Arupärimine Pihlakodu juhtumi ja prokuratuuri tegevuse kohta (nr 748)

Läheme edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Anti Allase, Jaak Aabi, Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Heljo Pikhofi, Andre Hanimäe, Tiit Marani, Helmen Küti, Tanel Kiige, Reili Ranna ja Raimond Kaljulaidi 14. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Pihlakodu juhtumi ja prokuratuuri tegevuse kohta. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Züleyxa Izmailova. Palun!

Head kolleegid! Austatud minister! 14. aprillil käesoleval aastal esitasime sotsiaaldemokraatidega justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale arupärimise seoses Pihlakodu juhtumiga. Mõned nendest küsimustest on saanud vahepealse aja jooksul võib-olla mitte just kõige soovitumad vastused. Aga meie küsimused olid järgmised. Kas minister jagab seisukohta, et prokuratuuri hinnang, mille kohaselt vägistamine ei pruugi põhjustada kannatanule kahju, on vastuolus Eesti õiguse ja väärtusruumiga? Kas ministri hinnangul on prokuratuur sellise käitumisega rikkunud haavatavate isikute õigusi ja seadusest tulenevat kohustust neid kaitsta? Kas ministri hinnangul saab prokurör, kes on öelnud, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset või füüsilist tervisekahju, oma ametis jätkata? Millised distsiplinaarsed või sisekontrollimeetmed on justiitsministeeriumi pädevuses seoses prokuratuuri töö hindamisega selle konkreetse juhtumi puhul? Kas on plaanis algatada sõltumatu järelevalvemenetlus, et hinnata kogu kriminaalasja käsitlemist prokuratuuris? Milline on ministri järgnevate kuude tegevuskava, mille tulemusel poleks Eestis enam ühtegi prokuröri, kes seaks kahtluse alla, et iga vägistamine tekitab alati tervisekahju? Ja milliseid muudatusi tuleb ministri hinnangul teha, et selliste juhtumite puhul oleks edaspidi kannatanute õigused ja inimväärikus paremini kaitstud? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Hakkan siis küsimustele järjest vastama. Esimene küsimus: "Kas Te jagate seisukohta, et prokuratuuri hinnang, mille kohaselt vägistamine ei pruugi põhjustada kannatanule kahju, on vastuolus Eesti õiguse ja väärtusruumiga?" Kõigepealt ma siiski rõhutan üle, et prokuratuuril ei ole sellist seisukohta ja ei saagi olla sellist seisukohta, sest vägistamine on igal juhul sellise kahju ulatusega, et meil on selleks karistusseadustikus ette nähtud 1–[6] aastat vanglakaristust, raskendavatel asjaoludel 6–15 aastat vanglakaristust. Selliste karistustega asume me Euroopa Liidus keskkohas. Nii pikkade vanglakaristuste korral me igal juhul ju oleme seisukohal, et kahju vägistamine igal juhul tekitab. Ja ka prokuratuur on seisukohal, et vägistamine põhjustab alati kahju. Olen seda ka siin saalis juba mitu korda [öelnud], et jah, tõesti oli tegemist ühe äärmiselt ebaõnnestunud väljendusega teises kontekstis. Aga rõhutan üle ka selle, et prokurör on ju taotlenud kannatanutele abi riigi poolt määratud kaitsja näol. See kaitsja riigi poolt ka määratud sai. Miks advokaat jättis kahju hüvitamise avaldused esitamata, seda uurib vastavalt seadusele advokatuuri aukohus. Teine küsimus: "Kas Teie hinnangul on prokuratuur sellise käitumisega rikkunud haavatavate isikute õigusi ja seadusest tulenevat kohustust neid kaitsta?" Siin ma siiski rõhutan üle, et prokuratuur ongi loodud ju ainult ühel eesmärgil. Prokuratuuri tegutsemise ainus eesmärk on seista kannatanute õiguste eest kuritegude kvaliteetse menetlemisega ja teo toimepanijate vastutusele võtmisega. See ongi prokuratuuri olemasolu mõte. Samuti on prokuratuur see asutus, kes võtab ja peabki võtma kannatanute taasohvristamise vältimist väga tõsiselt. Erilise hoolega püütakse hoida neid kannatanuid, kes kuuluvad ühiskonna haavatavamatesse gruppidesse. Iga rasket kuritegu menetlev prokurör annab endast parima, et olla kannatanute poolel ka empaatilises vaates. Tõsi on ka see, et prokuröride igapäevane töö ongi kohtuda kannatanute ja nende lähedastega, ja tõsi on ka see, et sageli elavad kannatanud ja nende lähedased inimlikult arusaadavalt võib-olla läbi oma elu kõige hullemaid hetki. Seetõttu ei ole tõesti harvad need olukorrad, me saame inimlikult sellest kõik aru, kus täiesti arusaadavate emotsioonide tõttu võib osa infot kaduma minna. Veel kord: inimlikult on see arusaadav ja üleilmne nähtus. Loomulikult prokuratuur pingutab, et infovahetus oleks võimalikult täpne. Aga siin on üks asjaolu veel, mida meil tuleb silmas pidada. Nimelt, prokurör peab menetlusosalistega ikkagi teatud distantsi hoidma, see tuleneb uurimise erapooletuse nõudest. Uurimise erapooletuse nõue tähendab seda, et prokurör peab välja selgitama kohtumenetluseks vajalikud määrava tähtsusega faktid ja tõendid ning tegutsema igati objektiivselt. Inimlikult me saame aru, et olukorras, kus kannatanud või kannatanu lähedased kogevad parasjagu tõesti inimlikult arusaadavalt väga suurt valu, väga suuri psühholoogilisi raskusi, võib see neutraalsuse nõude täitmine prokuröri poolt neile tunduda kuidagi kauge ja külmana. Aga tasakaalupunkt õigusriigis ette nähtud neutraalsuse ja erapooletuse, faktipõhisuse ja teiselt poolt empaatia ülesnäitamise vahel on kindlasti äärmiselt oluline. Prokuratuur on Tabasalu Pihlakodu juhtumit analüüsinud, omad järeldused teinud. Kui te olete tähele pannud, praegu on väljas kuulutus prokuratuuris uue avaliku suhete juhi leidmiseks. Ja ma veel kord rõhutan üle, et antud juhtumil just prokurör oli see, kes kannatanutele taotles riigi õigusabi kaudu esindaja määramist. Ehk siis ta tegi kõik, mis on prokuröri võimuses, et kannatanuid maksimaalselt aidata. See esindaja ka määrati. Kannataja esindaja roll ongi seista kannatanute ja nende lähedaste varaliste õiguste kaitsel. Prokuratuuril ei ole seaduse järgi muuseas õigust kuidagi takistada kannatanu esindajaid ja antud juhul ei olnud seda ka kuidagi plaanis. Lisaks on nii prokuratuur kui ka Justiits- ja Digiministeerium kohtunud Sotsiaalkindlustusametiga, et leida viise hoolekandeasutuste klientide õiguste paremaks kaitsmiseks. Ka menetluses selgunud detailid, kuidas süüdistatav tõenäoliselt toimis, aitavad hooldekodudel edaspidi selliseid juhtumeid, noh, tõenäoliselt mitte lõpuni vältida – see ei ole kusagil maailmas päris lõpuni õnnestunud –, aga vähemalt viia need riskid absoluutse miinimumini. Kindlasti nende õppetundide arutelu jätkub järgnevatel ümarlaudadel. Tõesti, kõik osapooled on väga tõsiselt sellesse suhtunud. Ma ikkagi rõhutan veel kord, et kui me vaatame seda, kuidas prokuratuur seksuaalkuritegusid või seksuaalsüütegusid kriminaalasjades lahendab, siis tuleb Eesti prokuratuuri tunnustada. Eesti prokurörid on selles edukad olnud. Vaatame kas või viimast meediakünnise ületanud juhtumit. Rain Elmiku puhul, keda kahtlustatakse praegu selles, et ta võis vägistada vähemalt 18 naist, kannatanud leiti tänu sellele, et politsei ja prokurörid pöördusid avalikkuse poole, et rohkem kannatanuid üles leida. Kui me kahtlustaks prokuratuuri selles, et nad ei võta asja südamega, siis kas või juba see juhtum näitab, et vastupidi, väga-väga tõsiselt võetakse kõiki neid asju. Eelmisel aastal registreeriti Eestis 472 [kontaktset] seksuaalkuritegu, nendest üle kolmandiku Põhja ringkonnaprokuratuuris. Registreeritud kuritegudest on tänase seisuga kohtusse saadetud juba 249 kuriteo materjalid. Kolmas küsimus: "Kas Teie hinnangul saab prokurör, kes on öelnud, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju, oma ametis jätkata?" Sellele konkreetsele küsimusele ma olen ka varem siin saalis vastanud, kui seda küsis Riigikogu liige Izmailova 15. aprillil. Jään selle seisukoha juurde, et tegemist oli äärmiselt ebaõnnestunult öeldud lausega. Prokuratuur on seda korduvalt kahetsenud. Prokuratuur on seda kahetsenud avalikult Eesti Rahvusringhäälingu saates, ka konkreetne prokurör Arika Lepp on seda isiklikult kahetsenud. Päris tõsiselt, kõikidel inimestel võib töö käigus juhtuda, et nad ütlevad valesti mõistetud lause vales kontekstis. Me üldiselt ikkagi Eesti õigusriigis seisame selle eest, et inimesi ei vallandataks, noh, tõesti, ebaõnnestunud ütluse tõttu. Ma rõhun üle, et Arika Lepp on tegelikult väga hinnatud ekspert nii prokuratuuris kui ka koostööpartnerite silmis. Ta tegeleb alaealiste asjadega ja lähisuhtevägivalla kuritegudega vanemprokurörina. Kui te meenutate kas või eelmise aasta arvamusfestivali, siis Arika Lepp võttis seal sõna ja tutvustas väga kirglikult põhimõtteid, kuidas tuleb prokuratuuris rohkem rakendada kannatanukeskset menetlust ja kuidas ta toetab ka nõusolekuseaduse eelnõu jah-mudeli põhimõtet. Seda just selleks, et kannatanute õigused oleks maksimaalselt tagatud ja teo toimepanija võetaks igal juhul vastutusele. Selles konkreetses kriminaalasjas käib praegu kohtumenetlus, prokurör on viinud kõik temast sõltuva kohtusse. Veel kord, kannatanute varaliste õiguste kaitseks prokuröri algatusel taotletud riigi õigusabi korras abi andnud advokatuuri esindaja suhtes käib aukohtu menetlus. See viga tekkis nagu teise koha pealt. Nüüd järgmine küsimus. Siiski, eelmisele küsimusele vastates ma korraks peatun sellel, et prokuratuur on meil sõltumatu. See ei ole nii, et minister jalutab prokuratuuri sisse ja hakkab prokuröre vallandama. Ja 16.04.2025 saates "Pealtnägija" prokurör avalikult vabandas. Tsiteerin: "Ma vabandan selle eest. Ma vabandan enda nimel, ma vabandan prokuratuuri nimel." Prokurör on korduvalt kinnitanud, et nii tema kui ka prokuratuur on üheselt veendunud, et vägistamine tekitab kannatanule alati kahju. Tsiteerin: "Vägistamine on äärmiselt raske isikuvastane kuritegu. Olen kohtus süüdistuskõnedes korduvalt ja korduvalt öelnud, kuidas vägistamine ja üldse seksuaalkuriteod on need, mis mõjutavad inimpsüühikat kõige laastavamalt. Nendesse tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt. Need teod on ohtlikud ja ühiskondlik hukkamõist nende tegude eest peab olema ühene." Neljas küsimus on distsiplinaarsete või sisekontrollimeetmete kohta, justiitsministeeriumi pädevuse kohta selles vallas. Justiits- ja Digiministeeriumil on õigus algatada distsiplinaarmenetlus riigi peaprokuröri, juhtiva riigiprokuröri või juhtivprokuröri suhtes. Antud juhtumi raames oleme täiendavalt suhelnud prokuratuuriga ja saanud ka kõik vajalikud selgitused. Konkreetselt distsiplinaarmenetluse algatamise õigust ministeeriumil ei ole. Viies küsimus: "Kas olete algatanud või plaanite algatada sõltumatu järelevalvemenetluse, et hinnata kogu kriminaalasja käsitlemist prokuratuuris?" Õigusriigile kohaselt ei ole ministeeriumil õigust – see on välja toodud prokuratuuriseaduse § 9 lõikes 1 – prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve tegemise õigust jälitustegevuse planeerimise, kohtueelse kriminaalmenetluse ja riikliku süüdistuse esindamise korral kohtus. Rõhutan veel üle, et ka kriminaalmenetluse seadustiku § 30 lõige 2 toob välja selle, et prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes üksnes seadusele, mitte poliitikutele. Kuues punkt: "Milliseid muudatusi tuleb Teie hinnangul teha, et sellistes juhtumites oleks edaspidi kannatanute õigused ja inimväärikus paremini kaitstud?" Ma vastasin sellele suures osas juba teisele küsimusele vastates. Kõige olulisem on ikkagi Eestis kuritegusid ära hoida. Ja kuritegude ärahoidmisel on äärmiselt oluline nõusolekuseaduse jah-versiooni vastuvõtmine. Muus osas teises küsimuses ma sellele vastasin. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Riina Sikkut, palun!

