Arupärimine relvaseaduse võimalike muudatuste kohta (nr 755)

Ja saame minna kuuenda päevakorrapunkti juurde, mis on tänasel päeval viimane, aga otse loomulikult sellele järgneb vaba mikrofon. Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova, Reili Ranna, Tanel Kiige, Helmen Küti, Heljo Pikhofi, Riina Sikkuti ja Anti Allase 22. aprillil 2025 esitatud arupärimine relvaseaduse võimalike muudatuste kohta, nr 755. Palun ettekandeks arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andre Hanimäe.

Lugupeetud aseesimees! Hea minister! Siit, nüüd küll juba üle-eelmisest punktist, mis puudutas lasketiire, on hea edasi minna. Tõepoolest, relvaseaduse võimalike muudatuste kohta on avalikkuses olnud päris palju juttu. Ühelt poolt on juttu sellest, et [tuleb] vähendada bürokraatiat ning mõelda selle peale, kuidas julgeolekut veelgi tugevdada ja millisel moel oleks kõige otstarbekam relvaseadust muuta, nii et need, kellel võiksid olla relvad, tunneksid ennast võimalikult vähe riigi poolt ahistatuna. Kuid teisalt räägime me minu hinnangul nii nurga tagant kui ka päris otse sellest, et Eesti ühiskonnas laiemalt võiks olla inimestel rohkem relvi ja seda siis väidetavalt julgeoleku paremaks tagamiseks. See võib nii olla, võib nii mitte olla, kuid me peame aru saama, et rohkem relvi võrdub ka rohkem võimalikke õnnetusi, enesetappe, aga ka näiteks relvadega seotud kuritegevust. Ja selleks, et pidada seda debatti mitte ainult avalikkuses, aga ka siin Riigikogu saalis, tegimegi siseminister Igor Tarole arupärimise, kus me soovime teada konkreetselt, mis on tänase valitsuse poliitika ja ministri poliitika. Kas ta näeb, et Eestis võiks olla ja peaks olema rohkem relvi? Kas need tagaksid paremini Eesti ühiskonna turvalisuse? Ja miks ja millised muudatused on relvaseadusesse vaja sisse viia? Loomulikult peame relvadest ja relvaseadusest rääkides rääkima ka turvalisusest. Kuidas siseminister ja Siseministeerium laiemalt näevad seda, et Eestis oleks relvadega [seotud] kuritegevuse ning õnnetusjuhtumite tase jätkuvalt madal? Aitäh!

Suur tänu teile! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine relvaseaduse võimalike muudatuste kohta ning esitati kuus küsimust. Esmalt teen lühikese sissejuhatuse ja siis asun konkreetsete küsimuste juurde. Asjaolu, et relvaseadus on ajale jalgu jäänud ja vajab muutmist, ei ole uudis. Relvaseaduse tervikteksti ülevaatamine ja täiesti uue relvaseaduse koostamine on Siseministeeriumi tööplaanis olnud juba mõnda aega. Tänaseks on seadust enam kui 60 korda parandatud või täiendatud ning isegi kogenud juristidele on normtehniliselt selle seaduse lugemine muutunud väga raskeks. Uue tervikteksti väljatöötamiskavatsuse koostamiseks on kaardistatud peamised murekohad ja muutmisvajadused. Koostöökohtumised neil teemadel juba käivad. Uue tervikteksti loomise eesmärk on uuendada seaduse ülesehituse loogikat ja kasutatavaid termineid selliselt, et sätestatud nõuetest arusaamine on tänapäeva vajadusi ja tehnoloogilist arengut arvestav, mõistlik ning üheselt arusaadav kõikidele osapooltele. Loodame väljatöötamiskavatsusega välja tulla juba sel suvel ja järgmisel aastal kirjutada valmis uue seaduse. Arvestades, et õigusloomeprotsess on ajamahukas, plaanime paralleelselt teha mõningaid kiiremaid muudatusi veel käesoleva aasta lõpuks. Milliseid täpsemalt, selgub töö käigus. Ja rõhutan kohe alguses ära, et plaan ei ole piltlikult inimestele