Arupärimine Läti punahirvede kohta Eestis (nr 796)

Aga liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Arvo Alleri, Rain Epleri, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolametsa 16. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine Läti punahirvede kohta Eestis. Arupärimist ma palun tutvustama Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aga liigume edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Arvo Alleri, Rain Epleri, Rene Koka, Evelin Poolametsa, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolametsa 16. juunil käesoleval aastal esitatud arupärimine Läti punahirvede kohta Eestis. Arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! 16. juunil esitasime arupärimise punahirvede kohta, kes tuiasid Põhja-Eestis Kunda ja Viru-Nigula ümbruses. Seda kajastas ka kohalik Virumaa Teataja nii 21. märtsil kui ka 24. aprillil. Sellega seoses esitasime kuus küsimust ministrile, sest põllumajandustootjad olid mures, nad ei osanud kellegi poole pöörduda. Kuna tegu oli punahirvedega, kellel olid kõrvamärgid kõrvas, pidid need olema põllumajandusloomad. Aga kuna nad jooksid mööda metsasid ringi ilma nõndanimetatud karjakuta või järelevalveta, siis oli segadus, kas nad on metsloomad või on nad koduloomad. Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet olid nõutud. Küttida neid ei tohtinud, kuna nad olid mingil hetkel poegima hakkamas. Poeginud loomad on ilma kõrvamärkideta, võiks öelda, et nad on juba metsloomad, aga kõrvamärkidega ringi jooksvad hirved on koduloomad. Kahe ametkonna vahel oli segadust, kohalikud ei saanud abi kohalikust omavalitsusest ega Põllumajandus‑ ja Toiduametist. Keskkonnaametist ei tulnud ühte [kindlat] sõnumit, mida nendega peale hakata. Üks asi on see, et nad kevadel ikkagi sõid taliviljapõllud paljaks, teine asi on see, et nad trampisid need [põllud] läbi. Uurisin, mis on vahepeal muutunud. Tegelikult ei ole mitte midagi muutunud, keegi ei ole mitte midagi rohkemat seal liigutanud. Ma loodan, et minister on saanud suve jooksul selgust ja annab meile nende kuue küsimuse põhjal ülevaate, mis olukord punahirvedega on. Aitäh!

