Haridus- ja teadusministri 2025. a ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras haridus- ja teadusministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Ettekandja on haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun! Menetlusest nii palju, et ettekande pikkus on 20 minutit, igal Riigikogu liikmel on 30 minutit. Igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada üks küsimus.

Lugupeetud istungi juhataja! Head riigikogulased, õpetajad, ülikoolide teadlased ja õppejõud ja head kuulajad! Täna räägin haridusvaldkonnas toimuvast ja ka tulevikusihtidest. Lasteaias, koolis, ülikoolis peegeldub kõik see, mis muutused on toimumas ka ühiskonnas. Ühiskonnas on viimasel viiel aastal toimunud väga suured raputused ja uute muutuste algused. Pandeemia raputas, sõda raputas, majanduslangus on meid tugevasti mõjutanud ja kliima kiirenenud soojenemise tagajärjed. 2022. aastal tuli tehisaru. Hariduse enda ehk õppimise jaoks on suurim muutus suurte keelemudelite tulek. Tehisintellekti jõudmine meie telefonidesse on paradigmaatiliselt muutmas seda, kuidas inimene õpib. Ligi kolm sajandit on õppimine liikunud aina varasemasse ikka ja täna algab lapse haridustee lastehoius juba teisel eluaastal. Kuid ligi kolm sajandit on inimkond hariduselt eeldanud kolme asja: et [inimene] õpiks selgeks teatud asjad, saaks neist aru ja oskaks neid rakendada. Ehk siis, haridus on arendanud inimese mälu, arusaamist ja [teadmiste] kasutamisoskust. Aga tehisaru nügib meid uude õppimise arengutsooni. Arenedes võidu tehisintellekti mõistusega, ei pea inimene koolis omandama mitte ainult teadmisi ja nende rakendamise oskust, vaid ka analüüsivõime, olukordade ja faktide hindamise võime ja loovuse võime. Need kõrgema taseme kognitiivsed võimed eeldavad aga teistsugust õppimise protsessi kui vaid selgeksõppimine ja ettekandmine. Head riigikogulased! Põhjus, miks ma tehisarust ja tehisaru mõjust õppimisele nii palju räägin, on see, et sellest muutuse rongist mahajäämise hind on väga kõrge. Eriti kõrge on see väikesele rahvale, kellel on väike keel. Eesti keele, eesti kultuuri, Eesti riigi ja eneseolemise jätkumise üks tarkasid otsuseid on see, kui me kindlustame selle, et tehisaru kasutab meie keelt ja meie noored teavad, misasi tehisaru on. Ja mitte ainult et ei tea, vaid ka kasutavad seda õppimiseks ja enda mõtlemis- ja õppimisoskuste arendamiseks. TI-Hüppe programm on eesti keele ja kultuuri ja rahva kestmise programm ja meie omakeelse maailma tipptasemel hariduse kestmise programm. Eesti Vabariigi president Alar Karis, ettevõtjad, Haridus- ja Teadusministeeriumi eksperdid on eest vedamas seda muutust Eesti koolis. Minu ettekande raamid seavad "Eesti 2035" strateegias sõnastatud riiklikud eesmärgid ja strateegilised suunad. Kuid seal ei ole sõnakestki tehisarust. See on tõend sellest, kui kiiresti tegelikult maailm muutub, ja tõendus sellest, kui kiiresti tuleb meil muutustega kohaneda. Sel hetkel, kui tehti Eesti pikaajalist strateegiat, ei olnud tehisaru veel meie telefonidesse jõudnud. Ja selles kiiresti muutuvas maailmas on väike olemine tugevus. President kutsus kokku diginõukogu koosoleku. Eesti naised ja mehed arutasid, neli päeva hiljem üks nendest meestest helistas haridusministrile. Kaks päeva hiljem saadi haridusministriga kokku. Kohtumisel haridusminister tunnistas, et ka ministeeriumi mõtted on juba pool aastat samas suunas liikunud. Sellel kohtumisel otsustati, et teeme ära. Kahe päeva pärast saadi ettevõtja visioonipaber ja kuu aja pärast teatas president selle projekti algusest. Kiiresti muutuvas maailmas on väike olemine tugevus. TI-Hüppe projekti eestvedajad aga on siiski õpetajad. Nende käes ja nende juhtida on õppimine ja nende käes saavad olema ka septembrikuus tehisaru kasutajalitsentsid. TI-Hüppe programmi peamine fookus on õpetajate koolitamine ja neile teadmiste, oskuste ja pädevuste andmine õpetamiseks koos tehisaruga. TI-Hüppe Sihtasutus on loodud ja läbirääkimised tehisaru loojatega on pooleli. Meie fookuses on eestikeelse Eesti kultuuriruumis toimiva tehisaru kujundamine, kus meie õpilaste andmed on kaitstud ka turvavõrguga. Head riigikogulased! Hariduse valdkonnas on käimas käesoleval hetkel veel mitmeid väga pikalt ette valmistatud reforme. Kui tehisaru tulek on uus ja kiire, siis teine suur muutus Eesti haridussüsteemis – üleminek eestikeelsele õppele ja ühtse Eesti kooli loomine – on kaua oodatud. Kas ka kaunikene, ütleb meile tulevik. Laste keelepõhine segregeerumine on pikalt olnud ühiskonna erimeelsuste ja ka ebavõrdsuse põhjuseks. Ebavõrdne stardipakk eesti- ja venekeelsetele noortele on peegeldunud just tööturul. Erinev inforuum ja venekeelsetel noortel keeleoskuse puudumine piirab noorte võimalusi meelepärane amet omandada või edasi õppida. Kui ma teie ees eelmisel aastal siin samal teemal kõnet pidasin, sain ma rääkida eestikeelsele õppele üleminekule ettevalmistamisest. Aga täna saan ma rääkida sellest, kuidas see üleminek toimub. Oleme üleminekule hoo kenasti sisse saanud. Selge on see, et muutused ei toimu üleöö ja lapsed ei hakka kohe soravalt eesti keeles rääkima. Kohanemiseks vajavad aega koolides ka õpetajad, kes küll eesti keelt võivad osata, kuid nagu meie järelevalve näitas, vajavad nad veel pisut järeleaitamist õpetamise metoodikas, eriti lõimitud aine- ja keeleõppes. Aga soovin tunnustada. Narvas on eestikeelsele haridusele üleminekul tehtud märkimisväärne arenguhüpe. Näiteks võrreldes 2023. aastaga on Narvas kasvanud üle 20% nende õpetajate arv, kelle riigikeele oskus vastab nõutud tasemele. Kui 2023. aastal vastas riigikeele oskuse taseme nõuetele Narva linna õpetajatest natukene üle poole ehk 58,5%, siis 2024. aastal oli see [näitaja] Narvas 81,3%. Selle reformi edu võti on koolijuhi usk sellesse, et ühtne kool kõigile Eesti lastele on õige suund ja poliitikute meelekindlus jätkata reformiga ka siis, kui mingitel hetkedel tulevad tagasilöögid. Koolijuht saab innustada ja toetada õpetajaid eesti keele õppes ja täiendkoolitustel osalema, olles ka ise selles eeskujuks. Koolijuht saab veenda ja toetada ka lapsevanemaid, kes võib-olla kõhklevad. Reformi edu sõltub koostööst ja ühisest pingutusest kõigi osapoolte – koolijuhtide, õpetajate, lapsevanemate, kohalike omavalitsuste ja Vabariigi Valitsuse – vahel. Eestikeelsele õppele üleminekuga liigume väga õiges suunas ja suuri kannapöördeid meil uuel õppeaastal oodata ei ole. Pigem püüame paremini ära kasutada olemasolevat kompetentsi, saada täpsemaks tulemuste seiresüsteem, et mõista, kuhu oleks tarvis rohkem jõudu suunata, ning mõelda pidevalt sellele, mil viisil veel rohkem kõigile osalistele toeks olla. Juba praegu ja [järjest] enam eeldavad üleilmse tehnoloogia kiire arengu taustal töökohad vähemalt kesk- või kutsehariduse tasemel oskusi. Mida rohkem noori jõuab kõrgemate kvalifikatsiooninõuetega töökohtadeni või ettevõtete loomiseni, seda tugevam on ühiskond ja tugevam on ka meie majandus. Aga madala haridustasemega mitteõppivate noorte osakaal on viimased viis aastat kasvanud nii meeste kui ka naiste seas. Ühtlasi on kahanenud keskhariduse omandanute osakaal. Madala haridustasemega mitteõppivate 18–24-aastaste osakaal on kasvanud lausa 11%-ni, mis on ligi 10 000 noort. Tänases Eestis ei jätka iga-aastaselt oma haridusteed ligikaudu 650 põhikoolilõpetajat ning umbes sama suur hulk langeb esimesel põhikoolijärgsel aastal õppest välja. Iga 10. noor Eestis jääb põhiharidusega. Eesti vaatest suurendab see kvalifitseeritud tööjõu puudumise probleemi, kuna tööturul edukalt läbilöömiseks on ilmselgelt põhiharidusest liiga vähe. Eelmise aasta lõpus kiitis Riigikogu heaks seadusemuudatuste paketi, mis teeb kohustuslikuks hariduse miinimumiks kutsehariduse või keskhariduse ja ühtlasi annab uue ülesande ka kutseharidusele. Muudatused hakkavad kehtima uuel aastal 9. klassi minevatele noortele. 2009. aastal sündinud noored jäävad loodetavasti viimaseks põlvkonnaks, kelle hariduslikke saavutusi mõõdeti Eestis kõigest põhiharidusega. Õppimiskohustuse reformi eesmärk on sõnastatud riiklikus strateegias "Eesti 2035". Madala haridustasemega noorte osakaal peab jääma alla 5% ning kõik noored omandavad baasina keskhariduse või kutseoskused. Reformi tulemusel siseneb järgnevatel aastatel tööturule igal aastal ligi 1000 kvalifitseeritud noort rohkem. [Praegu] ei ole kutseharidus veel paraku paljude noorte jaoks gümnaasiumiga võrdväärne valik põhikoolijärgsete õpingute jätkamiseks. Erinevalt teistest Euroopa riikidest jätkab Eesti põhikooli lõpetajate seast kutseõppeasutustes õpinguid vaid 25%. Käima lükatud kutsehariduse reformi üks oluline eesmärk on muuta kutseharidus akadeemilise gümnaasiumihariduse kõrval konkurentsivõimeliseks ja atraktiivseks edasiõppe võimaluseks põhikooli lõpetanutele. [Praegustest] kutseõppekeskustest peavad saama põhikoolijärgse hariduse keskused, kus on võimalik omandada kutset, rakenduslikku gümnaasiumiharidust, nii mittestatsionaarset kui ka akadeemilist gümnaasiumiharidust. Koostöös kutseõppeasutustega on äsja valminud ka uued nelja-aastased rakendusgümnaasiumi õppekavad. Loetlen teile näiteid, mida alates eesseisvast õppeaastast rakendusgümnaasiumides üle Eesti õppida saab. Bio- ja keemiatööstuse tehnoloogia, ehitustehnoloogia, ilu- ja heaoluteenused, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, jätkusuutliku ettevõtluse korraldus, masinatööstuse tehnoloogia, side- ja võrgutehnoloogia, tekstiilitoodete disain ja tehnoloogia, toiduainete tehnoloogia, tööstustehnoloogia ja visuaalmeedia tehnoloogia. Need on uued õppekavad kutsekeskhariduses. Nagu kuulda võisite, kõikide ühine nimetaja on tehnoloogia ehk siis kutseoskuste andmine inseneeria valdkonnas. Ka kutseharidusvõrgu ümberkujundamisega oleme teele läinud. 2026. aasta sügisel alustavad Tallinnas tööd seniste riigi kutseõppeasutuste baasil loodavad kaks rakenduslikku kolledžit: Tallinna IT-, energeetika-, tehnoloogia- ja ehitusvaldkonna kolledž ning Tallinna teenindus- ja ärivaldkonna rakenduslik kolledž. Raplamaal alustab tegevust Raplamaa rakenduslik kolledž õppekohtadega Kehtnas ja Vana-Vigalas. Hiiumaal alustab tegevust Hiiumaa hariduskeskus, mis ühendab endas riigigümnaasiumi ja kutsekooli. Reformiga oleme võtnud eesmärgiks, et aastaks 2035 suundub 40% põhikooli lõpetanud noortest rakendusgümnaasiumisse või kutseõppesse. Kutseõppeasutuste roll põhikooli lõpetanute haridustee jätkamisel kasvab märgatavalt. Kutsehariduse reformi keskmes on vajadus tagada noortele mitmekesised õppimisvõimalused, et luua eeldused kvalifitseeritud tööjõu olemasoluks ja Eesti konkurentsivõime kasvuks. Täiskasvanute elukestvas õppes osalemise määr formaal- ja mitteformaalõppes on aasta-aastalt jõudsalt kasvanud. Senise arengu jätkudes on arengustrateegias 2035. aastaks seatud siht 25% [ulatuses] teostatav. [Praegu] on vastav näitaja 23,3%. Eelmisel aastal avalikustatud täiskasvanute oskuste uuring PIAAC, mis on täiskasvanute PISA [uuring], näitas samuti, kui oluline on pidev õppimine ja enesetäiendamine. Mida kõrgem on haridustase, seda paremad on oskused ja majanduslik toimetulek. Madalate oskustega täiskasvanud tunnevad end poliitilistest protsessidest võõrandununa ja nad ei tule toime kiiresti muutuva ühiskonna väljakutsetega. Paremate oskustega täiskasvanud on oma eluga rahulolevamad, neil on hea tervis ning nad on kodanikuna aktiivsemad. Seetõttu on märgiline ka aasta alguses vastu võetud täiskasvanute koolituse seadus. Sellega kehtestasime alused mikrokvalifikatsioonide pakkumiseks ja täpsustasime nõudeid täiskasvanute täienduskoolitustele. Muudatused võimaldavad pakkuda täiskasvanutele senisest enam paindlikku ja kaasajaga kiiresti kaasas käivat ja tööturu vajadustele vastavat õpet. Eestis on kõrgharidus keskmiselt 40%-l tööealisest elanikkonnast, nooremas vanusegrupis 44%-l. Oleme riiklikult sihiks võtnud, et vähemalt pool nooremast põlvkonnast omandaks kõrghariduse. Selle sihi poole liikumiseks peame säilitama võimaluse õppida õppemaksuta eesti keeles igal kõrgharidusastmel vähemalt ühe korra. Kõrghariduse kättesaadavust toetab ka algatatud kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmine, mis suurendab õppelaenusumma kahekordseks, pikendab tagasimakseperioodi, langetab intressi ning võtab ära käendajate omamise kohustuse. Oleme võtnud sihiks suurendada just rakenduskõrghariduse õppe osakaalu esimeses astmes, suurendada osakoormusega magistriõppe võimalusi ning nooremteadurite kohti tänaselt 300-lt 500-ni aastaks 2035. Kõik need sammud astume selleks, et suurendada kõrgharidusega inimeste osakaalu, mis on olnud riigi strateegiline eesmärk. Avaliku sektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse on viimasel seitsmel aastal märkimisväärselt suurenenud. On kasvanud aga ka erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse. 2024. aastal Statistikaameti statistika põhiselt tegid teadus- ja arendustegevuse kulutusi 468 ettevõtet, mis on läbi aegade suurim arv. Kokku investeeris erasektor teadus- ja arendustegevusse 2023. aastal 405 miljonit eurot, mida oli 44 miljoni euro võrra rohkem kui aasta varem. Rõõmustav on, et kasvanud on teadlaste ja inseneride arv erasektoris. Euroopa innovatsiooni tulemustabelis oli meie eesmärk kasvada tugeva innovaatoritasemega majanduseks, mis on tänaseks saavutatud. Eesti tugevuseks on kaubamärgi taotlused, avaliku ja erasektori ühispublikatsioonid ning elukestvas õppes osalevate inimeste osakaal. Märkimisväärselt on kasvanud välisdoktorantide osakaal, innovaatilistes ettevõtetes töötamine ning rahvusvahelised teaduspublikatsioonid. Riigikogu ja valitsuse ülesanne on sel aastal vastu võtta teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonikorralduse seadus, milles me esimest korda kujundame teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni ühtse reeglistiku. Eesti majanduse saab uuele tõusule viia vaid teadmispõhine pööre, mis eeldab teadus- ja arendustegevuse süsteemset toetamist, innovatsiooni aktiivset rakendamist ettevõtluses ning tugevat koostööd akadeemilise, riigi- ja erasektori vahel. Infoajastul on teadusel eriline roll seista tõenduspõhise maailmavaate eest. Head kuulajad! Lõpetuseks tahan tänada kõiki haridusvaldkonna inimesi. Jah, me viime ellu haridusreforme, et käia ajaga kaasas. Ja on mõistetav, et muutusi ei ole alati lihtne vastu võtta. Aga selle kõige keskel soovin, et arutelude virvarris ei läheks kaduma meie Eesti laps ja tema heaolu. Ma soovin ka, et me tuletaksime endale meelde, et meil on maailma parim haridussüsteem objektiivselt, maailma tipptasemel oskustega õpetajad ja maailma kõige loovama mõtlemisega lapsed. Teadvustagem ja tunnustagem seda ka Eestis ise. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Ma kindlasti toetan seda initsiatiivi, mis puudutab AI-ga varakult tuttavaks saamist ja selle kooliprogrammis rakendamist. Ma väga loodan, et selle õppe käigus saavad õpilased aru, millised töökohad neilt ära võetakse läbi selle, et AI muutub järjest targemaks, ja oskavad valida endale õiged ametid ja saavad sellest abi. Aga tulen ühe lihtsa küsimuse juurde, mis on minu arvates Eestis olnud teemaks aastakümneid, ja see puudutab Kaitseväkke kutsutud noormeeste füüsilist võimekust. Üldiselt näitab statistika seda, et alla 30% suudab miinimumprogrammi täita. Mul tekib küsimus, mida me teeme selles süsteemis valesti. Kui me võrdleme seda kas või riigieksamite ja muude [eksamite] tulemustega, siis masendavat pilti me tulemustes ju tegelikult ei näe. Aga kui võtta lihtsalt lihtne arusaam sellest, et alustame, ma ei tea, ühest kätekõverdusest ja gümnaasiumi lõpuks teeme neid 50, siis peaks olema piisavalt [suur] arenguruum selleks, et seda täita. Kas te oskate mingit head võtit anda?

