Arupärimine haridusliku ebavõrdsuse kohta (nr 795)

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Ester Karuse, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Madis Kallase, Anti Allase, Jaak Aabi ja Andre Hanimäe 12. juunil 2025 esitatud arupärimine haridusliku ebavõrdsuse kohta. Ja ettekandeks, palun, Riigikogu liige Heljo Pikhof!

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Ester Karuse, Reili Ranna, Lauri Läänemetsa, Helmen Küti, Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Madis Kallase, Anti Allase, Jaak Aabi ja Andre Hanimäe 12. juunil 2025 esitatud arupärimine haridusliku ebavõrdsuse kohta. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Heljo Pikhofi.

Aitäh! Austatud minister! Oleme esitanud teile arupärimise haridusliku ebavõrdsuse kohta. Nagu me kõik teame, siis on haridus Eesti Vabariigi edu ja kestlikkuse alus, kuid järjest enam viitavad uuringud ja kohalike omavalitsuste praktikad süvenevale hariduslikule ebavõrdsusele. Haridusvõimaluste ebaühtlane jaotumine ohustab laste arengut, süvendab sotsiaalset kihistumist ja pärsib piirkondade arengut. Võrdsus hariduses ei tähenda, et kõik lapsed peaksid saavutama samad tulemused. See tähendab, et lapse areng ja hariduslik edasijõudmine ei sõltuks sellest, kui paks on tema vanemate rahakott, kus ta elab või milline on tema pere taust. Paraku näitavad mitmed uuringud ja statistika, et Eestis nii see ei ole. Sissetulekute, kodukoha ja perekondliku tausta mõju lapse haridusteele on Eestis väga tugev. Arenguseire Keskus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti koolirahastuse süsteem ei arvesta piisavalt perede sotsiaal-majandusliku taustaga. Kuigi Eesti PISA-testi tulemused on kõrged, varjab see fakt sotsiaalseid lõhesid. Kuuluvustunne koolis on madal, koolikiusamine on laialt levinud ja laste vaimse tervise näitajad on muret tekitavad. Akadeemiline edukus ei kompenseeri sotsiaalset ebaõiglust. Uuringud näitavad ka, et lapse haridustee sõltub Eestis liiga palju sellest, kui palju teenib tema vanem, kus pere elab ja milline on tema perekonna taust. On koole, kus perede mediaansissetulek on 1000 eurot, ja on koole, kus see ulatub 4500 euroni. Ka huvihariduse kulud piiravad madalama sissetulekuga perede laste võimalusi. Samuti pole tugiteenused, näiteks psühholoogiline nõustamine, sageli majanduslikel põhjustel kättesaadavad. Pole juhus, et paremate tulemustega koolidesse koonduvad jõukamate vanemate lapsed. Need koolid muutuvad ajas veelgi tugevamaks, samas kui "tagumise otsa" koolid jäävad aina enam maha. Sellest hoolimata puuduvad värskes koalitsioonilepingus konkreetsed sammud haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Ometi on see täna üks Eesti haridussüsteemi kõige põletavamaid probleeme. Hariduslik ebavõrdsus ei ole paratamatus. Seda on võimalik leevendada sihitud poliitikaga. Võtame näiteks Põhjamaade, Kanada ja Iirimaa praktikad. Need pakuvad toimivaid lahendusi: lisarahastust nõrgematesse piirkondadesse, tasuta õpiabi, tugevama ja nõrgema taustaga laste segaklassid ning varajase valiku piiramine eliitkoolidesse. Kui me jätame taustategurid tähelepanuta, siis haridus ei vähenda ebavõrdsust, ta hoopis võimendab seda. Lähtudes eeltoodust oleme esitanud ministrile kaheksa küsimust. Näiteks: kas ministrina tunnistate, et senine rahastusmudel ei arvesta piisavalt laste sotsiaal-majanduslikku tausta? Millised muudatused on plaanis rahastamise diferentseerimisel? Teiseks, miks ei rakendata Eesti põhjamaistest ja rahvusvahelistest näidetest tuntud taustatasandamise mehhanisme? Milliseid samme kavandab ministeerium astuda piirkondliku ebavõrdsuse vähendamiseks hariduses, tagamaks tuge ja õpetajaressurssi kõigis Eestimaa piirkondades? Kas ja kuidas on tagatud, et kaasava hariduse tugiteenused on kättesaadavad kõikides omavalitsustes ning sõltumatud lapsevanemate rahalistest võimalustest? Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et eestikeelsele õppele üleminek ei süvenda veelgi piirkondlikku ja sotsiaalset ebavõrdsust? Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et laste juurdepääs huviharidusele ei sõltuks pere majanduslikust olukorrast? Kas peate ministrina õigeks, et valitsuskoalitsiooni tegevusplaanides puudub pikk vaade haridusliku võrdsuse suurendamiseks? Ja viimaseks küsimuseks on: milliseid meetmeid kavatsete rakendada koolidevahelise suurte õpitulemuste erinevuste vähendamiseks ning eri taustaga laste koosõppimise soodustamiseks? Suur tänu!

Aitäh! Austatud minister! Oleme tõesti esitanud teile arupärimise haridusliku ebavõrdsuse kohta. Nagu me kõik teame, haridus on Eesti Vabariigi edu ja kestlikkuse alus, kuid järjest enam viitavad uuringud ja kohalike omavalitsuste praktika süvenevale hariduslikule ebavõrdsusele. Haridusvõimaluste ebaühtlane jaotumine ohustab laste arengut, süvendab sotsiaalset kihistumist ja pärsib piirkondade arengut. Võrdsus hariduses ei tähenda, et kõik lapsed peaksid saavutama samad tulemused. See tähendab, et lapse areng ja hariduslik edasijõudmine ei sõltuks sellest, kui paks on tema vanemate rahakott, kus ta elab või milline on tema peretaust. Paraku näitavad mitmed uuringud ja statistika, et Eestis see nii ei ole. Sissetulekute, kodukoha ja perekondliku tausta mõju lapse haridusteele on Eestis väga tugev. Arenguseire Keskus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti koolirahastuse süsteem ei arvesta piisavalt perede sotsiaal-majandusliku taustaga. Kuigi Eesti [laste] PISA testi tulemused on kõrged, varjab see fakt sotsiaalseid lõhesid. Kuuluvustunne koolis on madal, koolikiusamine on laialt levinud ja laste vaimse tervise näitajad on muret tekitavad. Akadeemiline edukus ei kompenseeri sotsiaalset ebaõiglust. Uuringud näitavad ka, et lapse haridustee sõltub Eestis liiga palju sellest, kui palju teenib tema vanem, kus pere elab ja milline on selle perekonna taust. On koole, kus perede mediaansissetulek on 1000 eurot, ja on koole, kus see ulatub 4500 euroni. Ka huvihariduse kulud piiravad madalama sissetulekuga perede laste võimalusi. Samuti pole tugiteenused, näiteks psühholoogiline nõustamine, sageli majanduslikel põhjustel kättesaadavad. Pole juhus, et paremate tulemustega koolidesse koonduvad jõukamate vanemate lapsed. Need koolid muutuvad ajas veelgi tugevamaks, samas kui "tagumise otsa" koolid jäävad aina enam maha. Sellest hoolimata puuduvad värskes koalitsioonilepingus konkreetsed sammud haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Ometi on see üks Eesti haridussüsteemi kõige põletavamaid probleeme. Hariduslik ebavõrdsus ei ole paratamatus. Seda on võimalik leevendada sihitud poliitikaga. Võtame näiteks Põhjamaade, Kanada ja Iirimaa praktikad. Need pakuvad toimivaid lahendusi: lisarahastust nõrgematesse piirkondadesse, tasuta õpiabi, tugevama ja nõrgema taustaga laste segaklasse ning eliitkoolide [komplekteerimisel õpilaste hulgas tehtava] varajase valiku piiramist. Kui me jätame taustategurid tähelepanuta, siis haridus ei vähenda ebavõrdsust, vaid hoopis võimendab seda. Lähtudes eeltoodust oleme esitanud ministrile kaheksa küsimust. Näiteks, kas ta ministrina tunnistab, et senine rahastusmudel ei arvesta piisavalt laste sotsiaal-majanduslikku tausta? Millised muudatused on plaanis rahastamise diferentseerimisel? Teiseks, miks ei rakenda Eesti põhjamaistest ja rahvusvahelistest näidetest tuntud taustatasandamise mehhanisme? Milliseid samme kavandab ministeerium astuda piirkondliku ebavõrdsuse vähendamiseks hariduses, tagamaks tuge ja õpetajaressurssi kõigis Eestimaa piirkondades? Kas ja kuidas on tagatud, et kaasava hariduse tugiteenused on kättesaadavad kõikides omavalitsustes ning sõltumatud lapsevanemate rahalistest võimalustest? Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et eestikeelsele õppele üleminek ei süvenda veelgi piirkondlikku ja sotsiaalset ebavõrdsust? Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et laste juurdepääs huviharidusele ei sõltuks pere majanduslikust olukorrast? Kas ta peab ministrina õigeks, et valitsuskoalitsiooni tegevusplaanides puudub pikk vaade haridusliku võrdsuse suurendamiseks? Ja viimane küsimus on: milliseid meetmeid kavatsetakse rakendada koolide õpitulemuste suurte erinevuste vähendamiseks ning eri taustaga laste koosõppimise soodustamiseks? Suur tänu!