Aitäh, hea istungi juhataja! 16. juunil esitasime arupärimise punahirvede kohta, kes tuiasid Põhja-Eestis Kunda ja Viru-Nigula ümbruses. Seda kajastas ka kohalik Virumaa Teataja nii 21. märtsil kui ka 24. aprillil. Sellega seoses esitasime kuus küsimust ministrile, sest põllumajandustootjad olid mures, et nad ei oska kellegi poole pöörduda. Kuna tegu oli punahirvedega, kellel olid kõrvamärgid kõrvas, siis peaks need olema põllumajandusloomad. Aga kuna nad jooksid mööda metsasid ringi ilma nõndanimetatud karjakuta või järelevalveta, siis oli segadus, kas nad on metsloomad või on nad koduloomad. Keskkonnaministeerium ja Keskkonnaamet olid nõutud. Küttida neid ei tohtinud, kuna nad olid poegima hakkamas mingil hetkel. Poeginud loomad on ilma kõrvamärkideta, võiks öelda, et nad on juba metsloomad, aga kõrvamärkidega jooksvad hirved on koduloomad. Et noh, kahe ametkonna vahel oli segadust, kohalikud ei saanud kuidagi abi kohalikust omavalitsusest, ei saanud abi Põllumajandus- ja Toiduametist, Keskkonnaametist ei tulnud ühtemoodi sõnumit, mida nendega peale hakata. Üks asi on, et nad kevadel ikkagi sõid taliviljapõllu paljaks, teine asi on see, et nad trampisid selle läbi. Uurisin, mis on vahepeal muutunud, tegelikult ei ole mitte midagi muutunud, keegi ei ole mitte midagi rohkemat seal liigutanud. Ja siis nende kuue küsimuse põhjal ma loodan, et minister on saanud suve jooksul selgust ja annab meile ülevaate, mis olukord on punahirvedega. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad Arvo Aller, Rain Epler, Rene Kokk, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolamets! Tänan teid selle arupärimise eest, mis käsitleb Lääne-Virumaal Kunda piirkonna elanikest põllumeestes suurt meelepaha tekitanud juhtumit. Ma mõistan täielikult kohalike inimeste muret ja frustratsiooni, kui nende põlde rüüstavad ja metsanoorendikke hävitavad loomad, kelle päritolu ja staatus on olnud pikalt ebaselge. Ministeerium on teemaga tegelenud ja ma annan teile täna põhjaliku ülevaate sellest, mida me teame ja mis on senimaani tehtud. Esimene küsimus: millisest Läti Vabariigi farmist on punahirved toodud Eestisse? See on loo keskne küsimus. Ma pean kohe selgelt ütlema, et need loomad toodi Eestisse ebaseaduslikult. Ametlikku teavitust nende liikumise kohta Euroopa Liidu loomade liikumise infosüsteemis Šveitsis ei ole tehtud. See tähendab, et riiklik veterinaarkontroll on jäänud teostamata nii Läti kui ka Eesti ametnike poolt. Põllumajandus- ja Toiduameti idaregiooni looma tervise ja heaolu juhtivspetsialist on teinud põhjaliku uurimistööd. Ametnikud on suhelnud Läti pädeva asutusega ning loomade kõrvamärkide numbrite alusel on põhjendatud alus arvata, et hirved pärinevad Lätist Tukumsi maakonnast ettevõttest SIA Dunduru plavas. Küsimus nr 2: milline organisatsioon või isik on nimetatud punahirvede Eestisse toonud ja mis eesmärgil? Uurimise käigus on selgunud, et loomad tõi Eestisse eraisik Meelis Järv. Transport toimus 2024. aasta detsembris ja kokku toodi 18–20 punahirve. Nagu mainitud, puudus loomadel nõuetekohane veterinaarsertifikaat, mida loomade riikidevahelisel liikumisel nõutakse. Loomade Eestisse toomise eesmärk oli paigutada nad aedikusse ning tappa seal oma otstarbeks vorstitootmise eesmärgil. Kahjuks läks asi valesti juba loomade mahalaadimisel. Loomi siia tellinud isikut ei olnud veokil vastas ja autojuhil ei õnnestunud loomi turvaliselt aedikusse suunata. Seetõttu pääsesid nad vabadusse ja on sestsaadik elanud Viru-Nigula valla metsades. Millised on olnud senised tegevused nende hulkuvate loomade ohjamiseks? Niipea kui probleem ilmnes, algas ametkondade, kohaliku kogukonna ja loomaomaniku vaheline suhtlus. PTA ja Meelis Järv ise suhtlesid kohalike jahimeestega, et leida lahendus loomade püüdmiseks või küttimiseks. Keskkonnaamet on väljastanud väljaspool jahihooaega kolm luba nende loomade küttimiseks niinimetatud nuhtlusisenditena. Üks luba on tänaseks realiseeritud. Ülejäänud loomad, kes on metsa püsima jäänud, saab küttida tavalisel jahipidamise hooajal nagu ka teisi ulukeid. Kuidas kompenseeritakse kohalikele maaomanikele loomade tekitatud kahju? See on kahjuks kõige valusam küsimus kohalike jaoks. Meile teadaolevalt on kahju kannatanud kolm inimest, kahel juhul on rikutud taliviljapõllud ja ühel juhul metsanoorendik. Siin on ülioluline mõista juriidilist vahet. Kui kahju tekitavad metsloomad, siis hüvitab kahju teatud reeglite alusel Keskkonnaamet. Antud juhul on tuvastatud, et neil loomadel on olemas kõrvamärgid, ja seetõttu on nad peetavad loomad, kes on omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu loodusesse pääsenud. Seetõttu vastutab nende tekitatud kahju eest loomade omanik. Kuigi omanik on surnud, läheb vastutus üle tema pärijatele. Kunda jahimehed on pakkunud kahjude korvamiseks kompensatsiooni, kuid kaks kannatanut ei ole seda veel vastu võtnud. Kuna kahjusumma ületab 4000 eurot, on PTA juhtivspetsialist andnud kannatanutele soovituse pöörduda politseisse ja esitada kahjuteade. Kes, kuidas ja millal looduses hulkuvate koduloomade probleemi lahendab? Siin on tegemist juriidiliselt keeruka hübriidolukorraga. Ühelt poolt on tegemist hulkuvate loomadega, kelle püüdmise, pidamise ja hukkamise peab vastavalt loomakaitseseaduse §-le 5 korraldama oma haldusterritooriumil kohalik omavalitsus. Teisalt, kuna need loomad elavad nüüd vabalt metsas, tegeleb nende järelevalvega Keskkonnaamet. Praktikas tähendab see tihedat koostööd, mis ka toimub, ja lõplik lahendus on nende loomade eemaldamine meie loodusest läbi reguleeritud küttimise, mida Keskkonnaamet korraldab koostöös kohalike jahimeestega. Milline on konkreetsete ametnike, kes ei ole senini olukorda lahendanud, vastutus? Ma saan kinnitada, et ametnikud on tegutsenud vastutustundlikult ja oma pädevuse piires. PTA ametnik on teinud koostööd Läti pädeva asutusega ja tuvastanud loomade võimaliku päritolu ning konsulteerinud PTA õigusosakonna väärteomenetluse algatamiseks veterinaarseaduse § 99 alusel , mis käsitleb loomade ebaseaduslikku sissetoomist. Keskkonnaamet on omalt poolt väljastatud load loomade arvukuse reguleerimiseks. Süüdistus tegevusetuses ei ole seega minu hinnangul põhjendatud. Lõpetuseks. See erakondade juhtum on andnud meile väärtusliku õppetunni. Selleks, et tulevikus sarnastele piiriülestele ja juriidiliselt keerukatele juhtumitele oleks olemas kiirem ja standardiseeritud lahendus, töötame ministeeriumis koos Keskkonnaameti ja Justiitsministeeriumiga välja selge tegevusjuhise. Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad Arvo Aller, Rain Epler, Rene Kokk, Helle-Moonika Helme ja Anti Poolamets! Tänan teid selle arupärimise eest, mis käsitleb Lääne-Virumaa Kunda piirkonna põllumeestes suurt meelepaha tekitanud juhtumit. Ma mõistan täielikult kohalike inimeste muret ja frustratsiooni, kui nende põlde rüüstavad ja metsanoorendikke hävitavad loomad, kelle päritolu ja staatus on olnud pikalt ebaselge. Ministeerium on teemaga tegelenud ja ma annan teile täna põhjaliku ülevaate sellest, mida me teame ja mis on senimaani tehtud. Esimene küsimus: "Millisest Läti Vabariigi farmist (piirkonnast) on punahirved toodud Eestisse?" See on loo keskne küsimus. Ma pean kohe selgelt ütlema, et need loomad toodi Eestisse ebaseaduslikult. Ametlikku teavitust nende liikumise kohta ei ole Euroopa Liidu loomade liikumise infosüsteemis TRACES tehtud. See tähendab, et riiklik veterinaarkontroll on jäänud teostamata nii Läti kui ka Eesti ametnike poolt. Põllumajandus- ja Toiduameti idaregiooni loomatervise ja ‑heaolu juhtivspetsialist on teinud põhjalikku uurimistööd. Ametnikud on suhelnud Läti pädeva asutusega. Loomade kõrvamärginumbrite alusel on põhjendatud alus arvata, et hirved pärinevad Lätist Tukumsi maakonnast ettevõttest SIA Dunduru plavas. Küsimus nr 2: "Milline organisatsioon või isik on nimetatud punahirved Eestisse toonud ja mis eesmärgil?" Uurimise käigus on selgunud, et loomad tõi Eestisse eraisik Meelis Järv. Transport toimus 2024. aasta detsembris ja kokku toodi 18–20 punahirve. Nagu mainitud, puudus loomadel nõuetekohane veterinaarsertifikaat, mida loomade riikidevahelisel liikumisel nõutakse. Loomade Eestisse toomise eesmärk oli paigutada nad aedikusse ning tappa seal oma otstarbeks vorstitootmise eesmärgil. Kahjuks läks asi valesti juba loomade mahalaadimisel. Loomi siia tellinud isikut ei olnud veokil vastas ja autojuhil ei õnnestunud loomi turvaliselt aedikusse suunata. Seetõttu pääsesid nad vabadusse ja on sestsaadik elanud Viru-Nigula valla metsades. "Millised on olnud senised tegevused nende hulkuvate loomade ohjamiseks?" Niipea kui probleem ilmnes, algas suhtlus ametkondade, kohaliku kogukonna ja loomaomaniku vahel. PTA ja Meelis Järv ise suhtlesid kohalike jahimeestega, et leida lahendus loomade püüdmiseks või küttimiseks. Keskkonnaamet on väljastanud väljaspool jahihooaega kolm luba nende loomade küttimiseks niinimetatud nuhtlusisenditena. Üks luba on tänaseks realiseeritud. Ülejäänud loomi, kes on metsa jäänud, saab küttida tavalise jahipidamise hooajal nagu ka teisi ulukeid. "Kuidas kompenseeritakse kohalikele maaomanikele loomade tekitatud kahjud?" See on kahjuks kõige valusam küsimus kohalike jaoks. Meile teadaolevalt on kahju kannatanud kolm inimest, kahel juhul on rikutud taliviljapõllud ja ühel juhul metsanoorendik. Siin on ülioluline mõista juriidilist vahet. Kui kahju tekitavad metsloomad, siis hüvitab kahju teatud reeglite alusel Keskkonnaamet. Antud juhul on tuvastatud, et neil loomadel on olemas kõrvamärgid, ja seetõttu on nad peetavad loomad, kes on omaniku tegevuse või tegevusetuse tõttu loodusesse pääsenud. Seetõttu vastutab nende tekitatud kahju eest loomade omanik. Kui omanik on surnud, läheb vastutus üle tema pärijatele. Kunda jahimehed on pakkunud kahjude korvamiseks kompensatsiooni, kuid kaks kannatanut ei ole seda veel vastu võtnud. Kuna kahjusumma ületab 4000 eurot, on PTA juhtivspetsialist andnud kannatanutele soovituse pöörduda politseisse ja esitada kahjuteade. "Kes, kuidas ja millal looduses hulkuvate koduloomade probleemi lahendab?" Siin on tegemist juriidiliselt keeruka hübriidolukorraga. Ühelt poolt on tegemist hulkuvate loomadega, kelle püüdmise, pidamise ja hukkamise peab vastavalt loomakaitseseaduse §‑le 5 oma haldusterritooriumil korraldama kohalik omavalitsus. Teisalt, kuna need loomad elavad nüüd vabalt metsas, tegeleb nende järelevalvega Keskkonnaamet. Praktikas tähendab see tihedat koostööd, mis ka toimub. Lõplik lahendus on nende loomade eemaldamine meie loodusest reguleeritud küttimise abil, mida Keskkonnaamet korraldab koostöös kohalike jahimeestega. "Milline on konkreetsete ametnike, kes ei ole senini olukorda lahendanud, vastutus?" Ma saan kinnitada, et ametnikud on tegutsenud vastutustundlikult ja oma pädevuse piires. PTA ametnik on teinud koostööd Läti pädeva asutusega ja tuvastanud loomade võimaliku päritolu ning konsulteerinud PTA õigusosakonnaga väärteomenetluse algatamiseks veterinaarseaduse § 99 alusel, mis käsitleb loomade ebaseaduslikku sissetoomist. Keskkonnaamet on omalt poolt väljastanud load loomade arvukuse reguleerimiseks. Süüdistus tegevusetuses ei ole minu hinnangul seega põhjendatud. Lõpetuseks. See erakordne juhtum on andnud meile väärtusliku õppetunni. Selleks et tulevikus sarnastele piiriülestele ja juriidiliselt keerukatele juhtumitele oleks olemas kiirem ja standardiseeritud lahendus, töötame ministeeriumis koos Keskkonnaameti ning Justiits‑ ja Digiministeeriumiga välja selge tegevusjuhise. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma saan aru, kolm jahiluba on antud, kaks nendest on ära realiseeritud – või oli kaks realiseerimata, ma tegelt sellest ei saanudki aru. Ühesõnaga, üks või kaks looma on maha lastud, ülejäänud kuskil hulguvad. Ma saan ka sellest aru, et see ei ole sinu haldusalas, ütleme siis, loomade küttimine on teise ministeeriumi haldusalas. Aga meil on ju … Ega need ei ole ainsad loomad, need tekitavad lihtsalt majanduslikku kahju, aga meil on ka hundid ja karud ja kõikvõimalikud muud nuhtlusulukid, kellele ka ei anta lubasid. Ja see kõik kukub … Justkui lubasid peab andma teine ministeerium või teine asutus või teises haldusalas olev asutus, aga mured on kõik sinu haldusalas. Mis siis nüüd saab sellega?

