Arupärimine hooldusreformi kohta (nr 719)

Oleme jõudnud teise punkti juurde: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi ja Vadim Belobrovtsevi 13. veebruaril 2025. aastal esitatud arupärimine hooldusreformi kohta. Arupärimine numbriga 719. Ja palun arupärijate nimel Riigikogu kõnetooli ettekandeks hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad, kes meid interneti vahendusel näevad ja kuulevad! Ja loomulikult hea sotsiaalminister! Käesoleva aasta 13. veebruaril esitasime tollasele sotsiaalkaitseministrile Signe Riisalole arupärimise hooldereformi kohta. Ja mis meile muret tegi? Seoses Riigikontrolli avaldatud auditiga, mis hindab hooldereformi rakendamist ja selle jätkusuutlikkust, palume selgitusi ning tegevuskava, kuidas ministeerium kavatseb tekkinud probleemidele lahendusi leida. Riik seadis hooldereformi eesmärgi, et hooldekodukoht peab olema inimesele keskmise pensioni eest kättesaadav. Nagu me teame, siis keskmise pensioni eest kindlasti hooldekodukohta praegu ei saa. Riigikontrolli auditi järeldused viitavad, et eesmärk on muutumas üha ebarealistlikumaks ning hooldekoduteenuse rahastamist tuleks muuta. Samal ajal on paljud hooldekodud tõstnud hindu prognoositust oluliselt rohkem, mis on suurendanud nii teenuse saajate kui ka omavalitsuste kulusid. Loodame [kuulda] täpsustavaid vastuseid ja konkreetseid samme, mida ministeerium on valmis [astuma], et reform töötaks ettenähtud viisil ning et hoolekandeteenus oleks inimestele reaalselt kättesaadav. Oleme esitanud seitse küsimust ja loen mõned küsimused ette. Küsimus nr 1: "Milliseid meetmeid on ministeerium ette näinud, et takistada hooldekoduteenuse hindade kontrollimatut tõusu, mis vähendab reformi eesmärgi täitmist?" Küsimus nr 2: "Kas on plaanis muuta hooldekoduteenuse rahastamismudelit nii, et see oleks hinnakasvu suhtes kindlam ja väldiks avaliku sektori rahaliste kohustuste piiramata suurenemist?" Küsimus nr 3: "Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et hooldekodude hinnakujundus oleks läbipaistvam ning välditaks olukorda, kus kasumimarginaalide kasv toimub hooldusvajadusega inimeste arvelt?" Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Loodame, et kõikidele nendele [küsimustele] saame me täna uuelt sotsiaalministrilt ka vastuse. Aitäh!