Aitäh! Nüüd tuleb arupärimisele vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Aitäh! Ja nüüd tuleb arupärimisele vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Ma veel kord väga tänan sotsiaaldemokraate selle teema tõstatamise eest. Sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpilaste õpitulemustele on [päevakorrale] kerkinud alles viimasel kahel aastal. Kuni selle [ajani] olid meil andmed, mis PISA uuringute kohta näitasid, et meie õpilaste matemaatikatulemustele oli sotsiaal-majandusliku tausta mõju madal, aga 2023. aastal avaldatud PISA tulemustest me nägime, et see mõju oli suurenenud. See on jätkuvalt veel alla OECD keskmise, aga see on kasvanud. Trend on kasvu poole. Nii et see on viimase kahe aasta teema, kui meil on tekkinud küsimus, kuidas me peaksime tõlgendama OECD PISA uuringus ilmnenud sotsiaal-majandusliku tausta mõju kasvu matemaatikatulemustele. Teine uuring, millele väga tihti viidatakse ja millele ka teie viitasite, on siiski praegu vaid lühiraport, koolide tõhususe lühiraport. Meil tegelikult sotsiaal-majanduslikku mõju väga põhjalikult uuritud ei ole, me põhjapanevaid järeldusi hetkel veel siiski teha ei saa. Meil on olemas see koolide tõhususe lühiraport 2023. aasta oktoobrist, mille tegi Arenguseire Keskus ja mille tulemused on natukene – ma ei taha öelda, et vasturääkivad – erilised. Ehk ühelt poolt on Eesti koolid väga tõhusad, üle 90% koole toimib väga tõhusalt, kui arvestada seda, et sõltumata sellest, milline laps sinna kooli jõuab, suudab kool tagada sellele lapsele kvaliteetse hariduse. Aga matemaatikas ilmnes tõesti sotsiaal-majandusliku tausta mõju. Nad vaatasid ema sissetulekut, eriti tugev oli just ema sissetuleku mõju matemaatikatulemustele. Aga samal ajal eesti keele eksamite tulemustele sotsiaal-majanduslikku mõju ei olnud. Ehk kui vaadata põhikooli kahte lõpueksamit, siis näeme, et ühele on mõju ja teisele ei ole mõju. Järelduste tegemiseks on vaja natuke põhjalikumat analüüsi kui see lühiraport. Me väga loodame, et see natuke põhjalikum raport ka tuleb. Nii et täna selles debatis siin me toetume kahele andmestikule. Üks on OECD andmestik, mis mõõdab sotsiaal-majanduslikku tausta. Võib-olla te mäletate, mida tähendab OECD mõistes sotsiaal-majanduslik taust. See tähendab lastevanemate ametikohta, lastevanemate haridustaset, kodus olevate raamatute [hulka], kodus olevaid nutiseadmeid ja tehnikavahendeid. Seal tegelikult lastevanemate sissetulekut kui sellist otseselt ei korreleerita, korreleeritakse kõiki muid tegureid seal taga. Me ei saa öelda, et ema või isa palk on see, mis OECD andmetel näitab meile sotsiaal-majanduslikku mõju, seda näitab pigem lastevanemate endi haridustase, lastevanemate amet, see, kas kodus on näiteks raamaturiiul ja kui suur see raamaturiiul on. Ehk ka nende OECD andmete suhtes on muidugi esitatud küsimusi. Teine andmestik, mis meil on, ongi koolide tõhususe lühiraport, mis ütleb meile, et ema sissetulekul on mõju matemaatikaeksami tulemusele, aga ei ole mõju eesti keele riigieksami tulemusele. Nii et meil on see arusaamine selles mõttes natuke auklik ja lünklik. Nagu ma eelmisele arupärimisele püüdsin vastata, kui me tunnistame, et meil on see probleem, et sotsiaal-majandusliku tausta mõju lapse haridustulemustele või õpiväljunditele suureneb, kui me võtame eelduseks selle, et Eestis see nii on, siis tuleb hakata seda probleemi lahti harutama, [et saada selgust,] kas see probleem on tekitatud haridussüsteemi poolt või on see probleem tekkinud kuskil mujal ja see lihtsalt ilmneb haridussüsteemis. Kas haridussüsteem põhjustab seda, kas koolikatsed põhjustavad seda, kas koolide rahastamine põhjustab seda, kas õpetajate kvalifikatsioon või õpetajate puudus põhjustab seda? Kas probleem on haridussüsteemis või probleem on kuskil mujal? Nagu ma oma eelmistes vastustes ütlesin, mul ei ole täna mingit tõendit selle kohta, et probleem oleks haridussüsteemis, et õpetajate kvalifikatsioon või õpetajate palk, kooli suurus ja kooli asukoht justkui mõjutaks lapse õpitulemusi. Meil ei ole korrelatsiooni nende asjade vahel, ainuke korrelatsioon on sotsiaal-majandusliku taustaga. Järelikult mõjutab pigem see, kuidas kujunevad koolikogukonnad, kuidas valitakse kooli. See sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, mis meil ühiskonnas on, on aastate jooksul aina rohkem ja rohkem hakanud koolivõrgus väljenduma. Sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus kui selline, [mida näitab] Gini koefitsient, ei ole meil suurenenud. Aga kui vanasti selle Gini koefitsiendi järgi meie sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus jaotus koolide vahel ühtlasemalt ehk erinevad lapsed käisid ühtedes ja samades koolides, siis nüüdseks on toimunud segregatsioon. On liigutud erinevatesse koolidesse ja nüüd mõjub see sotsiaal-majanduslik taust tugevamalt, kui ta mõjus võib-olla veel kümme aastat tagasi. Aga probleem ei ole mitte selles, mis koolis toimub, vaid selles, kuidas on muutunud ühiskond. Ka elukohad on inimestel muutunud, elukohapõhine sotsiaal-majanduslik segregatsioon on suuremaks läinud. Tallinnas koonduvad teatud sissetulekuga inimesed ühte kohta, teatud sissetulekuga inimesed teise kohta, kinnisvaraturg mõjutab seda väga tugevasti ja ka inimeste sissetulek. Aga kool on meil elukohapõhine, ka Tallinnas valdavalt, on ainult üksikud koolid, mis katseid teevad. Ka sellel on väga tugev mõju sellele, mis tegelikult koolist õpiväljunditena välja tuleb. Minu jutu mõte on see, et enne, kui me tormame seda probleemi lahendama sellega, et anname mingitele koolidele laste sotsiaal-majandusliku tausta koefitsiendi põhjal raha juurde, enne kui me seda läheme tegema – ma ei väida, et sel ei ole mõju –, me peaksime aru saama, kust tekib see erinevus, mis seda erinevust põhjustab. Kas haridussüsteem põhjustab seda ise, kas seda põhjustavad koolikatsed või põhjustab seda miski muu, mis seal taga on? Täna väidan ma teile, et mul ei ole ühest vastust. Te tõite näiteid Põhjamaadest ja rahvusvahelisi näiteid. Seesama viimane OECD uuring, OECD PISA raport, näitab, et Rootsis on sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpitulemustele oluliselt suurem kui Eestis. Ehk lõhe on ikkagi suurem kui meil siin Eestis. Vaatamata sellele, et te tõite näite, et Rootsis on olemas need meetmed. Aga kui te vaatate PISA tulemusi, siis matemaatikatulemuste puhul sotsiaal-majanduslik taust selgitab neid [erinevusi] 15% võrra, Eestis on see näitaja 13%, mis on madalam protsent kui Rootsis. Nii et ei saa öelda, nagu Rootsis ilmtingimata nendel meetmetel positiivne mõju oleks. Jah, sotsiaal-majandusliku tausta mõju tulemustele on nõrgem näiteks Norras. Iirimaa näidet on mitu korda toodud. Sealsed tulemused on ka küsitavad. Meil ei ole piisavalt tõendeid selle kohta, et see DEIS-programm, mille abil on keerulisemates oludes töötavad koolid saanud lisavahendeid, on tegelikult vähendanud sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpitulemustele. Meil ei ole tõendeid, mille alusel me saaksime väita, et selline sekkumismeede tegelikult töötab. Nii et ma jätaksin need sekkumismeetmed kõrvale. Me peaksime aru saama, mis meil Eestis tegelikult seda sotsiaal-majanduslikku lõhet põhjustab. Ma ei ole päris kindel, et me oskame kindlalt väita, et me teame, mis see probleemi juur on. Jah. Aitäh!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Ma veel kord väga tänan sotsiaaldemokraate selle teema tõstatamise eest. Sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpilaste õpitulemustele on [päevakorrale] kerkinud alles viimasel kahel aastal. Kuni selle [ajani] olid meil andmed, mis PISA uuringute kohta näitasid, et meie õpilaste matemaatikatulemustele oli sotsiaal-majandusliku tausta mõju madal, aga 2023. aastal avaldatud PISA tulemustest me nägime, et see mõju oli suurenenud. See on jätkuvalt veel alla OECD keskmise, aga see on kasvanud. Trend on kasvu poole. Nii et see on viimase kahe aasta teema, kui meil on tekkinud küsimus, kuidas me peaksime tõlgendama OECD PISA uuringus ilmnenud sotsiaal-majandusliku tausta suuremat mõju matemaatikatulemustele. Teine uuring, millele väga tihti viidatakse ja millele ka teie viitasite, on siiski praegu vaid lühiraport, koolide tõhususe lühiraport. Meil tegelikult sotsiaal-majanduslikku mõju väga põhjalikult uuritud ei ole, me põhjapanevaid järeldusi hetkel veel siiski teha ei saa. Meil on olemas see koolide tõhususe lühiraport 2023. aasta oktoobrist, mille tegi Arenguseire Keskus ja mille tulemused on natukene – ma ei taha öelda, et vasturääkivad – erilised. Ehk ühelt poolt on Eesti koolid väga tõhusad, üle 90% koole toimib väga tõhusalt, kui arvestada seda, et sõltumata sellest, milline laps sinna kooli jõuab, suudab kool tagada sellele lapsele kvaliteetse hariduse. Aga matemaatikas ilmnes tõesti sotsiaal-majandusliku tausta mõju. Nad vaatasid ema sissetulekut, eriti tugev oli just ema sissetuleku mõju matemaatikatulemustele. Aga samal ajal eesti keele eksamite tulemustele sotsiaal-majanduslikku mõju ei olnud. Ehk kui vaadata põhikooli kahte lõpueksamit, siis näeme, et ühele on mõju ja teisele ei ole mõju. Järelduste tegemiseks on vaja natuke põhjalikumat analüüsi kui see lühiraport. Me väga loodame, et see natuke põhjalikum raport ka tuleb. Nii et täna selles debatis siin me toetume kahele andmestikule. Üks on OECD andmestik, mis mõõdab sotsiaal-majanduslikku tausta. Võib-olla te mäletate, mida tähendab OECD mõistes sotsiaal-majanduslik taust. See tähendab lastevanemate ametikohta, lastevanemate haridustaset, kodus olevate raamatute [hulka], kodus olevaid nutiseadmeid ja tehnikavahendeid. Seal tegelikult lastevanemate sissetulekut kui sellist otseselt ei korreleerita, korreleeritakse kõiki muid tegureid seal taga. Me ei saa öelda, et ema või isa palk on see, mis OECD andmetel näitab meile sotsiaal-majanduslikku mõju, seda näitab pigem lastevanemate endi haridustase, lastevanemate amet, see, kas kodus on näiteks raamaturiiul ja kui suur see raamaturiiul on. Ehk ka nende OECD andmete suhtes on muidugi esitatud küsimusi. Teine andmestik, mis meil on, ongi koolide tõhususe lühiraport, mis ütleb meile, et ema sissetulekul on mõju matemaatikaeksami tulemusele, aga ei ole mõju eesti keele riigieksami tulemusele. Nii et meil on see arusaamine selles mõttes natuke auklik ja lünklik. Nagu ma eelmisele arupärimisele püüdsin vastata, kui me tunnistame, et meil on see probleem, et sotsiaal-majandusliku tausta mõju lapse haridustulemustele või õpiväljunditele suureneb, kui me võtame eelduseks selle, et Eestis see nii on, siis tuleb hakata seda probleemi lahti harutama, [et saada selgust,] kas see probleem on tekitatud haridussüsteemi poolt või on see probleem tekkinud kuskil mujal ja see lihtsalt ilmneb haridussüsteemis. Kas haridussüsteem põhjustab seda, kas koolikatsed põhjustavad seda, kas koolide rahastamine põhjustab seda, kas õpetajate kvalifikatsioon või õpetajate puudus põhjustab seda? Kas probleem on haridussüsteemis või probleem on kuskil mujal? Nagu ma oma eelmistes vastustes ütlesin, mul ei ole täna mingit tõendit selle kohta, et probleem oleks haridussüsteemis, et õpetajate kvalifikatsioon või õpetajate palk, kooli suurus ja kooli asukoht