Aitäh! Ma saan aru, et kolm jahiluba on antud ja kaks nendest on ära realiseeritud. Või oli kaks realiseerimata, ma sellest ei saanudki tegelikult aru. Ühesõnaga, üks või kaks looma on maha lastud, ülejäänud kuskil hulguvad. Ma saan ka sellest aru, et see ei ole sinu haldusalas, ütleme siis, loomade küttimine on teise ministeeriumi haldusalas. Aga ega need ei ole ainsad loomad, need tekitavad lihtsalt majanduslikku kahju, aga meil on ka hundid, karud ja kõikvõimalikud muud nuhtlusulukid, kelle [küttimiseks] ka ei anta lubasid. Lubasid peab justkui andma teine ministeerium või teine asutus või teises haldusalas olev asutus, aga mured on kõik sinu haldusalas. Mis siis nüüd saab sellega?

Aitäh selle küsimuse eest! Osaliselt on teie diagnoos väga õige. Metsloomade ja jahipidamise eest vastutab teine ministeerium, aga kahju kannatab tihtipeale põllumajandustootmine. Küll aga meil on – neid on ka täna – Kliimaministeeriumiga arutelusid erinevate metsloomade arvukuse koha pealt. Selles osas koostöö minu hinnangul toimib. Oluline on märkida, et süsteem on terviklik. On väga palju faktoreid, mis on viinud selleni, et meie huntide arvukus on kõrge, meie karude arvukus on kõrge. On oluline leida see koht, kus säiliks looduslik tasakaal ning metsloomad oleksid metsas alles ja suudaksid omakeskis toimetada, ilma et nad liialdaselt sekkuksid inimeste ellu. See on väga oluline küsimus ja see on ka minu hinnangul väärt kohest ja kiiret reageerimist.

Aitäh selle küsimuse eest! Osaliselt on teie diagnoos väga õige. Metsloomade ja jahipidamise eest vastutab teine ministeerium, aga kahju kannatab tihtipeale põllumajandustootmine. Küll aga me ka kaasa arvatud täna oleme Kliimaministeeriumiga aruteludes erinevate metsloomade arvukuse koha pealt ja selles osas koostöö minu hinnangul toimib. Oluline on märkida seda terviklikku süsteemi, siin on väga palju erinevaid faktoreid, mis on viinud selleni, et meie huntide arvukus on kõrge, meie karude arvukus on kõrge. Ja siin on oluline leida see koht, kus säiliks looduslik tasakaal, aga samas need metsloomad püsiksid metsas ja suudaksid omakeskis toimetada, ilma et nad sekkuksid liialdaselt inimeste ellu. See on väga oluline küsimus ja see on ka minu hinnangul väärt kohest ja kiiret reageerimist.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ma vaatasin praegu, see kadunukene, Rakvere võrkpalliklubi juht on, nagu ma aru saan, suur loomakasvataja, lihaloomade, ja nüüd mõtles, et saab hirvevorstiga segamini lihaveised panna. Kummaline segadus. Virumaa Teataja midagi ei teadnud, aga ma vaatasin kadunukese Facebooki lehte praegu. Veebruaris ta paneb sinna, hirvekari jookseb kellelegi härra Hussari, mitte meie juhataja akna all. See on tema lehel. Ja peale selle räägib veel nendest hirvedest seal veebruaris-märtsis. Aga Virumaa Teataja ja muud ametivõimud nagu alles nüüd said teada. Kuidas see võimalik on?

Hea juhataja! Ma vaatasin praegu, see kadunukene, Rakvere võrkpalliklubi juht, oli, nagu ma aru saan, suur loomakasvataja, lihaloomade kasvataja, ja siis mõtles, et saab vorsti segamini lihaveiseid ja hirvi panna. Kummaline segadus. Virumaa Teataja midagi ei teadnud, aga ma vaatasin kadunukese Facebooki lehte. Veebruaris ta pani sinna üles, et hirvekari jookseb kellegi härra Hussari – mitte meie juhataja – akna all. See on tema lehel kirjas. Ta räägib nendest hirvedest veel veebruaris-märtsis. Aga Virumaa Teataja ja ametivõimud said sellest nagu alles nüüd teada. Kuidas see võimalik on?

Aitäh selle küsimuse eest! Praeguseks on see teadmine olemas, see pilt on seal ees. Mis hetkel nad seda täpselt avastasid, seda ma ei oska öelda. Ma andsin ülevaate, mis sellega on praeguseks peale hakatud ja kuidas sellega toimetatud. Ja tõesti praeguseks hetkeks on antud isik lahkunud, aga see probleem, et punahirved on metsas, on ka ….….. lahendamisel.

Aitäh selle küsimuse eest! Praeguseks on see teadmine olemas, pilt on ees. Mis hetkel nad seda täpselt avastasid, seda ma ei oska öelda. Ma andsin ülevaate, mis sellega on praeguseks peale hakatud ja kuidas sellega on toimetatud. Tõesti, praeguseks on antud isik lahkunud. See probleem, et punahirved on metsas, on ka jahi kaudu lahendamisel.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja ja arupärimisele vastaja! Tuleb tunnistada, et ega vist see arupärimine natuke kiirendas seda otsimistööd ja uurimistööd. Kui kevadel sai räägitud Lätist, aga ei olnud teada, et see on Tukumsist toodud, et inimene on leitud, kes tõi. Nüüd on asjad nagu kiirenenud ja ka mingit hüvitist ollakse valmis maksma. Aga ma uurin selle koha pealt, et selle hüvitise maksmisega, et te ütlesite, et kolm ettevõtjat on nagu kaks põllumajandustootjat ja üks metsanoorendike kasvataja. Kas nendega võeti ühendust või nad ise esitasid kuskil oma hüvitistaotluse, et seesama hirve kahjust saaksid hüvitatud?

