Arupärimine Eesti keskkonnapoliitika kohta (nr 743)

Tänane [üheksas] päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tiit Marani, Madis Kallase, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Reili Ranna ja Riina Sikkuti 7. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti keskkonnapoliitika kohta. Ja palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Tiit Marani. Palun!

Austatud Riigikogu! See arupärimine tuleneb ühest küsimusest, [mis sai esitatud] siinsamas saalis austatud peaministrile. Kui ma küsisin, kas Eestil üldse on olemas keskkonnastrateegia või arengukava, millest lähtutakse, siis austatud peaminister sellele ei vastanud. See kriipis tugevalt mu hinge, sest tegelikult ma olen ühe sellise arengukava koostamise juures olnud. Selle alus on 2019. aasta määrus "Valdkonna arengukava ja programmi koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise muutmise kord", mille Vabariigi Valitsus 2021. aastal heaks kiitis ja millega keskkonnaminister moodustas valdkonna arengukava koostamise juhtkomisjoni. Kaasati palju ministeeriumeid, Riigikantselei huvirühmade esindajad, eksperdid ja teadlased. Praeguseks on see dokument Kliimaministeeriumi koduleheküljel eelnõuna, mustand nr 4, see on mul siin käes ka, see dokument on 73 lehekülge pikk. Siin on selliseid huvitavaid punkte nagu valdkonnaülesed poliitikad, elurikkus ja maastikud, kliimapoliitika, ringmajandus; sisuvaldkonnad, nagu looduskaitse, veekeskkond, merekeskkond, maavarad, välisõhk, kiirgusohutus, jäätmekäitlus, mullakaitse; ning tugivaldkonnad, nagu keskkonnateadlikkus ja haridus, maakasutus ja maatoimingud, ruumiandmed, keskkonnakorraldus, keskkonnaseire ja andmed. See on mustand ja sellega on väga paljud inimesed vaeva näinud. Ja siit siis nüüd küsimused auväärt energeetika‑ ja keskkonnaministrile. Miks pole nüüdseks peaaegu juba kahe aasta jooksul peetud vajalikuks seda keskkonnavaldkonna arengukava kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele saata? Mis sellel viga on? Kas Kliimaministeerium kavatseb keskkonnavaldkonna arengukava mustandi vastuvõtmisega üldse edasi minna või peab ta seal muudatusi tegema või see ühel hetkel lihtsalt kaob kuhugi sahtlisse? Kui ta ikkagi plaanib seal muudatusi teha, siis milles need muudatused seisnevad ja miks neid vaja on? Aga kui ei, siis mis kombel Kliimaministeerium kavatseb lähiaegadel keskkonnavaldkonna strateegilise arendamisega edasi minna? Mis on see viis, kuidas seda tehakse, eriti kui rääkida tänapäeval ootamatult tulnud 30%-st ja 70%-st – järsku, ootamatult? Kuidas on viimase kahe aasta jooksul kaasatud huvitatud osapooli üldse keskkonnavaldkonna arendamisse ja kuidas kavatsetakse seda teha edaspidi? Tegelikult tundub nii, et seda ei peeta eriti oluliseks, arvestades, et arengukava on Vabariigi Valitsuse poolt kinnitamata ja seega puudub Eestil laiapõhjaliselt kokku lepitud arusaam, mis suunas keskkonnavaldkond üldse peaks arenema. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele järjekorras. Ja lihtsalt, et oleks kõik arupärijad ka ilusti ära mainitud: arupärimise on esitanud Tiit Maran, Madis Kallas, Jaak Aab, Andre Hanimägi, Reili Rand ja Riina Sikkut. Esimene küsimus: "Miks pole pooleteise aasta jooksul peetud vajalikuks esitada keskkonnavaldkonna arengukava kinnitamiseks Vabariigi Valitsusele?" Vastus on see, et seoses ministeeriumide töö ümberkorraldamisega ning Kliimaministeeriumi loomisega võeti ülesandeks korrastada ja ühtlustada ka Kliimaministeeriumi tulemusvaldkondade ja arengukavade süsteem terviklikult. Praeguseks on paika saanud tulemusvaldkonnad ning pooleli on strateegiliste dokumentide korrastamine. Seoses Kliimaministeeriumi moodustamisega kujundati ümber keskkonna- ja kliimateemade põhivaldkondade jaotus. Tugineme tegevustes riigi strateegilise juhtimise metoodikale ja arvestame Kliimaministeeriumi põhivaldkondi ja seatud strateegilisi eesmärke. Eelmisel aastal kujundati ümber tulemusvaldkonnad, mille raames ühtselt eesmärgistatavad poliitikavaldkonnad toodi ühise tulemusvaldkonna alla. Valitsuskabineti 29. veebruari 2024. aasta nõupidamisel kinnitati Kliimaministeeriumi esimeseks tulemusvaldkonnaks "Kliima, energeetika ja elurikkus" ning teiseks "Elukeskkond, liikuvus ja merendus". Varem tulemusvaldkonna "Keskkond" all olnud teemad jaotuvad nüüd kahe tulemusvaldkonna vahel. Sellest tulenevalt ei ole planeeritav "Keskkonnavaldkonna arengukava 2030" enam tulemusvaldkonnapõhine arengukava ega kata keskkonna- ja kliimateemade terviklikku vaadet. Kliimaministeeriumi valdkondade katmiseks on tulevikus pigem vähem arengukavasid ja need on kompaktsemad. Plaanime koostöös Riigikantseleiga mõtestada Kliimaministeeriumi strateegilise planeerimise dokumentide süsteemi ning alles seejärel saame hakata looma ja koostama uusi arengukavasid. Praegu toimuvad ka ministeeriumi sisemised arutelud parima võimaliku lahenduse leidmiseks, et kõik Kliimaministeeriumi valdkonnad saaksid arengukavade tasemel kaetud. Eesmärk on süsteemselt katta Kliimaministeeriumi kõik valdkonnad arengudokumentides ning vältida valdkondade dubleerimist erinevates arengukavades või dokumentides. Tulemusvaldkonnas "Kliima, energeetika ja elurikkus", mis on see osa, mille eest mina vastutan, on koostamisel kaks arengukava. Esimene neist on "Energiamajanduse arengukava 2035" ja teine "Metsanduse arengukava 2035". Lisaks koostame Eesti looduse taastamise kava, see kohustus on meil muu hulgas ka Euroopa Liidu liikmelisusest tulenevalt. Peame selle esitama 2026. aasta septembris Euroopa Komisjonile. Sajandi keskpaigaks peaksid liikmesriigid rakendama taastamismeetmeid kõikides taastamist vajavates ökosüsteemides, et tagada elurikka ja vastupanuvõimelise looduse taastumine. Lisaks ohustatud elupaigatüüpide ja liikide elupaikade taastamisele, millega Eesti on juba aastaid liigi ja elupaiga kavade ja kaitsealade kaitsekorralduskavade alusel tegelenud, on vaja ellu viia taastamistegevused ja parandada seeläbi mitmeid elurikkuse näitajaid ka näiteks põllumajandusmaastikel, meres ning metsades tervikuna. Peale maismaa ja mere ökosüsteemide puudutab määrus ka linnu, kus tuleb soosida rohealade loomist ja säilimist. Kava koostamise käigus hinnatakse planeeritud tegevuste sotsiaal-majanduslikke mõjusid, looduse taastamisega kaasnevat kasu ning kaardistatakse tegevused ja meetmed, mis eesmärkide saavutamist takistavad. Teine küsimus: "Kas Kliimaministeerium kavatseb keskkonnavaldkonna arengukava mustandi vastuvõtmisega edasi minna või näeb ta vajadust teha selles muudatusi?" Nii nagu ma mainisin, Kliimaministeeriumis uuendatakse arengukavade süsteemi ning uusi arengukavasid planeeritakse ühtse lähenemise alusel. Seetõttu ei pea me hetkel vajalikuks "Keskkonnavaldkonna arengukava 2030" kinnitada, vaid vaatame tervikpilti ning pärast strateegilise tasandi planeerimisdokumentide süsteemi läbimõtestamist selgub, mitu arengukava Kliimaministeeriumi valdkondade katmiseks olema saab ja millised need on. Küll olen ma kindlasti seda meelt, et see töö, mis on 2030 arengukava tegemiseks tehtud, on kõik kasutatav ja leiab kasutust. Selles mõttes ei peaks muretsema. Ja needsamad materjalid ehk see arengukava, eelnõu ja mõjude hindamise materjalid on kättesaadavad Kliimaministeeriumi veebilehel. Kolmas küsimus: "Kui jah, siis [milliseid] muudatusi kavandatakse?" Kuna "Keskkonnavaldkonna arengukava 2030" eelnõus sisalduv tegevussuundade loetelu ei ole enam asjakohane, sest osa teemasid on nüüd teistes tulemusvaldkondades, näiteks ringmajandus või jäätmed või ruumiandmed või maatoimingud, siis seetõttu sellisel kujul keskkonnavaldkonna arengukava eelnõu ei ole ühe tulemusvaldkonna põhine ning me ei pea vajalikuks arengukava sellisel killustatud kujul kinnitada. Neljas küsimus: "Kui ei, siis millest kavatseb Kliimaministeerium lähtuda [keskkonna]valdkonna strateegilisel arendamisel?" Seni, kuni tulemusvaldkonnas ei koostata valdkonna arengukava, lähtutakse strateegiast "Eesti 2035" ja keskkonnastrateegiast aastani 2030, aga ka kitsamatest valdkondlikest arengudokumentidest, näiteks "Kliimapoliitika põhialused aastani 2050", "Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050", riiklik energia- ja kliimakava, kliimamuutustega kohanemise arengukava, kiirgusohutuse riiklik arengukava, jäätmekava, Eesti merestrateegia, veemajanduskavad ja nii edasi. Nagu te näete, meil neid arengukavasid on ikka päris palju. Elurikkuse ja looduskaitse teemade peamiseks planeerimisdokumendiks saab Eesti looduse taastamise kava, mida ma just ennist vastuses kirjeldasin ja mille me peame Euroopa Komisjonile esitama järgmise aasta septembriks. Viies küsimus: "Kuidas on viimase kahe aasta jooksul kaasatud huvitatud osapooli keskkonnavaldkonna arendamisse ja kuidas kavatsetakse seda teha edaspidi, arvestades, et arengukava on Vabariigi Valitsuse poolt kinnitamata ja seega puudub Eestil laiapõhjaliselt kokkulepitud arusaam keskkonnavaldkonna arendamisest?" Laiapõhjalised kaasamised on toimunud "Energiamajanduse arengukava 2035" [tegemise] raames ning metsanduse arengukava, jäätmekava ja keskkonnavaldkonna arengukava eelnõude koostamisel. Lisaks on toimunud kitsamad valdkondlikud ja temaatilised kaasamis‑ ja teavitusüritused kõigi Kliimaministeeriumi teemade puhul. Ja me soovime laiapõhjalist huvirühmade kaasamist läbi viia ka Eesti looduse taastamise kava koostamisel. Keskkonnavaldkonna arengukava eelnõu koostamise raames valminud materjalid on saadaval, nii nagu mainitud, meie veebilehel ning kogutud teadmisi kasutatakse edaspidi ja on juba kasutatud erinevates tööprotsessides, näiteks programmdokumentide koostamisel. Me kasutame saadud teadmisi ja parimaid praktikaid ka edaspidi. Ehk see töö, mis on tehtud, kindlasti leiab rakendust. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka terve rida küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Kui me vaatame, kuhu praegune valitsus tüürib, on näha teie kindel siht. Ja see seisneb selles, et valitsus plaanib muuta 70% Eesti metsadest puupõldudeks, mitte majandusmetsadeks. Kordan: 70% puupõldudeks. Ehk siis kavatsetakse muuta tingimusi selliselt, et raiutakse jätkuvalt palju, ja selleks alandatakse lõpuks raievanust, mis tähendab, et mingi aeg polegi meil enam vanemaid metsasid, vaid on ainult noored metsad, mis siis ka noorelt maha võetakse. Kas teile ei tundu, et see suund on väär?

