Первое чтение проекта решения Рийгикогу "Предложение Правительству Республики представить запрос в Европейскую комиссию об освобождении энергетических предприятий от обязанности приобретать квоты на выбросы CO2" (619 OE)

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada taotlus Euroopa Komisjonile energiatootmisettevõtete vabastamiseks CO2 kvootide ostmise kohustusest" eelnõu 619. See on selle esimene lugemine. Ja palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kuna eelnõu tutvustamiseks on aega piisavalt, siis ma mõtlesin, et ma räägin laiemat tausta ka. 2023. aastal tarbiti Euroopa Liidus energiat 60 eksadžauli ja sellest kaks kolmandikku ehk 40 eksadžauli tuli fossiilsetest allikatest – naftast, gaasist ja kivisöest. Väikese panuse andis kindlasti ka meie põlevkivi. Ja pange tähele: ainult 6 eksadžauli jagu sellest suutis Euroopa Liit ise toota, ülejäänu imporditi. Ehk siis kaks kolmandikku energiast, mis tarbitakse, tuleb fossiilsetest allikatest ja 85% sellest fossiilsest allikast imporditakse. Võrdleme seda teiste maailma suurtega. Näiteks Hiina, keda siin juhuenergeetika arendajad armastavad esile tuua kui väga suurt päikese- ja tuuleenergia arendajat – seda nad kahtlemata teevad, kas või juba selleks, et testida kõike seda, millest Euroopa suures osas sõltuvuses on, kogu meie juhuelektri arendus, nii materjalide kui ka seadmete mõttes, tuleb Hiinast –, toodab kivisütt mahus, mis on tema enda tarbimisvajadus, aga lisaks impordib veel teist sama palju. Analüütikud arvavad, et ilmselt nad varuvad, et oleks pidevalt olemas stabiilne energiaallikas. Hiina arendab tuumajaamu sellise kiiruse ja hinnaga, millele kellelgi suurt midagi vastu panna ei ole. Võib-olla Lõuna-Korea suudab kiiruse ja hinnaga neile enam-vähem konkurentsi pakkuda. Hiinas on üüratud hüdroenergia ressursid ja neil on maailmas suuruselt neljandad gaasivarud – väga hästi energiaga varustatud regioon. Ainus asi, mille defitsiit neil on, on nafta, aga nad kompenseerivad seda muude allikatega. Nagu me teame, USA-st on saanud maailma suurim naftatootja. Lisaks sellele on neist saanud väga suur gaasitootja ja näiteks kivisütt on ameeriklastel ka üüratus koguses. Seda nad praegu isegi ei kasuta, aga need reservid on neil olemas. Neil on olemas ka suur tuumaenergia tootmise võimekus. Ehk ka Ameerikas on olemas väga ohtralt väga hea hinnaga kättesaadavat energiat. Nüüd, selles kontekstis räägitakse Euroopa Liidus hästi palju ja valjuhäälselt tööstusliku võimsuse taastamisest, viimasel ajal kaitsetööstuse arendamisest, konkurentsivõimest, majanduskasvust. Tohutult kõlavaid loosungeid, paraku on nendel õõnes kõla. Ka meie koalitsioonipoliitikud kajavad nende loosungitega aktiivselt kaasa. Tegelikult ei Eestis ega [mujal] Euroopas reaalses elus toimivaid lahendusi välja ei pakuta. Reaalne elu on see, et kui ei ole piisavalt taskukohast sisendenergiat, siis ei ole ka tööstust, ei ole majanduskasvu, ei ole konkurentsivõimet. Ja see tähendab, et heaolu ei saa kasvada. Vastupidi. Geopoliitilises mõttes tähendab see seda, et sa muutud tähtsusetuks mängijaks. Ja seda me näeme ka viimasel ajal, et kui läbirääkimisi peetakse, siis kohati öeldakse eurooplastele üsna otsesõnu, et isegi kui asi puudutab Euroopat, siis teid me läbirääkimiste laua taha ei oota, sest teil ei ole midagi asjalikku seal öelda. See ei ole hea koht, kus olla. Nii et kui me võrdleme Euroopat Hiina ja USA-ga, siis selleks ei pea olema pikaajalise kogemusega ja palju õppinud analüütik, et saada aru, et me elame regioonis, mis on oma olulisuse kaotanud. Kui me tuleme kodule lähemale, siis Eesti on tegelikult väiksusele vaatamata unikaalses positsioonis: meil on tohutud põlevkivivarud, meil on endal olemas tohutu energiaallikas, millega me võiksime varustada nii iseennast kui ka aidata häid naabreid. Miks me seda oma eelist ei kasuta, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Veel 2018 oli Eesti elektri netoeksport 1,9 teravatt-tundi, peaaegu neljandik sellest mahust, mida me ise tarbime. Me olime, kui ingliskeelset terminit kasutada, Baltikumi powerhouse. Aga sealt oleme nüüd liikunud sinna, et me sõltume tugevalt impordist. Ja nüüd ma jõuangi eelnõu juurde, mille eesmärk on peatada CO2-kvootide ostmise kohustus meie energiatootmisettevõtete jaoks. Ütlen ka seda, et võimaluse annab selleks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 122. Tegemist on otsuse eelnõuga, mis teeb Vabariigi Valitsusele ülesandeks alustada koos meie naabritega läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga, et meile tehtaks see erand. Ja miks naabritega? Sest ka Läti ja Leedu jaoks oleks väga oluline ja tervitatav, kui Eesti muutuks taas selliseks elektritootjaks, kes suudaks seda suures koguses eksportida. See mõjuks hästi ka Läti ja Leedu elektri hinna tasemele. Ja kui me vaatame Poolat, siis nendel on kivisüsi, mille puhul ka kvoodiostukohustusest vabastamine aitaks kindlasti konkurentsivõimet parandada ja tööstust arendada. Eelnõu ongi tehtud selles vaimus, et kõigepealt valitsus räägiks läbi naabritega, et jõuda selleni, et me teeksime ühise ettepaneku Euroopa Komisjonile meile erandi tegemiseks, ja kui see ei õnnestu, siis läheks ise Euroopa Komisjoniga läbi rääkima. Kusjuures eelnõus on antud ka soovitus selle kohta, mis puudutab – kuidas ma ütlen? – võimalikku ebastabiilsust CO2‑kvootidega kauplemise turul, sest teatavasti see CO2-kvoodi instrument on muutunud finantsturgudel oluliseks riiklikult tagatud stabiilseks elemendiks pankurite portfellides. Ja pankuritega ei ole mõtet tüli kiskuda, see teeb kindlasti läbirääkimised raskemaks. Seetõttu on eelnõu seletuskirjas antud soovitus, et selles mahus, milles täna Eesti energiatootmisettevõtted kvooti ostavad, võiks kogu müüdava kvoodi hulka Euroopas vähendada. Siis ei oleks meie energiatootmisettevõtete ostukohustuse kadumisel negatiivset mõju kvoodi hinnale. Nii et minu arust on see igati – kuidas ma ütlen? – Euroopa Liidu raamistikus ja euroopalikus vaimus eelnõu, mida võiks valitsus tõsiselt kaaluda ja millega võiks edasi minna. Aga kui ma mõtlen tagasi sellele, milline oli selle eelnõu arutelu keskkonnakomisjonis, siis jällegi peab ütlema, et ega suurt usku sellesse ei ole, et koalitsioonist poolthääli tuleb. Kohale olid kutsutud Kliimaministeeriumi ametnikud, kes rääkisid põhiliselt asjasse mittepuutuvat juttu või suisa eksitavat juttu. Pikalt räägiti sellest, kuidas omal ajal oli tõepoolest võimalik ETS-direktiivi raames erandeid teha, oli artikkel 10c, aga seda juba alates 2019. aastast kasutada ei saa. Ma vastasin sellele, et tõepoolest ei saa, see on ammu teada ja sellepärast ka minu, meie fraktsiooni eelnõu seda ei puuduta. Siis rääkisid ametnikud pikalt sellest, kuidas riik saab kvoodimüügi tuludega palju häid asju teha: majasid soojustada, Rail Balticut ehitada ja mida kõike veel. Esiteks, kõik need asjad, kuhu raha maetakse, ei ole ilmtingimata head. Aga teiseks, ka see oli asjasse puutumatu jutt, sellepärast et eelnõu ei puuduta kuidagi Eesti riigi tulusid, sest Eesti riik ei müü enda kvoodiühikuid oma energiatootmisettevõtetele, vaid Eesti riik müüb kvoodiühikuid üleeuroopalisel turul. Nii et minu eelnõu kuidagi ei puuduta seda, et me peaksime ise loobuma kvoodiühikute müümisest, sest kui hispaanlased, hollandlased ja sakslased tahavad neid edasi osta, siis me oleme valmis neile hea meelega müüma ja saame maju edasi soojustada. Lisaks, energeetikavaldkonna ametnik Rein Vaks ütles, et seda pole mõtet teha, sest fossiilsetest allikatest elektri tootmine moodustab Eesti elektritootmisest ainult 25%. No vaat see oli nüüd selline argument, et me oleme siin subsiidiumide toel, maksuraha eest arendanud kõvasti juhuenergeetikat, samal ajal kägistanud põlevkivienergeetikat, ja siis ütleme: "Näe, nüüd on põlevkivi ainult veerand meie portfellist. Ei olegi nii suur [osa], pole enam mõtet soodustada." Seda oli lihtne pareerida. Ma ütlesin: "Kulla Rein, kui me nüüd selle kvoodiostukohustuse ära võtame, siis põlevkivielektri osakaal hüppab, sest siis see muutub turul nii konkurentsivõimeliseks, et võib-olla meil tuule‑ ja päikese‑ ja kõigi muude allikatega elektritootjad kaovad turult ära." Nii et mis ma oskan öelda? Ajad on maailmas sellised, kui me vaatame taas näiteks Hiina või USA poole, et sellist terminit nagu "CO2-heide" seal kuigi parketikõlbulikuks ei peeta, keegi sellel teemal ei arutle. Arutletakse ikkagi selle üle, kuidas oma riiki tugevana ja majandust konkurentsivõimelisena hoida ning kuidas tagada see, et energiat oleks piisavalt, et tänapäevane heaoluühiskond saaks kesta. Ma olen üsna veendunud ja märgid sellest on tegelikult juba õhus … Vaatame näiteks seda, et sakslased tegid hiljuti prantslastega energeetikaalase koostööleppe või kokkuleppe. Nende uus kantsler kohtus president Macroniga ja lepiti kokku, kuidas üksteist energeetika alal aidatakse. Sakslastel on kindlasti vaja prantslaste tuge, sest prantslased toodavad palju tuumaenergiat ja sakslased on tugevas energiadefitsiidis. See on üks pool. Aga muu hulgas on teine asi näiteks see, et sakslased, kes muidu rõhusid kõvasti rohevesinikule – tuleb rohevesinik, tuulest teeme, ja siis oleme kõik rohelised ja teeme rohelist Saksa tööstust –, nüüd prantslastega kokku leppides ütlesid, et peaasi et vesinik on, ei ole tähtis, millest see tehtud on ja kui roheline see on. Me teame kõik, mis diskussioonid käivad selle nii-öelda ETS2 reeglistiku üle. Seal on Eestigi minu suureks rõõmuks käinud välja ettepaneku see jama ära lõpetada. Ja lisaks vaatame seda, millised sõnumid tulevad Brüsselist selle kohta, mis puudutab Euroopa Liidu kliimaeesmärke. Eks see poliitiline žargoon olegi selline, et kui tahad [midagi] sahtlisse lükata, ega siis ju kohe ei ütle, et lõpetame pulli ära, vaid ütled, et lisame paindlikkust. Lisame selle 2040 eesmärgi puhul paindlikkust ja küll me siis võib-olla 2050 midagi teeme. Minu ennustus on, et see asi laguneb kõik koost ja varsti näemegi, kuidas fossiilkütused tõusevad jälle au sisse ja elu saab edasi minna. Euroopa on muidugi viimasel kümnel või rohkemal aastal teinud energeetikas nii palju valeotsuseid, et meie mahajäämus konkurentsivõimes – ja seda suuresti energeetikapoliitika tõttu – on nii suur, et liialt optimistlik ma ei julge olla selles osas, et me suudame selle vahe USA või Hiinaga tasa teha. Ja kui me arvestame sealjuures ka demograafilist olukorda, siis pilt kuigi roosiline ei ole. Aga ikkagi, siin väikses Eestis me võiksime püüda lähtuda eelkõige enda huvidest. Mina ei ole üldse nõus sellega, mida ütles hiljaaegu Eleringi juht, et Eesti huvidest ei tuleks lähtuda, vaid lähtuda tuleks suurtest Euroopa huvidest. See jutt meenutab jälle seda va Nõukogude Liitu. Seal oli ka jutt selline, et kommunismi tuleb ikka koos ehitada, muidu me ei saa selle viljastavatest tingimustest piisavalt kasu. Ja et see ei jääks minu hüpoteesiks, nii et järgmisena tuleb reformierakondlane ja hakkab rääkima midagi sellest, kuidas mina tahaksin, et punalipp oleks Pika Hermanni tornis, [siis kinnitan, et] ei, otse vastupidi. Ei taha seda! Aga teeneline reformierakondlane härra Kallas on öelnud, et see Euroopa värk meenutab aina rohkem Nõukogude Liitu. Nii et kuulakem kogenud inimesi. Kallas on seestpoolt näinud mõlemat liitu, küll tema juba teab, mis mida meenutab. Ma kutsun üles, et teeme Eestist [jälle] Baltikumi ja lähiregiooni powerhouse'i, toodame energiat sellest, mis meil on. Tänaste tehnoloogiatega on seda võimalik teha väga efektiivselt. Tänaste tehnoloogiatega on võimalik ära lahendada ka heitmete probleem, mis põlevkivist elektri tootmisega kaasneb. Ja ma loodan, et ka koalitsioonisaadikutel on olnud aega asja üle mõelda ja et täna me siis lõpuks näeme seda hetke, kui tuleb palju poolthääli ja valitsus saab ülesande hakata seda asja läbi rääkima. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti väga vajalik eelnõu. Selle ülesande oleks võinud valitsus endale ise võtta, kui ta hoolib oma rahvast, Eesti inimestest, ja nende toimetulekust. CO2 on üks oluline komponent energia hinnast. Aga nüüd lähen edasi, meil on energias üks suur pirukas veel: elektribörs. Börsikaubana CO2 väljaviimine kvoodikaubanduse kaudu on üks asi. Kas oleks võimalik sealt börsilt ära minna, kuna me tarbime [energia] ise omaenda vajadusteks ära siis, kui põlevkivi osakaal suureneb? Ajalugu meenutades, kunagi olid Euroopa Liidus piimakvoodid. Siis saadi ükskord aru, et tegelikult see ei toimi, sest hoopis kvoodikauplejad said palju rohkem raha kui piimatootjad, ja see lõpetati ära. Äkki siin on sama teema: vaadatakse, et kvoodikauplejad saavad väga palju raha ja tuleks see ära lõpetada.

