Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada Riigikogule Eesti elektri tootmisvõimsuste ja elektrivõrkude arendamise tegevuskava energiakindluse tagamiseks" eelnõu (575 OE) esimene lugemine

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada Riigikogule Eesti elektri tootmisvõimsuste ja elektrivõrkude arendamise tegevuskava energiakindluse tagamiseks" eelnõu 575 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Mart Maastiku.

Suur tänu, hea kolleeg! Head kolleegid saalis! Keskendudes ilmastikust sõltuva elektrienergia tootmise võimsuste suurendamisele, arvestamata elektrisüsteemi tervikfunktsioone, ohustame elektrisüsteemi toimepidevust ja kestlikkust. [Vaatame] Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 punkti 6.1 "Energia varustuskindlus ja roheenergia". Enamus 2023. aastal ette nähtud tegevusi on täitmata, sealhulgas ka punkt 6.1.5 "Langetame 2023. aasta jooksul analüüsipõhised otsused energiasüsteemi järgnevate kümnendite valikutes". Teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele koostada elektrisüsteemi toimepidevuse tagamise tegevuskava, milles seada selge eesmärk Eestis toodetava elektrienergia mahu osas ning eraldi eesmärk juhitavate tootmisvõimsuste mahu osas, sealhulgas baas‑ ja tipukoormus, ning tegevused, tähtajad ja ressursid, kuidas seda tootmisvõimsust tagada. Tegevuskavas tuleb näha ette elektrisüsteemi strateegilise reservi loomise mehhanism, elektrivõrgu piisavuse ja töökindluse meetmed ning piiriüleste ühenduste rajamise kava. Uute elektriliste võimsuste rajamisel on oluline tagada kõikidele investoritele võrdsed turutingimused ja investeerimisriskide hajutamisel põhjendatud tasakaal kõikide turuosaliste vahel. Isamaa fraktsioon on seisukohal, et Eesti vajab kiiresti konkreetset ja realistlikku plaani, kuidas oleks tagatud, et kodu‑ ja äritarbijatel oleks tulevikus vajalikul hulgal igal ajal ja vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. Samuti plaani, et oleks tagatud riigisiseste elektrivõrkude ning välisühenduste rajamine ning toimimine. Reformierakonna juhitav valitsus peab mõistma, et nende küsimuste lahendamine on seotud otseselt Eesti inimeste toimetulekuga ning Eesti ettevõtete konkurentsivõimega ja laiemalt Eesti majanduse jätkusuutliku arengu tagamisega. Eestis on toimunud väga järsk lõpptarbija elektrihinna tõus üle 60% ning puudub plaan varustuskindluse tagamiseks. Ka Riigikontrolli hinnangul ei ole valitsus leidnud konkreetset ja realistlikku lahendust, kuidas oleks tagatud, et kodu‑ ja äritarbijatel oleks tulevikus igal ajal vajalikul hulgal ja vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. Elektri puudujäägi korral on reaalne oht, et elektri hind meie piirkonnas ületab tarbijate ostujõu. Kehtiv Eesti energiamajanduse pikaajaline arengukava ENMAK 2030 kiideti Vabariigi Valitsuses heaks 20. oktoobril 2017, fikseerides peamise eesmärgina Eesti majanduse konkurentsivõime tagamise vaba, toetusteta ja avatud elektrituru kaasabil. Sisemaine elektri tarbimine kavandati katta 50% mahus taastuvatest energiaallikatest toodetava elektriga, seejuures pidi uute taastuvelektri tootmise seadmete rajamine toimuma avatud elektrituru tingimustel ilma täiendavate toetusteta. ENMAK 2030 koostamisel kaasati ekspertide parimad teadmised ning lähtuti tellitud laiapõhjalistest eeluuringutest. Euroopa Liidu regulatsioonide kiired muudatused eeldasid ka ENMAK-isse muudatuste sisseviimist, mistõttu Vabariigi Valitsus kiitis 18. novembril 2021 heaks ettepaneku koostada energiamajanduse arengukava aastani 2035. 12. oktoobril 2022. aastal võttis Riigikogu vastu energiamajanduse korralduse seaduse [muutmise seaduse]. Sellega seati eesmärgiks, et 2030. aastal moodustab elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest taastuvenergia vähemalt 100%. Keset arengukava uuendamise protsessi tõsteti seadust muutes ilma sellekohase mõjuanalüüsita taastuvenergia eesmärke kardinaalselt. Valitsus on seda deklaratiivset eesmärki hakanud nii energiamajanduse arengukavas kui ka sisulistes poliitikaotsustes sisustama kui keskset energiamajanduse planeerimise eesmärki. See muudab energeetika pikaajaliste otsuste langetamise ideoloogiliseks, millele on oma kriitikas tähelepanu juhtinud ka teaduste akadeemia energeetikakomisjon. Seetõttu on asjakohane, et valitsus koostaks ja esitaks Riigikogule Eesti elektritootmisvõimsuste ja ka elektrivõrkude arendamise tegevuskava, kus vaadatakse kiiresti üle ka nimetatud 100% eesmärk energiamajanduse korralduse seaduses. Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse arengukava aastani 2035 eelnõu näitab selgelt, et eesmärgi täitmine 2030. aastaks, kui elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustab taastuvenergia 100%, ei ole realistlik. Viimase viie aasta jooksul on toimunud lõpptarbija jaoks järsk hinnatõus: 63,6%. See ületab nii Eesti tarbijahindade tõusu, mis on 43,4%, kui ka eurotsooni inflatsiooni, mis on 21,3%. Elektri hinna nõnda järsk tõus on olnud omakorda üheks põhjuseks kiirele inflatsioonile Eestis. See on aga üks jätkuva majanduslanguse aluseid. Kuna Eesti on avatud majandusega ekspordile suunatud riik, siis eriti valusalt on löönud meie majandust olukord, et elektri hinna tõus on olnud üle kolme korra kiirem kui eurotsooni inflatsioon. Eksportiv tööstus konkureerib mitte Eestis, vaid laiemalt Euroopa Liidus ning muudel turgudel ning kui elektri hinna tõus ületab mitmekordselt inflatsiooni, siis pärsib see väga tugevalt ekspordivõimekust. ENMAK 2035 stsenaariumid, mille kohaselt elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustab taastuvenergia 100%, ei arvesta elektritarbija huvidega. Seejuures prognoositakse ENMAK-is, et 2030. aastal jääb elektri hind samale tasemele, mis täna. Ja siin on ka need võrdlusandmed, et näiteks aastal 2023 oli elektri hind 9,08 senti kilovatt-tund, 2030. aastal 6,60 ja 2035. aastal juba 4,88. Siin on ka teised võrdlusandmed, ma ei hakka neid ette lugema. Nimetatud ENMAK-i stsenaarium baseerub ebareaalsetel sisenditel. ENMAK-i hinnaprognoosi stsenaariumid on toodud detailselt ENMAK-i lisas "Memo 2030 elektrihinnast ja taastuvenergia tasu muudatustest". Nimetatud stsenaarium näeb ette elektri turuhinna ehk siis börsihinna langust 2,5 senti kilovatt-tunni kohta. Sellise prognoosi koostamine on väga keeruline ning eksimise võimalus on suur. Eesti elektribörs on liikunud sünkroonis Eesti-Läti börsiga, sest ülekoormus riikide vahel puudub ning hinnad on ühtlustunud. ENMAK-is prognoositud oluline elektri börsihinna langus eeldaks väga suuri investeeringuid kogu Baltikumi elektrisüsteemi, et oleks võimalik avaldada olulist mõju elektri hinnale. Seda ei saa pidada reaalseks. Lisaks puudub ENMAK-is analüüs investeeringutest teistesse Balti riikidesse. Elektri börsihind võiks oluliselt langeda vaid juhul, kui kaoks ülekoormus Eesti-Soome ning Leedu-Rootsi vahel ning elektri hind Balti riikides ühtlustuks hinnaga Soomes ja Rootsis. Tänase ENMAK-i stsenaariumi puhul ei ole see aga realistlik, sest prognooside kohaselt valmib täiendav Soome ühendus alles aastaks 2035. Ka puudub arengukavas igasugune analüüs, millal võiksid valmida lisaühendused Leedu-Rootsi ning Leedu-Poola vahel, mis samuti mõjutavad börsihinda Balti riikides. Siin on veel tabeleid toodud, ma ei hakka neid ette lugema, aga ENMAK-i kohaselt on prognoositud 2030. aastal elektri lõpptarbija hinnas võrgutasu suuruseks 5,73, taastuvenergia tasu suuruseks 1,0 ning reservide tasuks samuti 1 sent kilovatt-tunni kohta. Kõigi kolme hinnakomponendi puhul on tegemist valdavalt püsivatel kuludel baseeruvate komponentidega, mis sõltuvad otseselt müügikogusest. Võrgutasu ja reservide puhul on tegemist sisuliselt püsikuludega ning analoogne on ka taastuvenergia tasu, mille puhul makstakse tootjale fikseeritud summas subsiidiumeid. Seega ENMAK-i stsenaariumide realiseerumise tõenäosus baseerub tarbimise prognoosil. Tarbimise statistika ning prognoos on toodud ENMAK-i lisas. Statistikast [nähtub], et elektri tarbimine Eestis on olnud viimase kümnendi jooksul sisuliselt sama. Kui aastal 2016 oli aasta lõpus lõpptarbimine koos võrgukadudega 8,3 gigavatt-tundi ... (Telefon heliseb.) Näe, no ei saa. Vabandust! Keegi tahab mind hirmsasti kätte saada. Panen kinni. Ilmselt keegi ministeeriumist ei ole rahul minu kõnega. Seega, elektri tarbimine aastaks 2030 on planeeritud 10,3 teravatt-tundi. See eeldaks tarbimise kasvu 25%, ja seda tingimustes, kus on toimunud järsk elektri hinna tõus. Sellist tarbimise kasvu ei saa pidada realistlikuks. Kõnekas näide on ka elektri tarbimise prognoos 9,2 teravatt-tundi aastas aastaks 2025. Kui nüüd võrrelda neid aastaid, mis on möödunud aastast 2013 kuni tänase päevani, siis on elektri tarbimine Eestis olnud üsna stabiilne, see on olnud 8 teravatt-tunni ja 9 teravatt-tunni vahel. Eeldada, et see kasv nii palju tõuseks – empiiriliselt ei näe küll mitte mingit loogilist põhjendust. Seda enam, et kui meie elektri hind ei ole enam konkurentsivõimeline, siis pigem tööstused hääbuvad ja tööstusi siia juurde ei tule. Nii et kokkuvõtteks võiks öelda, et Isamaal on rida ettepanekuid. Tagamaks Eestis energiakindlus, peab tegevuskava lähtuma järgnevatest eeldustest. Eesti on võimeline tootma elektrienergiat tarbimise mahus, sealhulgas tagama varustuskindluse juhitava võimsusega. Ühiskonnal, ettevõtjatel, investoritel on selgus energiapoliitilise tuleviku osas. Kolmandaks, langetatud valikute korral on tuvastatav nende maksumus kogu elektrienergia terviktsüklis tootmisest tarbimiseni. Ja neljandaks, tegevused on allutatud elektrienergia konkurentsivõimelise hinna eesmärgi saavutamisele. Tegevuskavas on vajalik, esiteks, kujundada seisukoht, millist energiajulgeoleku taset soovitakse ning kuidas seda tagada. [Teiseks,] seada selge eesmärk Eestis toodetava elektrienergia mahu osas ning eraldi eesmärk juhitavate tootmisvõimsuste mahu osas, sealhulgas baas- ja tipukoormus, ning tegevused, tähtajad ja ressursid, kuidas see tootmisvõimsus tagada. Kolmandaks, salvestusvõimekuse ning tarbimise juhtimise motivatsioonisüsteemi loomine. Neljandaks, näha ette elektrisüsteemi strateegilise reservi loomise mehhanism. Viiendaks, [määratleda,] millises suunas ja ajakavas arendatakse eelnevatest valikutest johtuvalt elektrivõrku, tagamaks piisavus ja töökindlus, ning millistest rahastusallikatest seda tehakse. Kuuendaks, määratleda, milline on riigi eesmärk ja selle saavutamise tegevused elektrienergia konkurentsivõimelise hinna saavutamiseks ettevõtetele ning jõukohase hinna [saavutamiseks] tarbijatele. Seitsmendaks, esitada tegevused uute piiriüleste elektriühenduste rajamise kohta. Kaheksandaks, esitada analüüs eesmärkide saavutamiseks tehtavate tegevuste maksumuse, rahastusallikate ning mõju kohta summaarsele elektri tarbijahinnale. Ja viimaseks, üheksandaks, esitada ülevaade vajalikest muudetavatest siseriiklikest õigusaktidest ning võimalikest algatustest ja Euroopa Liidu õigusaktidest. Ma võiksin veel pikalt rääkida, aga ma hoian aega kokku. Mul on tunne, et ega koalitsioon niikuinii seda ei toeta, aga üritame. Nii et ootan küsimusi.

