Второе чтение законопроекта об изменении Закона о рынке электроэнергии (555 СЕ)

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 555 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Räägime siis teisel lugemisel olevast eelnõust 555. Eelnõu on peamiselt seotud tasakaaluvõimsuste ehk sagedusreservi hankimisega, arveldamisega ja saartalitlusega. Eelnõu esimene lugemine toimus 22. jaanuaril 2025. Muudatusettepanekute [esitamise] tähtajaks esitas ühe muudatusettepaneku Isamaa fraktsioon ja seitse muudatusettepanekut siinkõneleja, seejuures ühe nendest võtsin ma komisjoni istungil 15. aprillil tagasi. Komisjon teavitas sellest [eelnõust] ka väga suures koguses huvirühmi ja turuosalisi. Tagasiside laekus umbes kümmekonnalt ja seda sai arutatud eraldi kaasamiskoosolekul. Oma seisukohad arvamuste kohta esitas juhtivkomisjonile ka eelnõu algataja esindaja Kliimaministeeriumist ja need on kantud eelnõu kaardile. Neid on päris palju. Majanduskomisjoni töörühm valmistas eelnõu ette oma nõupidamistel nii 12. märtsil kui 8. aprillil, kui seal osalesid ka Kliimaministeeriumi esindajad. Seal arutati laekunud ettepanekuid ja nende vormistamist muudatusettepanekuteks. Majanduskomisjon arutas seda kahel istungil: 24. märtsil ja 15. aprillil. 24. märtsil oli kaasamiskoosolek, kus olid kohal bilansihaldurid ning Eleringi, Kliimaministeeriumi ja Konkurentsiameti [esindajad]. Arutati peamiselt tasakaaluvõimsuse hankimise rahastamist ehk seda, kellelt seda [raha] kogutakse, mis metoodikaga seda kogutakse, kuidas arveldatakse, kas see läheb arvele eraldi reana, kas see on maks või ei ole maks. Üks peamisi [küsimusi] oligi see, kas antud tasu on avalik-õiguslik tasu ehk maks või ei ole. Selle kohta oli väga selge arvamus Kliimaministeeriumil ja Konkurentsiametil, kes ütlesid, et tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga, vaid tegemist on süsteemiteenuse pakkumisega ja seda vajab süsteem, kuna bilansihaldurid panevad turul oma algsest prognoosist mööda. Seda küsiti pärast antud istungit igaks juhuks ka meie õigusosakonnalt ja sealt samamoodi tuli välja, et tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga. Oli küsimusi ka arvelduse kohta: kas kanda see arvele eraldi või mitte? Peamine [mure] tundus olevat see, et osa bilansihaldureid ja elektrimüüjaid on pikaaegsetes lepingutes ja kui nad seal hinda muudaksid – nii, et see ei oleks eraldi real sunniviisiliselt, vaid nad paneksid selle ise –, siis võiks tekkida lepingute üle läbirääkimise küsimusi, mida nad ei soovi. Aga ka praegune regulatsioon tegelikult lubab panna selle arvele eraldi reana, mistõttu me ei näinud vajadust seda eelnõus reguleerida. 15. aprilli istungil saadi komisjonis konkreetne ülevaade täpsetest muudatusettepanekutest ning arutati ja hääletati neid. Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekut tutvustas Mart Maastik ja mina tutvustasin omaenda esitatud ettepanekuid. Kokku on 20 muudatusettepanekut, kaks on Riigikogu liikme ehk minu esitatud, üks on Isamaa fraktsiooni ettepanek ning 17 on juhtivkomisjoni ettepanekud, mille on valdavalt esitanud Kliimaministeerium. Kirjalikud selgitused on eelnõu kaardil loetelus olemas. Minu ettepanekud on loetelus nr 3 ja 18. Nendest nõustus Kliimaministeerium muudatusettepanekuga nr 3, kuhu on kokku seotud mitu [ettepanekut]. Aga kuna ka Kliimaministeerium esitas oma muudatusettepanekud, mille tõttu muutus numeratsioon minu esitatud muudatusettepanekus, siis on komisjon arvestanud seda sisuliselt ja selle asemel on muudatusettepanek nr 5, mis on parandatud numeratsiooniga. Muudatusettepanek nr 18 puudutas spetsiaalse mõõtevahendi järelevalvet. Kliimaministeerium ja TTJA ei jõudnud järelevalve osas veel täies mahus kokkuleppele, mistõttu ma nõustusin sellega, et seda muudatust eelnõusse ei [tehta] ja selle [muudatuse] toob Kliimaministeerium ise mingis teises olukorras siia. Ma võtsin tagasi ühe ettepaneku, mis puudutas definitsioone, sest selgus, et need on direktiivi otsekohaldumise kaudu juba olemas. Isamaa fraktsiooni ettepanek on muudatusettepanekute loetelus nr 7. Ettepanek näeb ette saartalitlusvõime tagamise teenuse rahastamise süsteemihalduri enda poolt. Selle üle toimus arutelu. Aga peamise võidu saajaks on siiski tarbijad, sest me hoiame põlevkivireservi turul. [Põlevkivijaamad] osalevad turul oma hinnapakkumistega, võttes sellega maha hinnapiike. Seetõttu on õiglane, et kulu selle süsteemi ülalpidamiseks ei kanna mitte niivõrd süsteemihaldur kui tarbijad. Nii et seetõttu komisjon seda ettepanekut ei toetanud. Ülejäänud on juhtivkomisjoni ettepanekud ja komisjon arvestas neid ettepanekuid täielikult. Toodud on ka huvirühmade esitatud ettepanekud, mida ei kantud muudatusettepanekute nimekirja, need leiab eelnõu kaardilt. Tekst on läbinud keeletoimetuse ja sellest tulenevalt on mõned muudatused, mis on juba tekstis ära märgistatud. Juhtivkomisjon tegi ka mõned menetluslikud otsused, nimelt võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil ja viia läbi teine lugemine ning kui teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 7. mail ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka mõned küsimused. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Hea Mario! Sa vist küll mainisid seda oma esitluses, aga palun täpsusta veel kord. Euroopa elektrivõrkudega sünkroniseerimisega kaasnevad saartalitluse toimimise kulud. Palun täpsusta, kes need kulud peaks katma ning millised tasud ja millises suuruses lisanduvad elektritarbijatele alates 1. jaanuarist järgmisel aastal.

Aitäh! Nüüd on niimoodi, et selle eelnõu menetluse jooksul toimus mõningaid muutusi. Algselt oli plaan, et Elering katab selle ülekoormustasust kuni juulini, aga vahepeal on minister seda pikendanud kuni aasta lõpuni ehk see aasta kaetakse sagedusservi tasu ülekoormustasust. Sealt edasi [tehakse seda] vastavalt Eleringi kinnitatud metodoloogiale. Kehtiv metodoloogia on see, et tasu jaotatakse tootjate ja tarbijate vahel pooleks. Mõlemal juhul on tegemist natuke üle viie euroga megavatt-tunni kohta ehk umbes poole sendiga kilovatt-tunni kohta, mis lisanduks nii tarbijate kui tootjate arvele. Aga see metodoloogia on praegu arutlusel tulenevalt sellest, et bilansihalduritel oli selle kohta mitmeid ettepanekuid. Kuna meil on aasta lõpuni aega, siis see vaadatakse üle, kas seal on mõttekas teha mingi muudatus või mitte. Aga see ei puuduta seaduse enda teksti, sellepärast et [eelnõus] on selgelt ära öeldud, et arveldamine käib vastavalt väljatöötatud ja Konkurentsiameti poolt kinnitatud metodoloogiale. Ehk siis seaduse sätted selle tõttu printsipiaalselt ei muutu. Mis osakaalus see jaotub tarbijale, mis osakaalus tootjale, seda otsustab Elering oma metodoloogia väljatöötamisel ja selle kinnitab Konkurentsiamet. Aga kehtiv metodoloogia on see, et tasu jaotatakse pooleks ehk kumbki osapool saab [juurde] vist umbes 0,539 senti kilovatt-tund. Ma võin selle numbriga natuke eksida.

Urmas Reinsalu, palun!

Selle asja ümber on väga palju häma, härra Kivistik. Küsimus on nüüd selles, kui palju 2026. aastal – seletuskirjas pole selle kohta ühtegi sõna – prognoositakse seda sagedusreservi tasu koguda, arvestades seda, et ekspertide esialgne prognoos, 60 miljonit, on osutunud ebarealistlikult madalaks. Ainuüksi märtsikuus oli see 11 miljonit eurot, igaüks võib korrutada selle 12-ga. See suurusjärk jääb kindlasti enam kui 100 miljoni juurde. Palun nimetage, [kui] komisjonis arutelu käigus [sellest räägiti], kui suur see summa 2026. aastal on. Me kõneleme siin sellest, et see ei ole maks ja see pole kohustus, mis inimestele ja ühiskonnale võetakse. Ma ei saanud sellest Kliimaministeeriumi mõttekäigust aru. Selgitage siis, kuidas see ühiskonnas jaotub. Mis põrsa kotis ostmine meil praegu käib? Parlament peaks seaduse vastu võtma ja hiljem selgub, kuidas kohustused jaotuvad. Minu küsimus on, kes maksab seda [tasu] 2026. aasta algusest ja kui palju maksab ühiskond seda parima teadmise pinnalt aastas konsolideeritud summana.

Aitäh! Konkreetsetest numbritest ei olnud komisjonis juttu, aga metodoloogiast oli. Ka sellest 11 miljonist on olnud komisjonis juttu. Selle sisu on laias laastus see, et praegu, kui turg käivitus, ei ole turul piisavalt palju ressursse, selle teenuse pakkujaid. Neid ressursse tuleb pea igapäevaselt juurde. Peamine küsimus on akudes. Akude maht, mis praegu turul sagedusreservi pakuvad – akud on need, mis saavad seda suhteliselt soodsalt pakkuda –, ei kata seda igal ajahetkel ära. Siis peab süsteem käivitama suuri reserve, kas siis Leedus või meil Kiisal oleva [jaama], mis mõlemad on kallid. Sellest tulenevalt on hind olnud kõrgem, kuna nende käivitamise vajadus on olnud suurem, kui prognoositud. Me teame, et Corsica Sole'i suur akupark on tulemas sügiseks ja on veel teisi akuparke, mis on see aasta väljaehitamisel. Tõenäoliselt see summa ajas järjest kahaneb, sellepärast et mida vähem me peame aktiveerima neid ülikalleid ressursse, seda väiksemaks läheb see kulu. Ühe kuuga lihtsalt ei olnud see turg piisavalt aktiviseerunud, seal ei olnud piisavalt palju ressursse pakkumisel. Ma tean, et see aktiveerimine, juurde kvalifitseerimine toimub regulaarselt ja seda tehakse. Raske on öelda täpset numbrit. Selle 60 miljoni arvestuse korral oli selleks numbriks 5,39 eurot megavatt-tund nii tootjale kui ka tarbijale. Ehk siis, kui me võtaksime selle täpselt sama metodoloogia – no see ei ole päris kaks korda suurem number, see on 50% suurem number –, siis see oleks kuskil 7–8 eurot megavatt-tund. See, et me paneme siia kirja, et selline tasu rakendub, tasu kogutakse ja Elering töötab välja metodoloogia, mille kinnitab Konkurentsiamet, on täpselt sama, kui Elektrilevi muudab regulaarselt oma tariifi vastavalt sellele, millised on tegelikud kulud. Me ei saa kirjutada seadusesse konkreetset numbrit, sest see peab olemas kooskõlas reaalse olukorraga. Üldiselt on muus maailmas olnud selline ilming, et süsteemi käivitamisel on see olnud kallis ja ajas on [hind] järjest kahanenud. Mida rohkem ressursse turule lisandub, seda optimaalsemaks hind läheb. Tegelikult on see ajas kahanenud kõikides teistes riikides, kus see rakendunud on. Ja küsimuse teine pool oli … (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.) Kuidas see jaotub? Praegu kehtiva metodoloogia järgi, mis on Konkurentsiameti poolt kinnitatud, jaotubki täpselt niimoodi, et see on pooleks ehk tootjatele pool ja tarbijatele pool. Selle mõttega, et ebabilanssi tekitavad täna rohkem tootjad. Ebabilanssi tekitavad proportsionaalselt rohkem tootjad, mitte tarbijad. Aga kui me paneme selle kõik tootjatele, siis [jäävad] tootjad turul konkurentsis ebavõrdsesse [olukorda] ja meie enda tootjad ei saa turule, sest naaberturgudel teistele, kes on meiega ka ühises elektrivõrgus, selline asi samal moel ei rakendu. Sellisel juhul pärsiks see meie enda tootmisvõimsust ja summa summarum oleks elekter kallim, ka selle süsteemi hoidmine oleks kallim. Tegelikult sellepärast on see meil jaotatud pooleks, mitte proportsionaalselt. See on summa summarum tarbijale odavam, seda modelleeris Elering oma arvutustes. Neid konkreetseid arvutusi mul ei ole.

Peeter Ernits, palun järgmine küsimus.

(Saalist öeldakse midagi.) Eraldi, järgmises küsimuses.

Peeter Ernits, palun järgmine küsimus.

Hea juhataja! Ettekandja! Ma olen nagu poole pealt rongi peale tulnud, ei ole jõudnud süveneda. Aga ma küsin kaks küsimust. Kas mõjuanalüüse on selle asja kohta tehtud? Ja teine: kas see on Eesti rahvale hea seadus? Sinu vastus läheb protokolli.