Aitäh! Selline suund oleks kindlasti väär ja sellist suunda ei ole valitsusel ega minul ministrina kavas. Nii nagu ma eelmisele arupärimisele vastates ütlesin ja olen öeldud korduvalt siin Riigikogu saalis ja erinevates intervjuudes, 70% metsa pindalast majandusmetsana on majandatav, lähtudes metsa pikaajalise väärtuse kasvatamise põhimõttest. Metsaseadus reguleerib, kuidas metsa võib majandada, millised on piirangud. Selles mõttes ma ei saa kindlasti olla päri sellise rõhuasetusega, nagu te tegite. Ma arvan, et me peaksime otsima ikkagi rohkem ühisosa kui vastandumist.

Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh! Me oleme päris huvitavas olukorras. Keskkond on meil üks, aga siis, kui ministeerium muutub, peab ootamatult muutuma kogu arengukava, vaatamata sellele, et selle kallal on palju tööd tehtud ja vaeva nähtud. Üks selline hüpoteetiline küsimus teile. Meil on järgmiste valimisteni – kui palju aega on – natukene alla kahe aasta. Kui siis ministeerium ära muudetakse, kas siis see arengukava ka jälle muutub? Äkki ei olekski teil mõtet seda tegema hakata, sest nagunii läheb jälle muutmisele? Ja siis küsimus elurikkuse kohta, mille puhul te mainisite, et selle põhidokumendiks jääb taastamise [kava]. No elurikkus on natukene laiem. Kas te arvate, et kõik asjad, mis on seotud elurikkuse alalhoidmisega, mitte ainult taastamisega, suudate te panna taastamise dokumendi alla, või te arvategi, et raiskame, lõhume ja pärast taastame?