justkui mõjutaks lapse õpitulemusi. Meil ei ole korrelatsiooni nende asjade vahel, ainuke korrelatsioon on sotsiaal-majandusliku taustaga. Järelikult mõjutab pigem see, kuidas kujunevad koolikogukonnad, kuidas valitakse kooli. See sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, mis meil ühiskonnas on, on aastate jooksul aina rohkem ja rohkem hakanud koolivõrgus väljenduma. Sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus kui selline, [mida näitab] Gini koefitsient, ei ole meil suurenenud. Aga kui vanasti selle Gini koefitsiendi järgi meie sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus jaotus koolide vahel ühtlasemalt ehk erinevad lapsed käisid ühtedes ja samades koolides, siis nüüdseks on toimunud segregatsioon. On liigutud erinevatesse koolidesse ja nüüd mõjub see sotsiaal-majanduslik taust tugevamalt, kui ta mõjus võib-olla veel kümme aastat tagasi. Aga probleem ei ole mitte selles, mis koolis toimub, vaid selles, kuidas on muutunud ühiskond. Ka elukohad on inimestel muutunud, elukohapõhine sotsiaal-majanduslik segregatsioon on suuremaks läinud. Tallinnas koonduvad teatud sissetulekuga inimesed ühte kohta, teatud sissetulekuga inimesed teise kohta, kinnisvaraturg mõjutab seda väga tugevasti ja ka inimeste sissetulek. Aga kool on meil elukohapõhine, ka Tallinnas valdavalt, on ainult üksikud koolid, mis katseid teevad. Ka sellel on väga tugev mõju sellele, mis tegelikult koolist õpiväljunditena välja tuleb. Minu jutu mõte on see, et enne, kui me tormame seda probleemi lahendama sellega, et anname mingitele koolidele laste sotsiaal-majandusliku tausta koefitsiendi põhjal raha juurde, enne kui me seda läheme tegema – ma ei väida, et sel ei ole mõju –, me peaksime aru saama, kust tekib see erinevus, mis seda erinevust põhjustab. Kas haridussüsteem põhjustab seda ise, kas seda põhjustavad koolikatsed või põhjustab seda miski muu, mis seal taga on? Täna väidan ma teile, et mul ei ole ühest vastust. Te tõite näiteid Põhjamaadest ja rahvusvahelisi näiteid. Seesama viimane OECD uuring, OECD PISA raport, näitab, et Rootsis on sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpitulemustele oluliselt suurem kui Eestis. Ehk lõhe on ikkagi suurem kui meil siin Eestis. Vaatamata sellele, et te tõite näite, et Rootsis on olemas need meetmed. Aga kui te vaatate PISA tulemusi, siis matemaatikatulemuste puhul sotsiaal-majanduslik taust selgitab neid [erinevusi] 15% võrra, Eestis on see näitaja 13%, mis on madalam protsent kui Rootsis. Nii et ei saa öelda, nagu Rootsis ilmtingimata nendel meetmetel positiivne mõju oleks. Jah, sotsiaal-majandusliku tausta mõju tulemustele on nõrgem näiteks Norras. Iirimaa näidet on mitu korda toodud. Sealsed tulemused on ka küsitavad. Meil ei ole piisavalt tõendeid selle kohta, et see DEIS-programm, mille abil on keerulisemates oludes töötavad koolid saanud lisavahendeid, on tegelikult vähendanud sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpitulemustele. Meil ei ole tõendeid, mille alusel me saaksime väita, et selline sekkumismeede tegelikult töötab. Nii et ma jätaksin need sekkumismeetmed kõrvale. Me peaksime aru saama, mis meil Eestis tegelikult seda sotsiaal-majanduslikku lõhet põhjustab. Ma ei ole päris kindel, et me oskame kindlalt väita, et me teame, mis see probleemi juur on. Jah. Aitäh!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Ma väga tänan veel kord sotsiaaldemokraate selle teema tõstatamise eest. Sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpilaste õpitulemustele on üles kerkinud alles viimasel kahel aastal. Kuni selle hetkeni olid meil andmed, mis PISA uuringus näitasid, et meie õpilaste matemaatikatulemustele oli sotsiaal-majandusliku tausta mõju madal, ja nüüd 2023. aastal avaldatud PISA tulemustest me nägime, et see mõju oli suurenenud. Ta on jätkuvalt veel alla OECD keskmise, aga ta oli kasvanud. Ehk siis trend on kasvu poole. Nii et see on viimase kahe aasta teema, kus meil on tekkinud küsimus, et kuidas me peaksime tõlgendama OECD PISA uuringust välja ilmnenud matemaatikatulemustele sotsiaal-majandusliku tausta mõju kasvu. Nüüd, teine uuring, millele väga tihti viidatakse ja millele ka teie viitasite, on siiski praeguses hetkes vaid ainult lühiraport, koolide tõhususe lühiraport. Meil tegelikult sotsiaal-majandusliku mõju väga põhjalikku uuringut ei ole. Ehk siis me väga põhjapanevaid järeldusi hetkel veel siiski teha ei saa. Meil on see koolide tõhususe lühiraport 2023. aasta oktoobrist, mille Arenguseire Keskus tegi, mille enda tulemused on natukene … ma ei taha öelda, vasturääkivad, vaid erilised. Ehk ühelt poolt Eesti koolid on väga tõhusad, peaaegu üle 90% koole toimib väga tõhusalt, arvestades seda, et sõltumata sellest, mis laps sinna kooli jõuab, kool tegelikult suudab tagada sellele lapsele kvaliteetse hariduse. Aga matemaatikatulemustel tõesti ilmnes sotsiaal-majandusliku tausta mõju, nemad vaatasid ema sissetulekut, eriti tugev oli ema sissetuleku mõju matemaatikatulemustele. Aga samal ajal eesti keele eksamite tulemustel sotsiaal-majanduslikku mõju ei olnud. Ehk siis kui võtta põhikooli lõpueksamit, siis ühel on mõju ja teisel ei ole mõju. Ehk siis järelduste tegemiseks on vaja natuke põhjalikumat analüüsi peale selle lühiraporti. Me väga loodame, et tuleb ka natuke põhjalikum raport kui ainult see lühiraport. Nii et meil on täna see, millele me teiega seda debatti siin toetume, kaks andmestikku. Üks on OECD andmestik, mis mõõdab sotsiaal-majanduslikku tausta. Kui te mäletate, mis tähendab OECD mõistes sotsiaal-majanduslik taust, see tähendab lapsevanemate ametikohta, lapsevanemate haridustaset, kodus olevaid raamatuid, kodus olevaid nutiseadmeid ja tehnikavahendeid. Ehk siis seal tegelikult lastevanemate sisse sissetulekut kui sellist otseselt ei korreleerita, ehk korreleeritakse kõiki muid tegureid seal taga. Me ei saa öelda, et ema või isa palk on see, mis OECD andmetel näitab meile sotsiaal-majanduslikku mõju, näitab pigem lapsevanemate endi haridustase, lapsevanemate amet, see, kas kodus on näiteks raamaturiiul ja kui suur see raamaturiiul on. Ehk siis ka nende OECD andmete suhtes on muidugi esitatud küsitavusi. Teine andmestik, mis meil on, on see koolide tõhususe raport, lühiraport, mis ütleb meile, et ema sissetulekul on mõju matemaatikaeksami tulemusele, aga ei ole mõju eesti keele riigieksami tulemusele. Nii et meil on selles mõttes natuke auklik ja lünklik see arusaamine. Nagu ma eelmises arupärimises püüdsin vastata, kui me tunnistame, et meil on probleem, et meil on suurenev sotsiaal-majandusliku tausta mõju lapse haridustulemustele või õpiväljunditele, kui me võtame eelduseks selle, et see nii on Eestis, siis hakkame seda probleemi nüüd lahti arutama, kas see probleem ise on tekitatud haridussüsteemi poolt või on see probleem tekkinud kuskil mujal ja ta lihtsalt ilmneb haridussüsteemis. Kas haridussüsteem, kas koolikatsed põhjustavad seda, kas koolide rahastamine põhjustab seda, kas õpetajate kvalifikatsioon või õpetajate puudus põhjustab seda? Kas probleem on haridussüsteemis või probleem on kuskil mujal? Nii nagu ma oma eelmistes vastustes ütlesin, siis mul ei ole täna mingit tõendit selle kohta, et probleem on haridussüsteemis, et õpetajate kvalifikatsioon või õpetate palk, kooli suurus, kooli asukoht, et justkui see mõjutaks lapse õpitulemusi. Meil ei ole täna korrelatsioon nende asjade vahel ainuke korrelatsioon on sotsiaal-majanduslik taust. Järelikult, mis mõjutab, on pigem see, kuidas kujunevad meil kooli kogukonnad, kuidas valitakse koole, kuidas see sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus, mis meil ühiskonnas on, on aastate jooksul aina rohkem ja rohkem hakanud väljenduma koolivõrgus. Sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus kui selline ehk Geni koefitsient ei ole meil suurenenud. Aga kui vanasti selle Geni koefitsiendi tulemusel meie sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus jaotus ühtlasemalt koolide vahel ehk siis erinevad lapsed käisid ühtedes koolides, siis täna on see segregatsioon toimunud. Ehk on liigutud erinevatesse koolidesse ja seal mõjub see sotsiaal-majanduslik taust nüüd tugevamalt, kui ta mõjus võib-olla veel kümme aastat tagasi. Aga probleem ei ole mitte selles, mis seal koolis toimub, vaid selles, kuidas ühiskond on tegelikult muutunud. Ja elukoht on muutunud inimestel, meil sotsiaal-majanduslik segregatsioon elukohapõhiselt on suuremaks läinud. Tallinnas koonduvad teatud sissetulekuga inimesed ühte kohta, teatud sissetulekuga inimesed teise kohta, kinnisvaraturg mõjutab seda väga tugevasti ja inimeste sissetulek. Aga kool on meil elukohapõhine, ka Tallinna linnas valdavalt meil on üksikud koolid ainult, kes katseid teevad. Nii et ka sellel on väga tugev mõju sellele, mis tegelikult koolis õpiväljunditene välja tuleb. Minu jutu mõte tegelikult siin on see, et enne, kui me tormame lahendama seda sellega, et anname mingitele koolidele lapse sotsiaal-majanduslikku tausta koefitsiendi põhjal raha juurde, enne kui me seda läheme tegema – ma ei väida, et see ei ole mõju –, me peaksime aru saama, kust tegelikult tekib see erinevus, mis põhjustab seda erinevust. Kas haridussüsteem ise põhjustab, kas koolikatsed põhjustavad või põhjustab seda miski muu, mis seal taga on? Ja täna ma väidan teile, et mul ei ole ühest vastust. Nüüd, mis puudutab Põhjamaade näiteid, siis te tõite nagu põhjamaist ja rahvusvahelisi näiteid, samal ajal seesama viimane OECD uuring, OECD PISA raport näitab, et Rootsis on sotsiaal-majandusliku tausta mõju õpitulemustele oluliselt suurem kui Eestis. Ehk lõhe on ikkagi suurem kui meil siin Eestis. Vaatamata sellele, et te tõite näite, et Rootsis on need meetmed. Aga kui te vaatate PISA tulemusi, siis matemaatikatulemuste selgitamisel sotsiaal-majanduslik taust selgitab 15%, Eestis on ta 13%, ehk siis ta on madalam protsent Eestis, kui ta on Rootsis. Nii et ei saa öelda, et Rootsis ilmtingimata nendel meetmetel positiivne mõju on. Jah, sotsiaal-majandusliku tausta mõju on nõrgem tulemustele Norras, näiteks. Iirimaa näide, mida on mitu korda toodud, tema tulemused on ka küsitavad, meil ei ole piisavalt tõendeid selle kohta, et see tehisprogramm, kus keerulisemates oludes töötavad koolid said lisavahendeid, tegelikult on toonud sotsiaal-majandusliku tausta mõju vähenemise õpitulemustele. Meil ei ole selle kohta tõendeid, et me saaksime väita, et selline sekkumismeede tegelikult töötab. Nii et ma jätaksin need sekkumismeetmed kõrvale sellepärast, et me peaksime aru saama, mis meil Eestis tegelikult seda sotsiaal-majanduslikku lõhet põhjustab. Ma ei ole päris kindel, et me oskame kindlalt väita, et me teame, mis see probleemi juur on. Jah. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Erakordselt huvitavad analüüsid, aga need on veel pooleli. Ma vaatasin matemaatikatulemuste korrelatsiooni sellega, kas emme on jõukas. Selle järgi võiks olla nii, et reaalkooli ja Sütevaka ja Treffneri ja Nõo emmed on jõukad, sest nende laste matemaatikatulemused on väga head. Aga Kullamaa ja Elva ja Märjamaa ja paljude teiste koolide emmed on enamikus nagu viletsama rahakotiga. Kas see tähendab seda, kui vaadata näiteks matemaatikatulemuste edetabelit 2020–2024?