Aitäh! No saab öelda, et mõjuanalüüse on selles mõttes tehtud, et konkreetse metodoloogia väljatöötamisel analüüsis Elering erinevaid stsenaariume, kaasa arvatud kaasnevaid mõjusid. Ja see, mis välja pakuti, on komisjonile esitatu kohaselt optimaalseim, annab lõpuks väikseima soovitusliku kulu tarbijale. Aga ka tootjate [kanda jäetav] kulu kandub elektri hinna kaudu üle tarbijale. Seal modelleeriti erinevaid stsenaariume ja sellisel kujul tehtuna peaks see olema tarbijale soodsaim. Läti ja Leedu kasutasid teistsugust metodoloogiat. Läti tohutult alahindas seda ja on väga hädas. Leedu alahindas teistmoodi ja pani selle omale tariifi. Mõnes mõttes võiks öelda, et nüüd ta kaudselt röövib omaenda elektrifirmasid, võttes neilt ära kasumid, mida nad on teeninud sagedusturul, sellepärast et [Leedu] alaprognoosis oma vajadust. Kas see on hea seadus? Seda on iga seaduse kohta raske konkreetselt ja objektiivselt öelda. Aga see on vajalik seadus. Sellepärast, et kuna me oleme ennast Venemaa turust lahti ühendanud, siis meil on vaja sagedust hoida. Tegemist on süsteemiteenusega, meil on teisigi süsteemiteenuseid. See on süsteemiteenus ja süsteemiteenuse eest peab keegi [tasuma]. Ja nüüd lihtsalt ongi see [küsimus], kes täpselt peaks antud juhul seda [tegema]. Siin ongi tehtud kaalutlus, et see [tasu] läheb nii tarbijale kui tootjale, sest ebabilanssi tekib mõlema tõttu. Proportsioonid ei ole küll päris täpselt nii, nagu on seal, aga see ongi sellesama mõjuanalüüsi tulemusel niimoodi pandud. Saartalitlus on konkreetse mõjuga, selleks et hoida meie põlevkivienergeetika elus. Jällegi, kas see on hea või halb, see on alati vaatenurga küsimus. Aga see annab meile üleminekuperioodi, kuni meil on mingi muu juhitav alternatiiv.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! No Mario, kõigepealt remargi korras see, mida ma olen paar korda juba öelnud ka: "õigluse" sõna kuritarvitamine tuleks ära lõpetada. Sa räägid, et ei ole õiglane, et Elering kannab või ei kanna seda [kulu]. Minu arust sõna "õiglus" ei ole siin üldse relevantne. Me võiks rääkida õiglusest võib-olla ühiskonna laiemas mõttes, aga kas miski on Eleringi suhtes õiglane või mitte – noh, mõni inimene arvab, et see, et nad ei [kasuta] ülekoormustasu võrgutasu alandamiseks, on ebaõiglane. Selle võiks ära kaotada. Aga kas energeetika juhtimises on mõistlik, et kui oli otsustatud, et kulu kantakse üht‑ või teistpidi, siis seoses KOV-valimistega minister otsustas ümber, et aasta lõpuni kannab selle kulu Elering? Kas see on energeetikat juhtides mõistlik lähtekoht, et ajutiselt mitte panna ühiskonnale seda kulu? See on üks küsimus. Ja teine: kas sa nõustud minuga, et sagedusreservi või tasakaalustusvõimsuse vajadus kasvab koos sellega, kui kasvavad juhuelektri tootmise võimsused? Kas sa selles oled minuga nõus?

Aitäh! Esiteks, selle õigluse koha pealt: see võis olla minu keelevääratus. Ma ei mõelnud mitte "õiglane", vaid "õige". Selles mõttes oli see pigem, ma arvan, minu keelevääratus. Nüüd, mis puudutab seda, kas see on õiglane või mitte. Tegelikult see on kusjuures – ma igaks juhuks klaarin selle ära siin – täielik väärarusaam, et ülekoormustasu ei ole kasutatud tariifi alandamiseks. Ma olen sellest Eleringi juhiga korduvalt rääkinud. Ka eelmine kord, kui meil oli sihuke istung siin, oli meil vahetult enne seda olnud [jutuajamine]. Elering on kasutanud seda selleks, et mitte võtta laenu, on kasutanud seda omakapitalina. Laen läheks otse tariifi, aga selle kasutamine ei ole läinud ehk Eleringi tariif on madalam tänu sellele, et ülekoormustasu on selleks kasutatud. See on väike väärarusaam, mis on millegipärast tekkinud. Mis puudutab seda edasilükkamist, siis see ei olnud seotud KOV-valimistega. See edasilükkamine oli konkreetselt eelnõu 555 menetluse tulemus. Ma ise tean seda, suhtlesin Andrese ja ministeeriumiga. Seetõttu, et bilansihalduritelt tuli jõuliseid ettepanekuid ja oli arutelu metodoloogia üle, otsustas minister [pikendada] seda aasta lõpuni. Ehk see on toimunud antud eelnõu arutelust ja tagasisidest tulenevalt, siin ei ole mitte mingit pistmist KOV-valimistega. Kas sageduse hoidmise vajadus kasvab koos juhuvõimsustega? Tõenäoliselt küll jah, olen nõus.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Kivistik! Eestis ostsid meie tarbijad elektriturul 2024. aastal elektrit suurusjärgus üle 700 miljoni euro eest. Öelge nüüd oma parema äranägemise järgi, kui palju raha peaks teie parema arusaamise järgi tarbijad Eesti turul elektrienergia eest nende kahe tasu rakendumisel selle 700 miljoni euroga võrreldes – parlament hakkab seda sisuliselt hääletama – juurde maksma. Konkreetne küsimus. Ja teine küsimus. Te kõnelesite praegu sellest, me oleme rääkinud sagedusreservi või bilansireservi toimimisest kevadel. Kas vastab tõele, et seesama praegu TSO omanduses olev Kiisa jaam, kui me räägime sagedusreservi kuludest või tulust, mida reservteenuse pakkuja loob …

Aitäh!

… maksab praegu tegelikult 4000 eurot megavati eest? On see relevantne informatsioon?

Võtame konkreetselt selles eelnõus olevad kaks asja: saartalitlus ja sagedusreserv. Saartalitluse [kulu] on hinnangu järgi 30 miljonit ja sagedusreservi oma 60 miljonit. Milliseks see sagedusreservi puhul täpselt kujuneb, sõltub sellest, milliseks reaalne sagedusturg kujuneb. Alguses on kallim, hiljem odavam. Kui need kaks numbrit kokku liita, on see 90 miljonit. Siin on jällegi tegemist sellega, et need kaks asja on uued asjad, mida on vaja. Sagedusreservi ei olnud meil enne vaja, sest sagedust hoiti aktiivselt osaliselt ka Venemaa võrgu kaudu. Aga tegelikult geopoliitiliselt oli väga pikalt ette ära otsustatud, et sellest tuleb väljuda. Oli teada, et sellega kaasneb kulu ja me peame hakkama ise rohkem sagedust hoidma. Seetõttu me võime rääkida, mis see täpne number on, aga me loodame selle loomulikult [väiksemaks] saada. Mida paremini turg töötab, seda väiksem see number on. Pärast seda, kui see turg on rakendunud, on see [kulu] teistes riikides üldiselt kordades kukkunud. Alguses on kindlasti palju oportunismi ja vähe ressursse. Kui turg on väike, siis ongi keerukas. Kõrge hinna põhjustab kusjuures suuresti see – ma tulen [küsimuse] teise poole, Kiisa juurde –, et sagedusreservi turg on 15 minuti turg. See tähendab seda, et kui kogu jaama peab käivitama 15 minutiga, siis sellega kaasnevad kulud peab mahutama kõik 15 minuti sisse. Ja seetõttu see on kallis. Tegelikult näiteks saartalitluse tulemusena, kui meie põlevkivijaamad saavad olla konkurentsivõimelisemad ja rohkem turul, saavad ka nemad teha sagedusreservide turule väga hea hinnaga pakkumise, sest kui jaam on juba töös, saab seda [töös] hoida päris odavalt. Kui jaam ei ole töös, siis me peame kinni maksma terve käivitamise. See on probleemi üks allikas, et odavaid akudega pakkujaid ei ole aeg-ajalt piisavalt, et katta [vajadust] ära, ja siis nad peavad aktiveerima selle suure ploki ja suure ploki aktiveerimise tõttu neil ei ole mõtet sinna juurde maksta. Ehk siis, kui neid väikseid [akusid] tuleb juurde – mis need väiksed on, 100 või 200 megavatti, osa akusid, mis plaanitud on, ei ole üldse väiksed –, siis on meil vaja Kiisa [jaama] ja neid teisi palju vähem rakendada. Ehk saartalitlus võiks pikas perspektiivis ka ise sagedusturgu mingil määral aidata.

Züleyxa Izmailova, teine küsimus, palun!

Aitäh! Hea Mario! Tahaks tegelikult teada, kas komisjonis oli täpsemalt juttu ka sellest, kuidas kaetakse saartalitlusega seotud kulusid meie naaberriikides Lätis, Leedus ja Soomes. Ning kas eelnõu [menetluse] protsessi olid huvirühmana kuidagi kaasatud ka tarbijate esindusorganisatsioonid? Ma saan aru, et tarbijatele tuleb siin ka päris suuri kohustusi.

Aitäh! Saartalitluses – noh, me võime seda niimoodi ilmutatud kujul öelda – see on selleks, et hoida põlevkivijaamad töös, see on põlevkivijaamade jooksva kapitalikulu katmine, et neid ei pandaks kinni. Eesti Energia paneks need muidu täiesti kinni, dekomisjoneeriks, lõpetaks [nende töö] ära. Kui meil neid ei oleks, oleks meil elekter päris kallis nendel hetkedel, kui meil tuul ei puhu ja päike ei paista ja import ei ole piisav. See tähendab, et see võit on palju suurem. Aga see on Eesti spetsiifiline probleem. Teistel riikidel on teist sorti meetodid püsiva võimsuse tagamiseks. Lätil on see hüdro, Leedul vist ka hüdro ja midagi veel – ausalt, peast ei mäleta –, osaliselt vist ka gaasijaamad. Leedus ei ole enam tuumajaama, aga Põhjamaades on tuumajaamad need, mis tagavad saartalitluse ehk tagavad põhibaaskoormuse siis, kui nad peaks jääma nii-öelda saareks. Seetõttu on see konkreetne [olukord] Eestis natukene unikaalne. Kui Eesti jääb täielikku isolatsiooni, siis see on see kaalutlus, miks me seda saartalitlustasuna saame teha. Aga see on selleks, et hoida põlevkivijaamad elus senikaua, kuni me saame mingi alternatiivi. Alternatiiv on kas palju gaasi, tuumajaam või midagi muud juhitavat, millega me saame asendada selle umbes 1000 megavatti, mida meil on hinnangu kohaselt vaja juhuks, kui me läheme saartalitlusse. Tarbijate poolest saartalitluse kontekstis. Pean üle vaatama kõik need, kellele me saatsime selle [eelnõu] kooskõlastuseks, see loetelu on päris muljet avaldav. Kõige peamised on siin kaubandus-tööstuskoda ja tööandjate keskliit. Nad selles mõttes olid kaasatud. Ja minu mäletamist mööda saartalitluse kohta ei tulnud eriti sisulist tagasisidet, seda on võetud faktina. See on põlevkivijaamade elushoidmise pikendamine teatud perioodiks, et tagada tipuhindade mahavõtmine.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Eelkõneleja küsis natukene sarnast [asja], mida ma tahtsin [küsida]. Aga sa viitasid, et Lätis ja Leedus oli see, nagu ma aru sain, kuidagi probleemsem. Saad sa Läti ja Leedu lähenemist natukene tutvustada? Sa eelnevalt rääkisid, et meil on põlevkivi ja neil ei ole. Mida sa silmas pidasid?

See, mida ma pidasin probleemina silmas, on see metodoloogia sagedusreservi hoidmiseks. Siin on kaks asja koos: saartalitlus ja sagedusreserv. Eelkõneleja küsis saartalitluse kohta, aga see probleem puudutab rohkem sagedusreservi. Läti ja Leedu tegid metodoloogia teistmoodi, hinnastamise teistmoodi ja hindasid rohkem mööda kui Elering. Jah, tõesti, kulu on olnud suurem, aga üldjoontes oli Eleringi prognoos enam-vähem paigas. Lihtsalt Kiisa aktiveerimiste arv on olnud suurem, kui nad prognoosisid. See metodoloogia oli seal erinev. Ausalt öeldes ma praegu peast ei mäleta, komisjonis arutati küll mingil määral seda, ministeerium tutvustas Läti ja Leedu kontseptsiooni. Ühel juhul, vist Leedus, pani [süsteemihaldur] selle [tasu] tariifi, aga ta pani tariifi liiga väikese hinna ehk nad tõenäoliselt peavad oma tariifi mingil hetkel korrigeerima. Nad üritavad siis seda vahet, [mis tekib], mingi muu meetodiga katta. Aga Lätis [jagati] see vist teistsuguse proportsiooniga tarbija ja tootja vahel. Ja nemad hindasid selle üldse kõvasti mööda, see kogukulu, mis nad arvasid, oli [tegelikust] palju väiksem. Vahepeal on ka selgunud, et Läti kahjuks ei saa sagedusreservide turul päris selles mahus osaleda, mis nad plaanisid, sest nende jaamu ei suudeta piisavalt kiirelt aktiveerida. Ehk Lätiga on siin vaja laiemalt koostöös arutada, kuidas nad selle probleemi endal lahendavad. Aga see on ka üks [põhjus], miks nii Eesti kui ka Leedu on pidanud suuri ressursse keskmisest rohkem aktiveerima: sest osa, mida plaaniti Lätist, ei ole materialiseerunud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No mul on hea meel, Mario, et sa – küll natuke looritatult ja ümber nurga – ütlesid välja selle, et kui on tuule- ja päikese[energia], siis seal kõrval peab olema kas põlevkivi, gaas või tuum. Aga vastupidisel [juhul teist] tegelikult vaja ei ole: kui on tuumajaam või põlevkivivõimsust piisavalt, siis ei ole vaja tuulikuid ega päikeseparke. See oli tore. Aga nüüd asja juurde. Kunagi meil oli üks asekantsler, kes töötab nüüd ühe naaberriigi energeetikafirmas, ja tema minu arust sedasama seadust timmides lõi olukorra, kus justkui ainult 50-megavatised päikesepargid saavad toetust. Noh, siis tehti 500-megavatiste asemel 10 korda 50-megavatised. Siis mul oli asekantsleriga sellel teemal isegi vestlus. Tema arusaam oli, et ettevõtjad käitusid küll pahasti ja nii edasi. Selle käsitlusega mina nõus ei ole. Loodi seadusandlik raamistik ja ettevõtjad seda niimoodi kasutasid. Kas nüüd selle seadusemuudatuse ja selle skeemiga, et me Kiisa jaama ka ära müüme, ei või tekkida olukord, et sagedusreservi turule pakutakse seda kallist gaasijaama? Nii-öelda ootel oleku tasuga makstakse selle ostuhind, sisuliselt saadakse see tagasi Eleringi käest, akusid kasutatakse arbitraažiks ja marginaal läheb äriettevõtluse mõttes heaks, aga elektri hind pluss seonduvad kulud lähevad Eesti inimeste jaoks üles. Kas selline asi on võimalik?