Suur tänu! Enne kui palun ministrit, on Anastassial märkus ilmselt istungi juhatajale. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tavaliselt pärast läbirääkimisi arupärimiste juures küsitakse, kas minister soovib ka lõppsõna. Ma panin tähele, et te seda ei küsinud, aga võib-olla on põhjus ka selles, et ministrit enam ei olnud. Kui tavapärane on see, et kui ministrile on esitatud arupärimine, Riigikogu liikmed osalevad ka läbirääkimistel, aga minister seejuures ei osale? Meil oli alles hiljuti [olukord] – see oli vist eelmisel nädalal –, kus Jürgen Ligi jalutas ka saalist minema läbirääkimiste käigus pärast seda, kui ta oli esitanud oma punkti, mis puudutas Eesti rahanduspoliitikat ja strateegiat aastani 2035. Kas see on nüüd saanud tavapäraseks, et meil ministrid tulevad Riigikokku, aga läbirääkimiste käigus isegi ei soovi kuulata seda, mida Riigikogu liikmetel öelda on? Miks me siis neid arupärimisi esitame?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et arupärimisi esitate te selleks, et saada ministrilt vastuseid. Need vastused te saite. Kas need rahuldasid teid või mitte, see on teine teema. Aga küsimuste-vastuste vooru mõte ongi esmalt ikkagi see, et saada küsimustele vastuseid. Mina istungi juhatajana ei küsi tavapäraselt, kas minister soovib sõna või mitte. Ma ei ole sellega andnud hinnangut, kas minister oli saalis või mitte, ma ei pannud seda hetke tähele. Aga mina seda küsinud ei ole. Aga Anastassia, see on tegelikult eelmise päevakorrapunkti teema ja minister ootab. Nii et Karmen Joller, palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed! Annan vastused. Loen ette küsimuse ja seejärel vastuse. Milliseid meetmeid on ministeerium ette näinud, et takistada hooldekoduteenuse hindade kontrollimatut tõusu, mis vähendab reformi eesmärkide täitmist? Tuletame kõigepealt meelde, miks me hooldereformi üldse läbi viisime ja kuidas seni läinud on, ehk ma tuletan meelde hooldereformi kolme peamist eesmärki. Esimene eesmärk oli vähendada inimeste kulude osakaalu ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamisel. Inimese kulu üldhooldusteenusele oli 81% aastal 2022 ja 51% aastal 2024. See on oluline rahaline leevendus eakatele ja nende peredele. Enne reformi tuli inimesel tasuda kuni 100% hooldekodu kohatasust, kuid nüüd jaguneb see kohaliku omavalitsuse ja teenuse saaja vahel. Keskmine pension, mis on 817 eurot, katab nüüd suure osa hooldekodu kohatasust, mis teeb teenusele pääsemise reaalselt võimalikuks ka väiksema sissetulekuga inimestele. Seda näitas ka see, et umbes 1000 inimest on nüüd meil hooldekoduteenusel rohkem, kui oli seda enne hooldereformi, ehk et teenus on inimestele jõukohasemaks muutunud. Teine eesmärk oli pakkuda kvaliteetsemat teenust. Siin oli suureks murekohaks hooldajate ebapiisavus. Tänaseks on hoolduspersonali juurde tulnud ligi 400 töötajat. See on enam kui kümnendiku võrra. Hooldustöötaja palk on kasvanud kiiremini kui Eesti keskmine palk. Hooldustöötaja brutopalk on nüüd keskmiselt 1623 eurot, abihooldustöötaja [brutopalk] 1293 eurot. Töökoormuse vähendamiseks on seatud töötajatele suhtarvunõuded. Kolmas eesmärk oli laiendada kodus elamist toetavaid teenuseid. Koduteenuste arendamiseks on suunatud 33,3 miljonit eurot Euroopa Liidu struktuurifondide raha. On avatud taotlusvoorud kohalikele omavalitsustele ja juba rahastatud 24 projekti, menetluses on veel kolm projekti. Avame sel aastal ka täiendava taotlusvooru Kagu-Eesti piirkonnale. Lisaks toetame 14 omavalitsuses kogukonnapõhise elamise projekte. Samas on ilmne, et üldine hinnatõus ühiskonnas mõjutab ka hooldekodude kulubaasi ja mõistetavalt võib hooldekodude kohatasu hinnatõus tekitada inimestes muret. Ministeerium on sellest murest teadlik ja me oleme astunud mitmeid samme, et hinnakasv ei muutuks kontrollimatuks. Toon mõned näited. Sotsiaalkindlustusamet töötab välja hinnakujunduse järelevalvemetoodikat ja juhendmaterjale teenuse hinna läbipaistvuse ja põhjendatuse kontrollimiseks. Ministeerium toetab KOV-e hinnaläbirääkimistel, pakkudes analüütilist tuge ja abivahendeid, et nad oskaksid küsida teenusepakkujatelt sisulisi küsimusi hinna kujunemise kohta. Kasutame soovituslikke hinnamudeleid, et hinnad ei kujuneks pelgalt turupõhiselt, vaid lähtuksid teenuse sisulisest maksumusest. Tuleb teine küsimus. Kas on plaanis muuta hooldekoduteenuse rahastamismudelit nii, et see oleks hinnakasvu suhtes kindlam ja väldiks avaliku sektori rahaliste kohustuste piiramata suurenemist? Reformi rahastamismudelit oleme üles ehitanud keskmistatud kulumudelile, mis tagab võrdsed alused, säilitades samal ajal omavalitsuste autonoomia. Keskmistatud kulumudel on Rahandusministeeriumi koostatud arvutusmetoodika, mis aitab määrata, kui palju peaks kohalik omavalitsus hooldusteenuse eest maksma. Me jälgime koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga pidevalt omavalitsuste koormust ning vajadusel planeerime koos täiendavaid sekkumisi või muudatusi. 2026. aasta lõpuks valmib hooldereformi põhjalik mõjuanalüüs, mis annab ülevaate sellest, kuidas reform on mõjutanud teenuse kättesaadavust, kvaliteeti ja rahastamist üle Eesti. Suure reformi mõju ei saa hinnata üleöö. Analüüs annabki hinnangu, kuivõrd on muudatused parandanud teenuse kvaliteeti, korrastanud teenusepakkujate turgu, sealhulgas pannes paika hinna ja kvaliteedi suhte, parandanud teenuseosutajate tööjõu, palga- ja töötingimusi, tõstnud kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Kaardistuse raames antakse hinnang, kas riigi rahastus on piisav või ei ole. Kolmas küsimus. Kuidas kavatseb ministeerium tagada, et hooldekodude hinnakujundus oleks läbipaistvam ning välditaks olukorda, kus kasumimarginaalide kasv toimub hooldusvajadusega inimeste arvelt? Me peame hooldekodude hinnakujunduse läbipaistvust oluliseks ja siin on mitu asja töös. Näiteks töötab Sotsiaalkindlustusamet järgmise aasta alguseks välja hinnakujunduse järelevalvemetoodika ja juhendid, et kohatasude kujunemine oleks selge ja põhjendatud. Julgustame kohalikke omavalitsusi olema hinnaläbirääkimistel aktiivsemad ning toetame neid küsimuste esitamisel ja hinnakomponentide analüüsimisel. Soovitame neil kasutada olemasolevaid hinnamudeleid ning hinnatõusu korral nõuda teenuseosutajatelt põhjendusi. 2026. aastaks on planeeritud ka juba varem mainitud mõjuanalüüs, mille põhjal saame vajadusel hinnaregulatsiooni täpsustada ja seadusemuudatusi algatada. Nii, siis neljas küsimus. Milliseid samme on plaanis astuda, et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem võimalusi teenuse hindade kujunemist prognoosida ja mõjutada? KOV-idel on hinnaläbirääkimistes oluline roll. Ministeerium pakub nõustamist ja tehnilist tuge, et nad saaksid teenusepakkujatega aktiivselt hinna kujunemise üle arutleda. Selleks oleme tänavu läbi viinud seminarid teenuseosutajatele ja kohalikele omavalitsustele. Samuti toimub nõustamine läbi Sotsiaalkindlustusameti. Tuletan ka meelde, et 2025. aastal on KOV-ide rahastamiseks üldhooldusse suunatud 66,1 miljonit eurot. See on tasandusfond ja tulumaks, mis on 12% rohkem kui 2024. aastal. Viies küsimus. Kas ministeerium peab vajalikuks kehtestada hooldekodude hinnakujundusele riiklikke piirmäärasid või muid regulatsioone, et vähendada ebamõistlikku hinnakasvu? Ministeerium ei pea praegu vajalikuks kehtestada hooldekodude hindadele riiklikke piirmäärasid, kuid jälgib hinna kujunemist ning toetab omavalitsusi hinnaläbirääkimistel. Töös on hinnajärelevalvemetoodika ja juhendid ning 2026. aastaks on plaanis juba mitu korda mainitud mõjuanalüüs, mille põhjal otsustatakse vajadusel regulatiivsete muudatuste üle. Kuues küsimus. Kuidas selgitate asjaolu, et hooldekoduteenuse osutajate kasumlikkus on kasvanud, samal ajal kui teenusesaajatel on raskusi omaosaluse katmisega? Esiteks, ma tuletan meelde, et pärast reformi jõustumist on märkimisväärselt vähenenud inimeste omaosalus kogukulude tasumisel. See oli 2022. aastal 81% ja eelmisel, 2024. aastal on inimeste omaosalus 51%, see on päris suur vahe. Üldhoolduse kättesaadavus on paranenud. 14. jaanuaril selle aasta seisuga oli teenusel 11 444 isikut, mis, nagu juba mainitud, on 1000 inimest enam, kelle lähedastel on vähenenud hoolduskoormus. Kohatasude tõus ei tähenda, et see läheb tingimata teenuseosutaja kasumiks. Me soovime, et hooldekodud saaksid pakkuda kvaliteetset teenust, mis oli ka üks reformi eesmärkidest. Suureks murekohaks oli varem hooldajate ebapiisavus. Olukord on oluliselt paranenud. Tänaseks on hoolduspersonali juurde tulnud ligi 400 töötajat, see on enam kui kümnendiku võrra [rohkem]. Hooldustöötaja palk on kasvanud kiiremini kui Eesti keskmine palk. Abihooldustöötajal on see 1293 eurot 2023. aasta seisuga ja hooldustöötaja brutopalk on 1623 eurot. 2024. aasta andmed selguvad selle aasta juuliks. Töökoormuse vähendamiseks on seatud töötajate suhtarvu nõuded. See tähendab, et on piiratud, mitu hooldatavat on ühe töötaja hooldada. Seitsmes küsimus. Milliseid täiendavaid meetmeid plaanitakse rakendada, et reformi eesmärk – hooldekodukoha kättesaadavus keskmise pensioni eest – ei libiseks käest? Hooldereform on alles noor. Reform käivitus 2023. aasta juulis. Ühe aasta andmete pealt ei ole praegu võimalik hinnata kogu reformi mõju. Enne kui saab otsustada täiendavate meetmete või muudatuste üle, viime läbi reformi mõjude analüüsi, mis, tuletan meelde, valmib järgmise aasta lõpuks. Selle analüüsi põhjal selgub, millised on suurimad kitsaskohad, ja siis saame hinnata, kas ja milliseid muudatusi on vaja. Analüüsi lõpptulemuses esitatakse konkreetsed ettepanekud, sealhulgas tuginetakse Euroopa Liidu liikmesriikide praktikale, kuidas tagada piiratud ressursside juures suuremas mahus ja kvaliteetsemat kodus elamist toetavad teenused, et ennetada hooldusvajaduse süvenemist ning asutusepõhist hooldust, samuti, kuidas vähendada lähedaste hoolduskoormust ja toetada lähedaste tööelus püsimist. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Me ju kõik teame, et see reform tehti ära enne seda, kui teist sai Riigikogu liige ja minister. Me näeme, kuidas see reform ikka tekitab probleeme juurde. Sellest meie arupärimine tingitud ongi. Kuidas oleks teie arvates võinud selle reformi ikkagi niimoodi läbi viia, et neid probleeme poleks tekkinud, või kas oli üldse vaja sellist reformi sellisel kujul rakendada? Või oleks võinud seda kuidagi teistmoodi, paremini lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Minu meelest see ei tekita probleeme. Vastupidi, probleeme on ju vähemaks jäänud. Just lugesin ette, et umbes 1000 inimest rohkem on meil hooldekoduteenusel. Meil on rohkem hooldustöötajaid ja nende palk on kõrgem. Palk on lausa kasvanud kiiremini kui riigi keskmine palk, mis tähendab seda, et hooldereform on andnud oma panuse ka siia. Mina arvan, et see reform on küll asja ette läinud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Kui me vaatame, mis oli eesmärk, mille [seadis] omal ajal valitsus, kus oli Reformierakond – hooldekodukoht peab olema inimesele kättesaadav keskmise pensioni eest –, siis seda eesmärki ei ole täidetud. See on punkt üks. Minu arust sellest te nagu üldse ei taha rääkida. Punkt kaks, te räägite kvaliteedi tõusust. Andke andeks, need viimased juhtumid, mis on olnud hooldekodudes, ei näita, et kvaliteet on tõusnud. Te räägite, et hooldajate arv on tõusnud – on küll tõusnud, aga mille arvelt? Just nimelt kvaliteedi arvelt, sellepärast et need inimesed, kes tööle võetakse, ei ole kvalifitseeritud. Iseenesest see eesmärk, et teha hooldekodud keskmise pensioni eest kättesaadavaks, on läbi kukkunud. Seda te ei taha meile öelda ja sellest on kahju. Küsimus. Kohtade puudus on, kvalifitseeritud tööjõu puudus on. Kuidas te lahendate kvalifitseeritud tööjõu probleemi?