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja ja arupärimisele vastaja! Tuleb tunnistada, et see arupärimine vist natuke kiirendas seda otsimistööd ja uurimistööd. Kevadel sai räägitud Lätist, aga ei olnud teada, et [need hirved] on Tukumsist toodud ja et on leitud see inimene, kes nad siia tõi. Nüüd on asjad kiirenenud ja ollakse valmis ka mingit hüvitist maksma. Aga ma uurin selle hüvitise maksmise kohta pealt. Te ütlesite, et nendest kolmest ettevõtjast kaks on põllumajandustootjad ja üks metsanoorendike kasvataja. Kas nendega võeti ühendust või nad ise esitasid kuskil oma hüvitistaotluse, et hirvekahjud saaksid hüvitatud?

Aitäh! Ametnikud on kõikide kahjusaajatega olnud kontaktis, nad on seda arutanud. Kuna kahjude tekitaja, on põllumajandusloom, kelle eest vastutab omanik, siis selle kahju hüvitamise õiguslik alus on ka sellel, et omanik hüvitab need kahjud, millega praegu ka tegeletakse.

Aitäh! Ametnikud on kõikide kahjusaajatega olnud kontaktis, nad on seda arutanud. Kuna kahjude tekitaja on põllumajandusloom, kelle eest vastutab omanik, siis selle kahju hüvitamise õiguslik alus on selline, et omanik hüvitab need kahjud. Sellega praegu tegeletakse.

Tiit Maran, palun!

Aitäh selle ülevaate eest! Tegelikult oli see päris informatiivne. Mulle tundub võimalik, et seda, mida me käsitleme, ei saa päris üksikjuhuna käsitleda. Selle aasta alguses, tegelikult märtsis ja aprillis, leiti täpselt samasuguse kollase kõrvamärgiga hirvi Hiiumaal Kõpu poolsaarel. Sinna nad nii kiiresti ei uju. Nii et mulle tundub, et siin on taustal midagi rohkemat. Küsimus on üldse see, kuidas takistada mitteseaduslike loomade loodusesse laskmist. Sinna ringi läheb ilmselt ka seesama puuma. Kui ta ikka on puuma, kuigi see on väga tõenäoline. Ma kahtlustan, et seda asja ei saa käsitleda ühe juhtumina, seda tuleks võtta hoopis laiemalt. Kas te sellel teemal olete ka Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumiga suhelnud?

Jaa. Aitäh selle ülevaate eest! Tegelikult päris informatiivne. Mulle tundub, et võimalik, et seda, mida me käsitleme, kas seda saabki päris üksikjuhuna käsitleda, sest selle aasta alguses, tegelikult märtsis ja aprillis, täpselt samasuguse kollase kõrvamärgisega hirvi leiti Hiiumaal Kõpu poolsaarel. Ja sinna nad nii kiiresti üle ei uju. Nii et mulle tundub, et siin on midagi rohkemat taustal. Ja küsimus on üldse see, kuidas takistada mitteseaduslike loomade loodusesse laskmist. Ja sinna ringi läheb ilmselt ka seesama puuma – kui ta on puuma, kuigi väga tõenäoline. Ma kahtlustan, et seda asja ei saa käsitleda ühe juhtumina, aga hoopis laiemalt. Kas te sellel teemal olete ka suhelnud Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumiga?

Aitäh selle küsimuse eest! Laiem kontekst on siin see, et koduloomadel võiks olla kiip, mille abil neid saaks leida, põllumajandusloomadel kõrvamärk. Alati seda küll ei ole. Sellest Hiiumaa kaasusest ei ole ma kuulnud. Pigem on need erandjuhud, millele ka jälile saadakse. Aga peab toonitama, et loomade vabastamise seisukohalt on see kohustus põllumajandustootjal, kes nende loomade eest vastutab, või loomade omanikul. Selle puuma kohta: see [juhtum paistab olevat] kiiresti levinud, seda [puumat] on märgatud mitmes maakonnas. See ei ole hetkel vist ametlikku kinnitust saanud, et puuma seal liigub, aga see kahtlus mitmetel osapooltel on. Kui see loom üles leitakse ja kätte saadakse ning ta osutubki puumaks, siis saab täpsemalt edasi vaadata, kustkohast ta siia sai.

Aitäh selle küsimuse eest! Siin on laiem kontekst see, et koduloomadel üldjoontes võiks olla kiibistus, millega neid leitakse, põllumajandusloomadel kõrvamärk. Alati seda kiibistust küll ei ole. Ehk küll on tegemist … Antud juhul Hiiumaa kaasusest ma ei ole kuulnud, pigem on need erandjuhud, millele ka jälile saadakse. Aga siin peabki toonitama, et loomade vabastamise seisukohalt on see kohustus põllumajandustootjal, kes nende nende loomade eest vastutab, või looma omanikul. Selle puuma juhtumi kohta. See on ka osaliselt kiiresti levinud, seda nüüd märgatakse mitmes erinevas maakonnas. See ei ole antud hetkel vist ametlikku kinnitust saanud, et see puuma seal liigub, aga see kahtlus mitmetel osapooltel on. Ehk kui see loom üles leitakse ja kätte saadakse ning ta osutub puumaks, siis saab täpsemalt edasi vaadata, kustkohast ta sinna sai.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Mitmest allikast on mulle üsna veenvalt selgeks tehtud, et üks probleem ka Aafrika sigade katku puhul on see, et mitmeid aastaid jäeti metssigade arvukus piiramata. Tõsi, nüüd on võetud see asi ette, võib lasta emiseid ja isegi põrsaid. Aga siiski, [mõtleme] sellele üldisele pildile, mida Eestist kujundatakse või nüüd ongi kujundatud. Meie toidujulgeolek on raskelt löögi all. Aga sama teemaga seonduvad huntide küttimine ja tohutud kahjud, mis on talunikele tekitatud. Jällegi rohepöörde argumentide või ei tea mille tõttu ei saa neid kütitud. Nii et paneme korraks kokku hundid ja metssead. Kas mitte see tagasihoidlikkus populatsiooni piiramisel ei ole meie paljude probleemide allikaks olnud?

Lugupeetud minister! Mitmest allikast on mulle ka üsna veenvalt selgeks tehtud, et üks probleem on ka Aafrika sigade katku osas see, et mitmeid aastaid jäeti metssigade arvukus piiramata. Tõsi, nüüd on võetud see asi ette ja võidakse lasta emiseid ja isegi põrsaid, aga siiski, see üldine pilt, ma ei tea, mida Eestist kujundatakse, nüüd ongi kujundatud see piirkond, kus meie toidujulgeolek on raskelt löögi all. Aga see seondub sama teemaga: huntide küttimine, tohutud kahjud, mis on tekitatud talunikele. Jällegi rohepöörde argumentidega või ma ei tea millega ei saa neid kütitud. Nii et paneme kokku korraks hundid ja metssead. Kas mitte see tagasihoidlikkus populatsiooni piiramisel ei ole meie paljude probleemide allikaks olnud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti, kuna kodusead on inimeste kontrolli all, bioohutusnõuded on Eesti farmides üsna kõrged ja taudifoon varasemalt sigalates oli null, aga metsas seda ikkagi jätkus ja tuli esile, siis metssead seda edasi kannavad. Neid me kuidagi isoleerida sellest niimoodi nagu kodusigu ei saa. Seal osa sellest taudifooni tõusust on kindlasti seotud selle populatsiooni kasvamisega. Võtmeküsimus sigade Aafrika katku kriisi lahendamiseks ja pikaajaliselt meie sealihakasvatuse, tootmise taastamisest on kindlasti selles, et kuidas me suudame hoida kontrolli all metssea populatsiooni metsas. See on kindlasti võtmeküsimus. Ja nagu te väga targalt välja tõite, siis sealt tekib järgmine küsimus, et kui ka metssigu on vähem, kes on huntidele sihtmärgiks, siis hundid võivad omakorda laieneda. Ehk minu hinnangul seda metsloomade probleemi tuleb käsitleda tervikuna, seda tuleb vaadata terve ökosüsteemi mõttes ja kindlasti on liikide mitmekesisus oluline ka meie metsakeskkonna jaoks. Aga seda proportsiooni peab vaatama ja seda peab vaatama ……, et inimkahjusid minimeerida ja põllumajanduskahjusid minimeerida.

