Ситуация в стране

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Olukord riigis on väga hull. Eestis möllab pidurdamatu hinnatõus ja aasta jooksul on hinnad tõusnud 4,6%. Hinnad rallivad inimeste ostujõu eest ära. Me oleme sellest teile siin korduvalt ja korduvalt rääkinud, aga teie kordate ikka oma mantrat, et inimestele jääb rohkem raha kätte. 26 maksu olete juba ette tõstnud ning on eeldus, et selle ja järgmise aasta jooksul tuleb enneolematu aktsiiside, lõivude ja trahvide tõus. Me oleme teile kogu aeg öelnud, et see ei jäta inimestele rohkem raha kätte, aga teie kasutate poliitilises retoorikas poolikuid tõdesid ega räägi kaotajatest ja tõusvate maksude varjatud mõjust. Aga et üleüldist poliitilist ilukõnet vältida, ma küsin teie käest täiesti konkreetselt. Teie väidate, et inimestele jääb rohkem raha kätte. No võtame konkreetse näite: kahelapseline pere, kus mõlemad vanemad teenivad netopalka 1300 eurot kuus ja nende igakuised kulud on umbes sellised: 200 eurot kulub kütusele, 500 eurot toidule, 100 eurot elektrile ja 600 eurot üürile. Käibemaksu ja aktsiiside tõusuga kallinevad kõik need kulud. Nüüd ma küsingi, kas te saate konkreetselt öelda, kui palju see pere võidab või kaotab järgmise aasta jooksul teie maksupakettide tõttu.

Aitäh! Teil oli suur hulk erinevaid väiteid siin alguses, mis tuleb siiski ära markeerida. Inflatsiooni juurpõhjus – see on viimasel ajal väga levinud termin – on palgatõus. Palgatõus, mis läheb üle teenustesse, põhjustab ka päris palju hinnatõusu. Ma tuginen Eesti Panga, keskpanga presidendi Madis Mülleri kirjeldusele. Nad on keskpangas ilmselt [sellekohast analüüsi] teinud, aga sama saavad teha teised analüütikud. Eks igaühel ole oma hinnangud täpse määra kohta. Aga umbes kaks kolmandikku inflatsioonist tuleb palkade tõusust ja toormehindadest. Seda me näeme tihti ka toiduhindade puhul. Olen minagi selle kohta lugenud, näiteks Delfis ilmus mõni nädal tagasi päris asjalik lugu, milles toidutootjad, lihatootjad kirjeldasid, kuidas toormehinnad tõusevad maailmaturul haiguste ja muude selliste probleemide tõttu. Eestiski praegu näiteks veiste puhul mõjutab seda suu- ja sõrataud. Ja nii edasi. Nii et põllumajanduse erinevad riskid tõstavad hinda – mitte kellegi ahnus, vaid pigem maailmas levivad haigused ja turu eripärad. Aga jah, inflatsiooni juurpõhjus Eestis on ikkagi palgatõus. Ja palgatõus on, ütleme nii, kahe kolmandiku sisu koos toorme hinnaga. Mida saab teha inflatsiooni ohjeldamiseks? Inflatsiooni ohjeldamiseks saab astuda teatud samme, näiteks vähendada riigi kulutusi. Seda me ka teeme. Kokkulepe on, et riigieelarve kulutusi vähendatakse kolme aastaga 1,4 miljardit eurot. Kokkulepitud avaliku sektori kärbe on 10%, selle sisse ei käi pensionid, õpetajate palk, kaitsevõime ja sisejulgeolek, aga kõik muu käib. 2025. aasta eelarves vähenevad ka tööjõu- ja majandamiskulud 1,1% – seda esmakordselt pärast 2009. aasta majanduskriisi, finantskriisi. Kõige rohkem kasvavad eelarves riigikaitse- ja sotsiaalkulud. Ja avaliku sektori palk kasvab oluliselt aeglasemalt kui muu palgatõus. See annab teile võib-olla veidi konteksti, kui te oma väiteid esitate. Mina saan opereerida erinevate andmetega. Kui te edastate oma andmed, siis ma võin teile ka täpsema arvutuse teha. Keskmise palga puhul, maksuküüru – see on Isamaa ja Keskerakonna ühislooming, astmeline tulumaks – kaotamise puhul on ligikaudne kokkuhoid või tulu inimesele, kes saab keskmist palka, aastas 1500 eurot. Selle baasilt saab maksukalkulaatori abil teha ka muud arvutused. Jah, ma arvan, et igaüks saab ise vaadata, mis täpselt on tema võit. Saab teha majandusliku hinnangu.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No vot, siin me nüüd siis oleme. Teie ütlete, et palgatõus on see, mis veab inflatsiooni, aga need on omavahel täiesti sellises seoses nagu see, kui uss sööb oma saba. Ehk ikkagi need teie kõrgemad maksud põhjustavad hinnatõusu, hinnatõus suurendab inflatsiooni, see jälle vähendab reaalpalka, mis omakorda vähendab elatustaset. Investeeringud vähenevad ja töökohtade loomine pidurdub. See kõik viib sellise olukorrani, kus Statistikaamet, kes muidu esitab hea meelega valitsusele meeldivat statistikat, on näiteks reedel avaldatud andmete põhjal kirjeldanud, et majandus mitte ei kasva, vaid on vähenenud 0,3%. Ehk valitsuse eelnevad prognoosid panid mööda tervelt 140 miljoniga. Ja 13 kvartalit järjest on Eesti majandus olnud languses, me oleme täielik punane latern Euroopas. [Konjunktuuriinstituudi] peadirektor Peeter Raudsepp ütles eile intervjuus Kuku raadiole, et olukord on väga nutune. Aga tema prognoosid on erinevalt näiteks Eesti Panga prognoosidest olnud ikkagi täpsed. Muuseas, Eesti Pank on kogu aeg prognoosidega mööda pannud. Teie riigijuhina eelistate ise elada nendes ilusates valedes ja arvate, et oma valedega riigi kodanike jaoks pilti ilustades teete head, aga tegelikult see ei ole küll asi, mis oleks riigi peaministrile kohane. Kui te teete seda teadmatusest, siis on asjad halvasti, aga kui te teete seda meelega, siis on probleem tegelikult veelgi suurem. Äkki lõpetaks selle pooltõdede ja valede esitamise ära, teeks iseendale reaalsuskontrolli ja hakkaks rääkima asjadest nii, nagu nad on?

