PPA Ida prefektuur

Tänane üheksas küsimus on samuti siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teemaks on Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Austatud siseminister! Registreeritud süütegude arv Ida prefektuuri tööpiirkonnas Ida- ja Lääne-Virumaal on üks Eesti kõrgeimaid. Eelmisel aastal kasvas nii registreeritud vägivalla- kui ka narkosüütegude arv. Süütegude registreerimise tõus võib viidata paremale märkamisele, aga ka tegelikule kuritegude arvu kasvule. Mõlemal juhul nõuab olukord politseinikelt suuremat panust nii kiireks reageerimiseks kui ka põhjalikuks uurimiseks. Kõrge väljakutsete arv ning suurenev registreeritud süütegude arv eeldab piisavat hulka pädevaid, kriitilise mõtlemisega ja haritud politseinikke. Ida prefektuuris on keskmine vakants Eesti suurim, seal on puudu 49 politseiametnikku. Arvestades, et prefektuur peab iga päev välja saatma 27 patrulli, moodustab sellest 12 puuduvat patrullipolitseinikku peaaegu poole. Muutuvas julgeolekuolukorras on politsei sunnitud järjest enam reageerima. Kui ohuolukord peaks veelgi süvenema, vajab Politsei- ja Piirivalveamet veel rohkem inimesi, et rahuldada ühiskonna ootusi. Kuidas kavatsete teie siseministrina seda olukorda lahendada?

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Ida-Virumaa on meie jaoks kindlasti väga suur väljakutse, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks selle statistika tõttu, mille te välja tõite. Tõepoolest, teatud kuritegude arv on seal oluliselt kõrgem kui mõnes muus Eesti piirkonnas. Aga täiendav väljakutse on siin seotud sellega, et meil on sellesse piirkonda tõepoolest keerulisem personali leida kui muudesse Eesti piirkondadesse, ning siin on kaks väljakutset. Üks väljakutse puudutab keeleoskust nii üht- kui ka teistpidi. Kas mujalt Ida-Virumaale saabuvad inimesed – pidades silmas mitte ainult Politsei- ja Piirivalveametit, vaid ka teisi riigiameteid – suudavad kohalike inimestega neile arusaadavas keeles suhelda? Meil on loomulikult eesti keel riigikeel, aga mõnikord on mõistlik efektiivsemaks küsimuste lahendamiseks omada enamat keeleoskust. Ja teistpidi ka, kohalike inimeste kandideerimise puhul võib mõnikord probleemiks olla riigikeele ebapiisav oskus. Samuti olen kuulnud seda, et värbamisel kohapealt osutub tihtipeale üheks takistuseks ka taustakontroll. Inimesed on elanud teistsuguses keskkonnas, võib-olla on kunagi nooruspõlves sattunud halba seltskonda, teinud mõne rumaluse, ja nüüd ongi neid keeruline sellesse riigiametisse kaasata, sellepärast et seal on laitmatu tausta nõue, või tulevad [ilmsiks] asjad, mis seda alati ei soodusta. Mida meie omalt poolt teha saame? PPA on praeguseks oma jõudude tugevdamiseks saanud lisavahendeid Sisekaitseakadeemiale. Läbi Sisekaitseakadeemia tuleks politseinikke rohkem juurde. Ja nagu te teate, üks praktikabaasidest asub Narvas. See kõik võiks soodustada seda, et me sinna personali juurde saame.

Suur tänu! Aleksei Jevgrafov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Aga oma küsimusele mina paraku vastust ei saanud. Aga jätkan küsimusega. Käesoleval aastal on politseiniku brutopalk 2350 eurot. Selline tase võimaldab motiveerida eesti keelt kõnelevaid ja eestimeelseid kõrgharidusega spetsialiste jätkama tööd prefektuuris või kaaluma eriala vahetust, et liituda politsei ridadega. Aga tuleb arvestada, et äärealadel on omad eripärad. Ida prefektuuri tööpiirkond hõlmab nii Ida- kui ka Lääne-Virumaad, ent kõige suurem vakants on just Ida-Virumaal. Oluline on ära märkida, et prefektuur ei saa inimesi lihtsalt mujalt ümber paigutada. Nende võimalus seisneb kindla, sisuka ja missioonitundega töö pakkumises ning uute töötajate leidmises üle Eesti. Siiski on politseiametniku jaoks peamine motivaator endiselt töötasu. Seega võiks politseiniku miinimumpalk olla vähemalt 600 eurot kõrgem kui praegu ning äärealadel töötavatele politseinikele lisanduks veel 200 eurot. Täna makstakse küll Ida-Virumaal ja Harjumaal töötavatele politseinikele 200 euro suurust piirkonna eripärast tulenevat lisatasu, ent see pole suutnud vakantsi täielikult likvideerida. Austatud siseminister, kas te plaanite algatada politseinike palgatõusu ning millal võiksid esimesed sammud selles suunas aset leida?