Aitäh selle küsimuse eest! Kuigi võib olla kiusatus arvata, et selle probleemi lahendus on haridussüsteemis ehk koolis endas, et midagi on koolis kardinaalselt muutunud, siis asi ei ole koolis. Liikumise või kehalise kasvatuse tunde on koolis jätkuvalt palju, huviringe pakutakse täpselt samamoodi. Pigem on küsimus üleüldises muutuses ühiskonnas, mis puudutab liikumist ja liikuvust. Eeskujuks lastele siin oleme me ise ehk siis täiskasvanud: palju me ise liigume, palju me ise kõnnime, palju me ise teeme sporti, palju me ise liikumist hindame. Avan ühe punkti just valmivast koalitsioonilepingust, kus me leppisime Reformierakonnaga kokku, et me võtame selle teema eraldi käsile. Me loome riigigümnaasiumide juurde spordieriala valikmoodulite süsteemi, kus on võimalik 30% ulatuses gümnaasiumide valikmoodulite seas luua endale liikumise ja spordiõppe eraldi suund. Eesmärk on, et minimaalselt neljas Eesti piirkonnas peab olema üks kool, mis pakub võimalust valida liikumise ja spordi suunda, ehk Lõuna-Eestis üks, Põhja-Eestis üks, Ida-Eestis üks ja Lääne-Eestis üks, et soodustada seda, et eriti need noored, kes tegelevad tippspordiga juba juuniortasandil, saaksid võimaluse omandada gümnaasiumiharidust ja teha spordikarjääri samaaegselt. See on topeltkarjääri võimaluste [arendamine] – aga mitte ainult –, et ka meie noored väärtustaksid rohkem ja keskenduksid rohkem liikumisele, spordile, füsioteraapiale, treeneritööle – kõigele sellele, mis on liikumise ja spordiga seotud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Viimastel aastatel on omavalitsustes, kus valdav osa elanikkonnast on venekeelne, lasteaedades terav puudus sotsiaaltöötajatest ja logopeedidest. Probleeme süvendab asjaolu, et pärast sõjategevuse algust Ukrainas on ENIC/NARIC lõpetanud kolmandate riikide spetsialistide, eelkõige logopeedide ja eripedagoogide diplomite tunnustamise. Selle tõttu loetakse nende spetsialistide diplomid kehtetuks, mis tegelikult võtab neilt õiguse oma erialal töötada. Seetõttu ei saa erivajadusega lapsed vajalikku abi, kuigi kõne ja sotsiaalse arengu probleemid sagenevad. Samal ajal nõuab haridusministeerium lastele [erivajadusliku] abi osutamist, kuid seda tõkestab diplomite saamise keerukus. Praegu on spetsialistidel õigus mingi aeg töötada lastega individuaalselt, mis ei ole sageli piisav täielikuks professionaalseks tegevuseks. Küsimus. Milliseid meetmeid plaanib haridusministeerium võtta, et lahendada spetsialistide puudus lasteaedades? Siin ma rõhutan, et jutt ei ole mingisugusest üleminekust, sest üleminek käib sujuvalt …

Teie aeg!

… nende laste puhul, kes vajavad teenust emakeeles.

Aitäh küsimuse eest! Olen teemaga väga hästi kursis. Tallinna linnas on umbes 20 tugispetsialisti, kelle diplomid on ENIC/NARIC Keskus tunnistanud Eesti kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaks. Miks? Diplomid on omandatud Venemaa ülikoolides. Osa diplomeid on omandatud interneti teel, õppides Eestis ülikoolides, mis on Eestis akrediteerimata ehk siis need Venemaa ülikoolid on Eestis toimetanud illegaalselt. Osa diplomeid on omandatud niimoodi, et bakalaureusekraad on inimesel omandatud mittepedagoogilisel erialal ja magistrikraad on tehtud näiteks Venemaal logopeedias. See ei vasta Eesti logopeedide kvalifikatsiooninõuetele, kuna kõik viis aastat peab [inimene] olema [õppinud] pedagoogilisel erialal, selleks et saada logopeedi kvalifikatsioon. Seal on väga erinevaid põhjuseid, miks nendele 20 tugispetsialistile Tallinna linnas ENIC/NARIC on öelnud, et nende diplomid ei vasta nendele kvalifikatsiooninõuetele, mis Eestis seadustes seatud on. Nüüd, mida tähendab ENIC/NARIC‑u otsus? ENIC/NARIC ei saa otsustada, et see inimene ei tööta logopeedina või see inimene ei tööta tugispetsialistina. ENIC/NARIC saab kinnitada või mitte kinnitada diplomite vastavust Eestis kehtivatele kvalifikatsiooninõuetele. Otsuse selle inimese palkamiseks konkreetsesse ametisse teeb koolipidaja ja lasteaiapidaja, kes saab hinnata, kas selle inimese [haridus] tulenevalt sellest, millise info on andnud ENIC/NARIC, vastab sellel töökohal olevatele kvalifikatsiooninõuetele või mitte. Selles mõttes on [määrav] ikkagi tööandja otsus, milliseid tööülesandeid ta sellele inimesele annab lähtuvalt sellest, milline tema kvalifikatsioon on. Nüüd, mida nende inimestega teha, kes võib-olla isegi mitte väga pahatahtlikult, aga ise oma karjääri tehes on sattunud olukorda, kus nad on omandanud diplomi ülikoolis, mis on toimetanud Eestis illegaalselt? Ega inimene ei pruugi olla teadnud, eks ole, et ta seda teinud on. Tallinna Ülikool pakub mikrokvalifikatsioone ja hakkab ka tulevikus neid mikrokvalifikatsioone pakkuma tugispetsialistidele, kellel on vaja näiteks täiendavaid EAP-sid omandada, selleks et vastata õppemahule, mida Eesti kvalifikatsiooniraamistik nõuab. See on üks asi, ehk siis täiendkoolitusel käimine annab kindlasti nendele inimestele võimaluse oma kvalifikatsiooni [vastavalt] Eestis kehtivatele reeglitele kohandada. Teine teema on see, et me oleme arutellu astumas ka tugispetsialistide erinevate erialaliitudega, selleks et luua Eestis erinevate tugispetsialistide karjääriraamistik, et meil ei oleks ainult ühte tüüpi magistrikraadiga logopeedid, vaid erinevat tüüpi tugispetsialistide teenuseid pakkuvad, erineval karjääriastmel olevad spetsialistid. Need, kes võib-olla täna veel 100% magistrikraadi kvalifikatsioonile ei vasta, saavad mingeid esmaseid tööülesandeid karjääriastmel siiski ka koolis või lasteaias teha. Aga see on tuleviku arutelu, sest seda me alles nendega alustame. Nii et me töötame selle nimel, et meil oleks rohkem tugispetsialiste kättesaadavad. Aga nende inimeste suhtes, kes on kahjuks omandanud kraadid sellistes olukordades, mis meil Eestis kvalifikatsiooninõuetele ei vasta, me seaduslikult midagi muuta ei saa. Sama mure on meil mõne treeneriga, kes on omandanud treenerikutse Venemaa ülikoolides.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie ettekande üks olulisemaid sõnumeid on vajadus lõimida uus tehnoloogia ehk tehisintellekt ja selle võimalused sujuvalt meie haridussüsteemi. Teatavasti on igal innovatsioonil materiaalne, see tähendab, rahaline mõõde. Kas seda on arvutatud, on minu küsimus, ja kas on arvestatud ka sellega, et oleks regionaalselt võrdsed võimalused tagatud. Ja üks väike lisaküsimus siia juurde: kui juba praegu esitavad õpilased tohutul hulgal tehisintellekti või ChatGPT kirjutatud kirjandeid, siis kuidas me tagame õpilaste loovuse arengu, mis teatavasti on inimese üks hinnalisemaid ressursse?

Aitäh selle küsimuse eest! See on äärmiselt oluline debatt, mida me peaksime ühiskonnas võib-olla rohkem pidama. Ehk siis kuidas tehisaru tulek muudab seda, kuidas me õpime? Tehisaru on tänaseks ilmselt kõikidele õpetajatele ja õppejõududele selgeks teinud selle, et samamoodi, nagu me seni õpetanud oleme, me enam edasi õpetada ei saa. Näiteks täiesti kasutuks on muutunud Moodle'i eksamite tegemine. Minul on ka kursusel üks Moodle'i eksam, ma saan aru, et mul ei ole mõtet seda üliõpilastele enam anda, sellepärast et need Moodle'i vastused teeb neile ära tehisaru. Täpselt samamoodi on Jaan Aru öelnud juba 1. septembri pressikonverentsil, et kirjalike koduste tööde andmine ilmselt läheb ajalukku, sellepärast et sellist õpiülesannet täna ei ole enam mõtet anda. Ma arvan, et tagasi on tulemas suulised eksamid, ülikoolid täna seda juba praktiseerivad. Me näeme, et suulised eksamid on tagasi tulemas. Läkski kõigest ainult 20 aastat, et tulla tagasi suuliste eksamite juurde. Meie omal ajal neid ülikoolis kõik tegime. Ehk muutumas on õppimise protsess ise, kuidas me õpime ja millised on õpiülesanded. Selleks, et seda õppimise protsessi muutust kindlakäelisemalt teha, et me ei jääks maha, et ei juhtuks olukord, kus õpilastele antavat õppimisülesannet ei soorita mitte õpilane, vaid tehisaru ... Tehisaru õpib sellest väga palju, aga õpilane ei õpi. Ehk meil on järgmine põlvkond, kelle õppimisoskused ja mõtlemisvõime on tegelikult [arengus] tagasi läinud. Mida selleks teha vaja on? Selleks ongi tegelikult vaja ennetavalt töötada õpetajatega, õpetajate koolitust teha selleks, et tehisaru kaasamine õppeprotsessi toimuks teadlikumalt. Õpetajate koolitus on TI-Hüppe Sihtasutuse üks peamisi tegevusi, millega me tegeleme. Tänaseks on tehtud esimene inforing gümnaasiumide õpetajatele ja 21. augustiks on välja kuulutatud suurem mastaapne koolitus kõikidele gümnaasiumiõpetajatele tehisaru kasutamise ja õppeprotsessi kujundamise teemadel. Ülioluline on see, et tehisaru kasutamist õppetöös juhib õpetaja, mitte ei juhi tehisaru ise. See peab olema õpetaja kontrollitav ja juhitav õppeprotsess. Selle tõttu on õpetajate koolitamine ülioluline. Julgen väita, et kui me mitte midagi ei teeks, siis tehisaru oleks koolis niikuinii, me ju teame seda. Õpilased kasutavad [seda], eks ole. Selle tulemus oleks see, et õpilaste õppimis- ja mõtlemisvõime taandareneb, aga tehisaru muudkui areneb, sellepärast et ka tema on õppimisvõimeline. Mis 1. septembril juhtuma hakkab, on see, et õpetajad on loodetavasti saanud [selleks ajaks] esmase koolituse. Haridusministeeriumil on koos TI-Hüppe Sihtasutusega ümber kujundatud õppimisprotsessi kirjeldus – mida see tähendab, kuidas õpitakse koos tehisaruga – ja 10. ja 11. klassid üle Eesti kõik saavad tehisaru kasutajalitsentsid. Me alustasime läbirääkimisi OpenAI, Anthropicu, Google'i, Microsofti ja Mistraliga – kõik suuremad tehisaru arendajad või keelemudelite arendajad. Mistral ütles meile kahjuks, et neil ei ole toodet, mis neil oleks sellises seisus, et seda oleks võimalik koolides kasutada. Anthropic ütles, et nemad tegelevad ainult ülikoolidega ehk kõrgharidusega. Google väga huvi ei tulnud. Nii et tänaseks on meil jäänud läbirääkimised Microsofti ja OpenAI-ga. OpenAI on äärmiselt huvitatud selle pilootprojekti tegemisest Eestiga ja OpenAI-ga läbirääkimised on ka kõige kaugemal. Peamine läbirääkimiste fookus on see, esiteks, et me soovime, et nad arendaksid välja ChatGPT eduversiooni, spetsiaalselt Eestile prompt'itud süsteemi. See tähendab seda, et sellesse süsteemi on sisestatud eestikeelsed materjalid, Eesti õppekavad, Eesti õpikud, Eesti õppematerjalid. Ehk siis, see prompt'itud versioon töötab Eesti õppekava alusel, see on eestikeelne ja Eesti õpilaste andmed on turvavõrguga [kaitstud]. See ei ole nii-öelda suures süsteemis toimiv ChatGPT-versioon, vaid see on litsentseeritud, spetsiaalselt Eesti jaoks välja töötatud piloot[projekt]. Nad ei jõua seda valmis 1. septembriks, nagu OpenAI meile teatas. Mul on küll esmaspäeval Londonis nendega eraldi kohtumine. Nad ei jõua seda 1. septembriks valmis, aga nad loodavad, et jõuavad selle järgneva õppeaasta jooksul meile valmis arendada.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud haridus‑ ja teadusminister! Oma ülevaates rääkisite väga erinevaid kooliastmeid puudutavast teemast, rääkisite täiskasvanute õppest, ka kutseharidusest ja sealsest [õppest]. Väärikate ülikoolid jäid märkimata, aga ega kõike ka ei jõua. Näiteks Viljandis lõpetas Tartu Ülikooli väärikate ülikooliastmes 214 seeniorit, kes on ka väga motiveeritud. Aga minu küsimus puudutab tegelikult kutseharidust. Just täna, 14.–16. maini toimub Kuressaare Ametikoolis üle-eestiline oskuste festival Noor Meister. Seal osaleb 23 Eesti kutsekooli ja 154 noort. Kui Soomes toimus analoogne võistlus, kutsemeisterlikkuse võistlus, siis olid kohal Soome Vabariigi president ja haridusminister – või kuidas nende [ministri] täpne nimetus on –, see oli mainekas üritus. Kutsehariduse [puhul] on väga oluline, et seda propageeritaks. Mida teie selleks teete?

Selles mõttes, kutsehariduse propageerimine ministri vaatest on see, kui sa tegeled kutsehariduse tähtsustamisega. Jah, üritused on olulised, ma ei vaidle. Me võime ka sinna üritusele minna. Ma tõesti ei teadnud sellest üritusest. Ju siis ei ole minu nõunikud head tööd teinud, sest minuni see informatsioon jõudnud ei ole. Aga see, et täna on kutseharidus tõstetud fookusesse, see, et me tähtsustame kutsehariduse rolli põhikoolijärgse õppe osana, on see, mida minister peab tegema. See, kui ta jätab mingi valdkonna täiesti tähelepanuta ja see tiksub omasoodu, teeb halba sellele süsteemile. Ma tahaksin ikkagi lisaks kutseharidusele ja väärikate ülikoolile tähelepanu alla tuua ka täiskasvanute hariduse – ja mitte ainult täiskasvanute, vaid ka noorte oma –, täiskasvanute gümnaasiumid. Need on meil jäänud Eestis tänamatult tähelepanu alt välja. Aga tegemist on õppeasutustega, mis just nimelt panustavad sellesse, et me suudaksime viia kõikide inimeste haridustaseme – nende vajaduste järgi – kõrgemale.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab õpetajate järelkasvu ja eelkõige kvalifikatsiooniga õpetajate järelkasvu, sest viimasel ajal me näeme, et see on suuremaks probleemiks kasvanud, läheb veel suuremaks, kuna näiteks septembrist 2025 on uued nõudmised ka õpetajatele. Me nägime, kuidas ministeerium määras esimest korda sunniraha Järva vallale. Ministeerium käis Narvas kontrollimas, kui palju kvalifikatsiooniga õpetajaid seal on ja kui palju tunde nad annavad. Tulemused ei olnud väga rõõmsad: 30%, 34%, 45% tundidest. Kust ikkagi õpetajaid võtta, kui olukord läheb aina hullemaks?

