Обращение министра энергетики и окружающей среды об осуществлении долгосрочной стратегии развития государства "Эстония 2035" за 2025 год.

Seitsmes päevakorrapunkt on energeetika- ja keskkonnaministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandjaks palun energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Menetlemisest ka: ettekanne kuni 30 minutit, igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks suuline küsimus ja siis on läbirääkimised fraktsioonidele.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt head jätkuvat looduskaitsekuud kõigile! Hea on elada riigis, kus ühiskond jälgib pingsalt ja nõudlikult, kuidas läheb uutel elektritootmisvõimsustel, metsadel, loodushoiul, puhtal õhul. Julgen öelda, et kõigi nende asjadega on hästi, aga mõnega võiks olla paremini. Ent kõigest järgemööda. Puhtast energiast saab Eesti majanduse selgroog. Praegu on ebakindlust liiga palju ja osa sellest ebakindlusest on kindlasti võimalik maandada. Kõrged ja hüplikud energia hinnad ei sisenda kindlust ei majapidamistele ega ettevõtetele. Kuna ma olen majandusinimene, siis tean, et kui mingi asi on liiga kallis, siis järelikult pakkumist on liiga vähe. Kui elekter on liiga kallis, siis me toodame elektrit liiga vähe. Eelmisel aastal importisime umbes kolmandiku oma elektrist. Juba 2030. aastaks suureneb meie taastuvelektri tootmise võimekus võrreldes eelmise aastaga kahekordseks. Sellel on mitu eesmärki. Tänaseks on selge, et kõige puhtam on ka kõige soodsam, vähemalt selles kontekstis, et me vajame suuri investeeringuid niikuinii. Ja siin ei ole meil põhjust piinlikkust tunda. Eelmisel aastal moodustas Eesti elektritoodangust kaks kolmandikku taastuvenergia. Sellest omakorda kaks kolmandikku tuli päikesest ja tuulest. Selgelt on tuuleenergial veel palju potentsiaali, mille kõrvale vajame kindlasti salvestust ja häid välisühendusi. Kui me räägime tuulikutest, siis neid on juurde vaja orienteerivalt vaid 200–300 tükki. Täna opereerib Eestis veidi üle 200 tuulegeneraatori. Aastaks 2035 peab Eestis olema piisavalt oma tootmisvõimsust ja salvestust, et tagada madal hind ja kindel varustatus. Peame pingutama, et inimesed tunneksid, et nende elu läheb selle tagajärjel paremaks. Ja mitte ainult selle pärast, et elektri hind langeb. Me vajame, et seda kasu tunnetaksid ja tunneksid ka need inimesed, kelle koduvalda tuulikuid planeeritakse. Kui inimestel on mured, tuleb need ära kuulata. Aitame sellele ise kaasa. Näiteks võib oma küsimustega helistada riigi infotelefonile 1247, kus on pädevad kõneoperaatorid, et neile küsimustele vastata. Minu tagasihoidlik soov on, et me jõuame olukorrani, kus inimesed tahaksid oma naabrusesse tuuleparke, sest nendest saadav kasu on piisavalt suur. Näiteid reaalsest kasust juba on. Saarde vallas asub üheksa tuulikuga park, Eestis võimsuselt neljas. Sellest laekus möödunud aastal valla eelarvesse üle 100 000 euro. Pool vallale laekuvast rahast jaotatakse tuulikute lähedal olevate majapidamiste vahel. Möödunud aastal tähendas see iga elumaja kohta 3053 eurot. Lisaks seadusega nõutud tasule on taastuvenergia arendajad pakkumas kohalikule kogukonnale ka erinevaid täiendavaid soodustusi, sealhulgas näiteks madalama hinnaga elektriostulepinguid. See aitab luua usaldust ja vähendada hirme. Ja igaks juhuks kordan kohe üle, et kellegi koduõuele tuulikuid ei ehitata ega saagi ehitada. Teiseks: energeetiline iseseisvus vajab juhitavat võimsust. Taastuvenergia edu ei tähenda juhitavate võimsuste kadumist. Nii praegu kui ka edaspidi peab Eestil olema lisaks välisühendustele, päikesele, tuulele ning lühi- ja pikemaajalisele salvestusele piisavalt oma juhitavat tootmist. Võib-olla on klišee küsida, et mis siis saab, kui päike ei paista ja tuul ei puhu, aga loomulikult on sellele tegelikult vaja vastust. Praegu pakuvad tagavara peamiselt meie erinevad põlevkivijaamad. Pikas perspektiivis on nende käigus hoidmine liiga kallis, rääkimata sellest, et nende eluiga ei ole lõputu. Asemele tulevad gaasielektrijaamad, mille käigus hoidmine on odavam ja puhtam, eriti arvestades, et mujal maailmas on see läbi proovitud ja töökindel tehnoloogia. Eleringi juhitavate võimsuste vähempakkumine on käimas ja tulemused selguvad juulis. Üks gaasijaamade oluline eelis on nende suhteliselt [hea] reageerimiskiirus. Põlevkivijaamadel on suur inerts ja paaritunnise hinnakõikumise pehmendamiseks ei ole reeglina põlevkivijaama käivitamine mõistlik. Üks võimalus stabiilse ja juhitava võimsuse pakkumiseks on tuumajaam. Seega, tuumaenergia on kaalutletud, mitte ideoloogiline valik. Tuumaenergia suunas astutud sammud ei tähenda pimesi selle suunas tormamist, vaid süvenemist ja kaalutletud otsuseid. See on vastutustundlik tee energiajulgeoleku ja kliimaeesmärkide saavutamiseks, kus iga otsus peab põhinema teadusel ja ühiskondlikul kokkuleppel. Tuumaenergia sobib meile, kui ühiskondlik rahulik arutelu on peetud ning põhjalik eeltöö tagab ohutuse ja toob soodsama hinna. Ja see põhjalik eeltöö on käinud juba mitu aastat. Nüüd oleme jõudnud järgmisse etappi. Mai alguses läks kooskõlastusringile tuumaenergia ja tuumaohutuse seaduse väljatöötamiskavatsus. Koos seaduse jõustumisega on kavas luua tuumaregulaator, tegelemaks tuumajaama tegevuslubade väljastamise ja ohutu käitlemise järelevalvega. Regulaatori tegevuse algusajaks on planeeritud 1. jaanuar 2027. Tuumaregulaatori ülesanneteks on kehtestada ohutusnõuded ja kontrollida, et tuumategevus toimuks ohutult ja vastavalt seadustele. Amet hakkab väljastama tegevuslubasid, kinnitama tuumarajatiste projekte ning teostama järelevalvet, et käitlejad täidaksid ohutusnõudeid ja rakendaksid parimaid praktikaid. Ka siin rõhutan üle, et Eesti riik ei ehita tuumajaama, Eesti riik loob regulatiivse võimaluse Eestisse tuumajaama ehitamiseks. Seejärel jääb investorite otsustada, kas [ja kui, siis] mis tingimustel see ennast ära tasub. Neljandaks: jõuame uute tehnoloogiatega eesmärkidele lähemale. Kolm Eestis käivitatud geotermaalenergia pilootprojekti näitavad, et suudame Eestis mõelda kastist välja, testida ja rakendada uusi tehnoloogiaid. Katsetamist väärt mõtteid ja ideid on Eestis veel, nii neid, mis on Eestis välja töötatud, kui ka neid, mis siia veel jõudnud pole. Aga oleme oma seadusruumiga julged ja paindlikud. Puhta tehnoloogia vastu on huvi väga suur kogu maailmas, eriti aga Euroopas. Tehnoloogia areng ja tootmise laienemine on toonud alla päikese- ja tuuleenergia, aga ka salvestuse hinnad. Ent olulisim on olla mitte ainult tehnoloogia importija, vaid ka selle looja ja arendaja. Üle maailma on tugev konkurents, et oma riigis või piirkonnas puhta tehnoloogia tööstusharule ruumi teha ja innovatsiooni soosida, aidata innovaatilised asutajad esimestest takistustest üle. Eile esinesin Cleantech Capital Dayl. Cleantech Scandinavia tähtsündmus tõi Tallinnasse kokku asutajaid ja investoreid Euroopast ja kaugemaltki. Miks oli Rootsi, Norra, Taani ja Soome järel selle konverentsi järgmine sihtpunkt Eesti? Sest siin on asutatud ettevõtted, mis on cleantech-valdkonnas uuenduslikud, kiirelt kasvavad ja rahvusvahelise haardega tegijad. Täna algav Latitude59 on iduettevõtete ja investorite seas üleilmselt hinnatud regionaalne suursündmus. See kõik on kinnituseks, et me ei ole vaid tehnoloogia importijad, vaid ka loojad. Et nii oleks ka edaspidi, siis on ootus meile lihtne. Investorid peavad ennast tundma Eestis teretulnuna. Sellest ootusest lähtume oma igapäevases töös ministeeriumis. Viiendaks: kliimakindla majanduse seadus sünnib laiapõhjalisest koostööst. Ühiskonna ootus selle seaduse suhtes on kõrge. Seaduseelnõu uuel kujul või vähemalt nii, nagu me ministeeriumis sellele vaatame, on sisuliselt valmis. Oleme ennekõike teinud selle eelnõu lühemaks ja kompaktsemaks. Oleme seadnud üldised riiklikud eesmärgid ja sektoripõhised eesmärgid. Tulevad juurde teekaardid, kuidas nende eesmärkideni jõuda. Ja me hindame regulaarselt, kuidas eesmärkide suunas liigume, et vajadusel reageerida muutustele meie ümber. Loomulikult jätkuvad arutelud komisjonides ja ka siin saalis ja laiemas avalikkuses. Aga ma usun, et me oleme teinud mõistliku eelnõu. Sellel, et seadust on vaja, on väga lai toetus. Seega valmib Eestis kliimakindla majanduse seadus, mis põhineb laial kaasamisel, sisulisel ja avalikul arutelul. Mitte midagi ei tehta salaja. See loob aluse pikaajaliseks, samas paindlikuks, realistlikuks, jõukohaseks ja Eesti oludele sobivaks trajektooriks puhta majanduse poole liikumisel. Kohanemisvõimeline, puhas ja suurema lisandväärtusega majandus on omakorda aluseks kaasaegsele, mitmekesisele ja puhtale elukeskkonnale. Me teeme seda kõike selleks, et meil oleks ühised ja selged mängureeglid, et oleks teada, kuhu on mõistlik investeerida, et aastaks 2035 on meil mitu sammu puhta ja suurema lisandväärtusega majanduse poole astutud. Kuuendaks: õhk on puhas ja peab puhtaks jääma. Eesti õhukvaliteet on parimate seas nii Euroopas kui kogu maailmas. See on ka hea näide sellest, et isegi maailma tipus peab edasi pingutama. Õhk ei ole kunagi liiga puhas. Puhas õhk on elu alus