Jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu (642 SE) teine lugemine

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu 642 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 5. mail. (Juhataja helistab kella.) Eelnõu esimene lugemine toimus selle aasta 21. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, käesoleva aasta 30. mail kella 10-ks ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. Eelnõu ei vajanud teiseks lugemiseks juhtivkomisjoni keelelisi täpsustusi. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 2. juuni istungil. 2. juuni istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. Eelnõu Riigikogus vastuvõtmisega taganeb Eesti jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist ehk Ottawa konventsioonist. Taganemise põhjus on Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukrainas ning seetõttu halvenenud julgeolekuolukord. Kujunenud julgeolekuolukorras on Kaitseväele vajalik täiendav paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteeme ning lahendusi, mis arvestavad meie vastu suunatud ohu iseloomu ja potentsiaalse vastase käitumist. Ma toonitasin omalt poolt ka eelnõu esimesel lugemisel, et Eesti kaitseb ennast kõikide vahenditega agressiooni esimesest hetkest ja esimesest sentimeetrist, mistõttu on oluline ülesanne kindlustada ja kaitsta idapiiri, milleks võib vaja minna ka jalaväemiine. Eestiga paralleelselt on algatatud Ottawa konventsioonist taganemise menetlus ka Lätis, Leedus, Poolas ja Soomes. Läti ja Leedu parlament on vastavad otsused juba langetanud. Balti riigid soovivad koos teavitada konventsioonist taganemisest osalisriike ja depositaari ehk hoiulevõtjat, kelleks on ÜRO Julgeolekunõukogu ja ÜRO peasekretär. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Riigikaitsekomisjon otsustas selle aasta 12. mai istungil konsensuslikult, et kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 4. juunil. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 115, otsustas riigikaitsekomisjon käesoleva aasta 12. mai istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek viia eelnõu teisel lugemisel läbi lõpphääletus. Palun Riigikogu liikmeid eelnõu ühehäälselt toetada. Tänan!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Esmapilgul tundub, et see eelnõu, mis siin on algatatud, teenib õilist ja üllast eesmärki. Argumendiks on siin praegu selline formuleering: halvenenud julgeolekuolukorra tõttu on jalaväemiinid meile vajalikud. Seetõttu, et seda rakendada, peame põhimõtteliselt väljuma Ottawa lepingust. Aga vaatame minevikku. Jalaväemiinide vastu on võidelnud arvukalt ühiskonnategelasi, näiteks printsess Diana. Need lõhkeseadeldised jäävad varitsema inimesi ka pärast seda, kui sõda on lõppenud. Enne istungit suhtlesin ma lugupeetud kolleegi Leo Kunnasega, kes teadis rääkida, et Kambodžas on sisuliselt kuskil 100 000 inimest hukkunud või saanud tervise[kahju] mõne jäseme kaotuse tõttu. [Küsimus] on ikkagi selles, kas see, mida me praegu soovime teha, [õigustab] inimeste [võimalikku massilist] hukkumist hiljem, pärast sõda. Võib-olla ma puudutan praegu pühamut, ma ei ole mingisugune sõjandusekspert, küll aga olen ma natukene kokku puutunud ajalooga. Ma võin öelda seda, et meie kindralid nii Kaitseministeeriumis kui ka siinsamas Riigikogus elavad alles teises, möödunud sajandi sõdade vaimus. Tuletame meelde, et Adolf Hitler, kes sõdis esimeses maailmasõjas, leidis, et kõige tähtsam relv sõduril on vintpüss. Kuid juba teine maailmasõda näitas, et selle vintpüssi, olgu karabiini või [muu] vintpüssi, tulejõud vastase peatamiseks jäi liiga nõrgaks. Alles hiljem tulid automaatrelvad. See tähendab tegelikult seda, et iga sõja möödumisega tehnoloogia areneb. Antud juhul ei taga jalaväemiinide kasutamine tegelikult Eestile märkimisväärset kaitset, küll aga seab see tulevikus ohtu selles piirkonnas liikuvate inimeste elud. Miks ma seda räägin? Meie praeguse riigikaitse kontseptsiooni järgi tahame me osta kahureid ja liikursuurtükke ja kõike muud. Aga mida sõda Ukrainas näitab? See näitab seda, et tegelikult peetakse sõda droonidega. See miiniväli või miiniriba, mille me tahame paigaldada piiri äärde, ei hoia agressorit kinni, kui ta juhtub siit üle tulema. Need rünnakud tulevad hoopis teiseplaaniliselt. Loomulikult, üksikud mehed hukkuvad ja tankid ja võib-olla ka mingid liikurmasinad saavad vigastada või [hävinevad]. Aga üldises plaanis see sõjapidamise käigus mitte midagi ei muuda. Kui on vaja kasutada miine, siis sõjaolukorras me teeme seda nagunii, aga olgu need siis sellised miinid, mis hiljem iseeneslikult hävivad. Kuid ka siin tekib oht, et need miinid võivad hiljem isehävituslikult veel kedagi tappa või vigastada. Peale selle unustame me ära, et on olemas veel ka IED‑d ehk siis isevalmistatud lõhkekehad, mis tegelikult üldse regulatsiooni alla ei käi ja mis jäävadki pärast sõda inimesi varitsema. Seetõttu ma kutsun üles mitte väljuma sellest konventsioonist ja võtma olukorda rahulikumalt, sest sõjapidamisviisid on praeguseks hetkeks juba muutunud ning vananenud tehnoloogiat ja sõjapidamisvahendeid, mis võivad hiljem tsiviilelanikkonda kahjustada, ei ole mõtet meie Eesti riigis kasutada. Kui vaja, siis kasutame, aga ilma konventsioonist väljumata. Aitäh!