Aitäh! Tuletan meelde, et eesmärke oli mitu. Tuletan meelde, et reform on alles noor, nagu ma ka mainisin teile antud vastuses. Tuletan meelde veel korra eesmärgid. Esimene eesmärk oli vähendada inimeste kulude osakaalu ööpäevaringses hooldusteenuses. See tähendab seda, et kui me ei oleks seda reformi ellu viinud ja kui inimeste omaosalus oleks endiselt 81% praeguse 51% asemel, siis oleksid need kulud oluliselt-oluliselt suuremad ja tõenäoliselt hooldekodus olevate inimeste hulk oleks langenud, mitte tõusnud nagu praegu. Me oleme ju teinud hooldekodukoha inimesele oluliselt kättesaadavamaks. Ei ole välistatud, et saabub ka see päev, mil keskmine pension katab ka selle kulu. Teine eesmärk oli pakkuda kvaliteetsemat teenust. Me kõik teame seda, et kui ühe hooldaja kohta on liiga palju hooldatavaid, siis kvaliteet langeb. Kuid meil on, nagu ma mainisin, nii töötajate sissetulek kui ka töötajate hulk tõusnud. Ka seda võimaldas seesama hooldereform. Seda ei oleks saanud ilma selleta, pluss hooldekodudes, kus mina olen käinud, kasutatakse väga palju töökohapõhist õpet, mis tähendab, et inimesel on võimalik õppida ja koolitada ennast tööl olles ja käia vahepeal ennast ka koolis koolitamas. Üha enam on meil neid hooldekodusid, mis panevad järjest enam rõhku kvaliteedile ja suurendavad oma töötajate oskusi ja teadmisi. Mis puutub nendesse väga-väga kurbadesse ja hirmsatesse juhtumitesse, siis tegelikult see, et need juhtumid on välja tulnud, on ka üks osa kvaliteedist. Vähemalt üks nendest hooldekodudest on ise tuvastanud kuritöö, on pöördunud politseisse, ja see ei ole enam mitte kvaliteedi küsimus, vaid see on ikkagi kriminaalkuritegu ja seda ka vastavad organid uurivad. Kolmas eesmärk oli laiendada kodus elamist toetavaid teenuseid. See tähendab seda, et me püüame ennetada inimeste hooldusvajaduse süvenemist. Me teame seda, et Eestis on hooldekoduelanike arv üldse üks suuremaid Euroopas, kui võrrelda proportsionaalselt. Inimene ei taha elada hooldekodus, ta tahab elada oma kodus, ja me püüame riigi poolt teha võimalikult palju, et ta saaks olla võimalikult kaua oma kodus ja nii, et see ei koormaks lähedasi. Need kolm eesmärki suunduvad järjest paremuse poole. Täiuslikku maailma ei saavuta me vist kunagi, sest me elame keerulises maailmas.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Jutu jätkuks: hooldereformi kõige suurem võitja on ikkagi ettevõtja, kes seda teenust pakub. Aga küsimus on mul järgmine. Te mainisite oma vastuses, et KOV-idele eraldati hooldereformiks 12% rohkem kui eelmisel aastal, ja see summa oli ligi 60 miljonit, teie väidate. Kas see summa on juba läinud kohalikele omavalitsustele? Sest olles ka omavalitsuses, mina sellest summast ei tea veel mitte midagi. Kas see on juba realiseeritud või on tulemas? Selline on praegu küsimus.

Üldiselt on selliste teenustega nii, et kohalik omavalitsus peab ka näitama, kuhu ta selle raha paneb. Ma ausalt öeldes ei tea täpselt, kui palju ühes või teises omavalitsuses on seda välja makstud. Kui teil on mõne omavalitsuse kohta küsimus, siis me saame sellele vastuse saata kirjalikult, kui on [küsimus] konkreetse omavalitsuse kohta. Aga kui te olete omavalitsuses, siis võib-olla tuleb eelarve uuesti üle vaadata ja võib-olla tuleb ka arutada, kas on mõni teenus, mida saaks veel osutada, aga te ei ole seda [eelarvesse] planeerinud, või need inimesed, kes peaksid sellega tegelema, ei ole sellega võib-olla tegelenud. Ma väga soovitan seda teha.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kõigepealt, ma siin kõrval Keskerakonna kolleegidega ei saa küll nõustuda, et 4800 eurot kuni 8000–9000 eurot aastas oleks väike summa. Aga ma saan aru, Tallinnas on tõenäoliselt harjutud suuremate rahadega. Meil Kagu-Eestis on see suur raha ja me oleme väga tänulikud. Aga üks probleem siiski kindlasti on. Kuna on [hooldekodu]kohtade defitsiit, siis see võimaldab küsida ulmelisi summasid, ja kasumid, näeme ka, on kohati ikka väga suured. Mida on ministeeriumil plaanis teha selleks, et konkurentsi või pakkumist suurendada?

Aitäh! Hooldekodude hinnastamiseks on olemas kulumudel. Ma väga soovitan kohalikel omavalitsustel vaadata sinna mudelisse sisse ja siis vaadata neid teenusepakkujaid ja küsida, milleks üks või teine kulu näiteks on või kuidas neil see hind üldse kujuneb. Sest võib-olla on pandud sisse mõned sellised teenused, mida inimesed otseselt ei vajagi, aga mis on niinimetatud nice to have [teenused] ehk oleks tore, kui need teenused olemas oleksid. Ja samas, kui mõelda, et samast rahast peab jätkuma võimalikult paljudele inimestele, siis me peame ikkagi leidma kompromissi, et mida inimene vajab hooldekodus ja mida vajab võib-olla vähem. Ma väga soovitan kohalikel omavalitsustel suhelda ka Sotsiaalkindlustusameti inimestega ja Sotsiaalministeeriumi ametnikega, kes aitavad vajadusel ka seda kulumudelit üle vaadata ja võib-olla võimestavad [neid] natuke ka läbirääkimiste jaoks, et anda argumente juurde, kui ei ole piisavalt argumente. Hinna üle tasub kaubelda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja ja ettekandja! Nii nagu sotside eestvedamisel lubati, et pärast hooldereformi võiks saada pensioni eest hooldekodukoha – päris nii see läinud ei ole. See on ainult üks osa probleemist. Teine osa on see, et ka kohalikud omavalitsused, kes on seal osadel puhkudel teenuse vahendajad, ei ole olukorraga kaugeltki mitte rahul. Te ütlesite, et kohalikel omavalitsustel tasuks ka vaadata sinna [kulumudeli] sisse ja nii edasi. Kas Tartu linn on teie hinnangul seda piisavalt teinud? Ma saan aru, et nad läksid riigi vastu kohtusse, sest nad ei ole selle reformiga sugugi rahul. See koormus, mis ühele kohalikule omavalitsusele tuli, ei ole mõistlik. Mida te soovitate või mida ministeerium on Tartul soovitanud teha või miks nad ikkagi lõpuks kohtusse läksid? Miks seda mõistlikku lahendust ei tekkinud?

Aitäh! Esiteks tuletan jällegi meelde selle tõiga, et reform on uus, noor. Ma loodan tõesti, et ühel päeval saab keskmise pensioni eest hooldekodukoha. See, et omaosalus on palju väiksem, on ka juba selle lühikese aja [kohta] väga hea sõnum. Loomulikult ei olda muudatustega alati rahul. Tartu läks kohtusse, üks hetk, ma täpsustan. Tartu läks kohtusse küsimusega, kas hooldekodu ... Vabandust, ma pean ... Jah, tõesti, nad pidasid rahastusmudelit ebapiisavaks ja koormavaks ja [ütlesid] seda, et riik on andnud kohustused kohalikele omavalitsustele. Aga kohus ütles seda, et omavalitsuse kohustus ongi hoolitseda oma inimeste eest. Vahendeid [selleks] Sotsiaalministeeriumist läks. Sotsiaalministeerium ei osanud hinnata seda, et nii palju rohkem inimesi tahab hooldekoduteenust, ja ei osatud ette näha ka seda, et hooldekodukohti nii palju juurde tekib, mistõttu, tõepoolest, kohalike omavalitsuste kulud osalt suurenesid ootamatult. Praegu on kohtuotsus tehtud ministeeriumi kasuks, aga kas ja kuidas see vaidlus jätkub, seda näitab aeg. Aga meie oleme valmis tegema koostööd. Järgmisel aastal vaatame kindlasti üle need osad reformist, mida on vaja muuta.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on küsimus, mis kõlas juba eelmisel nädalal, aga võib-olla on mingeid arenguid olnud. Just [küsimus selle kohta], mida kolleeg Lauri Laats mainis, et meil on olnud erinevaid juhtumeid hooldekodudes, ja just nimelt see järelevalve küsimus. Mainisite eelmine kord, et praegu teostab Sotsiaalkindlustusamet järelevalvet ja te ise ei näe, et peaks midagi selles suhtes muutuma. Vahepeal tuli uudis, et prokuratuur ei alusta eraldi menetlust juriidilise isiku ehk Pihlakodu vastu. Ma ei tea, kas vahepeal on seda teemat ministeeriumis uuesti arutatud, kas peaks tõhustama järelevalvet, arvestades, et neid kaasuseid on päris mitmeid olnud. Või te näete veel mingisuguseid teisi järelevalvemehhanisme?

