Petukõned

Liigume edasi. Peaminister saab korraks hinge tõmmata, sest meil on küsimusi ka teistele ministritele. Viies küsimus on siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on petukõned. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Petukõned ehk pettused, mida telefoni teel tehakse meil siin Eestis, on Keskerakonna fraktsiooni arvates üks väga tõsine teema ja väga terav probleem. Me oleme siin saalis mitu korda teie eelkäija tähelepanu sellele juhtinud ja küsinud, mida on selles valdkonnas tehtud. Mõni nädal tagasi esitas näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ka ühe eelnõu, mis kohustab valitsust selle teemaga tegelema. See on natuke koomiline loomulikult, sellepärast, et just Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets on mitu aastat järjest olnud siseminister ehk just see inimene, kes oleks pidanud valitsuses selle teemaga väga konkreetselt tegelema. Ju siis ei tegelenud, ja nüüd siis sotsid üritavad seda opositsioonist kuidagimoodi teha. Aga meie oleme ka Lauri Läänemetsa käest seda mitu korda küsinud ja nüüd tahaks ka teie käest uurida, mida te sellest värske ministrina arvate. Kas te näete, et needsamad petukõned on suur probleem või mitte? Kas teie arvates peaks sellega rohkem tegelema? Kui peaks, siis kuidas? Mis võiksid olla need sammud, mis võiksid inimesi rohkem kaitsta, informeerida neid petukõnedest, et vältida olukordi, kus inimesed saavad petta? Et see statistika ei oleks nii kurb.

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Kahtlemata on see oluline teema mitte ainult Keskerakonna fraktsiooni meelest, vaid ka Siseministeeriumi ja meie allasutuse Politsei- ja Piirivalveameti meelest, kelle ülesanne on petukõnedega tegeleda. Ütleme niimoodi, et selle [teema] olulisus tuleneb sellest, et kõige haavatavam sihtgrupp petukõnede puhul on kaitsetumad inimesed ehk eakad. Sellest tuleneb selle teema prioriteetsus, miks kõikide muude kelmuste kõrvalt petukõned ja nendega tegelemine eriliselt prioriteetide sekka kuulub. Mis on see dünaamika olnud, mida on eelmistel aastatel tehtud? Alates 2020. aastast, nagu ilmselt ka teate, on petukõnede hulk väga tormiliselt kasvanud seoses tehnoloogiliste arengutega ja seoses sellega, et tegu on äärmiselt tulusa, rahvusvahelise ja laia haardega kuritegeliku tegevusega. Samal ajal on PPA tegevus suutnud ära hoida kannatanute arvu kasvu Eestis. Kannatanute arv on olnud enam-vähem samal tasemel, hoolimata sellest, et petukõnede hulk ja massiiv on oluliselt suuremaks läinud. Nii mõnedki töövõidud on PPA-l ette näidata. Eelmise aasta aprillis sai PPA Europolilt ka innovatsiooniauhinna nende poolt algatatud rahvusvahelise operatsiooni PhishOFF eest. Kui olete selle teemaga tegelenud, siis olete ilmselt ka kursis. Seal kontrolliti 28 000 serverit, pandi kinni sadu õngitsuslehti, peeti kinni kümneid isikuid, üle 30, kui ma ei eksi, 17 riigis. See oli tõesti väga suur operatsioon. Kuna tegu on nii laiahaardelise teemaga, siis ei ole mõtet tegeleda ainult selliste väikeste tükkidega, vaid tuleb leida üles need keskused, suured vabrikud, ja tegeleda suurte vabrikute ja vastutavate isikute tabamisega. Seda on ka tehtud. Aga mitte alati ei õnnestu kõige kõrgema taseme nii-öelda ninameeste vastutusele võtmine, teatud põhjustel, mis tulenevad rahvusvahelisest koostööst.