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Erakordselt huvitavad analüüsid, aga need on veel pooleli. Ma vaatasin matemaatikatulemuste korrelatsiooni sellega, kui emme on jõukas. Selle järgi võiks olla nii, et reaalkooli ja Sütevaka ja Treffneri ja Nõo emmed on jõukad, sest nende laste matemaatikatulemused on väga head. Aga Kullamaa ja Elva ja Märjamaa ja paljude teiste koolide emmed on enamikus nagu viletsama rahakotiga. Kas see tähendab seda, kui vaadata näiteks matemaatikatulemuste edetabelit 2020–2024?

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Erakordselt huvitavad analüüsid, aga veel pooleli. Ma vaatasin natukene matemaatikat ja sellele korrelatsioonile, et kui emme on jõukas. Selle järgi võiks olla, et reaalkooli ja Sütevaka ja Treffneri ja Nõo emmed on jõukad, nende laste matemaatikatulemused on väga head. Aga Kullamaa ja Elva ja Märjamaa ja paljude teiste koolide emmed on enamikus nagu viletsama rahakotiga. Kas see tähendab seda, kui vaadata näiteks matemaatika edetabelit 2020 kuni 2024?

Ei, see kindlasti ei tähenda seda, et need emad, kelle lapsed käivad nendes koolides, mida te praegu loetlesite, saavad vähem palka kui need, keda te enne loetlesite. See ei ole otseselt seotud konkreetse kooliga. Need on agregeeritud andmed. Kui te vaatate matemaatikatulemusi ja vaatate selle kooli [õpilaste] emade keskmist sissetulekut, siis seal on näha korrelatsioon. See näitab korrelatsiooni, see ei näita põhjust, muuseas. Põhjuse ja tagajärje seost see ei näita, see näitab korrelatsiooni. See on ainuke andmestik, mis meil olemas on, mille tõttu ma teile ka ütlesin, et mina ei julge siit väita, et meil on vaja kohe automaatselt sekkumismeetmeid ja nendele koolidele, Elva koolile ja teistele sellistele koolidele tuleks raha juurde anda, justkui see lahendaks probleemi. Me võiksime kõigepealt aru saada, kust tegelikult see sotsiaal-majanduslik erinevus tuleb. Me ei tea seda. Ma väidan, et meil ei ole selle kohta piisavalt teadmist.

Ei, see kindlasti ei tähenda seda, et need emad, kelle lapsed käivad nendes koolides, mis te loetlesite praegu ette, saavad vähem palka kui need, kes te enne loetlesite. See ei ole kuidagi otseselt seotud konkreetse kooliga. Need on agregeeritud andmed. Kui te vaatate matemaatikatulemusi ja vaatate kooli emade keskmist sissetulekut, siis seal on olemas korrelatsioon. Ehk siis ta näitab korrelatsiooni, see ei näita põhjust muuseas. Ehk siis põhjus-tagajärg seost see ei näita, näitab korrelatsiooni. Ja see on ainuke andmestik, mis meil täna olemas on, mille tõttu ma teile ka ütlesin, et mina ei julge siit lauast väita seda, et meil on vaja kohe automaatselt sekkumismeetmeid ja nendele koolidele, Elva koolile ja teistele koolidele raha juurde anda, et justkui see tegelikult lahendab probleemi. Me võiks tegelikult kõigepealt aru saada, kust meilt tegelikult see sotsiaal-majanduslik erinevus tuleb. Me ei tea seda. Ma väidan, et meil ei ole tegelikult selle kohta piisavalt teadmist.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen igati nõus Arenguseire Keskuse väljatooduga, et ei saa kuidagi võrrelda mahajäämust matemaatikas ja mahajäämust eesti keeles. Matemaatika on lineaarne õppeaine: kui sa jääd maha, kui sa ei saa õigel ajal abi, siis sa edasi ei saa, kui sa üliandekas ei ole. Need vanemad, kellel on raha – ja neid on palju, ma räägin kas või niinimetatud eliitkoolidest –, võtavad abiõpetaja ja laps jõuab edasi. Kui vanematel raha ei ole, neil ka võib-olla teadmisi nii palju ei ole, reeglina neil ei ole, siis ütleme nii, et see ebavõrdsus annab juba siis tunda. Tahtsingi seda teile öelda. Vaielge vastu!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen igati nõus Arenguseire Keskuse väljatooduga, et ei saa kuidagi võrrelda nagu matemaatikas mahajäämust ja eesti keeles mahajäämust. Matemaatika puhul on tegemist ikka lineaarse õppeainega: kui sa jääd maha, kui sa abi ei saa õigel ajal, siis sa edasi ei saa, kui sa üliandekas ei ole. Ja nendel vanematel, kellel on raha – ja neid on palju, just ma räägin kas või eliitkoolidest, niinimetatud eliitkoolidest –, võetakse abiõpetaja, laps jõuab edasi. Kui vanematel raha ei ole, endal ka võib-olla teadmisi nii palju ei ole, reeglina ei ole, siis lapsed jäävad … Ütleme nii, et see ebavõrdsus annab juba siin tunda. Tahtsingi seda teile öelda, vaielge vastu.