Jaa, kaks küsimust. Üks puudutas kvoodikaubandust. Selle kohta kunagi üks energeetikaanalüütik ütles – ja mõnes mõttes selle piimakvoodiga seondub see ka, mis ta ütles –, et energiatootjad on nagu põllumehed, nemad vaatavad, palju kütet on vaja, et turbiin ringi käiks ja ahi köeks, ja nendel on sellised laias joones kalkulatsioonid. Põllumeeste kalkulatsioon on tihti selline laias joones: märtsis hakkab soojemaks minema, aprillis saab külvama hakata ja sügise poole proovib kuidagi saagi kätte saada. Aga pankuritel on mudelid oluliselt kallimad, oluliselt peenemad ja pankurid oskavad palju paremini prognoosida nii tootmist kui tarbimist, ka ilmastikuolusid arvesse võtta ja nii edasi. See tähendab, et nii nagu juhtus piimanduses – ka seal pankurid teenisid, riisusid koore piimalt –, ka kvoodikaubanduses on see muutunud täitsa oma elu elavaks finantsinstrumendiks ja kindlasti finantsinstitutsioonid teenivad seal raha. Energiatootjate jaoks on see üks sisendkuludest. Mis puudutab börsilt äraminekut, siis ma olen ka seda analüüsinud. Otseselt ei ole vaja hakata suure aplombiga kellegagi tüli kiskuma, nii et me lahkume börsilt, sest börsil tegelikult osalevad ettevõtted ja börsile nad saavad müüa nii palju, kui nad tahavad. Põhimõtteliselt võib [teha] nii, et ehitame paar uut põlevkiviplokki juurde ja omaniku ootustes Eesti Energiale ütleme, et kõige sellega, mis jääb üle taskukohase energia pakkumisest oma riigi ettevõtjatele ja inimestele, võite börsil kaubelda. Aga jällegi ei ole välistatud, et võib ka Läti ja Leedu ettevõtetega teha otselepingud ja elektri otse maha müüa. See oleks juba äriline otsus. Aga mõnes mõttes, kui omaniku ootus defineeriks selgelt, et meie enda inimestele ja ettevõtetele peab olema elekter soodsalt, mõistliku hinnaga kättesaadav, siis see juba ilmselt selle suuna kätte annaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Rain! Vaata, CO2 moodustab teatavasti atmosfäärist 0,004%, ja seda isegi praegu, mil CO2-le on üles ehitatud terve räkit väitega, et see on midagi väga halba ja selle [hulga] suurenemine atmosfääriõhus on samuti midagi väga halba. Tegelikult on see kõik üks suur-suur vale, mille eesmärk on üks ja ainus: kui enam midagi müüa ei saa, siis müü õhku. Ja et inimesed ja terved rahvad siis nurisema ei hakkaks, et mis jama te ajate, on tegeldud paralleelselt väga mastaapse hirmutamisega. Selle kuritegeliku manipulatsiooni rakkesse on kahetsusväärselt rakendatud ka noored. Nemad on tegelikult riikide majanduste ja heaolu kõrval veel kahekordsed ohvrid: nad on manipulatsiooni ja hirmutamise ohvrid. Aga räägi nüüd lihtsas keeles rahvale ära, et CO2 ei ole mingi mürk ja kõik, mis on sellele väitele üles ehitatud, on üks suur-suur vale.

Jaa, aitäh! No ma sellest võimalusest hakata rahvale CO2-st põhjalikumalt rääkima hea meelega loobun. (Naerab.) Aga ma nii palju kommentaariks ütlen, et tegelikult kogu see suur kliimahüsteeria on suures osas valedele üles ehitatud. Ainuüksi juba väide – kuidas see sõnapaar on? –, [et on] teaduslik konsensus, meil on otsustatud ära, milline teadus on rahastatud ja kuidas peab mõtlema, et teadlasena ellu jääda, peaks mingisuguse ohulambi igal inimesel põlema panema, eks ole. Kui vaadata seda graafikut, seda nii-öelda hokikepigraafikut, mille "kuulus" kliimateadlane Michael Mann omal ajal tegi andmeid manipuleerides, siis see on suur pettus. See on nüüd kohtus ka tõendatud, et see on pettus. Kes ei jälginud kohtuasja Mann versus Steyn, siis selle kohta on olemas kohtuistungite lavastus, mis on tõesti hea kvaliteediga tehtud. Soovitan väga neile, kes inglise keelt valdavad, tasub kuulata. Seal tuleb välja, kuivõrd jõuline ja halastamatu on see seltskond, kes on selle pettuse taga. Tegelikult ei ole inimestel probleemi hävitada nende teadlaste karjäär ja elud, kes on olnud skeptilised, kes on öelnud, et kuulge, sõbrad, ma vaatasin andmed üle, teil ei klapi siin see asi. Need rünnakud, mis selliste inimeste vastu on tehtud, on päris õudsad. See on päris õudne jälgimine. Aga õnneks on juhtunud nii, et Mannile sattus vastaseks inimene, kellel oli ressurssi sellele vastu seista. Ja nüüd on siis bumerang, kui nii võib öelda, Manni enda otsaette maandunud. Tal tuleb nüüd endal kahjusid [kinni] maksta. Sellega, et tema graafik on vale, keegi enam ei vaidle. Jah, ärimees Al Gore on omal ajal pannud ikkagi kõva bisnessi üles ja ta pani selle üles üsna vahetult peale seda, kui oli lõppenud paanika selle pärast, et me kohe külmume surnuks. Enne seda, kui me hakkasime ära keema, olid pealkirjad ärakülmumisest. Nii et eks see on poliitiline võte, et hoida rahvast hirmu all, siis on neid lihtsam valitseda.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tegelikult võib seda CO2-turgu ka ümberjagamisturuks nimetada. Ühed korjavad, teised maksavad ja kolmandad suunavad, nii nagu see protsess praegu käib. CO2 on maksustatud, tarbija maksab selle kinni ja tarbijalt saadud raha suunatakse uuesti rohemajandusse ja niimoodi see ringi käib. Tõesti, ega see ju jätkusuutlik ei ole. Ja arvestades, et muu maailm seda ei tee – Euroopa on esirinnas –, konkurentsivõime langeb. Aga nüüd lisaks sellele on tegelikult ka üks paralleelturg, GO‑de turg, kus siis müüakse statistikat. Näiteks, kui on olemas roheenergiatootja, on ta [allikas] siis päike või tuul, siis mõõdetakse, kui palju ta kokkuvõttes CO2 kokku hoiab. Ja siis need tootjad, kellel on seda [GO-d] hirmsasti vaja, näiteks saapatootjad, kes tahaks rohelist saabast toota, aga ei saa, vilkalt turul ostavad neid. Kui ta selle sertifikaadi ostab, siis on saabas roheline. Kuidas sa seda seletad?

No vot, üks asi on, täpselt, nende sertifikaatide turg energeetikas, aga siis on maailmas veel erinevaid skeeme, kus keegi, ma ütlen, väidetavalt istutab kusagil kaugel maal metsa ja siis keegi teine ütleb, et minu mingi teine tegevus on üliroheline. Minu arust on viimase kuu jooksul kõigi Riigikogu liikmete meilboksidesse saabunud need raportid Euroopa Kontrollikojast, mis juba sissejuhatuses ütlevad, et tõepoolest, rohestamiseks on raha palju läinud, aga tegelikult aru ei saa, kuhu läinud. Kogu see asenduste või vahetuste turg muudab selle asja veel eriti hämaraks. Kui nüüd veel suuremat pilti vaadata, siis tegelikult see, mida need vooruspoosetavad eurooplased ja ka liberaalne tiib Ameerikas on teinud, on ju viinud kogu reostuse, heite ja muu sellise näiteks Hiinasse või Indiasse. Globaalselt mingisugust heite vähenemist tegelikult olulisel määral ei ole toimunud, küll aga on tõepoolest heide vähenenud progressiivses läänes. Aga see on omakorda kasvanud näiteks Hiinas. Nii et kõik need, kes muretsevad selle pärast, kuidas maailm ära päästa, tegelikult petavad nii ennast kui teisi. Ei ole välistatud, et minu järel siia pulti tulev ettekandja ütleb, et jajah, aga Eesti soojeneb kiiremini kui muu maailm, või midagi taolist, et kogu maailma pilt ei olegi oluline. Eks seda demagoogiat korrigeeritakse vastavalt sellele, mis küsimus või teemaarendus parajasti on.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil oli siin juba korra juttu ka, et põlevkivist elektri tootmine on langenud 24% peale. Aga vaatamata sellele on tänu põlevkivielektrile olnud siin regioonis elektri hind 17% madalam. Me väga tihti võime ju lugeda, et Eestis on elektri hind jälle Euroopa kõige kõrgem. Kui nüüd võetakse vastu see otsus loobuda CO2-kvootide ostmise kohustusest, siis milline on teie hinnang, kui palju peaks elektri hind langema? Ja kui palju peaks sellisel juhul tõusma põlevkivielektri tootmise maht?