Aitäh selle küsimuse eest! Kodusead on inimeste kontrolli all, bioohutusnõuded on Eesti farmides üsna kõrged ja taudifoon oli varasemalt sigalates null. Metsas seda [katku] ikkagi jätkus ja esile tuli, seega metssead seda kindlasti edasi kannavad. Me kuidagi ei saa neid isoleerida nagu kodusigu. Osa sellest taudifooni tõusust on kindlasti seotud populatsiooni kasvamisega. Võtmeküsimus sigade Aafrika katku kriisi lahendamisel ning pikaajalises vaates meie sealihakasvatuse ja ‑tootmise taastamisel on kindlasti see, kuidas me suudame hoida metsseapopulatsiooni kontrolli all. See on kindlasti võtmeküsimus. Nagu te väga targalt välja tõite, sealt tekib järgmine küsimus, et kui on vähem metssigu, kes on huntidele sihtmärgiks, siis võib omakorda [suureneda] hundi[populatsioon]. Minu hinnangul tuleb metsloomade probleemi käsitleda tervikuna, seda tuleb vaadata terve ökosüsteemi mõttes. Kindlasti on liikide mitmekesisus oluline ka meie metsakeskkonna jaoks. Aga seda proportsiooni peab vaatama ja seda peab vaatama tõsiselt, et saaks inimkahjusid ja põllumajanduskahjusid minimeerida.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Küsimus ei ole ainult punahirvedes. Küsimus on ka selles, et kuna inimesed liiguvad hästi palju, reisivad küll lõunamaades, küll teistes parasvöötme maades ja toovad ka eksootilisi loomi kaasa, need pääsevad siin putku. Nüüd me loeme, siin mingisugune puuma kõnnib meil mööda metsi ringi. Ja samas on väga selge, et kuna meil looduskeskkonnas väga paljusid võõrliike ei ole varem eksisteerinud, siis on nendega kaasnenud ka tõsiseid probleeme, nagu näiteks seesama Hispaania teetigude probleem. Kas nüüd ikkagi need võõrliikide liikumised ja üle piiri liikumised näiteks ka Venemaalt – seal on suuri-laiu metsi oi kui palju – siia saabuvad meil tavapärased liigid, nagu hundid ja metssead ja põdrad ja kitsed, võivad tuua meile ju ka erinevaid haigusi? Kas see võõrliikide meile tungimine, aga ka üle piiri liikuvate meile tavapäraste liikidega kaasnevad probleemid on ikkagi võetud nagu kaardistamisele …

Aitäh! Küsimus ei ole ainult punahirvedes. Küsimus on ka selles, et inimesed liiguvad hästi palju, reisivad küll lõunamaades, küll teistes parasvöötmemaades ja toovad kaasa ka eksootilisi loomi, need aga pääsevad siin putku. Nüüd me loeme, et mingisugune puuma kõnnib meil mööda metsi ringi. Samas on väga selge, et kuna meil looduskeskkonnas väga paljusid võõrliike ei ole varem eksisteerinud, siis nendega kaasneb tõsiseid probleeme, näiteks toon sellesama Hispaania teetigude probleemi. Kas need võõrliikide liikumised ja üle piiri liikumised näiteks ka Venemaalt – seal on suuri-laiu metsi oi kui palju –, kui siia saabuvad meil tavapärased liigid, nagu hundid, metssead, põdrad ja kitsed, võivad tuua meile ka erinevaid haigusi? Kas see võõrliikide meile tungimine, aga ka üle piiri liikuvate meie tavapäraste liikidega kaasnevad probleemid on ikkagi võetud nagu kaardistamisele …

Aitäh teile!

… ja nende probleemide likvideerimiseks meetmed väljatöötamisele?

… ja nende probleemide likvideerimiseks on meetmed väljatöötamisel?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Te tõstatasite väga mitu olulist küsimust. Mul on küll kahju, siin debatis kindlasti oleks asjakohasem kaasata keskkonnaminister, kelle vastutusalas see on. Aga loomade liikumise osa pealt, et kuna Venemaa piiriga tarastatakse, see kindlasti osaliselt piirab liike, mis sealtpoolt tulevad. Võõrliikide osas: see puuma. Kuna minu hinnangul ei ole see kinnitust veel leidnud, ei oska ma hinnata, kas puuma on siia jõudnud. Kas ta on kuskilt loomaaiast ära põgenenud või on eratarbeks keegi koduloomana pidanud, see on alles selgumisel. Teeteod tõesti on väga laialt levinud probleem, mis on tulnud siia tõenäoliselt aiandussaaduste impordi kaudu. Aga kui loomade liikumisest rääkida, siis ka lätlased on osaliselt mures nende karudega, mis Eesti poolt liiguvad sinnapoole. Ehk siis kui sul füüsilist piiri vahel ei ole, siis, ütleme, Eesti ja Läti piiril, mis on peaasjalikult see liikumise koht, seal me saame seda olukorda koostöös Läti jahimeestega vaadelda ja siis vastavalt tegutseda, kui vajadus ilmneb.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Te tõstatasite väga mitu olulist küsimust. Mul on küll kahju sellest, et siin debatis [ei osale] keskkonnaminister, keda kindlasti oleks asjakohane kaasata, sest tema vastutusalas see teema on. Aga loomade liikumise kohta: Venemaa piiri tarastatakse ja see kindlasti osaliselt piirab [loomade] sealtpoolt siia tulemist. Võõrliikide kohta. Puuma [siin ringiliikumine] ei ole minu hinnangul veel kinnitust leidnud, seetõttu ei oska ma hinnata, kas puuma on siia jõudnud. Kas ta on kuskilt loomaaiast ära põgenenud või on eratarbeks keegi teda koduloomana pidanud, see on alles selgumisel. Teeteod tõesti on väga laialt levinud probleem, nad on tulnud siia tõenäoliselt aiandussaaduste impordi kaudu. Aga kui loomade liikumisest rääkida, siis lätlased on osaliselt mures karude pärast, kes Eesti poolt sinnapoole liiguvad. Füüsilist piiri vahel ei ole, Eesti ja Läti piir on peaasjalikult see liikumise koht, seal me saame seda olukorda koostöös Läti jahimeestega vaadelda ja siis vastavalt tegutseda, kui vajadus ilmneb.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Meediast vähemalt oleme lugenud või olen mina lugenud, et hoolimata sellest, et siin meil Eestis see seakatk möllab, on soomlased sellest nagu kuidagi pääsenud või eemale jäänud. Põhimõtteliselt ma olen lugenud ka, et soomlastel on väga ranged meetmed ka piiril, kuidas nad igasuguste toiduainete riiki toomist lubavad ja kuidas nad seda kontrollivad. Ja samamoodi kui meie ütleme nüüd, et metssead võivad tulla ka üle piiri Venemaalt, siis teatavasti ka Soomel on Venemaaga päris päris pikk ühine piir. Kas te olete mõelnud, et võib-olla analüüsiks, et mida soomlased selles küsimuses teevad õigesti ja mida meie – ma ei taha öelda, et teeme valesti –, võiksime ka teha, et asjad oleksid paremad?