Aitäh teile! Ja küsimusi on. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Rõõm, et keegi sellise asjaga välja tuleb. Aga ma mäletan, et alles jaanuari lõpus või millal see oli, kui meie tubli meretuulikute troika siin oli pildi peal ja raporteeris, et plaanid on paika pandud, see 2,6-miljardilise dotatsiooni jagamine on juba aprillikuus. Ja elektri hind oli ju ka mingil ajal üsna täpselt paika pandud. Ma küsin, kas sa oled detailselt tutvunud selle toonase plaaniga, mis nüüd on nagu natukene nurka mängitud, kuna üks osapool on valitsusest minema aetud. Kui palju te sealt olete õppust võtnud? Äkki seal oli palju tarku mõtteid?

Aitäh, lugupeetud küsija! Jah, loomulikult ma olen ennast kurssi viinud. Olen sellega tegelenud peaaegu kaks aastat siin Riigikogus. Kuna ma ise elan Saaremaal, siis see puudutab otseselt mind ja teisi saarlasi. Kahjuks ei ole päris otseselt sellest veel loobutud. Ma olen sellest korduvalt siin rääkinud, et esiteks, meretuulepargid on kallimad rajada, teiseks ei arvestata nende tootmishindade juures karvavõrdki sellega, et ka võrk tuleb sinna juurde rajada. Kui Saaremaast rääkida, siis tuleb tegelikult Paidest kuni Sõrve sääreni ehitada kaks nüüd juba 330-kilovoldist elektriliini, mis iseenesest rikuvad ära Saaremaa looduse. Ja ma ei räägi sellest, et see ei ole üldse roheline, aga see on ka ülikallis. Seda peidetakse nagu selle Läti neljanda ühenduse taha: on justkui äärmiselt vajalik see just läbi Saaremaa viia. Kuigi reaalselt on teada, et just see läbi Saaremaa loodav elektriühendus läheks maksma 1,3–2 miljardit. Need andmed on tulnud Eleringi kodulehelt. Küsisin ka Eleringi juhatuse esimehelt, kui palju maksaks analoogse Läti neljanda ühenduse otse tegemine. See on 200–300 miljonit ainult, ehk siis vahe on üüratu. Komisjonis on sellest väga palju räägitud ja pareeritud sellega, et Euroopa Liidust justkui tuleb toetust, et pool nendest projektidest makstakse kinni. Aga ma esitan väga lihtsa retoorilise küsimuse: kui poole 2 miljardist maksab kinni Euroopa Liit, siis tuleb meil miljard ikka endal maksta. Ja versus see, et [ehitada liin] otse 200 miljoni eest. Ma ei ole küll kursis, kas on vahe, kui liin mööda maad, otse mööda mandrit viia või läbi Saaremaa viia: kas pool makstakse igal juhul kinni. Aga isegi kui [teisel juhul] ei maksta, on see ju ikkagi üüratu raha. Ja meretuuleparkide puhul ei ole üldse nagu julgetud välja öelda, et seda Läti neljandat ühendust läbi Saaremaa tahetakse teha ju ainult sellepärast, et ühendada sinna see üledimensioneeritud suur meretuulepark. Lisaks, muidugi on Saaremaa rahvas sellele täiesti vastu, aga praegu tundub, et siiamaani ei ole seda veel riiulile saadetud. Ajutiselt on küll meretuuleparkide vähempakkumine peatatud. Kui ma ministri käest küsisin, ei vastanud ta mulle, miks ei lõpetata ära ka seda eriplaneeringut, mis on planeeritud 330-kilovoldiste liinide viimiseks läbi Saaremaa. Ka see eriplaneering maksab 1,5 miljonit eurot. Nii et ei osata raha kokku hoida. Põhjendus on see: aga me igaks juhuks teeme. No miks me teeme igaks juhuks ülikalleid lahendusi, kui meil on mõistlik enne otsuste tegemist mõelda ja näppude peal kokku arvutada, mis on mõistlik ja mis ei ole mõistlik? Ma loodan, et ma suutsin vastata.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! No meil on üsna pikalt räägitud erinevatest nüanssidest energeetikas, erinevate võimsuste rajamisest, olgu siis päikesest või tuulest või salvestamisest. Ja veel räägitakse ühendustest, mida on vaja, või nagu te viitasite, võib-olla ei olegi vaja seda neljandat ühendust, ja nii edasi. Kõik need projektid maksavad väga palju. Aga lõpptulemusena meil tegelikult puudub [tulevikust] õrnemgi aimdus või arusaam. Me mäletame, mis sealt majandusministeeriumist tuli: utoopilised projektid olid üksteise otsa pandud ja seal oli rehkendatud vajalik hulk energiat, mida me saama hakkame, ja ka hind, mida selle eest tuleb maksta. Aga terviknägemust avalikkuses ei ole. Kas majanduskomisjonile on räägitud, mis võiks olla uue energiamajanduse arengukava puhul kontseptuaalne arusaam, kuhupoole me liigume, kui palju mida [toodame]?

