Arupärimine Pihlakodu juhtumi ja hooldekodude turvalisuse kohta (nr 750)

Liigume edasi. Meie järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Riina Sikkuti, Züleyxa Izmailova, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Ester Karuse, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Tiit Marani, Helmen Küti ja Reili Ranna 14. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Pihlakodu juhtumi ja hooldekodude turvalisuse kohta. Arupärimist palun siia tutvustama Riigikogu liikme Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Telesilla kaudu ülekande jälgijad! Lugupeetud sotsiaalminister! 14. aprillil esitas 12 sotsiaaldemokraati arupärimise Pihlakodu juhtumi ja hooldekodude turvalisuse kohta. Sellest ajast on päris palju vett merre voolanud. Me tõepoolest tuginesime oma arupärimises 9. aprillil Eesti Ekspressis avalikustatud põhjalikule ülevaatele valusasti šokeerivast juhtumist Pihlakodu hooldekodus, kus töötaja vägistas korduvalt hooldekodu elanikke. Prokuratuuri sõnumid, mis pisendavad kannatanute läbielamisi, ning hooldekodu selgete vastuste puudumine tekitasid õigustatult pahameelt. Me oleme selle kohta esitanud viis küsimust, ma loodan, et minister loeb need ette. Nii nagu alguseski sai öeldud, päris palju vett on merre voolanud. [Nüüd soovime] võib-olla isegi küsimusi laiendades [teada], mida vahepeal on tehtud. Pea kaks kuud on varsti sellest möödas. Nii et jääme vastuseid ootama. Kindlasti on meil veel täiendavaid küsimusi tulenevalt aja möödumisest. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Tere, head Riigikogu liikmed! Loen küsimused ette ja vastan nii hästi, kui oskan. "Milliseid samme on Sotsiaalministeerium viimastel aastatel astunud ning plaanib praeguse juhtumi valguses astuda, et tagada hooldekodudes parem järelevalve ja ennetada sarnaste kuritegude kordumist?" Viimastel aastatel on Sotsiaalministeerium astunud mitmeid samme, et tugevdada hooldekodude järelevalvet ja tagada seal elavate inimeste turvalisus. On tõhustatud järelevalve ja riskihindamised. Sotsiaalkindlustusamet viib regulaarselt läbi järelevalvemenetlusi ning hindab riskitegureid juba varajases staadiumis ja see võimaldab probleeme kiiremini tuvastada ja pakkuda hooldekodudele nõustamist, et parandada teenuste kvaliteeti. On loodud uued juhised ja standardid. SKA on üldhooldusteenuse kvaliteedi ja teenuse osutamise sujuvuse tagamiseks koostanud teenuse osutamise juhise ja kvaliteedijuhised. Need juhised aitavad teenuse osutajatel pakkuda hooldusteenust vastavalt kehtivatele standarditele ja parimatele praktikatele. Kõik need on kättesaadavad ka SKA kodulehel. Lisaks on loodud tihedam koostöö asutuste vahel. Sotsiaalministeerium teeb koostööd õiguskantsleri, kohalike omavalitsuste ja teiste järelevalveasutustega. Kohtumiste ja ühiste arutelude eesmärk on jälgida hooldekodude tegevust pidevalt ning rakendada vajalikke parandusmeetmeid. Number kaks küsimus: "Kuidas kavatseb ministeerium parandada hoolekandesüsteemi töötajate taustakontrolli ja ennetada ebausaldusväärse personali töölevõtmist?" Sotsiaalkindlustusameti ülesanne on tagada, et hoolekandeteenuseid pakutakse vähemalt kehtestatud miinimumkvaliteedi tasemel. Kui kontrolli käigus tuvastatakse puudusi, tehakse teenuse osutajale ettekirjutusi, et kvaliteeti parandada. SKA hindab hoolekandeasutustes töötavate inimeste pädevust vastavalt nõuetele. Samas on töötajate väärtushinnangute ja hoiakute kohta parim ülevaade ikkagi tööandjal, kes puutub nendega igapäevaselt kokku. Ja tööandjal lasub ka vastutus pidevalt jälgida oma töötajate sobivust, väärtushinnanguid ja käitumist. Kui tekib vähimgi kahtlus, et töötaja ei pruugi sobida oma ametikohale, peab tööandja kiiresti sekkuma ja vajadusel võtma tarvitusele meetmeid, et tagada hooldekodu elanike turvalisus. "Milline on hooldekodude omanike ja juhtide vastutus sellistes olukordades? Kas see tuleks õigusaktides praegusest selgemalt sõnastada?" Eesti seaduste järgi hooldekodude omanikud ja juhid vastutavad selle eest, et hooldatavad inimesed oleksid turvaliselt hoitud, tunneksid end hästi ning saaksid väärikat kohtlemist. Nende kohustus on järgida kehtivaid seadusi ja tagada piisavad ressursid ning pädev personal, et teenuse kvaliteet püsiks kõrgel tasemel. Teenuse osutaja vastutus hõlmab järgmist. Loen ette neli punkti. Esiteks peab tagama teenuse kvaliteedi, mida ma juba mainisin. Omanik peab kindlustama, et hooldekodu vastab kõikidele kehtivatele nõuetele ning pakub professionaalset ja kvaliteetset hooldust. [Teiseks,] ressursside ja personali tagamine. Tuleb tagada piisav rahastus ning pädev ja piisav personal, et kaitsta hooldatavate turvalisust ja tagada nende heaolu. Mis puudutab personali, siis hiljuti muudeti neid nõudeid. [Edaspidi] peab olema vähemalt üks töötaja 36 hooldatava kohta. Ma tean omast käest, et minevikus see number oli hoopis teine. [Kolmandaks,] seaduste ja eetika järgimine. Omanik vastutab selle eest, et asutus järgib seadusi ja eetilisi põhimõtteid, sealhulgas hooldekodu elanike õiguste kaitset ning nende väärikat kohtlemist. [Neljandaks,] järelevalve ja arendus. Teenuse kvaliteeti tuleb regulaarselt hinnata ning vajadusel viia ellu parendusi, et tagada teenuse jätkuv areng ja vastavus ootustele. Neljas küsimus: "Millised muudatused on veel plaanis, et parandada hooldekodude elanike inimväärikuse ja õiguste kaitset? Eriti kriitiline on see sellistes olukordades, kus inimene ei suuda ise oma tahet väljendada ja oma õiguste eest seista." Eestis on hoolekandeasutustes inimväärikus ja õiguste kaitse tagatud kahel tasandil: riiklikult Sotsiaalkindlustusameti järelevalve abil ning asutusesiseselt hooldekodu enda vastutusel. Mõlema eesmärk on kindlustada teenust saavate inimeste väärikas kohtlemine ja kvaliteetne hooldus. Hoolekandeasutused peavad juba täna vastama kehtestatud miinimumnõuetele. Järgmisest aastast lisandub juba mainitud nõue töötajate ja hooldajate suhtarvu kohta, mis aitab tagada paremad tingimused ning võimaldab pakkuda kvaliteetsemat ja inimväärikusele vastavat teenust. Teenuse osutamise juhised, mida hooldekodud järgivad, põhinevad soovituslikel kvaliteedinõuetel. Neid vaadatakse regulaarselt üle ja vajadusel täiendatakse, et teenus vastaks ajakohastele ootustele ja vajadustele. Oluline on, et hoolekandeasutustes töötaks piisavalt kvalifitseeritud töötajad, kes on suutelised tagama klientide heaolu ning kaitsma nende õigusi. Lisaks on Eesti seadusandluses ette nähtud nende inimeste kaitse, kes ei suuda ise oma tahet väljendada ega oma õiguste eest seista. Sellisel juhul saab kohus määrata eestkostja, kes esindab inimese huve ning tagab tema õiguste kaitse. Viies küsimus: "Kuidas kommenteerite sotsiaalministrina prokuratuuri seisukohta, et iga vägistamine ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju?" No see on prokuratuuri poolt ka välja öeldud, et see oli vale seisukoht või oli sõnastus vale. Igatahes see ei ole vastuvõetav seisukoht. Ja see, et meie hoolekandesüsteemis esineb selliseid kuritegusid, on samamoodi täiesti vastuvõetamatu ja ma ei saa mingil juhul seda tolereerida. Iga inimene, sõltumata oma vanusest või seisundist, väärib kaitset ja austust. Kehaline puutumatus peab olema tagatud kõigile, alates lapseeast ja lõpetades vanainimesega, sõltumata sellest, kas suudetakse enda eest seista või ei suudeta. See on inimõigus ja põhiväärtus. Ka dementsed inimesed, kes elavad oma isiklikus tajumaailmas, väärivad samaväärset lugupidamist ja väärikust. Me kindlasti peame riigina seisma selle eest, et kehalist puutumatust käsitletakse universaalse väärtusena. See ei tohi sõltuda sellest, kuidas erinevad osapooled seda tajuvad või tõlgendavad. Õnneks on tegu erakordse juhtumiga ja loodetavasti [see nii ka jääb]. Me ei saa öelda, et Pihlakodu juhtum on olnud kuidagi tavapärane. Ja kui me räägime sellest, et meie inimeste õigused vajavad kaitset ja seesama õigus puutumatusele ei tohi sõltuda kellegi tajust või hinnangust, kellegi [väljaspool seisva] inimese hinnangust teise inimese kannatustele, siis me ju tegelikult läheme edasi – vähemalt selles koalitsioonis – ka selle nõusolekuseadusega, mis väga konkreetselt annab hinnangu sarnastele olukordadele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Aitäh, lugupeetud sotsiaalminister, nende vastuste eest! Mu küsimus puudutab tegutsemist teie haldusalas. Kas teil on ka justiitsministriga või ministeeriumide tasemel toimunud mingid arutelud? Sotsiaalkindlustusamet ju tegi kontrolli ja leidis seal väga mitmeid puudusi, millega tegelikult rikuti lepingus olevaid tingimusi [ja ka nõudeid], mitu töötajat oleks pidanud olema ja kuidas seda [tööd] oleks pidanud tegema. Selles asutuses leiti päris suur hulk puudusi. Nüüd, sõltumata üldse sellest, ma ei võta kohtumõistja rolli, [ma küsin, lähtudes sellest, et] prokuratuur ei leidnud alust algatada menetlust [Pihlakodu] kui sellise asutuse kohta, kuhu inimesed heas usus oma lähedased viivad, sest nad ise hooldamisega enam toime ei tule. Kas teil on olnud [sel teemal] ühiseid arutelusid või plaanite te justiitsministeeriumiga midagi koos arutada? Sest tegelikult süsteemi [usaldusväärsus] sai kannatada, sotsiaalvaldkonnas eriti.