Aitäh!

No ütleme niimoodi, et siis peab ikkagi tugevalt turgu domineerima ja suutma teisi kuidagiviisi turult välja puksida, sest … Ei, sagedusreservide turul saavad inimesed osaleda ka koduakudega. (Saalist öeldakse midagi.) Mina näiteks osalen, ütlen ausalt ära, et mina seal osalen. Ma tean veel palju inimesi, kes osalevad oma koduakudega sellel turul. Mida rohkem seal sellist ressurssi on, seda rohkem saab sagedus nende ressurssidega kaetud. Seal enamasti ei ole ebabilanss 500 megavatti või midagi siukest, see bilanss varieerub umbes 0 ja 200 megavati vahel. Ehk siis näiteks see, et Kiisa äärde tuleb suur akupank oma 200 [megavatiga], peaks tegelikult tähendama, et Kiisa [jaam] on lõviosas turult väljas. (Rain Epler saalist: "Aga nad ei kasuta seda selleks.") Kasutavad küll, see on üks põhieesmärk, mille jaoks nad seda ehitavad. Aga küsimus on, kas nad peaks seda kasutama ka päev-ette-turul ja nii edasi. Eks seda saab näha. Aga ma arvan küll, et see on tõesti vaba turg. Igaüks saab sellega liituda. Seal on miinimummaht tõesti 1 megavatt, aga selleks on agregaatorid ja sellepärast saavad ka väikesed [pakkujad] liituda. Noh, turu manipulatsiooni risk loomulikult eksisteerib alati igal turul. Aga küsimus on selles, kui vaba see turg on. Tavaelektriturg on väga reguleeritud, see turg on palju-palju vabam. Sellele turule saab palju lihtsamatel tingimustel ja ka väikestest [pakkujatest] tuleb see maht kokku. Siin on mahud väiksemad, siit tuleb see maht kokku. Ma arvan, et see turg optimeerib ennast siin ise ära. Pigem võib juhtuda see, et see ei ole akude jaoks ühel hetkel enam nii profitaabel, kui ta täna on. Aga praegu teeb selle profitaabliks suuresti Kiisa.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Ma küsin laiema pildi kohta, mida komisjonis on kindlasti ka arutatud. Praegu meil tulevad eelnõud: on sagedusreserv, saartalitlus, väga erinevad detailsed küsimused, mida me õigusruumis [lahendame]. Kuidas selle suure pildiga on? ENMAK, energiamajanduse arengukava, on koostamisel aastast 2021. Kas teil komisjoni esindajana on informatsiooni selle kohta, millal võiks ENMAK jõuda Riigikokku arutamisele?

Aitäh! Konkreetse eelnõuga see tõesti otseselt seotud ei ole, seda selle raames ei arutatud. Aga nii palju kui mina tean, peaks see siiski lähikuudel valitsusse minema. Siis, ma eeldan, tuleb see ka siia. ENMAK on lõppkooskõlastamisel minu teada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea Mario! Antud eelnõu on tegelikult väga tehniline ja need sisulised asjad, mis hakkavad puudutama meid tarbijatena, said siin täna muidugi käsitletud. Aga võib-olla eelkõneleja küsimusest lähtudes [küsin], mis sa arvad. Desünkroniseerimine oli ette teada. Et see mõjutab teatud võimsuste olemasolu või puudumist, seda me ka teadsime. Olulise [asjana] on siin öeldud ka, et põlevkivijaamasid on meil vaja sellesama reservi tagamiseks ülal hoida. Seda me kõik teadsime. Küll aga mõjutab see ka teiste tootmisvõimsuste arendamist, salvestuse arendamist ja nii edasi. Kõik need muudatused ju mõjutavad ja suunavad midagi. Kas ei oleks pidanud ikkagi olema nii, et me oleks üldpildi enne ära kehtestanud ja siis oleks hakanud neid juppe tegema? Ehk siis: kas energiamajanduse arengukava, mis seab alused, oleks võinud ikkagi olla Riigikogu poolt üle vaadatud ja heaks kiidetud enne, kui me neid erinevaid juppe siin teeme?

No energiamajanduse arengukava on tehtud ju korduvalt ka varem, seda uuendatakse iga mingi arvu aastate tagant. See, et me Venemaa võrgust ennast lahti ühendame, oli ju pikalt ette teada. Ehk seda konkreetset elementi peaks olema käsitletud varasemates [arengukavades]. Ma eeldan, et ka on, aga tuleb tunnistada, et ma ei ole seda konkreetset fakti kontrollinud. Selles suhtes ma arvan, et selle konkreetse eelnõu ja ENMAK‑i vahel nii ühest seost ei ole. Need on süsteemiteenused, mida on otseselt vaja. Tõsi, põlevkivi[energeetika] ülalhoidmine on tõesti element, mis on mingil määral ENMAK‑iga seotud. Aga ka põlevkivi[energeetikast] väljumine, see, et ta ei ole kasumlik, see, et Eesti Energia tahab [need jaamad] maha müüa või kinni panna, on olnud pikalt teada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega). Kaheksa minutit.

See eelnõu peegeldab selgelt käpardlikkust valitsuse energiapoliitikas. Ma tuletan meelde, mida valitsuse liikmed kõnelesid meile, kui jaanuari alul tabas meid Estlink 2 terrorisabotaaž. Proua Alender … Muide, kus ta on? Miks ta, meie suurim ekspert, ei aruta energeetikaküsimusi? Tooge proua Alender saali! Ta teatas, et elektri hind sellel aastal langeb, see oli tema ekspertiis. Härra Michal, meie ametis olev peaminister, teatas, et elektrienergia hind tõuseb pärast nii desünkroniseerimist kui ka Estlink 2 purunemist 1,4 senti kilovatt. Mis tegelikkus oli? Veebruarikuus me nägime, [et see oli] üle 100% kõrgem võrreldes 2024. aasta veebruariga. Mida siis valitsus kõneles meile jaanuaris? Esiteks räägiti sellest, et Kiisa jaam tuleks viia turule. Ka härra Michal täna minu küsimusele vastates ütles, et see tooks [hinda] 30 eurot megavatt alla. Mis tegelikkus on? Otsustajate valitsus – lubage naerda! Tegelikkus on see, et otsustati, et enne 2028. aastat me ei tee midagi. Näete, kui vahvad mehed ja naised meil riiki juhivad! Mitte midagi ei tee enne 2028. aastat, siis vaatame. Samamoodi on küsimus, mis puudutab finantseerimisraha eraldist. Parlament [määras] riigieelarve seadusega Eesti Energiale 100 miljonit eurot, aga seda pole valitsuse poolt siiamaani antud. Mis on tulemus? Valitsuse suutmatuse tõttu kukkus Eesti Energia reiting jaanuarikuus rämpsreitinguks! Näete, kui kõvad mehed meil otsustamas on!? Kui on vaja otsuseid mitte teha, suudetakse küll. Intressikulu. Kui palju tõusis raha teenindamise hind? [See tõusis] Eesti Energiale miljonite eurode võrra seetõttu, et ei olda võimelised otsustama. Aga mida ollakse võimelised otsustama, on uued maksud ja uued tasud. See on hämajutt, mida praegu Eesti rahvale räägitakse ja mida eelkõneleja koalitsioonist rääkis, et mingeid uusi avalik-õiguslikke makse ega tasusid ei kehtestata. Loomulikult kehtestatakse! Milline on nende mõju? 2024. aastal oli kogu Eesti elektriturg suurusjärgus 700 miljonit eurot. Ja nüüd tahetakse 2026. aasta algusest selle koalitsiooni manöövriga lisada juurde suurusjärgus 40 miljonit eurot niinimetatud saartalitlustasu ning lisaks sagedusreservi tasu, mille puhul jäid eelnõu seletuskiri ja ka ettekandja üliähmaseks. "Kust meie teame, palju see maksab!? Võib-olla maksab nii, [võib-olla] maksab naa." Aga kes maksab? Mida ütles koalitsiooni esindaja? "Seda me ka ei tea." Küll tullakse kokku ja kirjutatakse kuskil kontoris mingi paber. Öeldakse nii, öeldakse naa. Eesti riiki ei saa nii juhtida! Kaua see korralagedus meil kestab?! Tegelikkus on selline, et märtsikuus läks selleks niinimetatud sagedusreservi tasuks juba üle 11 miljoni euro. Kiisa jaam töötab ja saab 4000-euroseid müügitulusid megavati pealt selles olukorras. Prognoos – ma kõnelesin täna elektrituru ekspertidega – ütleb ja tagasihoidlik arvestus tulevikku vaadates on see, et sagedusreservide hind kujuneb 120 miljonit eurot pluss. Liidame sinna juurde saartalitlustasu 40 miljonit eurot: 160 miljonit eurot. Lihtsalt ühe paragrahviga! Härra Kivistik põgeneb! Küsimus on selles, et – võrdlusena – kogu meie elektrienergiaturg on 700 miljonit eurot ja sinna tahetakse baasinfrastruktuurile panna ühe paragrahviga 160 miljonit eurot lisakulu. Olukorras, kus te, kokad kitlites, olete suutnud juba toota Eestis Euroopa kõrgeima inflatsiooni! Nagu ütleb Eesti Pank: 6% aastas. Kas sellest on veel vähe? Tahate inflatsioonis maailmarekordi [püstitada] 2026. aastal? Valetada ei tohi! See, et sellel ei ole sellist mõju ja et tegelikkuses see [kulu] ei lange tarbijatele – tegelikkuses selle mõju on loomulikult protsendi osakaaluna SKP‑st elektrienergia hinnale –, on täiesti vastutustundetu poliitiline käsitlus. Sotsiaaldemokraadid – Saulusest saab Paulus – kõnelevad nüüd, et tuleb välja töötada energiamajanduse arengukava, enne kui tehakse otsuseid ja võetakse selektiivselt kohustusi meile, tarbijatele. Väga õige seisukoht! Kahjuks on see teadmine tekkinud Maa külgetõmbejõu [mõjul], eemaldudes Stenbocki majast. Aga väga õige! Loomulikult me vajame energiapoliitiliste valikute põhimõttelist käsitlust, mille fookuses on elektrienergia hind ja varustuskindlus. Loomulikult koalitsiooni ettekandjad teavad seda, et juhuelektri osakaalu kasv tekitab vajaduse selle tasakaalustamiseks, et süsteem üldse toimiks ja kokku ei kukuks. Ja loomulikult see on korrelatsioonis mõlema tasu kehtestamisega. Selles olukorras te räägite, et tegelikkuses võiks see [kulu] tulevikus langeda! Aga mida me peame uskuma? Siin seaduses pole paragrahvi selle kohta, palju see maksab, mida see [tasu] endas sisaldab, kes seda maksma hakkab. Ainult turuosalised teavad seda, ettevõtjad kõnelevad sellest ja on protestinud selliste asjade kehtestamise vastu. Üle 100 miljoni euro! Näete, kui kanged mehed ja naised tulid kokku, tahavad siin aprillikuu kolmapäeval kell kolmveerand neli kehtestada möödaminnes üle 100 miljoni euro täiendavat tasu Eestit kodutarbijatele ja Eesti ettevõtetele! Me ei ole sellega nõus. See ei ole mõistlik, see ei ole vastutustundlik. Ja loomulikult me teeme ettepaneku. Millise ettepaneku? See võib kõlada ehmatavana, aga me paneme ette lükata see [eelnõu] selles mõttes tagasi, et katkestame teise lugemise. Sellisel kujul, läbipaistmatult, pealepressituna neid asju ei tehta. Mida peaminister mulle täna siin ütles? Ma küsisin selle kohta ja ta ütles, et tema pole sellest kuulnudki. Mis ülekoormustasu? Mehed räägivad kuskil, mingid eksperdid arutavad – ei, tema ei tea midagi. Ei-ei! Nii ütleb mulle riigi peaminister, kõneledes sadadest miljonitest eurodest. Endine kliimaminister! Näete, kui lühikese mäluga mees meil riiki juhib. See nagu temasse ei puutuks! Kui on vaja energeetikas otsuseid langetada – see puudutab Kiisa jaama, see puudutab seda, et Eesti Energia reiting ei kukuks [rämpsuks], see puudutab tegelikkuses Narva jaamade täismahus töö tagamist –, siis ollakse puu otsas. Paugu otsas, kui puu käis, või kuidas öeldi seal Peeter Võsa saates. Ja nüüd korraga ollakse küll siin mehed väljas, vassitakse ja võetakse ühiskonnale sellist koormust. Täiesti käpardlik ja vastutustundetu agenda! Tuleb aeg, kui need otsused loomulikult revideeritakse. Aga sellega olete jällegi andnud Eesti turule, Eesti majanduskeskkonnale täiendava negatiivse signaali.

