Arupärimine töölepingu seaduse muudatuste ehk juhupalga lepingute kohta (nr 735)

Kolmas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova, Madis Kallase, Ester Karuse, Anti Allase, Helmen Küti, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu 26. märtsil 2025. aastal esitatud arupärimine numbriga 735 töölepingu seaduse muudatuste ehk juhupalga lepingute kohta. Palun ettekandeks [kõnetooli] arupärijate nimel hea kolleegi, Riigikogu liikme Tanel Kiige. Tanel Kiik, teie kord! Väga vabandan, lärm oli nii suur, et hea kolleeg ei kuulnud.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Annan kiire ülevaate teemade ringist ja küsimustest, millele me ootame vastuseid majandus- ja tööstusministrilt, tegelikult valitsuselt tervikuna. Teatavasti on Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus kavandamas muudatusi töölepingu seadusesse, isegi algatanud vastava eelnõu, mis mõjutab otseselt kümnete tuhandete töötajate igapäevast turvatunnet ja sissetulekut. Selle valitsuse plaani kohaselt võib edaspidi töölepingus fikseerida ära kõigest 10 töötundi nädalas ja seda suurendada kokkuleppel kuni 40 tunnini. Aga see tähendab tegelikult seda, et selliste juhupalgaga lepingute puhul töötaja jaoks ei ole teada ei töökoormus ega palk, nii et tema oma erinevaid kulusid, on see eluasemelaen, on need muud jooksvad kulud, planeerida ei saa. Märgiline on ka see, et algselt kavandati neid muudatusi vaid kindlate sihtgruppide jaoks. Pikalt on läbirääkimiste protsessis [räägitud] õpilastest, üliõpilastest, vähenenud töövõimega inimestest ja pensionäridest, kellel paljudel võib tõesti olla reaalne huvi rakendada selliseid paindlikumaid töötegemise viise. Aga nüüd soovib valitsus laiendada seda juhupalgalepingu vormi kõigile töötajatele. Ja need kavandatud muudatused ei ole kooskõlas töölepingu seaduse tegeliku eesmärgiga kaitsta töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt. Põhimõttelised muudatused tööõiguses tuleb sotsiaaldemokraatide meelest alati kokku leppida tööturu osapooltega, samuti ametiühingute ja tööandjatega. Rõhutan, neid osapooli on mitu: ametiühingud ja tööandjad. Ei ole ainult tööandjad, nagu praegune valitsus kipub arvama. Aga praegu seda kokkulepet ei ole, mistõttu ongi nii sotsiaaldemokraadid kui ka ametiühingud kutsunud üles eelnõu menetlust peatama ning istuma taas läbirääkimiste laua taha. Täpsemad küsimused, mille oleme ministrile varasemalt edastanud, on järgmised. Esiteks, miks rikub valitsus senist tava, et olulised muudatused tööõiguses räägitakse läbi ja lepitakse kokku tööturu osapooltega ehk ametiühingute ja tööandjatega? Teiseks, millistele analüüsidele tuginedes pakub valitsus välja muutuvtunnilepingute puhul minimaalseks töötundide arvuks vaid 10 tundi nädalas ehk veerandkoormuse? See tähendab, et inimese töökoormus ja sissetulek võivad hakata nädalate lõikes erinema kuni neli korda. [Kolmandaks,] kelle ettepanekul ja mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalgalepinguid kõigile töötajatele, mitte ainult üksikutele sihtrühmadele? Neljandaks, kui valitsus surub niivõrd ühepoolselt läbi sellised olulised muudatused tööõiguses, siis mida see näitab tegelikult laiemalt praeguse valitsuse dialoogivõime kohta? Arupärimise esitasid Tanel Kiik, Reili Rand, Züleyxa Izmailova, Madis Kallas, Ester Karuse, Anti Allas, Helmen Kütt, Jaak Aab, Andre Hanimägi, Riina Sikkut, Lauri Läänemets, Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu. Kindlasti tekib meil selle arutelu käigus täiendavaid küsimusi. Ja annan kohe ka meie poolt etteruttavalt soovituse, et võtke see eelnõu tagasi, algatage taas normaalsed kolmepoolsed läbirääkimised tööturu osapooltega ja taastage normaalne usalduslik sotsiaaldialoog. Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd ongi lugupeetud majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo kord. Vabandan, et minister pidi siin paar tundi ootama oma etteastet.