Aitäh küsimuse eest! Jah, me oleme seal tegelikult arutanud neid erinevaid punkte, kuid otseselt energiamajanduse arengukava kui tervikut pole kordagi arutatud. Küll on, jah, mingi mustand tegelikult internetis olemas. Aga mis puudutab seda, et puudub igasugune selline loogiline mõtlemine, siis selles suhtes on, härra küsija, teil küll väga õigus. Mulle tundub, et meil on Eestis selline energiapoliitika, et eesmärk pühitseb abinõu. Kui kellelgi, näiteks mõnel lobigrupil on huvi arendada meretuuleparki, siis mõeldakse sinna juurde igasugused positiivsed stsenaariumid, nagu näiteks sellesama Saaremaa läänerannikule loodava tuulepargi juurde. Sellega justkui tagatakse ka Hiiumaa ja Saaremaa parem energiavarustatus, mis tegelikult järjekordselt ei vasta tõele. Kui oleks tõesti Saaremaal ja Hiiumaal vaja ringvarustatust – praegu teatavasti tuleb ühendus otse ainult üle Suure väina Saaremaale ja sealt läheb Hiiumaale –, siis, nagu Eleringi esimees ütles, on Eleringi arengukavas olemas mitmed variandid. Ja üks variant on see, et luua ühendus hoopis Haapsalust läbi Hiiumaa Leisi, mis läheks maksma hinnanguliselt 50–100 miljonit eurot. See kataks tegelikult kogu selle kohaliku vajaduse ära. Millegipärast seda ei arutata. Samamoodi on kõikide asjadega: samamoodi me stardime tuumajaamaga ja salvestitega ja teeme meretuuleparke ja maatuuleparke. Kui kõik need kokku lüüa, kui need kõik realiseeruks, siis meil oleks, ma ei tea, viie- või kuuekordne energia[toodang võrreldes sellega], mida Eesti ise tarbib. Ja seda on ju väga hästi näha ka, kui kaugele on jõutud selle üledimensioneerimisega: kui tuul puhub, siis paljud inimesed näevad, et osa tuulikuid seisab. Ma olen ise ka Virtsus vaadanud [ja mõlnud, et] ma ei saa aru, miks nad seisavad, kui tuul puhub. Sellepärast, et üks variant on see, et [see energia] lihtsalt ei mahu võrku, võrk ei võta seda vastu. Ja teine variant on see, et kui kõikjal tuul puhub – see puhub samal ajal enam-vähem igal pool meie piirkonnas –, siis hind läheb nulli või lausa miinusesse. Sama häda on tegelikult ka päikeseparkidega. Ma olen ka väiketootja, nii-öelda päikese[energia] tootja, ja kui sa õigel ajal välja ei lülita jaama, siis sa hakkad peale maksma: sa toodad elektrit ja sa maksad peale. Nii et selline läbimõeldud kava tegelikult puudub ja see ongi põhimure. Sellepärast me teemegi ettepaneku, et oleks vaja energiamajanduse tõelist arengukava, mis hõlmaks kõiki punkte, kaasa arvatud see, millest ma siin ka rääkisin, et me ei tea tegelikult, mida naabrid teevad. Ka nemad ju planeerivad meretuuleparke, nemad teevad oma otsuseid. See kõik on nagu stiihiline: iga riik midagi teeb, aga me oleme ühises süsteemis, Balti süsteemis. Tegelikult oleks väga vajalik lähinaabritega kontakteeruda. Ja loomulikult, mis puudutab ühendust Soomega, siis just see on oluline. Meil ei ole vaja neljandat ühendust Lätiga, mida mööda läheb see odav energia, mis tuleb Soomest, kus on hüdroenergia ja tuumaenergia, transiidina edasi Lätti. Väidetakse küll, et vajadusel hakkab meile Lätist ka tulema odav elekter. See võib nii olla, kui me üledimensioneerime, aga kõik need investeeringud, mida praegu planeeritakse – eriti rumal on minu arvates maksta investeeringutele peale, kui ettevõtjad on valmis maatuuleparke tegema ilma igasuguste subsiidiumideta. Ja siis on veel otsus, et millegipärast on väga vajalik veel kulutada miljardeid selle jaoks, et merre ka veel ehitada tuulikuid. Noh, ma võin pikalt rääkida, aga ma ootan järgmisi küsimusi.

Jaa, järgmine küsimus on juba ootel. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Te jõudsite õigele järeldusele, et tegelikult kogu see arengukava peakski olema vähemalt Balti riikide ülene, et aru saada, mis siin tegelikult toimub. Need otsused ja toimingud peaksid olema kooskõlas, et saaks hea asja. Tegin korraks ENMAK-i lahti, siin on ka ENMAK 2035 ajakava. Ajakava näeb ette, et detsembris 2025 peaks Vabariigi Valitsus selle heaks kiitma. Aga veebruaris 2025 pidi olema KSH aruande kooskõlastamine. Aga nagu me mäletame, veebruarikuus tuli selline huvitav uudis: järsku kolm tarka läksid tuppa sisse, tulid välja, olid tunduvalt targemad ja vaatamata kõikidele ENMAK-is välja toodud asjaoludele ja sellele, et see ENMAK oli pooleli, tegid ikkagi otsuse ära. Ja see tegelikult läks keskkonnaministrile koha maksma. Õnneks dotatsiooni väljamaksmist või selle otsuse kinnitamist siiski ei toimunud. See ongi stiil, kuidas tegelikult praegu toimetatakse. Aga jõuaks [eesmärgini] siis sellise Balti riikide ülese arengukava abil.

Aitäh! Ma olen selle mõttega absoluutselt nõus. Häda ongi ju selles, et, nagu sa ütlesid, kolm õhtumaa tarka tulid kokku. Meil tehakse alles arengukava, aga juba enne, kui arengukava on vastu võetud ja arvestatud ka mingite loogiliste ja mõistlike aspektidega, teevad mingid erakondade esimehed väga pikaajaliselt Eesti energia[poliitikat] ja, ütleme, just seda rahakulu mõjutavaid otsuseid. Millel need baseeruvad, mina ei tea. Ja see on tõeliselt suur probleem. Ja võrkude puhul ka. Ma lisan, mulle tuli praegu meelde, et tegelikult on ju Nõukogude ajal ehitatud võrgud suures osas – nüüd on neid uuendatud – ehitatud idast läände. Ja on selge, et kogu elektrivõrk, mis on seal ida pool, on nagu suurem. Kui võrrelda toruga, siis seal on jämedam toru, ja mida enam lääne poole, seda peenemaks need kapillaarid lähevad. Ja nüüd üritatakse hakata, nagu Nõukogude ajal [oli idee] panna jõed teistpidi voolama, arendama neid võrke sinna lääne poole. Ja see on tohutu raha, mis nendesse võrkudesse läheb, aga millegipärast seda reaalselt ei arvestata elektritootmise hinda [rehkendades]. Vaat see on halb. Mille jaoks nad sinna viiakse? Nii et, jah, muidugi, meil on kaootiline energiamajandus praegu. Ja hull on see, et selle me kõik maksame tegelikult kinni, et mingil hetkel on ületootmine, on üleinvesteeringud. Ja see on pikaks ajaks. See on kõige suurem mure, et kui me paneme ennast lukku pikaks ajaks väga kõrgete energia hindadega, siis on selge, et meie majandus tegelikult kukub siin täiesti kokku.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! See kõik, mis te räägite, on õige. Sellega saab üksnes nõustuda. Aga ma mõtlesin küsida teie hinnangut ühele mõttele, mida ma ise olen viimasel ajal palju mõelnud nende teemadega seonduvalt. Kas teie nõustute minuga, et nende meretuuleparkide rajamise näol ja kogu selle hiiglasliku elektrivõrgu ümberehitamise näol on tegemist sedavõrd kaugeleulatuvate tagajärgedega otsusega, et pidades silmas, et Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, oleks kohane selles küsimuses korraldada rahvahääletus? Ehk võiks panna inimeste ette kogu see informatsioon, mida see tähendab, mida see kõik endaga kaasa toob, mida see kõik maksma läheb, ja siis anda inimestele võimalus otsustada, kas me tahame seda teed minna või ei taha. Olles just hiljuti Saaremaal käinud rahvakohtumisel, ma küll nägin, et kohalikud inimesed eriti muretsevad selle pärast, et neist sõidetakse lihtsalt üle, nende arvamusega üldse ei arvestata. Kas see võiks olla üks asi, mida siin esimese sammuna teha, rääkimata nendest hilisematest sammudest?