Hea küsimus! Ma julgeks panna selle märgi kusagile 30 euro peale megavatt-tunni eest. Selle [hinnaga] võiksid meie põlevkivijaamad meile elektrit anda, arvestades nende eluiga, arvestades seda, et tooraine on kohalik, meil on oskused seda kätte saada ja kasutada. Ja no kui see jõuab 30 peale ja kui tootmisvõimsusi on piisavalt … Täna neid ei ole piisavalt, aga mängime mõttega, et selle asemel et üüratut meretuuleparki 15 aastat ehitada, ehitame viie aastaga uue põlevkiviploki, nii et [võimsusi] oleks piisavalt. Ma arvan, et siis see moodustaks väga suure enamuse meie elektritarbest. Ei ole välistatud, et kui need õnnetud päikesepargi omanikud, kes täna kahjumiga võitlevad ja mõtlevad, kas pankrotiavaldus juba saata või mitte, siis veel elus on, siis nad vahel ikka võib-olla nulliga oma elektrienergiat pakuksid. Aga teisipidi, kui siis seadusandlikku raamistikku veel muuta, [saaks] öelda, et kallid sõbrad, teie [kanda] on ka elektrisüsteemi stabiilsuse tagamise kulu, sest ebastabiilsust tekitate teie ise oma päikesepargi või tuulepargiga – reservvõimsused ja kõik muu. Ja kui see läheks ka sinna hinda, siis, ma arvan, see matemaatika läheks õigeks. Siis selguks, et ongi õigus nendel, kes ütlevad, et ei ole kahte süsteemi ühe asja tegemiseks vaja. Ja kui sa teed elektrit stabiilsest allikast, siis ebastabiilset sinna kõrvale ei ole vaja. Kui sa teed ebastabiilsest, siis loomulikult on kõrvale midagi stabiliseerivat vaja.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Mina oleksin küll väga vaimustuses, kui see doktriin tõele vastaks, et Eesti soojeneb kiiremini. Soovitan kõigil ikkagi saunaust kauem lahti hoida, äkki see õnnestub. Sellele filosoofiale ju CO2-ideoloogia tuginebki, et saunaust hoitakse liiga kaua lahti ja lehmad teevad hirmsasti pahandust, söövad liiga palju ja eritavad metaani. Aga vaatame nüüd selle eelnõu punkti 2. Siin on eraldi välja toodud idapiiririikide julgeolekuolukord ja energiadefitsiit. Eelnõu on esitatud ju aprilli alguses, aga vahepeal toimus Hispaania ja Portugali võrkude mahakukkumine, täielik pimendumine. Kuidas nüüd seesama mõte siin uute sündmuste valguses tundub? Äsja ma märkasin, et ka Suurbritanniale anti hoiatus, et tuled võivad ära minna.

Ma olen, hea küsija, sinuga nõus, et Hispaania näide oli väga hoiatav. Ja väga ennustatav oli see, et nüüd hakkab massiliselt ilmuma igasuguseid artikleid, mis räägivad meile sellest, et taastuvenergiaga polnud sellel katkestusel mitte mingit seost. See muidugi absoluutselt tõele ei vasta. Ma siin, ma arvan, eelmine nädal ka juba esitasin retoorilise küsimuse. Kuni selle Hispaania ja Portugali suure katkestuseni olid energeetikaeksperdid lihtsalt öelnud, et kui juhuelektri tootmisvõimsuste osakaal võrgus läheb liialt suureks, siis võrgu stabiilsus aina kahaneb ja riskid aina suurenevad ja ühel päeval need riskid realiseeruvad. Sellele vastu juhuelektri arendajad ütlesid, et see on kõik jama jutt ja tegelikult kõik on hästi stabiilne ja hea. Aga huvitav on see, et ka nüüd, kui need riskid ongi realiseerunud, ja on väga suures mahus realiseerunud, ikkagi hoitakse oma jutust kinni. Aga siin võib-olla ei ole väheoluline ühe energeetikaanalüütiku mõte, mida ma lugesin. Ta võrdles kogu seda juhuelektri arendamist lõssenkismiga. Ta ütles, et isegi siis, kui juba saadi aru, et Lõssenko on olnud valel teel, läks veel paarkümmend aastat, et need ideed ajaloo prügikasti saadetaks. See oli seotud sellega, et need inimesed, kes olid vastu rinda tagunud ja loosungeid kõvasti öelnud, pidid pensionile ära minema enne, sest toonase eliidi hulgas, nii nagu, ma arvan, ka tänase Euroopa eliidi hulgas ei ole inimesi, kes ütleksid, et head sõbrad, eksisime või, ma ei tea, meid on petetud andmetega või midagi sellist ja et valime nüüd mõistliku suuna. Seda usku mus ei ole. Nii et ma arvan, et oma joru aetakse edasi niikaua, kui mingisugune suurem kataklüsmiline sündmus valu lihtsalt nii suureks ajab (Lapsekisa saalis.), et me hakkame kõik sihukest häält tegema. Siis ilmselt ka energiapoliitikas valitakse parem tee.

Aga läheme edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kes vähegi majandusega on kokku puutunud või natuke seda õppinud, saab aru, et energia hind on üks olulisemaid komponente majanduses ja selleks, et üks riik oleks üldse majanduses konkurentsivõimeline võrreldes teiste riikidega. Minul on kahtlus ja ma tahtsin küsida, kuidas sina seda näed. Kas võib olla, et Riigikogu liikmed ja tegelikult ka valitsuse liikmed ja ametnikud ei saa paljuski üldse aru, et CO2-regulatsioon ja see kvoot on Euroopa Liidus vastu võetud inimeste poolt? Inimeste poolt! See ei ole vääramatu jõud või nagu selline fakt, et päike tõuseb idast ja loojub läände. Minu arust on täiesti mõistlik see ettepanek – selleks et Eesti majandusele vastu tulla, hingamisruumi anda – rääkida meie partneritega läbi, et teha Euroopa Liidule ettepanek sellest välja tulla. Kusjuures siin on öeldud ka veel "ajutiselt". Me tegelikult EKRE-s oleme isegi väga tagasihoidlikud, sest me tahaks üldse sellest välja tulla. Äkki lihtsalt ei saada aru sellest?

Jaa, ma olen sinuga selles mõttes nõus, et tihtilugu need inimesed, kes siin käivad heietamas lugusid odavast juhuelektrist, ütlevad, et põlevkivi on kallis, räägivadki nii, justkui see CO2-kvoodi hind on tõesti nagu jumalast antud, et see lihtsalt on seal. Nad kuidagi ignoreerivad võimalust, et inimeste kehtestatud reeglid on võimalik inimestel ümber vaadata ja neid [saab] muuta. Nii et jah, see on sul tegelikult hea osundus. Võib-olla see mõte ei torma siin koalitsioonipoliitikute peadest läbigi, et Euroopas tihtilugu tõesti räägitakse igasuguseid asju läbi, muudetakse neid ja nii edasi. Miks mitte ka seda. Mis puudutab seda ajutisust, siis tõepoolest, ma selle eelnõu valmistasin ette ja ajutisuse sidusin keerulise geopoliitilise olukorraga ja ka keerulise konkurentsivõime olukorraga. Kui see mure on lahenenud, siis me võime jälle hakata fantaseerima igasugustest muudest võimalustest. Aga ma tegelikult seal taustal loomulikult mõtlesin, et [ehk] me saaks selle ajutiselt, aastaks-paariks maha, sest ma arvan, et aasta-paari pärast see süsteem lendab kogu Euroopas niikuinii laiali. Aga ma pean siin tunnustama Hanah Lahet, sest ka tema komisjonis küsis, et Rain, miks ajutiselt, miks mitte lõplikult ära kaotada. Selles mõttes ma nägin, et Hanah noore inimesena ikkagi mõtleb kaasa ja kohati isegi õiges suunas.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me mõtleme küll samadele teemadele, aga kindlasti väga erinevas suunas. See, mida mõtled sina, mis puudutab kliimapoliitikat, on minu arvates suures osas rumalus. Aga selle üle me oleme päriselus väidelnud juba mitu korda, ilmselt kahe aasta jooksul jõuame seda veel teha. Sa juba vastasid korraks sellele, aga ma küsin ka selle sinu suure plaani kohta, mis seda eelnõu puudutab. Sa mainid, oma kõnes ka täna mainisid odavat energiat, konkurentsivõimelist majandust ja nii edasi. Aga kuhu selles kõiges mahub ikkagi kliimamuutus või siis keskkonnapoliitika laiemalt? Ma saan aru, et need ei ole sinu jaoks väga olulised teemad, aga sa oled keskkonnakomisjoni liige ja ma arvan, et sellest tulenevalt on sinu kohustus, tegelikult ka Eesti kodanikuna, keskkonda kaitsta ja seeläbi ka kliimamuutusi [silmas pidada]. Mis on selle eelnõu seos kliima ja keskkonnaga, kui üldse on mingit seost?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma pean kohe korrigeerima, et kahtlemata on nii maakera kliima kui keskkond minu jaoks üliolulised. Mis puudutab kliimat, siis me võiksime hetkeks rahuneda ja mõelda sellele, et läbi kogu maakera ajaloo on kliima alati muutumises olnud. Seda ei ole ma kuidagi vastustanud. Aga suur osa neist faktoritest, mis kliimat mõjutavad – kuidas ma ütlen? –, on palju võimsamad kui inimene, kes on ikkagi üks väikene osa kogu sellest tervikust, kes siin maakeral toimetab. Minu arust on väga upsakad need inimesed, kes natuke mõtlevad ennast juba sellisesse jumala rolli, et krutiks nuppe ja hakkaks maailma kliimat kuidagi ühes või teises suunas muutma. Nii et, ütleme, kliima pärast ma selles mõttes väga ei muretse, sest need on protsessid, mis liiguvad meist sõltumatult niikuinii. Tegeleda tuleks asjadega, mille puhul me näeme, et meil on võimekus midagi teha. Jõuan keskkonnakaitseni. See demagoogia, mida meile räägitakse, et päikesepaneelid ja suurte alade katmine tuulikutega ning selleks tohutute ressursside, sealhulgas fossiilsete ressursside kulutamine kaitseb keskkonda, on tegelikult lihtsalt piinlik jutt. Ei ta kaitse keskkonda. Nii et hooligem Eesti keskkonnast, hooligem sealhulgas ka meie inimeste heaolust! Vaata, kui sul on ohtralt taskukohast energiat, siis saavad õitseda ka kõik sellised valdkonnad nagu näiteks haridus ja kaunid kunstid. See omakorda toob kaasa selle, et inimesed töötavad välja paremaid ja efektiivsemaid tehnoloogiaid, mis säästavad ressursse. Ja teisipidi saavad inimesed ka hästi elada. Nii et mul on kurb kuulda, kui sa ütled, et me mõtleme erinevalt. Mina tõsimeeli mõtlen, kuidas hoida emakest Maad, kuidas kaitsta tema keskkonda ja kuidas inimesed, kes on terviklik osa sellest süsteemist, ka siin hästi elaksid.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Rain, aitäh sulle muidugi väga ilusa pika ja põhjaliku selgituse eest! Nagu ise oleks rääkinud, kuigi nii hästi ei oska nagu sina. Aitäh sulle selle eest! Aga küsimus on selles, et kui meil sellised debatid käivad ka majanduskomisjonis, on meil alati majanduskomisjoni liige Mario Kadastik see, kes hakkab kohe väitma, et tuuleenergia on odavam kui põlevkivienergia, isegi kui võtta ära see CO2[-kvoot]. Äkki sa selgitad meile, kas see vastab tõele?