Aitäh! Juhtumid, millest me kõneleme, on väga-väga kahetsusväärsed, ja nagu ma mainisin, ei ole need selles mõttes ka järelevalveobjektid, need on kriminaalkuriteod. SKA-l ei ole seda rolli, et ta saaks kriminaalkuritegude suhtes järelevalvet teha. Me räägime siin ikkagi kurjategijast. Millist järelevalvet SKA teeb, on see, et ta vaatab, milline on teenuste kvaliteet: kas näiteks hooldatavale on kõik õigused tagatud, kas hooldajaid on piisavalt, kas on dokumenteeritud adekvaatselt – see on SKA roll. Aga SKA roll ei ole kindlasti teostada järelevalvet olukorras, kus on toimunud kriminaalkuritegu. Seal peab vaatama selle asja üle ikkagi vastav õigusorgan.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ma jätkan sedasama küsimust, sest tegelikult sellessamas juhtumis – ma saan aru, et te vastasite just Pihlakodu teemal – oli ju Pihlakodul [sõlmitud] teenusleping, mis pidi välistama meestöötaja hooldajana konkreetsele inimesele, keda kuritarvitati. Kas hooldekodul ei olegi mingit vastutust või kuidas tuleks see [seaduse tasandil] sätestada? See ju tegelikult hoiaks ära edasised ideed kurjadel inimestel toimida näiteks samamoodi. [Kellele] seejuures vastutus langeb? Kas ei võiks olla ministeeriumil voli luua mingisugune kord või määrus ehk seaduse tasandil ikkagi sätestada, mida tohib ja mida ei tohi või kes tohib töötada? [Kellele] see vastutus jääb, kas see jääb Sotsiaalministeeriumile või, nagu te praegu ütlesite, pigem siis neile, kes tegelevad kurjategijatega, ehk justiitsvaldkonda?

Aitäh! Tegelikult see, mida tohib ja mida ei tohi, on meil ju seadustes sätestatud. Nagu ma mainisin, siis seda ka kontrollitakse, millised õigused on eakal inimesel, kes on hooldekodus. Peab säilima tema inimväärikus, peab säilima autonoomsus, privaatsus – kõik need vajalikud asjad. Mis puutub nüüd sellesse, milline oli teenuse osutamise leping, siis ma ei ole konkreetse lepinguga kursis. Aga kui ma toon paralleeli näiteks tervishoiuga, siis tervishoiu[asutuses] me ei vaata sugu. Nii naiste kui ka meestega tegelevad nii naised kui ka mehed vastavalt sellele, milline töötaja on parasjagu tööl ja olemas. Kui näiteks patsient tervishoiu[asutuses], ja ma arvan, et ka hooldekodus, ütleb, et ta soovib soopõhist lähenemist, siis võimalusel seda kindlasti lubatakse. Aga kui personali on näiteks vähe või kui see ei ole parasjagu võimalik või kui on olukord, mis nõuab kiiret sekkumist, siis ma arvan, et on õigustatud, kui seda [soovi] ei järgita.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Teate, minu küsimus võib-olla päris vahetult selle arupärimisega ei seondu, aga temaatika igal juhul seondub. Ma mõtlesin lihtsalt huvi pärast küsida, milline on teie hinnang ministrina asjaolule, et Pihlakodu tegutsemine sellisel viisil, nagu nad on tegutsenud, on prokuratuuri poolt arvatud igati seaduspäraseks. Prokuratuur teatavasti ei näinud põhjust seal kriminaalmenetlust algatada. Kas see teis kui ministris tekitab selliseid mõtteid, et siin oleks tarvis võib-olla seadust täpsustada, kuna niisugune asi ei saa jääda ilma kohase reaktsioonita prokuratuurilt, või te leiate neid asjaolusid silmas pidades, et prokuratuur on talitanud igati õigesti ja siin ei ole põhjust näha midagi kriminaalset?

Ma kindlasti ei saa anda hinnanguid prokuratuuri tööle, selleks on teised organid. (Varro Vooglaid sekkub saalist.) Ei. Ei saa kahjuks, ma ei tea argumente.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Teatavasti on, võib öelda, sotsiaaldemokraatide eestvedamisel eraldatud kümneid miljoneid hooldekodukoha kättesaadavuse parandamiseks, aga elu näitab, et hinnad tõusevad kiiresti, palgaootus arusaadavalt sektoris samamoodi, ja vananeva rahvastiku tingimustes ei pruugi nüüd piisata sellest, mis on eraldatud viimastel aastatel tuleviku vaates kohalikele omavalitsustele hooldekodukoha ja ka koduteenuse paremaks pakkumiseks. Ma küsin teilt, kas ja mida on praegune koalitsioon läbi rääkinud, plaanimas nendel kõnelustel, mis väidetavalt vist mai lõpuni kestavad, et ühest küljest parandada hooldekodukoha teenuse kättesaadavust, aga veel olulisem, ma arvan, koduteenuste kättesaadavust ja tegelikult ka erihoolekande valdkonnas, kus inimesed on teatavasti jätkuvalt ootejärjekordades väga keeruliste seisunditega ja tihtipeale ei ole ühelgi teenusel.

Koalitsioonileppes oleme me käsitlenud rohkem erihoolekandeteenust, mis on hetkel kehvemas seisus kui hooldekodude teema. Koalitsioonileppes me ikkagi tahame samamoodi toetuda sellele analüüsile, mis valmib 2026. aastal lõpuks, et saada adekvaatsed hinnangud, mida oleks vaja reformi juures muuta või kas see rahastus on piisav ja nii edasi. Kui ei ole piisav, siis kust me selle raha leiame – see on ka küsimus. Lihtsalt tuletan ka meelde, et veel sellel aastal – see on ka hooldereformi osa – on üks meie eesmärk toetada inimeste kojujäämist. Ka seal on hetkel veel plaanis 14 omavalitsuses teenust laiendada. Jah, me püüame teha seda, mis võimalik, aga täpsemad vastused annab meile oodatud analüüs järgmise aasta lõpus.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Siin me nüüd siis oleme, sotsiaalminister põrgatab teema justiitsministrile ja justiitsminister põrgatab [tagasi] sotsiaalministrile. Teie ütlete, et Sotsiaalkindlustusamet teeb järelevalvet teenuse kvaliteedi üle. Nüüd, kui me vaatame, et kõik on nagu arusaadav ja teenuse kvaliteediga on kõik korras, siis kas see tähendabki seda, et kui sul on lepingus kirjas, et hooldatav [ja hooldaja] on samast soost – kui on naisterahvas, siis naisterahvast hooldab naisterahvas –, siis Sotsiaalkindlustusameti järelevalve ütlebki, et kõik on korras ja see, mis seal vahepeal juhtus, on väike apsakas, ja nii edasi minna ei saa. Milline on siis teie kui ministri arvamus selle hooldereformi edasise jätkusuutlikkuse kohta?

