Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (561 SE) teine lugemine

Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 561. See on selle teine lugemine. Ja palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Helmen Küti. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Head ametikaaslased! Annan teile ülevaate puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisest. Natuke lihtsalt meenutuseks, et selle seaduseelnõu algatas Vabariigi Valitsus 13. jaanuaril 2025. Riigikogu määras juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni ja eelnõu esimene lugemine toimus 29. jaanuaril käesoleval aastal. Muudatusettepanekute tähtajaks, mis oli määratud 12. veebruariks kella 17.15-ks, muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjon pöördus eelnõu kohta arvamuse saamiseks eelnõu väljatöötamisse kaasatud organisatsioonide ja huvirühmade poole. Meile saatsid arvamuse Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Arstide Liit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon ning Eesti Puuetega Inimeste Koda. Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas nimetatud eelnõu peale esimese lugemise lõpetamist neljal istungil. Olid tõesti väga pingelised, väga olulised, väga sisulised arutelud. Esimene arutelu toimus 25. märtsil. Siis juhtis sotsiaalkomisjoni [istungit] Madis Timpson ning kutsutud olid ja osalesid Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets, sama osakonna nõunik Elen Preimann, Eesti Puuetega Inimeste Koja toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik Kristi Kähär ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu nõunik Mailiis Kaljula. Madis Timpson andis sõna puuetega inimeste koja [esindajale], kes ütles, et ta väga toetab puudega lapse ea[piiri] muutmist, mis on eelnõu eesmärk, seda, et puudega lapse vanuse ülempiir viia 16 eluaastalt 18 eluaastale ja seeläbi tagada laste võrdne kohtlemine. See on ühtlasi arusaadav vanemate jaoks. Lastekaitseseaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja ka töövõimetoetuse seaduse mõistes on laps alla 18-aastane isik. Aga nii puuetega inimeste koja kui ka linnade ja valdade liidu esindaja avaldasid muret just nimelt selle teema pärast, et erihoolekandeteenuse järjekorda [sai] seni [panna alates] 16. eluaastast, aga nüüd [taheti] tõsta see iga 18 eluaastale. Muretseti ka selle tõttu, et kohalikud omavalitsused ei ole valmis pakkuma teenust, mis võib siis vahepealsesse perioodi jääda. Täna esitatakse 16-aastaselt järjekorda lisamise [avaldus], see võimalus on olemas, ja võib juhtuda, et tekib juurde omastehooldajaid, kui seda [tehakse] 18-aastaselt. Teadupärast ollakse 16-aastaselt veel seotud hariduse omandamisega ja avaldust varem esitades saab juba vaadata, millist teenust konkreetselt vaja on. Need teemad kerkisid üles. Sotsiaalministeeriumi poolt selgitati selle põhimõtet ja toodi välja ka see, et see oleks vajalik, sest erihoolekande taotlus esitatakse [praegu varem] ja tegelik teenuse kasutus hakkab hoopis hiljem. Toodi ka statistikat. Sotsiaalkomisjoni liikmed esitasid mitmeid küsimusi, ka järjekorra pikkuse kohta. Tõstatati ka küsimus, kas oleks võimalik saada täiendavaid andmeid, ja seda Sotsiaalministeerium meile lubas. Riina Solman tõi välja probleemi, et maapiirkonnast kirjutas talle üks ema, kes kasvatab autismispektri häirega last, et selle pereni vajalikud teenused ei jõua. Üldse on teenuste kättesaadavus üle Eesti väga erinev. Muretseti ka selle pärast, et kui selline muudatus teha – selle tõi [esile] Eesti Linnade ja Valdade Liit –, siis probleem on just nimelt teenuse järjekorra tingimuste muutmine. Kõik kohalikud omavalitsused ei ole valmis pakkuma koha ootamise ajal vajalikke teenuseid. Arutelu oli pikk ja põhjalik. Tõepoolest, neil, kes tahavad väga sügavuti [kõike teada], soovitan lugeda protokolli, sest protokoll