Hea esimees! Lugupeetud minister! Ebaõnnestunud väljaütlemisi on kõigil ja te väga ilusti selgitasite ja tõite välja prokuröri sõnavõtud erinevatel teemadel, sealhulgas vägistamise kohta ja nõusoleku vajalikkuse kohta. Ja siit ma küsingi. Millal me saame siin saalis arutada jah-mudelil põhinevat nõusolekuseadust? Kui kaugel see protsess on? See Pihlakodu juhtum ise on väga kahetsusväärne, aga see tõstis teema üles ja tõesti suurendab teadlikkust sellest, et meil on vaja mõlema partneri nõusolekut vahekorraks. Millal me nõusolekuseadust menetlema hakkame?

Aitäh! Väga oluline küsimus. Ma väga loodan, et sügisesel istungjärgul.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Riina võttis mul sõnad suust väga olulise küsimusega, aga mina tulen teie vastuse juurde tagasi. Ma tegelikult ei saanud hästi aru, mida te oma haldusalas ette näete, et tuleks teha, et edaspidi ükski haavatav inimene ei jääks õiguskaitseta pelgalt seetõttu, et Eesti õigussüsteem ei suuda ohvrite puhul [tuvastada] kannatusi ja kahju, kui ohver ei suuda enda kogetut ise sõnades väljendada. Palun selgitage seda poolt uuesti.

Aitäh! Hea meelega selgitan seda veel kord. Prokuratuur on täie rangusega kuriteos kahtlustatava saatnud kohtusse, kohtumenetlus praegu käib. Prokuratuur nõuab kahtlustatava täie rangusega karistamist. Mis puudutab lähedaste varaliste õiguste kaitset ehk võimalikku mittevaraliste kannatuste eest kahjutasu, siis seda oleks pidanud kannatanutele taotlema riigi poolt riigi õigusabi korras määratud esindaja. See on meil Eesti riigis niimoodi korraldatud, et on võimalik kriminaalmenetluse käigus juba see taotlus esitada. Miks kannatanute esindaja seda taotlust ei esitanud, selle küsimusega olen ma pöördunud vastavalt seadusele advokatuuri poole ja taotlenud neilt menetlust, et nad selgitaksid välja asjaolud, miks seda ei tehtud. Püüan veel lihtsamalt. Prokurör tegeleb karistamisega ja mittevaralise kahju hüvitamisega, näiteks lähedastele ka selle kahju hüvitamisega, mida kõike nad pidid üle elama. Me kõik saame aru, millised kohutavad need üleelamised võisid olla, kui sa saad teada, et sinu lähedasega on midagi sellist toime pandud. Selle eest on võimalik tõesti taotleda hüvitist. Selle kahju hüvitamise taotluse oleks pidanud see esindaja esitama. Rõhutan üle: prokurör ise oli see inimene, kes soovis, et kannatanutele see riigi esindaja määratakse. Ta tegi kõik temast oleneva, et kannatanuid aidata. Miks kannatanutele määratud esindaja seda taotlust ei esitanud, selles suhtes on ministril volitus taotleda selgitust advokatuuri aukohtult, mida ma tegin ka kohe esimesel võimalusel.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma arvan, et siin üks oluline küsimus on siiski jäänud puudutamata, just see, mis puudutab prokuratuuri. Miks ei algatatud menetlust siiski juriidilise isiku vastu? Me oleme seda juba varem arutanud. Kui peaprokurör oli korruptsioonivastases erikomisjonis sel teemal rääkimas, siis tema vastus minu küsimusele, miks siis ei algatata, oli see, et see säte on väga keeruliselt mõistetav ja väga lai. See oli ka põhjus, miks nad ei soovinud minna kohtusse ja hakata, eks ole, siis seda sätet testima. Minu hinnangul on sellega loodud negatiivne pretsedent. Ja mida see signaal meie jaoks ikkagi tähendab? Kas meie seadusandjana peame ümber vaatama sätte, mis puudutab just juriidilise isiku vastutust? Ja võib-olla ka justiitsministeeriumil on ettepanekud, et peaks seda muutma ja täpsustama.