Aitäh küsimuse eest! Mitte keegi ei ole öelnud, et see oli väike apsakas. Ma arvan, et te olete esimene inimene, kelle suust me seda kuuleme. Tõesti, ma ei ole [seda] kuulnud. Vastupidi, me suhtume kuritegudesse väga tõsiselt ja seda on väljendanud nii Sotsiaalkindlustusamet kui ka Sotsiaalministeerium ja nii edasi ja nii edasi. See on väga pisendav, kui me nimetame apsakaks sellist olukorda, mis toimus. Kvaliteet. Kvaliteeti tõepoolest SKA jälgib. Kui nüüd rääkida sellest, kas hooldab mees või naine, siis ma kordan: ma ei ole teadlik nendest konkreetsetest teenuselepingutest. Aga ma küsiksin, kumb on halvem, kas see, kui teisest soost hooldaja inimest aitab, eeldusel, et loomulikult kuritegu ei tehta, või see, et ta jääb üldse abita? Meil ei ole üheski valdkonnas väga palju töötajaid. Õnneks, kui nüüd oli küsimus hooldereformi jätkusuutlikkuse kohta, see, et on kümnendik hooldajaid rohkem ehk üle 400 inimese, näitab juba ise, et jah, jätkusuutlikkust on. Ma arvan, et see reform ei ole veel oma täit nägu näidanud, positiivses mõttes.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Hea minister! Ma ei teagi, kust alustada, aga püüame siis alustada kuskilt kaugemalt natukene, hooldereformist. Aga räägime siis koduhooldusest. Selle märkis minister ka ära, et üks selle reformi eesmärk oli tagada kvaliteetne koduhooldus. Kas see on tehtud? Ei ole tehtud. Kas asjad on hullemaks läinud? Jah, asjad on hullemaks läinud, ja ma põhjendan, miks. See raha, mis on läinud kohalikele omavalitsustele selleks, et [koduhooldusteenust] rakendada, ei ole olnud lihtsalt piisav ja eks need põhjused on erinevad. Üks põhjus on see, et koduhoolduse või hooldekodu hinnad on läinud kallimaks ja üleüldiselt on kõik läinud kallimaks. Aga miks on läinud kallimaks? Sest elu on läinud kallimaks. Aga miks elu on läinud kallimaks? Sellepärast et makse tõstetakse. Väga lihtne. Kõik valitsuse otsused. Sotsid olid selles pundis. Kes tõstis makse? Sotsid tõstsid makse koos teiste partneritega. Nüüd, mis puudutab koduhooldusteenust, siis me ei saa kindlasti mingist kvaliteedist rääkida, sellepärast et … Ja see eesmärk, mille minister välja ütles, on tegelikult ju õige, et mida [kauem] saavad inimesed kodus olla, seda parem, mida hiljem nad hooldekodusse tulevad … See on samuti hea. See on mõistlik jutt. Aga nüüd, see küsimus, kas kohalikud omavalitsused suudavad koduhooldusteenust osutada sellises mahus ja sellisel määral, sellise kvaliteediga, mis tegelikult olema peaks. Ei saa! Sellepärast et väga suur raha läheb hooldekodudele ja see on fakt. Kui me räägime mingisugusest kvaliteedi järelevalvest ja vaatame, mis teenust tegelikult kohalikud omavalitsused suudavad pakkuda meie inimestele, siis me ei saa ka mingisugusest mõistlikust järelevalvest rääkida – see lihtsalt puudub. See lihtsalt puudub! Ma toon [näite] oma kogemusest, et kui ma veel Mustamäel toimetasin, siis oli koduhooldusteenuse vajadus hästi suur, arusaadavalt suur. Meie elanikkond vananeb ja ka teenused on mitmekesised, erinevad. Aga selleks, et neid osutada, on vaja mehitada, on vaja inimesi, on vaja ressurssi ja loomulikult kogu see tegevus üles ehitada kõikides kohalikes omavalitsustes. Ma arvan, et Tallinnas on kõige parem olukord, aga kui ma üldistan, siis see olukord ei ole ikkagi kiita. Ja mitte seetõttu, et kohalikud omavalitsused ei soovi seda lihtsalt teha, vaid seetõttu, et ühelt poolt on antud kohustused neid teenuseid osutada, aga teiselt poolt ei ole antud vahendeid. Kui vahendid on antud, siis need on läinud praegu ka suurel määral hooldekodudesse, mis samuti ei ole tegelikult suutnud kvaliteeti tõsta. Siin on räägitud sellest, et hooldekodukohti on juurde tulnud – positiivne, arusaadav. Aga kui räägitakse, et kvaliteet on tõusnud, siis see ei ole usutav. Sellepärast et hooldajaid kui selliseid ei ole täpselt samamoodi suudetud kiiremas korras koolitada. Jah, palkasid on tõstetud, aga kas hooldekodud võtavad tänavatelt inimesi tööle? Võtavad küll. Mis puudutab Pihlakodu, siis see on ehe näide. See inimene, kes kasutas koduhoolde asukaid ära sellisel viisil, nagu ta seda tegi, ei olnud spetsialist. See inimene oli tänavalt võetud lihtsalt ja siis pandi linnukene, et meil on kõik hästi, meil on hooldaja olemas, teenus toimib. Siin on küsimus ministeeriumile: kus see järelevalve siis teil on? Kas te olete võtnud kõik hooldekodud ette ja vaadanud, kes kokkuvõttes seal töötab, kes tegutseb ja mille alusel? Kas te olete sellise üldkontrolli läbi viinud? "Ei ole" on kindlasti vastus, mis tuleb ministrilt. Minu arust see juhtum, mis leidis aset Pihlakodus, näitab seda, et te ei ole lihtsalt sellest õppinud. Nüüd, mis puudutab üleüldist suhtumist meie vanemasse põlvkonda, pensionäridesse … Ma sooviks kolm minutit [lisaks].

Kolm minutit lisaks, palun!