relvad kätte suruda. Jätkuvalt pooldame igati tervemõistuslikult seda, et relvaomanik peab olema pädev relva kasutama ning vastutama relva käsitsemise eest. Järgnevalt vastan konkreetsemalt esitatud küsimustele. Esimene küsimus: "Kas Teie hinnangul võiks Eesti kodudes ja ühiskonnas laiemalt olla rohkem relvi?" Lähtume laiapindse julgeoleku käsitlusest, mille eesmärgiks on, et iga Eesti inimene teaks, millised on tema rollid kriisi ja sõja korral, ning suudaks neid ka täita. Juba kehtiva seaduse kohaselt saavad Eestis seaduskuulekad ja nõuetele vastavad inimesed relva omada, kui see on vajalik ja põhjendatud. Ka edaspidi on see siht, et kvalifitseeritud ja lojaalsed kodanikud saaksid Eesti turvalisemaks muutmisesse panustada võimalikult tõhusalt. Küll vajab seadusandlus ajakohastamist, et paremini arvestada muutuva julgeolekuolukorra, tehnoloogiliste arengute ja praktikas ilmnenud kitsaskohtadega. See eeldab enamate seaduste muutmist ja ministeeriumide koostööd. Selleks, et suurendada inimeste turvalisust ja kaitsetahet, peaks rohkem panustama meie noorte kaitsetahte kasvatamisse, kaasates neid senisest enam juba koolipingis olles riigikaitselisse väljaõppesse, sealhulgas relva käsitsemise oskuste harjutamisse. Kui see peaks tooma kaasa relvaomanike arvu suurenemise, on see lihtsalt kaasnev mõju. Teine küsimus: "Kas ja milliseid muudatusi on plaanis relvaseadusesse viia?" Me soovime muuta nõuded kaasaegseks ja eesmärgipäraseks. Seaduse ülesehitus ja selles esitatavad nõuded peavad olema lihtsalt ja üheselt arusaadavad nii inimestele kui ametiasutustele. Ma usun, et me kõik tajume, et relvaseadusega seotud kohtumenetluses on olnud liigselt palju jahvatamist väikeste ja arusaamatute nüansside üle. See on ebaotstarbekas vaidluskulu riigile ja tarbetu ajakulu meie relvaomanikele. Juba plaanis olevatest asjadest saan nimetada relva omamise otstarvete laiendamist, lisades sinna näiteks laskeharrastuse. Lisaks plaanime kaotada relvasoetamisloa ja võõrandamisloa nõude ning leiame, et relva ostmiseks ja müümiseks piisaks vaid kehtiva relvaloa omamisest. Relva ostu ja müüki saaks vormistada selleks vastavat tegevusluba omavad juriidilised isikud. Samuti analüüsime, kas relvaloa omaja või taotleja tervisekontrolli peab kohustuslikus korras olema kaasatud psühhiaater inimese vaimse tervise seisundi hindamiseks või on olemas alternatiivseid ja tõhusamaid meetmeid. Muide, psühhiaatrite seltsi esindaja huvigruppide kaasamisel ise nimetas seda nõuet liigseks ja ei pidanud seda mõistlikuks. Vajalikuks peame ka kehtiva tervisetõendi kehtivuse peatamise ja kehtetuks tunnistamise võimaluse loomist ning tervisetõendi kehtivuse ajal erakorralisele tervisekontrollile suunamise võimaluse sätestamist. Kolmas küsimus: "Miks Teie hinnangul need muudatused on vajalikud?" Nimetatud muudatused ja ka muud muudatused, mida kavandame, on kantud eesmärgist muuta relvaseaduse nõuded kaasaegseks ja eesmärgipäraseks. Näiteks, relvasoetamisloa ja võõrandamisloa kaotamisel vähendame tarbetut bürokraatiat ja anname relvaluba omavale isikule vabaduse relvaloale kantud liiki ja otstarbekohaseid relvi lubatud määra ületamata soetada ja soovi korral võõrandada, ilma et selleks tuleks esitada taotlus Politsei‑ ja Piirivalveametile. Lisaks sellele, et protseduur muutub mugavamaks inimesele, hoiab see kokku PPA ressurssi ning vabanenud ressurssi saab suunata järelevalvesse. Neljas küsimus: "Kas plaanitavad võimalikud muudatused suurendaksid relvade hulka Eestis?" Nagu juba öeldud, see ei ole eesmärk, kuid suurenev relvade arv võib osutuda muudatuste kõrvalmõjuks. Eesmärk on relvaseaduse kaasajastamine ja tarbetu bürokraatia vähendamine, see aga ei vähenda järelevalve tähtsust. Relvaomanikuks saamise eeldus on siiski see, et relvaluba võivad omada vaid kontrollitud ja Eestile lojaalsed kodanikud. Viies küsimus: "Kuidas suurendaks relvaseaduse muudatused Eesti julgeolekut?" Ainuüksi relvaseaduse muutmisega Eesti julgeolek ei suurene. Eesti julgeolek sõltub eelkõige Eesti inimeste kaitsetahtest ja teadlikust panustamisest riigikaitsesse. Kui Eestis on rohkem inimesi, kes tahavad ja saavad riigikaitsesse panustada, ning neid suudetakse kaasata riigikaitselisse väljaõppesse liigselt koormavaid kohustusi lisamata, kasvab Eesti inimeste turvatunne ja kaitsetahe. See omakorda panustaks laiemalt Eesti julgeolekusse nii kriisi kui ka sõja korral. Kui kodanik tunneb, et riik usaldab teda, siis tema motivatsioon seda riiki kaitsta kindlasti tõuseb. Kuues küsimus: "Kuidas tagada, et relvadega seotud kuritegevus ja õnnetusjuhtumid oleksid Eestis jätkuvalt madalal tasemel?" Mõningaste leevenduste ja muganduste kõrval vaatame üle ka neid valdkondi, mis kehtiva relvaseadusega selgelt või piisavalt reguleeritud ei ole. Näiteks on sagenenud juhtumid relvataoliste esemetega, nagu signaalrelvad või ka airsoft'i relvad, seda eelkõige põhjusel, et need on kergesti kättesaadavad ja paraku puudub tõhus järelevalve. Lisaks on need äravahetamiseni sarnased tulirelvaga ja kui neid avalikus kohas nähtavalt käsitseda, võib see tekitada läheduses olevates inimestes põhjendamatut hirmu. Politsei reageerib kõikidele sellistele juhtumitele, arvestades, et tegemist võib olla tulirelvaga, kuni pole tõestatud vastupidist. Tagajärjed võivad olla soovimatud. Eeltoodust tulenevalt leiame, et relvadega seotud kuritegevuse ja õnnetusjuhtumite jätkuvalt madalal tasemel hoidmiseks on vaja tõhustada järelevalvet. Tarbetu bürokraatia vähendamisest vabanevat ressurssi saabki selleks kasutada. Relvad tohivad jätkuvalt olla vaid sobiliku eluviisi ja käitumisega õiguskuulekate inimeste käes, kes oskavad ja suudavad relva ohutult ja eesmärgipäraselt käsitseda. Võin siia veel lisada, et kuritegude arv legaalses käibes olevate tsiviilrelvadega seoses on äärmiselt väike, on mõned üksikjuhtumid. Valdavalt on need rikkumised seotud relvade hoiustamise tingimustega. Seda, et keegi läheks oma tsiviilkäibes relvaga kuhugi vehkima, Eestis naljalt ei juhtu. Vehitakse ikkagi kas õhkrelvaga või signaalrelvaga. Need juhtumid on paraku tavapärasemad ja võtavad küllaltki palju PPA ressurssi, kuna nendele tuleb alati reageerida. Tänan!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Jaak Aab alustab. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Üldiselt on olnud – vähemalt seni, ka just viimastel aastatel – suundumus see, et riik on suunanud neid inimesi, kes soovivad riigikaitsesse panustada, osalema Kaitseliidus, kus inimesed õpivad siis paremini ka seda, kuidas relva käsitseda, kuidas sellega riigikaitses paremini osaleda ja nii edasi. Samas on soov, te räägite, et rohkem inimesi saaks julgeolekuolukorras riigikaitsesse panustada. Kas praegu on mingi takistus? Kas momendil relvaloa taotlusi jäetakse nii palju rahuldamata, et kõik soovijad ei saa vastavalt tingimustele relva muretseda?