Aitäh! Kuna teie suurepäraselt teate seda küsimuse tausta, siis vastuse [laiemaks] mõistmiseks lubage, et ma korra selgitan neid asjaolusid. Meil on tõesti karistusseadustik, kus on ette nähtud 1. novembril 2023. aastal jõustunud seadusemuudatus, millega on lisatud juriidilisele isikule organisatsiooniline vastutus. See tähendab seda, et juriidiline isik vastutab sellisel juhul, kui kuritegu pannakse toime juriidilise isiku huvides – seda me praegu hetkel ei kahtlusta keegi, eks ole – või siis juriidilise isiku kohustusi rikkudes paneb selle kuriteo toime keegi madalama astme töötajatest või isegi selline inimene, kes ei olnud töötaja, ja kui kuritegu toimus ka seetõttu, et ettevõtte töökorraldus ja järelevalve oli puudulik. See on tõesti selline ühiskondliku valiku küsimus. Mina ministrina ja kodanikuna olen seda meelt, et me ei tohiks Eestis tekitada ka sellist olukorda, kus näiteks mingi ettevõtte territooriumil üks külastaja lööb teist külastajat noaga ja nüüd selle eest kohe vastutaks ka see ettevõte, kelle territooriumil selline asi juhtus. Siin peab ikkagi olema tegu sellega, et ettevõtte töökorraldus on puudulik või järelevalve on puudulik ja see viib kuriteo tegemiseni. Või siis oma kohustusi ei täideta sellisel määral, et kohustusi täites oleks võimalik olnud kuritegu ära hoida. Kahjuks kuriteod toimuvad, neid on osadel juhtudel võimalik ära hoida ja osadel juhtudel on see ärahoidmine peaaegu et võimatu või vähemalt väga raskendatud. Antud juhul kogus prokuratuur pikalt tõendeid ja otsis neid variante, et kas võiks olla niimoodi, et Pihlakodus sai see kuritegu toimuda puuduliku töökorralduse või puuduliku järelevalve tõttu. Prokuratuuri hinnang oli, et pole tõendeid, mis viitaks sellele, et kui oleks ettevõte teinud midagi teistmoodi, siis sellisel juhul ei oleks seda kuritegu toimunud. Nad selliseid tõendeid ei leidnud. Nad leidsid terve rea asju, mida oleks saanud paremini teha, aga need ei oleks ära hoidnud sellist liiki kuriteo toimepanemist. Kohtumaterjale, kõiki neid asju me saame kunagi tulevikus näha, praegu on see kõik kinnine. Ka mina ei tea rohkem kui neid prokuratuuri seletusi, mis on avalikult antud. Aga nendes seletustes kõlab see loogika, et kui meil ei ole kindlaid tõendeid, et kellegi vastu süüdistus esitada, siis me süüdistust ei esita. See on ju tegelikult selline Eesti, millist me tahame. Sellest on ka siin saalis mitu korda juttu olnud. Me ei tohi esitada Eestis inimeste vastu süüdistusi, kui meil ei ole süüdistuste esitamiseks kindlaid [tõendeid].

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Noh, see näide, et territooriumil lüüakse noaga ja siis selle territooriumi omanik vastutab, päris ei päde selle juhtumi korral. Ükskõik millise ettevõtluse puhul, olgu see omavalitsuse pakutud teenus või olgu see eraettevõtja poolt pakutud, ideaalne on see, kui selliseid juhtumeid ei juhtu. Selle poole tuleb püüelda. Aga see, et ei vastutata millegi eest, ja et te tõite välja siin selle, et [puudujääke] ei leitud – no kas või elementaarne pereliikmete soov oli, et ei oleks meeshooldajad. Ka nõuab kord, et kui ei ole vastavat koolitust ja haridust, siis on kaks inimest tegutsemas. Selliseid juhtumeid ei saa õigustada. Millegipärast tulevad vabandused ja hakkab kiire tegutsemine siis, kui ajakirjandus, meedia sekkub ja asi kipub halvaks minema. Mida sellest on nüüd õpitud ja mis edasi parem on? Tegelikult see riivas väga nii lähedasi kui ka kogu sotsiaalsüsteemi ja -valdkonda. Hinnad on ju millised? On väga kõrged! Selline ei ole teenus, mida selle hinna eest peaks pakkuma.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh! Ma nõustun teiega täies ulatuses selles, et kahtlemata ühiskonna õiglustunnet on see juhtum väga sügavalt riivanud. Inimesed, kelle lähedased on praegu hooldekodudes, kindlasti magavad oluliselt halvemini kui enne selle juhtumi ilmsiks tulemist ja sellest arusaamist, et täielikku turvalisust, sajaprotsendilist turvalisust tagada on äärmiselt keeruline. Kõigepealt, selles me vahest oleme kõik ühel meelel, et erialase hariduse puudumine ei vii vägistamiseni. Noh, see on kindlasti abiks, kui inimene on väljaõppinud, aga kuriteo sooritamise seisukohast ei ole sellel otsest seost. Mis puudutab seda, kuidas sotsiaalsüsteem on siit õppust võtnud ja mida paremaks teha, siis sellele, ma saan aru, vastab sotsiaalminister Karmen Joller, kellele on samal teemal arupärimine. (Saalist öeldakse midagi.) Jah. Mis puudutab Justiits- ja Digiministeeriumi vaadet, siis see punkt, mis käsitleb juriidilise isiku karistusõiguslikku vastutust, keskendub sellele, et juriidilist isikut on võimalik organisatsioonilise vastutuse alla panna juhul, kui tema hooletus on nii suur, et kui ta oleks teistmoodi käitunud, ei oleks saanud midagi säärast juhtuda. Mina ei ole neid tõendeid, mis prokuratuur kogus, näinud. Prokuratuuri otsust on võimalik ju ka edasi kaevata. Eelmistele küsimustele vastates ma tõin välja selle, et lisaks organisatsioonilisele vastutusele on ka varaline vastutus ehk kohustus hüvitada mittevaralist kahju. Kui me vaatame maailma praktikat, siis kahjuks on selliseid juhtumeid olnud ka teistes riikides. Ja maailma praktika näitab sedagi, et mittevaralist kahju on hooldekodude omanikud kaunis sageli hüvitanud. Mittevaraline kahju on see, mis ei ole karistusseadustiku järgi organisatsioonilise vastutuse all, vaid see, mida lähedaste esindajana oleks pidanud riigi poolt määratud õigusabi andev advokatuuri esindaja taotlema ja mida saab tsiviilmenetluses veel juurde taotleda. Proovin keerulise jutu lühidalt kokku võtta. Ütleme nii, et ettevõtte territooriumil juhtub kuritegu, või õigemini mitte ei juhtu, vaid pannakse toime kuritegu. Siis on kaks varianti. Esimene variant on see, et ettevõte on ka süüdi, ja teine variant on see, et ettevõte otseselt süüdi ei ole, aga ta peab hüvitama mittevaralise kahju. Antud juhul prokuratuur jõudis sinnamaani, et sellist süülist osa, mis oleks viinud karistamiseni, nad ei leidnud, kui tõendeid otsisid. Ja sealt tuli see minu vastus, et me tegelikult tahame elada Eestis, kus inimesed antakse kohtu alla siis, kui on vähemalt mingidki tõendid, mis näitavad, et süü on olemas. Ja teine pool: mittevaralise kahju hüvitamine lähedastele on eraldi ka tsiviilmenetluses võimalik. Kahjuks jäeti see võimalus kasutamata kriminaalmenetluses.

Aitäh! Muidugi, me kõik tahaksime elada Eestis, kus prokuratuur alustab süüdistusi ainult siis, kui mingidki tõendid on olemas. Kahjuks me ei ela sellises Eestis. Me teame, mis on Eesti õigusriik. Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga meie kõik ülejäänud ju näeme, et meil on selline õigusriik, kus on üks raudkindel reegel. Neid asju, millega Reformierakonna maffia on seotud, prokuratuur ei torgi. Te ütlesite enne, et prokuratuur ei tahtnud minna seda sätet testima. No prokurör läks innukalt sätet testima näiteks Kert Kingo puhul või Marti Kuusiku puhul – innukalt testis sätteid, erapooletult. Ma küsiksin ikkagi niimoodi: kas te siiski ei arva, et prokuratuur kukkus täielikult läbi selles kaasuses? Ma ei räägi siin kommunikatsioonist, ma räägin õiguse ja õigluse kaitsmisest. Ja kui te ei arva niimoodi, siis mina ütleksin, et te olete täielikult läbi kukkunud, muu hulgas selle vastusega, mis te ütlesite, et oi ei, mina küll mingit järelevalvet ei saa teha, see oleks poliitiku sekkumine asjadesse. Aga kes siis sekkuma peab, kui prokuratuur läbi kukub?

Martin Helme, palun!