Jah, teil oli siin palju poliitiliselt laetud juttu. Kõigepealt süüdistasite Statistikaametit, et ta esitab valitsusele meelepärast statistikat, ja siis ütlesite, et ta esitas valitsusele mittemeelepärast statistikat. Isegi lihtloogikavead on juba päris koledad selles tekstis. Ütleksin niimoodi, et Statistikaameti statistika on ikkagi Eestis sõltumatu, meeldivad meile numbrid või mitte. Vaielda võib metoodika üle. Mina ütleks ka, et tõepoolest, statistikas on varemgi osutatud päris mitmele metoodikaveale. Ma ei räägi praegusest numbrist, vaid varasemast. Näiteks on Eesti Pangas [ökonomist] Kaspar Oja küsinud, mille alusel käib teatud liiki kulude arvestamine, kas see on korrektne. Ma ei tea, kas Statistikaamet on seda oma arvutustes arvesse võtnud. Ma võin ju öelda, et näiteks – see tänaseks küll muutunud ei ole – apelsinimahla kallinedes arvutatakse teatud hulgal mahlal kohe hind ümber. Öeldakse, et see on väga tähtis indikaator. Kas inimesed joovad nii palju apelsinimahla, kas see on ainukene, kas nad selle hinnaga mahla ostavad – keegi ei tea. Samamoodi loeme, et tohutu hinnatõus on toimunud tervishoiusektoris. Aga mis on vahepeal toimunud? Eriarstiabi visiiditasu on tõusnud 5 eurolt 20 eurole. Nii et statistika on tõepoolest selline, ütleme, üldine. See mudel, millele te viitate – hinnang, et majandus kasvab 1,2% –, eelmise aasta lõpus majandus kasvas, nüüd on see ümber arvutatud nulli, nii et –0,3% sellessamas statistikas. See on Statistikaameti enda hinnangu ümbervaatamine, seda tegi Statistikaamet ise, mitte keegi teine. Ja kui vaadata seda sesoonselt korrigeerituna – kui liigaasta välja võtta ja teha kõik muud [vajalikud asjad] –, siis [tuleb välja, et] majandus kasvas 0,1%, nagu nad lisavad oma pressiteate lõpus. Sinna te ilmselt oma lugemisega ei jõudnud, aga tasub jõuda. Ja kui te vaatate oma kolleeg Aivar Sõerdi postitust – Aivar Sõerd on selle minu meelest päris hästi lahti rääkinud, ma ise ka lugesin seda –, siis kui sellest välja võtta energiahindade või energiaturu madalseis – see, et energiaga kaubeldi vähem, kodusooja osteti vähem ja elektri eest maksti ilmselt vähem –, siis selgub, et tegelikult majandus kasvas 0,4%. Aga see, mis meile, tarbijatele, on hea uudis – see, et me maksame kodusooja eest vähem –, tähendab, et ka SKP kasvab vähem. Selles on see paradoks statistika puhul. Sellepärast ma arvan, et analüütikud vaatavad ka [neid andmeid täpsemalt]. Isegi kriitilisemad analüütikud, ükskõik kus nad on, kas Postimehes, Delfis või ERR-is, kirjeldavad seda pilti ja ütlevad, et nende markerite järgi, mis puudutavad väliskaubandust, oluliste harude edenemist, investeeringuid olulistesse sektoritesse, liigub Eesti majandus kõrgema lisandväärtusega mõistlikus suunas. Absoluutselt! Eks põhiline mure, mis meil ja maailmas praegu majanduse seisu kõigutab, on Ameerika Ühendriikide administratsiooni ja presidendi erinevad tollisõnumid. See tekitab ebakindlust. Kõik muu, Euroopa, on, ma arvan, üldiselt kasvutsüklis, Eesti pigem ka.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