Jaa, me oleme justiitsministriga sellest loomulikult rääkinud. Aga kuidas selles konkreetses hooldekodus nõudeid järgitakse, see jääb Sotsiaalkindlustusameti vastutusalasse. Sotsiaalkindlustusamet peab järelevalvet jätkama ja see on kindlasti plaanis. Meil justiitsministriga ei ole mitte midagi muud öelda kui täpselt sedasama, mida ma juba ütlesin: see olukord on vastuvõetamatu. See oli sõna otseses mõttes kuritegu, tegu ei ole 100% ulatuses teenuse kvaliteedi küsimusega. [Kõrge] kvaliteet küll aitab vähendada selliseid raskeid kuritegusid, aga see ei saa neid 100% ära hoida. Lõpuks [otsustab] ikkagi ühe inimese kuritegelik soov ja mõtlemine. Ta paraku kipub leidma ka neid võimalusi. Meie riigina peame loomulikult selle eest hoolitsema, et need võimalused oleksid viidud miinimumini. SKA järelevalve jätkub, sellega tegeletakse. Ma arvan, et juba see, et juhtum välja tuli, et hooldekodu töötaja raporteeris, oli ainuõige käitumine. Ma loodan, et ka teistes hooldekodudes või teistes sarnastes olukordades inimesed, kes näevad pealt kuritegu, annavad sellest teada ja ei jää lihtsalt kõrvalseisjaks.