Ma ei saa teie küsimusepüstitusega kuidagi nõus olla. Teie hea kolleeg Kalle Laanet minu arusaama mööda kuulub Reformierakonda. See lükkab ümber kogu teie esitatud konstruktsiooni Eesti õigusriigi mittetoimimisest. (Saalist hõigatakse midagi.) See ei vasta tõele. Prokuratuur on andnud vägistaja kohtu alla, nõudes tema kõige karmimat karistamist. Kui prokuratuur annab [süüdistatava] kohtu alla ja nõuab tema kõige karmimat karistamist, siis on prokuratuur enda ülesande täitnud. Ma veel kord rõhutan üle: prokurör oli see, kes ise taotles kannatanutele riiklikku õigusabi advokatuuri näol, et see abistaja aitaks kannatanutel kätte saada mitte ainult karistusõigusliku osa, vaid ka selle kahju hüvitise. Miks seda ei tehtud, selles osas ma olen algatanud järelepärimise vastavalt seaduses antud võimalusele, ma taotlesin selle väljaselgitamist advokatuurilt. Nüüd, see, et minister ei algata teenistuslikku järelevalvet, ei ole mitte minu väljamõeldis. See on olnud Riigikogu selge tahe, mis väljendub prokuratuuriseaduse § 9 lõikes 1, mida ma juba tsiteerisin. Justiits- ja Digiministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele kolmes asjas: jälitustegevuse planeerimisele ei laiene, kohtueelsele kriminaalmenetlusele ei laiene ja riikliku süüdistuse esindamisele kohtus ei laiene. Riigikogu on otsustanud, et ministeeriumil puudub võimalus teostada teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle, juhul kui prokuratuur on ette valmistanud kohtueelset kriminaalmenetlust või esindab riiklikku süüdistust kohtus.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Tegelikult probleem on ju ühiskonna õiglustundes laiemalt. Ma ei kahtlegi selles, et prokuratuuris valitseb tegelikult – valdavas osas vähemalt – nulltolerants selliste juhtumite osas. Võib-olla on ka erandeid, igas asutuses võib neid olla. Aga inimesed ju vaatavad tervikpilti. Need väljaütlemised antud kaasuse puhul, mis, nagu ütlesite teiegi ja on teised öelnud, olid ebaõnnestunud – neid esialgu õigustati, pärast vabandati ja taganeti nendest. Aga inimesed kõrvutavad nii seda käitumist, neid väljaütlemisi kui ka seda konkreetset otsust jätta see menetlus algatamata teiste otsustega. Me näeme mõne kaasuse puhul, et prokuratuur vaidleb olematute, vähemalt avalikkuse ees olematute eksimuste, pisieksimuste või küsitavate asjade üle mitmes kohtuastmes, vaidleb siin, võtan viimase näite, ka endiste politseijuhtidega ja nii edasi, samas kui paralleelselt on meil ilmselge kuritegu aset leidnud, aga ei peeta vajalikuks kriminaalmenetlust algatada. Kas te selles näete probleemi, selliste otsuste kõrvutamises ühiskonna ja inimeste poolt?

Aitäh, äärmiselt õigustatud küsimus. Ma olen täiesti nõus teiega selles, kuidas te kirjeldasite ühiskonna arusaama. Loomulikult, ilmselgelt see üks ebaõnnestunud lause riivas väga sügavalt inimeste õiglustunnet. Ja sellest tulenevalt me juba mitmendat korda siin saalis seda küsimust arutame. See on väga hea, sest loodetavasti me selle arutelu käigus saame pisutki leevendada seda valu, mis ühiskonnas selle lause peale tekkis. Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru sain, siis ma kuidagi ei heida ette seda, et inimesed kõrvutavad erinevaid otsuseid ja leiavad, et need ei vasta nende õiglustundele. Absoluutselt on igal inimesel õigus seda teha ja oma muret väljendada. Ka minule inimesena, kodanikuna on tundunud nii mõnigi asi pisut ebaselge. Ma olen ka varem avalikult öelnud, et tõesti, näiteks see Elmar Vaheri kaasus jääb mulle arusaamatuks. Aga veel kord: kohus on see, kes prokuratuuri samme täiel määral kontrollib. Kõiki prokuratuuri otsuseid saab edasi kaevata ja sedapidi on meil siiski lõppkokkuvõttes ikkagi õigusrahu ja õiglus Eesti ühiskonnas tagatud. Paremat süsteemi me senimaani ei ole suutnud välja mõelda.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selle teema puhul oleme ühes paadis kindlasti, et valitsus ei saa prokuratuurile ette kirjutada, milliseid liigutusi teha tuleb ja mida ei tule teha. Demokraatlikus riigis nii olema peab ja mul on hea meel, et te seda väärtust kaitsete. Aga Tanel Kiik kindlasti ei viidanud siin sellele, et inimesed on kuidagi valel teel oma õiglustundega. Mõte oli selles, et inimesed tunnevad niimoodi, ja õiglus on meil oluline põhiseaduslik väärtus, mida me peame hoidma. Selles mõttes antud juhtumi puhul probleem on ja valitsusel lasub vastutus, et kui midagi on valesti ja seda on võimalik muuta, siis tuleb seda teha. Vaadates üldse neid uuringute tulemusi, kuidas usaldus kogu riigi ja riigiaparaadi vastu väheneb, on selge, et see on meile julgeolekuoht ja kõik muud probleemid. Palun öelge väga konkreetselt kolm asja, mida te ministrina seadusloome mõttes nagu teete või muudate, et selliseid asju kunagi enam ei juhtuks.

Ma väga tahaks öelda, et need kolm võluvitsa, et selliseid asju enam mitte kunagi ei juhtuks, et need kolm võlulahendust oleks mul võtta. Paraku ei ole mitte üheski riigis õnnestunud kuritegevust viia nullini. Ükskõik kui palju me pingutame, mingi risk jääb ikkagi alles. Ma ei tahaks olla populistlik ja öelda, et jah, minul on need kolm võluvitsa olemas, et need asjad ära lahendada. Konkreetses asjas, mis puutub õigusruumi, ei olnud advokaadil ühtegi takistust seda kahjutasunõuet esitada. See ei tulenenud õigusruumist. Miks jättis advokatuuri esindaja, kes oli riigi poolt määratud riigi õigusabi raames, mida prokurör oli taotlenud, selle tegemata, selle väljaselgitamine on praegu käsil. Nagu öeldud, esimesel võimalusel ma selle pöördumise tegin. Nüüd teine osa. Jah, ma loodan, et Sotsiaalministeerium vaatab üle, mida saab konkreetselt hooldekodude töökorralduses teha veel paremaks. Selle arutamiseks on Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad ja ka prokuratuuri esindajad kohtunud Sotsiaalministeeriumiga mitu korda. Meil on tegelikult loodud ümarlaud ja selles ümarlauas on juba selgunud mitu lahendust, mida me saame teha paremaks. Aga ükski nendest ei puuduta konkreetselt just seda juhtumit, need puudutavad teisi hooldekodudes esile kerkinud probleeme. Nüüd kolmas küsimus, et kas midagi saab teha paremaks Sotsiaalministeeriumi järelevalves hooldekodude üle. Loodetavasti ka seal saab midagi paremaks teha. Oleme omad ettepanekud sellekski teinud. Konkreetsel juhul oleks olnud abi sellest, kui lepingus oleks olnud sees meessoost hooldaja välistamine. Lepingus seda sees ei olnud. Kindlasti saaks sellele tähelepanu pöörata, et lepingu sõlmimisel arvestataks edaspidi tõesti lähedaste soove.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Tegelikult on ohvrite lähedased ise rääkinud, et just prokuröri soovitusel loobuti süüdistusest miljoneid kasumit teeniva Pihlakodu vastu. Seda põhjendusega, et lihtsustatult öeldes oli tegu liiga ebahariliku kaasusega, kus polnuks võidulootust, kuna vägistamised ei pruukinud ohvritele kahju tekitada. Ja siin me jõuamegi asja tuumani. Algselt oli ikkagi riigipoolne väide ohvrite lähedastele, et Pihlakodu kui juriidilise isiku vastu ei saa nõuet esitada. Ja siis me nägime meedias seda vabandamist, mis mõjus väga ebasiiralt, ja lõpuks jõudis ikkagi prokuratuur uuesti seisukohale, et ei alusta kriminaalmenetlust Pihlakodu suhtes. Kuidas saab väita, et seda poleks saanud ära hoida, kui rikuti tegelikult kokkuleppeid, neidsamu, millest me oleme siin täna juba mitu korda rääkinud? Kuidas oleks saanud ära hoida, et hooldekodu võttis vägistaja tööle, lasi majja sisse? Seal hoiatati, aga ei tegutsetud.

Teie aeg!