Aitäh! Üldiselt ei jää palju taotlusi rahuldamata. See hulk on üpris väike, minu arust vist umbes 4% jääb rahuldamata. Kogu see riigikaitsesse kaasamise teema on pigem niisuguses võtmes, et riigikaitsesse on võimalik kaasata muid organiseeritud isikuid, kes on juba relvakandjad. Näiteks [võiks] läbi mõelda teatud koostöövõimalused jahimeestega. Jahimeeste liidu esindaja oli meil ministeeriumis sellel kaasamiskoosolekul, mis relvaseaduse muutmist puudutas. Võib-olla [võiks] kaaluda ka teatud koostööd turvaettevõtetega. Ega riigikaitsesse panustamine ei ole ainult sõjaline panustamine. Kui me täna räägime riigikaitsest, siis me lähtume järjest rohkem ikkagi laiapindse riigikaitse käsitlusest, mis hõlmab ka neid olukordi, kus riik ei ole otseselt sõjaolukorras. Meil on hübriidohtude võimalik risk pigem tõusutrendis. Näiteks seesama teema, mis puudutas desünkroniseerimise ajal elutähtsa taristu kaitsmist. Kindlasti see vajadus tulevikus kuhugi ei kao, pigem suureneb. Üks selline kaasamisvõimalus on tõesti võib-olla nende relvakandjate puhul, kes kuuluvad mõnedesse muudesse struktuuridesse. Need ei pea olema kindla peale Kaitseliidu liikmed. Aga ma olen teiega selles mõttes nõus, ma siit puldist tahan ka kinnitada, et kes vähegi soovib Eesti riigikaitsesse mõtestatult ja professionaalselt panustada, võiks kaaluda esmajärjekorras Kaitseliiduga liitumist. Kaitseliidul on kõigile Eesti inimestele sõltumata vanusest, soost ja kõigest muust, näiteks asukohast, väga erinevaid rolle ja ülesandeid välja pakkuda ning väga palju head, sisukat väljaõpet, ja täiesti tasuta.

Aitäh! Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Tõepoolest, kui me räägime bürokraatia vähendamisest, mingitest topeltkontrollidest ja millestki muust, mis relvaomanikke ebaproportsionaalselt ahistab, siis ma tahan kinnitada, et selles ei ole loomulikult küsimust, bürokraatiat selle koha pealt saab kindlasti arutada ja vähendada. Küll on aga küsimusi tekitanud seesama, et meil tegelikult taotlejaid, kellele relvaluba ei anta, on ju väga vähe, nagu te ise ka kinnitasite. Teiselt poolt on näiteks ka teie erakonnakaaslane Tarmo Tamm öelnud Päevalehe veergudel, et inimesi tuleks rohkem usaldada ja inimestele võiks rohkem relvi anda. Siis tekib küsimus, mis see muudatus oleks, mis ka sellele 4%-le, kes täna ukse taha saadetakse, relva annaks. Te rääkisite relvaharrastuse otstarbest. Äkki te avate seda, kuidas te laiendate relvasaajate võimalikku hulka?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et siin on toimunud väike valestimõistmine, ja kohe katsun selgust tuua. See bürokraatia ja topeltkontrollide vähendamine ei ole kindlasti mõeldud selleks, et neid 4%, kes välja praagitakse, kuidagi nagu tagasi tuua. Kui nad nõuetele ei vasta, siis nad ei vasta. Küsimus on selles, kas seda ülejäänud 96% peab nii palju vintsutama, nagu praegu vintsutatakse. Pigem on eesmärk muuta selle 96% elu natukene lihtsamaks, see vabastaks ka riiklikku ressurssi. Laskeharrastuse teema selgituseks nii palju, et praegu tõepoolest ei ole võimalust soetada endale relva laskeharrastuseks, et näiteks käia tiirus kord kuus enda jaoks harjutamas. Praegu on niimoodi, et sa pead ennast registreerima laskesportlaseks ja käima võistlustel. Tundub, et see on ka selline tarbetu [nõue]. Üks täiendav [võimalus] võiks olla ka pärimine, et kui sa saad pärandina relva, siis see võiks olla mõjuv põhjus, miks relva omada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Te ka mainisite [seda teemat] ja võin kinnitada, et kergejõustikuvõistlustel kasutatakse stardipüstolit. Ka teie [ütlesite], et need on äärmiselt sarnased päris relvadega. Ja kui neid kasutada, siis see hääl, mis sealt välja tuleb, on päris hirmuäratav. Me teame näiteid, kus avalikus ruumis on kasutatud stardipüstoleid ja tegelikult politseil puudub sel hetkel teadmine, kas tegu on päris püstoli või mitte päris püstoliga. Mul on küsimus. Kas te oskate kommenteerida, kui laialdane on relvataoliste esemete kasutamine aastate võrdluses? Kas olukord on läinud hullemaks või pigem mitte, ja kuidas seda saab vaadata just noorte relvakasutamise vaates? Kas seal on mingisuguseid tendentse näha?