on väga hästi koostatud. Suur tunnustus komisjoni töötajatele, kes seda on teinud. Ja sellel komisjoni istungil langetati otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. aprillil, teine ettepanek oli [teine] lugemine lõpetada ja kui lugemine lõpetatakse, siis minna kolmandale lugemisele 23. aprillil. See oli see, mis puudutas 25. märtsi istungit. Järgmine istung toimus 14. aprillil. Seda juhtis juba komisjoni uus esimees Signe Riisalo. Kutsutud oli Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets, just nimelt selleks, et uuesti kajastada seda teemat, mis puudutab seda järjekorda. Signe Riisalo tähendas, et eelnõu läbis keelelise toimetamise, tehtud on väikseid muudatusi, mis on ka Sotsiaalministeeriumi esindajatega läbi räägitud. Ja küsimused, mis esitati, olid väga konkreetsed. Need puudutasid ikka sedasama muret, mida olid esimesel komisjoni istungil adresseerinud Eesti Puuetega Inimeste Koda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit. Selle pika ja põhjaliku arutluse tulemusena, olles saanud ka ministeeriumilt vastuseid, tegin ettepaneku hääletada selle üle, et eelnõu võetaks täiskogu 16. aprilli [istungi] päevakorrast välja, sest see annaks Sotsiaalministeeriumile võimaluse nii Eesti Linnade ja Valdade Liidu kui Eesti Puuetega Inimeste Kojaga veel läbi rääkida. Minu ettepanekut toetas ka Riina Solman. Toimus hääletus ja ettepaneku poolt võtta see eelnõu täiskogu päevakorrast välja oli 4 [komisjoni liiget] ja vastu oli 3. Nii et selle nädala päevakorrast võeti see eelnõu häältega 4 : 3 välja. Järgmine komisjoni istung toimus 5. mail ja siis osalesid seal Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets, hoolekande osakonna nõunik Elen Preimann, hüvitiste ja pensionipoliitika osakonna nõunik Liidia Soontak, õigusosakonna nõunik Reet Kodu ning puuetega inimeste koja toetuste- ja teenustealase huvikaitse nõunik Kristi Kähär. Eelmisel komisjoni [istungil] peale seda, kui ettepanek, et see päevakorda ei läheks, leidis toetust, me palusime Sotsiaalministeeriumil läbi rääkida ja ette valmistada vajalikud muudatused. Siin ma tahan kindlasti tunnustada Sotsiaalministeeriumi selle eest, et muudatus oli ette valmistatud. Nii nagu ka esimesel komisjoni [istungil], mida juhtis Madis Timpson, ühtegi muudatusettepanekut ühegi erakonna poolt ei esitatud. Aga [ministeeriumi] esitatud muudatusettepanek jätab kehtima selle korra, et pere saab jätkuvalt esitada 16-aastase lapse eest avalduse erihoolekandeteenuse järjekorda panemiseks. Sotsiaalministeerium oli esitanud väga mitmeid meie küsitud andmeid, mis puudutasid järjekorra pikkust, mis puudutasid ka seda, kuidas järjekord liigub, kuidas pakutakse kohta, kas [mingil juhul] keeldutakse ja kuidas järjekorraga edasi tegeletakse. Need andmed tulid väga hästi kõigile komisjoni liikmetele. Selles mõttes leidsid meie küsimused ka vastused. Ja nüüd see teema, mis puudutab punkti, mille Sotsiaalministeerium tõi lauale lisaks sellele muudatusettepanekule, mida komisjon pöördumises palus. Sellega lahendatakse ära probleem, mis on tekkinud. See on siis selgitus § 6123 muudatuse kohta, mis puudutab edasilükatud vanaduspensioni regulatsiooni ja uue paindliku vanaduspensioni regulatsiooni. Ehk siis varasem säte tunnistatakse kehtetuks. Üldiselt kõik muudatusettepanekud, millega sotsiaalkomisjoni täiendavalt tuldi, selle kohta, et juba 16-aastaselt saab jätkuvalt avaldust esitada, leidsid konsensusliku toetuse. Ja sotsiaalkomisjon võttis vastu järgmised otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 14. mail – konsensus –, teha ettepanek teine lugemine lõpetada – konsensus – ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 21. mail, ka see oli konsensuslik otsus. Viimane komisjoni istung toimus 12. mail ja seal kinnitati eelnõu teise lugemise menetlusdokumendid, seda samuti konsensusliku otsuse alusel. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on üks küsimus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul oligi tegelikult küsimus selle kitsaskoha kohta, mis puudutab 16-aastaste võtmist erihooldeteenuse järjekorda. Ma saan aru, et see probleem on lahendatud, see ei ole rohkem teema ja selles osas on kindlus olemas. Ehk siis teie sõnum meile on, et Riigikogu võiks selle seaduseelnõu kindlasti vastu võtta, muudetud kujul küll, ja kõik osapooled, kes on vahepealsetes etappides esitanud oma eri seisukohti, on ka rahuldatud selle näol, et need on lisatud eelnõusse?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Ma ütlen, et tõepoolest, häältega 4 : 3 see päevakorrast väljavõtmine sai teoks. Mõnikord võiks ka ilma hääletamata võtta aega, et asja paremini arutada, huvigruppe kuulata ja lahendusi otsida. Ja tõepoolest, need Sotsiaalministeeriumi ettepanekud, mis puudutavad ka paindlikku ja edasilükatud pensioni, leidsid toetuse nii huvigruppide seas kui ka komisjonis. Mul on hea meel selle üle, et kolmandal arutelul ja kolmandal sotsiaalkomisjoni istungil me saime ikkagi väga hea ja väärt tulemuse, rääkimata neljandast, kus [kinnitati] menetlusdokumendid.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibijad! Minu sotsiaalkomisjonikaaslased, aitäh, et saime selle eelnõu menetlemisel sotsiaalkomisjonis muudatused läbi viia! [Saime] vastu tulla nii Eesti Linnade ja Valdade Liidu kui ka Eesti Puuetega Inimeste Koja ettepanekutele, mis puudutasid lapseea piiri nihutamist 16 eluaastalt 18 eluaastale. Kuna esimesel komisjoni istungil sai see eelnõu suurde saali hääletatud, siis edaspidistes aruteludes, nagu Helmen Kütt enne ette kandis, tegi ta ettepaneku, et me siiski peataksime menetluse ja teeksime kõik konsensuslikult muudatusettepaneku, nii nagu puuetega inimeste koda ette nägi ja palus. See võimaldaks panna juba 16-aastased lapsed erihoolekandeteenuse järjekorda. Arvestades meie järjekordade pikkust ning puuetega ja erihoolekandeteenust vajavate laste olukorda, on see ooteaeg neil nagunii aastatepikkune. Mida hilisemaks see lükkub, seda väiksema tõenäosusega nad teenust saavad, aga teenust nad väga vajavad. Ja nüüd oleme taas saalis. Nagu Helmen Kütt enne ette kandis, täpselt nii oli. Hääletuse tulemusena me võtsime selle eelnõu osas aja maha ja pärast otsustasime [ellu viia] selle ettepaneku, mida puuetega inimesed ja puuetega inimeste koda soovisid, nagu soovis ka linnade ja valdade liit. Nii et nüüd saavad puuetega laste pered nad juba 16 aasta vanuselt teenuse järjekorda lülitada. Vaatame nüüd seda küsimust laiemalt. Viimastel kuudel, aga ka eelarve läbirääkimiste perioodil, kui ministriks oli veel hea sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo, on hooldusreformi taustal hästi palju räägitud ka puuetega inimeste erihoolekandeteenuste rahastamisest. Ja ka sellest, kuidas tulevad toime need pered ja lähedased, kes peavad hooldama kogu elu oma sügava puudega pereliiget kodustes tingimustes. Pole kahtlust, kes Eestis on kõige raskemas olukorras – just need inimesed, kelle lähedane on raske puudega ning vajab ööpäevaringset tuge ja hoolt. Selles vallas oli alles teisipäeval sotsiaalkomisjonis arutelu, nimelt hoolekandeasutuste ja üldhooldusega seotud Pihlakodu juhtumite [teemal]. Nende küsimuste arutelul [tehti] meile erihoolekandeteenuse kohta Sotsiaalministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti poolt ettekanne. Tuleb tunnistada, et riik on tõesti jätnud isad-emad üksinda, kui perre sünnib sügava puudega laps. Need teenused, nii nagu ka Helmen Kütt enne märkis, on inimestele raskesti kättesaadavad, eriti maapiirkonnas. See tähendab, et üks vanem peab sellisel puhul loobuma töökohast ja pühendama kogu oma aja haige lapse eest hoolitsemisele. Siis võidakse tihti jääda ka sotsiaalsesse isolatsiooni, kuna