Aitäh! Te kasutate küll väga dramaatilisi väljendeid, et olukord on hull ja läheb hullemaks. See ei ole nii. Seda, et meil on kasvanud kvalifikatsioonile mittevastavate ja õpetajana töötavate inimeste hulk, näen mina käesoleval hetkel positiivsena. Sellepärast et see tähendab seda, et kooli on tööle tulnud, õpetajaameti on valinud väga palju uusi inimesi. Me oleme alati tahtnud, et kooli tuleksid tööle uued inimesed. Praegu on nad kooli tööle tulnud. Viimase kolme kuni nelja aasta jooksul on kooli tööle lisandunud 1000 uut inimest. 1000 õpetajat rohkem töötab [praegu] koolis, kui töötas neli aastat tagasi. Ametist lahkub vähem inimesi, kui sinna siseneb. Ehk siis, õpetajaamet on muutunud populaarsemaks. Õpetajaametit tahetakse pidada. Jah, suurenenud on osaajaga töötavate õpetajate osakaal, täiskoormusega õpetajate osakaal on vähenenud, osaajaga õpetajate osakaal on suurenenud, mis ei ole ka sugugi mitte kuidagi traagiline. Mina seda olukorda hulluks ei pea. See on üks etapp, mille me peame läbi käima. Eestikeelsele õppele üleminek suurendab väga tugevasti kvalifikatsioonile mittevastavate inimeste osakaalu õpetajaametis, sest me oleme kutsunud inimesi selles reformis kaasa lööma ja me oleme kutsunud inimesi kooli tööle, õpetama eesti keeles, valima selle ameti, ja nad on tulnud. Ida-Virumaale on viimase kahe aasta jooksul tööle läinud 500 uut inimest, kes oskavad eesti keelt ja õpetavad eesti keeles. Mida on vaja teha, on toetada neid inimesi, et nad jõuaksid varem või hiljem kutse omandamiseni. Narva järelevalves ei teinud haridusministeerium ettekirjutust, et 1. septembriks peavad need inimesed kutsenõuetele vastama, sest me saame aru, et need inimesed on tulnud kooli selleks, et panustada eestikeelsele õppele üleminekusse. Me andsime soovituse, et pärast esimest aastat on õpetajal võimalik minna tegema oma kutset ehk kutse andja juurde kinnitama oma pädevuste olemasolu, ja see soovitus on järelevalve aruandes selgelt [kirjas], et 1. septembriks 2026 võiksid need õpetajad kutse andja juures oma kutse ära kinnitada. Aga mina seda nii traagiliselt ei näe. Kui me vaatame statistikat, siis õpetajate arv Eestis on väga-väga märkimisväärselt kasvanud ja kooli on tööle läinud väga-väga palju uusi inimesi. Kindlasti on seda soodustanud see, et Ida-Virumaal on õpetaja palk 3000 eurot kuus.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Küsin raha kohta. Teatavasti on riigieelarve meil keerulises seisus. Me oleme pidanud kaitsekulutusi tõstma ja selleks teistes valdkondades kulusid koomale tõmbama, makse tõstma. Antud oludes on äärmiselt oluline, et me planeeriksime raha võimalikult täpselt: sinna, kus on vaja, sinna raha paneme – nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vaja. Aga haridusvaldkonnas paistab silma, et raha jääb meil pidevalt üle. 2024. aastal [oli see] 107 miljonit, mis on rekord, võrreldes 2023. aastaga see ülejääk kasvas. Samal ajal eestikeelses hariduses jäi meil 40 miljonit üle, kuigi 2024. aasta eelarvet tehes oli justkui 27 [miljonit] puudu. Õpetajad streikisid eelmise aasta algul selle pärast, et 10 miljonit oli puudu. Aasta kokkuvõttes jäi 107 miljonit üle. Miks see nii on? Miks me ei suuda raha planeerida hariduses, seda mõistlikult ära kasutada? Ja kui palju on jääk 2025. aastal? Ma julgen arvata, et see jääb ka 100 miljoni kanti.

Aitäh küsimuse eest! Me oleme teiega rahanduskomisjonis selle teema juba läbi vaielnud. Me oleme selgitanud, mis põhjusel eestikeelsele õppele üleminekul jäägid tekkisid ja mis nende jääkide tulevik tegelikult on. Eestikeelsele õppele üleminekul raha üle ei jää, seda võin ma kinnitada. Aastaks 2030 on meil vajadus palju suurem kui see, mis meil sinna planeeritud on. Aga ma olen tunnistanud ka seda, et eestikeelsele õppele ülemineku tegevuskava rahade planeerimisel oleks pidanud tegema palju täpsema arvestuse. Teine murekoht on see, et õpetajate palga arvestus ei ole meil arvestuslik kulu riigieelarves. Me peame ennustama, mis võiks potentsiaalselt olla see haridustoetus, mida me omavalitsustele maksame õpilaste arvu pealt. Aga seal tulevad alati käärid sisse. Teadusraha planeerimisel oleme me ajas maha jäänud, Euroopa Liidu vahendite rakendamise planeerimisel teaduse valdkonnas.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mina ei tahaks üldse öelda, et teie esinemine igav oli, ei olnud üldse igav. Aga igatahes ma lootsin seda, et keskendute ikkagi kitsaskohtade lahendustele. Kui vaadata nüüd Tõetamme, mis võrdleb tegelikke tulemusi arengukavade eesmärkidega, siis näeme, et seal on 14 näitajast 9 puhul toimunud taandareng. Taandareng! Ainult kolme puhul on olnud liikumine soovitavas suunas. Kõige häirivam on õpilaste sooritustaseme vähenemine nii lugemises, matemaatikas kui ka loodusteadustes. Samas on Eesti hariduskulutuste osakaal Euroopa Liidu keskmisest kõrgem. Nii et raha on. Nii. Mina ei pea ka ennast traagiliseks kangelaseks, vaadake, aga ma küsin, kas olete nõus sellega, et meie haridussüsteem on ikkagi väga nässus ja me oleme selle reformimise totaalselt maha maganud.

Aitäh küsimuse eest! Absoluutselt ei ole nõus selle [seisukohaga], et Eesti haridussüsteem on nässus. (Hääl saalist.) Jah, ma arvan, et need mõõdikud on seal selleks, et mõõta seda, kas me oleme paremaks läinud. Aga ükskõik [kuhu] me rahvusvahelises võrdluses Eesti haridussüsteemi ei [paiguta], oleme me absoluutselt maailma tipus. Ma tean, me oleme nõudlikud enda suhtes ja see nõudlikkus on meid sinna tippu ka viinud ja me peaksime jätkuvalt olema enda suhtes nõudlikud. Aga selle diagnoosiga, et Eesti haridussüsteem on nässus, ma kindlasti nõus ei ole. Sellepärast et selleks on objektiivsed faktid olemas, mis meile seda tõendavad. Mis puudutab õpilaste oskusi loodus[teadustes], matemaatikas ja lugemises, siis on toimunud tõesti langus, ka PISA tulemused kinnitasid seda, et langus on toimunud, loodusvaldkonnas vähem, lugemises ja matemaatikas rohkem. See on ilmselgelt tingitud COVID‑i pandeemia mõjust, sellest raputusest, mis 2020. aastal haridussüsteemi raputas. Sellest süsteemi mõjust tulevad välja kõik haridussüsteemid, see võtab aega. Sellel põlvkonnal, eriti põhikooli kolmas aste, seitsmes klass, kes sattus kahjuks pandeemiahetke, on tõesti olnud see ebaõnn elus, et nad on pidanud õppima distantsilt, ja see õppimine ei ole olnud neil kõige tõhusam.

Reili Rand, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Hiiumaal on kutseharidusreformi plaanid tekitanud pehmelt öeldes muret ja rahulolematust. Kogukond tajub, et kahe hästi toimiva kooli, Hiiumaa Gümnaasiumi ja Hiiumaa Ametikooli ühendamine toimub kiirustades ja kohalike häält kuulamata. Vastuseta küsimusi selle muudatuse nii sisulise kui praktilise poole pealt on rohkelt, mistõttu jääb arusaamatuks, miks peab õilsa eesmärgi nimel lõhkuma toimiva süsteemi. Kuulsime teie ettekandes kindlas kõneviisis Hiiumaa hariduskeskuse tulekust. Aga küsin siiski veel: mis on teie sõnum hiidlastele? Kas kavatsete kohaliku kogukonna tagasisidega arvestada või rammite edasi tuima enesekindlusega, mõtlemata taolise muudatuse laiemale mõjule Hiiumaal? Aga me saame küsida vaid korra ja teie haldusala on lai. Teie ettekandest ei jäänud mulle kõrva sõnagi noorsootööst. Ma loodan, et [asi on selles], et ma lihtsalt ei tabanud õiget hetke ära. Kuigi me arutame selle valdkonna muresid põhjalikumalt juba paari nädala pärast, palun öelge lühidalt, millised on teie järgmised konkreetsed …

Teie aeg!

… sammud noortevaldkonna kvaliteedi tõstmiseks …

Aitäh!

… ja noorsootöötajate väärtustamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole viisakas küsimusele vastata küsimusega, aga ma siiski viskan õhku selle küsimuse. Kui te väidate, et hästi toimiv kutsehariduse süsteem Hiiumaal on olemas ja me lõhume seda, siis ma küsin vastu: kus õpivad Hiiumaa noored? Kus nad omandavad kutseharidust, kui nad Hiiumaa põhikooli ära lõpetavad? Nad lähevad Saaremaale, nad lähevad mandrile, sellepärast et Hiiumaa kutseharidussüsteem ei paku mitte midagi 9. klassi lõpetanud noortele. Mitte ühtegi õppimisvõimalust! See ei ole Hiiumaa jaoks hea kutseharidussüsteem, see ei ole Hiiumaa jaoks hea valik. Me ei saa väita, et on olemas väga hästi toimiv kutseharidussüsteem Hiiumaal, mis vastab sellele, mida noored vajavad. See on põhjus, miks me seda muutust seal teeme: et põhikooli lõpetaja, 9. klassi lõpetaja Hiiumaal saaks [teha] oma saarel valikuid, saaks valida rakendusgümnaasiumi, saaks valida akadeemilise gümnaasiumi, saaks valida kutseõppe, saaks valida mittestatsionaarse gümnaasiumihariduse õppe ja saaks valida esmatasandi üleminekuaasta õppe. Tal ei ole neid võimalusi, tal on [praegu] ainult võimalus minna akadeemilisse gümnaasiumisse või sõita mandrile. See on see põhjus, miks me reformime, miks me loome seda hariduskeskust seal. Nii et ma ei ole teiega nõus. Mis puudutab seda tänase olukorra definitsiooni, siis see olukord ei ole hariduses Hiiumaa puhul hea. See on see põhjus. Kiirustades? Kiirustamise [puhul] on stsenaarium alati selline, et igasuguse muutuse puhul tunnevad inimesed, et see muutus tuli neile ootamatult. Kui ma lähen ja räägin vene koolidega, siis vene koolide õpetajad ja härra Arhipov ja härra Belobrovtsev [küsivad minult] kogu aeg, miks me nii järsku eestikeelsele õppele üle läheme. Miks me nii järsku seda teeme? 30 aastat on seda aega [teha] olnud! Hiiumaa Ametikoolis alustasime me läbirääkimisi selle reformi üle eelmisel aastal. Eelmise aasta alguses algasid arutelud. Me oleme aasta aega arutelusid pidanud, meil on aasta aega veel minna. Meil on kaks aastat [selleni], kui toimub see muutus, millega me kujundame ümber Hiiumaa Ametikooli ja riigigümnaasiumi ühtseks hariduskeskuseks. Ma arvan, et kaks aastat on väga pikk aeg selleks, et valmistada ette kahe kooli baasilt uute õppekavade loomise protsess. Noorsootöö, vabandust! Ma jätsin tõesti ajapuuduse tõttu kõnest välja kaks valdkonda, mis on ka muidugi väga olulised. Mul on ka keelevaldkond, on väga palju muidki vastutusvaldkondi, aga Eesti hariduse edulugu – mida küll härra Jaak Valge ei kinnita, aga ma siiski väidan – on maailmas teada-tuntud fakt. Selle hariduse eduloo põhjustest rääkimisel on varju jäetud kaks valdkonda, [kus õpetajad] väga tugevat tööd tehes mõjutavad seda tulemust, mis meil [hariduses] on, ehk siis panustavad sellesse, et meie 15-aastased noored on oma teadmiste poolest maailma tipus. Üks nendest valdkondadest on alusharidus ehk lasteaiaõpetajad. Sest sellele, mida 15-aastane oskab ja teab ja suudab, pannakse alus siis, kui ta on 1-, 3-, ja 7-aastane, lasteaias. [Õpetajate] töö on see, mis toodab selle tulemuse, mida me 15-aastaste puhul saame. Teine valdkond on noorsootöötajad. Noorsootöötajate tugi nendele noortele, kes hariduses toimetavad, ja nendele noortele, kes erituge vajavad – see on nagu nähtamatu töö, mida need inimesed teevad, aga see toob selle tulemuse, mis meil Eestis haridussüsteemis on. Oleme noorsootöötajatega pikalt arutlenud, kohati ka vaielnud kvalifikatsiooninõuete üle, mis tasandil tuleks need kvalifikatsiooninõuded kehtestada. Kvalifikatsiooninõuetega on alati niimoodi, et tahaksid ju maailma parimat ja kõrgemat kvalifikatsioonisüsteemi, aga sel juhul paned sa selle süsteemi väga tugevasse ressursipuudusesse, kui sa kvalifikatsiooninõuded väga kõrgele tõstad. Kui sa jätad need väga madalale või neid üldse ei kehtesta, siis kannatab kvaliteet täpselt samamoodi. Nii et küsimus on alati kesktee leidmises. Tänaseks oleme me kokku leppinud, et me läheme tegema noorsootöö ja huvihariduse seadust, kus me kehtestame noorsootöötajatele viienda taseme kutse omamise kohustuse kvalifikatsiooninõudena.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus on ajapuuduse tõttu kaheosaline. Kõigepealt see, et ühest teie valimispiirkonna väga kõrgelt tunnustatud koolist paluti edasi anda sõnum siin Riigikogu saalis, võib-olla ka ministrile, et koolid ägavad bürokraatlike ja kiirete muudatusettepanekute all, nad ei suuda neid lihtsalt vastu võtta, kas ressursi- või mingi muu puuduse tõttu. Siit küsimus: kui palju te jõuate koole külastada ja vaadata, kas nad on selleks võimelised? Teine küsimus: millise sõnumiga te lähete valdkonna olulisema visionäärina valitsuse ette, küsimaks, milline on õpetaja jätkusuutlik palk? Milline see [palk] oleks, et tulevikus oleks meie koolis kõige tugevamad inimesed, kelle hoolde me oma lapsed anname?