Ei vasta [tõele], on lühike vastus. Pikem vastus on see. Kui me vaatame ehitushindasid ja räägime meretuuleparkidest, siis on hea konkreetne näide. Poola kuulutas, ma arvan, paar kuud tagasi, et nad teevad hirmus suure meretuulepargi, ehitushind on 4,5 miljonit 1 megavati võimsuse kohta. Noh, me saaksime põlevkivijaama püsti poole odavamalt. Kui me vaatame tootmisvõimsuste eluiga, siis põlevkivijaamas me võiksime 80 aastat elektrit toota. Ja hooldust vajavad nad kõik, selles mõttes võib selle [kulu] välja taandada. Nii nagu tuulik nii vajab ka fossiilkütusel töötav jaam hooldust. Vaatame seda, mis on kasutegur, aga mitte kasutegur selles mõttes, kui palju muundab üks masin mingisugust energialiiki teiseks, vaid kasutegur selles mõttes, kui palju oma nimivõimsusest, teoreetilisest energiatoodangust annab mingi tootmisseade välja. Meretuulikute puhul me räägime maksimaalselt 40%-st, maismaal vähem. Eesti statistika järgi, ma vist ülemöödunud nädalal need numbrid ütlesin ka, [on see] 30% juures, ma julgen pakkuda. Aga fossiilkütuste jaamade puhul me räägime ikkagi 90%-st, tuuma puhul räägime juba 97% või 98%-st. Ehk selleks, et saavutada sama elektritoodang 1-gigavatise põlevkivijaamaga versus tuulikupargiga või, veel enam, päikesepargiga meie geograafilises asukohas, tuleb tuule- ja päikesevõimsusi mitmekordselt rohkem installeerida. On ehituskulu suurem, on eluiga lühem. Jah, nagu Mario siin möödunud nädalal väga tabavalt ütles, kütuse hind ei ole oluline. Tõepoolest, kui vaatad tuumajaama elektritoodangut, seda, kui suur osa on tuumakütusel elektri hinnas, siis ei ole kuigi suur, on paar protsenti. Põlevkivijaamal on ta tõenäoliselt natuke suurem, aga jällegi ebaoluline. Ma ütleksin, et võtame siis selle argumendi tagurpidi, selle, et tuul ja päike on tasuta, nagu Kaja Kallas meile on öelnud. Ja Annely Akkermann eelmisel nädalal läks üldse rändama kusagile taevalikesse kõrgustesse, rääkis meile päikesest. See tegelikult ka ei ole relevantne. Siis me peaksimegi vaatama seda, mis on ressursikulu, mis sa ehitusse sisse paned, kui palju territooriumi sellega ära katab, mis on eluiga ja nii edasi. Ja siis me jõuamegi punkti, [et kui võrrelda] seda moonutust, mis on CO2-kvoodi kulu põlevkivist elektri tootmisel, ning toetusi tuulest ja päikesest energia tootmisele – kusjuures varjatud toetus on veel kõik see, mis tuleb võrku lisada selleks, et tuulest ja päikesest elektri tootmine kuidagigi stabiilne oleks, see on varjatud maksudesse –, siis ei saa kuidagi Marioga nõustuda, et [tuuleenergia] on odavam.

Aitäh! Head kolleegid Evelin Poolamets ja Hanah Lahe, ma ei saa teile kahjuks teist küsimust anda, sellepärast et selle menetlusformaadi puhul võib iga Riigikogu liige esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Seetõttu ma ei saa teist küsimust teile anda. Küll aga saan küsimuse anda kolleeg Jüri Jaansonile. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ühele kolleegile vastates rääkisite siin pikalt-laialt kliimamuutustest. Aga millest te ei rääkinud? Et kliimamuutused jaotuvad kindlasti üldisteks ja inimtekkelisteks. See on vägagi teaduslikult ära tõestatud, et on olemas ka inimtekkeline kliimamuutus. Kahtlemata on süsinikukvootide süsteem ehitatud üles eelkõige just sellesama inimtekkelise süsinikusaaste vähendamise motiveerimiseks. Minu küsimus lihtsalt on teile, kas te kuulute nende leeri, kes eitavad inimtekkelisi kliimamuutusi, arvestades, et te rääkisite pikad jutud, kuidas maailmas kliima tegelikult muutub. Või milline on teie lähtepunkt selles plaanis? Kas süsinikuheite kvootidel tegelikult on mingi mõte või ei ole? Mis on teie seisukoht?

Hea küsimus! Jaa, ma viitasin sellele, et kindlasti maailma kliimat mõjutavad väga oluliselt eelkõige päike, geoloogilised protsessid ja nii edasi. Ma ei ütle, et inimese mõju on null, aga ma ütleksin, et see mõju … Noh, mina usun neid teadlasi, kes ütlevad, et see mõju on piisavalt väike, et jääb vea piiresse, seda võid arvestada, võid mitte arvestada. Mis puudutab kogu CO2-kvoodi süsteemi ja teie arvamust, et see on suunatud sellele, et seda soojenemist pidurdada ja heidet vähendada ja mida kõike muud – loosung on ilus nagu liberaalsetel jõududel ikka. Aga kui tulemust vaatad, siis ju soojeneb ikka. Keskkonnaorganisatsioonid ei väsi regulaarselt karjatamast, et issand jumal, kui me nüüd veel rohkem midagi ei tee lisaks sellele, mis me juba teinud oleme, siis soojeneb veel kiiremini. Nii et mõju ei ole olnud. Nagu ma juba ütlesin, heide on kolinud läänest Hiina, Indiasse, Pakistani ja mujale, aga globaalses mõttes mõju ei ole olnud. Mulle õudsalt meeldib see sõna, mis hiljaaegu Eestis käibesse tuli: vooruspoosetamine. Meil aasta sõnasid Eestis tihti valitakse, ma sellele annaks küll hääle. Vooruspoosetamise – see on läänes olnud populaarne. Tehakse nägu, et küll me oleme head ja päästame maailma, aga siis minnakse pannakse maja ees Land Cruiser käima, et koju sõita, ja öeldakse, et ei noh, mina pean ikka koju saama, sest ma ju päästan maailma.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aga enne, kui me saame edasi minna, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Mul on tõesti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Me siin praegu menetleme OE-d. OE kohta on kodu- ja töökorra seaduses väga selgelt kirjas, et kummaltki ettekandjalt saab küsida ühe küsimuse. Hea kolleeg Hanah Lahe tahtis küsida teist küsimust, aga te ei andnud talle teist küsimust. Aga kuidas ta saab oma õigust kasutada kodu‑ ja töökorra järgi? Ta läheb nüüd ise kaasettekandjana pulti. Kas ta peab küsima siis iseenda käest või te oleksite pidanud andma talle võimaluse teiseks küsimuseks? Ta ei saa oma õigust ju kasutada.

Jah, hea kolleeg, see ei ole esimene kord. Me olime eelmises päevakorrapunktis silmitsi sama olukorraga, et taheti esitada teine küsimus. Aga Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse järgi seda võimalust ei ole. Tõesti, kummalegi ettekandjale saab esitada ühe küsimuse. Ma saan aru teie siirast murest Hanah Lahe pärast, aga kahjuks ma ei saa erandeid teha ei Evelin Poolametsale ega Hanah Lahele, sest sellisel juhul pean ma erandi tegema kõikidele kolleegidele. See ei ole kahjuks vastavuses meie Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Aga järgnevalt ongi mul hea meel paluda siia Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjonis toimunud arutelu tutvustama keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Loomulikult on minul ka hea meel, et Helle-Moonika Helme muretseb minu õiguste pärast, see on väga kena temast. Tutvustan teile komisjonis toimunud arutelu, eelkõneleja tegelikult põgusalt tegi seda ka. Komisjoni istung toimus esmaspäeval, 5. mail. Osa võtsid kõik liikmed, välja arvatud üks. Kutsutud olid Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks ja kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgas. Arutlesime sellesama otsuse eelnõu üle ja arutelu oli huvitav. Küsisime eelnõu algatajalt erinevaid küsimusi, aga paljudele minu hinnangul väga head vastust ei saanud. Meie arvates ei olnud tehtud selle kohta – kui ütlen "meie arvates", siis ma räägin nendest, kes kuuluvad koalitsiooni – piisavat mõjuanalüüsi, erinevaid hinnanguid. Näiteks, nagu ka eelkõneleja enne rääkis, mina küsisin tulu kohta ja selgus, et tulu see eelnõu kuidagi ikkagi ei puuduta. Siis on eelnõus mainitud, et Eesti võiks paluda seda erandit mingisuguseks ajutiseks ajaks. Kui ma küsisin, mis aeg see ajutine aeg on, siis mulle selle kohta ka vastust ei antud. Erinevalt eelkõnelejast, kes kahjuks seadis Kliimaministeeriumi eksperdid kahtluse alla, on minu hinnang, et nad andsid väga asjatundlikku infot ja vastuseid. Näiteks [öeldi, et] erandit, millest eelnõus räägitakse, sai küsida aastal 2019, aga hetkel ei saa. Ja tegelikult me oleme saanud HKS-ist väga palju tulu, sellest ka eelkõneleja rääkis. Oleme saanud selle toel ehitada palju taristut, teha olulisi investeeringuid. Sinna kuulumine ja seal kauplemine on Eesti jaoks kindlasti väga oluline. Väga kokkuvõtvalt võiks öelda, et Kliimaministeeriumi ametnikud leidsid, et eelnõu muudatusega kaasneks rohkem kahju, kui see tooks kasu. See ettepanek ei mõjutaks oluliselt elektri börsihinda, aga elektriturule ja investeeringutele tekitatud kahju oleks märkimisväärne. Komisjoni juht lisas, et tegelikult on investeerimiskindlus Eestis väga oluline. Kui me soovime selliseid erandeid hakata järjest küsima, siis ettevõtjatel tekib küsimus, mis riigi suund tegelikult ikkagi on. Väga palju pikemalt ma seda arutelu ei tutvusta, sest eelkõneleja käis [siin juba] paljud oma argumendid üle, mis me komisjonis kõik ära kuulasime. Komisjoni ettepanek oli võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna ehk 14. mail ja viia läbi eelnõu lõpphääletus. Seda toetati konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Nii nagu ma ütlesin, kokkuvõttes see CO2-turg meenutab sellist rahalist ringmajandust ehk siis ühelt poolt pumbatakse, teisalt võetakse ja kolmandas kohas tarbitakse. [Küsin] seoses nendesamade objektidega, mida te [mainisite], öeldes, et see on Eesti majandusele ka kasulik olnud. Noh, see on see tarbimise moment, on ju. Meie raha, mida meie käest on kokku korjatud, on siis antud mingisugustele roheobjektidele. Aga lisaks sellele toimib see varjatud turg, on ju. Nii nagu ma oma küsimuses ettekandjale ka märkisin, meil on selline turg: kui teie ostate pastaka teadmises, et see on rohepastakas ehk siis roheenergiaga toodetud, siis tegelikult ei pruugi see nii olla, sellepärast et need ettevõtted ostavad CO2-kvoote, GO‑sid. Kas see on ka normaalne, mis toimub?