Aitäh, Varro! Jaa, see küsimus on igati mõistetav. Ma natuke filosofeerin sellel teemal. Ühest küljest, jaa, rahva käest peabki nõu küsima, aga teisest küljest need inimesed, 101 inimest, kes siin saalis on, on ju tegelikult rahva poolt valitud. Ja kui me ei suuda siin teha selgeks 101 inimesele sellist üsna keerulist energia tootmise arengukava ja neid eesmärke – eesmärgid on muidugi olemas, et oleks odav elekter, aga igaüks ju [ajab] siin erinevat juttu –, siis ma lihtsalt kardan, et see rahvahääletus võib lõppeda [kes teab, kuidas]. Oleneb, kuidas küsimus on sõnastatud. Kui sa sõnastad ühte- või teistpidi, siis vastavalt sellele tuleb vastus. Minu arvates on kõige olulisem see, et need inimesed, kes siin on, ja need, kes valitsuses ehk praeguses koalitsioonis on, peaksid mõtlema, kas soovida mõne ettevõtja – ma lihtsalt praegu fantaseerin – huvidest lähtuvat energia tootmist [arendada] või teha nii, nagu on tõesti Eestile vajalik. Ma ei saa absoluutselt aru, ma olen siin väga palju ka koridoris vaielnud inimestega, kuidas on võimalik, et kui sul on – see on sama hea näide – päts leiba ja teine päts leiba, need on ühe ja sama pagari toodetud, ühe hind on 5 eurot, teise hind on 1 euro, aga sa hakkad põhjendama, et see 5-eurone leib on ikkagi palju parem leib. Seal on mingisugused viilud, mille [erilisusest] sa aru ei saa, selle lõhn on teistmoodi või mida iganes. Umbes analoogne asi on tegelikult siin saalis käinud juba ligi kaks aastat. Vahetevahel tekib tunne, et me tegelikult räägime kurtidele kõrvadele. Õigemini mitte ei teki selline tunne, vaid see ongi niimoodi. Isegi kui inimesed saavad asjast aru, nad lähevad kaasa oma erakonna poliitikaga. Nii et ma vastan sulle niimoodi: rahvahääletusi võib korraldada. Kas sellest aga mingisugust kasu on? Pigem peaks rahvas mõtlema sel hetkel, kui nad lähevad valimiskastide juurde oma [esindajaid] valima. Mõelge, kas need inimesed on võimelised ise mõistlikke otsuseid tegema. Ja las nad siis kontrollivad, kes need inimesed on, kas neil on teadmisi. Nii lihtne see ongi minu arvates. Loodetavasti järgmistel valimistel keegi ikkagi mõtleb selle peale.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Vaat selle eelnõuga tehakse valitsusele ettepanek esitada 1. maiks tootmisvõimsuste ja elektrivõrkude arenduse tegevuskava. Sinna on laias laastus kaks nädalat, eks. Ma mõtlen, et mis selle asja mõte on. Ega siis selle kahe nädalaga ei mõtle midagi uut välja, ainult sedasama jamajuttu, neid utoopiaid, mida meile siin kogu aeg räägitakse. Tegelikult kõik see, mida sa siin räägid, on nii õige jutt. Tegelikult EKRE on seda juttu rääkinud algusest peale, juba siis, kui aastal 2022 Kaja Kallas kutsus Riigikogu erakorraliselt kokku, et aastaks 2030 ära seadustada taastuvenergiale 100% üleminek. Isamaa oli muuseas siis valitsuses ja Isamaa hääletas poolt. EKRE oli ainuke, kes oli vastu. Mul on tegelikult väga hea meel, et ma näen, et ka Isamaal on teatud selline ärkamine toimunud või mõistus on koju tulnud. Kas see on nüüd mingisugune meelemuutus või mis selle tegevuskava nõude mõte on? Kas te 2022. aastal siis ei adunud neid tagajärgi, millest sa praegu siin räägid? Meie küll adusime.

Aitäh, hea Moonika! Või Helle-Moonika, vabandust! Ma saan aru, et Riigikogus on komme, et kõik peavad natuke kergitama iseennast ja oma erakonda. Vaat siia ongi koer maetud. Reaalselt peaks seisma kõik ühe ja sama asja eest, olenemata sellest, mis erakonnast ollakse. Häda ongi selles, et ükskõik kui hea mõte tuleb opositsioonilt, siis reeglina see visatakse prügikasti. Ma ei tea, miks see nii on. Kahjuks on see nii kaudselt kui ka otseselt juba kandunud üle ka kohalikesse omavalitsustesse. Jah, siin peaks olema riigimehelikku mõtlemist. Kui sa küsid aasta 2022 kohta – mina ei olnud siis Riigikogus, aga ma ütlen nii, et kui on valesid otsuseid tehtud, siis need tuleb ära muuta. Tuleb vigadest õppida, mitte kogu aeg rääkida seda, et meie tegime head. Aga kui on ka halbu asju tehtud, siis tuleb neid tunnistada. See on minu arvates esimene riigimehelikkuse samm, kui needsamad tegijad ütlevad: "Jah, tahtsime parimat, aga tuli välja nagu ikka. Aga üritame paremini." Muidugi ma tahan siia lisada, et ma ei tahaks, et praeguse kaootilise energiamajanduse juures, mis meil siin on, oleks nii, et viie aasta pärast öeldakse: "Teate, meie tahtsime kõige paremini, aga tuli välja nagu ikka." Meie juhime ju tähelepanu sellele, mis viie aasta pärast ja kümne aasta pärast hakkab tulema, kui me praeguse energiamajandusega edasi läheme. See on nagu oluline minu arvates.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma tuleksin tagasi selle Varro Vooglaiu tõstatatud rahvaküsitluse või rahvahääletuse teema juurde. Ei saa absoluutselt nõus olla sellega, et see on kontrollimatu ja siin võib tulla ei tea mis tulemusi. Põhimõtteliselt me teame, mis tulemusi võib tulla. Tõepoolest, ajupesumasin pannakse käima, nii nagu Euroopa Liiduga ühinemise puhul ajupesumasin pandi käima ja Eesti rahvas jooksis nagu lambakari ja hääletas selle poolt, et direktiivide orjusesse sattuda. Ehkki jällegi oli inimesi, kaasa arvatud siinviibijad, kes nägid juba siis, aastal 2003 ette, et selline jama saab toimuma. [Oli ju] analüüsitud seda, mis on toimunud teistes riikides. Aga siin on küsimus natuke teistpidi. Kui rahvas laseb ennast ära lollitada ja see on kontrollimatu ja annab ikkagi selle tulemuse nagu alati, siis on rahvas ka kaasvastutav. Ka praegu Euroopa Liidu viljastavates tingimustes vaesudes on rahvas kaasvastutaja selle rumala otsuse eest, mis 2003. aastal langetati.

Aitäh!

Ja täpselt sama kehtib sel puhul. Selles mõttes ma kutsun küll üles tunnistama, et rahvahääletus on parem viis kui see populistlik eelnõu, mis ei vii mitte kusagile.

Aitäh! No ma siiski arvan, et see ei ole populistlik eelnõu. Te ütlete, et siin on lühike tähtaeg ja mis siin ikka muutub. Aga me juhime tegelikult selles eelnõus ikkagi tähelepanu nendele punktidele, mis meie arvates on valesti ja mida peab tegema. Ja see on ka paber, mis jääb. Kui viie aasta pärast või ma ei tea, mitme aasta pärast tuleb siia järgmine selle erakonna esindaja ja hakkab rääkima: "Oi, me tõesti ei teadnud!", siis nad ei saa seda öelda, sest selles paberis on see kirjas. Näed, me ju hoiatasime! Ja tegelikult ega see kemplemine ei ole mitte erakondade kemplemine, minu arvates on see Eesti tuleviku vaatest väga oluline teema. Mis puudutab rahvahääletust, siis me võime neid korraldada, aga ma hästi ei usu sellesse, et see valitsus sellest mingeid järeldusi teeb. Tulemus on ikka sama.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, seekord ma ei unusta, palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme, hea kolleegi Mario Kadastiku.

Tere! Aitäh! Antud eelnõu menetles majanduskomisjon kahel istungil. 7. aprillil arutati juhtivkomisjoni [esindaja määramist], kelleks konsensuslikult määrati siinkõneleja. 8. aprillil arutati eelnõu sisuliselt. Arutelu toimus peamiselt eelnõu sisu üle, mida tutvustas Mart Maastik. Küsimused olid selle kohta, mis osa sellest on tehtav, mis osa sellest on juba tegemisel ja mis osa ei ole. Ministeeriumi [esindaja] tõi selgelt välja, et tegelikult väga suur osa nendest asjadest, mida soovitakse, on juba töös. Meil on ka seadusemuudatused hetkel menetluses. Samuti on koostamisel ENMAK 2035, mida esialgselt tutvustati majanduskomisjonis juba mõnda aega tagasi ja tutvustatakse taas orienteeruvalt maikuus. Arvestades kõike seda ei olnud tähtaeg, mis on eelnõus toodud, see 1. mai, realistlik. Kui see vastu võetaks, ei saaks valitsus seda kuidagiviisi teostada. Oli ka arutelu selle üle, et Isamaa esindaja Mart Maastik leidis, et ENMAK-i sisendid ei ole realistlikud, eriti elektri hinna prognoos. Ta arvas, et on vaja üle vaadata lähtekohad ja sisendid. Selles osas ongi Kliimaministeeriumis tegemist töödokumendiga, mille kallal alles tehakse tööd. Tehti ka menetluslikud otsused. Otsustati, et eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, millel oli poolthääli 6, vastu 3. Üks inimene ei hääletanud. Ja oli ka kaks konsensuslikku otsust: võtta eelnõu päevakorda täna ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun, küsimus!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin, kui pikalt te sisuliselt seda arutasite. Aga põhiküsimus on, et sa ütlesid, et suur osa selle ettepaneku sisust on juba töös. Kas te arutasite, mitu protsenti selle ettepaneku sisust on juba töös? See on ju suurepärane, kui opositsioon ja koalitsioon töötavad ühes rütmis. Igaüks püüab muidugi ennast esile tõsta, aga kui suur osa on juba töös sellest sisust? Kui suur see osa on, mis on töös? Kas võiks juba rahulik olla?

Konkreetset protsenti komisjonis ei arutatud, aga enam-vähem, noh, lõviosa sellest, mida ette pannakse, on tegelikult osa ENMAK-i tööst. Ehk siis ENMAK-i raames vaadatakse nendele asjadele otsa, kaasa arvatud ka asjad, millele juhiti tähelepanu: näiteks juhitavate ressursside hoidmine, arendamine, salvestused ja muu. Need on kõik asjad, mis on ka meil reaalselt [laual]. See nädal olid majanduskomisjonis teiste lugemiste ettevalmistamised. Ehk siis meil on seaduseelnõud Riigikogus juba töös, osa on ka juba vastu võetud. Neid erinevaid protsesse, mida on kirjeldatud, on. Aga kui ma peaks niimoodi hinnanguliselt ütlema, siis ma arvan, et üle poole asjadest kindlasti on juba töös, tegemisel või on ENMAK-i osa.