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Meediast oleme lugenud või vähemalt mina olen lugenud, et hoolimata sellest, et meil siin Eestis seakatk möllab, on soomlased sellest nagu kuidagi pääsenud või eemale jäänud. Ma olen lugenud ka, et soomlastel on väga ranged meetmed piiril, kas nad toiduainete riiki toomist lubavad ja kuidas nad seda kontrollivad. Meie ütleme nüüd, et metssead võivad tulla ka üle piiri Venemaalt. Teatavasti on ka Soomel Venemaaga päris pikk ühine piir. Kas te olete mõelnud, et võib-olla analüüsiks, mida soomlased selles küsimuses teevad õigesti ja mida meie – ma ei taha öelda, et me teeme midagi valesti – võiksime teha, et asjad oleksid paremad?

Aitäh selle küsimuse eest ja selle väga täpse teadlikkuse eest Soome olukorrast! Soomes tõesti on äärmiselt vähe metssigu, osaliselt tuleneb see sellest laiuskraadist, ehk siis neil on metssigade jaoks kehvemad tingimused kui Eestis. See on osa sellest. Tõesti, Venemaa poolt võivad nad liikuda, meil liiguvad nad tõenäolisemalt lõunast põhja suunas. Kui nad liiguvad, tulevad nad Lätist. Kui suur ja mastaapne see liikumine on, seda ma ei oska öelda. Aga mida soomlased tegid viimase katku puhul, mis oli mitmeid-kümneid aastaid tagasi? Võeti vastu põhimõtteline otsus: kas me kasvatame kodusigu või metssigu. Minu hinnangul on see teemapüstitus selles mõttes õige, et ka Eesti riik peaks selle otsuse langetama ja selles suunas liikuma, kuidas me sellega toimetame ja vastavalt sellele ka meetmed kasutusele võtma. Soomes on tõesti see kontroll väga range. Ma ütleks veel, et soomlaste puhul, taas kord, kliima ei ole nii soodne. Ka Eestis tegelikult metssiga ei ole olnud kohalik liik, see on ka mingi hetk siia tulnud, sest et see on neile soodsamaks muutunud, ja seetõttu nad lõunast põhja poole liiguvad. Hetkel on meie laiuskraadil neile väga soodsad tingimused.