ja mõjutab igaühe tervist. Laisaks ei saa jääda ka seepärast, et normid lähevad aja jooksul rangemaks. Peame tegema pidevat tööd, et nendega vastavuses olla. See tähendab investeeringuid seireseadmetesse, regulatiivseid samme, kütteseadmete moderniseerimist. Õhu kvaliteedi tõus on seejuures üks tõelistest edulugudest, mida ei maksa ära unustada. Mitte kõik siin saalis istujad [ei tea] või ei mäleta lugusid sellest, kuidas Eesti linnade õhk oli nii halb, et majad kattusid kiiresti tiheda sodikihiga, aga paljud mäletavad. Need otsused tunduvad tagantjärele lihtsad ja loogilised – puhas õhk on ju parem kõigile –, aga me alahindame kunagiste valikute keerukust. Oli ka siis tarvis vastuseid küsimustele, kust tuleb raha ja kust võtame tehnoloogia. Seega, ärme libastu! Vajame rohkem puhast tööstust ja puhast energiat, sest see kindlustab meile puhtama õhu. Asjad ei juhtu iseenesest, seega tasub olla nõudlik ja püüelda selles suunas, et Eestis oleks ka tulevikus maailma puhtaim õhk. Ja sellele aitab kaasa kindlasti ka järgmine punkt. Seitsmendaks: metsades on tasakaal majandamise ja loodushoiu vahel. Eesti inimesed on oma metsade üle põhjusega uhked, seda erinevatel põhjustel, mis seejuures üksteist ei välista. Eesti metsad täidavad ja peavad täitma korraga ökoloogilist, majanduslikku ja sotsiaalset rolli. Nagu ikka, stabiilsus on väärtus, mis aitab nii majandust kui loodushoidu, aga stabiilsus ei teki iseenesest. Uuenev metsapoliitika tagab, et raiemahud, elurikkus ja kohalik heaolu oleksid tasakaalus ka väga pikas perspektiivis. Mitte kümne aasta, vaid liialdamata aastasaja perspektiivis, et meie laste ja lastelaste võimalused metsa majandada või metsast rõõmu tunda oleks vähemalt sama head kui praegu. Loodushoid ja metsa majandamine vajavad seega kindlust ja selgust, ühist tasakaalupunkti. Seepärast panemegi praegusele kaitse all oleva metsa ja majandusmetsa kujundlikule joonele piirikivi ja ütleme, et majandatav olgu 70% metsadest. Täpsemad reeglid, kuidas me selle tasakaalu läbi aja tagame, pakume välja metsaseaduse muudatustena. Nii anname investeerimiskindluse, mis on eelduseks puidu kohalikule väärindamisele maksimaalses ulatuses. On selge, et ka metsa majandamine peab olema pikaajaliselt jätkusuutlik ja lähtuma säästliku metsanduse põhimõtetest. Seepärast on vale ja alusetu väita, et selle otsusega algab Eestis metsa massiline lageraie. Ei alga. Julgen arvata, et hoolides metsast, istuvad metsamehed ja looduskaitsjad tegelikult samal pool lauda. Märkame enam, mis meid ühendab, ja ärme õhutame vastandumist. Palju on küsitud ja räägitud ka hüvitistest. Hüvitiste tõstmine erametsaomanikele näitab, et riik väärtustab elurikkuse säilitamist mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Kaheksandaks: looduse seisund püsib. Teaduspõhine, tõhusal seirel ja usaldusväärsetel andmetel tuginev looduskaitse aitab tagada meie ökosüsteemide toimimise, liikide säilimise ja ka meile endile hea ja rikka elukeskkonna. Näeme ette, et riiklik looduskaitse hõlmab 30% maismaast ja 30% merest. See on nii meie enda kokkulepe meie looduse heaks kui ka osa üleilmsest eesmärgist. Tõhustame elupaikade seiret, kahjustunud ökosüsteemide seisundi parandamist ning tagame, et kaitse oleks tulemuslik kogu maastikus. Ka siin tasub mõnikord astuda samm tagasi ja märgata kõiki neid asju, mis meil on hästi. Käisin mõne nädala eest Ukrainas, kus kohtusin ka nende keskkonnaministriga. Loodushoid on Ukraina riigi jaoks endiselt olulisel kohal. Osalt seepärast, et sõjategevus mõjutab loodust otseselt, kas või tammide õhkimise ja rindejoonelähiste maastikutulekahjude tõttu, mida tõrjuda ei saa. Aga osalt ka sellepärast, et keskmine ukrainlane ei saa täna muid riike niisama lihtsasti külastada. Seda kompenseerib Ukraina loodus, mida on hakatud senisest rohkem avastama ja hindama. Eesti on väiksem kui Ukraina, aga meie võimalused looduses viibida on palju vabamad. Hinnakem seda! Üheksandaks: kriitiline infrastruktuur on turvaline. Talv on õnneks läbi, aga sisuliselt iga Kiievi ettevõtte välisukse kõrval seisab generaator, oodates järgmist lööki energiataristu pihta. Rääkisin Ukraina ministrite ja parlamendi saadikutega ka nende kogemusest energiataristu käimas hoidmisel. Meil on kontaktid ja me õpime Ukraina kogemusest ja püüdleme samas selle poole, et meil seda tarkust praktikas mitte kunagi vaja ei läheks. Nende üldine soovitus on oma elektritootmist hajutada ja see soovitus pädeb ka teistsuguste kriiside korral. Elektri-, sooja- ja veetaristu läheb aja jooksul keerulisemaks, selle võrra on nende töökindlus ning turvalisus, sealjuures küberturvalisus järjest olulisemad. Strateegilised investeeringud, varustuskindluse meetmed ja digikaitse tagavad, et elutähtsad teenused toimivad igal ajal ja igas olukorras. Mandri-Euroopa võrkudega sünkroniseerimine oli oluline, kuid kindlasti mitte viimane samm. Nagu ka see, et valmis kolmas sünkroonkompensaator ning rekonstrueeriti Eesti-Läti kolmas elektriühendus. Turvalisus ja julgeolek on teema, mida ei saa ära lahendada, mis ei saa kunagi valmis. See on pidev töö. Iga kriitilise taristu ostu ja hanke puhul tuleb muu hulgas selle pärast küsida, kuidas taristu erinevates olukordades vastu peab ja mida me saame teha ja peame tegema, et seda kindlalt käigus hoida. Kümnendaks: Eesti süsinikuheide väheneb veel. Oleme 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärki silmas pidades liikunud vajaliku tempo ja trajektooriga. Seda mõjutavad kõik seni mainitud punktid, hoides seejuures riigi konkurentsivõimet kõrgena. Meenutan, et see ei ole ühe riigi projekt. Ka meie kaubanduspartnerid ja investorid eeldavad, et me ei tee sohki. Tänaseks on süsinikuneutraalsus täiesti hoomatav ja realistlik projekt. Me teame, et meil läheb aega. Aga 2035 ega 2050 ei ole enam nii kaugel, et meil ei oleks mõtet teha konkreetseid plaane. Me teame ka seda, et plaanid ja prognoosid ei täitu kunagi täpselt nii, nagu me tahaks. Kavas on kirjas, et aastal 2035 emiteerime aastas 7 miljonit tonni süsinikdioksiidi. Läheb see täpselt nii või on see 8,2 või hoopis 6,2 miljonit? Ei tea. Aga lahendus ei ole plaanide mittetegemine. Lahendus on püüda parimat. Samas on räägitud palju sellest, et süsinikuneutraalsus on kallis, aga see ei ole niisama kulu, see on investeering. Isegi jättes välja kliima ja kaubanduspartnerid, saame me tõhusama transpordi, soojapidavama kodu, puhtama õhu ja puhtama keskkonna. See kõik on seda väärt. Head kuulajad! 2015. aasta 15. detsembri Postimehes on pealkiri: "Riigijuhid leppe saavutamisega väga rahul". Jutt käib Pariisi kliimaleppest. Iga poliitik ja minister tahab rääkida oma valdkonnast ainult head. Aga ma arvan, et ülesanne on siiski juhtida tähelepanu ka nendele asjadele, millega ei ole väga hästi ja mille puhul me saame teha paremini. Esiteks kliima ise. Ma ei jaga pessimismi, et Eesti on väike ja Eesti ei saa maailma heaks mitte midagi ära teha. Ka Eesti käitumisest oleneb, kuidas käituvad teised. Eesti võib olla eeskuju, aga peab olema ka hea koostöö- ja kaubanduspartner. Me oleme osa Euroopa Liidust, mis on maailma suuruselt teine majandus. Aga me ei räägi enam kliimamuutuste ärahoidmisest, me räägime nende leevendamisest. Selles võtmes oleme juba hiljaks jäänud ja nüüd on küsimus selles, kui palju me veel hiljaks jääme. Meil on selles vedanud, et me elame Eestis, mida kliimamuutuse protsessid on vähemalt seni löönud vähem kui näiteks Lõuna-Euroopat, kus tormid ja üleujutused on aina hävitavamad. Aga ärme kujutame ette, et see meid ei mõjuta. Meie loodus on juba muutumises ja teeb seda aina kiiremini. Ja teiseks, julgus Eestis asju ära teha. Eesti riik ei ole nii lihtne süsteem, et meil saaks teha suuri otsuseid ilma ettenägematute tagajärgedeta. Aga üha sagedamini tundub mulle, et meil Eestis kipub vigade [otsimine] olema eesmärk iseeneses. Ja sageli on selle tulemuseks tõdemus, et lihtsam on mitte midagi teha – kartus eksida paneb otsustamist edasi lükkama. Loomulikult peab nii ajakirjandus kui avalikkus ja ka Riigikogu saal olema poliitika kujundajate vastu nõudlik, nägema vigu ja neid laitma. Aga sellel vanasõnal on teine pool ka. Lugupeetud kuulajad! 2035. aastani on kümme aastat. Tundub pikk aeg, aga samas 2015 oli justkui hiljuti. Teeme nii, et aastal 2035 kõlaks vähem pettunud lauseid, et juba aastal 2025 oleks pidanud mingi otsuse vastu võtma, siis oleks elu nüüd palju parem. Et nii sünniks, soovin meile konstruktiivseid arutelusid ning julgeid otsuseid. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Sel nädalal oleme siin saalis korduvalt arutanud nii keskkonna kui ka energeetika tulevikku. Soovin täna uuesti pöörduda küsimuse juurde, mis puudutab tuumajaama rajamise otstarbekust Eestis. Sain esmaspäeval teie vastusest aru, et valitsus ei ole teinud senistest tuuleparkide viivitustest ja kulude mitmekordistamisest järeldusi ja läheb tuima enesekindlusega nende eelduste loomisega edasi. Sestap küsin veel kord: millistele majanduslikele ja tehnoloogilistele hinnangutele tugineb valitsus, kui ta loob eeldusi võimaliku tuumajaama rajamiseks?