… siis tegelikult, kui me vaatame, mis tegevusi on veel valitsus ette võtnud lisaks puudulikule hooldereformile: on maksustanud pensionid – mitte kuskil selliseid lubadusi ei olnud, siis need näitavad tõelist hoolivust. Sotsid olid ka seal omajagu sees – valitsuses –, kui seda otsust tehti. Siis võeti ära üksiku pensionäri toetus. See oli ka täpselt samamoodi kolmikliidu tehtud. 2000 pensionärilt, kes asuvad ajutiselt hooldekodus, võeti üksiku pensionäri toetus ära. Põhjus oli väga lihtne, nii nagu minister ütles puldist: aga nad ei ole seal ju üksi. Sellise vastuse peale väga ei tuleks. Kõik need [asjaolud] – pensionide maksustamine, üksiku pensionäri toetuse äravõtmine, hooldereformi puudulik elluviimine, kontrolli puudumine, koduhoolduse teenuse kvaliteedi puudumine, kontrolli puudumine ministeeriumi poolt – [viitavad selgelt probleemidele], mis oleks pidanud juba praegu olema kaardistatud. Oleks pidanud olema arusaadav, kuidas edasi liikuda üldse. Meie seda uue ministri suust ei kuulnud. "Jah, ma asusin ministriks. Jah, ma näen, et seal on probleemid. Jah, selleks, et probleeme lahendada, on mul vaja olukorda kaardistada." Ei ole sellist tegevusplaani! Ei ole, ja seda me ei kuulnud ka! See näitab jällegi praegust olukorda. Nii et mul on kahju, et minister ei andnud meile adekvaatseid ja tegevuspõhiseid vastuseid, mida tegelikult praegusel hetkel oleks vaja hooldereformi suhtes rakendada, mida oleks vaja teha selleks, et teenus tõesti muutuks paremaks, mida on vaja tagada kohalikele omavalitsustele, et kohalikud omavalitsused ei käiks kohtu kaudu raha välja nõudmas, nii nagu seda Tartu teeb, ja teised on järjekorras. Need on tegelikult need probleemid, kus võib öelda, et riik käib riigi vastu kohtus. Kohalik omavalitsus annab riigi kohtusse seetõttu, et ta ütlebki, et hooldereform ei ole sellisel viisil rakendunud, nagu oli eesmärk. Ma mäletan, et 2023. aastal, kui toimusid Riigikogu valimised ehk kampaania, siis me olime Keskerakonnaga Saaremaal Kuressaares päevakeskuses. Kõik pensionärid teadsid, et nüüd saab vastavalt sellele 2022. aasta otsusele kõik hooldekodukohad keskmise pensioni eest, mingeid muresid ei ole. Aga kui me hakkasime rääkima, kuidas tegelikult olukord on – juba 2022. aastal, kui eelarvet kinnitati, teati, et raha on puudu –, siis inimestel avanesid silmad. Ja ma palungi teid, head inimesed, avage silmad [selle suhtes], mis toimub. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid saalis ja oma kabinettides ning inimesed, kes te meid jälgite! Väga valus teema ja väga vajalik teema. Minister vastas nii palju, kui tema pädevuses oli, aga ma tahan ka eelkõnelejat väga tänada, see oli väga täpne hinnang olukorrale. Hooldekodude reformi kohta, tõepoolest, ütleb koalitsioon, et nende arvates on see õnnestunud, kuna hooldekodukohti on juurde tekkinud, aga samas, kui me vaatame püstitatud eesmärke, siis kõigepealt lubati meile keskmise pensioni eest hooldekodukohta. Seda ei ole juhtunud ja see eesmärk jääb järjest kaugemaks. Selle on toonud välja ka Riigikontrolli audit ja palunud tegelikult vaadata üle ka hinnastamismudel, kuidas seda kõike rahastatakse. Auditit selle kohta, et neid [eesmärke] on nüüd kuidagi hakatud ellu viima või on tegevuskava koostatud, me ka ei näe. See on nüüd miinuspool. Aga ma räägin ka veidi Pihlakodu juhtumist. Nüüd, selle arutelu eesmärk peaks olema ühine: mitte neid valusaid aspekte kogu aeg meenutada, vaid ennetada uusi kuritarvitus[juhtumeid] ja minimeerida kahjusid, et teised ei peaks tulevikus samu kannatusi läbi tegema. Mina tavakodanikuna – õigemini, ma olen muidugi Riigikogu liige, aga tegelikult ka Eesti Vabariigi kodanik – tahaksin, et Eesti riigi õigusloome oleks selline, kus on selge vastutusahel määratletud – seda ma proovisin ka ministri käest küsida –, et ei oleks tõlgendusruumi selliselt, et ei tohi teha, ja sellega ongi kogu seadus ära sisustatud. Sest siis justkui vastutavadki kõik, et ei tohi teha, ja kes on süüdi, selgitatakse välja, aga tegelikult ei vastuta mitte keegi. Kas seadusloome ei peaks antud kurva juhtumi puhul, mida me Pihlakodus nägime, panema paika ka vastutaja, või on tõepoolest nii, et oleme abstraktselt ühiskonnana Pihlakodus toimunu asjas kõik süüdi? Üks asi on hooldekodu kriminaalvastutus. Selle kohta prokuratuur on öelnud, et töökorralduslikke vigu ei ole. Kuid siiski, milline on hooldekodu juhtide vastutus, kui nad teadvalt lubavad töötama inimese, kes ei oleks tohtinud üksinda töötada, kellel ei olnud vastavat ettevalmistust, ja millise sõnumi me saadame Toompealt kõigile neile, kelle lähedased on praegu või lähitulevikus hooldekoduabi vajamas? Kas senikaua, kuni riik ütleb vägistatute perekonnale, et on äärmiselt kahju, aga keegi tegelikult lõplikult toimunu eest ei peagi vastutama, anname me siiski hoopis signaali ja loome pinnase hoopiski sellise mitteametliku arengu ehk meelehea pakkumise levimiseks? Maksame kusagile kellelegi natukene lisaks, palun vaadake, et minu lähedasega oleks asjad korras ja keegi talle kahju ei teeks. Selline areng on ka antud juhul võimalik, kui me ise asju [paika] ei pane. Tegelikult tahame me näha õigusloomet, mis reageerib ühiskonna valupunktidele ja muredele. See Pihlakodu juhtum ei tohi ära ununeda nii lihtsalt, sest ka dementsusega inimeste probleemid ühiskonnas kasvavad. Kui raske on nendel peredel hakkama saada, keda see küsimus on tabanud. Paljudel lähedastel on dementsuse diagnoosiga inimesed hooldekodudes, mis tähendab seda, et õigusaktid tuleks üle vaadata. Kui on sõlmitud leping, mis ütleb, et sellel naispatsiendil ei tohtinud olla meessoost hooldajat, siis ei saa ka seadus öelda, et tegelikult võis olla mees hooldaja. Kindlasti ei ole õige see, et mitte keegi ei vastuta. Nüüd, justiitsministri jutt eelmisel nädalal samal teemal erines pisut [sotsiaalministri] vastusest soopõhisuse kohta. Sotsiaalminister rääkis meile, et soopõhist lähenemist hooldekodudes olla ei saa, hooldab see, kes hooldab, kes parasjagu tööl on, justiitsminister meile seda ei kinnitanud. Tema rääkis, et inimesele tuleb tagada tema väärikus ja kui ta soovib soopõhist hooldust, siis see tulebki talle tagada, sest see just ongi nimelt väärikuse küsimus. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ka nendesamade kannatanute hulgast andis inimene hooldekodus märku sellest, et teda rünnatakse – neid märke ei osatud lugeda. Meile räägitakse ja [tahetakse näidata] siiamaani, et hooldekodu poolt tehti kõik. Ei tehtud ju! Äkki see ongi Sotsiaalministeeriumile reguleerimise koht, et konkreetne vastutusahel, kuidas asjad käivad, pannakse paika ministeeriumi poolt, muudetakse seadust niimoodi, et see ei oleks abstraktne ühiskonna vastutus. Ka seesama Pihlakodu juhtum tõstatab küsimuse, kas kolm aastat tagasi tehtud reform oma eesmärkides õnnestus. Need kommunikatsioonivead, mida tegi prokuratuur, on esile toonud väliselt väljapaistvad probleemid, aga sisu suhtes me ei saa seda kinni mätsida. Tuleks suunata silmad kvaliteedile, sisulisele kvaliteedile. Hooldustöötajad peavad olema koolitusega ja uusi kuritarvitus[juhtumeid] tuleb ennetada ning võimalikke kahjusid tuleb vähendada. Pärast seda õõvastavat vägistamisjuhtumit ei ole inimestel enam kindlust, et nende lähedased on hooldekodus kaitstud. Pihlakodu näitel palgati eakat hooldama isik, kelle pidi sõlmitud leping välistama. Samal ajal on põhieesmärk – hooldekodukoht keskmise pensioni eest – eakatele üha kättesaamatum. Võib-olla on ikkagi mõistlikum ministeeriumil kogu see süsteem pulkadeks lahti võtta ja uuesti kokku panna. Nüüd veidi veel sellest, mida on meile öelnud Riigikontroll, ehk rahastusmudelist. Hooldekodude reform lõi olukorra, kus riik andis hooldekoduteenuse jaoks lisaraha ja lubas seeläbi Sotsiaalministeeriumi suu kaudu keskmise pensioni eest hooldekodukohta. Kohe kasvas vajadus hooldekodukohtade järele, see tõstis nende hinda ja paisutas hooldekodude haldajate kasumit. Hooldajate palgad tõusid samas pigem väheses mahus. Delfi Ärileht kirjutas möödunud aastal, et AS Pihlakodu kasum kasvas pärast 2022. aasta tulemit 34% ja ettevõte teenis 2023. aastal 1,2 miljonit eurot kasumit. Mitte ühelgi parempoolsel erakonnal ei ole [midagi] ühe firma kasumi ega müügitulu kasvatamise vastu, aga siinjuures tekib siiski küsimus, kas hooldekodude reformiga ellu viidud uuem süsteem teenib laiema ühiskonna huve, kus üha kallimad hooldekodukohad täidavad eelkõige haldusfirmade omanike taskuid. Töötajaid pole piisavalt ja ka nende palk ei taga, et me saaksime tööle koolitatud, turvalised spetsialistid. Riigikontroll näiteks leiab, et rahastamismudel tuleks ümber vaadata. Üle tuleks [vaadata] ka see, millisel alusel palgatakse hooldekodutöötajaid, kes on tööle võetud kõige nõrgemate abistamiseks. Ka mina usun, et enamik meie hooldekodutöötajaid teeb oma tööd südame ja hingega, kuid meie oma ühiskonnaga peame olema suutelised vältima seda, et meie vanemate põlvkonda kuritarvitatakse, sest juttu oli, et vägistatud on kaheksa inimest. Meie eakatest on praegu umbkaudu 10 000 hooldekodudes.