Aitäh küsimuse eest! Nüüd, mis puudutab bürokraatiareegleid, siis me ei ole kehtestanud ühtegi bürokraatiareeglit. Põhikoolieksamite aja muutmine ei ole bürokraatiareegel, see on põhimõtteline muudatus haridussüsteemis, et põhikooli lõpetamine toimub enne, kui algab õppimine gümnaasiumi- või kutseharidusastmes. See ei ole bürokraatia. Koolipäeva alguse reegli kehtestamine ei ole bürokraatia, see on põhimõtte kehtestamine Eesti haridussüsteemis. Neid ei saa nimetada [bürokraatiareegliteks]. (Saalis räägitakse.) Milleks? Jaa, aga me saatsime … Muuseas, ma igaks juhuks ütlen, et ärevus läks muidugi lakke, aga kooliaasta alguse määruse saatsime me kooskõlastusringile, et saada tagasiside. Tagasiside tuli, et me ei jõua seda 1. septembriks 2025 [valmis]. Väga tore, võtan tagasiside arvesse, me rakendame seda 1. septembrist 2026. Aga see ei ole bürokraatia, see on põhimõtteline küsimus. Me oleme kümme aastat seda Eestis arutanud, et Eesti laste koolipäev algab liiga vara. Seda on psühholoogid, arengupsühholoogid ja teadlased korduvalt ja korduvalt öelnud, et see on vale. Valmistasime Riina Sikkutiga seda määrust ette, me valmistamise seda niivõrd põhjalikult ette. Ma ei ole ühtegi määrust nii kaua küpsetanud ehk läbi arutanud – ringe ja ringe, ringe ja ringe, edasi ja tagasi. Ja lõpuks see otsus tuli. Ma ei saa nimetada seda bürokraatiaks, see kindlasti ei ole bürokraatia, see on väga põhimõtteline küsimus haridussüsteemis ja see rakendub 1. septembrist 2026. Õpetajate palgast. Me teame tegelikult, mis on haridussüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks palgamäär. Õpetaja keskmine palk peaks olema 120% Eesti keskmisest. See 20%-line ülekate võrreldes keskmise palgaga toob inimesi kooli tööle. Me näeme seda täna. Ida-Virumaal on õpetaja palk 127% Eesti keskmisest, sinna voolab tööle väga suur hulk uusi inimesi. See tõmbab inimesi kooli tööle. Kui te küsite, mis minu eesmärk on, siis ma olen seda kogu aeg öelnud: minu eesmärk on jõuda selle 120%-ni Eesti keskmisest [palgast]. Ehk siis mitte õpetaja miinimumpalk ei ole 120%, vaid õpetaja keskmine palk on 120% Eesti keskmisest [palgast].

Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mulle teeb ka muret Eesti poliitiline kultuur, aga pisut teistmoodi kui härra Laatsile. Mina ei saa aru, kuidas Eestis saab tegutseda erakond, mis on kolm korda süüdi mõistetud korruptsiooni eest, kriminaalselt, ja kuidas ta saab saada tohutut raha riigieelarvest. Aga noh, võib-olla oleme me lihtsalt liiga liberaalsed. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tahan nüüd küsida eestikeelsele haridusele ülemineku kohta. Eelmise aasta 1. september on absoluutne edulugu, mis läheb Eesti ajalukku sellepärast, et esimesse klassi mindi [õppima] ainult eesti keeles. Millised on teie peamised õppetunnid ja milline on lühike, keskpikk ja pikk perspektiiv eestikeelsele haridusele täielikult üleminekuks?

Aitäh selle küsimuse eest! Üks õppetund on see, et ei tohi järele anda – tuleb seista nagu kalju, [just selle surve tõttu], et äkki lükkame edasi, äkki pehmendame, äkki muudame, äkki ikkagi ei tee. See muutus on väga suur ja selle suure muutuse ees on väga suur hulk osalejaid, kes ei ole selleks muutuseks valmis ja kes tahab, et seda muutust ei juhtuks. Juhtide ülesanne on jääda [endale] kindlaks. [See on põhjus], miks ma seda ka oma kõnes kordasin – poliitikute meelekindlus on see, mis tagab selle reformi edu. Poliitikute meelekindlus! Kui poliitikud ei ole meelekindlad, kui hakkab nii-öelda laperdamine – et äkki siit ikkagi muudame ja äkki siin ikkagi nii ei tee –, siis läheb see asi vett vedama. Nii et selles mõttes on see õppetund: jääda endale kindlaks, et see siht on õige ja seda teed pidi tuleb edasi minna. Tulemused on väga head! Narva järelevalve näitas, et ligi 90% [ulatuses] vaadeldud tundidest – me vaatasime 280 tundi Narvas –, toimus esimestes klassides õpe ilusti puhtalt eesti keeles. Kohtla-Järvel oli peaaegu 100% tundidest eesti keeles, mis on hiiglaslik muutus, sest aasta varem oli see protsent, sõltuvalt sellest, palju seal keelekümblusklasse oli, alla 20%. Ehk siis, kui me tuleme 20%-lt eestikeelsete tundide osakaalu pealt peaaegu 100%-ni, siis me oleme teinud ülisuure muutuse süsteemis. Siin on vaja tegelikult tänada neid õpetajaid, sest ka nende jaoks on see äärmiselt suur muutus. Tore, et Tõnis Lukas siia tuli. Võib-olla see ei ole poliitilises kultuuris tavapärane, aga au selle eest, et me eestikeelsele õppele üleminekut tegema hakkasime, [võlgneme me] Tõnis Lukasele.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Minu meelest on ka haridussüsteemis endiselt päris palju asju [tegemata], sõltumata sellest, et te juba kaks aastat olete minister olnud, eks ju. Ei suuda ükski minister kõike ära rikkuda ega ka kõike korda teha. Aga mul on küsimus ühe eksperimendi kohta, millele te viitasite ka, millest ma lõpuni pole aru saanud ja mis on minu meelest tekitanud rohkem segadust. Sellest suurest põhimõttelisest muudatusest saan ma vähe aru, aga äkki te suudate põhjendada sedasama põhikoolide eksamite aja muutust. Mis selle eksperimendi eesmärk on? Tänaseks on põhikoolilõpetajatel või lõpetada plaanijatel eksamiperiood läbi, nad käisid nüüd ekskursioonidel, aga täiemahuline õpe käib edasi. Motivatsiooniga on veidi keeruline. Õnneks ilm soosib koolis ja ruumides olemist, see ei ole liiga ilus. Mis selle mõte on?

Aitäh küsimuse eest! Teate, eelmisel aastal käisid põhikoolilõpetajad ekskursioonidel enne põhikooli lõpueksameid, ehk siis maikuus käidi ekskursioonidel, käidi õues, ja siis maikuu lõpus oli veel mingi õnnetu asi nimega põhikooli lõpueksam, mis tuli ka ära teha, kuigi selleks ajaks oldi juba gümnaasiumisse sisse astutud, põhikool oli [sisuliselt] ära lõpetatud, aga mingid õnnetud eksamid oli vaja veel ära teha. Motivatsioon põhikooli lõpueksamit teha oli veel madalam [kui praegu], sest miks sa seda teed, milleks, kelle jaoks? Eesmärk oli see, et õpilasel ei oleks kevadel meeletu suur hulk kõikvõimalikke eksameid ja katseid. Meie õpilaste ärevuse tase oli ülikõrge selle tõttu, et nad pidid … (Hääl saalist.) Kuidas? Ma ei ole teiega nõus, härra Priit Sibul, (Juhataja helistab kella.) sest õpilased ei tee katseid gümnaasiumidesse. Katsed gümnaasiumidesse toimuvad praegu ainult üheksas gümnaasiumis. Eelmisel aastal sooritas enamus gümnaasiume veebruari-, märtsi‑ ja aprillikuu jooksul katseid, täna sooritavad katseid ainult Tartu linna viis gümnaasiumi ja Tallinna neli gümnaasiumi. Rohkem ei ole katseid gümnaasiumidesse, sest põhikoolieksamid on need, mille tulemuste pealt tehakse otsuseid gümnaasiumisse sisseastumiseks. See oli põhjus, miks õpilane ei peaks tegema eksameid, katseid, veel katseid, siia katseid, sinna katseid, eksameid – sest ärevuse tase oli niivõrd kõrge. Motivatsioon teha põhikooli lõpueksameid mai lõpus või juuni alguses oli äärmiselt madal, sest milleks sa neid teed? Neid ei kasuta mitte keegi. Tulemustel ei ole mitte mingisugust mõju järelõppimisele, edasiõppimise tulemusele. See oli see põhjus. Riigigümnaasiumid ei tee katseid. Põhikooli lõpueksamite [olemasolul] on äkki põhjus, sest need on eksamid, mille alusel võetakse järgmisesse õppeastmesse sisse. See on see põhjus.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mina küsin hoopiski haridusliku erivajadusega õpilaste tuleviku kohta. Kas ja milliseid tegevusi te olete planeerinud, toetamaks haridusliku erivajadusega õpilaste võimalusi hariduse omandamisel? Kas meil on lootust lähiajal mingit sellist tugevamat kvaliteedi tõusu oodata?

Aitäh küsimuse eest! Põhikoolid ja lasteaiad suudavad minu hinnangul päris hästi täna toetada Eestis haridusliku erivajadusega õpilasi. Jah, seal on ressursipuudus, nii nagu igal pool avalikus sektoris on ressursipuudus, nii õdede ja arstide puudus kui ka perearstide puudus – igal pool avalikus sektoris on ressursipuudus. Aga koolide võime laste erivajadusi arvesse võttes õppekorraldust teha on ajas aina kasvanud. Meie mure oli see, et pärast põhikooli lõppu ei olnud haridusliku erivajadusega lapsel enam midagi teha, tal ei olnud enam edasiõppimise võimaluse variante. Olid üksikud gümnaasiumid – Tartus on üks kool, kes nad vastu võttis –, või tihti ka waldorfkoolid, kes neid vastu võtsid, aga õppimisvõimaluste vähesus oli peamine probleem. Kutsehariduse reformi üks olulisi elemente on see, et kõik kutsekoolid peavad pakkuma haridusliku erivajadusega lastele teisel või kolmandal kutsetasemel õppekavasid, et nad saaksid omandada kutsehariduse, kui nad põhikooli ära lõpetavad. Et neil jätkuks haridustee, et nad omandaksid vähemalt kutse, et neil oleksid teatud oskused, millega nad saaksid tööturul toimetada. See on üks suuremaid muutusi, mis puudutab haridusliku erivajadusega lapsi, kes tavakoolis õpivad.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister, aitäh ettekande eest! Meie kui sotsiaaldemokraatide üks suuremaid muresid hariduse puhul ei ole mitte ainult [tagada], et haridus oleks kvaliteetne ja jätkusuutlik, vaid ka see, et oleks tagatud võimalikult võrdne inimeste kohtlemine, [sealhulgas] laste kohtlemine, et nii kvaliteetse põhihariduse kui ka kutse- ja keskhariduse ja kõrghariduse kättesaadavus oleks võimalikult ühtlane üle riigi. Mu küsimus ongi see, mis on teie kui haridus- ja teadusministri lähima kahe aasta plaanid ja tegevused, eeldusel, et see amet on [teile] antud. Kas aitate kaasa haridusliku võrdsuse paranemisele eri maakondades, olgu see seotud näiteks õpetajate puudusega, aga ka kõrghariduse valdkonna [teemadega], sest me teame, et küsimus ei ole paljude noorte jaoks ainult selles, kas nad saavad tasuta õppida või mitte, vaid ka selles, kuidas katta elamiskulud, toidukulud, majutuskulud, transpordikulud ja nii edasi? Meie suur mure ja risk on see, et kvaliteetne haridus [muutub] ainult Tallinna ja Tartu noorte privileegiks.

Aitäh! Võtame lahti selle sotsiaal-majandusliku lõhe, mis meil hariduses kasvamas on. Mis on selle põhjused? Sotsiaal-majanduslik lõhe on kasvamas põhihariduses ehk siis me näeme, et sotsiaal-majanduslikult tugevama taustaga vanemate lapsed koonduvad ühtedesse koolidesse ja nõrgema taustaga lapsed koonduvad teistesse koolidesse. See [lõhe] on Eestis kasvanud. Mis selle taga on? Selle taga on õpiränne ehk see, et enam ei õpita kodulähedases põhikoolis, vaid lapsevanemad on vabamad oma [lapsele] kooli valima. Kõige suurem sotsiaal-majanduslik lõhe on Tallinna linna sees, see ei ole üle-eestiline [nähtus]. Selle probleemi üks lahendamise võti on esimese klassi katsete ära lõpetamine, et ei saaks teha valikuid, selekteerida lapsi. See võti on Tallinna linna käes. See on muidugi ka haridusministri käes, kes võiks selle üleriigiliselt ära keelata, aga esmajoones on see tegelikult Tallinna linna käes, kes reguleerib oma koolide vastuvõtutingimusi. Kui te küsite, mis oleks mu väga tugev soov, siis [ma vastan, et see] oleks see, et me taganeksime vastuvõtukatsetest esimestesse klassidesse, sest see tekitab põhihariduses sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust ja me näeme seda. See on kõige suurem Tallinna linna sees. Hariduslik ebavõrdsus tekib ka gümnaasiumiastmes, kus sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus omakorda veel suureneb. Seal on tõepoolest [probleem] see, et kodulähedane gümnaasium ei pruugi alati olla hariduslikult kõige tugevam kool, kus gümnaasiumiharidust saada. Meil on väga palju väikeseid väga tugevaid gümnaasiume. Näiteks Vinni-Pajusti Gümnaasium näitab järjekindlalt suurepäraseid tulemusi. Suurepäraseid tulemusi! Aga meil on ka väga palju väga väikeseid koole, mida peetakse ainult kooli pidamise pärast, kus gümnaasiumihariduse kvaliteet ei ole kiita. Need õpilased, kes lähevad nendesse gümnaasiumidesse, arvavad, et nad saavad keskhariduse, millega [astuda] ülikooli, aga tegelikult juhtub see, et nad ülikooli sisse ei saa. Nüüd me jõuame ülikooli vastuvõtu juurde. Ülikoolide vastuvõtus on tõesti viimase kümne aastaga toimunud muutus, et suurem osa sissesaanutest tuleb linnadest ehk maakoolidest tulevate noorte võimalus ülikooli sisse saada on muutunud halvemaks – ühelt poolt selle tõttu, et maalapsi ongi vähem, nende [osakaal väheneb]. Teiseks, nendes väikestes maagümnaasiumides, kus valikmoodulite pakkumise võimalus või nii-öelda suunamoodulite pakkumise võimalus on ahtakene, ei ole tegelikult [võimalik saada] konkurentsivõimelist haridust selleks, et ülikooli sisse pääseda. Sotsiaal-majandusliku kihistumise põhjused on mitmekihilised: algavad need põhihariduses [laste] selekteerimisest ja gümnaasiumivõrgu ebaühtlasest tasemest ja lõpevad ülikooli sisseastumise [tulemusega] – kes saab ja kes ei saa ülikooli sisse. Mida selleks teha tuleks? Tuleks lõpetada ära põhikooli sisseastumisel katsed ehk esimesse klassi ei [peaks] olema eraldi katsetepõhist vastuvõttu. Gümnaasiumihariduses tuleb saavutada ühtlasem tase ja see tähendab tegelikult osa – ma ei ütle kõikide – väikegümnaasiumide sulgemist ja koondamist suurematesse õpikeskustesse, nendessesamadesse hariduskeskustesse, kus meie õpilastel oleksid suuremad valikud ja sel juhul ka [ligipääs] kvaliteetsemale haridusele selleks, et ülikooli sisse saada. Ülikooliõpingute ajal [peaks olema] võimalus katta oma õppimiskulud muude [vahenditega], mitte ainult tööl käimisega, sest tööl käimine tegelikult tekitab tõsise probleemi. Esimese sammuna oleme me praegu õppelaenureformi teie poole teele saatmas, nii et me suurendaksime õpilaste võimalusi katta õppimise ajal tehtavaid kulusid õppelaenust. Me oleme suurendanud ka vajaduspõhiste toetuste maksmist koostöös sotsiaaldemokraatidega ja oleme viinud sisse ka erialastipendiumid näiteks õpetajakoolituse erialadel, mis on toonud sellele erialale väga palju uusi tudengeid.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Oma kõnes ja vastustes küsimustele olete korduvalt öelnud, et Narvas on olukord võrreldes paari aasta taguse ajaga märgatavalt paranenud. Kuid Narva koolide haldusjärelevalve tulemused näitavad, et neljas koolis kuuest vastavad kvalifikatsiooninõuetele vähem kui pooled õpetajad. Osa õpetajatest ei vasta keelenõuetele, kuid enamus neist ei oma pedagoogilist haridust ega õpetajakutset. Ma kardan mõelda sellele, millise haridustaseme omandavad lapsed, keda õpetavad inimesed, kellel puudub pedagoogiline haridus. On selge, et sellisel juhul jääb hariduse kvaliteet paratamatult alla sellele, mida meie lapsed väärivad. Mis on ministeeriumi plaan selle probleemi lahendamiseks ja [kuidas] tagatakse, et koolides oleks piisavalt kvalifitseeritud õpetajaid?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski täpsustan, et kõik õpetajad Narvas vastavad kvalifikatsiooninõuetele, mis puudutab keelenõudeid. Kõik! Seal oli üks õpetaja, kes ei vastanud kvalifikatsiooninõuetele, mis tol hetkel kehtisid, kui järelevalvet tehti. Kõik õpetajad vastasid ja see on väga suur muutus Narvas. Selles mõttes on see väga suur muutus Narvas, et kõik eesti keeles õpetavad õpetajad valdavad eesti keelt nõutud tasemel. Nüüd, ma korra juba vastasin sellele küsimusele, miks Narvas ei vasta suur osa õpetajaid õpetaja kvalifikatsiooninõuetele. Narva on tööle tulnud väga palju uusi inimesi. Me oleme seda kogu aeg tahtnud. Me oleme tahtnud, et uued inimesed asuksid õpetajaametisse. Me oleme sellest kogu aeg rääkinud, ka teie olete rääkinud, kogu aeg küsinud, miks meil ei tule noori inimesi kooli tööle. Praeguseks on nad tulnud kooli tööle. Osa neist õpib ülikoolis, väga suur osa Narva kolledžis omandab pedagoogilist kraadi. Selle tõttu ei saa öelda, et tegemist on, nii nagu kahjuks teie erakonnakaaslane Jana Toom kogu aeg ütleb, tänavalt tulnud koristajatega. See on äärmiselt solvav nende inimeste suhtes, kes praegu Narva koolis töötavad. Äärmiselt solvav! Inimene peab [õpetajaametis] omama kõrgharidust. Kõrgharitud inimene on võimeline õpetajaametit pidama. See on miinimumnõue, et tal oleks kõrgharidus. Suur osa nendest inimestest õpib täna magistriõppes, nad [lõpetavad] need õpingud loodetavasti ülejärgmise õppeaasta alguseks või lähevad ja teevad ära õpetajakutse õpetajate liidu juures pärast seda, kui nad on aasta aega koolis töötanud. Nii et mina seda väga traagiliselt ei näe. Olen ka Narva järelevalve järelduste kohta alati kõigile öelnud, et see, et 43% õpetajatest Narvas ei vastanud õpetaja kvalifikatsiooninõuetele, ei ole minu arvates traagiline. See nii suur muutus, mis on Narvas hariduses toimunud, on tegelikult positiivne ja neid õpetajaid tuleb lihtsalt toetada, selleks et nad kvalifikatsiooninõuded [täidaksid].