Aitäh küsimuse eest! No normaalsus on subjektiivne mõiste. Aga Kliimaministeeriumi ekspert märkis tegelikult ka, et HKS ei ole loodud otseses mõttes riigile kasu teenimiseks, vaid see on ülemineku rahastamiseks. Ja nagu ma ütlesin, seda tulu kasutatakse süsteemselt investeeringuteks, mis vähendavad tulevasi kulusid. Hetkel on olukord paratamatult selline, et maailm paraku sõltub veel fossiilkütustest, aga see ei tähenda, et see nii jääks. Me liigume ikkagi puhtama ja rohelisema majanduse suunas.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Hanah! Sa ühes oma esinemises väitsid, et need riigid, kes kasutavad fossiilkütuseid ja fossiilenergeetikat, ei ole demokraatlikud ja me ei taha ometi sellistes riikides elada. Ometigi kasutab enamik demokraatlikke riike oma energiasüsteemides fossiilkütuseid. Siin on mõned näited. Ameerika Ühendriigid – tugev liberaalne demokraatia, kasutab endiselt palju fossiilkütuseid. Austraalia – parlamentaarne demokraatia, suur kivisöe eksportija ja kasutaja. India – suurim liberaalne demokraatia rahvaarvult, fossiilkütused, kivisüsi on endiselt peamine elektri tootmise allikas. Norra – suur nafta ja gaasi tootja ja eksportija. Jaapan – pärast Fukushima tuumaõnnetust suurendati nafta ja gaasi kasutust. Kas sa jääd endiselt väite juurde, et need riigid a) pole demokraatlikud või b) neis elada me ei tahaks? Või siis mõlemat? Ja kas demokraatia ja fossiilenergeetika seost ka komisjonis arutati?

Aitäh küsimuse eest! Ei, seda seost me ei arutanud. Aga ma pean märkima, et te tõlgendate minu öeldut natuke valesti. (Saalist öeldakse midagi.) Ma saan aru, et te kuulasite, aga te ikkagi tõlgendate seda valesti. Ma pidasin peamiselt silmas Hiinat, mida teie ja teie erakonnakaaslased väga tihti välja toovad selles debatis, et kuna Hiina sõltub nii palju fossiilkütustest ja ka ekspordib neid, siis järelikult see on maailma majanduses nii märkimisväärne ja selline suund, mille meie ka endale peaksime võtma. Tegelikult see nii ei ole. Kui te vaatate Hiina kliimaeesmärke, siis Hiina on võtnud eesmärgiks saada kliimaneutraalseks aastaks 2060. See on küll hilisem aeg kui Euroopa Liidus, aga aastaarv iseenesest ei määra midagi, tähtis on see suund ja poliitika, mis on ette võetud. See suur energiamaht nende riigis, ma arvan, lihtsalt ongi oluline kuidagi täita. Nad ongi praegu sõltuvuses fossiilkütustest, nagu te mainisite, ka paljud teised riigid on, aga see üleminek toimub tegelikult igal pool. Kui te räägite Ameerika Ühendriikidest, siis kahjuks on nii, et selle president on inimene, kes eitab inimtekkelisi kliimamuutusi. Pikas plaanis on tema kliima- ja keskkonnapoliitika jätkusuutmatu ja väga tagurlik. Nii et see ei oleks koht, kust eeskuju võtta, kindlasti mitte. Aga väga kahju, et teie seda soovite teha.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt, üllatav oli märgata teatavat sarnasust sinu ja Ameerika Ühendriikide presidendi vahel. Tema kohta öeldakse, teda tuleb võtta tõsiselt, aga mitte otsesõnu. Vastates Helle-Moonikale, kuigi ta tsiteeris, mida sa oled öelnud, sa ütlesid ka, et seda ei tohi päris nii mõelda, nagu sa ütlesid, vaid kuidagi teisiti. See oli huvitav. Nüüd teine asi. Sa tõid esile, et ametnikud ütlesid, et ETS-direktiivi artiklit 10c ei saa enam kasutada. Jah, ma tean, ma ütlesin seda ka keskkonnakomisjonis. Minu eelnõu tugineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 122. Ja nagu sa mäletad, ametnikud seda ei kommenteerinud, sest neil ei olnud midagi öelda. Nad teavad, et seda artiklit saaks kasutada. Aga mu küsimus sulle on võib-olla natukene filosoofilisem. Kui sa paned kaalukausile selle, et Euroopas hakkavad inimesed elama tunduvalt vaesemalt, meditsiini tase langeb, haridust saab anda vähematele inimestele, paljud ei tule toime endale söögi hankimisega, ning selle, et majanduslikult läheb hästi ja kasutame fossiilkütuseid edasi, kumma sa siis esimeseks paneksid?

Aitäh selle küsimuse või mõtteavalduse eest! Mis puudutab seda minu tsitaati, siis te võite üle vaadata selle saate, kus ma selle ütlesin. Ma arvan, et te mõlemad tõlgendate mind valesti. Aga ma lisaks veel palun seda, et te ei võrdleks mind Ameerika Ühendriikide presidendiga. See ei ole väga kena teist. Aga see kaalukauss, millest te räägite. Muidugi me ühtegi nendest teemadest komisjonis ei puudutanud, neid teie filosoofilisi mõtteavaldusi. Aga kaalukausil on tegelikult kliimamuutus samamoodi ja see, kui palju kahju see põhjustab majandusele, inimestele, meie elurikkusele. Seda ei saa kuidagi valemist välja jätta, sellel on väga suur majanduslik kahju ka, millest te otsustate oma sõnavõttudes kahjuks mitte rääkida.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Päris julged avaldused siin Ameerika presidendi kohta. Ta on olnud ametis suurusjärgus neli kuud ja lahmimine käib praegu Eesti riigis igal pool. Aga ma tulen selle eelnõu juurde CO2-[süsteemist] väljumise kohta. Te kiitsite Kliimaministeeriumi ametnikke, et nad olid hästi põhjalikud ja teie jaoks arusaadavad. Aga sellest nad aru ei saanud, et kui tugineda artiklile 122, siis on võimalik välja minna sellest CO2-[süsteemist] või taotleda erisust. Kas oli ka juttu sellest, et võtta lahti see Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 122 ja selle alusel ikkagi proovida seoses meie julgeolekuolukorraga, võttes naabrid appi, leida see erisus CO2-komponendi välja saamiseks meie energia hinnast?

Aitäh! Nii otseselt me seda ei arutanud komisjonis, kas see konkreetne artikkel lahti võtta. Küll aga ütlesid Kliimaministeeriumi ametnikud, nagu te ise ka rääkisite, et tuleks võtta teised riigid kampa, mingisugune konsensus võib-olla leida ja ühiselt see pöördumine teha. Aga sellist soovi teistel riikidel ei ole. Ja kui te räägite julgeolekust, siis taastuvenergia ja puhas majandus on julgeoleku väga suur osa.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu või kriitikat CO2-kaubanduse kohta, et see ei täida oma eesmärke ja et CO2-kvootidest on saanud spekulatiivsed finantsinstrumendid, mille kaudu suurkorporatsioonid ja rikkamad riigid ostavad vaesematelt heitkoguseid? Tegelikult see ju ei aita keskkonda säästa. Kas sellest oli juttu teil?

Aitäh! Sellest ei olnud juttu. Ja teil ei ole õigus, et see süsteem on kuidagi halb või ebaefektiivne. Loomulikult, iga süsteem võiks parem olla. Heitkogustega kauplemise süsteem on saanud palju kriitikat eri aegadel, aga praegu on see parim instrument, mis meil on, ja tegelikult end väga hästi tõestanud. Nagu ma mainisin, Eesti on sellest väga palju tulu saanud, et oma jätkusuutlikku üleminekut ja arengut rahastada.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli selline suurema plaani arutelu ka, pika plaani arutelu? Te ütlesite, et CO2-kvoot on andnud Eesti riigile raha. Kahtlemata on. Ja Eesti on saanud ka Euroopa Liidult raha, praeguseks veel natuke rohkem, kui sisse oleme pannud. Aga me oleme viimase 20 aasta jooksul maksnud Euroopa Liidule miljardeid ja tõenäoliselt 2028.–2029. aastast hakkame netomaksjaks. Kas te arutasite ka seda, et võib-olla ikkagi ei ole see CO2-süsteem pikas plaanis Eesti riigile kasulik ja ühel päeval oleme netomaksja, maksame oluliselt rohkem sisse? Võib-olla ei ole see ainult edulugu, nagu te püüate rääkida või nagu see kuvand on. Kas te pikka plaani ka arutasite, seda, et ühel päeval Eesti maksab netomaksjana miljardeid ja saab palju vähem tagasi? Võib-olla see polegi kõige õigem valik.

Aitäh! Seda konkreetset küsimust me komisjonis ei arutanud. Eesti on Euroopa Liitu kuulumisest saanud väga palju head. Ma ei saa öelda, et see on edulugu, see oleks vale sõna, aga me oleme Euroopa Liitu kuulumisest saanud väga palju kasu. Mulle tundub, et teie sõnavõtu taga võib olla selline filosoofiline mõttekäik, et võib-olla ka Euroopa Liit ei ole Eesti jaoks päris õige. Ma ei saa teiega kuidagi nõustuda. See on üldsegi väga lai arutelu ja ma arvan, et keskkonnakomisjon ei ole õige koht, kus seda pidada.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Praegu me arutame siin CO2-kvootide ja [-komponendi] võimalikku mahavõtmist energia hindadest. Ma saan aru, et te tahate väga kuidagi maailma ja kliimat päästa. Küsimus ongi selline. Teatavasti CO2-kvoodiraha laekub riigieelarvesse ja selle eest ehitatakse siis näiteks Rail Balticut. Aga minu küsimus on see, võtame puhtfilosoofiliselt, et kuidasmoodi teie hinnangul me nüüd päästame maailma, kui me võtame selle raha maksumaksjalt või tarbijalt ära, suuname selle riigieelarvesse ja selle eest teeme midagi muud. Kuidas planeet siis vähem soojeneb teie arvates või kuidasmoodi see mõjutab kliima soojenemist?

Aitäh! Mul on väga hea meel, et te soovite minuga siin filosofeerida. Me seda küsimust komisjonis ei puudutanud. Aga Rail Baltic kindlasti on rohelise ja jätkusuutliku arengu osa, see ühendab meid teiste Euroopa riikidega. Ja paraku on nii, et … (Saalis räägitakse.) Ma hea meelega jätkaks oma vastust, aga seal EKRE poolel saalis on mingisugune sumin. Paraku on nii, et igasugune inimtegevus jätab keskkonnale ja laiemalt ka planeedile jälje. Ei ole ideaalset süsteemi, ei ole ideaalset energiasüsteemi, transpordivahendit, valikuid tuleb teha. Rail Balticul kahtlemata on keskkonnamõjusid, mis ei ole positiivsed, aga mina arvan, et need positiivsed mõjud kaaluvad negatiivsed üles.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Arvestades seda, et USA on lahkunud uuesti Pariisi kliimaleppest, lõpetanud igasugused subsiidiumid, näiteks meretuuleparkidele, ning alustab söetootmise suurendamist, kas komisjonis oli selle eelnõu puhul juttu sellest, et USA ju mõjutab kogu kliimapoliitikat ja kas see ka Eestit mõjutab? Ja lisaks, mis ta teie arvates siis nii valesti teeb? Te olete tema kallal päris kõvasti võtnud. Söejaamad on USA terasetootmise jaoks hädavajalikud.