Aitäh teile!

Aitäh!

Tänan väga teid. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Teema on tegelikult hästi tõsine. Mul on muidugi kahju, et head kolleegid Keskerakonnast ei suuda seda kuidagi hoida väljaspool enda sellist päevapoliitiliste plusspunktide otsimist. Aga ma siiski räägin sisust, mitte sellest, mida üks erakond on teinud või tegemata jätnud, sest ma arvan, et siin võiks kaikaid loopida üksteisele kodaratesse õhtutundideni. Hooldereform on tegelikult samm väga selgelt õiges suunas. Seda näitavad numbrid, seda näitab statistika. Valdkonda suunati juurde üle 60 miljoni euro, iga-aastaselt see summa kasvab ja tegelikkuses on inimeste omaosalus vähenenud. Kunagi oli inimeste [omaosalus] väga pikalt suurusjärgus 80%, kohaliku omavalitsuse panus 20%, täna on keskmine omaosalus kuskil 50% juures. Vanasti oli see täiesti tavaline, valdava osa inimeste puhul oligi, et inimesel ja ta lähedastel tuli maksta 100% hooldekodukoha hinnast. Ehk [omaosaluse vähenemine] nende inimeste puhul ja nende perede puhul on olnud märkimisväärne ja see raha on võimaldanud paremini toime tulla muude muredega, kas või sellesama elukalliduse või hinnatõusuga. Nii et hooldereform on kindlasti aidanud nii neid inimesi, kes hooldekodus juba on, või nende lähedasi, aga ka neid, kes täiendavaid kohti on taotlemas. On lisandunud uusi kohti hooldekodudes, on tegelikult paranenud ka koduteenuste kättesaadavus. See viimane, ma arvan, peakski olema edasine fookus. Ka reformi ajal sai räägitud sellest, et kõige olulisem – ja ma arvan, inimesele mugavam, inimlikum, aga ka riigi vaates ja kohaliku omavalitsuse vaates soodsam – on pakkuda inimesele vajalikku tuge, vajalikke teenuseid tema kodus. Ehk hooldekodukoht on alati, rääkimata erihoolekandest, kõige kallim viis inimest toetada, aidata, ja tihtipeale ka inimese vaates tegelikult ebamugavam. Kui inimene suudab tegelikult veel endaga enam-vähem hakkama saada, siis on õigem pakkuda talle vajalikku abi ta enda kodus, on see siis puude koju toomine, pesemine, toidutoomine ja muu taoline. Kõik me teame, et oma kodus vananemine, oma kodus elamine on eakate jaoks väga oluline ja valdav osa nendest tegelikult seda soovib ka võimalusel teha. Nüüd, mis on hooldereformi puhul veel positiivne, on see, et tegelikult on hooldekodudes kasvanud ka töötajate hulk. Kui me vaatame numbreid, siis [on selge], et üle 1000 inimese on lisandunud, mis on tegelikult positiivne märk. Vabandust, üle 15% on töötajate hulk kasvanud. See on positiivne märk selles valguses, et mida rohkem on hooldekodudes töötajaid, seda parem on, võib öelda, suure tõenäosusega. Alati ei saa tagada seda, aga parem on siiski teenus meie lähedaste jaoks, meie eakate jaoks, kes hooldekodukohal on. Ehk arusaadav on see, et mida vähem on töötajaid ühe hooldatava või ühe elaniku kohta hooldekodus, seda suurem on ka tõenäosus, et ei märgata õigeaegselt mingeid tervisemuresid, ei jõuta pakkuda piisavalt vajalikku tuge ja teenuseid. Mida suurem on töötajate hulk, seda suurem on siiski tõenäosus, et inimene saab vajalikku tuge, vajalikku teenust, vajalikku abi õigeaegselt. Ka see on olnud selle hooldereformi positiivne tulem, lisaks inimeste omaosaluskoormuse vähenemisele. Nüüd, ma olen väga nõus ka nende murekohtadega, mida siin head kolleegid Isamaast välja tõid. Loomulikult, oluline on ka teenuse kvaliteet, turvalisus hooldekodudes. Mäletan, et kui ma ise olin sotsiaalminister, siis jõustusid tegelikult need hooldekodudele kehtivad esmased nõuded, mis puudutasid kvalifikatsiooni ja ka eraldi tegevusloa taotlemist. Vanasti sellist asja ei olnudki. Hooldekodu võis justkui igaüks pidada. Ehk tegelikkuses [need nõuded] jõustusid toona, tekkisid tegevusload, konkreetsed mõõdikud, konkreetsed kriteeriumid, mille alusel hooldekodu saab üldse tegutseda. Oli ka neid, kes tahtsid neid tagasi pöörata, arvasid, et pole vaja, et turg paneb ise paika. Ma arvan, et täna me näeme, et isegi nende kriteeriumide olemasolu, kvalifikatsiooninõuete olemasolu veel ei taga tegelikult, et see teenus oleks ka päriselt turvaline, päriselt inimlik. Meil tuleb siit minna veel sammu võrra edasi ja parandada kindlasti järelevalvet, tõhustada koolitusi ja tagada, et inimene, kes on usaldatud hooldekodu hoolde – ja mitte tasuta, vaid suhteliselt suure raha eest –, saaks seal väärikalt vananeda, suure tõenäosusega meie seast väärikalt lahkuda, aga mitte mingil juhul [ei tohiks] ta seal sattuda kuriteo, seksuaalse ärakasutamise ohvriks. Tegelikult on see inimlikult meie kõigi jaoks siin saalis, ja ma arvan, et ka kuulajate jaoks, mõeldamatu, et meie hulgas liigub inimesi – sealhulgas ka töötab hooldekodudes –, kes on võimelised kõige nõrgemas, hapramas seisus inimest seksuaalselt kuritarvitama. Loomulikult peab riik siin tegelikult reageerima oma, ma ütleks, seaduse ja oma õiguskaitseorganite täie tõsidusega. Ka minu jaoks oli päris kurvastav kuulda, et prokuratuur seda menetlust ei alustanud. Loomulikult võib öelda, et meil on õigusriik ja prokuratuur ise otsustab. Aga sellises olukorras öelda, et vastutus puudub, kui inimene on tegelikult lepingu teinud just nimelt hooldekoduga, tema on hooldekoduga kokku leppinud need tingimused, kuidas tema eakat tuleb hoida, tema lähedast tuleb hoida ... Paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Aga hooldekodus seda ei suudeta tagada. Ma arvan, et inimese jaoks ja laiema üldsuse, avalikkuse jaoks, jääb natuke väheseks sellest, kui me teame, et selle konkreetse töötaja suhtes on menetlus algatatud. Aga tegelikult tuleks kõik need etapid läbi käia ja selgeks teha. Ega menetluse alustamine ei tähenda alati süüdimõistmist. Aga [tuleks] teha täpselt selgeks, mis on hooldekodu enda sammud, mida oleks saanud täiendavalt astuda, et neidsamuseid intsidente vältida, [kas tegemist] on tegelikult laiema probleemiga ja kas hooldekodudes võib olla veelgi suurem kuritegude hulk. [Tuleks] tegelikult pilt selgeks teha ja tuua vajadusel kõikvõimalikud rikkujad, süüdlased kohtu ette, ja kui neid süüdlasi ei ole rohkem, kui on tõesti olnud tegemist üksikinimesega, siis [tuleks] ka see selgeks teha. Selgus on alati parem kui selgusetus. Öelda sellistes olukordades, et midagi väga teha ei saa, ei ole ausalt öeldes poliitikutel sobilik. Meil on Sotsiaalkindlustusamet, kes saab teha järelevalvet, meil on prokuratuur, kes saab algatada menetlusi, loomulikult, otsustades lõplikult seda ise. Aga kui me näeme, et meie seadusloome, seadus võimaldab sellist olukorda, kus on kurjategija, kus on väga selgelt ohvrid, aga pole justkui vastutajat institutsionaalses mõttes, siis ka see on tegelikult küsimuse koht nii ministritele, ministeeriumidele kui ka tegelikult Riigikogu saalile: milliseid seadusemuudatusi on vaja teha selleks, et sarnaseid olukordi vältida. Inimestel peab olema kindlustunne, et kui ma mis tahes olukorras kas ise lähen hooldekodusse või saadavad mu sinna lähedased, sõltuvalt sellest, mis on mu enda otsustusvõime sel ajahetkel, on tagatud need esmased väärikad elutingimused, turvaline, hoitud keskkond, kus ma ei pea muretsema, kas minu lähedasega on kõik hästi, kus ei kasutata ära kellegi vaimset või ka füüsilist seisundit. Ehk siin on meil tegelikult väga kõvasti arenguruumi. Kahjuks näeme me, et Pihlakodu juhtum, millest on palju räägitud, ei ole olnud ainus. Rikkumisi on välja toonud õiguskantsler, avalik meedia. Sarnaselt [nende juhtumitega] võib öelda, et tegelikult on ka peredes toimuva vägivalla puhul hästi oluline, et kõik need juhtumid tuuakse välja. Tulebki selgeks teha kõigepealt, mis seal tegelik pilt on, mis on tegelik olukord, ja ühiskonnana [tuleks] võtta, ma arvan, väga selge seisukoht, sealhulgas poliitikutena, et selliste asjade suhtes kehtib täielik nulltolerants, et see on mõeldamatu. Meil tuleb tegelikult vajadusel vaadata üle kogu seadusruum. Kui me näeme, et sellised kuriteod võivad jääda karistuseta, võivad jääda asutuse vaates vastutuseta, siis see õõnestab usaldust kogu selle süsteemi vastu. Lõpetuseks tahan öelda, et ma olen siiski seda meelt, et valdav osa hooldekodutöötajaid ja seal sektoris töötavaid inimesi teeb oma tööd pühendumuse ja hoolega ning sellised üksikjuhtumid halvendavad ja kahjustavad ka nende mainet. Nii et see on ka nende inimeste huvides, kes sektoris töötavad, et riik võtaks selliseid juhtumeid, selliseid ebainimlikke tegevusi äärmiselt tõsiselt. Aitäh!