Aitäh! Ma oma kõnes ka mainisin, et Eesti riik ei ehita tuumajaama. Eesti riik loob regulatiivse keskkonna selleks, et investoril või investoritel oleks võimalik tuumajaam siia ehitada. Nüüd, kui küsimus on selle kohta, kas tuumajaama ehitamine maailmas täna on perspektiivikas tegevus, siis Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel möödunud aastal investeeriti maailmas tuumajaamade rajamisse 65 miljardit. Järgneval neljal aastal investeeritakse sellesse nende hinnangul 70 miljardit aastas. Aastani 2040 on investeeringute vahemik 1 ja 3 triljoni vahel. Nii et tuumaenergeetika ja tuumaenergia tagasitulek on reaalsus ja ma ütleksin, ka vajadus väga lihtsal põhjusel. Kui süsteemis on rohkem ilmastikuoludest sõltuvaid võimsusi, siis kuskilt peab tulema ka baaskoormus ja kuskilt peab tulema ka juhitavat võimsust. Kui me ei soovi kasutada fossiile ja ei soovi kasutada ka tuuma, siis ma küsin, mida me siis soovime kasutada.

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kogu metsamaast 70% maharaiumise plaani kohta on efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, aga ka te ise öelnud, et sellise selge ja tasakaalustatud raamistikuga looksime kindluse metsandussektorile ja see toetaks ka Eesti looduskaitselisi eesmärke. Minu küsimus on väga lihtne: kuidas jõuti just arvuni 70? Milles väljendub selle selgus ja tasakaalustatus ning mille poolest oleks näiteks 30% hävitatud metsa ebaselgem või näiteks 50% hävitatud metsa tasakaalust väljas? Ja milliseid looduskaitselisi eesmärke sellises mahus lagedaks raiumine täpsemalt täidab? Kuidas toetab see looduskaitset paremini kui väiksemad raiemahud?

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Ma kuulasin teie küsimust ja mulle tundub, me näeme sedasama metsa väga erineval moel. Teie näete metsa sellisena, et kui metsaseaduses on see 70% piirmäär seadustatud, siis selle tulemusena raiutakse mets maha. See on vale. Seda ei kavatse mitte keegi teha. Ja ma arvan, et see ei tule mitte kuidagi kasuks, kui me õhutame vastandumist. Ka metsa majandamine toimub reeglite järgi. Ei saa minna metsa ja seal majandada nii, nagu pähe tuleb. Ja vastutustundlik metsaomanik seda ka ei tee. 70% majandusmetsa on suures piiris väga lähedal sellele joonele, kus praegune majandusmetsa pindala on. SMI järgi on see 68,4%. Vea piirmäär on 1,7% ja majandatava metsa puhul 1,2%. Nii et see on enam-vähem seal, kus me täna oleme. Mulle tundub, et see on mõistlik tasakaalu koht. Me anname kõigile selguse: see osa metsast, mis on 70%, seal saab metsaseaduse järgi vastutustundlikult ja säästlikult majandada. Ja me anname kindluse ka selles, et me kaitseme Eesti metsa, ja mitte ainult metsa, vaid ka muid maastikuvorme. See on see, ma arvan, mida ühiskond vajab. Ja mul oleks väga hea meel, kui me peaksime seda arutelu viisakalt ja vaenu õhutamata.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Meil on ju kõikidel siin üks eesmärk, et oleks puhas õhk ja odav elekter. Aga paistab, et teed, mis sinna helgesse tulevikku viivad, on erinevad. See on nii lai debatt, et siin võiks sellest kas või hommikuni rääkida ja oma seisukohti arendada. Aga ma küsin lühidalt. Eesti Energia juht Andrus Durejko väidab, et põlevkivi kasutamine viiks elektri hinna sama madalale, kui see on praegu Soomes. Kas te jagate seda seisukohta?

Vladimir Arhipov, palun!

Vaat mina olen näinud teistsuguseid numbreid. Selles mõttes mul on väga keeruline sellele küsimusele vastata. Põlevkivienergeetika omahind ei ole kindlasti selline, nagu on elektri hind Soomes. Ma ei tea, mis eeldustel need väited on esitatud.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! See oli hästi nunnu ja tore jutt. Te rääkisite palju kokkulepetest ja läbirääkimistest ja tasakaalust. Siin peaks natukene rääkima ikkagi sellest 30%-st ja 70%-st. Esiteks, tegemist on ju eelkõige siltidega. Nagu te väga hästi teate, 30% sees ei ole majandustegevus keelatud, see on ainult 1%-l maal keelatud. Ehk siis seda 30% on ühel hetkel hakatud sisustama väga erinevate asjadega. Näiteks kaldavööndis on metsaraiepiirangud peaaegu olematud. Kõik see ilus jutt tasakaalustatusest ja dispuudist – 30% tahetakse seadusesse tuua tegelikult ilma igasuguse varasema põhjaliku aruteluta, see tuli lihtsalt kuskilt ühel hetkel alla. Ja täpselt sama on ka selle 70%-ga: see otsustus tuli, aga kus on see, millest te räägite, see dispuut või läbirääkimine või tasakaalustatud otsustamine? Seda enam, et kui me mõtleme, et meil on olemas KEVAD, keskkonnavaldkonna arengukava, mida kahe aasta jooksul ei ole vastu võetud, aga mis tegelikult annaks tasakaalustatud arenguks suurepärase aluse. Miks seda ei ole kasutatud?

Metsanduse arengukavaga aastani 2035 me siia Riigikokku kindlasti tuleme. Ma arvan, et see 30 : 70, seda debatti me saame siin pidada. Teil on argumendid kindlasti olemas, niisamuti on need meil. Nüüd, kui te ütlete, et selle 30% sees on ka võimalik metsa majandada, siis ma olen sellega nõus. Loomulikult on seal võimalik sõltuvalt kaitseala rangusest üht ja teist teha. Aga ma arvan, et äkki me ei peaks siiski minema nii kaugele, et me selles 30%-s ei luba üldse mitte midagi. Ma arvan, et seda te vist ei mõelnud ka. Ja kui Keskkonnaamet oma otsuseid metsateatiste kohta teeb, siis ta ju lähtub ka sellest, kas see soovitud raievorm selles konkreetses asukohas selle konkreetse koosluse ja kaitsevajaduse juures on sobiv või ei ole. Ja kui ta leiab, et ei ole sobiv, siis sellist raieluba ei anta. Ma arvan, et me peame rohkem rääkima, arutama, ja ma arvan, et enamik nendest lahendustest peavad olema lihtsalt rätsepalahendused. Ei ole olemas kahte ühesugust metsatükki, nad kõik on erinevad. Aga see üldine põhimõte, et me lähtume säästliku metsamajandamise printsiipidest ja et metsaomanik on huvitatud metsa pikaajalisest väärtusest ja selle kasvust – ma siiski julgen arvata, et enamik, suur osa metsaomanikke nii mõtleb.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Aitäh sellise haiku laadi ettekande eest – ega ei olegi võimalik seda pikemalt kirjeldada. Aga ma küsin seda. Alles jaanuaris see oli, kui eelmise valitsuse parteijuhid leppisid ühel pühapäeval kokku energeetika suure ja detailse arengukava. Aga siis selgus, et kõik need suured meretuulepargid ja kõik muu, mis selles oli, tegelikult [ei lähe käiku] ja praegu on hoopis teine pilt. Toona, nagu ma aru olen saanud, ei võetud isegi keskkonnaministrit arutelu juurde. Ma loodan, et sina oled tugevama selgrooga. Mis siis tegelikult juhtus selle ilusa, detailse ja laiahaardelise energeetikaplaaniga ja mis sellest on sinu ajal alles jäänud?

Aitäh! Energeetika suur plaan või suur pilt saab esitatud energiamajanduse arengukavas. Selle arengukava vastuvõtmiseni soovime jõuda selle aasta jooksul, mis tähendab, et sügisel saame sellest rääkida ja seda arutada ka siin Riigikogus. Praegu me täiendame seda [varianti], mis on ette valmistatud, just sellise strateegilise vaate ja fookustega. Ma usun, et me saame valmis dokumendi, millega saab anda selge suuna, kuhu me liigume, ja [kirja panna] ka erinevad tööriistad, millega me saame seda suunda ja seda liikumist toetada. Nii et sügisel saame kõigest sellest detailides rääkida.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, austatud minister! Mina samuti tahan küsida põlevkivi ja põlevkivielektri tootmise kohta. Lauri Karp, kes on Enefit Poweri juht, ütles, et elektri tootmise omahind Auvere elektrijaamas on 30–40 eurot ja ülejäänud osa moodustab CO2-kvoodi hind. Küsimus on selle kohta, et on teada, et Eestis on olemas CO2 püüdmise tehnoloogiad. Mida sa arvad nende tehnoloogiate juurutamisest?

Aitäh! Ma ei tea, et oleks juba olemas tehnoloogia, mida on võimalik tööstuslikus mastaabis kasutada. Kui selline tehnoloogia õnnestub leida, siis see oleks minu arvates suur läbimurre. Ja sel juhul saaks seda kindlasti ka Eestis kasutada, kui siis Excel töötab – kujundlikult muidugi. Nüüd, mis puudutab Auvere jaama, siis kindlasti on Enefit Poweri juht [kompetentne] seda kommenteerima. Võib-olla nii palju siiski juurde, et me ei saa sealt ära võtta erinevaid kulukomponente, sealhulgas CO2. Me ei saa valida turul, mis reegleid me täidame ja mis reegleid me ei täida. Teiseks – ja ma arvan, et seda saab kindlasti Enefit ise täpsemalt kommenteerida –, ka Auvere jaamas on tõstetud biomassi osakaalu ja biomassi puhul on hoopis teised heitmed. Ka see aitab tegelikult konkurentsivõimet hoida.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus selle kohta, millest siin on juba räägitud, aga vähem. Eesmärk on, et looduskaitse hõlmaks 30% maismaast ja 30% merest. Kuna 70% metsadest on majandatavad, siis järelikult ülejäänud on mingil kujul mingi kaitse all. Mind huvitab selle 30% kontekst. Milline see seis on täna? Mind ei huvita, mis on teiste riikide eesmärgid, aga mis seisus teised riigid on ja milline meie tänane seis on? Kui palju meil on kaitse all, kui eesmärk on 30? See on üks küsimus. Ja kui lubate, siis hea pinginaabri ettepanekul põimin ka teise siia sisse. Küsimus on selles, et teie eelkäija on juba tegelenud selle kliimakindla majanduse seadusega ja minu meelest see on praegu päris õiges kohas, kuskil peldikus. Ma soovitan ka selle eelnõu, mida te kavatsete teha, viia sinnasamma kohta ära ja mitte sellega rohkem tegeleda.