Suur tänu teile! Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Nojah, ideaalmaailmas me ei peakski arutama sel teemal, kas kasutada relvi või miine või jalaväevastaseid miine, aga kahjuks me ei ela nii ideaalses maailmas ja me peame siiski mõtlema oma riigikaitse peale. Iseenesest on mul väga hea meel, et me täna seda arutame ja et teise lugemiseni on see eelnõu jõudnud, sellepärast et EKRE tegi ettepaneku Ottawa konventsioonist väljaastumiseks juba tegelikult aastal 2023 ja sellest on mitu aastat mööda läinud. Ma loodan, et me üheskoos selle seaduse vastu võtame. Ma lihtsalt kordan üle, et see on üks võimalus, see on üks võimalik tööriist, juhul – ma toonitan, juhul – kui meil peaks [miine] vaja minema. Ma väga loodan, et meil ei ole kunagi vaja kasutada neid oma riigi kaitseks. Aga kui neid peaks tõesti vaja olema, siis me peame selle eelduse siin saalis ka looma, selleks et meie kaitsjad saaksid võimalikult mitmekesise tööriistakasti meie riigi kaitsmiseks. Vähim, mida me teha saame, on toetada seda eelnõu ja anda võimalus parema kaitse loomiseks. Sellega ma ei taha nõus olla, mille Kalle tõi välja, et tänapäeva sõda on muutunud nii palju, et jalaväemiine enam üldse vaja poleks. Me teame väga hästi, et sõduri saabas on üks väga oluline asi. Kui [sõdur] kuskil oma jala maha paneb, siis see territoorium ka selle riigi omaks lõpuks kuulutatakse. Ehk siis kõik need abivahendid, mis aitavad meid, meie riiklust kaitsta, on väga olulised. Kutsun üles kõiki seda toetama ja kindlasti läheme sellega edasi. Aitäh!

Suur tänu teile! Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea, et lõpuks, mitmendal katsel, on see eelnõu nii kaugele jõudnud, et me võime täna Ottawa konventsiooni denonsseerida. Nagu kolleeg Rene Kokk juba ütles, me ei ela ideaalses maailmas ja paljud tegevused, mida me teeme, on meile peale sunnitud. Kui me nüüd vaatame jalaväemiine versus isevalmistatud lõhkekehi, siis omal ajal, kui see konventsioon tehti, oli õilis eesmärk võtta ära sissiliikumistelt ja terroriorganisatsioonidelt võimalus tehases valmistatud miine kasutada, ehk siis piirata sellega nende tegevust. Printsess Diana ja teised ühiskondlikud mõjutajad aktiivselt tegelesid sellega. Aga mis praktikas välja kujunes, oli tegelikult see, et kui nendelsamadel sissiliikumistel ja terroriorganisatsioonidel enam miine kasutada ei olnud, siis nad hakkasid kasutama isevalmistatud lõhkekehi. Need on loomulikult oma olemuselt individuaalsed ja seepärast on neid ka raskem demineerida. Enamik meie raskelt haavatuid, meie kaotusi, mis me kandsime sõjalistel operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis, tuleneski isevalmistatud lõhkekehadest. Ehk siis see õilis eesmärk jäi saavutamata. Mis oli sõja alguses Ukraina poole viga? Krimmist Ukrainasse väljuv maakitsus, niinimetatud Perekopi maakitsus, on üpris kitsas ja seda oleks võidud kaitsta väga lihtsalt, isegi väiksema kui brigaadisuuruse üksusega, kui seal oleks õigel ajal olnud rajatud kaitserajatised, miiniväljad ja nii edasi. Aga seda ei tehtud. Selle tagajärjel pääses Vene pool sealt kiiresti läbi ja vallutas esimese sõjanädala jooksul suure osa Lõuna-Ukrainast. Siin me näeme jalaväemiinide tähtsust. Samamoodi, kui Ukraina tungis 2023. aasta suvel peale ja üritas Lõuna-Ukrainas kaotatud alasid vabastada, see operatsioon enamjaolt ebaõnnestus Vene poole intensiivsete, suurte miiniväljade tõttu, millest oluline osa oli kaetud jalaväemiinidega. Kui me vaatame potentsiaalset sõjategevust siin, siis [me näeme], et loomulikult kasutab Venemaa meie vastu jalaväemiine. Kui meie tsiviilisikud saavad surma ja kannatada, siis hakkab see tulenema põhiliselt sellest, et Vene pool levitab puistemiine nii suurtükimürskude, reaktiivlaskeseadeldiste rakettidega kui ka helikopteritelt meie tagalasse. Meie ja liitlaste ja meie kõigi jaoks on see loomulikult suur probleem. Need on miinid, mille otsa meie tsiviilelanikud hakkavad kahjuks astuma. Kui me räägime Balti kaitsevööndist, siis on ju selge, et kui me ei kasuta kõiki vahendeid kombineeritult ehk kui me ei kasuta tankitõrjemiine, nii juhitavaid jalaväemiine kui ka juhitamatuid jalaväemiine, mille [kasutamist] keelustavast konventsioonist me nüüd lahkume, koos muude pioneeritõketega, siis me ei saa seda kaitseliini nii üles ehitatud, et me tõeliselt tõkestaks vaenlase seal. Me ju näeme, mis toimub Ukrainas. Kui vastane pääseb kaugele või sisemaale, siis tuleb vastasega võidelda seal ja territooriumide vabastamine võib olla väga vaevaline protsess, nagu me Ukrainas näeme. Me ilmselgelt ei soovi … Paluks lisaaega ka kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Me ilmselgelt ei soovi näha sellist olukorda, kus me ei suudaks vaenlast piirialadel tõkestada. Ma elan ise päris piirilähedasel alal või olen sealt pärit. Tõenäosus, et need alad tuleb meil sõja käigus mineerida, on suur. Aga tollegi poolest me peame andma oma sõjaväelastele kõik võimalikud vahendid, et nad saaksid agressiooni tõrjuda. Loomulikult, kui mul on valida, kas meie sõdurid valmistavad ise käigult miine või kasutavad tehases valmistatud miine, siis kahtlemata juba ohutustehnika mõttes [ei ole] esimene variant eelistatud. Ehk ma ei näe ühtegi tõsisemat argumenti, miks me ei peaks sellest konventsioonist lahkuma. See näide, mille ma heale kolleegile Kallele tõin Kambodža kohta, tähendas seda, et Kambodža kodusõja ajal mineerisid mõlemad pooled ehk nii valitsusväed kui ka punaste khmeeride sissi[võitlejad] täiesti kontrollimatult kogu riigi territooriumi. See oli põhjus, miks seal nii palju inimesi nii kodusõja ajal kui ka pärast seda hukkus. Eestis me ei näe ju kunagi sellist olukorda, kus meil oleks siin mingi sissiliikumine, kes kasutaks valitsuse vastu miine, või siis valitsus kasutaks meil kellegi vastu siseriigis miine, nii et riigi territooriumi laialdaselt mineeritaks. See oli ka üks argument, kui me siin Rahvusvahelise Punase Risti esindajatega vaidlesime sellel teemal, et meie olukord on absoluutselt teistsugune kui paljudes Aasia riikides, Aafrika riikides, kus sellised asjad on aset leidnud, kus mingid sissi- ja terroriorganisatsioonid või ka valitsused on mineerinud laialdaselt riigi territooriumi. See ei ole ju meie puhul üldse küsimus. Seepärast ma ei näe mitte mingit põhjust, miks me ei peaks siin toetama seda eelnõu konsensuslikult. Tänan!