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Ma kordan veel kord: vastus eelmisele küsimusele oli niisugune, et oleme eraldanud Sisekaitseakadeemiale täiendavaid vahendeid, et Politsei- ja Piirivalveamet saaks personaliprobleemi paremini lahendada. Te mainisite, et politseiniku jaoks on justkui kõige suuremaks motivaatoriks töötasu. Need faktid, mis te välja tõite ja mida me oleme ka teadvustanud, lükkavad selle väite mingil määral ümber. Kindlasti ei ole politseitöö puhul kõige suurem motivaator töötasu, mis jääb hetkel politseiametnike soovidele alla. Nende põhiline motivaator on tõenäoliselt [soov] inimesi aidata. See on see [põhjus], miks minnakse politseitööd tegema. See on sisemine motivatsioon noorte puhul, [põhjus], miks nad politseinikuks õpivad. Me oleme palgaprobleemi väga selgelt teadvustanud. Viimane suurem palgatõus oli 2023. aasta seisuga. Siis hakkas see palgasuhe juba mõistlikumaks muutuma, kuid paraku oleme ka teadvustanud seda, et inflatsioon on kogu selle pingutuse vahepeal ära söönud. Ja nagu ma olen öelnud, siis ministeerium ja minister on seda probleemi teadvustanud. See on mure. Me oleme teinud oma arvutused selleks, et tulla nende palgakomponendi soovidega eelarveläbirääkimistele ja vaadata, mis meie võimalused on. Ega meil see palgaraha ju kusagilt kuu pealt kuku, see tuleb nendesamade inimeste käest kokku koguda nendesamade maksudega, mida on siinsamas saalis täna mitu korda sarjatud ja, ütleme, hurjutatud. Sealt see raha lõpuks kokku peab tulema. Eks eelarveläbirääkimised näitavad, millised on Eesti riigi reaalsed võimalused täiendavaks palgatõusuks. Kahtlemata teadvustame me ka seda, et sisejulgeolek on praegu erilises positsioonis seoses muutunud julgeolekuolukorraga, mitte ainult seoses nende probleemidega, mida te näiteks tõite. Kõikidel äärealadel on oma probleemid: Kagus on omad, Ida-Virus on omad. Aga kogu see hübriidohtude teema kajastub tegelikkuses väga suurel määral sisejulgeoleku valdkonnas. Saame sellest täiesti aru ja teeme endast parima, et see muutuks paremaks.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud siseminister! Jätkan sama küsimusega, mida juba kolleeg Priit Sibul hetk tagasi teie käest küsis. Tõesti, on ilmnenud, et PPA on loonud üle-eestilise numbrituvastusega kaamerate võrgustiku. Igal kuul tehakse umbes 20 miljonit pilti, ehk siis sellega tehakse ka 20 miljonit kannet. See tähendab, et keskmise autojuhi sõiduk jõuab sinna andmebaasi 30 korda ühe kuu jooksul. Siiani valitses arusaam, et pilte tehakse vaid siis, kui keegi ületab kiirust. Tuleb välja, et nii see ikkagi ei ole. Tõesti väga huvitav on ka see, et ei peaminister Michal ega teised valitsuse liikmed ei teadnud mitte midagi sellisest andmebaasist. Aga ka korrakaitseseadus ei anna täna selleks tegelikult seadusandlikku alust ja siin võib tegelikult olla ka vastuolu põhiseadusega, sest tänases korrakaitseseadus ei ole reguleeritud see, kuidas inimeste põhiõigused on kaitstud. Sellele on tegelikult õiguskantsler mitu korda tähelepanu juhtinud ja pöördunud ka Riigikogu poole. Teisisõnu, inimesi jälgitakse ja pildistatakse, aga inimestel pole selle kohta infot, nagu pole ka infot, millal täpsemalt pilti tehakse, mida selle pildiga tehakse, kaua seda hoitakse ja kuidas nende andmetega tutvuda. Need küsimused pole täna seadusega reguleeritud, aga peaksid olema. Siin on tegelikult oht, et PPA riivab inimeste põhiõigusi, ja seda ilma seadusandliku aluseta. Ja muidugi teine oht on see, et me liigumegi järjest sellise jälgimisühiskonna poole. Ma mäletan, et õiguskomisjonis on eraldi protokoll selle kohta, kus te vahetult enne seda, kui te ametisse astusite, vastasite küsimustele. Protokolli on eraldi kantud … Esiteks, te ütlesite, et teile teadaolevalt pole plaani luua üle-eestilist numbrituvastusega veebikaamerate võrku, ja teie seda ei toeta. Samuti ütlesite te, et teil ei ole plaanis rajada politseiriiki. Nüüd, kui see võrk on loodud, kas te siiski toetate seda?