Vajalike eelnõudega me kindlasti tegeleme edasi ja kui see [ütlemine] nüüd oli kliimakindla [majanduse] seaduse kohta … (Saalist öeldaks, et jah.) Jah, just-just. Nagu ma ütlesin, selle eelnõuga me jõuame siia Riigikokku ja siis saame seda rahulikult arutada. Nüüd, millest koosneb see 30% ja kuidas me rahvusvahelises võrdluses teistega paistame? Pigem oleme nagu rohkem kaitse alla võtnud. Ma arvan, et see iseenesest ei tähenda mitte midagi halba. Vastupidi, see näitab seda, et meil on vääriselupaiku, elurikkust ja metsa, mida me saame kaitsta. Nii nagu siin sai varemgi küsimustele vastatud, ka kaitsealustes metsades, välja arvatud siis, kui me räägime päris range kaitse all olevatest, on teatud ulatuses majandustegevus võimalik. Ja 70% metsamaast majandusmetsana on midagi, mille kohta on ka metsa- ja puidutööstus leidnud, et see on mõistlik vahekord. Ma arvan samuti, et see ongi mõistlik vahekord. Kui me saame siin saalis seda rahulikult arutada, siis ma usun, et kogu ühiskonnas on arutelud rahulikumad.

Evelin Poolamets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! RMK on defineerinud end kui Eesti metsa ja elurikkuse hoidjat. Nende kodulehel seisab: oleme meile usaldatud Eesti metsa ja elurikkuse hoidja ning kasvataja. 2024. aasta lõpus kuulutas RMK välja oksjoni hoonestusõiguse andmiseks seoses tuuleparkide rajamisega, millega kaasneb metsade ulatuslik raadamine. Minu küsimus: mis hetkest muutus RMK metsade hoonestajaks ja kuidas väljendub see tasakaaluna majandamise ja loodushoiu vahel?

Aitäh! Need platsid või krundid, mille RMK on oksjonile pannud, et seal oleks võimalik ka taastuvenergiat arendada, on ju välja valitud selle loogika järgi, et see lahendus on majanduslikust ja ka loodushoiu vaatest ratsionaalne. Seal ei ole mitte midagi muud, mingit keerukust taga. Ma arvan, et see on iseenesest väga mõistlik, kui on võimalik kohta, kus tuuleolud sobivad ja kus konkreetne metsatükk ei vaja eraldi kaitset, luua tuulepark. Ja kui nüüd jutt oli ulatuslikust raadamisest, siis "ulatuslik" on ju suhteline mõiste. Nii on! Selles mõttes, et meil 1% metsamaast on umbes 23 000 hektarit. Need tükid – peast ei julge praegu öelda, kui suur see pindala on, mis on läinud tuuleparkide rajamiseks – moodustavad imeväikese osa. Selles mõttes ma arvan, et meil ei ole mõtet võtta luup ja teha suur pilt sellest, et meil on nüüd tohutu raadamine toimunud. Ja enne ma jäin osa vastusest võlgu: maismaast on meil kaitse all 28–29%.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Kui ma kunagi küsisin peaminister Kaja Kallaselt, millisena tema näeb meie juhitavat energiat, ja pakkusin välja, et äkki see võiks olla tuum, siis Kaja ütles, et tuum ei ole juhitav. Tal selles mõttes on õigus, et ta on juhitav, aga aeglaselt juhitav. Huvitaval kombel alati, kui me energeetikast räägime, siis me räägime kas tuulikutest ja päikesest või tuumast. Aga kui me jääme selle juurde, et tuum ei ole väga hästi juhitav, siis milline see tulevikuperspektiiv teiste juhitavate energiaallikate osas on? Me siin alles nägime, et gaasijaama ehitame. Ja kui me neid juhitavaid energiaallikaid piisavalt ehitame, siis kas te näete, et ka tuum ikkagi vaatamata kõigele mahub Eesti energiapoliitikasse?

Aitäh! Osalt te ise juba vastasite, mis need teised juhitavad võimsused on. Gaasijaamad kindlasti on kõige paindlikumad, kõige kiirema reaktsiooniajaga, ja ma usun, et need ka tulevad. Lisaks, me oleme ju valitsuses teinud põhimõttelise otsuse, et Kiisa avariielektrijaam läheb erastamisele. Nii et selles mõttes ka gaasijaamadel on siin roll. Ja mingis ulatuses on loomulikult ka tuumajaam juhitav võimsus. Loomulikult ei ole teda mõistlik üles ja alla koormata sajast nullini või nullist sajani. See on nagu ikkagi teine funktsionaalsus. Ma saan aru, et küsimus oli selles, kas energiapoliitikasse tuumajaam mahub. Energiapoliitikasse kindlasti tuumajaam mahub. Kas tuumajaam Eestisse tuleb? Kui leidub investor, leidub rahastaja, riik on loonud regulatiivse raamistiku, siis minu arvates tuleb. Riigikogu mõistagi peab andma hulga nõusolekuid selleks, et lõpuks ühe tuumajaamani jõuda.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Sa mainisid, et energiapoliitika arengukava meil puudub, mida me kõik teame. Küll aga võetakse vastu järjest otsuseid: taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamine käib meil, vähempakkumised maatuuleparkidele, meretuuleparkide eriplaneeringud jätkuvad. Aga konkreetselt sellist läbimõeldud programmi, kui palju meil üldse on vaja taastuvenergiat ja kui palju meil on vaja juhitavat energiat, ju pole. Nüüd, sa ütlesid ka seda, et meil on kliimakindla majanduse arengukava või [seadus] vaja vastu võtta. Aga kas poleks mõtet vastu võtta hoopis konkurentsikindla energiapoliitika arengukava, mis käsitleks tingimusi mitte ainult kliimast lähtuvalt, vaid ka majanduse aspektist lähtuvalt?

Aitäh! Ma oma kõige esimeses teesis väga selgelt ütlesin, et puhas energia on puhta majanduse selgroog. Selles mõttes kogu energiapoliitika on kindlasti suunatud sellele, et Eesti majanduse ja ettevõtete konkurentsivõime oleks toetatud. Ma arvan, et seal vastuolu ei ole. Aga me saame kõigest sellest rääkida palju suurema detailsusega siis, kui me tutvustame energiamajanduse arengukava.

Urmas Reinsalu, palun!

Kallis härra minister! Konkreetsed küsimused palun märkige üles. Kui palju teie analüüsi järgi tarbijate ja ettevõtete kogukoormus kasvab teie esitatud, valitsuse esitatud jäätmereformi tõttu riigis 2026. aastal? Teiseks, kui palju teie analüüsi järgi 2026. aastal seoses täiendavate elektritasude kerkimisega, mille valitsuskoalitsioon loetud nädalad tagasi võttis vastu Riigikogus, see suureneb? Siin on arvutused olnud erinevad, tööandjate liit on viidanud 200 miljonile eurole. Öelge oma ekspertiis! Kolmandaks, Eesti oleks juba pidanud vastavalt Euroopa Liidu nõudele jõustama uue mootorikütuste direktiivi muudatused. Seda ei ole tehtud. Teie kui energeetikavaldkonna eest vastutav minister palun kirjeldage, milline on valitsuse visioon selle direktiivi jõustamiseks ja kui palju see tõstab mootorikütuste hinda. Öelge palun ka, on teil informatsiooni ETS2 süsteemi võimaliku …

Teie aeg!

… edasilükkamise kohta, mida valitsus on lubanud.

Aitäh! Ma arvan, et jäätmereformi kohta kindlasti on minu hea kolleeg Kuldar Leis pädev vastama ja ma tean, et ta tuleb ka siia oma ettekandega. (Urmas Reinsalu ütleb midagi saalist.) Ei, no veel kord: jäätmereformiga tegeleb härra Kuldar Leis. Nii on. Nüüd, see küsimus, mis puudutas ETS2. Need arutelud on käimas. Praegu ei ole selget kokkulepet, milline paindlikkus sinna võiks sisse tulla. Meile on väga selgelt Riigikogust antud mandaat, et me ideaalis sooviksime selle tühistamist või miinimumina vähemalt edasilükkamist. Neid seisukohti oleme seal esitanud. Arusaadavalt on selleks, et üks või teine otsus sünniks, vaja üksmeelt. On liikmesriike, kes seda toetavad, on neid, kes ei toeta. Võib-olla mõni toetaja tuleb nüüd teisest poolaastast juurde, nii et sellega me toimetame edasi. Erinevate energiatasude mõju – ma ei tea küll, mida küsimuses täpselt silmas peeti. (Urmas Reinsalu seletab saalist.) Jaa, sagedusreservi hoidmise selle aasta lõpuni katab Elering ülekoormustasust. Milline saab olema pikaajaline lahendus, see on meil veel kokkuleppimisel, aga natukene on aega ka.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Võib-olla räägiks nüüd korra inimestele väga selgelt, millise hinnaga me millest elektrit toodame ja müüme. Ilusad asjad on need tuulepargid ja päikesepargid, aga kahjuks elu näitab seda, et heal juhul need katavad 40% meie vajadusest, ja mitte igal ajal. Vaadake kas või Hiinat, ikkagi iga aasta toodetakse juhitavat elektrit juurde. Kuidas sina suhtud sellesse, et vanad põlevkivikatlad võiks ju kasutada Eestis toodetud pelletit ja hakkepuitu? Siin küll konkurendid on selle hinna näidanud väga kõrge, aga seal on natuke või päris palju bluffi sees. Kui ma vaatan Inglismaad, siis kivisöekatelde puhul, mis on üle viidud pelleti peale, on tegelikult elektri omahind täitsa mõistlik ja konkureeriv. Võrreldes gaasiga ikka kordades või mitte kordades, aga kõvasti odavam, võib öelda, et lausa …

Teie aeg!

… 40–60% odavam.