Aitäh! Kindlasti ei näe ma asju niipidi, et kõigepealt lõhume ja siis taastame. Kui palju me saame panna sinnasamasse Eesti looduse taastamise kavasse, noh, ma arvan, et seda me saamegi kogu selle kava ettevalmistamise protsessi käigus ühiselt [arutada]. Ja samamoodi, metsanduse arengukava aastani 2035 hakkab ju kajastama strateegilist vaadet metsandusele. Ma ütlen ausalt, et ma olen vaadanud seda arengukavade hulka, mis on Kliimaministeeriumis ja võib-olla Eestis laiemalt, ja ma usun, et meil on siin ruumi, et me saaksime parema tulemuse väiksema arvu arengukavadega.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Alustuseks kuulsime teilt üpriski tehnilist selgitust, miks keskkonnavaldkonnal puudub strateegiline ja laiapõhiselt kokku lepitud arengudokument. Samal ajal näeme aga järjest keskkonnavaldkonda mõjutavaid üksikotsuseid ning raske on aru saada, kust see tervikpilt siis tuleb, mille alusel neid otsuseid tehakse. Küsin aga konkreetsemalt keskkonnahariduse kohta. Alustan sellestsamast arengudokumendist. Kas kõik, mida keskkonnavaldkonna arengukava koostamise käigus analüüsiti, sealhulgas keskkonnaharidust, on nüüd lihtsalt riiulile pandud või mis sellest osast edasi saab? Ning miks on ministeerium vähendanud keskkonnahariduse rahastust, koondanud ka vastava osakonna Keskkonnaametist ja viinud selle hoopiski hariduskaugemasse Keskkonnainvesteeringute Keskusesse? Milles seisneb selle otsuse strateegiline loogika ja kuidas see toetab pikaajalist keskkonnateadlikkuse kasvu ühiskonnas? Või on keskkonnaharidus lihtsalt järjekordne tuima kärpekirve ohver?

Keskkonnaharidus on kindlasti valdkond, kuhu me ka edaspidi panustame. Muu hulgas on teatavasti meil valmimas loodusmaja, mille puhul me soovime ka, et kogu keskkonnateadmiste võrgustik saaks jõudu juurde, mitte [ei jääks] väiksemaks, et see töötaks üle Eesti. Keskkonnainvesteeringute Keskus on oma 25 tegevusaasta jooksul väga palju olnud seotud erinevate keskkonnateemadega, nii et ma seal küll konflikti ei näe. Ma saan lihtsalt üle kinnitada, et keskkonnateadlikkuse ja keskkonnahariduse teemad on olulised ja sinna me investeerime aega ja raha.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Tegelikult juba eelmises valitsuses – või oli see isegi juba üle-eelmises, ma nüüd enam ei mäleta, need vahetuvad nii kiiresti – võeti üsna selge suund tuumaenergeetika arendamisele Eestis. Aga varasemates arengukavades pole seda ette nähtud. Minu küsimus ongi, et millisest arengukavast lähtub selle suuna arendamine praegu.

Aitäh! Kõigepealt lähtub tuumaenergeetika [arendamine] Riigikogu otsusest, mille seesama saal siin vastu võttis ja millega anti valitsusele mandaat tuumaenergeetikaga tegeleda. Kui vaadata tänast uudisruumi, siis tegelikult tuumaenergeetika taassünd on Euroopas kindlasti toimumas, sealhulgas Saksamaal, sealhulgas Taanis. On väga palju riike, kes väga tõsiselt kaaluvad sarnaste tuumaenergialahenduste ehk väikeste modulaarsete reaktorite kasutuselevõttu, nagu me siin Eestiski oleme arutanud. Aga selle seaduse väljatöötamiskavatsus on juba majast väljas. See seaduseelnõu saab kindlasti arutelu osaliseks ja ma arvan, et nii peabki olema. Nii et selles mõttes ma otse öeldes ei näe siin konflikti. Ja "Energiamajanduse arengukavas aastani 2035" saab tuumaenergeetika kindlasti olema üheks elemendiks.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kui räägime keskkonnavaldkonna arengukavast, siis me ei saa üle ega ümber ka meie põhjavee kvaliteedist. Tegelikkuses me näeme, et viimasel ajal on päris palju probleeme nitraatide, raua ja mangaani sisaldusega, mure on hajaasustuses, väiksemates kohtades ja tihti ka piirkondades, kus puudub ühine veevärk. Vaadates neid uudiseid, mis on tulnud Viimsist näiteks seoses suviste põuaperioodidega ja [muudest] tiheda asustusega [kohtadest], viimati näiteks Tartu linna lähistelt, kohaliku veevärgi rikete kohta, siis mu küsimus teile on laiem. Mida keskkonnaministeerium või täpsemalt nüüd siis Kliimaministeerium ja allasutused on ära teinud selleks, et tagada Eestis puhta joogivee kättesaadavus nii põhjavee vaates kui laiemalt, nii väikeasulates kui ka suuremates keskustes?

Aitäh! Ma saan anda sihukese üldise vastuse ja kui on soov rohkemate detailide järele, siis me saame need kindlasti eraldi saata. Kogu Eesti vee- ja heitveesüsteemidesse on läbi aastate, vist võib isegi öelda, et läbi aastakümnete investeeritud väga palju just nimelt selleks, et puhas vesi oleks kättesaadav mitte ainult suurtes linnades, vaid ka väiksemates paikades. Ma arvan, et see on olnud väga mõistlik. Ja see, millele te nüüd viitasite, et meil on erinevates piirkondades veega kitsas, peegeldab tegelikult kahte asja. Üks põhjus on see, et on toimunud valglinnastumine. Ja ma arvan, et teine põhjus on võib-olla otsapidi seotud sellega, et meie kliima on muutuses. Vesi on kindlasti midagi, mille kvaliteedi ja varude olemasolu nimel me ka siin Eestis peame tegutsema.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Arengukavadele ja nende vastuvõtmisele siin saalis eelneb väga kindel ja väga läbimõeldud protsess, kus kaasatakse osapooli ja kus toimuvad arutelud nii siin saalis kui ka laiemalt komisjonides. Ja see kõik toimub selleks, et oleks võimalikult lai kandepind ja kaasamisprotsess. Te enda vist üle-eelmises vastuses mainisite, et on plaanis teha metsanduse arengukava. Võib-olla ma sain valesti aru. Mul ongi küsimus, kas siis metsanduse arengukava klassikalisel kujul, nagu arengukava olema peab, tuleb või see oli teil kogemata öeldud lause.

Aitäh! Ei, see ei olnud kogemata. Metsanduse arengukava 2035 me kindlasti ette valmistame ja selle üle saab kindlasti siin Riigikogus ka debateerida. Võib-olla siin on olnud aeg-ajalt küsimusi, kas midagi tehakse kuskil salaja – no mina ei ole veel näinud ühtegi arengukava ega seadust, mida siin Riigikogus on salaja arutatud või mis on salaja vastu võetud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! See küsimus ei ole kuidagi poliitiline, aga sooviks teie isiklikku väga ausat arvamust. Maainimesed räägivad niimoodi ja ma ise ka tunnen täpselt samamoodi, et meil on üldse Euroopas sihuke äraspidine keskkonnapoliitika. Ühtepidi üritame väga kõvasti kaitse alla võtta, aga teiselt poolt tegelikult on suur ettevõtluse ja tootmise surve mingis osas väga intensiivselt majandada. Mis teha? Äkki õige tee oleks hoopis see, et rangelt kaitstavaid alasid oleks veidi vähem, aga ülejäänud metsas toimetaksime niimoodi, et mitmekesisus säiliks ja väärtused säiliks ja see ilus Eesti mets, kus seenel käia, jääks alles?