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Hea juhataja! Täna on hästi palju olnud juttu põhiharidusest ja gümnaasiumiharidusest, võib-olla vähem kõrgharidusest. Minu küsimus ongi kõrghariduse kohta. Innustatuna sinu ettekandest kontrollisin ma tehisintellekti [abil], kas mu teadmised on õiged. Ka tehisintellekt ütleb, et andmed on küll kehvad, aga järjest rohkem gümnaasiumilõpetajaid Eestis suundub oma esimest haridust omandama välismaa ülikoolidesse. Põhjusi on kindlalt palju, aga minu küsimus on, kas üheks põhjuseks võib olla, et noortel või nende vanematel on kadunud usk Eesti heasse kõrgharidusse. Kas seal on midagi, mida haridusminister saaks teha? Mul on ka mingisuguseid näiteid [selle kohta], et tõesti, võib-olla saaksime me oma kõrghariduse kvaliteeti [parandada].

Aitäh väga hea küsimuse eest! Meie lõputu vaidlus selle üle, kas [kõrgharidus peaks olema] tasuline või tasuta, on absoluutselt teisejärguline võrreldes [küsimusega], kas see on kvaliteetne või mittekvaliteetne. Sest kõrgharidus saab olla ka tasuta, aga äärmiselt ebakvaliteetne. Kas see siis on hea? No ei ole ju hea! Ei ole ju absoluutne prioriteet see, et kõrgharidus peab olema tasuta. Sa tõid näite Eesti gümnaasiumilõpetajate kohta, kes lähevad [aasta-aastalt] aina enam välismaale õppima. Väga suur hulk neist läheb õppima Hollandisse, kus kõrgharidus on tasuline, nad maksavad kõrghariduse eest ja nad on nõus maksma sellepärast, et see on väga-väga kvaliteetne. Ehk siis, inimeste otsuseid ei mõjuta mitte ainult see, kas [kõrgharidus] on tasu eest või mitte, vaid kõigepealt vaadatakse kõrghariduse kvaliteeti ja seda, kas nad on võimelised tasuma selle kõrghariduse eest. Nii et ma tahaks ka selle debati puhul Eestis tuua fookusesse selle, mis on tegelikult kõige olulisem: see ei ole mitte tasulise-tasuta [kõrghariduse], vaid kvaliteedi küsimus. Ehk siis, milline on Eesti kõrghariduse kvaliteet? Meie ülikoolid on jätkuvalt maailma tipus, Tartu Ülikool püsib maailma tipu otsas, Tallinna Tehnikaülikoolil on veel minna ja soovin neile selles jõudu, et nad pingutasid selle nimel, et nad muutuksid ka rahvusvahelises võrdluses atraktiivseks. Aga võib-olla üks oluline element, mis tagaks selle, et kõrgharidus areneks edasi kvaliteetselt, on see, et kuna kõrgharidus toimib rahvusvahelisel turul, see ei ole ainult Eesti-sisene väike turg, vaid see on rahvusvahelisel turul toimiv asi, siis kvaliteedi tagab ka see, kui on rahvusvaheline ressurss, mille [abil] me haridust arendame – välisõppejõud, välisprofessorid, välisteadlased on absoluutne tugev osa sellest, kui me tahame saavutada kvaliteetset kõrgharidust ja kvaliteetset teadust. Vaatamata sellele, et meil on siin võitlus Eestis selle üle, kas välistudeng on kahjulik Eesti riigile ja Eesti julgeolekule, eesti keelele ja kultuurile, väidan ma vastupidist: kui me tahame kvaliteetset kõrgharidust, siis [välistudeng] panustab sellesse kvaliteetsesse kõrgharidusse, sealhulgas eestikeelsesse kvaliteetsesse kõrgharidusse. Nii et ma arvan, et Tartu Ülikooli [koostöö] välisprofessorite, välismaalaste, välisteadlaste ja välisüliõpilastega on alati toiminud. Ei ole vist Tartu Ülikoolis olnud ühtegi sellist [ajavahemikku], kui neid ei oleks seal olnud ja väga suures koguses. Nii et ma arvan, et rahvusvahelistumine ja rahvusvahelisel tasandil toimimine, ülikoolide avatus rahvusvahelisele koostööle on see, mis kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse meile tagab.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mina puudutan kutsehariduse ja regionaalpoliitika [küsimust]. Panen tähele, et olete tõepoolest korraldamas ümber ka nende elu. Nad on aastaid juba ennast populariseerinud, õpilasi kogunud. Vana-Vigalast on palju räägitud, Hiiumaast vähem. Teie soovite Hiiumaal ära kaotada endale seal head nime teinud gümnaasiumi ja ka ametikooli, ühendades need hariduskeskuseks, aga see ei meeldi kohalikule kogukonnale, õppuritele, gümnaasiumiõppuritele, ametikooli õppuritele ega ka vilistlastele, kes tegelikult palju aega ja vahendeid panustavad oma koolide edendamisse. Minu küsimus on, kas see samm, mis tähendab Hiiumaale suurt lööki, on teil korralikult läbi mõeldud. Seadus näeb ette, et igas maakonnas peab olema üks ametikool, aga Hiiumaale nüüd seda selle sammuga enam ei jää. Millisel õiguslikul alusel te selle sammu astute?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on lühikene: mitte ühtegi kooli Hiiumaal ära ei kaotata. (Saalis räägitakse.) Hiiumaal on gümnaasiumiharidus võimalik, kutseharidus võimalik. Mitte ühtegi kooli Hiiumaal ära ei kaotata.

Suur tänu! Austatud minister! Te ütlesite, et Hiiumaal ei kaotata ühtegi kooli ära. Küll aga viib see selleni, et need lihtsalt hääbuvad. Kui me [arvestame] seda, et Hiiumaa Ametikoolis on praegu umbes 170 õppurit, nendest 115 on aianduse erialal, ja kui te tahate ära kaotada tasuta aianduseriala, siis lõviosa Hiiumaa Ametikoolist ju tegelikult hääbub, te saate sellest väga hästi aru. Sellepärast te soovitegi nüüd seda ühendada gümnaasiumiga, siis kaob ära ka sõna "gümnaasium", mis iseenesest võib viia selleni, et osa õpilasi ei taha olla selles hariduskeskuses, vaid läheb mandrile. Sellega kaovad ära ka töökohad. Kui kaob ära ametikool, siis ei täida enam Suuremõisa lossi see ametikool. Siis tuleb panna müüki ka Suuremõisa loss, kaovad ära ametikohad. Need inimesed, kes seal praegu õpivad, annavad tööd kohalikele ettevõtjatele, sellepärast et nad söövad seal, nad ööbivad seal. Kui te ütlesite, et te tahate luua selle pärast ametikooli …

Mart Maastik, palun!

Teie aeg!

40 lõpetajat on gümnaasiumis, te loote sinna uued ametikohad – kujutate ette, kümnele inimesele hakkate looma erinevaid erialasid. Kuidas on see võimalik?

Aitäh küsimuse eest! Te tõite need numbrid, kui palju Hiiumaa Ametikoolis [aianduse] erialal õpib. Kas te teate, kui palju neist on hiidlased? Kes on tegelikult need, kes Hiiumaa ametikoolis sellel erialal haridust saavad ja mis on see hulk või mis on nende inimeste profiil, kes seal õpivad? Ma täna juba vastasin sellele küsimusele. Hiiumaa põhikooli lõpetajal ei ole võimalik Hiiumaal omandada kutseharidust, ta läheb täna mandrile. Tal on ainult võimalik omandada gümnaasiumiharidus. See on ainuke hariduse valik, mis tal [praegu] Hiiumaal on. Hiiumaa Ametikool ei paku põhikooli lõpetajale praegu mitte ühtegi õppimise võimalust. Mitte ainsatki! See ei ole minu jaoks aktsepteeritav, sellepärast et peamine eesmärk kutsehariduses on Hiiumaa noortele kutseõppevõimaluste andmine, mitte Tallinna inimestele täiendkoolituse võimaluste andmine. See on see põhjus. Selle tõttu me teeme seda reformi Hiiumaa koolis, et Hiiumaa noortel, põhikoolilõpetajatel oleks võimalik Hiiumaal kutseharidust omandada. (Saalis räägitakse.) Praegu pole mitte ühtegi eriala. Mitte ühtegi!

Jaak Aab, teie kord!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab seda, et valitsuskabinet on minu teada põhimõtteliselt otsustanud, et eurorahasid, mis on kasutamata, tuleks suunata riigikaitsesse – 200 miljoni euro väärtuses. Kõigile ministeeriumidele on ülesanne kätte jagatud ja haridusministeeriumi ülesanne on sellest 200 miljonist [suunata] 38 miljonit [kaitsesse]. Ma kinnitan, absoluutselt ei tekita vaidlust siin see, et riigikaitsesse panustamine on väga oluline praeguses julgeolekuolukorras. Aga tihtipeale tekitab vaidlust see, kustkohast raha võetakse. Nii et ma mõistan, et neid kärpekavasid on olnud ka enne. Ka ministeeriumi kantsler ütleb, et sisuliselt on see kärpekava. Euroraha on kasutamata täiskasvanuhariduses, noorsootöös, keelevaldkonnas. Millised tegevused peab ära jätma, et selline kava haridusministeeriumis kokku saada?

Aitäh küsimuse eest! Sellest 38 miljonist 12 miljonit on Euroopa Liidu vahendid, mis olid planeeritud erinevate arendussüsteemide jaoks noorsootöö, keele ja täiskasvanuhariduse puhul. Seda oleks ju hea teha, aga kui meil on potentsiaalne sõjaolukord, siis me võiksime selle praegusel hetkel pausile panna ja seda mitte teha. Umbes 12 miljoni ulatuses on seal selliseid tegevusi. Näiteks täiskasvanuhariduses ühtse registreerimise, isikliku koolituse portaali, profiili või koolikoti loomise süsteem iseenesest on tore. Oleks tore, kui see oleks, aga kui me tahame oma riiki kaitsta, siis ma olen nõus, et me võime selle pausile panna ja teha selle võib-olla mõned aastad hiljem ja kasutada seda raha kaitsekuludeks. Sellest 38 miljonist 26 miljonit on teaduse valdkonna raha. Seda ma küll ei ole nõus kaitsekuludesse andma. Ma olen seda öelnud, et me oleme teadus[rahastust] juba kärpinud ja [suunanud] väga suure osa kaitsekuludesse. Seda 26 miljonit saab kaitse eesmärgil kasutada ainult sel juhul, kui selle eest tehakse teadust, kui see raha jõuab teadlasteni. Teadlaste ülesanne on tegeleda kaitsevõime suurendamisega. Meil on sisejulgeolekus väga palju uuringuid, kriisivalmiduse analüüse vaja teha. Meil on sotsiaalvaldkonnas, psühholoogia valdkonnas ja teaduses väga palju uuringuid vaja teha selleks, et Eesti riigi kaitsevõimet suurendada. Sellel eesmärgil on võimalik neid rahasid ka kulutada, sealhulgas tehisintellekti tippkeskuse rakendamiseks ja teadustöö tegemiseks, sest ka tehisintellekt on kaitsevõime väga oluline element. Nii et 38 miljonist 26 miljonit teadusraha ei lähe Kaitseministeeriumile, vaid jääb Haridus- ja Teadusministeeriumile kaitsevõime valdkonna teadus- ja arendustöö tellimiseks.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, aitäh kõigepealt selle komplimendi eest [seoses] eestikeelsele õppele ülemineku otsustega! Nüüd peame me koos jälgima, et see protsess oma algsest eesmärgist ei kaugeneks. Ma küsin selle asja olemuse kohta. Me õpetame siinsetele inimestele ja siia tulijatele eesti keelt nii palju, kui me seda suudame. Eraldi probleem on see, et tegelikult immigratsioon on olnud nii suur, me ei suuda täiskasvanutele piisavalt seda õpetada. Aga milline on motivatsioon? Juba kolm aastat tagasi esitasin ma keeleseaduse muudatuste paketi, et kaitsta avalikus ruumis eesti keelt ja tema rolli. Missugune on motivatsioon õppida seda keelt, kui me oleme tekitanud siin ingliskeelsed ja venekeelsed mullid, kus inimesed selgelt ütlevad, et nad saavad nendes keeltes hakkama, eesti keelt ei nõuta piisavalt? Te olete kärpinud ka ambitsiooni [muuta] keeleseadust, mida te olete lubanud juba paar aastat siia tuua. Millal keeleseaduse muudatused Riigikokku jõuavad?

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Ma väga loodan, et keeleseaduse muudatused on kas järgmisel või ülejärgmisel valitsuse istungil. Homme on mul veel oma meeskonnaga läbi käia mõned küsimused, mis minul endal veel viieteistkümnendal korral seaduse seletuskirja lugemisel üles kerkisid. Nii et ma loodan, et need on hiljemalt ülejärgmisel nädalal Riigikogus [arutlusel].

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seda, et hiljuti akadeemik Jaak Aaviksoo tehtud analüüsi tulemusena on valminud plaan suurendada just rakenduskõrghariduse [osakaalu] võrreldes akadeemilise kõrgharidusega. Tema väljendid on olnud reljeefsemad – et raha on üldse valesti paigutatud –, aga ma tean, ja me oleme ka koalitsioonileppe juures arutanud, et on mõistlik mõte seda osakaalu suurendada. Aga me ei ole rääkinud erialadest. Kas te oskaksite anda aimu, kuhu see raha rakenduskõrghariduses [suunatakse] ja mis erialadel sellist juurdekasvu oleks vaja, et see [näitaja] oleks tõesti kokku lõpuks lausa 40% kõrgharidusest?

Aitäh selle küsimuse eest! Erialad, kus juba on rakenduskõrghariduses [juurde]kasv toimunud, on tervisevaldkonnas, aga vajadus [selle järele] on kogu sotsiaalvaldkonnas laiemalt: meil on vajadus kvalifitseeritud noorsootöötajate järele, mis on ka rakenduskõrghariduse [valdkond], meil on vajadus sotsiaalhoolekande sektoris kõrgharidusega inimeste järele, ja ka tervishoiusektoris. Nii et tervise, sotsiaalhoolekande ja sotsiaalvaldkonna õppekavad on need, kus [toimub] kasv. Teine valdkond on kõik [erialad], mis on seotud tehnika ja inseneeriaga. Seal on samamoodi tegelikult kasvu vaja.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mind paneb muretsema hariduslik ebavõrdsus Eestis ja eelkõige just selle koha pealt, et meil on väga palju neid piirkondi, kus noorte anded jäävad arendamata, sellepärast et ligipääs huviharidusele on suhteliselt piiratud. [Rahastust] on viimastel aastatel piiratud, riigitoetusi on kärbitud. Nüüd ma pidin kuulma, et teil on plaanis võtta 12 miljonit noortevaldkonnast ja suunata see riigikaitsesse. Ma saan aru, et riigikaitses läheb see tee- või sillaehitusse. Noorsootöö raha, 12 miljonit läheb kuskile sillaehitusse. Uskumatu asi! Mind pani see väga muretsema …

Võtke rahulikult, te ei tea, mis raha see on. Ma võin selgitada.