Siin oli nüüd suur hulk küsimusi. Elektri hind: Eesti on üks väike osa Nord Poolist ja seal on väga-väga palju tegureid, mis energia hinda mõjutavad. Kui me vaatame praeguseid suvekuid, siis tegelikult on olnud hulk päevi ja tunde, kus Eesti on tegelikult olnud elektri eksportija. Kui päike ei paista ja tuul ei puhu, siis selleks meil ongi praegu põlevkivijaamad reservis. Selleks on samamoodi [olemas gaas]. Nagu ma ütlesin, juulis saab teada, kuidas lõppes Eleringi hange gaasijaamade loomiseks. Ja samamoodi on olulised ühendused. Nii me oma energiasüsteemi püsti hoiame. On oluline, et me investeeriksime Eestis rohkem kohalikku tootmisvõimsusse ja täpselt sellega me tegeleme, et investoritel see huvi oleks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Oma ettekandes te mainisite muu seas ka tuumaenergeetikat. No mis siin salata, ka Eestis räägitakse hästi palju sellest, et oleks vaja ehitada tuumajaam Eestisse. On pooldajaid ja on inimesi, kes on kategooriliselt sellele vastu. Viimane uudis, mis tuli Kanadast, kus põhimõtteliselt ehitataksegi praegu tuumajaama, tegi selgeks, et see asi võib venida, võtta rohkem aega ja võtta rohkem raha. Nii et kui me räägime sellest, et kui ehitada Eestisse tuumajaam, siis kas a) teie arvates oleks seda tuumajaama Eestile vaja, b) kas saame sellega hakkama ajaliselt ja rahaliselt, kui pidada silmas sedasama Kanada [kogemust], ja c) kas ei oleks sel juhul, kui te seda pooldate, mõistlik koopereeruda näiteks Läti ja Leeduga?

Aitäh! Mina leian, et tuumaenergeetikal on koht Eesti energiaportfellis. Me liigume edasi ka tuumaenergeetikat võimaldava seadustiku Riigikokku toomisega ja regulaatori loomisega. Nüüd, nagu ma mainisin oma kõnes ja ühes eelnevas vastuses, Eesti riik ei hakka tuumajaama ehitama, tuumajaama ehitab erainvestor. Ma usun, et erainvestor vaatab hoolega, kuidas Kanadas projektil läheb. Lihtsalt Kanada projekti puhul tuleb arvestada ka seda, et tegemist on esimese omalaadsega ja tavaliselt esimene on alati kallim kui teine ja teine on kallim kui kolmas ja nii edasi. Ma arvan, et esiteks on sinna aega, ja see on ikkagi ennekõike erainvestori hinnang ja vastutus, kas see investeerimisotsus tuleb või ei tule.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Võib-olla te olete minuga nõus, et üks väga suur probleem on, et selline pikema vaate puudumine energiamajanduses on meile päris suured tagasilöögid andnud viimastel aastatel. Tegelikult on ka ju ettevõtjad väga hädas, sest see ei ole valdkond, kus ainult vaba turg otsustab. Tegelikult oodatakse ka, kuhu suunas riik eelkõige elektri tootmisega liigub. Minu lihtne küsimus on see. See peaks olema ministri ABC, millal tehakse see otsus ära. Millal saab see ära tehtud? Millal saab otsustatud, millise eesmärgi te olete võtnud? Millal valmib Eesti energiamajanduse arengukava?

Aitäh! Ma tegelikult sellele küsimusele juba korra vastasin, aga kordan veel kord üle. Eesmärk on see energiamajanduse arengukava saada kinnitatud või vastu võetud selle aasta lõpuks. See tähendab seda, et sügisel saame energiamajanduse arengukava ka Riigikogus arutada. Siis saab küsida kõik küsimused, saame anda vastused. Ja nagu ma ütlesin, ma pean väga oluliseks, et energiamajanduse arengukava annaks selge strateegilise vaate, milline on Eesti energiapoliitika, kuhu suunas me liigume ja kuidas me soovitud eesmärkideni jõuame.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja läheme edasi läbirääkimistega. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Kliima soojeneb, majandus jahtub ja nagu härra keskkonnaminister nentis oma ettekande loosungis, õhk on puhas. Kui nüüd vaadata seda kümmet punkti, niisugust arvamusartikli mahus [juttu], selle kohta, mis peaks olema Eesti kriitilise [tähtsusega] edu-, aga ka edutuse[sektoris] energeetikas tegevus, mis on viimase aasta jooksul juhtunud – see pidi olema ju tegevusaruanne –, siis mis on tulemus? Loomulikult, tegevust ei ole olnud, kaos on ju olnud. Selle võttis väga selgelt kokku härra Läänemets, kes andis siin parlamendis väga avameelse hinnangu: valitsusel – ja me räägime viimasest aastast, ma saan aru, see on see periood, mille kohta me saime ministri ülevaate – polnud siin kirjas mitte ühtegi indikaatorit, mitte ühtegi tegevust, mis selle aasta jooksul tehtud on. Härra Läänemets nentis, et valitsusel puudus nendes aruteludes, kui langetati otsuseid, mida siis ülepeakaela, rabedalt tõtati muutma, kompetents. Panete tähele, seda tunnistas valitsuse liige!? Härra Sutt on muidu asjatundlik mees ja mõistlik mees ning ma saan aru sellest kimbatusest, kuhu ta praegu on sattunud. Ettevõtjate jaoks, investorite jaoks on tekitatud igas perimeetris, igas valdkonna sektoris totaalne ebakindlus. Sellega on saadud hakkama viimase aasta jooksul! Millega on tegeletud? Tegeletud on kliimaseadusega. Tõepoolest, kaks aastat on ressurssi ja energiat sinna pandud. Ettevõtlusorganisatsioonid, eksperdid, muu hulgas keskkonnavaldkonna inimesed, on tunnistanud härra Michali vedamisel tehtud kaks initsiatiivi, mida jätkas proua Alender ministrina, ebakvaliteetseks, läbikukkunuks. Nüüd lubatakse kolmandat katset. Nüüd lubatakse kolmandat katset, et saavutada kliimaneutraalsuse eesmärkide täitmine. Härra Sutt, pange tähele: 14 õigusakti – me kõnelesime sellest paarkümmend minutit tagasi – võtavad Eesti riigile finantsmajanduslikke kohustusi ettevõtlusele, inimestele, ka avalikule sektorile, aga meil pole tegelikult ülevaadet, kui suur on selle maksumus. Härra Sutt, teie ministeeriumi esindajad ütlesid, et nüüd esmakordselt saabub objektiivne aruanne selle kohta, kui suur see [summa] tuleb. See saabub kliimaseadusega. Mu selge ettepanek on teile, härra Sutt, ma annan nõu valitsusele – härra Sutt, nõuandeminut, tasuta! –: lõpetage see destabiliseeriv poliitiline agenda ja visake – vaadake, kui hea nõuanne! – see kliimaseadus prügikasti. Teiseks on nõuanne: demonteerige see Kliimaministeerium! Te valisite üksnes oma visiitkaartide ümbertegemise kulu ja ilmselt ka ministri silt ukse peal muutus, ma oletan, küllap muutus. Kuid vale on olnud see lähtenurk, mida on härra Michali juhtimisel ellu viidud selle Kliimaministeeriumi projektina. See on lõppenud sisulisse pankrotti jõudmisega energiavaldkonnas. See paraku ei anna meile sisulise kvaliteediga vastuseid, mida me ei saanud ka täna. Härra minister kõneles sellest, et aasta lõpul tuleb tegevuskava. Vaadake, kui vahvad mehed ja naised! Otsuseid langetatakse, kohustusi võetakse, aga tegevuskava, mis väidetakse olemas olevat – näidake seda ühiskonnale! Te ütlete, et see on [olemas]. Kus see tegevuskava on? Ma loodan, et te ei pea selle tegevuskava all silmas kogu ühiskonna jaoks naljanumbrit, mis jooksis lati alt läbi, ehk energiamajanduse arengukava aastani 2035. Nii tõsised sõnad, kui need ka ei ole. Te olete esimese lausena selles kavas seadnud eesmärgiks aastaks 2030 toota aastapõhiselt sama palju taastuvenergiat, kui ise tarbimine. Jälle tasuta nõuanne, heldes meeleolus olen täna. Visake prügikasti see ettepanek! Võtke see ambitsioon välja! See ei ole meile majanduslikult jõukohane, ka ei ole see energiavarustuskindluse mõttes, energiajulgeoleku mõttes otstarbekohane. Nüüd, praktilistest tegevustest, mida valitsus on teinud selle aasta jooksul lisaks sellele, et ta on suutnud ärikeskkonnas tekitada täieliku tohuvabohu. Ma ei tea, mul on telefon punane: ettevõtjad helistavad ja ütlevad, et nad ei tea, mis toimub. Nad ei tea, mis toimub! Aga on töötatud ühel teemal, millel on eesmärk üks ja selge: tõsta elektri hinda. Selleks ollakse küll hakkajad mehed. Sinna jõudu jagub! 45% elektriaktsiisi tõusu, härra Sutt, maikuus, 1. maist. Selle maksustame omakorda 2% võrra käibemaksu tõusuga. Sealt edasi, 1. jaanuarist tulevad erinevad tasud elektri hinna puhul, mida te, härra Sutt, panete tähele, ei osanud öelda. Ma mõistan teid. Ega ametnikud ka ei oska öelda. Seadus võeti vastu. Valitsuse üks visioon ütleb, et see tõstab elektrienergia hinda nii tootjatele kui ka tarbijatele. Valitsus on hinnanud seda malbelt – näete, kui malbed mehed! –, et 96 miljonit eurot. 4 miljonit on puudu, et 100 täis saada. Tööandjate keskliidu juht ja me näeme ka, et tegelikkuses sõltumatud elektriga kauplejad, samuti praktika esimestest kuudest Balti varustuskindluse börsil kõnelevad juba teistest numbritest. Tööandjate keskliit opereerib 200 miljoni euro suuruse summaga. Aga vabandust, härra minister ütleb, et seda ei tea, see alles selgub. Seadus on saadetud presidendile väljakuulutamiseks. Esmaspäeval ma rääkisin temaga ja tõesti soovitasin tal jätta see välja kuulutamata. Me ei saa oma riigiga niisugust nalja teha. Härra Sutt, te olete keskkonnaminister Kliimaministeeriumis. See kõlab uhkelt. Ma küsisin teilt jäätmereformi kohta, mis minu meelest on keskkonnaküsimus. Te ütlesite, et te ei tea, sellega tegeleb transpordi eest vastutav minister. Te olete ühes hoones, ühes majas, ühe valitsuse liikmed. Jäätmetega te aga ei tegele, te ei tea sellest, te ei oska selle kohta midagi öelda. Ma võin teile informatsiooni anda. Mis oli tööandjate keskliidu sõnum sellele valitsusele, kes ilustab ennast väga elegantsete ja baroksete verbaalsete ornamentidega? Esimene ülesanne: visake prügikasti! Näete, jälle tasuta nõuanne, seekord jäätmereformi kohta: ärge tegelege ühiskonnale täiendava koormuse tekitamisega! Milline oli ringmajanduse liidu analüüs, tasude prognoos järgmise aasta kohta? Me kõneleme siin kümnetest miljonitest, suurusjärgus 75 miljonist eurost, ja vabandust, nagu möödaminnes! Nüüd kütusest. Kütusehindadest ma ei hakka kõnelemagi. Siseriiklikud sammud, mis on suunatud bensiini- ja diisliaktsiisi tõusule: oli 1. mai ja seisab ees 1. juuli. Samal ajal ma ei saanud vastust mootorikütuste direktiivi kohta, aga see on energiasisend, baasinfrastruktuur. Mis on valitsuse poliitiline agenda? See peaks olema Euroopa Liidu tasemel juba üle võetud. Ettevõtjad küsivad, aga mitte mingisugust vastust. Täpselt samamoodi niisugune külg-ees-loogika on kahjuks ETS2 süsteemi puhul. Juba otsused tulevad, valitsus hakkab kellelegi mingeid maju ehitama. Kellele? Mis maju? Sellepärast, et see ETS2 rakendub või? Kuhu me liigume? Mis meil riigis toimub? Sellise tohuvabohuga, dramaatilises olukorras, mis on tekkinud, on meil tegelikult kümme punkti, mille ainukene niisugune verbaalne kese on esimese lehekülje alguses: õhk on puhas. Millest me siin õhku puhtaks teeme praegu, mul tekib küsimus. Küsin seda täiesti avameelselt.