Suur tänu teile! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma tahaksin tegelikult ka korrata natukene üle neidsamu sõnumeid Pihlakodu kaasuse kohta, mida ma rääkisin ka juba eelmisel nädalal, kui meil oli justiitsministri ettekanne. Aga ma arvan, et kuna ka sotsiaalminister on saalis – ja ma olen tänulik selle eest, et sotsiaalminister kuulab ka läbirääkimisi, mis on pärast arupärimisi, seda erinevalt eelmisest ministrist, kes kohe minema jooksis –, siis tuleks lihtsalt sellised põhisõnumid üle korrata. Esiteks, mind natukene riivas ministri vastus küsimusele, kas on plaanis seadust muuta, et parandada natukene järelevalvemenetlust, millega täna Sotsiaalkindlustusamet juba tegeleb. Aga vastuseks tuli, et Sotsiaalkindlustusamet ei ole õiguskaitseorgan. Mina ju ei palunud seda, et Sotsiaalkindlustusamet võtaks enda peale politsei või prokuratuuri rolli. Lihtsalt kõige arusaadavam asi: kuidas tagada see, et eakatel oleks kindlustunne hooldekodudes, et ei tuleks [uusi] kaasusi? Ma arvan, et oleks vaja ka analüüsida, kuidas on tekkinud olukord, et neid kaasusi järjest [juurde] tuleb. [Lisaks] Pihlakodu kaasusele oli veel üks teine vägivallajuhtum ühes teises hooldekodus. Peaks ka analüüsima, mille tulemusena me oleme sellesse olukorda jõudnud. Võib-olla on see ka hooldereformi tulemus, et ei olegi võimalik võtta neid spetsialiste [tööle]. Ma olen jätkuvalt seisukohal, et riik on saatnud väga valesid, väga ohtlikke signaale ühiskonnana kogu selle vägistamisjuhtumi kohta. Alustuseks muidugi see, mida ütles prokurör: ta ütles, et kuna inimene oli dementne, siis ei saanud ta mingit kahju tunda. See on selline sõnum, mida ei tohi mitte kunagi mitte ükski vägistamisohver kuulda. Teiseks, minu jaoks on siiamaani hämmastav, et ei algatatud kriminaalmenetlust Pihlakodu kui juriidilise isiku suhtes. Ma olen käsitlenud seda teemat ka korruptsioonivastases erikomisjonis, kus käis peaprokurör. Peaprokurör ütles, et tänane säte, mis puudutab juriidilise isiku vastutust, on liiga lai ja tegelikult ka raskesti tõlgendatav. Ja puudub ka kohtupraktika. See jõustus 2023. aasta lõpus. Minu hinnangul oli praegu prokuratuuril võimalus leida see tõlgendamisruum, luua pretsedent, mis oleks tegelikult ka ennetav meede tuleviku mõttes. Tegelikult on loodud negatiivne pretsedent. Ehk siis praegu on meile saadetud selline sõnum, et hooldekodud ei vastuta tegelikult selliste olukordade eest. Põhimõtteliselt, kui juhtub midagi sarnast, kus on tõesti lepingulised suhted dokumenteeritud, kus on eraldi kirjas – nagu ka Pihlakodu kaasuses –, et kliendiga tohib tegeleda ainult naishooldaja. Seda rikuti. Isegi pärast selliseid väga jämedaid rikkumisi ei võetud Pihlakodu vastutusele ehk menetlust ei algatatud. Muidugi siit tulenevalt oligi kohe minu järgmine küsimus: mida teeb Sotsiaalministeerium? Kas Sotsiaalkindlustusamet võtab enda peale palju olulisema rolli? Ja võib-olla tõesti, minister ütleb, et Sotsiaalkindlustusamet ei ole õiguskaitseorgan, aga nagu näha, kuna õiguskaitseorganid meil ei tegele selliste kaasustega, ei saa minna juriidiliste isikute vastu [kohtusse], siis kas see on koht, kus järelevalve peab olema palju paremini tagatud juba Sotsiaalkindlustusameti puhul? Mina näen, et see on olukord, kus me peame selle läbi debateerima kas Riigikogus või võiksid valitsuse liikmed seda omavahel arutada. Mina absoluutselt ei välista, et see on see koht, kus me peame seadusandjana uue seaduse tegema. Paluks kaks minutit lisaks.

Kaks minutit lisaks.

Kuna seadusandja on tegelikult saanud signaali, et seda karistussätet, mille me vastu võtsime, ei suuda prokuratuur põhimõtteliselt [rakendada], ei suuda seda tõlgendada, siis ongi küsimus seadusandjale: mida me siis teeme? Selles suhtes midagi vastu ei võeta, samme ei astuta, menetlust ei algatata. Kuidas me saame siis tagada parema kaitse? Ma ei räägi ainult hooldekodudest, vaid ka muudest asutustest. Mida me siis peame seadusandjana tegema? Täna oleme me saanud selle signaali, et põhimõtteliselt me oleme läbi kukkunud. Me võtsime vastu järelikult sellise seaduse, mis ei kaitse hooldekodus olevaid inimesi. Ma tuletaks meelde seda, et kogu see tõlgendamise küsimuse teema – ma lähen nüüd natuke teemast välja, aga vaatame näiteks toimingupiirangu kaasuseid. See on väga huvitav, aga seal on näiteks prokuratuur alati valmis testima [neid kohti], kus on tõlgendamisruumi. Aga kui me räägime vägistamisjuhtumist, siis meile saadetakse signaal, et teate, seda seadust, mille te vastu võtsite, on võimatu tõlgendada, ja me ei taha ka kohtusse minna ja leida sellele vastust, kuidas peaks seda seadussätet [rakendama]. Ma arvan, et kui me seadusandjana oleme saanud sellise sõnumi prokuratuurilt, siis me peaksime koos arutama, mida me siis teeme, kuidas me saame selle seaduse paremaks kirjutada, et tagada parem kaitse vägivallaohvritele, vägistamisohvritele, aga ka teistele, kes satuvad selliste kuritegude ohvriteks. Aitäh!

Aitäh! Praegu rohkem kõnesoove ei näe. Kas minister soovib midagi lisada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja oleme läbinud teise päevakorrapunkti.