Aitäh!

Ja nüüd ma lõpetan oma kõne. Ma loodan, et ma veensin vähemalt sotsiaaldemokraate: toetage Isamaa ettepanekut, toetage katkestamisettepanekut!

Aitäh!

Saame niigi palju sellest asjast kasu! Aga ma nüüd toon oma laua pealt katkestamisettepaneku. Aitäh!

Jah, aitäh! Niikaua saan ma vahepeal öelda, et Mario perekonnanimi on jätkuvalt Kadastik, mitte [Kivistik]. Nii et ühe vea ma tuvastasin, mille saan siit puldist välja öelda. (Urmas Reinsalu saalist: "Vabandust, ma oli nii …") Te olite hoos. Et debatt oleks õige debatt, siis ma – Kalle Grünthal, vabandan – annan vastusõnavõtuks [sõna] Riina Sikkutile.

Aitäh! Urmas Reinsalu ei ole viimased kaks aastat valitsuse liige olnud. See on muidugi võimaldanud tal tõusta Eesti populaarseimaks poliitikuks, aga see on ühtlasi jätnud ta teadmatusse sellest, mida sotsiaaldemokraadid valitsuskabineti laua taga on küsinud või arvanud. Selle tehnilise eelnõu arutelus on minu küsimus, kus on suur pilt ja millal see Riigikokku arutlusele jõuab, täielikus kooskõlas sellega, mida ma olen küsinud valitsuskabineti laua ääres. Nii mina kui teised sotsiaaldemokraatide saadikud on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et energeetika üksikotsuseid, mis on kaalukad ja seotud ka teiste otsustega, ei saa teha enne, kui tervikpilt on olemas. See on olnud meie ootus nii kliimaministritele, neile, kes on järjest selles ametis olnud, kui ka praegusele valitsusele. Seega oli see küsimus loogiline ja kooskõlas selle seisukohaga, mida sotsiaaldemokraadid on esitanud nii valitsuse laua taga kui tegelikult ka avalikult ajakirjanduse vahendusel. Aitäh!

Suur tänu teile! (Urmas Reinsalu hüüab midagi saalist.) Urmas Reinsalu, neid jutte saab jätkata väljas, mitte saalis. Aga jätkame sõnavõttudega. Kalle Grünthal, palun!

Kui te nüüd aega saate, siis ma paluksin kaheksa minutit.

Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Siin minu paremal käel asetsevas pingereas istuvad EKRE fraktsiooni saadikud ja nende hulgas istub üks väga tähelepanuväärne mees, kelle nimi on Rain Epler. (Saalis räägitakse.) Hurraa! Väga hea! See mees ei paista silma mitte sellepärast, et tal on huvitav soeng, vaid ka sellepärast, et ta on Riigikogu liikmetest üks teravaima mõistusega inimesi. Ta pani tähele väga olulist asja, mis tegelikult tähendab seda, et Eesti poliitikat ei juhita mitte siit saalist, vaid Brüsselist. Nimelt, 14. aprillil oli siinsamas saalis energeetikaküsimuste arutelu ja meie peaminister Kristen Michal ütles otse välja – asi puudutas tuuleparkide teemat –, et tema ei juhi Eesti riiki, lähtudes Eesti huvidest ja vajadustest, vaid ta ootab Brüsselist käsku meretuuleparkide rajamise kohta, [siis selgub], kas see on Eesti tarbijale vastuvõetav või mitte. Ehk siis peaminister tegeleb Eesti riigi ressursside mahamüümisega. Kui peaminister ei käitu riigijuhi, vaid Brüsseli käsutäitjana, siis ei maksa oodatagi, et siia tuleksid mingisugused head eelnõud nagu praegugi. Mitte ükski – mitte ükski! – peavoolu häälekandja ei pööranud sellele tähelepanu ja ainuke, kes sellele tähelepanu juhtis, oli Rain Epler. Müts maha selle ees, sest ta paljastas, millist poliitikat tegelikult Eestis aetakse. Meretuulepargid [kasutavad] Eesti loodusressurssi, mille [abil saadav] kasum peaks kuuluma Eestile. Aga see lükatakse kõrvale. Eestil on veel häid loodusvarasid – võtame haruldased muldmetallid, fosforiidi –, ja mis kõige tähtsam, meie puhas põhjavesi. Seda kõike tahab seesama Reformierakonna valitsus lihtsalt maha müüa. Ainukene takistav tegur on praegu rahvas. Kes on rahvas? Põhiseaduse järgi on ta kõrgeima võimu kandja. Aga tegelikkuses on see vaid hüüdlause paberil. Kõrgeim võim kuulub kellele? Valitsusele ja tema ametnikele, kelle hulk on pidevalt kasvanud, pankadele ja suurkorporatsioonidele, kellel on oma tööjõud. Ja kõik ülejäänu on ballast, millest tuleb vabaneda. Ega muidu ei tõstetaks neid makse: tulumaks, käibemaks, automaks, aktsiisid. See nimekiri on lõputu. Milleks on meil vaja pensionäre? Nad on äritegemise juures ainult kulu, neid on vaja ülal pidada. Neid pole vaja. Lasterikkad pered – võtame neilt toetusi vähemaks, sest neid pole vaja. Ja valitsuse praegune poliitika liigubki sinna suunda, et Eesti rahvas siit maalt välja süüa. [Nad on siis] kas rahapuuduse tõttu sunnitud ära minema või surevad lihtsalt nälga. See on taktika. Ma ei hakka rääkima praegu ühestki varasemast põhiseadusvastasest teemast, vaid puudutan viimast. Siin räägiti tuuleparkidest ja minister Erkki Keldo ütles, et kui kohalikud omavalitsused ei nõustu tuuleparkidega, siis me võtame neilt otsustusõiguse ära. Saate aru? Põhiseadus ütleb, et kohalikel omavalitsustel on õigus kohaliku elu küsimusi iseseisvalt otsustada. Kas see ei ole siis põhiseadusvastane tegevus? On. Minu meelest me oleme jõudnud praegu sellisesse olukorda, kus rahvas – sina, sina ja ka sina – peab otsustama, kas meil on oht põhiseaduslikule korrale, ja reageerima nii, nagu ütleb põhiseadus: osutama omaalgatuslikku vastupanu. Me ei saa leppida sellega, et meie riiki juhitakse kuskilt Brüsselist, kus on salajaste otsustega meie maavarad turule pandud. Ainuke segav faktor on praegu veel ainult Eesti rahvas. See on nüüd see koht, kus me ei saa enam taganeda, me peame võtma vastu mingisuguse otsuse. Rahvas, see on praegu teie teha! Seesama eelnõu, mis siia tuli ja kanti praegu ilusasti ette, on teile järjekordne rahaline koormis. Te lähete siit minema, et ametnikud ja Reformierakonna liikmed saaksid ajada siin rahulikult äri, kus liiguvad miljonid ja miljardid. Me ei tahtnud sellist Eestit. Me lubasime küll kunagi laulva revolutsiooni ajal süüa kartulikoori, kuid mitte lõputult. See asi tuleb katkestada! On vaja rahva omaalgatuslikku vastupanu sellele jõhkrusele, mis Eesti Vabariigis toimub.

Aitäh! Järgmisena Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt aitäh kolleegile hea sõna eest! Ma ise tagasihoidliku inimesena muidugi nii uhkelt ennast esile ei tõstaks, aga kahtlemata ma pingutan päevast päeva, et anda oma panus, et asjad liiguks paremas suunas. Enne kui ma eelnõu juurde jõuan, ma peatun veel ühel tänase debati aspektil. Täna oli siis kolleeg Sikkut see, kes kandis ette selle sotside mantra, et nad olid valitsuses ja tegid küll halbu otsuseid, aga nad ei tahtnud neid üldse teha, nad tegelikult olid kogu aeg nende vastu. Juba valitsuses olles sotsid rääkisid, et nad tegelikult tahtsid head, aga pidid ikkagi hääletama maksutõusude, peredelt toetuse äravõtmise ja ka energeetika valeotsuste poolt. Aga nad väidavad, et nad tegelikult ei tahtnud seda teha. Ja ma olen kindel, et Riina … No kindel ei ole, aga näen ette, et Riina võib kasutada võimalust vastulauseks ja veel kord selle mantra meile siin täna ette kanda. Aga seda ei maksa uskuda. Kui sa oled mingis asjas endas ikkagi kindel, siis sul on tegelikult võimalik koalitsioonist ära tulla, mingi [eelnõu] vastu hääletada ja nii edasi – teod on ikkagi heade mõtete mõõdupuuks –, aga sotside puhul see ei realiseerunud. Nii palju ütlen veel, et Riina on tegelikult energeetikaga omal ajal tegelenud küll, ta üsna meelevaldselt ja päris pikalt takistas ühel Eesti energeetikaettevõttel elektrivõrguga ühenduse saamist. Aga lõpuks, kui Riina asus teisele tööle, vist tervist edendama, sai energiatootmine jälle edasi minna. Nii et kogemust tal on. Nüüd selle tänase eelnõu ja sellega seotud debati juurde. Mis puudutab saartalitlust, siis ma arvan, et see on peaaegu nagu julgeolekuküsimus, kus tegelikult suuri sisulisi vaidlusi erakondade vahel ei ole. Noh, julgeoleku puhul muidugi on vaidlus selle üle, et koalitsioon räägib sõnades sellest, et julgeolekusse pannakse raha, aga kui hakkad näpuga järge ajama, siis selgub, et raha on läinud igale poole [mujale]. Aga saartalitlus, eks ole, tekkis sellest, et me lõime valmisoleku ja ühendasime ennast Venemaa võrgust lahti. See oli minu arvates julgeoleku mõttes oluline, [vältimaks], et see oleks saanud juhtuda meile halval, ebamugaval ja ootamatul hetkel. Nii et selle üle suurt vaidlust ei ole. Mis puudutab kogu seda sagedusreservi ja tasakaalustamisvõimsuste temaatikat, siis kolleeg Kadastik minu rõõmuks lasi kõlada siin mõnel mõttel, mis isegi tõele vastavad. Ta kinnitas, et kui meil oleks [näiteks] tuumaenergiavõimsus, aga kuni selle saamiseni fossiilkütustel põhinevad energiatootmisvõimsused, siis meil tegelikult tuule‑ ja päikesevõimsusi vaja ei oleks. Vastupidine juhus: pane tuulikuid ja päikeseparke nii palju, kui tahad, sa ei saa hakkama ilma, et pead sinna kõrvale tegema mingisuguse võimsuse, mis katab ära hetked, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Täna vaadatakse üle maailma üldiselt gaasi poole. Eesti puhul on lihtsalt küsimus selles, et hinna poolest oleks soodsam kasutada gaasi asemel põlevkivi. Ja meil siin mõned inimesed kipuvad pidama hirmus tähtsaks seda CO2-heidet. Kui teha elektrit gaasist, mis on Eestisse toodud kas USA-st või Katarist, ning arvestada juurde ka transpordi, veeldamise ja taasgaasistamise kulud, kogu see ahel, siis tegelikult on ka heite mõttes põlevkivi ja gaas praktiliselt võrdsed. Ma ütlen veel kord: kui me oleme teinud piisavalt põlevkivivõimsusi, siis tegelikult tuult ja päikest ei ole vaja. Nii et olgu see asi siin ära öeldud. Ja noh, seda kinnitas samuti kolleeg Kadastik siit puldist, et vajadust tasakaalustamisvõimsuste või sagedusreservi järele tekitabki võrku lisanduv juhuelektri tootmise võimsus. See, et Mario enne rääkis, et tema aitab ka Eesti riigil sagedust hoida ja võimsust tasakaalustada, on väga tore, aga teiselt poolt ta oma päikesepaneelidega ajab seda [tasakaalu] ka paigast ära, tekitab vajadust tasakaalustamise järele. Nii et ma ütleks viimase asjana … Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma tuletasin siin debatis meelde kuulsusrikast pikaaegset asekantslerit, kes energeetikaga tegeles ja kes ka nüüd energeetikaga tegeleb, aga ühes suures välismaises energiaettevõttes. Ta lõi kunagi seadusraamistiku, mille kohta talle öeldi, et kui ta nii teeb, siis pärast see asi ei tööta hästi. Aga ta arvas, et tal on õigus. Ja siis tekkis Eestis olukord, et kantsleri arvates pidid toetust saama ainult 50-megavatised päikesepargid, aga hiljem said toetust ka 500-megavatised, mis olid lihtsalt tehtud nii, et oli 10 korda 50 megavatti. Kantsleri käsitlus selles olukorras oli see, et mitte tema ei teinud midagi valesti, vaid ettevõtjad, va kurinahad, käitusid halvasti. Vot sellise käsitlusega ei saa nõus olla, sest ettevõtjad peavadki käituma nii, nagu seadusandlik raamistik ette näeb. Ja ettevõtjad ka täpselt nii käitusid. Kõik need uued tooted ja teenused, mida kutsutakse süsteemiteenusteks ja mida meil järjest juurde tekib nagu seeni pärast vihma, tekivad sellepärast, et ikka arendatakse seda juhuenergeetikat. Ja kui neid asju rabedalt korraldatakse, siis me võime leida ennast aasta või kahe pärast olukorrast, kus saab Kadastikule näiteks [öelda]: "Mario, oli siin saalis ju juttu, et võib-olla see asi ei ole päris läbi mõeldud." Aga Mario on selline mõneti naiivne ja siiras inimene, ta ütleb: "Ma ei usu, et keegi hakkab siin neid auke ära kasutama." Elame, näeme. Mõnikord läheb nii, et hakkavad, mõnikord nii, et ei hakka, aga ei maksa luua kiusatust ja võimalusi seda teha. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimiste käigus on võimalik [teha] ainult üks vastusõnavõtt. Ma ei saa kahjuks, Riina, sulle rohkem [sõna] anda, ehkki sind mainiti. Jaak Aab, palun järgmisena!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! See on ikka päris huvitav jälle, et kui energeetika siin saalis üles kerkib, siis on [teemad] seinast seina. Lõppude lõpuks ma arvan, et tavainimene, kes seda debatti jälgib, ei saa enam üldse mitte millestki aru. See on nagu Kört-Pärtli särk, kõik segamini. Noh, ma arvan, et põhjust peeglisse vaadata on kõigil, kes on viimasel ajal valitsuses olnud ja energeetika arendamise eest vastutanud. Ja tuletan ikka meelde Riigikogule, et tegelikult üks oluline sündmus, mis ka just praeguse eelnõu sisu ja seda olukorda mõjutab, on desünkroniseerimine. Selle poolt me olime kõik, sest selles julgeolekuolukorras ei oleks olnud võimalik midagi muud teha. Ja seda tehti ka, ütleme nii, peaaegu ennetähtaegselt, sest esialgu oli veidi pikem tähtaeg mõeldud sellele. Küll aga tuleb endale tuhka pähe raputada selles mõttes, et neid protsesse oleks saanud ju mõned aastad tagasi ikka ette näha. Energiamajanduse arengukava uuendamise protsessi raames – see võeti valitsuses vastu novembris 2021, kui ma [õigesti] mäletan – oleks ka tegelikult saanud ette näha erinevaid stsenaariume, mida selline muutus meie elektrisüsteemis põhjustab, ja motiveerida siis kas teatud energiavõimsuste või salvestuse juurdetoomist, mille mingi osa puudus. Ma just Marioga rääkisin. On jutt, et tegelikult praegune tasakaalustus on nii kallis, kuna ei ole kohapeal saada näiteks salvestusvõimsusi, mis neid kõikumisi kõvasti ära hoiaks ja tippusid maha tõmbaks. Need on Eestis tulemas, jah, on planeeritud, aga vahepeal on niisugune tühimik, kui me maksame päris kõrget tasu selle eest, et neid võimsusi siin ei ole. Nii et rääkida, et ainult põlevkivi päästab meid või ainult tuuleenergia päästab meid või ainult salvestus päästab meid, ei ole õige. See ongi energiakokteil, mida oleks pidanud erinevate stsenaariumide puhul ette nägema ja mille oleks siis võinud läbi vaielda. Ka riik oma otsustes ja Kliimaministeerium, Elering ja nii edasi oma tegevuses oleks siis pidanud seadusandlikus raamis arvestama kõike, millest siin juttu on olnud. Jah, Urmas tõenäoliselt armastab alati käia lauale suuri numbreid ja niimoodi inimesi ehk ärevile ajada. Ma usun, et kõik need suuremad numbrid, millest siin on täna räägitud, ei realiseeru, sest kas või ühel suurel akupargil on mõju näiteks tippude tasandamisele ja tasakaalustamise kallite lahenduste ostmise [vajadust] see kohe kõvasti vähendab. Kõvasti! Midagi teha ei ole, desünkroniseerimise poolt me olime ja need tehnilised järelmid on meil siin laual. Ja praegu ei ole meil teist lahendust kui need seadustada. Need süsteemid tagavad meile nii saartalitlusvõime kui ka süsteemi tasakaalu. Ilma nendeta me ei saa siin eksisteerida. Küll aga peab tõsiselt mõtlema selle peale, et võimalikult kiiresti näeks tõesti energiamajanduse arengukava, kus neid erinevaid aspekte on arvestatud ja kus riik peab ka tegema järgmised otsused: milliseid energiatootmisvõimsusi on juurde vaja. Seda, et neid üldse juurde on vaja, me teame. Meie energiatootmise bilanss on pea 40% defitsiidis, nii vist väitis energeetika- ja majandusminister ise, ja ega lähemal ajal muud kiiret võimalust [olukorra parandamiseks] ei ole. Hirmutada inimesi tuuleenergiaga ei ole ka mõtet. Tuuleenergiavõimsuste [ja teiste] taastuvenergiavõimsuste kõrvale peab lihtsalt tulema nii salvestust kui ka juhitavaid tootmisvõimsusi. Siis on see süsteem tasakaalus ja lõpuks kindlustab meile ka normaalse hinna. Nüüd, kuidas kõik need tasud kinni makstakse? Tõesti on olnud erinevad lahendused, ka teistes riikides. Sotsiaaldemokraatide poolt ma ütlen Urmasele, et me selle eelnõu [menetluse] katkestamist ei toeta – on ka ajakriitilisi tehnilisi lahendusi, mis siin sees on –, aga küll toetame Isamaa ettepanekut, et seni, kui saabub selgus või need tasud enam tarbijat nii kõvasti ei löö, võiks kaaluda seda, et Elering võiks lähemal paaril aastal …