Aitäh! Kahjuks ma pean tunnistama, et selles küsimuses esines rida ekslikke väiteid, mida ma peaksin hakkama korrigeerima, sest muidu meil ei ole võimalik ühes inforuumis seda arutelu pidada. Esiteks, hooldekodu viis läbi enne töötaja tööle võtmist kõik vajalikud kontrollid ja keegi neid ei hoiatanud millegi eest. Sellest oli põhjalikult juttu Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil, kus eraldi seda kaasust analüüsiti. Soovitan tutvuda protokolliga, sealt tuleb välja terve rida olulisi detaile. Nüüd, mis puudutab seda, et kokkulepe peaks olema lepingus, siis seda ma juba teie heale kolleegile vastates rõhutasin. Prokuratuur ei ole ka sellist lauset öelnud, nagu te tsiteerisite. Ma veel kord rõhutan üle, et olukord oli selles mõttes tavapärasest keerukam, et Tabasalu Pihlakodu seksuaalse väärkohtlemise kriminaalmenetluses ilmselgelt ei olnud kannatanud võimelised enda õiguste eest seisma. Ja just sellel põhjusel taotles just nimelt prokurör kannatanutele riigi õigusabi kaudu esindaja määramise. Prokurör tegi kõik endast oleneva, et kannatanute huvid oleksid kaitstud. Edasine menetlus näitas, et tõepoolest on väga oluline, et kannatanute ja nende lähedaste varaliste õiguste kaitse ja kannatanu esindaja roll nende varaliste õiguste tagamisel nüüd üle vaadataks, et selguks, miks see nihu läks või miks see ei toimunud nii, nagu kannatanud eeldasid. Seadus näeb ette, et sellise taotluse puhul ei saa prokuratuur mitte kuidagi takistada selle esitamist. Prokurör tegi kõik endast oleneva, esitades taotluse esindaja määramiseks kannatanutele, et kannatanute lähedased saaksid enda varalisi õigusi kaitsta. Nüüd, kas keegi tegi siiralt või mittesiiralt selle vabanduse, sellel teemal ma olen ka ise prokuratuuriga mitu korda suhelnud. Prokuratuuri kahetsus ühe ebaõnnestunud lause pärast ebaõnnestunud kontekstis on täiesti siiras. Ja tõesti, prokuröridega kohtudes te näete, kuidas need inimesed seisavad selle eest, et just nimelt kaitsta kannatanute heaolu ja tagada, et kuriteo toime pannud inimesed saavad õiglustundele vastava karistuse ja kõikide menetlusosaliste põhiõigused on tagatud. Prokuratuuril on eraldi strateegiline eesmärk, et Eestis tuleb tagada kuritegevuses tekkiva kahju ja kannatuste vähendamine.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie vastustest jääb ikkagi mulje, et te täpselt aru ei saa, mis on juhtunud, või ei taha aru saada. Te toote näite, et ettevõte ei saa vastutav olla, kui üks külastaja lööb teist noaga. Aga need ei ole ju võrreldavad olukorrad, seda enam, et ei ole ju tegu kahe külastajaga antud juhul, vaid üks on töötaja. Samuti ei ole olukord võrdväärne selles mõttes, et kannatanu ei olnud võimeline enda eest seisma. Ja te ei anna lähedastele lootust, et nende vanaema või emaga midagi sarnast ei toimu. Mida siis ministeerium on antud juhtumist õppinud ja mida saaks teha, et tulevikus selliseid asju ei juhtuks?

Aitäh! Nüüd, teie küsimusest tuleb tegelikult välja see – teil on igati õigus loomulikult sellist küsimust esitada –, kuidas teises kontekstis öeldud lause, kui see tõsta ümber teise konteksti, hakkab mõjuma veidralt või isegi õõvastavalt. Ma tõin selle näite selle kohta, et on küsimus, kas Justiits- ja Digiministeerium peab karistusseadustiku täiendamist või muutmist praegu oluliseks. Selle seadustiku § 14 muudatused jõustusid 1. novembril 2023. Milline on praegune informatsioon, mis meil on? Ma väga kiidan, et Anastassia Kovalenko-Kõlvart on seda asja väga tõsiselt võtnud, on [pea]prokuröri välja kutsunud, on välja selgitanud üksikasju selles asjas. Ja see lause, millega on prokuratuur põhjendanud seda, miks ta karistusõiguslikku asja ei alustanud ehk miks ta ei leidnud tõendeid selle kohta, et karistada Pihlakodu, on see, et Pihlakodu asjas ei leidnud tõendamist see, et hooldekodu töökorralduses esinenud puudused tekitasid olukorra, kus ei nähtud ette ega hoitud ära hooldaja võimalikku kuritegu. Töökorralduses küll leiti puudusi, aga need ei olnud toimunuga põhjuslikus seoses. Kuriteo toimepanemist polnud võimalik mõistlikul viisil ette näha. Kahjuks see tõesti niimoodi on, et kogu maailma praktikast me teame nii naissoost kui meessoost hooldajate puhul vägistamisjuhtumeid hooldekodudes, kus kannatanud on ju eriti haavatavas olukorras ja neil on ka usaldussuhe hooldajaga. Päris nullini seda ohtu ei ole suudetud kuskil maailmas viia. Ma väga tahan anda lootust kõikidele inimestele, kelle lähedased on hooldekodudes. Hooldekodud võtavad oma tööd täie südame ja täie tähelepanuga. Kindlasti pärast seda juhtumit ja kindlasti pärast seda tähelepanu, mis selle asja vastu on olnud, teevad hooldekodud kõik võimaliku, et selliseid juhtumeid edaspidi veel rohkem vältida. Kindlasti ka Sotsiaalministeerium, kes otseselt hooldekodude töökorraldusega tegeleb, hoiab näpuga järge, et need muudatused saavad tehtud. Nii et ma väga loodan, et just tänu sellele arutelule, mida on siin Riigikogu saalis mitu korda väga põhjendatult ja õigesti algatatud, me saame seda lootust ühiselt anda. Ma olen tegelikult väga tänulik selle eest, et me oleme saanud siin Riigikogu saalis mitu korda seda teemat käsitleda. Avalikkuse teadlikkus ja kõikide nende nüansside märkamine on ka üks viise, kuidas neid kuritegusid ära hoida. Tõesti, kindlasti on olnud sellest palju kasu ka hooldekodude töötajate teadlikkusele, et panna tähele võimalikke käitumuslikke muutusi. See on äärmiselt oluline arutelu. Ja loodetavasti iga sõna ja lause, mis me siin ütleme, viib edasi selleni, et inimesed on rohkem teadlikud, töötajad on rohkem teadlikud, hooldekodude juhid, omanikud on rohkem teadlikud ja teevad kõik endast oleneva, et inimesed oleksid haavatavates olukordades palju-palju paremini kaitstud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei ole kindlasti see, kes hakkaks väitma, et kellegi pead peaksid lendama. Küll aga teeb mul hinge haigeks see, et me jätkuvalt nagu õrnalt kaitseme seda juhtumit ja nagu õigustame, et oli üks ebaõnnestunud lause. Olgem ikka ausad, kui kõik see lahti võtta ja lugeda, et kuna proua oli arusaamisvõimetu, ei olnud tal võimalik seda tõendada, hagi sisse anda. Tegelikult oleks palju parem, kui seesama prokurör räägiks lahti probleemi, mis selle olukorra tekitas. Seda tuleks mõista ja seda tuleks meil riigina siis proovida ära parandada. Olge hea, öelge veel kord, mis siis ära tuleks parandada, et sellist olukorda ei juhtuks.

Prokuratuur on teinud väga selged järeldused avaliku suhtluse osas. Nagu ma enne ka ütlesin, võib-olla kõige paremini ilmestab seda praegu üleval olev konkursikuulutus, millega prokuratuur otsib avalike suhete juhti. Kui keegi meid vaatab praegu ja tahab sinna tööle kandideerida, siis ma kindlasti väga julgustan kandideerima. Olgu see reklaamipaus, et prokuratuur saaks võimalikult hea kommunikatsioonijuhi. Aga ma püüan hästi lihtsalt selgitada, riskides jällegi küll sellega, et mõni lause asetatakse hiljem mõnda teise konteksti. Kui on toimunud kuritegu, siis selle eest saab kedagi karistada ja lisaks karistusele saab veel ka taotleda kannatuste eest raha. Ehk siis kaks eraldi asja tegelikult: üks on karistus, inimene läheb vangi, ja teine on see, et näiteks ettevõte maksab kannatanule raha. Karistust vaadatakse praegu täie rauaga. Prokuratuur on viinud selle asja kohtusse ja loodetavasti saab väidetav süüdlane õiglase karistuse. Selleks, et kannatanud saaksid ka raha kannatuste eest – see ei ole mitte karistus, vaid kannatuste leevendamine –, prokurör taotles eraldi kannatanutele riigipoolse abistaja, kes oleks pidanud seda raha taotlema. Mingil põhjusel see inimene seda raha ei taotlenud. Miks ta seda ei taotlenud, selle küsimusega ma justiits- ja digiministrina väga kiiresti pöördusin, nii nagu seadus ette näeb, advokatuuri aukohtu poole, et nad menetleksid seda, selgitaksid välja, miks riigipoolne esindaja, kelle prokuratuur taotles just selleks, et ta kannatanuid abistaks, ei teinud oma tööd õigesti. Loodetavasti sellest lahendusest tuleneb ka vastus, kas edaspidi on tõesti äkki vaja midagi muuta. Miks ikkagi see inimene, kes oleks pidanud kannatanute nimel seda kahjuhüvitist taotlema, seda siiski ei teinud?

