Naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu (583 SE) teine lugemine

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu 583 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seadusega. Komisjon on arutanud seda kahel korral. Kõigepealt [arutati seda] enne esimest lugemist ettevalmistamisel 10. märtsil, kui mina komisjoni liige veel ei olnud. Selle ülevaate olete te Madis Timpsonilt saanud. Nende arutelude juurde ma täna täpsustavalt rohkem ei tuleks, aga komisjonis jäi enne esimest lugemist õhku küsimus, mis puudutas kõigepealt seda, kas ka meeste diskrimineerimise osas on plaanis rahvusvahelisi konventsioone [algatada]. Sellele küsimusele vastas kirjalikult Välisministeerium, öeldes, et teadaolevalt selliseid konventsioone praegu rahvusvaheliselt algatatud ei ole. Samuti oli küsimus, mis oli seotud andmetega. [Küsimusele], kui palju on sootunnustega seotud kaebusi meil siin Eestis, saime vastuseks, et sootunnuseid puudutavaid kaebusi – [need hõlmavad] perekondlikke kohustusi, rasedust, sünnitust, lapsevanemaks olemist, soolist ja seksuaalset ahistamist –, mis laekusid võrdõiguslikkuse volinikule, oli aastal 2021 kokku 98, aastal 2022 kokku 66 ja aastal 2023 kokku 51. Samamoodi töövaidluskomisjoni, kuhu on samuti võimalus kaebusi esitada, esitati 2021. aastal kolm [kaebust], 2022. aastal oli üks sooga seotud diskrimineerimise vaidlus. 2023. aastal muutus metoodika, mistõttu ei ole ka need andmed võrreldavad, kuid 2023. aastal oli vastavalt kolm sarnast kaasust voliniku töölaual. Nüüd, teise lugemise ettevalmistamine toimus sotsiaalkomisjonis, kui mina olin juba komisjoni liige, 14. aprillil. Sellel arutelul oli komisjoni liikmel küsimus, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeb kõigi inimeste õiguste eest seismiseks jõupingutusi, sealhulgas meeste õiguste eest seismiseks. Fakultatiivprotokollis võiks [küsija arvates] käsitleda kõiki inimesi või tuleks koostada mõni täiendav eelnõu või direktiivi täiendus. See on olemuslikult ja sisult sarnane küsimus, mis esimese lugemise ettevalmistusel. Ministeeriumi esindaja andis selgituse, et kõnealune lisaprotokoll puudutab naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni, mis on pärit aastast 1979 ja millega Eesti liitus 1991. aastal. See oli aeg, kui Eesti taasiseseisvus ja ühines samal aastal väga paljude oluliste inimõiguste konventsioonidega. See ei ole ainus ÜRO konventsioon, mis puudutab inimõigusi. Jõudsime siis ka otsustuspunktideni. Kuivõrd komisjoni koosseis oli muutunud, tehti ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja, oli konsensus, ja ka ettepanek eelnõu täiskogu päevakorda võtmiseks tänaseks, 23. aprilliks – samamoodi konsensuslikult –, ja ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus – samamoodi konsensuslikult – ja kiita heaks teise lugemise menetlusdokumendid, mis oli samamoodi konsensuslik. Selline on olnud arutelude käik sotsiaalkomisjonis enne mind ja minu ajal. Olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernitsal on teile küsimus. Palun!

Aitäh, juhataja! Ettekandja! Palju neid lisasid, fakultatiivprotokolle, või kuidas neid nimetatakse, võib veel seal paunas olla? Kas ma sain praegu [õigesti] aru, et selle eesmärk on, et naised saaksid kaebusi esitada väljapoole piiri ja sealtpoolt saaks hakata algatama ka uurimisi?