Aitäh! Selles ma olen päris kindel, et ilus seenemets, ilus murakamets ja kõikide muude marjade metsad jäävad meil alles. Ja minu jaoks see tasakaalupunkt on sellessamas 70%-s ja 30%-s. Me oleme leppinud kokku suured piirjooned ja nende raames toimetame. Ja nii palju, kui on inimesi, on arvamusi. Eks me saame selle üle kindlasti ka debateerida.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Väga palju räägitakse pikast plaanist, kindlast kavast, pikast vaatest. Vaadates ja kuulates neid vastuseid, jääb mulle ausalt öelda mulje – mitte ainult selle arupärimise puhul, vaid kogu keskkonnapoliitikat ja ka metsanduse arengukava puudutavalt –, et see plaan ei ole väga pikk, kui tuuakse raiutava metsa iga allapoole . Ühel hetkel hakkab see väga tõsiselt mõjutama ka meie tööstust. Kas see on ikka pikk plaan või peaks vaatama natuke jätkusuutlikumalt, nii et Eesti metsa jätkuks nii nendele inimestele, kes võtavad metsa kui marjul käimise kohta, kui nendele, kellele on see töö ja sissetuleku [allikas], aga ka nendele, kellele on see nõndanimetatud investeering?

Aitäh! Vaat mina ei tea, et oleks suur riiklik plaan tuua raiutava metsa iga allapoole. Küll ma tean seda, et me oleme koalitsioonileppesse kirja pannud ühe väga olulise põhimõtte, see on põlvkondadeülene metsamajandamine. Finantstaustaga inimesena ütlen ma, et mets on vara ja selle vara väärtus ajas kasvab, kui seda vara heaperemehelikult hoida ja majandada. Noh, ma lihtsalt ei pea õigeks, kui öeldakse, et 70% majandusmetsa tähendab seda, et kõik raiutakse maha. See ei ole niimoodi. On olemas metsaseadus, on olemas reeglid ja tark metsaomanik majandab oma metsa nii, et see on põlvkondadeülene. Üheksakümnendatel olid asjad teistmoodi, aga me ei ole üheksakümnendates, me oleme praegu aastas 2025. Ja strateegiline vaade on just nimelt see põlvkondadeülese majandamise põhimõte.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei tea, kui palju me teiega metsast teame, aga ettevõtlusest me vist mõlemad teame üht-teist. Te mainisite murakaid, minu lemmik murakatoode on murakamoos, mida teeb Rõngu Mahla Aktsiaselts. See pani mind teie vastuseid kuulates tööstusele mõtlema. Meil kõigil oli üks huvitav õppetund siis, kui oli koroonaviirus. Me saime aru, et väga pikad tarneahelad ei pruugi olla usaldusväärsed. Teatud asjades – nüüd julgeoleku kontekstis me räägime toidujulgeolekust – meil peab olema oma tööstus, me peame suutma iseennast varustada ja see loomulikult tagab ka inimestele töökohad. Ja kui ma räägin mis tahes tööstuse ettevõtjatega, olgu siis tegemist toiduainetööstuse, kaitsetööstuse või mis tahes muu tööstusega, siis nad kõik ütlevad, et teate, asi pole nõuetes, probleem on keskkonnapoliitika heitlikkuses. Kord on nii, kord on teisiti, siis on kolmandat moodi. Lubatakse ühte, tehakse teist, kõik muutub kogu aeg, pidevalt, väga kiiresti, pole nagu investeerimiskeskkonna stabiilsust. Kuidas te kommenteerite seda küsimust?

Nõuete heitlikkuse puhul peaks minema mingite konkreetsemate näidete juurde. Aga investeerimiskindluse eesmärki just seesama 70% teenib. Minu silmis põhineb see nii-öelda vastuolu hästi palju hirmul: ühelt poolt on hirm, et kogu mets võetakse kaitse alla, ja teiselt poolt on hirm, et kogu mets võetakse raiumiseks. Mõlemal hirmul on suured silmad ja suur vari, eks ole. Ma arvan, et kui me oleme selle kokkuleppe teinud, et metsamaast 70% on majandatav majandusmetsana vastavalt metsaseadusele, siis see annabki selle investeerimiskindluse, mida on vaja. Ja ma olen väga kindel, et metsaomanikud … On ju väga erinevaid metsaomanikke. On vist suurusjärgus 100 000 erametsaomanikku, kelle metsatükid on suhteliselt väikesed. On olemas ka metsandusettevõtted, kelle portfelli kuulub metsamaad. On olemas finantsinvestorid, kes on samamoodi ostnud metsamaad selleks, et selle vara väärtus tõuseks. Ma arvan, et mida rohkem me saame rääkida faktipõhiselt ja mida vähem emotsioonipõhiselt, seda paremini me saavutame selle tasakaalupunkti.

Ja Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te küll ei olnud neil koalitsiooniläbirääkimistel, mida mina sain kolm suve järjest pidada, aga kõigil neil läbirääkimistel me rääkisime investeerimiskindlusest. Sotsiaaldemokraatide poolt tegime ettepaneku, et me peaksime Euroopa Liidu vahendeid, mis on mõeldud ettevõtluse toetuseks, suunama just metsandussektorisse, et lisandväärtust suurendada, arvestades, et raiemahud tegelikult peavad vähenema. Ja põhjus, mis teeb ettevõtjatel, suurettevõtjatel ja lõpuks kõigil olukorra raskemaks, on see, et Vene turg kukkus ära, ligi miljon tihumeetrit jäi puudu. Seda me ei saa kompenseerida nüüd Eestis metsa rohkem raiudes. Tegelikkuses kõik numbrid näitavad, et me peaksime raiemahte vähendama, et ära hoida see, mida te plaanite teha: muuta 70% Eesti metsamaast puupõldudeks. Minu küsimus on see: miks te proovite Venemaa ära kukkunud turgu kompenseerida suurema raiega Eesti metsades?

Aitäh! Siin oli mitu ekslikku väidet. Kui soov on ettevõtetele investeerimiskindlust anda, austatud küsija, siis ma arvan, et on väga mõistlik toetada sedasama 70%-list majandusmetsa määra. See täpselt seda annabki. Ja mitte kuskilt ei tulene seda loogikat, et meil nüüd raiemahud peaksid hüppeliselt kasvama. Veel kord: mets on majandatav vastavalt metsaseadusele ja tark omanik vaatab ikkagi selle pikaajalist väärtust.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Te olete kasutanud korduvalt väidet, et mets on vara ja on hirm, et kogu mets võetakse kaitse alla. Mina tean küll ainult hirmu, et kogu mets raiutakse maha. Sellisest hirmust, et 100% kaitse alla võetakse, ma tegelikult ei ole kuulnud. Ja ma nendin, et lõpuks see on väärtushinnangute küsimus. Mets on tegelikult elukeskkond, ta on väärtuslik ka siis, kui teda puiduks ei tehta. Sellest lähtudes võiks strateegiline dokument, on ta arengukava, näiteks keskkonnavaldkonna oma, või nimetame seda teistmoodi, tegelikult ju seda väärtust kanda ja sellest lähtudes strateegilised suunad seada. Tõepoolest, 70% piir, mille üle te olete väga uhke – oih, kokku lepitud valitsuses! Ka tuumajaama eriplaneering. Aga need on üksikotsused. Üksikotsused, mida tehakse poliitiliselt, isegi kui need lähtuvad Riigikogus vastuvõetud otsuse eelnõust. Strateegiline dokument on midagi sellist, mis räägitakse osapooltega kaasavalt läbi, mis on tervik, ja üksikotsused peaksid sellest strateegiadokumendist lähtuma. Praegu meil ei ole ühtegi valdkondlikku strateegiadokumenti, aga ometi hooga me üksikotsuseid vastu võtame. Kas te ei näe selles vastuolu?