Te just ütlesite … Igal juhul, mitte seista selle eest, et see haridusse jääks, vaid te annate riigikaitsesse ära. Mul on küsimus: kas teil on plaan huviharidusse panustada ja neid hariduslikke ja sotsiaal-majanduslikke probleeme vähendada, et noortele võimalus anda, või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole vaja nii väga erutuda. Keegi ei võta noorsootöö [rahastusest] ära 12 miljonit. Ma loetlesin väga suure osa valdkondi, kust see raha tegelikult tuleb. Seal on täiskasvanute hariduse valdkond, seal on keelevaldkond, sealhulgas noortevaldkond. See ei ole mitte noorsootöötajate raha, vaid see on haridusministeeriumi enda sees tehtav arendustegevus, mille me lükkame edasi. Sellepärast et meil on täna vaja kaitsevõimesse rohkem panustada. See ei ole mitte kuidagi noorte valdkonnast, põllu pealt raha äravõtmine kellegi käest.

Signe Riisalo, palun!

Hea minister! Mul on mure [seoses] erivajadustega noortega. Rääkisin hiljuti ka Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse juhiga. Nad on väga rahul selle muudatusega, nad tunnevad, et on hoitud Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas. Aga sellele vaatamata on õhus küsimused: milline on nägemus erivajadustega noorte kutseõppe puhul tulevikuks? Neid õppekohti, aga ka õppekavasid on minu arusaamist mööda jäänud vähemaks. Samal ajal sooviksime me, et ka erivajadustega noored oleksid tööturule [minekuks] maksimaalselt ette valmistatud. Milline on teie nägemus, kuidas kutsehariduses just selle sihtgrupi [puhul] saaks edasi liikuda?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küll Zuzule juba vastasin, samale küsimusele. Vähemaks [õppekavasid] küll jäänud ei ole, aga neid on üldse vähe. Erivajadustega noortele on põhikooli lõpetamise järgselt õppimisvõimalusi Eestis vähe. Õppimiskohustuse kehtestamisega, mis on väga positiivne asi, peab riik tagama õppimisvõimaluse ka neile, kellel on hariduslik erivajadus. Kutsehariduses on kõikidel riigikoolidel ülesanne suurendada teise ja kolmanda taseme kutseõppe võimalusi just nimelt hariduslike erivajadustega laste puhul. Kõik kutsekoolid peaksid andma võimaluse piirkonna lastel seal õppida. Seni on olnud praktika, et Astangu ja Vana-Vigala on sellele spetsialiseerunud, aga mujal piirkonnas on olnud aina keerulisem, kuigi Tartus on näiteks VOCO. Aga [seda ei tee] mitte kõik kutsekoolid. Nüüd on ikkagi ülesanne [tagada], et kõik kutsekoolid oleksid võimelised vastu võtma haridusliku erivajadusega lapsi, vastavaid erialasid ja tugisüsteeme neile looma. Ka ettevalmistavas õppes peaks olema võimalus erivajadustega lastel õppida.

Aitäh! Hea ettekandja! Miks on koolinõuete uus määrus koolidelt ja koolipidajatelt saanud niivõrd palju kriitikat? Kas läbirääkimisi ei saaks oluliste teemade puhul varem alustada ja miks seda täna ei ole tehtud? Näiteks Valgas tekitasid uued määrused väga suuri pingeid. Valga põhikoolis taheti maikuus rakendada testperioodi pikemate tundide ja hilisema kooli[päeva] alguse näol. Ühel pool oli kooli juhtkond ja kohalik vallavalitsus, teisel pool oli väga suur vastasseis õpetajate ja lapsevanemate vahel, eriti olid vastu need lapsevanemad, kelle lapsed käisid algklassides. Asi oli korralikult ette valmistamata, õpetajad ei teadnud, kuidas oma tunde ümber korraldada, samal ajal küsisid lapsevanemad õpetajate käest vastuseid. Kahjuks ei teadnud nad isegi neid vastuseid. Lapsevanematelt kõlas lõpuks sõnum, et inimkatsed on koolis keelatud. Kool sai sellest aru, jättis asja pooleli. Vallavalitsus viitas aga hoopis vastuoludele ministeeriumis kavandatava määrusega ja avastati, et sellist testperioodi ei saagi teha, ning vallavalitsus lihtsalt vingerdas ennast sellest välja. Aga siiski, äkki saaks seda teha tulevikus varasema ettevalmistusega paremini?

Ester Karuse, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ebaviisakas on vastu küsida. Me saatsime selle kooskõlastusringile. See ongi kaasamine, see ongi läbiarutamine. Keegi ei ole ju otsust veel teinud, mingit otsust ei ole, on kooskõlastusring, on [eri poolte] kaasamise, arutelude [pidamise] hetk praegu. Kui kooskõlastusringi võetakse sellisena, et nüüd on kõik, taevas kukub maa peale ja kõik on muutunud, siis ma arvan, et midagi on nihu läinud. See on kooskõlastusringil olev määrus. Seda esiteks. Teiseks, [praegu] kehtib koolidele kolm määrust. Esimene määrus reguleerib seda, milline peab koolimaja välja nägema, milline on tema ehituslik struktuur ja nii edasi. Teine määrus reguleerib seda, milline peab koolimaja seest välja nägema. Kolmas määrus reguleerib seda, mida koolimajas tohib ja ei tohi päeva jooksul teha. Nendest kolmest määrusest oleme tänaseks kokku pannud ühe määruse, mis sisaldab kõike seda: seest, väljast, aknad, lauad ja koolipäev. See on kõik ühes määruses ehk uus regulatsioon on kolm korda lühem ja lihtsam kui need regulatsioonid, mis seni kehtinud on. Uues regulatsioonis ei ole koolimaja koha pealt praktiliselt mitte midagi muudetud. Ehk siis, kõik see, mis puudutab valgust, ventilatsiooni, läikivaid seinu, trepikäepidemeid, on kehtinud Eesti Vabariigis 20 aastat. Mitte midagi uut selles ei ole peale selle, et me leevendasime reegleid ja lubasime õppetööd läbi viia ka keldriruumides, kui seal on piisav ventilatsioon ja valgustus. Leevendasime tegelikult koolidele reegleid. Mis me panime uute [muudatustena] sisse, on koolipäeva algus ehk kooli päevakava muudatused. Päevakava muudatustes on koolipäeva alguse nihutamine, söögivaheaja pikendamine ja õuevaheaja kohustus, sest lapsed peavad saama koolipäeva jooksul käia õues. Nende reeglite kehtestamine ei pea toimuma 1. septembril 2025. Kooskõlastusele saadetud määruse puhul on tagasiside, et palutakse pikendust. 1. september 2026 on tõenäoliselt see [kuupäev], kui need kehtima hakkavad.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma küsin täiskasvanuhariduse kohta. Me rõõmustame, et enam kui 23% täiskasvanutest osaleb täiendõppes ja me oleme olnud kasvutrendis. Eesmärk on [jõuda] 25%-ni. Me oleme teinud nüüd otsused, et korduv õppimine muutub nii kutsehariduses kui ka kõrghariduses [järjest] rohkem tasuliseks. Mida näitavad mõjuanalüüsid, kas see avaldab mõju ja kui, siis millist mõju see [avaldab] täiskasvanu enese koolitamisele ja täiendamisele?

Aitäh selle küsimuse eest! Kutsehariduses on nende täiskasvanute hulk, keda see muudatus mõjutab, tegelikult väike, sest suur osa täiskasvanuid – seal on viieaastane nii-öelda ooteperiood –, kes kutsehariduses õpib, on ammu selle viieaastase ooteperioodi läbinud. Neid inimesi, kes on korduvõppijad – nimetame neid järjestikusteks korduvõppijateks –, on kutsehariduses tegelikult päris vähe. Nii et see piirang ei [mõjuta] väga suurt hulka kutsehariduses õppijaid, täiskasvanuid. Kõrghariduses on see piirang suurem ehk seal on kümneaastane ooteperiood. Esimese õppeaasta puhul, kui me seda rakendasime, teame me ülikooli statistikast, et sellel õppeaastal tasub õppetasu oma õpingute eest 700 üliõpilast, mis on küll päris väike protsent, meil on 45 000 üliõpilast Eestis. See on väga väike protsent, aga see on kasvanud väga märkimisväärselt, sellepärast et veel neli aastat tagasi tasus oma õpingute eest 135 üliõpilast. Nii et see on suurenenud ajas ja ilmselt suureneb veelgi, mis näitab tegelikult ka seda, et täiskasvanud inimesed on valmis oma õppe eest tasuma.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Vinni-Pajusti Gümnaasiumi vilistlasena ma tänan selle osunduse eest, tubli kool, mis annab kvaliteetset haridust! On kaks teemat, mis siit saalist on kandvalt läbi käinud. Üks on tehisintellekt, sellega seotud muudatused ja väljakutsed, teine aga hariduslik ebavõrdsus. Minu jaoks seob need kokku matemaatika. See, et olla nõudlik matemaatika suhtes, arendada analüütilist mõtlemisvõimet, see, et tulla toime erinevate tehnoloogiatega, on erakordselt tähtis, et põhikooli lõpus ja keskkooli lõpus omandaks iga lõpetaja sellise keerulise aine nagu matemaatika vähemalt rahuldaval tasemel. Kas selles osas on plaanis muutusi, täiendava toe pakkumist, ma ei tea, matemaatikaõpetajate koolitamiseks ja arendamiseks? Me näeme eksamitulemuste põhjal, kus on tulemused kehvemad. Kas saaks täiendavat tuge pakkuda kehvemate tulemustega koolidele, et kindlustada see, et iga Eesti laps lõpetab kooli nii, et tal matemaatikaalased oskused on head?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen väga nõus, et matemaatilise mõtlemise arendamine on see, mis on ülioluline. Aga me tegime eelmine aasta põhikooli matemaatika lõpueksamite tulemuste põhjal põgusa – küll mitte väga põhjaliku – analüüsi [uurimaks], mis on need tegurid, mis võivad seletada koolide niivõrd erinevat tulemust matemaatikas. Ühes koolis teeb 100% õpilasi matemaatikaeksami ära, teises koolis kukub 75% matemaatikaeksamil läbi. Seost õpetajate kvalifikatsioonile vastavuse või mittevastavuse [ja tulemuste vahel] ei ole. Ehk siis see, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või mitte, ei ole kuidagi korrelatsioonis õpilase matemaatika õpitulemustega. Mis oli korrelatsioonis, on õpilase sotsiaal-majanduslik taust. Vaat see on see, mis tegelikult mõjutab matemaatika õpitulemusi. Ehk siis, kui ühte kooli klasterdub kokku väga tugeva sotsiaal-majandusliku taustaga õpilaste grupp ja teise kooli väga nõrga sotsiaal-majandusliku taustaga grupp, siis võimestamise moment kaob ära selles nõrgas koolis. Sul on seal õpilased, kelle õpimotivatsioon võib kahjuks olla madal, seda sõltumata sellest, kas õpetaja on seal [klassi] ees kvalifikatsiooniga, pika staažiga ja kogemusega. Siiski see sotsiaal-majanduslik taust on peamine tegur, mis seletab koolide erinevaid tulemusi. Nii et kui me päriselt tahame tegeleda õpiväljundite ja selle suure lõhega, mis meil kujunemas on, siis me peame tegelema sotsiaal-majandusliku lõhega. Ja ma juba ütlesin, et minu arvates katsed esimesse klassi ja laste selekteerimine on meil siin probleem.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan selle päevakorrapunkti juures läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun, Liina Kersna!

Palun ka kolm minuti lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Keskendun oma sõnavõtus kahele Eesti haridusvaldkonna arengukava eesmärgile, mis mõlemad seostuvad Eesti tulevikuga tehisaruajastul. Esiteks, arengukava seab eesmärgiks nüüdisajastada õpiprotsessi ja õppesisu, pöörates senisest enam tähelepanu elukestvaks õppeks vajalikele üldpädevustele. See on tõeliselt ettenägelikult ja hästi sõnastatud eesmärk, sest just seda eesmärki me vajame selleks, et võimalikult targalt tehisaruga hakkama saada. Et õppijad tuleksid edukalt toime tehisharuga, on vaja juba kooliaasta esimestel aastatel õpetada lastele enesereguleeritud õppimist. Just see oskus on võti, mis aitab tulevikus tehisaru targalt ja õppimist toetavalt kasutada. Tehisaru areng ei nõua muutust mitte ainult selles, mida me õpetame, vaid ka selles, kuidas me õpetame. Kui kasutame tehisaru targalt, on meil võrratu võimalus muuta õppimine õppija jaoks tõhusamaks, paindlikumaks ja ka tähenduslikumaks. Selleks peab koos tehnoloogiaga muutuma ka õppimiskultuur, süsteemselt ja teadlikult. Veel hiljuti tõdesid juhtivad haridusliku tehisintellekti arendajad, et veel ei ole olemas sellist keelemudelit, millel oleks tõeliselt head pedagoogilised oskused. Selles valguses on presidendi eestvedamisel käivitatud TI-Hüppe programm väga tervitatav. Suurte muutuste ajal on initsiatiivi hoidmine ülioluline. Tehisaru muudab maailma niikuinii. Küsimus on, kas ta muudab meid või meie muudame teda. TI-Hüpe annab meile võimaluse rooli enda käes hoida. Ja ma tean, et see rool on hetkel meie helgemate peade kindlas haardes. Meil on võimalus maailma esimestena luua teadlaste, ettevõtjate ja õpetajatega koostöös tehisaruprogramm, mis tõesti toetab õppimist, ja me ka teeme seda. Nüüd jõuangi teise eesmärgini. Arengukava näeb ette, et aastaks 2035 peaks 45% 25–34‑aastastest eestimaalastest omama kõrgharidust. Praegu on see näitaja 43,5 ja see jääb alla OECD keskmisele. Taanis on see näitaja 49%, Norras lausa 57%. Tööjõuturu prognoosid näitavad, et meil on lähiaastatel vaja kuni 3000 kõrgharitud töötajat rohkem. Õnneks on meil selleks ka demograafiline võimalus, sest järgmise nelja aasta jooksul kasvab Eestis 18–21-aastaste noorte arv enam kui 10 000 võrra. Seega on oluline avardada võimalusi, et iga noor saaks sõltumata taustast soovi korral kõrghariduse omandada, olgu siis ülikoolis või rakenduskõrgkoolis. Mida rohkem on kõrgharitud inimesi, seda targem on ühiskond ja rikkam on riik. Rikkam selleks, et hoida oma keelt ja kultuuri, et toetada abivajajaid, et tagada kvaliteetne haridus ja solidaarne tervishoid. Kõrgharitud inimesed on tervemad ja elavad kauem, teenivad rohkem. Rektorite Nõukogu tellitud uuring toob selgelt välja, et iga kõrgharidusse investeeritud euro toob ühiskonnale tagasi vähemalt seitse eurot. Et Eesti majandus liiguks kõrgema lisandväärtuse suunas ka tehisaru toel, vajame rohkem kõrgharitud inimesi ja doktorikraadiga spetsialiste. Praegu on Eestis doktorikraadiga inimesi vaid 1% tööealisest elanikkonnast. Näiteks on [see näitaja] Šveitsis 4,5%, Taanis üle 3%, OECD keskmine on veidi alla 2%. Saksamaal kaitstakse igal aastal 28 000 doktorikraadi. Eesti konteksti ümber arvutades oleks see 400–450 kaitsmist aastas. Milline on meie kaitsmiste arv? Eelmine aasta oli rekord, kaitsti 262 kraadi. Aga seda on selgelt liiga vähe. Peaminister rõhutas siinsamas Riigikogu saalis hiljuti, et tehisaru nutika kasutamisega võiks Eesti majanduse lisandväärtus tipphetkel kasvada kuni 3 miljardi euro võrra. Võrdluseks, me investeerime haridusse või meie hariduskulud on aastas kõik kokku 2,5 miljardit eurot. Aga selle arengu realiseerimiseks on meil vaja maailma parimaid tippspetsialiste. Tartu Ülikooli professor ja Teaduste Akadeemia asepresident Jaak Vilo on teinud ettepaneku luua riiklik tehisaru doktoriõppeprogramm. Võim ja vaim on teinud koostööd ning oleme kokku leppinud, et suurendame samm-sammult doktoriõppekohtade arvu 500-ni, pöörates erilist tähelepanu tehisarutemaatikale erinevates distsipliinides. Jah, lühiajaliselt tähendab see riigile suuremat kulu, kuid pikemas plaanis toob see märkimisväärset kasu nii majandusele kui ka ühiskonnale laiemalt. Eesti on väike ja paindlik riik, meil on võimalus kiiresti reageerida, võtta initsiatiiv ja olla seeläbi teerajajad. Oleme seda varem teinud ja saame hakkama ka nüüd. Iga tark riik investeerib oma inimestesse, aga ainult kõige targemad teevad seda enne, kui kõik teised saavad aru, miks seda vaja teha oli. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets.