Suur aitäh! Nagu ma juba ütlesin, on meil päris mitmeid ÜRO inimõigusi puudutavaid konventsioone. Kõnealune puudutab naisi, aga meil on ka lapse õiguste konventsioon, puuetega inimeste õiguste konventsioon. Nende konventsioonide puhul ei ole kunagi teada, millal otsustatakse rahvusvaheliselt riikidega ühiselt luua veel mõni täiendav lisaprotokoll. Kõnealuse konventsiooni täiendavaid protokolle minule teadaolevalt hetkel arutelu all ei ole. Hiljuti ühinesime me üsna sarnase fakultatiivprotokolliga, mis puudutas laste õigusi ja mis oli täiendus ÜRO lapse õiguste konventsioonile, kus, nagu kõnealuse konventsiooni puhul, anti kindlale sihtrühmale õigus rahvusvaheliselt kaebeid esitada, kui Eesti kohtuinstantsid, kõik kolm astet, on läbi käidud ja inimesed või inimene – sest seda saab teha üksi ja kollektiivselt – on jätkuvalt seisukohal, et tema õigusi on riivatud.

Aitäh! Ma sooviksin teada, millistes sektorites ei ole võimalik esitada kaebust naiste õiguste rikkumise kohta. Ma eeldasin, [et see puudutab] kõige rohkem võib-olla töölepingu seadust, võib-olla mingeid muid asju veel. Kogu see fakultatiivprotokoll on kuidagi kummaline. Teatavasti ütleb meie põhiseadus, et kohtusüsteem on meil kolmeastmeline ja Riigikohtu otsus on lõplik. See tähendab tegelikult seda, et sellesama fakultatiivprotokolli alusel on põhimõtteliselt asutud seisukohale, et Riigikohus ei olegi kõige kõrgem organ. Kuidas see võimalik on?

Kalle Grünthal, palun!

Suur aitäh küsimuse eest, aga komisjonis seda ei arutatud. Oleks olnud võimalik komisjonis neid küsimusi küsida. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide või ministri käest. Aga mul ei ole teile midagi ette kanda, sest seda arutelu komisjonis ei toimunud.

Peeter Ernits, palun, teine küsimus!

Hea juhataja! Ettekandja! Kui nüüd Eesti-suguseid riike vaadata, kes on selle fakultatiivprotokolliga ühinenud, kui palju neid kaebusi nendest riikidest reaalselt tulnud on? Kas neid on üldse tulnud ja kui mõttekas see fakultatiivprotokoll reaalselt on?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma saan aru, et te soovite sisulist diskussiooni ja informatsiooni saada. Tõesti, teise lugemise ettevalmistamise eel komisjon neid küsimusi ei arutanud.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Aitäh! See on nüüd naiste õiguste fakultatiivprotokoll, mis annab neile õiguse kaevata ÜRO-sse, kui nende õiguste rikkumisi toime pannakse. Mingi aeg tagasi oli meil laual ka laste õiguste konventsioon, kaebeprotokoll, kus anti lastele õigus kaevata, kui on midagi nende suhtes halvasti tehtud ja siinne süsteem seda ei lahenda. Aga mu küsimus on see, mis siis vaestest meestest saab. Kas nende õigusi ei kaitse mitte keegi või? See on täiesti kummaline. Kas te kavatsete selle teema ka sotsiaalkomisjonis üles tõsta või vähemalt teha mingeid liigutusi selleks, et ka meeste õigused saaksid kaitstud ja neil oleks kaebeõigus?

Suur aitäh! See on kindlasti huvitav küsimus. Seda ettepanekut on võimalik kõikidel sotsiaalkomisjoni liikmetel teha ja me võime arutada ühiselt, kas võtta see päevakorda. Aga komisjonis arutati jätkuvalt seda küsimust, saadeti ka hiljem lisaks suulisele vastusele kirjalik vastus. Seda küsimust küsiti ka teise lugemise ettevalmistamisel ja seda olen ma täna teile siin juba tutvustanud.