Aitäh! Nende konkreetsete näidete puhul ma ei näe [vastuolu] ja väga lihtsal põhjusel. Kui me alustame sellestsamast tuumaenergeetika küsimusest, siis see ei ole mingit pidi ideoloogiline, see on väga pragmaatiline ja selge arusaam, et mitmekesine puhas energiaportfell on see, mis on Eesti ühiskonnale, inimestele ja majandusele hea. Ja samamoodi on metsanduse teemaga. Te kasutate siin … Mis see sõna oligi, puupõllud või? Ma ei tea, kust see mõte on tulnud, mina kuulen seda siin esimest korda. Kindlasti ei saa sellise käsitlusega nõus olla. Ma rääkisin hirmust. Hirm on midagi, mis reeglina tuleb teadmatusest. Mida rohkem me saame faktipõhiselt arutleda, selgitada, ma arvan, et seda väiksem on hirm ja seda rohkem suudame näha ühisosa ja olla ühel pool lauda, nagu, ma arvan, me selles küsimuses endiselt oleme.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, ma ikkagi tulen nende raiemahtude juurde korraks tagasi. Ma ei tea, siin hea kolleeg Anti Allas, kes on Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogus, on näidanud graafikuid selle kohta, mis lähiaastatel riigimetsades ees ootab, kui rääkida raiemahust. Jah, võib küll väita, et riigimetsadest on ka veidi suurem protsent kaitse all kui erametsadest, ehk see sätib oma piirangud, ja need kaitsealad on ka veidi ehk suurenenud. Aga siiski, kas selline drastiline vähenemine, peaaegu vist kaks korda, viie-kuue aasta jooksul mitte ei suurenda veelgi raiesurvet erametsades? Ja kas ei peaks ikkagi tegelema nende tingimuste etteandmisega, et seal ei raiutaks liialt ja liiga noort metsa?

Aitäh küsimuse eest! Millise vanusega metsa majandatakse, sõltub ju väga palju sellest, mis otstarbel seda puitu kasutatakse. Ja ma arvan, et kui me räägime kohapeal suuremast väärindamisest, siis biorafineerimine on kindlasti üks valdkond, kus me saame senisega võrreldes seda rohkem teha. Enne oli siin juttu sellest, et Venemaa ja Valgevene turg kukkusid ära impordikanalitena. Aga siis meie ettevõtjad leidsid ju alternatiivseid impordikanaleid. Eks elu näitab ja turg näitab, kuidas need hinnad liiguvad. Hinnad on viimase nelja aasta jooksul selgelt alla tulnud. Need ei ole seal, kus need olid pikema perioodi keskmisena, aga puidu hind on vähenenud. RMK panus on olnud kolmandik, erasektori panus on olnud kaks kolmandikku väga jämedalt öeldes. Ja ma usun, et küll erametsaomanik mõtleb ka peaga, mitte muud moodi. Ja ikkagi, kõik see peab mahtuma metsaseaduse raamidesse. Selles mõttes on oluline, et oleks olemas pikaajaline investeerimiskindlus, ja just nimelt seda see 70% aitab tagada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Tiit Marani. Palun!