Aitäh teile! Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja ja head kolleegid! Kõik me oleme saanud, ma arvan, kümneid e-kirju rohkem või vähem eksootiliste maade esindajatelt [üleskutsega] mitte mingil juhul Ottawa konventsioonist väljuda. Ma ühtepidi saan nendest tulundus- ja mittetulundusühingute esindajatest aru, aga teistpidi, julgeolekuolukord, milles me täna oleme, on muutunud. Paraku ei lähe see mitte üks raas paremaks. Kui Eesti otsustas Ottawa konventsioonist väljuda, siis võib-olla tunduski, et ajalugu on läbi, nagu kirjutas Francis Fukuyama. Täna on Fukuyama ise tunnistanud, et kahjuks ta eksis. Kui me oleme midagi teinud, olukord on muutunud, siis me peame olema valmis ka ümber otsustama. Ma ei jaga härra Grünthali skepsist ja ma ei arva ka nii, nagu arvab Varro Vooglaid, et seni üldiselt tasakaalukat lähenemist säilitada suutnud Putinil on käes tõsise otsustamise hetk. Putinil ei ole olnud mingit tasakaalukat lähenemist. Tegemist on ikkagi agressioonikuriteo toimepanijaga ja sõjakurjategijaga. Kui nüüd tuleb NATO tippkohtumine Haagis, siis tegelikult peaks ka Putin olema Haagis, aga mitte NATO tippkohtumisel, vaid Haagis asuva rahvusvahelise kohtu all. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tulen tagasi jalaväevastaste miinide juurde. Jah, see on tõsi, et tehnoloogia areneb, sõja pilt areneb. Aga sõja jõhker olemus ei ole muutunud ja me peame kasutama kõiki võimalusi selleks, et Eesti inimesed oleks võimalikult hästi kaitstud ja sõda ei jõuaks mitte kunagi Eesti territooriumile. Seepärast oleme me ühe asjana kaitsekulutuste tõstmise kõrval kokku leppinud oma liitlastega, et me ehitame Balti kaitsevalli. Iga sõjakooli lõpetanu, isegi lahingukooli lõpetanu teab, et kaitserajatistel ei ole mingisugust relevantset mõtet, kui neid ei kaitsta miiniväljadega ja miinivälju ei kaitsta omakorda tulega, et neid miinivälju ei oleks võimalik demineerida. Miiniväljad koosnevad loomulikult külglaengutest, Claymore'idest, tankitõrjemiinidest ja jalaväemiinidest. Kuna meie rahvas on väike ja meie sõjavägi on väike, siis me peame kasutama kõiki võimalusi: ebastandardseid lahendusi, standardseid lahendusi, kõrgtehnoloogiat ja muidugi metsikut kaitsetahet. Otsuse Ottawast välja tulla oleme me teinud koos oma kolleegidega Läti, Leedu, Soome ja Poola parlamendist. Nagu Kalev Stoicescu … Kolm minutit juurde palun.

Jaa, kolm minutit lisaks.