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu liikmed! Mul on kodus kasvamas kaks tütart. Nagu iga isa, soovin minagi neile head tulevikku, sellist, kus nende võimalused ei ole piiratud nende soo tõttu; kus nende töö ja panus ühiskonda on väärtustatud sarnaselt kõigi teistega; kus nad ei peaks iialgi tundma soovimatut puudutamist, seksuaalset ahistamist ega taluma onuheinolikke seksuaalse alatooniga nalju. Ühinemine ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga annab Eesti naistele täiendava kaitsemehhanismi rahvusvahelisel tasandil. Mida see tähendab? Kui Eesti naiste õigusi rikutakse ja meie kohtud ei suuda neid piisavalt kaitsta, saab ohver pöörduda ÜRO poole abi saamiseks. Seni ei ole see olnud võimalik, samas näiteks Rootsis on naised saanud seda võimalust kasutada juba üle 20 aasta. Meil Eestis on naised pidanud lootma ainult siseriiklikele mehhanismidele. Siseriiklikud mehhanismid toimivad, aga mis saab siis, kui [on toimitud] ebaõiglaselt? On aeg, et ka Eesti naised saaksid sama kaitse ja tugeva sõnumi, et igaühe õigusi võetakse tõsiselt. Kuidas täpselt Eesti naised sellest kasu saavad? Näiteks kui vägivallaohver pöördub politseisse, sotsiaalkaitseasutusse või kohtusse, kuid tema õigusi ei kaitsta korralikult ja juhtum lõpetatakse või kohtlemine on olnud ebaõiglane, saab ohver esitada ametliku kaebuse ÜRO-le. Seejärel vaatab komitee kaebuse üle ja otsustab, kas Eesti riik on vastavalt ÜRO konventsioonile rikkunud tema õigusi. Kui rikkumine tuvastatakse, teeb komitee soovitusi, et parandada konkreetse isiku olukorda või muuta vajalikke seadusi. Samuti viiakse sisse muudatus, mis annab ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komiteele suurema vabaduse otsustada, millal ja kuidas nad oma tööd teevad. See muudab naiste õiguste kaitsmise kiiremaks ja tõhusamaks. Hetkel käivad nad koos kaks korda aastas ja töökoormuse tõttu on see komitee ebaefektiivne, sest kaebusi on loomulikult palju. Mina sain diskrimineerimisest päriselt aru alles siis, kui kuulsin oma abikaasa kogemusi, lugusid sellest, kuidas ta pidi erinevatel töökohtadel taluma lausahistamist või diskrimineerimist. Peamiselt lubavad endale sellist käitumist mehed, küll aga leidub ka naisi. Minu lootus on, et uus põlvkond teab ja käitub paremini. Julgus rääkida on toonud palju näiteid, millest õppida. Eesti mees peab muutuma, hoolimata sellest eelnõust, kui ei, siis vähemalt kartma oma käitumise tagajärgi. Mina olen juba algust teinud, olen pidanud ümber hindama oma tegematajätmisi antud teemal. Head kolleegid! Tahan veel hetkeks peatuda sellel, miks see teema on Eestile ja meie tulevikule oluline. Eesti on viimastel kümnenditel olnud riik, mis püüdleb vabaduse, võrdsuse ja inimõiguste poole. Me tahame olla riik, kuhu tahavad tulla targad ja ettevõtlikud inimesed; riik, kus igaühel, sõltumata soost, on võimalus oma potentsiaali täielikult realiseerida. Sellise riigi loomiseks ei piisa ainult ilusatest sõnadest põhiseaduses. See nõuab ka reaalseid tegusid ja kindlat sõnumit, et meil ei ole kohta diskrimineerimisel ega vägivallal. Ühinemine selle protokolliga ongi üks selline samm. See ei ole ainult juriidiline muudatus, see on moraalne seisukohavõtt nii meie naiste kui ka kogu ühiskonna kaitseks. Me saadame oma tütardele ja poegadele sõnumi, et õiglus on päriselt oluline; et kui süsteem ei toimi nii, nagu peaks, siis on veel üks tee, veel üks võimalus abi otsida ja saada. See ei lisa usaldust mitte ainult õigussüsteemi vastu, vaid ka Eesti vastu laiemalt, näidates, et me hoolime, kuulame ja reageerime. Ma usun, et igaüks meist siit saalist tahab, et nende pereliikmed, sõbrad ja kolleegid saaksid elada keskkonnas, kus neid austatakse ja kus nende õigused on kaitstud. Täna on meil võimalus seda toetada ja ma kutsun teid üles seda võimalust kasutama. Me ei saa olla riik, kus tüdrukud ja naised kasvavad üles teadmisega, et nende töö ja panus on väärt vähem, sest