Kas soovid lisaaega?

… seda tasu [maksta]. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Nagu ikka, ei olnud plaanis pulti tulla, aga siis hakati ajama sihukest juttu, et peab tulema. Kõigepealt, Urmas, sinu väide oli, et kuskil tehakse metoodika, aga keegi ei tea, mis see on, palju see maksma hakkab ja see on kõik ilgelt salajane. Ei ole. See on Eleringi välja töötatud metoodika selleks, et katta see konkreetne kulu võimalikult mõistlikult, tarbijale võimalikult soodsalt, ja selle kinnitab Konkurentsiamet. Kui sa muidugi leiad, et kõik need ametid on mõttetud, siis see on omaette küsimus. Väita lampi, et 120 miljonit aastas on see kulu – see on selline hinnang, mille võiks võib-olla anda esimese klassi matemaatikat õppinud inimene, kes ei tea midagi sellest, et ühe kuu andmete põhjal ei saa ekstrapoleerida järgnevate aastate [kulu], kui kogu süsteem selle käigus muutub. Ma ei tea, kes oli see ekspert, kellega sa rääkisid. See 120 miljonit tuleb sellest, kui sa märtsikuu 11 miljonit korrutad umbes 12-ga. Siis sa saad sinna kanti numbri, aga see eeldab seda, et turg jääb täpselt selliseks, nagu see märtsis oli, mis on täiesti jama, arvestades seda, nagu me teame, et turule on tulemas sadades megavattides akusid ja keskmine aktiveerimine on sarnases suurusjärgus. Arvestada, et Kiisa jääb oma kalli hinnaga uhama kogu aeg nii nagu märtsis, on vägivaldne või tahtlik vale. Ma isegi ei tea, mis see täpselt on. Aga igatahes ei saanud ma jätta seda mainimata (Saalis räägitakse), sest see on põhiline osa sinu argumendist, mis on, noh, vale ja tuleb ümber lükata. Samamoodi jällegi matemaatikaküsimus: kuidas ümardatakse 34 miljonit? Klassikalised ümardusreeglid ütlevad, et kas 35 või 30 miljoniks. Aga Urmas ümardas 40 miljoniks. Ma saan aru, et sa tahad näidata suuremat numbrit, selleks et saaks valitsust rohkem taguda ja et saaks oma populaarsust üles, aga see ei ole see koht. Tegelikult on saartalitluse reserv väga selgelt seotud meie energiajulgeolekuga, see oli lahtisünkroniseerimise puhul vajalik. See oli pikalt ette teada, et on vaja luua sagedusreserv ja meil on vaja hakata [sagedust] ise hoidma, sest me ei saa istuda Venemaa õla peal selle koha pealt. Kui nüüd leitakse, et see on väga halb asi, et esimene kuu oli kallim, kui prognoositi, ja selle pealt tehakse mingeid kõrgeid avaldusi, siis see ongi populismi sisu. (Saalist öeldakse midagi.) Tšš, mina räägin praegu! Teine asi. Ausalt öeldes on märgiline, et Isamaa, kes kogu aeg räägib, et on vaja põlevkivi hoida, esitab katkestamise ettepaneku eelnõu kohta, mis üritab põlevkivi elus hoida. Märgiline, tuleb ära markeerida. Ja nüüd Raini kommentaaride juurde. Rain läks küll ise ära. Aga ma ei öelnud – põlevkivi ja tuum versus tuul –, et tulekski teha põlevkivi ja tuuma. Ta võttis mu kommentaari, vastuse teise osa ja interpreteeris seda kõigeks. Aga ta siin unustas hinda markeerida. Loomulikult me võiksime kogu aeg põlevkiviga istuda. Aga siis me oleksime maksnud eelmisel aastal elektri eest pea kaks korda rohkem, kui me maksime. Ei, isegi rohkem. Kui me võtame CO2-kvoodi ka arvesse, siis kolm korda rohkem. Isegi kui me CO2-kvoodi kuidagiviisi, mingi imenipiga suudaksime välja jätta, oleksime [maksnud] kaks korda rohkem. Ma ei saa aru, miks ta tahab rohkem maksta või miks ta tahab, et Eesti rahvas maksaks rohkem. Mina seda ei soovi. Seetõttu ma ikkagi leian, et tuult on ka vaja, et saaks hinda alla. Senikaua kuni tuum tuleb, meil lihtsalt ei ole muid häid alternatiive. Päike on ennast ammendanud, tõesti, suuri maaparke ei ole mõttekas ehitada, [päikesepaneele] on mõttekas oma koju panna. Ja ma saan ka ilusti vastata tema kommentaarile, et mina olen ka see, kes ajab võrgu sassi. Ei ole. Mul on akud. Minu tootmine läheb akusse, läheb oma tarbimise jaoks ja ainult üksikutel juhtudel müün ma seda võrku, enamasti kusjuures selleks, et stabiliseerida sagedust. Vaat need olidki need asjad, mis ma tahtsin ära markeerida, et lihtsalt ei jääks eetrisse totaalne populism. Aitäh!

Aitäh! Yoko Alender, palun!

Aitäh! Palun alustuseks, et saaksin rääkida ilma vahelehõigeteta Isamaa fraktsiooni pingist. See oleks viisakas. Aitäh teile! (Saalist öeldakse midagi.) Väga kena. Austatud juhataja! Head kolleegid! Tegemist on tõesti ülimalt olulise eelnõuga. Siin on kaks teemat. Saartalitluse puhul me vajame mõlemat, selleks et meie elektrivarustus oleks kindel, taskukohane ja üha puhtam, mida enam me saame juurde uusi puhtaid tootmisvõimsusi. Kõigepealt põlevkivireservi hoidmisest. See eelnõu tagab selle, et meie põlevkivijaamad tagavad meile reservi igal ajahetkel, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, kui muid tootmisvõimsusi ei ole piisavalt ja [elektrit] ei tule ka välisühenduste kaudu. See eelnõu aitab tagada selle, et kõik põlevkivijaamad saavad olla töövalmis. Ilma selle eelnõuta see ei ole võimalik. Tõepoolest, see on märgiline, et erakond, mis võtab väga tihti põlevkivi teemal sõna, Isamaa Erakond, tegi oma esioraatori suu läbi selle eelnõu [menetluse] katkestamise ettepaneku. Väga märgiline. Milline on selle põlevkivireservi hoidmise kulu tarbijale? Kui seda reservi ei oleks, oleksid meie tipuhinnad tõepoolest kolm korda kõrgemad, ehk siis tegelikkuses on see ka majanduslikult mõistlik. See kulu on keskmisele kodutarbijale 13 eurot aastas – et [öelda] siin summasid, millega inimesed suudavad oma tarbimise ja kulude, oma pere kulude puhul arvestada. 13 eurot aastas. Mis puudutab desünkroniseerimist, siis see oli aastakümnete kõige olulisem samm selleks, et tagada Balti riikide, sealhulgas Eesti energiajulgeolek. Seda valmistati ette umbes 15 aastat. [Sellele aitasid kaasa] väga paljud inimesed alates toonasest peaministrist Andrus Ansipist, kes oli esimene, kes allkirjastas Euroopas kokkuleppe selle sammu läbiviimiseks, ja lõpetades kõikide nende energeetikutega, kes olid veebruarikuus ööd ja päevad valvel, et see protsess sujuks tõrgeteta, nii et tarbija seda ei märkagi, ehkki oli palutud valmis olla erinevateks sündmusteks. Loomulikult, valmisolek on alati hea, aga nagu riik lubas, et see sujub tõrgeteta, nii ka oli. Siinkohal kasutan võimalust tänada kõiki, kes sellesse panustasid, eesotsas ühe aasta eurooplase tiitli kandidaadi Kalle Kilgiga, kes on Eleringi juht. Tahan kiita Eleringi samamoodi selle koostöö eest, mida nad tegid kõikide osapooltega kogu desünkroniseerimise protsessi vältel. Loomulikult on meie enda poolt sageduse hoidmisega seotud kulud. Ent me peame vaatama ka seda, mida me oleme selle protsessi käigus juba saanud. 1,6 miljardi euro eest on tugevdatud Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrke. Need on täna paremad tänu desünkroniseerimisele ja sellele, et me sünkroniseerisime end Mandri-Euroopa sagedusalaga. Me ei sõltu enam Venemaa ega Valgevene tegudest energeetikas. Ülioluline! Ja loomulikult tuleb selle eest ka teatud tasu maksta. Seda kulu tõepoolest prognoositakse, kuna see on turupõhine. Nii nagu siin ka komisjoni ettekandja ülevaadet andes [ütles], see võib jääda tarbija jaoks kuni 0,8 senti kilovatt-tunni juurde. Aga mida enam tekib turule uusi akusid, uusi kiirelt juhitavaid võimsusi ja turg seda optimeerib, seda madalam saab kulu olla. Kallid kolleegid! Mitte keegi meist ei kahtle ei põlevkivireservi vajalikkuses ega ka selles, et liitumine Mandri-Euroopa sagedusalaga – see oli energiaiseseisvuse päev 9. veebruaril – oli seda väärt. Aitäh!