Aitäh! Seda teemat tõi küll esile Rain Epler, mitte päris teie sõnastuses, aga kui ma ei eksi, siis ta küll mainis seal Ameerikas toimuvat ja ka Ameerika presidendi poliitilist agendat. Aga laiemalt me seda ei arutanud. Te küsisite, mida ta teeb valesti. Minu hinnangul on väga jätkusuutmatu lihtsalt kliimapoliitika kustutada või selle ajamine lõpetada ideoloogilistel kaalutlustel. Nagu ma ütlesin, inimene, kes on täna Ameerika Ühendriikide president, eitab kliimamuutuste inimtekkelisust. Paraku on nii, et kliimamuutuste mõjud on ka Ameerika Ühendriikides väga hästi näha ja väga hästi näha ka nende majanduses. Siin enne räägiti pikast plaanist. Pikas plaanis see on väga jätkusuutmatu.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid ja inimesed, kes vaatavad seda debatti siin! Kõigepealt ma tahan tänada Rain Eplerit, kes tegi väga hea ja põhjaliku ülevaate. Kui Rain oli enne majanduskomisjoni liige, siis ka seal oli tal alati arukaid ettepanekuid. Mingil hetkel kadus ta ära ja ma küsisin Raini käest: "Miks sa siis enam majandusega ei taha tegeleda? Sa oled ju majanduses väga tugev ja pädev." Nüüd ma saan aru, miks ta läks keskkonnakomisjoni. Sellepärast et tundub, et Eesti parlamendis tegeleb majandusküsimustega kahjuks keskkonnakomisjon. Ja vaat see ongi teema, mis paneb mõtlema. Tegelikult on tekkinud maailma tuleviku pärast südame valutamine ja niisugused teemad ju heaoluriikides. See iseenesest ei ole vale, see on väga tore, me peamegi keskkonda hoidma. Aga siis kummalisel moel ei mõelda enam selle peale, kuidas me ellu saaksime jääda. Väga palju valet kuuleb järjest rohkem, kuigi on väga palju argumente, mis tegelikult kliimamuutust selgitavad. Sellise põhjenduse baasil on keegi üles seadnud väga suure äri. Ja kahjuks see äri lõpeb Euroopa Liidule, kaasa arvatud Eestile, väga halvasti, sellepärast et me ei ole tegelikult konkurentsivõimelised, millest ka Rain juba siin rääkis. Ma toon mõned näited. Tihti räägitakse sellest, et juhuenergia ehk tuule- ja päikeseenergia on hästi odav. Sellest räägib tihti Mario Kadastik meil majanduskomisjonis, et see on väga odav, tuuliku jalami juures on energia hind umbes 20 eurot megavatt[-tund]. Aga alati jäetakse rääkimata kõigepealt see, kuidas tuuliku jalami juurest energia jõuab tarbijateni, ja see, et me hakkame ümber ehitama kogu energiavarustussüsteemi. Teatavasti on meil see juba aastakümneid tagasi üles ehitatud nii, et idast lääne poole lähevad juhtmed järjest kitsamaks ehk siis sinna ei mahu eriti palju energiat. Seda [kulu] kunagi juurde ei liideta energiatootmise omahinnale. Aga selle me maksame kõik kinni järjest uute tasudega: on võrgutasud, on roheenergia tasu ehk taastuvenergia tasu. Nüüd on meil vaja sageduse hoidmise tasu juurde panna, sellepärast et juhuenergia ei suuda meile tagada sagedust. Siis on saartalitlustasu – kui meil oleks kogu aeg olemas juhitav energia, siis samamoodi ka seda probleemi ei oleks. Kui me need kõik juurde liidame, siis kindlasti ei ole see energia kaugeltki odav. Ja miks ka mitte, loomulikult, turg paneb asja paika. Kui meil on tuuleenergia ja päikeseenergia väidetavalt odav ja kõik on vabas konkurentsis, siis palun väga, iga tootja las toodab ja kui ta suudab seda mõistliku hinna eest toota ja müüa, siis nii ongi. Aga paraku käib see doteerimise peal ja võrgutasu hindamata. Halb on kogu sellise poliitika juures see, et see väga paljuski mõjutab maailmas igasuguseid rumalaid otsuseid. Tegelikult oleme süüdi meie ehk poliitikud. Ma ei pea silmas kõiki meid siin, vaid kui võtta [näiteid] laiast maailmast. Kogu aeg üritatakse leida ühte nišši juurde, et [keegi veel] sinu poolt hääletaks. Nii otsitaksegi selliseid inimesi, keda saab hästi mõjutada. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja nii ongi seesama kliimahüsteeria üles puhutud. Tegelikult Al Gore alustas seda üheksakümnendatel ja oligi ilus tulemus. Ta saavutas selle, et ta sai Valgesse Majja asepresidendiks. Ma mõistan tegelikult väga hästi ka noori inimesi, nagu meil siin on Hanah Lahe, kes valutab südant, [tahab] päästa maailma. Kahju on sellest, et nii palju me oleme neid debatte pidanud, aga ükskõik kui palju argumente siin välja tuuakse, need lähevad ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ja kui me esitame siin küsimusi, et kuidas me peaksime olema jätkusuutlikud, kuidas meie majandus jääks ellu globaalses konkurentsis, siis seda millegipärast ei taheta kuulata. Oleme ausad, kui sa oled ikkagi Riigikogu liige, sa saad korralikku palka ja sul palju kulusid ei ole, siis võib-olla ongi väga hea mõelda igasuguste utoopiliste asjade peale. Aga suurem osa elanikkonnast Eestis ja mujal maailmas ei ela nii roosilist elu. Ja meie põhiülesanne on saada energia hind selliseks, et me oleme konkurentsivõimelised, et meil üldse oleks siin midagi teha. Halb on see, et kui üks koalitsioon neli aastat siin valitseb, siis selle aja jooksul paratamatult jõutakse teha halbu otsuseid, mis kahjuks mõjutavad meie energiapoliitikat mitte ainult neli aastat, vaid 40–80 aastat. See on kurb! Kui me oleme juba andnud mingisugused lubadused välja, näiteks ka nende meretuuleparkide puhul, millele me peaksime dotatsioone maksma hakkama – ja ettevõtjatele tahetakse praegu ka maatuuleparkidele peale maksma hakata –, siis me seome ennast pikaks ajaks. Ja nii ei saa ka hilisemad valitsused, kui peaks tulema arukad inimesed võimule, teha normaalseid otsuseid. Kui nad teevad, siis nad on seotud, neil on käed seotud, sellepärast et siis tulevad trahvid ja muud sellised asjad. Kahjuks ma pean tunnistama, et ükskõik kui palju me räägime, see ei ole selle kahe aasta jooksul, mis mina siin olen olnud, koalitsiooni mõttelaadis midagi muutnud. Välja arvatud üks asi: see meretuuleparkide teema on praegu kalevi alla pandud. Ja Mario Kadastik, kes majanduskomisjonis kogu aeg tuliselt toetas meretuuleparke, nüüd ütleb, et see oli hoopis sotside teema, see nagu enam ei mängi. Aga samas jätkuvad tegelikult eriplaneeringud Saaremaal, ülikallid eriplaneeringud, et meretuulepargi juurde liine viia. Liivi lahe meretuulepargi puhul käib praegu täpselt samamoodi eriplaneering ja arutatakse, kuhu trassikoridore teha. Nii et me kulutame kogu aeg, aga täna oleks vaja teha uusi otsuseid. Ja just see eelnõu, mis praegu on EKRE poolt [tehtud] ja Raini ette kantud, on väga mõistlik. Vähim, mis me teha saame, on see, et me pöördume tõesti Euroopa [Liidu] poole ja katsume vähemalt sellest hullusest [väljuda], sellelt kihutavalt rongilt, mis kuristiku poole läheb, esimesena maha astuda. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ma proovin seda teemat lahata mõningate näidetega, mis siis kokkuvõttes toimub. Rain ütles, et globaalselt ei ole ju tegelikult midagi muutunud, viidates sellele, et Euroopa üksi ei suudagi midagi teha. Aga on küll muutunud. Globaalselt on muutunud Euroopa koht maailmas ja konkurentsivõime. Rohepöörde tõttu me oleme turul ikka päris tublisti kaotanud ja meie inimestele ja nende toimetulekule on see mõjunud. Ma toon mõningad näited. Eelmisel aastal külastasin Ameerika Ühendriike. Floridas Miami külje all on hästi suur elektritootmisjaam, mis toodab elektrit suhkruroost. Suhkur võetakse välja, roog pannakse ahju, saadaksegi roheenergia. Kui me hakkasime vaatama ja küsima, mis see roheenergia kokkuvõttes on ja kas see tõesti on roheline, siis hakkas tõde välja ujuma. No esiteks, me vaatasime neid põlde, neid põlde oli väga palju. Põlde on vaja kasta, selle jaoks on vaja jõudu ja põlde on vaja ju harida ja saak ära korjata. Aga selle jaoks on vaja masinaid, mis töötavad diislil. Rekkate arv oli seal meeletult suur, need töötasid diislil ja vurasid 24/7. Siis jõudsime põletusjaama. Selgus, et kõik need põletusjaamad käivituvad diislil. Ja kuna need jaamad tõrkusid, siis diisli kasutus oli seal peaaegu igapäevane. Aga sildiks oli "Green Energy". See on ehe näide sellest, mis see roheenergia tegelikult on. Nüüd elektriauto, roheline auto. Me oleme jälginud, kuidas Tesla aktsia vahepeal kolinal kukkus, Musk kaotas populaarsust. Aga vaatame seda lugu, mida ta elektriauto all müüs ja kuidas ta seda müüs. Ta müüs tegelikult unistust, roheunistust, et tema auto on roheline, hea. Ja reeglina see turg oli [mõeldud] ikkagi sellise rohevaatega inimestele, liberaalidele. Aga kui selgus, et Tesla taga on tegelikult üks inimene, kes on konservatiiv, siis see turg nagu kukkus ära. Aga [räägime] nüüd sellest autost [lähemalt]. Ma ei ole elektriauto vastu, pigem vastupidi, mulle elektriauto väga meeldib, aga ma ei ütle, et see on roheline. Vaatame kogu elektriauto ülesehitust. See on raske auto, mõnus raske auto, kulgeb teedel hästi. Aga kui auto on raske, siis on pidurdusmaa pikem, klotsid kuluvad kiiremini ära, rehvid on tugevamad, rehvid maksavad rohkem ja neisse pannakse hästi palju materjali. Ja lisaks loomulikult on akud toodetud valdavalt Hiinas ja kasutatud on Aafrika tooret. Tihtipeale on toore kaevandatud lapstööjõu abil ja selleks on kasutatud hästi palju magevett. Rohelised autod, me räägime. Millele ma tahaks juhtida tähelepanu? Ma toon veel ühe näite. Me lähme kuskile ilusasse sooja kohta puhkama ja reeglina võtame hotelli[toa]. Hotellis sees ja hotelli territooriumil on kõik väga ilus ja puhas, kõik on tarastatud, roheline muru. Aga kui satud hotellist väljapoole, siis seal on laga. Ja minu arust on sama [lugu sellega], mida Euroopa teeb CO2-kaubandusega, kogu selle rohepöördega. See on tegelikult juba ammu rohepaplus ehk siis roheline ei ole roheline ja globaalses mõttes me ei päästa maailma, vaid teeme oma elu tunduvalt raskemaks ja keerulisemaks. Ja lisaks on süsteemi hakatud ka ära kasutama. Sama näite tõin mina ja tõi ka EKRE saadik. On vilgas sertifikaatide turg, mis tähendab piltlikult seda, et kui ühel tootjal, kes toodab mingisugust toodet, näiteks pastakat, on klient, kes soovib pastakat, mis oleks roheenergiaga toodetud, siis ta ostab selle sertifikaadi, paneb sinna kõrvale ja ütleb, et minu pastakas on sertifitseeritud ja roheenergiaga toodetud. Tegelikult ju ei ole. See on kogu see teine pool. Vaatame veel suuremat pilti. Tuleb ju konstateerida, et meil rahvaarv on langustrendis, ja see ei ole ainult Eesti probleem, vaid ülemaailmne probleem – ja kas see on üldse probleem, on omaette küsimus. Kõik arenevad turud on langustrendis, on see siis Hiina, on see USA, Euroopast rääkimata. See olukord, mis tekib tulevikus, on midagi muud. Kui 2019. aastal tehti otsuseid, mis puudutasid roheenergiale üleminekut, ja erinevad kokkulepped, siis situatsioon oli hoopis teistsugune, kui praegu on. Hästi palju muutujaid on juurde tulnud ja tegelikult ka hästi palju uut teavet selle kohta, kui puhas see roheenergia on, kui roheline on elektriauto ja nii edasi, rääkimata kõikidest julgeolekuaspektidest. Sellest lähtuvalt me tegelikult peaksime kõik need otsused üle vaatama. Ja nii ma ütlesin vist juba ka eile, kui me arutasime põlevkivi kasutust, seda, kas me peaksime referendumi välja kuulutama selle kohta, kas Eesti peaks põlevkivi kasutamist jätkama või mitte või järgima valitsuse otsust. Ma tegelikult tõin välja ka julgeolekuaspekti. Nüüd ma jõuan tagasi Eestisse. See rohepoliitika ja CO2-kvoodindus selgelt pärsib põlevkivisektori arengut ja suunabki selle kinnipanemisele. Ainuke viis seda päästa lisaks moderniseerimisele ongi tegelikult CO2-turu ülevaatamine, nii nagu Rain Epler täna oma eelnõuga välja pakkus. See on väga tõsine teema. Maailmas on palju muutunud, Euroopa üksi ei suuda maailma muuta. See on seesama näide, et sa oled hotellis, kus on kõik ilus, aga ümberringi on laga. Ainuke vahe on selles, et selles hotellis meie elutase muutub aina halvemaks. Vaat seda taju inimestel vist veel ei ole, eriti nendel inimestel, kes siiamaani, vaatamata kõikidele nüanssidele ja uutele asjadele, mis on välja tulnud, ikkagi soovivad seda rohepaplust propageerida. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Martin Helme. Palun!

