Õpetajate puudus ja järelkasvu perspektiivid

Tänane kaheksas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ning teema on õpetajate puudus ja järelkasvu perspektiivid. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Jätkame seda huvitavat debatti, mis on tegelikult väga vajalik, et asjad korda saada ja aru saada, mis [praegu] toimub ja hakkab toimuma. Alates järgmisest aastast ei tohi B1-[keele]tasemega õpetajad enam õppetegevuses osaleda. Samas on nende seas palju staažikaid spetsialiste, kes on saanud vastava pedagoogilise hariduse, valdavad metoodikat ja teevad oma tööd südamega. Nad tunnevad lapsi, suudavad teha koostööd vanematega ja on olnud siiamaani meie haridussüsteemi tugisambaks. Kellega me nad asendame? Praegu me võtame tööle noori inimesi, kellel ei ole vastavat haridust, aga on C1-kategooria, B2-kategooria või praegu veel B1-kategooria. Järgmisest aastast B1[-keeletasemega] enam [õpetada ei saa]. Pigem on juttu siin lasteaia abiõpetajatest, kes võivad praegu veel õppida. Ma usun, et kahjuks kõik neist seda eksamit ära ei [tee]. No ei suuda nad seda teha igasugustel põhjustel. Te teate ju väga hästi, et [inimene võib] rääkida eesti keelt soravalt, aga ta tuleb eksamile, kramp on sees, ja ta ei [tee seda] ära. Kellega me nad asendame ja kuidas see süsteem [toimib]?

Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Tunnistan ausalt, et mul on natuke raske mõista lõputut arutelu selle üle, kuidas õpetajad ei ole aastaks 2025 – üle 30 aasta pärast seda, kui keelenõue Eestis kehtestati – suutnud eesti keelt ära õppida. Tunnistan ausalt, et seda on keeruline [mõista]. Tegemist ei ole eile, eelmisel aastal ega ka üle-eelmisel aastal kehtestatud nõudega. Keeleoskuse nõue on Eestis kehtinud aastakümneid. Te ju nõustute minuga, et see ei ole uus asi, see ei ole midagi, mis on järsku, ootamatult juhtunud. Kui eesti koolis töötada ja õpetada mingis muus keeles, mis on ju ka iseenesest täitsa okei, siis ei saa täiendkoolitusel osaleda, õpetajate kogukonna töös osaleda, aine sektsioonides osaleda, õpetajate ühenduste tegevuses osaleda. Isegi ametiühingu töös ei saa osaleda, kui ei valda eesti keelt. Eesti keele oskuse nõue ei tulene ainult õppekeelest, milles õpetaja õpetab, vaid õpetajaametist tervikuna. Õpetaja rolli ega õpetajaametis oleva isiku ülesandeid ei saa täita, kui ei valda eesti keelt vähemalt tasemel B2. Me oleme andnud pikenduse õpetajatele veel ühe aasta võrra, et teha ära B2-taseme eksam, aga rohkem pikendusi ei tule. Pikenduse tähtaeg kukub 1. augustil sel aastal. Abiõpetajad lasteaedades saavad pikema tähtaja, sest neile tõesti kehtestati need nõuded alles eelmisel aastal. Ehk siis neil on [rohkem] aega. Ma väga loodan, et me ei pea enam väga pikalt Eestis arutlema selle üle, kas eesti keele oskus kui selline on elementaarne alus[oskus] selleks, et inimene õpetajaametis saaks tööd teha.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Mul on ka huvitav kuulata, et me küsime alati, miks ta siin 25 või 30 aastaga ei ole keelt ära õppinud, aga see on minevik. Räägime sellest, mis meil praegu on. Ärme otsime põhjuseid, miks üks või teine ei ole seda keelt ära õppinud. Me räägime tänasest päevast ja homsest päevast ning me räägime meie haridusest, mis on praegu kõige tähtsam. Ma tahaks küsida natuke konkreetsemalt abiõpetajate kvalifikatsiooni kohta. Ma lugesin välja, et abiõpetajale sätestatud kvalifikatsiooninõudeid ei kohaldata kuni 31.08.2029, aga samas keelenõuded kehtivad kuni aastani 2026. Nii et kolm aastat võib ilma hariduseta õpetaja edasi õpetada koolilapsi, kellele antakse hariduse alus. Kuidas te seda kommenteerite? Kas see ebaloogiline ei ole teie arvates?