Urmas Reinsalu, palun!

Hea ettekandja! Kaks aastat tagasi leppis, ütleme, tänane osaliselt demonteerunud koalitsioon kokku, et 2023. aastal langetatakse kümnendite lõikes Eesti energiamajanduse tuleviku otsused. See oli koalitsioonilepe, niisugune tekst. Nüüd on sisuliselt möödunud sellest kaks aastat. Meil pikaajalist käsitlust tegelikkuses ju ei ole. Mulle jäi arusaamatuks: te ütlesite, et üle poole sellest [ettepanekust], et me vajaksime selget pikaajalist tegevuskava meie energiamajanduse kohta, on töös. Te ütlesite, et üle poole on töös. Kirjeldage siis mulle seda [rohkem kui] poolt, mis on töös. Te ütlete, et üle poole on töös. Milline on võimuliidu pikaajaline energiamajanduse käsitlus? Kust meil energia tuleb? Ja millised on need baas[valikud], mille kohta me oma tegevuskavas peame vajalikuks riigi tasemel otsused langetada? Eesti ühiskond täna sellest ju teadlik ei ole. Kus nurga taga "see üle poole" peitub või pesitseb?

Ega ta ei ole selles mõttes kuskil peidus. Seda konkreetset küsimust, mis te küsisite, muidugi komisjonis ei olnud, aga ENMAK 2035 esialgne kavand on veebis saadaval. Seal on ära toodud erinevad stsenaariumid ja kaalutluskohad. Seda on tutvustatud meile ka majanduskomisjonis ja nendest elementidest on räägitud. Mitte küll niimoodi mingi pika pressikonverentsi [teemana], aga nendest elementidest on räägitud. Kui me võtame laias laastus, siis on meile vajalik juhitav baasressurss, millega me saame tagada, et meil igal hetkel elekter oleks olemas. Selleks on põlevkivi ja selleks on meil saartalitlus, mis on eelnõuna nr 555 hetkel menetluses ja peaks tulema järgmisel nädalal teisele lugemisele suurde saali. Selleks, et elektri hinda alla tuua, ei ole meil väga palju variante. Selleks laias laastus on lisatootmisvõimsused. Lisatootmisvõimsuste puhul on tänastes valikutes ainult maismaa tuulepargid. Miski muu selles ajaperspektiivis, viis kuni kümme aastat, midagi eriti juurde anda ei saa. Nende vähempakkumine on plaanis järgneva poole aasta jooksul orienteeruvalt. Selle arutelu on samuti – eelnõu 541 – menetluses majanduskomisjonis, [mõtlen] selleks vajalikke planeeringuid ja muid asju. Ehk siis [plaanid] on pigem selle kohta, mida teha saab. Meil ei ole geotermaali väga võtta, see ei ole ka tehnoloogia, mis oleks piisavalt küps, ja meil ei ole hüdrot, mida piisavalt võtta. Tuumajaamaga läheb aega umbes kümme aastat. Ehk siis nendest valikutest, mis on ja mis oleks ka hinnalt soodsad, ei ole kümne aasta perspektiivis laias laastus muid valikuid kui maismaatuul ja tuumajaama ettevalmistused. Põlevkivile uusi arendusi ei ole eriti mõttekas teha, sest see ei tule odav. CO2-kvoodist me ei saa väljuda ilma Euroopa Liidust väljumata. See on väga lihtne, konkreetne [argument], mida oponendid alati unustavad öelda. Ehk siis see ei ole [lahendus], mis saaks teha [energia] odavaks. Odavaks saavad selle praegu praktikas teha ainult tuul ja päike. Päike on aga liiga sesoonne ja seda [energiat] on ületootmises juba niikuinii. Seda ei ole mõtet toetada. Ja seda rajatakse enda tarbeks nii või naa. Ehk siis maismaatuul on ainuke. Meretuul on asi, mis vajab konkreetset tarbijat taha. Seda niisama, ilma tarbijata ei ole mõtet teha, see on piisavalt kallis. Aga maismaatuul toob hinda alla. Jah, ta on volatiilne ning sellepärast on vaja rääkida ka salvestustest. Aga midagi muud kümne aasta perspektiivis ei ole lihtsalt tehnoloogiliselt olemas.

Mart Maastik, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa mainisid, et ENMAK-ist on umbes pool valmis, ometi ei takistanud see tegemast otsust, et tuleb meretuuleparkide jaoks subsideeritud pakkumine 2,6 miljardit, mis nüüd küll pandi pausile. Ma mäletan väga hästi, kuidas te majanduskomisjonis seda kiitsite, kui oluline see on. Täna ma kuulsin, et ei ole muud odavat [lahendust] kui maismaatuul. Siis te väitsite, et meretuul on väga odav, väga kasulik. Isegi rahandusminister Ligi siin puldis ütles küsimustele vastates, et oh, mis see on, ainult 130 miljonit aastas tuleb peale maksta. Millest selline meelemuutus? Mina ei ole tõesti aru saanud, et kogu teie fraktsiooni ja koalitsiooni mõttelaad oleks olnud pool aastat tagasi teistsugune, et meretuul oleks nagu välja praagitud. Nüüd on äkki kõik muutused toimunud. ENMAK-ist on ainult pool valmis, otsused on juba tehtud, aga mille alusel need on tehtud, pole aru saanud. Äkki oskad kirjeldada?

Aitäh! No see ei ole konkreetse arutelu sisu, aga meretuul on olnud ikkagi ühe teise erakonna põhiline element. Ja see oli ka üks põhjuseid, mille pärast nad koalitsioonist lahkusid. Kui sa objektiivselt võtad, siis meretuule omahind on praktiliselt olematu või meretuuliku puhul OpEx on umbes 15 eurot megavatt-tund, millega ta turule pakub. Mida rohkem sa ehitad, seda odavamaks elekter läheb. (Saalist öeldakse midagi.) On ikka, aga see on opereerimiskulu ainult. Sellega sa ei saa kunagi kapitali tagasi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kas te ei leia, et on tegelikult täiesti kohatu ja väär kinnitada kogu aeg, et fossiilsed kütused, meie puhul põlevkivi, on kõige kallim variant üleüldse ja et see ei taga meile ei varustuskindlust ega energiajulgeolekut ja sellest tuleb väljuda. Samas me ju teame, et tegelikult see hind ei ole ju tegelik hind, vaid see on kunstlik hind, CO2-kvootide hind juurde lisatud. Äkki lõpetaks sellise demagoogia ära? Ja kui räägime taastuvenergiast, siis paneks sinna juurde kõik kulud, ka kogu Eesti võrkude ümberehitamise ja nii edasi. Ja alles sellisel juhul asuks võrdlema, kumb [lahendus] on odavam ja parem.

Esiteks, ma ei ole väitnud, et see ei tagaks varustuskindlust. Meil on eelnõus 555 ka saartalitlus sisse toodud, mis on otseselt põlevkivijaamade hoidmiseks, varustuskindluse tagamiseks. Ehk siis seda pole keegi väitnud, et põlevkivi ei tagaks varustuskindlust. Küll aga on Enefit Poweri enda juht selgelt öelnud, et täna on põlevkivielektri omahind 200 eurot megavatt-tund, mis, tõsi, sisaldab CO2-kvooti. CO2-kvoot on täna 70 eurot. See tähendab, et omahind, kui sa teed selle lahutustehte, on 130 eurot megavatt-tund. Nii kallist taastuvelektrit ei ole. Ehk siis see on igal juhul objektiivselt võttes kallim. Tõsi, gaas ja diisel on tõenäoliselt veel kallimad kui see. Aga sellega ma olen nõus ja see on minu teada ka plaan, et kui me tahame objektiivset võrdlust teha, siis me peame tegema kogukulude võrdluse, kaasa arvatud võrkude arendus ja kõik muu. Ja see minu teada on ka töös, et see võrdlus oleks kõiki komponente arvestavalt olemas.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! No vot, sealt see nüüd tuli, eks ole: me oleme Euroopa Liidus ja seal on see ideoloogiline rohehullus ja roheräkit, mille tulemusena on meil nagu ainukene võimalus see kallis taastuvenergeetika. Ja on välistatud meie enda odav põlevkivienergeetika, mis on kalliks aetud kunstlikult, nagu siin juba kolleegid on mitu korda öelnud. Et mitte kuulda, et "teie muidugi, teie muidugi tahate Euroopa Liidust välja", ma küsin niimoodi. Kui me hüpoteetiliselt näiteks ühel heal päeval ärkame üles ja [näeme], et Euroopa Liit on tulnud mõistusele, on aru saanud, et see roheideoloogia tuleb kohe ära lõpetada, sest maailmakonkurentsis see on Euroopa Liidule hukatuseks ja juba kõik näevad seda. No ühel päeval nad teevad selle otsuse ära. Ma lihtsalt mõtlen, et kui te sellel päeval tulete siia pulti ja me hakkame rääkima energeetikast, siis mitukümmend kraadi see teie arvamust sellel päeval [muudab]? Kui Euroopast tuleb telegramm, eks ole, siis palju see teie [seisukohta mõjutab]?