Ma võtan igaks juhuks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nii, ma pean alati alustama lihtsatest asjadest. Tuleb uskuda teadust. Uskuge nüüd teadust, palun! Teaduslik fakt on see, et CO2 ei ole mürk, vaid rohelise planeedi toimimiseks vajalik komponent atmosfääris. Ei ole mürk, sellega ei ole vaja võidelda! Teine teaduslik fakt on see, et CO2 ei ole praegu atmosfääris liiga palju. Vastupidi, ajalooliselt on sedasi, et planeedi Maa ajaloos – viimased 500 miljonit aastat – on see praktiliselt kõige madalamal tasemel üldse. Ja kui see tase läheb veel madalamaks, siis hakkab kogu roheline loodus maakera peal välja surema ja sellega seoses kogu elu maakeral välja surema. Atmosfäärist moodustab CO2 0,04% ja nii-öelda inimtekkeline osa sellest on 0,002%, ja see on ümardatud ülespoole. Teaduslik fakt on see, et maailm ei upu. Ei ole niimoodi, et saared jäävad vee alla ja rannikualadelt inimesed paanilise kisaga põgenevad. Seda ei eksisteeri, seda pole! Teaduslik fakt on ka see, et kõrbed ei laiene. Vastupidi, viimased 30–40 aastat on kõrbealad vähenenud kõikides nendes piirkondades, kus inimtegevuse tagajärjel ei ole toimunud üleraiumist või ülekarjatamist. Loomulikus olekus kõrbed vähenevad, sest CO2 on taimede toit ja taimede kasv on sellest soodustatud. Ja ei sula poolused – ka see on teaduslik fakt. Ei sula poolused! Vastupidi, lõunapoolusel on jälle rekordkogused jääd. Mitte ükski, mitte ainuski kliimapanikööride ehk ennast nii-öelda kliimateadlasteks nimetavate šarlatanide prognoos viimase 30 aasta jooksul ei ole ligilähedalegi tõeks osutunud. Kõik on vale! Nii see, kui kiiresti me liigume, kui see, kus suunas me liigume, kui see, missuguses mahus me üldse kuhugi liigume. Kõik on vale! Nii kliimapaneeli [seisukohad] ÜRO-s kui eraldi erinevad nii-öelda uuringud – kõik on valeks osutunud. Täielik pula! Mitte midagi sellist, millega meid kogu aeg on hirmutatud, ei ole juhtunud, ehkki oleks pidanud juba ammu juhtuma, eks ole. Me kõik teame neid lugusid, kuidas Greta meile karjus, et meil on veel 15 kuud aega, et planeet päästa. No ja siis läks 15 kuud mööda ja veel 15 kuud mööda, aga mitte midagi ei ole juhtunud. Me mäletame, kuidas tollane prints Charles ütles, et üldse ainult aastani 1997 on aega, et planeet päästa. Tuli aasta 1997, tuli aasta 2007 ja nüüd on varsti 2027, see on käega katsuda – mitte mingit paanikat! Mitte midagi sellest, mida ta ennustas 1997. aastaks, ei ole juhtunud. Miks siis seda juttu räägitakse? Sellepärast, et meile müüakse suurt valet. Ja meile müüakse suurt valet selle jaoks, et meilt ära võtta suur raha. Anna raha, muidu kõik surevad, muidu sina sured, loomad surevad, nunnud jääkarud surevad ära, nunnud hülged surevad ära, pärismaalased kuskil väikestel saartel Vaikses ookeanis, kõik surevad ära. Anna kähku raha! Nii nagu Lehtme meile siit puldist ütles: anna raha, ära küsi, anna raha. Ja väga paljud inimesed kardavadki, ongi hüsteerias. Järgmine kõneleja siin, noor inimene, on aetud täielikku eksistentsiaalsesse ängi. Ahastab, muretseb, mis meist saab. Ei ole vaja! Ei ole vaja üldse muretseda, mis meist saab. Kõik on hästi, planeediga on hästi, CO2-ga on kõik hästi. Kõik on hästi! Miks ma seda räägin? Seepärast, et püstitatud eesmärk võidelda CO2-ga on vale. Ja seepärast ma alati kritiseerin kõiki neid inimesi, kes hakkavad rääkima, et muidugi me tahame vähendada CO2 ja muidugi me peame neid kliimaeesmärke täitma, aga praegu on see liiga kalliks läinud ja inimestele on sotsiaal-majanduslikud mõjud liiga rasked, lükkame natuke edasi ja teeme laugemalt. Ei! Ei ole üldse vaja teha. Ei ole vaja võidelda CO2-ga, sest see on võitlus elu kestmisega planeedil Maa. See tuleb ära lõpetada. Selles mõttes on see eelnõu väga selge. Lõpetame selle CO2 tagakiusamise ja väljajuurimise ära, see on ohtlik tegevus. Lisaks sellele ajab see meid pankrotti, see teeb meid vaeseks. See ongi ju olnud asja eesmärk, meilt kõigilt raha äravõtmine ongi olnud asja eesmärk. Nüüd, eelnõu iseenesest on lihtne. Täiesti kooskõlas Euroopa Liidu enda regulatsiooniga on võimalik lõpetada ära CO2-trahv meie majandusele, meie inimeste rahakotile. Siin ei ole midagi keerulist, see ei ole, ma ei tea, nii, et saame Brüsselist ettekirjutused ja trahvid kaela. Ei-ei-ei, see on kõik kooskõlas Euroopa Liidu enda reeglitega. Kui Euroopa Liit peaks meile ütlema, et ei saa, makske edasi ennast vaeseks, no siis tuleb edasi mõelda, kas me lihtsalt otsustame eirata nende reegleid või astume Euroopa Liidust välja. Igal juhul on see mõistlikum, kui ennast vaeseks maksta asja pärast, millel puudub igasugune põhjus. Nii et minu meelest on siin asi väga lihtne: tuleb toetada eelnõu.

Suur tänu! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! No see eksistentsiaalne äng, millest Martin Helme rääkis, on mul ikka EKRE, Isamaa ja Keskerakonna kolleegide levitatavate valede tõttu, mitte kliimapoliitika või kliimaeesmärkide tõttu. Minu jaoks on täiesti mõistetav, et energiaküsimused ja elukallidus on inimeste jaoks tundlikud teemad, aga just seetõttu peame rääkima neist ausalt, faktidele tuginedes ja vaadates laiemat pilti. Viimasel ajal on EKRE välja tulnud uue mõistega "juhuenergia", mis sobitub hästi nende mantraga, et kliimapoliitika on meie majanduse ja julgeoleku suurim takistus. Ma hea meelega kõneleks edasi, aga … (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei vingu, sa segad vahele ja teed nägusid …

Head kolleegid!

… Helle-Moonika.

Kuulame nüüd ettekandja Hanah Lahe seisukohad ära. Pärast seda on võimalik veel siin sõnavõttudega esineda. Kui te vahele räägite, siis ta ei saa oma kõnet lõpetada. Palun, Hanah Lahe, jätkake.

Aitäh! Ma loodan, et need sekundid ei läinud minu kõne[ajast] maha, aga ma siis jätkan. Kõik, mis on eesliitega "kliima-", "keskkonna-" või "rohe-", võrdub nende jaoks rohepöörde ideoloogilise hulluse ja rumalusega. Ühelt poolt on mul piinlik, et aastal 2025 arutleme siin Riigikogus kliimamuutuste inimtekkelisuse ja taastuvenergia vajalikkuse üle, aga teiselt poolt on mul kahju – kahju inimestest, kes EKRE ja Isamaa poliitikute vandenõuteooriaid uskuma jäävad, ja kahju ka nendest poliitikutest endist. Sest olenemata parimast kättesaadavast teaduslikust infost otsustavad nemad siiski uskuda neidsamu vandenõuteooriaid, et kliimapoliitika on suur äri ja et kõikidel kliimamuutustest rääkivatel teadlastel on mingisugune "vandenõu" muu maailma vastu. Minu arvates on suur rumalus sulgeda silmad selle ees, kuhu maailm tegelikult liigub, ja seeläbi ka eksitada oma valijaid. Maailma majandus liigub pöördumatult puhtuse ja kliimakindluse suunas ja seda mitte sellepärast, et kellelgi on roheline kinnisidee, vaid sellepärast, et kliimamuutused koguvad hoogu ja mõjutavad meie igapäevaelu ja majandust aina enam. Turg nõuab puhtust ja investeering fossiilkütustesse on üha ebamõistlikum. Energiateemalises debatis tuuakse pidevalt esile Hiinat ja USA-d kui suunanäitajaid maailma majanduses. Hiina, olenemata suurest fossiilkütuste sõltuvusest ja ekspordist, on siiski seadnud eesmärgiks saada kliimaneutraalseks. Küll aastaks 2060, aga siiski. Ja Hiina investeerib meeletult ka taastuvenergiasse. Fossiilkütustega katavad nad ajutiselt oma suurt energiavajadust, ent tulevikusuund on siiski puhas ja roheline. Ameerika Ühendriikide praegusest kliimapoliitikast me varem siin juba rääkisime. Paraku on nende praeguse presidendi juhtimisel riik juba teist korda välja astumas Pariisi kliimaleppest, aga mitte ainult. Presidendi eestvedamisel eemaldatakse kliimamuutustega seotud informatsiooni riigi ametlikest kanalitest ning isegi keelatakse ülikoolidel kasutada kliimaga seotud mõisteid. Nüüd sellest argumendist – ei tea, kas see on argument, aga väide küll –, et kliima on alati muutumises. Hea küll, oletame, et praegu toimuv ei ole inimtekkeline. Aga elurikkuse kadu, sagenenud looduskatastroofid ja kõik muu selline kliimamuutustega seonduv, mis toimub, on reaalselt käegakatsutavad ja põhjustavad meie planeedile ja inimestele juba täna palju kahju. Kolleegid EKRE-st, Isamaast ja Keskerakonnast paraku nendest ei räägi. Ehk siis mina näen, et nende lahendus on sulgeda silmad ja eirata, sest siis lakkavad probleemid eksisteerimast. Heitmekaubandussüsteem ei ole Eesti jaoks probleem, vaid vahend jätkusuutlikuks arenguks. Eesti saab HKS-ist keskmiselt 200 miljonit eurot aastas, millega me toetame hoonete rekonstrueerimist, energiatõhusust, taastuvenergialahendusi ja säästvat liikuvust. See raha ei lähe Brüsselisse, see raha tuleb siia meie inimestele, meie majandusse ja [investeeritakse] meie tulevikku. Need investeeringud suurendavad meie riigi kliimakindlust, parendavad meie taristut, arendavad majandust. Ja põlevkivist ka. Öelda, et me peaksime toetama süsinikumahukat tootmist, sest see on meie oma – kas see on mõistlik argument? Paljudes edukates maailma riikides on maa sees suur fossiilkütuste varu, aga ometigi on nad teinud otsuse liikuda taastuv‑ või tuumaenergia poole. Fakt on see, et põlevkivielekter on kallis. Selle turule pääsemine eeldab väga kallist börsihinda, nagu ütles keskkonnakomisjonis ka Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juht. Seega ei ole põlevkivi kasutamine majanduslikult mõistlik. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ning kui me räägime investeerimiskindlusest, siis mis sõnumi me anname ettevõtjatele, kui soovime ajutist vabastust – täpsustamata isegi, mida ajutine meie jaoks tähendab –, kas CO2-kvootide ostmisest, rahvusvahelisest või Euroopa Liidu kliimapoliitikast? Mis see sõnum siis on? Et me pole kindlad, kas tahame ehitada jätkusuutlikku tulevikku või arendada jätkusuutlikku majandust? Head kolleegid! Eesti tugevus on nutikus, paindlikkus ja usaldusväärsus. Me ei ole riik, kes jookseb esimese kriisi peale tagasi eilsesse päeva. Me oleme riik, kes investeerib targalt, liigub koos maailmaga edasi ja hoiab silme ees suuremat pilti. Mul on kolleegidele, kes antud eelnõu toetavad, palve mitte lehvitada lihtsustatud loosungeid ja lubada lihtsaid lahendusi, vaid jääda kursile, mis toob Eestile tugevama majanduse ja rahvusvahelise usaldusväärsuse. Ühtlasi loodan ma väga, et nad lõpetavad vandenõuteooriate uskumise ja saavad aru, et ilma elamisväärse planeedita ei ole ka meid endid. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd rohkem kõnesoove ei ole, aga meie kodu- ja töökorra seaduse § 70 ütleb, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Mart Maastik esines siin Isamaa fraktsiooni nimel ja tema seisukohti tõepoolest mainiti. Nii et Mart Maastik, teil on võimalus vastusõnavõtuks.