Vaidlen vastu, sellepärast et mina ei julge kinnitada, et nende tugevamate matemaatikatulemuste taga on eraõpetaja palkamine. Mul ei ole selle kohta mitte mingisuguseid andmeid, et ma saan seda kindlalt väita. See on hüpotees, mida on uurija ise esitanud, aga ta ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et see nii on. Minul ei ole andmeid, et Eestis on massiliselt suurenenud eraõpetajate palkamise hulk. Ehk siis selleks, et me saaksime seda väita, et see nii on, et nende tulemused on paremad selle pärast, et nende emad ja isad saavad palgata eraõpetaja, selleks oleks tegelikult tõendust selle kohta vaja. Meil selle kohta tõendust ei ole. Ehk siis veel kord, ei ole küsimus mitte ema ja isa rahakotis, vaid see on pigem küsimus sellest, kui toetatud on lapse õppimine kodus üleüldiselt. Lapse õpiedukust väga tugevasti määrab tema õpistrateegia, et kas ta on välja arendanud eneseregulatsiooni, kas ta on ennast juhtiv õppija, kas tal on olemas õpistrateegiad. Neid õpistrateegiaid koolis õpetatakse, aga väga tugev roll õpistrateegia kujundamises on kodus: kuidas toetavad lapsevanemad ja teised täiskasvanud lapse ümber tema õpistrateegiate kujunemist. Õppimisharjumus, õpitaktikad, kuidas sa õpid, mismoodi sa õpid, kas sul on olemas oskus õppida – see väga tugevasti mõjutab lapse õpitulemusi. Väga tugevasti! Ja kodus, kui lapsevanemal endal need oskused on, siis ta muidugi annab neid ka edasi. See ei ole ilmtingimata tuutori või eraõpetajaga matemaatikatundide tegemine, see ei pruugi olla üldse see. Seal võivad taga olla hoopis teistsugused põhjused.

Vaidlen vastu, sest mina ei julge kinnitada, et nende tugevamate matemaatikatulemuste taga on eraõpetaja palkamine. Mul ei ole selle kohta mitte mingisuguseid andmeid, et ma saaks seda kindlalt väita. See on hüpotees, mille uurija on ise esitanud, aga ta ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et see nii ka on. Minul ei ole andmeid, et Eestis oleks massiliselt hakatud eraõpetajaid palkama. Selleks, et me saaksime väita, et see nii on, et nende [laste] tulemused on paremad sellepärast, et nende emad ja isad saavad palgata eraõpetajaid, on vaja tõendust. Meil selle kohta tõendust ei ole. Ehk veel kord: küsimus ei ole mitte ema ja isa rahakotis, vaid pigem on küsimus selles, kui toetatud on lapse õppimine kodus üleüldiselt. Lapse õpiedukust määrab väga tugevasti tema õpistrateegia: kas ta on välja arendanud eneseregulatsiooni, kas ta on ennast juhtiv õppija, kas tal on üldse olemas õpistrateegia. Neid õpistrateegiaid õpetatakse koolis, aga väga tugev roll õpistrateegia kujundamises on kodul: kuidas toetavad lapsevanemad ja teised täiskasvanud lapse ümber tema õpistrateegia kujunemist. Õppimisharjumus, õpitaktikad, kuidas sa õpid, mismoodi sa õpid, kas sul on olemas oskus õppida – kõik see mõjutab väga tugevasti lapse õpitulemusi. Väga tugevasti! Kui lapsevanemal endal need oskused on, siis ta muidugi annab neid ka edasi. See ei [eelda] ilmtingimata tuutori või eraõpetajaga matemaatikatunde, see ei pruugi olla üldse see. [Erinevate tulemuste] taga võivad olla hoopis teistsugused põhjused.

Madis Kallas, palun!

Kodulähedase kooli mõiste või kodulähedase kooli n-ö kilometraaž on läinud igal aastal vaikselt pikemaks ja see on toonud kaasa olukorra, kus meil üha rohkem lapsi liigub oma kõige lähemast koolist mööda, et minna kusagile teise kooli mingitel põhjustel. Kui varasemalt oli see levinud ennekõike võib-olla Tallinnas ja Tartus, kus on teatud koolid teinud katseid, ja nende tase on teistsugune kui mõnel teisel koolil. Aga see tendents on kahjuks kasvamas ka teistes maakondades. Minu küsimus on selline. Te väga hästi kirjeldasite selle ära. Kindlasti ma ei ütle, et haridus ise on põhjuseks, et see nii on, vaid pigem mingit muud ühiskonna muutused. Kas selles valguses on ka ministeerium plaaninud mingeid selgeid samme, kuidas me neid koole, kes on võib-olla muutunud mõnevõrra siis tagasihoidlikumaks, saame eksamitulemuste parandamiseks järgi aidata?

Aitäh! Hea minister! Kodulähedase kooli mõiste või kodulähedase kooli nii-öelda kilometraaž on läinud iga aastaga vaikselt pikemaks. See on toonud kaasa olukorra, kus üha rohkem lapsi liigub oma kõige lähemast koolist mööda, et minna mingitel põhjustel kusagile teise kooli. Varasemalt oli see levinud ennekõike võib-olla Tallinnas ja Tartus, kus on teatud koolides katsed, ja nende koolide tase on teistsugune kui mõnel teisel koolil. Aga see tendents on kahjuks kasvamas ka teistes maakondades. Minu küsimus on selline. Te kirjeldasite selle väga hästi ära. Ma kindlasti ei ütle, et haridus ise on selle põhjuseks, et see nii on, pigem põhjustavad seda mingid muud muutused ühiskonnas. Kas selles valguses on ka ministeerium plaaninud mingeid selgeid samme, kuidas me saame neid koole, mis on võib-olla eksamitulemuste poolest muutunud mõnevõrra tagasihoidlikumaks, järele aidata?

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd õpirände puhul eristaksin põhikooli ja gümnaasiumi. (Madis Kallas selgitab saalist.) Sa mõtlesid põhikooli, okei. Põhikooli õpirände üldine agregeeritud statistika näitab tõesti seda, et justkui pooled põhikooli õpilased ei õpi kodulähedases koolis. Seda pilti moonutab Tallinna linn, on ju, seda pilti moonutab väga palju Tartu ja Tartu lähiümbrus. Kui need kaks võiks sealt statistikast välja võtta, siis ma arvan, et see pilt läheb natuke teistsuguseks. Tartu linn näiteks on põhikooli tõmbekeskus ka Luunja, Tartu valla ja nii edasi, Kastre valla inimestele, sest emad ja isad käivad Tartus tööl. Emade-isade hommikune trajektoor on Tartu linna suunas ja siis võetakse lapsed peale ja viiakse lasteaeda ja viiakse kooli. See ei ole põhjustatud mitte sellest, et Kastre vallas või Luunja vallas ei oleks head koolid, vaid lihtsalt pere logistika põhjustab seda, et minnakse Tartu linna põhikooli. Aga kui Tartu ja Tallinn statistikast välja võtta, siis ilmselt need numbrid oleksid natukene teistsugused.

Aitäh küsimuse eest! Ma õpirände puhul eristaksin põhikooli ja gümnaasiumi. (Madis Kallas täpsustab saalist.) Sa mõtlesid põhikooli, okei. Põhikooli õpirände üldine agregeeritud statistika näitab tõesti seda, justkui pooled põhikooliõpilased ei õpiks kodulähedases koolis. Seda pilti moonutab Tallinna linn, seda pilti moonutab väga palju Tartu ja Tartu lähiümbrus. Kui need kaks võiks sealt statistikast välja võtta, siis ma arvan, et see pilt läheks natuke teistsuguseks. Tartu linn näiteks on põhikooli mõttes tõmbekeskus ka Luunja valla, Tartu valla, Kastre valla ja teiste valdade inimestele, sest emad ja isad käivad Tartus tööl. Emade-isade hommikune trajektoor on Tartu linna suunas, siis võetakse lapsed peale ning viiakse lasteaeda ja kooli. See ei ole põhjustatud mitte sellest, et Kastre vallas või Luunja vallas ei oleks head koolid, vaid lihtsalt perede logistika põhjustab seda, et minnakse Tartu linna põhikooli. Aga kui Tartu ja Tallinn statistikast välja võtta, siis need numbrid oleksid ilmselt natukene teistsugused.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin tegelikult seda muna-või-kana-küsimust ei ole, sotsiaal-majanduslik taust mõjutab nii tervist kui ka haridust ja haridus mõjutab omakorda tervist. See on täiesti selge. Ma arvan, et Eesti inimeste eluiga ilmselt pikendab õppimiskohustuse viimine 18. eluaastani rohkem kui ükskõik mis, mida me teeme tervishoius. Aga kuna seal seda muna-või-kana-küsimust ei ole, siis on ka teada, mis on see, mida võiks teha, et haridusliku ebavõrdsuse süvenemist pidurdada. Need on huvihariduse võimaldamine, õpitugi, tugispetsialistid koolis, koolilõuna, kogupäevakool. Laste puhul, kellel ei ole kodus näiteks oma tuba, kus saaks rahulikult õppida, või kellel ei ole vanemaid, kes saaks õpituge pakkuda, või kellel naabruskond on selline, mis tõesti ei toeta õppimisele keskendumist, rääkimata, ma ei tea, vägivallast, transpordist või enesehinnanguküsimustest, saaks kool veidi asendada seda tuge, mida kodu ei suuda pakkuda. Need on need meetmed, mida võiks ju Eesti puhul analüüsida ja nende rakendamist kaaluda, kas või piirkondlikult diferentseerituna.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin tegelikult seda muna või kana küsimust ei ole, sotsiaal-majanduslik taust mõjutab nii tervist kui haridust ja haridus omakorda tervist. See on täiesti selge ja ma arvan, et Eesti inimeste eluiga ilmselt pikendab õppimiskohustuse viimine 18. eluaastani rohkem kui ükskõik mis, mida me tervishoius teeme. Aga kuna seal seda muna või kana küsimust ei ole, siis on tegelikult ka teada, mis on see, mida võiks teha, et haridusliku ebavõrdsuse süvendamist pidurdada. See on huvihariduse võimaldamine, õpitugi, tugispetsialistid koolis, koolilõuna, kogupäevakool. Et lapsed, kellel ei ole kodus näiteks oma tuba, kus rahulikult õppida, või kellel ei ole vanemaid, kes saaks õpituge pakkuda, või kellel naabruskond on selline, mis tõesti ei toeta õppimisele keskendumist, rääkimata, ma ei tea, vägivallast transpordist või enesehinnangu küsimustest. Et kool saaks veidi asendada seda tuge, mida kodu ei suuda pakkuda. Need on need meetmed, mida võiks ju Eesti puhul analüüsida ja nende rakendamist kaaluda, kas või piirkondlikult diferentseerituna.