Ei ole üldse hullu. Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Teema, mida enne arutati, on väga oluline. Aga kuulates kolleeg Tanel Kiike siin, tuli meelde, kui mitmeid õhtuid me Taneliga seda eelnõu eelmises valitsuses arutasime. Aga ma vastan siis nii, nagu minu käest küsitud on. Loen ka küsimuse ette. Esimene küsimus tõesti oli see: "Miks rikub valitsus senist tava, et olulised muudatused tööõiguses räägitakse läbi ja lepitakse kokku tööturu osapoolte ehk ametiühingute ja tööandjatega?" Seadusemuudatuse avalikustamise järgselt on kõlanud väited, et tööturu osapooli pole kuidagi seaduse menetlemisel kaasatud või nad on lausa kõrvale jäetud. See väide ei vasta mitte kuidagi tõele. Huvitatud pooled on olnud menetluse käiku kaasatud ja on saanud anda ka tagasisidet. Lisaks, kui see etteheide tuli, ma veel täiendavalt kohtusin ainult ametiühingutega, kuna nende väide oli, et minister sotsiaalset dialoogi ei pea. Vastupidi, ma olen esimesest päevast nii tööandjate kui ka ametiühingutega alati kohtunud, kui selleks on olnud aeg, koht ja võimalus. Konkreetselt paindliku tööajaga seotud muudatustest on ju tegelikult väga kaua ja pikalt räägitud. Just töötajate ja tööandjate esindajad olid need, kellega koos tehti kaks aastat väldanud katsetus kaubandusvaldkonnas muutuvtundide kasutamiseks. Samas ei kutsunud pilootprojekti liialt piiravad tingimused paindliku tööaja võimalust kasutama. Piloot[projekt] tehti ühes sektoris, selle järel analüüsiti selle tulemusi ja peeti arutelusid just nendesamade sotsiaalpartneritega. Paindliku tööaja kokkulepet on korduvalt arutatud just kolmepoolsetel kohtumistel, viimati 2024. aasta aprillis ja novembris, samuti 2023. aasta veebruaris, juunis ja detsembris ja nii edasi. Ma tuletan meelde, et see muutuvtunni pilootprojekt, millest see paindliku lepingu muudatus [tuleneb], algas juba aastal 2021. Ehk tegelikult on teemat käsitletud aastaid ja teema on olnud oluline. Ja tõesti on tööõiguses muudatuste tegemiseks, nii nagu ka mainitud, oluline kolmepoolsus ja sotsiaaldialoog osapoolte vahel. Asjakohane on leida alati kompromisslahendus, mis hõlmab mõlema osapoole ettepanekuid, aga olgem ausad, ei täida ka kummagi osapoole kõiki soove täielikult. See on kompromissi koht. Ja töölepingu seaduse eelnõu, nagu ma ütlesin, ongi kompromiss, mis arvestab erinevate soovide ja ettepanekutega. Eelnõu võimaldab täiendavat tööaja paindlikkust mõlemale töösuhte poolele ja arvestab samal ajal vajadusega kaitsta töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt, näiteks nähes töötajale ette selge lisatundidest keeldumise õiguse. Samuti oleme esitanud Riigikogule muudatusettepaneku, mille kohaselt oleks töötajal õigus nõuda kokkulepitud töötundide arvu suurendamist, kui töötaja on viimase kuue kuu jooksul enamiku ajast töötanud kokkulepitud tundidest rohkem. See sisuliselt välistab töötaja tahtevastase paindliku tööaja kokkuleppe rakendamise täistööajaga lepingu asemel. See oli konkreetselt ettepanek, mis ametiühingutelt tuli. Teine küsimus: "Millistele analüüsidele tuginedes pakub valitsus välja muutuvtunnilepingute puhul minimaalseks töötundide arvuks vaid 10 tundi nädalas ehk veerandkoormuse? See tähendab, et inimese töökoormus ja sissetulek võib nädala lõikes erineda kuni neli korda." Esimene asi, mida siin tuleb rõhutada: muutuvtunnitöölepingud on täiendav võimalus. Kui inimene töötab täiskohaga või poole kohaga ehk fikseeritud kohaga, siis see on töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe. Seda ei saa mitte kuidagi ühepoolselt teha, see peab olema mõlema täiskasvanud inimese, osapoole tahe ja see peab olema allkirjastatud. Töölepingu seaduse muudatused puudutavad inimesi ja tööandjaid, kes tahavad tööaega paindlikumalt kokku leppida. Vastu tahtmist ei saa seda mitte kuidagi teha. Muutuvtunnilepingute pilootprojekt näitas, et väiksemad muudatused tööajas ning liiga keerukad ja piiravad tingimused ei leia ei huvilisi ega ka reaalset kasutust elus. Kui me tahame muuta tööaega paindlikumaks, siis peame andma osapooltele reaalse võimaluse leppida tööajas kokku vahemikus, mis on piisavalt lai. Eelnõus [on see] siis 10–40 tundi nädalas. Kehtiv töölepingu seadus sellist paindlikkust ei võimalda ja kasutust leiavad pigem muud võlaõiguslikud lepingud, näiteks käsundusleping või töövõtuleping. Me peame ka arvestama seda, et need lepingud ei anna töötegijale piisavaid tagatisi. Näiteks ei anna töö- ja puhkeaja piiranguid, õigust põhipuhkusele, õigust miinimumtasule, tööohutusreegleid või tagatist lepingu lõpetamisel. Ehk sellises olukorras on töötaja palju kehvemas olukorras kui paindliku töölepinguga. Kui muudatused oleksid liialt paindumatud, siis ei leiaks [selline leping] reaalset kasutust ja jätkuks käsunduslepingute [kasutus]. Eesmärk on tulla vastu võimalikult paljudele vajadustele ja pakkuda paindlikkust päriselt, mitte näiliselt. Töölepingul on alati kaks poolt, kes tingimustes läbi räägivad. Kui nendes kokkuleppele ei jõuta, siis lepingut ei sünni. Kui näiteks tudengil hakkab eksamisessioon või pensionäril on tervis halvem, siis võib kümnest tunnist suurem kohustuslik nädalakoormus juba muuta paindliku tööaja kokkuleppe tema jaoks kasutuks, kui ta näiteks saabki tulenevalt oma õppimiskohustusest [või halvast tervisest] ainult kümme tundi nädalas töötada, miinimum[mahus]. Muide, muutuvtunnikokkuleppe pilootprojektis, mille tingimustes lepiti kokku kolmepoolselt, oli minimaalseks töötundide arvuks nädalas 12 tundi. Ja tegu ei ole mitte kuidagi meie, Eesti isikliku leiutisega, sarnaseid regulatsioone võib leida väga paljudest teistest riikidest, nagu Taani, Suurbritannia, Kanada, Austraalia ja nii edasi. Paindlikud töövormid on osa tänapäeva ühiskonnast ja seadusandlus peab reaalsete ühiskonna muutustega kaasas käima. Kolmas [küsimus]: "Kelle ettepanekul ja mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalga lepinguid kõigile töötajatele?" Esiteks tuleb öelda, et tegu ei ole juhupalga[lepinguga], vaid paindliku tööaja kokkuleppega, mis garanteerib töötajale kõik muud töösuhtest tulenevad tagatised. Paindlik tööaeg on lisavõimalus neile, kes seda soovivad. Need, kes paindlikkust ei soovi, sõlmivad jätkuvalt tavalise täistööajaga lepinguid, ja neid on enamik meie töötajatest. Paindlik tööaeg on seega täiendav võimalus, mitte kuidagi asendus traditsioonilisele töölepingule või kohustus. Traditsioonilise töötegemise viisid jäävad mõistagi alles, kuid paindlikkuse lisandumine tööajas on vajalik, et käia kaasas muutuva töömaailmaga. Paindlikkus aitab tööturule inimesi, kes selliseid võimalusi reaalselt vajavad. Inimesed ei tööta enam igal juhul ühe tööandja juures, ei ela enam ühetaolises elurütmis ega sobitu kõik ühe ja sama traditsioonilise töösuhte alla. Ettevõtted vajavad kaasaegseid lahendusi töökoormuse muutmiseks, et leida lahendusi kiirematele ja aeglasematele perioodidele ning hooajatööde tegemiseks näiteks. Kuigi seadus justkui ei takista paindlikkust, siis tegelikkuses tähendab paindlik töö Eestis praegu ennekõike seda, et töötaja loobub oma sotsiaalsetest õigustest, nagu ma enne mainisin, tehes tööd muu lepingu alusel, mis ei taga mitte ühtegi töölepingu alusel antud sotsiaalset garantiid. Seda on väga oluline teada. Toon mõne lihtsa näite, kellele paindlikkus on vajalik. Üliõpilane, kes õpib päeval ja saab töötada näiteks paar õhtut nädalas. Pensionär või eakas, kes tahab teenida väikest lisa, aga võib-olla tervis ja füüsiline võimekus ei võimalda stabiilset, kindlat töötundide [arvu] kokku leppida. Väikelapse vanem, kelle päevakava seab piiri tööajale, kuid ta tahab tööturule tagasi tulla. Põllumajanduses hooajatöötaja, kellel töö toimub nädalate kaupa, mitte aastaringselt. Festivali, suveürituse ajutine abistaja meeskonnas. Suvel kohvikus, majutusasutus lisateenistust [teeniv] perepea. Neid näiteid on kümneid ja kümneid. See [muudatus] on tulnud Eesti enda inimeste ja ettevõtjate soovil. Need inimesed ei vaja täiskohaga [kaasnevat] "stabiilsust", vaid võimalust – just võimalust, ma rõhutan – töötada paindliku töölepinguga, saades seejuures tööõigusest tuleneva kaitse. Seega peame muutma tööõiguse ajaga kaasas käivaks ning võimaldama paindlikkust laiemalt kui ainult üksikutele sihtgruppidele. Ma ei pea õigeks, et me otsustame tööandjate ja inimeste enda eest, kes saab ja kes ei saa paindlikkust kasutada. Riik ei pea kõike reguleerima ja piirama. Ettevõtteid ja töötajaid on erinevaid ja meie eesmärk on anda neile võimalus, kui seda soovitakse, kõigil omavahel kokku leppida. Neljas [küsimus]: "Kui valitsus surub ühepoolselt läbi niivõrd olulised muudatused tööõiguses, siis mida see näitab praeguse valitsuse dialoogivõime kohta laiemalt?" Ma [eelnevate küsimuste puhul] vastasin väga pikalt selle kohta, ütlesin, et seda seaduseelnõu on arutatud alates 2021. aastast – või vabandust, pilootprojekti [alustati siis] –, seda paindlikkust on arutatud ammu Eesti ühiskonnas. Ja tegu on, nagu ma ütlesin, kompromissiga, mida on kavandatud ja arutatud kolmepoolselt juba aastaid. Eelnõu on läbinud kooskõlastusringid, tagasisidega on võimalikult palju arvestatud ning eelnõu arutatakse nüüd Riigikogus edasi. Seega ei suru valitsus muudatust mitte kuidagi läbi ühepoolselt, vaid tõesti, antud seaduse [taga] on väga pikk arutelu ühiskonnas osapoolte vahel ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte, kes samamoodi kindlasti kaasab kõiki tööturu osapooli, avalikkust ja jõuab, ma väga loodan, parimale lahendusele, mida Eesti inimene, ettevõtja ja tööturg vajavad. Aitäh! Vastan hea meelega täiendavatele küsimustele.