Kolleeg Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõesti väga pahasti on, kui sellised juhtumid aset leiavad. Eks seal on väga palju erinevaid põhjuseid ja nendest me siin ka räägime. Aga kindlasti üks mure puudutab seda, kuidas me näeme üldse hoolekandeteenust. Kui me näeme seda, et tegemist on raha teenimise kohaga ja äriga, siis pole ka ime, et sellised asjad võivad juhtuma hakata. Riik annab selle nii-öelda ära ja tekib sinna vahele teisi tegelasi, kes selle kõigega tegelevad. Millegipärast me ei näe, et näiteks haridus, mis on täpselt sama oluline asi kui inimese elu eest hoole kandmine, on mingisugune koht, kus kohas äri peaks tegema ja raha teenima. Aga hoolekandes näeme. Vahepeal on need hinnad väga palju tõusnud. Mind huvitab see, kas te olete teinud analüüsi ja kas teil on plaanis midagi teha, et ärilises mõttes neid hindu nii palju ei tõstetaks ja teenus tegelikult oleks inimestele kättesaadav?

Jaa, on koostatud teenuse pakkumise kulumudel. See nüüd küll vist ei vasta täpselt temaatikale, teema on natuke teine, aga on olemas teenuse pakkumise kulumudel, mis aitab KOV-idel hinda kaubelda, kui vaja. Hooldekodudel võib lisaks sellest konkreetsest tegevusest saadud tulule olla ka muid tulusid, näiteks õendusteenuste osutamine ja nii edasi. Siin ei saa üheselt öelda, millest on tekkinud kasumid, tuleb nendesse andmetesse sisse vaadata. Kui on mingeid konkreetseid küsimusi, siis esiteks, need andmed on äriregistris avalikud. Ja võib-olla tasub küsida konkreetselt hooldekodult, kust need kasumid tulevad, mille arvel need tulevad, kas tõesti on olnud olukord, kus ei ole osatud hinda alla kaubelda, või on seal mingid muud asjad taga. Siin ei saa niimoodi üheülbaliselt öelda. Ja viimaks, eks rahastusmudeleid ongi erinevaid. Ka erahooldekodul on omad plussid ja omad kasud, mispärast osa inimesi eelistab seda valida ja võib-olla ka maksta rohkem teatud teenuste eest, mida riik alati ei kompenseeri. Jõukamad inimesed valivad võib-olla mingeid lisateenuseid ja ka sealt võivad kasumid tulla. Ehk see on selline filosoofiline küsimus pigem, ma arvan, ja ka ideoloogiline. Aga ma olen nõus ja seda on ka praegune hooldereform näidanud, et inimesele peab olema hooldekodu koht jõukohane. See on muutunud jõukohasemaks ja seda tänu ka sotsiaaldemokraatidele, kes on aidanud hooldereformi läbiviimisel ja selle väljatöötamisel. Kui meil enne oli omaosalus üle 80%, siis nüüd on see üle 50%. Kuigi hinnad absoluutväärtustes on tõusnud, siis, ütleme niimoodi, et kui omaosalus oleks endine, siis absoluutväärtustes hinnad oleksid veel kõrgemad. Ma arvan, et selles mõttes see reform on ennast õigustanud ja selle suunaga me peame jätkama.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui lubate, ma küsiksin natuke laiemalt. Siin aprillis oli lubadus, et mais, mai alguses tuleb kokku töörühm, kes paneb paika pikema plaani dementsusega inimeste hooldamise kohta. [On vaja] leida lahendus neile dementsetele, kes on endale või teistele ohtlikud, ja tõepoolest [lahendada probleem], et meil tegelikult sotsiaaltöötajad ja perekonnad otsivad paaniliselt kohta ja inimene peab korduvalt ja korduvalt kohta vahetama, sest ta on endale või teistele ohtlik. Kas te võiksite anda ülevaate, millised mõtted on kõlanud ja kuhu võiksime lähiajal jõuda?

See töörühm alles alustab. See on väga alguses. Mai lõpus mulle teadaolevalt töörühm käis koos, aga praegu on vara mõtetest rääkida. Neid mõtteid ma olen tegelikult küll kuulnud, aga väga vara on praegu rääkida millestki, mis on valmis. Ma ei mäleta, peab vaatama koalitsioonilepingust, mis kuupäevaks me lubasime need ettepanekud esitada. Ja selleks ajaks me need teeme ka ära.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma lähen siitsamast Andre Hanimäe küsimusest ja teie vastusest edasi. Me tõesti olime koos – sotsiaalkomisjon, teie ja Liisa-Ly Pakosta – ja saime siis aru, et töörühm käib koos. Minule vähemalt jäi mulje, et see hakkabki nüüd koos käima ja lahendusi otsima. Millal see tuleb? Kas on uusi uudiseid? Ja ma küsiksin veel kord küsimuse, mille ma küsisin ka Liisa-Ly Pakosta käest. Kas seadus ei peaks panema paika vastutajat, kes teeb järelevalvet? Või on nii, et abstraktselt oleme kõik nüüd süüdi Pihlakodu juhtumis, sest käsuahelad ei ole paigas? Mina sain aru, et Sotsiaalministeerium ei vastuta. SKA ütleb, et ta teeb järelevalvet küll, aga tegelikult tal ei ole mingit sanktsioneerimise ega ettekirjutuse õigust, ainult tähelepanekute tegemise õigus on. Justiitsministeerium reageerib tagantjärele ja tegelikult inimesed on abita, olukord on muutumatu. Kuidas me saame paika selle käsuahela, kes vastutab?

