Kaamerate võrgustik

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on kaamerate võrgustik. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te kindlasti olete kursis, lugupeetud peaminister, et 23. aprillil avaldati Eesti Ekspressis Madis Hindre artikkel, mis kannab pealkirja "Andmebaas, millest ei teadnud ka peaminister: kaamerad salvestavad iga kuu 20 miljonit autonumbrit". Raske on uskuda, et te peaministrina sellest ei teadnud, just nagu on raske uskuda, et sellest ei teadnud siseminister Lauri Läänemets või ka justiitsminister Liisa Pakosta. Aga tõsiasi on see, et tõesti, juba aastaid tagasi selline võrgustik üles ehitati, seda on aastaid opereeritud, ja nagu öeldud, 20 miljonit pilti tehakse keskmiselt kuus Eesti teedel liiklevatest autodest. Jutt ei käi siin õiguserikkujate ülespildistamisest ja nende autonumbrite andmebaasi salvestamisest, vaid lausalisest salvestamisest: kõik inimesed, kes kaamera alt läbi liiguvad. Ja väidetavalt on neid kaameraid kokku 175. Eilsel õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühisistungil kinnitasid nii Õiguskantsleri Kantselei kui ka Andmekaitse Inspektsiooni esindajad, et selliseks praktikaks puudub õiguslik alus. Andmekaitse põhimõtetest lähtuvalt peaks see olema seadusesse kirjutatud, et niisugust asja tohib teha ja et sellisel viisil tohib andmeid koguda. Seaduse tasemel peaks olema sätestatud mitte ainult alus, miks pildistatakse, vaid ka isikuandmete koosseis, mida kogutakse, võimalus kogutud andmetega tutvuda ja hoiustamise aeg ehk [aeg], millal need hävitatakse. Mitte midagi sellist seaduses sätestatud ei ole. Nüüd, teie valitsuse tunnustuseks – nagu öeldakse: give credit where credit is due – tuleb öelda, et siseminister Taro täna teatas, et kaamerate võrgustiku kasutamine peatatakse vähemalt seni, kuni on loodud selleks õiguslik alus. Aga mina tahaksin teie käest küsida, kas sellega asi piirdubki, kuigi ühiskonnas pole mingit arutelu olnud selle üle, kas me üldse tahame sellist ühiskonda. Lihtsalt nüüd hakatakse asja seadustama. Või peaksime me ka sisuliselt vaatama otsa küsimusele, kas on üleüldse hea mõte sellist süsteemi rajada?

Aitäh, hea küsija! Ma meenutan, et jah, päev või paar päeva pärast seda, kui küsiti selle andmebaasi kohta, ütlesime sama, mida Andmekaitse Inspektsioon oma järeldustes või vähemalt esialgses positsioonis on öelnud, ehk et peab olema selge pilt, milliseid andmeid avalikus ruumis kogutakse, kes pääseb neile juurde, kuidas see on reglementeeritud, kuidas jääb juurdepääsudest jälg maha, kuidas seda hiljem kustutatakse, kes teostab kontrolli selle üle ja väga palju muud. Eesti politsei usaldusväärsus on väga kõrge, ja põhjendatult. Nad teevad head tööd. Selleks et selliste kaamerate kasutus avalikus ruumis oleks selge, otsustas siseminister, et numbrituvastuskaamerate kasutamine peatatakse ja sellele luuakse selge õiguslik alus ja [peetakse] debatti. Ma arvan, et see on mõistlik. Vastus sellele, millisel viisil, kui palju, mille jaoks ja kuidas me tehnoloogilisi lahendusi saame kasutada – sest meil ei ole mõtet salata, et need on igapäevaselt praktikas kasutuses nii raskete kuritegude puhul kui ka kuskile parklasse sõites ja nii edasi –, saabubki sellesama õigusliku raamistiku debati käigus. Jah, Madis Hindre loos on ka kirjas, et seesama kaamerate võrgustik on meil juba aastast 2009, kui ma ei eksi. Mälu järgi ütlen, loodan, et ei eksi aastaga. Läbi aastate ilmselt ei ole valitsust või siseministreid kuidagi sellest teavitatud. Eks te peate oma pinginaabri Martin Helme või Mart Helme käest küsima, kas neid teavitati sellest. Aga jah, peaministri tasemel selliseid projekte või süsteemi ei ole arutatud. Aga ma arvan, et ongi väga õige, et parlamendis nüüd tuleb debatt selle üle, millised reeglid selliste andmebaaside jaoks peavad olema. Ja ma arvan, et eesmärk on ühiskonna mõttes legitiimne. Kui juba kasutatakse olemasolevaid tehnilisi vahendeid, ütleme, maja küljes olevat kaamerat selleks, et tuvastada, kes mida tegi, eriti kui tegemist on raske kuriteoga, siis ma arvan, et ühiskond seda mõistab. Aga selle jaoks peavad olema reeglid, et oleks selge, kes saab milliseid andmeid, kuidas neid kasutatakse, kuidas on tagatud privaatsus, kuidas jääb jälg maha ja kuidas hiljem need andmed kustutatakse, kui tegemist ei ole sellele koosseisule vastava teoga. Nii et see on nüüd Siseministeeriumi ja AKI ehk Andmekaitse Inspektsiooni välja pakkuda ja siis juba seadusandja – täitevvõim teeb eeltöö – debateerida. Seejärel saame seadusliku baasi, ühiskondliku debati selle kohta. On selge, et me kasutame elektroonilisi vahendeid iga päev järjest rohkem ja jätame maha andmeid ja jälgi. See lihtsalt peab olema reguleeritud.