Jaa, küsimusi tuleb lisaks. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te ju natuke luiskate. Ma mäletan, et valitsuses peaminister isiklikult ütles, et ametiühingud ei esinda kedagi ja nendega pole rohkem vaja läbi rääkida. Te ise seda seisukohta muidugi toetasite. Ma saan aru, et kui te räägite üliõpilasest ja pensionärist, siis siin on teatud loogika, see on mõistetav. Aga me räägime sellisest inimesest, kes on täiesti tavaline pereema või pereisa, kes peab hommikust õhtuni tööl käima. Teate, kui tuleb majanduslangus, siis öeldakse neile, et neil on võimalik [jätkata tööd] sellesama juhulepingu alusel, millest me siin räägime, või [tuleb] koondamine. Mis te arvate, mille inimene valib? Kui ta läheb tööle, siis talle pannakse ette see leping. Inimene nõrgema osapoolena, ma ei tea, mingites teatud sektorites peab sellise töölepingu vastu võtma. Te asetate inimesed nõrgemale positsioonile ja see kõik juhtub just keerulistes, rasketes olukordades. Need inimesed on kaitseta. Mul on küsimus, miks te tõite valitsusest parlamenti sellise eelnõu, mille kohaselt pole neile inimestele, kes peavad 40 tundi nädalas tööd tegema, ühtegi garantiid sellistel keerulistel aegadel?