Aitäh, hea küsija! Tundub, et siin on mõned asjad sassi läinud. Esiteks see, millest me õiguskomisjonis kõnelesime. See oli selline preventiivne jälgimisvõrk, seal oli juttu tehisintellektist ja näotuvastustehnoloogiast. Näotuvastustehnoloogiat ei ole kahtlemata ka nendes kaamerates, mis on praegu kõne all. Mis õiguslikku teemat puudutab, siis kogu see süsteem on arenenud küllaltki pika aja jooksul. Huvitav on see, et kui meie auto on ära varastatud või inimene on kadunud või pätt on põgenema pääsenud, siis meeldiks meile väga, kui politsei selle [auto] väga kiiresti üles leiaks, [inimese] kätte saaks ja kuriteo lahendaks. Täpselt selleks on PPA neid andmeid kasutanud. Kõik need fotod, mida tehakse, ei ole ju lihtsalt niisama ligipääsetavad ja neid ei hoita andmebaasis piiramatu aja jooksul, vaid neid kasutatakse ainult raskete kuritegude avastamise eesmärgil. Kui midagi on toimunud, siis otsitakse konkreetse numbriga sõidukit. Mitte keegi ei istu pildigaleriis ja ei lappa lihtsalt neid pilte läbi, et vaadata, kuhu naaber või mõni tuttav sõitis. Juurdepääs [andmetele] on ikkagi väga-väga piiratud ja selleks peab olema väga kindel põhjus, mida ka sisekontroll väga pingsalt jälgib. Teine asi, mida sooviksin rõhutada, on see, et valdavas osas on need kaamerad saanud üles tänu omavalitsuste initsiatiivile. Nii et ma arvan, et Tallinna linn on olnud kindlasti üks neid omavalitsusi, kus on omajagu kaameraid. Tallinna Linnavalitsusele ei saa see olla uudiseks. Omavalitsused ise on soovinud oma keskkonda turvaliseks muuta, nad ise on soovinud seda võimekust, et kui neil midagi juhtub, siis suudaks PPA kiiresti tuvastada ja lahendada ka väga keerulisi kuritegusid. Õigusliku analüüsi osas, nagu ma kolleegile vastasin, uurimine käib. Kui on vajadus õigusruumi kaasajastada, siis tulebki seda kaasajastada. 20 aasta jooksul olukorrad muutuvad.

Aitäh! Sellega lõpetame meie üheksanda küsimuse käsitlemise. Head kolleegid, rohkem küsimusi me avada ei saa. Ma tänan kõiki kolleege ja valitsuse liikmeid väga sisuka infotunni eest. See oli Riigikogu 106. sünnipäeva vääriline arutelu. Head kolleegid, mul on on siiralt hea meel tervitada ja õnnitleda teid Riigikogu sünnipäeva puhul, sest 23. aprillil aastal 1919 tuli kokku Eesti esimene rahva valitud esinduskogu ehk Asutav Kogu, mis muu hulgas kiitis heaks ka Eesti esimese põhiseaduse. Tänane päev on kindlasti selle tähistamiseks, aga veelgi rohkem saame seda olulist sündmust tähistada juba laupäeval. Meil on siis Riigikogus lahtiste uste päev, mille raames saavad kõik Eestimaa inimesed Riigikogu külastada ja siis on võimalik seda sünnipäeva meil kõigil ühiselt tähistada. Aitäh infotunni jälgimise eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.