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Me oleme kõik siin ühe asja eest väljas. Me soovime ennetada uusi kuritarvitusi, et teised inimesed ei peaks tulevikus samu kannatusi läbi tegema. Te ütlesite, et te loodate, et hooldatavad on selle juhtumi tõttu tulevikus paremini kaitstud. [Küsin] aga prokuratuuri vastutuse kohta. Nad on öelnud, et nad ei leidnud töökorralduslikke vigu. Üks asi ongi ju see kriminaalvastutuse pool, kuid milline on meie kui riigi vastutus laiemalt, kui endiselt saab tekkida olukord, et tööle saab inimene, kes [hooldekodus] töötada ei tohiks? Olukord on ju endine. Senikaua kui riik ütleb vägistatu perekonnale, et on äärmiselt kahju, ja vabandab, aga olukord on edasi selline, et keegi ei vastuta tegelikult toimunu eest, siis miski ei muutu. Tavakodaniku seisukohast peaks Eesti riigi õigusloome olema selline, et peaks olema selge vastutusahel määratud. Tõlgendusruum on meil täna selline, et vastutavad kõik, aga tegelikult mitte keegi. Nii et milline võiks olla see lahendus? Kes peaks paika panema vastutaja, kes teeb järelevalvet? Muidu on justkui nii, et oleme abstraktselt kõik süüdi Pihlakodu juhtumis. Ja milline ministeerium on selle seadusloome koduministeerium?

Aitäh, väga hea küsimus! Ma täielikult nõustun teie küsimuses toodud väga täpse väljendiga, et tegelikult ilmselt me kõik tunneme ennast süüdi, et selline asi üldse Eesti Vabariigi territooriumil juhtuda sai, ja tervelt ju mitme kannatanuga. Tõesti, ka mina olen siin puldis mitu korda öelnud, et mul on väga-väga kahju ja ma tunnen väga kaasa kõikidele kannatanutele ja nende lähedastele. Nüüd edasi konkreetselt küsimuste-vastuste juurde. Te küsisite mitme asja kohta. Kuidas saab tööle inimene, kes niisugusele tööle saada ei tohiks? Antud juhul vastavalt sellele informatsioonile, mille me saime Riigikogu sotsiaalkomisjoni arutelu käigus, kus spetsiaalselt seda juhtumit vaadati, tegi tööandja kõik lubatud päringud töötaja kohta. Ja senine töötaja kohta käinud informatsioon ei näidanud, et tal oleks midagigi, mis oleks takistanud tema töölevõtmist. Teine osa. Kindlasti peaks hooldekodude tegevuses üle vaatama erinevaid asju, mida saab teha paremaks. Selle eest vastutav ministeerium on Sotsiaalministeerium, alates tõesti sellest, et lepingulised suhted kaitseksid paremini perekonna huve, nagu siin on mitu korda juba välja toodud. Tegemist oli olukorraga, kus lähedased küll olid seda soovi väljendanud, aga lepingus seda ei olnud. Kuidas me saaksime lähedaste soovid lepingus hooldekoduga paremini välja toodud? Kindlasti see on koht, kus saab asju paremaks teha. Mitu korda on ka välja toodud seda, et meil on ilma [erialase] hariduseta inimesi seal tööl. Ma veel kord ütlen, et tõenäoliselt erihariduse puudumine vägistamiseni ei vii. Aga vahest aidanuks hariduse [suurem tähtsustamine], rohkem haritud personal kaasa sellele, et tolle töötaja käitumuslikke muutusi oleks paremini märgatud. Nii et Sotsiaalministeeriumi juhtimisel, kuhu on ka prokuratuur ja Justiits- ja Digiministeerium kaasatud, vaadataksegi üle, mida kõike saaks paremaks teha. Samuti oleme väga valmis pidama arutelu, kas karistusseadustikus tuleks laiendada või täpsustada juriidilise isiku organisatsioonilist vastutust nii, et teda oleks võimalik süüdi mõista lisaks sellele kahju hüvitamisele. Praegu ühtegi konkreetset ettepanekut tegelikult ei ole tulnud. Veel kord, praegu nähakse seda niimoodi, et seos peaks olema põhjuslik: kui seda [või teist] oleks tehtud, siis oleks kuritegu ära jäänud. Tõendite põhjal hinnates – saan väga hästi aru, et see ühiskonna õiglustunnet riivab – aga prokuratuur praegu sellise seisukohani jõudis.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänane arupärimine polnud tegelikult lihtsalt rida küsimusi õigusvaldkonna eest vastutavale ministrile. Pihlakodu juhtum ja seda saatnud arutelu on olnud minu arust meie ühiskonna peegliks, kust ka meie rahvasaadikutena peame julgema endile otsa vaadata. Pihlakodus toimunu, kus korduvalt vägistati dementsusega inimesi, neid inimesi, kes ise ei suutnud end kaitsta ja isegi juhtunut kirjeldada – see on midagi veel enamat kui kriminaalne tegevus. See on ebaõnnestumine, ja mitte ainult ühe inimese või asutuse, vaid meie õigussüsteemi, selle järelevalvemehhanismide ja moraalse vastutuse kobarkäkk, ma ütleks. Traagilised pole siin mitte ainult inimeste vastu toime pandud kuriteod, traagiline on ka see, kuidas riik sellele alguses reageeris ja siis hiljem reageerimata jättis. On infot, et hooldekodu sai vihjeid juba varem, aga selle peale ei astunud hooldekodu vajalikke samme olukorra uurimiseks ega uute kuritegude ärahoidmiseks. Sellele vaatamata leidis prokuratuur, et hooldekodu ei vastuta [asutuses] loodud keskkonna eest, kus nii võikaid kuritegusid hoolealuste suhtes korduvalt toime pandi. Üks vägistaja võib lihtsalt sisse imbuda ja vägistada! Murelikud inimesed helistavad ja saadavad kirju, neid ignoreeritakse, aga hooldekodul pole ikkagi mingit vastutust. Kuidas see on võimalik? Hooldekodu ei tohi olla õuduste maja, kus halvad asjad lihtsalt juhtuvad. See peab olema turvaline koht, kus hoolitsetakse haavatavas seisukorras inimeste eest, mitte koht, kus nende õigusi saab karistamatult rikkuda. Aga kui juriidiline isik ehk siis antud juhul Pihlakodu ei vastuta ega taga seda, mida ta on lubanud – ta ei [garanteerinud] seal hoolt, nende inimeste eest ei hoolitsetud –, ehk kui juriidiline isik saab lihtsalt oma käed vastutusest puhtaks pühkida, siis jääb mulje, et elementaarne hoolsuskohustus neile ei kehti. Ja nüüd on tegelikult prokuratuur seda kinnitanud. Sellele eelnevalt öeldi, et vägistamine ei pruugi vaimset ja füüsilist kahju tekitada. Ma ütleksin, et see ei ole mitte ainult õiguslikus mõttes väärastunud [ütlemine], vaid ka moraalselt täiesti lubamatu. Me teame, et hiljem üritati seda siluda, öeldes, et tegemist oli lihtsalt ebaõnnestunud sõnakasutusega. Aga nähes, mis on sellest juhtumist tänaseks saanud, on ju täiesti selge, et probleem pole ainult sõnades, vaid probleem on mõtteviisis ja väärtustes ja vastutuses. Me ei räägi lihtsalt paarist eksinud ametnikust, me räägime süsteemist, mis ei kaitse kõige haavatavamaid. Kuidas see kaasaegses Eestis on võimalik, et riiklikud institutsioonid teavitavad ohvreid, et vastutajaid polegi, et nende [naiste] emade kannatused ei vasta kriteeriumidele? Selline suhtumine ei kaitse mitte kedagi, vaid hoopis reedab kõiki, kes on juba niigi nõrgemas seisus. Ma näen, et me ei tohi normaliseerida sellist olukorda, aga praegu see justkui on normaalne. Minister tuleb siia ja räägib, et tegelikult tal ei ole isegi ettepanekuid, ta ei näe kohti, kus tema haldusalas oleks võimalik midagi ette võtta. Ja ta ei olegi mitte midagi ette võtnud. See ei ole ainult juriidiline küsimus, see on väga selgelt südametunnistuse küsimus. Meie sotsiaaldemokraatidena peame väga oluliseks, et Eesti oleks õigusriik mitte ainult paberil, vaid ka sisult, et meie väärtusruum ei annaks järgi, kui ohver on vaikne, haige või tal ei ole võimalust end väljendada või kui miljoneid teeniv asutus eirab kokkuleppeid ja lubab vägistaja lihtsalt majja. Austatud minister on nüüd lahkunud, aga head kolleegid! Meie ühiskond väga selgelt ootab õiglust ja see ei ole mitte mingisugune poliitiline nõue, see on täiesti inimlik vajadus. Sest hooldekodus … Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Hooldekodudes toimuv puudutab varem või hiljem meid kõiki. Ja meie moraalne kompass ei tohi olla kaldu võimupositsiooni ega ametkondade poole, eriti selliste juhtumite puhul. Mul on väga kahju, sest ma lootsin, et minister on vähemalt selle kahe kuuga tulnud välja mingite ettepanekutega, kuidas sarnaseid olukordi edaspidi vältida. Kahjuks ta tunnistas, et tal ei ole neid. Ja see on tõesti väga kurb, et minister täna selliseid sõnumeid meile siin Riigikogus andis. Väga kurb! Aitäh!