lapse hooldamise kõrvalt pole võimalik aega mujale jagada. Kurb tõsiasi on see, et tihti tähendab raske puudega lapse sünd perre ka pere lagunemist. Ilma kõrvalise psühholoogilise abita sellest kriisist välja tulla on väga keeruline. Sellised pered vajavad riigilt ja kohalikult omavalitsuselt loomulikult vaimset ja ka materiaalset abi, ja seda enam, kui neile seni on pakutud. Eesti on väike riik, meil on inimesi vähe ja iga inimene on väärtuslik. Me ei saa endale lubada, et lapsevanem lihtsalt murdub selle raske koorma all. Meil on Eestis olnud väga mitmeid südantlõhestavaid juhtumeid, kus ka vanem on võtnud sellisel puhul vastu otsuse elust lahkuda, kui ta ei ole enam saanud vaimselt ega füüsiliselt piisavalt tuge ja ta ei pea vastu. Teisipäeval me komisjonis kuulsime, et erihoolekande sektorist on puudu circa 50 miljonit eurot. Me oleme jätnud selle sektori tõesti tähelepanuta. Aga keegi ju ei kahtle, et sellised inimesed vajaksid enam abi. Ma palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Riigile ei ole see olnud prioriteetne valdkond, seda tuleb paraku tõdeda – see, kuidas inimesed hakkama saavad. Sageli ka see, et kohalikel omavalitsustel ei ole kõigi murede lahendamiseks teenuseid või võimekust, jätab need inimesed muredega üksinda. Puuetega laste vanemad saadavad meile kirju ja nende kogemus näitab, et nad peavad kogu aeg võitlema selle nimel, et oma lapsele ühte või teist teenust või koolikohtagi saada. Ja see on kõige haavatavam ühiskonnaosa, mis kõigub vaesumise piiril. Kõik nendest inimestest ei suuda enda eest seista ega võidelda. Eesti Puuetega Inimeste Koda on toonud välja, et üks nende poole pöördumise sagedasim põhjus on see, et puudega laps vajab tugiisikut, kuid kahjuks ei ole kohalik omavalitsus pakkunud piisavat abi tugiisikuteenuse rahastamisel ega leidmisel. Samuti on probleem tugiisikute kehvades sotsiaalsetes garantiides ja rolli mängib siin ka madal töötasu. Sotsiaalhoolekande seadus ütleb selgesõnaliselt, et abivajaduse korral on inimesel õigus teenustele, kuid reaalsuses see kahjuks nii ei toimi ning pered on sageli meeleheitel ja väga raskes olukorras. Puudega last kasvatavatel vanematel on suur mure ka selle pärast, mis saab nende lapsest siis, kui ema-isa ükskord kaovad. Loomulikult on usaldust õõnestanud ka erihoolekandeasutustes toimunud ja päevavalgele tulnud kurvad lood sellest, kui halvasti on mõnedes neist lapsi või vanureid koheldud. Aga loomulikult ei tohi nende üksikute juhtumite [põhjal hinnata] kõiki erihooldekodusid. Kui me Pihlakodust räägime, siis me ei saa ka kõiki ühe mütsiga lüüa. Need juhtumid on õõvastavad, aga ma usun, et enamik meie erihooldekodude ja üldhooldekodude töötajatest on väga [suure] südamega inimesed. Kuid kokkuvõttes on kurb tõdeda, et kogu riigis on suhtumine sarnane. Need, kes sotsiaalvaldkonnaga ei tegele, pigistavad silmad kinni ja teevad näo, et probleemi pole. Puuetega inimeste eest hoolitsemine on ühiskondliku turvatunde küsimus laiemalt. See ei ole oluline ainult puudega inimesele ja tema perele. Kui abivajajad on hoitud, siis toodab see ühiskonnas tervikuna turvatunnet. Samas, kui terve inimene näeb, kui pealiskaudne on suhtumine puuetega inimeste eest hoolitsemisse, siis see vähendab kõigi turvatunnet. Väga positiivne on, et meil on tekkinud tugevad organisatsioonid, kes seisavad puuetega inimeste eest ja pakuvad mitmekülgset abi, nagu Eesti Puuetega Inimeste Koda. Aga muretsemise kõrval: mis on siis lahendus? Lahendus peab olema erasektori kaasamine. Kuid ma vaatan, et mu aeg saab kohe-kohe otsa ja sellest ma pikalt rääkida ei saa. Igal juhul oleks erasektori kaasalöömine tervitatav ja sellest oleks suur abi, mis võimaldaks nii riigil kui kohalikel omavalitsustel investeeringukulusid kokku hoida. Aga ma ei ole kindel, et meie seadusandluses ei ole erasektori kaasalöömisele takistusi.