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Algatuseks olgu öeldud, et ma rääkisin Mart Helmega sellest küsimusest ja tema ütles, et kui tema oli siseminister, siis PPA käis talle rääkimas võrgustiku ülesehitamise plaanist, aga väga selgelt räägiti sellest, et fikseeritakse ainult õigusrikkumisi ehk kiiruse ületamist. Jutt käis sellistest kaameratest ja sellisest praktikast. Ja tema ütles väga selgelt, et tema tunneb ennast petetuna, et talle ei räägitud asjadest ausalt, olgugi et sel ajal juba ehitati sellist süsteemi üles. Ei olnud juttu sellest, et on lausaline salvestamine, et kõik autod, mis kaamera alt läbi liiguvad, pildistatakse üles. See on iseenesest juba väga tõsine küsimus. Aga edasi. Minu arvates on selline olukord täiesti kohatu õigusriigi põhimõtte vaatepunktist, et kõigepealt aastaid avalikkuse eest varjatuna ehitatakse sellist süsteemi üles, hakatakse seda kasutama, kogutakse selle kaudu massiliselt, kümneid ja sadu miljoneid pilte Eesti teedel liikuvatest autodest ja kui see lõpuks avalikkuse ette tuleb, siis selle asemel, et hakata arutama, kes vastutab selle eest ja kuidas, et ilma õigusliku aluseta on sellist asja avalikkuse eest varjatuna tehtud, ainuke küsimus, mis lauale justkui jääb, on see, et noh, mis seal siis ikka, eks kirjutame seadustesse kohase õigusliku aluse ja liigume sama asjaga edasi. Minu meelest see ei ole kohane! Ja kui ma Igor Taro käest küsisin õiguskomisjonis päev enne seda, kui ta kinnitati siseministriks, selle võrgustiku kohta, siis tema ütles, et temale teadaolevalt ei ole niisugust kaamerate võrgustikku ja tema seda ei toetaks, kui ka sellist asja kavandataks. Nüüd selgub, et see on olemas, see on aastaid olnud töös ja sellega on massiliselt infot kogutud. Ja siis võiksime öelda, et kui tema seda ei toetaks siseministrina, siis tuleks hakata seda süsteemi lammutama. Siit on minu küsimus teile kui peaministrile. Loomulikult, küsimus lõpuks taandub sellele, millise õigusliku aluse siis Riigikogu kavatseb sellele asjale luua või mitte luua. Aga mis on teie enda seisukoht? Kas me peaksime liikuma edasi jälgimisühiskonna mustrite süvendamisega või peaksime keskenduma praegu küsimusele, kes vastutab selle eest, et niisugune massiline jälitussüsteem, jälgimissüsteem on ilma õigusliku aluseta üles ehitatud?