… targalt ütles, asi on veel arutlemisel Soome ja Poola parlamendis. Aga lätlastele tundus, et neil on kõige keerulisem Ottawa konventsioonist lahkuda, sellepärast et NATO rahvusvahelise üksuse raamriik Lätis Ādažis on Kanada. Kuna see on Ottawa konventsioon, siis see võiks tekitada mingisugust tõrget. Aga tegelikult oleme me selle ka sõjalisel tasemel oma liitlastega läbi rääkinud ja nad saavad sellest aru. Mis nüüd sõjaajaloost näha on? Reeglina ei ole [miinidega] kindlustatud rajoone, piirkondi läbi murtud. Mõned on murtud, aga reeglina ikkagi üritatakse minna üle ja ümber, et vältida võimalikult palju kaotusi. Millega ma oleksin veel väga ettevaatlik? Ma oleksin väga ettevaatlik avalikult deklareerimisega, et me seda ei tee. Et jah, me tuleme sealt välja, jätame võimaluse. Ei, vastupidi, ma ütlen, et me peame need jalaväevastaseid miinid ka soetama või veel parem, panema ise tootmise püsti. Sest kui suuremad riigid lisaks Lätile, Leedule, ka Poola ja Soome teevad seda, siis ka meil [peab olemas] olema oskusteave, et me suudaksime neid kiiresti toota. Eks see heidutus on ühtpidi nagu pokkerimäng. Aga vaadake, kui teil ei ole kaarte käes, siis ei saa ju pokkerit mängida. Kaardid peavad käes olema. Kui me isegi ütleme, et teeme siin kuidagi midagi pehmemaks, siis ega GRU kindralid ja polkovnikud nagunii meid ei usu. Nad arvavad, et me üritame tegeleda asjaga, mis inglise keeles on deception ja vene keeles strategitšeskaja maskirovka, ehk neid eksitada. Selles mõttes, kui me otsustame väljuda, siis hakkame kohe [miine] tootma ja hakkame treenima ka oma Kaitseväge. Sellepärast et kui peaks [puhkema] sõjaline konflikt idanaabriga, siis kindlasti igasuguseid jalaväevastaseid vahendeid, ka jalaväemiine – ma ei hakka tehnilistesse detailidesse laskuma – kasutatakse. Peame nagunii selleks valmis olema. Seepärast ma palun Eesti 200 poolt kõigil konsensuslikult seda eelnõu toetada. Selle eelnõu eesmärk on ainult üks: anda meie inimestele, meie Kaitseväele kindlus selleks, et autoritaarsetele režiimidele ei tuleks isegi pähe mõtet kunagi Eestit sõjaliselt rünnata. Tänan!

Suur tänu teile! Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mu kolleegid on juba palju asju ära öelnud, kuid mõned sõnad lisan ma siiski. Me oleme kuulnud sellest, et Ottawa konventsioonist väljudes me võtame kasutusele julmad relvad. Jah, tõepoolest, võtamegi, kui vaja on. Aga öelge mulle üks relv, mis ei ole julm, eriti kui see on kätte antud brutaalsele vaenlasele. Ma tuletan neile skeptikutele meelde, et meie idanaaber, kes täna Ukrainas sõdib, kasutab just neidsamu brutaalseid relvi iseseisva, vaba ja suveräänse riigi alistamiseks. Ja veel üks asi. Kui me sellest konventsioonist väljume, ei pane see meile kohustust neid relvi kasutusele võtta. See annab võimaluse meie Kaitseväele, ühiskonnale neid rakendada, juhul kui seda vaja on. Eestil ei ole piisavalt aega ja Eestil ei ole territooriumi, mida loovutada. Nii et selleks, et vaenlane ei saaks tulla meie maale neidsamu relvi meie vastu kasutama, peame me olema valmis neid ise tema tõkestamiseks rakendama. Meil on siin täna ka öeldud, et Eesti kindralid, ka need, kes siin saalis on, sõdivad eelmist sõda. Tegelikult me ei sõdi üldse praegu, me valmistume selleks, et sõda Eestisse ei tuleks. Kõik need vahendid, mõttejõud ja oskused tuleb selleks tööle rakendada. Paar tuhat aastat tagasi Sun Zi kirja pandud tõde, et kõrgeim sõjakunst ei ole mitte see, kui võita sõda lahingutega, vaid see, kui võita sõda ilma lahinguteta, sellesama intellektuaalse võime ja füüsiliste vahendite kombinatsioonis ja mõjus, [kehtib ikka veel]. Ottawa [konventsioonist] väljudes anname me lihtsalt juurde lisavõimalusi neile, kellele on pandud ülesandeks Eestit sõjaliselt kaitsta. Ma kutsun teid üles selle poolt hääletama. Minu poolt on kõik. Aitäh!