Lugupeetud saadikud! Minister ütles, et ei tohi kaduma minna Eesti laps ja tema heaolu. Aga teie olete lasknud Eesti laste heaolul kaduma minna. Teie praegu tehtav poliitika on ju kaotanud täielikult valijate usalduse. Teil ei ole üldse mitte mingit mandaati selle halva poliitika tegemiseks, mida te praegu teete. Kui üldse kasutada sõna "poliitiline kultuur", siis sellise valijate massiivse toetuse kaotuse tõttu peaksite ise tagasi astuma. Aga seda juba ei juhtu, vaid te teete mingisugust koalitsioonilepingut, leiutate mingeid revolutsioonilisi uusi asju, milleks teil ei ole mitte mingit mandaati, ei oma valijate ega teiste. Teil ei ole mingit mandaati 21. sajandi lõssenkismi läbisurumiseks. Teie olete loonud näidiskangelasi Eesti rahvale: Johanna-Maria Lehtme, kes sai asjad aetud pettusega, kuritarvitamisega, alatusega. Te ei tee midagi, et usaldus ühiskonnas taastada. Ta paraku iseloomustab kogu teie erakonda, sest te ei ole kunagi midagi julget selle teema kohta julgenud öelda. See üldine argus, võimetus seisukohta võtta iseloomustab praegust ühiskondlikku seisu ka. Argus, hirm lõssenkismi vastu midagi öelda: äkki ma kaotan töökoha, äkki represseerivad organid on kohal, äkki nad kuulevad, mida ma köögis mõtlen. Nii võiksid põhjakorealased mõelda, aga ei, seda mõeldakse Eestis. Äkki nad kuulevad, mida ma köögis mõtlen?! Liina Kersna, kes siin just kõneles, tegi möödaminnes 3 miljonit eurot kallima riigihanke. Aga näe, 3 miljonit lendas tuulde. Kui kuu aega hiljem tehti riigihange, oli see kaks korda odavam. Aga ta on autoriteet. Tehke riigihankeid, saate ministriks, olete haridus- ja kultuurikomisjoni juht. Tore! Tehke veel midagi, tehke tünga, lapsed, vaat siis saate kõrge koha. Tehke Lehtmet, te saate kõrge koha. Mitte midagi ei juhtu. Tehke Lehtmet! See on õppetund. Hävitage usaldus. See on üheksakümnendate sehkendamise, kelmuste ja sahkerdamiste ajastu tagasitulek. Te ei tee mitte midagi, et me sellest vabaneksime ja usaldus taastuks. Te tunnistasite, et mõtlemisvõime on tagasi läinud AI ja muude lahenduste tõttu. Lubage samamoodi väita: mõtlemisvõime on taandarenenud, üldine kriitilise mõtlemise võime. Te räägite, kuidas Eesti on tipus ja maailma parima haridusega. Aga paraku teie tegevuse tõttu tuleb sellest varsti rääkida minevikuvormis ja enne tehisaruga tegelemist tuleks püüda tavapärase aru ja arukusega luua kontakti. Eesti haridussüsteem on olnud vapper, ent püsinud tänu õpetajate töökusele, koolidistsipliini säilimisele, erinevalt paljudest teistest riikidest. Haridussüsteem on kuidagi suutnud vastu panna lõpututele eksperimentidele, mida suruvad peale erinevad ministrid. Solgutatakse õpetajaid, maailmast kopeeritakse ebaõnnestunud praktikat. Haridus on jäänud püsti nende eksperimentide kiuste. Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Füüsikaharidusega inimesed siin saalis viivad Eestit üle juhuelektrile. Kas midagi ei ole viltu kogu teadusega? Propagandast söönuks ei saa, propaganda ei pane lennukeid ja rakette lendama. 150 sugu ei sünnita ikka veel 150 erinevast soost lapsi. Aga ikkagi Overtoni akent muudkui avatakse. Põhja-Korea meetodid on Eestis kohal. Täiskasvanud usuvad absurdi ja teevad kõik, et teiste inimeste lapsi ajupesu asemel rumalaks muuta. 20 sugu inimeseõpetuse õpikus. Ma lähen lähiajal da Vinci näitusele. Väga tore, et sellise suurmehe näitus on Eestisse toodud. Kas me väärime üldse sellise Euroopa suurmehe valguses teadlaseks nimetamist, kui meil on kooliõpikus 20 erinevat sugu? Ärge alandage Eesti õpilasi. Ma mäletan küll sovetlikku haridussüsteemi, Hillar Palametsa ajalooõpikuid, kuidas Eesti töörahvas tahtis iseseisvuse ikkest vabaneda. Aga me oleme siin tagasi. Õpilased ei usu enam seda, mida neile õpikus räägitakse. Nad naeravad, kui inimeseõpetuse õpetaja tuleb klassi. Uhhuuteadused on need, mis on meil normatiivseks muudetud. Nagu [kõlas] teie vapustav ütlus siinsamas puldis: sotsiaalsed sood on teaduslik konsensus. See jääb selle maja ajalukku täpselt nagu kuulsa sotsiaaldemokraadi Indrek Saare ütlus: ka samast soost inimesed võivad lapsi saada. Kunagi pannakse need loosungitele ja meemidele. Õpetajate läbipõlemine on viimastel aastatel võtnud endeemilised mõõtmed, sest nad on muudetud ka keeleõpetajateks, eripedagoogideks ja politseinikeks. On eesti kooli venestav haridusminister, kes lubab armulikult jätta eestlastele pastlad ja kandle. Alles siis, kui muukeelsetele õpilastele on tõestatult keeleline tase käes, eesti keele oskus käes, on võimalik samm-sammult kokku panna nad eesti keelt emakeelena rääkivate lastega, et eesti lapsed ei kannataks oma hariduses aastaid ja ei istuks niisama nurgas, sel ajal kui teised õpivad tere ütlema. Paljudelt Eesti lastelt on ära võetud emakeelne koolikeskkond, mis on olnud sadu aastaid tagatud. Ka ukraina lastele emakeelse õppe andmise asemel lubati neid vene koolidesse, suruti eesti koolidesse, võttes neilt identiteedi. Kui nad nüüd tagasi lähevad, siis ei saa nad Ukraina koolides enam hakkamagi. Seevastu tuubivad eesti lapsed ja ukraina lapsed Eesti koolides vene keelt, sest see on ju kohustuslik töökoha saamisel. See on ju hädavajalik. Aga Läti keelas sellise praktika, et sult nõutakse riigikeele asemel vene keelt töökohal.

Teie aeg!

Ja Ida-Virumaal hävitate te põlised Eesti gümnaasiumid Iisakul ja Toilas.

Teie aeg!

See ongi kooli lammutamine.

Aitäh! Järgmisena Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Alustaks sellest, et ühest küljest tahaks ministrit tänada tema ettekande eest, aga teisest küljest, meie meelest ei ole see väga ilus praktika ja poliitiline kultuur, kui materjalid, mis on ettekandega seotud, jõuavad Riigikogu liikmeteni viimasel hetkel, põhimõtteliselt pool tundi enne istungi algust. Ma arvan, et oleks võinud seda natuke teistmoodi teha. Kui minister rääkis kõikidest nendest ilusatest asjadest, mis meil on toimumas ja mis toimuvad ka lähiaastatel, siis keegi peab ju probleemidest ka rääkima. Noh, las siis mina räägin nendest probleemidest. Esmalt tahan neid lihtsalt kaardistada ja siis räägin igast probleemist natuke rohkem. Probleeme on hästi palju: õpetajate järelkasv, kvalifitseeritud õpetajate puudumine, õpetajate palgad – kolmandat aastat on need põhimõtteliselt samal tasemel –, haridusleppe läbikukkumine, tööturu vajadused ja Eesti olemasolev haridussüsteem, mis tööturu vajadustele enam väga ei vasta, koolivõrgu korrastamine – pannakse kinni koole või vähemalt gümnaasiumiastmeid –, üleminek eestikeelsele haridusele – seal on probleeme nii palju, et isegi ei tea, kust alustada –, koolitoit – nõudmised kasvavad, rahastamine mitte –, nõrk kommunikatsioon ja asendustegevus – koolidele antakse mingisugused ülesanded, mis tegelikult on asendustegevus ja mitte päris haridus. Alustame siis järelkasvust. Ma arvan, et see on praegu Eestis kõige akuutsem probleem, et meil on kvalifitseeritud õpetajaid hästi vähe. Minister siin vastas minu küsimusele ja ütles, et temal on hea meel, et meil on koolides nii palju inimesi, kes ei oma vajalikku kvalifikatsiooni. Mina lapsevanemana, kelle üks laps käib koolis ja kaks last käivad lasteaias, väga õnnelik selle üle ei ole, kui minu lapsi õpetavad inimesed, kellel selleks vajalik kvalifikatsioon puudub. Ma arvan, et Eesti lapsevanemad, kelle lapsed koolides ja lasteaedades käivad, ka ei ole selle üle väga õnnelikud. Nii et me saame aru, et kui meil on olemas omavalitsused, kus ei vasta kvalifikatsiooninõuetele lõviosa õpetajatest, kes seal töötab, siis on see väga suur probleem. Tegelikult on väga raske selles probleemis süüdistada omavalitsusi, sellepärast et nemad ütlevad ausalt: me oleme kõike proovinud, aga õpetajaid ei ole mitte kuskilt võtta. Võetaksegi tööle inimesi, kellel kvalifikatsioon puudub. Ma arvan, et see kindlasti langetab meie hariduse kvaliteeti. Palgad, õpetajate palgad. Viimati tõsteti [palka] 1. jaanuarist 2024 minu mäletamist mööda 54 euro võrra brutos. Õpetajad korraldasid streigi ja siis lisati veel 17 eurot brutos, mis loomulikult nägi välja nagu mingi naeruväärne samm, kui mitte mõnitamine. Nüüd siis loodame, et vähemalt aastal 2026 tuleb mingi soliidsem ja korralikum palgatõus, aga seda me saame vist teada aasta teisel poolel. Tööturu vajadused on sellised, et tööturg areneb palju kiiremini kui meie haridussüsteem. Hiljuti kirjutas sellest artikli Riigikontrolli audiitor Eva-Maria Asari, kes rääkis, et tema arvates oleks spetsialistide vähesuse probleem Eestis vähem terav, kui pooled tudengitest õpiksid rakenduskõrgkoolides. Kuid selleks peab riik tõstma kutse- ja rakendushariduse mainet ning selgitama noortele, milliseid spetsialiste ühiskond tegelikult vajab. Sest tegelikult vajab ühiskond rohkem just rakendusliku suunaga spetsialiste. Tehisintellekt. Ma olen ministriga nõus, et kui me praegu jääme sellest rongist maha, siis me enam selle peale ei jõuagi. 2000. aastate alguses olime niinimetatud Balti tiigrid. Meie IT ja niinimetatud digitaalvaldkond kasvas väga kiiresti, olime eeskujuks paljudele riikidele nii Euroopas kui ka ülejäänud maailmas. Praeguseks on meist saanud täiesti tavaline riik, kahjuks. Paljud teised on meist mööda läinud. Nii et ma arvan, et see on see koht, kus me peame väga hoolikalt vaatama, et me sellest IT- ja AI-, tehisintellekti rongist maha ei jääks. Koolivõrgu korrastamine. Siin kolleeg Anti Poolamets äsja mainis seda, kuidas Ida-Virumaal kaks kooli kaotasid oma gümnaasiumiastme. See on ainult üks näide. Me teame, et paljudes maapiirkondades pannakse koolid hoopis kinni, mitte ainult gümnaasiumiastmed. Kui kohalikud on sellele vastu, siis see ei loe. Kui kohalikud üritavad selgeks teha, et see suretab piirkondi üle Eesti välja, siis jällegi keegi kuulda ei võta. See koolivõrgu korrastamine minu meelest ei ole üldse edulugu, pigem vastupidi. Üleminek eestikeelsele haridusele. Kui aastal 2022 detsembris menetleti vastavat eelnõu, siis tegi Keskerakonna fraktsioon selle kohta 50 parandusettepanekut, mis oleks võimaldanud vältida suurt osa probleemidest, millega täna on silmitsi meie koolid Tallinnas, Ida-Virumaal ja teisteski kohtades. Tuletan meelde, et siis hääletati kõik meie muudatusettepanekud maha ja süüdistati Keskerakonda lausa selles, et see üritab seda reformi torpedeerida, saboteerida. Praegu on näha, et väga suurt osa probleemidest, mis aina kerkivad, oleks olnud võimalik vältida, kui meie muudatusettepanekud oleks tookord vastu võetud. Aga kahjuks mindi selle reformiga edasi. Nüüd, kui sa räägid nende niinimetatud üleminekukoolide juhtidega ehk endiste venekeelsete koolide juhtidega, siis paljud neist on lihtsalt paanikas. Õpetajaid ei ole, õppematerjale ei ole, õppemetoodikaid ei ole. Põhimõtteliselt antakse tundides eesti keelt [teiste] ainete asemel. Ja neljandad klassid – see on lausa katastroof! Minu meelest tuleks see reform kindlasti üle vaadata. Neljandate klasside [õpilaste] – kes lähevad järgmisel aastal viiendasse klassi – asemele tulevad jälle need neljandad klassid, kus lapsed on kolm aastat õppinud sajaprotsendiliselt vene keeles ja hakkavad nüüd sajaprotsendiliselt eesti keeles õppima – see on tegelikult katastroof. Just see tuleks kindlasti selles reformis ära parandada. Koolitoit. 1 euro päevas per õpilane aastast 2018 ehk seitse aastat pole see number muutunud, riik ei panusta rohkem. Omavalitsused seda endale lubada ei saa, nii et vanemad on sunnitud ise koolitoidu kinni maksma. Samal ajal tahab riik menüüd rikastada, tahab, et toit oleks palju tervislikum, maitsvam ja nii edasi. Aga raha juurde ei anna. Suur probleem! Kui minister ütleb, et meil Eestis on maailma kõige parem haridus, siis ma ütlen, et võib-olla ongi üks parimatest. Aga mitte tänu sellele, mida riik teeb või ministeerium teeb, vaid tänu sellele, mida teevad meie haridusvaldkonna töötajad: õpetajad, koolijuhid, tugispetsialistid. Ja lapsevanemad panustavad nii ajaliselt kui ka rahaliselt. Suur tänu neile selle eest! Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja austatud minister! Kõigepealt aitäh ministrile ettekande eest! Loomulikult ei võimalda ei tema formaat ega ka meie formaat siin kõnet pidades kõiki haridusvaldkonna küsimusi ära lahata. Seetõttu proovingi keskenduda sotsiaaldemokraatide vaatest neljale olulisemale [küsimusele]. Kõige esimene, ja ma arvan, et võtmetähtsusega küsimus ikkagi tänasel haridusmaastikul on õpetajate väärtustamine ja kõik sellest tulenev. Kahjuks pean ma siit puldist välja ütlema selle, et ei ole meil need asjad hästi. Me ei väärtusta õpetajaid piisavalt ja ma arvan, et sellel on pikaajalised ja väga kurvad tagajärjed. Juba aastaid seda vaadates ja jälgides saame me riigis ja kindlasti ka siin saalis minu arust sellest aru, aga me ikkagi ei tegutse piisavalt. Töötasu ei ole pikalt olnud motiveeriv õpetajatele, millest omakorda tuleneb rida järgnevaid probleeme. Õpetajate keskmise vanuse kiire tõus. Üha rohkemates ainetes pole enam üldse kedagi vastava vajaliku haridusega laste ette saata, isegi näiteks Tartu tippkoolides. Eraldi probleemina võib esile tuua seda, et osa ainetes on selgelt ülekoormus, õpetajad põlevad läbi, kui nad soovivad pisutki kõrgemat palka teenida. Üks õpetajate poolt järjest rohkem esile toodud probleem on vaimne kurnatus, mis tuleneb sellest, et õpetaja peab alluma absoluutselt kõigile. Kohati on selline tunne, et suurte reformide ja uuendustega oleme me õpetaja muutnud jalamatiks. Päriselt – seda õpetajad ütlevad. Me peame tegelikult seda analüüsima, miks nad niimoodi tunnevad. Kui nüüd tagasi tulla veel kord palgateema juurde, siis me ei ole oma niigi tagasihoidlikku eesmärki –120% riigi keskmisest [palgast] – saavutanud. Ma arvan, et me peaksime siin saalis ja ühiskonnas laiemalt ikkagi lõpuks tunnistama, et tänase maksumudeliga ei olegi seda võimalik saavutada. Kui ma mõtlen täna siin sellele, et kui me oma kõige kallima vara – oma lapsed – usaldame kellegi hoolde, siis minu arvates see inimene on väga oluline. Ehk siis, õpetaja teeb üliolulist tööd ja see palk peaks olema selline, et näiteks ka siin saalis olevad inimesed, kes teenivad väga head tasu, ütleksid oma lapsele ja julgustaksid teda, et mine õpetajaks õppima, sa saad hakkama, sa ei pea kuskilt mujalt juurde teenima, sa saad pühenduda sellele olulisele tööle. Aga paraku see nii ei ole. Tegelikult ongi olukord selline, et seni, kuni me seda selgelt välja ei ütle … Sellepärast ma ka proua ministrilt enne küsisin ja tegelikult julgustaks ka teda julgemalt välja ütlema, et äkki oleks õige mõelda ka selle peale, et ühiskonna need liikmed, kes saavad märkimisväärselt suuremat tasu, oleksid valmis rohkem panustama sellesse, et õpetaja palk oleks ikkagi konkurentsivõimeline. Ma arvan, et õiglane astmeline tulumaks annaks kindlasti selleks võimaluse. Nüüd aga midagi veidike ka positiivset. Kutsehariduse reform. Minu arvates suures pildis on elluviidav kutsehariduse reform vajalik ja täidab igati riigi pikaajalisi eesmärke. Me soovime, et meil kõigil oleks oskused, et tööturul konkurentsivõimelised olla. Eesmärgiga, [mille kohaselt] ilma kutseta põhiharidusega noori meil tulevikus ei oleks, saab vaid nõustuda, ja selle reformi elluviimiseks [soovin] igati jõudu. Nelja-aastase rakendusõppekavade loomisega laienevad kutsehariduse õpiteed ja selles vaates on selgelt suund õige. Millega aga ei saa üldse rahul olla, on see, et kutseharidusreformis puudub regionaalne mõõde ja sellest reformist võidavad taas Tallinn ja Tartu ning seal asuvad kutsekoolid. Lühemas või pikemas perspektiivis teised kutsekoolide piirkonnad kaotavad. Seda näeme eriti praegu Hiiumaa ja Vana-Vigala näol. Ühtepidi kaovad õppekohad ja läbi selle kaovad ka töökohad sellest piirkonnast ja laiemalt ka elu. Minu arvates Haridus- ja Teadusministeerium vaatab kutseharidust läbi hariduse prillide ja ei arvesta sotsiaal-majanduslike mõjudega piirkondadele. Reformi üks lähtekoht peaks olema, et reformi käigus ei tohi väljaspool Tallinna ja Tartut õppekohti vähendada. Tegelikult on noored ka peale põhikooli valmis liikuma teistesse piirkondadesse haridust omandama. Tegelikult ei peaks lapsi ja noori koondama taas Tallinnasse ja Tartusse kokku nii, et see tekitab omakorda sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, sest nõuab vanematelt suuremaid väljaminekuid ja see teeb asja keeruliseks, sest linnades on elu kallim ja puudub ka võimalus omada ühiselamukohta ja kõike sinna juurde kuuluvat. Minu arvates on kutsehariduses mittestatsionaarse õppe vähendamine ja tasuliseks tegemine küsitav ja suure riskiga tegevus. Me kaotame küll 100 õppurit ja saame läbi tasulise õppe tagasi 20, aga see ei anna loodetud tulu eelarve vaates. Aga arvestades seda, kuidas täiskasvanute täiendharidus inimestele ja riigile tegelikult lisandväärtust annab, võib see olla miinusmärgiga tehe. Ma arvan, et muutusi ja läbimõtlemist on vaja, aga hetkel tehakse seda kiirustades. Veel sooviks tähelepanu juhtida sellele – ja hea oli, et ka minister seda ütles –, et on hariduslik ebavõrdsus. Eestis on üha jõulisemalt tekkinud olukord, kus pere sotsiaal-majanduslik seis, sünnilinn või vald määravad üha [enam] ära selle, millise hariduse tulevikus laps saab, ja see tegelikult ei ole vastuvõetav. Tegelikult on valdkonnas probleeme veelgi, aga praegune [kõne]aeg mul neid [esile tuua] ei võimalda. Kokkuvõttes tahaks ütelda, et tugev ja ligipääsetav haridussüsteem igal tasandil ja igas piirkonnas on tugeva riigi alus. Töötame selle nimel. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Tali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatav minister! Suur tänu selle suurepärase ettekande ja optimistliku ettekande eest, mille puhul on selgesti näha pikk plaan ja perspektiiv. Miks see on hea? Sellepärast et Eesti 200 usub kindlalt, et meie rahvas on hariduseusku. Haridus on ülioluline kõikides valdkondades, isegi riigikaitses, sellepärast et me saame ülekaalukat vastast lüüa ikkagi tehnoloogia, nutikuse ja metsiku kaitsetahtega. Kuidas me seda teha saame? Ikka hariduse kaudu. Haridus on see asi, mida meile õpetasid juba meie vanaisad, vanavanaisad ja vanaemad. Haridus on see, mida mitte keegi mitte kunagi meie käest ei saa ära võtta. Eesti 200 usub, et kui me anname oma lastele ja tulevastele põlvkondadele hea hariduse, siis on väga tõenäoline, et nad saavad õnnelikuks ja jõukaks ja nende lapsed, kui jumal annab, saavad samamoodi jõukaks ja õnnelikuks. Kui me nüüd vaatame ühiskonnaelu valdkondi laiemalt, siis võrreldes Euroopa keskmisega on Eestis paremini rahastatud just kultuur, haridus ja riigikaitse, mis on meie väiksele rahvale äärmiselt olulised. Minister kattis kõikehõlmavalt ära olulised teemad. On väga hea, et hariduses tõesti viiakse ellu reforme, millel on pikaajaline mõju, kantakse hoolt õpetajate järelkasvu ja palgatingimuste eest, investeeritakse eestikeelsesse kõrgharidusse ja teadusesse. Kui vaadata ajalukku tagasi, mis meil on aidanud rahvana kesta peale seda, kui me saavutasime oma riikliku iseseisvuse, siis see on ikkagi see, et kooliharidus, Tartu Ülikool tehti eestikeelseks, ametikeeleks sai eesti keel ja sõjaväe komandokeeleks, asjaajamiskeeleks sõjaväes sai ka eesti keel. See kindlasti peab jätkuma. Väga oluline on, et teadus‑ ja arendustegevust ja innovatsiooni rahastatakse vähemalt 1% [ulatuses] sisemajanduse koguproduktist. Rõhutan veel õppimiskohustuse ea pikendamist ja kutsehariduse reformi. Sellepärast et tehnoloogiline areng nõuab haritud tööjõudu ja haritud töötajaid. Ütleme, sellise lihtsa põhiharidust [nõudva] töö võtavad varem või hiljem üle robotid. Rõhutada tuleb ka TI-Hüpet. TI-Hüpet tuleb näha võimalusena. Väikse riigina ja haritud ühiskonnaga, ma usun ja tahan loota, et me väga paindlikult ja nutikalt suudame reageerida ja panna tehisintellekti enda heaks tööle. Kõige suurem edulugu on eelmise aasta jooksul olnud eestikeelsele haridusele üleminek. Palun igaks juhuks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja hoolimata sellest, et on väga palju skeptikuid olnud, siin saalis ma kuulsin ka skeptikuid, ma ei tahaks öelda, et see on mingi Vene maailma vari või midagi säärast, aga see on ikkagi mõeldamatu, et on olnud kakskeelne haridus Eestis, hiiliv kakskeelsus. Ja ka loomulikult venekeelne inforuum on andnud võimaluse meie vastasvõistlejatele tekitada meie ühiskonnas segregatsiooni ja lõhestada ühiskonda. Võib-olla siin tuleb kiita lisaks Tõnis Lukasele ka meie lõunanaabreid lätlasi, kelle käest meil oli õppida peamiselt küll meelekindlust ja otsustuskindlust, et need reformid läbi viia. Me ei tohi poliitikutena võbeleda ja hakata midagi ümber mõtlema, nagu siin mõned opositsioonipoliitikud soovitasid, vaid me peame järjekindlalt liikuma edasi, võib-olla pisut aeglasemalt, aga järjekindlalt edasi ja ainult edasi nagu Inglise jalavägi. Ehk siis, kindlasti järgmisel õppeaastal peab esimene klass muidugi, aga ka neljas klass ja nii edasi minema täielikult üle eestikeelsele õppele. Sellepärast et kui noored elavad samakeelses inforuumis, on neid järjest keerulisem omavahel tülli ajada ja see on meie ühiskonna sidususele ülioluline. Siis me ei pea alustama neid arutelusid uuesti, kas teise maailmasõja käigus meid vabastati või okupeeriti. Me siin kõik saalis oleme ühel nõul, et meid okupeeriti järjest kolm korda, et oleks ikkagi võimalikult valus ja et me rahvana ei jätkaks, aga me jätkame rahvana. Mõnes mõttes on Eesti riik ja eesti rahva kestmine ime, aga me peame läbi hariduse seda imet iga päev taastootma. Poliitikutena me peame oma kindlat toetust väljendama mitte ainult sõnades, vaid ka läbi rahastuse meie äärmiselt edukale haridussüsteemile. Omakeelne haridus, rõhutan, on see, mille peal riiklus seisab, sest meie viimane kaitseliin on meie kultuur ja keel. Kui me kaotame oma keele, siis me kaotame kultuuri ja siis me kaome rahvana. Aga Eesti riik on loodud selleks, et eesti rahvas, keel ja kultuur kestaks üle aegade. Tänan!