Aga nüüd on küll teie aeg.

No on aeg, aga kuule, Lauri, sa näed ise, tead, mis siin toimub.

Aga, Urmas, ma ei saa teha erandeid. Kui me oleme juba pool minutit üle läinud, siis on aeg täis.

Ma mõistan. Ma mõistan, aga see ei ole [vajaliku] sisukvaliteediga dokument praegu.

Ma saan aru. Ma saan aru.

Te olete möllanud aasta, kaks aastat energeetikas …

Ma saan aru …

… ja te tulete lagedale paberiga: "Õhk on puhas."

See ei ole aus teiste suhtes, sellepärast et kolm minutit lisaaega on antud ja praegu me oleme 44 sekundit üle läinud.

Nõus! Nõus, Lauri! Aga kelle suhtes see ei ole aus? Vabandust … (Aivar Kokk räägib saalist midagi elektritarbijatest ja Eesti ettevõtjatest. Kõnepuldi mikrofon lülitatakse välja, kuna Urmas Reinsalu jätkab.)

Urmas Reinsalu, palun, te olete minuti üle läinud. Nüüd on küll teie aeg täis.

Ma saan aru. Loomulikult! Anna andeks!

Aitäh! Järgnevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Züleyxa Izmailova. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Austatud kolleegid! Armsad Eesti inimesed! Täna kuuldud ülevaade Eesti 2035. aasta eesmärkide elluviimisest on nagu hoolikalt lihvitud reklaambrošüür. Kliimaneutraalsus, looduskaitse, puhas õhk, elurikkus – kõlab ju hästi! Nagu oleks Erakond Eestimaa Rohelised ise meile siin rääkimas. Aga seda vaid seni, kuni vaatame, mida valitsus tegelikult teeb. Jah, aastaks 2030 lubatakse taastuvelektrit nii palju, kui ise ära tarbime. Aga mida me päriselt näeme, on see, et iga suurema arenduse juures seisab takistuste laviin, mis tuleb sageli just riigilt endalt. Lubatakse kiiret võrguarendust, aga investeeringud takerduvad. Salvestustehnoloogiast räägitakse, aga garantiisid ei anta. Kõige selle kõrval kaalutakse tõsimeeli elektrijaama plokkides puidupelletite põletamist. Kas see ongi see paljuräägitud kõrgem loodusressursside väärindamine? Aga see pole ju puhas energia, see on lihtsalt suitsukate. Ministri sõnul ei ole tuumaenergia ideoloogiline, vaid teaduspõhine otsus. Lubage selles sügavalt kahelda. Kui tuumaraporti tegemisse ei kaasatud ainsatki sõltumatut teadlast ning valitsus kiidab takka väikese grupi lobistide ette valmistatud suunale, siis pole see teadus, vaid turundus. Seda enam, et seesama valitsus on sisuliselt hülgamas Pariisi kliimalepet ja keeldub selgelt ütlemast, kuidas sobitub tuumaenergiaplaan süsinikuheite vähendamisega aastaks 2035. Räägime metsast ka. On ta siis majandusvara või elus ökosüsteem? No mõlemat on! Aga kui rääkida 70% metsade majandamisest kui tasakaalust, siis see pole mitte lihtsalt rumal, vaid lausa ohtlik. See tähendab reaalselt veelgi intensiivsemat majandamist Eesti looduskapitali arvel, teisisõnu rohkem lageraiet, vähem linde, vähem süsiniku sidumist, vähem metsakogemust meie lastele, vähem puhast õhku, vähem võimalusi majanduseduks ja arenguks. Samas, sama valitsus, kes räägib [metsade] kaitsel osakaalust 30%, on paralleelselt kaotamas järelevalvet ja lubamas raieid ka kõige väärtuslikumates kooslustes. See pole tasakaal, see on topeltmäng. Kõige kahetsusväärsem on praeguse valitsuse rünnak meie ühiskonna tugisammaste vastu. Minister räägib seadustest ja raamidest, aga samal ajal kärbitakse Keskkonnaametit, marginaliseeritakse teadlasi ja püütakse süsteemselt nõrgestada valdkondi, mis tagavad looduse tervise ja elurikkuse kaitse. Kui loodushoid muutub tülikaks lisandiks majandustegevusele, siis tegelikult ei toimi enam mitte ükski arengukava. Avalikkus ei näe, kuidas otsused sünnivad, ega ka seda, kes neid sisuliselt kujundab. Otsustusprotsesside läbipaistmatus, keskkonnaorganisatsioonide nõrgestamine ja järelevalveasutuste ründamine loovad olukorra, kus avalik võim töötab üha rohkem kitsaste ärihuvide, mitte laiema avalikkuse kaitse nimel. Kui ettevõtted, kes on seotud rikkumistega, hakkavad mõjutama keskkonnaseaduste sisu, siis ei ole see enam mitte halduskorraldus, vaid see on demokraatia põhialuste murendamine. Kõigist ministri ettekandes kõlanud tühjadest loosungitest kõige õõnsam on väide, et Eesti liigub kindlalt ja teaduspõhiselt kliimaneutraalsuse poole. Faktid räägivad vastupidist. Teaduslikke tõsiasju lihtsalt eiratakse. Süsinikuheide on kasvamas. Kliimaseadus seisab ja ambitsioonitu, nõndanimetatud kliimakindla majanduse seadus asendab tegelikku tegutsemist. Peame küsima, miks 2050, mitte 2035? Kui kogu maailma teadus ütleb meile väga selgelt ... Ma palun lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… et kriis süveneb iga aastaga, siis miks me teadlikult venitame? Minister rääkis Ukrainast. Jah, ukrainlastele on ka sõja ajal loodushoid väga oluline. Tõepoolest, meenutagem, et Ukraina riik, mis kaitseb end iga päev Venemaa rünnakute eest, suutis koostada ja vastu võtta kliimaseaduse vaid kaheksa kuuga ning seadis aastaks 2030 Eesti omadest märksa ambitsioonikamad eesmärgid. Miks Ukrainast palju väiksem Eesti siis seda tehtud ei saa? No ikka sellepärast, et Reformierakond tegelikult ei taha. Kokkuvõtteks. Kui see on valitsuse arusaam tulevikku vaatavast poliitikast, siis on see poliitika, mis jätab Eesti teiste riikide tihedas konkurentsis kaugele maha. Sotsiaaldemokraatidena ei saa me leppida sellega, et arengukavad on vaid ilukõnede kogum avalikkuse eest varjatult tehtavatele otsustele, mis ainult süvendavad eluslooduse hävitamist ja kliimakriisi. 2035. aastal väärib Eesti jätkuvalt enamat kui PR-trikid. Eesti väärib ausust, visiooni ja tegusid. Ja meie lapsed väärivad tulevikku, mis ei ole kivisse raiutud kompromiss eelmise sajandi majandusmudeliga. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni nimel läbirääkimistel osalema siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksei Jevgrafovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! On kiiduväärt, et valitsus tegeleb Eesti tuleviku planeerimisega, kuid minu südamesse on jäänud mure ühe olulise aspekti pärast. Kas valitsus ikka arvestab oma strateegiates piisavalt reaalsusega ja Eesti inimeste heaoluga? Minister rääkis pikalt taastuvenergiast, tuumaenergeetikast ja rohelisest tulevikust, mis on iseenesest üllameelsed eesmärgid. Meie ees seisavadki suured ülesanded: puhtam keskkond, energiajulgeolek ja taskukohane elekter. Aga küsimus ei ole eesmärgis, vaid teekonnas selle eesmärgi poole. Ja siin tuleb mängu ka vastutus – vastutus meie tööstuse eest, vastutus meie inimeste eest, vastutus riigi energiajulgeoleku eest. Elering on selgelt öelnud: meie elektrisüsteemi minimaalne vajadus juhitava võimsuse järele on umbes 1000 megavatti. See ei ole spekulatsioon, vaid tehniline baasvajadus, millele peab süsteem igal hetkel toetuma, eriti siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. Praegu on see võimsus olemas tänu põlevkivile. Just põlevkivijaamad on need, mis tagavad baaskoormuse ja juhitava võimsuse ka kriitilistes olukordades. Härra minister ütleb, et me peame liikuma säästvama tootmise poole. Aga see üleminek peab toimuma nii, et elektri hind ei tõuse, vaid langeb. Praegune valitsuse poliitika seda ei taga. Mul on kahju, et lugupeetud minister ei räägi tööhõive olukorrast Ida-Virumaal. Eesti Statistikaameti andmetel on Ida-Virumaa tööhõive määr oluliselt seotud tööstussektoriga, mis pakub ligi 20% kogu maakonna tööhõivest. Põlevkivisektori sulgemine toob kaasa otseselt ja kaudselt tuhandete töökohtade kaotuse, mis mõjutab oluliselt piirkonna majanduslikku ja sotsiaalset stabiilsust. Meie arvates tuleb arendada innovatsiooni ja teha investeeringuid süsinikuvabasse põlevkivienergeetikasse. CO2 püüdmise tehnoloogiad annaksid põlevkivisektorile uue elu, uusi kvalifitseeritud töökohti inseneridele, tehnikutele ja paljudele teistele spetsialistidele. Miks valitsus ei arvesta selle tohutu potentsiaaliga oma strateegiates? Väidetakse, et põlevkivielekter on kallis. Kuid Enefit Poweri juht Lauri Karp on öelnud, et kui võtta Auvere jaama elektritoodang lahti kaheks osaks, siis megavatt-tunni elektri tootmise omahind on 30–40 eurot ning ülejäänu hinnast moodustab CO2-kvoodi hind. Ehk CO2 on see oluline tegur, mis mõjutab tarbija lõpphinda. Aga siin on olemas lahendus. Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor professor Alar Konist räägib sellest, et tänapäeval on olemas CO2 püüdmise tehnoloogiad. Kui need seadmed paigaldada olemasolevatesse elektrijaamadesse, oleks investeeringute suurusjärk umbes 200–300 miljonit eurot. See on kümneid kordi väiksem raha kui see tohutu summa, mille valitsus soovis eraldada ainult meretuuleparkidele. Ja ärgem unustagem, et meil oli juba 20 aastat tagasi olemas Narva jaamade töötajate leiutis, mille eesmärk oli vähendada CO2-heidet. Küsimus valitsusele ja elektrijaamade juhtkonnale on: miks me ei kasuta ära omaenda teadmisi, teadlasi, insenere ja ressursse, et tagada odav, juhitav ja keskkonnasõbralikum elekter? Kallid kolleegid, meil on kaks valikut. Esimene: sulgeda põlevkivijaamad lootuses, et taastuvenergia, tuumaenergia ja import suudavad meie vajadused katta. Ning ka loota, et tarbija maksab lihtsalt rohkem ja lepib sellega. Ja teine: investeerida innovatsiooni, süsiniku püüdmise tehnoloogiatesse ja tugevdada meie olemasolevat energiasüsteemi nii, et see oleks juhitav, stabiilne ja tulevikukindel. Meie eelistaksime teist varianti ja …

Ma küsin korra, kas vajate lisaaega.