Suur tänu teile! Henn Põlluaas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Jalaväemiinid ei ole ilus ja humaanne relv. See on kõigile selge. Aga öelge mulle, kui relvi kasutatakse inimeste vastu, milline neist siis on ilus ja humaanne? Jalaväemiinid on otstarbekad, need on vajalikud, eriti sellise väikese riigi ja maa kaitseks nagu Eesti. Need emotsionaalsed vastuväited miinide kasutamisele, mida me oleme kuulnud täna ja mida me oleme kõik saanud kümnete meilide näol enda postkastidesse, on tegelikult olnud juba kümneid aastaid sisuliselt samad. Kui Eesti aastal 2004 selle konventsiooniga ühines, siis oli olukord ju hoopiski teine. Isamaal oli selget pilku, tulevikunägemust. Isamaa oli ainus erakond toona, kes selle vastu hääletas. Aga samas ma mõistan ka neid inimesi, kes seda toetasid, sest tõepoolest tundus ju, et rahu on saabunud maailma ja meil ei ole seda vaja. Kuigi tegelikult, vaadates neid tolleaegseid diskussioone ja arutelusid, siis sõjalist aspekti seal ju absoluutselt ei käsitletud. Riigikaitsekomisjoni esimees teatas siinsamas puldis, et see on täiesti rumal jutt, et jalavägi kuskil – eriti meid – ründaks ja nii edasi ja nii edasi. Need emotsionaalsed kirjeldused Kambodža, Aafrika ja, ma ei tea, Aasia lastest ja naistest, kes miinide otsa astuvad, on küll kohutavad, loomulikult, aga neid ei saa võrrelda Eesti [olukorraga]. Meie olukord hoopis teine. Meie ei külva miine lennukitelt niisama laiali, ei puista igale poole, kuhu juhtub, lihtsalt lootuses, et keegi peale astub. Vastupidi, meie paigutame need miinid just planeeritud, kavandatud kohtadesse, kindlate plaanide järgi, need registreeritakse, me teame kõik täpselt, kus need asuvad. Me saame ju kasutada ka isedetoneeruvaid miine, mis ei tähenda seda, et kui nende aeg on läbi, siis nad iseenesest lõhkevad. Vastupidi, nende lõhkevõime kaob ja nad ei lõhkegi enam. Seetõttu ei ole ka vajadust neid hiljem üles korjata. Noh, seda võib ikka teha, loomulikult, aga ei ole karta, et keegi tsivilist kunagi hiljem, aastate pärast sinna otsa astub ja surma saab. Nii et need hirmud on välistatud. Aga ilma [jalaväevastaste] miinideta ei ole meil võimalik luua tõhusat ja ka pidavat kaitseliini, sellepärast et need tuleb asetada sinna, kust jalavägi läbi võib tulla, need tuleb asetada tankitõrjemiinide ümber, et vaenlasel oleks võimalikult raske tankitõrjemiine demineerida läbitungimiseks ja nii edasi ja nii edasi. Maamiine on erinevaid: osa plahvatab peale astumisel jala all, osa hüppab üles, paiskab laiali kuulide rahe, mis hävitab suurema osa vastasest. Kui me teame, et meie vaenlane kasutab kõike seda, siis on eriti totter, olgem ausad, mitte kasutada ise neidsamu vahendeid, ühesõnaga, pidada lahingut, üks käsi selja taha seotult. See ei ole mõistlik, absoluutselt ei ole mõistlik. Ukraina annab meile ju väga hea õppetunni. Miine kasutavad mõlemad pooled. Just miiniväljad koostöös droonidega – üks ei välista teist, vaid vastupidi, üks võimendab teist – võimaldavadki ukrainlastel vastu pidada nendele massiivsetele ränkadele rünnakutele, mida nad ise kutsuvad liharünnakuteks. Ega siin ei saa olukord teistsugune olema. Liharünnakud tabavad ka Eestit ja me peame need tõrjuma. Siin ei ole üldse mitte mingisugust teist varianti. Meie kõige suurem liitlane USA ei ole konventsiooniga liitunud. Meie kõige suuremast vaenlasest ma juba rääkisin, aga on veel terve rida muid riike: Hiina, India ja nii edasi. Nagu me näeme, on tänapäeva realiteedid pannud ka kõik need ülejäänud, eriti just Vene piiri ääres asetsevad riigid ümber [hindama] seda kunagist mõtlematut otsust ja kergekäeliselt vastu võetud otsust. Sest kui me vaatame põhjast allapoole, [siis näeme, et] Norra, Soome, Balti riigid ja Poola piirnevad selle kurjuse impeeriumiga, nagu NSV Liitu kunagi kutsuti ja mis täna on täpselt samamoodi kurjuse impeerium, ja et seda piiri on ju enam kui 2000 kilomeetri ulatuses. Me ei saa igale meetrile panna sõdurit püssiga, me ei saa igale meetrile panna sõdurit, kellel on nöör peos, et ta lõhkaks mingisuguse külgmiini. Me peame valmistama ette kaitseliinid ja me peame olema valmis neid iga hetk ka juurde tegema ja paigaldama. See kõik võtab aega. Mida rutem me selle otsuse täna teeme, seda parem. Ja tõepoolest, alternatiivi ei ole. Väga suurele kaitsejõudude vastuseisule vaatamata Soome poliitikud surusid läbi otsuse Ottawast loobuda, aga Soomes ju arutati aastaid ja püüti leida mingisugust alternatiivi sellele. Soomel oli miljon jalaväemiini enne Ottawaga ühinemist. Aga ei leitudki, tänase päevani ei ole leitud [alternatiivi] ja ka Soome astub Ottawa konventsioonist välja. Nii et see on paratamatus. Miinid ei ole ilusad, nagu ma ütlesin, aga midagi ei ole teha. Sõda ei ole ilus ja vaenlast tuleb tagasi hoida, teda tuleb hävitada. Kõige olulisem on see, et meie võidaksime. Miinid on selles võitluses üks äärmiselt oluline komponent, ilma milleta paraku hakkama ei saa. Mul on tõesti sügavalt hea meel, et kui kunagi oli Isamaa ainukene, kes nõudis selle konventsiooniga mitteliitumist, siis ma ei tea küll tänase hääletuse tulemusi, aga vaadates konsensust riigikaitsekomisjonis ja vesteldes meie kolleegidega, tundub mulle, et me võtame konventsioonist lahkumise otsuse täna vastu. Ma tervitan seda. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ottawa konventsioonist ehk jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast rahvusvahelisest kokkuleppest taganemine on jõudnud täna lõpphääletusele. Minevikukogemus on muidugi kohutav ja seda on mitmed kolleegid kirjeldanud, kuidas jalaväemiinid toovad tsiviilohvreid ka aastakümneid peale sõja lõppu. Miiniväljade demineerimine on erakordselt kallis ja keeruline. Eesti demineerijad on oma oskusi ja abi pakkunud. [Miinide ohtlikkust] mõistes on Ottawa konventsiooniga liitunud 165 riiki ja sellisest laiast kokkuleppest, mille aluseks on humanitaarõigus, ei ole seni ükski lepinguosaline taganenud. Riigikogu võttis Ottawa konventsiooniga ühinemise seaduse vastu 24. märtsil 2004 ehk rohkem kui 21 aastat tagasi. Tegime seda humanitaarsetel kaalutlustel. Julgeolekukeskkond oli teistsugune ja rahvusvaheline koostöö tundus meile tõhusam. Meie otsus põhines väärtustel ja soovil vähendada sõjaliste konfliktide humanitaarset mõju. See ei ole kuidagi muutunud, meie väärtused ei ole kuhugi kadunud. Ottawa konventsioonist taganemine ei mõjuta Eesti pühendumust rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimisele. Küll on aga muutunud julgeolekuolukord Venemaa täiemahulise agressiooni tõttu Ukrainas. Venemaa jätkab endiselt sõda Ukraina vastu, sooritab sõjakuritegusid, ei soovi rahu, rikub rahvusvahelisi kokkuleppeid, oma võetud kohustusi, inimõigusi ja näitab üles sellist ükskõiksust inimelu vastu, et ei oskagi kohe sõnastada. Ei loe oma sõjaväelaste elud ega tsiviilisikute elud, Ukraina armeest rääkimata. Venemaa ei ole Ottawa konventsiooni osapool ja kasutab jalaväemiine Ukraina vastu peetavas sõjas laialdaselt ja ulatuslikult. Venemaa on mineerinud rohkem kui kolme Eesti territooriumi jagu Ukraina pinda. Rohkem kui kolme Eesti territooriumi jagu! Ja need miinid ei ole otsas. Ukraina seevastu on Ottawa konventsiooni osapool ja tal puudub õiguspärane võimalus ise Venemaa relvajõudude vastu jalaväemiine kasutada. Me oleme siinsamas Riigikogus heaks kiitnud julgeolekupoliitika põhialused, mis ütlevad, et Eesti kaitseb end igal juhul ja kõigi ohtude eest kui tahes ülekaaluka vastase vastu, Eesti ei alistu kunagi ja Eesti eesmärk on muuta agressioon Eesti vastu teostamatuks. Üks samm on mitte panna Eesti Kaitseväge sellisesse olukorda, kus Ukraina armee praegu on. Praeguses olukorras pean õigeks anda Kaitseväele vajalik täiendav paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteeme ja lahendusi, mis arvestavad meie vastu suunatud ohu iseloomu ja vastase käitumist. Mitmed kolleegid on piirialade mineerimist siin väga entusiastlikult kirjeldanud. Ma kinnitan, et me siin saalis täna ei kutsu üles kedagi ja ei anna suunist Kaitseväele minna piiri mineerima lihtsate lollide jalaväemiinidega. Me ei saagi sellist suunist anda. Aga samas, konventsioonist väljumine annab Kaitseväele tulevikus võimaluse hankida ja rakendada jalaväemiine juhul, kui selleks peaks tekkima sõjaline vajadus ja seda toetab Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne. Kalle Grünthal küll ütles, et me võiksime miine kasutada ilma konventsioonist väljumata, aga seda ei saa absoluutselt toetada. Kaitseväel on vaja seaduslikku viisi neid miine ka hankida ja rakendamise plaane teha. Nii et konventsioonist lahkumine on igatahes vajalik. Iseseisvuse taastamise järel võtsime sihi, et Eesti ei oleks kunagi enam üksi. Me ei ole üksi ka konventsioonist lahkudes. Me teeme otsuse koos lähiriikidega, kes jagavad piiri Venemaa või Valgevenega: koos Soomega, Lätiga, Leeduga ja Poolaga. Viimase pooleteise kuu vältel oleme meie kõik saanud nii eesti- kui ka ingliskeelseid pöördumisi väga paljudelt organisatsioonidelt ja üksikisikutelt. Ilmselt on ka meie kolleegid lähiriikidest neid saanud. Meid kutsutakse üles mitte taganema Ottawa konventsioonist, rõhutatakse jalaväemiinide ohtlikkust tsiviilelanikkonnale. Kahtlemata saab nõus olla, et jalaväemiinid ei vali ohvrit ja tsiviilaladel toovad need kaasa pikaajalisi kannatusi ja ohte. Aga samas pööran ma tähelepanu sellele, et see kirjade hulk näitab, kui tähtis ja rahvusvaheliselt märgatav on see samm, mida me teeme. See on sümboolne. Palun kolm lisaminutit.