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Tõepoolest, me peame tõdema, et aastatega on pettuste arv aina kasvamas. Kui me vaatame, mida kirjutab Riigi Infosüsteemi Amet: veebruaris teavitati 82-st petukõnest ja märtsis oli neid veelgi rohkem, mis on väga järsk kasv võrreldes aasta esimesel kuul registreeritud 28 kõnega, ehk siis jutt on jaanuarist. Samamoodi ütleb PPA, et sel aastal näeme me just telefoni teel tehtavate pettuste päris tugevat tõusu. Mul ei ole PPA-le pretensioone. Me kõik teame, et see on kahjuks alarahastatud ja alamehitatud organisatsioon, kuigi see ei peaks loomulikult nii olema ja loodetavasti tulevikus see nii ei ole. Aga ma arvan, et siin aitavad võib-olla rohkem poliitilised otsused kui konkreetselt PPA tegevus. Me ei ole mitte ainult kritiseerinud või küsinud eelkäija käest, miks see probleem nii terav on ja miks selle lahendamiseks nii vähe tehakse, vaid oleme ka pakkunud omalt poolt lahendusvariante. Esiteks, rahva informeerimine – kuna jutt käib tõepoolest enamasti eakatest inimestest, siis [oleks kasu] võib-olla just otsepostitusest tavalistesse postkastidesse – eesti keeles, vene keeles, inglise keeles, et inimesed saaksid rohkem informatsiooni, kuidas mitte langeda ohvriks. Võib-olla tuleks teha koostööd pankade ja kommunikatsioonioperaatoritega, et nemad tunneksid omalt poolt rohkem vastutust ja võtaksid rohkem meetmeid, et inimesi ja nende raha kaitsta. Me pöördumegi selle palvega teie poole. Ma saan aru, et teie eelkäija sellega väga hästi hakkama ei saanud – võib-olla läheb teil paremini.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest kõlas väga hea mõte ja ettepanek inimesi teavitada. Kuna see kuritegevuse liik on suunatud just nimelt inimese, mitte süsteemi vastu, siis kõige tulemuslikum on tegelikkuses ennetus, mida PPA on ka planeerinud. Võin kinnitada, et PPA-l on üsna pea – kui ma ei eksi, siis maikuus – plaanis korraldada nädal aega kestev kampaania. Ja absoluutselt teadvustatakse ka seda, et need eakad inimesed, kes tavaliselt petukõnede ohvriks langevad, tarbivad teistsugust meediat kui noored inimesed. Ehk siis vaadatakse vajaduspõhiselt, kas võiksid olla ajalehed või traditsiooniline meedia, võib-olla mingisugused flaierid, paberkandjal vahendid, mida jagada sellele sihtgrupile. Seda võimaluste piires kindlasti tehakse. Ei saa öelda, et PPA-l selleks inimesi ei ole või vahendeid üldse ei ole – lihtsalt tuleb aru saada, et meie siin Eestis oleme üks hästi väikene tükk sellest suurest maailmast ja kogu see petukõnede süsteem ongi globaalselt üles ehitatud. Sellesama PhishOFF-operatsiooni käigus tuvastati, et osad kõige kõrgema taseme vastutajad olid hoopis Kanadas. Ja [et kokku oli] 17 riiki, kus vahistamisi läbi viidi, näitab kogu selle teema ulatust. Kõige efektiivsem asi, mida meie saame Eestis teha, Eesti inimeste jaoks, ongi teavitus, ja siin tehakse tegelikkuses ka koostööd sideoperaatorite ja pankadega, ilma et me oleks neid kuidagi seaduslikul viisil sundinud. See koostöö on olnud hea ja tulemuslik: pangad on teavitanud inimest, et nad ei küsi PIN-koode mitte kunagi telefoni teel. Mõnikord pangad informeerivad, kui sa nende kodulehele lähed, et petukõnede hulk on suurenenud. Vastavalt olukorrale sellega tegeletakse ja mõte on seda jätkata – ja just nimelt seda ennetuse poolt. Meil on tõesti väga keeruline muuta midagi süsteemis, kus kõige nõrgem lüli on inimene. Seal on probleemi võti. Kuidas inimeste teadlikkust tõsta ja kuidas teha niimoodi, et nad selle ära tunnevad. Ja on mõned positiivsed näited ka selle kohta, kus eakas inimene on [petukõne] ära tundnud ja teinud kõne politseisse, ja pätt on otse sündmuskohal kinni võetud.