Aitäh, auväärt minister, küsimustele vastamise eest! Ausalt öelda, teie vastused ei olnud minu jaoks eriti veenvad. Kui nüüd mõelda, et see arengukava on seisnud kaks aastat, siis kaks aastat on mingeid asju tehtud ilma igasuguste arengudokumentideta. Vaatamata sellele, et see, mis siin kirjas on, on ju tore. Vaatame näiteks üldeesmärki. "Eesti keskkonnavaldkonna visioon aastaks 2030 on [kujundada]: puhta ja elurikka keskkonnaga Eesti. Lähtuvalt visioonist on arengukava üldeesmärk aastaks 2030: Teadvustame keskkonna taluvuspiire – majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist heaolu luuakse neid järgides, mitmekesist ja puhas looduskeskkonda käsitletakse väärtusena, kõik inimesed mõistavad oma rolli, keskkonnamõjutegurina ja seatud eesmärgid saavutatakse igaühe kaasabil." Suurepärane dokument, muuseas. Väga hea dokument! Paljud inimesed võtsid selle toimetamisest ja kokkupanemisest osa. Ja nüüd siis uues ministeeriumis öeldakse, et me hakkame uuesti dokumenti tegema. No see võtab siis jälle kaks aastat aega. Aga mis on vahepeal need strateegilised põhimõtted, mille põhjal me edasi liigume? Oleks huvitav teada. Siin oli juttu sellest, et seadusi tehakse niimoodi, et see kõik on avalikkusega kooskõlastatud. Lubage teiega mitte nõustuda. Selle väljatöötamiskavatsuse põhjal, mis 2017. aastal paika pandi, tuli ootamatult sisse 30%, kõik tehti teki all, salaja ja vaikselt, keegi ei pääsenud juurde, avaldama arvamust, kas see on mõistlik või ei ole mõistlik, mida see peaks sisaldama ja mida ei peaks sisaldama. Muidugi peab ütlema, et protsentide seadusesse panemine on iseenesest hästi jabur tegevus. Aga see selleks. Mulle meeldis väga teie ütlus, et metsa peab majandama nii, et see käib üle põlvkondade. Üks parimaid asju, mis teie vastuses oli. Aga ma toon siia juurde teatud klausli. Seda peaks tegema vastavalt sellele, nagu metsaseaduses on metsa määratletud, defineeritud – kui ökosüsteemi. Metsaseadus on selles suhtes kummaline, et metsa on defineeritud ökosüsteemi kaudu. Aga kui me hakkame sisu juurde minema, siis seal käsitletakse seda kui puitu, kui tooret, mis on põhimõtteliselt vale. Metsal on erinevad rollid: on ökoloogiline roll, on majanduslik roll, on sotsiaalne roll. Ja arengukava puhul on oluline, et igal juhul saaks sõna võtta kõik osapooled. Natukene jääb arusaamatuks, et nüüd räägitakse järsku metsanduse arengukava tegemisest. Kas ta on üks ja sama asi? Vahepeal räägitakse hoopis metsapoliitikast. Mis see siis ikkagi on, mida tahetakse teha? Probleem on metsaga nii ehk naa, sest metsavarud vähenevad nii ehk naa. Ja sellest tulenevalt on küsimus, kuidas me läheme üldse metsatööstusega edasi. Sellisel kujul metsatööstus ei püsi. Meil on vaja põhimõttelist metsatööstuse muutmist, mis lihtsalt, loosunglikult võiks olla selline: vähem raiuda ja rohkem teenida – teenida nii, et see, mis me sealt välja võtame, on maksimum. Ja sealsamas kõrval on needsamad ökoloogilised rollid. Näiteks, kas me teame, kui palju me tegelikult saame loodusturismist raha? Meil ei ole praegu isegi Statistikaametis võimekust seda [kindlaks teha], aga oleks oluline näha. See arv ei olegi nii väga väike. Nii et midagi ei ole teha, peab metsa nagu ka keskkonda tervikuna vaatama ja toimetama tervikuna. Ma väga loodan, et see, mis on arengukavas – ma pean silmas KEVAD-et –, jõuab mingisugusel kujul sellesse uude dokumenti. Aga vahepeal tahaks teada, kuidas asjad edasi toimuvad, kuidas toimuvad asjad edasi metsaseadusega, looduskaitseseadusega ja kõikide muude seadustega, mis on seotud keskkonnaga, aga mille jaoks meil praegu arengudokumenti ei ole. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Züleyxa Izmailova, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head Eesti inimesed! Tugevat riiki ei saa kasvatada selle juuri läbi raiudes. Mõned päevad tagasi kirjutas metsamees ja looduskaitsja Mati Sepp Saaremaal ja Ida-Virumaal nähtust. Ta ütles, et ühes servas möllavad harvesterid ja teises hävitab loodust meie oma valitsus. Mati silme ees laiusid lõputud raielangid, aga need pole lihtsalt langenud puud ja pahupidi pööratud maa, need on tuhandete pesitsevate lindude ja teiste liikide purustatud kodud. Kuid jõhkrus, millega meie ühist vara, elusloodust, hävitatakse, sellega veel ei lõpe, sest Reformierakond on otsustanud 70% kogu metsamaast lagedaks raiuda. Pole möödunud aastatki sellest, kui tänane peaminister kliimaministrina avalikkusele kavalalt puru silma ajas, jättes mulje hoolimisest ja mõistmisest, justkui ta päriselt mõistaks inimkonna globaalset väljakutset kliimamuutuse pidurdamisel ja majanduse looduse piiridesse mahutamisel. Me kõik mäletame neid lauseid. Aga see oli kaval trikk. Kogenud mängurina oskas ta lihtsalt enne silma pilgutamist kokku keeratud käki nimega kliimaseadus edasi veeretada ja oma käed justkui puhtaks pühkida. Aga nüüd, kui see näitemäng on läbi, näeme väga selgelt, miks bürokraatia vähendamise ettekäändel Sotsiaaldemokraatlik Erakond valitsusest minema tuli saata. Sotse ei saadetud minema seepärast, et me ei soovinud riiki reformida. Meist tuli lahti saada, sest me ei olnud nõus demokraatiat ja vastutust oma riigi ja rahva tuleviku eest väärtusvabale majanduseliidile loovutama. Bürokraatia vähendamise loosungi all tegeletakse demokraatia vähendamisega. Sisuliselt toetatakse väikese seltskonna ettevõtjate jätkusuutmatuid ärimudeleid kogu ülejäänud ühiskonna huvide arvelt. Nagu Arno Lauk Müürilehes tabavalt analüüsib, on valitsuse ja ettevõtjate koostöös õhema riigi loosungi all alustatud protsessi, mis ei tähenda mitte üksnes halduskoormuse vähendamist, vaid demokraatlike institutsioonide ja järelevalve nõrgestamist. See loob pinnase, kus kitsad ärihuvid saavad valitsuse poliitikaks, läbipaistvust asendab otseühendus seadusandjatega ja kaotajateks jäävad just needsamad inimesed, kelle hääl ühiskonnas on niigi vaiksem. Loodusest ma ei räägigi. Õhem riik võib tähendada paksemaid kasumeid, aga mitte tugevamat ja õiglasemat Eestit. Majanduskasvu nõukoja varjus on loodud uus varivalitsemise vorm, kus suurärimeeste, erakondade rahastajate ja poliitilise eliidi vahelised sidemed muudetakse seadusandlikuks mõjuks. Avalikkus ei näe, kuidas otsused sünnivad, ega seda, kes neid sisuliselt kujundab. Otsustusprotsesside läbipaistmatus, keskkonnaorganisatsioonide nõrgestamine ja järelevalveasutuste ründamine loovad olukorra, kus avalik võim töötab üha rohkem kitsaste ärihuvide, mitte ühiskonna kui terviku hüvanguks. Kui ettevõtted, kes on seotud rikkumistega, hakkavad mõjutama keskkonnaseaduste sisu, siis ei ole see enam halduskorraldus. See on demokraatia põhialuste murendamine. Michali valitsus, millel pole rahva usaldust, teeb otsuseid, milleks ta pole mandaati küsinud, kuid mille mõjud ulatuvad kaugele üle põlvkondade. Ja see pole niisama jutt, need on numbritega kaetud faktid. Riigikantselei avaliku arvamuse seireuuringu andmetel oli Eesti valitsust usaldatavate elanike osakaal 2025. aasta märtsis, peale eelmise valitsusliidu lagunemist, vähenenud 29%-le, mis on viimaste aastate madalaim tulemus. Viimaste aastate madalaimal tasemel on ka Eesti elanike usk riigi turvalisusesse ning kuuluvustunne Eesti ühiskonda. Ühiskond, mis peab end välisvaenlase võimaliku rünnaku vastu kindlustama, saab omaenda valitsuselt ühe nätaka teise järel. See on radikalismi ja lootusetuse kasvulava, sest ka kõige kannatlikumal eestlasel saab ühel hetkel mõõt täis. Me ei saa ehitada tugevat ja turvalist riiki, kui samal ajal raiume läbi selle juuri. Eesti mets ei ole pelgalt tooraine, see on meie julgeolek, meie aktiivselt süsinikku siduva mehhanismina toimiv kapital, meie kultuuri osa. Ja kui valitsus annab ära 70% sellest, siis tuleb küsida, kellele see on kasulik. Mitte ettevõtjatele, kes peavad konkureerima nendega, kes loodusvarade [kasutamisel] ebaausa eelise saavad, ja kindlasti mitte Eesti riigi majandusele tervikuna, mis kaotab läbipaistmatuse tõttu nii välismaailma kui ka omaenda inimeste usu. Kindlasti ka mitte noortele, kelle tuleviku eest me peaksime seisma. Mitte õpetajatele, mitte päästjatele, mitte looduskaitsjatele ega kohalikele kogukondadele. Mitte emadele, neile, kes iga päev muretsevad, kas nende lastel on turvaline kodumaa, puhas õhk ja elamisväärne tulevik. Ja mitte neile, kes südames kannavad lootust, et nende pingutus ei lähe tühja. Ja mitte inimestele, kes soovivad oma lastele ja lastelastele alles jätta midagi enamat kui rohelise laigu kaardil, mis aga tegelikkuses on surnud maastik. Ma lihtsalt ütlen veel, kellele see võib-olla on kasulik. Seesama autor, kellele ma viitasin, Arno Lauk, tegi analüüsi selle kohta, kellele Reformierakond meie ühist vara, metsi ja sealset elusloodust, veeringute eest maha soovib parseldada. 70% metsa lageraiumise ettepaneku autor on Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit, mille liikmed teenisid 2023. aastal kollektiivselt 235 miljonit eurot kasumit. Tulumaksu laekus neilt 13,7 miljonit. Seejuures teenisid kohalikest ettevõtetest – kuulake! – kaks korda rohkem need firmad, mille omanikeks on välismaised emaettevõtted. Viimased moodustavad selles liidus liikmesorganisatsioonidest ligi poole, aga tulumaksuna laekus neilt riigile 4,8 miljonit eurot. Ma ei kutsu valitsust, Riigikogu ja rahvast ainult keskkonnakaitsele, ma kutsun üles aususele. Meie kõigi riik vajab arutelu, mille puhul loodus pole see, millest me üle sõidame, vaid see, mille me alles hoiame. See ei ole tagurlus, vaid see on tarkus. Ja see ei ole valiku, vaid ellujäämise küsimus. Aitäh!

Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head parlamendisaadikud! Kõik see metsa ümber toimuv, plaan 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks, paneb loomulikult muretsema. Muretsema paneb ta kahel põhjusel. Esiteks see protsess, kuidas valitsus üldse selleni jõudnud on. Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda valitsuse juures on kahtlemata vajalik asi, kahtlemata ettevõtjatel on väga head, väga mõistlikud ettepanekud. Viga ei ole mitte ettevõtjates, kes on teinud igasuguseid ettepanekuid, kindlasti ka selliseid, mis ühele või teisele äriliselt kasulikud on, vaid viga on valitsuses, sest ettepanekute vahelt on avaliku huvi filter ära kadunud. Kujutage ette olukorda, et praegu on kellelgi, ühel seltskonnal Eestis selline privileeg, et nad saavad valitsusele ettepaneku teha, valitsus noogutab ja siis nende nägemus läheb töösse määruse või seadusena. Ja kui tahate, siis võite avalikku arutelu hiljem metsanduse arengukava või mingisuguse muu versiooni üle pidada. Aga ma kujutan ette, et kui näiteks sotsid oleks valitsuses ja ütleks, et ametiühingud saavad niimoodi ettepanekuid teha ja kohe hakkame [nende järgi tegutsema] ega tee mingit avaliku arvamuse küsimist, avalikku huvi ei kaalu, noh, milline seakisa siis tuleks Reformierakonna poolt. Praegu ettevõtjad teevad väga häid ettepanekuid, mis on kindlasti nende vaates vajalikud ja ka bürokraatia vähendamiseks mõistlikud, aga sealhulgas on ettepanek 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks – valitsus leiab, et see on hea, kiidab selle heaks. Aga avalik huvi ei pruugi alati võrduda ärihuviga. Ja see on esimene suur põhimõtteline probleem. Lõppkokkuvõttes tundub, et Kristen Michalil on kapis kampsunid sidrunitega segi läinud seda olukorda lahendades. Kõige huvitavam on see, et juhtumisi nende ettepanekute tegijate ja väljasortijate seas, kui me räägime metsadest, on suurettevõtja, tööstur Raul Kirjanen. Juhtumisi on seal! Juhtumisi see ettepanek leidis toetust, juhtumisi on ka varasemalt Reformierakonnale annetatud. Igasugused asjad huvitaval kombel juhtuvad ja sellepärast on, ma arvan, see Kristen Michali kampsunite ja sidrunite segiminek ühes kapis või lauasahtlis minu arvates päris õige võrdlus. Nüüd aga räägin plaanist 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks, sellest, miks see meile ei sobi. See ei sobi sellepärast … Härra Sutt, te olete geniaalselt hea, tasakaalukas, rahulik rääkija siin kõnepuldis, mitte mingisuguseid võimalusi ei anna saalis olijatele. Ma ei tea, kas te teate tegelikult, millest te räägite, või te ei taha [asjast] rääkida, aga kõik on tore, tasa, rahulikult, hiilimisi teeme neid asju, olge teie kuss. Aga ei, me, sotsiaaldemokraadid, kindlasti siin kuss ei ole, sest see, mida te teete, tegelikkuses on päris jõhker. Avalikku huvi me ei näe siin. Kus kohas on see avalik huvi peale ärihuvi? Kui tõesti ühel hetkel seoses sanktsioonidega Vene puitu enam ei tulnud Eestisse umbes miljon tihumeetrit, siis selge oli see, et metsatööstus oli ennast üledimensioneerinud. Vene puitu ei tule, aga me ei saa oma puiduga kompenseerida seda, mis väljastpoolt ära jäi. Täna on meie kõigi jaoks suur probleem, et lõpuks meile ei jää Eestisse mitte midagi järgi. Ei ole neid ilusaid seenemetsasid või marjametsasid või murakametsasid, millest me siin rääkisime – neid ei ole. Me saavutame selle puupõldude olukorra, sellepärast et metsatööstusele on selle plaani järgi, mis valitsusel on, lihtsalt kogu aeg vaja ikka puidumassi ette lükata. Seda puidumassi on vaja ette lükata ja see tähendab, et lõppkokkuvõttes, kui vanemad metsad on lõpuks ära töödeldud, saabki võtta oluliselt nooremaid metsasid. Ja see tähendab seda, et kogu see elurikkus, kõik need seened ja marjad kaovad sealt ära. Elementaarne asi. Muideks, soovitan lugeda, metsanduse arengukava viimase versiooni lisa 1 näitab kõike seda ka numbrites. Selle jaoks ei pea olema eriline geenius. Teie enda ministeerium on selle kunagi kokku pannud, seal on see kõik kirjas. Aga meie, sotsiaaldemokraatide arvates tuleks teha järgnevat. Kõigepealt, ei valitsuse plaanile 70% Eesti metsadest muuta puupõldudeks. Selle asemel me peaksime tegema järgnevat. Kindlasti vähendama raiemahte, mis täna on liiga suured. Puit saab ühel hetkel lihtsalt otsa ja sellelsamal metsatööstusel on siis keeruline ja raske. Me peame õigel ajal tegema õiged sammud, sealjuures suurendama riiklikke ettevõtlustoetusi metsasektorile, et lisandväärtust suurendada, töökohad alles jätta ja ka SKP-sse panustamine alles jätta. Seda ettepanekut on sotsiaaldemokraadid Reformierakonnaga viimaseid koalitsiooniläbirääkimisi [pidades] mitmeid kordi teinud. Aga ei ole leidnud Reformierakonna toetust see puidusektoris või metsandussektoris lisandväärtuse suurendamine. Siis me peaksime tegelikult lubama eraisikule laiemates piirides metsa majandamist mõnedel kaitsealadel, just eraisikutele. Me ei räägi selle [lubamisest] puidutööstusele, kes vajab seda toormena, vaid eraisikule, kes on metsaomanik, et tal säiliks võimalus oma metsa majandada, aga teisalt ta toetaks üldist raiemahtude allaviimist, selleks et meil kõigi jaoks metsa lõpuks ikka oleks ja et ei tuleks neid puupõlde. Ja neljandaks, tegelikult me peame raievanust tõstma, mitte minema kaasa selle plaaniga, mis koalitsioonis on, et raievanust vähendada. Eesti 200 inimesed on väga avalikult rääkinud sellest, et koalitsioonil on varsti plaan raievanust alandada. Vastupidi, tõstma peab. Tõstma peab! Me saame ka väiksema raiemahu juures püüelda suurema lisandväärtuse poole ja anda ka ettevõtjale kindluse. Ja see on palju mõistlikum: võidab loodus, võidab majandus, võidab Eesti inimene, võidavad kõik. Mitte see, et me muudame 70% Eesti metsadest puupõldudeks. Kes siis võidab? Mitte keegi ei võida. Ühel hetkel on needsamad ettevõtjad – eriti palju on neid Lõuna-Eestis, ma olen seda kogu aeg rääkinud – väga raskes seisus, kui puid ei jätku. Me oleme siis suht kiiresti selle debati juures, kus hakkame rääkima noorema metsa raiumisest, ja nii me need puupõllud saamegi. Nii et selles mõttes on see väga kitsas ringis, võib-olla kellegi üksiku ärihuve teenindav valitsuse plaan muuta 70% Eesti metsadest puupõldudeks väga ohtlik. Ma kutsun valitsust üles sellest loobuma ja tegema nii ettevõtjate kui ka ühiskonna jaoks mõistlikke otsuseid. Ja avalikku huvi võiks ka kaaluda enne, kui väga kitsa ringi, mõne üksiku ettevõtja ettepanekud kuulutada riigile väga kasulikeks. Aitäh!