Jaa, kolm minutit.

Me lahkume Ottawa konventsioonist just sellepärast ja just niimoodi koos naaberriikidega, et saata see sõnum, et teha see sümboolne samm ja öelda, et me kõik oleme valmis ja võimelised kasutama agressori vastu kõiki vajalikke meetmeid, et kaitsta oma territooriumi ja vabadust. Välisminister ja riigikaitsekomisjoni liikmed on kinnitanud, et meie partnerid ja liitlased Euroopa Liidus ja NATO-s, kes jäävad ise Ottawa lepingu osalisriikideks, mõistavad lahkuda soovivate riikide otsuseid. Eesti on teinud ja jätkab rahvusvahelist teavitustööd selgitamaks konventsiooni tagamise põhjuseid ja seda, et see johtub ainult Venemaa käitumisest ja sellest agressioonisõjast, mida ta peab Ukraina vastu. Nii et kinnitan, sotsiaaldemokraadid toetavad konventsioonist lahkumist, ja tänan teid.

Suur tänu teile! Ja tõenäoliselt viimane sõnavõtja, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul ei olnud plaanis sõna võtta.

Aga ei pea sõna võtma.

Aga eelmised sõnavõtjad ärgitasid mind sõna võtma, ja seda ühest aspektist lähtuvalt. Siin rõhutas korduvalt nii kolleeg Sikkut kui ka kolleeg Tali, et julgeolekuolukord on muutunud. Aga ma tahan siinkohal tuletada meelde eesti rahva vanasõna, et rege rauta [suvel], vankrit [talvel], mis tähendab seda, et tuleb näha ette teatud arenguid ja tuleb mõelda ette ja tegutseda nii, et olla valmis asjaoludeks, mille tõenäosus on olemas. Kui me nüüd räägime suhetest Venemaaga ja praegusest Vene-Ukraina sõjast ja ütleme, et julgeolekuolukord on muutunud, siis [on selge, et] loomulikult on nii-öelda päevapoliitiliselt julgeolekuolukord muutunud, aga strateegilises plaanis kindlasti mitte. Kas me saame öelda, et 2004. aastal, 21 aastat tagasi, ei olnud meil mingisugust ohtu Venemaa poolt? Meie strateegiline julgeolekuoht ei ole tegelikult olnud mitte aastakümneid, vaid aastasajandeid just nimelt idanaaber. Selles olukorras oli selge viga Eesti parlamendi poolt 2004. aastal, et me selle konventsiooniga [ühinesime]. Isamaa oli ainukene fraktsioon, kes hääletas selle vastu ja juhtis juba siis tähelepanu, et riigikaitselistes küsimustes tuleb väga pikalt ette mõelda, tuleb strateegiliselt mõelda. Kahjuks ei jätkunud meil siis seda tarkust. Mul on hea meel, et me täna selle vea parandame. Tuletan veel meelde, et ka tolles olukorras Venemaa ja USA konventsiooniga ei ühinenud ja ei ole ka tänaseks ühinenud. Kas tõepoolest päästab maailma see, kui Eesti ja Läti ennast demilitariseerivad? Nii et ma loodan, et sellist naiivset ja lühinägelikku riigikaitsepoliitikat parlament tulevikus enam ei aja ja meil on ettenägemise võime tunduvalt suurem, kui see oli 2004. aastal. Aga mis puudutab nüüd sõjapidamise nihkumist õhku ja droonidesse, millest kolleeg Kalle rääkis, siis ega sõjapidamine maad mööda ei ole kuhugi kadunud. Lõppude lõpuks hõivatakse lõplikult need territooriumid ikka maa peal. Nii et selles mõttes on see igati ajakohane ja asjakohane. Ning see tehnoloogia on arenenud, millele viitas ka kolleeg Põlluaas: on olemas iseennast nii-öelda neutraliseerivad miinid ja saab rakendada kaasaegsemaid võimalusi, tehnoloogiaid. Nii et mõtleme natukene pikemalt riigikaitse küsimustes ette ja teeme järeldusi oma eelmistest sammudest. Ja ärme räägime kogu aeg seda, et julgeolekuolukord on muutunud. See ei ole teatud mõttes tõsi. Ma olen jätkuvalt kriitiline meie enda suhtes. Pean silmas valitsust, ka meie kaitsejõudusid ja parlamenti. See teema oli siin arutelul ka 2023. aastal, kui Ukraina sõda käis. Siis ei olnud meil poliitilist jõudu ja tahet seda sammu astuda, samuti 2024. aastal. Valitsus leidis ka aasta aega tagasi, et see ei ole vajalik ja mõistlik. Aga täna oleme me siin. Kui palju on julgeolekupoliitiline olukord aastaga muutunud? Nii et pikka meelt ja suuremat ettenägemisvõimet meile! Aitäh!