Aitäh selle küsimuse eest ja väga täpse teadlikkuse eest Soome olukorrast! Soomes on äärmiselt vähe metssigu. Osaliselt tuleneb see laiuskraadist, neil on metssigade jaoks kehvemad tingimused kui Eestis. See on osaliselt tingitud sellest. Tõesti, Venemaa poolt võivad nad sinna liikuda. Meil liiguvad nad tõenäolisemalt lõunast põhja suunas. Kui nad liiguvad, siis nad tulevad Lätist. Kui suur ja mastaapne see liikumine on, seda ma ei oska öelda. Aga mida soomlased tegid viimase katkupuhangu ajal, mis oli mitukümmend aastat tagasi? Võeti vastu põhimõtteline otsus: me kasvatame kas kodusigu või metssigu. Minu hinnangul on see teemapüstitus selles mõttes õige, et ka Eesti riik peaks selle otsuse langetama ja liikuma selles suunas, kuidas me sellega toimetame, ja vastavalt sellele ka meetmed kasutusele võtma. Soomes on see kontroll tõesti väga range. Ma ütleks taas kord, et Soomes ei ole kliima nii soodne. Ka Eestis ei ole metssiga olnud kohalik liik, ta on mingi hetk siia tulnud, sest siin on neile [tingimused] soodsamaks muutunud, ja seetõttu nad lõunast põhja poole liiguvad. Meie laiuskraadil on neile praegu väga soodsad tingimused.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun! Ma ei saa öelda, et arupärijate nimel, sest Mart Helme nime siin kirjas ei ole.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun! Ma ei saa öelda, et arupärijate nimel, sellepärast et Mart Helme nime siin kirjas ei ole.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! See temaatika on tegelikult palju laiem kui ainult see, mis siin nüüd otseselt arupärimises kirjas on: punahirvede probleem. Teatavasti see mees, kes punahirved meie maale tõi, tegelikult ei ole enam elavate kirjas ja enam vastutada kõige selle eest ei saa, mis sellega kaasnenud on. Aga võõrliikide temaatika on üsna mitmekihiline. Kui me vaatame, et meil ühte või teist liiki pole olnud siiani, siis see ei tähenda, et kusagil maailmas, kus looduslikud tingimused on meiega suhteliselt sarnased, neid liik ei eksisteeri. Ja kui nad rändega või ka tooduna meile Eestisse jõuavad, siis võivad nad siin suurepäraselt koduneda ja muutuda probleemiks. Me võime tuua ühe näite. Näide on kährikkoer. Kährikkoer Nõukogude perioodil kuskil viiekümnendatel või millal peale teist maailmasõda toodi Eestisse võõrliigina kui karusloom, mida on tore küttida. Aga selgus, et ta teeb rohkem pahandust kui kasu. Oli küll periood, ma mäletan, kuskil seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, kui kährikunahast karvamütsid olid tohutu mood. Need, kes ikka kährikunahast karvamütsiga ringi käisid, olid ikkagi väga tehtud tegelased. Ja juhtus isegi selliseid asju ühe oma tuttavaga, näiteks tol ajal käis ühistranspordis kõva trügimine ja mees trügis bussi sisse ja keegi tema selja tagant võttis tema peast ära selle kährikunahast karvamütsi ja pani plehku. Ja tema seda kätte ei saanud. Nii et lihtsalt illustratsiooniks, kui nõutud see mingil lühikesel perioodil oli. Aga tulles kähriku juurde, ta on meil üks põhiline marutaudi levitaja, mitmesuguste parasiitide levitaja ja muude pahanduste tegija, maas pesitsevate kanaliste pesade rüüstaja. Nii et see karusnaha väärtus kõige selle pahaga kõrvutatuna, mis ta meile teinud on, kindlasti ei ole võrreldav. No ja kui me räägime tänasel päeval sellest, et meil hulgub kuskil siin metsades puuma, siis Põhja-Ameerikas puuma elab samasugustes klimaatilistes tingimustes, nagu meil siin on. Ei ole mingit probleemi, et ta siin ei võiks koduneda. Küsimus on, kas me tahame. Kas me tahame, et sellised liigid koduneksid või ei taha? Ühest küljest on ju tore ja romantiline: näe, meil on siin ilvese kõrval veel ka keegi puuma. Aga teisest küljest, kui nad hakkavad murdma kariloomi – ja nad hakkavad murdma kariloomi, Põhja-Ameerikas on farmeritel lepingud elukutseliste puumaküttidega, kes neid populatsioone eemale peletavad ja vaos hoiavad –, siis meil tekiks kindlasti seesama probleem. Vaatame ka seda, kuidas meil ikkagi väga räiget laastamistööd teevad hundid, eriti lambakarjadega. Probleem on! Probleem on kiskjatega, probleem on suhtumisega kiskjate vaoshoidmisse. Ühelt poolt on loomakaitsjad, teiselt poolt on meil mingisugused, ma ei oska öelda, looduskaitsjad laiemas plaanis, kui loomakaitse kitsamas plaanis seda on. Mida linnastunum on ühiskond, seda ebatervem on suhtumine sellesse, milleks loom on looduses ja milleks loom on laudas. Siit tekivad loomulikult konfliktid, vastuolud, eriarvamused ja kõik sellega kaasnev ja seda kõike tuleb diskuteerida. Punahirv on selles mõttes meil lihtsalt toodud küsimuse esitamise seisukohast kui niisugune teemapüstituse fookuspunkt. Ja ma tahan öelda veel ka seda, tulles põgusalt puudutatud seakatku juurde, et kuna meil on maaeluminister siin täna arupärimisele vastamas, siis me oleme tegelikult käesoleval aastal äärmiselt keerulises põllumajanduslikus ja toidujulgeolekulises olukorras. Ühelt poolt on meil olnud äärmiselt ebasoodus suvi: meil on probleemid viljadega, meil on probleemid kartulitega. Paluksin lisaaega.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! See temaatika on tegelikult palju laiem kui ainult see, mis otseselt arupärimises kirjas on ehk punahirvede probleem. Teatavasti ei ole see mees, kes punahirved meie maale tõi, enam elavate kirjas ja ei saa vastutada kõige selle eest, mis sellega kaasnenud on. Aga võõrliikide temaatika on üsna mitmekihiline. Kui me vaatame, et meil ühte või teist liiki pole siiani olnud, siis see ei tähenda, et kusagil maailmas, kus looduslikud tingimused on meie omadega suhteliselt sarnased, neid liike ei eksisteeri. Kui nad rände teel või ka [inimese] tooduna meile Eestisse jõuavad, siis võivad nad siin suurepäraselt koduneda ja probleemiks muutuda. Me võime tuua ühe näite: kährikkoer. Kährikkoer toodi Nõukogude perioodil kuskil viiekümnendatel või millalgi peale teist maailmasõda Eestisse võõrliigina kui karusloom, keda on tore küttida. Aga selgus, et ta teeb rohkem pahandust kui toob kasu. Oli küll periood, ma mäletan, seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel, kui kährikunahast karvamütsid olid tohutult moes. Need, kes kährikunahast karvamütsiga ringi käisid, olid ikkagi väga tehtud tegelased. Juhtus isegi selliseid asju nagu ühe minu tuttavaga. Tol ajal käis ühistranspordis kõva trügimine, see mees trügis bussi sisse, aga keegi tema selja taga võttis tema peast ära selle kährikunahast karvamütsi ja pani plehku. Tema seda kätte ei saanud. See oli lihtsalt illustratsiooniks, kui nõutud see mingil lühikesel perioodil oli. Aga tulen tagasi kähriku juurde: ta on meil üks põhiline marutaudi levitaja, mitmesuguste parasiitide levitaja ja muude pahanduste tegija, maa[pinnal] pesitsevate kanaliste pesade rüüstaja. Nii et selle karusnaha väärtus ei ole kindlasti võrreldav kõige selle pahaga, mis [see loom] meil teinud on. Me räägime sellest, et meil hulgub kuskil metsades puuma. Põhja-Ameerikas elab puuma samasugustes klimaatilistes tingimustes, nagu meil siin on. Ei ole mingit probleemi, et ta siin ei võiks koduneda. Küsimus on, kas me seda tahame. Kas me tahame, et sellised liigid siin koduneksid, või ei taha? Ühest küljest on ju tore ja romantiline: näe, meil on siin ilvese kõrval veel ka keegi puuma. Aga teisest küljest, kui nad hakkavad murdma kariloomi – ja nad hakkavad murdma kariloomi, Põhja-Ameerikas on farmeritel lepingud elukutseliste puumaküttidega, kes neid populatsioone eemale peletavad ja vaos hoiavad –, siis meil tekiks kindlasti probleem. Vaatame ka seda, kuidas ikkagi väga räiget laastamistööd teevad hundid, eriti lambakarjade seas. Probleem on! Probleem on kiskjatega, probleem on suhtumisega kiskjate vaoshoidmisse. Ühelt poolt on loomakaitsjad, teiselt poolt on meil mingisugused, ma ei oskagi öelda, looduskaitsjad laiemas plaanis, kui loomakaitse kitsamas plaanis seda on. Mida linnastunum on ühiskond, seda ebatervem on suhtumine sellesse, milleks loom on looduses ja milleks loom on laudas. Siit tekivad loomulikult konfliktid, vastuolud, eriarvamused ja kõik sellega kaasnev. Selle kõige üle tuleb diskuteerida. Punahirv on selles mõttes meil lihtsalt küsimuse esitamise seisukohast kui niisugune teemapüstituse fookuspunkt. Ma tahan öelda veel seda, tulles põgusalt puudutatud seakatku juurde, kuna meil on maaeluminister siin täna arupärimisele vastamas, et me oleme käesoleval aastal äärmiselt keerulises põllumajanduslikus ja toidujulgeolekulises olukorras. Ühelt poolt on meil olnud äärmiselt ebasoodus suvi: meil on probleemid viljaga, meil on probleemid kartuliga. Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Teiselt poolt on meil seakatk, mis on juba kümnete tuhandete kaupa sigu hukkamisele saatnud või saatmas. Kõik see kokku tähendab seda, et kui ma lugesin kuskilt, et kui me siiani sealiha osas olime isevarustavad kuskil 75% ulatuses, siis praeguseks on see kukkunud 35% peale. Ja see mitte ainult toidujulgeoleku poolest, vaid ka maaelu, põllumajanduse tööhõive ja kõige selle seisukohast on väga tõsiste probleemide allikas. Minu ettepanek maaeluministrile siit puldist praegu on võtta tõsiselt käsile, viia valitsusse ettepanekud erakorralise olukorra väljakuulutamiseks põllumajanduses, vastavate rahaliste toetuste väljatöötamiseks valitsuse poolt ja nende sammude astumiseks kohe praegu, käesoleval aastal. Et meil säiliks toidujulgeolek esiteks ja et meil maaelu ei kukuks kokku teiseks, et meil maaelu mitmekesisus ei lakkaks toimimast, nii et meil oleks lõpuks ainult ühte sorti teravilja kasvatus, ainult ühte sorti mingisugune, ma ei tea, loomakasvatus, ja et meil ei kaoks ära meile enne Nõukogude perioodi kuulsust toonud kartul, mis on praegu ära uppunud, ära mädanenud. Lugupeetud minister, võtke tõsiselt neid ülesandeid! Viige valitsusse vastavad ettepanekud, töötage valitsuses kollektiivselt välja vastavad paketid! Ei ole ainult niimoodi, et raha läheb Ukrainasse ja kaitsetööstusse. Raha peab minema ka maaellu ja põllumajandusse. Kuni elab Eesti küla, elab Eesti rahvas. Ja kui ei ole enam Eesti rahvast, siis ei ole vaja ka Eesti riiki. Nii lihtne see on. Teeme siit loogilised järeldused. Aitäh!