Aitäh! Tõepoolest, ma olen nõus, et seda muna-või-kana-küsimust, kas sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus põhjustab hariduslikku ebavõrdsust, ei ole. Küsimus on pigem selles, kust see probleem alguse saab. Mina olen nõus sellega, et haridussüsteem on võimeline leevendama sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, aga ta ei saa sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust [kaotada], eks ole. Lepime kokku, et me ei hakka haridussüsteemis lahendama sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse [probleemi], seda me teha ei saa. Aga [haridus] saab seda leevendada. Ta saab seda leevendada sellega, et ta peaks toimima sotsiaalse liftina, eks ole, nendele lastele ja järgmistele põlvedele, et nad saaksid välja sellest olukorrast, kus nad on. Haridussüsteem annab neile kõik võimalused, et nad tuleksid sellest olukorrast välja. Tõepoolest, te lugesite ette, et [määrav pole] mitte õpetaja palk, mitte kooli suurus, vaid see, kas lapsele on huviharidus kättesaadav, kas on olemas pikapäevakool, kas on olemas tugispetsialistid. Aga tavaliselt ei ole küsimus mitte ainult vaimse tervise õdedes, vaid väga suurt rolli mängivad ka treenerid, muud õpetajad, kes tegelevad mitteformaalse haridusega selle lapse elus. Eriti treenerid. Treenerite roll on väga-väga suur. Ma olen väga nõus, et sellele tähelepanu pööramine ka nendes omavalitsustes, kus on näha, et koolid ei saa selle sotsiaal-majandusliku taustaga väga hästi hakkama, rõhu panemine just nimelt mitteformaalse hariduse rollile lapse ümber, mitte ainult nendele matemaatikatundidele, vaid ka sellele, mis toimub pärast matemaatikatundi, kust laps tuge saab, on hästi oluline. Pikapäevarühm, pikapäevakool, huviharidus, treenerid, sport, spordiklubid – see kõik toetab lapsi. See vastab tõele.

Aitäh! Tõepoolest, ma olen nõus, et selles mõttes seda muna ja kana küsimust, kas sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus põhjustab hariduslikku ebavõrdsust, ei ole. Küsimus on pigem selles, kust see probleem alguse saab. Mina olen nõus sellega, et haridussüsteem on võimeline leevendama sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, aga ta ei saa lahendada sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, eks ole. Lepime selle kokku, et me ei hakka haridussüsteemis lahendama sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, seda me teha ei saa. Aga ta saab leevendada ja ta saab leevendada sellega, et ta peaks toimima sotsiaalse liftina, eks ole, nendele lastele ja järgmistele põlvedele, et nad saaksid sellest olukorrast välja, kus nad on. Aga haridussüsteem annab neile kõik võimalused, et nad tuleksid sealt olukorrast välja. Ja tõepoolest, see, mis te ette lugesite, et mitte õpetaja palk, mitte kooli suurus, vaid see, kas on huviharidus kättesaadav lapsele, kas on pikapäevakool, kas on tugispetsialistid … Aga tavaliselt ei ole küsimus mitte ainult vaimse tervise õdedes, vaid just nimelt tegelikult väga suurt rolli mängivad treenerid, muud õpetajad, kes tegelevad mitteformaalse haridusega, eks ole, selle lapse elus, eriti treenerid. Sporditreenerite roll tegelikult seal on väga-väga suur. Ma olen sellega väga nõus, et sellele tähelepanu pööramine ka nendes omavalitsustes, kus on näha, et koolid ei saa hakkama selle sotsiaal-majandusliku taustaga väga hästi, rõhu panemine just nimelt mitteformaalse hariduse rollile seal lapse ümber, mitte ainult nendele matemaatikatundidele, vaid sellele, mis toimub pärast matemaatikatundi, kust laps tuge saab, see on hästi oluline. Pikapäevarühm, pikapäevakool, huviharidus, treenerid, sport, spordiklubid – see kõik toetab lapsi. See vastab tõele.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma proovin oma küsimust formuleerida. Mind tegelikult huvitab see, et kas teil on üldse ülevaadet ja kui on, kas te saate avada seda, millises olukorras ja kuhu paigutuvad selles hariduslõhes õpilased, kellel on hariduslikud erivajadused. Kui siin on palju juttu olnud sellest, et see hariduslõhe on ikkagi reaalne asi ja kõik need põhjused, mis siin taga on, siis ma paratamatult mõtlen sellele, et õpilased, kellel on vaja rohkem tuge õppimisel koolis igapäevaselt, et kuidas neil täna läheb Eestis?

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma proovin oma küsimust formuleerida. Mind huvitab see, kas teil on üldse ülevaadet, ja kui on, kas te saate seda avada, millises olukorras on ja kuhu paigutuvad selles hariduslõhes õpilased, kellel on hariduslikud erivajadused. Siin on olnud palju juttu sellest, et hariduslõhe on ikkagi reaalne asi, ja on räägitud kõigist nendest põhjustest, mis seal taga on. Mina paratamatult mõtlen õpilastele, kellel on vaja koolis õppimisel igapäevaselt rohkem tuge. Kuidas neil Eestis praegu läheb?

Jaa, meil on tõepoolest selles hariduslikus lõhes kujunemas selline trend – see ei ole küll veel massiliseks muutunud, aga trend on selliseks kujunemas –, et haridusliku erivajadusega lapsed kipuvad koonduma spetsiifilistesse koolidesse. Meil on koolid, kes ei ole valmis neid toetama ja pigem tõstavad need lapsed koolist välja. Siis nad koonduvad, eks ole, koolikohustuslikena mingitesse koolidesse, kus see protsent on hästi suur, ja siis tekib sellel koolil väga suur nende hariduslike erivajadustega lastega tegelemise koormus. Me oleme haridusministeeriumis selle trendi pärast väga mures. Me oleme survestanud kohalikke omavalitsusi selle koha pealt, et need haridusliku erivajadusega lapsed peaksid jagunema koolide vahel ausamalt ja tõepärasemalt, mitte nii, et omavalitsus suunab nad kõik kuhugi ühte kohta ja teised koolid justkui vabanevad sellest [kohustusest], nad ei pea haridusliku erivajadusega arvestama. See suurendab hariduslõhet. Suurendab! Ka see on teema, millele on vaja kogu aeg tähelepanu pöörata. Jah, meil on vaja väga-väga sügava erivajadusega lastele erikoole, selle üle keegi ei vaidle. Aga meil on ka need nii-öelda riikliku õppekava lapsed, kes on üldtoe peal, kes vajavad üldtuge, kas see on õpitugi matemaatikas või mõni muu tugi, või nad vajavad eritingimustel õppimist, väiksemas klassis väiksema hulga lastega. Meil kipub segregatsioon [toimuma] ka seal. Seda saab pidurdada sellega, et omavalitsused tunnevad, et nad ei saa klassikomplekte ega koole komplekteerida nii, et nad suunavad erivajadusega lapsed ühte kohta kokku. See tõesti ei toimi, sellest ei võida ühiskond tervikuna mitte kuidagi.

Jaa, meil on tõepoolest selles hariduslikus lõhes kujunemas selline trend, see ei ole küll veel meil massiliseks muutunud, aga trend on kujunemas selliseks, et haridusliku erivajadusega lapsed kipuvad koonduma juba spetsiifilistesse koolidesse. Meil on koolid, kes ei ole valmis neid toetama ja pigem tõstavad nad koolist välja, ja siis nad koonduvad, eks ole, koolikohustuslikena mingitesse koolidesse, kus see protsent on hästi suur, ja siis tekib koolil väga suur koormus nende hariduslike erivajadustega lastega tegelemiseks. Me oleme haridusministeeriumi poolt selle trendi pärast väga mures ja me oleme survestanud kohalikke omavalitsusi selle koha pealt, et need haridusliku erivajadusega lapsed peaksid jagunema koolide vahel ausamalt ja tõepärasemalt, mitte nii, et omavalitsus suunab nad kõik kuhugi ühte kohta ja teised koolid justkui vabanevad sellest, et nad ei pea haridusliku erivajadusega arvestama. See suurendab hariduslõhet. Suurendab. Seetõttu ka see on tegelikult teema, millele on vaja kogu aeg tähelepanu pöörata. Jah, meil on vaja väga-väga sügava erivajadusega lastele erikoole, selle üle täna keegi ei vaidle. Aga meil on need nii-öelda riikliku õppekava lapsed, kes on üldtoe peal, kes vajavad üldtuge, kas on see siis matemaatika õpitugi või mõni muu tugi, või nad vajavad eritingimustel õppimist ehk väiksemas klassis väiksema hulga lastega – meil täna kipub see segregatsioon liikuma ka seal. Aga seda saab pidurdada sellega, et omavalitsused tunnevad nagu seda, et nad ei saa klassikomplekte, koole komplekteerida selle järgi, et nad suunavad erivajadusega lapsed ühte kohta kokku. See tõesti ei toimi, sellest ei võida ühiskond tervikuna mitte kuidagi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mõlemad selle Arenguseire Keskuse raporti või selle dokumendi koostajad, need autorid, kes olid nii Tartu Ülikoolist kui Tallinna Ülikoolist, on pikalt rääkinud sellest, et tegelikult neil on see veendumus olemas vähemalt, et haridussüsteemis on võimalusi asja parandamiseks ja ka muresid. Ma ei oska sellel teemal vaielda ja võib-olla me ei peagi siin seda arutama lõpuni. Nüüd, te ise ütlesite, et huvihariduse pool ja kõik see omab ka väga suurt mõju, see tegelikult on osa haridussüsteemist ja loomulikult omab ka mõju, milline on omavalitsuste võimekus. See on juba n-ö laiem küsimus ja loomulikult inimeste enda sotsiaal-majanduslikud küsimused ka. Aga kuna see ei pruugi tõesti olla ainult haridusteema, siis ma küsin, kuna mure n-ö haridusse sisse lööb, kas teil ja valitsusel on mingi plaan. Ja võib-olla te kirjeldaksite, millised on need etapid ja mismoodi midagi teha kavatsetakse, et seda ebavõrdsust vähendada vähemalt haridussüsteemis.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mõlemad selle Arenguseire Keskuse dokumendi koostajad, need autorid, kes töötavad Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis, on pikalt rääkinud sellest, neil on olemas see veendumus, et haridussüsteemis on võimalusi asja parandamiseks, aga ka muresid. Ma ei oska sellel teemal vaielda ja võib-olla me ei peagi siin seda lõpuni arutama. Te ütlesite, et huvihariduse pool ja kõik see omab ka väga suurt mõju. See tegelikult on osa haridussüsteemist. Loomulikult omab mõju ka see, milline on omavalitsuste võimekus. See on juba laiem küsimus. Loomulikult on siin inimeste enda muud sotsiaal-majanduslikud küsimused ka. Aga kuna see ei pruugi tõesti olla ainult haridusteema, siis ma küsin, et kuna see mure haridusse nii-öelda sisse lööb, siis kas teil ja valitsusel on mingi plaan. Võib-olla te kirjeldate, millised on need etapid ja mismoodi midagi teha kavatsetakse, et seda ebavõrdsust vähendada, vähemalt haridussüsteemis.