Aitäh! Ma tunnistan, et ma ei saanud teie küsimusest aru. Need numbrid jäid minu jaoks natuke segaseks. Täna saab õpetajaametit pidada ja õpetajana töötada inimene, kes ei oma õpetaja kutset ehk siis ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Küsimus on selles, kui suur hulk on konkreetses koolis neid õpetajaid, kellel ei ole õpetaja kutset. Kui me ka teostame järelevalvet, siis me ei vaata ühe konkreetse õpetaja vastavust või mittevastavust [nõuetele]. Me ei tee selle järgi ettekirjutust, et üks õpetaja, kaks õpetajat või kolm õpetajat ei vasta kvalifikatsiooninõuetele, vaid [me vaatame seda,] mis on koolis õppetundide maht, mida annavad õpetajad, kellel ei ole kutset. Ja see on vahepeal suurenenud, suurenenud ka selle tõttu, et tõepoolest, eestikeelsele õppele üleminekuga seoses on koolidesse tulnud väga palju noori. Ma pean silmas noori õpetajaid, kes ei ole varem õpetajaametit pidanud. Nad on tulnud kooli [õpetajaks] ja tahavad panustada sellesse, et meil tegelikult see reform õnnestuks ja et me saaksime kõik koolid Eestis ühtse koolisüsteemi sisse. Ja me oleme riigina andnud neile aega selleks, et kui nad tulevad kooli ja nad panustavad, siis nad peavad mingi aja möödudes siiski selle kutsekvalifikatsiooni saavutama. Seal on see 2026.–2027. aasta. Kui nad on üle kolme aasta juba koolis töötanud, siis nad peaksid tegelikult olema võimelised tegema ära kutsekvalifikatsiooni, mida saab teha ka õpetajate liidus kui kutse andja juures. Eelnev töökogemus on vaja ette näidata selleks, et õpetaja kutse kätte saada. See on täpselt sama, mis oli Järva valla järelevalvega. Neil on tegelikult olnud neli aastat aega see kutsekvalifikatsioon ära tõendada. Seda on võimalik teha ka väljaspool ülikooli. Nii et ma väga loodan, et need inimesed, kes täna on tulnud kooli tööle seoses eestikeelsele õppele üleminekuga – ja neid on väga palju –, jäävad õpetajaametisse ja teevad ära ka kutsekvalifikatsiooni. Väga palju on koolides tööl üliõpilasi, kes alles omandavad ülikoolis haridust. Ja riik on ka suurendanud vastuvõttu. Nagu ma ütlesin, täna õpib ülikoolis õpetaja õppekavadel 800–1000 noort rohkem ehk siis õpetaja õppekavadel on täna üle 3000 tudengi, kes kõik järgnevatel aastatel kutse omandades ülikoolist väljuvad ja loodetavasti liiguvad kooli tööle.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Me oleme täna siin juba järelkasvust rääkinud. Iseenesest on ju kaks põhipõhjust, miks seda järelkasvu ei [tule] just sellisel määral, nagu vaja oleks. Üks on see, et õpetajaamet ei ole kahjuks jätkuvalt prestiižikas, ja selles, ma arvan, on osaliselt või siis enamasti süüdi Haridus- ja Teadusministeerium, kes ei ole suutnud seda probleemi aastatega lahendada. Ja teine [põhjus], mis on veelgi olulisem, on palk. Õpetajate palgad on nii madalad, et keegi lihtsalt ei taha kooli õpetama minna, sellepärast et see ei ole rahaliselt ahvatlev. Me saame aru, et varsti hakkavad valitsuses pihta läbirääkimised teemal, kui suur on palgakasv või siis õpetaja palga alammäära kasv aastal 2026. Põhimõtteliselt ei ole