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Natuke muret tekitab teie sõnum, et me väikeste asjadega nii väga ei tegele ja ootame, kui need suured sündikaadid kätte saame. Aga samas ma paluksin, et tegelege ka väiksemate asjadega, sest inimeste rahakotist lähevad petturite kätte iga päev suured summad. Mu küsimus puudutab teie valdkonda, aga teist teemat. Hiljuti kirjeldati ajakirjanduses, kuidas Maardu linna territooriumile Muugale ei saa sireeni paigaldada. Kuna ma olen ise Maardu linnas, siis loomulikult mind väga huvitab see küsimus. Tuletame meelde, et kõigepealt te rääkisite, et ei saa ühte masti sireeni paigaldada ja ettevõte loobus sellest. Teiseks, Maardu linn pakkus teile oma munitsipaalterritooriumit, mis ei sobinud sellepärast, et masti paigaldamine pidi liiga kallis olema. Te ehk teate, et Maardu linn pakkus välja ka kolmanda variandi sealsamas Muuga lähedal, 22-meetrise masti. Kas te teate sellest midagi? Kas sellega on tegeletud? Ja kas Maardu ja Muuga elanikud saavad kindlad olla, et nad kuulevad õigel ajal sireeni häält?

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Kõigepealt klaarin ära, et ma kindlasti ei väitnud eelmises vastuses, et me ei soovi väikeste asjadega tegeleda. Ma ütlesin hoopis, et Eesti on väike tükk globaalses maailmas kogu selle kuritegevuse mõttes. Meie jõud lihtsalt ei käi üle kogu maailma organiseeritud kuritegevusest. Sellepärast me saame teha jõukohaseid asju, anda jõukohase panuse. Nüüd see sireenide teema – on väga hea, et te selle välja tõite. Meie jaoks on see selge väljakutse. Kogu see teavitussüsteem elanikkonnakaitse mõistes on üks esimesi asju, mis meil peaks korras olema. Nagu ma tean, on meil hetkeseisuga need sireenid olemas kõigest 22 asulas. Kui me Eesti [lõikes] mõtleme 22 asulale, siis need on ainult maakonnakeskused ja lisaks mõned suuremad linnad veel. See ei ole kindlasti piisav. Ukrainas käies nägin ma, kuidas ka väga väikestes alevites olid sireenid olemas, meie mõistes võib-olla sellised Värska-suurused. Muuga-suurune käiks kindlasti sinna alla. Sellele probleemile, et ei leita sobivat asukohta, on mitu lahendust. Üks lahendus on tõesti otsida koos alternatiive, aga see alternatiiv peaks olema tehniliselt ja korralduslikult mõistlik. [Tuleks mõelda], kuhu on seda kõige parem panna. Ma ei ole tõesti Maardu üksikasjadega kursis. Millest ma olen teadlik, on see, et tõenäoliselt teatud juhtudel me peame siiski selle sireeni kuhugi paigaldama, mõnele taristule, mille omanik ei ole näiteks vabatahtlikult sellega nõus. Tõenäoliselt peame me kaaluma ka selliseid võimalusi, et sedavõrd elutähtsa teenuse osa peab sinna paigaldatud saama igal juhul, kui selle taga on laiem, ühiskondlik huvi. See võib puudutada mõnda korteriühistut, näiteks mõnda tornelamut kusagil, see võib puudutada mõnda ettevõtet. Siin on tõesti kaalumise koht. Mida me soovime saavutada? Kas me soovime saavutada seda, et on olemas laialdane teavitussüsteem, mis jõuab igale poole, või võtame sellise suhtumise, et see võiks olla, aga mitte minu maja peal? Ma arvan, et see esimene võimalus on mõistlikum. Igal juhul ei hakka need sireenid niisama öösiti üürgama, lihtsalt lõbu pärast. Need on väga vajalikud asjad. Ja siin tuleb kindlasti ka Maardule lahendus leida ja kõikidele teistele asulatele, mis ei ole veel lahendust leidnud.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.