Lauri Läänemets, palun!

Jaa, ma korra kirjeldan huvihariduse valdkonda. Selle analüüsi on teinud ka Arenguseire Keskus. Me haridusministeeriumis tahame selle analüüsi põhjal algatada ka kohalike omavalitsustega läbirääkimised huvihariduse teemal. Olemas on tegelikult üsna hea kogemusega riik, kes on selle protsessi läbi teinud. See on Island. Seitsmekümnendate aastate lõpus ja kaheksakümnendate alguses oli see noorte alkoholismi probleemi ja NEET-noorte hulga jõhkra kasvuga riik. Ta oli tõsiselt probleemide küüsis ja eriti puudutas see Islandi väga väikeste maakoolide ümbruses elavaid noori. Alkoholism levis hiiglasliku tempoga ja NEET-noorte hulk kasvas hiiglaslikult. Oli väga palju meetmeid, mida Island võttis, aga üks asi, mis nad tegid, oli see, et nad hakkasid väga-väga suurelt investeerima huviharidusse. Nad ehitasid valmis kogu taristu, mis oli huviharidusega seotud, sporditaristu, muu huvihariduse taristu, ja viisid sisse pearahapõhise huvihariduse rahastamise. Mul ei ole siin seda memo, [kus on kirjas,] mis see aastane rahasumma on, mis igal lapsel aastas olemas on tema huvihariduse rahastamiseks, ja mille alusel ta valib endale huviharidustegevused, millega ta tegeleb. Kõik lapsed saavad võrdväärse võimaluse huvihariduses osaleda. See raha on lapse oma konto peal ja tema otsustab. Alguses oli olukord, kus paljud lapsed ei kasutanud seda raha ära, sest emad-isad ei lükanud neid kuskile. See raha jäi kasutamata. Siis tuli juurde omavalitsuse roll. Põhimõtteliselt tegelesid omavalitsuse sotsiaaltöötajad ja noorsootöötajad sellega, et lapsed ringidesse saada, nad huviharidusega tegelema saada. Me analüüsime natuke põhjalikumalt läbi selle, kas me võiksime Eestis seda pearahasüsteemi rakendada. Tartu linn on seda piloteerinud ja proovinud, see töötab Tartu linnas üsna hästi. Nii et see on üks nendest potentsiaalsetest viisidest, kuidas huviharidus kättesaadavamaks teha. Me ei saa öelda, et Eesti huviharidusele vähe kulutab. Omavalitsuste eelarvetest moodustab huviharidus väga-väga suure osa. Me ei saa öelda, et me alarahastame Eestis huviharidust võrreldes paljude teiste riikidega, aga [see raha] lihtsalt kontsentreerub meil väga väikese hulga laste peale. Suur hulk lapsi ei saa kuidagi sellest rahast osa. Me peame tegema seda kuidagi õiglasemaks ja demokraatlikumaks. Island on üks näide. Võiks läbi arvutada, mis oleks selle mõju, kui me viiksime sisse pearahapõhise rahastuse.

Jaa, ma korra kirjeldan huvihariduse valdkonda. Seda on teinud ka Arenguseire Keskus, selle analüüsi, ja me haridusministeeriumis praegu selle analüüsi põhjal tahame algatada ka kohalike omavalitsustega läbirääkimised huvihariduse teemal. Meil on tegelikult üsna hea kogemusega riik, kes on selle protsessi läbi teinud, ehk siis Island, kes 70-ndate lõpus ja 80-ndate alguses oli noorte alkoholismi probleemi ja sellise NEET-noorte hulga jõhkra kasvuga riik. Ta oli tõsiselt probleemi küüsis ja eriti puudutas see Islandi väga väikeste maakoolide ümbruses olevaid noori. Alkoholismi kasv oli hiiglasliku tempoga ja NEET-noorte hulk kasvas hiiglaslikulrt. Seal oli väga palju muid meetmeid, mida Island tegi, aga üks asi, mis nad tegid, nad investeerisid väga-väga suurelt, hakkasid investeerima huviharidusse. Nad ehitasid valmis kogu taristu, mis oli huviharidusega seotud, sporditaristu, muu huvihariduse taristu ja viisid sisse pearahapõhise huvihariduse rahastamise. Mul seda memo ei ole, mis see aastane rahasumma on, mis iga lapsel aastas olemas on tema huvihariduse rahastamiseks ja mille alusel ta valib endale huvihariduse tegevused, millega ta tegeleb. Kõik lapsed saavad võrdväärse võimaluse huvihariduses osaleda. See raha on tegelikult lapse oma konto peal ja tema otsustab. Alguses oli olukord, kus paljud lapsed ei kasutanud seda ära, sest emad-isad ei lükanud neid kuskile. See raha jäi kasutamata. Aga siis tuli omavalitsuse roll. Põhimõtteliselt omavalitsuse sotsiaaltöötajad ja noorsootöötajad tegelesid sellega, et lapsed ringidesse saada, huviharidusega tegelema saada. Me analüüsime selle põhjalikumalt natuke läbi, kas me võiksime rakendada Eestis seda pearahasüsteemi. Tartu linn on seda tegelikult piloteerinud ja proovinud, töötab üsna hästi Tartu linnas. Nii et see on üks nendest potentsiaalsetest viisidest, kuidas huviharidus kättesaadavamaks teha. Me ei saa öelda, et Eesti huviharidusele vähe kulutab. Omavalitsuste eelarvetest moodustab huviharidus väga-väga suure osa. Me ei ole rahaliselt tegelikult kuidagi, me ei saa öelda, et me alarahastame Eestis võrreldes paljude teiste riikidega huviharidust, aga ta lihtsalt kontsentreerub meil väga väikese hulga laste peale. Suur hulk lapsi ei saa kuidagi sellest rahast osa. Me peame kuidagi seda tegema õiglasemaks ja demokraatlikumaks. Ja Islandi näide on üks näide, mille võiks tegelikult läbi arvutada, mis tema mõju oleks, kui me viiksime sisse pearahapõhise rahastuse.

Jaa, ma korra kirjeldan huvihariduse valdkonda. Selle analüüsi on teinud ka Arenguseire Keskus. Me haridusministeeriumis tahame selle analüüsi põhjal algatada ka kohalike omavalitsustega läbirääkimised huvihariduse teemal. Olemas on tegelikult üsna hea kogemusega riik, kes on selle protsessi läbi teinud. See on Island. Seitsmekümnendate aastate lõpus ja kaheksakümnendate alguses oli see noorte alkoholismi probleemi ja NEET-noorte hulga jõhkra kasvuga riik. Ta oli tõsiselt probleemide küüsis ja eriti puudutas see Islandi väga väikeste maakoolide ümbruses elavaid noori. Alkoholism levis hiiglasliku tempoga ja NEET-noorte hulk kasvas hiiglaslikult. Oli väga palju meetmeid, mida Island võttis, aga üks asi, mis nad tegid, oli see, et nad hakkasid väga-väga suurelt investeerima huviharidusse. Nad ehitasid valmis kogu taristu, mis oli huviharidusega seotud, sporditaristu, muu huvihariduse taristu, ja viisid sisse pearahapõhise huvihariduse rahastamise. Mul ei ole siin seda memo, [kus on kirjas,] mis see aastane rahasumma on, mis igal lapsel aastas olemas on tema huvihariduse rahastamiseks ja mille alusel ta valib endale huviharidustegevused, millega ta tegeleb. Kõik lapsed saavad võrdväärse võimaluse huvihariduses osaleda. See raha on lapse oma konto peal ja tema otsustab. Alguses oli olukord, kus paljud lapsed ei kasutanud seda raha ära, sest emad-isad ei lükanud neid kuskile. See raha jäi kasutamata. Siis tuli juurde omavalitsuse roll. Põhimõtteliselt tegelesid omavalitsuse sotsiaaltöötajad ja noorsootöötajad sellega, et lapsed ringidesse saada, nad huviharidusega tegelema saada. Me analüüsime natuke põhjalikumalt läbi selle, kas me võiksime Eestis seda pearahasüsteemi rakendada. Tartu linn on seda piloteerinud ja proovinud, see töötab Tartu linnas üsna hästi. Nii et see on üks nendest potentsiaalsetest viisidest, kuidas huviharidus kättesaadavamaks teha. Me ei saa öelda, et Eesti huviharidusele vähe kulutab. Omavalitsuste eelarvetest moodustab huviharidus väga-väga suure osa. Me ei saa öelda, et me alarahastame Eestis huviharidust võrreldes paljude teiste riikidega, aga [see raha] lihtsalt kontsentreerub meil väga väikese hulga laste peale. Suur hulk lapsi ei saa kuidagi sellest rahast osa. Me peame tegema seda kuidagi õiglasemaks ja demokraatlikumaks. Island on üks näide. Võiks läbi arvutada, mis oleks selle mõju, kui me viiksime sisse pearahapõhise rahastuse.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Minu küsimus tõukub natukene eelmisest: mitteformaalne haridus, mis puudutab keskkonda ja loodusharidust. Te ütlesite, et te plaanite teha koostööd omavalitsustega. Aga kas samasugune asi ei peaks toimuma ka Kliimaministeeriumiks nimetatava ministeeriumiga, arvestades, et selles institutsioonis kogu aeg märkimisväärselt vähendatakse suunda, mis on ette nähtud loodushariduse ja ökoloogilise hariduse andmisele? Kui me ikkagi suudame endale tunnistada, millises olukorras me oleme keskkonna mõttes, siis oleks ülimalt oluline, et need teemad, mis on seotud keskkonna‑ ja loodusharidusega, oleks korralikult esindatud, ja mitte ainult Tallinnas, vaid ka regioonides, eriti kui pidada silmas regioonides nende keskuste kinnipanemist.