Ei, ma lõpetan ära.

Jaa, selge, lõpetage siis.

Viimane lause. Me kutsume teid üles tegema sama. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Kõigepealt, andestust otsekohesuse eest, härra minister, aga igav jutt oli. Selles mõttes, et te saatsite teesid ette ja nüüd olite puldis sellise monotoonse häälega, lugesite neid ette. See on nagu ülikoolis, teinekord lähed mõne õppejõu loengusse, ta on materjali saatnud, slaidid, ja siis ta lihtsalt seisab tahvli ees ja loeb sulle seda ette, mida sa näed ise ka lugeda. Ministrilt ootaks ikkagi, et tuleb selline ettekanne, et on huvitav kuulata, mida räägitakse. Too ette saadetud poolteist lehekülge oli tegelikult juba läbi loetud. Edasi ministri ettekande juurde. Te siin, ma ei mäleta, kas see oli ettekandes või pigem küsimuste-vastuste voorus, ütlesite, et kus häda näed laita, seal tule ja aita. Täiesti nõus! Ja nagu meie üks endine peaminister on öelnud, eesti keelt ja eesti vanasõnu tuleb au sees hoida ja neid kasutada. Ja selle vanasõna endaga ma olen nõus. Aga noh, tänagi oli meil juttu sellest ESG-aruandlusest, Andres. Me vaidlesime sinuga ja ma püüdsin sind aidata juba poolteist aastat tagasi majanduskomisjonis, aga sa ei võta kuulda. Siin ka kolleegid annavad väga häid nõuandeid. Sa siin kellelegi, kes ütles, et vaadake, teadlased on arvutanud ja öelnud niimoodi, ütlesid, et ei, mul on teised arvutused. Kõik püüavad aidata. Minu soovitus ongi kuulata, nagu sa ise ka rõhutasid, just seda teist poolt, et tule ja aita. Abikäed on sirutatud pidevalt, aga see on nagu peaga vastu seina jooksmine. Proovi kuulda võtta, abi on kogu aeg pakkumisel. Nüüd veel sellest tänasest debatist. Kolleeg Arhipov ütles, et meil kõigil ju eesmärk on ühine, et oleks puhas õhk ja odav elekter. Ma ühes mõttes ei ole päris nõus. Ma ütleksin, et meie ühine eesmärk on, et oleks vaba Eesti riik, säiliks eesti kultuur ja keel ja et me saaksime siin oma asju ajada. Puhas õhk ja odav elekter, loomulikult, ma arvan, on olulised, et me seda teha saaksime. Aga teie seal vastuses ütlesite, et õhk ei ole kunagi liiga puhas, et kogu aeg saab puhtamat õhku teha. Tegelikult te olete ise majandusmees ja ma arvan, nii majanduses kui ka teaduses ikkagi inimesed saavad aru, et kusagil on alati mõistlikkuse piir. Eestis on praegu väga puhas õhk, ei ole vaja enam kulutada, et veel puhtamat õhku saada. Juba olemegi maailma number üks, kõik hingavad, kopsud käivad läbi. Nii et jälle: püüdke, vaadake seal oma asjad üle, mida ametnikud teevad. Mõne koha pealt võib-olla leiate, et siin meil on kõik väga hästi. Isegi ärge öelge neile, et tehke nüüd midagi muud, vaid laskegi need lahti, kes õhu veel puhtamaks tegemisega tegelevad. Saate bürokraatiat ka vähendada. Nüüd selle energeetikadebati juurde. Teie teesid algasid selle mõttega, et juba 2030. aastaks oleme võtnud eesmärgi 100% tarbimisest taastuvatega toota, ja sellest hoiame kinni ja küll me oleme tublid ja liigume õiges suunas. Tegelikult ei liigu õiges suunas. See on rumal eesmärk. Tegelikult tuleks võimalikult kiiresti see eesmärk seadusest välja võtta puhtalt selle pärast, et see on rumal eesmärk, aga tegelikult ka kas või selle pärast, et me kõik ei peaks aastal 2030 tõdema, et me ei [saavuta] seda eesmärki. Kohtumine reaalse eluga varem või hiljem tuleb. Te ütlesite veel, et on juba olnud päevi, kui Eesti ekspordib elektrit. See päevapõhise ekspordiga vastu rinda tagumine – ma olen sellest ka mitu korda rääkinud. Esiteks, me võiks võtta aastad kokku ja vaadata seda, kas me ekspordime rohkem, kui me impordime. Eesti on juba mitu aastat olnud netoimportija, mis tähendab, et me toome sisse rohkem elektrit, kui me suudame välja müüa. Loomulikult selle päikeselistel päevadel tekkiva päikeseelektri ja tuulistel päevadel tekkiva tuuleelektri eksport rahalises mõttes meid kuigivõrd rikkamaks ei tee. Kui vaadata ekspordi ja impordi bilanssi, siis me impordime kallilt ja ekspordime odavalt tegelikult ühte ja sama kaupa. Nii et selle kauba puhul oleme me miinuses ja siin küll midagi rõõmustavat ei ole. Maailmast saab näiteid [leida], kui huvi on. Las ametnikud teevad ettekande sellest, kuidas näiteks on läinud Ontariol Kanadas samasuguse projektiga, et impordime kallist ja ekspordime odavat. Tegelikult oleks pidanud energeetikaettekanne algama ikkagi sellega, et nüüd me seame fookuse sellele, et meil oleks juhitavaid võimsusi piisavalt. Lõpetaks ära selle tuule- ja päikeseenergeetika edendamise. Tegelikult see töötab vastu ka unistusele tuumajaama poole liikumisest ja loomulikult teeb kallimaks põlevkivielektri, teeb gaasist elektri tootmise kallimaks, sellepärast et need võimsused peavad väga suure osa ajast seisma. Kui sa subsiidiumide toel tekitad juurde elektritootmisvõimsusi, mis tuulise ilmaga ja börsireeglitest tulenevalt pakuvad elektrit nullise hinnaga, siis tuumajaam seisab. Tuumajaama CapEx on päris suur, see tuleb kuidagi tasa teenida. See tähendab, et nendel päevadel, kui tuumajaam turule pääseb, annab ta kallimat elektrit. Ja siis tulevad sotsid ja ütlevad, et vaadake, tuumajaam tahab ka toetust või tahab liiga kallist elektrit turule pakkuda. Siis olemegi selles lõksus, et unistus nihkub eest ära. Eelmine nädal oli väga hea "Esimese stuudio" saade. Ahti Asmann oli saates ja ajas ülitervemõistuslikku juttu. Tervet saadet ei ole mõtet siin ette kanda, aga ta ütles minu arust muu hulgas, muude oluliste mõtete hulgas ühe [väga hea mõtte]. Ta ütles, et meil on praegu, eks ole, rohepööre, siis meil on vajadus julgeolekut kasvatada ja meil on soov ka inimeste sotsiaalset heaolu parandada. Need on kõik raha välja viivad projektid. Ja kui sa riigis tahad mõistlikke otsuseid teha, siis sa peaks leidma ka mõne lähenemisnurga, mis raha sisse toob, sest muidu ei pea kaua vastu. Ja energeetika on kindlasti alus selleks, et majandus saaks toimida nii, et raha tuleb riiki sisse. Selles mõttes ma jällegi liitun siin eeskõnelejatega: keskendume põlevkivile praegu lähiperspektiivis, vajadusel teeme juurde uusi tootmisvõimsusi. See on meie enda riigis asuv energiaallikas, millest me saame toota elektrit ilmastikust sõltumata. Mis puudutab seda, mis siin kolleeg Jevgrafov ütles süsiniku püüdmise tehnoloogia kohta, siis seal ma jällegi vaidlen vastu. Teadlased, kes ütlevad, et süsiniku püüdmise tehnoloogia oleks maruhea, ütlevad ka seda, et selleks, et see turul toimiks, võiks süsinikukvoodi hind olla kuskil 200. Siis oleks see püüdmise asi tasuv. See tähendab, et tegelikult kusagil 200 või veidi vähem paneks elektri hinnale otsa, kui me süsinikku kinni hakkame püüdma. Nii et jätkame nii, et korstende otsas on filtrid, mis erinevad heitmed, mis põlevkivist elektri tootmisega kaasnevad, kinni püüavad, et ka Ida-Virumaal ei oleks õhk saastunud. Aga süsiniku püüdmise tehnoloogiat praegu veel näha ei ole. See on jälle selline tuleviku tehnoutopism. Praegu ma selle peale liialt ei looda. Ja veel kord, lõpetame kogu selle suure hurraaga tuule- ja päikeseenergeetika arendamise. Me ei jõua seda kõike kinni maksta, pluss see tapab ära meie mõistliku unistuse saada kunagi siia tuumajaam. Aitäh!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Head Riigikogu liikmed! Aitäh ministrile hea kõne eest! Olen nõus teatava kriitikaga, et võib-olla elavust oleks võinud esituses olla rohkem, aga kõne oli see-eest väga sisukas. Aga siiski mõned sellised detailikirjeldused ka siia selle arutelu järel. Eesti on tegelikult valdkonnas, mis puudutab looduskaitset, keskkonnakaitset, tõepoolest eeskujuks. Ja Eesti on eeskujuks ka metsamajandamises ja selle kestlikkuses. Nii et need eesmärgid on ühildatavad. Siin küsiti, kuidas on näitajatega. "Eesti 2035" – tõepoolest, vaadake, selline hea tammelehtedega Tõetamm on olemas internetis, sealt saab vaadata kõiki neid näitajaid, kuidas me liigume selle arengukava eesmärkide poole. Eestis on tõepoolest olemas puhas õhk, puhas joogivesi ja võimalus üheksal inimesel kümnest oma tiheasustusala lähedal käia ujumas puhtas jõe-, järve- või merevees ja veeta aega roheluses. See on erakordne ja seda tuleb hoida. Samuti, võib-olla ka sellest tulenevalt, kolm inimest neljast on väga rahul oma elukeskkonnaga Eestis. Loomulikult võiks see number olla veel suurem, ent psühholoogid tavatsevad öelda, et kahjuks circa 20% inimeste puhul võibki leida, et kui tehakse küsitlusi, siis nad on alati pigem vastu. Kuidas meie teistel liikidel läheb, nendel 40 000 liigil, kellega me siin koos elame? Nende elupaikades umbes 56%-l liikidest läheb hästi ehk siis läheb paremini, kui neil on varasemalt läinud. Miks on Eestis looduskaitse edukas? Sest see põhineb väga pikal traditsioonil. Tegelikult on ka Eesti taasiseseisvumise juured osaliselt olnud looduskaitseliikumisega seotud, see on väga tugevalt identiteediga seotud teema. Ja seda tuleb hoida, seda ei tohi lõhkuda, mida kahjuks minu meelest mõned sõnavõtud siin täna on natukene teinud. Miks on vaja teada neid protsente, millest on jutu olnud? Maaülikooli professor Metslaid kirjutas hiljuti, et me peaksime tegelema sisulise looduskaitse ja metsamajanduse kestlikkuse parandamisega, võib-olla mitte niivõrd nendele protsentidele keskenduma. Aga oma kogemusest nende arutelude juures ma tean, et niikaua kui me ei tea neid protsente, kui [vajalikku] selgust ja kindlust ei ole riigi poolt seadustega antud, kui me ei ole [loonud] seda usaldusväärset alust, niikaua need debatid, need arutelud maanduvadki vaidlusesse, kui mitu protsenti ikkagi on millise kaitse all, kui mitmel protsendil peaks saama majandada. Nii et ma arvan, et need on head eesmärgid. 30% looduskaitse alla võtmist [tuleb selgitada], et ei oleks seda narratiivi, et looduskaitse on nagu pärmseen, mis vohab. See ei ole tõsi. Selle taga on meeletu hulk teadlaste tööd, mitte ainult Eestis, vaid üle maailma. See 30% tagab selle, et loodus saab hakkama koormusega, mille inimtegevus tema peale paneb. Eestis meil see 30% on juba peaaegu saavutatud. Miks on Eestis metsade puhul ranget kaitset nii palju? Sest vahepealsetel aastatel lasti nii-öelda nõrgema kaitsega aladel päris ulatuslikult majandada, ilma korralikult neid mõjusid hindamata. Sellele juhtis Riigikontrollgi tähelepanu ja järgnes ka Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus. See on teema, millega me tegeleme seaduse raames ja mis puudutab Natura mõju hindamist, mis on meil Riigikogus. Ma arvan, et on väga oluline … Palun lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… et me selguse ja kindluse selles valdkonnas saame loodud. Natuke ka sellest, mis on tehtud. Näiteks siin tuli jutuks RMK: uued omanikuootused RMK-le, uus arengukava, praktikad, mida RMK rakendab. Ei raiuta Natura piiranguvööndi metsaelupaikades, on väiksemad langid, antakse eelis kodumaisele väärindamisele, jättes säilikpuid rohkem ja suuremates kooslustes, et need paremini vastu peaksid ja et see visuaalselt oleks inimestele meeldivam. Need on praktikad, mida tõesti tasub seadusandlusesse üle võtta ja selle kohta ongi loodetavasti ettepanekud tulemas. Metsatööstus on Eestis mehaanilises väärindamises juba tipus, edasi tuleb liikuda keemilise poole pealt. Paar sõna lõpetuseks ka energeetikast. Väga hea, et minister tõi siin välja konkreetse kohaliku kasu, kuna muu hulgas on ka selle kohta siin saalis levitatud pisut valeväiteid. Tõepoolest, näiteks sealsamas Saardes makstakse 3000 eurot aastas majapidamisele, perele, kelle läheduses 3 kilomeetri raadiuses on üheksa tuulikut. Ma arvan, et on väga mõistlik, et Riigikogu sellise kohaliku kasu instrumendi on rakendanud. Aga kindlasti saaksime veel enam kohapeal inimesi nendest võimalustest informeerida. Ja tõepoolest, hajus ja kütusevaba kohalik tootmine aitab meil energiajulgeolekut tagada. Aga siin küsiti, mida on ära tehtud. Me oleme ennekõike sel aastal ära teinud desünkroniseerimise, tugevdanud oma võrke 1,6 miljardi eest. Oleme toonud Riigikogusse ja ära menetlenud eelnõu, mis aitab põlevkivijaamasid reservis hoida. Muide, kui põlevkivist saaks sama hinnaga elektrit, nagu see on Soomes – no võiks saada igasuguseid asju, poest võiks saada tasuta asju, kui riik need kinni maksaks. Mis asi see riigi raha siis on? See ongi ju meie kõigi, meie kõigi raha. Nii et ei maksa endale lubada ka selliseid päris absurdseid ütlusi. Kõige odavamat energiat siiski saab meile pakkuda normaalne, mitmekesine energiamiks, kus on olemas nii taastuvenergia salvestus, mille edendamiseks on siin eelnõud ära menetletud sel aastal, ja loomulikult ka juhitavad võimsused, millega on samuti tegeldud ja tegeldakse edasi. Miks gaasijaamad? Sest gaasijaamade rajamine on oluliselt odavam kui näiteks uute põlevkivijaamade ehitamine. Seni kuni meil on need vanad ja me suudame neid töökorras hoida – see 1800 megavatti, mis praegu on olemas –, loomulikult tuleb neid hoida. Tahtsin veel ära mainida ka biogaasi, mille toetuseks samuti riigi poolt on sel aastal läinud mitmed projektid käiku. Ma arvan, et tegelikult Kliimaministeeriumi loomine, nende oluliste valdkondade kokkutoomine on olnud üks väga mõistlik ja tulevikku suunatud samm, et me kõik siin saaksime oma tööd teha nii, et me oma lastele saame selgelt silma vaadata ja teame, et me oleme andnud endast parima, et ka neil oleks sama hea elukeskkond nagu meil. Aitäh!