No ma ei tea, me elame tõesti erinevates maailmades. Teie elate mingis ulmemaailmas ja meie oleme reaalses maailmas. Reaalne maailm ütleb väga selgelt, et maailma majandus tervikuna on praegu retsessioonis ja no ega Eestil ei saa siis teistmoodi minna. OECD prognoosid Eestile on muide väga nutused. Ja neid ma usaldan muidugi rohkem kui Eesti Panka, mis koosneb teie – no kuidas ma ütlen? – propagandistidest. Aga ma tahan küsida hoopis teisel teemal. Kuna te olete teinud julgeolekust oma leivanumbri, siis puudutame nüüd toidujulgeoleku teemat. Ja toidujulgeoleku puhul on meil praegu seis selline, et Eesti toodab – ajakirjanduse andmetel – umbes pool siin vajaminevast kartulist. Me ei suuda ennast varustada loomalihaga, me ei suuda ennast varustada sealihaga. Meie teraviljatoodang sõltub sellest, milline on parajasti aasta – kui on hea aasta, jäädakse kergelt plussi, kui on halb aasta, siis ollakse miinuses. See tähendab seda, et kui on halb aasta, siis me võime ka teravilja koha pealt jääda sõltuvaks sisseveost. Ja nii me võime tuua siin veel terve hulga muid näiteid. Enamikku köögivilju me ei tooda ise piisavas koguses. Meie praeguses julgeolekuolukorras ei ole välistatud sellised olukorrad, kus me oleme blokaadis – ükskõik mis põhjusel, on see sõda, majanduse kokkuvarisemine või ka finantsturgude kokkuvarisemine, siin on väga palju erinevaid variante, kõik ei pruugi olla sellised, et kohe pommid kukuvad, aga julgeolek on see nii või teisiti. Vaatamata sellele, et meil on olemas niisugune asi nagu varude agentuur – selle käivitasin muide mina siseministrina –, võib meil tekkida toidujulgeoleku mõttes väga haavatav olukord. Ja minu küsimus. Kas valitsuses on kaalutud ka seda, et me võiksime olla valmis peatama teatud tingimustes elanikkonna toiduainetega varustamiseks teatud europiirangute ja muude bürokraatlike …

Aitäh! Teie aeg!

… piirangute rakendamise, et väiketootmine saaks leevendada seda toidukriisi, mis võib meid tabada?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No jah, ma arvan neid faktiväiteid te peate veidi kontrollima. Piim ja teravili on meil numbrite järgi ikkagi netoekspordis, mitte vastupidi. Aga üldjoontes sellega, et toiduga varustatus peab olema stabiilne, olen ma ju päri. Riigis me oleme astunud sellekohaseid samme ja astume veel. Kui numbreid vaadata, siis Eestis on toidu lõpptarbijani jõudmiseks kaardistatud juba 46 kriisipoodi, mis varustatakse generaatoritega. Ja 2026. aasta lõpuks peab olema sellise varustusega 110 kriisipoodi. Nii et kriisivalmiduse tõstmine käib, selle kallal tööd tehakse, nagu numbritest kuulsite, päris ulatuslikult. Seda esiteks. Teiseks, selleks et põllumajanduses, millele te osutate, saaks asju lihtsamalt teha, ei ole isegi vaja kriisi ette manada. Nagu ma ka varasemalt teie kolleegidele vastates kirjeldasin, peaministri [büroo] juures on majanduskasvu efektiivsuse nõukoda. Leheküljelt valitsus.ee saab selle kohta vaadata. Me kaotame ära erinevaid nõudeid. Seal on ka põllumajandusettevõtjate esindaja. Olen viimasel ajal mööda Eestit sõites käinud päris hulgas Eesti põllumajandusettevõtetes ning palunud ka nende ettevõtete inimestel teha ettepanekuid, mida me saame teha lihtsamaks, millist bürokraatiat saaks kaotada, et Eestis oleks lihtsam põllumajandusega tegeleda. Ja mul on hea meel, et ettevõtjad edastavad meile oma ettepanekuid. Ettevõtjatega me oleme kenasti nii-öelda samal lehel. Mida kiiremini me erinevaid muudatusi saame teha selleks, et Eestis oleks lihtsam ettevõtluse ja ka põllumajandusega tegeleda, seda [parem]. See valitsus – noh, mul on baas võrrelda ikka päris mitmega – on teinud, ma arvan, selle mõne kuuga rohkem kui mõni teine valitsus mitme aastaga. Nii et ma arvan, et me oleme kenasti õigel teel. Kui teil on konkreetseid ettepanekuid, on needki oodatud.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.