Jaa, siin oli mitu küsimust ja etteheidet. Kindlasti ametiühingutega ideoloogiliselt meie erinevad seisukohad ei kattu. Ma olen seda avalikult öelnud, aga see ei tähenda, et ei peaks olema pikaajaliselt toiminud kolmepoolset dialoogi, või kolmepoolset suhtlust, sest dialoog on kahepoolne. Nagu ma ütlesin, ma olen korduvalt ametiühingutega kohtunud, kohtun ka tulevikus. Just arutasime noorte töötamise paindlikkust, kuhu samamoodi olid nii ametiühingud kui ka tööandjad kutsutud, aga oli ka laiem [arutelu]. Ühesõnaga see, et meie ideoloogilised väärtused kõik ei kattu, ei tähenda seda, et suhtlus ei toimiks. Ma ei hakka uuesti ette lugema. See toimib. Me lihtsalt kõikides arvamustes lõpuni samal [meelel] ei ole, aga see ei tähenda seda, et me ei suhtleks omavahel. Mis puudutab seda, kas töötaja jääb nõrgemasse seisu või mitte, ma ütlesin, et ei jää. Sellepärast et seda lepingu muudatust ei saa mitte kuidagi teha isegi majanduslikult raskel ajal, kui töötaja ise nõus ei ole. Ja üldse, kui tõesti on majanduslikult raske aeg, siis sellisel juhul juhtub ka see, nagu sa ütlesid, et kahjuks ettevõte, kui ta ei tule omadega toime, peab hakkama inimesi koondama. Või veel hullem, ettevõte läheb pankrotti ja tegelikult seal ettevõttes ei saa enam mitte keegi töötada. Seal oli ka see diskussioon, mida kunagi 2008. või 2009. aastal peeti: kas anda võimalus keerulistel aegadel, mitte töötajate arvelt, vaid selleks, et ettevõte üldse ellu jääks, et need töötajad ka tulevikus saaks seal palka teenida? No see on natuke teine diskussioon. Samamoodi võib tuua teistsuguse näite, kus on paindlik tööaeg muutuvtunniga kokku lepitud, aga näiteks ettevõtjal saab töö otsa. Või hooajaliste tööde puhul, ma ei tea, saak on halvem kui muidu. Samamoodi on töötajale ette nähtud tunnid ja ettevõtja peab need tunnid välja maksma, sellepärast et see on varasemalt kokku lepitud. Kogu selle mõte, hea Lauri, ongi see. Ma ei tea, kuidas teil on, aga mina usaldan täiskasvanud inimesi. Kaks täiskasvanud inimest mõlemad peavad allkirjaga kinnitama, et nad tahavad sellist paindlikku töölepingut [sõlmida]. Nagu ma ütlesin, 90+% tõenäoliselt jäävad [tööle] niikuinii kas täiskoormusega või fikseeritud osakoormusega. Samamoodi me tõesti arvestame ka seda, et kui on näiteks [kokku lepitud] kümme tundi nädalas, aga viimase poole aasta jooksul on seda tööd olnud selgelt üle poole ajast rohkem kui kümme tundi, siis peab tööandja [lepingut] korrigeerima. Aga ma arvan, et need otsused ja olukorrad jäävad väga harvaks, sest pigem on see mõlemale poolele võimalus muutlikke tunde teha. Ja kui üks pool, nagu ma ütlesin, alla ei kirjuta, siis seda kokkulepet ei tule. Ja vaadates olukorda, mis meil täna tööturul on, me ju näeme, et ettevõtjad, isegi kui neil on keerulised ajad olnud, annavad pigem oma tootlikkuses, kasumlikkuses järgi, aga hoiavad kvalifitseeritud töötajaid või üldse töötajaid. Sellepärast et häid töötajaid, kes on kohusetundlikud ja tahavad meeskonda panustada, on raske leida ja [tööl] hoida. Nii et mina usuks rohkem ettevõtjate ja töötajate omavahelisse heasse suhtlusesse. Me ei pea riigina kõike üle reguleerima, pigem anname paindlikkust ja võimaluse.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te pidevalt ütlete, et tegemist on paindliku lahendusega, aga see on paindlik ainult tööandjatele, sest äririskid on lükatud nüüd töötaja kaela. Töötajale enam ei garanteerita palka, kümme tundi nädalas on maksimum, mille eest tööandja vastutab ja mille peab tagama. Põhimõtteliselt, kui midagi juhtub äriga, kõikide tundide eest, [mida tehakse rohkem], tööandja maksma ei pea. No ja siis kõlas see argument, et kui selline leping ei sobi, siis keegi ei sunni seda vastu tahtmist sõlmima, no ei ole vaja sõlmida. Mul on küsimus: mida te siis ütlete maapiirkonnas elavatele inimestele? Kas ütlete täpselt sedasama seal, kus reaalselt tegelikult pole valikut, ongi vähe ettevõtjaid, ongi päris vähe tööandjaid? Kas te siis ütlete neile sedasama, et keegi ei sunni teid sõlmima seda lepingut, kus on tagatud teile ainult mõned tunnid ja mingeid garantiisid ei ole?

Aitäh, hea küsija! Kõik mu vastused küsimustele vist läksid nagu seinale. Ühesõnaga punkt üks, 90+% tõenäoliselt jäävad täiskoormusega, nii nagu kõik inimesed tänases olukorras peavad töötama, sest seadus ei võimalda paindlikkust. Töötad kas täiskohaga, 1,0, või töötad poole kohaga, 0,5. Seadusandluses lihtsalt ei ole täna sellist võimalust, kui inimesed tahaksid ise paindlikkuses kokku leppida. Ja maksimum ei ole kümme tundi, vaid miinimum on kümme tundi. Sellest alla ei saa paindlikku töölepingut sõlmida, sest siis tekib, jah, juba küsimus, kas seal üldse on piisavalt hooajalist või muutuvtundidega tööd. Ehk allapoole kümmet [tundi] ei saa üldse lepingut sõlmida. Ja ma siiralt loodan ja arvan, olenemata sellest, kas [elatakse] maal või linnas, üldse Eestis tervikuna – see on selline üldine poliitilise ja ühiskondliku kultuuri osa –, et ühtegi inimest ei saa kuidagi sundida kirjutama alla lepingule, mis on talle ebasoodne, kas tööalaselt, eluasemealaselt, ma ei tea, laenu andmisel. Ehk ühesõnaga, kui keegi tunneb, et teda on survestatud ebaõiglaselt millelegi alla kirjutama, siis ma kindlasti julgustan kõiki neid inimesi pöörduma Tööinspektsiooni poole, kes kindlasti kaitseb töötajat ja töötaja õigusi. Ja nagu ma kirjeldasin, et kui te mõnikord lähete maale, hea kolleeg, siis te näete, et päriselu on see, et need inimesed teevad täna [tööd] käsunduslepingu alusel, mille puhul, nagu ma kirjeldasin, ei ole mitte ühtegi sellist sotsiaalset garantiid, millest me rääkisime. Ei ole miinimumpalga nõuet, ei ole töö- ega puhkeaega, ei ole puhkepäevi. See on reaalne elu. Ja meie mõte ja palve ongi [viia] päriselt seadusandlus vastavusse reaalse eluga.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Selle asja probleem ongi see, et te kirjeldate, nagu kõik töövõtjad oleksid Erkki Keldod. Teie tõesti ei kirjuta kõigile lepingutele alla ja saate väga hästi kõigest aru. Aga reaalne probleem on ju selles, et algses plaanis oli see, et paindlikkust tuleb võimaldada, aga paindlikkust tuleb võimaldada just nendele sihtgruppidele: õpilased, üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed. Seal on see minu arvates asjakohane. Aga nüüd on küsimus selles, kuidas me kaitseme neid [selle olukorra eest], kus tööandja näeb väga mugavat võimalust, et igaks juhuks halbadel aegadel riskide maandamiseks panna töötaja sellisesse olukorda, et riskid ettevõtjal kukuvad ära ja jäävad töötaja kanda. Kuidas te olete mõelnud neid riske elimineerida ja mis oleks lahendus sellele?

