud, et kuni 250-meetriste tuulikute puhul 2 kilomeetrit ja kõrgemate puhul 3 kilomeetrit. See baseerub reaalsele mõjule. Ja nagu ma ka juba komisjoni ettekandes selgitasin, meretuuleparkidel see 20 kilomeetrit on hoopis teistel alustel määratletud. See on määratletud just selle tõttu, et lähedal asuvad vallad saaksid osa kohaliku kasu instrumendist. See on ka riigilt selge signaal: need, kes peavad näiteks vaatama neid tuulikuid, saavad tõepoolest sellest kasu. Siin toodi välja mitmeid väga positiivseid mõtteid. Näiteks seesama otse elektrilepingute sõlmimise võimalus, mis on tõepoolest olnud arutelu all ka väga paljude arendajatega, juba seda mitmes paigas Eestis ka tehakse. Selle praktikaga peaks kindlasti jätkama. Ja ma arvan, et see on kõige otsesem viis lisaks kohaliku kasu instrumendile, mis on riiklikult reguleeritud, kohalikel inimestel saada kasu sellest, et nende piirkonnas on sellist ala, kus saab elektrienergiat toota. Lisaks, loomulikult saab kohapeale tulla ka uusi suurtarbijaid, tööstust. Siin oli juttu ka sellest, kui palju on meil Eestis tuulikuid vaja. Meil on praeguseks püstitatud umbes 250 tuulikut ja sarnases mahus oleks meil neid juurde vaja, kui me sooviksime täita seda kunagi seatud eesmärki. Mitte see, et minna 100%-liselt üle taastuvenergiale, sellist eesmärki ei ole Riigikogu kunagi kehtestanud. Eesmärk on Eestis siiski mitmekesine energiaportfell, kus peavad olema juhitavad võimsused, peab olema salvestust, peab olema taastuvenergiat. Kõigil nendel on oma roll energiasüsteemis. See eesmärk, mille Riigikogu kehtestas, on: suuta toota samas mahus, kui on tarbimine aasta jooksul, taastuvatest allikatest. Kui te meenutate, Eesti oli kunagi 2000-ndate alguses väga eesrindlik taastuvenergia arengus, tuuleenergia arengus. Siis järgnes pikk periood, kus olid suured vaidlused. Riigil olid teemad, julgeolekuteemad, oli vaja rajada radarid ja oli väga pikk justkui pausiaeg, kaotasime palju aega ja elektri hinnad tõepoolest hakkasid meil kiirelt kerkima kogu energeetikaturu muutustes. Nüüd, mõned aastad tagasi, Riigikogu tõesti … Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… seadis selle "taastuvelekter 100" eesmärgi. Aga mulle tundub endale ka, et võib-olla sellest on tihti valesti aru saadud. See ei tähenda seda, et teised energialiigid ega ka välisühendused ei oleks olulised. Absoluutselt on. Aga ma arvan, et selle valdkonna käivitamiseks oli see eesmärk väga õige, sest jätkuvalt on taastuvenergia kõikide hinnangute järgi kõige odavam, ka energiajulgeoleku seisukohast on see väga oluline, sest on hajutatud üle Eesti, ja nende arengusuundadega kindlasti peame jätkama. Mulle endale tundub, et see eelnõu on natukene ebasiiras, sest me teame, et algataja on vastu igasugusele taastuvelektrile. Nende esindajad on siin saaliski korduvalt öelnud: "Me ei taha teie odavat elektrit." See on ideoloogiline võitlus taastuvenergia vastu. Sel juhul võib-olla ei peaks selliseid eelnõusid kuidagi vee segamiseks esitama. Loomulikult, Riigikogu liikmetel on see õigus. Aga kindlasti ei ole see eelnõu selline, mis viiks meid suurema energiajulgeoleku, paremate energia hindade või ka suurema keskkonnahoiu poole. Nii et Reformierakonna poolt seda ei toeta. Veel ütlen ära ühe asja. Siin oli juttu kohaliku omavalitsuse õigusest. Eestis on just nimelt õigus kohalikul omavalitsusel määratleda, kui kaugele elamutest tuulikuid rajada, ja neil on planeerimise küsimustes väga suured õigused. Loomulikult on see keeruline töö, ka need menetlused, kus on kohale toodud hetkel kohalike valimiste kampaania tuules sellised rändprotestijad, kus kahjuks ka need inimesed, kellel on siirad mured, ei pääse teinekord löögile. Selline see olukord ei tohiks olla. Tegelikult kohalikud omavalitsused kannavad siin väga suurt ja olulist rolli. Riik loomulikult eelnõude koha pealt töötab ja aitab kaasa, jõudumööda. Aga seda eelnõu Reformierakond ei toeta. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 615 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud ametikaaslased! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 615 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 615 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.