Aitäh! Kas Rain Epler tahab vastusõnavõtu [teha] või kuulab Lauri Laatsi ka ära? Äkki mainitakse sind veel. Võtad kohe? Anname siis kohe. Rain Epler, vastusõnavõtt.

Kui Lauri mind mainib, siis ilmselt ta kiidab, nii et ma ei pea sellele vastama. Ma vastan Mariole. Mis puudutab hinda, siis USA-s on Texase piirkonna kohta tehtud analüüs, mis ei ole Lazardi mudeli [põhine], vaid võtab arvesse ka muid kulusid kui kütus ja hästi lühike kasutusaega ja nii edasi. See ütleb, et kõige odavam on maagaas, sellest umbes 50% kallim on tuule ja päikese kombinatsioon, mida toetab maagaas, ja sellest veel 50% kallim on tuul ja päike, mida toetatakse akudega. Lihtsalt, et oleks see gradatsioon paigas. Nüüd teine asi, mis puudutab põlevkivi. Esiteks ma markeerin ära selle, et Reformierakond on siin pikki aastaid põlevkivi tugevasti vaenanud. Ma mäletan, et kui Kaja Kallas ja Mailis Reps veel koalitsioonilepingut arutasid, siis nad tulid rääkisid iga õhtu ilmarahvale AK-s, mis nad täna arutasid. Siis oli üks teemasid see, et põlevkivist tuleb energiatootmises ikka ruttu lahti saada. Nüüd on Reformierakond võtnud uue jutu – ilmselt mõtlevad suure hulga valijate, noh, eksitamise peale –, et Eesti Energia tahab põlevkivijaamad kinni panna, aga nemad neid kaitsevad. See on jälle selline poliittehnoloogiline häma. Aga ma ühe võrdluse toon veel: seesama gaas versus põlevkivi ja nendest energia tootmise hind. Vaatasin eile, ühe megavatt-tunni [elektri] tootmiseks vajaliku gaasi [hulk] maksab Rotterdamis 34 eurot – kütus, mida on vaja megavatt-tunni, mitte megavati energia tootmiseks. Uurisin järgi, põlevkivi läheb megavatt-tunni [energia] tootmiseks umbes tonn, Auveres tegelikult vähem. Tonn põlevkivi maa peal, kui see on kütmiseks valmis, [maksab] 20 eurot, ja see sisaldab ka keskkonnatasusid. Ilma keskkonnatasudeta on see kaks korda odavam kui gaasi hind. Ja noh, jaamade ehituskulu on selline: võib-olla põlevkivijaama ehituskulu on natuke suurem, aga gaasi[jaama] eluiga on jällegi palju lühem. Nii et kui me [arvestame], et see on umbes võrdne, siis on põlevkivist elektri tootmine poole odavam kui gaasist. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna me käsitleme siin seaduseelnõu 555. Meile on toodud siia väike tükike kogu sellest temaatikast, energiapoliitikast. Tegelikult me ei saa seda teemat käsitleda ainult selle eelnõu põhiselt. Siin on välja toodud erinevad aspektid. Nii nagu me kuulsime, on siin kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Aga kui see asi lühidalt kokku võtta, siis võib öelda nii, et keerati üks asi kokku ja nüüd püütakse see paremaks teha. Just nimelt see 555 SE seda meile ka ütleb. Hea kolleeg mainis ära, et see eelnõu räägib sellest, et jääks põlevkivireserv, et see oleks tagatud. Mina [küsin], kuidas on võimalik tagada põlevkivireservi. Paberi peal kindlasti on. Aga vaatame, kuidas seda on võimalik reaalselt, füüsiliselt teha. Needsamad spetsialistid ütlevad, et head poliitikud, seda lihtsalt ei ole võimalik teha, sest need katlad peavad olema kogu aeg töös. Ka Eesti Energia juhid on pidevalt öelnud, et kui me laseksime neil rohkem põlevkivi põletada, kui põletusjaamad oleks pidevalt töös, siis nad suudaksid elektri hinna alla tuua. Ja nad on veel öelnud, et põletuskambrite käivitamine, kui need ei ole töös, on praktiliselt võimatu. Need amortiseeruvad ja sellest tekivad keskkonnaprobleemid. Ka see raport on tegelikult olemas ja need asjaolud on meile teada. Nüüd siis tullakse ja öeldakse, et meil on siin seaduseelnõu 555 ja see näeb ette, et meil säiliks 1000 megavati ulatuses reservid, mis töötaks põlevkivi peal. Veel kord: teoorias, paberi peal jah, aga praktikas peaaegu võimatu. Aga sellest miskipärast ei taheta rääkida. Hea kolleeg mainis veel, et kui meil need reservid ei oleks olnud tagatud – need on tema sõnad –, siis oleks tipuaegadel elekter olnud kolm korda kallim. Need ei ole minu sõnad. See veel kord tõestab selgelt seda, et põlevkivi on energeetikas meile vajalik, aga mitte sellisel viisil, nagu see on siia sisse kirjutatud rohepöörde raames. Siin keegi ei vaidle ju vastu sellele, et desünkroniseerimine ja saartalitlus on vajalikud. Loomulikult tekkis tänu sellele täiesti uus olukord. Me oleme ühiskonnana selle otsuse vastu võtnud. Siin tegelikult väga suuri vaidlusi ei ole. Küsimus on selles, kuidas me selle eest maksame, kas on olemas võimalus efektiivsemalt ja väiksemate kuludega läbi [ajada]. On küll! On küll! See üllatus ja uudis, mis puudutab Kiisa jaama müümist – no see ei mahu mitte mingitesse raamidesse. Sellist asja lihtsalt ei tohi Eesti riigis lubada, et me müüme väga strateegilise elektrijaama lihtsalt maha. No kuidas on üldse mõeldav seda arutada?! Ja samal ajal, kui me seda kõike arutame, on mul selline tunne, et see, et meie valitsusel ei ole usaldust – 21% rahvast usaldab –, on tegelikult väga suur probleem. Nagu ma aru saan, ükskõik mis eelnõuga nad siia tulevad, nii kui nad siia puldi taha astuvad, on tegelikult väga raske neid tõsiselt võtta, kui ei ole usaldust. See on veel suurem ja laiem probleem, see ei puuduta ju ainult energeetikat. Samal ajal unustatakse jälgida, mis toimub teistes riikides. Vaatame, mis toimub rohepöördega teistes riikides, ma toon välja mõningad asjaolud ja faktid. Näiteks, mis puudutab meie [lähi]riiki Rootsit, siis Rootsis toodavad tegelikult kõik tuulepargid juba seitsmendat aastat lihtsalt kahjumit. Kahjumi suurus on aastas 35%. See ettevõtmine on üles ehitatud ka toetuste peale, täpselt samamoodi, nagu taheti rakendada siin toetuste mehhanismi. Vaatamata sellele on tootnud Rootsis kogu tuuleenergiasektor seitse aastat järjest kahjumit. Suurbritannia pani arendused kinni, Saksamaal on omad probleemid. Soome üks suurim päikesepaneelide valdaja Valoe läks pankrotti, on alustatud pankrotimenetlust. See on see rohepoliitika.

Soovid sa lisaaega?

Jaa, oleks tore küll.

Kolm minutit lisaks.

Vaatamata sellele, et meile tulevad erinevatest riikidest selged signaalid, et rohepöördega on probleemid ja ettevõtted on suurtes kahjumites, meil öeldakse, et aga paneme edasi. Las roheratas sõidab! Alustame veel uusi projekte ja loomulikult tuleb kõike doteerida ka. Mul on tunne, et me oleme ära kapseldanud ennast ja me ei näe üldse, mis väljaspool toimub. Rääkimata kõikidest signaalidest, mis puudutavad Poolat, Saksamaad, Prantsusmaad, Itaaliat. Sealt tulevad kogu aeg signaalid, et tegelikult me peaksime kogu rohepoliitika üle vaatama ja lähenema sellele asjale teise nurga alt, vähemalt pidurdama kogu seda protsessi, mitte nii hoogsalt [edasi minema]. Aga meie oleme seadnud endale veelgi suuremad eesmärgid, veelgi ambitsioonikamad eesmärgid, me tahame kõike seda ära teha tunduvalt kiiremini kui kõik teised Euroopa Liidu liikmed. 2035. aastaks olgu Kiisa [jaam] müüdud, olgu samas mahus roheenergiat, kui on toodetavat, tarbitavat [energiat]. Ja see ei lähe üldse korda, et Rootsi tuuleenergiasektor on juba seitsmendat aastat kahjumis. Aga kes selle kahjumi siin kinni maksab sellel väiksel turul, kus me oleme? See kõik tuleb tegelikult hiljem jällegi maksumaksja õlgadele. Nii et veel kord: me ei saa lähtuda ainult ühest või teisest tükikesest seaduseelnõudes, mida meile siia pidevalt tuuakse. Öeldakse, et aga see eelnõu parandab ühte või teist või kolmandat probleemi. Me peame seda asja vaatama tervikuna, ja tegelikult tervikuna see asi lihtsalt ei toimi. See ei toimi, see on kallis ja see loomulikult koormab meie inimesi ja riiki ning hakkab koormama ka edaspidi. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena on siin Urmas Reinsalu. Kas teil nüüd on [kõne] fraktsiooni nimel? Fraktsiooni esimees on nõusoleku andnud, jah? (Saalist öeldakse: "Reformierakonna fraktsiooni nimel.") Saab ainult Isamaa fraktsiooni [nimel].

Ainult Isamaa tohib kõneleda või? Ära nüüd nii karm ole. Võtaks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Enne mind kõneles siin proua Alender, endine kliimaminister. Püstitas siin väiteid ja kõneles odavast elektrist, mida see seaduseelnõu kaasa toob. Loomulikult on tegemist vale ja avalikkuse eksitamisega. See seaduseelnõu kehtestab uued tasud Eesti elektritarbijatele, nii kodutarbijatele kui tööstustarbijatele ja tootjatele, prognostiliselt summas 34 miljonit eurot – see puudutab saartalitlustasu, et olla täpne –, ja reservvõimsustasu puhul suurusjärgus 120 miljonit eurot. Härra Kadastik raputab pead, kuid mina olen kõnelenud rahvusvaheliste sõltumatute energiakauplejatega, ka turuosalistega. Nii et minu ekspertiis, ma arvan, on relevantsem, arvestades ka seda, et praktika viitab sellele, et minu esitatud arvestuslikud numbrid on pigem paraku pädevamad, kui on olnud valitsuse eeldused. Ja ma juhin tähelepanu, et seaduseelnõus ei ole mitte mingisugust sotsiaal-majanduslikku [mõju] või arvestuslikku [kulu] välja toodud. Nii et kui parlament möödaminnes selle vastu võtab, toob see meile kaasa – kogu elektriturg Eestis oli eelmisel aastal 700 miljonit eurot pluss – suurusjärgus 120 miljonit pluss 34 miljonit eurot täiendavat tasu, mis on loomulikult maks, on loomulikult avalik-õigusliku sisuga. Nii et see Kliimaministeeriumi häma, et tegemist on mingi eraõigusliku suhtega ja seda sellepärast seaduses ei saakski sisuliselt reguleerida, ei ole relevantne. Ja see muudab selle seaduse lisaks sisulise kvaliteedi puudumisele ka põhiseaduslikult mittevettpidavaks. Proua Alenderi väide on, et see toob kaasa odava elektri. Aga vaatame proua Alenderi varasemaid väiteid. Ta ennustas meile 7. jaanuaril ERR-is, et elektri hind on 2035. aastal 14,9 senti – mäletate? – kilovatt-tunni kohta. Me kõik kuulsime seda. Avalikkuses näidati, et see oli täiesti mitte ekspertiisil rajanev mõttekäik. Ammugi, ma arvan, ei sisaldanud see ennustus 2035. aasta kohta neid täiendavaid tasusid, millest me praegu kõneleme. Proua Alender ütles, et see eelnõu on mõeldud põlevkivienergeetika kaitsmiseks. Naljanumber! Proua Alender koostöös oma kolleegi, eelmise kliimaministri härra Michaliga on valmistanud ette ju kliimaseaduse. Kliimaseaduse, mis näeb ette, et aastast 2035 lõpetatakse Eestis põlevkivielektri valdkond. Selle nimel on võetud lausa [siht] Euroopa Liidu tasemel saasterahastu raha saada. Eesti Vabariigi nimel on antud välja vastavasisuline kohustus, mida ei ole ametnikud samuti kuidagi eitanud. Nii et see väide, mis oli vägagi huvitav, et kui põlevkivienergeetikas oleks energiajulgeoleku huvides võimalik saavutada dialoogis Euroopa Liiduga EETS-süsteemi selline ümberdisainimine, et me oma juhitavate võimsuste puhul teatud mahus saaks CO2-emissiooni kvoodi maha, siis see tooks kaasa kaks korda kallima elektri hinna, on loomulikult täielik vale. Selles mõttes, et kui me kujutame teoreetiliselt ette, et meil CO2-kvoodiraha juhitava võimsuse puhul ei ole, siis loomulikult see toob Eesti turul kaasa pöördvõrdelise hinnalanguse. Proua Alender, juhin tähelepanu, mulle meenub november – mäletate? – eelmisest aastast, kui [valmis] erikontrolli raport, mille tulemusena ähvardati lausa prokuratuuri minna seoses sellega, kas vanemad katlad ja energiaplokid täidavad heitenõudeid või keskkonnareegleid. [Arvati], et seda tuleks uurida prokuratuuris. Kuidas vastas börsiettevõte Enefit Power? Andis börsil välja teate, et ta lahkub nende võimsustega börsilt. See oli poliitiline signaal, läbimõtlematu samm, ja näete, see tõi tegelikult kaasa väga ebakindla energiajulgeoleku olukorra. Hiljem toimus naasmine [börsile] jälle poliitikute taganemise tõttu oma seisukohtadest. Hea, et siis vähemalt vigu või valet retoorikat korrigeeriti. Meile püütakse kõneleda, et juttu on paarist eurost ühe kodutarbija kohta. Suurusjärgud on sellised, nagu ma ütlesin: 160 miljonit eurot ühel pool ja 700 miljonit eurot, kogu turg, teisel pool. Igaüks võib protsentarvutuse teha. Valitsus [kasutab] oma retoorikas sellist protsentarvutust: 34 miljonit eurot pluss 60 miljonit eurot teeb 94 miljonit eurot. See on meie valitsuse rehkenduse järgi. Tegelikkuses, vabandust, kui me võrdleme seda 700 miljoni euroga ja võtame siit protsendi, on isegi see tuntavalt üle 10%. Siin ei ole juttu mingist mõnest sendist või ammugi veel, nagu kõneleti siin, kümnest eurost ühe tarbijapunkti kohta kodutarbijate puhul. Nii et Isamaa ettepanek on lihtne. Jah, see saartalitluse kulu sellisel moel, praegu täiesti ebanormaalseks muutunud turul – kui seda turuks üldse nimetada, mis meil praegu energeetikas valitseb –, tuleb loomulikult ülekoormustasust katta. Selles pole küsimustki. Olukorra ebanormaalsust iseloomustab see, et praegu töötavad reaalajas täisvõimsusel kõik Enefit Poweri katlad, ka põlevkivikatlad, müüvad turule [elektrit] nulli euroga, sisuliselt annavad selle [tasuta] ära, ja see toob Eestis kaasa keskmise elektrihinna languse. Ja siis selleks, et see asi oleks äriliselt jätkusuutlik – see on kogu selle äri mõte –, ühtlasi osaletakse sagedusreservi turul, kus saadakse röögatu kasumiosakaal. Andke andeks, see ei ole loomulik turg. Mis turust me kõneleme? See on täiesti ebanormaalne kolme‑ või neljakorruseline plaanimajanduse süsteem. Jah, see põhineb Nord Pooli kokkuleppelistel reeglitel, see põhineb Euroopa Liidu reeglitel, aga see põhineb ennekõike meie enda siseriiklikul regulatsioonil ja ka riigi kui omaniku käitumisel. Energiamajanduse pika plaani puhul, mille väljatöötamist on Isamaa korduvalt nende aastate jooksul taotlenud, me näemegi ette selle, et meil oleks enda arusaam mõistlikust energiapoliitilisest juhtimisest, mis tagaks meile pikaajalise varustuskindluse ja konkurentsivõimelise hinna. Ainsad otsused, mida see valitsus või [eelmine], viimaste aastate valitsused on olnud võimelised langetama energeetikas, on energeetika hindu tõstnud. Sellega me kahjuks ei kavatse leppida. Ei kavatse leppida! See ei vasta Eesti inimeste ja Eesti majanduse huvidele. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, tahad kohe vastusõnavõtu [teha] või kuulad Lauri Läänemetsa ära? Ta äkki mainib ka sind. Ei soovi. Mario Kadastik, vastusõnavõtt.