kaks aastat järjest see number eriti tõusnud. Ning praegu räägitakse sellest, eelkõige [räägib] organisatsioon, kes seisab õpetajate huvide eest, et nemad hakkavad nõudma, et palk oleks 2100 eurot. Sel juhul saab rääkida sellest, et see on konkurentsivõimeline ja õpetajate jaoks ka piisavalt ahvatlev, et nemad oleksid valmis kooli õpetama tulema. Minu küsimus teile ongi see, kas teie ka arvate, et õpetajate palgatase ei ole praegu üldse konkurentsivõimeline ega paku neile piisavalt huvi. Ja mis võiks olla see palga alammäära number, mida õpetajad võiksid järgmisel aastal oodata?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski tahaksin protokolli huvides teiega vaielda. Kui te kogu aeg kordate, et riik ei ole piisavalt õpetajaid koolitanud, siis see lihtsalt statistiliselt ei vasta tõele. See ei ole faktiliselt korrektne väide. Õpetajakoolitust on olnud piisavalt. Need, kes õpetajakoolituse lõpetanud on, ei ole leidnud teed kooli. Aga riik koolitustellimusena … Tegelikult meil koolitustellimust ei ole, aga siiski on õppekohtade arv ja üliõpilaste arv, kes õpetajaks õpivad ja on õpetaja kutse saanud, päris [suur]. Õpetan ise ülikoolis õpetajakoolituses. Narva kolledžis on 25 magistriõppekohast saanud 70 magistriõppekohta. Kõik [kohad] on täis. Konkurss oli neli inimest [ühele] kohale. Väga paljud soovivad saada õpetajaks ja õppekohtade arv on väga märkimisväärselt suurenenud. Õpetajate palga teemal olid meil õpetajatega, õpetajate ametiühinguga esialgsed konsultatsioonid selleks, et me saaksime läbirääkimisi pidada, selleks, et me jõuaksime kollektiivlepinguni, selleks, et me saaksime näiteks kaheks aastaks ette kokku leppida palgatõusu. Selleks on vaja, et laua taga oleksid valmis läbirääkimisi pidama kõik koolipidajad, kõik omavalitsused, kõik erakoolid, riik ja õpetajate ühendus. Seda näeb ette kollektiivlepingu seadus. Ainult sel juhul on võimalik sõlmida kollektiivleping. Me oleme huvitatud mõlemad, riik ühelt poolt ja õpetajate ametiühing teiselt poolt, et me sõlmiksime kaheaastase kokkuleppe. Ja me loodame, et 27. mail, kui ma ei eksi – seda kuupäeva võib-olla täpsustan pärast –, kõik koolipidajad selleks ka laua taha tulevad ja me suudame hea tahte raames jõuda pikemaajalisema kui ainult üheaastase alammäära tõstmise [otsuseni], mille tegi valitsus ühepoolsena, ilma igasuguste läbirääkimiste ja kokkuleppeta. 2100 eurot on õpetajate poolt väga ratsionaalne nõue. Mina seda ei vaidlusta. Aga meie vaatest ei ole küsimus ainult alammääras. Mina näen, et me peaksime rääkima pigem palgafondi kasvust, millega riik toetab omavalitsusi ja koolipidajaid, selleks et saaks diferentseerida õpetajate palkasid ja näiteks vähendada nende õpetajate koormust, kes õpetavad aineid, milles on eksamid või milles on rühmatöid ja vaja rühmades õpetamist rohkem teha. Palga diferentseerimine on isegi olulisem, nii et diferentseerimisfondi [suurendamine] on kindlasti oluline.

Suur tänu! Selle küsimuse raames on kõlanud nii täpsustav kui ka lisaküsimus, seega lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.