seda ta ei ole. Me oleme riik, kus kõigil on võrdsed võimalused. Eesti peab muutma oma meelestatust ning võtma inimõigusi tõsiselt. Just sellepärast on oluline seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Reili Rand, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui keegi teist küsib ikka veel, miks me selle eelnõuga siin tegeleme, siis vastus on lihtne: sest Eestis on naiste õiguste kaitsmisel veel pikk tee minna. Mitte selleks, et bürokraatiat toota, mitte selleks, et midagi välismaist pimesi kopeerida, vaid selleks, et Eesti naine ei jääks üksi, kui kõik muud õiguskaitse võimalused on ammendunud. Ja kui siin saalis öeldakse, et meil on tähtsamaid probleeme, siis ma küsin vastu: kas [tõik, et] 41% naistest, kes on oma elu jooksul kogenud lähisuhtevägivalda, ei ole päris probleem? Kas sooline palgalõhe, mis 2023. aastal – olgu vahemärkusena öeldud, et homme saame ka möödunud aasta numbrid – oli taas veidi üle 13%, ei ole päris probleem? Või on need probleemid lihtsalt liiga ebamugavad, et nendega päriselt tegeleda? Head kolleegid konservatiivsetest fraktsioonidest! Ma kuulasin huviga teie esimesel lugemisel esitatud küsimusi. Kui palju see maksab? Kas mehed ei tohi [abi saamiseks ÜRO poole] pöörduda ja kes neid kaitseb? Kas konventsioon ei ole ajale jalgu jäänud? Ja [küsiti] isegi, kas me räägime ikka ainult kahest soost. Ma mõistan, et soovite debatti. Aga ma palun: tehke seda tõsiselt, sest kui me räägime rahvusvahelisest inimõiguste mehhanismist, ei ole aeg ironiseerida 150 eri soo teemal ega naeruvääristada naiste õigust rahvusvahelisele kaitsele kui täiendavat bürokraatiat. [Konventsiooni] CEDAW lisaprotokoll ei loo bürokraatiat, vaid annab täiendava kaitse. See on ventiil nendel juhtudel, kus riigisisesed võimalused on ammendunud. See on hoob, mille kaudu riik peab vastutama. Ma meenutan: mehhanism ei hakka tööle kohe homme ja [ei rakendu] iga päev, see rakendub vaid erandjuhtudel. Ja kui see rakendub, võib see muuta õiglasemaks ühe inimese elu või tuua süsteemse muutuse tervele ühiskonnale. Korduvalt on tõstatunud küsimus, miks see just nüüd esitatakse. Vastus on, et on viimane aeg. Eesti ratifitseeris CEDAW-i konventsiooni 34 aastat tagasi. Oleme Euroopa Liidu liikmesriik, Euroopa Nõukogu liige, Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni all. Me oleme tugev õigusriik ja meie tugevus seisneb ka selles, et anname oma kodanikele usaldusväärse võimaluse kaitset otsida. Võrdsem ühiskond ei ole majandusele takistuseks, vaid on selle eelduseks. On kümneid uuringuid, alates McKinseyst kuni Euroopa Komisjoni enda analüüsideni, mis näitavad, et sooline võrdõiguslikkus parandab ettevõtete konkurentsivõimet, suurendab tootlikkust ja innovatsiooni. Niisiis, ei, see ei ole pseudoteema, see ei ole kõrvalepõige. See on otsus Eesti tuleviku kohta. Kas me kaitseme oma kodanikke, eriti neid, kes vajavad kaitset rohkem kui teised, või mitte? Lõpetuseks. Kui me räägime Riigikogus moraalsest kompassist, vastutustundest ja eestluse väärtustest, siis see ei saa toimuda ainult sümbolite ja loosungite tasandil. Meil on vastutus ka nende Eesti naiste ees, kelle puhul ei ole täna õiglus tagatud. CEDAW-i lisaprotokoll ei lahenda kõiki probleeme, aga see on konkreetne samm edasi. Samm, mis ütleb, et me ei vaata kõrvale. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad teid toetama selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kena oli kuulda kahe kolleegi sellist rõõmsat ja reibast üleskutset. Mina hääletan selle konventsiooni poolt. Aga mul on natukene piinlik selle üle, millega me siin oma aega sisustame. Reili ütles siin, et ükski naine ei jääks üksi … Aga me oleme jätnud ju suure osa Eesti inimesi üksi. Eelmisel sügisel oli küsitlus [teemal], kas Eesti riik kurnab oma rahvast ja valitsus vihkab [oma rahvast]. 