Aitäh! Praegu väga täpseid arve mul teile välja tuua ei ole. Võin öelda selle tunnetuse pealt, mis on tekkinud ministeeriumis inimestega suheldes, et tundub, et see probleem on pigem tõusutrendis. Olen ka ministriametis saanud mõnikord sõnumeid selle kohta, et nooruk on saabunud kooli õhkrelvaga ja politseipatrull on pidanud reageerima. Kindlasti see eriti mõistlik ei ole. Naljaga pooleks öeldakse, et arvestades seda, kui palju signaalrelvi Eestis müüakse, tundub, et kõik on jube suured sportlased ja tulevased olümpialased. See ei ole proportsioonis inimeste spordiharrastusega. Ilmselgelt soetatakse neid mingisugusel muul otstarbel. Ja siin on küsimus, kas see peaks olema niivõrd vaba ja kontrollimatu, nagu ta praegu on, sellepärast et signaalrelva üheks eripäraks on see, et seda on võimalik suhteliselt lihtsa vaevaga ümber ehitada ühelasuliseks tulirelvaks, surmavaks relvaks. Meil alles oli kurb juhtum, kus õhkrelvaga pihta saanud inimene siit ilmast lahkus. See on kindlasti tõsine teema, millele tähelepanu pöörata. Kogu relvaseaduse muutmine ei ole käsitletav selliselt, et me läheme mingisuguse lausalise kaose teed, vaid ikkagi selles suunas, et neil inimestel, kes on kvalifitseeritud ja kes on lojaalsed Eesti Vabariigi kodanikud, peaks olema see võimalus mõnevõrra lihtsam, ja kõiki muid selliseid kasutusi, mis ei vasta Eesti turvalisuse tõstmise eesmärgile, pigem välistada ja piirata.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Mulle kahjuks tundub seda debatti jälgides, et neid kaasnevaid riske ei ole ülearu tõsiselt võetud. Eestis on inimestel teadaolevalt päris palju probleeme ka vaimse tervisega. Meil on igal aastal umbes 200 inimest, kes lahkuvad meie hulgast enda käe läbi. Ja tegelikult on meil olnud ka väga traagilisi juhtumeid [relvadega]. On viidatud Lihula tulistamisele, aga näiteks kümmekonna aasta eest Viljandis koolis õpetajat tulistanud noormees kasutas selleks ka igati legaalset relva. Kas te ei näe, et laiem relvade kättesaadavus, millele olete viidanud nii teie kui teie enda erakonnakaaslased – et see ongi vajalik suund, rohkem relvi [tähendab] justkui rohkem julgeolekut –, tegelikkuses suurendab seda riski, et neidsamu relvi kasutatakse endale või teistele viga tegemiseks? Tegelikkuses me võime saavutada soovitule vastupidise [tagajärje]: ei saa turvalisemat ühiskonda, vaid saame ebaturvalisema ühiskonna.