Aitäh! Nagu ma rääkisin, oleme me ju täna veel kehvemas olukorras, sellepärast et kui on nii, nagu te nimetasite – näiteks, ma ei tea, te päris ei öelnud seda, aga pahatahtlik tööandja, kes tahab kõiki riske ainult töötajate peale panna –, siis täna on, meeldib meile või mitte, selleks ideaalseks lahenduseks käsundusleping, mille puhul pole töötajal ühtegi sotsiaalset garantiid. Selle tõttu ka tööandjad ehk ettevõtjad on pakkunud, et palun anname mõlemale poolele, nii tööandjatele kui ka töötajatele seadusega kindluse. Ka heal tööandjal näiteks, ma ei tea, majutusettevõtluses või toitlustuses, on vaja teha graafikuid, tal on vaja teada, millal mingid inimesed saavad töötada, millal mitte. Töösuhe on alati kahepoolne. Ja selle pärast, nagu ma ütlesin, on siin see kümne tunni põrand pandud, sest kui on alla kümne tunni kuus, siis tõesti ei ole isegi paindlikku tööaega, vaid tekib üldse küsimus, kas tööaega on. Kogu teie fraktsiooni argumentatsioonis või loogikas on sees suur auk, sest see täna toimib niimoodi reaalelus, aga see toimib kahjuks töötaja jaoks kehvemates tingimustes, sest täna tehakse nende inimestega käsunduslepingud, kui üldse tehakse. Kõige hullem, kui makstakse mustalt palka ümbrikus, siis ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid. Me anname täiendava võimaluse, kui on vähegi nagu heatahtlik tööandja ja töötaja, et nad saavad teha mõlemale sobivate tingimustega [lepingu]. Kui ei [tule seda seadusemuudatust], siis on täna seaduses olemas teised võimalused, kuidas seda teha. See on see murekoht. Me tegelikult anname võimaluse. Ja ma ütlesin, et mina julgen küll uskuda, et enamik töötajaid ja tööandjaid tahavad heatahtlikult hakkama saada nii, et ettevõte toimiks, töötajal oleks sissetulek ja inimesed oleksid õnnelikumad. Kui on pahatahtlikkust, siis seda, ma ütlen, tuleb Tööinspektsioonis lahendada või muud [moodi], aga ma ei eelda, et me teeme seadusandlust pahatahtlikkusest. Me teeme ikkagi heatahtlikkuses ja selleks, et anda inimestele reaalseid võimalusi juurde. Jah, oli üks eelmise valitsuse võimalik kompromiss, et teeme selged piirangud, millised ühiskonnagrupid saavad seda paindlikkust kasutada. Seal meil on ka ideoloogiline erinevus. Ma ei näe, et me peame seda piirama, ütlema, et sa pead [kuuluma] kindlasse ühiskonnagruppi, sa pead olema noor või sa pead olema eakas, et saada osa paindlikkusest. Kui sa oled keskealine mees, oled projektipõhisel tööl ja tahad seda teha mitmes ettevõttes korraga, kes olen mina seda piirama? Sa oled täiskasvanud inimene ja [võid] otsustada, et sa tahad teha [tööd] paindlikult mitmes erinevas ettevõttes. Ja uuesti, enamik inimesi jäävad ikka täiskohaga [tööle] tavalise töölepingu alusel, mille kohaselt on 40 tundi nädalas, 160 tundi kuus.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Täpselt samade argumentidega, et see on paindlik ja väga hea ja annab inimestele uusi valikuid, põhjendas omal ajal Reformierakond platvormitöö vormi loomist. Tänaseks on Tallinna Tehnikaülikool näiteks uurinud seda, kuidas platvormitööd tegevad inimesed Eestis ennast tunnevad. Nad on üle koormatud, ületöötanud, alatasustatud, kurnatud ning tihti teevad tööd ohtlikult väsinud seisundis. Ühesõnaga, tulemused on tegelikult väga halvad. Neil inimestel pole kindlustunnet, ettevõtted, kes neid palkavad, tegelikult ei võta neid enda töötajatena, ei võta neid omaks. Nende inimeste olukord on halvenenud. Suure hulga inimeste olukord on halvenenud selle tõttu. See reform, mida te praegu teete, jõuab täpselt sellesama tulemuseni. Riikides, kus seda on tehtud – ja on riike, kus on mindud veel kaugemale, on oldud veel liberaalsemad ja veel paindlikumad ning lubatakse nulltunnikokkuleppeid –, näitavad uuringud, et töötajate olukord halveneb, inimeste kindlustunne väheneb ja lõppkokkuvõttes töötajad kaotavad sellest. Te saate ju tegelikult aru, et te teete valet asja, aga ma ei tea, kas te teete seda oma sponsorite huvides või mis tegelikult see põhjus on. Öelge siis välja.