80% [vastas jah], kui ma [õigesti] mäletan. Ma vaatasin järele. 70% ütles, et isiklikult tunneb seda. Jah, Reili, nõus, ei tohi jätta naisi üksi, kedagi ei tohi üksi jätta. Peab olema võimalik igale poole kaevata ja peab ausalt ka neid asju lahendama. Aga samas, suur osa rahvast on jäetud üksi. Alles see oli, kui kaupmeeste liit tutvustas praegust olukorda. Oli mingisugune [jutt], et keegi valiks sobilikumat ja tervislikumat toitu. See on null. Praegu valitakse ainult hinna järgi. Üle poole toidukaubast ostetakse odavuse järgi. Need on ka meie inimesed. Mitte "ka", vaid need ongi need [inimesed]. See näitab tegelikult ju seda, mis olukorras on Eesti riik, ja ka meie vastutus[tundetus] on viinud selleni, et paljud meie oma inimestest tunnevad, et riik kurnab neid ja valitsus vihkab neid. Uuemat uuringut ei ole tehtud, aga ma arvan, et ega oluliselt paremaks ei ole läinud. Kaja Kallase ajal oli asi muidugi täitsa hull. Kristen on natukene mõistlikum ja võib-olla on see protsent natuke paranenud. See on minu isiklik arvamine. Aga huvitav oleks teada. Neid asju on palju. Minu meelest on fookus natuke [eemale nihkunud] siit. Ma olen siin paar nädalat vaadanud meie tegevust. Asendustegevust on liiga palju. Samas, ma saan aru, et on parteiline hääletamine, ja [ma saan aru], kuidas on kõige muuga, aga me peaksime eelkõige vaatama, kuidas me reaalselt Eesti inimeste elu paremaks muudame. Või seesama sõjaga ähvardamine kogu aeg. Sõda on kohe siin. Lugesin Maalehe kaane pealt, kuidas kaitseminister ütleb, et tõmbame sääsena elevandi maha. Selline ärplemine, et me oleme valmis sõjaks. Vaadake, mul on ka sõjameestest tuttavaid ja sõpru. Ja nende seas on ebausk üsna suur. Igasugune ärplemine ei kuulu hea tooni hulka. Soomlased ei ärple, nad teevad ja on teinud kogu aeg. Ja nad on mõelnud oma rahvale. Aga meie tõmbleme siin, tegeleme sageli asendustegevusega ja ärpleme. Aga mina hääletan selle fakultatiivprotokolli poolt. Kalle siin muretses, et meeste puhul ei ole [sellist konventsiooni] rakendatud. Noh, ma ei tea, mind ei ole ahistatud, võib-olla Kallet on. Aga võimalik, et ka meestel oleks [samasugust kaitset] vaja. Nii et mina hääletan poolt. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud naised! Tänane eelnõu puudutab naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemist ja sisuliselt tähendab see naiste kaebeõiguse laiendamist ÜRO-le. Kui Peeter ütles siin, et see on asendustegevus, siis mina ütlen, et mõnes mõttes on see päris huvitav eelnõu, sest see annab naistele võimaluse oma kaebeõigust rakendada pärast seda, kui nende kaebus on Eesti Vabariigi kõigis kolmes kohtuastmes tagasi lükatud. Ja sellel on tegelikult positiivne külg. Me teame, et koalitsioon sõidab opositsioonist kogu aeg üle ja siin Riigikogus ei ole võimalik seda teerulli peatada, meil puuduvad selleks vahendid. Selle eelnõuga antakse tegelikult kõikidele naistele võimalus see teerull peatada. Mismoodi? Kui nad esitavad ÜRO-le kaebuse, öeldes, et näete, mul on paljulapseline pere, aga Reformierakonna valitsus võttis toetuse ära või vähendas toetusi, siis piisab tegelikult kaebuse esitamisest ÜRO-le, et see masinavärk sealtpoolt tööle hakkaks ja Reformierakond korrale kutsutaks. Ma ei tea, kui tõhusad meetmed seal on. Ehk on seal ainult mingisugune lõualõksutamise klubi, aga teoreetiliselt peaks [see protsess] niimoodi käima. Mingi aeg tagasi võtsime me vastu lapse õiguste