Aitäh! Minu küsimus natukene tõukub eelmisest: mitteformaalne haridus, mis puudutab keskkonda ja loodusharidust. Te ütlesite, et te plaanite teha koostööd omavalitsustega, aga kas samasugune asi ei peaks olema ka Kliimaministeeriumiks nimetatava ministeeriumiga, arvestades, et selles institutsioonis märkimisväärselt vähendatakse kogu aeg seda suunda, mis on ette nähtud loodushariduse ja ökoloogilise hariduse andmisele? Kui me ikkagi suudame endale tunnistada, millises olukorras me oleme keskkonna osas, siis oleks ülimalt oluline, et need teemad, mis on seotud keskkonna- ja loodusharidusega, oleks korralikult esindatud, ja mitte ainult Tallinnas, aga ka regioonides, eriti kui pidada silmas regioonides nende keskuste kinnipanemist.

Kas küsimus oli see, kas me teeme koostööd Kliimaministeeriumiga? Ma arvan, et kindlasti teeme. Kui küsimus on see, et … Ma ei oska teile vastata selle raha vähendamise kohta, kuna, tõesti, see ei ole mu haldusala, ma ei tea, millest täpselt jutt käib. Aga põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on vastu võetud selle Riigikogu koosseisu poolt muudatus, mis võimaldab mitteformaalset haridust arvestada formaalse hariduse osana. Ehk kui laps või noor tegeleb loodusõppega, siis tegelikult täna on võimalik seda õppekavas ka arvestada õppe osana. Ta ei ole lihtsalt niisama tore asi, vaid on täna ka formaalse õppe osa. Koolid saaksid selle kaudu tegelikult palju rohkem soodustada seda tegevust, mis ei ole ainult klassiruumis, vaid ka väljaspool klassiruumi lastel. Aga selles osas, kui palju Kliimaministeerium seda rahastab, ma jään hetkel vastuse võlgu, ma tõesti ei tea seda lihtsalt.

Kas küsimus oli see, kas me teeme koostööd Kliimaministeeriumiga? Ma arvan, et kindlasti teeme. Ma ei oska teile vastata selle raha vähendamise kohta, kuna see ei ole tõesti minu haldusala, ma ei tea, millest täpselt jutt käib. Aga põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduses on selle Riigikogu koosseisu ajal tehtud muudatus, mis võimaldab mitteformaalset haridust arvestada formaalse hariduse osana. Kui laps või noor tegeleb loodusõppega, siis on võimalik seda õppekavas arvestada õppe osana. See ei ole lihtsalt niisama tore asi, vaid see on ka formaalse õppe osa. Koolid saaksid selle kaudu tegelikult palju rohkem soodustada laste tegevust, mis ei toimu ainult klassiruumis, vaid ka väljaspool klassiruumi. Aga selle kohta, kui palju Kliimaministeerium seda rahastab, jään ma vastuse võlgu, ma lihtsalt tõesti ei tea seda.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja arupärijate esindajana Madis Kallas, palun!

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu kuulsime, väga raske on alahinnata hariduslikust ebavõrdsusest tekkivaid probleeme, mis on üha süvenemas kogu Eesti ulatuses. Aga ma toon välja selle, millele ka minister viitas, just huvihariduse ja haridusliku ebavõrdsuse seose. Sellel on mitu tahku. Me teame, et noortest, kes ei ole olnud seotud huviharidusega, on väga paljud läinud nii-öelda kurjale teele, halvale teele. Islandi näide ütleb üheselt ja selgelt, et kui me pakume noortele motiveerivat huvitegevust, siis see üheselt ja selgelt hoiab neid eemal tegevusest, millega meie arvates meie järgmine põlvkond, meie lapsed, ei peaks tegelema. Kust tulevad peamised probleemid? Vaatame, kuidas on Eestis just hajaasustuses korraldatud näiteks koolitransport. Ma julgen nii isiklikust kogemusest kui ka mitme teise maakonna näitel öelda, et meil on koolitranspordi seis suhteliselt hea. Väga hästi on korraldatud hommikul laste kooliminek ja hiljem sealt kojusaamine. Aga väga sagedasti tekivad suured probleemid seetõttu, et just väiksemates koolides, just kaugemates piirkondades ei ole võimalik tagada operatiivset ja sagedast transporti huvihariduse jaoks, mis võimaldaks noortel liikuda suuremate keskuste vahel, kus huvitegevuste spekter on oluliselt laiem, olgu seal muusikakoolid, kunstikoolid, spordikoolid või teised huviringid. See on kindlasti üks väga oluline kitsaskoht. Teine suur probleem tõukub sellest, et erinevad kaugemad piirkonnad on kehvemas seisus. See tuleneb erinevatel konkurssidel, esinemistel ja võistlustel käimise vaatest. Me teame, kuskohas Eestis peamiselt korraldatakse suuremaid üritusi, suuremaid võistlusi, kus toimuvad erinevad konkursid. Need on peamiselt meie suurlinnad Tallinn ja Tartu, mõningatel juhtudel ka mõned teised maakonnakeskused. Aga see tähendab kaugemate piirkondade laste jaoks, et kõigil nendel sündmustel ja üritustel tuleb käia kas oma isikliku transpordiga või ühistranspordiga või tellitud transpordiga. Seal tulebki välja see kõige suurem ebavõrdsus, lähtuvalt sellest, et selle [rahastamine] moodustab mõningatel kuudel üle 50% ja mõningatel kuudel ka üle 90% kogu huviharidusse minevast lastevanemate rahast. Head lahendust on raske välja pakkuda, ma lihtsalt toon lauale väga selge ja konkreetse probleemi, mis ilmneb just kaugematest maakondadest Tallinnas või Tartus võistlustel, esinemistel ja konkurssidel käivate noorte vaates. Nii et kutsun üles haridusliku ebavõrdsuse teema juures vaatama ja käsitlema igal sammul ka seda, mis toimub huvihariduses. Neid ei saa teineteisest lahti siduda. Igal lapsel ükskõik millises Eesti koolis, ükskõik millises Eesti piirkonnas, peab olema võimalus huvitegevusest osa saada. Kui see võimalus puudub, võib juhtuda nii, et laps hakkab tegelema asjadega, millega ta meie arvates ei peaks tegelema. Sellised paar väikest tähelepanekut selle teema markeerimiseks. Kindlasti tasub seda ka edaspidi fookuses hoida. Aitäh!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu kuulsime, ma arvan, et väga raske on alahinnata hariduslikust ebavõrdsusest tekkivaid probleeme, mis on üha süvenemas ja süvenemas kogu Eesti ulatuses. Aga ma tooksin välja, millele ka minister viitas, just huvihariduse ja haridusliku ebavõrdsuse seose mitmest tahust. Me teame, et väga paljud noored või väga palju rohkem noori, kes ei ole seotud huviharidusega, on läinud nii-öelda kurjale teele, halvale teele. Islandi näide ütleb üheselt ja selgelt, et kui me pakume noortele nendele motiveerivaid huvihariduse tegevusi, siis see üheselt ja selgelt hoiab neid eemale tegevustest, mida me ei taha, et meie järgmine põlvkond, meie lapsed teeksid. Kust tulevad peamised probleemid? Kui me vaatame Eestis, kuidas on just hajaasustuses korraldatud näiteks koolitransport, siis ma julgen nii isiklikust kogemusest kui ka mitme teise maakonna näitel öelda, et tegelikult meil on koolitranspordiga seis suhteliselt hea. Väga hästi on korraldatud hommikul laste kooliminek ja hiljem sealt kojusaamine. Aga kust tulevad väga sagedasti suured probleemid, on see, et just väiksemates koolides, just kaugemates piirkondades ei ole võimalik tagada niivõrd operatiivset ja sagedast huvihariduse transporti, mis võimaldaks noortel liikuda suuremate keskuste vahel, kus meil on oluliselt suurem ja laiem spekter huviharidustegevusi, olgu muusikakoolid, kunstikoolid, spordikoolid või erinevad teised huviringid. See on kindlasti üks väga oluline ja suur kitsaskoht. Ja teine suur probleem, mis jälle tõukub just sellest, et kuidas ja mismoodi meil erinevad kaugemad piirkonnad on kehvemas seisus, tuleneb erinevatel konkurssidel, esinemistel ja võistlustel käimiste vaates. Me teame Eestis, kuskohas peamiselt korraldatakse suuremaid üritusi, suuremaid võistlusi, kus toimuvad suuremad erinevad konkursid, on need peamiselt meie suurlinnad, Tallinn-Tartu, mõningatel juhtudel ka mõned teised maakonnakeskused. Aga mida see tähendab just kaugemate piirkondade laste jaoks, on see, et kõigil nendel sündmustel ja üritustel tuleb käia kaugematest piirkondadest kas oma isikliku transpordiga või ühistranspordiga või tellitud transpordiga. Ja seal tulebki see kõige suurem ebavõrdsuse koht välja, lähtuvalt sellest, et see moodustab juba huvihariduse tegevusest mõningatel kuudel üle 50% ja mõningatel kuudel ka üle 90% kogu huviharidusse minevast lastevanemate osast. Head lahendust on raske välja pakkuda, aga lihtsalt toon lauale väga selge ja konkreetse probleemi, mis ilmneb just kaugematest maakondadest Tallinnasse või Tartusse võistlustel, esinemistel ja konkurssidel käivate noorte vaates. Nii et kutsun üles lisaks haridusliku ebavõrdsuse teema juures vaatama ja käsitlema ka igal sammul seda, mis toimub meil huvihariduses. Neid ei saa üksteisest lahku siduda ja igal lapsel ükskõik millises Eesti koolis, millises Eesti piirkonnas peab olema võimalus huvihariduse tegevustest osa saada. Kui see võimalus puudub, võib juhtuda see, et laps hakkab tegelema asjadega, mida me ei taha, et ta teeks. Sellised paar lihtsalt väikest tähelepanekut, mida selle teema markeerimiseks kindlasti tasub ka edaspidi fookuses hoida. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja oleme ühtlasi läbinud üheksanda päevakorrapunkti. Kümnes päevakorrapunkt ja arupärimine on päevakorrast algatajate palvel välja võetud.

Aitäh! Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme ühtlasi läbinud üheksanda päevakorrapunkti. Kümnes päevakorrapunkt ja arupärimine on algatajate palvel päevakorrast välja võetud.