Kui küsitakse, kes vastutab, siis väga sageli tahetakse, et keegi saaks justkui karistatud või keegi saaks kedagi karistada. (Saalist öeldakse midagi.) Et tulevikus ei juhtuks kuritegusid? Ühesõnaga, siin ma tooks uuesti välja selle, et needsamad kvaliteedinõuded, mis on juba kehtestatud, need tagavad kvaliteetse hoolduse ja annavad suunised selle kohta, milline võiks olla see minimaalne kvaliteet. Eks iga hooldekodu vaatab ise, mida ta juurde pakub. Aga Pihlakodu juhtum ei olnud kvaliteedijuhtum. See oli võib-olla osaliselt seotud kvaliteediga, aga seal taga on kuritegelik mõtteviis, ühe inimese korduv kuritegelikkus. See on hoopis teine teema. [Nõutav] kvaliteet ikkagi suunab neid inimesi, kes päriselt soovivad olla head, panustada ja teha asju hästi. Aga see oli konkreetselt kuritegu. Loomulikult, kõik need probleemid, mis hooldekodus tulid menetluse ja järelevalve käigus välja, tuleb lahendada. Sellega ma olen absoluutselt nõus. Aga kes vastutab? Vastutama peab kurjategija ja kurjategija tabamise eest peab vastutama meie õiguskaitse, peavad vastutama õiguskaitseorganid. Ma tahaksingi siin ikkagi natuke eristada. See oli kuritegu ja see on erakordne, see on kohutav. Sellist asja ei tohi lasta juhtuda. Aga [nõutav] kvaliteet suunab ikkagi inimesi, kellel ei ole kuritegelikke [kavatsusi].

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te tunnistasite oma sõnavõtus alguses ka seda, et vahetu vastutus lasub ikkagi asutuse pidajal, kes peab vähimagi kahtluse korral tegutsema. Kahjuks antud juhtumi puhul jättis asutus vägistaja tegevuse kohta laekunud kaebustele õigel ajal reageerimata ja need vägistamised said edasi toimuda. Ja kahjuks leidis prokuratuur, samuti justiitsminister, et asutusel ei ole kuritegude toimepanemise takistamisel mingit rolli. Aga kui nüüd vaadata sellesse sisse, kuidas see kõik toimus ja kuidas see lõpuks välja tuli, siis ka sealt on tegelikult näha, et asutuse sees võttis ikka päris mitu päeva aega, kuni see info jõudis õigesse kohta. Kas te näete, et seal võiks praktikat parandada ja kui midagi juhtub, siis tuleks kiiresti ja operatiivselt tegutsema asuda?

Kahtlemata! Ma ütlengi, et kui on leitud puudujääke, siis need tuleb kõrvaldada. Miks see võttis mitu päeva aega, seda on vähemalt mul praegu keeruline öelda, sest see on teema, millega peavad õiguskaitseorganid tegelema. Nad peavad leidma, kas see põhjustas suuremat kahju, et ei reageeritud piisava kiirusega, või kas see inimene, kes avastas kuriteo, oleks pidanud teavitama kedagi teist, või kas asutus oleks pidanud reageerima kuidagi teisiti. Selle hinnangu peab andma ikkagi õigussüsteem vastavalt kehtivatele seadustele. Ja kui praegu on antud see hinnang – me ei tea kõiki neid detaile, me ei saagi avalikustada. See on nii delikaatne teema, et me ei saa kõiki detaile avalikkuses ilmselt arutada, ja me ilmselt ei tea ka neid. Aga neid detaile, ma usun, teab see asutus, kes otsustas seda, et antud juhul karistada ei saa. Teinekord õiguse puhul on nii, et meile kõigile tundub, et vastutus peaks olema ja nii edasi. Aga ei ole meie ka siin Riigikogus need, kes saavad õigust mõista, õigust mõistavad teised asutused. Ja kui nad on öelnud oma sõna, siis ma usaldan Eesti õigusruumi. Kui on mingi seadus, mida oleks vaja parandada, et selliseid olukordi tulevikus saaks tõesti efektiivsemalt vältida, siis needsamad õigusorganid peaksid meile ütlema, mis seadus see on. Mina olen valmis toetama, kui keegi tuleb minu juurde konkreetse seaduseelnõuga, seadusemuudatusega, mis võimaldaks tulevikus neid olukordi vältida. Aga see oli kuritegu, ma veel toonitan, seal taga oli kurjategija tahe ja võib-olla ka asutuse šokk. Ma ei tea.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Seda on täna siin küll korduvalt mainitud, aga ma siiski rõhutaksin veel kord üle ja küsiksin. Kindlasti te olete valdkonna eest vastutava ministrina selle olukorra peale palju mõelnud. Ma arvan, et nii teie kui ka paljud teised ei mäleta tegelikult nii suurt ühiskondlikku pettumust Eesti riigis [seoses] nende kommentaaridega ja hilisemate otsustega, mis on jäänud tegemata. Me teame väga paljusid juhtumeid, mida prokuratuur on algatanud ja mille puhul ühiskondlikku ootust ei ole nii väga üldse olnud. Aga prokuratuur on õigluse huvides hakanud asja uurima ja sageli kivist vee välja pigistanud. Minu küsimus on: kas te siiski olete veel kord mõelnud selle peale, et vastutava ministrina mingisugust täiendavat uurimist nõuda või algatada, et see ühiskondlik pettumus saaks maandatud?