Aitäh! Urmas järjekordselt tuli ja rääkis sellest 120 miljonist – no ma ei saa seda ikkagi niimoodi jätta. Ma vahepeal uurisin järgi, et keskmiselt on sagedusturul aktiveeritud 20 megavatti, 20 megavatti on seda võimsust, tänu millele sagedusturul hinnad kujunevad. 20 megavatti on suhteliselt lihtne akudega ära katta, eriti arvestades seda Harju-Ristile plaanitavat akut, mis pidi küll tõesti kevadel käivituma, aga nüüd tundub, et käivitub sügisel. See on 100 megavatti, mis tähendab, et ainuüksi see suudab selle ilusti rahulikult ära katta. See tähendab, et suure tõenäosusega võib Kiisa [jaam] sügisest minna jalga puhkama. Nii et prognoosida selle info valguses, et see summa on 120 miljonit, on … Vabandust väga, ma ei kujuta ette, kes need energiakauplejad on, [kes seda räägivad], aga ma ei soovitaks nende teenuseid siis kasutada. Põlevkivi CO2 hinna suur langus – soovitan lugeda Enefit Poweri artiklit. Seal on öeldud, kui palju põlevkivielekter maksab: koos CO2-kvoodiga 200 eurot või peale ja – saad ise arvutuse teha, täna see kvoot on umbes 70 – ilma 130 eurot megavatt-tund. Sealt ei tule mingit suurt, dramaatilist langust, arvestades, et eelmisel aastal oli keskmine elektri hind 84 eurot megavatt-tund. Järelikult, kui me laseksime põlevkivil üksinda turul istuda ilma CO2-kvoodita mingi maagilise süsteemi abil, siis me maksaksime pea kaks korda rohkem, kui me maksime eelmisel aastal elektri eest. Nii et numbrid on ikkagi olulised, Urmas. Numbrid on olulised. (Urmas Reinsalu protesteerib saalist.)

Aitäh! Järgmisena Lauri Läänemets, palun! Diskussiooni saate [pidada] suurest saalist väljaspool, puldist on [kõne].

Lugupeetud istungi juhataja! Head parlamendisaadikud! Ma tahan rääkida kahest teemast. Kõigepealt, selles energeetikadebatis, [jutus], mida siin räägitakse, on mingisugune imelik loogika. Loogika on selline, et kui arendada taastuvenergiat, siis see maksab maksumaksjale palju, aga kõigi teiste energialiikide, nagu tuumaenergia ja põlevkivienergia arendamine, vaat see on tasuta. See on põhimõtteliselt vale lähtekoht ja väga suur viga. Täpselt nii nagu taastuvenergia arendamisel peab keegi ka selle kinni maksma, vahet ei ole, kas maksad pärast elektri hinnas või alguses toetustega või mingisuguses muus skeemis. Loomulikult seal on teatud nüansid, kui me räägime üldiselt, aga kinni ta tuleb maksta. Põlevkivienergiast. Ma mäletan, et ma küsisin Eesti Energia juhi käest, kuidas oleks võimalik põlevkivienergiat arendada. Me ju kõik teame – eriti teab seda Keskerakond, kes siin püüab näidata, et see tuleb kuidagi tasuta kätte või odavam –, et põlevkivienergias on esiteks vaja hoida vanu katlaid. Selle kulu on aastas umbes 40 miljonit eurot. Teiseks on vaja ehitada uued energiaplokid. Kui me tahame need teha järgmiseks 20 aastaks, siis me räägime lõpuks summadest, mis ulatuvad kenasti üle miljardi euro. Umbes sinna kanti see jääb. Arvatavasti läheks rohkem [raha] kui lõpuks tuuleparkidele taastuvenergia tasude maksmiseks. No tegelikult läheb. Kui te natukene arvutate, [siis mõistate], et ei ole vaja tuuleparkidele nii palju maksta. See 2,6 miljardit, mida siin kogu aeg on keerutatud – me ju teame, et vaid sellisel juhul, kui elektri hind oleks null, tuleks seda maksta. Aga kui elektri … (Keegi räägib saalist.) Jah. See oligi viga. Seda ka sotsiaaldemokraadid valitsuses mitu korda ütlesid, et miks te näitate meile seda [summat], te ju teate, et mitte kunagi seda välja maksta ei tule, sest vaevalt et Eestis on terve aasta selline periood, kui elektri hind on kogu aeg null eurot. Ja kui elektri hind on null eurot, siis me saame aru, et ilmselgelt natuke [rohkem] taastuvenergia tasu maksta on palju odavam, kui maksta palju elektrienergia eest ja vähe taastuvenergia tasu. See on jälle matemaatikaküsimus. Nii Urmas Reinsalu kui ka teised võiks ju … Kindlasti nad on seda matemaatikat teinud, aga tuleb see ka välja öelda, kuidas tegelikult on. Nüüd siis tuumaenergia. Millegipärast on tuumaenergia puhul ka tohutu entusiasm. Tuumaenergia esimene probleem on see, et see [jaam] ju ei valmi aastaks 2032, 2033, 2035 ega suure tõenäosusega mitte ka aastaks 2040. Valitsuses, ma mäletan, viimases valitsuses siis, meie head koostööpartnerid Reformierakonnast vähemalt valitsuse tasandil [ütlesid], kui me omavahel rääkisime, et nad ise ka seda ei usu. Aga loomulikult, suures mängus tuleb seda [väita], sellepärast et siis on osa valijaid rahul. See ei valmi [nii kiiresti]. Ja küsimus on, mis me siis teeme. Ootame 15 või 20 aastat, kunas energiat üldse tuleb või odavat elektrit tuleb? Mis mõju sellel tuumajaama ootamisel majandusele on, sellest mitte keegi ei räägi. Lõppkokkuvõttes maksab ka tuumaenergia investeering. Me teame, et tuumajaama ehitus, nende võimsuste ehitus, millest Fermi Energia on viimastel aastatel rääkinud, maksab üle miljardi. Juba see on üle miljardi. Ka Fermi Energia ise ja Kliimaministeerium on seda kinnitanud, et lõpuks tuleb maksta taastuvenergia tasu ka tuumajaamale peale. See on huvitav asi, et tuulepargi puhul tuleks maksta ainult taastuvenergia tasu, aga tuumajaama puhul tuleks kõigepealt investeeringuraha kuskilt leida või tagasi saada ja siis veel taastuvenergia tasu ka juurde maksta. Ei ole tasuta tuumaenergia arendus, ei ole tasuta põlevkivi arendus, ei ole tasuta ka taastuvenergia arendused. Need kõik maksavad ja seal on loomulikult vaja teha keeruline arvutustehe, [et mõista], kui palju miskit [teha]. Palun mulle kolm minutit veel.

Kolm minutit lisaks.

Ehk siis see on kogu aeg väga vildakas ja väga kallutatud jutt, justkui taastuvenergia on ainuke, kuhu raha tuleb panna. Kuskil ei tasu üle pingutada ja minu arvates see nägemus, et Eestis on nii-öelda kombineeritud süsteem, kus on reservis põlevkivi ja kasutame ka taastuvenergiat ja kõiki muid võimalusi, on väga mõistlik. See on mõistlik energiajulgeoleku ja ka kõige muu mõttes. Siis on debatt olnud selle üle, mis valitsuses tehti ja mida sotsiaaldemokraadid tegid. Ma võin öelda, et seda küsimust, mida on nüüd siin parlamendisaalis küsitud, ma ei tea, kolm või neli kuud, me küsisime valitsuses aasta aega või rohkem. Aus on öelda, et me oleme seda ka valitsuses olles välja öelnud, et me ei saanud Kliimaministeeriumilt lõpuks neid numbreid ega ammendavaid vastuseid. Lihtne põhjus, miks me pool aastat vaidlesime valitsuses – ainult üks – oli see, et meile toodi lauale numbrid selle kohta, et tohutult tuleb tuuleparke, tohutult tuleb tuuleenergiat. Sotsiaaldemokraadid küsisid, kust üldse energia tuleb, sest me saime aru, et ei tule neid tuuleparke nii palju. Selle kõige puhul, mida esitati, et RMK aladele ehitatakse [pargid] ja sealt saame nii palju [energiat], ja siis on muud planeeringud, me teadsime juba sellel hetkel, et arendajad on Kliimaministeeriumile öelnud, et ka viimane maismaa tuuleenergia vähempakkumine ei teostu. Aga kogu aeg tõi Reformierakonna minister – vabandust, portfell oli tema käes – [esile] ühte ja sama asja. Lõpuks me olime sunnitud nõudma, et valitsusse tuleks arendajate esindajad ja pankade esindajad ning räägiksid, kuidas siis tegelikult on. Ja täpselt samamoodi nagu meil oli mure, kust tuleb üldse tulevikus energia, oli arendajate esindajal ehk tuuleenergia assotsiatsiooni juhil – ta on Enefit Greeni juht täna; kõiki arendajaid seal [assotsiatsioonis] ei ole, paar suuremat on puudu – väga lihtne sõnum: 500 megavatti, kui tulevad meretuulepargid, 1000 megavatti, kui meretuuleparke ei tule. Kõik. Ilmselgelt lihtne matemaatika ütleb, et mingit energiat ei tule. Põhiprobleem on selles, et valitsuses ei olnud terviknägemust, kui me seda arutasime, ja ei ole täna ka. Lihtsalt ei ole. Seda ei ole! Ja see, et me oleme jupikaupa arendusi teinud, on põhjus, miks me maksame kõrgemat hinda. Vabandust, Isamaa võib siin naeratada ja süüdistada Reformierakonda, aga taastuvenergia arendusi on Isamaa läbi aegade ikka väga hoogsalt pidurdanud. Me ju mäletame seda [sellest ajast], kui me valitsuses olime, täpselt samamoodi. Selles mõttes on need otsused tegemata jäänud. Ei ole midagi. Reinsalu ütles, et sotsid, mis te siin räägite. Ma saan samamoodi öelda, et mis sa siin, Urmas, räägid, te ise olite viimased kümme aastat taastuvenergia arenduse superpidurdajad Eesti Vabariigis. Loomulikult, hind on selle pärast kallis ja me maksamegi täna oluliselt suuremat tasakaalustustasu ja sünkroniseerimise tasu. Võib-olla neid täiesti ära ei oleks saanud jätta, aga need oleksid oluliselt väiksemad olnud. Terviknägemuse puudumine on kõige suurem mure kogu Eesti energeetika arendamises. Ma kahtlen selles sügavalt, et valitsusel on olemas pädevus, et seda kõike teha. Seda ei olnud. Ma nägin seda isiklikult paar aastat kõrvalt, kuidas me kogu aeg kolistasime ühtedes ja samades ämbrites. Ei suudetud seda terviknägemust meile pakkuda. Ja kahjuks see läheb edasi, sellest pole siiamaani kuulda. Rääkida tuumajaamast ja et igalt poolt tuleb energia – no me teame, et järgmise 20 aasta jooksul ei tule. Tegelikult on Eestis põhiküsimus, kust üldse elekter kümne aasta pärast tuleb. Kallid inimesed, see läheb majandusele ja inimestele väga kalliks maksma. Ja selle eest tõesti – vastab tõele – vastutab valitsus. Aitäh!