Suur tänu teile! Hea kolleeg Kalle Grünthal, kahte sõnavõttu ei ole ette nähtud. Te peaks registreerima teise kasti ennast. Kalle Grünthal, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Minu ettepanekut tabas väga suur kriitika, aga minu mõte oli välistada pärast sõda võimalikud tsiviilohvrid, mis miinide paigaldamisega ehk kaasnevad. Siin toodi välja asjaolu, et miinid on kindel vahend, mis kaitseb, ja nii edasi. Ei ole ükski rinne jäänud miinivälja taha pidama. Küll jäävad miinid esialgu vaenlase tagalasse ja teevad hiljem hävitustööd nende isikute kallal, kes sõjapidamisse ei puutu, ehk tsiviilelanike kallal. Väide selle kohta, et miinid on ainukene kaitsevahend, tegelikult ei päädi. Möönan, et kindlasti tulejõud miinivälja taga on märkimisväärne tugi agressori kinnipidamiseks, kuid tulen jälle droonide juurde. Ukraina kogemus on näidanud, et tulepunktid pühitakse maapinnalt lihtsalt ära. Eesti territoriaalne sügavus ei ole tuhandeid kilomeetreid, vaid mingisugune paar-kolmsada kilomeetrit ainult. Väide, et hiljem need miinid sealt kõrvaldatakse ja registreeritakse, on iseenesest täielik jama. Olen leidnud üle 50 lõhkekeha teise maailmasõja ajast ja need Päästeametile üle andnud. See surmav oht jääb varitsema ka tulevikus. Aga kõigepealt tahaksin ma küsida, kui palju on siin saalis kõnepidajate hulgas neid, kes on näinud, kuidas plahvatus on rebinud mehe sisikonna lõhki ja mees roomab, kaks meetrit soolikaid järgi, ja karjub ema appi. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud eelkõneleja! Meist keegi ei taha ette kujutada üldse mitte mingisuguseid kaotusi, ei sõjaväelises elavjõus ega ka tsiviilelanike hulgas. See on meile vastuvõetamatu mõte. Me ei taha neid ette kujutada ei mõttetult rahuaja tingimustes ega ka sõjalistes tingimustes ja näiteks ka mitte siis, kui meie enda hõre kaitse on tekitanud, võimalik, et mingite bandede läbimurde ja sellega suure ohu meie tsiviilelanikkonnale, mis muidu, kui me oleksime suutnud ennast kaitsta ja NATO väed ära oodata, oleks olemata olnud. Igasugune oht tsiviilelanikkonnale on liiga jube, et seda endale ette kujutada. Me võime ennast paberil täiesti desarmeerida, aga kuhu me niiviisi jõuame? Võib öelda, et teiste armeedega võrreldes ei ole meil lennukeid, ei ole meil tanke, me oleme ennast vabatahtlikult desarmeerinud, sest me oleme võtnud endalt võimaluse oma eelarvete kujundamisel niisuguseid väeliike või niisuguseid relvaliike soetada. Meil ei ole paljusid relvaliike. Öeldakse tõesti, et miinid on vaese mehe kahurvägi. Need on meile vajaduse korral jõukohased, neid võib tõesti ka ise toota. Teiste relvasüsteemide muretsemine, mis oleksid analoogilise mõjuga, käib meile tihti rahaliselt üle jõu. Kasutusviisidest võiksime me rääkida, võib-olla selle kaheksa minuti jooksul jõuan ma ka nendest pisut rääkida. Aga lühidalt öeldes ei ole küsimus loomulikult mitte ainult piiride kaitsmises, vaid küsimus on üleüldse igasugustes operatsioonides. Ka siis, kui meil on au NATO vägesid mõni nädal oodata ja me peame neile hoidma mingeid platsdarme turvaliseks maandumiseks, või tingimustes, kus tuleb hoida ära nii-öelda tiibadelt ümberhaaramist, võib selliseid relvasüsteeme vaja olla. Nagu ma ütlesin, teisi analoogilisi relvasüsteeme on meil rahalistel põhjustel raske hankida. Loomulikult loodame me kõik, et seda kõike ei ole vaja, aga samas neid relvaliike, mis on nii meie kui teiste armeede käsutuses ja mis tapavad samamoodi, me ju kõiki ei keelusta. Ma ei hakka tooma siin USA kui NATO juhtiva maa näidet [arutlemaks], miks nemad ei ole sellega ühinenud. Tõepoolest, nad peavad vähe sõdu või õigemini üldse eriti ei valmistu selliste konventsionaalsete konfliktide puhuks oma territooriumil. Võib öelda, et teiste territooriumil mingite relvade pruukimisse suhtuvad nad jahedamalt ega mõtle nii palju tsiviilelanikkonnale. Aga Soomega võiks meid võrrelda küll. Üks asi on ka solidaarsus soomlastega, kus kõigis erakondades, nii tsentristlikes, parem- kui ka vasakpoolsetes jõududes, sotsiaaldemokraatide hulgas on neid, kes ei ole valmis loobuma jalaväemiinide kasutamisest. Nad põhjendavad seda sellega, et Soome rahvas üldiselt ei ole valmis seda tegema, sest nad peavad tõesti silmas oma pikka piiri Venemaaga. Soomlastega on meid sidunud teatav relvavendlus kõigi suurte konfliktide ajal, mis 20. sajandil meie maid puudutasid, ja seda me peaksime kahtlemata järgima. Üle päeva me kuuleme Vene tipp-poliitikutelt teateid, et Nõukogude Liit tuleb taastada või Tallinna tuleb pommitada või Tartu ja Narva päris Venemaale võtta. Mitte ainult nendest teadetest, vaid ka tegelikust ohuhinnangust lähtub laiemalt, et suur osa võimalikust ohust – võimalikust, mitte igapäevasest – tuleneb siiski Venemaa suunalt või vähemalt on sealtpoolt initsieeritud. Kas see tuleb üle piiri või langeb meile taevast, on hoopis teine küsimus. Sõjalises taktikas ei kasutata jalaväemiine eraldi, vaid kombineeritult tankimiinidega, selleks, et tankide eelmineeritud välju ei saaks jalavägi enne kiirelt demineerida. See tähendab, et tankimiinide vahele pannakse jalaväemiinid. Ei ole mõtet endale ette kujutada miinivälju, kus jalaväemiinid pannakse niimoodi, et massiivseid rünnakuid ära hoida, üksikult, lihtsalt üksteise kõrvale ja ongi miiniväli valmis. Kui jalaväemiine ei kasutataks kombineeritult teiste miinidega, siis poleks tegelikult teisi miine ka vaja, sest nende kahjutuks tegemine on palju lihtsam. Need riigid, kes praeguseks ei ole veel ühinenud konventsiooniga, on lähtunud mingitest konkreetsetest kaalutlustest. Ma arvan, et ka meil ei ole mõtet neid kaalutlusi kõrvale jätta. Selles olukorras ei peaks me paberil püüdlikumad olema, kui reaalne elu meil olla lubab. Selle kõne ma pidasin 2004. aasta 24. märtsil, siis kui Riigikogu arutas Ottawa konventsiooni ja kui Isamaa oli ainuke, kes hääletas selle vastu, põhjendamaks, miks me ei peaks Ottawa konventsiooniga ühinema. Muidugi, mõned detailid võiksid kõlada praegu teistmoodi, aga ajakohane see on, sest strateegiline vaade, nagu siin juba mainiti, on ühe rahva tugevus, mitte nõrkus. Head Eesti lipu päeva teile!

Suur tänu teile! Ja vastusõnavõtt, Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Nii nagu Helir-Valdor Seederit, käivitavad mindki kolleegide sõnavõtud. Heliri sõnavõtt, ma pean lihtsalt nentima, oli tavapäraselt väga üheplaaniline ja nüansitundetu. Sest nii nagu me nädal enne NATO-ga liitumist viisime läbi konventsiooniga liitumise lõpphääletuse siin saalis – see oli sümboolne samm näitamaks, et me oleme koos liitlastega –, teeme me nüüd selle sümboolse sammu koos lähiriikidega, et öelda, et me oleme valmis igasuguste vahenditega ennast kaitsma. Me oleme mõlemal juhul näinud väärtust ja teinud hästi argumenteeritult selle sammu. Teine [märkus] puudutab julgeolekuohtu. Julgeolekuoht tuleb Eestile kahtlemata Venemaalt ja selles plaanis ei ole midagi muutunud. Aga ükskõik millise ohuhinnangu andjalt küsida, kas aastal 2004 oli ohuhinnang Eestile samasugune, kui see on praegu, [vastataks], et ei olnud. See on väga palju muutunud ja see nüanss Helir-Valdor Seederi kõnest välja ei tulnud.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid käesoleva eelnõu kohta ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 642 lõpphääletus. Seda me teemegi peale saalikutsungit. Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu 642. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 642 on seadusena vastu võetud.