Aitäh! Nüüd palun Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head Riigikogu liikmed! Väga austatud stenogramm! Tehisaru kasutamine on kindlasti üks võimalikke lahendusi selleks, et valmistada ühiskond ette ja viia tulevikku. Tehisaruga seotud lootuste taha ei saa peita neid küsimusi, mida me peame ühiskonnas lahendama, sest tehisaru peame me kasutama kahtlemata – ka haridussüsteemis ja ühiskonnas, selle ühiskonnamudeli, selle selgroo hüveks, mitte laskma tal lammutada meie põhitõdesid või õigemini hakata ise kujundama selle ühiskonna ülesehitust. Sest kui see juhtub, siis ei ole päris kindel, et üks ühele meie senised kokkulepped ühiskonnakorralduses vastu peavad. Nii et tarkust tehisintellekti programmide elluviimisel! Täielik üleminek eestikeelsele õppele on tõepoolest meie ühine soov ja eesmärk. Mis on selle tegevuse lühiajalisemad eesmärgid või, ütleme siis, konkreetsed adressaadid, siin me vaatame ehk natukene erinevalt. Ka teie, proua minister, käsitlete seda kui muukeelsete laste ja perekondade võimalust, nendele võrdsete võimaluste pakkumist osaleda tööturul – jah, see on loomulikult õige – ja ühiskonnaelus tervikuna. See on loomulikult õige, aga kindlasti ei ole see ainult individuaalne hüve, mida me peame kindlustama, pakkuma ka neile, kes ei ole seni tulnud üldse selle peale, et siin aastakümneid elades võiksid nemad ja nende perekond eesti keelde tõsisemalt suhtuda. Nüüd nõuavad nad isikliku hüvena seda riigilt. See on ka tegelikult ühiskondlik hüve, et sulatada ühiskond ühte nii põhiväärtustelt, inforuumi mõttes kui ka võimaldamaks eesti keelel selles kultuuriruumis püsima jääda. See, et kõik siinsed inimesed räägiksid eesti keelt, on ühiskondlik hüve selleks, et me saaksime seda keeleruumi siin hoida ja kindlustada, et seda keelt kasutataks. Praegusel juhul oleme me teel olukorda, kus meil on tekkinud kaks eraldi keelemulli, mille osalised, venekeelse ja ingliskeelse taustaga inimesed, ütlevad väga selgelt, et nendel raskendab motivatsiooni leidmist siin ühiskonnas eesti keelele üle minekuks see, et nad saavad oma keeles hakkama ja nad ei vaja eesti keelt. See on viimaste uuringute üks selge kaasnäht. See tähendab, on kaks paralleelset protsessi. Lisaks eestikeelsele õppele ülemineku [teemale], kus mul on ikkagi paar küsimust, [huvitab mind], miks ei ole, nagu ütleb ka endine rahandusminister Mart Võrklaev, kasutatud kõiki vahendeid tegevuskavas ette nähtud tegevusteks. Sellele jõuab minister kindlasti ka siin lähinädalatel vastata. Aga tõepoolest, meil on metoodilisi materjale puudu nii lasteaedades kui ka [koolides] – neljandas ja viiendas klassis, mis on ülemineku keskmes. Meile öeldakse, et raha pole selleks, et luua erineva keeletaustaga ja oskusega näiteks esimesse klassi tulijatele ja kooli alustajatele eraldi õpperühmi, et eestlased saaksid eestikeelses keskkonnas olla niikaua, kui seda rühma või klassi laiendatakse teiste arvelt, juhul kui need teised on saavutanud ligilähedase keelelise taseme. Öeldakse, et raha pole selliste väiksemate gruppide moodustamiseks. Tegelikult on selle ülemineku rahastamiseks piisavalt vahendeid, et kas või needsamad väljakutsed [ette] võtta ja neid ülesandeid täita. Õpetajad ootavad palgatõusu, sest nad võrdlevad seda, kas nende tegevust väärtustatakse või mitte, muude standarditega ühiskonnas. Valitsus on lubanud teemaga tegeleda. Ma loodan, et lubadused järgmiseks aastaks ei jää jälle täiesti tühjadeks lubadusteks. Aga selline asendustegevuseks nimetatud sahmerdamine tõepoolest [käib]. Võtame näiteks tundide alguse aja. Loomulikult on kogukondi, kellel on hea alustada koolipäeva kell üheksa, on neid, kes juba praegu alustavad kell üheksa, kes teevad seda pool kümme, kes teevad isegi veerand tunni kaupa otsustusi. Seda otsustavad konkreetsed kogukonnad ja omavalitsused erinevalt. Siin on väga selge erinevus selles, kas kool on keskuses või maapiirkonnas, kaugemal. Kuidas lapsed liiguvad, kuidas transpordivõrku teha? [Tuleks] teha selline määrus. Kui seni algas koolipäev kell kaheksa, aga võis hakata ka hiljem, siis nüüd algab kell üheksa, aga võib hakata ka varem. See on lihtsalt selline tegevus, mis toob hoolekogudele vajaduse bürokraatiat teha, kokku tulla, seda uuesti arutada ja võib-olla võtta täiendavalt otsuseid vastu. Aga jätkem see koolide ja omavalitsuste otsustada, nad saavad seda ka praeguse seadusandluse raames täiesti mõistlikult teha. Regionaalse koolivõrgu küsimused. Tõepoolest, Ida-Virumaa on siin erinev. Kui meil tõmbub rahvastiku arv teatud tasemega võrreldes lähiajal 50% võrra kokku [mingites] piirkondades, siis on selge, et me peame ka regionaalpoliitikat ja standardeid – ma ei mõtle kvaliteedistandardeid, vaid suuruse standardeid ja koolide standardeid – ümber hindama, [mõtestama]. Me peame siiski selle süsteemi sees mõtlema väiksemate koolide [peale], nii algklasside, põhihariduse tasemel kui ka gümnaasiumihariduse tasemel, [rohkem] kui me võib-olla seni oma illusioonides mõtlesime, et piirkonniti haridustegevus püsiks ja et ka Ida-Virumaal püsiks eestikeelse keskkonnaga koolid. [Pakkuda] Hiiumaal umbes seitsme-kaheksa õpilase jaoks, kes on valmis ametit õppima peale põhikooli, valikut ametikooli erialadest ja nimetada seda kutsehariduseks pärast täiskasvanu kutsehariduse erialade sulgemist, ei ole tõsiselt võetav, see on illusioon. Tegelikult taandub see Hiiumaal kindlasti valikainete pakkumisele ja [tekitab võimaluse] seaduse rikkumiseks, sest seadus näeb ette, et ametikool peab olema reaalselt igas maakonnas.

Teie aeg!

Me peame kogu haridussüsteemi häälestama meie kultuuriruumi hoidmiseks. See on peamine, sellele peavad kõik meie otsused olema pühendatud, ja kõrvalekaldeid siit olla ei saa.

Aitäh! Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Meie tänane ainus päevakorrapunkt on ammendunud ja meie tänane istung ja täiskogu töönädal on lõppenud. Kohtume siin Riigikogu istungisaalis juba järgmise nädala esmaspäeval.