Aitäh selle küsimuse eest! Olete juhtinud tähelepanu väga õigele aspektile. Me oleme neid riske loomulikult hinnanud ja hindame ka nende muudatuste ettevalmistamisel. Üks selle tõestusi on see, et meil on mõttes tervisetõendi regulatsiooni muutmine. Ühtepidi ei pea võib-olla tulevikus igal juhul kahtlemata kaasama psühhiaatrit, sellepärast et need viie- kuni kümneminutilised psühhiaatrite sessioonid, mis tihtipeale piirnevad mõne küsimuse esitamise ja siis raha ja kviitungi vahetusega, ei pruugi anda paremat pilti kui perearsti konsultatsioon. Aga küsimus on selles, et ka see hinnang, mille perearst annab, kehtib ainult sel hetkel, kui inimene on selles kabinetis. Kui ta kabinetist välja läheb ja midagi juhtub – see võib olla ka ootamatu terviserike –, siis tegelikkuses see inimene ei pruugi olla enam relvakandmiskõlbulik. Siin tuleb ette näha regulatsioon, et teatud elusündmuste puhul, näiteks kui inimene satub erakorralise meditsiini osakonda teatud diagnoosiga, teatud põhjustel, peaks tema tervisetõendi kehtivus peatuma. Või siis on mingid muud elusündmused või näitajad, mis automaatselt selle tervisetõendi peatavad, ütleme, kui inimese elustiil on radikaalselt, kardinaalselt muutunud. Tõepoolest, neid tervisetõendeid on siiamaani välja antud mitmeks aastaks. Aga see, et inimesel rahvakeeli öeldes katus ära sõidab, võib juhtuda väga vabalt juba aasta pärast. Seda ei juhtu õnneks tihti ja tavaliselt sellele eelneb ka see, et inimese elus, käitumismustris, terviseandmetes võib-olla muutuvad mingisugused näitajad. Nii et seda riski me tõepoolest oleme arvesse võtnud. Üksikjuhtumeid ei saa üle kanda selliselt, et need ongi reeglid. Need traagilised sündmused on olnud pigem erandid, mille vastu ei kaitsnud ka olemasolevad reeglid. Need ongi pigem väga unikaalsed juhtumid. Me peame vaatama seda pilti laiemalt ja kaaluma ning kui riske on võimalik maandada, siis nii tuleb tegutseda.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esmalt arupärijate nimel Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Head kuulajad! Kõigepealt suured tänud ministrile, et ta tuli ja vastas meie küsimustele. Tõepoolest, need küsimused on tekkinud sellesama arutelu tõttu, mis on avalikkuses seoses väljatöötamiskavatsusega tekkinud. Ma pean tunnistama, et mõned kohad jäid siiski jätkuvalt hinge kriipima. Ma alustan sellest, et siin ennist arutati, et just Sotsiaaldemokraatlik Erakond tahab kuidagi hirmsaid bürokraatlikke takistusi inimestele teha või relvaomanikke eriliselt ahistada ja selleks on siseminister kunagi lausa käsu andnud. Loomulikult need jutud on kõik valed. See ei vasta tõele, kunagi ei ole olnud eesmärki relvaomanikke kuidagi eriliselt ahistada. Ja vaatame nüüd sedasama, mida härra minister kinnitas, et 96% relvataotlejatest on politseist saanud rohelise tule ja ainult 4% ei saa endale relvaluba. Järelikult ei saa nad seda väga mõjuvatel põhjustel. Me tegelikult räägimegi võib-olla tõesti kahest erinevast asjast. Üks on see, mil moel parandada nende 96% olusid. Tõepoolest, me oleme ka rääkinud jahimeeste ja kaitseliitlastega sellest, kas seal on mingisuguseid reegleid, mis ei vasta võib-olla tänasele julgeolekuolukorrale, kas või näiteks padrunite arv jahimehel, see, kui palju padruneid tal võib olla. Need on kõik sellised küsimused, mida me oleme igati valmis arutama, ja väga konstruktiivselt seda tegema. Teisalt ikkagi kõlas siseministri vastustes selline [võimalus], et relvade hulk võib siiski suureneda. Ja nüüd, kui me vaatame