Ma arvan, et ühiskonna emotsioonid on õigustatud. See on normaalne, et sellises olukorras tekivad erinevad emotsioonid. Aga me peame ikkagi lähtuma seadustest ja nagu ma juba ütlesin, kui on seadusi, mida oleks vaja muuta, [siis seda tehakse]. Mina usun, et prokuratuur lähtub Eestis seadustest ja esitab süüdistuse, kui see on õigustatud ja vajalik. Ja kui nad näevad, et on vaja midagi muuta, küll nad lähevad siis oma ettepanekutega justiitsministri juurde. Mina ei ole see, kes annab prokuratuuri tegevusele hinnanguid. Kohe kindlasti mitte.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! See oli vist juba kaks aastat tagasi, kui õigusteaduskonna doktorandi Mari-Liis Viirsaluga oli väga huvitav intervjuu. Ta viitas väga selgelt sellele, et põhiseaduses on nii vanadus kui ka pikaajaline hooldusvajadus toodud välja sotsiaalsete riskidena ja riigil on kohustus tugi nendele inimestele tagada. Seda tuge võib pakkuda omavalitsus, võib riik, võib kolmanda sektori organisatsioon, võib ka erasektor. Ta ütleb väga ilusti, et oma põhiseaduslikke ülesandeid erasektorile delegeerides ei vabane riik kui peremees vastutusest. Selle eest, millise kvaliteediga teenuseid osutatakse ja kas selle raha eest saab klient või riik seda, mida ta ostab, tuleb ikkagi riigil vastutada. Ja halduskoostöö seaduse § 5 järgi võib avaliku ülesande erasektorile täitmiseks üle anda üksnes juhul, kui see on majanduslikult põhjendatud. Me saame sealt odavama teenuse, me saame sealt parema teenuse. Kas praegu, kui me oleme suure osa üldhoolekande teenusest delegeerinud erasektorile, on meil mingi kindlus öelda, et me saame sealt võrdväärse teenuse munitsipaalhooldekodudega? Või saame parema teenuse või halvema?

Esiteks, õigus erasektorile delegeerida – ma arvan, et meil on väga paljudes valdkondades erasektor. Ka tervishoius näiteks, kus sa olid ise minister, samamoodi kasutatakse erasektori teenuseid. Me ei saa ju erasektorit kõrvale lükata. Ja teinekord erasektor annab just kiirema ja paindlikuma teenuse, pakub lisalahendusi, mida inimesed võib-olla soovivad, on kohati palju innovatiivsem, sest riigis teatud seadused-määrused nõuavad pikki protsesse, et neid muuta. Mina arvan, et on väga õigustatud, et meil on ikkagi olemas ka erasektor. Mida see erasektor siis peaks tegema? Ma ei kujuta ette, kui me absoluutselt kõik hooldekodud riigistaksime. Ma ei arva, et me saaksime paremat teenust. Inimesed soovivad ka valikuvõimalust. Seesama teenuste paindlikkus sageli tuleneb just erasektori paindlikkusest.

Riina Sikkut, te tahtsite küsida protseduurilise küsimuse?

Jah, protseduuriline. Vaat siin saalis me seaduste vastuvõtmist ei saa erasektorile delegeerida. Aga tõepoolest, ma oma küsimuses nentisin: üldhooldusteenuse korraldamiseks on täielikult vaba maa, absoluutselt võib ka kogu teenuse erasektorist sisse osta. Lihtsalt riigil on vastutus kindlustada, et me saame mõistliku tehingu, et see on majanduslikult põhjendatud.

See ei ole protseduuriline küsimus.

Okei, ma vastan ikkagi.

Palun vabandust!

Ma vastan ära. Kui küsida, kas see on võrdväärne teenus, siis ma arvan, et ma vastasin tegelikult. Meil on minimaalsed nõuded kehtestatud, nendele peavad vastama kõik. Seega see on samaväärne teenus, vähemalt samaväärne.

Aitäh! Aga nüüd ma pean, head kolleegid, kõigile meelde tuletama seda, et küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta peab olema tõesti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, mitte nii, et see on täpsustav küsimus, millele proua minister ka vastab. Ma pean teile ütlema, et edaspidi ma katkestan sellise protseduurilise küsimuse ja katkestan vastuse ka. Ühelt poolt kindlasti debatti see elavdab, aga teiselt poolt see ei ole aus teiste kolleegide suhtes, kelle puhul küsimused on väga täpselt arvel. Istungi juhatajal on siin väga vähe võimalusi teistmoodi käituda. Aga Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Täna me räägime kahetsusväärsest juhtumist, kus on mitmed haavatavas olukorras inimesed, ütleme, juba kahju kannatanud. Aga minu küsimus, kui te lubate, on natukene laiem. Me piirdume ainult hoolekandeteenustega. Milliseid tegevusi näeb Sotsiaalministeerium ette, et erinevate hoolekandeteenuste kvaliteeti parandada, on need siis erasektori poolt pakutavad või need, mida pakuvad kohalikud omavalitsused või riik?