Aitäh! Meil käivad praegu läbirääkimised, 555 SE teine lugemine, elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja nüüd Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Ma tänan siin saalis Eesti avalikkuse nimel Lauri Läänemetsa, kes andis relevantse hinnangu sellele, milline on viimased aastat Eesti riiki juhtinud valitsuse sisuline kompetents energeetikaküsimustes. Esiteks, härra Läänemets, te ütlesite, et pädevust ei ole nendel riigijuhtidel, kes väga keerulises objektiivses olukorras meie riigi baasinfrastruktuuri ja energeetika valikuid langetavad. Pädevust ei ole! Ja teiseks, need mehed ja naised, kes on Stenbocki majas viimased aastad otsuseid langetanud, ei teagi, kust elekter tuleb. See on tegelikkuses riigijuhtide tasemel täiesti vastamata küsimus. Aga see ei ole takistanud ka härra Läänemetsa, härra Michalit ja proua Kallast – Eesti avalikkus mäletab – loetud nädalad tagasi ühel nädalavahetusel Stenbocki majast välja tulemast ja ütlemast, et nad on [paika pannud] energeetika pika plaani, mis näeb möödaminnes ette 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide subsideerimiseks. Vaatamata sellele, et need inimesed teadsid, vähemalt osa neist, et neil ei ole pädevust ja nad ei tea, kust elekter tuleb. Küsimuse puhul, kas see 2,6 miljardit eurot on allahinnatud või mitte, ma juhin tähelepanu, et tõepoolest, ministrid on pidanud läbirääkimisi ka teatud meretuuleparkide arendajatega, selleks et saavutada selle raha indekseerimine ehk tegelikult veel selle nominaalsumma kasvatamine. See on ju tegelikkuses laual. Ka ministrite endi sõnul taotletakse selleks uut Euroopa Liidu riigiabi luba. Härra Läänemets andis valitsuse energiapoliitikale nii täna kui ka eile – nüüd, kui ta ei ole enam koalitsiooni liige –, ma arvan, relevantse hinnangu ja selle eest tuleb talle öelda aitäh. See on murelik diagnoos …

Aitäh teile! Teie aeg!

… kuid võimaldab meil edasi liikuda kriitilisema pilguga ka tänase eelnõu puhul.

Jah, aitäh! Teie aeg!

Kui teistes küsimustes me ei saa valitsust usaldada, miks me siis selles küsimuses peame neid usaldama, härra eesistuja? Vastake!

Aitäh vastusõnavõtu eest! Selleks oli kaks minutit. Nüüd Lauri Laats, vastusõnavõtt kaks minutit.

Jaa, aitäh! Ka mina peaks tänama Lauri Läänemetsa, kes tegelikult paljastas asjaolu, et need valitsused, kus ka sotsiaaldemokraadid olid päris pikalt koalitsioonipartnerid – erinevate valitsuste ajal lausa kolm aastat –, ei ole tõesti suutnud kolme aasta jooksul välja tulla sellise energiapoliitikaga, mis tagaks meile energiajulgeoleku ja ka odavama elektri. Ja loomulikult on hästi kummastav, et Lauri Läänemets ütles, et ta teadis väga hästi, mis on valitsuse arusaam ning et arusaama polegi ja ei ole korralikku poliitikat selles valdkonnas, aga vaatamata sellele tulid koalitsioonipartnerid, erakonnaesimehed, kes tol ajal koalitsiooni koos hoidsid, veebruarikuus kokku ja otsustasid [asja] ära. Vaatamata sellele, et vastavalt Lauri Läänemetsa sõnadele neil ei olnud isegi mingisugust teadmist, kust elekter tuleb ja kuidas seda peaks soodsamatel tingimustel saama, tehti kabinetivaikuses otsus, et hakatakse doteerima meretuuleparke. Ja ka vaatamata sellele, nagu ma juba oma kõnes ütlesin, [tuues] näiteks Rootsi kogemuse, et seitse aastat järjest on Rootsi tuuleparkide ettevõtted teeninud kahjumit. Kõik need asjaolud oleks pidanud tegelikult teada olema. Või on nii, nagu ka Lauri Läänemets tunnistas, et mitte midagi ei ole teada. See on probleem ja ma arvan, et ka ilma sotsideta praeguses uues koalitsioonis ei ole seda teadmist. Ja see teeb väga ettevaatlikuks kogu selle temaatika käsitlemisel. Aitäh!

Aitäh! Läheme läbirääkimistega edasi ja palun kõnetooli Andres Metsoja.

Ma tänan, austatud aseesimees! Head kolleegid! Siin kõnetoolis on peetud läbi aegade kõnesid sellest, et Põxit on kiiremas korras vajalik. Siin on räägitud, et igaüks peaks ennast energia tootmisega ise aitama, et me oleme energiakriisis ja et pange enda kodudele lahendusi, mis aitavad meie energiavõrku. Räägime jätkuvalt ka sagedusreservist ja kõigest muust. Aga tundub, et põlevkivikatlad ikka tuksuvad ja ilma nendeta ei saa. Kui vaadata taastuvenergia temaatikat, siis hoolimata sellest, et see lugupeetud saal on otsustanud, et taastuvenergeetika on riigi kõrgendatud ja avaliku huvi objekt, neid tootmisi ikkagi ei tule selles tempos, nagu me sooviks. Võib-olla viimane suurim võit on tõesti Baltikumi suurim, Sopi-Tootsi park, mille ajalugu ulatub aastasse 2012. Õnneks on see tänaseks valmis. Üldiselt ongi Pärnu maakond kogu taastuvenergeetika epitsenter, olgu see siis maal või merel. Minul oli ka hea kogemus. Ühel hetkel siin räägiti, et iga majapidamine peaks ennast ise aitama, võib-olla mõned seadmed välja lülitama ja endale päikese[paneele] panema, kui on võimalik. Ma arvan, et minu näide on selles mõttes väga markantne. Ma mõtlesin ka, et teeks ühe väikese tootmise, 25 kilovatti, vastavalt sellele, mis on minu majapidamise vajadus. See oli umbes kolm aastat tagasi ja arvake, mis ma sain liitumise hinnaks. Tavaliselt [maksab] liitumiskilbi vahetus 2000–4000 eurot, et saaks [elektrit] ka võrku müüa. Mina sain peale üle pooleaastast menetlust Eleringilt pakkumise, et minu liitumine maksaks 8,6 miljonit pluss käibemaks. 8,6 miljonit pluss käibemaks! (Saalist öeldakse midagi.) See oli eurodes, ei olnud mingid teised vääringud! Tõepoolest, toona ma küsisin veel lisaaega. Nad andsid 14 päeva vastamiseks, kas nad hakkavad seda mulle täpsemalt kalkuleerima, sest ma palusin hinnapakkumist. Nad ütlesid, et menetlustasu – see oli vist 4000 eurot – tuleks ära maksta ja siis nad näitavad hinnapakkumist, seda, millest see 8,6 miljonit eurot koosneb. Ega ma ei osanud öelda muud, kui et ma palun lisaaega. Ma ei palu mitte hetkel siin kõnetoolis lisaaega, vaid palusin neilt lisaaega, et seda perega arutada, sest see on suur otsus. Aga nad ei saanud naljast aru. Ma arvan, et kõikidel eestlastel on mingeid selliseid lugusid, mis muudavad kogu energeetikateema kuidagi hoomamatuks, käsitlematuks ja monopoolseks, justkui oleks sundvalik. See tekitab muret. Ma saan aru, et energeetikateema on väga nüansirohke ja detailirohke. Aga ma siirdun oma jutuga ikkagi sellele, mis puudutab taastuvenergeetikat ja meie energiaportfelli, kus ka taastuvenergeetikal on kindlasti oma osa. Me kogu aeg räägime suuri sõnu ja seda, et kiirendatult on vaja seda kõike teha, aga tulemus on strateegiline segadus. Miks see nii on? Sellepärast, et riik räägib, et me oleme kuidagi kindlalt hoitud ja me peame olema poliitiliselt kindlates kätes, aga need piirkonnad, kus taastuvenergiat saab toota, on hajaasustuses: seal, kus elab vähe inimesi. Paraku ei saa Eestis [elektrit] toota seal ja panna üles tuulikuid sinna, kus on mingisugune looduskaitseline objekt, võib-olla looduskaitseline piiranguvöönd, kuhu tegelikult võiks tuuliku panna, sest kedagi seal ei ela ja ilmselt ka mingit suurt häiringut sealsetele liikidele ei tekiks. Aga see on sisuliselt välistatud. Tuulikuid saab panna sinna, kus on vähe elanikke. Ja see loob paradoksi, et … Nüüd ma palun tõesti kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

See loob paradoksi, et seal, kus on kliendid ja võrk, ei saa toota, ja seal, kus ei ole kliente ja ei ole võrku, tuleks seda teha. Ometi on mitu korda välja käidud [mõte], et riik peaks väga selgelt ütlema nendele omavalitsustele, nendele piirkondadele, kuhu tuulepark tuleb, et me vabastame selle mõjualas olevad inimesed, majapidamised ja ettevõtted taastuvenergia tasust. See oleks sümboolne käik, ülimalt sümboolne käik! Alles käisin majanduskomisjonis seda eelnõu tutvustamas – no ei olda valmis selleks! Öeldakse, et näed, keegi teine peab selle siis kinni maksma. Ja peabki! Elu ongi selline, et keegi maksab selle kinni. Järgmine samm seisneb võrgutasudes. Me ütleme, et vaadake, inimesed, siin maapiirkonnas teid on vähe, siia sobiks tuulepark. Aga meil on riigiettevõte Elektrilevi, kes viib elektri majapidamisteni. Äkki siis ütleks, et selles mõjualas on soodustus, võrgutasu võiks olla kuni null [eurot], kui meil on tõesti seda vaja, kui meil on tõesti vaja neid võimsusi turule tuua, et kõigi meie turvalisus ja meie suveräänsus tagada. No kuidagi ei lenda see ettepanek. Me räägime sellest, et äkki astuks samme. Näiteks sellesama Sopi-Tootsi [pargi puhul] on tänaseks, kui park on valmis saanud, astutud võidukas samm, et hakkame infraheli mõõtma. Aga äkki kirjutame siis tööstusheite seadusesse sisse selle olulise nüansi, et ka taastuvenergeetika ehk -tööstus on allutatud kompleksloa menetlusele, et võimalikke parimaid tehnoloogiaid võetaks üle ka taastuvenergia tootmisel? Me teame, et lehmalauda puhul on see elementaarne: kui sa teed lägahoidla, siis pead [hindama] selle mõju õhule, veekeskkonnale ja maismaale. Aga tuulepargi puhul ütleme, et kui on kasutusluba käes, siis las huugab. Huugab, ma ei tea, mis see amortisatsiooniiga on, 40–50 aastat. Ja selle puhul me ei ütle, et peab parimat võimalikku tehnoloogiat kasutama. Ei pea! Kui on vaja midagi mõõta, siis teeme mingi erikohtumise ja anname kellelegi eriülesande. Aga see ei paku ju sellele kogukonnale mingit kindlustunnet. Pigem nad näevad kõik, et nad on ühiskonnale üks suur probleem. Ja siin saalis siis räägitakse inimestest seal maal või nii, nagu alles eile keskkonnakomisjonis räägiti ühte uuringut tutvustades, et paraku hajaasustuses, kuhu tuulikud peaks tulema, on inimesed sageli madalama hariduse ja informeerituse tasemega. Väga ilus lüke nende inimeste suunas, suurepärane! Ja siis me järgmisel päeval võitleme selle eest: "Kullakesed, ehitaks need tuulikud teile sinna ikkagi valmis." Strateegiliselt seda asja nii ei saavutata. Ma arvan, et me kõik tajume, et [nii ei saavutata] neid võetud eesmärke, olgu siis kas või see slogan'lik "100% taastuvenergeetikat", mis iseenesest on ju tühi tünn ega taga meile eraldiseisvana mitte midagi. Ei ole suunda, on üks suur läbikukkumine! Ja see ei olnud üllatus, et sotsid ütlesid, et nad on ka sellest nüüd aru saanud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud 20 muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepaneku nr 1 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on teinud Riigikogu liige Mario Kadastik, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt. Muudatusettepaneku nr 4 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 7 on teinud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Alustame hääletamise ettevalmistamist. Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 22 Riigikogu liiget, vastu 47. Ettepanek ei leidnud toetust. Läheme edasi kaheksanda muudatusettepanekuga, mille on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 9 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 11 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 12 esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 13 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 14 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 15 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 16 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 17 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud Riigikogu liige Mario Kadastik, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 19 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 20 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 555 teine lugemine lõpetada. Samas on meil Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 555 teine lugemine katkestada. Seda ettepanekut me peame hääletama. Ja alustame ettevalmistamist. Või olete te valmis? Kas Isamaa on valmis hääletama? (Saalist vastatakse.) Hästi. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 555 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 16 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 555 teine lugemine on lõpetatud.