Suur tänu teile! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit kokku.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Muidugi, Pihlakodu kaasuse puhul on tegemist ühe süngeima looga, mis on viimasel ajal avalikuks tulnud. Ja mul on väga kahju, et riik on saatnud selle kaasusega seoses väga vastuolulisi signaale nii ühiskonnale kui ka ohvritele. Esiteks see, kuidas Pihlakodus endas sellele reageeriti või õigemini ei reageeritud. No ei ole mitte kuskilt otsast vastuvõetav, et kui meeshooldaja, tänaseks süüdistatav, tuli Pihlakodusse tööle, siis hakkasid päris kohe tema kohta kaebused tulema. Ta juba jäi vahele ahistamisega. Aga need olukorrad vaikiti maha. Pihlakodu juhtkond ei võtnud mitte midagi ette. Veelgi enam, see meeshooldaja töötas tegelikult tavalises osakonnas, aga mingi hetk – siiamaani on see minu jaoks mõistetamatu, kuidas on see võimalik – ta sattus osakonda, kus olid dementsed inimesed, kuhu ta üldse ei tohtinud sattuda. Kuidas on üldse võimalik, et ta sinna lasti? Ja veel: ohvri sugulased, täpsemalt lapsed, palusid eraldi – see punkt oli eraldi lepingus kirjas –, et nende emaga tegeleks ainult naissoost hooldaja. Aga sellele palvele, põhimõtteliselt sellele lepingu punktile lihtsalt vilistati. Tänaseks on süüdistatav tunnistanud oma süüd vähemalt kaheksa naisterahva vägistamises. Aga need sõnumid, mis on riigi poolt kuriteo ohvritele antud, on sellised, mida mitte ükski vägistamise ohver ei tohiks mitte kunagi kuulda. On muidugi prokuröri väljaütlemine, mis on siin juba kõlanud ja mida ma ei soovi korrata. See sõnum oli vastuvõetamatu. Jah, tänaseks on prokurör vabandanud – vabandanud ohvri ees, tema sugulaste ees, avalikkuse ees. Aga need sõnad kõlasid. See signaal oli avalikkusele saadetud, see esialgne signaal. Ja teine aspekt: mis nüüd sellele järgnes. Miks ei algatatud menetlust juriidilise isiku vastu ehk Pihlakodu enda vastu? Me korruptsioonivastases erikomisjonis eraldi käsitlesime seda teemat. Ma püüdsin vastust saada, mis on juhtunud. Riigikogu on eraldi võtnud vastu sätte, mis jõustus hiljuti, aga mis põhjusel, kuigi minu hinnangul need tõendid on üheselt mõistetavad, seda menetlust ei algatatud? Mida peaprokurör ütles? Mul on see protokoll ees: "Juriidilise isiku vastutuse puhul on tegemist väga uue sättega. Seda on keeruline tõlgendada, selle puhul puudub kohtupraktika." Just nimelt: see kohtupraktika tulebki luua! Ja Pihlakodu kaasuse puhul oligi väga oluline luua pretsedent, saadagi aru, kuidas me tõlgendame seda sätet, saada aru, kuidas see toimib, ehk testida neid piire. See oleks juba iseenesest väga oluline samm, aga ka ennetusmeede tulevikus sarnaste kaasuste ärahoidmiseks. Selle jaoks me selle seaduse siin Riigikogus vastu võtsime. Nüüd on tekkinud küsimus, et me võtame vastu seaduse, me tahame kaitsta inimesi just selliste olukordade eest, ent meile öeldakse: "Aga teate, kohtupraktikat ei ole ja tegelikult me ei tea, kuidas seda tõlgendada. Me ei algata menetlust." Ma ei mäleta, et keegi oleks meie poole pöördunud ja palunud, et me seda seadusesätet muudaksime. Meie poole ei ole pöördutud. Kõik olid nõus, et see säte on üheselt mõistetav, aga nüüd, kui on selline kaasus laual, äkitselt see säte ei sobi. Kui mina loen täna seda seadusesätet, siis mina näen kindlat alust menetluse algatamiseks. Praeguses seaduses seisab: juriidiline isik vastutab teo eest, kui selle on toime pannud töötaja selle juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Minu arvates siin on kõik väga selge. Ja kui prokuratuur ütleb, et ei olnud puudulikku töökorraldust ja järelevalvet, siis mis mõttes ei olnud? Mis peab siis juhtuma, et puudulik töökorraldus või järelevalve oleks? Kas see, kui oli saadetud mitmed signaalid, et meeshooldaja oli jäänud vahele ahistamisega, ja sellele ei reageeritud, ei olnud puudulik töökorraldus? Või see, et ei täidetud seda eraldi palvet, et inimesega tegeleks naishooldaja, mitte meeshooldaja? Kas see ei ole puudulik järelevalve? Või see, et meeshooldaja sattus äkitselt dementsete osakonda, kus ta ei tohtinud olla, ei pidanud seal olema – kas see ei ole puudulik järelevalve? Kuidas on võimalik, et kui on nii konkreetsed, üheselt mõistetavat faktid ja ma ütleksin, ka tõendid, ikkagi ei soovitud selle sätte põhjal hakata pretsedenti looma? Võrdluseks toon, et meil on toimingupiirangu säte, mille kohta on ka alati öeldud, et see on väga raskesti tõlgendatav, väga laialivalguv säte. See ongi väga laia tõlgendamisruumiga ja see on muuseas muutmisel. Aga selle sätte puhul on prokuratuur küll kogu aeg valmis neid piire testima, uusi kohtukaasusi algatama. Kõige parem näide: Kajar Lemberi kaasus kestis kaheksa aastat ja läks maksumaksjale maksma 1,5 miljonit eurot. See juukselõikuse kaasus lõppes õigeksmõistva otsusega. Aga oldi küll valmis kõik kohtuastmed läbi käima, et luua pretsedent, testida piire, et aru saada, kuidas me seda sätet tõlgendame, kui lai see tõlgendusruum on. Nüüd on meil paralleelselt kaasus, mille puhul on vana inimest vägistatud, tekitatud talle füüsilist ja vaimset valu, ja seda olukorras, kus juriidiline isik ei teostanud järelevalvet, oli hooletu oma töökorralduses. Ja selle kohta ütleb prokuratuur: "Aga teate, meie pigem tõlgendame sätet kitsalt. Me ei hakka seda testima. Ja teate, me ei hakka looma kohtupraktikat, algatama menetlust." Paratamatult jääb mulje, et kui on vaja süsteemi kaitsta, siis ollakse valmis seaduste tõlgendamise ruumi testima. Aga kui me räägime vägistamisohvritest, räägime kaasusest, mille puhul on inimestele põhjustatud füüsilist valu ja kannatusi – vaat see kaasus ei olegi nii oluline. Riigi töö ja kohustus on tagada ohvritele parem kaitse ja kindlustunne. Selles kaasuses kahjuks seda ei tehtud. Ja mis veel kurvem: ei ole tehtud ka järeldusi. Aitäh!