Aitäh! Nii, hea kolleeg Anti Allas, ma ei saa teile kahjuks sõna anda, sellepärast et teie fraktsiooni nimel on juba sõna võtnud kolleeg Züleyxa Izmailova, ja seda volituse alusel. Nii et ma … (Saalist öeldakse midagi.) Ei, me saame anda sõna, sõna võivad võtta ainult fraktsioonide esindajad ja kui fraktsiooni nimel on juba volitusega sõna võetud, siis rohkem ma sõna ei saa anda. Siis edasi, Aleksei Jevgrafov, ma ei kuulnud teie nime mainitavat. (Saalist öeldakse midagi.) Rain Epler mainis teid? (Jevgrafov saalist: "Jaa." Keegi pakub, et nimetati Keskerakonda. Jevgrafov: "Ei, otse ütles.") Hästi, Aleksei Jevgrafov, kui Rain Epler tõesti mainis teid oma sõnavõtus, siis teil on võimalus vastusõnavõtuks.

Aitäh! Mina tahaksin apelleerida Rainile. Sina ütlesid, et CO2 püüdmise tehnoloogial on ebaselge tulevik. Aga mina rõhutan seda, et minu käes on elektrijaama töötajate leiutis, mis on dateeritud 20 aastat tagasi ja mis otse räägib sellest, et on võimalik vähendada CO2-heidet ja isegi teenida selle abil. Kui sulle pakub huvi, ma võin sulle näidata. Aitäh!

Aitäh! Nii, Rain Epler, ma ei kuulnud küll teie nime mainitavat siin ettekannetes. (Rain Epler selgitab saalist.) Okei, Rain Epler, te tõesti põhjendasite väga hästi. Teil on võimalus vastusõnavõtuks. Palun!

Ma vastusõnavõtu aega siiski ei kuluta selle üle arutlemisele, kas ministril oli hea või halb [ettekanne]. Ma tahan puudutada ühte teist teemat. Reformierakonna mantra viimasel ajal on olnud see, et nad panevad palju raha – 1,6 miljardit oli vist see, mis Yoko täna ütles –, et põlevkivijaamu ikka elus hoida. Tegelik matemaatika on selline, et põlevkivijaamad saaksid turule, kui valitsus võtaks ja läheks edasi meie fraktsiooni esitatud eelnõuga, et vabastame meie põlevkivielektri tootjad CO2-kvoodi ostu kohustusest. Me saaksime nad turule väga mõistliku hinnaga ja nad saaksid ka ise raha teenida. Lisaks oleks meil elekter soodne ja riik ei peaks midagi ekstra subsiidiumidega toetama. Andres Sutt iseenesest on mul meeles vanast ajast majandusmehena. Andres peaks suutma nendest arvutustest küll niimoodi üle käia, et ei ole ametnike abi vaja, ja saab fraktsioonis ka Yokole ehk need arvutused kiirelt paberi peal selgeks teha. Aitäh!

Aitäh! Nii, enne kui ma sulgen läbirääkimised, on mul veel küsimus, kas härra minister soovib sõna. Jaa, palun Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Lihtsalt paar fakti täpsustuseks. Faktid võidavad alati. Möödunud aastal maailmas 85% uutest elektritootmisvõimsustest, mis loodi, oli taastuvenergia. 25% kõikidest autodest, mis maailmas müüdi, olid elektriautod. Keegi meist võib kahtlemata soovida vastuvoolu ujuda, aga maailm liigub väga selgelt ühes suunas. Ja veel mõni eksitav väide, mis siit kõlas. 1,6 miljardit ei ole seotud kuidagipidi sellega, [mis väideti]. See on seotud desünkroniseerimisega, võrkude tugevdamise ja muude taoliste tegevustega. Suurusjärk 30 miljonit on see number, millest oli juttu põlevkivienergeetika hoidmisel. Nii et olgem palun faktitäpsed, aitab kõiki paremini elus edasi. Aitäh!

Aitäh! Nii, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. See on nüüd siis tänane seitsmes päevakorrapunkt, jah? Loeme tänase seitsmenda päevakorrapunkti käsitletuks.