Hea Raimond! Kui sa oleks alguses kohal olnud, kui ma küsimustele vastasin, [siis sa oleksid kuulnud, et] see oli üks teie küsimus, et kelle huvides seda tehakse. Ma tuletasin meelde, et seda on ka enne mind mitu minu eelkäijat juba teinud. Seda konkreetset pilootprojekti alustati juba aastal 2021, kui seda tehti kõigepealt jaekaubanduses, ja seda pilootprojekti tehti just meie põhjanaabrite eeskujul. Ehk kui sa küsid, kelle huvides seda tehakse, siis [ma vastan, et] Eesti inimeste huvides, et tegelikult anda reaalselt võimalus paindliku tööaja kokkuleppeks. Ma ei hakka kõike uuesti kordama. Mis puudutab seda, kas ja kui palju inimesed platvormitööd teevad, siis see on ju iga inimese tunnetus, kui palju nad tahavad töötada. Ma just hiljuti kohtusin väikeettevõtjate assotsiatsiooniga ja nad ütlesid, et kõik väikeettevõtjad tunnevad samasuguseid muresid, mida sa kirjeldasid. Eks inimesed tahavad mingil ajahetkel natuke rohkem panustada, töötada. Me näeme õnneks ka avalikkuses, et räägitakse tegelikult inimese vaimsest tervisest, riskist läbi põleda. Need on kõik adekvaatsed riskid ja neid tuleb adresseerida. Aga kui mõni inimene tahab täiendavalt kas paindlikult töötada või mõnel ajaperioodil rohkem tööd teha, isegi rohkem kui näiteks täiskohaga tööl [oleks võimalik], et, ma ei tea, eluaseme laenu saada või teenida endale investeerimiseks finantspuhvrit, mida iganes, siis ma ei heida seda neile ette. Minu arvates peab neil see võimalus olema. Aga ma nendin, et neil inimestel tuleb ka teadvustada, et seal on väga suur läbipõlemise ja muude probleemide oht, nii nagu sa väga õigesti viitasid. Aga et panna seda [süüd] seadus[eelnõukohasele] täiendavale võimalusele, see võib-olla läheb minu jaoks natukene kaugeks.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma sain hästi aru teie ettekande sellest osast, kuidas tööandja elu läheb selle muudatusega paremaks, eriti kui on majanduslikult rasked olud. Saab suva järgi otsustada, kes kui palju tööd ja kui palju palka saab. Kuidas aga tavaline pereema peaks oma pere eelarvet juhupalga tingimustes planeerima, kui palk võib kõikuda kuni neli korda? Kuidas näiteks eluasemelaenu tingimusi pangaga läbi rääkida või kuidas eelarvet planeerida? Samamoodi jääb mulle arusaamatuks, kuidas see sedasama pereema aitab, kui me teame, et meil erinevad hüvitised – räägime töötuskindlustushüvitisest, töövõimehüvitisest, vanemahüvitisest – sõltuvad varasemast sissetulekust. Palun selgitage mulle seda poolt uuesti.

Aitäh! Uuesti: kui sul ei ole soovi paindlikult tööd teha, aga töö on selline, siis sa ei võtagi seda [vastu]. Ütlen uuesti, et enamik inimesi jäävad täiskohaga tööle, nii nagu täna on. See on lihtsalt täiendav võimalus. On neid sektoreid ja potentsiaalseid gruppe, kellel võib olla see huvi: näiteks õppur, kes tahab õppimise kõrvalt töötada, on see gümnaasiumis või ülikoolis, [vähenenud] töövõimega isik, eakas, kellel tulenevalt ealistest iseärasustest on vaja paindlikkust, ja väikelapse vanem, kes tahab tagasi tööturule minna või teha teatud tööd. Selles mõttes on nii, nagu sul endal parem on. Uuesti rõhutan igaks juhuks üle, et lepingu saab sõlmida ainult siis, kui kaks täiskasvanud inimest panevad sellele lepingule allkirja. Ja ma igaks juhuks juba eos jõuan sinna, et kui on tõesti tunne, et kuidagi on survestatud [alla kirjutama] või pahatahtlikult seadusi eirates on see allkiri saadud, siis meil on Tööinspektsioon, kes kindlasti selliste tegevuste peale reageerib. Ja sellised tööandjad, kui tõesti selline asi on juhtunud, kindlasti saavad vastavalt karistatud. Aga ma saan aru, et me olemegi ideoloogiliselt erinevatel seisukohtadel. Mina usun ja usaldan täiskasvanud inimesi. Riik ei pea igal pool üle reguleerima, vaid pigem pakkuma võimalusi. Nagu ma ütlesin, enamik jäävad tavalisele fikseeritud koormusega tööle, on see täiskoormus, pool koormust, osakoormus. Aga tõesti on [töö]turul inimesi, kes tahavad käia hooajatöödel, kes tahavad teha mitmes kohas [tööd], olla vabakutselised – neid näiteid on mitmeid ja mitmeid. Ja nagu ma ütlesin, me ei leiuta siin mitte kuidagi jalgratast. Pigem on see, et me lõpuks läheme ajaga kaasa. Seda on aastaid-aastaid räägitud ja nüüd me anname täiendava võimaluse. Ema või isa, noore või vana jaoks, kellel on täna kehtiv tööleping ja kes töötab täiskohaga, ei muutu mitte kui midagi.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! No ausalt öeldes seda aastaid-aastaid räägitud ei ole. See, et kõigile sektoritele ja töötajatele seda tüüpi lepinguid rakendada, on ikkagi esmakordne. Ei ole keegi sellisel eelnõul kooskõlastusringil käia lasknud ega laiemat arutelu pidanud. Aga ma tahtsingi rõhutada, et meie lähtepunkt on väga erinev. Kui Raimond Kaljulaid [ütles], et platvormitöötajad on kurnatud ja teevad liiga palju tunde, siis te ütlesite, et sama võib kehtida ka väikeettevõtjate kohta. Täiesti nõus! Ühtlasi on meil eakate tööhõive määr rekordiliselt kõrge Euroopas. Teie eeldus on, nagu te ütlesite, et need inimesed võib-olla tahavad teenida investeerimiseks finantspuhvrit.