Suur tänu teile! Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis! Ma tänan ka nende heade sõnavõttude eest neid, kes enne mind on siit puldist käinud rääkimas. Küsimus on tõsine ja arutelu tulemus peaks olema ühesugune. Me soovime ennetada uusi kuritarvitusi, et teised inimesed ei peaks tulevikus samu kannatusi läbi tegema. Justiitsminister, kes enne siin arupärimisele vastas, pigem andis signaali, et midagi pole teha, maailmas need asjad ikka juhtuvad ja neid auke kinni ei topi. See tegelikult ei saa olla rahuldav lahendus, kuna me peame siiski tegema kõike. Me teame, et meie ühiskond vananeb, dementsuse küsimused on üha enam päevakorral, väga paljudel meie enda tuttavatel on vanemad hooldekodudes ja vajavad abi. Kõik me teame, mida see tähendab, kui inimene kannatab dementsuse all. Ega et need inimesed on ka hooldekodudes kaitseta ja turvaküsimused kerkivad üles – see ei saa lihtsalt nii olla, et ups, juhtub. Siis [peab olema] kriminaalmenetlus, prokuratuur, ja siis [peavad olema] leevendavad meetmed, kahjutasunõuded ja kurjategija [peab minema] vangi. Aga me ei räägi midagi sellest, kuidas me tulevikus seda ennetame. Üks asi on hooldekodu vastutus: ta [peab] tulevikus palju rohkem kontrollima inimesi, keda ta tööle võtab, ja need peavad olema koolitatud spetsialistid. Aga see ei pane tegelikult seda turvaauku kinni. Tõepoolest, üks asi ongi hooldekodu kriminaalvastutus, mille kohta prokuratuur ütles, et töökorralduslikke vigu ju päeva lõpuks ei leitudki. Aga milline on riigi vastutus laiemalt, kui meil saab ikkagi täna tekkida selline olukord, et tööle läheb inimene, kes seal töötada ei tohiks? Olukord on endine. Ühesõnaga, me anname ka siit Riigikogu saalist justiitsministri [suu läbi] signaali, et hooldekodudes teie vanematel endiselt turvaline ei ole. Ja senikaua, kuni riik ütleb vägistatute perekonnale ainult sõnumi, et meil on väga kahju, aga olukord on selline, et keegi ei vastuta toimunu eest, siis see olukord ei saa olla rahuldav. Tavakodaniku seisukohast peaks Eesti riigi õigusloome ja tema asutused olema sellised, kus selge vastutusahel on ära määratletud. Täna on tõlgendusruum selline, et kõik vastutavad, mis tähendab, et lõpuks ei vastuta keegi. Seadusloome peaks paika panema vastutaja, kes teeb järelevalvet. Me ei saa niimoodi jätkata, et kõik ütlevad, et me oleme abstraktselt ühiskonnana süüdi Pihlakodu juhtumis. Mis on selle käsuahela paikasaamise või järelevalve paikasaamise koduministeerium? Siin justiitsminister ütles, et on vaja juriidilise isiku vastutuse koha pealt karistusseadustikku muuta. Sellise lahenduse ta välja pakkus. Tegelikult on ju see võti tema enda käes, miks ta siis seda ettepanekut ei tee? Üks asi ongi selle hooldekodu kriminaalvastutus. Me kohtusime oma ühisel koosolekul sotsiaalkomisjonis – ka proua Helmen Kütt oli seal – nii justiitsministri kui sotsiaalministriga. Me saime neidsamu küsimusi küsida ja ka seal andis Sotsiaalkindlustusamet tagasisidet, et neil on õigus järelevalvet teha säärasel kombel, et nad ei saa isegi ette kirjutada midagi. Nad saavad hooldekodule vaid tähelepanekuid teha, sest nende ülesanne ei ole represseeriv, sanktsioneeriv, vaid lihtsalt sisuliselt nõuandev. Ühesõnaga, riigipoolset vastutajat meil täna ei ole. See ei saa tõepoolest niimoodi edasi kesta. Me tahame näha õigusloomet ja käsuahelat, mis reageerib ühiskonna valupunktidele ja muredele. Täna me seda kohta ei näe. Dementsusega inimeste toimetuleku probleem ühiskonnas on kasvav. See tähendab, et tegelikult tuleks kõik õigusaktid üle vaadata ja need paremaks teha. Korra ma juba mainisin, et Sotsiaalministeeriumi juhtimisel on töögrupp kokku kutsutud. [Sotsiaal]minister tuleb ka varsti pulti arupärimisele vastama, ta on lubanud hooldekodude toimeahelad üle vaadata. [Justiits]minister ütles meile, et prokuratuur on täie rangusega nõudnud selle inimese vastutust, kes selle kurja teo toime pani, ja hiljem pakkunud ka õigusabi advokaadi näol. On nagu loodud õige ja hea lahendus, et prokuratuuri abiga saab ka tsiviilnõude esitada. Ta on öelnud, et meil on olemas õigusruum ... Ma palun lisaaega.

Kolm minutit.

… et saab ka tsiviilnõude kohe kaasa panna, aga seda selle kurva juhtumi puhul ei tehtud. See kõik on tagantjärele reageerimine ja juba toime pandud teost põhjustatud kannatuste leevendamine. Justiitsministri jutt, kes meile siin väga empaatiliselt selgitab asju, erineb pisut sotsiaalministri jutust. Mina olen nendelt varem küsinud just soopõhise lähenemise kohta: kuidas me ei saa tagada, et hooldekodudes [arvestataks] perekondade palvet, et lähenetaks nende vanematele soopõhiselt. Justiitsminister just täna meile kinnitas, et see tuleb lepinguliselt paremini reguleerida. Aga komisjonis ütles meile sotsiaalminister, et soopõhist lähenemist tänases situatsioonis hooldekodudes olla ei saa. Neil on sisuliselt niigi raske. Tegelikult on tegemist inimese väärikuse küsimusega. Täna kinnitavad ministrid siit puldist, et hooldekodudes tehakse kõik selleks, et inimeste väärikus tagada. Aga kui soovitakse soopõhist hooldust, siis see ongi väärikuse küsimus. Dementne inimene andis hooldekodus toimuvast märku, aga neid märke ei võetud tõsiselt. Järelikult tuleb kuidagi meie seadusloomega talle väärikus tagada. Kas siin on see reguleerimise koht lisaks karistusseadustikule? Selle üle palun mõlemal ministril mõelda. Ma tõstatan lõpuks ka küsimuse, kas kolm aastat tagasi [käivitatud] hooldekodude reform on oma kõigis eesmärkides õnnestunud. Pihlakodu asjas öeldud sõnad tõid tegelikult välja väliselt välja paistvad probleemid, aga sisu osas tuleks silmad suunata töö sisulisele kvaliteedile. Hooldustöötajad peavad olema koolitatud ja uusi kuritarvitusi tuleb ennetada ja vähendada kahjusid, mitte ainult tegeleda tagajärgede ja kannatuste leevendamisega. Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tabasalu Pihlakodu hooldekodu juhtum ei ole pelgalt isoleeritud tragöödia. See on paljastanud süsteemse läbikukkumise nii moraalses kui institutsionaalses plaanis. Ja kõige selle keskmes on justiitsministeerium ja prokuratuur, kelle tegevusetus või valikuline reageerimine on õigustatult põhjustanud ühiskonna usalduse kaotamise. Riigiprokuratuur otsustas, et Pihlakodu AS suhtes ei alustata kriminaalmenetlust. Kuigi Sotsiaalkindlustusameti järelevalveakt ja kogutud tõendid näitasid, et hooldekodu töökorraldus oli puudulik, ei näinud prokuratuur selles piisavalt põhjalikku seost töötaja sooritatud seksuaalkuritegudega. Nende sõnul oli tegemist ettenägematu riskiga, mille vastu hooldekodu oli justkui piisavalt kaitstud, kuna töötaja karistusregister oli puhas ning tema tööleping oli sõlmitud korrektselt. Hämmastav oli ministri toodud võrdlus: et see on nagu võrreldav olukorraga, kus ettevõtte pinnal kaks külastajat lähevad tülli ja üks neist ründab teist noaga. Antud kontekstis ei ole sellised olukorrad võrreldavad, sest tegu ei olnud kahe külastajaga. Üks osapool oli töötaja ja teine osapool oli abitu naine. Aga mida see tähendab reaalselt? See tähendab, et süsteemis, kus dementsusega naised on abitus seisus, on võimalik, et nende kallal saab korduvalt toime panna vägistamisi, ilma et asutus selle eest vastutaks. Ühe mehe ohvrite arv ulatus Pealtnägija sõnul kaheksani. Ja me oleme olukorras, kus ei saa kedagi vastutusele võtta! See ei ole mitte õigusemõistmine, vaid vastutusest kõrvale põiklemine. Prokuratuuri veelgi jahmatavam otsus oli mitte nõuda ohvritele mittevaralise kahju hüvitamist. Väideti, et puuduvad tõendid selle kohta, et kuritegu tõi kaasa tervisekahju. Prokurör Arika Lepp väitis lausa, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset või füüsilist kahju. Lubage mul küsida: mis veel peab juhtuma, et riik loeks vägistamise kahjuks? Seksuaalvägivald ei ole pelgalt füüsiline trauma. See on inimeseks olemise väärikuse purustamine. Seda ei tohi mõõta üksnes sinikate, luumurdude või kliinilise depressiooni diagnoosiga. Eriti küüniline on, et seda kõike öeldakse dementsete vanainimeste kohta, kes ei ole võimelised end kaitsma, kes ei suuda enam isegi aru saada, mis nendega toimub, ja kelle puhul pole nõusolek isegi mõeldav mõiste. See ei ole mitte ainult juriidiline lühinägelikkus, vaid moraalne läbikukkumine. Justiitsministeerium, kelle alluvuses prokuratuur on, ei saa vastutust selle kõige eest lihtsalt hajutada. Me ei tohi aktsepteerida olukorda, kus vägistamised hooldekodus, ohvrite vaimne ja füüsiline abitus ning institutsioonide tegematajätmised võetakse lihtsalt kokku sõnadega "ettenägematu risk". Seadus võib vabastada juriidilise isiku vastutusest juhul, kui tegu oli tõesti vältimatu olukorraga. Aga kas oli? Sel juhul ongi meie uus norm, et hooldekodus toimuvad seksuaalkuriteod ei too mitte kellelegi peale toimepanija kaasa kriminaalvastutust ega kohustust kannatanule tekitatud kahju hüvitada. Sellega ei saa nõustuda, sest muidu ei oleks meil tegu õigusriigiga, vaid ükskõiksusega riigivõimu tasemel. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme lõpetanud päevakorrapunkti nr 2 arutelu ja jõudnud kolmanda juurde.