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Esmalt ma pöördun ministri kui keskkonnaministri poole ja jätan ministri [ametinimetuse] esimese poole praegu välja, seda ta hakkab esindama järgmises punktis. Mul on tõesti siiralt hea meel, et meil on taas keskkonnaminister, kes peab vastutama keskkonnateemade eest. Me teame kõik tunnetuslikult, et olukord on Eestis vale. Küsimus ei ole selles, mis kellelegi meeldib, küsimus on, mis on õige ja mis on vale. Loodus ja keskkond ei saa ise ennast kaitsta. Ja tegelikult keskkond ja loodus ei vaja inimest, meie vajame loodust ja keskkonda. Me rääkisime täna pikalt strateegilisest pikast plaanist, mis on arengukava, ja mul on hea meel, et me kuulsime siin sõnumeid, et arengukavad erinevates vormides on kavas teha. Ükskõik kui palju neid Eestil on, kindlasti on selles loetelus olulised ka kõik need arengukavad, mis on seotud keskkonnaga, sest arengukava arvestab kõigiga, arengukavas kaasatakse kõiki ja arengukavadega ka kõnetatakse kõiki. Mul on veel kord soov panna tänasele ministrile südamele, et Eesti Vabariigi valitsuses ei ole hetkel teist ministrit, kes peab vastutama keskkonna, looduse ja meie ressursside kestliku kasutamise eest. See roll lasub just teil. Ja ma arvan, et see on väga suur roll ja väga suur vastutus. Lisaks on teada see, et keskkonna kohta tehtavaid otsuseid me ei saa teha lühikeseks ajaks, me ei saa teha iga aasta uusi otsuseid, me ei saa teha iga valitsusega uusi otsuseid. Viimase kolme aasta jooksul on olnud keskkonna eest vastutavaid ministreid neli ja keskkonna eest vastutavaid ministeeriume erinevate nimedega kolm. See näitab, kui hüplik ja vale on tegelikult olukord niivõrd olulise teema puhul, mida kujutab endast keskkond. Ma ei kahtlegi, teid ka endise kolleegina siin tundes, et te olete aus ja siiras inimene. Ja minu palve on, et neid protsesse läbi viies te kaasaksite kõiki osapooli. Ma ütlen, nii nagu ka Zuzu Izmailova siin enne ütles, et me ei räägi ainult looduskaitsest või loodushoiust, me räägime tegelikult inimeste kaasamisest. Ma ei ütle, et peab tegema seadused, mille puhul on kaasatud ainult looduskaitsjaid, on kaasatud ainult ühed või teised osapooled. Kõiki osapooli tuleb kaasata, kõiki osapooli tuleb kuulata, siis me saame õiged ja tasakaalus arengukavad, õiged ja tasakaalus seadused, ükskõik kui rasked need läbirääkimised on, ükskõik kui keerulised need läbirääkimised on. Ma tean, et valitsuses on need arutelud kindlasti äärmiselt pingelised. Nii nagu regionaal- ja põllumajandusminister peab vastutama regionaalarengu eest, nii nagu haridus- ja teadusminister peab vastutama hariduse ja teaduse eest – veel kord rõhutan üle –, nii peate teie vastutama keskkonna ja kestliku loodushoiu eest. Ma soovin teile selles jõudu. Ma arvan ka nende vastuste põhjal, et te olete paljudest asjadest tegelikult täpselt nii aru saanud nagu meie, aga nüüd oleks vaja seda tegudega veel paremini tõestada. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täiendada? Palun, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh nende sõnavõttude eest! Ma olin vahepeal kimbatuses. Õigemini mitte vahepeal ei olnud kimbatuses, vaid nüüd olen natuke rohkem kimbatuses. Ma olen väga nõus sellega, mida ütles Tiit Maran, et mets on ökosüsteem. Ja täpselt niimoodi olen mina seda vaadanud. Olen päris kindel, et nii vaatab seda ka ministeerium, ja ma arvan, et nii vaatame seda me ka valitsuses. Nüüd, mõni palve mul siiski on. Kui meil on lihtsalt maailmavaatelised erisused, siis see on arusaadav, ja ma arvan, et nii peabki olema. Aga palun, olgem siiski faktitäpsed. Me ei ole mitte kunagi öelnud, et 70% metsast raiutakse maha. Päriselt ei ole mitte kordagi öelnud! (Saalis räägitakse.) No nii siit kõlama jäi. Ja samamoodi ma leian, et see on ebaõiglane metsasektori vastu, kui te ütlete, et see on jätkusuutmatu. Näiteks Eesti puitmajad on tunnustatud nii meil kui Põhjamaades ja laiemalt. Noh, ma lihtsalt ei näe, mida me võidame või kuidas meil elu peaks paremaks minema, kui me püüame silti külge panna. Ja veel faktitäpsusest. Natura metsaelupaikades lubati enne rikkumismenetlust lageraieid väga väikestel aladel, kui kaitse-eeskiri seda võimaldas, nagu ka mujal, igasugustes teistes piiranguvööndites. Ehk siis Keskkonnaamet lubas seda, kui looduskaitse eesmärgid antud piirkonnas olid [täidetud]. Seega, mingit ohtrat ega lausalist lageraiet Natura aladel ei ole toimunud. Ma arvan, et me kuidagi ei saa edasi siin ühiskonnas, kui me ise tõmbame seda lõhet suuremaks, kui ta tegelikult on. Kui meil on maailmavaatelised erinevused, ma aktsepteerin seda ja ma arvan, et see kõik on väga okei, aga olgem algandmetes täpsed. Ja kaasamine kindlasti tuleb. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik ka siin saalis ilma kaasamiseta neid asju arutada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Meie tänane järjekorras kümnes päevakorrapunkt on läbitud, aga kuna üks jäi vahelt ära, siis see on üheksas.