Teiselt poolt on meil seakatk, mis on juba kümnete tuhandete kaupa sigu hukkamisele saatnud või saatmas. Kõik see kokku tähendab seda, nagu ma kuskilt lugesin, et kui me siiani olime sealiha osas isevarustavad kuskil 75% ulatuses, siis praeguseks on see kukkunud 35% peale. See ei ole mitte ainult toidujulgeoleku poolest, vaid ka maaelu, põllumajanduse tööhõive ja kõige selle seisukohast väga tõsiste probleemide allikas. Minu ettepanek maaeluministrile siit puldist praegu on võtta see tõsiselt käsile ja viia valitsusse ettepanekud erakorralise olukorra väljakuulutamise kohta põllumajanduses, vastavate rahaliste toetuste väljatöötamise kohta valitsuse poolt ja nende sammude astumise kohta kohe praegu, käesoleval aastal. Seda selleks, et meil esiteks säiliks toidujulgeolek ja teiseks meil maaelu ei kukuks kokku, maaelu mitmekesisus ei lakkaks toimimast, nii et meil on lõpuks ainult ühte sorti teravilja kasvatus, ainult ühte sorti mingisugune, ma ei tea, loomakasvatus, ja et ei kaoks ära meile enne Nõukogude perioodi kuulsust toonud kartul, mis on praegu ära uppunud, ära mädanenud. Lugupeetud minister, võtke neid ülesandeid tõsiselt! Viige valitsusse vastavad ettepanekud, töötage valitsuses kollektiivselt välja vastavad paketid! Ei [saa olla] niimoodi, et raha läheb ainult Ukrainasse ja kaitsetööstusse. Raha peab minema ka maaellu ja põllumajandusse. Kuni elab Eesti küla, elab Eesti rahvas. Kui ei ole enam Eesti rahvast, siis ei ole vaja ka Eesti riiki. Nii lihtne see on. Teeme siit loogilised järeldused. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Päris naljakas lugu. Kunagi olid Läti punased kütid, tulid ka siiapoole. Ja nüüd äkki selgub, et terve kari Läti punahirvi kolab Virumaal ringi. Virumaa Teataja raporteerib korduvalt, kevadel ja talve poole, kohati räägib, et on mitmesajapealised karjad. Ja nüüd selgub, 20. veebruaril Virumaa Teataja kirjutab, et te ei tea mitte midagi, ja aprillis. Aga samal ajal seesama nende hirvede siia tooja, Läti punaste hirvede siia tooja oma Facebooki lehel räägib nendest. Ja nii edasi. Kummalisel kombel tundub, et kolleegid Virumaa Teatajas ei ole nagu eriti tasemel, kui nad ei jälgi sotsiaalmeediat ja nii edasi. Omanik rahulikult räägib neist. Toonane omanik. Aga see selleks. Punahirved on jah, meil elavad üsna palju Eestis. Kõige suurem hirveaed ja kunagi varasemalt need hirveaiad olid üldse traditsioon. Toosikannus on kusagil 400 või isegi rohkema punairvega. Ja mitmel pool varem on need pääsenud jooksu Tamsalu kandis 2010 või oli 2009. Ja nii edasi. Nii et midagi hullu siin ei ole, lihtsalt suur loom ja vajab suurt ala. Need aiad ei pruugi ka suurt looma kinni pidada. No praegu on jooksuaeg hirvel, septembris-oktoobris, ja praegu on nad on eriti jooksuhimulised. Kogu selle loo juures on mõtlemapanev see moment, et me oleme rääkinud sellest Hispaania teost, kuidas ta on tulnud siia munadega, väikesed munad kusagil lillepotis või nii edasi, ja muutunud siin tõeliselt ohtlikuks nähtuseks. Ja nüüd selgub, et üle poole aasta või rohkem hulgub ringi siin suur hirvekari, punahirvede kari, ja keegi ei tea, mis on. No järelpärimine oli kolleegidel EKRE-st 16. juunil. 16. juunil, täna on juba sügis, varsti oktoober. Ja keegi nagu ei tea midagi. Alles nüüd Maaeluministeerium lõpuks selgitas välja, millega tegu on. Kui see ei ole korralagedus või teadmatus nii suurte loomadega, ma ütleksin, et Läti punased kütid võivad kolada ringi või on need rohelised mehikesed või mis iganes. Kui nii suuri loomi ei suudeta leida, kust nad on tulnud siia, kes on nad toonud ja nii edasi, siis tekib tõsiseid küsimusi. Vene ajal öeldi üks sõna, selline: bardakk valitseb, täielik. Me ei tea, mis meil siin on, ja nüüd äkki siis tuleb välja kõik see, mis tegelikult on need märgid juba veebruarikuust, avalikus sotsiaalmeedias on võimalik neid leida ka praegu. Ma leidsin siinsamas ministrihärra esinemise ajal selle. Nii et see korralagedus, see on suurepärane näide korralagedusest, mis valitseb, praegusel hetkel nüüd Maaeluministeeriumi haldusalas, aga ka laiemalt. Ja see võiks panna mõtlema, mis tegelikult toimub. Suured punahirved – sarved on sellised, eks – jooksevad ringi ja keegi ei tea, kust nad tulid, kes tõi. Aga nojah, kuna selle omanikul, kadunud … on lihaloomad, Facebook kirjeldab, näitab neid, ja loomulikult mõtles, et toome natukene hirvi juurde ja tuleb parem vorst. Aitäh!

Hea juhataja! Head kolleegid! Päris naljakas lugu. Kunagi olid Läti punased kütid, tulid ka siiapoole, ja nüüd äkki selgub, et terve kari Läti punahirvi kolab Virumaal ringi. Virumaa Teataja raporteeris sellest korduvalt, kevadel ja talve poole, kohati rääkis, et on mitmesajapealised karjad. Ja nüüd nagu selgus, 20. veebruaril Virumaa Teataja kirjutas, et ei tea mitte midagi, ja aprillis [samuti]. Aga samal ajal seesama nende hirvede siia tooja, Läti punaste hirvede siia tooja oma Facebooki lehel rääkis nendest. Ja nii edasi. Kummalisel kombel tundub, et kolleegid Virumaa Teatajas ei ole nagu eriti tasemel, kui nad ei jälgi sotsiaalmeediat ja nii edasi. Omanik rahulikult rääkis neist, toonane omanik. Aga see selleks. Punahirvi, jah, elab Eestis üsna palju. Kõige suurem hirveaed – varasemalt need hirveaiad olid üldse traditsioon – Toosikannus on kusagil 400 või isegi rohkema punahirvega. Mitmel pool on neid varem jooksu pääsenud: Tamsalu kandis 2010 või oli see 2009. Ja nii edasi. Nii et midagi hullu siin ei ole, ta on lihtsalt suur loom ja vajab suurt ala. Need aiad ei pruugi ka suurt looma kinni pidada. Praegu on hirvedel jooksuaeg, septembris-oktoobris, ja nad on eriti jooksuhimulised. Kogu selle loo juures on mõtlemapanev see, et me oleme rääkinud sellest Hispaania teeteost, kuidas ta on tulnud siia munade kujul, väikesed munad kusagil lillepotis ja nii edasi, ja muutunud siin tõeliselt ohtlikuks nähtuseks. Nüüd selgub, et üle poole aasta või rohkem hulgub siin ringi suur punahirvede kari, ja keegi ei tea, mis sellega on. Järelepärimine oli kolleegidel EKRE‑st tehtud 16. juunil. Täna on juba sügis, varsti on oktoober, aga keegi nagu ei tea midagi. Alles nüüd selgitas ministeerium välja, millega tegu on. Kas see ei ole korralagedus või teadmatus? Ma ei ütle, et Läti punased kütid võivad ringi kolada või et need on need rohelised mehikesed või mis iganes, aga kui nii suuri loomi ei suudeta leida, [ei teata,] kust nad on siia tulnud, kes nad on siia toonud ja nii edasi, siis tekib tõsiseid küsimusi. Vene ajal oli üks sõna "bardakk". Bardakk valitseb, täielik. Me ei tea, mis meil siin on, ja nüüd äkki tuleb välja, et tegelikult olid need märgid juba veebruarikuus, avalikus sotsiaalmeedias on võimalik neid leida ka praegu. Ma leidsin siinsamas ministrihärra esinemise ajal need üles. Nii et see on suurepärane näide korralagedusest, mis valitseb [endise nimega] Maaeluministeeriumi haldusalas, aga ka laiemalt. See võiks panna mõtlema, mis tegelikult toimub. Suured punahirved – sarved on sellised, eks – jooksevad ringi ja keegi ei tea, kust nad tulid, kes nad siia tõi. Aga nojah, kuna sellel kadunud omanikul olid lihaloomad, Facebook kirjeldab, näitab neid, siis ta loomulikult mõtles, et toome natukene hirvi juurde ja tuleb parem vorst. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise ammendanud.