seda, kuidas see võiks suureneda, kuidas see 4% võiks veel väiksemaks minna, siis vot seal need küsimused tekivadki. Ka härra Taro erakonnakaaslane kirjutas pikalt sellest, et inimesi peaks rohkem usaldama. Aga siis tekib küsimus, kuidas siis veel rohkem inimesi usaldada, kui ainult 4% taotlejatest relva omale ei saa. Siin minister avas natukene plaane. Loomulikult siis, kui väljatöötamiskavatsus on väljas, saab neid plaane paremini hinnata. Aga rääkides näiteks tänasest seadusest, relva saab taotleda kolmel põhjusel: jahindus, sport ning enese ja vara kaitse. Nii jahinduse kui ka spordi puhul – rääkimata sellest, et kui te lähete Kaitseliitu, siis saate endale relva taotleda – ma ei ole kordagi kuulnud, et oleks mingisuguseid bürokraatlikke takistusi. Kui oled vähegi normaalne inimene, kellele riik võiks relva anda, siis relv ka antakse. Tõsi, enese ja vara kaitse puhul on tõesti tekkinud politseil rohkem küsimusi: millisel moel ja miks seda relva vaja on. Seda enam, et kuritegevuse [tase] ei ole Eestis selline, et igal inimesel peaks olema padja all püstol. Vastupidi. Tegelikult me siin natukene puudutasime õhkrelvade ja airsoft'i relvade küsimust. Täna oli väga huvitav artikkel Pärnu Postimehes, kus sel teemal peatuti. Seal ütles politsei, et selliste mulaažide või relvade puhul on isegi lausa riskitud, sest on teadmine, et on väga suur tõenäosus, õigemini sisuliselt sada protsenti, et relv, mis inimesel käes on – ja neid väljakutseid oli igal aastal üle 400 –, on mulaaž. Juhul kui relvade hulk Eesti ühiskonnas suureneb, siis loomulikult sellist hinnangut politsei enam anda ei saa ehk ohutase võib selle tulemusena tõusta. Palun lisaaega.

Jaa, otse loomulikult, kolm minutit lisaks.

Nüüd me jõuamegi selle põhiküsimuseni. Kui selle seaduse eesmärk on bürokraatiat [vähendada], siis teeme seda. Teeme seda üheskoos, räägime ühiskonnas erinevate sidusrühmadega ja mõtleme, kuidas seda asja paremini teha. Kui me aga jõuame jätkuvalt igatepidi, ka ministri vastustes, sinna, et need asjad on omavahel siiski nii palju seotud, et rohkem inimesi saab siis ka endale relvi, siis ma arvan, et on ühiskonnas aus palju rohkem keskenduda sellele, mida rohkem relvi Eestis kaasa toob. Ja see ei ole ainult välisjulgeoleku parandamine, sest me oleme siis ühiselt kõik piisavalt hästi relvastatud, et hoida [tagasi] meie idanaabrit. Kõik inimesed peaksid olema valmis ja oskama relvi käsitseda nii palju, kui see on võimalik. Ja ennist oli ka lasketiiru küsimus. Loomulikult lasketiiru on Eestis vaja. Aga et meie põhimõte relvaloogikas peaks olema, et rohkem relvi võrdub rohkem turvalisust – see ei saa nii olla. See ei ole niimoodi ka välis[riikide kogemust] vaadates üldiselt, jättes kõrvale väga ilmekad näited, à la Ühendriigid. Tegelikult ka mujal. Kui me räägime näiteks Soomest, siis ka Soome on teinud pärast koolitulistamisi relvaseaduse hoopis karmimaks. Eestis ei ole ülemäära karmi relvaseadust, me kindlasti ei tohiks sellist muljet Eesti inimestele jätta. Nii et ma kutsun kindlasti üles avatud koostööle. Arutame relvaseadust, aga arutame väga ausalt ka seda, mida tähendab rohkem relvi Eesti kodudes. See ei ole ainult julgeolek, see tähendab ka rohkem õnnetusi, rohkem relvadega seotud kuritegevust ja paraku ka rohkem enesetappe. See on välismaa praktika ja uuringute [põhjal] üldjuhul tõene väide. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme ka kuuenda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Tänu ministrile ja kõikidele, kes osalesid!