Aitäh! Nagu te väga hästi teate, minu põhiline tees on see, et kõige parem energialiik on üldse tuumaenergia. Selles osas meil on sama arvamus, ma saan aru. Ehk siis selles osas minu trajektoor kuhugi mujale ei suundu, kui otsustatakse CO2-kvoot lõpetada. Selles mõttes ei pea selle pärast muretsema. Ja nagu ma just vastasin: 130 eurot megavatt-tund ei ole odav elekter. Ehk siis, kui see kunstlik komponent sealt maha võtta, on see endiselt kallis. Selles mõttes minu [hinnangus] ei tule mingit muutust. Tuumaenergia on ilmselt parim.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleeg! Eile oli majanduskomisjonis elektrituruseaduse muudatusettepanek, minupoolne muudatusettepanek, mis käsitles taastuvenergia tasu põhimõtteliselt nulli viimist nendes piirkondades, mõjualades, kus tuulepargid või taastuvenergia tootmine on. Paraku ei leidnud see toetust, hääletati maha. Aga samal ajal riik üritab planeeringumenetluste abil ikkagi leida uusi tuuleparkide asukohti. Minu küsimus tuleb selle kohta, et tegelikult Euroopa Liidu direktiiv põhimõtteliselt lubab elektritootjal otse müüa omahinnaga elektrit kodutarbijale, väiketarbijale. Kas selliseid olukordi on olemas? Kui palju seda on tehtud ja kas tegelikult sellele peaks rohkem tähelepanu pöörama? Kui maismaa tuulepargi omahind on madal, nagu te ütlete, siis tegelikult võiks ju olla otselepingud, mille alusel need mõjualas elavad inimesed seal tööstusmaastikul saaks reaalselt kasu. Mulle aga tundub, et see on vist natuke tegemata jäänud töö või kuidas.

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab komisjoni arutelu, siis seda me võime arutada siis, kui me [eelnõu] 556 arutame. Aga on eraldi taluvustasud, mis seda konkreetset komponenti peaks katma. See tuleb ka planeerimisseadusega seoses menetlusse ja teisteski eelnõudes. Nüüd, mis puudutab küsimust otselepingute kohta, siis neid tehakse. Ma ei oska peast öelda, mis mahus, aga seal on kaks erinevat kaasust. Üks on otseliini puhul, mis on erikaasus selles mõttes, et seal ei tule juurde võrgutasusid ega muid asju. Teine variant on see, et sa saad otse sõlmida lepingu, nii nagu täna saab, ma ei tea, Eesti Energia, Enefiti, Elektrumi või kellega iganes, kes saab pakkuda elektrimüügilepingut. Seda saab täpselt samamoodi pakkuda see operaator sealsamas piirkonnas. Ja seda tehakse, pakkudes pikaajalist soodsat hinda. Ma ei oska tõesti öelda mahtusid, seda statistikat mul ei ole, aga see turg on olemas.

Enne kui annan sõna Siim Pohlakule, ütlen, et kolleegid ei tunneks, et ma neile liiga teen: selle otsuse eelnõu puhul on võimalus esitada kummalegi ettekandjale üks küsimus. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sellest me oleme täna juba aru saanud, et Reformierakond ikkagi ei aja mitte mingisugust iseseisvat energiapoliitikat, ei tegele energiajulgeolekuga. Te ikkagi olete lihtsalt Brüsseli eriesindajad, viite direktiivi ellu. Nii nagu Brüsselist öeldakse, nii on. Aga kui tuulikutele minevad miljardid, tuuleärimeestele minevad miljardid tegelikult investeerida põlevkivisse, parematesse tehnoloogiatesse, odavamatesse seadmetesse, saaks põlevkivi hinna ka oluliselt paremaks. Lisaks jätkuks veel raha ka selleks, et üle Eesti luua koostootmisjaamade võrk: elektritootmine oleks hajutatud ja erinevates asulates oleks koostootmisjaamad. Ja geotermaali võiks samamoodi uurida. Soomes on see juba väga oluline teema. Nii et mulle tundub, et te väga ühekülgselt ainult sinna tuulikute väravasse palli mängite ja õigustate või siis põhjendate seda lihtsalt Brüsseli korraldustega, soovitustega. Miks te natuke laiemat pilti ei vaata ega proovi teha otsuseid Eesti rahva ja Eesti ettevõtete huvides?

Ma siin ikkagi eraldaksin kaks asja. Teie räägite miljarditest tuulikutesse, meie räägime maismaatuulest. Maismaatuule maksimaalne toetus kogu toetusperioodil on veidi üle 200 miljoni ehk me ei räägi miljarditest. Lihtsalt igaks juhuks panen paika. Miljardid olid meretuule jaoks ja sellega ma olen nõus, see on liiga suur toetus. Nüüd, selle 200 miljoniga ei ehitaks tõenäoliselt isegi uut Auveret, see ei annaks nii suurt vahet. Ka plokkide renoveerimised – minu mäletamist mööda on Kliimaministeeriumis plaanis teha võrdlus, kui palju oleks vaja põlevkivisse investeerida, mis oleks see maht ja mida selle eest saaks ja mis kujuneks hinnaks. See on asi, mida minu teada on plaanis teha. Kui ei ole, siis saab seda arutada, et see sinna ENMAK-isse saaks. Lihtsalt, et see oleks võrdluselemendina olemas. Geotermaal[energia] jaoks minu arust testpuuraugud on olemas. Kui ma õigesti mäletan, äkki oli kuskil Ida-Virumaal üks või kaks auku. Aga nende peamine efektiivsus on küttes, väiksem efektiivsus on elektri tootmisel. Lihtsalt füüsika seisukohalt on see soojusjaam, seal on suured kasuteguri vahed, kütteks saab seda kasutada palju suurema efektiivsusega. Samuti on lainete energia: sa saad lainete dünaamikast, võnkumisest tulevat elektrit, aga see on rohkem ookeanide teema. Ma kardan, et meil ei ole piisavat lainetust Läänemerel. Ehk siis kõik need tehnoloogiad on kaalumisel. Lihtsalt, kuna meil ei ole veevoolu, et toota hüdro[energiat] ja nii edasi, siis nendest jääb alles tegelikult ainult paar-kolm valikut ehk tõesti millegi põletamine, tuul, päike, tuum. Ja põhimõtteliselt ongi kogu kupatus. Eesti oli peaaegu 100% hüdroenergiaga maa veidi üle saja aasta tagasi ja meil on täna täpselt sama palju hüdrot, see on vist 20 megavatti. See maht on lihtsalt liiga väike. Kõik tehnoloogiad on kaardistatud, lihtsalt nendest enamik ei anna efektiivset tulemust ja alles jäävadki ainult paar-kolm asja. Päikest ei ole täna mõtet juurde arendada ilma akudeta – lihtsalt põhimõtteliselt ei ole. Hind on juba nullis, kui päike paistab, kas või praegu. Tuul on ainuke, mida saab lühikeses perspektiivis teha. See ei ole kuidagi mingisugune Brüsseli direktiivide elluviimine, see on objektiivne reaalsus lihtsalt. (Keegi kommenteerib saalist: "Oh-oh-hoo!")

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kui me eile arutasime põhiseaduskomisjonis Keskerakonna ettepanekut viia läbi referendum põlevkivi kasutamise osas, siis Kliimaministeeriumi ametnikud ütlesid, et põlevkivist loobumine ei ole kohustus, mille Eesti on Euroopas võtnud. See on lubadus. Kohustus ja lubadus – no natukene sõnademäng. Lubadus, et me loobume, ja siis me saame sealt ka vastavatest fondidest raha, aga kuskil kohustust ei ole. Ehk me ikkagi hetkel mõtleme oma peaga, vähemalt praegune valitsus ja ka eelmine, mis suund on võetud. Ka ENMAK-is on kirjas – suund on võetud –, et 2035. aastaks me põlevkivi rohkem elektritootmises ei kasuta. Aga nüüd ENMAK-ist lähtuvalt ma küsin. Siin on üks tabel, kus on välja toodud tarbimised. Üks prognoos ennustab, et tarbimine 2035. aastaks on 10 teravatti tunnis, teine, et on 15,4 teravatti tunnis. Ja kui me nende investeeringute puhul ...

Aitäh!

… [eraldame] päris suuri summasid, siis ega hinnad lõpptarbijale väga ei muutu, need on ikka 17 või 15 senti kilovati pealt. Kuidas te seda kommenteerite?