konventsiooni [fakultatiivprotokolli] kaebeõiguse kohta. Juba seal avaldasin ma täpselt samasuguseid mõtteid. Kui lapsed leiavad, et nende õigusi on rikutud, siis on alati võimalus esitada kaebusi. Eile oli väga huvitav olukord, kus sotsiaalkomisjonis käis laste delegatsioon, kes oli oma õiguste kohta esitanud ÜRO-le raporti. See oli väga põhjalik ja leidis ka ÜRO komisjonis väga laia kajastust. Ma ütlesin neile, et aga te olete oma raportis märkinud, et lapsed tahaksid käia oma kodu lähedal koolis. Näiteks Metsaküla kool pandi kinni, Tapa kool pannakse kinni, siin on veel [teisigi suletavaid] maakoole. Kui lapsed pöörduksid kaebeõiguse korras ÜRO poole, siis peaks ÜRO alustama menetlust selle rikkumise osas, sest nende õigusi rikutakse. Ma loodan, et on selliseid lapsi, kes julgevad seda teekonda vanemate või esindajate kaasabil ette võtta. Täpselt samad võimalused on olemas ka naistel: kui nad leiavad, et lastetoetusest, palgast või ükskõik millest ei jätku, on neil õigus esitada ÜRO-le kaebus diskrimineerimise kohta. Ja olukorras, kus Reformierakond sulgeb kõik võimalused, et opositsioon [ei saaks] midagi takistada, avatakse selle eelnõuga uued uksed. Head naised ja lapsed, kasutage seda võimalust, mis teile praegu anti! Teistmoodi me oma Eesti rahvast kaitsta ei saa. Aitäh!

Aitäh! Õnne Pillak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tunnistan ausalt, et ma ei plaaninud siia tulla. Lihtsalt eelnevad arutelud ja tänased sõnavõtud ajendasid mind paari mõtet kiiresti kirja panema. Kõigepealt, küpses demokraatlikus ühiskonnas on nii, et mitte kedagi ei diskrimineerita. Seesama hääletusele tulev [eelnõu] näitab meie väärtusruumi küpsust, meie ühiskonna arengut. Ma tunnistan, et mulle ei ole teinud meelehärmi mitte kõigi sõnavõtud, vaid need küsimused, mis on oma olemuselt pisendanud naiste diskrimineerimisega kaasnevat. Ärme teeme seda! Sest kui me vaatame Eestis ringi, kui me vaatame naise rolli Eesti ühiskonnas, siis naiste õlul on suur vastutus emana, kolleegina, õena, lapsena, sõbrana, lähedasena ja nii edasi. See loetelu on väga pikk. Kui me räägime viimaste aastate kriisidest, siis on need olnud suuresti naiste nägu. Seda, ma arvan, mõistame me siin kõik ja seda on toodud ka siin korduvalt välja. Kui me räägime lähisuhtevägivallast, siis enamik kannatajatest on naised. Kui me räägime üksikvanematest, siis sisuliselt kõik on naised. Mõni üksikisa on ka. Ja siin ma ei pea – igaks juhuks täpsustan – silmas mitte üksi last kasvatavat vanemat, vaid päriselt üksikvanemat, kelle lapse sünnitunnistusel on kirjas üks vanem. Nüüd, kui meil on siin üks arutelu, mis on pühendatud naiste hoidmisele ja mis pöörab naistele rohkem tähelepanu, siis püütakse seda kohati oma sõnavõttudega pisendada, rääkides kõigest muust. Jah, öeldakse, et toetatakse seda ja et me ei tohi naisi diskrimineerida, aga siis tuleb "aga". [Räägitakse] kõigest, mis hingel on, kõigest muust, aga mitte sellest teemast. See, mida me siin päriselt arutame, ei ole järelikult nii tähtis. Minu meelest ei ole see õige. Tahtmata siin üldse kedagi diskrimineerida, pöördun ma armsate meeskolleegide poole. Mõelge nüüd ise, kui teil ei oleks kodus kõrval naist. Milline see elu teil siis oleks?! See oleks ikka väga kurb ja väga värvita. Nii et, palun, hoiame naisi! Väärtustame naisi, nii nagu naised väärtustavad mehi! Ja toetame seda eelnõu!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 583 lõpphääletus. Asume hääletust ette valmistama. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu 583. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 583 on seadusena vastu võetud.