Ma arvan, et mõlemale küsimusele saame vastuse. Täna ju Andmekaitse Inspektsioon, kelle vaatest või hoiakust riik saab lähtuda, teeb oma raportit. See raport, ma loodan, jõuab varsti valitsuseni ja ka parlamendini. Hilisemas debatis meil ei ole mõtet panna pead liiva alla ja öelda, et me ei pea reguleerima seda, kuidas parklates andmeid kogutakse, kes kellega kuhu parkima läks, kes millise poe juurde läks, kuidas avalikus ruumis on kaamerad paigutatud või kuidas andmeid kogutakse. Eestis on kümneid, sadu ja tuhandeid andmebaase, mis kogu aeg reaalajas töötavad, sest, veel kord, moodsamasse bensiinijaamagi minnes juba kaamera [tuvastab] numbri ning saab arve makstud ja edasi sõita. Kõikide nende süsteemide reeglid peavad olema kirjas: kes, kuidas haldab neid süsteeme, milline on nendele süsteemidele juurdepääs, kuidas andmeid kasutatakse. Kas keegi saab neid huvi pärast vaadata? Seda ei tohi olla! Peab olema põhjendatud juurdepääs. Ja hiljem need andmed peavad kustuma. Samamoodi on ka politsei käsutuses olevate numbrituvastuskaameratega. Kas nende [kasutamist] jätkatakse sellisel kujul? Kas neid kasutatakse raskete kuritegude jaoks, nagu öeldud? Need näited, mis politsei on toonud, on ikkagi kas organiseeritud kuritegevuse või lastevastase kuritegevuse avastamise jaoks olnud. Ja ma arvan, et ühiskonna jaoks on raske kuritegevuse puhul selline moodsate andmete kogumine ja kasutamine mõistetav. Aga see ei ole mõistetav, kui ei ole selge, mille alusel keegi pääseb neile juurde. Ja ma ei väida, et täna ei ole, ma ootan ära selle lõppraporti. Ma arvan, et siseminister käitus praegu õigesti selle peatades. Ja seejärel, kui on selge, millised alused tulevikus peavad olema, mina soovitaks küll nii valitsusel kui ka parlamendil seada reeglid, millisel kujul avalikus ruumis on võimalik andmeid koguda ja jälgida, nii palju kui võimalik. [Oluline on,] et vabadus oleks tagatud, inimeste privaatsus kui tähtis õigus oleks tagatud ja tasakaal oleks ka olemas, et [oleks võimalik] raskeid kuritegusid avastada.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse võimaluse saab samuti Varro Vooglaid. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu teile, esimees! Teate, ma kordan mingis mõttes oma eelnevat küsimust just seonduvalt selle vastutuse aspektiga. Te olete sageli kasutanud võimalust minu küsimustele vastates rõhutada, et meil on ikkagi erinevad väärtused – ja eks see nii olegi – ja nii edasi.

Vahel on jah.

Jaa. Aga ma usun või vähemalt tahan loota, et selles küsimuses meil ei ole erinevad väärtused, et õigusriikluse põhimõte on ikkagi oluline. Ehk et riigivõimu, nagu põhiseaduse § 3 ütleb, tohib teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ainult nende alusel: põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Nüüd, kui on selgunud nii Õiguskantsleri Kantselei kui ka Andmekaitse Inspektsiooni kinnitusel, et see kaamerate võrgustik on üles ehitatud ja seda on opereeritud massiliselt kodanike kohta informatsiooni kogumiseks, salvestamiseks ja töötlemiseks ilma õigusliku aluseta ehk ebaseaduslikult, siis see on ju õigusriikluse põhimõttega selgelt vastuolus. Teie olete jurist, mina olen jurist ja ma väga tahaksin eeldada, et me mõlemad jagame seda väärtust, et õigusriikluse põhimõte on oluline. Kui me seda mõlemad jagame, siis oleks ju elementaarne, et tõstataksime ka küsimuse, kes vastutab selle massiivse ulatusega õigusrikkumise eest. Kes ja kuidas vastutab? Sellepärast et kui reaalset vastutust niisuguste massiivse ulatusega õigusrikkumiste eest ei järgne, siis pole ju bürokraatidel mitte mingisugust sellist, kuidas öelda, motivatsiooni kehtivast õigusest kinni pidada. Jah, rikkusime seadust, tegime, mis tahtsime, ja tuli välja, mis siis ikka. Siis ütleme, et teeme õigusliku aluse, teeme asja korda. Senine praktika, senine ebaseaduslik praktika jääb sisulise hinnangu, tähelepanu ja sanktsioonita. Nii et minu küsimus nüüd veel kord teile on see, kas te leiate nagu minagi, et PPA-st peaks keegi võtma selle eest vastutuse. Kas Siseministeeriumist peaks keegi võtma selle eest vastutuse, et sellist praktikat on aastaid seadusliku aluseta edendatud?