Aitäh!

Aitäh! Siin ma lõpetan. Kõike head!

Tänan väga teid. Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Täna teisel lugemisel olev puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu on läbinud esimese ja teise lugemise vahel pikad arutelud. Julgen kinnitada, et see on saanud tänaseks paremaks, võttes ära selle mure, mis oli nii Eesti Puuetega Inimeste Kojal kui ka Eesti Linnade ja Valdade Liidul seoses punktiga, mille kohaselt ei oleks enam [saanud] panna 16-aastast erihoolekandeteenuse järjekorda. Rääkimata vanemate murekoorma vähendamisest, kellel erihoolekandeteenust vajav laps peres kasvab. Täna, nelja sotsiaalkomisjoni istungi järel, oleme saalis eelnõuga, mis erineb esimesel lugemisel olnust just kirjeldatu poolest ja jätab võimaluse esitada erihoolekandeteenuse saamiseks avaldus jätkuvalt 16-aastaselt. Tänan häid ametikaaslasi, kes toetasid sotsiaalkomisjonis minu ettepanekut eelnõu teisele lugemisele mineku eel päevakorrast välja võtta. Aitäh, Irja, Riina ja Aleksandr, sest just häältega 4 : 3 see õnnestus! Soovin tänada sotsiaalkomisjoni tublisid töötajaid, kes koostasid suurepärased ja väga täpsed protokollid, mida neilt soovisime. Neil, kellele pakub sotsiaalkomisjoni istungitel toimunu sügavamat huvi, soovitan neid protokolle lugeda. Aitäh ka Sotsiaalministeeriumi ametnikele, kes valmistasid komisjoni palvel ette muudatused, mis puudutavad erihoolekandeteenusele avalduse esitamist ja mida siis komisjon konsensuslikult toetada sai, ning kes saatsid kõik meie komisjoni liikmete palutud lisamaterjalid, andmed ja selgitused! Seega, head ametikaaslased, saate rahuliku südamega järgmisel nädalal kolmandale lugemisele tulevat eelnõu toetada, sest selles on võrreldes tänasega mitmed olulised ja vajalikud muudatused, mida on kaasatutest toetanud Eesti Puuetega Inimeste Koda ning Eesti Linnade ja Valdade Liit. Aitäh ka neile inimestele ja lapsevanematele, kes vahepeal meile kirjutasid, aga ka ajakirjanikele, kes selle teema tugevalt päevakorda võtsid! Nüüd aga tegelikust murest. See eelnõu ei too ühtegi erihoolekandeteenuse kohta juurde ega võta neid ka vähemaks. Tegelik probleem on nende kohtade vähesus ja riikliku teenuse, nagu erihoolekandeteenus on, kohtade rahastamise ebapiisavus. Need on olulised mured, mis vajavad sotsiaalministri tähelepanu ning tegutsemist. Kuna valitsus on kärpimisrežiimil, siis on suur oht, et olukord ei parane. Küsimusi tekitab ka see, kas see jääb samaks või hoopis halveneb, ja kas kärped puudutavad jälle kõige haavatavamaid ja nõrgemaid, kellel juba on raske hakkama saada. Muresid on ju sotsiaalvaldkonnas teisigi, aga ka tervishoius, kus on probleeme ravi kättesaadavusega. Täna teame ka seda, et 25 miljonit oleks vaja, tagamaks selle süsteemi töökindlus, mis iga kuu 800 000 inimesele toetusi, hüvitisi ja pensioneid arvele kannab. Alles hiljuti saime lugeda, et sotsiaalkindlustuse 12 kuust on 11 kuul olnud probleeme, millega siis nõndanimetatud näputöö põhimõttel tegeldakse, et need lahendada. Loodan sotsiaalministrilt aktiivset tegutsemist, valdkonna eest seismist ka eelarve läbirääkimistel ja ikka meelespidamist, et ka sotsiaalvaldkond on tema portfellis ning vajab asjatundlikku tegutsemist, huvirühmade kaasamist ja kuulamist ning nende vajaduste arvestamist. Aitäh!