No ma tegelikult rääkisin sellest. Ma väga pikalt ei vastakski, aga lühidalt öeldes üks tegevus, mille ma tõin välja, on see, et on muudetud seda suhtarvu, et meil ühe hooldaja kohta on vähem hooldatavaid. Juba see parandab kvaliteeti. Veel on tehtud seda, et on suurendatud rahastust, nii et on võimalik olnud tõsta hoolekandeasutuste töötajate palkasid. Tänu sellele on suudetud võtta tööle rohkem töötajaid. Ja uuesti, need miinimumkvaliteedi nõuded ja nii edasi. Võib-olla tasub need kvaliteedinõuded lahti võtta, need on tegelikult Sotsiaalkindlustusameti kodulehel olemas. Kui on soovi, siis ma võin lasta need teile saata. Seal on täpselt näha tegevused, mida on vaja. Aga üldjuhul seal [on kirjas] ruumi kvaliteet, toidu kvaliteet, teenuse kättesaadavus ja nii edasi. Seal on erinevaid [tegevusi], see on väga lai teema tegelikult.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Tegelikult on ju inimestele vajalikud erinevad teenused, mitte ainult see üldhooldusteenus, mida hooldekodus pakutakse. Väga olulised on tegelikult teised teenused, mida üldiselt pakuvad omavalitsused, kas siis erasektori abiga või oma struktuuride kaudu, oma töötajate abil. Näiteks toon koduhoolduse, kus on mitmeid teenuseid. Kui hoolekandereformist või hooldereformist juttu oli, siis tegelikult oli ju eesmärk omavalitsusi nügida ja aidata ka rahaliste ressurssidega, et just arendataks välja ka neid teisi teenuseid. Tihtipeale me kuuleme siiski, et põhirõhk on läinud just hooldekoduarvete maksmisele, vastavalt sellele, kuidas see valem on kujundatud. Kas te kavatsete analüüsida seda, millised on need teised teenused ja kas aitaks kuidagi tõsta nende kvaliteeti, mida omavalitsused pakuvad?

Kui me räägime omavalitsuste sotsiaalteenustest, siis loomulikult oli juttu juba dementsetele suunatud teenustest. Kindlasti on plaanis üle vaadata erihoolekandeteenus ja selle kvaliteet. Ja ütleme niimoodi, et jah, loomulikult on plaanis kõik üle vaadata, aga nii dementsete inimeste teenuste mudeli väljaarendamine kui ka erihoolekandeteenuse ülevaatamine on tegelikult väga suur ülesanne. Aga me püüame selle ära teha. Erihoolekandeteenuse puhul me vaatame ka seda, millised inimesed teenusel on. Meil ongi ju ka need inimesed, kelle kohta kolleeg Hanimägi küsis ja kes peavad liikuma tegelikult sellelt teenuselt välja, kui nad jõuavad pensioniikka. Ehk siis seesama dementsuse küsimus, need on omavahel väga seotud. See on väga suur ülesanne, aga me püüame sellega tegelda.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tõesti, kuritahtlikku käitumist ja haiglast käitumist päris nulli viia ei ole võimalik. Kahjuks ikkagi seda leiab aset. Aga mis oleks need kolm sammu, millega sotsiaalvaldkonnas saaks selle tõenäosust vähendada, mis juhtus?