Aitäh! Nojah, meie vaated on väga tihti erinevad, see on küll tõsi. Seda me ei ole kumbki ka eriliselt varjanud. Ja selles me oleme vist, jah, ma arvan, kaunikesti ühel arvamusel, et mis puudutab inimeste põhiõigusi, siis need peavad Eestis olema tagatud. Õigus privaatsusele on põhiõigus. Ja avalikus ruumis peavad avaliku võimu tegevused olema selgelt reglementeeritud. Andmekaitse Inspektsiooni ülevaade, hilisem raport sellest või järeldused annavad meile pildi ette, kes millal mille alusel mingid otsused tegi. Nagu öeldud, seda kaamerate võrku – ma tuginen siin veel kord Madis Hindre kirjeldatule, mul ei ole täpsemat teadmist hetkel, ma ootan seda raportit – 2009. aastal püsti pandi. Piiril olevad kaamerad tõenäoliselt on seotud Schengeni alaga, mille vastu ilmselt keegi ei ole. Arusaadav. Kohalikule omavalitsusele kuuluvad kaamerad on seotud kellegi teisega. Millised kaamerad selles võrgustikus on? Kuidas neid kasutatakse? Kes on kasutaja? Kes on nendele juurde pääsenud? Kuidas see on reguleeritud? Ma tahaksin kõigile neile küsimustele ise ka vastust saada. Ja seejärel tuleb pidada mitu debatti. Mina isiklikult olen tavaliselt paljudes küsimustes [selle poolt, et pidada] tulevikku orienteeritud debatti, nagu te olete tähele pannud, et mitte jääda kinni sellesse, mis on olnud, vaid [arutada,] mis me nüüd edasi teeme. Meil ei ole mõtet panna pead liiva alla. Elektrooniliste vahenditega kogutakse avalikus ruumis – veel kord, poes, bensiinijaamas, eramute juures, kortermajade juures – tegelikult neid andmeid kogu aeg. Meil peavad olema selged reeglid, mille alusel ja millistel tingimustel neid kogutakse, kes pääseb neile juurde ja milline on see kuriteo raskusaste[, mille puhul andmeid kogutakse.] Näiteks sellesama üle-eestilise numbrituvastuskaamerate võrgustikuga – ja veel kord, teadmata täpselt, millised kaamerad sinna kuuluvad – tuvastatakse kuritegude puhul kahtlusaluseid või otsitakse võimalikke lahendeid. Nii et [lähme] samm sammu haaval. Saame selgeks, millal täpselt midagi toimus, kes mida otsustas, mille alusel see on toimunud. Siis saame pidada seda debatti, kuidas tulevikus see on reguleeritud, ja küsida, miks omal ajal need otsused nii tehti, kas siis privaatsus oli vähem tähtis, kas muud eesmärgid olid tähtsamad. Aga veel kord, minu jaoks on tulevikku vaatav debatt olulisem, sest minu jaoks üldiselt on politsei Eestis siiski usaldusväärne. Ja ma arvan, et nad käituvad sellisel viisil ka ise teenistuslikku juurdlust alustades, et saada see asi selgeks.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.