Suur tänu, härra eesistuja! Just nimelt, tänan selle võimaluse eest. Hanah Lahe siin mainis, et Isamaa justkui ei olevat kordagi maininud, et kliima soojeneb. Kliimamuutused ja kliima soojenemine toimuvad, sellega ma olen täiesti päri. Küll aga on küsimärgi all inimtekkeline kliimamuutus, see, kui palju inimene seda suudab mõjutada. Seda enam, et Hanah Lahele ma olen korduvalt öelnud, et CO2 sisaldus atmosfääris on 0,035–0,04%, millest inimtekkeline on 5%. Ainuüksi ühe vulkaanipurske [käigus] välja purskunud CO2 hulk on niivõrd suur, et kui me nüüd räägime sellest, et see mõjutab meie kliimat – no igaüks võib ise kaasa mõelda. Peale selle Hanah Lahe väitis, et heitmekaubandus on jätkusuutlik lahendus ja et CO2-raha laekub riigieelarvesse. Ma küsisin seda tema käest enne, kui ta siin küsimustele vastas, kuidasmoodi selle maksumaksja või tarbija taskust raha võtmisega ja panemisega riigikassasse, et kulutada seda hoopis teistel eesmärkidel, [takistatakse] väidetavat kliima soojenemist. Siis sellele ta vastata ei osanud. Kordan üle: Isamaa seisukoht on selline, et tuleb teha arukat majandust, CO2-kvootidega kauplemine tuleb lõpetada. Vähemalt [tuleb] püüda, nii nagu ütles ka Martin Helme siin oma sõnavõtus, seda Euroopa Liidult taotleda. Ja see ongi kogu selle eelnõu sisu, mitte arutelu, kas maailm lõpeb kohe või ei lõpe.

Me peame kolleeg Arvo Alleriga siin pisut arutama. Nimelt, § 70 ütleb, et kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti puudutatakse mõnes teises sõnavõtus, võib istungi juhataja – võib! – anda sellele Riigikogu liikmele loa vastusõnavõtuks. Arvo, kogu lugupidamise juures, ma ei kuulnud Hanah Lahe esinemises sinu nime mainitavat ja sinu seisukohti ma ei kuulnud ka mainitavat. (Arvo Aller ütleb midagi saalist.) Jaa, seda küll, aga § 70 ütleb: Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti. Sel juhul oli kõne fraktsiooni nimel Martin Helme oma, nii et Martin Helme võiks saada võimaluse vastusõnavõtuks. Aga kui ma nüüd tõlgendan päris otseselt seda § 70, siis ma ei saa võimalust vastusõnavõtuks [sulle] anda. Küll saan ma anda vastusõnavõtuks võimaluse kolleeg Lauri Laatsile.

Aitäh! No tõesti, ega vaidlus ei käi selle üle, kas kliimamuutus on inimtekkeline või mitte. Selge on see, et kliimamuutus on toimunud ja toimumas. Küsimus on selles, kas me saame ka enda poolt midagi teha selleks, et seda pidurdada või muuta. See on küsimärgi all. Aga kindlasti ma kutsun inimesi üles olema säästlikum ja käituma vastavalt. Ent küsimus on ju selles, mida selle [eelnõu kohaselt] tahetakse [saavutada]. See on see, et seda probleemi, mis puudutab suuremat keskkonnajalajälge CO2 tõttu, suudab muuta just nimelt CO2-kvoodikaubandus. Selles meil on kindlasti väga suur erimeelsus Hanah Lahega ja praeguse koalitsiooni ja valitsusega. Me ei arva, et see lahendus, mis päästab meie maailma, on CO2-kaubandus. See on täpselt samasugune [olukord], et kui sa lähed arsti juurde ja ütled, et sul varvas valutab, siis ta hakkab ravima näppu. Ega varvas sellest paremaks ei lähe, aga näpp võib hullemaks minna. Siin on küsimus selles.

Suur tänu! Hea kolleeg Helle-Moonika Helme, praegu on pisut sarnane protseduur nagu Arvoga. (Saalis räägitakse.) Oli Helle [nimi]? Ei, mina kuulsin Martin Helme [nime]. (Saalis räägitakse.) Ütleme nii, et stenogramm ei ole veel väljas, ettekandja ise raputab pead, ütleb, et pole maininud. Ettekandja ise raputab pead. Sellisel juhul mul on väga keeruline teile sõna anda, kui ettekandja ka ütleb, et ta ei ole teie nime maininud. Mina kuulsin Martin Helme [nime]. (Jutt saalis jätkub.) Hästi, olgu peale, sisulises mõttes ei mainitud. Ma ise ka mainisin, muuseas, head kolleegid, et lubame Hanah Lahel lõpetada. Tõepoolest, see märkus võis sealt eest kostuda, mina seda nii hästi ei kuulnud, sellepärast et sellel hetkel te ettekandjat pisut segasite oma vahelerääkimisega. Aga mis me siis teeme? Hästi, Helle-Moonika Helme, ma annan teile kaks minutit. Aga mul on palve, et edaspidi palun teeme niimoodi, et me ettekandjale vahele ei sega. Ma usun, et see on kõikide suhtes lugupidav. Ärme sega ettekandjale vahele, sest sellisel juhul tekivadki meil sellised segadused, nagu praegu on. Tegelikult sisuliselt mainis Hanah Lahe kõnes ainult Martin Helme seisukohta. Ma annan teile selle kaks minutit, me peame istungiga edasi liikuma. Palun!

Aitäh, hea eesistuja, mulle sõna ja eetrit võimaldamast! Ma tõesti kõigepealt siis pean vabandama, et ma võib-olla segasin, aga ma oma meelest ei seganud tegelikult. Noh, ta ise lasi ennast segada. Ta oleks võinud täiesti vabalt edasi rääkida, see lärm tegelikult ei olnud nii suur. Aga me teame, et see on alati liberaalide taktika, Kaja Kallas kasutas seda ka. Nii kui keegi midagi siin korraks kas või sosistas, siis ta ütles sealt eest: "Ärge karjuge palun, ärge karjuge!", et see läheks stenogrammi.

Aga teie vastusõnavõtt, palun!

Minu vastusõnavõtt on see. Ettekandja ütles, et meie siin räägime mingeid vandenõuteooriaid. No vaadake, Rain Epler on väga targalt ja matemaatiliselt ära põhjendanud, miks taastuvenergeetika arendamine on kallis. Martin Helme ju rääkis ka sellest, kuidas taastuvenergia, tuulikute arendamine – mitte ainult Martin Helme ei ole rääkinud, seda on rääkinud ka Keskerakond ja Isamaa – ei ole tegelikult mitte kusagilt otsast keskkonnasõbralik ega ammugi mitte roheline. Ja kui me räägime sellest, kes toob mingisuguseid tõsiteaduslikke argumente ja kes räägib vandenõuteooriaid, siis teate, sellega on nii, et kord on Vestmann all ja Piibeleht peal ja siis jälle vastupidi. Kõik, mis ühel hetkel on justkui tõsiteaduslikult ära tõestatud, võib järgmisel hetkel olla täiesti laua pealt maas ja öeldakse, et sellel ei ole teadusega midagi pistmist. Ja ka mingisuguste muude asjade puhul [on nii, et] enne kui see muutub päris teaduseks, sõimatakse, laimatakse, nimetatakse seda uhhuuks. Selles mõttes ei ole selline siltide kleepimine ja loopimine selles debatis asjakohane. Meie ju tegelikult räägime väga otseselt sellest, kuidas CO2-nimeline õhu müümine – see on puhtalt õhu müümine, raha liigutamine, raha pööritamine, sel ei ole reaalse eluga tegelikult mitte midagi pistmist – teeb riike vaeseks …

Nüüd on aeg.

… ja teeb rahvaid vaeseks. See lõpeb ühel hetkel niikuinii ära. Olgu siis ajalugu selle tõestuseks, et see nii ka läheb. Lõpuks näeme, kellel oli õigus.

Aitäh! Nii, rohkem kõnesoove ei ole, ma sulgen läbirääkimised. Enne kui me saame edasi liikuda, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Hanah Lahe, palun!

Aitäh! Ma soovin lihtsalt enda poolt täpsustada, nagu te ise ka ütlesite, et sisuliselt ma ei maininud Helle-Moonika Helmet, ma mainisin Martin Helmet. Aga Helle-Moonika Helme paraku kahjuks tõesti väga tihti segab vahele kõnelejatele, kes seal puldis on, ja sellepärast ma juhtisin … Ka praegu minu sõnavõtu ajal ta midagi mulle maigutab. Tõsiselt raske on keskenduda sellele, kes seal puldis on, või mingile eelnõule, [või sellele], mida iganes ma siin arvutis näiteks teen.

Aitäh!

Tõsiselt! Ehk saaks kuidagi kaamerapildis praegu teda näidata, see on lihtsalt inetu. Kas sellega ei saa midagi ette võtta?

Aitäh!

Siin saalis on praegu ka Arvo Aller, kes kahjuks mitte kunagi ei võta selle osas midagi ette. Mul on lihtsalt palve: kas me võiks siin saalis olla viisakad?

Aitäh! Nagu te [kuulsite], ma just äsja rääkisin selle konkreetse teema selgeks ja esitasin väga selge istungi juhataja palve edaspidi selliste olukordade vältimiseks. Nii, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 619 lõpphääletus ja me alustame selle hääletuse ettevalmistamist. Austatud kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole ja selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada taotlus Euroopa Komisjonile energiatootmisettevõtete vabastamiseks CO2 kvootide ostmise kohustusest" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Eelnõu 619 on tagasi lükatud.