Näiteks.

Näiteks. Mina arvan, et need inimesed võivad teha ületunde seetõttu, et neil on vaja ikkagi tõusnud toiduainehindadega kõht täis saada või kasvanud üürikulud katta. See on põhjus, see on nende jaoks sundvalik. See ei ole midagi sellist, mida nad teevad meelsasti. Kui oleks võimalik äraelamist võimaldavat töötasu teenida normtundide ja tavalise sotsiaalseid garantiisid pakkuva töölepinguga …

Hea Riina, läbirääkimised alles tulevad.

… siin nad kasutaksid seda. Kas te olete nõus, et meie lähtekoht on erinev? Mina eeldan, et kõik inimesed ei taha teenida investeerimiseks finantspuhvrit, kui nad teevad platvormitööd ja ületunde.

Ma ka ei eelda, et kõik seda tahavad, ma tõin lihtsalt näiteid, miks inimesed sellist töövormi kasutavad. Selles mõttes ma olen nõus, et meil tõenäoliselt ongi ideoloogiliselt erinevad vaatevinklid. Nagu ma ütlesin, mina usaldan inimesi, [arvan], et riik ei pea igal pool sekkuma ja üle reguleerima. Mis puudutab, jah, neid konkreetseid sihtgruppe või ühiskonnagruppe, siis ma alguses ütlesin, et kolleeg Taneliga me päris pikalt arutasime seda eelmises valitsuses, kus ma tahtsin selle eelnõuga edasi liikuda, aga kuidagi ühte- või teistpidi ei saanud, sellepärast et see erinevate sihtgruppide spetsiifiline väljatoomine oli üks potentsiaalsetest kompromissidest. Ja jällegi, me olemegi ideoloogiliselt erineval [seisu]kohal. Ma ütlesin, et kui on keskealine mees, näiteks projektipõhine [töötaja], kes tahab teha mitmes ettevõttes mingeid projekte, siis mina ei näe põhjust, miks me peaksime piirama sellel inimesel [töötamist], miks me peaksime ütlema, et ainult teatud sihtgrupid saavad paindlikkusest võimalikku kasu. Selles mõttes see ongi erinev. Ja jällegi, et juba ennetada, kui keegi tuleb [rääkima], et keegi on pahatahtlik või survestab kedagi – ma loodan, et seda on võimalikult vähe –, siis [ma ütlen, et] meil ei ole probleem ainult töölepingu seadusega, vaid siis meil on probleem tervikuna, kui inimesi survestatakse tegema asju, mis ei ole neile kasulikud. Veel kõige hullem, Riina – ja sa tegelikult tead seda väga hästi –, on täna see probleem, et need inimesed on [tööl] näiteks käsunduslepinguga, mille kohaselt neil ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid. Ma rõhutan uuesti üle, et seal pole isegi miinimumtasu nõuet, pole töö- ja puhkeaega, pole puhkusepäevi, pole mingeid sotsiaalseid garantiisid. Ja veel hullem on, kui [tööd] tehakse mustalt. Kui me anname täiendava võimaluse legaalselt lepinguid sõlmida, siis ma usun, et seal me suudame ühisosa leida.

Kõlab veenvalt. Tanel Kiik.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tõsi on see, et me arutasime seda korduvalt, ja tõsi on ka see, et me jäimegi lõpuni eri arvamusele. Reaalsus on see, et meie otsisime kompromissi, nii nagu ma teile nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendasin. Meie arusaam oli, et see peaks olema kolmepoolne kokkulepe, nii nagu tööturuvaldkonnas on tavaks, mida ma suutsin üle kolme aasta töövaldkonna ministrina ka rakendada. Ja mul on väga kahju kuulata, et te räägite kogu aeg, et arutelu on toimunud ja on kaasatud. Kaasamine ei ole see, et te saadate kellelegi infoks, et võtke teadmiseks, nüüd on nii. Need viimased muudatused täpselt nii tehti. Sedasama sihtrühmade väljavõtmist ja neid muid normitehnilisi täpsustusi tegelikult ei räägitud kellegagi läbi. Juba eelneva versiooni puhul te teadsite, et osapoolte kokkulepet ei olnud, ja selle asemel, et seda tasakaalukohta otsida, kompromissi otsida, keerati veel vinti peale. Viimasel hetkel võeti sihtrühmad sealt välja ja mindi tegelikult tegema nende jaoks oluliselt ebakindlamat, ebaturvalisemat lepingu tüüpi, mis võib-olla aitab 10% inimestest, aga halvendab 90% jaoks õiguskindlust, mida tööleping pakub. Mu küsimus ongi, et miks te teete selliseid muudatusi olukorras, kus ka varasem versioon ei leidnud kooskõlastust, ja teete seda ametiühingute vaatest veelgi enam vastuvõetamatuks.