Aitäh! Signe Riisalo, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Head kolleegid! Ma täiesti siiralt tänan kolleege sotsiaalkomisjonist nii eelnõu ettekandmise kui ka kõnede eest, sellepärast et mured, mis on erivajadustega inimestele teenuste osutamisega, on tegelikult suured ja see on väljakutse kogu ühiskonnale. See näitab ühiskonna arengutaset, seda, kui palju me suudame hoolida, ja mitte lihtsalt sõnades, vaid tegudes ka aidata. Mul on hästi hea meel, et viimastel aastatel just erihoolekandevaldkond, kus meil on tohutu ressursipuudus, ei ole kärpekääride alla läinud. 2023. aastal sai seda eelarvet suurendatud 15% võrra ja tegelikult ka hiljutise muudatuse puhul, et erihoolekandes läheb õendusteenus üle Tervisekassasse, me tegelikult selle teenuse baasrahastusest ressursse ei võtnud, vaid need leiti eraldi. Nüüd lihtsalt kommentaariks, et erasektori ning innovatsiooni ja tehnoloogia tulek sotsiaalvaldkonda on võtmeküsimused, millele ka kolleeg siin viitas. Üldhoolekandes osutab meil circa 50% teenustest erasektor ja ka erihoolekandes on tegelikult päris suur erasektori [osalus], aga see on veel ekstra spetsiifiline, sest seal on erasektori asutused, mille on ellu kutsunud erivajadustega laste vanemad, nähes oma lapsi erikoolides ja mõeldes selle peale, mis nende lastest täisealiseks saades saab. On mitmeid taolisi kohti: Maarja küla, Haraka Kodu, aga mitte ainult, neid on tegelikult veel. Hea on selle eelnõu puhul veel tõsiasi, et meil nende toetuste maksmise loogikast lähtudes arusaadavalt teatud ressurss vabaneb ning see ressurss läheb just sinna, kus vajadus on kõige suurem, ehk lastele pakutavatesse teenustesse. Teenuseid meil on nii riigi kui kohaliku omavalitsuse korraldatavaid. Tulen nüüd mitte erihoolekande, vaid puuetega inimestele pakutavate teenuste ja lapseealiste juurde. Riik pakub rehabilitatsiooniteenust. Tegelikult on kogu haridussüsteem oma kaasava hariduse loogikaga üles ehitatud [nii, et] puuetega või erivajadustega lapsi koos hariduse tugiteenustega vastu võtta. Aga sellele lisanduvad kohaliku omavalitsuse tugiteenused, mis peaasjalikult on lapsehoid, tugiisik ja sotsiaaltransport teenusteni jõudmiseks. Kohalikud omavalitsused tõepoolest kahetsusväärselt [eraldavad] seda ressurssi erineval määral. Näitena ma võin tuua, et kuus aastat järjest, kui need teenused olid Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest rahastatud, oli see sõltuvalt aastast kuskil 6–7 miljonit, mis me kohalikele omavalitsustele toetuseks andsime. Aga nüüd nad peavad ise hakkama saama ja see on selgelt keeruline ja väljakutseterohke. Erihoolekannet vajavate ehk psüühikahäirega ja vaimupuudega noorte puhul on keeruline just see tõsiasi, et kui hariduse [omandamine] lõpeb, siis üleminek täiskasvanute süsteemi on väga-väga keeruline. Seni on see olnud võimalik 16. eluaastast, tulevikus siis lapse täisealiseks saamisel. Ja siit ka see erihoolekande järjekorda panemine. Aga ma väga loodan, et koostöös ministeeriumi ekspertidega me suudame leida veel paremaid lahendusi, et paindlikult ja vajaduspõhiselt järjekorda teenindada, nii et just need noored saaksid sujuvalt [üle minna], et vanemad saaksid tööd jätkata ja noorte arenguprotsess ei pidurduks. Ma väga tänan oma kolleege. Ma usun, et see on hea seadus[eelnõu], mis ei tähenda kaugeltki mitte seda, et meie tööpõld ei oleks lai. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut, kõik need on esitatud juhtivkomisjoni poolt. Muudatusettepanek nr 1, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, komisjoni otsus: arvestada täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 561 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.