Ma arvan, et sotsiaalvaldkond ei ole otseselt suunatud kuritegeliku käitumise vähendamisele. Kaudselt küll, kui suunatakse kurjategijad muu hulgas ka sotsiaaltöötajate järelevalve alla. Siis on oluline ikkagi see, kuidas inimene toime tuleb, et tal oleks võimalik seaduslikult ja ilusti elades ennast teostada. Antud juhul sellel inimesel sotsiaalseid toimetulekuprobleeme ei olnud, ma arvan. Ta oli tööl käiv inimene, ta oli lugupeetud inimene, aga ta ikka tegi kuriteo. Millised kolm sammu? Ma arvan, et need sammud on sotsiaalsüsteemis tehtud. Kas justiitssüsteem saab midagi muud moodi teha, seda peavad nad ise ütlema.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud sotsiaalminister ja telesilla abil ülekande jälgijad! Turvalisus, väärikus ja austus on elementaarsed õigused, mis tuleb tagada igale inimesele sõltumata soost ja vanusest, seda nii oma kodus, avalikus ruumis kui ka hooldekodus. Paraku ei ole tegemist siin esmakordse juhtumiga, hoolealuste väärkohtlemisi on tuvastatud varemgi. Neile on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler. Samal ajal on sotsiaalvaldkond jätkuvalt alarahastatud, teenused ei ole inimestele piisavalt kättesaadavad ja valdkonnas, tõsi, valitseb tööpuudus. Iga selline juhtum lööb mõra kogu süsteemi, sajad südamega tööd tegevad sotsiaaltöötajad saavad selliste juhtumite tõttu mainekahju. Lähedased on mures inimeste pärast, kes viibivad hoolekandeasutustes, nad ei tea, kui turvaline neil seal on. Väga mitmed inimesed võib-olla otsustavad selliste juhtumite pärast jääda lähedase inimese hooldajaks, sest nad kardaksid tema pärast. Mõistagi, sellised asjad võivad juhtuda mitte ainult eraasutustes, vaid ka munitsipaalasutustes. Aga kõik sammud, mis sellise loo avalikuks saamisel tehakse, peavad olema sinnapoole astutud, et selliseid juhtumeid üldse ei oleks, aga kui need on, siis need avalikustatakse ja asjaosalised saavad õiglase karistuse – need, kes sellise võimaluse on [andnud] kas oma tegematajätmise või valesti tehtuga, ja ka need, kes selle [teo] on korda saatnud. Ma olen ka varem öelnud, et selline inimene, kes sarnaselt käitub, lihtsalt töölt lahti lasta ei ole kindlasti lahendus. Tegelikult sellised inimesed tuleb kinni panna. Aga nüüd natukene ka teemast laiemalt. Tänan ministrit nende vastuste eest, mis ta andis. Ma näen, et siin on siiski kahe ministeeriumi vahel vajalik tihedam koostöö. Hoolekandeasutuste juhid ja tegelikult ka sotsiaalametite juhid ja teised töötajad on pöördunud meie poole murega, mis puudutab andmete saamist isikute kohta, kellel on karistused. Neid karistusi prokuratuuriga kokkuleppele minnes ei kanta, nad hüvitavad tekitatud kahju. Ma ei räägi küll praegu nii grotesksetest tegudest, nagu on Pihlakodu näide, aga need põhimõtteliselt on ka sellised teod, mille puhul on [teise inimese pangakaarti] kuritarvitatud. Ka need rikuvad sotsiaaltöö mainet ja toovad väga palju kahju sellele valdkonnale. Üks teema, millest ma täna kindlasti tahan veel rääkida, puudutab koalitsioonilepingut. Koalitsioonilepingus on punkt, mis on tekitanud väga palju küsimusi, pöördumisi ja helistamisi. Loodetavasti minister vastab minu kirjalikele küsimustele ja selgitab laiemalt, miks mitte ka sotsiaalkomisjonis, [sellist asja]. Koalitsioonilepingusse on kirja pandud, et vähendatakse kohalike omavalitsuste halduskoormust hooldereformi rakendamisel, kaotades nõude inimese omaosaluse kompenseerimiseks keskmise pensioni ulatuses. Selline sõnastus – ja mitte ainult endise sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo väitel, vaid ausalt öelda ka nende arvates, kes sotsiaalvaldkonnas töötavad – tekitab palju küsimusi ja tekitab segadust. Kui on öeldud, et … Ma palun lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! On öeldud, et see on lihtsalt bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine. Kui nii, siis oleks selles punktis olnud, et vähendatakse kohalike omavalitsuste halduskoormust hooldereformi rakendamisel. Sotsiaalhoolekande seaduse teine peatükk, § 15 kehtestab hindamiskohustuse ja otsuse abi andmise kohta. Me tegelikult väga ootame, et see lause, mis on koalitsioonilepingusse pandud, saaks sisuga täidetud. Kui tõuseb kohamaks, kui tõuseb inimese pension, siis kõikide nende inimeste puhul, kes viibivad hoolekandeasutustes, nagunii omavalitsus peab tegema hindamise. Küsimus on, kelle bürokraatia väheneb. Ei kujutagi ette, et bürokraatia saaks väheneda, sellepärast et juhtumipõhiselt – juhtumipõhisus on sotsiaaltöös väga oluline komponent, eriti kui tegu on riigi ja omavalitsuse raha lisamisega inimese enda osalusele – raha tulebki lugeda. Raha tulebki [lugeda] ka kohamaksu arvutamisel. Aga täna on tekitanud see sõnastus inimestele, kelle lähedased viibivad hoolekandeasutustes, mure, et näiteks rahvapensioni saaja puhul enam ei olegi omavalitsusel vaja kompenseerida kohamaksu keskmise pensionimäärani. Oleks väga hea, kui need selgitused saaks. Nagu siin saalis on öeldud ja samuti artiklites, mis on [ilmunud], et viidatakse Riigikontrollile, kes viitab bürokraatiaprobleemile. Riigikontrolli peamine kriitika on ikka see, et ei ole mehhanisme, mis ohjaks hinnatõusu. Meil erihoolekandes, millest minister ka rääkis, on olemas kehtestatud hind. Kas see on piisav kohamaks? Aga see on riiklik teenus, on kehtestatud hind. Oleme ausad, tõesti, erahooldekodud on tulnud appi, sest järjekord on suur, inimesed vajavad seda teenust. Aga hinnalage või hinnasoovitust ei ole tehtud ja kas seda üldse teha saab? Lihtsalt asi on selles, et me ei peaks riigina kinni maksma erategijate nõndanimetatud kasumit, mis investeeringu kiire tagasisaamise nimel on teenitud. Ootaks tegelikult neid selgitusi. Ma tean, et aastal 2026 tuleb analüüs – väga hea. Sellepärast et on [tähtis], et tullakse lähedastele appi. Samas toon viimase näite, kus kohamaks tõusis 1. aprillil 400 eurot. Ja kui väidetakse, et head teenust saab pakkuda, kui töötajatele kõrget palka maksta, siis Sotsiaalkindlustusamet on teinud väga tänuväärset tööd ja teinud analüüsi, mille kohaselt mitte need ei ole alati kõrge palga maksjad, kes kõrge kohamaksu on kinnitanud. Tihti on omavalitsused seda teinud palju mõistlikumalt ja inimesi säästvamalt. Nii et me ootame kindlasti sellekohast debatti ja esitame küsimusi. Aga veel kord: see ühiskonda ja sotsiaalvaldkonda väga lõhestanud juhtum, mis Pihlakodus [aset leidis], ei ole kindlasti saanud sellist hinnangut, nagu ootab üldsus. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid, kes te veel olete õhtul kuulamas, ja inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Me räägime täna väärikusest, sest Pihlakodu juhtum on riigi väärikuse küsimus. Haavata said meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed. Ja minul on praegu siin seistes see hirm, aga teisest küljest motivatsioon – täna me räägime sellest Riigikogus, aga vahepeal nädal aega olid käsitlusel teised probleemid ja Pihlakodu juhtum hakkas juba meie huviorbiidilt ära kukkuma –, et kuidas me ikkagi saavutame selle, et me suudame mingi intervalliga hoida silma peal, kas meie ministeeriumid, antud juhul siis justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium, teevad selles osas koostööd edasi, kas tuleb järgmine koosolek, kus nad pakuvad välja, kuidas nad probleemi lahendavad, et tõepoolest selliseid asju enam ei juhtuks või need vähemalt minimeeritakse. Sotsiaalminister ütles meile, et tegelikult kvaliteediküsimusi oli siin natukene vähem kui kriminaalküsimusi. Ja kvaliteedi nagu tagab see, kui teha uusi juhiseid, veel paremaid juhiseid ja muudkui reguleerida. Tegelikult see tähendab bürokraatiat. Aga suurem probleem on kurjategijatega. Kurjategijate puhul lahendab juhtumi ainult prokuratuur, on kriminaalmenetlus ja karistus. Aga tegelikult peamine küsimus on ju ennetuses. Kuidas vältida seda, et hooldekodu ei palkaks edaspidi kurjategijaid? Sellele mina täna vastust ei kuulnud ei justiitsministrilt ega ka sotsiaalministrilt. Kokku võttes ma olen väga nõus eelkõnelenud Helmen Kütiga, kes on oma ala asjatundja. Ma nõustun tema räägituga ja küsin omakorda otsa, kas see kolm aastat tagasi tehtud hooldekodude reform on kõigis eesmärkides õnnestunud. Riigikontroll on toonud välja väga palju puudusi. Aga selle hirmsa ja õõvastava Pihlakodu juhtumi alt paistavad välja tegelikud sisulise kvaliteedi probleemid, seda ka selles osas, et hooldustöötajad peavad olema koolitatud. Ja selle kohta, kuidas teha järelevalvet ja kuidas ennetada uusi kuritarvitusi, mina ei ole vastuseid saanud kummaltki ministrilt. Ma loodan, et need ühised kahe ministeeriumi koosolekud annavad tulevikus ka sellele küsimusele vastuse. Turvalisuse kasvatamine hooldekodudes on kulukas. See tekitab juurde uut bürokraatiat. Ja samas turvalisuse kasvatamine vähendab ka vabadusi ühiskonnas. Meie siin praegu peame debatti, kas järelevalvet tuleks tugevdada ja kui, siis mis on selle hind. Aga ma ei ole ka päriselt saanud vastust sellele, et kuidas järelevalve peaks aitama meil uusi kuritarvitusi vältida, kui Sotsiaalkindlustusametil, kes järelevalvet teeb, ei ole mitte mingisuguseid õigusi peale selle, et ta saab oma tähelepanekuid hooldekodudele edastada. Kusagil on mingisugune käsuahela [lüli] puudu või mingi kontrollimehhanism puudulik. Vananeva rahvastikuga ühiskonnas on selge, et hooldekodude haldamine on suure tulevikuga äri. Selleks oleks tarvis luua süsteem. Mina parempoolse erakonna liikmena toetan erasektorit. Aga meil on vaja süsteemi, kus seda äri ajaks motiveeritud ettevõtjad, kes pakuvad oma töötajatele konkurentsivõimelist palka, hoiavad standardi kõrge, kus palgatakse koolitatud töötajaid, hea kvalifikatsiooniga spetsialiste, aga samas pakutakse klientidele taskukohast ja turvalist teenust. Kui sellise keskkonna loomine tähendab hooldereformiga tehtud vigade tunnistamist ja selle uuesti pulkadeks lahtivõtmist, siis ei maksaks seda häbeneda. Pärast ka Helmen Küti mainitud Riigikontrolli auditit ei ole poliitikud suutnud järeldusi teha. Pihlakodu juhtumi järel tuleb tegelikult hooldekodude toimemudel tõsiselt ette võtta. Mina soovin jõudu nii justiitsministrile kui ka sotsiaalministrile, sest see debatt on valus, aga äärmiselt vajalik. Ma võtan kolm minutit veel juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Minul ei ole mitte midagi mõne firma kasumi ega ka müügitulu kasvatamise vastu, aga siiski tekib küsimus, kas 2022. aastal loodud süsteem teenib laiema ühiskonna huve, kui üha kallimad hooldekodukohad täidavad eelkõige haldusfirmade omanike taskuid. Riigikontroll on öelnud, et rahastamismudel tuleks ümber vaadata. Üle tuleks hinnata ka see, millisel alusel palgatakse hooldekodu töötajad. Ma tõesti usun, nii nagu ka Helmen Kütt enne väitis, et hooldekodu töötajatest enamik teeb oma tööd südame ja hingega, kuid me peame olema suutelised vältima oma vanemate põlvkonna edaspidist kuritarvitamist. Meie eakatest on praegu umbkaudu 10 000 hooldekodudes. Rahvastik vananeb ja küsimus, kuidas korraldada oma vanematele turvaline vanaduspõlv, kerkib igas peres ühel päeval esile. Eesti riigi madala sündimuse kõrval me räägime vähem faktist, et me vajame aina enam üldhooldekodu kohti. Rahvastikuprognoose vaadates on samaaegselt ülimalt muret tekitav lugeda Riigikontrolli auditist, mis on juba korduvalt läbi käinud, et lubatud hooldekodukoht keskmise pensioni eest muutub üha ebarealistlikumaks unistuseks. Teenus kallineb ja kõik ei saa seda endale lubada. Poliitikas pole alati üheseid lahendusi, on valikud. Kui kaalukausil on hooldekodukohtade haldajate kasuminumbrid ja hooldekodukoha hind, siis milline peaks olema õiglane tasakaal nende vahel? Ettevõtja peab saama teenida kasumit, muidu keegi ei tegutseks selles valdkonnas. Ometi näib meile, et kehtiv süsteem ei taga soovitud tasakaalu ja pigem soosib kasumeid, mitte taskukohasust, ja ka võimalust palgata kvalifikatsioonita spetsialiste, kes võivad osutuda ka kurjategijateks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.