Nende kahe numbri erinevus on see, et üks oli Eleringi prognoos, teine oli välja arvutatud number, mis peaks olema tarbimine selleks, et taastuvenergia tasu meretuulikutega koos jääks umbes samaks, nagu ta on täna. See on see, kust tuli see number 15. Mitte et ta oleks mittesaavutatav, arvestades, et üks andmekeskus ainuüksi annaks umbes 2 teravatt-tundi tarbimist. Aga see eeldaks välisinvesteeringuid, lisainvesteeringuid. Lihtsalt see number läks natukene võib-olla meedias lappesse, et ei olnud piisavalt seletust kaasas, kust see 15,4 tuli. Aga see oli selle mõttega, et oleks taastuvenergia tasu sama.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, avan nüüd läbirääkimised. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Urmas Reinsalu või Mart Maastik, kumb teist nüüd Isamaa fraktsiooni nimel [sõna võtab]? Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

2023. aasta kevadel astus ametisse Kaja Kallase valitsus ja seadis eesmärgiks, et 2023. aastal töötatakse välja aastakümneteks Eesti pikaajalised energiamajanduslikud valikud. Siin me nüüd siis oleme! Ainus, mis on puudu, on selgus ühiskonnale, ettevõtjatele, ekspertidele, mis tegelikult energeetika valdkonnas juhtuma hakkab. 2024. aasta kevadel esitas Isamaa Erakond sarnase loogikaga parlamendi otsuse eelnõu. Meie lähtekoht on, et vaadates seda käpardlikkust, kuidas valitsus on talitanud energiasektoris, me peame mõeldamatuks mingite pikaajaliste finantsmajanduslike kohustuste võtmist energeetikas enne, kui ei ole koostatud selge kava, mis puudutab energiakindluse tagamist Eestis. Ja me oleme esitanud põhikarakteristikud, millele see plaan peab vastama. Eelkõneleja kõneles siin sellest, et on olemas energiamajanduse arengukava, mille peaeesmärgiks on seatud saavutada aastaks 2030 taastuvenergeetika tootmisvõimsus 100% sisetarbimise mahust. Juba selle lähtekoha puhul tuleb tunnistada, et see kava on sisult läbi kukkunud. Selle selgroog on eesmärk, mis ei ole ekspertide sõnul ei mõistlik ega ühiskonnale jõukohane: see on sellesama subsideeritud energiamajanduse ülesehitamine. Meie lähtekoht on, et energiamajanduses peavad olema teistsugused baaseeldused, et Eesti oleks võimeline tootma elektrienergiat tarbimise mahus, tagama varustuskindluse juhitava võimsusega. Ühiskonnal, ettevõtjatel ja investoritel peab olema selgus energiapoliitilise tuleviku osas ning langetatud valikute korral peab olema tuvastatav nende maksumus kogu elektrienergia terviktsüklis tootmisest tarbimiseni. Kõik tegevused peavad olema allutatud elektrienergia konkurentsivõimelise hinna saavutamisele. Kõikide nende baaseeldustega läheb valitsuse rabe ja heitlik tegevus paraku karjuvasse vastuollu. Sellessamas energiamajanduse arengukava projektis, mida härra Kivistik siin tutvustas, on ette nähtud baas, energiapoliitika kese, seesama kurikuulus 2,6 miljardi eurone subsideeritud meretuuleparkide projekt, mille pärast, nagu eelkõneleja mainis – ma tsiteerin teda, see oli väga huvitav info parlamendile –, lahkusid sotsid koalitsioonist. Tuleb välja, et selle kahe aasta jooksul, mille kohta Eesti valitsus on öelnud, et ta tegeleb meie energiamajanduse pikaajalise perspektiivi paikapanemisega, on tegeletud hoopis parteielektriga, parteielektri jõustamisega Eestis. See käsitlus on Isamaa vaatest täiesti aktsepteerimatu. Eelkõneleja ütles, et juba üle poole Isamaa seatud energiakindluse kavast on töösse võetud. See on paraku vale. Sama eelnõu, mille puhul viidati, et see järgmisel nädalal tuleb parlamendi menetlusse, näeb ette hoopis täiendavate tasude kehtestamise tarbijatele energeetika valdkonnas. Mingisuguse lahenduse pakkumisest ei ole juttugi. Ja nüüd on meil küsimus selles, et samad mehed ja naised, kes kõnelevad, et neil on juba üle poole töös meie energeetika pikaajalisest vaatest, rääkisid meile kuu aega tagasi, et meretuule kasutuselevõtmine on alternatiivitu. Nüüd me kuuleme eelkõnelejalt, et meretuule[energiat] ei ole mõtet toota, kui tarbimist ei ole piisavas mahus. Näete, Saulusest saab sekunditega Paulus! Aga kummas olukorras siis on räägitud ühiskonnale tõtt? Kuu aega tagasi või praegu? Mis juhul siis tegelikult ühiskonda eksitatakse? Peaminister kõneleb sellest, et tuumajaama planeering on vajalik, ja ise möönas loetud päevad tagasi: ega me ei tea, kas see tuumajaam tuleb. Ja niisuguses ähmases teadmatuse nivoos ühiskond peab opereerima! Isamaa ei ole selle lähtekohaga nõus. Jah, me oleme kaotanud kaks aastat meie energeetika põhivalikute langetamisel, kuid see ei ole vabandus meie tänaseks tegevusetuseks. Energiamajanduse arengukava peaeesmärk on vildakas ja seetõttu on ka kava alternatiivsete tegevuste joonis kahjuks kõlbmatu. Seda on öelnud meie energiakogukond – nimetame seda nii – nii investorite kui ekspertide näol. Järelikult on meie lähtekoht üks: anda valitsusele ülesanne selgelt ja venituseta paika panna energiamajanduse valdkonna põhivalikud, lähtudes Isamaa kirjeldatud põhitingimustest ja eesmärkidest. Ja need on absoluutselt mittekattuvad valitsuse heitliku käsitlusega. Ja teiseks, siin küsiti selle kohta, miks me seame tähtajaks maikuu. Praegu on meil juba aprilli keskpaik. Väga lihtsal põhjusel: parlamendi majanduskomisjonis hoiti seda kuid kinni. Isamaa esitas selle aasta tagasi, siis hääletas koalitsioon selle võidukalt maha. Nüüd me esitasime selle veebruari alul, kui tohuvabohu energeetika valdkonnas paisus juba üsnagi tõsiseks ühiskondlikuks skandaaliks, ja nüüd, kaks kuud hiljem on see toodud parlamendisaali. Aga selle sisuline vajadus ja minimaalne nõudlikkus energiamajanduses langetada valikuid, mis lähtuvad meie tarbijate huvidest ja mis tagavad meile energiajulgeoleku ja varustuskindluse, ei ole kuhugi kadunud. Vastupidi, probleemide edasilükkamine ja ühiskonna vaigistamine jutupunktidega tegelikke probleeme maha ei võta. Siin on kõneldud ka sellest, et Isamaa ettepanek näeb ette ka esitada ülevaade, mis lähtub meie rahvuslikust energiakindluse tagamisest, vajalikest muudetavatest siseriiklikest õigusaktidest ning võimalikest algatustest Euroopa Liidu õigusaktides. Jah, me teame seda, et taasterahastu puhul on valitsus andnud lubaduse või võtnud kohustuse – kuidas iganes keegi soovib seda interpreteerida –, et aastaks 2035 loobutakse põlevkivielektrist ja aastaks 2040 loobutakse energiaressursist põlevkivi näol täielikult. Aga me peame oma rahvuslikes huvides sedastama, milline Euroopa Liidu energiapoliitiline regulatiivne joonis vastab meie energiakindluse vajadustele. Ja nii nagu ETS 2 puhul me kujutame ette, et on võimalik seda moderaatsemalt kas edasi lükata või radikaalsemalt tühistada, kuna see ei vasta meie majanduse konkurentsivõime ja inimeste toimetuleku huvidele, me peaksime avameelselt julgema ka lauale panna ettepanekud ETS 1 süsteemi reformimiseks. Mida me kardame? Aga selle lähtekoht on, et me oleme võimelised kirjeldama enda baasinfrastruktuuri, energeetika põhivajadusi ja seda, mille me seame energeetikas pikaajaliselt eesmärgiks. Kahjuks valitsus on osutunud selles võimetuks.

Aitäh!

Ja seetõttu, härra Kivimägi, Isamaa kutsub üles teadagi millele: hääletama selle hea eelnõu poolt, härra Kivimägi.

See ei olnud mulle üllatus.