Aitäh! Nagu sa ise mainisid, me arutasime korduvalt seda, milline see [leping] võiks olla. Ma täitsa heas usus ütlesin, et see oli see kompromiss, mida me tol hetkel eelmises valitsuses proovisime kokku leppida, teades teie poliitilisi, ideoloogilisi seisukohti. Ja ma ütlesin juba eos, et igasuguste sihtrühmade sisse toomine oli selge poliitiline kompromiss. Seda tõesti ma nendin, nii oligi. Ma ei hakka seda uuesti ette lugema, aga korduvalt on tööandjate ja ametiühingutega läbi räägitud. Kuna see etteheide tuli ka ametiühingutelt, siis ma sain nendega veel täiendavalt eraldi kokku ja me mõlemad kirjeldasime oma seisukohti. Ja seisukohtades oli neid kohti, kus oli kattuvus, mõistlik ühisosa. Nagu ma ütlesin, konkreetses [eelnõus], mille ma Riigikogu poole teele saatsin, kuhu on võimalik [muudatusi teha], on seesama [võimalus] – kui Riigikogu soovib seda arvestada –, et kui ikkagi viimase poole aasta jooksul on üle poole ajast tehtud rohkem [tunde] kui baasosa tunnid, siis automaatselt tõuseb ka tundide [arv]. Kuigi ma arvan, et reaalelus leiab see väga vähe kasutust, siis [on see seal selleks,] et anda töötajatele täiendav kaitse. Ehk ühesõnaga neid näiteid on mitmeid ja mitmeid. Ja ma ütlen uuesti, et sotsiaalne dialoog ongi see, et me reaalselt saame kokku, arutame, esitame üksteisele argumente. Ei leidnud ka kõik tööandjate ettepanekud [heakskiitu]. Aga mingil hetkel tuleb teha otsus ja kuskil on kompromiss. Kõiki ettepanekuid pole mitte kunagi võimalik arvestada. Jah, ma saan aru, et osa ettepanekuid võib-olla on rohkem arvestatud, osa vähem. Ma arvan, et seal ongi see ideoloogiline erinevus, nagu ma ütlesin, et ma usaldan inimesi, täiskasvanud inimesi, ettevõtteid, ja nendin, et kui tõesti on kuskil pahatahtlikkust, siis see on teine teema. Aga me, kolleegid, ei tee ju pahatahtlikkuse alusel siin seadusandlust. Me teeme seda heas usus, et anda inimestele võimalus. Kui keegi on pahatahtlik, siis seda peab Tööinspektsioon vaatama, või kui väga pahatahtlik, siis teised instantsid.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Neid küll oleks, aga rohkem küsida ei saa. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuse algatatud töölepingu seaduse muudatused mõjutavad otseselt kümnete tuhandete inimeste igapäevaelu, kindlustunnet ja sissetulekut. Selle valitsuse plaani kohaselt võib edaspidi töölepingus fikseerida vaid kümme töötundi nädalas, mida saab kokkuleppel suurendada kuni 40 tunnini ehk täiskoormuseni. Sellised juhupalgalepingud lükkavad aga kogu majandusliku riski töötaja õlgadele. Kui sissetulek hakkab kõikuma neljakordselt, siis ei ole võimalik maksta inimesel eluasemelaenu, planeerida pere eelarvet ega tagada enda ja oma pereliikmete igapäevast toimetulekut. Juhupalgalepingud vähendavad oluliselt ka töötajate sotsiaalseid garantiisid. Haigus- ja töötushüvitis, vanemahüvitis ning pension sõltuvad ju otseselt varasemast sissetulekust. Kui see on ebastabiilne, on ka sotsiaalne kaitse nõrgem just sel ajal, mil inimene enim tuge vajab. Samal ajal kaob senine loogika ka näiteks ületundide arvestamisel. Kui osalist tööaega eelistav ja kasutav töötaja pole enam tööl osakoormusega lepinguga, vaid on sõlminud selle muutuvtunnilepingu ehk juhupalgalepingu, siis ei tule talle ületundide eest lisatasu maksta. Kõik töötunnid veerand- kuni täiskoormuse vahemikus tasustatakse sellisel juhul tavalise tunnitasu alusel ehk [muudatusest] kaotavad ka osakoormusega töötajad. Tähelepanuväärne on see, et veel mõni kuu tagasi väitis valitsus, sealhulgas peaminister ja teised ministrid, et muudatus on suunatud üksnes konkreetsetele sihtrühmadele, näiteks tudengitele, pensionäridele ja vähenenud töövõimega inimestele. Nendime, et paljudele neist võib selline paindlikum töötegemise viis päriselt sobida. Vähemalt debatt sel teemal oleks õigustatud. Aga nüüd soovitakse uut ebakindlat töölepingu vormi laiendada kõigile töötajatele, tehes seda ilma kokkuleppeta tööturu osapooltega. Rõhutan veel kord, et kokkulepe ei ole see, kui valitsus saadab oma seisukohad, kuulab ära tööandjad ja ametiühingud ning siis purjetab oma plaaniga edasi, ilma ametiühingute põhilisi seisukohti ja murekohti tegelikult arvestamata, adresseerimata. Selline teguviis õõnestab usaldust valitsuse vastu ja lõhub sotsiaaldialoogi, millele toetub iga arenenud riigi tööturg. Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et tööõiguse muudatusi ei tohi teha kiirkorras ja jõupositsioonilt, vaid ausa, sisulise ja tasakaaluka dialoogi teel. Ka mina vastutasin ministrina töövaldkonna eest üle kolme aasta ning seisin alati selle eest, et olulised otsused sünniksid ametiühingute, tööandjate ja riigi koostöös. Nii tegime töötuskindlustushüvitise süsteemi muudatustega. Täpselt samamoodi lõime näiteks COVID-19 kriisi alguses töötasu hüvitamise meetme, mille kaudu sai töötukassalt toetust üle 137 000 töötaja enam kui 17 000 ettevõttes. See hoidis ära laiaulatuslikud koondamised. Ja see oli võimalik loetud nädalatega kokku leppida, sest oli poliitiline tahe tööturu osapooltega laua taha maha istuda, vajadusel tunde ja tunde koosolekuid ja läbirääkimisi pidada. Praegune valitsus on kahjuks valinud vastupidise tee. Osapoolte kuulamise ja koostöö asemel surutakse oma poliitika jõuga läbi, omamata tegelikult selleks rahva mandaati. Sotsiaalset turvalisust ei tohi aga vahetada paindlikkuse loosungi vastu, mille sisuks on töötaja jaoks määramatus, vähenenud õiguskindlus ja juhupalk. Sotsiaaldemokraatlik Erakond nõuab töölepingu seaduse eelnõu tagasivõtmist ning sotsiaaldialoogi taastamist tööandjate ja ametiühingutega. Meie töötajad väärivad õiglast, mitte juhuslikku palka. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.