Ei olnud üllatus? Siis ma loodan, et te käitute vastavalt. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Igaks juhuks kolm minutit juurde, kokku kaheksa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Minu arust energeetikas on selge see, et midagi pole selge. Aga see, et energeetika on meil pidevalt, peaaegu iga nädal, kui mitte öelda iga päev jutuks siinsamas Riigikogu saalis, on ühest küljest positiivne. See punkt või see teema on väga oluline ja tõesti segadust on väga palju. Negatiivne külg on see, et miks ta ikkagi kogu aeg siin saalis on. Seda segadust ei taha keegi korrastada ja seetõttu see temaatika ongi kogu aeg ka siin [päevakorral]. Ma arvan, et ühiskond, meie inimesed ootavad selgeid vastuseid, selgeid suuniseid, selgeid otsuseid, kuidas me energeetikas peaksime edasi minema. Kahjuks peab tõdema, et praeguse ja ka eelmise valitsuse käigud ei ole taganud kindlust selles osas, et need otsused, mis vastu võetakse, on mingil viisil õiged. Selliste otsuste tunnistajaks me olime ka veebruarikuus, kui ENMAK ehk energiamajanduse arengukava oli meil siinsamas Riigikogus arutelu all, vaatamata sellele, et otsuste protsessid olid veel pooleli, nii nagu ENMAK-i kava tähtajad ette näevad. Aga veebruarikuus tulid kolm tarka kokku – ma räägin loomulikult kolme erakonna esindajatest: sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Reformierakond. Ja vaatamata sellele, et ENMAK-is olid hoopis teised mõtted, hoopis teised arvud, nemad otsustasid asjad ENMAK-iüleselt. Õnneks see läbi ei läinud, sest ühiskond tõusis tagajalgadele. See pani ka valitsuse võbelema ja muutis valitsuse koosseisu: sotsid said kinga ja [kliima]minister vahetus. See oli veebruarikuu sündmuste tagajärg. Nüüd, vaatame korraks ENMAK-i sisse. See on poolik dokument ja lihtsalt vaataks neid prognoose, arvutusi ja analüüse. Selgelt on välja toodud, et plaanitakse 2035. aastaks põlevkivielektri tootmisest väljuda. Mis puudutab üldse sellest energeetikast väljumist, siis see on planeeritud 2040. aastaks. Ja see loomulikult lööb kõvasti neid inimesi, kes on seotud selle valdkonnaga, ehk siis valdavalt Ida-Virumaa inimesi ja ettevõtteid. Eile me arutasime põhiseaduskomisjonis Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut läbi viia referendum küsimuses, kas Eesti peaks jätkama põlevkiviga või ei peaks jätkama. Päris huvitavad vastused tulid Kliimaministeeriumi ametnikelt. Esiteks nad väitsid, et Eesti ei ole Brüsselis võtnud mitte ühtegi kohustust selleks, et me peame 2035. või siis 2040. aastaks vastavad otsused põlevkivi osas ära tegema. Samas nad mainisid ka seda, et on olemas lubadused. Kohustusi ei ole, aga lubadused on! Noh, sõnademäng tegelikult. Aga nende lubaduste taga on tegelikult ju teod, ja teod on nähtavad siinsamas ENMAK-is. Ja teiselt poolt on, kui me oleme selle lubaduse andnud, Brüsselist omakorda lubatud raha siia paigutada. Nii et tegelikult võib öelda, et see on ikkagi kohustus, mille Eesti riik ehk siis praegune valitsus on võtnud. Ja kui vaadata kogu asjade kulgu ja seda, millised on praegused võimsused tarbimise katmiseks, millised on tootmisvõimsused ja mis on planeeritud 2035. aastaks nii hinnataseme poole pealt kui ka tarbimise poole pealt, siis ENMAK-is on üks tore graafik leheküljel 7, kus on prognoositud kaks stsenaariumi. Üks stsenaarium on see, kus tarbimine on 10,7 teravatti tunnis, mille hinnaks kujuneb tarbijale 17,4 senti kilovati eest ehk 174 eurot megavati eest. Ma lihtsalt tuletan meelde, et seisuga 2023 see keskmine hind oli meil 179 eurot megavatt-tunni eest ehk vahe on olematu. Ja see on veel sellisel viisil prognoositud, et prognoositakse tarbimise kasvu 2,5 teravatt-tundi. Tarbimine kasvab, investeeringuid tehakse, aga hind tegelikult väga ei muutu. Nüüd, sellesama ENMAK-i lehekülje nr 7 teine pool näitab, et tegelikult prognoositakse tarbimise kasvu [märksa rohkem]. See võiks olla 15,4 teravatti tunnis. Ja loomulikult, kui on rohkem tarbijaid, on [võimsuse] saavutamiseks vaja rohkem investeerida taristusse ja [seadmetesse]. Siis selle hinnaks lõpptarbijale planeeritakse 15,5 senti kilovati pealt tunnis ehk 155 eurot megavati pealt. Kui jällegi tuua võrdlus 2023. aasta keskmise hinnaga, ja me teame, et 2023. aasta keskmine hind oli kõrgem kui 2024. aasta oma, siis ka siin ei ole väga suurt, märkimisväärset hinnalangust. Ja kogu see protsess kestab, kui me vaatame seda ENMAK-i kava, kümme aastat. Mida see kõik teisisõnu tähendab? See tähendab seda, et kümne aasta jooksul tahetakse süsteemi investeerida 14 miljardit eurot, et saavutada hinnatase 155 eurot megavatt-tunni kohta. Praegu on see 179 eurot megavatt-tunni kohta. Kus on loogika, ma tahan küsida. Kuidas on võimalik erasektoris sellist äri teha, kus tegelikult sa panustad 14 miljardit süsteemi, aga lõpptulemus ei ole arusaadav? Ei ole teada, kas tarbimine üldse sellisel viisil tõuseb, nagu siin on kirjeldatud. Spetsialistid ütlevad, et see on ülepaisutatud. Ja ka hind väga ei muutu. Ja sellele küsimusele, kas see hinnatase, mis siin on kajastatud, 155 eurot megavatt-tunni kohta, rahuldab meid, kas see rahuldab tarbijat – sellele küsimusele mitte keegi valitsuses ei vasta. Ja see ongi probleem ja seetõttu on vaja seda eelnõu, mille Isamaa fraktsioon esitas, täna toetada. Meil peab tekkima selgus. Ja on ju ka opositsiooni teiste erakondade fraktsioonid sarnaseid eelnõusid esitanud. Aitäh!

Ja nüüd on EKRE fraktsiooni kord. EKRE fraktsiooni nimel peab kõne hea kolleeg Arvo Aller.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Iseenesest on see otsuse eelnõu väga vajalik ja selles mõttes väga oluline, et [tuleb] seada meie eesmärgid Eestis tulevikus energiamajanduses saavutatavaks. Ma tahtsin ära märkida seda, et härra Reinsalu tegi siin pika kõne, kuidas kõike tuleb muuta ja kõik on valesti tehtud. Kui seda pikaajalist energiamajanduse arengukava valitsuses heaks kiideti 2017. aastal, siis Isamaa toetatud eesmärk oli tookord valitsuses olles väga mõistlik: et see oleks 50% ja sealt edasi. Ja just selle tingimusega, et konkurentsivõime oleks tagatud, et elektriturg oleks vaba toetustest ja avatud. Kui palju ta nüüd vaba on ja kui palju ta toetustest vaba on? Seda ei ole. 2017 see eesmärk seati. Kuid siis tuli aasta 2022 või tegelikult veel varem, 2021 otsustati energiamajanduse arengukava hakata muutma. Selge see, et kuna ta ei olnud toetustevaba, siis tuli viia üle uuele alusele ja teha energiamajanduse arengukava aastani 2035, mille tegemine avati uuesti ja mis pidi üle poole juba valmis olema, nagu majanduskomisjoni liige härra Kadastik ütles. Üle poole on valmis ja seda esitletakse maikuus uuesti. Oktoobris 2022, kui võeti vastu energiamajanduse korraldamise seaduse muudatus, oli Isamaa valitsuses ja kõik rõõmsalt toetasid seda. Kahjuks tookord oli EKRE ainuke, kes seda muudatust ei toetanud. Nagu Mart Maastik ütles, teda ei olnud siis Riigikogus, tema ei saa sinna midagi parata. Kindlasti, vussi läinud asju tuleb parandada ja see on hea samm, et edasi minna, et tuua välja praegused kitsaskohad ja muuta nii täna hääletusele tulevat seitsmendat punkti, kus on energiamajanduse korraldamise seaduse muudatuse teema, ja anda valitsusele ülesanne teha energiamajanduse arengukava. Nüüd ka eelnõu versioonidest, mis praegu liiguvad, mustanditest. Ikkagi põlevkivist väljumine ei ole ei praktilisest seisukohast ega ka muudest seisukohtadest otstarbekas. Ei ole otstarbekas väljuda elektritootmise osas ega ka põlevkivitööstuse osas. Kui me sealt väljume ja nullime põlevkivi, siis nr 1: riigile väheneb maksulaekumine ja nr 2: väga kiiresti halveneb Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslik olukord. Eelneva mõjuanalüüsita ei ole kindlasti võimalik teha tulevikuotsuseid, tagamaks Eestis varustuskindlust, tagamaks Eestis jätkusuutlik energiatootmine. Ja seepärast on EKRE fraktsioon kindlasti toetaval seisukohal, et toetada praegust ettepanekut Vabariigi Valitsusele tuua see tegevuskava Riigikogu ette. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja ikkagi suutis Mart Maastik tänu Arvo Alleri abile välja võluda vastusõnavõtu Isamaa fraktsiooni nimel. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja, selle võimaluse eest! Siin komisjonipoolne ettekandja ütles, et meretuulepargid jäid ära just sellepärast, et see oli sotside idee. Minu arvates siia ongi koer maetud, et igal erakonnal on mingi oma idee. Meil ei ole nagu üle-eestilist ideed, igaüks surub peale oma seisukohti ja lõppresultaat saab olema kohutav. Arvo Aller mainis ka, et ma ei olnud Riigikogus sel ajal, kui Isamaa mõni aasta tagasi otsuseid tegi. Küll olin ma läbirääkimistel ja ma väga hästi mäletan, mis seal toimus. Selleks, et Isamaa sai läbi viia eestikeelsele haridusele ülemineku, me pidime vastukaaluks nõustuma näiteks sellise rumalamavõitu energiamajandusega. Nii et paraku on see kompromisside tegemine tõesti kurb. Eestis peaks tegema kõikide erakondade üleselt õigeid otsuseid. Ma arvan, et energiamajanduse arengukava ja ka need Isamaa välja käidud ideed ongi üks samm sinnapoole, et võiks natukenegi mõelda erakondadeüleselt ja mõelda ka selle peale, mis ikkagi 10, 20, 80 aasta pärast saab. Praegu planeeritakse ka tuumajaama, ent meil ei ole mingeid sisendandmeid. Ometi sellega minnakse edasi. Eelkõige oleks aga vaja andmeid ja alles siis teha otsuseid. Meil on kõigepealt otsused ja kui siis heal juhul tulevad andmed, on hea. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 575 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. Head kolleegid, veel protokolli huvides: käesoleva otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada Riigikogule Eesti elektri tootmisvõimsuste ja elektrivõrkude arendamise tegevuskava energiakindluse tagamiseks" eelnõu 575. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Sumin saalis.)

Selle poolt hääletas tervelt 18 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. [Poolthäälte arv] ei olnud piisav selle [eelnõu] vastuvõtmiseks [otsusena]. Eelnõu 575 on tagasi lükatud.